Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 18. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Palun, Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson!

Austatud härra juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab kaugkütte seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja taristuminister Kristen Michal. Aitäh!

Andrei Novikov, palun!

Austatud Riigikogu! Teie ees on alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Kindlasti olete te kõik sellega tuttavad, sest eelnõu on Eesti meedias pikalt lahatud. Eelnõu autorlus kuulub Sotsiaalministeeriumile ning see põhineb suures osas nn alkoholipoliitika rohelisel raamatul 2014. aastast. Hoolimata teema olulisusest ja ministri lubadusest see seadus kohe-kohe vastu võtta pole eelnõu juba enam kui pool aastat liikunud, olles toppama jäänud valitsuse kooskõlastusringile. Vahepealsel ajal on mitu sama valdkonna seaduseelnõu siin saalis maha hääletatud, seda põhjendusega, et kohe saabub valge laev, mis lahendab kõik probleemid ühe seadusega, seda aga ei ole juhtunud. Riigikogu pole aga mitte ainult organ, kes osaleb seadusloome protsessis vaid sõnades, ta on organ, mis on võimeline töötama, looma seadusi, kujundama õigusruumi. Viimasel ajal on see praktika paraku unarusse jäänud ning Riigikogust on saanud pigem valitsuse kummitempel. Meile on jäetud kohustus vajutada nuppu, kuid meilt on võetud ära õigus mõelda ja oma visioone ellu viia. Sellest võib veel aru saada, kui prügikasti lendavad opositsiooni eelnõud – meie süsteemis ei tohi ju vale inimene õiget asja ajada –, aga kui sama juhtub valitsuse enda eelnõudega, kuna lihtsalt ei suudeta poliitilist lehmakauplemist jätta, siis on asi juba mäda. Osas inimestes tekitab selline olukord frustratsiooni. On isegi inimesi, kes soovivad Riigikogust lahkuda, kuna nad ei saa teostada seda, mille eest erakond valitsuses peab seisma. Sisuliselt annab see tunnistust valitsuse otsustusvõimetusest ja töövõime puudumisest.
Austatud rahvasaadikud! Pöördun teie poole palvega tulla tagasi oma liistude juurde. Kutsume valitsusliikmeid üles tooma Eesti elu välja paralüütilisest seisust, milles see on olnud juba enam kui aasta. Seetõttu annan üle Sotsiaalministeeriumi koostatud alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud Riigikogu! Mul on au anda Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle arupärimine peaminister Taavi Rõivasele. Selle teema on meie liikmesus rahvusvahelistes organisatsioonides. Eesti on terve hulga rahvusvaheliste organisatsioonide liige. Ühtepidi on sellised liikmesused mõistetavad. Need suurendavad meie tuntust teiste riikide seas, võimaldavad informatsiooni vahetust, otsekontakte teiste riikide esindajatega, meie huvide esindamist, st tugevdavad välispoliitikat ja julgeolekut. Me saame eri foorumitel kaasa rääkida.
Aga see pole mitte alati nii. On terve rida rahvusvahelisi organisatsioone, mille liikmesus on ressursi raiskamine, mille kasulikkus Eesti jaoks on aja jooksul kaheldavaks muutunud. Lisaks kaasnevad iga liikmeks olekuga kulud: liikmemaks, meie esindajate lähetus- ja transpordikulud, vastuvõtu-, asjaajamise ja muud kulud, mis oleks võimalik Eesti jaoks mitteolulistest organisatsioonidest lahkumise puhul kokku hoida. Meie Välisministeeriumi eelarve pole ju piisav. Raha ei jätku välissaatkondades hädavajalike remontide tegemisekski ning kavandatakse osa saatkondade sulgemist ja personali vähendamist, mis on eriti destruktiivne olukorras, kus Eesti taotleb ÜRO Julgeolekunõukogu ajutist liikmesust. Seoses sellega on meil peaminister Taavi Rõivasele viis küsimust, millest ajapuudusel loen ette kaks. Kui hästi on kõikide organisatsioonide liikmesus Eesti jaoks põhjendatud? Kas valitsus on kaalunud mõttekuse ja kasulikkuse aspektist liikmeksolekud üle vaadata ja vajadusel osast organisatsioonidest välja astuda? Aitäh!

Toomas Vitsut, palun!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda kriminaalmenetluse seadustiku ja riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teatavasti käib Justiitsministeeriumis praegu töö kriminaalmenetluse seadustiku revisjoni tegemisel. 1. septembril jõustub kriminaalmenetluse seadustiku nn põhiõiguste pakett. Keskerakonna fraktsioonil on veel päris mitu ettepanekut seoses põhiõigustega ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmisega ning see eelnõu neid ettepanekuid kajastabki.

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kolm seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Riigikogu juhatus menetleb neid kodu- ja töökorra seaduse alusel. Head kolleegid, teeme palun kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreeris ennast 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Päevakorra kinnitamine. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu III istungjärgu 18. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra poolt hääletas 75 Riigikogu liiget, erapooletuid oli 1, vastu ei olnud keegi. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde. Täna on meil päevakorras kaks arupärimist. Esimene arupärimine, mille on esitanud Riigikogu liikmed Kadri Simson, Dmitri Dmitrijev, Valeri Korb, Anneli Ott, Tarmo Tamm, Kersti Sarapuu, Erki Savisaar, Enn Eesmaa, Olga Ivanova, Peeter Ernits ja Mihhail Korb, on Euroopa Keskpanga otsuste kohta. Arupärimine on esitatud Eesti Panga presidendile Ardo Hanssonile ja ma palun arupärijate nimel sõna võtma Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Head kolleegid! Tutvustan teile 11 Riigikogu liikme arupärimist, mis puudutab Euroopa Keskpanga otsust järelturult võlakirju osta. See projekt sai alguse eelmisel aastal ja ka Eesti Pank on selles projektis usinalt kaasa löönud. Eelmise aasta märtsist kuni selle aasta veebruarini on võlakirju ostetud 1,5 miljardi euro eest, neist Eleringi omi ehk Eestiga seotud võlakirju 59 miljoni eest. Seega me võime öelda, et siis, kui arupärimine üle anti, oli meie taustainfo selline, et iga 25. euro läks võlakirjaostuprogrammis Eesti majanduse elavdamiseks. Võlakirjaostuprogramm saigi omal ajal loodud selleks, et elavdada eurotsooni riikide majandust. Nüüd, kui see programm oli kestnud aasta aega, siis 10. märtsil toimus Euroopa Keskpanga nõukogu istung, kus otsustati langetada intressimäärasid, laiendada suuremahulist võlakirjade tugiostmise programmi ning pakkuda pankadele pikaajalisi laene, mis mõnedel tingimustel on nii soodsad, et pankadele makstakse laenu võtmise eest peale. Euroopa Keskpank otsustas kolm kuud tagasi, et see suuremahuline võlakirjade tugiostmise programm kasvab iga kuu 60 miljardilt 80 miljardi euroni, samuti laiendati nende võlakirjade ringi, mida keskpankadel on võimalik tugiostuprogrammi raames osta.
Mitu analüütikut on öelnud, et see on viimane käik selleks, et Euroopa majandust elavdada. Aga meie jaoks siin Eestis tähendab see kindlasti seda, et Eleringi võlakirjade kõrval võivad veel mõne Eesti ettevõtte võlakirjad osutuda ostukõlblikuks. Me oleme olnud üle aasta olukorras, kus kõik teised eurotsooni riigid on saanud selle ostuprogrammi raames omamaiseid võlakirju osta märksa rohkem kui Eesti. Me püüdsime analoogse arupärimise esitada ka valitsuse esindajatele, aga nende seisukoht on see, et kui nad üksikisikutena on ennast mitmekordselt mitme aasta eelarve jagu lõhki laenanud ehk võiks öelda, et neil on mitusada protsenti nende pere SKT-st laenudega kaetud, siis Eesti riigis hoiavad nad kinni põhimõttest, et Eesti majanduse elavdamiseks võlakirju ei emiteeri. Ka keskpank on olnud alati väga alalhoidlik igasuguse laenamise osas, aga olukorras, kus Euroopa ilmselgelt trükib raha juba täiel tempol juurde ja seda just selle jaoks, et eurotsooni riikide majandust elavdada, soovime me saada arvamust ka selliselt tasakaalukalt majanduseksperdilt, nagu Eesti Panga president on. Kas me käitume õigesti, kui me käitume absoluutselt teistmoodi kui ülejäänud eurotsooni riigid? Tänan tähelepanu eest! Nelja küsimust ma eraldi ette lugema ei hakka. On kergem, kui vastaja need enne iga küsimust ise ette loeb. Aitäh!

Arupärimisele vastab Eesti Panga president Ardo Hansson. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan teid arupärimise eest, mis keskendub euroala keskpankade võlakirjaostuprogrammile! Tahan sellega seoses kohe alguses tuua esile paar põhilist momenti.
Esiteks on oluline rääkida eesmärgist. Euroala keskpangad ostavad järelturu võlakirju kokku selleks, et innustada võlakirju müünud investoreid raha mujale investeerima. See tähendaks paremaid rahastamistingimusi euroaladel tegutsevatele ettevõtetele, sh Eesti ettevõtetele. Kuna tegemist on ühise finantsturuga, siis ühendatud anumate põhimõttel kanduvad soodsamad intressid igale poole euroalal. Seega on ka Eesti ettevõtted ja elanikud saanud lühiajalist kasu praegustest võlakirjaostuprogrammidest.
Teiseks soovin mainida, et keskpangad tohivad riigile kuuluvate ettevõtete võlakirju osta ainult järelturult. See tähendab, et kui Eesti Pank ostab näiteks Eleringi võlakirju, siis Elering sellest otsest kasu ei saa. Kasu saab võlakirja müünud investor ja see investor võib asuda Tallinnas, Berliinis, Londonis või kuskil mujal.
Nüüd, kui lubate, ma kirjeldan veidi laiemalt keskpanga tegevust inflatsiooni juhtimisel, sest tegemist on euroala keskpankade ühise ja peamise eesmärgiga hoida inflatsioon keskpikas perspektiivis veidi alla 2%. Keskpanga tegevus sõltub inflatsiooni ja inflatsiooniootuste arengutest euroalal. Viimasel ajal on euroala inflatsiooni mõjutanud nii üleilmsed kui ka euroalal spetsiifilised tegurid. Kõige mõjukamaks on osutunud nafta hinna väga suur kõikumine. See on põhjustanud nii euroala kui ka Eesti hinnataseme languse. Nafta hinna kõikumine on siiski ajutine tegur, mis hakkab keskpangale tõelist muret valmistama alles siis, kui ilmnevad n-ö teise ringi mõjud ehk mõjud pikemaajalistele inflatsiooniootustele või palgakokkulepetele. Lisaks mõjutavad euroalal inflatsiooni ka üldine nõrk nõudluskeskkond ja küllaltki suur tööpuudus, mis piirab majanduskasvu taastumist.
Euroopa Keskpank on alandanud intressid kõigi aegade madalaimatele tasemetele ning võtnud kasutusele ka muud rahapoliitika meetmed, et ergutada investeerimist ja tarbimist ning seeläbi inflatsiooni. Arvestades euroala keskpankade viimast prognoosi, jääb soodne intressikeskkond püsima ka lähiaastatel. Seega toetab euroalade keskpankade rahapoliitika seda, et nõudlus ja töökohad taastuksid kogu euroalal. Samas on ilmne, et soodne intressikeskkond ei ole ainus nõudluse taastumise eeltingimus. Euroala majandust mõjutab väliskeskkond, mis on avatud erinevatele riskidele. Viimasel ajal on üleilmseid kasvuprognoose regulaarselt kärbitud ning nõrk välisnõudlus on üks põhjuseid, miks euroala majanduskasv on sedavõrra nigelaks osutunud. Praeguste prognooside kohaselt ilmneb siiski, et eelmine aasta jääb suure tõenäosusega euroala välisnõudluse madalaima kasvuga aastaks ning juba tänavu hakkab euroala välisnõudluse kasv kiirenema.
Suur tööpuudus ning vaid osaliselt rakendatud tootmisressursid on üks madala inflatsiooni põhjuseid. Lisaks väliskeskkonnale on seda põhjustanud ka mitme euroala riigi rahanduse kehv seis, mis on vähendanud kindlustunnet, sest ei ole selge, missuguste vahenditega kehvas seisus riigid oma rahanduse korda saavad. Kasvuvõimekuse parandamiseks ja euroala keskpankade inflatsioonieesmärgi saavutamiseks on oluline ka edu teistes majanduspoliitika valdkondades. Kõik euroala riigid peavad püsivalt tegutsema selle nimel, et tööturud oleksid piisavalt paindlikud ning et ka siseturul oleks konkurents piisav – see loob eeldused kasvuvõimekuse taastumiseks. Seejuures tuleb aga silmas pidada, et õigus teha majanduspoliitilisi valikuid kasvuvõime tagamiseks tuleb demokraatliku valimisprotsessi kaudu ning jääb seega väljapoole keskpankade mandaati. Siinkohal tunnustan Eesti poliitikute ning ekspertide mitmekülgset diskussiooni Eesti jaoks parima majanduspoliitika kujundamisel. Tuleb arvestada, et inflatsiooni taastumine on järkjärguline protsess, mida keskpanga kehtestatud madalad intressid toetavad. Majanduse aktiivsuse taastumine on aga tunduvalt laiem teema ning seda ei saa käsitleda vaid inflatsiooni kontekstis.
Nüüd vastan teie küsimustele, neid on kokku neli. Esimene küsimus kõlab järgmiselt: "Kuidas Te hindate Euroopa Keskpanga nõukogu 10. märtsi istungi otsuseid? Kas tegemist on tõesti keskpanga viimase päästerõngaga, millest peab piisama majanduse elavdamiseks?" Ma vastan, et rahapoliitika edasine kurss sõltub inflatsiooniootuste dünaamikast kogu euroalal. Kui vaja, tuleb rakendada ka täiendavaid meetmeid, kuid iga rahapoliitilise abinõu puhul tuleb kaaluda ka sellega kaasnevaid võimalikke riske võrreldes meetmete efektiivsusega. Põhjus, miks me töötasime välja korporatiivvõlakirjade ostmise programmi ning uued suunatud operatsioonid pankadele, ongi see, et me soovime suurendada meie rahapoliitika efektiivsust. Nii professionaalsete turuosaliste kui ka eurosüsteemi inflatsiooniprognoosid lähiaastateks näitavad, et inflatsioon euroalal kiireneb, jäädes siiski alla 2%. Ma ei spekuleeri võimalike lisameetmete teemal, sest see sõltub majandusaktiivsuse ja inflatsiooni arengust.
Teine küsimus kõlab järgmiselt: "Elering on emiteerinud võlakirju 225 miljoni euro eest. Neist on Eesti Pank ostnud võlakirjaostuprogrammi raames 59 miljoni euro eest. Mille alusel on ostmiseks just selline maht valitud?" Vastuseks ütlen, et maikuu lõpu seisuga oli Eesti Pank ostnud Eleringi võlakirju kokku 64 miljoni euro eest. Sellise ostumahu kujunemist on mõjutanud kolm tegurit: võlakirjade pakkumine turul, hind, mille eest tahetakse neid võlakirju maha müüa ja limiit 33% võlakirja kohta. See limiit on kehtestatud üle euroala sellel põhjusel, et esiteks, kui keskpank hakkaks väga suurt osa kogumahust kokku ostma, siis turu toimimine oleks häiritud. Kui me tahame, et hind põhiliselt kujuneb ikka turupõhimõtete alusel, siis peaks olema mingisugune piiratud osalus. Teine asi on see, et kui vaatad pakkumist turul, siis Eleringi võlakiri ei ole väga likviidne, aga kui seda saab osta mõistliku hinna eest, siis ostetakse. Tegelikult me oleme peaaegu oma limiidi täis ostnud. Ei taha ka üle maksta. Kui tahad kõik kokku osta ja pakud piisavalt kõrget hinda, siis loomulikult on seda kõike võimalik osta. Aga heaperemehelikkus kirjutab ette, et sa ikka maksad mõistlikku hinda ja kui keegi tahab liiga palju raha, siis sa lükkad pakkumise tagasi.
Kolmas küsimus on selline: "Eelmise aasta lõpu seisuga kuulus Eesti Energia pikaajaliste võlakohustuste hulka 758 miljoni euro mahus eurovõlakirju. Kas ja kui suures mahus võib Eesti Pank võlakirjaostuprogrammi laiendamise tulemusena osta järelturult Eesti Energia võlakirju?" Vastuseks ütlen, et Eesti Energia võlakirju saab osta ettevõtete võlakirjade ostmise programmi raames. See programm käivitus eelmisel nädalal. Ettevõtete võlakirjade ostudega kaasnevad riskid ja tulud jagunevad eurosüsteemi keskpankade vahel proportsionaalselt, vastavalt kapitalivõtmele. Operatsiooniliselt on ostude teostamine delegeeritud ettevõtete võlakirjadele spetsialiseerunud kuuele keskpangale. Kokku on süsteemis 19 pluss 1 keskpanka ja nendest kuus hakkavad neid oste teostama. Ei ole vahet, kes neid tegelikult ostab, sest me jagame tulusid ja kulusid proportsionaalselt. Eesti Energia võlakirju hakkab ostma Soome Keskpank. Oluline on siinkohal korrata, et kuigi Eesti Energia võlakirjade oste teostavad meie Soome kolleegid, jaguneb tekkinud kulu või teenitav tulu kõikide keskpankade vahel ühiselt. Eesti Energia võlakirjadele kehtib samuti 33% limiit, mis tähendab, et neid saab osta maksimaalselt 250 miljoni euro ulatuses. Tegelik ostude maht sõltub võlakirjade pakkumisest järelturul ja nende hinnast. Jällegi rõhutan, et Eesti Energia võlakirju ostetakse järelturult, mistõttu Eesti Energia sellest otsest kasu ei saa.
Viimane, neljas küsimus kõlab järgmiselt: "Euroopa Keskpanga nõukogu istungil otsustati ka langetada hoiustamise intressimäära 10 baaspunkti võrra -0,4%-ni. See tähendab, et kommertspangad peavad raha hoiustamise eest Euroopa Keskpangale peale maksma. Kuidas selline samm võib mõjutada lähitulevikus hoiuste intressimäärasid Eestis tegutsevates pankades? Kui tõenäoline on kommertspankade poolt negatiivse hoiuste intressimäära kehtestamine eraisikute hoiustele?" Vastan nii, et keskpangas hoiustamise negatiivne intress on viinud rahaturu intressid negatiivseks ning see olukord lähitulevikus kindlasti ei muutu. Usun siiski, et pangad väldivad negatiivsete intresside kehtestamist eraisikute hoiustele seni, kuni nende kasumlikkus oluliselt ei kahane. Pean seda kahanemist ebatõenäoliseks. Teistes riikides, ka nendes riikides, kus intressimäärad on veelgi negatiivsemad kui euroalal, ei ole näha, et see kandub üle üksikisikute hoiustele. Kui tahate saada juriidilist hinnangut, mida meie enda seadused lubavad või ei luba, siis on kõige parem pöörduda Justiitsministeeriumi poole, kes oskab meie võlaõigusseadust kõige pädevamalt tõlgendada. Kuna madalad laenuintressid suurendavad tavaliselt ka laenunõudlust ja vähendavad makseraskustes klientide arvu, siis on asjal pankade jaoks ka positiivne pool. Kui vaadata suurt pilti, siis on euroalal vaja säästude ja investeeringute vahekorda viimaste kasuks kallutada. Nii saab aluse majanduskasv, mis võimaldab kõrgemat inflatsiooni ja kõrgemaid intresse tulevikus.
Kokku võttes toon välja, et Eesti ettevõtted ja riik on saanud lühiajalist kasu keskpankade võlakirjaostuprogrammist tänu sellele, et ühendatud anumate printsiibi tõttu on rahastamistingimused kõikjal euroalal muutunud soodsamaks. Aitäh teile tähelepanu eest!

Küsimused Eesti Panga presidendile Ardo Hanssonile. Kadri Simson, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab sissejuhatust. Te nimelt seletasite kenasti lahti, et järelturult osteti võlakirju kokku eelmisel aastal 60 miljardi euro eest iga kuu selle jaoks, et seni nendesse võlakirjadesse investeeritud raha vabaneks ja seda saaks kasutada majanduse elavdamiseks muude projektide abil. Aga kuidas te seletate seda, et just möödunud aastal, aastal 2015 jõudis Eesti vastavalt Swedbanki analüüsile sellisesse seisu, et neli kvartalit järjest välisinvesteeringute maht vähenes ja jõudis 20 aasta kõige madalamale tasemele, kui arvestada suhet võrreldes SKT-ga? Tegelesite ju ka teie väga suures mahus võlakirjade kokkuostmisega, aga välisinvesteeringud hoopis vähenesid.

Aitäh küsimuse eest! Me oleme ka välisinvesteeringute statistikat vaadanud ja seal on aastast aastasse olnud väga mitmed tegurid mängus. Tihti on ka väikeriigi puhul tegemist ühekordsete teguritega, näiteks kui mingil ajal keegi investeerib väga palju Eestisse, teisel ajal aga viib raha väga palju välja. Viimasel ajal on hakanud väga mitmed ettevõtted, kaasa arvatud pangad, dividende välja maksma. Kuna nad on välisomandis, siis kajastub see dividendide väljamaksmine välisraha väljavooluna. Nii et kindlasti on mängus väga mitmeid tegureid. Eelmisel aastal oli niisugune suur väljamakse, kui üks pank maksis ligi poole miljardi ulatuses puhastulu välja dividendidena. Ainuüksi sellised tegurid võivad väga oluliselt mõjutada majandust, mille üldmaht on 20 miljardit. Loomulikult tasub välisinvesteeringute dünaamikat vaadata, aga välisinvesteeringud on tegelikult suhteliselt väike osa kogu majandusest. Kindlasti peab vaatama ka üldist nõudlust, see pilt on natukene mitmekesisem.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Ma küsin selliselt. Me teame, et Eesti ajab Euroopa Liidus kõige erandlikumat rahapoliitikat: laen on väike, riigi võlakirju ei ole. Minu arvates selle üle rõõmustab ainult meie valitsus ja üldiselt see majandusele mitte kuidagi kaasa ei aita. Hiljaaegu meie naaber Läti emiteeris riigi võlakirju 600–700 miljoni euro eest ja nad said selle laenu hästi soodsalt. Kas Eesti Panga jaoks võiksid näiteks Läti võlakirjad atraktiivsed olla ja kas Eesti Pank võib neid soetada? Kas Eesti Pangal on kavas soetada oma naaberriikide võlakirju?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et praegune süsteem on üles ehitatud nii, et iga riik ostab oma võlakirju. Läti pank ostab, kui neil on, Läti võlakirju ja Saksamaa keskpank ostab Saksamaa võlakirju. Ühiselt ostetakse – nagu meie põhiliselt ostame – nn supranatsionaalsete institutsioonide võlakirju. Need institutsioonid on näiteks Euroopa Investeerimispank, Põhjamaade Investeerimispank jms.
Mis puutub küsimuse sissejuhatusse, siis meie arvates otsus laenata või mitte laenata peab sõltuma riigi tasandil meie majanduskonjunktuurist. Põhimõte võiks olla, et kui meil on halvemad ajad ja kui meil on potentsiaali laenata, siis majanduse turgutamiseks nendel aegadel võiks rohkem laenata. Kui meil aga tekivad teatud ülekuumenemise ilmingud, siis võiks pigem laenata natukene vähem ja mitte hakata majandust tagant kütma. Kui ma siin eelmisel kuul meie aastaaruannet esitlesin, siis me rääkisime nendel teemadel ka. Praegu on Eesti majanduse pilt mitmekesine. Kui vaatad majanduskasvu numbreid, siis need ei ole väga kiiresti suurenenud ja võiks arvata, et võiks majandust turgutada. Aga kui vaatad tööturudünaamikale otsa ja näed, et esimeses kvartalis kasvas keskmine palk nullinflatsiooni tingimustes 8,1% ja et töötuse protsent on ilmselt meie piirkonna kõige madalam, siis tekib küsimus, kas me tahame sellistes tingimustes hakata rohkem laenama, veelgi rohkem majandust stimuleerima, seda tasakaalustamatust veelgi võimendama. Meie praegu arvame, et pigem on näha ülekuumenemise ilminguid ja sellises kontekstis võiks pigem sihtida tasakaalulähedast riigieelarve seisu. Kui tulevikus peaks olukord muutuma ja iga näitaja näitab, et majandus on madalseisus, siis tuleb loomulikult laenata.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Eesti majanduse areng ei näita praegu mingit kasvutendentsi. Viimastel aastatel on näha, et ettevõtlusse investeeritakse väga vähe, vaatamata sellele, et baasintressid ja euribor on tõesti väga madalal ja seda just eesmärgiga, et oleks soodus investeerimiskeskkond. Mida teie arvate, miks nii vähe investeeritakse? Kas meie ettevõtetel ei ole väga häid projekte või on see tingitud sellest, et Eestis tegutsevatel pankadel pole lihtsalt motivatsiooni siin investeerimiskeskkonda finantseerida?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et mängus on väga mitmed tegurid. Esiteks on tegu üleeuroopalise fenomeniga. Kui me vaatame üldnäitajaid, vaatame majanduse nõudluse poolt, siis näeme, et ekspordil ei lähe euroalal väga halvasti – tarbimine on juba hakanud toibuma. Aga kõikjal on näha, et komponent, mis kasvab kõige aeglasemalt või üldse ei kasva, on just investeeringud. Ja seda vaatamata sellele, et nagu te ütlesite, intressimäärad on madalad ja keskkond võiks seda justkui soodustada. Kui räägid ettevõtjatega, siis ühel või teisel moel taandub kogu jutt kindlustundele, mis ei ole väga käegakatsutav asi. Kui on võimalik kaaluda, kas hakata investeerima, siis ühel või teisel põhjusel langetatakse otsus veel natukene oodata. Kui pole päris kindel, et majanduse taastumine on tugevatel alustel, kui kardad, et võib-olla midagi pöördub jälle vales suunas, siis ongi parem veidi aega oodata. Me oleme täheldanud, et viimases kvartalis on Eestis näha mingisugust investeeringute kiirenemist. See ei tarvitse olla püsiv tendents, aga mingisuguseid mõõdukalt positiivseid signaale me näeme. Nii et tegu on, ma arvan, laiema fenomeniga.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud härra Hansson! Te enne tunnustasite diskussiooni Eesti parima majanduskeskkonna saavutamise üle ja samas ühes vastuses ütlesite, et meil paistab ülekuumenemise oht nii palgakasvust kui ka mõnestki arengusuunast. Meid teeb murelikuks see, et teil diskussioon tundub olevat, aga mingeid konkreetseid samme ei järgne. Justiitsministeerium koostas raporti "Konkurentsivõime 2.0", aga milliseid poliitilisi lahendusi see kaasa toob, sellest me ei ole aru saanud. Sestap ma küsin niimoodi: kui te osutate siin tööturu paindlikkusele ja siseturu konkurentsi elavdamisele, siis milliseid konkreetseid samme te soovitate?

Aitäh! Olukord on liiga keeruline, et hakata siin esile tooma ühte või kahte suurt valdkonda, kus tuleks midagi kardinaalset teha, viia ellu konkreetselt plaan A või B või mida iganes. Praegu siin saalis püüda seda teha on võib-olla natuke vale. Eelmisel kuul ma rääkisin teile, et kui vaadata Maailma Majandusfoorumi indikaatoreid, konkurentsivõime indikaatoreid, siis Eesti on umbes 30. kohal 140 riigi hulgas. Kui vaadata alajaotusi või spetsiifilisemaid indikaatoreid, siis peaaegu iga indikaatori põhjal on samamoodi: me oleme 20.–30. kohal. See viitab sellele, et meil ei ole kahte või kolme või ühte valdkonda, kus on meeletud tegematajätmised. Pole nii, et meil on väga hästi ühes valdkonnas, aga kahes-kolmes valdkonnas tuleks väga palju teha. Ja kui see vastab tõele, siis ilmselt on vaja tegutseda nii, et siin natuke ja seal natuke – igas valdkonnas proovime jälle natuke edasi liikuda.
Aga kõik need asjad tegelikult sõltuvad väga palju tööturust. Kui räägid ettevõtjatega – mina osalen ka peaministri loodud töögrupis, kus me proovime nende teemadega tegelda –, siis võib arvata, et sealt võib-olla tulevad lõpuks mõned ideed. Aga jutt liigub alati tööturuteemadele, nii et see on kindlasti võtmeküsimus. Ma arvan, et meie tööturg on päris paindlik ja see fakt, et tööjõupuuduse tingimustes on suudetud väga paljudele inimestele töökoht luua, on ju lõppkokkuvõttes positiivne. Aga kindlasti on võimalik osaajaga töötamise võimalusi suurendada ja muulgi moel paindlikkust veelgi kasvatada. Ka saab edasi liikuda, arendades sääraseid hariduspoliitika teemasid nagu kõrgharidus, uuringud, tehnoloogia.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud Eesti Panga president! Oma sissejuhatavas sõnavõtus te rääkisite nafta hinna mõjust majandusele. See hind on stabiliseerunud, aga kõige oodatavam sündmus on praegu Suurbritannia referendum – jumal teab, millega see lõpeb. Kui Suurbritannia otsustab euroliidust lahkuda, siis milline võiks olla teie arvates selle sammu mõju meie majandusele?

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Kõik selgub järgmisel nädalal. Ma arvan, et kõige suurem tagasilöök tuleb poliitiliselt. Ja kogu see ebamäärasus, mis võib sellest välja kasvada, teadmatus, kuhu Euroopa edasi liigub, on kindlasti asi, mis ei soodusta ei tarbimist ega investeeringuid laiemalt Euroopas ja ka meie majanduses. Niisugune poliitiline ebastabiilsus on kindlasti tugev mõjutegur. Eesti otsesed seosed Ühendkuningriigi majandusega ei ole nii tugevad kui seosed lähinaabruskonnaga. Aga kogu see sündmus on ikka väga oluline ja mõjutab kindlasti ka majanduse tehnilisi näitajaid, ent eelkõige kindlustunnet.

Aitäh, Eesti Panga president Ardo Hansson! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Lõpetan selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Krista Aru, Külliki Kübarsepp, Andres Ammas, Monika Haukanõmm, Artur Talvik, Andres Herkel ja Ain Lutsepp. Arupärijate nimel Krista Aru, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud haridus- ja teadusminister! Head rahvaesindajad! Eesti Vabaerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel sai 5. mail esitatud arupärimine, mis on kantud murest meie teadustegevuse ja innovatsiooni jätkusuutlikkuse pärast. Teatavasti võiks ühe Eesti-suguse väikeriigi suur trump olla hea haridus ja hea hariduse pealt võrsuv väga hea teadus. Meil on tippteadust, meil on laiapõhjalist teadust. Meil on ka väga hea teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia "Teadmistepõhine Eesti". Kuid me oleme väga mures selle pärast, kui kiiresti me liigume selles teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias seatud eesmärgini, et teadustegevuse rahastamine jõuaks 3%-ni sisemaisest kogutoodangust. Ja kuidas me selleni jõuame? Vaadates meie riigi eelarvestrateegiat aastateks 2017–2020, süvenes see kartus veelgi ja me koostasime arupärimise, mis koosneb viiest küsimusest. Kuna me kõik teame, et Eesti senist teadustegevust on väga tugevasti toetatud Euroopa Liidu toetusprogrammide raames, siis nimetame arupärimises mõned suured ja olulised nüüd avanenud programmid ja küsime, kuidas on nende täitmine läinud. Kindlasti me kõik teame ka seda, et eelmisel nädalal langetas valitsus ühe olulise otsuse, mis puudutab kõrgkoolide ja teadusasutuste institutsionaalset arenemist, nii et enam ühele kas-küsimusele pole ministril vaja vastata, aga ehk ta lihtsalt natuke selgitab langetatud otsuste tagamaid. Meil on viis küsimust ja ma loodan, et minister vastab neile väga lahkesti. Aitäh!

Ja nende lootuste valguses alustab haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi vastamist. Palun, härra minister!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Tegelikult ma tahan teid tänada, aga ma ei tea, kuidas on seda viisakas teha. Tahan teid tänada ausa hääletamise eest eelmisel nädalal. See oli meeldiv üllatus.
Aga nüüd arupärimise teksti juurde. Sissejuhatuses te heidate ette, et teadus ja arendus pole enam nagu prioriteet. Vaat selle ma lükkan küll ümber. Ta ikka valitsuse arvates seda on ja me oleme riigi kuludelt teadusele ja arendusele Euroopas esimeste hulgas. Teadus sai ka eelarveläbirääkimistel proportsionaalselt vaat et kõige rohkem lisaraha ja see minu rahulolematust eelarveläbirääkimistel kindlasti kõvasti leevendab. Ma võin öelda, et teistel läks kehvemini.
Esimene küsimus: "Milliste ettepanekute ja tulemusteni on jõudnud Teadus- ja Arendusnõukogu raporti järeltegevused, sh ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide võrgu ülevaatamine ja konsolideerimine?" Me oleme koostanud selle raporti kohta analüüsi. Kahtlust, et võrku on vaja konsolideerida, pole. Lähiajal läheme ka valitsusse esimeste ettepanekutega. Eelmisel nädalal otsustasime moodustada rakkerühma, mis Teadus- ja Arendusnõukogus kokku lepiti. See hakkab tulevasi suundi arutama ja edaspidi valitsusele ettepanekuid tegema. Kuigi seda on juba uudistes kritiseeritud ja ka Riigikontroll on midagi öelnud, aga ilma ministeeriumide ja ka valitsusväliste asjatundjateta pole siiski reforme praktiline teha. Sellest ei piisa, et lihtsalt üks ministeerium mõtleb midagi välja, eriti kui on tegemist väga oluliste huvigruppidega ja otsustega, mille põhjendatus peab olema selge.
Teiseks: "Kas Vabariigi Valitsus on kinnitanud (investeeringutena) struktuuritoetustest rahastatava tegevuse "Institutsionaalne arendusprogramm teadus- ja arendusasutustele ja kõrgkoolidele" (ASTRA) taotlusvooru tulemused? Millised need on?" See uudis on tänaseks päral: 9. juunil tehti otsus ära ja teatavasti said valitsuse toetuse investeeringud Tartu Ülikooli IT-arenduskeskusse, kunstiakadeemia hoonesse, muusika- ja teatriakadeemia saalikompleksi. Sõna "kompleks" on siin oluline, sest me ei rahasta kogu projekti, vaid seda, mis on seostatav kõrgharidusega. Saal ise saab raha kulkast, sellega kaasnev osa ASTRA-st. Edasi, raha saavad Sisekaitseakadeemia hoone Tallinnas, TTÜ ehitusteaduskonna katsehall, Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudi hoone, mis vajab raha rekonstrueerimiseks, ja Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli juurdeehitus. Peale selle on ASTRA-s ette nähtud sisutegevus, milleks riik eraldab kõigi asutuste peale kokku 67,4 miljonit eurot. ASTRA investeeringute kava elluviimiseks 54 miljonit eurot.
Kolmandaks: "Mille alusel ja millest lähtudes kujundatakse need "olulised teadus- ja haridussuunad", mida toetatakse RITA ("Valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tugevdamine") meetmest 19,6 miljoni euroga?" Eks alati on niisugused otsused ju mõneti subjektiivsed, aga nende langetamisse on ka kaasatud asjatundjaid ja ettenähtud protseduur peab tagama, et otsused oleks mõistlikud. Toetatakse strateegilisi teadusuuringuid, uuringute teemad on pakkunud välja ministeeriumid. Need peavad olema kooskõlas riiklike arengukavade strateegiliste vajadustega. Sealt tuleb üks orientiir. Kuna mitmed teemad lähevad ministeeriumide või haldusalade piiridest välja, siis tehakse nende sõnastamisel ka koostööd. Uurimisteemade valikut arutab Teadus- ja Arendusnõukogu. Tema kinnitamise järel korraldab Eesti Teadusagentuur avalikud konkursid, kus osalevad ülikoolid ja teadusasutused. Mõistagi me tagame, et teadus- ja haridusasutused oleksid kaasatud kogu selles protsessis.
Neljandaks: "Mida tähendab riigi eelarvestrateegias nimetatud doktorantuuri tulemuslikkuse tõstmine? Kas see tähendab ka lootust doktorantuuritoetuse kasvuks? Kui jah, siis millises mahus? Või on selle sisu ja tähendus milleski muus?" Doktoranditoetuse määr on 422 eurot kuus ja hiljuti lisandusid sellele sotsiaalsed garantiid: riik tagab ka ravi- ja pensionikindlustuse doktorantidele. Samas on meie jaoks oluline ka see, et nooremteadurid oleksid uurimisteemadega ka praktiliselt seotud, et sealt tuleks nende sissetulek, aga eelkõige, et nad kasvaksid koos teadustegevusega ehk õpiksid ja teeksid samas teadust. Teaduse rahastamise kasv ise muidugi võimaldab ülikoolidel kujundada teadlaste karjääri ja siduda doktorantide õpingud doktoritööd toetava teadustööga. Lisaks toetab haridusministeerium doktoriõpet tõukefondidest ja on ka ASTRA doktorikoolide toetus, toetus doktorantide mobiilsusele ja õpirändele ning ka koostööle ettevõtetega doktorantuuride käigus.
Viiendaks: "HTM-i eelarve on programmi- ja tulemuspõhine. Millisele või millistele elluviidavatele programmidele on planeeritud riigi eelarvestrateegia kaudu aastal 2017 lisanduvad täiendavad kaheksa miljonit eurot?" Lisavahendid suunatakse teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni programmi 2017–2020. Konkreetsed eelistused on teadusasutuste baasfinantseerimine, aga natukene lisandub ka konkursipõhiseks uurimistoetuseks. Raha läheb ka riigile oluliste teadusvaldkondade toetamiseks ja teaduse andmebaasidele juurdepääsuks. Teatavasti on selles vallas eurorahastus ära lõppenud ja tuleb hakkama saada ainult Eesti maksumaksja panusega. Kuidas see jaotus täpselt saab olema? Eks tuleva aasta eelarve läbirääkimistel võib kõnelda juba faktidest, praegu võib rääkida ainult plaanidest. Eks me pürgime ikka lähemale sellele 1%-le SKT-st riigi poolt. Natuke suureneb see näitaja arvestuste kohaselt järgmisel aastal ning selle eest on teadusringkonnad osanud ka tänu väljendada, mis on väga erandlik. Üldiselt raha eraldajatele ehk eeliste tegijatele kunagi aitäh ei öelda. Tänan teid!

Küsimused ministrile. Anne Sulling, palun!

Hea eesistuja! Hea haridusminister! Kui me vaatame möödunud perioodi teadus- ja arenduse ning innovatsioonistrateegiat, siis märkame huvitavat trendi. Nimelt on suurenenud teadlaste ja inseneride arv, publikatsioonide arv, patentide arv. Aga üks oluline indikaator ei ole paranenud – see on uutest toodetest ja teenustest saadav müügitulu. Ja just see indikaator näitab teadus- ja arendustegevuse mõju majanduskasvule. Minu küsimus on: mida on edaspidi plaanis teisiti või paremini teha, et teadus- ja arendustegevuse tulemusena jõuaks turule senisest rohkem uusi tooteid ja teenuseid ning kasvaks neist saadav müügitulu?

Aitäh! Kui oleks teadnud, et selline küsimus laekub, oleksin võinud need meetmed enne teile kirja panna. Aga üldiselt me panustame teaduse, hariduse ja majanduse kokkupuutepunktidele, sh lubame ettevõtjatel kasutada riigi taristut selles valdkonnas. Tootearendust rahastame eraldi. Samas selline lühiajaline tulemuslikkuse näitaja ei pruugi tingimata olla olukorra hindamiseks see kõige õigem. Võib-olla see näitab pikaajalisemat trendi. Eks aeg näitab, aga üldjoontes on statistilised arvestused alati natuke küsitavad, nii et kõikumised ei pruugi veel kõike näidata. Aga jah, me pingutame selles suunas kahtlemata. Loodan, et Eesti majandus on konkurentsivõimeline. Iseenesest uued tooted kipuvad globaalses maailmas langema suuremate riikide arvele, aga me püüame ikkagi pingutada, et oleksime ka selles vallas konkurentsivõimeline. Näiteks on meil olemas erialased stipendiumid. Kõige suurema panuse annavad teadus ja kõrgharidus majandusse ikkagi inimeste näol. Seda panust mõõta on väga keeruline, aga just targad inimesed oma teadmistega mõjutavad majandust, olgu tegu uute või vanade toodetega, ekspordi või impordiga.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Tänamine jätkub: mina tänan teid ja teisi otsustajaid selle eest, et ASTRA programmist jätkus raha muusika- ja teatriakadeemia tarbeks. Küsida tahan doktorantide kohta. Kui palju meil Eestis praegu doktorante umbes on ja kui palju neid võiks olla? Kas meil selle kohta on mingi arvud teada? Ja ma ei saanud päris täpselt aru, kas doktoranditoetus võib järgmisel aastal 422 pealt tõusta või mitte.

Eesmärk on, et doktorantide arv oleks igal aastal 300. Me ei ole seda taset saavutanud. Vahe ei ole kuigi suur ja on ka võimalik, et see 300 on natukene liiga ambitsioonikas. Meil jääb ju inimesi vähemaks ja tähtsam kui doktorantide arv on kindlasti doktoritööde tase ja seos ühiskonna vajadustega. Akadeemilist puhast teadust ei ole meil kunagi vähe olnud, just seostamist majanduse ja ühiskonna vajadusega üldisemalt on alati nappinud. Aga nüüd doktoranditoetusest. Mul kipuvad aastad omavahel natukene segamini minema, pean üle kontrollima, kui palju meil on järgmise aasta eelarve projektis olnud võimalik selleks eraldada. Mul hakkavad arvud selles mõttes segi minema, et eelarve tegemine ise on ju alles ees, vahepeal on arutusel olnud riigi eelarvestrateegia. Aga üks otsus, mida ma mainisin, on sotsiaalmaksu lisamine doktoranditoetusele.  Summa enda suurenemist ma praegu ei julge kinnitada.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Kuulsime meie ka eelmisel nädalal, et miski uus rakkerühm on tulemas, et hakata teaduse rahastamist koordineerima. Selgitage meile palun, mille poolest see uus rakkerühm on parem kui kõikvõimalikud eelmised töörühmad, kes on selle probleemiga tegelenud! Ma saan aru, et kui see tegutseb Riigikantselei juures, siis see üritab lahendada neid probleeme, mis on kuidagi eri institutsioonide või ministeeriumide vahele kukkunud. Kas selles valdkonnas on olnud mingisuguseid raskusi Haridus- ja Teadusministeeriumi, Rahandusministeeriumi ja majandusministeeriumiga suhtlemisel ja mis uus kvaliteet sealt peaks tulema?

Aitäh! Uus kvaliteet on ikka põhjendatuse tase ja sügavus. Otsuste puhul on vaja alati ka seda selgitada ja teada, mis kõik maksma läheb. Me ei saa öelda, et kõik võimalikud komisjonid on asjaga tegelenud, me saame öelda, et asjaga on tegelenud Teadus- ja Arendusnõukogu üsna üldisel tasemel. Kui laua taga on kümme-viisteist suurte teadmistega inimest, siis nad omavahel mõtteid vahetades kindlasti jõuavad väga praktilise analüüsi tasemele. Eesmärk on arvamuste vahetamine ja ülesannete andmine. Teadus- ja Arendusnõukogu andis Gunnar Okile ülesande kirjutada raport teaduse, arenduse ja kõrghariduse tulevikuväljavaadetest ja jätkusuutlikkusest. Gunnar Okk küsitles kümneid eksperte kodumaal ja välismaal ning see raport sai üsna pikk, aga kindlasti mitte väga sügav. Seal on asju, mille kohta oli ette teada, et me ei pea vajalikuks neid rakendada, aga oleme selle töö eest väga tänulikud ja selle põhjal on täpsustavad analüüsid ka tehtud. On esimesed ettepanekud liitumiste kohta – see ongi olnud kõige käegakatsutavam ja ühiskonnale enim huvi pakkunud teema, aga rakkerühm tegeleb asjaga edasi.
Mäletatavasti on kõige enam kõlapinda tekitanud ettepanek olnud, et Eestis piisab kolmest ülikoolist. Samas oleme ka kuulnud hinnangut, et ainult ühest ülikoolist piisab. Kas sellel ettepanekul on ka sügavust või on see vaid selline tunnetuslik arvamus? Ühiskonnas üldiselt need seosed ei ole proportsionaalsed, kunagi ei ole üheseid lineaarseid seoseid, kuigi tavaliselt miljoni elanikuga riigis on üks ülikool ja saja miljoni elanikuga riigis sada. Meil on siiski välja kujunenud spetsiifilise kallakuga ülikoolid, mille liitmisel peab olema veenev selgitus, mis lähtub näiteks sellest, kui paljudel juhtudel me tekitame dubleerimist ja kui palju soovitavat konkurentsi, kui paljudel juhtudel me võime saavutada sünergiat. Näiteks tuleb üle vaadata tugiteenused ja kinnisvara: kui palju on seda ressurssi kusagil üle ja kui palju on vaja juurde ehitada, näiteks erikoolides. Aga võib-olla on mingisugused ühendavad lülid, mida kasutades võib leida, et kõike on just parajal määral. Sellised väga praktilised analüüsid kuuluvad asja juurde.
Aga muidugi ka teaduse ja kõrghariduse valdkonnad tuleb läbi kaaluda, hinnata ajupotentsiaali ja võimalikku sünergiat, kui liitmiseks läheb. Igal juhul ei piisa Teadus- ja Arendusnõukogu koosolekust või ka kümnete inimeste arvamustest kogu valdkonna juhtimiseks. Kui mõelda, miks haridusministeerium ei seda või teist ei tee, siis eks meie jõud on tegelikult ju ka väga piiratud. Kuna huvilisi, keda kõnealused otsused puudutavad, on ikka väga palju, siis peavad asjaomased otsused olema väga veenvad. Ei piisa lihtsalt põhjendusest, et selline on paari juhtiva haridusministeeriumi ametniku või ministri isiklik arvamus või poliitiline tahe. Rakkerühm ei ole iseenesest muud kui ajutine paindlik juhtimisüksus konkreetsete ülesannete lahendamiseks.

Krista Aru, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Härra minister! Eurotoetuste toel alustas meil sellel aastal tööd üheksa teaduse tippkeskust. Kui neid vaadata, siis tõesti, kõik teemad on väga aktuaalsed. Tippkeskuste uurimisampluaa on kindlasti väga oluline. Mind teeb aga murelikuks asjaolu, et nende hulgas ei ole ühtegi sotsiaalteadustele keskendunud keskust. Ometi on sotsiaalteaduste osa majanduse ja ühiskonna arenemises tervikuna väga oluline. Kas te oskate öelda, milles on probleem? Kas meie sotsiaalteadused on liiga nõrgad ja kui on, siis kas me saame neid mingi riikliku programmi abil järele aidata või kuidas üldse sotsiaalteadustes tagada aktiivne tegevus ja hea järelkasv?

Aitäh! Kui meie sotsiaalteadused oleksid väga nõrgad, siis te kindlasti ei kuuleks seda haridus- ja teadusministri käest avalikult väljahõigatuna. Selles mõttes jääb minu vastus kas eitavaks või üldse tulemata. Selle taga on puhtalt loogika. Aga üldiselt meil olid konkreetsed taotlused ja konkreetsed hindajad, kes on oma seisukohti põgusalt ka ajakirjanduses tutvustanud ning saanud juba tigedaid vastureaktsioone. Nende vastureaktsioonidega on tulnud natukene tegelda. Minu poliitiline käsi seal vahel aga puudub. Alati tuleb vastutus ekspertiiside eest jätta ekspertidele ja leppida ühe või teise otsuse või hinnanguga. Eks meil mõningal määral selline struktuurne probleem ju on, et nn pehmeid ja sotsiaalseid erialasid on võrreldes karmimate, igavamate ja reaalsemate valdkondadega paljuvõitu. Huvi nende vastu on alati suurem ja riik peab seda huvi natukene kallutama reaalteaduste, sh tehnikateaduste suunas. Selles mõttes on nende komisjonide hinnangud mõistetavad. Samas tuleb tõesti kahetsust avaldada, meil on palju häid sotsiaal- ja humanitaarteadlasi, kes väärivad esiletõstmist ka rahaliselt.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Küsimus on otsene. Fookus ei ole küll sellel teemal, mille kohta ma küsin, aga vahest te ikkagi vastate, kuna jutt on riigi eelarvestrateegiast. Kuidas mõjutab strateegiat, riigieelarvet ja kogu hariduspoliitikat hiljutine Riigikohtu otsus, millega riigi käest mõisteti Tallinna linnale välja 8 miljonit eurot erivajadustega laste koolitamiseks? Kuidas te seda kommenteerite, kui olete nõus kommenteerima? Kas see tähendab tulevikus riigile iga-aastast lisakulu?

Aitäh! See olukord on iseenesest meie jaoks absurdne, sest analoogiline otsus Tartu kohta oli teistpidine. Absurdne on see ka sellepärast, et kohtuotsustega sunnitakse riiki rahastama ettevõtmisi, mida ta ise pole otsustanud. See ei ole juhtimise seisukohalt loogiline. Siin saalis peeti suurt arutelu erakoolide teemal, sel teemal, et erategijate otsused sunnivad riigi rahakotti avama määral, mis raskendab hariduse rahastamist üldiselt. Erivajadustega laste koolid on meil erilise tähelepanu all, aga see valik, kui palju neid on ja kus täpselt ja mida neis tehakse, peaks ikkagi jääma rahastajale. Kui munitsipaalvõim otsustab, et ta peab sellist kooli, siis ei saa ta riigilt automaatselt täisrahastust küsida. Võib-olla riik ise konsolideerib seda süsteemi, muudab selle jätkusuutlikumaks, sordib, kus koolis millised lapsed peavad käima. Munitsipaalkoolis riik seda teha ei saa. Selles mõttes on olukord praegu segane. Aga lihtsalt saada kellegi rahastatud asi enda arvele tähendab kelleltki raha äravõtmist ja ma ei tea, kuidas seda on võimalik teha.

Aitäh, haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi! Riigikogu liikmetel rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Arupärijate nimel Krista Aru, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Hea haridus- ja teadusminister! Head rahvaesindajad! Ma kõigepealt tänan haridus- ja teadusministrit selle eest, et ta on seisnud väga selgelt ...

Vabandust, Krista Aru! (Juhataja helistab kella.)

Mul on hea kõva hääl, ma räägin teistest üle. Aga ma tahan haridus- ja teadusministrit tänada selle eest, et ta on seisnud väga kindlalt ja selgelt ühe suuna eest. Tõesti, me peame panustama eelkõige inimestesse, sest inimesed on meie tarkuse ja heaolu allikas. Vajalikud majad on meil enam-vähem olemas, ka teadustegevuse infrastruktuuri on juba investeeritud palju. See, mida tuleb hoida, on meie teadlased. Meil on olemas ka väga hea teaduse struktuur. Oleme selle 25 aastaga saavutanud täieliku muudatuse ja jõudnud, julgen öelda, ka rahvusvaheliselt oma teadusega tippu.
Samas on meil õhus suured küsimused, mida on oma 20 aastat kindlasti tõstatatud. Põhiküsimus on just nimelt see, kuidas teadus saaks paremini kaasa aidata ühiskonna ja majanduse edenemisele. Jutt ei ole seejuures mingist raketiteadusest. Siin on meil ilmselt abiks vaja sotsiaal- ja ka humanitaarteadlasi, sest sageli vajab ettevõtja tõlki. Ma julgen öelda, et paljud meie teadustulemused on jäänud rakendamata just selle tõttu, et me ei ole suutnud teadlaste saavutusi inimestele ja ettevõtetele käeulatusse tuua. Siin peitub meie võimalus, siin on üks suur arengupotentsiaal.
Vaadates praegust olukorda meie teadusmaastikul, näeme mitmeid väga häid vahendeid. Me näeme konkurentsipõhiseid individuaalgrante, me näeme institutsioonidele suunatud laiemapõhjalist rahastamist, mida nimetatakse ka baasrahastamiseks. Me näeme riiklikke programme, mis on suunatud just nimelt sellele, et tehtaks rohkem koostööd ühe suure probleemi lahendamiseks. Need ülesanded, mille täitmist me võime täie õigusega teaduselt oodata, võib-olla tõesti vajavad väga täpset sõnastamist. Ülesanded, mis ulatuvad ühest elevandiluust tornist väljapoole, nõuavad väga konkreetset sõnastamist ja konkreetsete küsimuste tõstatamist, nii et oleks võimalik ära kasutada kõiki olemasolevaid teadmisi, kogu olemasolevat tarkust.
Me kindlasti jälgime seda valdkonda, hoiame teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni arengul edasigi silma peal. Ma  tuletan teile meelde, et juba aastal 1921 öeldi siin majas Valges saalis väga tõsised sõnad: kui me ei hooli oma haridusest, oma teadusest ja see tähendab, ka oma inimestest, siis me pole riigina hakkama saanud. Seda ütles Jaan Tõnisson siin Valges saalis, aga need sõnad kehtivad ka täna. Nii et me soovime haridus- ja teadusministrile jõudu teaduse ja hariduse sisu eest seismisel! Aitäh!

Riigikogu liikmetel ei ole rohkem läbirääkimissoovi. Haridus- ja teadusminister ka ei soovi enam sõna võtta. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Rohkem arupärimisi päevakorras ei ole.

Vaba mikrofon. Jüri Adams, palun!

Härra juhataja! Selle aasta viimases vabas mikrofonis olen ma just sobivalt jõudnud viimase osani teemal, mis probleemid on seaduseelnõude lugemisega Riigikogus. Tänane alateema on kolmas lugemine. Aga et kolmanda lugemise teemal rääkida, tuleb alustada sellest, et kuigi Riigikogu kodukord ei keela teise lugemise katkestamist, praktiliselt seda juba väga ammu ei toimu. Ma ei mäleta, et viimase aasta jooksul seda oleks olnud. Siiski, Andres Herkel tõstab näpu, järelikult vähemalt üks juhtum on olnud, kus teine lugemine katkestati.
Kunagi kasutati teise lugemise katkestamist päris palju. Seda tehti tavaliselt siis, kui muudatusettepanekute hääletamisel tekkis mingisugune uus olukord või muudatusettepanekud ei haakunud omavahel ning tekkis vastuolu. Nüüd ei ole enam kaua kombeks teist lugemist katkestada. Ja erinevalt IX Riigikogu praktikast ei luba praegune kodukord ka seaduseelnõude vastuvõtmist teise lugemise järel, mis oli tol ajal enam-vähem üldine. Kolmandale lugemisele suunamine oli pigem erandlik.
Mis asi on kolmas lugemine? Kui ma vaatasin kunagi sõjaeelse Eesti Riigikogu kodukorda, siis kolmanda lugemise sisu defineeriti seal niimoodi, et Riigikogu liikmed – ja vastavalt ka komisjonid ja fraktsioonid, kellel oli õigus esitada muudatusettepanekuid – said kõik esitada muudatusettepanekuid, aga ainult nende seaduse kohtade kohta, mis olid muutunud teise lugemise käigus. Nii et kolmandal lugemisel oli selgelt viimistluse eesmärk. Praegugi on kolmanda lugemise sisuks jäetud viimistlus, aga kellelgi ei ole õigust esitada muudatusettepanekuid. Toimub komisjonis heaks kiidetud keeleline või normitehniline parandamine. Seda tehti ka varasemal ajal, aga tavaliselt peale kolmandat lugemist või peale lõpphääletamist n-ö töökorras. Seda töölõiku ei nimetatud kolmandaks lugemiseks.
Ma ei taha ütelda, et praegune kolmanda lugemise süsteem oleks otstarbetu. Sel on kindlasti oma otstarve. Aga selliselt, nagu kõik praegu on üles ehitatud – nii et kolmas lugemine on jäänud ainult tehniliste ja keeleliste muudatuste tegemiseks –, tähendab seda, et Riigikogu liikmetelt on võetud ära üks väga oluline töölõik, mis neil varem oli olemas.
Praegu meie kodukorraseadus ei tunnista kolmanda lugemise katkestamist. Kolmas lugemine peab lõppema, mis on muidugi loogiline, lõpphääletusega. Põhimõtteliselt võiks ju nõustuda ka sellise korraga, ent siin on üks väga suur aga. Nimelt, kui reegel on see, et teise lugemise katkestamist ei kasutata ja minnakse edasi piiratud sisuga kolmandale lugemisele, siis need kaks asja kokku kindlasti ei soodusta seda, et seaduste tekst oleks võimalikult hea. Kolmandal lugemisel saab kõnesid pidada väga piiratult, nimelt antakse sõna ainult fraktsioonide esindajatele. Millegipärast isegi komisjonide esindajad on sealt välja jäetud. Sellest saab teha sellesama üldise järelduse, mida ma olen kümneid kordi siin puldis ütelnud: Riigikogu liikmetelt on tegelikult sõnaõigus ka selles punktis ära võetud. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Kohtume homme. Kõikse paremat!

Istungi lõpp kell 16.15.