Austatud Riigikogu! Austatud valitsusliikmed! Infotund. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Infotunnis registreeris oma kohaloleku 46 Riigikogu liiget. Valitsusliikmetest on täna infotunnis peaminister Taavi Rõivas, haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi ning kaitseminister Hannes Hanso. Tulenevalt küsijate arvust annan võimaluse esitada iga teema arutelul ühe lisaküsimuse.
Esimene küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Külliki Kübarsepp, palun!
Hea esimees! Tere, peaminister! Valitsusliidu kokkuleppes ja valitsuse tegevusprogrammis on punkt, et lükatakse käima üürikorterite turg, milleks töötatakse välja ka üürielamute programm. Eelmise nädala esmaspäeval käis ettevõtlusminister Liisa Oviir tutvustamas siin selle ühte osa, mis puudutab riigi loodavat fondi. Üks kolmandik uute korterite ehitamiseks minevast rahast peaks tulema riigilt, ülejäänu peaksid omavalitsused ise katma. Kas valitsuse arvates peakski üürielamute programm keskenduma tõesti ainult uute üüripindade ehitamisele? Tegelik probleem on see, et võlaõigusseadus tuleks üle vaadata. Millal selleni jõutakse või kas see on üldse plaanis?
Aitäh! Alustan sellest, et igasugune riigi sekkumine valdkonnas, kus valdavalt toimib eraturg, on põhjendatud ikkagi üksnes siis, kui tuvastatakse turutõrge. Kas ja millistes nüanssides turutõrge olemas on, selle peabki see ettevõtlusministri koostatav programm välja selgitama. Siis peab minister seda programmi valitsusele esitlema ja valitsusliikmeid veenma, et turutõrge tõepoolest eksisteerib, ning pakkuma ka võimalikke viise, kuidas sellega tegelda, olgu selleks viisiks uute majade ehitamine, vanade majade renoveerimine või midagi kolmandat. Tuleb markeerida, et kuigi valitsus arutab seda programmi alles sügisel, on selle teema kohta olnud juba küllalt palju kõikvõimalikku meediamüra. Vaatamata sellele, et sügisest arutelu ei ole ju veel olnud, julgen prognoosida, et mingit tuhandete korterite ehitamist riigi raha eest väga suure tõenäosusega ei tule. Ma usun, et selleks ei ole ka vajadust, aga samas jälgime me väga tähelepanelikult, millistele järeldustele see analüüs jõuab, kas tuvastatakse mõned konkreetsed turutõrked. Kui need leitakse, siis küllap saab riik osaliselt seal õla alla panna.
Külliki Kübarsepp, palun, täpsustav küsimus!
Aitäh, hea esimees! Hea peaminister! Ma pean teid valgustama, et programm käivitub juba järgmisest aastast ja nelja aasta jooksul plaanitakse ehitada 6000 uut korterit. Absoluutselt ei räägita sellest, et üle terve Eesti on pooleliolevaid kortereid. Aga minu arvates on meil ikkagi sisuliselt parempoolne valitsus, sest seal on IRL ja Reformierakond. Väga tugev vastuargument sellele meetmele on see, et riik läheb ja solgib majandusturgu. See tekitab ka küsimuse, kas investeerijad saavad tõsiselt võtta sellist riiki, kes ühel hetkel otsustab, et ta hakkab turuga manipuleerima. Kas see on mõistlik, kui me teame, et meil on võimalik võtta hoopis teisi meetmeid, kas võlaõigusseadust täiendada ja muuta või olemasolevaid üüripindu turule lasta? Miks hakkab valitsus turuga manipuleerima?
Aitäh! Hea uudis on see, et valgustama te mind ei pea. Valitsusliikmed ja eriti peaminister on väga hästi informeeritud. Saan teile öelda, et valitsus ei ole teinud mingit otsust rajada riigi raha eest 6000 üüripinda. Valitsus on tõepoolest järgmiseks aastaks eraldanud 2,5 miljonit eurot riigieelarvelisi vahendeid. Aga te võite ise arvutada, et kui selle eraldatud raha eest püütaks ehitada 6000 korterit, siis oleks üks korter vähem kui ühe ruutmeetri suurune. Selle raha n-ö kasutusele võtmise eeldus on, et me jõuame sügisel detailides kokkuleppele, nii et see programm, mille ettevõtlusminister esitab, tõepoolest ka tegeleks turutõrgetega, mitte lihtsalt Eesti katmisega ühtlase riigimajade võrgustikuga.
Ma olen nõus selle hinnanguga, et turu solkimine ei ole kindlasti mõistlik. Mul on hea meel, et te muretsete selle pärast, kas parempoolsus ikkagi pääseb selles küsimuses mõjule. Ma rõhutasin, et riigi sekkumine üüriturule saab olla põhjendatud üksnes siis, kui on tuvastatud turutõrge. Iseenesest ei ole mõtet välistada, et turutõrge võib eksisteerida, ja on ka mitmeid näiteid, kus on seda turutõrget välja toodud. Aga see, et teie muretsete parempoolsuse pärast, on iseenesest ju väga sümpaatne. Ma loodan, et te leiate ka muudes küsimustes võimalust senisest märksa enam edendada parempoolset maailmavaadet, sest viimatine maksuettepanek, mida me just valitsuses arutasime ja mis oli Vabaerakonna esitatud, oli suisa vasakpoolne ja nägi ette tõsta tulumaksu määra 24%-le. Loodetavasti leiab ka Vabaerakond, kui ta on jõudnud oma maailmavaates selgusele, endas vähemasti kübekese parempoolsust sellise üldise vasakpoolse fooni taustal.
Andres Herkel, palun!
Aitäh, härra juhataja! Austatud peaminister! Ma arvan, meie maailmavaade on oluliselt järjekindlam kui teie populistlikud passaažid, mida te esitasite. Mis puudutab üürikortereid, siis teil on siin vastuolu ettevõtlusministriga. Praegu toetame me pigem teie positsiooni. 2. mail käis ettevõtlusminister vastamas arupärimisele, mis oli ääremaastumise ja regioonides ettevõtluse arendamise kohta. Meid pani imestama, et ta hakkas kõigepealt rääkima üürikorterite ehitamisest. Mis peaks teie meelest eespool käima, kas tööstusalade edendamine ja nende sidumine elektrivõrkudega või hakkame tõesti kõigepealt Võru soo peale üürikortereid ehitama?
Aitäh! Põhimõtteliselt on mul muidugi võimalik teiega nõustuda, et teie maailmavaade on olnud järjepidev. Kas ka arusaadav, see on juba täiesti eraldi küsimus, ning kas maailmavaateliselt selgelt determineeritud, see on juba hoopis eraldi küsimus. Aga mitte selleks ei tulnud me siia, et arutada Vabaerakonna ideoloogilist telge, vaid me oleme tulnud siia selleks, et rääkida üürimajadest. Teie hoiak, mida ma lugesin teie küsimusest välja, on iseenesest, ma arvan, loogiline. Tõepoolest, kui me soovime, et maapiirkondades ja väikelinnades toimuks areng, siis on kindlasti loogiline panustada eeskätt just sellesse, et kohapeal loodaks töökohti, ja kui töökohad on loodud, siis on mitmed ettevõtted ka omal initsiatiivil olemasolevat elamufondi renoveerinud.
Ma nõustun teie hinnanguga, et üle Eesti on küllaltki palju kortereid – ka riigi omanduses on, muuseas, mitusada sellist korterit –, mida on põhimõtteliselt võimalik renoveerida, kui tuvastatakse, et just selles piirkonnas on suur turutõrge ja hädasti on vaja neid kortereid kellelegi üürile anda. Neid kortereid, mis on eraomandis ja mis kas vajavad renoveerimist või on kasutamata, on üle Eesti mitmel pool. Tõepoolest, enne kui asuda kangelaslikult uusi hooneid ehitama, tuleb analüüsida, kas olemasolev elamufond on ikka kindlasti ebapiisav. Ma saan kinnitada, et seda kõike me ka teeme. Nagu öeldud, ettevõtlusminister tuleb ettepanekutega valitsuse ette sügisel. Siis saame me arutada, mida me saame ette võtta, kus täpselt on turutõrge ja mis on kõige mõistlikum viis selle vastu võitlemiseks. Ma saan öelda, et koalitsioonileppe kompromissina oleme aktsepteerinud, et riik üürituru probleemiga tegeleb, aga seda, et riik ehitab tuhandeid kortereid üle kogu maa, ma tõenäoliseks ei pea.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise teadmisega, et nii palju komplimente ei ole infotunnis kümne minuti jooksul ammu jagatud.
Järgmine küsimus on kaitseminister Hannes Hansole. Mart Helme, palun!
Aitäh, härra eesistuja! Lugupeetud minister! Teatavasti on meil Eestis juba praegu liitlasvägede sõdureid ja loodetavasti saame Varssavi tippkohtumiselt uudiseid, et neid tuleb lisaks. Missugusele käsuliinile hakkavad liitlaste sõdurid meil alluma ja missugune on nende mandaat? Kas nad konflikti korral potentsiaalse vaenlasega lülituvad kohe lahingutegevusse või alluvad nad mingile teisele käsuliinile ja peavad ootama teist korraldust?
Aitäh küsimuse eest! Nüüd on võrdlemisi haruldane olukord, kus ma jagan väga selgelt teie lootust, mis puudutab liitlaste kohalolekut ja selle kasvu meie regioonis, nii siin Eestis kui ka teistes Balti riikides, võimalik ka, et Poolas. Me oleme selle eesmärgi täitumise nimel väga visalt, süsteemselt ja järjekindlalt tööd teinud ning teeme seda ka järgmise kahe kuu jooksul, et meie soovid Varssavis täituksid. Siin on võtmetähtsusega Brüsselis juuni keskel toimuv kaitseministrite kohtumine. Loomulikult, meie soov seda teemat koostöös oma liitlastega tõstatades on see, et loodetavasti jõutakse positiivsele otsusele ja meie regioonis kasvab sõjaline heidutus, mis oleks nii poliitiliselt kui ka sõjaliselt ükskõik millisele vastasele veenev argument siia mitte torkima tulla.
Minu meelest on iseenesestmõistetav, et sõjalise ründe korral käivitub automaatselt artikkel 5, nii nagu see NATO lepingutes on ette nähtud, ja siin olevad üksused osalevad sõjalises operatsioonis. Väga selgelt tuleb siin eristada liitlaste kohalolekut rahuajal, kui neil on õigus enesekaitseks. Sõjaolukorras kõik muutub. Mis spetsiifiliselt puudutab siia tulevaid liitlasi, siis kõigepealt ootame ära need otsused. See töö, kes kellele ja kuidas allub, on praegu n-ö kokkuleppefaasis. Me töötame selle nimel, et see protsess toimuks võimalikult kiiresti, paindlikult ja jõuliselt, nii et kui toimuks sõjaline rünne Eesti vastu, siis osaleksid liitlased siin automaatselt meie kaitses.
Mart Helme, täpsustav küsimus, palun!
Ma päriselt vastust ei saanud. Kujutame ette, et meil on siin näiteks Ameerika Ühendriikide pataljon, puhkeb lahingutegevus, aga otseselt seda pataljoni ei rünnata. Kas neil on siis olemas mandaat, et nad automaatselt, nii nagu meie Kaitseväe üksused, saavad sekkuda lahingutegevusse või jäävad need sõdurid kasarmutesse ja ootavad, kuni neile tuleb signaal, olgu siis NATO peakorterist või Pentagonist, aga seni, kuni seda ei tule, nad tegelikult meie riigi kaitsmises ei osale? Kas jah või ei?
Aitäh! Kui Eesti vastu toimub sõjaline rünne, siis on see kindlasti artikli 5 kaasus, mis tähendab, et liitlased asuvad kas individuaalselt või kollektiivselt Eesti või ükskõik millise riigi kaitsele, mis on NATO liige ja mida on rünnatud. Mina siin mingisugust küsitavust ei näe. Nagu ma ütlesin, need kokkulepped sõlmitakse Varssavi tippkohtumisel. Eeldus on, et liitlaste kohalolek siin suureneb, ja ma väga loodan, et see suureneb. Kui me räägime sellest, mis suurusega liitlaste üksused võiksid olla kohal Eestis või Baltikumis, siis me peame spetsiaalselt silmas vähemalt pataljonisuurust üksust, sest see on reaalselt iseseisvalt võitlusvõimeline. Nii et mina siin ühtegi küsitavust ei näe. Ma usun, vastus on päris selge: jah, siin olevad liitlased osalevad sõjaliselt Eesti kaitsel.
Martin Helme, palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud minister! Me keegi ei kahtle NATO artiklis 5 või ka artiklites 3 või 4. Aga artikkel 5 ei räägi mitte midagi liitlasvägede sõjalisest käsuliinist või mandaadist, kui need baasid või üksused kusagil paiknevad. Ehk sellele küsimusele, mille Mart Helme esitas, kas meie liitlastega on olnud juttu ka sellest mandaadist, mille alusel nad siia tulevad, või missugune hakkab olema nende käitumine teatud stsenaariumide puhul, ei taha te ikkagi kuidagi vastata. Kas on olnud juttu, kas nende käitumine peab olema automaatne, kas nad alluvad Eesti võimudele või mingile muule peakorterile? Missugune peaks siis olema meie eelistatav käitumisliin, kui siin on liitlaste üksused? Mis on meie seisukoht?
Aitäh! Loomulikult, see töö käib. Ma toonitan veel kord, et liitlaste kohaloleku otsused tehakse ära juunis Brüsselis toimuval kaitseministrite kohtumisel ja n-ö koputatakse kõige kõrgemal tasandil ametlikult ära Varssavis toimuval tippkohtumisel juuli alguses. Seniajani on see kokkuleppimise faas, et me saaksime meile kõige paremad lahendused. On mõistetav, et liitlased, kes siia tulevad, peavad olema valmis sõjaliselt sekkuma. Käsuahelad ja alluvussuhted lepime me kokku. See, millele mismoodi reageeritakse, sõltub operatsioonide iseloomust ja NATO liikmesriikide kohalolekust eri regioonides. Näiteks on väga hea näide Ämaris toimuv, kus praegu on tegu õhuturbemissiooniga, mida vajaduse korral saab muuta õhukaitsemissiooniks. See on kõik lähikuude kokkulepete küsimus. Aga toonitan veel kord, et me räägime vähemalt pataljonist, mis igasse Balti riiki tuleb. Eesmärk ongi see, et see üksus oleks iseseisvalt võitlusvõimeline. Loomulikult käivitub sõjalise ründe korral artikli 5 alusel automaatselt nende osalus selles konfliktis. Siin ei ole minu meelest mitte mingisugust küsimust.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on Kadri Simsonilt peaminister Taavi Rõivasele. Palun!
Ma tänan! Lugupeetud Taavi Rõivas! Eelmisel suvel olite just teie üks suuremaid kütuseaktsiisi tõstmise eestkõnelejaid. Siis te rõhutasite, et ega Eesti üksi kütuseaktsiisi ei tõsta, ka Lätil on samasugused plaanid. Aga see on osutunud vaid osaliselt tõeks. Kui Eesti tõstis käesolevast aastast bensiiniaktsiisi 10% ja diisliaktsiisi koguni 14%, siis Läti vastavad numbrid olid 3% ja 7%. Kütuseaktsiisi tõus mõjutab just transpordiettevõtete käitumist. TNS Emori uuring näitab, et 49% Eesti transpordiettevõtetest on kütuseaktsiisi tõusu tõttu läinud kütust tankima madalama aktsiisimääraga riikidesse, kas Lätisse, Leetu või Poola. Peale selle tunnistas sellessamas uuringus 36% transpordiettevõtetest, et nad on seda võimalust kaalunud. Kas te olete täna valmis tunnistama, et diisliaktsiisi tõus käesoleval aastal ja plaanitud tõus veel ka 2017. ja 2018. aastal on ebamõistlikult suur, plaanitud kasu on jäänud tulemata ja nende tõusudega on selgelt üle pingutatud?
Kõigepealt tänan komplimendi eest! Tõepoolest, olin selle teema eestkõneleja aasta tagasi. Ma olen juba enam kui kaks aastat olnud väga paljude Eestile oluliste otsuste eestkõnelejaks ja teen seda nii hästi, kui vähegi oskan. Mis puudutab teie mainitud mõjusid ja hinnanguid, siis vastab tõele, et Lätis on aktsiisitõus olnud veidi aeglasem, aga teil on tõepoolest õigus, et ka Lätis kütuseaktsiis tõusis. Kui me vaatame eri kütuseliike, siis võib üldiselt öelda, et bensiini 95 jaehind on Eestis ja Lätis enam-vähem sama. Eri päevadel on siin väikesed kõikumised, aga need kõikumised on palju väiksemad või hinnaerinevus Lätiga on oluliselt väiksem kui näiteks Tallinna eri tanklate hinnaerinevus. Nii et seda ei saa pidada väga märkimisväärseks.
Küll aga oli teil õigus, kui te ütlesite, et diislikütus on Lätis odavam, muu hulgas on madalam diislikütuse hulgihind, mis on oluline transpordiettevõtetele, kes tegelevad pikkade vedudega. See on ka Leedus odavam kui Eestis, aga korrektne on öelda, et see on olnud juba mitu aastat odavam. Aktsiisitõus seda fakti ei muutnud. Paljud need ettevõtjad, kelle autod sõidavad ringi kogu Euroopas ja tangivad soovi kohaselt ükskõik millises riigis, mis tee peale jääb, on juba aastaid eelistanud seda varianti, et autod kasutaksid tankimiseks kas Lätit, Leedut või ka Poolat, kus parajasti kõige odavam on. Iseasi, kas Eesti peab selles võidujooksus alati esimeseks pürgima. Pigem on meile oluline siiski see, et tarbimine oleks keskkonnasäästlik ja Eesti maksusüsteem tasakaalus.
Kadri Simson, täpsustav küsimus.
Lugupeetud Taavi Rõivas! Eestil on plaan tõsta aktsiisi ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal. Erinevalt Eestist Lätil see plaan praegu puudub. Juba praegu on Eestis diisliaktsiis 31,4% kõrgem kui seesama aktsiis Lätis. Pärast järgmise aasta tõusu, kui Läti aktsiisi ei tõsta, on see üle 44% kõrgem. Rahandusminister Sven Sester on tunnistanud, et kui Eesti lähinaabrid järgmiste aastate jooksul kütuseaktsiisi ei tõsta, siis ei ole ka Eesti valitsuse plaan aktsiisi tõsta kivisse raiutud ja see tuleb üle vaadata. Ma küsingi teie käest, et kui nüüd lõunanaabrid aktsiisi ei tõsta, kas siis on lootust, et valitsus loobub järgmisteks aastateks planeeritud aktsiisitõusust. Milliseid alternatiive valitsus siis eelarve täitmiseks kaalub?
Aitäh! Kõigepealt, vaatame kogu kütusega seotud maksukoormust. Aktsiis on tõesti erinev, diisliaktsiis on Eestis umbes 10 senti kõrgem kui Lätis, samas jääb bensiini puhul see vahe alla 3 sendi. Arvesse tuleb aga võtta ka käibemaksu erinevust ja seda, et Lätis on käibemaks Eesti omast kõrgem. Seetõttu saab öelda, et maksude kogumõju on selline, et diisli lõpphinnast moodustavad Eestis maksud umbes 60% ja Lätis umbes 55%. Nüüd on küsimus, kas Eesti peaks ka tulevikus eeskätt keskkonnakahjulikku ja tervisekahjulikku tarbimist (tuleb ju mõelda ka tubaka- ja alkoholiaktsiisile) kõrgemalt maksustama. Ma arvan, et põhimõtteliselt peaksime me selle suunaga jätkama. Me peaksime jätkama seetõttu, et see võimaldab langetada neid makse, mis on kahjulikud majanduse arengule, ja see võimaldab maksulangetusega jätta inimestele rohkem raha kätte. Kui me vaatame kütusehindade muutumise trendi, siis näeme, et ka peale kõiki neid aktsiisitõuse jääb kütus Eestis mitukümmend senti odavamaks, kui see oli veel kaks aastat tagasi. Nii et ma usun, et ka tarbijate arvates on aktsiisitõus kõige loogilisemalt ajastatud siis, kui see toimub sellises olukorras, kus nafta hind on väga madal. Loomulikult oleks rumalam tõsta aktsiisi siis, kui kütusekonjunktuur on parajasti tipus.
Andres Ammas, palun!
Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav peaminister! Ma saan teie mõtetest täiesti aru, sest kütuseaktsiisi tõus on ühe liberaalse, ettevõtjasõbraliku ja majanduskasvu elavdamist oma tähtsaimaks ülesandeks pidava erakonna üks tähtsamaid poliitilisi seisukohti. Aga kui valmib see analüüs ja saab selgeks, kas kütuseaktsiisi nõnda jõulisel kombel tõstmine täitis oma eesmärgi või mitte, kas te siis olete valmis seniseid seisukohti revideerima? Millal see analüüs võiks valmida?
Aitäh! Analüüsima peab aktsiisikäitumist kogu aeg. Peab arvestama ka seda, et piiriülene kaubandus toimub mõlemat pidi. Eestis on ju ka peale kõiki kokkulepitud ja parlamendis heakskiidetud aktsiisitõuse kütus ikka odavam kui näiteks Soomes. Ka sedapidi toimub piiriülene kaubandus. Loomulikult tuleb seda arvestada. Peale selle tuleb arvestada salaturu ja maksupettustega. See analüüs peab olema pidev ja me peame olema valmis sellest analüüsist järeldusi tegema.
Selliseid andmeid, mis praegu viitaksid, et me peaksime aktsiisipoliitikat põhimõtteliselt muutma, ei ole. Kas neid võib tulevikus tulla? Loomulikult ei saa me seda välistada ja loomulikult peame olema vajaduse korral paindlikud. Kui me vaatame selle aasta eelarvet, siis esimesed märgid on ju positiivsed, sest võib öelda, et eelmise aastaga võrreldes on aktsiisilaekumine kasvanud 25,8%. Samas on aus öelda, et see kasv tuli suuresti seetõttu, et osteti varusid. Nii et praegu oleks üht- või teistpidi lõplikke järeldusi teha igal juhul ennatlik. Vaatame, millised on trendid, vaatame, millised on tarbimisharjumused, ja otsustame selle põhjal.
Teie irooniast, kui te rääkisite liberaalsest majanduspoliitikast, ei olnud võimalik väga hästi aru saada. Just nimelt liberaalse majanduspoliitika osa on see, et langetatakse tööjõumakse, mis majanduskasvu pärsivad. Ka sedasama tulumaksu, mida Vabaerakond hiljuti tahtis tõsta 24%-le, oleme aastate jooksul langetanud. Kui riigil on vaja vähenenud maksutulusid kompenseerida, siis tulebki – see on täiesti liberaalne seisukoht – eelistada kahjuliku tarbimise maksustamist, sest selles on peale fiskaalse elemendi ka tarbimist vähendav element. See puudutab ka keskkonnakahju ja tervisekahjuga seotud maksustamist.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmisena küsib Krista Aru ning ta küsib haridus- ja teadusminister Jürgen Ligilt. Palun!
Aitäh, härra esimees! Austatud haridus- ja teadusminister! Rahandusministeeriumi kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise osakond on soovitanud hariduse rahastamisel liikuda sihtotstarbelisest rahastamisest kaugemale, muuta rahastamine vabamaks ning liikuda põhiliselt tulumaksu baasil jagatava ja tasandusfondi kaudu jagatava rahastamise poole, kaotada praegune pearahapõhine haridustoetus sellisel kujul ära ja anda rahastamine tõesti omavalitsuste endi otsustada. Samas on haridustöötajate liit sihtotstarbeliselt rahastamiselt eemaldumisele väga vastu. Milline on Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht, kas sihtotstarbelisus säilitada või mitte?
Aitäh! Minu esimene seisukoht on see, et Rahandusministeerium on natuke käest ära läinud, ta ei taju poliitilisi kokkuleppeid ega eelistusi. Koolihariduses on eelistus õpetajate palk. See on asi, mida ei ole võimalik teistmoodi tagada kui riiklikult prioriseerides. Muidu juhtub nii, nagu on juhtunud näiteks Lätis, kus palga sihtotstarve on ära kaotatud. Sealne hetkeolukord on vaja üle kontrollida ja selle ülesande ma juba andsin. Otseallikast eelmisel aastal saadud kirjeldus oli päris hirmutav: kui erinevad on õpetajate palgad Lätis ja kuidas sihtotstarbe puudumine takistab koolide sulgemist, tegelikult koolivõrgu korrastamist! Omavalitsused pigem hoiavad koolimaju tühjana kui maksavad palku ja kohalikud palgaerinevused lausa soodustavad sellist käitumist. Kui regioonides ongi palgad madalamad – see on ju ka Eestis tõsi, aga Lätis ilmselt veel rohkem –, siis on kiusatus õpetajatele vähem maksta. Aga me võtame ikkagi õpetajate palka kui regionaalinvesteeringut. Kohapeal peab olema tagatud hariduse tipptase ja meil on see senini väga hästi õnnestunud. Nii et ma olen kategooriliselt vastu sellistele seisukohtadele ja loodan, et ka kultuurikomisjon ei võta neid järgmisel nädalal tõsiselt ette, kuigi see plaanis on.
Krista Aru, palun!
Aitäh, härra esimees! Austatud haridus- ja teadusminister! Kas te olete saanud teada nendest murekohtadest, mida on haridustöötajate liit väljendanud kirjas, mis saadeti nii Riigikogule kui ka ministeeriumisse, et kohalikud omavalitsused võivad kuritarvitada seda raha, mis on mõeldud haridusele, ja mitte tõsta õpetajate palka? Me oleme siin kuulnud omavalitsusliitude esindajate ja mitme linnapea arvamusi. Nende arvates on raha efektiivne kasutamine ja koolivõrgu korrastamine võimalik pigem siis, kui haridustoetus on ikkagi üks tervik, mida nad saaksid ise tulemuslikumalt kasutada.
Sõltumata sellest, mida arvavad haridustöötajate liit või omavalitsused, olen mina kindlal seisukohal – see on lihtsalt selline analüütiline ja kogemuslik seisukoht –, et sihtotstarve võimaldab tagada seda eesmärki, mille valitsus on seadnud, et õpetajate palgad üle Eesti peaksid olema üle Eesti keskmise ja vastama kõrgharidusega töötajate keskmisele palgale. Hariduse tase ei tohiks sõltuda lapse elukohast, mis on praegu ka väga hästi õnnestunud. Ametiühingutega olen ma siin ühel meelel. Ma ei saa tõesti sellest ambitsioonist aru. Hariduse eelarvet on vaja betoonilt ajude suunas kallutada. Selles on valitsus ka kokku leppinud, see on koalitsioonilepingus põhimõtteliselt ju eesmärgina kirjas. Meil ei ole eesmärki hoida tühje koolimaju lahti, vaid meie eesmärk on tagada ikka eelkõige hariduse kvaliteet, sest asustusstruktuur on palju muutunud, võrreldes selle ajaga, millal koolivõrk välja kujunes.
Andres Ammas, palun!
Lugupeetav eesistuja! Lugupeetav minister! Omavalitsustele haridustoetust koefitsientide alusel õiglaselt jagada on üks väga keeruline ülesanne. Naljalt ei olda kunagi rahul sellega, kuidas on tagatud õiglane rahastamine, arvestades piirkondlikku eripära, kohapeal juba tehtud koolivõrgu korrastamist ja kõike muud. Viimati viitasid sellele probleemile, et kehtiv süsteem ei ole õiglane, siinsamas Riigikogus Tartu linnapea ja Riigikontrolli esindaja. Kas ministeerium kavatseb lähemal ajal midagi ette võtta?
Aitäh! Vaat see, mida rääkis Tartu linnapea, ja osalt ka see, mida rääkis Riigikontrolli esindaja, on vastuoluline. Omavalitsusjuhi seisukohad tundusid olevat komplekt vastuolulistest arvamustest, mis kõik võib juhtuda. Riigikontrolör oli liiga, kuidas öelda, sotsiaalne. Regionaalne vaade oli tema positsioonides ikkagi selgelt alaesindatud. Regionaalpoliitika ei ole midagi sellist, mida sa saad ühtsete efektiivsusnäitajatega mõõta ja tagada. Me peame eelistama hariduse kättesaadavust ka regioonides ja kasutama koefitsiente, aga millised need täpselt on, seda tuleb vaadata eelkõige siis, kui on selgunud omavalitsuste uus struktuur. Loodan, et Riigikogu võtab haldusreformi seaduse vastu ja mõistab selle teema tõsidust. Siis võib hinnata ümber ka neid koefitsiente, sest omavalitsused lähevad ju suuremaks. Praegu on koefitsiendid seotud omavalitsuste suurusega. Aga regionaalpoliitika peab jääma. See on midagi, mida tuleb ka Riigikontrollile meelde tuletada.
Aitäh, härra minister!
Järgmine küsimus on peaminister Taavi Rõivasele. Martin Helme, palun!
Aitäh, härra spiiker! Lugupeetud peaminister! Me oleme saanud teada, et uued praamid, mida Tallinna Sadam ostab selleks, et need Saaremaa ja mandri vahel sõitma hakkaksid, on tükk maad pikemad, kui praegused sadamakaid ette näevad, mis tähendab, et sadamakaisid on vaja pikendada. Üks meeter peaks enam-vähem miljon eurot maksma minema ja pikendada on vaja kuni 14 meetrit. Kas ka teie olete sellist infot saanud? Peale selle on sadamad ehitatud euroraha eest, mis tähendab, et mingi aja jooksul ei tohi seal muudatusi teha, muidu tuleks see euroraha tagasi maksta. Selline klassikaline küsimus, et kes on süüdi ja mida teha.
Aitäh! Minu teada ei ole sellist teemat küll kõne all olnud. Ma kontrollin seda kindlasti esimesel võimalusel. Küll aga on küsimusi olnud praegu ajutiselt sõitvate laevadega, sest paralleelselt kahte erineva peale- ja mahasõidulahendusega laeva kasutades ei ole võimalik mõlemat laeva 100% koormata. Aga nagu öeldud, tegemist on ajutise lahendusega. Mulle on kinnitatud, et kui liinile saabuvad uued laevad, siis kõik need küsimused lahenevad. Kõik peale- ja mahasõidud hakkavad olema sujuvad, nii nagu nendel laevadel, mis vahepeal liinil olid ja millest mitmed on operaator nüüd saarte ja mandri vahelisest laevaliiklusest paraku eemaldanud.
Martin Helme, palun!
Aitäh! Ma olen aru saanud, et jutt käib rampidest, mis pidid olema nendele uutele laevadele sobimatud või vähemalt vajavad põhjalikku ümberseadistamist. Kui ilmneb, et need ei sobi ja on vaja ümberehitusi teha, siis kust see raha tulema peaks? Kas see tuleb Tallinna Sadamalt või otse riigieelarvest? Mis see kava on? Kui me juba nende laevade teemal peatume, siis mainin eile ilmunud uudist, et meil on laevatarnijaga sõlmitud lepingud, aga Eesti pool arvab, et tarnija ei pea neist kinni, kuid tarnija arvab, et kõik on koššer. Kuidas te kommenteerite seda laevade valmissaamise hilinemist?
Kõigepealt ütlen ma veel kord, et mulle teadaolevalt ei ole vaja kaisid ümber ehitada, aga me kontrollime seda väidet ja siis saame seda lõplikult kas kinnitada või ümber lükata. Mis puudutab praamide tellimise lepinguid, siis loomulikult on kahetsusväärne, et meie praeguse info alusel ei suuda Poola laevatehas ühte laeva tähtajaks valmis teha. Vastutus on loomulikult eelkõige laevatehasel, kes on endale selle kohustuse võtnud. Küsimus, kas paremini ettevalmistatud leping ja rangemad sanktsioonid oleksid aidanud seda olukorda vältida, vajab minu hinnangul veel analüüsi. Küll aga on Eesti Vabariigi õiguskaitseorganid ju avalikult välja öelnud, et on alust arvata, et Tallinna Sadama juhatuse toonased liikmed, kes olid praamide ehitamise protsessi vedajad ja lepingute sõlmijad, ei käitunud ausate inimestena. On alust arvata, et neil olid seal omad huvid. Kui see leiab kohtus kinnitamist, siis võib olla teatud loogika selles arvamuses, et nad seadsid oma huvid esikohale või jätsid tagaplaanile riigi huvid ja võimalikud sanktsioonid lepingu rikkumise eest. Kas see kõik leiab kinnitamist, on aja küsimus, aga väga suur kahtlus selles asjas loomulikult õiguskaitseorganitel on. Ja ma usun, et see kahtlus on ka kõigil meil siin ja avalikkusel.
Henn Põlluaas, palun!
Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Hoolimata sellest, et see korruptsiooniintsident on päevavalgele tulnud, on valitsus ju korduvalt kinnitanud, et lepingud on väga head ja mingisugust ohtu sellest intsidendist ei tulene. Täna me teame, et lepingutes puuduvad sanktsioonid ning laevad ei saa õigel ajal valmis. Miks rahvale valetati? Lepingud olid ju valitsuse laual. Teine küsimus on see, et kui see üks laev ja võib-olla ka teine laev ei jõua õigel ajal kohale, kust võetakse asenduslaevad ja kui palju läheb see maksumaksjale maksma.
Aitäh! Kõigepealt, te omistate valitsusele väga uljalt kõikvõimalikke väljaütlemisi. Mulle teadaolevalt pole ükski valitsusliige nii öelnud. Ma soovitan olla nendes küsimustes täpsem ja ettevaatlikum. Seda esiteks. Teiseks ei ole päris korrektne väita, et sanktsioonid lepingutes puuduvad. Sanktsioonid on seal loomulikult olemas, aga see hüpotees, mille riik või riigi esindajad on praegu püstitanud, on see, et kui toona need, kes selle lepingu sõlmisid, ehk Tallinna Sadama toonased juhid oleksid läbirääkimiste abil saanud lepingutesse kirja tugevamad sanktsioonid, siis oleks praegu suurem võimalus, et mõlemad laevad jõuaksid kohale õigel ajal. Ettevõtte praegune juht on avalikult välja öelnud, et igal juhul leitakse selleks ajaks, mille jooksul see üks laev eeldatavalt hilineb, asenduslaev ja need kulud soovitakse loomulikult sisse nõuda sellelt osapoolelt, kelle tõttu leping täitmata jääb. Ma ei räägi konkreetse lepingu detailidest, sest valitsus ega mina ei ole olnud selle lepingu sõlmimise ega hindamise juures ja mul ei ole selleks ka pädevust, aga ma saan öelda, et kahjunõudeid on üldprintsiibina võimalik esitada ka siis, kui lepingu täitmata jätmisest tekivad olulised lisakulutused. Teatud olukorras on kahjutasu küllap võimalik nõuda isegi siis, kui kõik need detailid ei ole lepingus kirjas. Aga sellega las tegelevad edasi need inimesed, kes on seal reaalsed osapooled. Meie asi on tagada, et leitaks lisalaev liinile selleks ajaks, mille jooksul uus laev hilineb.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd on Mailis Repsil küsimus haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Palun!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea haridus- ja teadusminister! Selge on see, et meile kõigile meeldib unistada ja loota, et me liigume jõuliselt targa Eesti suunas ning haridus on endiselt meie prioriteet. Kui me aga põhjalikult vaatame riigi eelarvestrateegiat, siis peame kurbusega tõdema, et õpetajate pöördumine ei ole ju midagi ootamatut, kui arvestada, et ka koalitsioonileppes lubatud 120% keskmisest palgast võiks kuidagigi mõnel riigi eelarvestrateegia real kajastuda. Võib-olla aitate te neid õpetajaid, kes pöördumise tegid, sest meie seda kohta püüdlustele vaatamata strateegiast leidnud ei ole. Meie leidsime samuti, et keskmine palgatõus on umbes 5% aastas ja õpetajate töötasu kasv on rahaliselt vaid 2%-ga kaetud. Kuidas te aitaksite neid, kes on teie poole pöördunud?
Aitäh! Minu poole pöörduvad õpetajad iga päev otse ja kaude. Minule ei ole kindlasti ükski pöördumine ootamatu ja ma isegi ei tea, mis pöördumisest te praegu rääkisite. Katsun ainult aimata. Kui jutt on palgast, siis ütlen, et valitsus on kinnitanud oma toetust kokkulepitud 120%-le. Mina olen korduvalt kinnitanud, et ma ootan valitsuselt selle lubaduse lunastamist, ja muidugi ootan ka, et Riigikogu sellele kaasa aitaks. Ma ei ootagi Riigikogult mitte niivõrd lisaraha, vaid mõistlikke struktuurseid valikuid, millest ühe vastu olete teie isiklikult visalt võidelnud ja mis sunnib hariduse raha kulutama pigem kinnisvarale kui palkadele. Tegelikult olete te võidelnud kahe valiku vastu. Struktuursetest valikutest esimene on südametunnistuse küsimus. Hariduse eelarves järgmine on võimaluste küsimus, kui palju valitsus lisaraha eraldab. Kahjuks on need struktuursed võimalused jäänud väga ahtaks. See raha, mille eraldamine on valitsuse pädevuses, on suuresti juba palkadesse suunatud. Edasine on väga palju omavalitsuste ja natukene ka Riigikogu teha.
Mailis Reps, palun!
Aitäh! Hea minister! Ma kindlasti hea meelega aitan. Riigi eelarvestrateegiasse on sisse arvutatud reaalne rahaline kasv 2% aastas. Õpetajate esindajate ehk haridustöötajate liidu ühispöördumine sel teemal oli selle kohta, kuidas siis selle 2%-ga saab 2019. aastaks jõuda 120%-ni. Aga te juba alustasite juttu sel teemal, et riigi eelarvestrateegiast võib lugeda, et ülejäänud palgakasv, sellest 2%-st edasi 120%-ni, peaks tulema sisemiste ressursside arvel. Kindlasti olete te analüüsinud, millised on haridusvaldkonna majanduslikud võimalused. Kas te ütleksite, mis on need kohad, kus saaks koomale tõmmata selliselt, et ka sellest 2%-st ülejäävat osa oleks võimalik leida?
Aitäh! Kui seal on tõesti selline lause, siis on see trükiviga. Mitte kunagi ei ole loodetud, et õpetaja palk saab ainult sisemiste ressursside arvel kasvada. Meil on ikka kokkulepe ka hariduseelarve protsendi kohta SKT-st. Aga muidugi ei nimetanud ma struktuurseid ümberkorraldusi mitte ilmaasjata ja mitte ilmaasjata just teile. Riigieelarve ainus rida, mis tõesti kasvab, on ju seesama kinnisvaraarendus erasektoris. Selle pärast pole te küll mingit muret välja näidanud. Õnneks paneb vahepealne kompromisskokkulepe sellele piduri peale, aga see raha on siiski ka õpetajate palga reserv kogu aeg olnud. Aidake siis kaasa! Aga lisaraha me kindlasti taotleme. Ma võin öelda, et riigi eelarvestrateegia läbirääkimistel väljendas nii mõnigi nägu suurt pettumust, kui haridus ja teadus said parema tulemuse kui teised valdkonnad. Nii see paraku on. Mina arvan, et peale sularahatoetuste, mis kõigile meeldivad, ja hädavajaliku julgeolekuküsimuse rahastamise peaks RES-i kolmas prioriteet – kui mitte esimene! – olema tarkuse ja teadmiste kasv, mida rahaliselt väljendab Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarve. Aidake ka teie sellele kaasa!
Tarmo Tamm, palun!
Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister, ma tunnustan teid selle eest, et te vähemalt võitlete palgatõusu eest. Aga ausa inimesena võite ju tunnistada, et koalitsioonilepingu see punkt jääb täitmata. Ei ole võimalik, et see palk kasvaks 120%-ni keskmisest. Kui Eesti keskmine palgakasv on umbes 5% aastas ja riigi eelarvestrateegias on õpetajate palgale ette nähtud 2%, siis kuidas on võimalik, et õpetajate palga kasv tuleb suurem kui riigis keskmiselt? Kuidas see 120% saavutatakse? Süsteemi seest enam midagi võtta ei ole, nagu te ka tunnistasite. Sinna on lihtsalt vahendeid juurde vaja. Öelge ausalt, et ei ole võimalik täita koalitsioonilepingu seda punkti, et õpetajate palk kasvab 120%-ni keskmisest.
Minu vasaku kõrva juures kurjustab peaminister ja mitte minu, vaid teiega, et kuidas te üldse võite arvata, et me ei täida seda lubadust! Seda on hea kuulda. Aga esiteks, 2% on tõesti ju ainult üks fikseeritud summa, see ei ole mingil juhul lõplik summa. Teiseks, haridusvaldkonnas toimuvad tegelikult sügavad struktuursed muutused, vähemalt koolivõrgus. Lisavõimalusi annab see, et omavalitsuste võimekus hakkab edaspidi kasvama. Me ei saa pikalt ette öelda, kui palju täpselt on selle 120% saavutamiseks vaja lisaraha, kui palju raha vabaneb koostöös omavalitsustega betooni alt ajude jaoks, aga eesmärk on püstitatud, lubadus antud ja selle nimel töötame me eri nurkade alt. Üks komponent siin on kaheldamatult lisaraha, mille juurde tuleme me sügisel tagasi.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kaitseminister Hannes Hansole. Jüri Adams, palun!
Härra kaitseminister! Küsimuse teema on sellised mehitamata lennumasinad, mida eesti keeles on hakatud võõrsõnaga droonideks nimetama. Tehnilises mõttes võib neid praegu olla igaühel, kes viitsib nendega tegeleda, ja neid võib kasutada ükskõik mis eesmärgil. Ilmselt on nii üle maailma kui ka igas riigis eraldi kerkinud üles teema kehtestada selles valdkonnas mingid reeglid ja panna sellele nähtusele kuidagi päitsed pähe. Nii et küsimus on selline: kas meil Eestis on midagi tulemas, eriti just parlamendi seisukohalt, kas seadusandlik algatus või midagi muud, ja kuidas see protsess mujal maailmas kulgeb?
Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, mehitamata lennuvahenditest on, võib julgelt öelda, saanud laiatarbekaup. Hiljuti käisin Saaremaal ühel laadal, kus suitsukala, suhkruvati ja kingade-kleitide kõrval olid müügil ka paarkümmend drooni, mida kaubikust pakuti. Kusjuures, need olid kaameratega. Nii et on päris selge, et nende teemadega tuleb tegelda. Ega liikluseeskirja ei olnud ka siis tarvis, kui autosid ei olnud. Täna on selge, et seda reeglistikku on vaja, ja ma arvan, et mehitamata lennuvahendite teema ei ole erand. Droonide – me kutsume neid UAV-deks ehk mehitamata õhusõidukiteks – lennutamise ja muu regulatsioon kuulub oma olemuselt lennundusseaduse alla. Selle seaduse eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, kelle juhtimisel on ka alustatud selle muutmist, et reguleerida mehitamata õhusõidukite kasutamist.
Sellesse protsessi on mõistetavatel põhjustel aktiivselt kaasatud nii Kaitseministeeriumi kui ka Siseministeeriumi inimesed. Meie ülesanne on ju Kaitseväe objekte turvata ja kaitsta. Meie peamine eesmärk selles küsimuses on olnud tekitada võimalus seaduse alusel piirata mehitamata õhusõidukite lennutamist meie objektide, Kaitseväe ja Kaitseliidu objektide kohal. Mulle teadaolevalt on sisuline kokkulepe sellel teemal Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga saavutatud ja jäänud on regulatsioon vastu võtta. Mis puudutab teie küsimuse rahvusvahelist poolt, siis see on igas riigis erinevalt lahendatud. Siin jään ma sisuka vastuse võlgu.
Jüri Adams, palun!
Minu täpsustav küsimus ongi selle viimase teema kohta. Kas on märke, et mingi uus rahvusvaheline konventsioon selle valdkonna kohta võiks hakata sündima või püütakse mingisugust olemasolevat konventsiooni, mis oli olemas juba enne droonide väljamõtlemist, ka sellele valdkonnale laiendada? Ega selle kohta ei ole mingeid märke või teadmisi?
Minu spetsiifilised teadmised selles küsimuses puudutavad Eesti riigi seadusandlikke lahendusi, mille väljatöötamisega me, nagu juba nimetatud, tegeleme. Meil on selge puutumus selle teemaga ka rahvusvaheliselt. Näiteks, õhuturve Ämaris. On väga selgelt piiritletud, mis Ämari lennuväljal tohib toimuda ja mis ei tohi toimuda. Seal on meil kokkulepped ilmselgelt olemas. Aga mis puudutab laiemat rahvusvahelist koostööd sellel alal, siis me võime teile kirjalikult vastata, kui teil see soov on. See täna minu brief´i osa ei ole ja ma ei oska sellele vastata. Nagu ma ütlesin, see ei kuulu ka Kaitseministeeriumi kui sellise haldusalasse. Sellel on ikkagi eelkõige puutumus lennundusseadusega ning selle eest vastutab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Andres Herkel, palun!
Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma arvan, et see on siiski kaitseministri ala, sest kui droonid lendavad riigikaitseliste objektide kohal, siis see muudab meid rahutuks. Äkki te räägite siis, millistel riikidel on veel niisuguste kaameraga objektidega probleeme olnud ja kas nende riikidega on olnud ka sellel teemal konsultatsioone, et rahvusvaheline õigus või rahvusvahelised konventsioonid hakkaksid seda teemavaldkonda katma. Võib-olla räägite ka sellest, kui palju need mehitamata lennuriistad meile tegelikult viimasel ajal tuska on teinud. Sellest on ajakirjanduses päris palju juttu olnud.
Tänan! Loomulikult, see tehnoloogiline revolutsioon, mis puudutab mehitamata lennuvahendeid, ei ole toimunud mitte ainult Eestis, vaid ka ülejäänud maailmas. Ma arvan, et paljudes riikides on see probleem veelgi ulatuslikum kui meil siin. Me oleme aeg-ajalt kuulnud ja lugenud väga napilt välditud lennuõnnetustest, mis oleksid võinud juhtuda just nimelt nende mehitamata lennuvahendite tõttu, mida kontrollimatult kusagil lennutatakse. Kaitseväge see loomulikult puudutab ja meil on kohustus tagada nende objektide valve. Meie õigusosakond sellega aktiivselt tegeleb, panustades sellesse töösse, mida veab, nagu juba ütlesin, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Milline on suhtlus teiste riikidega selles küsimuses, seda ei oska ma detailselt öelda. Me konsulteerime oma partneritega väga paljudes küsimustes, õpime vastastikku ja saame nõu. Ma ei saa välistada, et selles valdkonnas on meie inimestel olnud töötasandil konsultatsioone, aga seda siin faktidega kinnitada ma tõesti ei saa.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Küsimus peaminister Taavi Rõivasele. Henn Põlluaas, palun!
Aitäh! Palju on räägitud sellest, et riigiasutused või nende mõned struktuuriüksused võiksid kolida maapiirkondadesse. Minister Aas kutsus kõiki ministreid ja maavanemaid selles suunas kaasa mõtlema. Tegelikkus on aga hoopis teine. Veeteede Ameti teatel kavatsetakse näiteks korralikult väljaehitatud ja tõrgeteta funktsioneeriv Saaremaa navigatsioonimärgistuse talitus hoopis likvideerida. Kui navigatsioonimärkide töös tekib häireid, siis on drastiliste tagajärgede ärahoidmiseks ülioluline need kiiresti likvideerida. Kuskilt kaugelt reageerides on aga operatiivsus välistatud, rääkimata sellest, et järjekordselt kaovad maapiirkondadest töökohad. Miks lähevad valitsuse sõnad ja teod lahku ning maapiirkondade elavdamise asemel hoopis likvideeritakse sealseid struktuuriüksusi? Kas te ei leia, et Saaremaa talitus peaks siiski säilima?
Aitäh! Mulle on Veeteede Ametist kinnitatud, et plaani Saaremaa talitust likvideerida ei ole. Küll aga on tõsi see, et nii nagu iga riigiasutus, peab ka Veeteede Amet tegema kõik selleks, et oma protsesse efektiivsemalt korraldada. Eestis on juba praegu ühed kõige tänapäevasemad veeteede märgistamise võimalused. Toon lihtsa näite. Majakad, mis vanasti töötasid selliselt, et inimene ronis torni ja pani tule põlema, on ammuilma muudetud elektrooniliseks ning loomulikult on seetõttu aegade jooksul ka töökohti kadunud. Ma usun, et te mõistate, mis selle loogika taga on. Kui veel 15 aastat tagasi oli Veeteede Ameti koosseisus 500 teenistujat, siis nüüd töötab seal alla 300 teenistuja. Aga vähenemine on siiski kõige rohkem aset leidnud peakontoris ja ka ameti laevadel. Mis puudutab maapiirkondade elavdamist, siis kõige parem elavdamine on muidugi see, kui maal loovad töökohti ettevõtted. See on palju kestlikum. Aga vastab tõele ka see, et me tõepoolest vaatame ringi selle pilguga, milliseid riigiasutusi on võimalik Tallinnast väljapoole viia, et omalt poolt siin samuti pisut õlga alla panna. Ma usun, et te mõistate, et niimoodi loodavate töökohtade arv ei ole võrreldav nende töökohtade arvuga, mida ettevõtjad loovad ja on juba loonud.
Aitäh! Henn Põlluaas ei jõuaks ilmselt enam küsida ja peaminister ei jõuaks kindlasti vastata. Aitäh, Taavi Rõivas, aitäh, Jürgen Ligi, aitäh, Hannes Hanso! Infotund on lõppenud.
