Lugupeetud spiiker! Head kolleegid! Toon teie ette eelnõu, mis iseenesest on väga lühike. Tegemist on kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõuga, millel on kaks paragrahvi. Paragrahv 1 ütleb: kooseluseadus, mis on avaldatud Riigi Teatajas 16. oktoobril 2014, tunnistatakse kehtetuks. Paragrahv 2 ütleb, et käesolev seadus jõustub üldises korras.
Loen teile igaks juhuks ette ka seletuskirja kooseluseaduse kehtetuks tunnistamise seaduse eelnõu juurde. Kooseluseaduse vastuvõtmisega eelmisel, nüüd siis juba üle-eelmisel aastal, ühiskonna liitmise asemel hoopis lõhestati ühiskonda. Seaduse korrektse vastuvõtmise jaoks puudus eelmises Riigikogu koosseisus vajalik häälte hulk, mis tingis seaduse rakendamise vajalikkuse eraldi seadusega Riigikogu praeguses koosseisus. Rakendussätete vastuvõtmine on samuti takerdunud ning need, kes hääletasid omal ajal seaduse vastuvõtmise poolt, ei taha täna enam oma seadusandlikku tööd lõpuni viia. Selline halb õigusloome praktika ning määramatus võib tuua mitmeid kohtulahendeid ja kulusid maksumaksjale. Kooseluseaduse tühistamisega soovime lõpetada tekitatud segaduse ja taastada endise, ühiskonna enamust rahuldava olukorra.
Seaduse eesmärk on lõpetada seadusega tekitatud segadus, mis võib rikkuda õigustatud ootuse printsiipi ning sellega seoses tekitada hulgaliselt kohtulahendeid ja kulusid maksumaksjale. Sellel seadusel puudub seotus Euroopa Liidu õigusega, sest küsimus kuulub riigisisese reguleerimise valdkonda.
Lisaks seletuskirjale tahaksin nüüd veidi meenutada mõningaid asju, mis sellest seletuskirjast läbi jooksid. Eesti ühiskonnas ei ole kunagi olnud mingit tellimust ega nõudmist samasooliste isikute suhete riikliku reguleerimise järele. Seda ei olnud siis, kui see seadus algatati, seda ei olnud siis, kui kooseluseadus vastu võeti, ja seda ei ole ka praegu. Veel sellel aastal läbi viidud arvamusküsitlused näitavad, et ühiskondlik arvamus selles küsimuses on küllaltki paika loksunud sõltuvalt sellest, kuidas esitada küsimus või mida küsida, ja sõltuvalt ka muudest metodoloogilistest aspektidest. Laias laastus kaks kolmandikku Eesti inimestest ei poolda kooseluseadust, ei poolda selle seaduse rakendamist, või kui küsitakse teistpidi, siis laias laastus seesama kaks kolmandikku või umbes 60% Eesti inimestest leiab, et kooseluseadus tuleks tühistada.
Miks ma nendest protsentidest räägin? Väga lihtsal põhjusel: vähemalt meie erakonna arusaamist mööda võiks Eesti olla demokraatlik riik ja demokraatia oma kõige elementaarsemas tähenduses tähendab seda, et tegemist on rahva võimuga. Ei ole olemas mingeid instantse, kes võivad kehtestada seadusi, mis lõppkokkuvõttes ei leia rahva heakskiitu. Kui nii tehakse, nagu on juhtunud, siis lõhestatakse ühiskonda, õõnestatakse poliitilise protsessi legitiimsust, rikutakse õigusriigi põhimõtteid ja saavutatakse see, mis Eesti ühiskonnas on saavutatud. Saavutatakse ühiskondlik polariseerumine, saavutatakse see, et teatud küsimustes ei olegi enam võimalik ratsionaalselt või mõistlikult millegi üle vaielda. Lendavad solvangud, süüdistused ja loosungid ning see ei ole ühelegi ühiskonnale hea.
Kui ma ütlesin, et kunagi ei ole olnud ühiskondlikku tellimust, siis täna hommikul ma palusin Notarite Kojast ka arvusid. Kooseluseadus on vigasel või poolikul moel olnud jõus neli kuud, jaanuarist sel aastal. See on muidugi tõsine vaidluskoht, millel ma kohe peatun pikemalt, kui palju ta on jõus või kui palju ta ei ole jõus. Notarid on aga alates jaanuarist sõlminud Eestis kooselulepinguid ja minu küsimuse peale, kui palju nelja kuu jooksul kooselulepinguid on sõlmitud, vastati, et 25. Terve Eesti peale nelja kuu jooksul! Kui me lugesime siin aasta lõpus meediast selgelt ažiotaažihõngulisi lugusid, kuidas samasoolised paarid loevad sekundeid uusaastaööni, et kooselulepingu sõlmimisega oma õnnele alus panna, siis jääb see arv kuidagi nadiks. Arvestame ka seda, et enamik sellest 25-st on erisooliste paaride kooselulepingud. Päris täpset arvu ei suutnud Notarite Koda mulle nii kiiresti öelda, aga me oleme kursis, et samasooliste kooselulepinguid on vähem. Ja see tähendab omakorda seda, et mingit tegelikku vajadust kellelgi kooseluseaduse või kooselu registreerimise järele sellisel moel, nagu meile on reklaamitud, ei ole. Me kõik ju mäletame neid tohutuid nutulugusid, kuidas inimesed tahavad tulla n-ö oma suhteid legaliseerima ja ainult ootavad seda, kuidas nad saaksid riigi silmis ka ausaks. See kõik oli täielik jama. Ja see on täiesti kooskõlas sellega, mida ütlesid kooseluseaduse vastased, kui seadust menetleti: tegemist on võlts- või valeettekäändega. Tegelikult on tegemist sooviga teha ümber ühiskondlikku korda, pöörata pea peale traditsioonilised väärtused ja iidsed tõed ning seni kehtinud kord. Tegemist on lihtsalt sulaselge avalikkusele valetamisega, justkui oleks kellelgi kusagil mingisugune vajadus kooselulepingute järele.
Me teame ka seda, et Allar Jõks on õiguskantslerina varem korduvalt andnud selgitusi kooseluseaduse kohustuslikkuse või vajalikkuse küsimustes ja viidanud kahele väga olulisele punktile. Esiteks, Euroopa Liidu aluslepingutes või inimõiguste konventsioonides ei ole olemas mingit rahvusvahelist õigusnormi, mis kohustaks või sunniks riike samasooliste suhteid kuidagi reguleerima. Pole olemas! Kui keegi tuleb väitma, et on, siis see väide on vale. Siinjuures tuleb silmas pidada, et Euroopa Liidus on selge poliitiline surve. Euroopa Liidu poliitilisel tasandil on selge poliitiline surve liikmesriikidele, et nad samasooliste suhteid riiklikult reguleeriksid, aga see on teine asi kui väide, et mingi leping või konventsioon meid selleks kohustab. Ei kohusta!
Teine asi, mida ütles Allar Jõks, kui ta oli õiguskantsler, on see, et Eesti põhiseaduses ei ole mingisugust nõuet samasooliste suhteid riiklikult reguleerida. Põhiseaduse § 27 räägib sellest, kuidas perekond kui rahva kasvamise alus on riigi erilise kaitse all. Kui ma õigesti mäletan, siis 2006. aastal oli esimene homoparaad Tallinnas. Eesti põhiseadus võeti vastu hulk aega tagasi, aastal 1992, ja sel ajal ei arvanud ühiskondlikus arutelus mitte keegi mitte kunagi mitte kordagi, et perekond võiks olla midagi muud kui üks mees ja üks naine. Eesti põhiseaduse mõtte kohaselt on perekond väga konkreetselt üks mees ja üks naine. Kui keegi räägib siin, et perekonna mõistet võib laiendada, siis jah, võib, aga see on sellisel juhul poliitiline valik, poliitiline soov. Poliitiliste valikute, ideoloogiliste erimeelsuste üle kogu see väitlus käibki. Aga tulla väitma, et meie põhiseadus nõuab seda, on täiesti selgelt avalikkuse eksitamine või soovmõtlemine. Nii et vajadust või kohustust Eestil kooseluseadust vastu võtta ei ole. Nii lihtne see ongi.
Jah, loomulikult me nõustume, nagu ma ütlesin, et Riigikogul on alati võimalik võtta vastu seadusi, mis midagi muudavad, midagi teistmoodi teevad, midagi ümber defineerivad – see on võimalik. Üldiselt töötab parlament põhimõtte järgi, et selle jaoks on vaja enamuse tahet, parlamendisaali enamuse tahet. Siin me jõuame kooseluseaduse rakendamise põhipeavaluni. Eelmise Riigikogu koosseisu ajal toimus valitsuse vahetus umbes aasta enne valimisi ja valitsusse said kaks liberaalset parteid: üks oli vasakliberaalne ehk sotsiaaldemokraadid, teine oli paremliberaalne ehk Reformierakond. Nende kahe liberaalse erakonna, ütleme siis, ühine soov oli reguleerida Eestis riiklikult samasooliste suhted. Kuna ühiskonna vastuseis oli täiesti selge, täiesti ilmne, siis ei tuldud avalikkuse ette mitte ausa jutuga näiteks tsiviilpartnerlusest, vaid üritati seda kibedat pilli avalikkusele sisse sööta koos muu mudruga. Räägiti, et see on sooneutraalne seadus, kus sõltumata sellest, kas tegu on samasooliste või erisoolistega, antakse inimestele võimalus oma kooselu lepinguliselt registreerida. Ja niimoodi sammhaaval sooviti jõuda homopartnerluse legaliseerimiseni Eestis.
Loomulikult nägi avalikkus selle vale läbi. Loomulikult oli siis juba kõigile selge, et jutt ei käi mitte nendest tavalist kooselu harrastavatest kümnetest tuhandetest Eesti paaridest, kus koos elavad mees ja naine ei soovi ühel või teisel põhjusel abielluda ega teha ka mingisugust varalist lepingut. Jutt käis juba siis selgelt ikkagi samasooliste inimeste suhete reguleerimisest, mis peideti või põimiti selle n-ö sooneutraalse seaduse sisse. Sisuliselt oli tegemist petukaubaga, ainult et see pettus nähti mõistagi kohe läbi. Ja kuna see pettus nähti kohe läbi, siis oli eelmises Riigikogu koosseisus nii sotsiaaldemokraatide kui ka reformierakondlaste ridades inimesi, kes põhimõtteliselt, maailmavaateliselt või ka lihtsalt sel põhjusel, et nad said aru, et peavad aasta pärast astuma oma valimisringkonnas valijate ette ja oma tegudest aru andma, ei olnud nõus toetama kooseluseadust niisugusel kujul, nagu see oli Riigikogu ette toodud. Sellele järgnes loomulikult alatu ja inetu, väga ebatavaline või pretsedenditu õigusloomeline käitumine: kooseluseadusest visati välja need punktid, mis oleksid nõudnud 51 hääle saamist parlamendisaalis, ehk siis need, millest me tänapäeval räägime kui rakendussätetest. Ja surutigi see seadus läbi, väga napilt muidugi. Suruti läbi lihthäälteenamusega. Meenutame, et need lihthääled olid siis 38 vastu ja 40 poolt.
Mis oli sellise käitumise tagajärg? Esimene tagajärg oli loomulikult see, et ühiskond ärritati kohutavalt üles, täiesti asjatult. Täiesti asjatult provotseeriti Eesti ühiskonda! Kusjuures ma pean ütlema, et Eesti ühiskond on niigi stressis. Ja selle ühiskonna ärritamise tagajärjeks – ma teen suure kummarduse sotsidele – olid ka uued poliitilised jõud parlamendis. Te ei saa ignoreerida kahe kolmandiku inimeste sügavaid veendumusi ja arvata, et sellel ei ole poliitilist tagasilööki.
Teine tagajärg oli loomulikult see, et me räägime küll rakendusaktidest, aga sisuliselt on meil, nagu justiitsminister Reinsalu on öelnud, kooseluseadus 1 ja kooseluseadus 2. Sügisepoole või enne aastavahetust oli jutt, et võib-olla jupitatakse praegune rakendusakt ära, sealt võetakse välja kõige olulisemad nõudmised ja meil tuleb ka kooseluseadus 3. See kõik kõneleb sellest, et peale ühiskondliku heakskiidu ei ole seadusel ka parlamentaarset heakskiitu. Selliseid seadusi lihtsalt ei tohiks vastu võtta ja sellised seadused ei tohiks kehtida, mis ongi põhjus, miks me oleme selle tühistamise ettepanekuga siia tulnud.
Lisaks on meil veel tekkinud kurioosne olukord, mille kirjeldamisega ma alustasin: seadus on vastu võetud, välja kuulutatud ja osa inimeste arvates kehtib, teiste inimeste arvates ei kehti. Kusjuures need arvajad ei ole lihtsalt Kükametsa Kollad või ainult meie erakonna liikmed. Nende hulgas on väga kaalukaid õiguseksperte, näiteks justiitsminister, kes leiab, et kuna kooseluseaduse viimases paragrahvis on sõnaselgelt kirjas, et seadus hakkab kehtima koos rakendusaktidega, ja neid rakendusakte ei ole, siis lihtsa loogika kohaselt tähendab see seda, et kuni rakendusakte ei ole, seadus ei kehti. Siin me näeme jälle Eesti riigis vohavat voluntarismi, kus sisuliselt, vormiliselt seadus ei kehti, aga osaliselt seda juba täiendatakse.
Et selline äärmiselt halb olukord ära lõpetada, oleme tulnud lagedale ettepanekuga kooseluseadus tühistada. Me leiame, et sellega minnakse tagasi olukorda n-ö enne sõda ehk ühiskonnas taastatakse see olukord, mis rahuldas absoluutselt enamust ühiskonnas, kus samasoolistel inimestel olid kõik võimalused ennast teostada, ka koos elada ja reguleerida oma varalisi suhteid võlaõigusseaduse, pärimisseaduse ja mitmete teiste õigusaktide järgi. Nad saavad oma elu niimoodi korraldada, ilma et see riivaks ühiskonna valdava osa veendumusi, moraalseid väärtusi ning, mis väga oluline ja millest meil arvatavasti veel eraldi juttu tuleb, loomulikke käitumistavasid.
Mis on aga kõige olulisem ja millest me peame aru saama, on see, et kui me nüüd tühistame kooseluseaduse, siis me ei lähe tagasi kiviaega, siis me ei lähe tagasi mingisugusesse keskaega. Me läheme tagasi aastasse 2013, kus inimesi ei põletatud tuleriitadel, nagu Mihkel Raud eelmisel korral, kui sellest teemast juttu oli, arvas, et hakkab juhtuma, kui me selle seaduse tühistame. Inimesi ei pandud vangi, ei kuulatud üle selle pärast, et nad olid käinud kuskil väga kahtlase kuulsusega baaris. Me teame, et meie politseil puudub üldse mingisugunegi arvestatav statistika selle kohta, et Eestis oleks inimesi seksuaalse sättumuse järgi ahistatud, taga kiusatud, pekstud või midagi taolist tehtud. See puudub! Nii et ärge tulge mulle rääkima, et see seadus on vastu võetud sellepärast, et vaesed homod ei julge endast ja enda tagakiusamisest rääkida. Kui Eestis oleks olnud üksainuski juhtum, kus homole on antud peksa selle eest, et ta on homo, küllap siis oleks homoliikumine selle juba nii suure kella külge pannud, et me kuuleks sellest söögi alla ja söögi peale. Tikutulega aetakse neid juhtumeid taga ja ikka ei leita! Nii et Eestis ei ole mingit diskrimineerimist, Eestis ei hakka olema mingit diskrimineerimist, kui kooseluseadus tema poolikul või vigasel kujul õigusaktide hulgast kustutatakse. Sellisel juhul, kui me selle seaduse ära tühistame, nii nagu meie eelnõu ette näeb, arvestatakse Eestis lihtsalt inimeste väärtushoiakuid, arvestatakse seda, mis on valdava osa ühiskonnaliikmete arvamus, ja kõik parteid – ma juhin tähelepanu sellelegi – arvestavad oma valijatega. Isegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valijaist toetavad kooseluseadust ainult pooled. Mitte ühelgi parteil ei ole suures enamuses valijaskond, kes toetaks seda. Seega tuleb vaadata silma ka oma valijatele, minu meelest on see elementaarne demokraatia osa.
Kui keegi hakkab siin arutlema selle üle, mis mulje me jätame muule maailmale, siis toon ühe lihtsa näite. Aafrikas, kust me võtame lahkelt vastu kõrgelt kvalifitseeritud tööjõudu ja muid kõrgelt haritud inimesi, on siia-sinna 50 riigi ümber – sõltub sellest, kas mõni provints on parajasti saanud iseseisvaks või mitte. Ja nendest 50 riigist 35-s on homosuhted kriminaliseeritud, 35-s või 36-s, sõltub sellest, kuhumaale me kriminaliseerimise piiri tõmbame. Tõsi on see, et suurem osa neist on moslemiriigid Põhja-Aafrikas. Euroopa on selles mõttes ühesugune ja muu maailm on teistsugune. Kui me vaatame Euroopat, siis mitte kusagil ei ole elu läinud niisuguste asjade tõttu paremaks, toredamaks. Probleemid, mis homokogukonnal on, ei ole ära kadunud, see seadus ei lahenda ühtegi nendest. Nii et mitte midagi ei muutu Eestis halvemaks, kui see halb seadus tühistatakse. Aitäh!