Austatud esimees! Head Riigikogu liikmed! Perehüvitiste seaduse eelnõu 217 on teie ees esimesel lugemisel. Tegu on mahuka eelnõuga, mille eesmärk on saavutada, et kõik, mis puudutab riiklikke peretoetusi, vanemahüvitist ja ka elatisabiga seonduvat, oleks ühes seaduses kirjas. Üks selle seaduse olulisimaid, ma ütleksin isegi, ühe ajastu lõppu tähistavaid poliitilisi otsuseid on elatisabiskeemi seadustamine. Kui me vaatame selle seaduse teisi osi, siis me ei tee siin suuri sisulisi muudatusi, aga elatisabiskeemi seadustamisega me kehtestame uue regulatsiooni, mille eesmärk on parandada eelkõige nende laste heaolu, kes kasvavad ühe vanema hoole all.
Ma tahan alustuseks tänada kõiki poliitikuid, aga eelkõige nende huvigruppide eestvedajaid, kes on pikkade aastate jooksul ühiskonnas üleval hoidnud just üksinda last kasvatavate inimeste toimetuleku ja väärikuse küsimust. Viimase kümne aasta jooksul on avalikus arvamuses aset leidnud suur muutus. Varem arvati, et kui vanemad lähevad lahku ega saa omavahel hakkama, siis on see pigem nende omavaheline probleem. Nüüdseks on aru saadud, et me peame hoolitsema kõikide laste eest. Riigi kohustus on tagada kõikidele lastele õigused, mis neil seaduste järgi on, ja vajaduse korral tuleb asuda nõrgema poolele. Kuid elatisabiskeemi juurde tulen ma hiljem veel tagasi.
Konkreetne eelnõu, mille peakiri on "Perehüvitiste seadus", koosneb kolmest osast. Meil on praegu riiklike peretoetuste seadus, vanemahüvitise seadus ja juba mainitud elatisabi seadus. Perehüvitiste seadus on üks osa sotsiaalseadustiku kodifitseerimisest. Seni on peredele mõeldud hüvitiste ja toetuste reguleerimine seadustes olnud väga lünklik, see on lahti kirjutatud eri seadustes. Perehüvitiste seadusega me koondame need kõik ühte kohta kokku, et nii seaduste rakendajad kui eelkõige ka inimesed, kellel on abi vaja, saaksid ühest kohast oma vastused.
Kolme seaduse ühendamisele on sõnastatud üks põhieesmärk: toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Seaduses on kasutusel ka uus termin: "perehüvitised". Need on riiklikud peretoetused, vanemahüvitis ja elatisabi. Kodifitseerimise käigus on seadusi lihtsustatud, ajakohastatud, nende terminoloogiat on uuendatud ja need on viidud kooskõlla sotsiaalseadustiku üldosa seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2016. Sisulisi muudatusi on seadustesse tehtud piiratud hulgal. Ja tõepoolest, erandiks on seesama uus elatisabiskeem, mille me selle seadusega rakendame alates 1. jaanuarist 2017.
Üldsätetesse on koondatud kolme seaduse ühisosa. Nii välditakse sarnaste sätete dubleerimist kolmes seaduses ja see teeb tunduvalt lihtsamaks ka seaduse rakendamise. Üldsätted on olulised, kuna nendega anname selge pildi sellest, kuidas perehüvitisi saab taotleda, kuidas neid määratakse, kuidas neid makstakse, samuti sätestame maksmise lõpetamise alused. Seega, õigusselgus suureneb. Et lapsevanemad saaksid toetused kätte kiiresti ja ilma vaevata, on peretoetuste ja vanemahüvitise taotlemine tehtud võimalikult lihtsaks. Me oleme selle seadusega reguleerinud ka uue infosüsteemi rakendamist. Eesmärk on see, et noored emad ja isad saavad peale lapse sündi teavitusi, milliseid toetusi on neil õigus saada. Sisuliselt piisab tulevikus ühest hiireklõpsust arvutis, et toetused jõuaksid vanema pangakontole. Plaanime muuta selle võimalikult lihtsaks, nii et kogu informatsioon oleks vanematel kogumina teada.
Riiklike peretoetuste puhul on sätestatud konkreetsed summad. Kui seni on lastetoetused olnud seadustes kirjas määradena, siis nüüd, et lihtsustada arusaamist, kui suur see peretoetus täpselt on, on igal konkreetsel juhul pandud kirja konkreetsed summad. Ma tuletan meelde, et ka lapsetoetused on tõusnud ja tõusevad tulevikus veelgi. Koalitsioonilepingus kokku lepitud ja ka juba seadustega kehtestatud eesmärk on see, et aastal 2019 on esimese ja teise lapse toetus 60 eurot, kolmanda ja iga järgmise lapse toetus on juba praegu 100 eurot ning 2017. aasta poole pealt jõustub ka uus 200-eurone lasterikka pere toetus. Seega saame tõdeda, et juba järgmise aasta keskel hakkavad kolme lapsega pered saama riigilt rahalist toetust 400 eurot. See on üks sammudest, millega soovime julgustada Eesti mehi ja naisi saama oma perre rohkem kui kaks last.
Uuringud näitavadki seda, et Eesti mehed ja naised soovivad oma perre rohkem kui kahte last, aga tegelikult on meie sünnikordaja 1,5. Väga tihti on põhjused, miks perre ei sünni kolmandat või neljandat last, majanduslikud. Ja siinkohal on mul hea meel öelda, et poliitilisel tasemel erimeelsust ei ole. Me peame panustama sellesse, et meie rahvas saaks arvult suuremaks. Üks tõsiasi on see: selleks, et me rohkemate sündide toel kasvaksime suuremaks või hoiaksime praegust taset, on meil aega kümme aastat, sest sealt edasi hakkab rohkearvulisel potentsiaalsete sünnitajate põlvkonnal sünnitusiga lõppema ja tulevikus on sündidega rahvaarvu kasvatamine puhtdemograafiliste näitajate järgi otsustades palju raskem või isegi välistatud.
Uues seaduses on loobutud peretoetuste arvutamisest määra alusel, toetuste suurused on konkreetsete numbritena kirjas. Seadus teeb paremaks ka eestkoste all või perekonnas hooldamisel olevate laste olukorra. Eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetust makstakse selle seaduse kohaselt vähemalt kuni eestkoste või perekonnas hooldamise lepingu lõppemiseni, sõltumata sellest, kas laps pärast põhihariduse omandamist jätkab õppimist. Praegu jääb üle 16-aastane laps, kes ei õpi ja keda ei kasvata tema vanemad, ilma eeskostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetusest, mis on aga mõeldud just selleks, et laps saaks kasvada peres. Lapsetoetuse maksmine üle 16-aastastele lastele on endiselt seotud õppimisega. Aga teiste peretoetuste puhul põhimõttelisi muudatusi ei tehta.
Vanemahüvitise seadust me põhimõtteliselt ei muuda. Vanemahüvitise eesmärk on ühele vanemale varasema sissetuleku säilitamine ning töö- ja pereelu ühitamise toetamine. Muudetud on seaduse ülesehitust, tehtud hulk täpsustusi, vähendatud erisusi. Näiteks on reguleeritud olukorrad, kus hüvitist taotleb teine vanem, lapsendaja, eestkostja või hooldaja.
Ja nüüd elatisabiskeemist. Miks me selle rakendamisega tegeleme? Asjaomastest arvudest ja probleemidest on siin puldis viimaste aastate jooksul korduvalt juttu olnud. Mul on hea meel, et eelmine Riigikogu võttis veel enne laialiminekut vastu põhimõttelise poliitilise otsuse. Kõik Riigikogus esindatud poliitilised jõud põhimõtteliselt toetasid elatisabifondi loomist. Eestis on üksinda last kasvatavaid vanemaid praegu peaaegu Pärnu linna täis inimesi ehk siis üle 42 000. Niisugustes peredes kasvab 56 000 last, st iga neljas Eesti laps kasvab ühe vanema juures. Ja kui vaadata ühiskonna neid gruppe, kellel on keeruline majanduslikult toime tulla, siis just nimelt üksinda last kasvatavatel vanematel on kõige raskem hakkama saada.
Ma juba rääkisin lastetoetustest. Need toetused on seotud just nimelt lastega ja kõik sõltub sellest, mitu last on konkreetses leibkonnas. Aga üks tõsine probleem on see, et kui vanemad on lahku läinud, on mitmesugustel põhjustel väga palju neid lapsi, kellele pere juurest lahkunud vanem elatist ei maksa. Väga paljud lapsevanemad saavad omavahel kokkuleppele, kuidas tulevikus lapse eest hoolitsetakse, kuidas tema kasvatamisse panustatakse. Väga tihti aga ei suuda täiskasvanud omavahel oma probleeme lahendada ning kannatajaks on laps. Täitemenetluses on elatisabinõudeid ehk võlglaste vastu suunatud nõudeid nüüdseks üle 8000. Summa, mis ollakse oma lastele võlgu – elatistoetused, elatisabi –, on praeguseks juba üle 15 miljoni euro. See on ühe korraliku omavalitsuse terve aasta eelarve. Me peame aru saama, et see raha ollakse võlgu oma lastele.
Elatisabiskeemi eesmärk on tagada nendele lastele, kellele elatisabi on välja mõistetud, vähemalt 100-eurose elatisabi kättesaamine. Ma tahan veel rõhutada, et tegu ei ole uue peretoetuse või lapsetoetusega, vaid tegu on skeemiga, mis rajaneb ühelt poolelt kohtu korras välja mõistetud elatisel. Kui see pool seda kohustust täitma ei asu, siis nõue pööratakse tema vastu täitemenetluse kaudu, riik aga asub nõrgema poolele ning nõuab raha ise sisse. Samal ajal hakkab riik maksma lapsele 100-eurost elatisabi. 1. märtsil jõustusid ka seadusmuudatused, et teha võlglase elu võimalikult keeruliseks ja anda täitemenetlusele rohkem võimalusi elatisabivõlg kätte saada.
Oluline on see, et me maksame seda 100 eurot kuus lapse 18-aastaseks saamiseni ja juhul, kui laps jätkab õpinguid, siis kuni tema 21-aastaseks saamiseni. See on üks oluline täiendus. Väga tähtis on see, et me oleme vaadanud üle ka võlglasele esitatud nõuete järjekohad. Ükskõik, millised nõuded selle isiku vastu on kas pankadel või kellel tahes, lapse nõue on alati esimesel kohal ja riigi nõue järgneb sellele. Ehk kui riik suudab täitemenetluse abil võlglaselt raha kätte saada, siis esimesena rahuldatakse lapse nõue tema vastu ja teisena riigi nõue. Loogika seisneb selles, et see rahanõue, see 100 eurot kuus, on selle võlglase vastu suunatud ka tulevikus.
Oluline on veel see, et me oleme vaadanud kogu menetlust tervikuna. Vaatame reaalses elus olukorda, mis võib tekkida ja paljudel juhtudel ka tekib, kui vanemad lähevad lahku ja ei suuda omavahel kokku leppida, kuidas lapse eest tulevikus hoolitseda. Tihti juhtub, et üks pool ei hakka oma kohustusi täitma. Sellisel juhul teine pool peab pöörduma kohtusse. Elatisabiskeemi ning nende maksete ja nõuete aktiivseks muutumise aluseks ongi kohtuotsus – see on seaduses konkreetselt fikseeritud. Aga me tahame tagada lapsele juba kohtuvaidluse ajal elatisraha laekumise. Seepärast pikendatakse selle seadusega kohtumenetluseaegset elatisabi maksmise perioodi praeguselt 90 päevalt 150 päevale ning elatisabi päevamäär 3,2 eurot asendatakse konkreetse summaga ehk sellesama 100 euroga kuus. Kui vanem pöördub kohtusse, siis tal tekib õigus saada kohtumenetluse ajal 150 päeva jooksul elatisabi 100 eurot kuus. Seega me tõstame toetuse senise kokku 288-eurose summa 500 euroni. See raha, mis makstakse lapsele kohtumenetluse ajal, nõutakse ka tulevikus elatisabi maksmisest kõrvalehoidvalt ja võlgu olevalt vanemalt sisse.
Kui nüüd rääkida elatisabi maksmisest, siis pärast kohtuotsuse langetamist läheb see otsus täitemenetluses täitmisele. Kui täitemenetluse käigus ei ole suudetud nelja kuu jooksul raha kätte saada, siis hakatakse tegema igakuiseid 100-euroseid väljamakseid. Mispärast neli kuud? Just nimelt sellepärast, et anda täitemenetluses kohtutäituritele võimalus võlga välja nõuda. See on tegelikult nende kohustus. Kui seda raha kätte ei saa, siis nelja kuu pärast hakkame lapsele maksma 100 euro suurust elatisabiraha.
Me oleme selle seadusega reguleerinud ka välisriigis elava võlgniku käest elatisabivõla kättesaamist. Paraku peab tõdema, et meil on küll olemas seaduslik regulatsioon, kuid eraldi küsimus on, kuidas me tegelikult selle raha kätte saame. Eelnõu puudutab ka selle süsteemi rakendamist ehk Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi ning ka Riigi Tugiteenuste Keskuse infosüsteemi arendamist ja rakendamist.
Eelnõu tutvustamise lõpuks tahan öelda, et tegu on olulise sammuga väga paljude üksinda last kasvatavate vanemate huvides ja tegelikult ühiskonna huvides laiemalt. Riik astub sellega oma perepoliitikas ühe põhimõttelise sammu edasi ja see samm saab astutud nõrgema poole kaitseks. Aitäh!