Head kolleegid! Teema, mida me arutame, on päris terav, Ida-Virumaa jaoks eriti. Ma olen nõus, Artur, sinuga selles, et mõned asjad on õhus, eriti see, kuidas ja kuhu edasi minna.
2016. aasta on põlevkivi mõttes päris huvitav, sest Eesti Energia esindajad, kohalikud omavalitsused ja need inimesed, kes on palju töötanud, tahavad 27. või 28. augustil kaevurite päeva tähistada, sest möödub ikkagi sada aastat põlevkivikaevandamise algusest, kui kolm vagunit sai kokku löödud. Aga jumal sellega.
Teiseks tahan toonitada, et me sisuliselt oleme ju lõpetanud suure programmi, mis kestis aastatel 2008–2015. 2016. aastal alustame selle asjaga sisuliselt jälle nullist. Aga ma mäletan 2008. aastat, kui me siin debateerisime selle üle, kui palju me peame võtma maast välja põlevkivi ja mis me selle eest saame. Siis oli siin Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, kes ütles, et kaevandada võib 15 miljonit tonni ja mitte ühtegi tonni rohkem. Siis saime teada, et me peame kasutama 14,7 miljonit tonni elektri jaoks ja 4,5 tonni läheb keemiatööstusele. Lõpuks saime ikka siin saalis kokku lepitud, et paneme kirja 20 miljonit tonni. Mul on hea meel, et maapõueseaduses on nüüd 20 miljonit tonni ees ja täna ei teki siin saalis debatti selle üle, kui palju me peaksime kaevandama.
Kolmas asi, millest peaksime mõtlema ja rääkima, on see, et 20 päeva enne 2016. aastat toimus Pariisis konverents, kus me võtsime endale julguse öelda inimestele, et me peame 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heidet 80% vähendama. Me oleme keerulises olukorras: põlevkivi kaevandamine ja kasutamine annab 4% Eesti SKT-st, aga tekitab samas üle 80% kogu Eesti heitmetest. See on keeruline olukord meile kõikidele.
Muidugi, kui rääkida järgmisest programmist, mis on mõeldud aastateks 2016–2030, siis see erineb eelmistest selle poolest, et eelmised programmid olid mõeldud seitsmeks või kaheksaks aastaks, see programm on aga mõeldud 15 aastaks. Ma olen nõus, et me peame täpsemalt selgeks tegema need suunad, millest me lähtume kuni järgmised 30 aastat.
Aga teate, me oleme selle saja aasta jooksul harjunud sellega, et me saame põlevkivist gaasi kätte, saame põlevkiviõli, ka elektrit, me saame tsementi, me saame võib-olla uttegaasi, millega saab kütta, kuid lugu on selles, et tänasel päeval keegi ei mõtle enam sellele, mida võiks põlevkivist veel saada. See peaks olema meie eesmärk. Ma mitte asjata ei küsinud, mida see põlevkivi kompetentsikeskus endast kujutab. Aitäh, härra minister, hästi rääkisite sellele küsimusele vastates, aga asi on selles, et tänasel päeval Eestis ju keegi ei tegele tõsiselt sellega, kuidas me saaksime veel peale selle, millest ma rääkisin, põlevkivi kasutada. See võib olla meie kõige suurem probleem.
Siin puldist räägiti mäetööstusest ja küsimused olid ka kõik sellega seotud, me ei rääkinud keemiatööstusest. Aga ma tahan, kolleegid, öelda, et Kohtla-Järvel töötas peaaegu 30 aastat keemia- ja mäetööstuse instituut, nemad ju tegelesid selle asjaga. Professor Jüri Soone nägi suurt vaeva selleks, et laborid töötaksid. Need poolitati, pool läks Tallinnasse, pool jäi meie kolledžisse, kompetentsikeskusesse.
Kui tohib, paluksin veel natuke aega.