Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud esimees! Esmalt soovin tänada riigikaitsekomisjoni nii NATO heidutust käsitleva raporti koostamise kui ka tänase arutelu korraldamise eest. See arutelu toimub väga sobival ajal: järgmisel nädalal on NATO kaitseministrite kohtumine Brüsselis ning NATO tippkohtumiseni Varssavis on jäänud täpselt kuu. Tippkohtumise lävel Eesti parlamendis peetaval julgeolekupoliitilisel debatil on minu meelest märgiline tähendus.
Seisame silmitsi olukorraga, kus Venemaa näeb NATO-s ja läänes oma peamist vaenlast. See hoiak ei ilmne mitte üksikute parlamendiliikmete või kõrgete sõjaväelaste sõnavõttudest, vaid Venemaa riigikaitse alusdokumentidest, millel on president Putini allkiri. Putini režiimi ettearvamatu käitumine, Venemaa märkimisväärne sõjaline kohalolek meie piiri taga, komplekssed õppused ning kasvav sõjaline võimekus on tähelepanu all nii Eestis kui ka meie liitlaste pealinnades. On näha, et Venemaa agressiivsed sammud ning euroopalike ja demokraatlike väärtuste vastu suunatud tegevus jäävad veel pikalt kestma. Peale selle peame toime tulema kasvava äärmusluse ja terrorismiga ning muude ohtudega. Julgeolekukeskkond on viimastel aastatel selgelt pingestunud, ei ole ka märke sellest, et olukord võiks niipea paraneda. Oleme seega seisus, kus me vajame üksikute regiooni julgeolekut parandavate meetmete asemel terviklikku ja pikaajalist lahendust.
Lubage mul lühidalt tutvustada uut kaitse- ja heidutushoiakut, mille eest me seisame. See koosneb neljast osisest, millest esimene hõlmab meie iseseisvat kaitsevõimet, eeskätt hästi varustatud ja võitlusvõimelist kaitseväge. Teine komponent on lahinguvõimeliste liitlasvägede pidev kohalolu Eesti pinnal. Liitlaste üksused peavad olema piisavalt suured ja lahinguvõimelised ning neil peavad olema selged kaitseplaanid ja käsuliinid. Kolmandana toon välja need liitlasväed, kes vajaduse korral Eestile appi tulevad. Et see toimiks, on vaja panustada nendesse vägedesse, taristusse ja ka õppustesse. Tõhusa heidutuse osis on ka tuumaheidutus. Meie tegevused peavad olema usutavad ja veenma võimalikku agressorit, et Eesti võitleb oma vabaduse eest igal juhul ning NATO kaitseb oma liitlasi kogu poliitilise ja sõjalise jõuga, mis tal on.
Millises seisus me täna oleme? Esimesed läbimurdelised otsused NATO idatiiva julgeoleku tugevdamiseks langetati eelmisel NATO tippkohtumisel Walesis. Kuigi nende otsuste lähtekoht oli Venemaa agressioon Ukraina vastu, viis toona kokkulepitud NATO valmiduse kava (RAP) alliansi fookuse taas kollektiivkaitsele ning suurendas NATO võimekust vastata probleemidele ja konfliktidele. Samas on selge, et sellest ei piisa. Varssavi peab pakkuma laiema ja püsivama vaate. Soovime teha tippkohtumisel otsuseid, mis pakuksid alliansile pikaajalisi lahendusi. Nagu te teate, töötatakse praegu süvitsi selle nimel, et suureneks liitlaste jalajälg nii Eestis kui ka NATO piiririikides üldiselt. Teisalt käib töö NATO võimete ja struktuuride üldiseks tugevdamiseks. Kõik see on fookuses peatsel NATO kaitseministrite kohtumisel.
Võib eeldada, et lähinädalatel üritab Venemaa NATO ühtsust ja solidaarsust lõhkuda. Idanaabri katseid seda ühtsust lõhestada oleme korduvalt näinud, kuid me ei tohi kindlasti lasta end provokatsioonidest ega retoorikast hirmutada. Eestile on Varssavi tippkohtumisel keskse tähtsusega alliansi ühtsus, liitlasriikide valmisolek nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt oma liitlasi kaitsta. Alliansi ühtsus on ühtlasi parim heidutus, see on NATO tugevuse alustala.
Rõhutan enne tippkohtumist ka vajadust Euroopa-liitlaste suurema panuse järele, mis on hädavajalik ressursside ja vastutuse võrdsemaks jagamiseks Ameerika Ühendriikidega. USA motivatsioon Euroopa julgeolekusse panustada sõltub otseselt sellest, kas meie enda panus nii iseenda kui ka kogu alliansi julgeolekusse on ikka piisav.
NATO tippkohtumisel Walesis lubasid riigid peatada kaitsekulutuste vähendamise, püüelda selle poole, et kaitsekulutuste tase oleks 2% SKT-st, ning kulutada 20% kaitse-eelarvest investeeringute ja uue varustuse peale. Asjad on liikunud paremuse poole. Kaitsekulutuste vähenemine on laias laastus peatunud ning mitmed liitlased suurendasid möödunud aastal kaitsekulutusi. Samas on veel pikk tee minna, kuna eesmärki – 2% – suutsid möödunud aastal Eesti kõrval täita veel ainult viis riiki. Nüüd teen väikese korrektiivi eelkõneleja kõne kohta: need riigid on USA, Suurbritannia, Poola, Kreeka ja Türgi.
On põhjust esile tuua, et vaid tänu laialdasele ühiskonna ning erakondade toetusele saab Eesti investeerida riigikaitsesse 2% SKT-st. See on pälvinud meie liitlaste seas väga positiivset vastukaja, nagu ka tõsiasi, et kaitsekulutuste suhtes valitseb meil erakondade vahel üksmeel. Kaitsekulutuste hoidmine vähemalt tasemel 2% SKT-st on väga oluline osa Eesti kui usaldusväärse liitlase kuvandist. Tänu poliitiliste tõmbetuulte vältimisele oleme saanud teha olulisi pikaajalisi kaitseplaane. Aga praegusel julgeolekumaastikul saab 2% SKT-st olla vaid miinimumstandard. On igati mõistlik, et liitlaste vastuvõtmiseks vajalikud investeeringud tehakse sellele lisaks.
Eesti ei eelda ega saagi eeldada, et keegi hooliks meie julgeolekust enam kui meie ise. Ent me ei ole üksi, meile on toeks liitlased. Juba täna on kindel, et üks peamisi Varssavi tippkohtumise tulemeid on alliansi kaitse- ja heidutushoiaku tugevdamine NATO piiririikides. See hõlmab liitlaste kohaloleku suurendamist Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas, tegelemist Venemaa tõkestamise võimega ja hübriidsõjavastast strateegiat.
Kuna Venemaal on võime takistada NATO vägede ja varustuse kohaletoomist, siis on liitlasvägede kohaloleku tuntav suurendamine ülimalt vajalik, sest see muudab heidutuse veelgi usutavamaks. Liitlaste pealinnades on arusaam sellest vajadusest kinnistunud, oleme selle eesmärgi nimel suuri ponnistusi teinud ning NATO-s käib praegu töö uute üksuste paigutamise küsimuses. NATO on paigutamas igasse Balti riiki pataljonisuurust lahingugruppi. Samas tuleb meeles pidada, et kohalolek üksi ei taga usutavat heidutust. Seda peavad toetama vägede valmisolek lisavägede kiireks siirmiseks, varustuse eelpaigutus ja NATO plaanid liitlaste kiireks toetamiseks koos regulaarsete õppustega, kus neid plaane reaalselt läbi harjutatakse. Eesti on kõige selle olulisust NATO-s pidevalt rõhutanud. Hiljuti tegime läbi NATO CMX 2016. aasta õppuse, mis keskendus meie piirkonna julgeolekuprobleemidele. Sellised harjutused on väga väärtuslikud ning need õppetunnid on meile erakordselt olulised.
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuulajad! NATO-le tekitab probleeme Venemaa võimekus piirata ligipääsu meie piirkonnale ehk, nagu see termin inglise keeles on, Anti-Access / Area Denial, A2/AD oht, mille Venemaa on üles ehitanud Kaliningradis. Vältimaks Läänemere riikide isoleerimist, tuleb liitlastel panustada tõrjestrateegiasse. Kriitilise tähtsusega on Suwalki koridori kaitstuse tagamine Poola-Leedu piiril. A2/AD ohu vastu aitab just liitlaste kohaloleku suurendamine, mis parandab nii Eesti, Läti ja Leedu esmast kaitsevõimet kui ka Poola võimet kaitsta Suwalki koridori ning aitab lahti hoida toetusvägede siirmisteed. Kuidagi ei saa alahinnata laiemaid rahuaegseid tegevusi, nagu õppused, õhuturve, NATO mereväegruppide tegevus, mis demonstreerivad liitlaste kindlameelsust ning näitavad, et mõne riigi agressiivne retoorika ei piira kuidagi alliansi tegevust oma territooriumil, aga ka õhuruumis või merel.
NATO on tuumaallianss. Tuumaheidutus on NATO julgeoleku ülim garantii ja jääb selleks. NATO plaanib tuumaheidutust ajakohastada. Seetõttu on oluline saata Varssavist riigipeade tasemel tugev sõnum NATO tuumaheidutuse usutavuse ja jätkuva relevantsuse kohta. Peale selle plaanib NATO pöörata enam tähelepanu lõunast lähtuvate ohtude strateegiale. Mul on hea meel tõdeda, et Eesti seitse käimasolevat välisoperatsiooni aitavad edendada stabiilsust just NATO lõunapiiride taga. Loodetavasti annab see saal siin Riigikogus õige pea mandaadi selleks, et saata meie instruktorid Iraaki, aitamaks seda riiki võitluses ISIL-i vastu. Veel kord: saame tugevad olla vaid üheskoos kõigile ohtudele vastu seistes.
Hea Riigikogu! Head külalised! Nii Kaitseministeerium kui ka Kaitsevägi pingutavad iga päev Eesti iseseisva kaitsevõime tugevdamise nimel. Nii arendatakse praegu kümneaastase arengukava (aastateks 2013–2022) raames lõplikult välja kaks täielikult relvastatud ja varustatud jalaväebrigaadi. Kaitseväe võitlusvõime tõstmiseks oleme teinud olulisi investeeringuid ning alustanud soomusmanöövervõime loomist, hankinud jalaväe lahingumasinaid CV90 ja moodsaid, kolmanda põlvkonna tankitõrjesüsteeme Javelin. Kaitseväe sõjaaja kiirreageerimiskoosseisus on 21 000 varustatud ja hästi väljaõpetatud tegevväelast ja reservväelast. Mobilisatsioonisüsteemi toimimist ja tõhusust kontrollisime möödunud aastal suurõppuse Siil käigus. Siil tõestas, et meie riigikaitsemudel töötab ja töötab hästi. Sel kevadel korraldasime ette teatamata valmidusharjutuse Kaitseväele ja Kaitseliidule, et nende valmisolekut kontrollida. Vajaduse korral korraldame selliseid harjutusi veelgi.
Kaitseministeeriumi ja Kaitseväe koostöös väljatöötatud riigikaitse arengukava aastateks 2013–2022, mida ma juba nimetasin, toob ühe võimelüngana soomusmanöövervõime kõrval välja ka keskmaa õhutõrje, mille arendamiseks ei ole selles arengukavas vahendeid ette nähtud. Loomulikult on Eesti kaitsmiseks keskmaa õhutõrjet vaja, nii nagu meil on vaja ka tanke, liikursuurtükke ja rannakaitset. Tänavu koostavad Kaitseväe ohvitserid ja Kaitseministeeriumi ametnikud järgmise kümne aasta riigikaitse arengukava, kus otsustame, millist võimet järgmisena arendama asume. Peame riigikaitset planeerides olema realistid. Selge on, et kõike korraga me teha ei saa.
Eesti riigikaitse kilp, kui nii võib öelda, on esmane kaitsevõime ja mõõk on kollektiivkaitse. Just NATO kollektiivkaitse täidab need võimelüngad, mis käiks Eesti-suurusele riigile meie ressursside piiratuse tõttu muidu üle jõu. Liitlaste pakutav õhuturve on siin klassikaline ja väga hea näide. Kõige kiirem võimalus meie õhuruumi kaitsta on tuua Eestisse liitlasvägede õhutõrje raketisüsteemid, muu hulgas pikamaa õhutõrje raketisüsteemid Patriot, just nagu NATO-liitlased on teinud näiteks Türgis.
Oleme oma kaitseplaneerimisega kahe jalaga maa peal. Me ei planeeri luua uusi võimeid, mida me ei suuda piiratud ressursside tõttu jätkusuutlikuna elus hoida. Aga me saame ise oma ressursse tõhusamalt ja heaperemehelikumalt kasutada. Praegu jaguneb näiteks Eesti merel tegutsemise võime kolme ametkonna vahel: Politsei- ja Piirivalveamet, Veeteede Amet ja merevägi. Leian, et riigisisest mereseire koostööd tuleb tihendada ja luua olemasolevate võimete baasil tõhusam mereseire. Järgmise nelja aasta jooksul kavatseme paigutada raha pikamaa tankitõrje raketisüsteemide ja uute käsitulirelvade hankimiseks ning luure- ja eelhoiatussüsteemide arendamiseks, samuti plaanime oluliselt täiendada laskemoonavarusid.
NATO võtab meie piirkonna kaitsmist väga tõsiselt. Nimetan ära praegu käivad õppused, kus osalevad sõna otseses mõttes kümned tuhanded (peaaegu 50 000) liitlas- ja partnerriikide kaitseväelased. Praegu on Läänemerel käimas mereväeõppus Baltops (49 laeva, 1 allveelaev, 61 lennuvahendit), raskuspunktiga Eestis algab järgmisel nädalal Saber Strike (10 000 kaitseväelast), Poolas käib Anakonda 16 (31 000 kaitseväelast, 3000 sõidukit, 105 lennukit, 10 sõjalaeva). Ameerika Ühendriikide Euroopa väejuhatus demonstreerib Dragoon Ride'i käigus oma vägede kohalolekut ja liikumisvabadust Euroopas. Täna peaksid Ameerika Ühendriikide väed ületama Eesti piiri Valgas.
Tuleb meeles pidada, et tippkohtumine, millest me oleme juba rääkinud, ei ole teekonna lõpp-peatus, see on lihtsalt üks kilomeetripost, või kui soovite, siis väga oluline teeviit. Me ei tohi pärast Varssavit valvsust kaotada ega väsida. Poola pealinnas vastuvõetud otsused tuleb võimalikult kiiresti ja tõhusalt ellu viia. Täna töötatakse NATO-s välja kohtumise tulemeid ja tehakse jõupingutusi selle nimel, et iga otsusega kaasneks konkreetsete tähtaegadega rakenduskava. NATO usutavus kannatab, kui deklaratsioonidele ei järgne lähiajal konkreetseid samme. Nii nagu Tallinna linn ei saa kunagi valmis, ei saa lõplikult kunagi valmis NATO kaitse- ja heidutushoiak. Võib ka öelda, et julgeolek kui selline ei saa kunagi valmis, kogu aeg peab selle nimel töötama.
Aga heidutus ja dialoog ei ole omavahel vastuolus, vaid teineteist toetavad tegevused. Eesti toetab NATO ja Venemaa Föderatsiooni dialoogi, mis põhineb rahvusvahelise õiguse normide järgimisel. Ma arvan, et dialoog võiks aidata vältida valestimõistmisi ja valearvestusi. Samas on regulaarne koostöö välistatud seni, kuni Venemaa ei lõpeta agressiooni Ukrainas ja Krimmi annekteerimist ega pöördu tagasi rahvusvahelise õiguse järgimise juurde.
Niisiis ootab meid peatselt ees ajalooliseks kujunev Varssavi tippkohtumine, mis kinnitab NATO uue ja tõhusama heidutushoiaku ning tugevama kohaloleku meie piirkonnas. Varssavist saabuv sõnum pakub Eestile täiendavat julgeolekut ja turvalisust. See sõnum jõuab ka võimaliku agressori kõrvu. NATO kaitseb kogu oma poliitilise ja sõjalise jõuga iga oma liitlast. Igale agressioonile järgneb vältimatu ja tugev vastulöök. NATO tugevnev kollektiivkaitse on nii Euroopa kui ka Eesti julgeoleku nurgakivi.
Head kuulajad! Tunnustan veel kord raporti koostajaid põhjalike ja asjatundlike soovituste eest, millega loomulikult nõustun. Lõpetuseks tahan aga esile tuua veel ühe teema, mida raportis ei kajastata. NATO ega ka Euroopa Liidu ühtsus ja solidaarsus ei saa kunagi olla ühesuunalised. Me ei saa olla ainult julgeoleku tarbijad, vaid peame ka ise panustama. Peame ise olema valmis osalema nii globaalsete kui ka piirkondlike murede lahendamisel, olgu selleks pagulaskriisi lahendamine, võitlus terrorismiga või muud kriitilised olukorrad. Ilma selleta ei ole võimalik loota teiste riikide mõistmisele ning lihtsalt eeldada, et liitlased tulevad meile raskel hetkel appi. Ütlen otse ära, et need poliitilised jõud, kellest mõni on esindatud ka siin saalis, kes kütavad üles võõraviha, kujutavad endast meile selget julgeolekuriski. Eesti ühiskonnas viha ja sallimatuse õhutamine teenib otseselt Kremli huve. Kui nende jõudude sõnumid võidaksid ning meie liitlased oleksid sunnitud meid käsitlema kui ksenofoobset, rassistlikku ning suletud väikeriiki, siis – ma küsin retooriliselt – kes võidaks, kes hõõruks rõõmust käsi? Ma arvan, et vastust teame me kõik.
Eesti peab suutma hoida oma kuvandit sellisena, et me oleme riik, mida soovitakse kaitsma tulla. Selge on see, et Kreml tahaks eraldada Eesti, Läti, Leedu ja Poola NATO ja Euroopa Liidu ühtsest poliitikast. Selliseid pingutusi näeme tegelikult üle terve Euroopa. Seega tegutsevad need, kes tegelevad meil Euroopa ühtsuse lõhestamisega ja äärmuspopulismiga, Kremli huvides. Naeruväärsed jutud sellest, mida jällegi oleme ka siinsamas saalis kuulnud, kuidas Eesti riiki juhitakse Kentmanni tänavalt või et Eesti on USA marionett, ainult toidavad Kremli propagandamasinat. Samuti töötab sellesama eesmärgi nimel see, kui püütakse kuidagi küsitavaks teha artikli 5 kehtimist. Kinnitan teile siit puldist, et artikkel 5 kehtib, rünnak ühe liitlase vastu on rünnak kõigi liitlaste vastu. Need, kes ennast minu jutu põhjal ära tundsid, võiksid meenutada, mis korra varem Eesti Vabariigi iseseisvusega juhtus. Ma väga loodan, et te suudate odava populaarsuse saavutamise soovi varjust leida üles oma julgeolekupoliitilise vastutustunde. Tänan teid tähelepanu eest!