Lugupeetud Riigikogu, alustame kolmapäevast istungit. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Olga Ivanova, palun!

Tere päevast, austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on au üle anda 20 Riigikogu liikme arupärimine ettevõtlusminister Liisa Oviirile. See puudutab korteriühistute võlgnevustega tegelevat töörühma. 2010. aastal võeti vastu kaugkütteseaduse ja sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seadus, mis muutis olukorra korteriühistute jaoks natuke lihtsamaks. See nägi ette, et 1. oktoobrist kuni 30. aprillini võib katkestada kütmise, kui soojusettevõtja on saatnud korteriühistule võlateate ja sellest päevast on möödunud 90 päeva, mille jooksul tarbija ei ole võlga tasunud. Paraku ei ole see muudatus oma eesmärki täitnud. Nagu te ehk teate, praegu on üle Eesti võlglastest kortermaju ca 100 tükki. Käesoleva aasta veebruarikuus otsustati valitsuse istungil, et ettevõtlusminister Liisa Oviir moodustab korterühistute ja kohalike omavalitsuste võlgnevustega tegelemise võimalusi analüüsiva töörühma, kes teeb ettepanekud vajalike muudatuste tegemiseks, et probleem lahendada. Kahjuks siiamaani on see töörühm ainult korra kohtunud. Valitsusele ei ole laekunud ühtegi ettepanekut ja sada kortermaja seisab üle Eesti ilma kütteta. Nende elanike saatus on küsimärgi all, aga ilmselt ootab neid sel talvel külm tuba. Meil on ministrile neli küsimust, ootame nendele suulist vastust. Aitäh!

Aivar Kokk, palun!

Hea Riigikogu esimees! Head kolleegid ja külalised! Mul on suur au anda Riigikogu sotsiaalkomisjoni nimel üle töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. On tekkinud olukordi, kus inimesi on koondatud, aga tööandja pole millegipärast seaduses ettenähtud viie päeva jooksul dokumente töötukassale üle andnud. Me teeme eelnõus ettepaneku teha parandus, et kui viie päeva jooksul ei ole tööandja pabereid töötukassasse viinud, siis on töötajal õigus seda ise teha. Aitäh!

Mark Soosaar, palun!

Lugupeetud juhataja! Head rahvaasemikud! Tere, head külalised! Eile ütles õiguskantsler oma lõppsõnas, et kui meie siin selles saalis peame vajalikuks kas või üht inimest aidata, siis me võime tulla välja eelnõuga seaduse muutmiseks. Ja täna see juhtum ongi käes: ühe inimese probleemi lahendamisega võib saada aidata paljusid samasuguse probleemi lahendust ootavaid inimesi. Augusti alguses käisime kolleegide Jüri Jaansoni, Helmen Küti ja Andres Metsojaga ning minister Ossinovskiga külas Tõstamaa perearstil Madis Veskimäel. Me avastasime, et tegemist on võib-olla ühe kõige eesrindlikuma perearstiga üldse, kes töötab euroopaliku perearstimudeli järgi: perearstil on selline varustus, et ta on võimeline päris mitmes eriarstiabi valdkonnas diagnoosi välja selgitama ja siis otsustama, kas saata haige rõõmusõnumiga koju tagasi tablette sööma või kutsuda EMO auto välja ja paluda mees või naine kohe kirurgilauale viia. See eelnõu ei ole kuigi mahukas, puudutab ainult tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 14 täiendamist, aga vahel võib ju saatan peituda ka detailides ja sellest paragrahvist saatana kõrvaldamine ongi meil plaanis. Aitäh!

Jaanus Karilaid, palun!

Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni 16 liikmel on peaminister Taavi Rõivasele üle anda arupärimine, mis käsitleb probleeme riigiettevõtetes ja probleeme riigihangetega. Mitmed olulised juhtumid riigiettevõtetes näitavad, et Vabariigi Valitsusel pole tahtmist, pädevust või oskust juhtida maksumaksja raha mõistlikku ja hoolivat kasutamist. Käesoleva aasta 24. mail avalikustas Riigikontroll, et Euroopa Komisjoni otsus Estonian Airi kohta oleks olnud välditav, kui valitsus oleks järginud riigivaraseaduse põhimõtteid. Mõni kuu hiljem kiitis endine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts valitsuse otsust, et praamiveo tagamisel saab riigi partneriks Tallinna Sadam. Endine minister pidas eriti oluliseks sadama positiivset kogemust jäämurdjasse investeerimisel ning finantsvõimekust. Paraku ei vasta praegune olukord kauaaegse ministri kirjeldusele.
Probleemid esinevad ka riigihangeteta sõlmitavate lepingute puhul, väga palju raha liigub eri ministeeriumide kaudu n-ö pimedalt. Rahandusminister juhtis juba kaks aastat tagasi justiitsministri tähelepanu probleemile, et riigihangete seaduse mõtet sisuliselt ei järgita. Arupärijatel on tekkinud kahtlus, et riigil ei olegi peaministrit. Sellepärast me olemegi teinud arupärimise peaministrile. Ootame vastust küsimusele, kas riigil on peaminister või ei ole, ka loodame kuulda, kuidas ta neid probleeme lahendada plaanib. Aitäh!

Loodetavasti vastavad esitatud kaks eelnõu ja kaks arupärimist meie kodu- ja töökorra seaduse nõuetele.
Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Hetkel viibib täiskogu istungisaalis 87 Riigikogu liiget.

Päevakorrapunkt nr 1 on täna Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalide avalikustamisest" eelnõu 234 esimene lugemine. Algatajate nimel ettekandja Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! See on üks ammune ja igihaljas teema. NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade ja ettevõtete raha probleemiga on tegeletud pikki aastaid. Seda küsimust on uurinud nii kaitsepolitsei, Riigikontroll kui ka Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjon, mis loodi 2013. aastal. Komisjoni ülesanneteks seati VEB Fondi moodustamise, töökorralduse ning VEB Fondi koondatud nõuete menetlemise ja rahuldamise asjaolude väljaselgitamine, Eesti Panga auditiga välja tulnud 1995. aastal Eesti Panga poolt Venemaa Välismajanduspangale saadetud kurikuulsa valeandmeid sisaldanud kirja ja sellega seotud toimingute väljaselgitamine, VEB Fondi sooritatud toimingutega riigile ja erasektori ettevõtetele tekitatud kahjude väljaselgitamine, järelduste esitamine Riigikogule ja avalikkusele. (Saalis on väga suur sumin, juhataja helistab kella.)

Vabandust, Henn Põlluaas! Aitäh, Riigikogu! Palun!

Aitäh! Riigikogu otsusega tehti uurimiskomisjonile ülesandeks seadusrikkumise või sellele viitavate asjaolude ilmnemisel esitada materjalid pädevale uurimisorganile.
Uurimiskomisjoni loomise peamiseks ajendiks oli auditi käigus avalikuks tulnud Eesti Pangas võltsitud kiri, millega Eesti Pank tõendas, et Venemaa residendist äriühingul TSL Internationalil oli Venemaa Välismajanduspangas pangaga seotud nõue 32,3 miljonit dollarit. 1998. aastal sai TSL International võltsitud dokumentide alusel nõude VEB pangast kätte rahas ja Vene riigi võlakirjades. Ettevõtted, kellel olid tegelikud nõuded, pidid aga suu puhtaks pühkima. Kapole ja ka VEB Fondi uurimiskomisjonile on raha välja võtnud isik teada, kuid edasine on jäänud vist – rõhutan, vist – hämaraks, vähemalt avalikkusele. Ilmne on ka see, et ilma Venemaa-poolsete kaasosalisteta, võimude ja FSB teadmata ei olnuks selline rahapetuskeem võimalik.
Kuid ma ei taha siin VEB Fondi afääriga seotud isikute ja uurimiskomisjoni tegevusel pikemalt peatuda, sest raha väljapetmise lugu on ääretult keeruline – see on üks suur rikkumiste, tegematajätmiste, võltsimiste ja valede sasipundar. Komisjonis kuulati istungitel kokku ära 49 isikut. Nende ütlused salvestati ja pandi kirja. Mingil põhjusel otsustasid komisjoni liikmed, et töö käigus tehtud salvestised ja muud materjalid ei kuulu avalikustamisele. Seda kuuldavasti põhjusel, et sellisel juhul tulevad inimesed kohale ja räägivad avameelsemalt. Mitteavaldamise lubadusele vaatamata aga ei tulnud nii mõnigi kutsutu kohale, näiteks üks võtmeisikutest, TSL Internationaliga seotud Aleksander Matt. Lisaks polnud tõe rääkimine komisjonis kõigi puhul vist kuigi tavaline, küll aga vassimine ja amneesia.
Olgu öeldud, et seadus kohustab kutsutud isikuid kohale tulema ja uurimiskomisjoniga koostööd tegema. Riigikogu Kantselei on järjekindlalt keeldunud uurimiskomisjoni töömaterjale, sh salvestisi avalikustamast. Viidatakse isikuandmete kaitsele. Salvestistel oleva teabe avalikustamine nõudvat nõusolekut kõigilt asjasse puutuvatelt isikutelt, kuna teabe avalikustamine riivavat nende õigusi. Seega peaks materjalidega tutvumiseks loa andma näiteks isegi Vahur Kraft, kelle allkiri oli võltsitud andmetega kirjal Venemaa pangale ja kes on seeläbi afääri otsene kaasosaline. Loa, et nende vestluste helisalvestisi võib avalikustada, on Riigikogu Kantseleile andnud terve rida isikuid, näiteks ajakirjanik Toomas Kümmel, vandeadvokaat Indrek Leppik, ärimees Vambola Kolbakov, VEB Fondi likvideerija Rein Järvelill jt. Toomas Kümmeli sõnul ei ole komisjonis ärakuulatutel olnud aga võimalik tutvuda isegi enda ütlustega. Samuti on VEB Fondi salvestisi soovinud saada teised ajakirjanikud, kuid kantselei leiab, et ajakirjandusel on võimalik teema kohta teavet hankida isikuid vähem riivaval viisil, kasutades selleks Eesti Panga, Riigikontrolli ja Riigikogu veebilehekülgi jm. On selge, et need allikad ei ole mingil juhul piisavad.
Kui aga vaadata, mis siis on nende isikuandmete taga, mida need tähendavad, mille alusel on keeldutud materjali avaldamast ja välja andmast, siis ei näe ma üldse, et mingeid isikuandmeid nendes materjalides leidub. Isikuandmeteks loetakse nimelt kõiki andmeid tuvastatud või tuvastatava füüsilise isiku kohta, mis kajastavad isiku füüsilisi, psüühilisi, füsioloogilisi, majanduslikke, kultuurilisi või sotsiaalseid omadusi, suhteid ja kuuluvust. Delikaatsed isikuandmed on seaduse kohaselt andmed, mis kirjeldavad isiku usulisi, poliitilisi ja maailmavaatelisi veendumusi, etnilist ja rassilist kuuluvust, terviseseisundit, puuet, pärilikkusega seotud informatsiooni, ametiühingu liikmeks olekut ja seksuaalellu puutuvat. Mitte midagi sellist uurimiskomisjoni materjalides ei ole ja isikuandmete kaitse sildi all juurdepääsupiirangute seadmine on absoluutselt alusetu. Kas komisjonis küsiti inimestelt nende seksuaalsättumuse ja tervise kohta? Vaevalt küll. Kantselei arvates kehtivad osalised juurdepääsupiirangud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse alusel. Ometigi peaks olukord avalikkuse põhjendatud huvi arvestades olema vastupidine. Rahapesu käsitlev seadus on mõeldud selleks, et seadusvastased ja hämarad tegevused ei oleks salajased ega kahjustaks usaldust riigi toimimise ja rahandussüsteemi vastu.
Üks põhjus, miks on keeldutud VEB Fondi materjale avalikustamast, on olnud viide riigisaladust sisaldavale infole, mis sisalduvat näiteks materjalides, mis kajastavad vestlust Siim Kallasega. Ise on ta ajakirjandusele öelnud, et mitte midagi sellist seal ei ole, ja isegi kui oleks tegemist riigisaladusega, on uurimiskomisjonil salvestistelt võimalik eraldada riigisaladuse osa ja võimaldada ülejäänut kuulata. Avalikustamise piirangud saavad puudutada ainult üksikuid detaile, puudub igasugune vajadus salastada kogu materjal. Konfidentsiaalsed andmed saab alati kustutada, see ei tohi takistada avalikustamist. Samuti võivad piirangute seadmise põhjused ära kukkuda mõnel muul põhjusel, milleks võib olla avalikkuse põhjendatud huvi, info ilmsiks tulek teiste allikate kaudu või mõni muu asjaolu. Kõnealuste materjalide salastatuse põhjendused on ilmselgelt otsitud ja mittepiisavad. Kuid asi on läinud nii kaugele, et rahvusringhäälingule väideti, et salvestised on hävitatud. See ei vasta tõele, kui seda ei ole just nüüd hiljuti tehtud. Andmekaitse Inspektsiooni juhi Viljar Peebu sõnul on avaliku sektori soov seada dokumentidele kaua kestvaid juurdepääsupiiranguid suuresti lollus, laiskus ja lohakus. Aga mugavus ja töömahukus ei tohi olla juurdepääsupiirangute seadmisel määrav.
Ka õiguskantsler Ülle Madise nentis oma eilses sõnavõtus, et Eesti tundub liikuvat käsu- ja keeluühiskonna poole. Ühiskond muutub sellest aga nõrgemaks ja pettunuid tuleb iga uue keelu tõttu üha juurde. See puudutab ka avalikustamise keeldu. Eestis on hakatud riigisaladuse katet kasutama liiga kerge käega ning nii takistatakse suurt avalikku huvi äratavates küsimustes tõe ilmsiks tulekut. Ka VEB Fondi materjalid ei jõudnud kriminaaluurimiseni just aastaid kestnud varjamise tõttu Eesti Pangas ja seetõttu, et kapo ei reageerinud kuriteokahtlusele, kui üks VEB Fondi kreeditoridest andis teada võltsitud kirja olemasolust.
Eesti taasiseseisvuse 25 aasta jooksul oleme näinud mitmesuguseid häbiväärseid erakondade ja nende liikmetega seotud seiku, samuti erinevat suhtumist ja aktiivsust konkreetsete probleemidega tegelemisel sõltuvalt sellest, kas tegu on koalitsiooni või opositsiooniga. Ka kõnealust teemat on koalitsioon püüdnud vaiba alla pühkida. Kui 2004. aastal, mil VEB Fondi auditeerimise teema oli üleval siinsamas saalis, oleks Riigikogu andnud Riigikontrollile ülesande auditeerida VEB Fondi, saanuks politsei alustada kriminaalmenetlust – siis ei olnud hiljem avastatud eksimused veel aegunud. Seda aga ei tehtud. Auditeerimisele olid vastu needsamad erakonnad, kes eelmisel nädalal hääletasid põhiseaduskomisjonis VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalide avalikustamise vastu. Komisjoni salvestiste ja muude uurimismaterjalide avalikustamine on oluline, kuna juhtumil on kuriteotunnused ning tekitatud on finants- ja mainekahju nii riigile kui ettevõtetele. Ärgem unustagem, et õhus ripub ka oht, et riik peab fondi kreeditoridele tekitatud kahju kompenseerima. Terve rida ettevõtteid on pöördunud selles asjas Euroopa Inimõiguste Kohtusse ja nõue on 300 miljonit eurot. Algul ei tahetud ka nende advokaadile asjaomaseid andmeid avalikustada, kuid tuginedes avalikule huvile seda siiski tehti. Nii et kõike saab avalikustada, kui on soovi.
Uurimiskomisjonile saadetud kapo kiri, kus on ära toodud 20 miljonit dollarit saanud või võtnud isiku või isikute nimed, on 50 aastaks salastatud. Sellelt kirjalt salastatuse mahavõtmise taotluse esitas uurimiskomisjon eesotsas Rainer Vakraga nii kaitsepolitseile kui ka siseminister Hanno Pevkurile. Mõlema asutuse vastused olid negatiivsed. Ma tõesti ei mõista, miks varjatakse kurjategijate või kahtlusaluste nimesid. Milline ühiskondlik kasu sellest võiks tõusta?
Uurimiskomisjoni salvestiste ning Kaitsepolitseiameti kirja salastamine murendavad ühiskonna usaldust riigi institutsioonide vastu ja süvendavad umbusku, kas aus õigusemõistmine ning tõe jaluleseadmine on Eestis võimalik. On elementaarne, et kõik riigi elus esile kerkinud küsitavused tuleb ära klaarida ning lõpuni välja selgitada. Esmane vastutaja selle eest on see saal siin ehk teie, lugupeetud rahvasaadikud! Kui rahva hulgas või siin saalis on küsimusi teatud asjade kohta, siis tuleb nendele leida vastused, mitte asi kalevi alla lükata ja salastada. See on oluline nii Riigikogu maine, riigi esindajate usaldusväärsuse kui ka ühiskonna sidususe seisukohalt. Avalikkus soovib saada vastuseid VEB Fondiga seotud küsimuste kohta.
Sündmustest on möödas umbes 20 aastat ja seetõttu ei kahjusta teabe avalikuks tulek Eesti julgeolekut mingilgi viisil. Kahtlemata ei ole salvestiste avalikustamine väheoluline seoses käimasolevate presidendivalimistega, sest VEB Fondis toimunuga on otseselt seotud ka presidendikandidaat, tolleaegne Eesti Panga juht ja fondi nõukogu liige Siim Kallas, kes väidetavalt paljusid asju enam ei mäleta või ei tea. Riigikontrolör Alar Karis ja peakontrolör Tarmo Olgo on nentinud, et mäluga ongi paljudel VEB Fondiga seotud ja skeemile valgust heita võivatel isikutel tõsiseid probleeme. Lisaks sellele on nii Eesti Pangast kui ka mujalt kaduma läinud hulk dokumente, sh Riigikontrolli VEB Fondis tehtud auditite kohta.
Hiljuti avaldatud Toomas Kümmeli raamatus VEB Fondi afääri kohta on nimeliselt välja toodud isik, kes oli raha väljavõtja: Igor Kostikov investeerimisfirmast AVK. Kostikov on olnud kõrgetes riigiametites Venemaal ja seotud FSB-ga. See on juhtlõng, mida mööda jõuaksime Eesti Panga petukirjaga alustatud VEB Fondi tehingute tegeliku taustani ja selleni, kuhu ja kelle kätte raha jõudis. Paraku tõdeb Kümmel, et tema kui ajakirjaniku käed jäävad lühikeseks. Pikendagem siis neid käsi! VEB Fondi uurimiskomisjoni lindistuste ja muude materjalide salastamise mõte kadus just selle info ja paljude teiste andmete avalikuks toomisega Kümmeli poolt. On tõenäoline, et salvestistel võib olla ka sellist informatsiooni, mida lõppraporti koostamisel ei osatud oluliseks pidada, kuid mis koos uue informatsiooni ilmsiks tulekuga heidaks täiendavat valgust kõnealusele afäärile. Tegemist oli võltsimise, petmise, varguse, varjamise ja korruptsiooniga ehk teisisõnu jultunud ja räige kuriteoga. Kuid kedagi ei saa kurjategijaks nimetada, sest mitte kedagi ei ole selles kuriteos süüdi mõistetud ja ilmselt ei mõistetagi, kuigi igale Eesti tööealisele elanikule tekitati sellega 900-kroonine kahju.
Olgugi et need asjad on nüüdseks aegunud, tuleb selle afääri toimepanijad valguse kätte tirida ainuüksi selleks, et sellistel isikutel ei oleks võimalik ausat nägu tehes kõrgetel kohtadel edasi istuda ja kandideerida veelgi kõrgematele kohtadele, näiteks presidendiks. Nii nemad kui nende kaasosalised tuleb panna häbiposti, et sellistel inimestel ei oleks karistamatuse tunnet ja et niisugused asjad ei saaks enam korduda. Arvestada tuleb ka seda, et salastatuse looriga varjatud isikud Venemaalt on millegipärast asjast vaikinud ja see eeldab kergesti šantažeeritavust. See kujutab Eestile otsest julgeolekuriski ja on kogu selle kaasuse juures äärmiselt tõsine ja murettekitav aspekt.
Põhjendamatu salastamine õõnestab ühiskonna usaldust riigi esindajate institutsioonide vastu. See ei sobi kokku demokraatia ja avatuse printsiibiga. Usalduskriis ning lõhe inimeste ja võimulolijate vahel on niigi selgelt hoomatav. Seda usalduse kaotust on aga võimalik kompenseerida info avalikustamise ja aususega, tõe ilmsiks toomisega. Vastasel korral ei tasu imestada, kui öeldakse, et kogu riigi ladvik on korrumpeerunud, et valitsus ja Riigikogu aitavad kaasa varjamistegevusele, mille abil Eesti Panga ja VEB Fondi võltsingute autorid ja raha väljapetjad on lootnud vastutusest pääseda.
Ma loodan, et Riigikogu otsustab uurimiskomisjoni materjale avalikustades tõestada, et see ei ole nii. Isikute privaatsusõiguse ja isikuandmete kaitse vajadus ei kaalu nii tõsise juhtumi puhul üles avalikkuse huvi ja ühiskondlikku kasu. Komisjon loodi ikkagi eesmärgiga saada selgust Eesti Panga saladuses hoitud finantsmahhinatsioonides ja võltsimistes. Miks peaks neid materjale siis avalikkuse eest varjama? Pealegi on õigusliku aluseta või valel alusel salastamine väärtegu. Muuseas, kuni aastani 2015 oli see kuritegu, nüüd on väärtegu. Kelle huvides? Kui kellelgi midagi valguskartvat varjata ei ole, siis miks mitte olla nõus juurdepääsupiirangute tühistamisega? Seda saab teha Riigikogu oma otsusega. Seda saate teha teie, lugupeetud kolleegid! Aitäh!

Küsimused algatajatepoolsele ettekandjale. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleeg! Ma olin põhiseaduskomisjonis, kui seda küsimust arutati. Algatajate esindajat ei olnud, aga isegi ilma temata läks vaidlus väga ägedaks ja pikaks. Ütlen kohe, et ma toetan seda otsuse eelnõu. Sa praegu rääkisid nendest faktoritest, nendest argumentidest, miks peaks need materjalid avalikustama. Kas sa oskad öelda, miks sinu arvates keegi võiks selle otsuse vastu hääletada? Millised võivad olla argumendid, miks inimesed ei toeta seda otsuse eelnõu?

Aitäh küsimuse eest! Eks me oleme neid argumente ju juba kuulnud. Ükski nendest ei ole pädev. Need, mis ma siin esile tõin, mis on Riigikogu Kantselei esitatud – delikaatsetele isikuandmetele viitamine just –, ei vasta tõele, ei pea paika. Tuuakse ka põhjenduseks, et komisjon lubas, et nad ei avalikusta. Loodeti, et siis ehk tulevad inimesed kohale, räägivad avameelsemalt. See ei vasta ka tõele. Me teame, et osa ei tulnud kohale ja osa vassis ja valetas ikka. Kuna seadus kohustab inimesi kohale tulema ja uurimiskomisjoniga koostööd tegema, siis tegelikult puudub igasugune alus mingisuguste selliste lubaduste andmiseks.
Miks ei olda tegelikult nõus avalikustamisega? Eks põhjus ole see, et niidid viivad üsna paljude inimesteni. Paljud inimesed, kes meie ühiskonnas olid siis kõrgetel kohtadel, on ka praegu kõrgetel kohtadel. Toomas Kümmel on oma uurimuses toonud välja, mida meie eest varjatakse: kes oli konkreetne raha väljavõtja, kättesaaja, kuhu see raha läks. Nüüd olekski vaja edasi uurida. Meil on juhtlõngad olemas, et teada saada, kuhu see raha on läinud, kelle vahel see lõpuks ära jaotati. Aga ilmselt just nimelt seetõttu, et ei tuleks välja need isikud, et ei tuleks välja, kelle kätte see raha jõudis, kuidas seda kasutati, paljud ei toeta avalikustamist. Kusjuures Eesti ühiskond toetab, Eesti ühiskonnas on õigustatud ja põhjendatud avalik huvi selle vastu. See on väga teravana üleval püsinud aastaid ja ei valitsusel, Riigikogul ega Riigikogu Kantseleil ole mingisugust õigust neid salvestisi ja muid materjale varjata.

Siret Kotka, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Oma ettekandes nimetasite mitut konkreetset inimest, kes on andnud ütlusi ja on ka nõus, et nende ütlused avalikustatakse kõigile. Kas ei ole mitte kummaline olukord, kus ühelt poolt on inimesed, kes tahavad, et kõik oleks läbipaistev ja nende ütlused oleksid avalikkusele kättesaadavad, aga teiselt poolt seda ikkagi ei tehta? Kas see ei lähe mitte vastuollu demokraatliku riigi põhimõtetega, millest üks on ka läbipaistvus?

Aitäh! Tõepoolest, see läheb täiesti otsesesse vastuollu demokraatliku riigi ja avatuse põhimõtetega. Salastamine võib kõne alla tulla ainult teatud spetsiifilistel puhkudel, kui selleks on reaalne põhjus. Niisama lihtsalt, et keegi kellelegi midagi lubab, et me lükkame selle vaikselt kalevi alla, ei avalikusta – see ei ole salastamise ja juurdepääsupiirangute seadmise legaalne põhjendus. See ei kehti. Ja kui me tahame ikkagi olla, mitte ainult väita, et me oleme demokraatlik riik, õigusriik, siis me peame neid printsiipe järgima ja nende põhjal tegutsema.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Aitäh, kolleeg Henn! Väga tõsine, mahukas ettekanne ja sa laususid raskeid sõnu toime pandud kuriteo kohta, mis jäi küll kuriteoks vormistamata. Aga minu küsimus puudutab usu küsimust. Sageli siin saalis rõhutatakse, et usu mind. Eesti Pank on Eesti rahva seas usaldusväärne, aga sealgi pandi toime võltsinguid. Kuidas me siis saame uskuda seda, mida räägitakse? Ja kui suur peab olema usk ning kui palju me vajame elus dokumentaalset tõestamist?

Aitäh! Käesolev kaasus tõestab seda, et me ei tohi olla sinisilmsed, me ei tohi olla kergeusklikud. See on olnud täiesti hämmastav valede, vassimiste ja võltsimiste jada, mis on teoks saanud. See iseenesest tõestab seda, et nende asjadega on vaja tegeleda, need asjad tuleb päevavalgele kiskuda, muidu ei muutu siin ühiskonnas midagi, muidu ongi võimalik selliseid skeeme punuda, petta, valetada, varastada. Sellele peab lõpp tulema. Täna on meil kõigil võimalus natuke sellele kaasa aidata, avalikustades kõik materjalid. Lõppraportisse on tõesti jõudnud enamiku ülekuulatud või vestlusel käinud isikute ütlused, aga need on ainult üksikud laused, üksikud lõigud, üksikud fragmendid, mis ei anna sugugi tervikpilti kõigest sellest, mis nad rääkisid. Lisaks on vahepeal olulist informatsiooni juurde tulnud ja kui seda arvestada koos nende vanemate andmetega, siis avanevad võib-olla hoopis uued perspektiivid tõe jaluleseadmiseks.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on kaks küsimust, ma proovin need aja piiresse ära mahutada. Üht küsimust sa juba puudutasid ja see on see, et kõigil Riigikogu liikmetel on tegelikult võimalik selle materjaliga tutvuda ja sealt nimesid ja sündmuste kulgu teada saada. Aga mis siis juhtub, kui ma selle infoga, mis ma sealt teada saan, ajalehetoimetusse lähen? Kas see on takistatud? Tegelikult see info on olemas. Praktiliselt on see piirang vaja maha võtta sellepärast, et me ei saaks karistada, kui me nendest asjadest räägime. On ju nii? Võib-olla sa täpsustad seda. Teiseks, me oleme sellega avalikkuse ette tulnud seepärast, et see puudutab ka praegu tegutsevaid poliitikuid. Meil käivad ühed valimised ja see puudutab ka praegu üles seatud kandidaate. Ükskõik, mismoodi tänane esimene hääletus ka ei lähe, see otsus ei jõua enne presidendivalimisi või vähemalt enne Estonias toimuvaid valimisi kuidagi jõustuda, aga tegelikult oleks see ju vajalik.

Jah, loomulikult me saame Riigikogu liikmetena minna ja kuulata neid lindistusi, lugeda neid materjale, aga sellest on vähe kasu, kui ma ei tohi sellest oma kolleegilegi rääkida. Kui ma midagi ajakirjandusele lekitan, siis on ju loomulikult kohe teada, kes käis vaatamas ja kes lekitas ning me saame karistada. Aga tõe eest karistada saamine – andke andeks, see on absurdne. Me peame selle olukorra likvideerima, need asjad peavad saama avalikuks, ükskõik kas ajakirjandus sealt midagi uut leiab või ei leia. Võtame näiteks nende ettevõtete juhtumi, kes kaebasid asja Euroopa Liidu Kohtusse. Nende advokaadile lõpuks ikkagi anti juurdepääsuluba ja põhjendus oli just nimelt avalik huvi. Nii et tegelikult nende asjade avalikustamiseks takistusi ei ole. Aga tõepoolest, kui me seda VEB Fondi saagat jälgime, siis näeme, et sellest jookseb läbi väga palju isikuid, kes on sellega otseselt või kaudselt puutumuses olnud, kes olid sel ajal kõrgetel ametikohtadel ja oleks saanud protsessi ühes või teises suunas mõjutada, kes olid ajal, kui näiteks need Riigikontrolli auditid kaduma läksid, ametis Riigikontrollis või kes olid ministrid sel ajal. Loomulikult tuleb kõik need asjad esile tuua ja avalikustada. Ning kui selle afääriga on otseselt seotud üks presidendikandidaat, siis tuleb kahtlemata ka sellest rääkida, teisiti mõelda ei ole võimalik.

Aadu Must, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja, andke andeks, kui ma lähen oma küsimusega teemast natuke liiga kaugele! Te ei pea vastama, kui see päris mööda on. Mind aga erutab selline tahk: Euroopa erialakirjanduses, mis käsitleb demokraatiat, asjaajamist ja arhiivindust, valitseb kindel seisukoht, et mis tahes riigi salastatud või ametkondlikult piiratud juurdepääsuga teabe osakaal on pöördvõrdelises sõltuvuses ühiskonna demokraatlikkuse astmega. Tähendab, salastatus on ebademokraatlikkuse näitaja. Eesti üle on korduvalt naerdud. Kas mäletate juhtumit, kui Eestis üritati kunagi Välisministeeriumi ametilähetused salastada pikemaks ajaks kui Skandinaavia riikide kõige suuremad riigisaladused? Äkki on Euroopa selles natuke eksinud, äkki see ei ole demokraatia näitaja? Või äkki on Eesti teistsugune, äkki me oleme ikkagi demokraatlik maa, aga meil oli lihtsalt raske lapsepõlv? Mis te sellest arvate?

Jah, lapsepõlv oli meil tõesti raske ning meie geopoliitiline asukoht ja praegused poliitilised suundumused maailmas loomulikult mõjutavad meid kõige otsesemal viisil. Kuna me oleme tahes-tahtmata eesliinil, siis kindlasti peame suure tähelepanuga jälgima, et meie tõeliselt konfidentsiaalne teave kuskile ei leki. Meil on sellega väga kurbi kogemusi. Aga see ei tähenda seda, et me võime muutuda hüsteeriliseks keeldude, käskude ja salastamise ühiskonnaks, kus isegi täiesti elementaarne info kuulutatakse salajaseks, lüüakse peale tempel "Ametkondlikuks kasutamiseks" või "Täiesti salajane" või mis iganes. See ei ole enam normaalne. See irdub juba väga palju normaalsest euroopalikust demokraatlikust tavast. Võimuerakonnad tahavad kõikvõimalikes asjades Euroopast eeskuju võtta – viitan siin homoseadusele ja millele iganes –, aga ma leian, et palju põhjendatum ja õigem oleks võtta eeskujuks just nimelt sellekohased normaalse ühiskonna käitumistavad ja tõeline avatus. Nagu lugupeetud küsija viitas, mida rohkem keelde, käske ja saladusi, seda vähem riigis demokraatiat on. Ma usun, et meie kõigi ühine eesmärk on, et Eesti oleks tõeliselt demokraatlik riik.

Rainer Vakra, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma tean, et Toomas Kümmel on VEB Fondi uurimiskomisjoni lõppraporti kallal head tööd teinud ja selle põhjal oma raamatu kirjutanud. Mul on aga teile kui selle otsuse eelnõu kirjapanijale väga konkreetne küsimus. Kas teie ise olete oma saadikuõigust kasutanud ning neid salvestisi kuulanud ja muud töömaterjali uurinud? Kui te ei ole neid sadu tunde kõnelusi sisaldavaid salvestisi kuulanud, kas te vähemalt saate, käsi südamel, kinnitada, et te lugesite selle 400-leheküljelise lõppraporti enne läbi, kui selle eelnõu siia saali tõite?

Aitäh küsimuse eest! Jah, tõepoolest, ma ei ole neid kümneid või sadu tunde sisaldavaid linte läbi kuulanud, selleks peab olema esiteks palju aega ning teiseks sihikindlust ja eesmärk midagi avastada. Selleks mul kõrvalise isikuna – ma ei ole seal komisjonis olnud – võimalus puudub. Olen lõppraportit lugenud, aga pean tunnistama, et mitte väga süvenenult ja väga põhjalikult, aga ikkagi piisavalt, et selle kohta mingi ülevaade saada. Ja ma leian kõigele vaatamata seda, et minu isik ja nende salvestiste kuulamine minu poolt ei ole üldse oluline. Oluline on avalikkuse huvi ja avalikustamine, mida on tahtnud ajakirjanikud, asjaga seotud inimesed ja väga paljud teised. Kui keegi soovib salvestiselt kuulata, mida täpselt räägiti üheksateistkümnenda tunni seitsmendal minutil, siis ma arvan, et tal peab selleks võimalus olema.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Kõige VEB Fondiga seotu pärast läks pankrotti ka põllufirma AS A.O. Imbi. Selle aktsiaseltsi advokaat, advokaadibüroo Glimstedt vandeadvokaat Indrek Leppik ei saa ka nende materjalidega tutvuda. Mis võib olla põhjus, et isegi pankrotti läinud firma esindaja ei saa materjalidega tutvuda? Mis on selle salastamise olemuslik põhjus? Miks peaks seda kõike salastama? Ma ei saa aru! Mina ei lähe kindlasti neid salvestisi kuulama – ma ei taha, sest ma nagunii midagi aru ei saa. Aga mis on see olemuslik põhjus, et selline materjal on salastatud?

Aitäh! Ma olen püüdnud sellele küsimusele vastata, kuid see on tõepoolest säärane küsimus, millele minul vastust ei ole. Ma mõistan seda, et nendes materjalides võib olla üht-teist sellist, mis on konfidentsiaalne, mis puudutab riigisaladust. Seda ei peagi avalikustama, need kohad saab kinni katta, need saab ära kustutada – mis iganes. Aga kogu ülejäänud materjali salastatust see ei õigusta. Ülejäänud materjal peab olema avalik. Millistel motiividel, mis põhjusel keeldutakse seda avalikustamast, selle kohta oskavad ehk kõige täpsemini vastata need, kes seda on siiamaani teinud ja soovivad salastatust jätkata. See ei ole õige.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud kolleeg! Alustuseks märgin repliigi korras, et 1960. aastatel trükiti vist ajakirjas Moskva Bulgakovi romaan "Meister ja Margarita". Mina lugesin seda esimest korda kseroprindil tehtud Prantsuse väljaandena, kus normaalses kirjas oli see tekst, mida tsensuur lubas, ja kaldkirjas see, mida tsensuur Nõukogude Liidus ei lubanud. Siis ma sain aru, et ma ei taha lugeda mitte midagi, mis on tsenseeritud, ja see on minu õigus. See oleks nagu sööki teha ilma soolata – seda on võimatu süüa, sa ei saa mitte millestki aru. Küsimus on mul aga selline. Me püüame võtta eeskuju oma naabritest Soomest ja Rootsist. Mis sa arvad, kas sellise afääri puhul, kus kõik saavad aru, mis on juhtunud, oleks nendes riikides võimalik selline salastamine, nagu meil Eestis VEB Fondi puhul on?

Aitäh! See on väga hea küsimus. See paneb meie riigi ja ühiskonna võrdlusesse teiste demokraatlike riikidega, kelle demokraatia on tänu nende ajaloole kestnud kauem kui meil. Ja tõepoolest, ma olen üsna kindel, et niisuguste asjade salastamine ei oleks teistes demokraatlikes riikides võimalik. Me näeme ja kuuleme kogu aeg, kuidas kuskil mingi skandaal lahvatab, kuidas mingi asi tuleb välja ja kuidas siis minnakse lõpuni, nii et  isikud, kes on asjaga seotud – poliitikud, ärimehed, riigiametite juhid, kes iganes –, kannavad oma tegude ja tegematajätmiste eest konkreetset vastutust.
Eestis me ei näe mitte mingisugust vastutust, ei poliitilist ega majanduslikku. 32,3 miljonit eurot on kadunud. See võrdub nelja aasta top-up'iga, mida Eesti võiks oma põllumeestele anda, kui me neid toetaksime. See on tohutu summa, millega me saaksime oma lastele pakkuda tasuta toitu – mida iganes. See raha on läinud ja see ei huvita mitte kedagi. See ei ole ju normaalne! Loomulikult, sellised asjad tuleb paljaks, avalikkuse ette kiskuda viimase sendini. Kõik tuleks avalikustada, teha, mis on nii meie uurimisorganite kui nüüd ka meie võimuses. Kui me tahame ikkagi rääkida demokraatiast ja võrrelda end teiste demokraatlike maadega, siis on see meie otsene kohus. Mäletate, Rootsis astus kunagi tagasi üks minister, kes kogemata oma töökaarti kasutades ostis sukkpüksid. Ta maksis need hiljem oma taskust kinni, aga pidi ikkagi kohast loobuma. Meil ei pane ka kümned kadunud miljonid kedagi millegi eest vastutama.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahaksin natuke üldistada. Me kõik teame, et praegu diskuteeritakse selle üle, missuguseid komisjonide tööd kajastavaid materjale tuleks säilitada – missugusel tasemel võiks neid säilitada, kui palju salastada või hävitada. Küsimus on aga selline: mida teha selle üldise salastamise mentaliteedi vastu Riigikogu Kantseleis, kus ei soovita säilitada komisjonide salvestisi ning võideldakse VEB Fondi uurimiskomisjoni salvestiste avalikustamise vastu? Kust otsast alata ja mida ette võtta, et see asi hakkaks paigast nihkuma?

Aitäh! Ma ütleksin, et kala hakkab mädanema peast. Tõepoolest, Riigikogu Kantselei on pidanud vastama avalikustamise palvetele, aga kantselei ei ole seda korda kehtestanud ega otsustanud. Nemad täidavad ülesannet, mis neile on antud. Nii et kuigi kantselei töötajate nimed jooksevad nendest keeldumistest läbi, on tegelikult üsna kohatu süüdistada neid. Süüdistada tuleb võimul olevaid erakondi ja nende liikmeid, Riigikogu liikmeid, kes mingil põhjusel toetavad salastatust ja on selle poolt kätt tõstnud, kes ei ole nõus juurdepääsupiirangute kaotamisega, kes on pooldanud seda, et komisjonide salvestised hävitatakse, et neid ei arhiveeritaks, et stenogramme ei tehtaks, et jääksid ainult protokollid, mis hiljem tõsisele ajaloouurimisele vajalikku põhjalikku teavet ei anna. Põhjalikku teavet annaks komisjonide istungite täielikud salvestised, mille arhiveerimine ei nõuaks mitte mingisuguseid lisakulutusi.
Ma arvan, et kõik see sõltub Riigikogu liikmete enda südametunnistusest ja peast. Kas me tahame, et meil on aus ja avatud ühiskond? Kas me tahame, et kodanikud ei süüdistaks meid korruptsioonis ega selle varjamises? Kas me tahame olla ausad ja õigustada meile pandud lootusi? See on meie enda kätes: tuleb tegutseda, töötada avatult ja ausalt. Ja kui mitte midagi hämarat varjata ei ole, kui kellelgi mingisuguseid patte südamel ei ole, kui me pole seotud nende afääride ja vargustega, siis mina ei näe vähimatki põhjust, miks keegi peaks nende juurdepääsupiirangute kaotamise vastu olema.

Rait Maruste, palun!

Tänan! Hea ettekandja! Te kasutate väga sageli sõnu "salastatud", "salastamine" jne. Salastamisel on mitu astet. Millist salastatuse astet on kas tervikuna sellele raportile või üksikutele dokumentidele kohaldatud? Ja teine küsimuse osa on see, et te rääkisite karistamisest, aga küsin, mille alusel teid võidakse karistada. Kas te saate meid selle koha pealt natuke valgustada?

Erinevalt teist ei ole ma jurist ja sellistesse nüanssidesse ei püüa tungida. Ma räägin ikkagi selles keeles, millest me kõik aru saame ja millest ka tavaline inimene aru saab. Jah, loomulikult on erinevaid salastatuse astmeid, aga see ei ole praeguses kontekstis oluline. Juurdepääsupiirangud – see ei ole ju mingi saladus – on seatud töödokumentidele, nendele salvestistele, mis tehti isikute ärakuulamise ajal, samuti kirjalikele materjalidele. Lõppraport on avalik, aga lõppraport ei käsitle ju kogu seda materjali. Ja me teame väga hästi, et kui me avalikustame materjale, mille puhul kehtivad juurdepääsupiirangud, mis on ametkondlikuks kasutamiseks, siis vastavalt Eesti seadustele on see karistatav tegu. Nii lihtne see ongi.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Tolle juurdepääsupiirangu tõttu on võimalik välja käia igasuguseid spekulatsioone, on võimalik inimestele varju heita. Süüdistused on õhku jäänud, sest keegi ei saa neid kinnitada ega ka ümber lükata. Kas avalikustamine ei ole ka nende inimeste huvides, kellele on heidetud halba varju? Siis saaks ükskord lõplikult selgeks, kes oli ja kes ei olnud teatud asjadega seotud. Iseenesest peaksid ju ka need inimesed, kellele on varju heidetud, pooldama avalikustamist – välja arvatud juhul, kui neil on midagi varjata. Või kuidas?

Siin on nüüd eristatavad kaks asja: jutt, mida isik rääkis komisjonis, ja see, kas jutt, mida ta uurimiskomisjonis rääkis, on tõsi. Kui inimene ei teinud uurimiskomisjoniga koostööd, kui ta ei mäletanud enam midagi, kui teda ootamatult oli tabanud amneesia, mis ju põhimõtteliselt võib igaüht igal hetkel ja igas ametis tabada, siis loomulikult ta võib olla nõus, et tema ütlused avalikustatakse. Aga tõde see ju päevavalgele ei too. Samas vähendab see igasuguseid spekulatsioone selle kohta, mida ta siis komisjonile rääkis, kas selles jutus oli midagi, mis ei vasta tõele. Saaks teada, kas need spekulatsioonid, mis avalikkuses tema ütluste ja tema tehtu kohta on levinud, on õigustatud. Nii et loomulikult peaks iga isik, kes seal komisjonis ära kuulati, soovima, et need asjad avalikustatakse. Ma lugesin teile ette terve rea nende inimeste nimesid, kes on taotlenudki materjalide avalikustamist, kes on nõus, et nende ütlused avalikustatakse. Paraku ei ole seda tehtud. Põhjendustest ma rääkisin, need ei pea paika. Aga igal juhul on möödarääkimiste, igasuguse valeinfo levimise ja spekulatsioonide vältimiseks ning eeskätt loomulikult tõe teada saamiseks juurdepääsupiirangu kaotamine asjaga seotud inimeste, siin saalis olijate ja kogu ühiskonna huvides.

Aitäh, austatud ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Andres Anvelti!

Tere, hea Riigikogu! Lugupeetud juhataja! Kõnealuses küsimuses toimus Riigikogu põhiseaduskomisjoni istung eelmise nädala teisipäeval, 13. septembril. Nii nagu juba mainiti, puudus komisjoni istungilt, kus arutati seda eelnõu, algataja esindaja nii komisjonist kui ka fraktsioonist. Sellele vaatamata oli meil huvitav ja elav nii poliitilise kui ka õigusliku sisuga arutelu, mida saab selle eelnõuga edasi teha ja millised on juriidilised väljavaated, kui see peaks heaks kiidetama. Järgnevalt tutvustangi teile selle arutelu käiku.
Komisjoni nõunik tutvustas eelnõu ajalugu. See esitati 3. mail ja see näeb ette VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalidele kehtestatud juurdepääsupiirangute tühistamist. Too komisjon moodustati, nagu te kõik teate, VEB Fondi koondatud nõuete menetlemise ja rahuldamise asjaolude uurimiseks. Töö käigus tekkis mitmesuguseid materjale, mis on koondatud raportisse ja esitatud avalikkusele tutvumiseks. Komisjon viis läbi mitmeid kuulamisi ning teadaolevalt öeldi komisjoni kutsutud isikutele, et kuna Riigikogu komisjoni istungid on kinnised, siis nende ütlusi sõna-sõnalt ei avalikustata. Komisjoni istungid salvestati ning eelnõu eesmärk on tühistada salvestistele kehtivad juurdepääsupiirangud, et avalikkus pääseks olemasolevale teabele ligi.
Nõunik selgitas, et salvestised on küll olemas, kuid esmalt laieneb neile istungite kinnisuse printsiip, mis tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 36. Sel ajal, kui VEB Fondi komisjon töötas, ei oldud veel kindel, kas kinnisuse printsiip ka kohtus peab, kuid nüüdseks on olemas Riigikohtu otsus 11. maist 2015, milles kohus sedastab, et Riigikogu komisjonide istungid on üldjuhul kinnised ning üksnes komisjoni koosseisu poolthäälte enamusega võib istungi kuulutada avalikuks. Kohus leidis, et see põhimõte ei laiene mitte üksnes istungist osavõtu võimalusele, pidades põhjendatuks lähtuda üldisest põhimõttest, et kinnise istungi arutelusid, sõnavõtte ja muud sellist kajastavad dokumendid, sh salvestised, ei ole üldkorras avalikustatavad. Sellisel piirangul on kohtu hinnangul legitiimne eesmärk tagada vaba arutelu. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 158¹  lõiked 1 ja 2 näevad ette, et kuigi Riigikogus ja Riigikogu Kantseleis koostatud või neile esitatud dokumendid on avalikud, siis seadusega sätestatud juhtudel dokumente ei avalikustata. Käesoleva aasta 13. mail jõustunud kodu- ja töökorra seaduse muudatuste kohaselt ei käsitata dokumentidena dokumentide kavandeid ja nende koostamiseks kasutatavaid abimaterjale ning aruteludeks ja konsulteerimiseks koostatud materjale.
Lisaks istungite kinnisuse printsiibile tuleb märkida, et VEB Fondi komisjon on salvestised läbi kuulanud, neid analüüsinud, konsulteerinud kuulatutega ning seadnud materjalidele avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punktide 12–15 ja 19 alusel, riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse alusel ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 43 lõike 1 alusel juurdepääsupiirangud. Juurdepääsupiirangute kehtestamine on avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 alusel teabe valdajale kohustuslik. Kui teabe avaldamine kahjustaks isiku eraelu puutumatust, on teabele seatud juurdepääsupiirang avaliku teabe seaduse § 35 lõike 1 punkti 12 alusel.
Nõunik lisas, et õigusaktide hierarhia printsiibi kohaselt peavad madalamal tasemel olevad üksikaktid olema kooskõlas üldaktidega, antud juhul seadusega, ja siit tuleneb ka Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-s 36 sätestatud istungite kinnisuse printsiip. Kuna juurdepääsupiirang on seatud seaduste alusel, läheks käesolev otsuse eelnõu vastuollu seadustega, mis kohustavad riigiasutusi kehtestama teabele juurdepääsupiiranguid või tunnistama teabe riigisaladuseks. Riigikogu otsus seadust muuta ei saa.
Meie istungil järgnes sellele ülevaatele põhiseaduskomisjoni liikmete mõttevahetus, mille üks eesmärk oli läbi vaielda teema, kas see otsus saaks üldse muuta varasemaid seadusega pandud põhimõtteid. Näiteks tekkis küsimus, milliseid lubadusi saab üks või teine uurimiskomisjon ärakuulatavatele isikutele tulevikus anda, kui seaduse alusel võib nende jagatavat informatsiooni, mis otseselt ei puuduta konkreetset uurimist, avaldada. Teatud lubadused võivad tulevaste komisjonide autoriteetsust vähendada. Komisjoni liige Jüri Adams tõi välja, et selles küsimuses on nii juriidilisi kui ka poliitilisi probleeme. Esiteks ei ole aru saada, mis on Riigikogu ja mis on Riigikogu Kantselei, ning kuidas siis Riigikogu teenindav, talle alluv organ ei avalikusta Riigikogu töö käigus loodud materjale. Kõlas ka argument, justkui ei võiks Riigikogu võtta vastu poliitilist otsust, et ta soovib juurdepääsupiirangute tühistamist, ja et Riigikogu otsused ei pea olema kooskõlas teiste riigiasutuste teistsugustest motiividest lähtuvate otsustega.
Riigikogu liige Mart Nutt rääkis oma mitmes sõnavõtus sellistel teemadel nagu riigisaladuse põhimõtted, riigisaladuse üldprintsiibid, nende toimimine õigusriigis, miks need on nii pikad ja miks on selline põhimõte aluseks võetud, et kui on juba mingi asi riigisaladuseks tunnistatud, siis selle piirangu mahavõtmise peab eelkõige otsustama konkreetse riigisaladuse looja. Mitmed põhiseaduskomisjoni liikmed esitasid ka minule küsimusi, kuna mul oli au olla VEB Fondi uurimiskomisjoni liige. Kahjuks ei osalenud ma selle töös aga lõpuni, sest asusin 2014. aasta kevadel täitma ministri kohustusi.
Ütleksin, et see on arutelust kokkuvõtlikult kõik. Langetasime ka menetlusotsused. Komisjoni esimees tegi ettepaneku suunata eelnõu 234 esimesele lugemisele 20. septembriks ehk eilseks. Aga nagu te teate, nihkus osa eilsest päevakorrast tänasele. Tehti ettepanek määrata komisjonipoolseks ettekandjaks siinkõneleja ja sellega komisjoni liikmed nõustusid konsensusega. Komisjoni esimees tegi ettepaneku eelnõu 234 tagasi lükata. Selle poolt hääletasid Kalle Laanet, Mart Nutt, Andres Anvelt, Kristjan Kõljalg, Andre Sepp, vastu olid Anneli Ott, Mihhail Stalnuhhin, Peeter Ernits ja Jüri Adams ning erapooletuks jäi Kalle Muuli. Ma arvan, et nüüd on ka menetlusotsuste kohta kõik öeldud. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud komisjonipoolne ettekandja! See eelnõu on väga keskendunud salvestistele ja nende täiel määral avalikustamisele. Eelmine ettekandja, algatajate ettekandja, ütles, et tema ei süvene juriidikasse ja nüanssidesse, millised on riigisaladuse erinevad astmed. Aga siiski, avalik huvi on siin olemas. Kas komisjonis oli arutusel ka mingisugune vahepealne variant, et teha nende kohalekutsutute jutust stenogramme, kes on valmis oma räägitut avalikustama? Võib-olla võiks mingeid salastatuse astmeid vähemaks võtta või eraldada kogu sellest materjali massist riigisaladusega kaetud osa ja mingisugune muu osa? Praegu see näeb ikkagi õige keskpärane tulemus välja, kui me selle eelnõu lihtsalt tagasi lükkame.

Aitäh! Need küsimused oleks võib-olla pidanud esitama paar aastat tagasi, siis me leppisime need üksikasjad kokku. Mis ma oskan praegu öelda? No see oli tollal komisjoni esimese istungi ajal langetatud konsensuslik otsus, et komisjon järgib seadusest tulenevat printsiipi, et istungid on kinnised. Samas julgen sedasama kokkuvõtet lugenuna väita, et kõik see, mida uurimiskomisjon pidas vajalikuks, on selles kokkuvõttes ja inimeste ütluste retsenseeringutes kirjas. See osa, mis välja jäi, puudutas ühe või teise inimese tervislikku seisundit mingil ajal ja näiteks mõne ärakuulatud isiku alkoholiprobleeme. Ka sellised asjad tulid küsitluse käigus välja. Komisjoni vestluste käigus arutati, et me peame muidugi tajuma 20 aasta tagust üldist hõngu, kuid komisjoni uurimistöö tegemise seisukohast sel mingit väärtust ei ole. Samas see võib puudutada inimesi isiklikult ja nii jäeti teatud osa salvestiste materjalist kokkuvõttest välja.

Jüri Adams, palun!

Härra Anvelt! Teie olete selles valdkonnas minust lõpmatult kogenum inimene. Minu küsimus lähtub sellest, et kui Riigikogu töö käigus tekivad mingisugused tekstid ja paberid, siis kunagi need jõuavad arhiivi. Aga vahepealne olukord paistab olevat selline, et mingisuguse perioodilisusega või mingitel tingimustel liiguvad need Riigikogu Kantselei käsutusse. Ma saan aru, et juriidiliselt võiks see tähendada seda, et Riigikogu Kantselei osutab Riigikogule n-ö dokumentide ajutise hoidmise teenust. Riigikogu Kantseleis sünnivad ka mingid oma paberid, mis Riigikogu töösse otseselt ei puutu, aga mis samuti kuidagi arhiivi jõuavad. Kas on võimalik, et Riigikogu Kantselei direktor või mõni muu ametnik ütleb, et meie Riigikogule üleantud pabereid teile enam tagasi ei anna, kui meil tekib mingil põhjusel nende tagasisaamise soov?

Aitäh! Hea Jüri, ma arvan, et parlamentaarse töö kogemus on sul palju suurem kui mul. Aga mis ma oskan öelda? Olen natukene nende päevade jooksul tudeerinud, kuidas nende asjadega on – mis võimalused on, kui me tahame neid salvestisi kuulata või ükskõik mis teise komisjoni dokumenti näha. Oma komisjoniga ei ole probleeme, aga tegemist on eelmise koosseisu komisjoni tööga. Minu andmetel on tegu ühe suure puudujäägiga kantselei töös, sest seda korda otseselt ei ole, mis sätestaks, kuidas saaks Riigikogu liige oma tööd tehes – tal on vaba mandaat ja selline soov on täitsa normaalne – tutvuda mingi teise komisjoni nn AK-dokumentidega. See on nagu ära unustatud. Vanasti oli see kord olemas, siis tuli küsida konkreetse komisjoni esimehelt. Praegusel juhul aga see kord ei töötaks, sest komisjon on ammu oma tegevuse lõpetanud. Üldiselt on meil nukker seis. Näiteks tutvumaks ükskõik millise teise komisjoni AK-dokumendiga, me peame minema lugupeetud Riigikogu juhatuse juurde, kes oma koosolekul arutab asja ning ehk annab meile selle õiguse. See on minu meelest ülimalt bürokraatlik ja ebaõnnestunud lahendus. Ma arvan, et Riigikogu Kantselei peab kindlasti seda korda muutma.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja, ma küsin sinu käest, kas EKRE ettepanek juurdepääsupiirang kaotada pole äkki lahtisest uksest sissemurdmine. Komisjonis sa ütlesid, et tegelikult on kõik Toomas Kümmeli raamatus kirjas, välja arvatud kapo kiri 01476UL. Kas on nii?

Ma julgen väita, et on küll. Ma ei ole jõudnud seda Toomas Kümmeli raamatut lõpuni lugeda. See on mul, nagu öeldakse, öökapi peal – kui loed päev otsa dokumente, siis kahjuks õhtul jõuad lugeda kaks-kolm lehekülge, ja uni haarab võimust. Muidugi mitte ainult selle raamatu puhul. Aga ma tasa ja targu liigun edasi. Mis ma tahan öelda, on see, et tõesti, kirjanik on teinud tõsist tööd. Olen Toomas Kümmelit ka ise jõudumööda abistanud selle raamatu kirjutamisel, omal ajal sai temaga mõtteid vahetatud. See raamat on eesrindlik – ma ei ole enne näinud, et sa võtad paberkandjal raamatu ette, loed nutitelefoniga selles esitatud QR-koodi ning satud kohe fotokoopiatele mitmesugustest materjalidest, mis on kas Riigikogu või Eesti Panga kodulehel või kuskil mujal olemas. Jah, see sisaldab kindlasti, nagu mina kui ka kirjanik julgen öelda, seoseid, mis on veidi meelevaldsed ja võivad olla tuletatud usust, et üks või teine asi võis niimoodi olla. Aga üldiselt on see raamat kirjanduslik lähenemine uurimiskomisjoni tööle. Seda kindlasti.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea sõnavõtja! Sa olid kunagi VEB Fondi uurimiskomisjonis ja Tallinna Sadama korruptsiooni uurimise komisjonis oli meil au olla koos. Ka sadama uurimiskomisjonis tuli inimestega kohtudes jääd murda, et saada nad rohkem rääkima. Aga ometigi kõik need materjalid, mis on täpselt sama tundlikud kui VEB Fondi omad, on tegelikult avalikud. Kõik lindistatu on kuulatav, kui keegi seda soovib. Milles seisneb nüüd see oluline vahe, et VEB Fondi uurimiskomisjoni materjalid peavad olema salastatud, aga teised samasugused mitte?

Aitäh! Siin ongi tegu ka õigusliku lähenemisega. Nii nagu ma ennist märkisin, Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ütleb selgelt ja nüüd on see leidnud ka kohtuliku kinnituse, mis on dokumendid ja mis ei ole. Me oleme seda seadust tänavu kevadel veel parandanud. Kõik oleneb sellest, kuidas komisjon kokku lepib. Andku jumal opositsioonile andeks, aga see oli tookord opositsiooni ülekaaluga komisjon – ma just praegu vaatasin, viiest komisjoni liikmest kolm olid opositsioonist. Tuletagem meelde, et eelmises Riigikogus oli ju nn demokraatide ühendus. Keskerakonnast lahkunud inimesed said komisjoni ka oma liikme sisse, kuigi nad ei moodustanud fraktsiooni. Seal oli kolm opositsiooni esindajat ja kaks koalitsiooni esindajat, nii et oli isegi opositsiooni ülekaal. Kui mina läksin sinna komisjoni, siis ma olin ka opositsiooni esindaja. Ja tookord, kui ma ei eksi, esimesel istungil sõlmitigi konsensuslik kokkulepe, et me tegutseme kinniste istungite vormis.
Nüüd on tagantjärele raske hinnata, oli see õige või vale otsus. Ma arvan, et oleks pidanud langetama samasuguse otsuse nagu Tallinna Sadama puhul Artur Talviku juhtimisel. Tema mäletab seda paremini, aga minu arust me võtsime selles komisjonis vastu konsensusliku otsuse, et kõik on avalik, ja hoiatasime ka ärakuulatavaid vastavalt. Selles lihtne vahe ongi: tookord tegi komisjoni koosseis seaduse alusel ühe otsuse, sadama puhul aga langetati sisuliselt sama seaduse teise sätte järgi otsus, et komisjon võib oma töö avalikuks kuulutada, kui seda soovitakse. Siis tehti teistpidi. Nii lihtne see asi ongi, ega siin midagi keerulist ei ole.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud esineja! Teie vastusest viimasele küsimusele selgus nagu, et takistuseks on seadused, aga vahepeal tundus, et takistavad andmed, mis puudutavad inimesi. Kas teile ei tundu, et kui tegemist on kuritegudega, siis on selge, et toimepandud asjad puudutavadki inimesi? Sellest seisukohast ei tohiks midagi salastada, teadaoleva info peaks avalikuks tegema, et inimesed ei saaks salastatust kasutades mugavalt edasi elada, lootes rahva usule, et inimesed on puhtad ega tegele millegi keelatuga. Või on teil veel mingeid mõtteid lisada?

Sellisele mõttejadale on mul praegu väga raske midagi lisada, aga ma püüan seda kuidagi tõlgendada. Asi on selles, et Riigikogu uurimiskomisjon ei teosta kriminaalmenetlust. Jah, kriminaalmenetluse puhul kehtib reegel, et kui asi läheb kohtusse, siis on kõik avalik. Omal ajal uurimiskomisjon lähtus seadusest, et istungid on kinnised, ja see seadus kehtib ka praegu. Meie igapäevased komisjonide istungid on ju ka kinnised, kui me ise ei otsusta, et teeme avaliku istungi. See tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest.
Teiseks peab märkima, et kuigi istungid olid kinnised, on nende põhjal koostatud kokkuvõte avalik. See paks raamat, mis ilmus, sisaldab kõike seda, mida komisjonis räägiti. Mis puudutab isikute kaitset, siis te vist ei pannud tähele, aga ma rõhutasin seda, et vastavalt avaliku teabe seadusele ei ole neid salvestisi, mis muide meie poolt vastuvõetud seaduse järgi ei ole dokumendid, välja antud, kuna need sisaldavad infot, mis otseselt ei puuduta komisjoni tööd. Nagu ma ütlesin, need kajastavad ka kellegi tervislikku seisundit, sõltuvusprobleeme, kellegi isiklikus elus toimunud muutusi, näiteks et enne elas ühe inimesega koos, pärast teise inimesega koos jne. Need on isiklikud küsimused, mis otseselt asjasse ei puutu. Uurimiskomisjon loeb kõik need asjad läbi ja kui komisjoni liikmed leiavad, et mingi info lisab mõne nüansi, mis on uurimise seisukohast oluline, siis nad arvestavad seda.
Kokkuvõttes on mul selle komisjoni endise liikmena raske kõiges selles näha mingisugust väga sügavat konspiratsiooni, et kaitsta üht või teist isikut. Arvan, et mõni isik sai tegelikult endale templi otsaette, kui proovis komisjonile valedokumente esitada. Jah, need asjad on aegunud, aga nagu me näeme, see taak käib asjaosalistega endiselt kaasas ja siin me täna seda taaka arutamegi.

Jüri Adams, palun!

Härra Anvelt, ma esitan oma teise küsimuse teatud konstruktsioonina, nii on ehk lihtsam. Me oleme praegu mõlemad põhiseaduskomisjoni liikmed. Oletame, et põhiseaduskomisjoni töösse tuleb kuskilt kõrvalt üks dokument – ükskõik, mis on selle sisu, ja ükskõik, kuidas see tuli. Ja nüüd me peame vajalikuks selle koosseisuga, kes parasjagu kohal on, otsustada, et me kehtestame sellele juurdepääsupiirangu. Küsimus on selles, kes oleks õigustatud kunagi seda otsust muutma. Ma kujutan ette, et üldiselt on nii, et komisjonide sisulisi otsuseid muudab Riigikogu oma hääletamisega mingi menetluse käigus. Komisjon otsustab näiteks, et selle eelnõu arvame menetlusest välja, kuid Riigikogu arvab teistmoodi. Kuidas sellesse mõtteskeemi see praegune probleem paigutub?

See on juriidiliselt huvitav konstruktsioon. Hakkame sellest pihta, et kõige lihtsam on, kui me komisjonis loome mingi dokumendi, siis me otsustame, et see osa sellest on täielikult avalik ja see osa on AK ehk ametialaseks kasutamiseks. Üldiselt aga on meie komisjonide töövõidud enamjaolt muidugi avalikud. Meile sisse tulevad dokumendid annavad oma sisendi dokumentidesse, mida me loome, ja need võivad meie arutelul omandada mingi uue väärtuse, nii et need ei pruugi enam olla ette nähtud ametialaseks kasutamiseks. Täitsa vabalt! Näiteks kui mõni ministeerium saadab meile millegi kohta oma arvamuse, mis peaks andma meile mingi otsuse tegemiseks teatud põhja, siis me teeme oma otsuse sellele arvamusele tuginedes ja enam see dokument ei ole ametialaseks kasutamiseks.
Mis puudutab dokumentide edasist käitlemist, siis selles osas on seadus meist kõigist kõrgem. Avaliku teabe seaduse järgi on piirangud peale pandud. Näiteks nende AK-dokumentide puhul, mis VEB Fondi komisjonis tallel olid, kestab piirang viis aastat ja siis võib seda pikendada veel viis aastat ja seejärel on sisuliselt kõik. Ma jään praegu võlgu vastuse, kuidas see otseselt käiks Riigikogus, aga ma arvan, et muus riigiasutuses teabe valdaja teebki otsuse, kas dokument on edaspidi AK või ei ole. Samas tuleb järgida ka nõudeid, mis tulenevad avaliku teabe seadusest. Kui materjal sisaldab isikuandmeid ja need on konkreetsed, räägivad inimese tervislikust seisundist, või tuleneb märge AK muudest seadussätetest, siis ei saa seda avalikustada. Praegusel juhul lähtus Riigikogu Kantselei piirangut peale pannes avaliku teabe seadusest – see on mul siin ilusti käes –, täpsemalt § 35 lõike 1 punktist 19, mis märgib seaduses toodud muud teavet. Siit me jõuamegi sellesama seaduseni, milleks on Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, mis kuulutab tegelikult need dokumendid AK-ks, kui me ise ei ole otsustanud teistmoodi.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetav eesistuja! Lugupeetav ettekandja! Kogenud kolleegi eeskujul alustan minagi meelitusega. Juba enne poliitikukarjääri olid teil silmapaistvad kogemused hindamaks, kas inimeste ütlused on tõesed või väärad. Te olete nüüd osalenud uurimiskomisjonide istungitel, mis on olnud avatud ja mis on olnud kinnised. Kas see kinnisus aitas saada üksikasjalikumaid ja avameelsemaid ütlusi? Kas teie hinnangul põhimõtteliselt tasub edaspidi niisuguste komisjonide töö kinniseks kuulutada? On sel praktiline väärtus?

Minu isiklik arvamus ... Ma olen olnud kolmes komisjonis: esiteks elamislubade andmist uurinud komisjon, siis see VEB Fondi komisjon ja nüüd Tallinna Sadama uurimiskomisjon. Julgen väita, et parlamendikomisjonide tegevus peaks olema avalik. Minu meelest mõjutaks see inimest, kes tuleb sinna ütlusi andma, isegi rohkem tõtt rääkima. Kui istung on avalik, siis saab avalikkus kõigest kohe ka näiteks meedia kaudu teada ja meedia võib-olla kontrollib räägitut kiiremini, kui meil võimalusi on. Võib-olla mõningate inimestega rääkides võetakse vastu otsus, et teeme selle istungi kinnisena, kuna see tõesti puudutab kellegi eraelu. Aga üldiselt võiks minu meelest tulevikus – ma arvan, et neid uurimiskomisjone kahjuks peab moodustama, riigis ikkagi üht-teist juhtub – istungid olla avalikud ja vaid mingitel kindlatel juhtumitel kinnised. Kui sa inimesega mingil teemal räägid, ega siis keegi ju ei mõtle kogu aeg selle peale, kas info jääb salastatuks või mitte. Nii et ma ei näe siin mingit vahet.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Räägime asjast. Hardo Aasmäe ütles 17. septembril kaks aastat tagasi, et VEB Fondi miljonid võttis välja juhtiv reformierakondlane. Kümmeli raamatus on kirjas, et see inimene oli härra Aleksandr Kostikov. Sina oled seda kapo pooleks sajandiks salastatud kirja 01476UL lugenud. Minu küsimus on: kas härra Kostikov on juhtiv reformierakondlane? Teiseks, kes juhtivatest reformierakondlastest olid 20 miljoni väljavõtmisel tema kõrval? Kolmandaks, äkki esines keegi juhtivatest reformierakondlastest toona härra Kostikovi nime all?

Asi läheb põnevaks. Ma ei ole selle peatükini Kümmeli raamatus jõudnud, nii et ma ei oska seda kommenteerida. Sa küsid, kas selline asi oli seal kirjas või mitte, ja siin ma pean kasutama oma õigust ütlustest keelduda. Vastasel juhul pean mingi aja pärast, kas eeluurimise ajal või siis peale eeluurimist, oma mandaadist loobuma, kuna mind mõistetakse süüdi riigisaladuse avaldamises. Nii et ma ei saa isegi seda öelda. Eks see on selline mäng, et sa küsid, kas kapo kirjas see info oli. Ahah! Aga kas see oli? Ahah, ei olnud. Ei olnud, ei olnud, ja lõpuks siis võib-olla jõuadki selleni, mis seal võis olla. Nii et, hea kolleeg Peeter, ma jään vastuse võlgu, aga kui ma olen Toomas Kümmeli raamatus jõudnud selle peatükini, siis ma vastan sulle, kas seal raamatus see oli ja mis see võis olla.

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi teile ei ole. Läheme läbirääkimiste juurde. Artur Talvik, palun, Eesti Vabaerakonna fraktsiooni nimel!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Vabaerakond tuli Eesti poliitikataevasse väga selge eesmärgiga muuta poliitilist kultuuri. Ja poliitilise kultuuri muutmise suur eesmärk oli ennekõike muuta käskude ja keeldude ühiskonda ehk minimeerida käskusid ja keeldusid meie ühiskonnas, sh minimeerida ka salastamist, teha Eesti poliitika võimalikult läbipaistvaks. Seetõttu toetab Vabaerakond EKRE algatatud otsuse eelnõu, meie jaoks on see ka oluline. Mis puutub läbipaistvusse, siis Tallinna Sadama uurimiskomisjonis tõi Erkki Raasuke, kes oli pandud uurima, mismoodi riigiettevõtted toimivad Põhjamaades ja mille poolest need erinevad meie omadest, üheainsa näite. Ta ütles, et ainuke viis riigiettevõtete juhtimist parandada on muuta see läbipaistvamaks. Seega on suur eesmärk läbipaistvus. Täpselt samuti võib öelda korruptsiooni tõkestamise ja üldise poliitilise juhtimise kohta, et läbipaistvus parandab seda.
Kui tulla uurimiskomisjonide juurde, siis Vabaerakonna fraktsioonis on valmimas eelnõu, mille heakskiitmine võiks muuta uurimiskomisjonide iseloomu. Üks põhimõte on ikkagi see, et uurimiskomisjonid võiksid a priori olla avalikud. Ja kui nende protsesside käigus arutatakse midagi, mis puudutab riigisaladust või delikaatseid isikuandmeid, siis selles osas tehakse istungid kinniseks. Vaadakem Ühendriikide Senati uurimiskomisjoni ja võtkem viimased juhtumid, näiteks Hillary Clintoni meile puudutanud skandaali. Kujutage ette, missugused tagajärjed sellel oleks olnud, kui Senati moodustatud uurimiskomisjon oleks oma küsitlusi teinud kinniste uste taga!
Seega, me pooldame VEB Fondi materjalide avalikustamist, aga nagu ka eelkõneleja jutust välja tuli, on protsessi käigus esile tulnud mitmed konnasilmad, mis seda avalikustamist takistavad. Need konnasilmad on väga palju seotud Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega ja muude seadustega. Alati on kuskilt tagataskust võtta mingisugune juriidiline põhjendus, miks üht või teist asja ei saa avalikustada. See on minu arvates põhimõtteliselt vale. Veel kord: Vabaerakonna fraktsioon toetab EKRE algatatud otsuse eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Martin Helme Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Enne kõlas siin kolleeg Rait Maruste küsimus, miks me ei või siis rääkida neist asjadest, miks me ei lähe ega loe neid materjale läbi, ei lähe ega nõua neid välja. Nüüd siis saime härra Anvelti käest vastuse teada. See on väga kurikavalalt paika pandud: me võime küll rääkida, aga saame kriminaalsüüdistuse, järgmine kord kandideerida enam ei saa ja olemegi poliitikast väljas. Nii et rõhutud on ainsale asjale, mis poliitikule tegelikult loeb: on võimalik, et lõpetad oma poliitikukarjääri, kui liiga palju lobised. Lahendus oleks avalikustamine.
Mis on VEB Fondiga seotu iva? VEB Fondiga seotu iva on see, et tegu on Eesti poliitika pärispatuga. See on palju tõsisem teema kui 10 miljonit dollarit. Tegu on Eesti poliitikas sisuliselt Reformierakonna algusaegadega. Nüüdseks on sellest välja kujunenud kamp kuriteokaaslasi, kes on oma haarded või siirded ajanud laiali mitte ainult poliitikas, mitte ainult avalikus sektoris, vaid ka erasektoris, ja ehitanud aastate jooksul üles ringkaitse ja ringkäenduse. Kui me küsime, miks kapo on salastanud ühe või teise materjali või miks prokuratuur ei algata seda, teist või kolmandat, siis vastus ongi seal. See jookseb tagasi sinna aega ning nende summade ja nende kokkulepete, nende kuriteokaasluste juurde, mis on seotud VEB Fondiga. Võib-olla on tõesti mingid aegumistähtajad möödas, kedagi enam karistada ei saa, aga avalikustada on ikkagi vaja: nimed, näod, kuupäevad, kellaajad, kes võttis raha välja, kes kellele selle edasi andis, kuhu raha liikus, muu hulgas ka, kelle arvelt. See oli Eesti ettevõtjate raha, mis sisuliselt ära varastati. Kõik on vaja puust ette ja punaseks teha. Tegemist on ülimalt keerulise skeemiga, aga sellest on võimalik aru saada.
Meie ei arva, et kõigest peaks edasi vaikima ja laskma neil inimestel rahulikult edasi toimetada – jah, need inimesed toimetavad endiselt edasi, nad ei ole kõik veel pensionile läinud või ära surnud. Ja kui me räägime presidendivalimistest, siis see teema puudutab ka seda. Ma kordan, et need inimesed, kellele on varju heidetud, peaksid olema kõige rohkem huvitatud sellest, et asjad saaksid klaaritud ja avalikuks ning nimed kas puhastatud või lõplikult kahtlust kinnitatud. Inimesed, kelle nimed on ebaõiglaselt kahtlustatute nimekirja sattunud, peaksid küünte ja hammastega võitlema avalikustamise eest. Millegipärast me näeme, et nad ei tee seda, mis kinnitab kaudselt nende süüd. Kutsun kõiki kolleege üles toetama avalikustamist! Aitäh!

Aitäh! Rainer Vakra Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun!

Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Olles nüüd tutvunud Riigikogu otsuse eelnõuga, annan teada, et mul on puhas rõõm seda sotsiaaldemokraatide esindajana kommenteerida. Olles aga olnud VEB Fondi komisjoni esimees, pean siiski üht-teist täpsustama. Täna on siin saalis õhku visatud mõningaid küsimusi, millele ei saadud konkreetseid vastuseid. Esiteks, see idee, see mõte, et kõik andmed tuleks avalikustada, on õige. Ma täiesti mõistan EKRE positsiooni – teatud mõttes võib paralleeli tuua "Kevade" alguslausega, et kui Arno koos isaga kooli jõudis, olid tunnid juba alanud. VEB Fondiga oli täpselt samamoodi: kui EKRE Riigikokku jõudis, olid tegelikult tunnid juba alanud. Poole pealt tundi sisse astujale peabki faktid uuesti meelde tuletama ja kõik üle käima.
Tuletame meelde ka komisjoni toonased liikmed: praegune keskkonnaminister Marko Pomerants IRL-ist, Andres Anvelt Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Väino Linde Reformierakonnast, Rainer Vakra erakonnatuna, Aivar Riisalu Keskerakonnast, tema asendusliige oli Heimar Lenk. Konsensusega, ühehäälselt otsustati, et me ei tee sellest avalikku "Foorumi" saadet. Tookord toodi näiteks analoogia keskkonnakomisjoni ühe näitega, et kui alustada diskussiooni karusloomade pidamise keelustamise üle, siis tuleb mõni rahvasaadik, paneb oma uhke karusnahkse kasuka varna, aga saanud aru, et ta on otse-eetris ja teda kuulatakse, räägib ennastsalgavalt 15 minutit, kui ilus loom on orav ja et tegelikult ei tohiks talle jahti pidada. Sellise olukorra vältimiseks me tegime toona tõepoolest otsuse, et selle komisjoni töö on kinnine. Ma olen nõus nii Vabaerakonna kui ka Andres Anveltiga, et tulevikus võiks tõepoolest eeskuju võtta Suurbritanniast, kus selliste uurimiskomisjonide töö on avalik. Me peamegi arvestama sellega, et osa inimesi, võib-olla ka komisjoni liikmeid, kasutab seda platvormi ka selleks, et võimalikult palju ise meedia tähelepanu saada. Aga see on ainult üks mõttekild ja nurgakivi.
Teisalt oli toona, kui Riigikogu otsustas selle komisjoni luua, eesmärk ikkagi võtta maha kõik küsimused ja kõik pinged. Tegelikkuses on kõigil 101 Riigikogu liikmel võimalik neid linte kuulata. Kui teile tundub, et teile üksi käib see üle jõu, leppige pinginaabriga, erakonnakaaslasega kokku ja jagage kuud omavahel ära, kuulake osadena. Ja siis on teil alus rääkida, kas on midagi tõesti varjatud või mitte. Tegelikult me ei peaks siin puldis spekuleerima, et on ühed lindid, mis on väga huvitavat infot täis, ja äkki seal on midagi kahtlast. Ärge spekuleerige! Võtke üks vaba nädal, võtke need lindid välja ja kuulake need algusest lõpuni läbi! Ja kui te avastate, et me oleme midagi tähtsat jätnud kokkuvõttesse kirjutamata, siis tulge siia pulti tagasi ja öelge, mis jäi tegemata.
Mina olen härra Kümmeli raamatu läbi lugenud ja ma kiidan seda. Tema raamat põhineb originaaltekstidel. Tema raamat põhineb Riigikontrolli auditil ja Riigikogu lõpparuandel VEB Fondi kohta. Ei saa olla vastupidi, et n-ö põhidokument ehk lähtedokument on puudulikum kui selle põhjal kirjutatud raamat. See lihtsalt ei ole loogiline. Kui te koostate uurimistöö ja kirjutate sinna, mille põhjal te olete töö teinud, siis algdokumendid on ju mahukamad kui teie tehtud lühike kokkuvõte. Raamat on küll ilusam ja lugejasõbralikum, nagu eelmine ettekandja ütles: vähem juriidiline. Vähem on kasutatud juriidilisi termineid, aga sisu põhineb ikkagi Riigikogu VEB Fondi uurimiskomisjoni lõpparuandel.
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Nii et mul on täiesti siiras ja sõbralik soovitus: kuulake need lindid üle, kel huvi on, ja siis mõelge, kas on põhjust spekuleerida või mitte. Ärgem  levitagem siit puldist ja ajakirjanduses spekulatsioone ja hirmujutte! Üks kolleeg tõi siin küsides ja meie olukorda muu maailmaga võrreldes näiteid demokraatia kohta – no ei ole põhjust siin kirgi üles kütta.
Kommenteerin ka üht küsimust, millele meie komisjoni liige ja põhiseaduskomisjonipoolne ettekandja Andres Anvelt jättis vastamata. Mina tõepoolest olen kaks korda kirjutanud kaitsepolitseile ja ka siseminister Hanno Pevkurile, et salastatud on ainult üks paber. Kõikidele ülejäänud materjalidele on teil juurdepääs, te kõik saate neid salvestisi kuulata. Samas ka see üks paber tõepoolest ei sisaldanud mitte midagi sellist, mida ei oleks võinud minu hinnangul avalikustada. See oli ka konkreetne põhjus, miks ma korduvalt sellest nii kaitsepolitseile kui Siseministeeriumile kirjutasin, pakkudes, et oleks mõistlik see paber avalikustada, sest seal ei ole mitte midagi salastatavat kirjas. Kui seal oleks nii huvitav info, nagu siin suurimate muinasjutuvestjate põnevates spekulatsioonides on kõlanud, siis oleks see ammu teada. Uskuge mind, seda kirja on lugenud minu teada üle kümne inimese. Kui seal oleks selline nimekiri, nagu mõningad inimesed oma kõige mustemates unenägudes näevad või siis oma muinasjutus ette kujutavad, siis Eesti ühiskonnas oleks see ammu välja tulnud. Seal ei ole mitte ühtegi nime, mitte ühtegi fakti, mida ei ole kajastatud Kümmeli raamatus ega meie lõpparuandes.
Ja kogu selle teema tõstatas – ma tõmban minutiga joone alla – kahjuks Riigikogu eelmise koosseisu ja VEB Fondi komisjoni liige Aivar Riisalu, kes meie viimasel pressikonverentsil ütles, et tõde selgub siis, kui kaitsepolitsei avalikustab oma dokumendid. Just selle lause tõttu on huvi selle teema vastu niivõrd võimendunud. Tema sõnu on tuhat korda erinevalt tõlgendatud. Kui ta ei oleks seda lauset öelnud, ei arutaks me täna siin seda küsimust. Lihtsalt ei oleks põhjust seda teemat enam lahata. Paraku jääb see liturgiline ja muinasjutuline lause arvatavasti tema elu lõpuni, 50 aastaks vähemalt, Aivar Riisalu isiklikule südametunnistusele. Miks ta seda tegi ja miks ta selle lause kenasti naeratava näoga enda arvates humoorikalt, nalja tehes õhku viskas? Ma arvan, et ta ise ka ei andnud endale sellest toona aru. Paraku on see lõppkokkuvõttes fakt, mille üle me veel järgmised aastadki arutleme. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soove ei ole, läbirääkimised on lõppenud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 234 esimesel lugemisel tagasi lükata ja ma panen selle ettepaneku hääletusele.
Head kolleegid, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 234 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 46 Riigikogu liiget, vastu 23, erapooletuid oli 2. Ettepanek leidis toetust. Eelnõu on tagasi lükatud ning langeb menetlusest välja. Tänane esimene päevakorrapunkt on menetletud.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 240 teine lugemine. Ettekandjaks palun põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti!

Austatud Riigikogu liikmed! Austatud härra koosoleku juhataja! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat eelnõu teisipäeva, 13. septembri põhiseaduskomisjoni korralisel koosolekul. Lisaks komisjoni liikmetele oli selle päevakorrapunkti arutelule kutsutud ka Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Monika Tappo.
Lühidalt kokku võttes on seaduseelnõu mõte täiendada avaliku teenistuse seadust uue jaoga, mis käsitleb Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumisega seotud teenistusülesandeid täitvatele ametnikele kohaldatavaid otsuseid. Eelnõu esimene lugemine viidi läbi juba kevadisel istungjärgul, täpsemalt 8. juunil. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 22. juunil kell 13. Tähtajaks Riigikogust ühtegi muudatusettepanekut ei laekunud. Küll on eelnõu muutmiseks esitanud oma ettepanekud Justiitsministeerium. Need on kõik tehnilist laadi ning tulenevad Brexitist, millega seoses Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise aeg on nihkunud kuus kuud varasemaks ehk algab 1. juulil 2017. aastal. Justiitsministeeriumi ettepanekud on vormistatud üheks muudatusettepanekuks, kuna need on omavahel seotud. Nendega soovitakse muuta eelnõus olevaid tähtaegu, kuna alguses lähtuti eeldusest, et Eesti saab Euroopa Liidu Nõukogu eesistujaks alates 1. jaanuarist 2018. aastal.
Algatajatele esitati ka mõned küsimused. Kõigepealt küsis komisjoni liige Jüri Adams, kas komisjon on eelnõu arutades konsulteerinud sotsiaalkomisjoniga, kuna lisapuhkuste teema on sotsiaalkomisjoni pädevuses. Sellele küsimusele ei saanud vastata algatajate esindaja, aga vastas komisjoni esimees Kalle Laanet, kes ütles, et komisjonis selline küsimus üles ei kerkinud ja seetõttu ei olnud alust ega põhjust pöörduda sotsiaalkomisjoni poole.
Komisjoni liige Mart Nutt küsis, kas eesistumise varasemaks toomine võib Eestile probleeme kaasa tuua, näiteks et ei jõuta kõikide ettevalmistustega valmis. Justiitsministeeriumi nõunik ütles, et ta saab sellele vastata ATS-ist ehk avaliku teenistuse seadusest lähtuvalt. Eelnõus ettenähtud regulatsioonid peaksid tagama eesistumise toimimise. Kui need muudatused ära tehakse ning need jõustuvad vastavalt eelmistele ettepanekutele, siis on personalijuhtidel võimalik värvata eesistumisega seotud inimesi, maksta lisatasusid jms. Kindlasti tekitab eesistumise varajasemaks toomine enam pingeid ning ametnikud peavad end kiiremini asjadega kurssi viima. Kuid üldjoontes algatajate esindaja ja ka komisjoni liikmete arvates eesistumise varasemaks toomine Eestile ületamatuid probleeme kaasa ei too.
Muudatusettepaneku poolt olid kõik istungil viibinud komisjoni liikmed. See kiideti konsensusega heaks. Loen ka nimed üles: poolt olid Kalle Laanet, Mart Nutt, Anneli Ott, Mihhail Stalnuhhin, Andres Anvelt, Peeter Ernits, Kalle Muuli, Jüri Adams, Lauri Luik ja Andre Sepp. Komisjoni esimees tegi ettepaneku suunata eelnõu 240 teisele lugemisele 21. septembriks ehk tänaseks ning teine lugemine lõpetada. Selle ettepaneku poolt oli 9 inimest, vastu ei olnud mitte keegi. Erapooletu oli 1 komisjoni liige, Jüri Adams. Komisjoni esimees tegi ühtlasi ettepaneku saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine peaks lõpetatama, ja see kolmas lugemine võiks komisjoni arvates olla läbi viidud 28. septembril k.a. Selle ettepanekuga nõustus komisjon konsensuslikult. Niisiis, eelnõu kohta on üks muudatusettepanek, mis on komisjoni esitatud ja ootab Riigikogu otsustamist. Aitäh!

Aitäh, hea ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu kohta on esitatud üks muudatusettepanek, mille autor on põhiseaduskomisjon ja mida on otsustatud arvestada täielikult. Rohkem muudatusettepanekuid ei esitatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 240 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja tänane teine päevakorrapunkt menetletud.

Läheme edasi. Tänane kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu 256 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Mul on hea meel tutvustada teile Vabariigi Valitsuse algatatud seaduseelnõu 256, millega võetakse Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/67/EL. Direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 18. juuni k.a. Seega on Eesti selle ülevõtmisega natukene hiljaks jäänud ja Vabariigi Valitsuse nimel palun vabandust, et eelnõu on Riigikogu menetlusse jõudnud planeeritust hiljem. Septembrikuu seisuga on direktiivi üle võtnud 13 Euroopa Liidu liikmesriiki, nii et päris viimased me selles protsessis siiski ei ole. Direktiiv käsitleb lähetatud töötajate õigusi, kohustusi ja nendega seotud riiklikke regulatsioone. Seadus ise kehtib juba pikemat aega, nüüd tahetakse vastavalt Euroopa Liidu kokkuleppele selle mõningaid sätteid ühise soovi kohaselt täpsustada.
Ja nüüd siis mõned olulisemad muudatused, mis me selle eelnõuga soovime Eesti õigusesse üle võtta. Esiteks, käesoleva eelnõuga me muudame kehtiva seaduse kohaldamisala. Edaspidi ei kohaldata seadust kolmandatest riikidest saabuvatele töötajatele, näiteks Ukrainast siia lähetatud töötajatele, vaid ainult Euroopa Liidust tulnud isikutele. Sätestatakse, et lähetatud töötaja tööandja ja temalt teenuse tellinud isik või isik, kelle juures lähetatud töötaja Eestis töötab, lepivad kokku selles, kes nendest kahest töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuete täitmise eest vastutab. Juhul kui kokkulepet ei ole sõlmitud, vastutab töötervishoiu ja tööohutuse seaduse nõuete täitmise eest tellija või isik, kelle juures lähetatud töötaja Eestis töötab. Kehtiva õiguse kohaselt kokkuleppimise võimalus puudub ja vastutab tellija või isik, kelle juures lähetatud töötaja siin töötab.
Riikliku järelevalve lihtsustamiseks kohustatakse lähetatud töötaja tööandjalt teenuse tellinud isikut või isikuid, kelle juures lähetatud töötaja Eestis töötab, esitama Tööinspektsioonile lähetatud töötaja tööandja andmed. Kehtiv õigus sellist kohustust ei sätesta, mis tähendab seda, et meie riigil on piiratum ülevaade sellest valdkonnast, nendest inimestest ja nende tööandjatest. 
Ja nüüd siis selle eelnõu kõige olulisem säte. Praegu on nii, et kui töötaja on näiteks Poolast siia lähetatud, teeb siin oma töö ära ja Poolas registreeritud tööandja ei maksa talle palka välja, siis ta saab seda oma Poola tööandjalt Poola kohtus välja nõuda. Kui ta sealt seda raha kätte ei saa, näiteks on tööandja juba likvideeritud, siis jääb inimene üldse ilma tasuta. Vastavalt direktiivi täpsustusele on selles eelnõus säte, mis reguleerib korda ühe konkreetse teenuse valdkonnas, milleks on laias mõttes ehitus, aga konkreetsemalt hoonete ehitus, remont, hooldamine, ümberehitamine ja lammutusega seotud ehitustööd. Edaspidi on nii, et kui tööandja ei maksa lähetatud töötajale töötasu, on sellel töötajal õigus nõuda teenuse tellinud isikult ehk ettevõttelt, kelle juures ta siin töötab, töötasu välja kuni kuu alammäära ulatuses. Seda sellisel juhul, kui ta on oma päris tööandja, sellesama Poola ettevõtte käest püüdnud töötasu kätte saada ja Poolas on langetatud kohtuotsus, mida ei ole võimalik täita. Siis võib see inimene püüda Eestis kohtu kaudu seda raha kätte saada. Kehtiva õiguse kohaselt on töötajal õigus nõudega pöörduda vaid tööandja poole. Veel sätestatakse rahalisest haldusmeetmest piiriülese teavitamise ning sissenõude esitamise kord. Pädev asutus on Tööinspektsioon, kes selles valdkonnas edaspidi toimetab. Seni rahaliste haldusmeetmete piiriülest teavitamist ette ei ole nähtud.
Lõpetuseks ütlen, et tegemist on väikeste muudatustega lähetatud töötajaid puudutavas euroopalikus regulatsioonis. Ühelt poolt on need kindlasti töötajasõbralikud, teiselt poolt võimaldavad riikidel järelevalvet paremini teostada. Laiem diskussioon Euroopa Liidu piires lähetatud töötajaid puudutava regulatsiooni üle käib väga aktiivselt ja intensiivselt. See on seotud põhimõttelise vaidlusega, kus ühelt poolt on nii Eestil kui ka teistel riikidel huvi, et oleks võimalik piiriüleselt teenuseid osutada. Teisest küljest loomulikult peaks riikidel olema võimalus kontrollida, et riikides kehtestatud sotsiaalsed garantiid laieneksid kõigile töötavatele inimestele ja et sotsiaalset dumpingut, nagu seda nimetatakse, esineks minimaalselt. Eesmärk on ära hoida kõiki neid ebaausa ettevõtluse vorme, mida me praegu Euroopas siiski näeme: lähetatud töötajaid puudutavat regulatsiooni kasutatakse selleks, et tagada oma töötajatele kehvemaid sotsiaalseid garantiisid, lähetades neid formaalselt teisest riigist siia. Ka jääb nendel juhtudel maksutulu sinna riiki, kust töötajad on lähetatud. Aga arutelud lähetatud töötajaid puudutava direktiivi üle Euroopa tasemel veel käivad ja võib ennustada, et lähiaastatel seisab ees selle regulatsiooni põhjalik revisjon. Siinkohal aga palun teeme selle ühe väikese muudatuse ära. Suur tänu!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kas ma saan asjast õigesti aru, et kuskilt kolmandast riigist tuleb Eestisse mingi brigaad, 20 inimest, ja hooaja jooksul nad teevad mingit tööd sellises valdkonnas, kus meil vajalikke spetsialiste ei ole? Siit Eestist läheb tasumine üle sinna kolmandasse riiki, firmale, kes nad siia lähetas. Nad lähevad pärast kodumaale tagasi, seda firmat enam ei ole ja siis neil on õigus saada selle näiteks kuuajase töö eest samalt Eesti firmalt tasu. See tähendab, et Eesti firma maksab praktiliselt kaks korda. Kas on nii?

Jah, sisuliselt on tõesti mõte selles. Võtame ühe näite. Eestisse lähetatakse enim töötajaid Poolast. Poolast tuleb näiteks ehitusbrigaad siia ehitama maja, mille Eesti firma on tellinud Poola firmalt. Poola firma ei võta töötajaid mitte siit palgale, vaid lähetab oma brigaadi Poolast. Inimesed teevad oma töö siin ära, Eesti firma maksab Poola firmale selle eest tasu ja Poola firma maksab oma töötajatele. Muudatuse mõte on tõepoolest selles, et juhul kui Poola tööandja on selleks ajaks likvideeritud ehk siis ei suuda või ei soovi palkasid välja maksta ja Poola kohtu kaudu ei ole võimalik raha kätte saada, siis on võimalik tulla seda raha nõudma sellelt tellinud ettevõttelt meie õigussüsteemi kaudu. Aga loomulikult pole tõenäoline, et neid juhtumeid praktikas väga palju on. See on kaunis keeruline protseduur ja nõudele on pandud lagi peale: see saab olla kuni kuupalga alammääras.
Kui rääkida sellest, miks see idee on direktiivi võetud, siis mõte on tegelikult motiveerida tellijaid teiste riikide ettevõtjate tausta paremini kontrollima ja sõlmima nendega lepinguid, kus on kirjas ka garantiid töötajate palkade maksmiseks. Nii saab ära hoida ebaausat konkurentsi. Meil on olnud juhtumeid, kus ärimudel on üles ehitatud ideele, et saadame oma töötajad teise riiki, nad teevad seal oma töö ära, aga meie neile palka ei maksa. See on muudatuse mõte. Esmapilgul tundub ju veider, et ettevõte on töö ära tellinud ja selle eest maksnud, siis aga tullakse veel nõuetega palka maksta, aga muudatuse eesmärk on preventiivne. Eesti tellija peaks paremini kontrollima teise firma tausta ja sõlmima oma lepingud niimoodi, et kõnealune risk on maandatud. Neid riske on muuseas võimalik ka kindlustada.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma küsin, miks peab üldse olema niimoodi, et töö tellija vastutab tööohutuse ja töötervishoiu tingimuste täitmise eest. Sellele on ka tööandjate keskliit tähelepanu pööranud. Selles seaduseelnõus on pühendatud palju tähelepanu ehitusele, aga seaduse reguleerimisala ei ole ainult ehitus, see hõlmab väga paljusid muidki valdkondi. Ma toon sellise näite. Ma olen tööstusettevõtte juhataja ja tellin Saksamaalt sisseseade, sealt tulevad koos sellega Saksa tehase tehnikud ja panevad siin selle üles, töötavad siin. Kuidas mina saan vastutada, et need Saksa tehnikud ennast ei vigasta, kui nad mõnd masinat siin üles panevad? See on praktiline näide, ma olen ise sellise tellija rollis olnud. Miks üldse on nii, et tellija vastutab tööohutuse ja töötervishoiu tingimuste täitmise eest? See on ka praegu kehtivas seaduses sees, aga tööandjate keskliit ütleb, et kõnealune eelnõu suurendab seda vastutust veelgi.

Esiteks, praeguse õiguse kohaselt vastutab igal juhul see, kelle juures lähetatud töötaja töötab. Uus seadus, võib öelda, leevendab seda: on võimalik kokku leppida, kumb nendest vastutab, kas lähetaja või see, kelle juures töötatakse. See on omavahelise lepingu küsimus, lepitakse kokku. Miks see põhimõte aga algusest peale regulatsioonis on? Põhjuseks on ikka seesama töötajate kaitse küsimus. Kohapealsed tööandjad ehk tellijad igal juhul orienteeruvad paremini töötervishoiu ja tööohutuse nõuetes, mis riigis kehtivad, seega on tõenäolisem, et just nemad suudavad neid ka täita. Teistest riikidest tulevate inimeste tööandjad pööravad praktikas sellele vähem tähelepanu ja nii on ka tööohutus kehvemini tagatud. Selle seadusmuudatuse korral on võimalik tellijal lepingusse kirjutada, et tööohutuse ja -tervishoiu eest vastutab konkreetselt see, kes teenust osutab. Sellisena läheb see seadus n-ö tellijasõbralikumaks. Aga teisest küljest on ikkagi selgelt teada, kes seda vastutust jagavad.
Eesti on siiani olnud ikkagi rohkem lähetaja kui lähetatud töötajate vastuvõtja ja nii on ka oma töötajaid lähetavad meie ettevõtted olnud seda meelt, et halduskoormus, mida nõuab teine riik, kuhu nad oma töötajaid saadavad – nende riikide regulatsioonide tundmaõppimine, olgu selleks töötervishoid, töölepinguseadused, maksuseadused jne –, on ääretult keeruline ja tüütu. Selle lähetatud töötajaid puudutava regulatsiooni mõte ongi edendada piiriüleste teenuste osutamist Euroopa Liidus. See eeldab seda, et kohustused, mis seadusaktis on seatud, on mõistlikul moel täidetavad. Varem on leitud, et nende täitmise peaks tagama sihtriigis olev tellija ehk tööandja, kes alltöövõtu endale tellib. Kõnealuse muudatuse korral on võimalik ka muudmoodi kokku leppida.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Seaduseelnõu seletuskirjas on küllalt pikalt ja huvitavalt kirjas, kuidas Eestisse lähetatud töötajate registreerimise korda on püütud ühtpidi ja teistpidi analüüsida, et selgeks teha, milline see kõige efektiivsem kord võiks olla. Kas teie meelest on praegu leitud lahendus lühiajaline või pikaajaline ja kuidas teie arvates üldse see registreerimine peaks käima?

Ma ei ole seda seletuskirja tükk aega lugenud, aga nii palju kui ma mäletan, on tõesti lootust, et tekib lähetatud töötajate üleeuroopaline register, kus nad kõik registreeritud on. Praegu on nii, et iga riik esitab need inimesed kuskile ja siis me saame nende riikide kaudu teada, et meil on siin mingid inimesed tööl käinud. See on tegelikult üsna arusaamatu. Kui on üleeuroopalise tööjõu liikumise eriregulatsioon, siis on elementaarne, et selle juurde käib ka asjaomane register, mis võimaldab riikidel saada täieliku ülevaate. Seda on lubatud, aga seni seda ei ole. Euroopas võtavad asjad kaua aega.
Mis Eesti-sisest registreerimist puudutab, siis nagu seletuskirjas on öeldud, meie esimene eelistus oli, et see võiks toimuda Maksu- ja Tolliameti töötamise registris, mis meie tööandjatele ja töötajatele on kõige lihtsamini kättesaadav. See on arusaadav, hea register. Aga seal tekkis mure sellega, et kuna need töötajad, kes on siia lähetatud, ei ole Eestis maksukohustuslased ja maksavad oma makse teises riigis, siis nad oma olemuselt ei sobi Eesti töötamise registrisse, sest seal on inimesed, kes peaksid Eestis makse maksma. Maksuamet on soovinud oma töötamise registri võimalikult lihtsana hoida, nii et seda kokkulepet maksuametiga meil ei sündinud.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Nagu ma aru saan, pidi direktiiv hakkama kehtima juba enam kui kolm kuud tagasi, nüüd kulub veel aega. Miks on sellega hiljaks jäädud vähemalt neli kuud? Ja siin on räägitud 50 ettepanekust ühtse tööturu ja ettevõtlusmaastiku korrastamise kohta. Kas oskate mulle öelda, mis need olulisemad ettepanekud on? Seletuskirjast tuleb välja, et riikides on selles osas lahkarvamusi. 

Aitäh! Ma ausalt öeldes ei saanud täpselt aru, millisest 50 ettepanekust te räägite. See seletuskiri on päris paks. Kas te saaksite täpsustada oma küsimust, palun?

Palun, mikrofon!

Jutt on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukohast.

Aitäh! Ma siiski täpset viidet ei saanud, aga ma eeldan, et tegemist on ettepanekutega, mis on Euroopa Liidu tasandil esitatud seoses lähetatud töötajate töötingimuste küsimusega laiemalt. See direktiivi muudatus, mis on jõustunud ja mille käesolev eelnõu võtab meie riigi õigusse üle, on miinimum sellest, milles on kokku lepitud. Arutelud käivad edasi, on väga pingelised. On tõesti suured lahkarvamused riikide vahel, suures pildis jagunevad need Ida- ja Lääne-Euroopa riikide vahel. Need riigid, kes rohkem lähetavad, nende riikide ettevõtted, sh ka Eesti ettevõtted, protestivad selle vastu, et sotsiaalseid garantiisid ülemääraselt ühtlustama hakataks. Nende riikide valitsused ja ettevõtted, kes võtavad vastu lähetatud töötajaid teistest riikidest, püüavad kaitsta oma sotsiaalmudelit ja sellest tulenevalt sooviksid kehtestada lähetatud töötajatele täiendavaid sotsiaalse paketi piiranguid. 
Ma ei oska öelda, kui kaua need arutelud ja ettepanekute üle peetavad diskussioonid edasi kestavad ehk millal jõutakse mingisuguse terviklikuma paketini. Nagu öeldud, poliitilised erinevused riikide vahel on väga suured, aga jutt on muu hulgas palgatingimustest, puhkusekorraldusest, lähetuste pikkusest. Lähetuste pikkus ei ole praegu reguleeritud. Me üldiselt kujutame lähetatud töötamist ette nii, et see võiks olla kuu või kaks, aga lähetatult võidakse töötada ka aasta või kaks ja siis on juba küsimus, kas on tegemist töötajate lähetamisega või tavaliste residentidega, kes töötavadki seal riigis.
Nii et neid arutelusid on päris palju ja need on tõesti polariseerivad, kuna tabavad Euroopa Liidu toimimise tuuma. Ühelt poolt on ühine eesmärk teenuste vaba liikumine. See tähendab ka seda, et ei ole kunstlikke barjääre teenuste liikumisel. Aga teisest küljest on riikidel loomulikult õigus oma n-ö sotsiaalmudelit, oma tööõigust ja muid regulatsioone kujundada vastavalt oma protseduuridele ja poliitilisele soovile. Leida nende kahe eesmärgi vahel kompromiss – see ei ole osutunud ülemäära lihtsaks. Teatavasti alustas Riigikogu selles valdkonnas suve algul nn kollase kaardi protseduuri, mis puudutab laiemaid arutelusid. Eks need kestavad edasi.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Kuidas niisugused skeemid töötavad? Te alguses ütlesite, et selle direktiivi on üle võtnud 13 riiki. Kas on vaja, et kõik Euroopa Liidu riigid pluss Šveits võtaksid selle üle, et see hakkaks kehtima? Kui mitte, siis kuidas see töötab, kui ühes riigis see ei ole üle võetud ja teises on ning kui kusagil tekib mingi probleem?

Direktiivi ülevõtmise tähtaeg oli 18. juuni. Selleks ajaks pidid liikmesriigid võtma direktiivi üle oma riigi õigusesse. Direktiiv ise ei ole otsekohalduv. See tähendab seda, et kui riigisisesesse õigusesse ei ole neid norme üle võetud, siis nad selles riigis ei kehti. Praeguseks on selle direktiivi üle võtnud 13 riiki: Taani, Saksamaa, Iirimaa, Prantsusmaa, Itaalia, Läti, Malta, Holland, Austria, Poola, Slovakkia, Soome ja Ühendkuningriik. Nii et enamikus suurtes riikides on see üle võetud. Kahes meie naaberriigis on see üle võetud ja on üle võetud ka Poolas, mis on põhilisi riike, kust  meile töötajaid lähetatakse. Üks tähtis riik, kes on ka direktiivi üle võtnud, on Saksamaa, kus elab samuti suur hulk inimesi, keda on Eestisse lähetatud. Nendes riikides, kus veel ei ole seda regulatsiooni üle võetud, selle direktiivi nõudmised ei kehti.
Aga Euroopa Liidu toimimine on üles ehitatud nii, et Euroopa Komisjon algatab rikkumismenetluse nende riikide suhtes, kes direktiivi õigel ajal üle ei võta. Lõpuks saab sellega minna ka Euroopa Kohtusse. Kuna siin on veel päris mitu riiki puudu, siis ma usun, et me jõuame selle Eesti õigusesse üle võtta enne, kui Euroopa Komisjon samme astuma hakkab.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui me räägime selle seadusega seoses tööajast, miinimumpalgast või puhkeajast, siis on nagu kõik selge. Kui me selle seadusega kohustame Tööinspektsiooni tegelema kollektiivlepinguga ja veel, nagu räägitud, laiaulatuslikult, siis ma ausalt ei saa aru. Mõned kollektiivid, kes töötavad tänasel päeval Eestis, ei oma kollektiivlepingut. Nendel seda ei olegi olemas. Kas võite seda asja mulle kuidagi seletada?

Ma ei saanud päris täpselt küsimusest aru. Selle teie ees oleva eelnõu muudatuste raam on väga-väga kitsas. Nagu öeldud, me võtame siit välja kolmandate riikide töötajad, jäävad ainult Euroopa Liidu töötajad. Me täpsustame tööohutus- ja töötervishoiualast vastutust lähetaja ja vastuvõtja vahel. Me tõepoolest paneme töötajate registreerimise kohustuse Tööinspektsioonile ja laiendame Tööinspektsiooni õigusi tegelda piiriüleselt nende töötajate ja nende tööandjatega. Jutt on ehitussektorist laiemas mõttes. Ehitussektoris töötaval inimesel hakkab olema õigus nõuda tellijalt miinimumpalga ulatuses töötasu juhul, kui teda lähetanud tööandja talle seda välja ei maksa. See on kõik, mis siin praegu laual on. Tõsi on see, et muudes aruteludes, mis taustal käivad, räägitakse ka kollektiivlepingutest ja nende täitmisest, sellest, kas miinimumpalk peaks olema määratud ettevõtte kollektiivlepingu või sektori kollektiivlepingu tasemel või riigi miinimumi tasemel. Räägitakse ka puhkuseregulatsioonide ühtlustamisest jms. Aga see ei ole selle eelnõu teema.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud minister! Mulle jäi enne kõrvu üks teie lause, kus te jagasite need riigid, kes osalesid kevadel selle kollase kaardi menetluses – ka Eesti oli nende hulgas –, idaks ja lääneks. Ma arvan, et see on mõnevõrra ebaaus lahterdus. Pigem on tegu jagunemisega nende riikide vahel, kes arvavad, et 0,7% Euroopa Liidu töötajatega tegelemine võiks jääda liikmesriigi tasemele ja kõiki küsimusi ei peagi liiduüleselt lahendama, ja kes nii ei arva. Tõepoolest, siin on ju asjaosaliste inimeste arv väike, eriti arvestades olukorda, mis meil Euroopas praegu on. Nüüd minu küsimus: kas teie arvates Euroopa Liit vajab ühist tööõigust või ühist tööõiguspoliitikat või on see ikkagi eelkõige liikmesriikide enda otsustada, milline tööpoliitika neil on?

Eks see minu poliitiline hinnang ida ja lääne erinevuse kohta tuleneb ka nendest hoiakutest, mida on väljendanud minu kolleegid teistest riikidest, eeskätt Põhjamaadest, kes on seda selgelt niimoodi defineerinud. Kui me laiemat välispoliitilist pilti vaatame, siis näeme, et midagi ei ole öelda – see vana Ida- ja Lääne-Euroopa lõhe, millest me oleme lootnud üle saada, on viimastel aastatel seoses eri teemadega jälle kasvama hakanud. Minu arvates see on Eesti rahvale halb, et see on kasvama hakanud. Üldiselt on Eesti viimase paari aasta jooksul küll käitunud oluliselt vastutustundlikumalt ja mõistlikumalt kui mõni meie saatusekaaslane, mis on minu hinnangul hea. Seda enam on igasugused lahterdamised idaks ja lääneks Eesti seisukohast kehvad, aga paraku paljudes teistes riikides just nii see välja paistab.
Mis puudutab Euroopa Liidu tasemel reguleerimist, siis piiriülene liikumine, olgu tegu tööjõu, kaupade või teenustega, on igal juhul Euroopa Liidule olemuslik teema. Nende ettepanekutega, mis Euroopa Komisjon on teinud lähetatud töötajate regulatsiooni kohta, võib nõustuda ja võib mitte nõustuda. Loomulikult, eks meil on ka oma majanduslikud põhjused, miks ühte või teist seisukohta toetada või mitte toetada. Aga öelda, et need küsimused ei ole Euroopa Liidu asi, ei ole minu meelest sisuliselt pädev. Nõnda arvas ka Euroopa Komisjon, kes kollase kaardi protseduuri raames seda protesti hindas ja leidis, et see ei ole õigustatud, ning on uuesti tulnud välja täpselt samasisulise teatisega. Nii et minu arvates see iseenesest ei ole argument, millega neid arutelusid on võimalik kuidagi ära hoida. Meil on siiski mõistlik leida argumenteeritud kesktee esitatud ettepanekute vahel ja Vabariigi Valitsus on seda püüdnud ka teha. Ma arvan, et direktiivi teatud teemade laiem käsitlemine võiks olla Eesti huvides nii tööturu seisukohast kui ka välispoliitilisest aspektist lähtudes, aga loomulikult peame samal ajal silmas pidama oma majanduse huvisid ja probleeme.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Nüüd palun ettekandeks kõnepulti sotsiaalkomisjoni esimehe Aivar Koka!

Hea juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas seda teemat oma 12. septembri istungil. Kohale olid kutsutud tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, Sotsiaalministeeriumi töösuhete poliitika juht Mariliis Proos, Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees Peep Peterson ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) juhatuse esimees Ago Tuuling.
Tervise- ja tööminister andis komisjonile ülevaate Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse, sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõust 256. Eelnõuga võetakse üle Euroopa Liidu direktiiv, mis käsitleb seoses teenuse osutamisega Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste parandamist. Seejärel tutvustati Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni ehk TALO seisukohti ning esitati täiendavaid küsimusi selle teema kohta. Ka ametiühingute esindaja ja komisjoni liikmed esitasid erinevaid küsimusi ja enamikule küsimustele saime ka head vastused.
Nüüd on minul palve teile. Nii vähe, kui teid siin on, sõbrad, lugege seda eelnõu! Ma esimest korda viie aasta jooksul ütlen seda. Direktiivid on toredad asjad. Ma väljendan praegu küll oma isiklikku seisukohta, mitte komisjoni seisukohta, aga palun lugege seda ja mõelge, kas me oleme ikka valmis panema selliseid kohustusi oma tellijatele, peatöövõtjatele ja ka alltöövõtjatele. Palju sõltub sellest, mis astmes keegi jätab raha maksmata. Ning kas ehitussektor on ainuke sektor, mis on väga halb ja paha? Ma toon teile lihtsalt paar näidet. Ehitussektoris on keskmine näitaja, et töökulust moodustab palk on 30–35%, aga lammutustööde korral võib see küündida kuni 96%-ni. Oletame, et mõni Eesti ettevõte tellib lammutustööd ja maksab nende eest kogu raha ära. Kui teises riigis jääb palk maksmata, siis kuue kuu pärast võib juhtuda, et see kõik nõutakse Eesti tellija käest sisse. Uskuge mind, kõik me, Eesti kodanikud, võime olla need tellijad. Tellija võib olla riik, võib olla eraisik või eraettevõte. Sellepärast ma soovitan, et te hoolega loeksite seda eelnõu.
Aga komisjon tegi ka otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ja määrata ettekandjaks teie ees kõneleja. Kõik otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Aitäh, austatud ettekandja! Teile küsimusi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 256 esimene lugemine lõpetada. Vabandust, unustasin läbirääkimised. Kas kolleegidel on soov avada läbirääkimised? Ei ole. Seega, juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 256 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu 256 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks k.a 5. oktoobri kell 17.15. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Aitäh teile, kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 16.34.