Lugupeetud kolleegid! Minu unistus praegu on see, et kõik, kes selles saalis on kordki küsinud, miks need venelased ja teised ei ole 25 aastaga eesti keelt ära õppinud, oleksid siin ja kuulaksid, mida me räägime, sest ma kavatsen sellele küsimusele vastata. Viis aastat tagasi palus üks Tallinna kirjastus, kes tegeleb õppekirjanduse väljaandmisega, mul teha analüüsi nendest sõnastikest ja sõnaraamatutest, mis on kättesaadavad kas raamatukogudes või poodides. Selge see, et ma läksin meie raamatukokku – rahvusraamatukogu osakond on siin esimesel korrusel – ja palusin, et nad võtaksid mulle rahvusraamatukogust välja kõik vene-eesti sõnaraamatud. Me otsustasime, et alustame vene-eesti sõnastikest alates aastast 1989 ja hiljem. Need, mis on varem välja antud, tõenäoliselt enam kättesaadavad ei ole. Mulle toodi 34 sõnastikku ja ma hakkasin neid vaatama.
Ja nüüd küsimus neile, kelle jaoks eesti keel on emakeel. Te ju teate, mitu põhivormi on verbil. Ma näen, et mõni vaatab mind sellise pilguga, et on unustanud – neid on 11. Kas te kujutate ette, et saaks õppida eesti keelt nii, et ei ole võimalust vaadata sõnastikust ühte või teist vormi, et ennast kontrollida? Kui me räägime käändsõnadest, siis nendel on viis peavormi, mis alati peavad olema kättesaadavad. Kogu sellest massist, 34 sõnastikust oli ainult üks, kust oli võimalik need vormid leida, ülejäänud piirdusid üldse kas ainult ma- ja da-infinitiivi või nimetava ning heal juhul omastava, väga heal juhul ka osastava käändega. Rohkem enam ei olnud.
Kuidas sellest aru saada? Me tegime ühe sõnastiku. See on siin. See ei ole minu enesereklaam, ma lihtsalt ütlen, et kaks aastat pole ma seda kontrollinud, võib-olla on mõned veel välja tulnud, aga kaks aastat tagasi oli see ainus, mis kogu Eesti Vabariigi ajal on ilmunud, kus on üle 20 000 sõna ja kõik vajalikud vormid. Miks sellega ei ole tegelenud riik 23 aasta jooksul? Kas keegi neist, kes istuvad haridusministeeriumis ja räägivad eesti keele õpetamise ja õppimise teemal, ei saa aru, et sellist asja on vaja? Internetis korralikke sõnastikke ei ole, need, mis on, on põlve peal tehtud ja kubisevad vigadest.
Võtsin välja ühe väga soliidse sõnastiku. Ma lihtsalt lehitsesin seda ja äkki hakkasin märkama vigu, kuigi on väga soliidne kirjastus ja austatud autorid. Toimetamine on täiesti võimatu! Isegi vigu üldse mitte otsides sain ühes raamatus kokku 49 viga. Kas keegi kontrollib seda protsessi? Sõnastikke ei ole olemas, lihtsalt ei ole olemas! Või võtame kooliõpikud – eelmise aasta sügisel seesama kirjastus teatas mulle, et haridusministeerium kuulutas välja konkursi, et saada kooliõpikud "Eesti keel vene koolis", ja palus, et ma vaataksin üle, mis selles valdkonnas toimub. Tellisin ka igaks juhuks "Vene keel eesti koolis" – 1., 2., 3., 4. klass. Mulle toodi 43 raamatut – õpikud, töövihikud ja õpetaja käsiraamatud. Neist viis olid vene keele õpikud. Ma erikomisjoni liikmetele isegi näitasin kogu seda virna. Hakkasin vaatama ja kui mina oleksin õpetaja, siis ma oleksin endale ise kursuse teinud, kuidas õpetada nende raamatute abil. Ma saan aru, et igaühel on oma nägemus, aga mina väidan, et sellist õpikut, mis oleks täpselt kooskõlas programmiga ja mille puhul õpetaja väga hästi teaks, kuidas õpetada, lihtsalt ei ole. Ja me nägime perspektiivi selles, et tuleb leida sellised õpetajad, kes teavad, kuidas head õpikut teha, ja nad võiks osaleda sellel konkursil. Aga ju teate, lugupeetud kolleegid – eelmine neljapäev kolleeg Aadu Must rääkis meile sellest –, et selle haridusministeeriumi konkursi võitis firma, mis tegeleb väetise müügiga ja kus ei ole ühtegi filoloogi.
Ja kui te küsite, miks nad ei ole 25 aastaga eesti keelt ära õppinud – no kuidas sa õpid matemaatikat, kui sul ei ole õpikut? Kuidas sa õpid keelt, kui sul ei ole normaalset sõnastikku, kui sul ei ole koolis normaalset õpikut?
Kolmas asi, millest ma jõuan rääkida – siin võib tundide kaupa seda teemat analüüsida –, on veel. Kuulge, mõnikord meie kõnedest siin tuleb välja, et riigikeele omandamine on inimese isiklik probleem. Aga needsamad inimesed, kes seda väidavad, kinnitavad ka, et keelepoliitika on väga tähtis asi. Tähendab, see on kahepoolne probleem: see on inimese jaoks tähtis ja see on riigi jaoks tähtis. Ent selgitage mulle, miks riigis, kus on ERR, kellel on isegi venekeelne kanal, ei ole normaalseid eesti keele kursuseid! Miks ei ole? Kui te küsite minult inglise keele kohta, siis ma võtan kapist välja vanad videokassetid ja CD-d. Neid kursuseid laste jaoks, täiskasvanute jaoks, turistide jaoks, ettevõtjate jaoks on mitmesuguseid. See maksab kopikaid võrreldes sellega, kui palju me sellest räägime. Miks ei ole neid tunde? Miks peab inimene olema piisavalt rikas, et õppida eesti keelt? Kolleeg Ladõnskaja ütles teile, et 300 eurot on kursuste hind. Teate, mõne inimese jaoks on 300 eurot leida väga tõsine probleem. Aga samas ta õpiks, kui riigitelevisioon annaks talle selle võimaluse. Mis on selle taga, et seda ei toimu? Kes on selles olukorras süüdi?
Nii et, kolleegid, miks on eesti keele õppimisega lood nii, nagu need on? Võtame kokku ümarlaua, kutsume kohale inimesed, kes saavad palka selle eest, et eesti keele tase tõuseks! Seesama MISA on rohkem kui kümne aasta jooksul kulutanud sadu miljoneid eurosid, ilma et see oleks tulemust andnud. Võtame kokku kirjastajad ja haridusministeeriumi inimesed ning võtame vastu Riigikogu avalduse, mis annab suunised selleks, et lähima viie, maksimaalselt kümne aasta jooksul oleks probleem lahendatud! Aitäh!