Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! See eelnõu on, nagu numbristki selgub, esitatud Riigikogu menetlusse pisut enne äsja käsitletud eelnõu ning ta pakub teistsuguse viisi lahendada meil alates 2005. aastast valitsev olukord, kus ühelt poolt kehtib mandaatide ühitamatuse põhimõte, aga Riigikogu liikmed ja ministrid saavad vabalt kohalikel valimistel petukandidaadina välja tulla, kavatsemata tegelikult seda mandaati vastu võtta.
Ma osutan selle probleemi mastaapidele eeskätt suuremates omavalitsustes. 2009. aastal läks Mihkel Solvaku andmetel Tartus niiviisi vett vedama 21,5% ja Tallinnas 32,4% kõigist volikokku valituks osutunute häältest. Tagajärg on see, et eriti Tallinna volikogu koosneb nõrga mandaadiga asendusliikmetest. Põhimõtteliselt on ju võimalik, et Riigikogu liige teeb kampaaniat mõnele kohaliku omavalitsuse kandidaadile – on temaga koos tänaval väljas ja käib kas või ukselt uksele ja palub kindla kandidaadi poolt hääletada. Aga meil on kujunenud teistviisi. Nimelt, Riigikogu liige või minister kogub ise need hääled, aga volikokku mandaati teostama läheb hoopis teine inimene. Kahtlemata see mõjutab muu hulgas ka volikogude autoriteeti – hääled on kogunud keegi teine, kes on mandaadist loobunud. Volikogu toimimise ajal läheb olukord reeglina järjest hullemaks. Tallinnas on see olnud niiviisi, et paarikümnest kõige rohkem hääli saanud kandidaadist valdav osa loobub mandaadist kohe. Tallinna volikogu eelmise koosseisu lõppedes oli seal 79 liikmest koguni 53 neid, kes olid asendusliikmed. Täna ma palusin välja võtta andmed praeguse Tallinna volikogu kohta. Kuna neid vahetusi on äärmiselt tihti, siis need andmed võivad veidikene ujuda, aga me saime kokku umbes samasuguse suhte: 50 või veidikene enam, 52 pluss-miinus üks või kaks, võib olla neid liikmeid, kes on pärast viimaseid valimisi ära vahetatud.
On päris ilmne, et see olukord tuleb lõpetada. Ma olen öelnud ka seda, et see olukord tuleb igal juhul lõpetada – ükskõik kummal viisil lahendus on tõenäoliselt parem kui praegune olukord. Kuid eeskätt on küsimus selles, mille poolest on meie eelnõu parem kui eespool esitletud n-ö kahel toolil istumise eelnõu.
Nii Allar Jõks kui ka mitmed teised on osutanud järgmistele printsiipidele ja neid tõlgendanud täiesti vastupidi sellele kui eelmine ettekandja eelmise eelnõu puhul. Kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõte, võimude lahususe põhimõte ning huvide konflikt on märksõnad, mida tuleb silmas pidada. Rõhutan kohaliku omavalitsuse autonoomiat sellepärast, et need otsused, mida teeb Toompeal näiteks valitsuskoalitsioon, võivad kohaliku omavalitsuse huvidega kergesti vastuollu minna. Võimude lahususe põhimõtet silmas pidades on tõepoolest palju räägitud sellest, mis see teine riigiamet ikkagi on ja kas kohalikku volikokku kuulumine võib see olla. Ilmselt laiema tõlgenduse korral võib. Ja lõpuks huvide konflikt. Tõepoolest, neid näiteid on olnud, kus Toompea koalitsiooni nihkumisel või mingite huvide esiletulekul kipuvad tekkima muudatused ka kohaliku omavalitsuse volikogu võimu tasakaalus või võimukoalitsiooni koosseisus ning need ei ole üldreeglina head näited.
Nii et neid printsiipe, millele ka eelkäsitletud eelnõu seletuskirjas on viidatud, saab tõlgendada teistmoodi ja ongi tõlgendatud teistmoodi. Tõde on aga see, et Euroopa riikides on väga erinev praktika. On riike, kus mandaatide ühitamatuse põhimõtet järgitakse, ja on riike, kus mandaadid on ühitatud. On nii- ja teistsuguseid lahendusi. Siin aga on võib-olla asjakohane osutada sellele, et ilmselt tuleb väga palju silmas pidada ka traditsiooni. Teiste hulgas on selliseid riike, kus on mitme kojaga parlamendid, ja siis on see ühitamatus rakendatud parlamendi ühe koja liikmete suhtes, mitte mõlema koja liikmete suhtes.
Eestis me oleme praegu ristteel, kus tuleb otsustada, kumba teed mööda edasi minna. Euroopa Liidu riikidest on 18 riigis mandaatide ühitamine lubatud ning kaheksas on see keelatud. Peale õiguslike argumentide, mida on ilmselt kasutatud nii- ja teistsuguseid, pean ma väga oluliseks poliitilisi argumente, mis räägivad meie eelnõus pakutud lahenduse kasuks. Neist esimene on see, et demokraatia kandepind laieneb, kui volikogudes ja Riigikogus on eri inimesed. Muu hulgas tuleb ilmselt arvestada ka seda, et kui haldusreform teostatakse, siis volikogude liikmete üldarv Eestis väheneb ning kui minna seda teed, et lubada Riigikogu liikmetel taas kohalikesse volikogudesse kuuluda, siis see ainult suurendab võimu koondumist ühte punkti ning selle eelnõu algatajate meelest ei ole see hea.
Vähetähtis argument ei ole ka see, mida silmas pidades ma Andre Sepale eelneva eelnõu käsitlemisel küsimuse esitasin. Mõtlen administratiivse ressursi kasutamist. See puudutab Riigikogu liikmeid, see puudutab ministreid, see puudutab ilmselt ka maavanemaid, kelle puhul, oleme ausad, võimalused teha tööajast ka kohaliku omavalitsuse valimise kampaaniat on tunduvalt laiemad kui teistel kandidaatidel. Ja see võib tekitada ebavõrdse konkurentsi olukorra. Meie saame vabalt kasutada ka neid paljuräägitud kuluhüvitisi, sääraseid võimalusi teistel kandidaatidel ei ole. Nii et administratiivse ressursi kasutamine kindlasti ei piirdu Tallinnas harrastatavate vaieldava sisuga reklaamidega, mis on linna raha eest kinni makstud. See võib avalduda konkurentsieelises, mis Riigikogu liikmetel kohaliku omavalitsuse volikokku valimisel tekib. Lisaks mängib oma rolli, nagu ma eespool osutasin, Toompea koalitsiooni mõju kohalikele omavalitsustele. Siin võib kergelt tekkida huvide konflikt ja põhimõtteliselt ei ole liiga suur mõju ilmselt hea. Lõppkokkuvõttes ma arvan, et erakonnad peaksid kohalikes omavalitsustes jätma ruumi ka valimisliitudele. Eriti Riigikogu erakonnad aga kindlasti ahendavad neid võimalusi, kui nad kõik oma poliitikud kohalikel valimistel välja panevad.
Siinkohal ma lõpetan, kuid tuletan enne veel meelde üht eelmise eelnõu käsitlemisel üles kerkinud probleemi. Ma arvan, et üsna täpsed andmed selle kohta, kuidas Riigikogu käitus eelmistel kohalikel valimistel, on meie esitatud eelnõu seletuskirjas. Nimelt, 2013. aasta kohalikel valimistel kandideeris kokku 93 Riigikogu liiget, valituks osutus neist 60. Järgmise aasta alguse seisuga oli volikogu mandaadi vastu võtnud üks – Aadu Must Tartu volikogus. Omavalitsuse abilinnapeana oli samuti Tartus tööle asunud Kajar Lember. 58 Riigikogu liiget ja 11 ministrit ei asunud volikogudes ega omavalitsustes tööle, ehkki nad osutusid valituks.
Veel kord: see olukord tuleb kindlasti lõpetada ja see on õige lõpetada lihtsa printsiibi alusel, mille me oleme välja pakkunud: kohaliku omavalitsuse volikokku valituks osutumisel Riigikogu liikme mandaat lõpeb ja ka vastupidi. Omavalitsuse volikokku valituks osutunud Riigikogu liige kaotab Riigikogu mandaadi ja Riigikokku valitud omavalitsuse volikogu liige täpselt samuti kaotab oma mandaadi. Analoogne eelnõu oli käsitlusel ka Riigikogu eelmises koosseisus, küll natukene teistsugusel ja keerukamal kujul. Ja kui küsite, kus niisugust praktikat otseselt rakendatakse, siis vastan, et peaaegu sellisel kujul on see kasutusel Läti Vabariigis. Aitäh!