Juhataja! Head kolleegid! Riigikogu põhiseaduskomisjonis toimus kohtute seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise arutelu 5. aprillil. Kutsutud olid justiitsminister Urmas Reinsalu, justiitshalduspoliitika asekantsler Marko Aavik, Justiitsministeeriumi kohtute talituse juhataja Rasmus Karja ja sama talituse nõunik Maret Saanküll. Ma ei hakka peatuma ministri sissejuhataval ettekandel, küll aga annan teile ülevaate sellele järgnenud arutelust, kus komisjoni liikmed esitasid küsimusi ja ministeeriumi esindajad vastasid neile.
Kõigepealt tunti huvi, mis siis praegu takistab advokaatidel ja prokuröridel kohtunikuks saada. Justiitsministeeriumi asekantsler vastas, et advokaadid ei taha kohtunikuks kandideerida seetõttu, et neilt nõutakse topelteksameid. See on paljudele headele advokaatidele, kes võib-olla tahaksid kohtunikuametit proovida, psühholoogiliseks barjääriks. Mainekad advokaadid ei soovi võtta riski, et nad mingil põhjusel kandideerijate seast välja langevad, näiteks võivad nad kohtunikueksamil läbi kukkuda. Selleks, et kohtunikukohale kandideeriksid ka paremad advokaadid ja prokurörid, oleks vaja topelteksami sooritamise nõue ära kaotada.
Küsiti, kas noored saavad kohe pärast ülikooli lõpetamist kohtuniku ametikohale kandideerida. Justiitsminister vastas, et äsja ülikooli lõpetanu saab võtta kursi kohtuniku ametikohale, hakates esialgu tööle kohtujuristina. Kohtujuristi amet annab tulevastele kohtunikele hea ettevalmistuse. Justiitsministeeriumi nõunik lisas, et eelnõu kohaselt peaks isik, kes tahab kohtunikuks saada, olema vähemalt viis aastat töötanud magistrikraadi nõudval ametikohal. Kehtiva regulatsiooni kohaselt on nende isikute ring, kes saavad kohtunikuks kandideerida, väga piiratud. Kohtunikuks saavad kandideerida vaid kohtunikukandidaadid, kes on läbinud ettevalmistusteenistuse, aga see kaheaastane n-ö õpipoisi aeg kohtusüsteemis ei ole väga motiveeriv, kuna palk ei ole seal kõrge. Samas ei anna kandidaadina töötamine ka kindlust, et isik kohtunikuks saab, see annab vaid võimaluse kandideerida.
Samuti tunti komisjonis huvi, miks üldse kunagi kehtestati selline regulatsioon, mis teeb kohtunikuks saamise nii keeruliseks ning praegu enam ei toimi. Justiitsminister vastas, et kui kohtute seadus kunagi 90. aastate alguses vastu võeti, siis oli tõenäoliselt eeskujuks mõne Kesk-Euroopa riigi mudel. Selle loogika kohaselt võttis isik kursi üksnes kohtunikuteenistusele. Tänapäeval on elu ja seisukohad muutunud ja leitakse, et inimesed peaksid kõrgemate õiguselukutsete vahel rohkem liikuma.
Üks komisjoni liige küsis, kuivõrd kohtunikud, prokurörid ja advokaadid erinevad üksteisest keskmise vanuse ning sissetuleku poolest ja kui erinevad on nende õigusametite kutsestandardid. Justiitsminister vastas, et eelnõu peamine mõte ongi selles, et advokaadid ja prokurörid oleksid rohkem motiveeritud kohtunikuks saama. Demograafiline probleem on tekkinud sellest, et varases keskeas inimesed, kes 90. aastate alguses kohtunikuks said, on jõudnud pensioniikka. Advokaatide puhul demograafilist probleemi üldiselt ei ole. Pigem on siin probleemiks riigi õigusabi osutavad advokaadid, kes hakkavad samuti lähiajal pensionile minema. Aga seda probleemi tuleb vaadata laiemalt kui ainult õigusabireformi valguses. Prokuröridega ei tohiks lähiaastatel demograafilist probleemi tekkida. Mis puudutab kõnealuste õigusametite kutse-eetika nõudeid, siis need peaksid olema üldjoontes samad, erinevused võivad olla üksnes nüanssides. Palkade kohta võib öelda, et prokuröride palgad ei ole praegu seotud kohtunike palkadega, aga põhimõtteliselt need võiksid seotud olla. Advokaatide palgad paneb aga paika turg. Siit ka üks probleem: maapiirkondades on advokaatide palgad väga ebaühtlased. Palkade põhjal on keeruline öelda, milline on see sihtrühm, kust kohtunikuks kandideeritakse. Prokuröride puhul on see aga väga loogiline karjäärisamm.
Samuti tunti huvi, et kui kohtunikuks soovib kandideerida magistrikraadiga jurist, kes on küll töötanud heal ning professionaalsel ametikohal, aga sellel ametikohal ei ole näiteks magistrikraadi nõuet, kas siis selline isik kohtunikuks kandideerida ei saagi. Justiitsministeeriumi nõunik selgitas, et kohtunikuks kandideerijaid hindab Riigikohtu juures olev eksamikomisjon, kellel on teatud kaalutlusõigus. Isikud, kes ei ole advokaadid ega prokurörid, peavad selleks, et kohtunikuks saada, igal juhul sooritama vastava eksami. Küsiti ka, kuidas tagada seda, et erinevate õigusalade kutse-eetikaeksamid vastaksid enam-vähem ühtedele samadele standarditele. Kas Justiitsministeerium plaanib eksaminõuete ühtlustamisel võtta endale koordineeriva rolli? Justiitsminister vastas, et pärast eelnõu vastuvõtmist võiks järgmise sammuna kehtestada prokuröridele, advokaatidele ja kohtunikele ühe ühtse eksami. Lisaks tuleb edaspidi tegeleda akadeemilise õigushariduse kvaliteedi probleemiga, sest näiteks Tartu Ülikooli professorite puhul on tekkinud samuti demograafiline lõhe. Vanemad professorid peavad minema pensionile ja sisuliselt ei ole enam täiskohaga professorit leida. Praegu käib noorem põlvkond lihtsalt oma põhitöö kõrvalt üliõpilastele loenguid pidamas, aga sellega ei saa tagada ülikoolile kvaliteetset teadustaset.
Mitmed komisjoni liikmed leidsid, et eelnõuga planeeritud muudatused on õiged ja on viimane aeg hakata tegelema kohtunike puuduse probleemiga. Tunti huvi, kas Justiitsministeerium on uurinud, kas eelnõuga tehtavad muudatused motiveerivad advokaate teoreetiliseltki kaaluma kohtunikuks saamise võimalust. Justiitsministeeriumi nõunik vastas, et Riigikohus tellis 2014. aastal uuringu, kus advokaatide, prokuröride ja üliõpilaste käest küsiti, mis on need takistused, miks ei taheta kohtunikuks saada. Peamine argument, mis uuringust ilmnes, oli see, et kardetakse määramatust, sest ei olda kindlad, kas eksam tehakse ära või mitte. Kui eksamit ei oleks, siis kaaluksid paljud advokaadid kohtunikuks saamist, sest kohtunikuamet on ikkagi kõige kõrgem juristiamet ning sellel ametikohal on väga hea maine.
Veel tunti huvi, kui palju on praegu kohtunikukohti täitmata. Justiitsminister vahetult enne mind seda teemat küll valgustas, aga kordan üle, et just on algamas konkurss 11 kohtuniku leidmiseks. Minister avaldas lootust, et konkurss õnnestub.
Komisjoni liikmed küsisid, kas tegemist on kobarseadusega, kuna sellega muudetakse lisaks kohtute seadusele ja advokatuuri seadusele ka kinnistusraamatu seadust, pankrotiseadust, tsiviilkohtumenetluse seadustikku ja äriseadustikku. Justiitsminister vastas, et tegemist ei ole otseselt kobarseadusega, aga siin on siiski lisanduvaid muudatusi, mis on väiksema tähendusega. Justiitsministeeriumi nõunik lisas, et kinnistusraamatu seaduse puhul on tegemist puhtvormilise muudatusega, sest alles hiljuti muutus pankrotiseadus, millega omakorda muudeti laevakinnistusraamatu pidajat. Äriseadustiku muudatus on samuti seotud pankrotiseaduse muudatusega ning laevakinnistusraamatu pidaja muutumisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatus puudutab maksekäsu kiirmenetlust ja asjaolu, et kunagi on seadusega kehtestatud kindel piir, milleni tohib maksekäsu kiirmenetluses elatisasja esitada. See piir muutus käesolevast aastast väiksemaks, kui on minimaalne sissetulek, mistõttu ei saanud formaalselt maksekäsu kiirmenetluses elatisasju esitada. Seepärast tehakse eelnõus vastav muudatus ja sätestatakse, et maksekäsu kiirmenetluses on võimalik nõuda elatisraha, mille suurus vastab kuni 1,5-kordsele perekonnaseaduse § 1 lõikest 1 tulenevale määrale. Seesama säte ütleb, et ühe lapse igakuine elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse seaduse muudatus puudutab seda, et Justiitsministeerium on koostanud iga aasta mahuka ülevaate riigi esindamisest kohtus – Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lõiked 9 ja 10 –, millel tegelikult sisulist eesmärki ei ole. Kasu ei ole sellest olnud ja see koormab asjatult nii Justiitsministeeriumi ametnikke kui ka Vabariigi Valitsust. Eelnõuga kaotatakse nimetatud ülevaate koostamise kohustus ära.
Komisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu 13. aprilli päevakorda, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva ehk 27. aprill 2016 kell 17.15. Ettekandjaks otsustati määrata siinkõneleja. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!