Head kolleegid! Tõesti, eelmise aasta lõpus algatas Keskerakonna fraktsioon otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mis näeb eelkõige ette Eestis nelja julgeolekulünga likvideerimist. Oma olemuselt koosneb see otsuse eelnõu neljast punktist. Esimene punkt on elanikkonnakaitse tagamine. Teine punkt näeb kaitsejõudude iseseisva heidutus- ja kaitsevõime parandamiseks ette planeerida ja teha vajalikud investeeringud: esiteks, manööver- ja toetuskompaniide ning Kaitseliidu võitlusgruppide enesekaitsevõimekuse täiendamiseks hankida õlaltlastavad ülilühimaa-õhutõrjeraketid eesmärgiga vajaduse korral piirata vaenulike lennumasinate tegutsemisvabadust kogu Eesti territooriumil; teiseks, kehtiva hankelepingu kohaselt hankida täiendavalt Ühendriikidest 40 Javelini tankitõrjesüsteemi eesmärgiga tugevdada kaitsejõudude tankitõrjevõimekust, mille rahastamist võiks osaliselt kaaluda Ühendriikide FMF-i programmi kaudu.
Kolmas punkt näeb ette töötada välja Eesti rannikuseire ja -kaitse kontseptsioon ning arenduskava võimalike sõjaliste ohtude vastu merelt. Kontseptsioon peab toetama riigi rahuaegset kohustust tagada territoriaalvetes mereohutus ja keskkonnakaitse. Neljanda punktina oleme ette näinud teha valitsusele kohustuseks planeerida ja tagada sõjaliste operatsioonide juhtimise tarbeks üleriigilise fiiberoptilise lairibavõrgu EstWin integreerimine koos vastavate turvanõuete kehtestamisega. See oli meie ettepaneku esmane tutvustus.
Nüüd aga soovin igal punktil põhjalikumalt ja detailsemalt peatuda, et põhjendada eelnõu vajalikkust ja selgitada probleemide tõsidust. Eelnõu eesmärk on oluliselt parandada riigi iseseisvat kaitsevõimet. Riigi kaitsevõime hõlmab endas võrdselt sõjalist heidutust ja reaalset kaitsevõimet, kuid samaväärselt ka oma elanike kaitset nende elule ja tervisele tekkinud ohtude eest. Seetõttu hõlmab eelnõu kõige olulisemaid aspekte kaitsevõime valdkonnas, millele, nagu meie analüüsist selgus, ei ole kehtivas riigikaitse arengukavas piisavalt tähelepanu pööratud. Konkreetsemalt teeme ettepaneku töötada välja süsteemne elanikkonnakaitse programm koos elanike koolituse ja vajalike füüsiliste meetmetega. Teiseks leiame, et on tarvis olulisel määral parandada riigi õhutõrjevõimekust ja, nagu ma eelnevalt mainisin, ka rannikukaitsevõimet.
Esimene ettepanek on anda selge ülesanne ja volitused Siseministeeriumile laiapõhjalise ohuanalüüsi ja sellest tulenevate tegevuskavade koostamiseks koos kaitsejõudude, kohalike omavalitsuste ja kõigi teiste valdkonnaga seotud organisatsioonidega. Realistlik analüüs ja vastumeetmed peavad hõlmama kõikvõimalikke ohte inimestele, mis on tingitud ulatuslikest sõjalistest, tehnilistest ja ka looduslikest ohufaktoritest. Lõppeesmärk peab olema esiteks see, et Eesti inimesed teavad, mida ohuolukorras teha ja kuhu minna, et jääda ellu ja terveks.
Teiseks peab riigi ja kohalike omavalitsuste tasandil olema loodud võimekus inimesi neid ähvardavate ohtude eest kaitsta. See tähendab elanikkonnakaitse süsteemi, mis üldistatult rääkides koosneb neljast olulisest komponendist: teavitusest, tegutsemisjuhistest, kaitsest ja evakuatsioonist ning ellujäämise tagamisest. Teavitus realiseeruva ohu kohta peab toimuma sobiva kiirusega ja ideaalolukorras peaksid sellest osa saama kõik inimesed ohupiirkonnas. Juhised ohuolukorras tegutsemiseks peavad olema kõigile teada. Seda on tarvis õpetada koolides, töökohtadel ja ka avalike õppematerjalide levitamise teel. Hoiatussignaalist ei ole kasu, kui inimesed ei tea, mida nad tegema peavad. Olles saanud häiresignaali, peab inimestel olema võimalus leida ohu eest elementaarset varjet.
Enamiku ohtude puhul on normaalne otsekohe liikuda siseruumidesse, sulgeda aknad ja kuulata edasisi juhiseid telekommunikatsiooni vahendusel. Vajaduse korral peab inimesel olema võimalus varjuda maapinnast madalamale. Selleks peavad olema kohandatud elumajade ja avalike hoonete keldrid. Kui oht nõuab inimeste lahkumist piirkonnast, näiteks suure õhusaaste korral, siis selles linnas või asulas, kuhu inimesed peaksid oma elupiirkonnast liikuma, peab olema väljaõpetatud inimestega vastuvõtukeskus. Samuti peab olema korraldatud tasuta transport sihtkohta. Ellujäämise tagamine tähendab näiteks keldris rusude alla jäänud inimeste eluks vajalikuga varustamist ja nende päästmist, aga ka teise linna evakueeritud inimestele varjupaigas vee, toidu, soojuse, arstiabi ja muu ellujäämiseks vajaliku tagamist.
Elanikkonnakaitse süsteem ei toimi ilma ettevalmistuseta. Oma elanike füüsiline kaitse on riigi üks primaarseid ülesandeid ja riigi eksisteerimise mõte, nii nagu näitab ka põhiseaduse preambul. See ei tähenda vaid kitsalt sotsiaal- ja majandusvaldkonna toimimist, politsei ja päästeteenistuste reageerimist sündmustele ega ka sõjalise kaitsevõime arendamist. See põhiseaduslik nõue on palju ulatuslikum ja universaalsem ning hõlmab endas igasuguste ohtude ennetust, mis võivad Eesti rahvale osaks saada. Just selles valdkonnas – ennetuses ja elanikkonna füüsilises kaitses – oleme me kasvavate ohtudega maailmas ajale jalgu jäänud.
Fakt on see, et inimesed ei tea, mida teha tõelises ohuolukorras. Seda ei tea ka vallavanemad, volikogu liikmed, volikogu esimehed. Meil puudub tegelikult isegi algeline teavitussüsteem, millega inimesi neid ähvardava ohu eest kiiresti hoiatada. On küll plaanis kasutada kõiki meediakanaleid ja saata sõnumeid telefonidele, kuid see ei ole kiire ja vahetu tegutsemine. Suur osa elanikest ei kuula pidevalt raadiot ega vaata televiisorit, ka SMS ei pruugi tähelepanu saada. Päeval on tuhanded inimesed tänavatel ja kontorites ning ainus asi, mille abil neid saaks hoiatada, on avalik häiresüsteem. Selleks on vaja teatud arvu statsionaarseid ruuporeid igas linnas ja asulas. Mitme ohu korral, mis võivad realiseeruda nii iga päev kui ka erakorraliselt, on elanike elu ja tervise päästmine minutite kui mitte sekundite küsimus. Kui näiteks Tartus juhtub raudteeavarii ammoniaagitsisterniga, on vaid minutite küsimus, kui palju inimesi sureb mürgise gaasipilve üle linna liikumise tõttu. Mitte ühegi telekommunikatsioonivahendi abil ei jõuta selle ajaga inimesi tänaval hoiatada.
Või võtame olukorra, kus algab sõda, linnad langevad pommitamise ja raketirünnakute alla. Meie radarid näevad, mis on tulemas, kuid kuidas hoiatada inimesi, et nad saaksid kiirelt varjet otsida? Ka sellises olukorras on küsimus minutites, vahel võib-olla sekundites. Kõige kiirem süsteem on avalikud ruuporid. Muide, sellist ruuporite süsteemi ei pelga kasutada enamik vana Euroopa riike. Norras on aktiivseid ruuporkaste 1250, Austrias üle 8000, Belgias üle 500, Taanis üle 1000, Soomes ligi 1500. Nende korrasolekut kontrollitakse regulaarselt. Fakt on see, et sellise süsteemiga saab kõige kiiremini infot edastada. Kui on toimunud tehniline õnnetus, äärmustena võivad kõne alla tulla ka õhurünnak, terrorirünnak või looduskatastroof, siis on inimelude säästmiseks kõige olulisem anda kõigile hoiatus.
Ka hoiatusele järgnev tegevus peab olema lihtne ja kõigile teada. Meie põhjanaabrid soomlased on juhendanud oma inimesi nii: "Kuuldes tsiviilkaitsesireeni, liigu kohe siseruumidesse. Sulge kõik aknad, uksed, ventilatsiooniavad ja ventilatsioonisüsteemid. Kuula raadiot ja järgi juhiseid, mida seal antakse. Väldi telefoni kasutamist, et mitte koormata liine, need tuleb hoida vabana hädasti abi vajavate inimeste jaoks. Hädaolukorras liigu kohe varjendisse." Selle info allikas on Helsingi päästeteenistuse koduleht.
Tehnilised õnnetused ei hüüa tulles ja igas linnas on need ohud olemas. Siseministeerium ei hinda terrorirünnakute ohtu Eestis tõenäoliseks, kuid ei oodatud neid ka Pariisis ega Istanbulis. Selliste rünnakutega on see probleem, et need ei ole ennustatavad ja tihti kahjuks ka mitte ennetatavad. Küll saab nende kahjusid vähendada inimeste teadlikkuse parandamise ja kiire hoiatamisega. Kui kuskil algab tulistamine, siis on kõige kasulikum tavakodanikud avalikest kohtadest ja tänavatelt ära saada. Palju on juttu olnud varjenditest, kuid valitsusliikmed on suhtunud teemasse tõrjuvalt, sest see olevat liiga kallis ja polevat ohuga proportsionaalne. Me ei pea siin silmas maasse valatud betoonpunkreid, vaid elementaarseid süsteeme. Iga korterelamu all olev kelder või maa-alune parkla on ikkagi parem varjend kui mitte midagi. Sellistele lahendustele tulekski esialgu keskenduda. Kuigi sellised kohad on juba füüsiliselt olemas, on tarvis neid pisut täiendada, et need võimaldaksid inimestel seal kuni ohu möödumiseni elada. Tarvis on tagada filtreeritud ventilatsioon, joogivesi, tualetid ja sideliin. Need on baasnõuded. Enamik tehnovõrke on peaaegu igas keldris olemas, tarvis on vaid lisada kasutuskohad. Kui elementaarnõuded on täidetud, siis on vaja, et hädaolukorras oleks tagatud sidesüsteem. Varjendite ja vastavate keldrite ehitamise nõue on olemas Soomes, kusjuures vastutus selle täitmise eest on suuresti pandud arendajatele. Riik kulutab vahendeid vaid avalike asutuste varjesüsteemidele. See on aga ebamõistlikult kallis. Alustada tuleb sellest, mis meil juba olemas on, ja vaadata, kuidas seda täiustada.
Kõik eelnev nõuab ühtset lähenemist ja koolitust ehk laiapõhjalist lähenemist, millest me igas poliitikadokumendis kirjutame, kuid mida me ei ole suutnud siiani mõistlikult rakendada. Elanikud peavad teadma, mida teha. Kohalik omavalitsus peab teadma, kuidas abimeetmeid planeerida ja võtta. Seda tuleb riiklikult ja ühtlustatult suunata, ei piisa lootmisest, et igas kohalikus omavalitsuses on elanikkonnakaitse eksperdid kohe olemas. Fakt on see, et enamik neist ei tea, mida on tarvis teha. See pole ka nende süü. Meil puudub ühtne distsipliin selles valdkonnas. See on süsteem, mis meil on tarvis esimesena välja arendada.
Meie teine ettepanek on parandada oluliselt kaitsejõudude õhutõrjevõimet, ostes kergeid ülilühimaa-õhutõrjeraketisüsteeme. Õhutõrje tähendab strateegilist võimekust ja tänapäeva sõjas on edukas see, kes kontrollib õhuruumi. Õhutõrjerelvastus on ka niisama soodne lahendus kui hävitajate eskadrillide hankimine. Ma ei saa arve avalikult välja öelda, kuid praegu on meie õhutõrjesüsteem lihtsalt nõrk. Hästi kokkuvõtlikult öeldes piisab meil olemasolevast heal juhul vaid manööverbrigaadide kaitseks, kuid muud väed, sh Kaitseliit, on õhuohu puhul täiesti kaitseta. Just kerged õlaltlastavad raketisüsteemid oleksid oluline täiendus nii reaalse iseseisva kaitsevõime kui ka tugevama heidutuse loomisel. Sellised süsteemid on mõeldud madalalt lendavate lennukite ja helikopterite hävitamiseks. Keskmine laskekaugus on sõltuvalt mudelist viis kuni kaheksa kilomeetrit, laskekõrgus kuni kolm kilomeetrit. Suurim eelis raskemate, masinal veetavate relvasüsteemide ees on see, et neid on vastasel väga keeruline avastada ja hävitada ning seetõttu on vaenulikel lennuvahenditel võimatu prognoosida, kus õhutõrjeoht hetkel asub. Relvakonfliktis on sellised süsteemid ennast näidanud väga efektiivsena.
Eesti oludes saaks kergeid ülilühimaa-raketisüsteeme kasutada peamiselt Kaitseliidu maakaitseüksustes, kellele praegu mingit õhutõrjekatet lihtsalt ei jaguks. Piisava arvu relvadega oleks võimalik luua tervet Eestit kattev realistlik õhutõrjekate, mis omakorda oleks tugev heidutus, kui lennuvahendid ükskõik mis ajal meie piiri rikuvad. On räägitud keskmaa-õhutõrjest ulatusega kuni 75 kilomeetrit, kuid üks ei välista teist. Nii nagu eri tööde jaoks on erinevad tööriistad, on ka ülilühimaa-raketisüsteemid just täienduseks keskmaa-õhutõrjele ja vastupidi. Kui suur on see hinnavahe, on küsitav ning sõltub paljuski kohast ja sellest, milline hange korraldatakse.
Näiteks hangib Leedu praegu ülilühimaa-raketisüsteeme Poolast 34 miljoni euro eest ja vajadust on põhjendatud just territoriaalkaitse tugevdamisega. Läti alustab samuti läbirääkimisi USA-ga Stingeri raketisüsteemide ostmiseks sellel aastal. Raske on täpselt öelda nende süsteemide hinda ja see on ka tootjate kaupa väga kõikuv, kuid need on mitu korda soodsamad kui keskmaa-õhutõrjesüsteemid. Ka Poola kaitsejõud on teatanud, et hangivad juurde 180 raketti varem hangitud 400 raketiheitja Grom täienduseks. Hinnaks tuleb seda infot andva artikli järgi circa 9000 eurot raketi kohta. Lihtne matemaatika ütleb, et lastes sellise raketiga alla 15 miljonit maksva transpordikopteri Mi-26, on kasumlikkus rohkem kui 1600-kordne.
Kokkuvõtet tehes tuleb öelda, et ülilühimaa-õhutõrje töötab ka siis, kui kütus saab otsa ja võitlejad peavad vaid jala liikuma. See ei vaja ka elektrit ega mingeid erilisi hooldetingimusi. Mõistlik oleks hankida mõned süsteemid iga kompanii circa 100 või 120 võitlejaga üksuse kohta. Koos piisava raketivaruga muudaks ainuüksi juba nende olemasolu sõja korral vastase lendava koosseisu tegevuse väga keeruliseks.
Meie kolmas ettepanek on hankida kohe täiendavalt ja kehtiva hankelepinguga kaetult 40 tankitõrjesüsteemi Javelin. Nii arengukava kui ka Kaitseministeerium näevad ette Kaitseliidu liikmeskonna kasvamist lähiaastatel 30 000 maakaitsjani, et tagada tervet maad kattev turvavaip. See on tõesti hea ja mõistlik plaan. Kuid see turvavaip peab olema sobivalt relvastatud, et ta suudaks oma ülesannet täita. Vaid käsitulirelvade, lühidistantsi-tankitõrjerelvade ja keskmisest suurema kaitsetahtega ei takista paraku tankipataljoni. Need, kes seda siiski üritavad, kannavad suuri inimkaotusi. Oli väga mõistlik hankida 80 Javelini, mis on üks maailma tippsüsteemidest tankide hävitamisel, kuid meie andmetel on need peamiselt planeeritud esimese ja teise jalaväebrigaadi kasutusse. Mitu korda suurem Kaitseliidul baseeruv turvavaip ei saa neid piisavalt. Samas on seal neid samavõrd tarvis, et Kaitseliit saaks oma põhiülesannet täita. Kehtiva hankelepinguga oleks võimalik juurde hankida veel 40 Javelini. Meie ettepanek on need kohe välja osta ja anda Kaitseliidu kasutusse. Miks oodata? Vaadake, mis maailmas toimub! Mingi hetk ei pruugi need enam olla üldsegi nii hästi saadaval. Meil on võimalus praegu kasutada ka FMF-programmi, mis on veel avatud.
Meie neljas ettepanek on asuda looma rannikukaitsevõimekust. Lubage, et ma alustan ühe hiljutise sündmuse kirjeldamisega. Eelmise aasta 27. juulil sisenes meie territoriaalvetesse Tagalahes Saaremaal Venemaa sõjalaevastiku alus. Laeva pukseeriti ja väidetavalt tuldi tormivarju. Ükski ametiisik olukorda kontrollima ei läinud.
Kui palju aega mul veel on?
