Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kõigepealt lubage ka minul naistepäeva puhul tervitada kauneid naisi siin saalis, selles majas ja üldse igal pool. Seda enam on mul hea meel sisse juhatada korruptsioonivastase seaduse muutmise seaduse teise lugemise arutelu, kuna nagu rahvusvahelised uuringud näitavad, on just meesterahvad korruptsioonialtimad kui naised. Saali enamus siis kuulaku.
Eelnõu arutati kahel koosolekul ehk 15. ja 22. veebruaril. 15. veebruaril oli arutelule kutsutud korruptsioonivastase erikomisjoni esimees Artur Talvik ning Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse juhataja Tanel Kalmet. Esitati mitmeid muudatusettepanekuid.
Esimese nendest on koostanud Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon. Nõunik selgitas, et varem ei ole kõnealuses paragrahvis, nimelt §-s 6, olnud avaliku sektori ja erasektori korruptsioon eristatud, ettepanek on see eristatus luua. Samuti täpsustas Justiitsministeeriumi esindaja, et Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon OECD avaldas paari aasta eest raporti, milles hindas Eesti võimet välisriigi ametiisikule altkäemaksu andmise juhtumit tuvastada ning menetleda. Raportis juhiti tähelepanu, et kõnealusest korruptsioonivastase seaduse sättest ei pruugi olla võimalik välja lugeda, et selles sisalduvad tagatised kehtivad korruptsioonijuhtumist teataja kohta ka juhul, kui ta tegutseb erasektoris. Seetõttu soovitas OECD seadust täpsustada ja selgemalt välja tuua, et kõnealune säte kehtib ka erasektoris tegutsemise korral. Komisjonis tunti huvi, kas mõisted "erasektor" ja "avalik sektor" on juriidilised terminid ning neid võib juriidilises tekstis kasutada. Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et nende mõistete definitsioone ei ole otseselt antud, küll aga on neid mõisteid kasutatud karistusseadustikus. Samuti märgiti komisjonis, et korruptsioonivastase seaduse ehk KVS-i mõte peaks olema reguleerida üksnes ametnike korruptsiooni, mitte erasektoris esinevat korruptsiooni. Justiitsministeeriumi esindaja vastas sellele, et KVS puudutab avaliku sektori korruptsiooni, samas ulatub seaduses ettenähtud juhtudel selle seaduse tegevusväli ka väljapoole avalike ülesannete täitmise ala. Selles veendumiseks võib vaadata nende isikute nimekirja, kes peavad esitama huvide deklaratsiooni. Komisjon otsustas selle muudatusettepaneku esitada, selle poolt oli 5 rahvasaadikut ja vastu 1, erapooletuks jäi samuti 1.
Ka teise muudatusettepaneku on esitanud Riigikogu korruptsioonivastane erikomisjon. See näeb ette täiendada korruptsioonivastase seaduse § 11 uue lõikega. Nimelt, nagu nõunik selgitas, puudutab see ettepanek juhtu, kui otsuse või toimingu peavad tegema ametiisikud ühiselt ehk kui esineb olukord, kus vähemalt ühel ametiisikul on keelatud toimingut või otsust teha ja teda ei ole võimalik asendada. Ettepaneku kohaselt peab ametiisik sellisel juhul viivitamata teatama sellest asjaolust teistele sarnase ülesandega ametiisikutele ning ennast ühise otsuse või toimingu tegemisest taandama. Komisjoni liikmed palusid selle peale tuua praktilisi näiteid, millal võib nimetatud olukord tekkida. Nõunik tõi näite, et kui Riigikogu komisjon arutab üksikküsimust ja ühel komisjoni liikmel on selle küsimusega isiklik suhe, siis peaks ta sellest teada andma ning ennast otsuse tegemisest taandama. See ei kehti olukorras, kus arutatakse seaduseelnõu, kuna siis on tegemist üldaktiga. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas ka, et Euroopa Nõukogu riikide korruptsioonivastane ühendus GRECO analüüsis juba 2012. aastal Eesti korruptsiooniennetuse meetmeid ja leidis, et nendes on lünk. Nimelt, KVS-i § 11 lõike 2 järgi peab huvide konflikti olukorras teatama sellest ülemusele. Kui isikul ei ole ülemust, siis oleks muudatuse kohaselt reegel selline, et isik teatab kaasotsustajale, et ta on huvide konflikti olukorras ja otsustamisel kaasa rääkida ei saa. Komisjoni liikmed küsisid, mis saab olukorras, kus näiteks Riigikogu komisjon arutab riigieelarve raames regionaalseid investeeringuid, mis on ette pandud muudatusettepanekuga. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas, et üldakti arutamisel kehtib erand, mis on sätestatud KVS-i § 11 lõike 3 punktis 1. Veelgi enam kehtib selles olukorras põhiseaduse § 62, mis sätestab Riigikogu liikme vaba mandaadi põhimõtte. Komisjonis avaldati arvamust, et ettepanekus toodud regulatsiooni ei oleks vaja üldse seaduses sätestada. Samas märkis nõunik, et see regulatsioon võib kohalduda olukorras, kus näiteks toimub kellegi ametisse nimetamine ja otsustajate hulgas on ühe kandidaadi perekonnaliige. Sarnane regulatsioon on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse §-s 17, mis ei kehti samuti üldaktide, küll aga kõikvõimalike üksikaktide kohta. Komisjonis küsiti veel, et kui Riigikogu liikmete puhul kõnealune regulatsioon siiski kehtib, siis kui peaks tekkima vastuolu Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse ning selle regulatsiooni vahel, kas siis kõnealune regulatsioon on Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest üle. Justiitsministeeriumi esindaja vastas, et kindlasti ei ole kõnealune regulatsioon üle põhiseaduslikest seadustest, aga see annab kätte teatud suuna. Komisjonis leiti, et regulatsiooni peaks täpsustama nii, et oleks selge, kellele ja kuidas huvide konfliktis olev isik peaks teada andma, et ta ei saa hääletamisel osaleda. Justiitsministeeriumi esindaja vastas, et kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on analoogses regulatsioonis nähtud ette, et kui isik ennast hääletamisest taandab, siis see protokollitakse. Kõnealusesse sättesse ei ole protokollimise nõuet küll sisse kirjutatud, seal on aga täpselt öeldud, et isik peab teavitama teisi ühise toimingu või otsuse tegemise ülesandega isikuid. Vormistamise küsimus võiks jääda praktika lahendada. Samuti märgiti, et on küsitav, kas kõnealune regulatsioon peaks olema KVS-is või Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses. Nõunik arvas, et kui kõnealune regulatsioon on KVS-is, siis see kehtib teoreetiliselt kõikide samasuguses olukorras olevate organite kohta ühtemoodi. Tunti huvi, mis saab olukorras, kus isik ei ole näiteks tutvunud küsimusega, mida hääletatakse, või ta ei ole sellest aru saanud ning osaleb enese teadmata hääletusel, kus tal esineb huvide konflikt. Justiitsministeeriumi nõunik vastas, et kui otsustaja ei tea, mida ta otsustab, siis KVS-i kohaselt ei ole toimingupiirangu olukorda. Isik saab korruptiivselt käituda üksnes sellisel juhul, kui ta teab, mida teeb. Toimingupiirangu rikkumise süütegu nõuab otsest tahtlust ja sellisel puhul ei saa olla tegemist lihtsalt ettevaatamatusega. Justiitsministeeriumi esindaja märkis, et tal on ka parandusettepanek kõnealuse muudatusettepaneku arutelu jaoks komisjoni liikmetele jagatud teksti kohta. Üks komisjoni liige tegi ettepaneku, et komisjonile ettevalmistatud muudatusettepaneku selgituse kolm viimast lõiku võiksid välja jääda. Ta leidis, et ei ole hea, kui muudatusettepaneku selgituses või eelnõu seletuskirjas korduvad sõnad "Riigikogu" või "kohaliku omavalitsuse volikogu". Leiti, et selgituse kolmas lõik põhjendab ära, kust see muudatus tuleb ja miks sellega tegeldakse, ning selgituse neljas lõik toob paralleeli kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega. Sellest arutelust tulenevalt tegi komisjoni esimees ettepaneku teha kõnealuses muudatusettepanekus kaks täiendust või muudatust. Esiteks, asendada sõnad "ning sellise" sõnaga "või", teiseks jätta ettepaneku selgitusest välja viimane lõik. Kannan ette muudatusettepaneku uue teksti: "Kui toimingut või otsust ei saa teha ühise toimingu või otsuse tegemise pädevusega ametiisiku vahetu juht või ametiisiku ametisse nimetamise õigusega isik või organ või ametiisiku asendamine on võimatu, peab ametiisik käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolust viivitamata teavitama teisi ühise toimingu või otsuse tegemise ülesandega isikuid. Ühise toimingu või otsuse tegemiseks vajalik kvoorum on selle võrra väiksem, kui seadus ei näe ette muud taandamise korda." Komisjon otsustas selle muudatusettepaneku esitada, poolt oli 7 komisjoni liiget, erapooletuks jäi 2, vastu ei olnud keegi.
Kolmanda muudatusettepaneku esitas Keskerakonna fraktsioon. See käsitleb korruptsioonivastase seaduse §-s 14 sätestatud deklarandi poolt saadud ja tehtud varalisi soodustusi ning nende deklareerimist huvide deklaratsioonis. Muudatusettepaneku esitaja esindaja selgitas, et eelnõu teksti kohaselt tuleb deklareerida saadud ja tehtud varalisi ja muid soodustusi, mille turuväärtus ületab 4000 eurot. Muudatusettepaneku kohaselt tuleb deklareerida saadud ja tehtud varalise soodustuse turuväärtus, mis on suurem kui 430 eurot, või kui ühest allikast saadud ja tehtud varaliste soodustuste kogusumma ületab 430 eurot või kui kõigi saadud ja tehtud soodustuste turuväärtus kokku ületab 4000 eurot. Saadud ja tehtud soodustuste avalikustamine muudab deklaratsiooni läbipaistvaks. Osa komisjoni liikmeid leidis, et 430-eurone soodustuse piirmäär on liiga madal, kuna siis peaks deklareerima ka näiteks ehitus- ja toidupoe boonuspunkte, kui nende väärtus ületab 430 eurot. Leiti, et ei ole arukas, kui kõik ametiisikud peaksid hakkama oma poeskäimisi deklareerima. Muudatusettepaneku esitaja esindaja märkis, et seaduses peab olema väga täpselt ning selgelt lahti kirjutatud, milliseid saadud ja tehtud soodustusi deklarant peab huvide deklaratsioonis deklareerima. Komisjon otsustas aga jätta muudatusettepaneku arvestamata. Toetamise poolt oli 3 komisjoni liiget, vastu oli 5, erapooletuks jäi 1.
Neljas muudatusettepanek käsitleb nagu eelminegi deklarandi saadud ja tehtud varalisi soodustusi ning nende deklareerimist § 14 lõike 2 kohaselt. Esiteks muudetakse deklareerimisele kuuluva soodustuse piirmäära, milleks on kõrgemate riigiteenijate ametipalga koefitsient 3,0. Teiseks täpsustatakse, et deklareerida ei tule soodustusi, mis on saadud deklarandi töökohalt. Kolmandaks loobutakse tehtud soodustuse deklareerimise nõudest. Selle muudatusettepaneku arutelu võttis komisjonis kõige pikemalt aega. Komisjonis tunti huvi, kas termin "turuväärtus" on kasutusel ka mõnes muus avalikku õigust reguleerivas seaduses ja samuti juba varem korruptsioonivastases seaduses. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas, et termin "turuväärtus" on kehtivas õiguses kasutusel, muu hulgas kasutatakse seda karistusseadustikus. Komisjonis avaldati siiski arvamust, et termin "turuväärtus" peaks kuuluma eraõiguse valdkonda ning olema eraõigust reguleerivates seadustes, mitte avalikku õigust käsitlevates seadustes. Leiti, et termini "turuväärtus" asemel võiks kasutada mõnda muud terminit, näiteks "koguväärtus", "suurus", "väärtus kokku" vms. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas, et turuväärtuse mõiste on kõnealuse ettepaneku kontekstis praktilise tähendusega, sest ametiisik saab kingitusena saadud asjade turuväärtust arvesse võttes otsustada, kas ta peab saadud kingituse deklareerima või mitte. Ta leidis, et kui termin "turuväärtus" kõnealuses sättes asendada, siis tuleks see asendada ka mujal KVS-is. Samuti võib deklarantidel tekkida küsimus, millisest väärtusest peaksid nad soodustuse saamisel lähtuma. Komisjoni liikmed küsisid, kas näiteks liisitud auto puhul tuleks arvesse saadud soodustus konkreetselt ostuhetkel või võib selle jagada kogu liisimisperioodile ära. Jõuti arusaamale, et mõlemad tõlgendused on võimalikud. Kui ametiisik deklareerib kogu liisingu abil ostetud auto puhul saadud soodustuse korraga, siis järgmistel aastatel ei ole vaja seda enam deklareerida. Kui soodustus aga ära jagada kogu liisimisperioodi peale, siis võib soodustuse väärtus aasta kohta olla nii väike, et see ei ületa seaduses sätestatud piirmäära. Justiitsministeeriumi esindaja ütles, et tema arvates ei peaks saadud soodustuse piirmäära puhul seaduses arvestama kõikide soodustuste kogusummat, sest see tähendaks, et isik peaks kõik aasta jooksul saadud soodustused üles kirjutama. Osa komisjoni liikmeid nõustus, et tuleks kokku arvestada siiski ühest allikast saadud soodustusi ning samas võiks kehtestatud piirmäära puhul olla kõrgemate riigiteenijate ametipalga koefitsient väiksem, näiteks 1,0, mis on 5200 eurot. Koefitsiendi 3,0 korral oleks piirmäär 15 600 eurot. Samas leidis osa komisjoni liikmeid, et päris õige ei ole ka see, kui ametiisik saab näiteks kolmest eri allikast 5000 euro väärtuses soodustusi, aga ta neid deklareerima ei pea. Justiitsministeeriumi esindaja arvas, et mis puudutab näiteks teatud poodides boonuspunktide kogumist, millest avalikkusel ei ole ülevaadet ja mille eest isik saab näiteks raha või mõne muu hüve, siis ei ole ilmne, kas isik saab soodustust igaühena või saab ta seda teatud ametiseisundi tõttu. Seega ei saa kõiki üldjuhul süütuid soodustusi päriselt välistada. Komisjonis pakuti, et võiks sätestada ainult turutingimustele mittevastavate soodustuste deklareerimise, samuti leiti, et koefitsient 3,0 on ikkagi liiga kõrge.
Sellest kohast jätkus põhiseaduskomisjoni arutelu 22. veebruaril. Nüüd oli külalisena kohal ainult Tanel Kalmet ja jätkati sedasama soodustuste deklareerimise arutelu. Muudatusettepaneku tekst, mis oli komisjonil ette valmistatud, nägi ette, et soodustuste piirmääraks saaks ikkagi eelnenud aastal kehtinud kõrgemate riigiteenijate ametipalga koefitsient 1,0. Justiitsministeeriumi esindaja leidis, et turutingimustele mittevastavust võib deklarandil olla keeruline kindlaks teha, kuna alati ei ole ka deklarandile endale teada, et ta sai mingi soodustuse teatud ametikoha tõttu. Praktilisest aspektist võib turutingimustele mittevastavuse tõlgendamine tekitada mitmeid küsimusi. Komisjonis leiti, et deklarandil võib olla raske määrata kindlaks kingituseks saadud asja väärtust, sest ta ei pruugi seda teada. Näiteks, kui isik saab kingituseks maali, siis ei pruugi ta teada, et tegemist on kallihinnalise maaliga. Justiitsministeeriumi esindaja märkis, et kui isik ei tea talle kingitud asja väärtust, siis ei saa asja väärtus mõjutada ka isiku otsustusi tema ametitegevuses. Komisjoni liikmed leidsid, et väga keeruline on leida kõnealuse muudatuse puhul ideaalset varianti, kuid mõistlikum ja arusaadavam on Justiitsministeeriumi esindaja pakutud variant, mis näeb ette, et deklarandil tuleb deklareerida soodustus, mis võib mõjutada tema ametikohustuste täitmist. Komisjonis tehti lisaks ettepanek asendada kõnealuses lõikes sõna "turuväärtus" sõnaga "väärtus", kuna see muudab eelnõu teksti lihtsamaks ja selgemaks. Muudatusettepaneku nr 4 uus tekst on järgmine: "Deklaratsioon peab sisaldama andmeid deklaratsiooni esitamisele eelnenud kalendriaasta jooksul deklarandi saadud deklarandi ametikohustuste täitmist mõjutada võiva varalise ja muu soodustuse kohta, mille väärtus ületab eelnenud aastal kehtinud kõrgemate riigiteenijate ametipalka koefitsiendiga 1,0." Komisjon otsustas esitada sellise muudatusettepaneku. Selle poolt oli 5 komisjoni liiget, vastuolijaid ei olnud ja erapooletuks jäi 4 komisjoni liiget.
Viies muudatusettepanek, mille esitas komisjon, käsitleb seda, et tulevikus muudetakse avalikuks nii tuludeklaratsioonis deklareeritav tulu kui ka väljamakstud dividenditulu. Kehtiva seaduse järgi on need andmed mõeldud ainult asutusesiseseks kasutamiseks, tulevikus on need avalikud. Selle poolt oli 6 komisjoni liiget, vastuolijaid ei olnud ja erapooletuks jäi 2 komisjoni liiget.
Viimane, kuues muudatusettepanek käsitles seaduse jõustumise kuupäeva, milleks saab 2016. aasta 1. mai. Selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastuolijaid ei olnud ja erapooletuks jäi 2 komisjoni liiget.
Menetluslikud otsused. Otsustati teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda tänaseks, 8. märtsiks, ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada (see oli konsensuslik otsus, nii nagu ka tänaseks päevakorda saatmise otsus). Kui teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele 10. märtsiks, mis oli ka konsensuslik otsus, ja kui täna teine lugemine lõpetatakse, siis teeme ettepaneku panna eelnõu ülehomme toimuval kolmandal lugemisel lõpphääletusele. Aitäh!