Austatud Riigikogu istungi juhataja! Head parlamendiliikmed! Lubage mul anda teile ülevaade kriminaalpoliitika arengusuundade järgimise kohta möödunud aastal. Läinud aasta algas karistusõiguse revisjoni tulemusena ette võetud seadusmuudatuste jõustumisega. Saab kindlalt öelda, et ühiskonnaelu karistusõigusliku reguleerimise vähendamine ei toonud kaasa negatiivseid tagajärgi. Küll aga on nüüd alust kinnitada, et seadus on õiglasem ning inimeste kohtlemine paremas vastavuses tegude raskusega.
Aasta tagasi keskendus minu eelkäija Andres Anvelt oma ettekandes vägivalda puudutavatele teemadele, mille aktuaalsus tulenes vägivalla ennetamise strateegia valmimisest ning perevägivalla tähelepanu keskmesse võtmisest. Tänavuses ettekandes annan esiteks ülevaate kuritegevuse olukorrast 2015. aastal ning keskendun kuriteoohvrite, alaealiste õigusrikkujate ja endast suurt ohtu kujutavate paadunud kurjategijate kohtlemisele. Rõhutan, et kriminaalpoliitika eriti tähtis eesmärk peab lähimas tulevikus olema korduva kuritegevuse vähendamine ja riigi tugevam kehtestamine paadunud kurjategijate suhtes. Mitte ausad inimesed ei pea avalikkuses hirmu tundma, vaid paadunud, ühiskonnale ohtlikud kurjategijad peavad kartma. Korduv ohtliku kuriteo toimepanemine peab olema kriminaalpoliitikas eriline oht, mida tõrjuda.
Viimastel päevadel on Eesti ühiskonda vapustanud jõhker kallaletung Tartu kesklinnas. Seda tegid just nimelt isikud, kes on üks neli ja teine viis korda varem süüdi mõistetud. Seega viib paadunud kurjategijate käitumisjoonis tõsisemate tagajärgedeni. Selles juhtumis oli mängus mitu raskendavat asjaolu: tegu pandi toime grupiviisiliselt ja laps nägi kõike pealt. Selle kuriteo eest on võimalik karistada maksimaalselt viie aasta pikkuse reaalse vangistusega. Mu sõnum on üks ja selge: riik peab jõuliselt reageerima avalikku turvatunnet lõhkuvatele ülbetele vägivallaaktidele. Kurjategijad peavad kartma, mitte ausad inimesed.
2015. aastal vabanes vanglast ligi 2000 inimest, nendest ligi 70% vabanes ilma igasugust järelevalvet kehtestamata, mis tähendab, et tõenäosus uue kuriteo sooritamiseks on nende puhul suur. Ohtlike retsidivistide puhul on sobivam meede kohaldada ulatuslikumalt karistusjärgset käitumiskontrolli, mille puhul karistus kantakse vanglas lõpuni ning siis jätkub kriminaalhooldus ka peale vangistust.
Korduvkuritegevuse vähendamisel on oluline ka välisriigi kodanikest kurjategijate tõhus riigist välja saatmine. Selleks kavatseb Justiitsministeerium välja töötada ruumilise eripreventsiooni programmi, et vähendada korduvkuritegusid lisakaristusena isikute riigist väljasaatmise abil. Ma tahan rõhutada, et teatud üldsusele ohtlike kurjategijate nagu terroristide, sarivägistajate ja pedofiilide puhul peab olemas olema ka põhiseaduspärane võimalus karistuse tavapiire ületavaks kinnipidamiseks.
2015. aastal registreerisid uurimisasutused ja prokuratuur 32 575 kuritegu, mis on statistiliselt 14% vähem kui aasta varem ning 37% vähem kui kümme aastat tagasi. Registreeritud kuritegude arvu vähenemise trend on Eestis olnud pidev. Registreeritud kuritegude arvu märgatav vähenemine just eelmisel aastal, nagu ma osutasin, oli ennekõike tingitud karistusseadustiku olulistest muudatustest, mis jõustusid läinud aasta algul. Kõige enam mõjutas kuritegude registreerimise vähenemist rahalise karistuse minimaalse päevamäära suurendamine, mille tulemusena menetletakse varasemast suurem osa väikese kahjuga vargusi ja teisi varavastaseid süütegusid nüüd väärteona. Samas vähenes ka varavastaste väärtegude ja kuritegude summeeritud koguarv 2015. aastal võrreldes eelnenud, 2014. aastaga 3%.
Vastupidise mõjuga, st registreeritud kuritegude arvu suurendav muudatus oli eeskätt see, et süstemaatiline ilma juhtimisõiguseta sõiduki juhtimine muudeti Riigikogus karistusseadustiku menetluse käigus väärteo asemel kuriteoks. Nõnda kasvas mullu niisuguste kriminaalasjade arv nullist 737 juhtumini. On positiivne üldine trend, et alkoholijoobes juhtide arv on hakanud vähenema, kuid probleem on endiselt väga tõsine. Eriti teevad muret paadunud roolijoodikud. Meie arvutuste kohaselt on joobes juhi vahelejäämise tõenäosus alla 1%. Kõige tõsisem probleem on see, et me pole tavapäraste karistusmeetmega suutnud mõjutada kõige ohtlikumat osa joobes juhtidest. Veel sel kevadel jõuavad Riigikogu ette ettepanekud, mis laiendavad võimalusi kõige ohtlikumate joobes juhtide käitumise mõjutamiseks. Me peame andma ühiskonnale selge signaali: alkoholi tarvitanu rooli istumine pole inimese enda asi, vaid see on suur oht kõigile korralikele liiklejatele. Kui on välja selgitatud, et inimesel on sõltuvus, siis tuleb karistussüsteemist leida ravi- ja nõustamisvõimalused, et uusi rikkumisi ära hoida. Kuid paadunud kriminaalses joobes olnud roolijoodikute puhul, keda tabatakse ligi 500 aastas, tuleb karistusmeetmena kaaluda ka šokivangistust ilma igasuguse tingimisruumita. Kui isik kaldub retsidiivselt käituma, siis peaks šokivangistus olema üldine reegel.
Samuti plaanime seadusmuudatusi nn Randyde ohjeldamiseks, kes isegi kriminaalhooldusalusena napsisena rooli istuvad. Kui joobes juht on kriminaalhooldusalune ja paneb toime uue samalaadse kuriteo, siis peab sellise inimese jaoks kriminaalhooldus lõppema ja ta peab vangi tagasi minema.
Vägivallakuritegude osas 2015. aasta suuri muutusi ei toonud. Statistika kohaselt registreeriti aastaga ligi 7900 vägivallakuritegu, millest perevägivalla juhtumid moodustasid 38%. Sisuliselt on iga kümnes kuritegu, mida Eestis menetletakse, seotud perevägivallaga. Justiits- ja siseminister on kokku leppinud, et politsei ja prokuratuuri peamine tähelepanu peab perevägivalla puhul olema suunatud nendele juhtumitele, kus kannatanuteks või pealtnägijateks on lapsed. Vägivalla puhul on olulisim näitaja tapmiste arv. Vägivalla tagajärjel kaotas läinud aastal esialgsetel andmetel elu 40 inimest, mis on kahe võrra vähem kui aasta varem. Võrreldes 1994. aastaga on tapmiste arv Eestis vähenenud kümme korda, mis on kahtlemata suur muutus positiivses suunas. Kuid oleme veel kaugel sellest, et olukorda tingliku mõistena "normaalseks" pidada. Euroopa keskmise taseme saavutaksime siis, kui tapmisi oleks aastas kõige rohkem 20. Järgmise kümne aasta perspektiivis peaks see olema meie eesmärk.
Käesoleva aasta kriminaalpoliitika arengu vallas on üks olulisimaid teemasid kuriteoohvrite kaitse. Me seisame selles vallas uue ajajärgu lävel ja just tänu sellele, et Riigikogu võttis läinud aastal ohvrite kaitseks vastu kriminaalmenetluse seaduse muudatuste paketi. Varem on Eesti õiguses kannatanu ja tunnistaja roll olnud traditsiooniliselt teisejärguline. Asja menetleva kohtuniku seisukohalt on tegu tõendite allikaga, kellest sõltub karistussüsteemis vähe ning kelle huvid on võrreldes riigi huvidega teisejärgulised olnud. Oleme harjunud sellega, et kuritegu on ennekõike seadusrikkumine. See olukord peab muutuma, kannatanuid tuleb rohkem toetada. Kannatanu väärikas kohtlemine, ohvri perspektiivi arvestamine, teiseste kannatuste vältimine, näiteks korduvate ülekuulamiste näol, on siinkohal põhilised meetmed. Ei tohi olla olukorda, kus vägistamise ohver pöördub politseisse ning saab seal manitsetud vigade eest, mille tõttu ta sellisesse olukorda sattus. Ei tohi olla nii, et me kannatanuid isegi ei teavita kohtuistungist, kus nendega seotud kuritegu arutatakse. Ka ei tohi olla nii, et me ei mõtle, mis saab edasi, kui vägivaldne mees naaseb oma pere juurde, isegi siis, kui kannatanu seda aktsepteerib.
Üks olulisimaid põhimõtteid, mille arvestamisele seadusmuudatused kaasa aitavad, on kannatanu igakülgse informeerimise kohustus. Kannatanule tuleb kõike selgitada arusaadavalt, ta peab saama ammendavat infot ja talle on ka menetluses ette nähtud täiendavaid abinõusid. Lisaks on oluline, et nii politseinikud kui ka prokurörid saaksid eraldi koolitust, mis võimaldaks neil paremini ohvri tundeid ja ohvri olukorda arvestada.
Ma mainisin oma kõne algul ruumilise eripreventsiooni jõulisemat rakendamist Eesti karistussüsteemis. Selle all on silmas peetud, et kui teiste riikide kodanikud otsustavad Eesti territooriumil kohalike elanike vastu austust õiguskuuleka käitumise näol mitte välja näidata ja sooritavad ohtliku kuriteo, siis on meie kohustus tagada, et need inimesed Eestisse ei jää. Eelnõu, millega Justiitsministeerium varsti välja tuleb, laiendab ja lihtsustab võimalusi kuritegusid toime pannud isikute väljasaatmiseks. Meie maksumaksja ei pea tasuma teiste riikide alamate vangistuses hoidmise kulusid ega aitama neil pärast karistuse ärakandmist taas ühiskonnastuda riigis, kuhu nad ei kuulu.
Vanglast vabanemine on teine oluline teema, mille vallas tahame astuda suure sammu edasi. Nagu ma ütlesin, vanglast vabanes läinud aastal ligi 2000 inimest, kuid vaid 31% oli neid, keda vabaduses ootas kriminaalhooldaja. Kuid mida sujuvam on vanglast vabanemise protsess, seda turvalisem on see ühiskonna jaoks ja eeldatavasti paneb niisugune isik vähem toime uusi kuritegusid. Siin on olemas selge statistiline seos.
Turvalise vanglast vabanemise protsessi kõrval mõjutab retsidiivsusnäitajaid ka vangistuse sisu. Meie põhimõte on üks ja selge: vanglas peab vang tööd tegema. Eesti seadus kehtestab vangidele töökohustuse, mida täites teenitud rahast läheb märkimisväärne osa kannatanute nõuete katmiseks. Samas on tõsine mure see, et me pole suutnud kõikidele vangidele tööhõivet tagada ning enamik vange istub oma aja paraku tegevusetult ära.
Olulise teemana tahan rõhutada alaealiste kuritegevuse ennetamist ja just nimelt alaealiste korduvkuritegevuse vähendamist. Paraku on tõenäoline, et kui alaealine on ohtlikke kuritegusid toime pannud, siis võib temast kujuneda paadunud kurjategija. Seda näitab ka statistika. Tahan rõhutada, et praegu on olukord selline, et kui süüteo toime pannud alaealine saadetakse oma teo eest alaealiste komisjoni aru andma, siis enamikul juhtudel leiab see manitsemine rühma täiskasvanute poolt aset kuid peale teo toimepanemist. See on ilmselgelt liiga hiline reageerimine. See on sama, kui me reageeriksime lapse kodusele pahandusele kolm kuud hiljem teda hoiatades.
Oluline on muuta ka alaealiste karistamise poliitikat, kui tegu on nende süütegudega. Praegu on üks kõige levinumaid karistusviise rahatrahv. Aga kes selle kinni maksavad? Selle maksavad kinni isa ja ema ning selle reaalne hirmutav mõju on paraku suhteliselt väike. Väiksemate rikkumiste korral peab esmane eesmärk olema karistuse kasvatuslik mõju, mida me saame rakendada eelkõige suhtlemise ning mõjutusmeetmete kaudu, mis on sihitud sellele, et noor ise vastutaks toimepandud teo eest. Oma teo selgitamine ja selle eest vastutuse võtmine kannatanu ees on emotsionaalselt raskem kui näiteks alaealiste komisjoni ees oma juhtumi lahkamine. Samas, nagu on näidanud uuringud, selle mõju uute rikkumiste ärahoidmisel on märksa suurem. Kavatseme märksa laiendada meetmete hulka, mida justiitssüsteem alaealiste õigusrikkujate kohtlemisel kasutada saab. Nimetan siin koduaresti, käendust, üldkasulikku tööd.
Kolmas aspekt alaealiste kohtlemisel puudutab kõige keerulisemaid juhtumeid, kui tegemist on noortega, kellel on kool pooleli, pere katki, kes kuritarvitavad erinevaid aineid ning kelle elus pole sageli enam midagi, mida hoida ja kaitsta või mille nimel pingutada. Neid noori on Eestis tänu tugevnenud sotsiaalsüsteemile ja kaasavale haridusele õnneks aina vähem. Paraku on nende tekitatud kahju päris suur. Praegu me tegelemegi kõige keerukamate alaealiste juhtumitega üpriski sarnaselt täisealiste omadega. Karistuste süsteem on astmeline. Alaealiste puhul tahame mõjutada mitte ainult noort ennast, vaid ka keskkonda tema ümber. Läinud aastast rakendame programmi MDFT, kus lapse käitumise mõjutamise korral on väga oluline saavutada muutusi ka selles, mida teevad tema lähedased inimesed – näiteks lapsevanem, õpetaja, treener ehk siis inimesed, kellel on mingisugune tähtis roll lapse elus. See on väga keeruline projekt, kuid selle resultatiivsus või tulemuslikkus on ühe inimese positiivsel eluteel hoidmise seisukohast hindamatu kaaluga.
Sellel aastal oleme alustanud kriminaalmenetluse seadustiku revisjoni, mille põhirõhk on menetluse lihtsustamisel, bürokraatia vähendamisel ja ressursi säästmisel. Revisjoni esimese etapi tulemustega ehk eelnõuga tahame tulla parlamendi ette järgmise aasta esimeses pooles. Tänavu on alustatud ka prokuratuuri personalireformi, mille eesmärk on see, et prokurörid saaksid keskenduda oma põhitööle ehk süüdistuse esitamise funktsioonile. Selleks on eraldatud täiendavad summad, et palgata konsultante, kes prokuröri tehnilisemate ülesannete täitmisel aidata saavad ning seeläbi menetluse kiirust ning kvaliteeti kindlasti parandavad, sest prokuratuuri võib pidada kriminaalmenetlusahelas võtmerolli täitjaks. Retsidiivsuse vähendamisel on oluline roll ka tänapäevastel vanglatingimustel. Käesoleva aasta suvel suletakse Harku ja Murru vangla. Tallinna uue vangla ehituseks on leping sõlmitud ning me liigume graafikus, mis võimaldab amortiseerunud vanglahoone 2018. aasta lõpuks sulgeda.
Valitsusleppes oleme võtnud kohustuse ratifitseerida rahvusvaheline naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ning tõkestamise lepe ning suurendada inimkaubanduse ohvrite kaitset. Muu hulgas soovime keelustada inimkaubanduse ohvrilt seksiteenuste ostmise. Sellesisuline eelnõu on plaanis kevadel kooskõlastusringile saata. Tahan juhtida tähelepanu, et juba 2010. aastal pidas Riigikogu kriminaalpoliitika arengusuundasid aastani 2018 kinnitades oluliseks rõhutada, et kriminaalpoliitika peab arvestama võimalikke tulevikuriske ning olema valmis reageerima Eestis veel peaaegu olematutele rassilise, etnilise või religioosse taustaga probleemidele, näiteks sundabielud, aumõrvad, inimkaubanduse juhtumid. Nimetatud rahvusvahelise konventsiooni ratifitseerimisest tulenevad karistusseadustiku muudatused on üks konkreetne samm selles suunas.
Tahan rõhutada, et minu eesmärk justiitsministrina on tagada, et kriminaalpoliitikaga seotud õigusloome oleks senisest läbimõeldum ning selgelt vajadus- ja teadmistepõhine. Nii on kõige kergem saavutada Eesti ühiskonnas turvalisuse kasvu, seda, et kuritegusid on vähem. Karistuspoliitika peab olema teadmistepõhine, see peab rajanema ühiskonna väärtushinnangutel ja kindlusel, et ühiskonna hukkamõistu avaldamiseks kasutatakse kriminaalpoliitika tööriistu, mis seadusandja riiklike süüdistus- ja karistuse täideviimise asutuste käsutusse on andnud. Aitäh!