Austatud Riigikogu liikmed! Tõuseme korraks kõik koos püsti ja langetame pea Pariisis mõrvarite käe läbi langenute mälestuseks. Toetame Prantsusmaad! (Leinaseisak.)
Alustame nüüd Riigikogu täiskogu II istungjärgu 8. töönädala esmaspäevast istungit. Eelnõude ja arupärimiste üleandmine. Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnisson, palun!

Austatud härra esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi. Teiseks, riigipiiri seaduse, politsei ja piirivalve seaduse ning riigipiiri seaduse, tolliseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab eelnimetatud seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon esitab välisminister Marina Kaljurannale arupärimise seoses Ameerika Ühendriikide saatkonna asjuri artikliga, mis ilmus Õhtulehes. Meie eelmise samasisulise arupärimise lükkas Riigikogu juhatus formaalsetel põhjustel tagasi. Meid huvitab endiselt, kas mõne riigi diplomaatidele ei kehti Viini rahvusvahelise konventsiooni reeglid. Kas nendel on lubatud sekkuda Eesti siseasjadesse ja kaudselt süüdistada Eesti rahvast rassismis. Sellega seoses esitame mõned küsimused. Ma ei loe neid pragu ette, sest loodetavasti kuuleme juba peagi välisministri suust vastuseid. Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Riigikogu 19 liikme nimel annan üle arupärimise rahandusministrile. Arupärimine puudutab ettevõtete tulu maksuvaba väljaviimist. Nagu teada, tehti juba 2000. aastal Eestis maksureform, mille põhisisu oli asendada ettevõtte teenitud kasumi maksustamine ettevõtte jaotatava kasumi maksustamisega. Muudatuse eesmärk oli, et ettevõtte omanikel oleks suurem stiimul teenitud kasum reinvesteerida. See oleks pidanud tooma Eestile uue majandustõusu ja toetama ka töökohtade loomist. Paraku ei reinvesteerita seda kasumit alati Eestis. Sageli püütakse anda tervikkasum hoopis emafirmale piiramata tähtajaga laenuks. Selle tõttu oleme jõudnud olukorda, kus välisosalusega ettevõtted võtavad dividendide asemel kasumi hoopis laenuks ja selle pealt tulumaksu ei maksa, kuna formaalselt polegi tegemist jaotamata kasumiga. Dividendide jagamisega võrreldes kehtib siin oluline erisus. Laenamise korral ei pea ettevõte maksma 20% tulumaksu. Eesti Ekspressi andmetel on näiteks üleriigilist tanklavõrku pidav välisosalusega ettevõte Neste andnud omanikele laenuna ainuüksi sellel aastal 55 miljonit eurot. Kui sama summa oleks makstud välja dividendidena, oleks Eesti riik saanud sellest 13,75 miljonit eurot tulumaksu. Teoreetiliselt tuleb omanikel ettevõttest võetud laen kunagi ka ettevõttele tagasi maksta, aga praktika näitab, et omanikud pikendavad neid laene lõpmatuseni. Sellega seoses on meil rahandusministrile viis küsimust. Soovime ka hinnangut, kui palju on jäänud reinvesteeritud kasumi tulumaksust vabastamise tõttu raha Eesti riigi eelarvesse laekumata ja see raha on antud laenuna emaettevõtetele. Tänan tähelepanu eest!

Olen vastu võtnud kaks eelnõu ja kaks arupärimist. Toimetame nendega edasi kodu- ja töökorra seaduse alusel. Kohaloleku kontroll, palun!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Kinnitame päevakorra. Austatud Riigikogu! Juhatus teeb kokkuleppel riigikaitsekomisjoniga ettepaneku muuta selle töönädala päevakorda järgmiselt. Esiteks, viia neljapäevase istungi seitsmes päevakorrapunkt, s.o Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel konfliktijärgsel rahutagamismissioonil Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias" eelnõu 138 esimene lugemine üle kolmapäevase istungi 15. punktiks. Teiseks, viia neljapäevase istungi kuues päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamise tähtaja pikendamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO rahuvalvemissioonil Liibanonis" eelnõu 137 esimene lugemine kolmapäevase istungi 16. päevakorrapunktiks. Koos nende kahe parandusega panen nädala päevakorra hääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu 8. töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt on 78 Riigikogu liiget, vastu 2, erapooletuid ei ole. Nädala päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Kõigepealt Riigikogu liikmete Dmitri Dmitrijevi, Kadri Simsoni, Marika Tuus-Lauli, Kersti Sarapuu, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Olga Ivanova, Jaanus Karilaidi, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Mihhail Korbi, Peeter Ernitsa, Mailis Repsi ja Märt Sultsi esitatud arupärimine. Arupärijate nimel Dmitri Dmitrijev, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Oktoobri alguses esitasid Keskerakonna fraktsiooni 16 liiget tervise- ja tööministrile arupärimise tervisekeskustesse tehtavate investeeringute teemal. 17. augustil jõustus tervise- ja tööministri määrus "Esmatasandi tervisekeskuste kaasajastamine". Määrus reguleerib Euroopa Regionaalarengu Fondi vahendite kasutamist perioodil 2014–2020 tegevuses "Investeeringute toetamine esmatasandi tervisekeskuste infrastruktuuri tõmbekeskustes, tagades kättesaadavad ja mitmekülgsed esmatasandi teenused". Seega peab perioodil 2014–2023 ehitatama või renoveeritama vähemalt 35 esmatasandi tervisekeskust. Rakenduskava eesmärkide täitmist rahastatakse meetme tegevuse eelarvest kokku 85 miljoni euro ulatuses. Investeeringute kava kinnitab Vabariigi Valitsus oma korraldusega. Näiteks saavad määruses loetletud eriarstiabi tegevuste jaoks toetust ainult haiglavõrgu arengukava haiglad, kuigi meetme tegevuse eesmärk on tagada elanikele kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavus. Tervishoidu investeerimise puhul võiks üks põhimõte olla eriarstiabi kättesaadavuse suurendamine, eriti meie maapiirkondades. Seepärast on arusaamatu, miks kõik taotlejad ei saa toetust eriarstide vastuvõttude korraldamiseks loodavates tervisekeskustes, mis tooks teenuse inimesele lähemale.
Seoses eelnimetatud teemaga on meil ministrile mitu küsimust. Ma palun ministril küsimused ette lugeda, enne kui ta hakkab nendele vastama. Aitäh!

Arupärimisele peab vastama tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vastan teie esitatud küsimustele. Kõigepealt teemast natuke laiemalt. Tõepoolest, uuel Euroopa Liidu vahendite kasutamise perioodil on plaanis tervisevaldkonnas rahastada investeeringuid esmatasandi tervishoiuteenuste parendamisse. Kui veel natuke laiemalt rääkida, siis Eesti tervishoiusüsteem ja Eesti inimesed on ülemäära eriarsti usku. Iga väiksema murega, millega üldiselt peaks esmatasandil toime tulema perearst oma meeskonnaga, kipuvad Eesti inimesed minema kohe eriarsti juurde, kes tihtipeale asub kodukohast kaugemal. See on ka riigile kallim. Selleks, et muuta tervishoiuteenust kättesaadavamaks, parandada selle kvaliteeti ja teha tervishoiusüsteem ka riigi jaoks kuluefektiivsemaks, on  ette nähtud vastavad meetmed. Tegemist on põhimõttelise muudatusega. Ühelt poolt me tõepoolest investeerime esmatasandi tervishoiuteenuse osutajate infrastruktuuri ehk piltlikult öeldes ajakohastame perearstikeskusi. Teiselt poolt ei ole aga tegemist lihtsalt hoonete rekonstrueerimisega, vaid suurema tervishoiupoliitilise muudatusega, millega me anname perearsti meeskonnale suurema rolli. Riigikogu menetluses on ka sellekohane seaduseelnõu, mille järgi esmatasandil võib, isegi tuleb hakata osutama teenuseid, mida seal praegu  tavaliselt ei osutata. Perearsti meeskonnas laiendatakse pereõe õigusi. Nende muudatuste eesmärk on, nagu ma ütlesin, tagada parem ja kvaliteetsem esmatasandi tervishoiuteenus. Ühelt poolt suurendab see arstiabi kättesaadavust ja teiselt poolt vähendab survet eriarstiabile, mis omakorda vähendab ravijärjekordasid haiglates. Kokku on planeeritud Euroopa Liidu vahenditest investeerida tervishoiuteenuste infrastruktuuri ajakohastamisse 85 miljonit eurot ja koos taotlejate kaasfinantseeringutega investeeritakse esmatasandisse aastani 2020+ kokku umbes 115 miljonit eurot.
Nüüd vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Miks saavad loodavates tervisekeskustes eriarstiabi korraldamiseks toetust vaid haiglavõrgu arengukava haiglad? Kas ei võiks seda lepingutega korraldada ka teised taotlejad, mis aitaks parandada eriarstiabi kättesaadavust maapiirkondades? Kas eriarstiabi tervisekeskustes mittetoetamine on seotud haigekassa eelarve puudujäägiga pikemas perspektiivis ja sotsiaalmaksu langetamisega just ravikindlustuse poole pealt?" Viimasele küsimusele võin vastata otse ja lihtsalt: ei, see ei ole mitte kuidagi seotud eelarveliste vahenditega. Nüüd vastan, miks saavad eriarstiabi infrastruktuuri parandamise toetust taotleda ainult haiglavõrgu arengukava haiglad, mitte teised teenusepakkujad. Euroopa Liidu vahendite selle meetme eesmärk on tagada tõmbekeskustes kättesaadavamad ja mitmekülgsemad esmatasandi teenused, mistõttu põhiline ülesanne on just nimelt esmatasandi tervisekeskuste infrastruktuuri rajamine. Eriarstiabiteenused ei kuulu üldse esmatasandi teenuste hulka ja selles mõttes on see tervisekeskuste investeeringute puhul kõrvaline küsimus. Põhifookuses on esmatasand, mitte eriarstiabi. Maapiirkondades tagavad valdava osa eriarstiabiteenuseid maakonnakeskustes tegutsevad haiglavõrgu haiglad, kes omakorda teevad vajaduse korral koostööd suurte haiglavõrgu haiglate või pädevuskeskustega. Selleks, et toetada maakonnahaiglate ja esmatasandi tervishoiu koostööd maakonnakeskustes, ongi ehk meie põhieesmärk investeerida just nimelt esmatasandisse, mitte eriarstiabisse. Kuid kuna rahvastikutrendid on paraku maakondades endiselt negatiivsed, siis me tõesti tahaksime, et esmatasand ehk perearstid ja maakondades asuvad haiglad teeksid tihedamat koostööd. Sellest tulenevalt oleme julgustanud haiglaid olema ise tervisekeskuste investeeringute taotluste eestvedajad. Teisisõnu, maakonnahaiglad võiksid ise taotleda sellest meetmest raha, et pakkuda oma haigla juures ka esmatasandi terviseteenust ehk lihtsalt öeldes luua perearstikeskus. Selleks, et suurendada haiglate motivatsiooni tegelda üldarstiabiga ja tervisekeskuse võimekus välja arendada, oleme tõepoolest kompromissina lubanud haiglavõrgu arengukava haiglatel piiratud mahus investeerida ka ambulatoorse eriarstiabi taristu ehitamisse (kuni 10% ruumide üldpinnast). See ei ole otseselt seotud tervisekeskuste investeeringute n-ö põhifookusega, vaid mõte on motiveerida haiglavõrgu haiglaid olema nende projektide puhul taotlejad. Ei ole saladus, et haiglad ei ole üldiselt sellest väga huvitatud olnud, nad on öelnud, et las perearstid tegelevad oma perearstindusega ise. Meie näeme, et paljudes linnades on mõistlik koondada haigla ja tervisekeskus ühte kohta, et tekiks parem sümbioos esmatasandi ja eriarstiabi vahel. Piltlikult öeldes, kui perearst näeb, et patsient on vaja suunata eriarsti juurde ja teha lisauuringuid, siis on eriarstid ja uuringud põhimõtteliselt väga lähedalt kättesaadavad ning inimene võib saada paremat ja komplekssemat teenust. See ongi põhiline põhjus, miks investeeringud ambulatoorse eriarstiabi taristu ehitamisse on mõeldud ainult haiglavõrgu haiglatele. Meie eesmärk ei ole mitte luua kõikide praeguste perearstikeskuste juurde eriarstiabi võimekus, vaid motiveerida haiglavõrgu arengukava haiglaid ehitama enda juurde esmatasandi arstiabi pakkuvaid tervisekeskusi.
Teine küsimus: "Kokku üle Eesti toetatakse 35 tervisekeskuse loomist. Mis kaalutlustel on ette nähtud toetada Tallinnas ja Harjumaal vaid nelja tervisekeskust, kuigi selles piirkonnas elab ligi 590 000 inimest ehk pea pool Eesti elanikkonnast?" Siin on tõenäoliselt olnud teatud möödarääkimine mitmel tasandil. Esiteks, 35 perearstikeskust on absoluutne miinimum. Tegelikult me näeme ette, et rekonstrueeritavaid või ehitatavaid tervisekeskusi tuleb juurde, selle raha eest on võimalik teha neid rohkem. Kui palju neid juurde tuleb, ei oska me veel öelda, sest see sõltub iga konkreetse tervisekeskuse projekti maksumusest.
Nüüd teine pool. Tallinna ja Harjumaale ei ole ette nähtud ainult neli tervisekeskust, see on natuke vale tõlgendus. Lähtuvalt määrusest hindab kõiki taotlusi projektide valiku komisjon ja esimeses ringis oleme pannud paika lihtsalt teatud regionaalse katvuse turvavõrgu. Esimeses ringis oleme hinnanud esitatud projekte selliselt, et Harjumaalt saab kohe investeeringukavasse kuni neli kõrgeima koondhindega projekti ja väiksematest maakondadest igast üks kuni kolm kõrgeima hinnanguga projekti. Mälu järgi ütlen, et Ida-Virumaalt kolm, Tartumaalt kolm, Hiiumaalt üks ja kõikidest ülejäänud maakondadest kaks projekti. Selle esimese n-ö valikusõela mõte on, et igasse maakonda siiski tervisekeskus tuleks. Kui me teeksime üleriigilised pingeread, siis on tõenäosus, et mõni maakond jääb üldse ilma. Kuna me tahame, et iga maakond kindlasti ühe tervisekeskuse saaks, siis me tagamegi esimeses ringis minimaalse hulga: Hiiumaal üks, enamikus maakondades kaks, Tartumaal ja Ida-Virumaal peaks minu mälu järgi olema kolm ning Tallinnas ja Harjumaal neli. See ei tähenda, et Tartumaal ei võiks rohkem olla, et Ida-Virumaal või ka Tallinnas ja Harjumaal ei võiks neid rohkem olla. Ülejäänud projektid valitakse pärast nn maakondade katvuse kriteeriumi täitmist üldise pingerea järgi.
Kolmas küsimus: "Võimalikes taotlejates on tekitanud segadust tingimuste ja nõuete pidev muutmine eelnõude menetlemise käigus (abikõlblikkus, nõuded ruumidele jne). Kas need probleemid on seotud ministeeriumi haldussuutlikkuse, ministrite vahetamise või millegi muuga?" Need ei ole seotud ühegi nimetatud põhjusega. Tegemist on väga suure euromeetmega – nagu ma ütlesin, 85 miljonit euroraha ja kogu projekti maksumus üle 100 miljoni euro. Võrreldava suurusega europrojekte on Eestis üsna vähe, see hõlmab väga paljusid taotlejaid ja taotlejate ring on üsna mitmekesine. Sellest tulenevalt oleme väga-väga pikalt analüüsinud teemat kõikide huvirühmadega ja püüdnud jõuda kompromissini, kuidas meetme eesmärgid saaksid parimal viisil kokku lepitud. Mõistagi on vahepeal liikunud ringi ka mitmed n-ö mustandid, kus on proovitud kokku leppida ühtedes kriteeriumides, siis on aga pärast huvirühmadega läbirääkimist jõutud teiste kriteeriumideni. Usun, et kinnitatud määrus on üsna hea kompromiss. Loomulikult ei saa öelda, et kõik on sellega rahul. Eks haiglad tahaksid ikka rohkem investeerida eriarstiabisse. Perearstidel, kes ei taha olla haiglaga seotud, on selle määruse kontekstis jälle natuke teised soovid. Aga ma arvan, et see tekst, mis on tänaseks kinnitatud, on üsna hea kompromiss.
Kui rääkida tulevikust, siis lähinädalatel kirjutatakse alla ka hindamiskriteeriumid, mille alusel hakatakse projekte hindama, lepitakse kokku, mitu punkti iga kriteeriumi täitmise eest antakse ja kuidas see hindamine käib. Eesmärk on avada taotlusvoor veel sellel aastal. Pärast seda, kui taotlused on esitatud, kinnitab Vabariigi Valitsus järgmisel suvel vastava investeeringute kava ja järgmise aasta lõpul saaks teha esimesed väljamaksed sellest meetmest. Tuletan aga meelde, et tegelikult on selle meetme abikõlblikkus sätestatud tagantjärele 1. jaanuarist 2014, mis tähendab, et mitu projekti on juba töösse läinud, ja nende eest, kui nad edukaks osutuvad, makstakse kompensatsioonisummad ka tagantjärele välja. Nii et liigume selle asjaga edasi. Aitäh!

Küsimused ministrile. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! See, mida praegu tervishoius teie juhtimisel tehakse, näitab selgelt, et maapiirkonnad jäetakse eriarstiabist ilma. Me näeme, kuidas väikestes maahaiglates, maakonnahaiglates vähendatakse väga oluliselt eriarstiabi raha ning see raha suunatakse regionaal- ja keskhaiglatesse. Inimestel tuleb hakata arsti juures käima väga kaugel, kusjuures sõiduraha ei maksta. Meil komisjonis ei ole sel teemal räägitud, ei räägitud ka riigieelarve puhul, aga lehtedest me loeme, kui palju vähendatakse seda raha näiteks Rakvere haiglas, Rapla haiglas jne. Kas te peate tõesti oluliseks, et väikesed haiglad saavad hooldushaiglateks ja eriarstiabi tuleb käia saamas linnas? Miks te vähendate arstiabi, just nimelt eriarstiabi kättesaadavust?

Aitäh! Ei vasta tõele, et tervishoiuteenuste kättesaadavus väheneb. Nagu ma just ütlesin, on tervisekeskuste projekti eesmärk parandada arstiabi kättesaadavust maapiirkondades, sh tugevdada ka perearsti meeskondasid. Jah, ma kuulen seda sõna "eriarstiabi", te ei pea seda viis korda ütlema. Teil tasub ka ehk natuke kuulata, mida minister räägib, siis võib-olla saate asja selgeks. Tervisekeskuste projekti eesmärk on regionaalse katvuse parandamine, sh ka teenuste osas, mida praegu ei ole võimalik perearsti, üldarstiabi kaudu saada. Eesmärk on tugevdada tulevikus neid meeskondi selliselt, et teenuste valik suureneks ja kvaliteet paraneks.
Mis puudutab eriarstiabi kättesaadavust üldhaiglates, siis te viitate siin ühele üldhaiglate saadetud kirjale. Eesti elanikkond kahaneb, eriti kahjuks maapiirkondades, ja sellest tõsiasjast tulenevalt on loomulikult võetud tarvitusele ka vastavad tervishoiupoliitilised meetmed. Nende meetmete eesmärk on koondada keerulisemad erialad ja juhtumid, sh ka keerulist ja kallist tervishoiu infrastruktuuri nõudvad erialad, keskhaiglatesse ja regionaalsetesse pädevuskeskustesse. Küsimus ei ole ainult rahas, see on ka teenuse kvaliteedi küsimus. Teame ju väga hästi, et juhul kui arst töötab näiteks poole koormusega, ei tee aastas nii palju protseduure, siis see mõjutab kindlasti – arstid teavad seda väga hästi – ka arstide endi kompetentsust. Seepärast on liigutud sinnapoole, et neid teenuseid, mida on vaja kohapeal osutada, kohapeal ka osutatakse. Nagu ma ütlesin, esmatasandi teenusepaketti laiendatakse – see on selgelt nende investeeringute eesmärk. Mõned keerulisemad erialad koonduvadki seetõttu tõepoolest suurematesse keskustesse.
Mis puudutab haigekassa väljasaadetud kirju, et hakata kokku leppima järgmiste aastate lepingumahtusid ja ravijuhtusid, siis see protsess käib. Loomulikult tähendab see seda, et mõnes haiglas mõnel erialal ravijuhtumite hulk väheneb, aga eriarstiabi maht tervikuna ei vähene. Nii et tervishoiuteenuste kättesaadavus jääb sisuliselt samaks. See protsess veel käib, aga minu info kohaselt ja haigekassa kinnitusel puudutab muudatus, mis on välja pakutud, ainult 1% kõikidest üldhaiglate ravijuhtudest. Sellisena ei saa seda muudatust kuidagi väga radikaalseks pidada.
Teisest küljest on eriarstiabi regionaalne kättesaadavus pikemas plaanis loomulikult tõsine küsimus ja on selge, et me vajame siin natuke pikemat vaadet kui järgmine või ülejärgmine aasta. Ministeerium töötabki sellega, et tagada regionaalse eriarstiabi kättesaadavus ka 2018. aasta järgselt, kui praegune haiglavõrgu arengukava lõpeb. Siin on tõesti vaja teha olulisi poliitilisi valikuid, sest me teame, et mõnes haiglas on näiteks sünnituste arv langenud juba alla kriitilise piiri, mis ei ole ainult rahaküsimus, vaid on ka arstide pädevuse küsimus. Neid valikuid tuleb tulevikus kindlasti teha ja selles suunas me töötame, et leppida regionaalse arstiabi kättesaadavuse põhimõtetes kokku ka tulevikuperspektiivi silmas pidades.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Hea minister! Ma luban, et kuulan teid tähelepanelikult, ei katkesta ja pean meeles iga tõesõna, mis te kantslist kuulutate, sest seda ootavad ka paljud Eesti inimesed. Inimesi suurt ei huvita teie vahvad arengukavad ega haigekassa vaidlused, neid huvitab eriarstiabi kättesaadavus. Ja mingeid erilisi positiivseid perspektiive siin ei ole. Ma saan aru, et te üritate suunata rahvast eriarstide juurest rohkem perearstide juurde, seda kas või selle uue korraga, mille järgi saatekirja nõutakse ka nendel erialadel, kus seda varem ei nõutud. Ega sellega, kui eriarstiabi järjekorrast liigutakse perearsti järjekorda, inimeste arv ju ei muutu. Nii et loomulikult pikeneb järjekord perearstide juurde. Mis sellega peale hakata? Või te saate kinnitada, et patsiendid ei pea perearsti järjekorras ootama, saavad vahepeal järsku terveks?

Aitäh! Kui perearstide järjekorrast rääkida, siis on tõepoolest mõned omavalitsused, mõned vallad, kus perearstiabi kättesaadavusega on probleeme. Tuleneb see eeskätt sellest, et osale nimistutele ei ole perearste leitud. Lühiajaliselt on asi lahendatud nii, et keegi asendab puuduvaid arste. Pikemas vaates on see aga teema, millega riigi tervishoiupoliitika peab tegelema, et tagada perearstide järelkasv. Esmatasandi tervishoiuteenuste kättesaadavus on üldiselt üsna hea, need on piirkondlikult kättesaadavad. Konsultatsioonile saamise aeg on küll perearstiti erinev, aga üldiselt ei pea kunagi ootama üle paari päeva. Mis puudutab tervisekeskuste projekte, siis nagu te väga hästi teate ka seoses selle teise eelnõuga, mis on sotsiaalkomisjoni ja Riigikogu menetluses, me püüame perearstide meeskondi tugevdada, perearsti koormust natuke vähendada ja anda osa ülesandeid näiteks pereõele. Ka püüame täiendada perearstide meeskondi spetsialistidega, luua spetsialistide kohti. Väljatöötamisel on perearstide, üldarstiabi rahastamise mudel, et teenus oleks tõepoolest kättesaadav ja kvaliteetne.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma küsin sellise küsimuse. Kui perearstikeskus asub eraettevõtja pinnal, kas siis on võimalik eraomanikult see kinnistu või hoone ära osta või tuleb sinna kõrvale ehitada uus perearstikeskus?

Üks kriteerium tervisekeskuse projektide puhul on olemasolevate tervishoiu infrastruktuuriobjektide dubleerimise vältimine. Üldiselt tahaksime seda tugevdamist näha nii, et praegused teenuse osutajad esitaksid ise taotluse. Kui nad seda ei tee, siis lisataotlused tuleksid ainult juhul, kui teenusevajadus on tõepoolest suurem. Ehk siis me soovime, et praeguste keskuste kõrvale ei tekitataks lihtsalt järgmist juurde, vaid perearstid koonduksid suurematesse tervisekeskustesse. Mälu järgi ütlen, et üle pooltel perearstidel on praegu üksikpraksis, perearstide koostööd suuremates meeskondades on kaunis vähe. Meetme eesmärk on tuua mitu nimistut kokku. Selleks, et kõnealusest meetmest raha taotleda, on kindlad tingimused: väiksemates kohtades on vaja vähemasti kolme perearsti ühistaotlust, suuremates linnades, näiteks Tallinnas, vähemalt kuue perearsti ühistaotlust. Võtame näiteks Narva linna, kus on umbes kümme perearsti. Üldjuhul on nende vastuvõturuumid kortermaja esimesel korrusel. Mõte on, et need kümme perearsti tuleksid kokku, taotleksid endale ühe tervisekeskuse ehitamise raha ja osutaksid siis teenuseid üheskoos. Eesmärk on vähendada killustumist ja samal ajal mitte dubleerida neid struktuure, mis juba on olemas.

Artur Talvik, palun!

Hea esimees! Hea minister! Eelmise vastuse jätkuks tahaks küsida selle kohta, et teadaolevalt on palju perearste, kes on tänase seisuga oma praksisesse päris korralikult investeerinud. Mismoodi on plaanis neid perearste suurematesse gruppidesse meelitada? Ja mis juhtub siis, kui näiteks perearstid ütlevad, et nad ei taha haigla alluvuses, haigla juhtimise all oleva keskuse liikmeks saada? Kas on mingisugused sunnimehhanismid, motivatsioonipaketid või mida sel juhul tehakse?

Põhimõtteliselt otsustab lõpuks perearst, kas ta soovib selles projektis osaleda või mitte. Kui mõni haigla soovib näiteks taotleda projektist raha tervisekeskuse rajamiseks, siis ta peab ette näitama eellepingud perearstidega, kes on valmis oma nimistuga sinna tööle tulema. Perearstidel on õigus otsustada, kas nad soovivad selles projektis osaleda või soovivad nad oma teenust pakkuda täpselt samamoodi, nagu nad seda siiani on teinud. Kui aga on perearstikeskus, kus juba töötab näiteks kümme arsti koos – ma ei hakka konkreetseid nimesid nimetama –, ja nad tahavad veel kümme perearsti juurde tuua, siis põhimõtteliselt võib see keskus taotleda lisaraha olemasoleva infrastruktuuri laiendamiseks. Nii et me ei ole seda ringi piiranud. Selle taotluse võivad esitada kohalikud omavalitsused, võivad esitada haiglad ja võivad esitada ka praegused tervishoiuteenuse pakkujad.

Monika Haukanõmm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Enne, kui te hakkasite konkreetselt küsimustele vastama, tegite üldise sissejuhatuse ja ütlesite sellise lause, et Eesti inimesed on eriarsti usku ja valmis sõitma kas või kaugemale, näiteks külast linna, et seda teenust saada. Miks see nii on? Kas riik on teinud kuskil ränga vea, sest esmatasandi perearstisüsteem on ju kogu tervishoiusüsteemi vundament? Millest see siis ikkagi tuleb, kas meie inimesed ei usalda perearste või on siin mingi muu probleem? Ma muidugi eeldan, et siin on küsimus ka erinevates rahastamismudelites, aga te olete kindlasti asja rohkem analüüsinud, enne kui te sellise väite välja ütlesite.

Eks põhjuseid on siin mitu. Üks on kindlasti ajalooline põhjus, et perearstiteenus on veel väga paljude inimeste jaoks selline, ma ei teagi, kuidas seda viisakalt öelda, üsna lihtne tervishoiuteenus. Teisisõnu, et sealt saab mingisuguse lihtsa konsultatsiooni, aga tegelikult lahendab probleemi ikka n-ö päris arst. Väga paljud inimesed ju, mis seal salata, suhtuvad perearstidesse niimoodi, et lähen võtan sealt saatekirja ära ja siis lähen päris arsti juurde, et ega ma ei tahagi, et tema mind kuidagi ravima hakkaks, tahaks ikka sinna päris arsti juurde saada. Eks mõneti on see arusaadav – oma tervis on kõige kallim ja kui on mingisugune tervisehäda, siis loomulikult tahab igaüks saada kõige paremat võimalikku tervishoiuteenust üldse. Ja inimesed paraku usuvad, et kõige parem tervishoiuteenus üldse on ikka see, mida saab haiglas töötavalt spetsialistilt, mitte perearstikeskusest.
Samas ma arvan, et meie perearstisüsteem, mida on pikalt arendatud, on ühiskonnas kindlasti usaldust oluliselt juurde võitnud. Päris eesmärgini me ei ole aga veel jõudnud. Suur hulk inimesi arvab jätkuvalt, et esmatasandil saab haiguslehe ja saatekirja, aga päris abi saab ikka ainult haiglast. Ma arvan, et see on perearstide ja nende inimeste suhtes, kes koos temaga töötavad, väga ebaõiglane. Me oleme ju täiesti teadlikult koolitanud uusi perearste eraldi erialal just selleks, et nad võiksid esmatasandi teenust osutada. Siin on riigil kindlasti vaja natuke sekkuda, et esmatasandil oleks võimalik rohkem inimeste muresid lahendada ja et perearstidel oleks ka rohkem õigusi. Ma usun, et usaldus esmatasandi vastu on kasvamas, aga siin on kindlasti veel arenguruumi. Kui me vaatame statistikat, siis üldiselt inimesed kipuvad liiga palju eriarsti juurde. Eriarstid ise ütlevad, et nende poole pöördutakse tihti asjadega, millega ei peaks üldse arsti juurde minema, aga samas on väga palju ka selliseid muresid, mida perearst suudab väga edukalt ära lahendada, ilma eriarsti väärtuslikku aega kulutamata.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Ma jätkan eelmist küsimust eriarstiabi poole pealt. Äkki te selgitate lähemalt, millised on need keerukamad eriarstiabi harud, mida te koondate suurematesse keskustesse, eeldatavalt Tallinna ja Tartusse. Ja kui te eespool ütlesite, et eriastiabi lepingu muudatused on üsna marginaalsed, kas te siis lükkate ümber ajakirjanduses esitatud väite, et maakonnahaiglad on meil muutumas hooldushaiglateks, hooldusasutusteks?

Jah, lükkan ümber selles mõttes, et muudatused on kindlasti reaalsed, keegi ei väida, et haigekassa ei oleks sellist ettepanekut teinud. Aga esiteks ei saa neid nimetada ülemäära radikaalseteks ja teisest küljest lähtuvad nad pikemaajalistest tervishoiupoliitilistest suundadest. Mis puudutab üldhaiglate muret – ma viitasin sellele ka ühes varasemas vastuses –, siis nende mure on minu jaoks mõistetav selles kontekstis, et paljudel maakonnahaiglatel puudub praegu kindlus selles, missugune on nende tulevikuroll, millised erialad neile pikemas plaanis jäävad. Kui rääkida konkreetsematest näidetest, siis mõne haigla juhid saavad väga täpselt aru, et jah, tõepoolest, mõned erialad liiguvad näiteks Tartu Ülikooli Kliinikumi või Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse. See on üldiselt arusaadav trend, mille taga on eeskätt see, et tipptasemel tervishoiuspetsialiste on meil lihtsalt puudu ja kahjuks ei ole meil seda inimressurssi niimoodi laiali laotada. Peale selle, nagu ma ütlesin, nende teenuste osutamisel on keerukas meditsiini infrastruktuur. Haiglajuhid ütlevad, et riik võiks põhimõtteliselt kokku leppida ja öelda, millised on need erialad, mis näiteks ka kümne aasta pärast ühes või teises maakonnahaiglas alles on, et siis nad oskavad ka otsida vastavaid spetsialiste, arendada just nimelt neid arstimeeskondasid, kes osutavad pikemas vaates vajalikke teenuseid. Nad peavad ka arvestama, et olukorras, kus maakonnahaiglate arstide keskmine vanus kasvab ja ühel hetkel hakkavad nad pensionile minema, tuleb nende asemele uued inimesed otsida. Ma arvan, et seda pikemaajalise kindlustunde puudumist saabki riik leevendada sellega, et me lepime kokku, milline on teenuste miinimum, mis maakonnahaiglatesse jääb. See on natuke samasugune asi, mis on mulle tuttav oma eelmisest ametist haridusministrina. Üldiselt saavad koolijuhid ja vallajuhid aru, et koolivõrk peab kokku tõmbuma, demograafiline trend lihtsalt on selline, aga oodatakse, et lõpuks lepitaks kokku see n-ö miinimumstrandard, sest siis osataks ka pikema aja peale plaane teha. Kui iga aasta võetakse natukene ära, siis see ei ole väga tulevikku vaatav strateegiline juhtimine. Selle pikemaajalise vaate kujundamisega ministeerium praegu tegelebki.
Mis puudutab keerukamaid erialasid, siis ma võin, lugupeetud Riigikogu liige Andres Herkel, nendest teiega hiljem rääkida. Siin on poolteist lehekülge üsna spetsiifilist meditsiinilist teksti, ma ei hakka seda vahest siit puldist ette lugema.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, härra esimees! Lugupeetud minister! Küsin olukorra kohta, kui perearst otsustab liituda tervisekeskusega ja läheb koos oma nimistuga maalt või väikesest asulast ära. Kuidas siis paraneb selle inimese olukord, kellel enne oli võib-olla viie kilomeetri pikkune tee, et arsti juurde jõuda, aga edaspidi on uue perearstini hoopis 20–30 kilomeetrit?

Esiteks, kui te vaatate sellist dokumenti nagu määruse "Esmatasandi tervisekeskuste kaasajastamine" lisa 1 – Riigi Teatajas on see avaldatud –, siis seal on ära toodud esmatasandi tervishoiu tõmbekeskused. Neid on terve hunnik, ma peast ei ütle, mitu tükki täpselt. Need on siis kohad, kuhu selle meetme rahadest võib tervisekeskusi rajada. See ei puuduta mitte ainult maakonnakeskusi, vaid ka väga paljusid väiksemaid kohti, nn kohalikke tõmbekeskusi. Me võimaldame rajada ka maakonna tervisekeskuse filiaale. Põhimõtteliselt me vaatame omavalitsuste ja maakondade kaupa, kuhu tervisekeskus võiks tulla. Ma arvan, et rääkida esmatasandi teenuse kättesaadavuse vähenemisest selles kontekstis ei maksa, sest me tõesti näeme, et tervisekeskusi võiks tekkida üsna suur hulk. Teiseks – võib-olla ei tulnud see enne minu jutust päris täpselt välja – on perearstidel võimalik taotleda tervisekeskuste meetme kaudu raha infrastruktuuri ajakohastamiseks. See ei ole kohustus, seda ei pea tegema, nad võivad jätkata oma teenuse osutamist täpselt nii, nagu nad seda seni on teinud. Ja lõpuks on perearstide nimistud siiski valdavalt omavalitsuspõhised. Nii et esmatasandi tervishoiuteenuse kättesaadavus nende investeeringute tõttu kindlasti ei vähene.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Korraks käis teie vastustest läbi mure selle pärast, et perearste maapiirkondadesse hästi ei jätku. Rääkisite ka vajadusest teha tööd, et perearstid ikka maale tuleksid. Kuidas teie arvates tuleks motiveerida perearste maale tulema, just nimelt pikas perspektiivis? See mure on tõesti kõikides maakondades.

See on muidugi laiem probleem. Meil on perearste lihtsalt puudu. Põhiline põhjus on see, et arstitudengite spetsialiseeriumisel ei ole perearsti eriala olnud kuigi populaarne, on mindud erialadele, mis on noorte inimeste jaoks atraktiivsemad – tahetakse olla n-ö päris arst päris haiglas. See on natuke seotud sellesama mentaliteediga, et perearst ei ole ikka päris arst. Olukord on veidi muutumas, aga siin on vaja veel tööd teha. Oleme arutanud neid küsimusi ka perearstide seltsiga ja püüame selles osas edasi liikuda, et riik toetaks noori, kes valivad perearsti eriala. Näiteks on perearstid omalt poolt pakkunud välja idee, et põhimõtteliselt võiks luua n-ö mentorlusprogrammi, mida nad nimetavad noorte perearstide inkubatsiooniprogrammiks. See tähendaks, et töötav perearst, kes näeb, et näiteks viie aasta pärast soovib ta pensionile minna, võtab enda kõrvale noore perearsti, perearstiks õppiva tundengi, koolitab ta välja ja annab siis oma nimistu talle üle. Nii tekiks selline loomulik üleandmise protsess. Praegu, kui sellist süsteemi ei ole, vabaneb perearsti nimistu siis, kui vana perearst on ära läinud. Ta läheb ära, nimistu on vaba, aga kedagi sinna panna ei ole. Kui me suudaksime neid muutusi natuke pikemalt ette planeerida, näha, et siit on perearst ära minemas ja siit on perearst ära minemas, siis saaks vabaneva nimistu peale hakata juba n-ö üles kasvatama uut perearsti. See tagaks sujuvama ülemineku ja aitaks leevendada ka perearstide vähesust. Kindlasti teeb perearstinduse kui esmatasandi arstiabi tudengite jaoks atraktiivsemaks ka see, kui perearstide meeskond muutub tugevamaks ja suuremaks. Ei ole enam nii, et istud üksinda oma kabinetis ja võtad ükskõik mis haiguste ja kaebustega kõiki vastu, vaid sul on oma meeskond, sul on teised perearstid, kellega on võimalik asju arutada. On pereõde, kellel on oma selged õigused, lisaks on veel meeskonnas näiteks ämmaemand, füsioterapeut jne. Nii et pingutame selle nimel. Aga mis siin salata, lähiaastatel on suur hulk perearste pensionile suundumas ja kindlasti on kõikidele nendele asendajate leidmine üsna tõsine väljakutse.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu küsimus on veidi üldisem ja puudutab ilmselt kaugemat tulevikku. Ma pean silmas maakonnahaiglate tulevikku. Sellest, et teatud eriarstiabi võib liikuda Tallinna ja Tartusse, te rääkisite, aga küsimus on haiglate võrgustumises, mis on ju alanud, ja maakonnahaiglate tulevikus. Kas te oskate öelda, kas ja millise tempoga see võrgustumine tulevikus jätkub? Kui jõuliselt haigekassa seda suunab ja kas lisaks eriarstiabialasele koostööle võib oodata ka maakonnahaiglate omandivormi muutumist? Ja kuidas sellesse võrgustumise konteksti üldse mahub Tallinna uue haigla rajamine? Kas te oskate seda teemat natukene laiemalt avada?

Aitäh! Võrgustumise protsess on tõepoolest alanud. Mõned konkreetsed võrgustumise näited on selles mõttes juba olemas, et mitu haiglat on vastavate pädevuskeskustega võrgustatud. Riik on nende omavahelist koostööd seni võib-olla natuke vähe juhtinud. Me oleme küll suurtele pädevuskeskustele, Põhja-Eesti Regionaalhaiglale ja Tartu Ülikooli Kliinikumile öelnud, et võtke need üldhaiglad oma hõlma alla, aidake neil kvaliteetsemat teenust osutada, sh ka näiteks spetsialiste vahetada, leppige jaotus omavahel kokku. Riik on andnud ka natukene investeeringuraha, et võrgustumine sujuvamalt läheks, aga võib-olla ei ole võrgustamisprotsessi siiani tervishoiupoliitiliselt siiski piisavalt juhitud. Sotsiaalministeeriumis on alustatud üht protsessi, kus me püüame koostöös lugupeetud küsijale hästi tuntud Viljandi haiglaga jõuda kokkuleppele ja sõnastada omaniku ehk riigi ootused, mida konkreetsed haiglad võiksid teha, kuidas ja koostöös kellega nad võiksid teenuseid osutada. Tulevikus me tahame võrgustusmisprotsessi natukene rohkem juhtida sel teel, et riik tuleb kolmanda osapoolena n-ö võrgustaja ja võrgustatava juurde ja püüab kokku leppida selles, mismoodi koostöö täpselt hakkab välja nägema. Eesmärk on tagada kindlasti arstiabi kvaliteedi paranemine ja parem koostöö keskuste vahel. Aga tõsi ta on, et praegu on jäetud suurte haiglate otsustada, kuidas neid asju paremini korraldada. Kiiret selle protsessiga ei ole, riik ega haigekassa seda otseselt ei survesta, aga haiglad ise, ka üldhaiglad näevad, et koostöökohta siin on. Kas see nõuab juriidilise vormi muutmist või lihtsalt esindust näiteks nõukogu tasemel või midagi muud sellist – eks siin on erinevad võimalused ja kõik sõltub konkreetsest juhtumist. Aga üldiselt on üldhaiglad ise aru saanud, et koostöö suurte haiglatega on nende endi huvides, sealt on näiteks võimalik tuua arste maakonnahaiglasse mingit protseduuri tegema jne.
Nii et protsess on liikumas selles suunas, et kaks pädevuskeskust võtavad Eesti tervishoiu lipulaevadena suurema vastutuse, eriti keerukamate erialade puhul. Nad on seda siiani teinud, eks neil ongi rohkem vastutust olnud, aga tulevikus aitavad nad ka üldhaiglatel kvaliteetsemat teenust osutada. Ent iga juhtum on erinev ja see eeldab loomulikult mõlema haigla mõistlikku koostööd. Kunstlikult ei ole seda võimalik teha. Mõne haiglaga on kokkulepe saavutatud, näiteks Rapla ja Võru haiglaga, ja mitme haiglaga käivad läbirääkimised.

Peeter Ernits, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Kuidas see pilt nende 35 tervisekeskusega läheb kokku käimasoleva või plaanitava haldusreformiga? Tõmbekeskusest ma praegu ei räägi.

Ma vastaksin enne veel Helir-Valdor Seederi teisele küsimusele, mis puudutas Tallinna haiglavõrku. Ajaloolistel põhjustel on välja kujunenud niimoodi, et Tallinnas on üks regionaalhaigla ja kaks keskhaiglat. Iseenesest ei ole küll mingit põhjust, miks Tallinnas ei võiks olla ainult üks keskhaigla, need kaks võiks täitsa ühendada. Selles, et Tallinn plaanib endale uue haigla ehitada, ei ole riigi seisukohast mingit probleemi, võib ehitada. Eraldi haiglate pidamine Tallinnas on mõnes aspektis olnud mõistlik, aga suures plaanis on see toonud kaasa üsna mõttetu konkurentsi. Vastavalt haigekassa teenustele püütakse konkureerida üksteistega teatud protseduuride ja erialade väljaarendamisel. Isegi täiesti nullist on hakatud arendama mingeid erialasid, mis tegelikult on linna teises otsas olemas. See ei ole väga mõistlik. Üldiselt ei ole aga Tallinna tasemel konkurents eriarstiabis küll see asi, mida riik peaks rahaliselt ülemäära motiveerima. Siiani on sellel lastud vabalt minna – igaüks võib osta endale mis tahes aparaate, mida ta tahab, ja hakata arendama täiesti uusi teenuseid, mida ta siiani ei ole pakkunud. Eks Eesti mure on aga selles, et tippspetsialistide hulk, olgu onkoloogias või kardioloogias, on väga piiratud. Kui me seda väga piiratud inimressurssi hakkame veel killustama kolme haigla vahel, siis tervishoiuteenuse kvaliteet sellest ei parane. Tallinnas võiks pikemas plaanis küll haiglate koondamist ette näha.
Nüüd jätsin Peeter Ernitsa küsimusele vastamata.

Palun mikrofon uuesti Peeter Ernitsale!

Ei, ma mäletan küsimust. Haldusreformi kontekstis mainitud lisas 1 oleme ära toonud need kohad, kus tervisekeskusi võib rajada euroraha toel. Need on välja arvutatud uuringu järgi. Siin taga on üks Tartu Ülikooli uuring, kus siis Terviseameti ja Sotsiaalministeeriumi kalkulatsioonide järgi on arvestatud patsientide hulka konkreetses piirkonnas, nende liikumist ja kõike muud. Üldiselt kipub see enam-vähem kokku minema haldusreformi kontseptsiooniga. Esimene prioriteet on maakonnakeskused ja siis on igas maakonnas veel  kaks-kolm tõmbekeskust, n-ö teise taseme tõmbekeskust, kuhu tervisekeskusi rajatakse. Ütleme, Valgamaal me näeme ette, et on kolm tõmbekeskust: Valga, Tõrva ja Otepää. Kui me võtame haldusreformi konteksti, siis kohalikud inimesed ütlevad, et kui haldusreform peaks tulema, oleks Valgamaal mõistlik teha kolm omavalitsust: Valga, Tõrva ja Otepää.

Helmen Kütt, palun!

Tänan, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt suur ja sügav tunnustus perearstidele, kes teevad seda rasket ja väga ilusat tööd! Ma olen üpris veendunud, et väga paljud Eesti inimesed saavad abi kõigepealt just perearstilt ja alles siis tulevad järgmised etapid. Pigem on probleemiks see, et tihti pöördutakse erakorralise meditsiini osakonna poole ka siis, kui ei oleks põhjust sinna minna. Selle reformi eesmärk on just perearstide baasi tugevdada. Küsimus on aga nn lähtetoetuse kohta perearstidele, kes asuvad tööle maapiirkonda. Ma ei eelda, et te teate peast, kui paljud perearstid on seda toetust kasutanud, aga järsku te saadate mulle need andmed. Oleks huvitav teada, kuidas seda toetust on kasutatud, sellepärast et nüüd rakendatakse sama meedet ka apteekritele.

Nagu te õigesti ennustasite, ei tea ma neid arve peast, aga kindlasti uurin välja ja edastan teile.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Saan aru, et tervisekeskuste loomisel on põhitegija perearst. Ma usun, et linnades ja maakondades on nende keskuste loomine erinev, suhted on erinevad. Lugesin üle, Narvas on 41 perearsti ning nendel ja ka teistel perearstidel on võetud suured pangalaenud, et korrastada oma töökohta. Seepärast ei tahagi paljud minna tööle perearstikeskusesse. Siin on see probleem, et pead vahetama oma tööruume ja minema uude kohta, aga nad peavad ju tagastama raha, mis on pangast laenatud. Missugune on ministri sõnum nendele, kes ei taha just selle pärast minna tööle tervisekeskusesse? Ja linnades on ka olukordi, kus me ei leia kuut perearsti, et luua tervisekeskus.

Üldiselt on siiski suurtes linnades, nagu on Kohtla-Järve ja Narva, kuue perearsti koondumine kõigi perearstide hulgast, kes seal töötavad – kuus on miinimum, tegelikult tahaks, et neid rohkem oleks –, kindlasti reaalne. Ma olen ka nende perearstidega suhelnud. Loomulikult on inimesi, kes on sellele plaanile üleüldse vastu, mõned tahavadki üksinda oma korteris patsiente vastu võtta. Nendele on sõnum väga lihtne: tehke seda edasi, kui te nii soovite, aga euroraha infrastruktuuri objektide ajakohastamiseks siis ei saa. Riigi huvi on selgelt killustamist vähendada ja sellest tulenevalt püüame meie igatpidi, ka rahastamise kaudu, siiski motiveerida perearste koonduma. Kindlasti on juhtumeid, kus perearstid juba teatud määral teevad koostööd või on tõesti ka oma ruume renoveerinud. Sel juhul nad tõenäoliselt ei ole uuest meetmest huvitatud ja võivadki vanamoodi jätkata. Aga nagu ma viitasin, ka need, kes on juba mingitesse gruppidesse koondunud – näiteks viis perearsti töötavad koos –, saavad sel juhul, kui nad veel arste juurde võtavad, ikkagi sellest meetmest raha taotleda, et oma praegust infrastruktuuribaasi laiendada.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Härra minister! Plaanis on luua 35 perearstikeskust. Kas ma sain õigesti aru, et need tulevad haiglate juurde? Ja siis on selline küsimus: kas seal on plaanitud suurendada ka taastusravi võimalusi? Ma olen seda meelt, et kui teha korralikku taastusravi, siis väheneb perearstide ja ka erialaarstide külastatavus. Kas see küsimus on arusaadav?

Aitäh! Rõhutan veel kord üle, et 35 tervisekeskust on miinimum. See on see, mida me igal juhul peame selle meetmega saavutama – 35 rekonstrueeritud või ehitatud tervisekeskust. Tõenäoliselt tuleb neid rohkem, kõik sõltub projektide lõplikust maksumusest. Mitte kõik neist ei tule haiglate juurde. Meil ei ole nii palju maakondi ja seetõttu ei ole ka nii palju maakonnahaiglaid, et see arv täis tuleks. Aga me tahaksime küll, et mõni maakonnahaigla või keskhaigla võtaks siiski ka ühe tervisekeskuse projekti enda vedada. See soodustaks igati eriarstiabi ja esmatasandi arstiabi sümbioosi.
Mis puudutab teenuseid, siis mainitud määruse § 2 lõikes 6 on toodud esmatasandi tervishoiuteenuseid toetavad teenused, st meil on selles uues paketis kokku lepitud esmatasanditeenused. Kohustuslikud põhiteenused on, esiteks, üldarstiabi- ehk perearstiteenus, teiseks, koduõendusteenus, kolmandaks, ämmaemanda iseseisva vastuvõtu teenus ja, neljandaks, füsioteraapiateenus. Teisesed teenused ehk need teenused, mida võib osutada ja mille osutamise eest saab taotlemisel ka lisapunkte, on apteegiteenus, hambaraviteenus, psühholoogilise nõustamise või vaimse tervise õe teenus, töötervishoiuteenus, sotsiaalnõustamise teenus ja koolitervishoiu teenus. Peale selle on esmatasandi tervishoiuteenuseid toetavad teenused: ambulatoorne eriarstiabiteenus (sisehaigused, üldkirurgia, oftalmoloogia, günekoloogia, psühhiaatria, otorinolarüngoloogia, dermatoveneroloogia ja taastusravi), rehabilitatsiooniteenus ning proteeside, ortopeediliste ja muude abivahendite andmise teenus. Nii et tegelikult tahaksime, et nendes tervisekeskustes, mis on haiglatega seotud, oleks seda sümbioosi ka taastusravis rohkem. Pikem vaade ei puuduta aga isegi mitte seda konkreetset meedet, vaid me tahame, et perearstid tegeleksid patsientide eriarstijärgse jälgimisega palju tõhusamalt. Kui praegu saab insuldihaige oma eriarstiabi kätte haiglas ja seejärel läheb eraldi taastusraviteenust saama, siis edaspidi võtaksid perearstid n-ö tugevama kontrolli enda kanda. Tänane seis on kahjuks see, et väga paljud nendest pärast seda, kui nad on teinud läbi nii taastusravi- kui ka eriarstiabikuuri, perearstile ennast enam ei näita. Mis nendega seal kodus toimub, seda me väga hästi ei tea. Nii et pikemas vaates tahaksime näha patsiendikeskset terviklikku lähenemist, kus perearst on see, kes tegelikult vastutab inimese üldise tervisliku heaolu eest. Vajaduse korral suunab ta patsiendi eriarsti juurde, taastusravisse jne, aga perearst on see, kes juhtumit koordineerib, inimene peaks olema algusest lõpuni tema jälgimise all. See nõuab natukene veel tööd, sh kindlasti ka rahastamismudelit, et patsiendikeskset juhtumikorraldust paremini juurutada. Kõik tervishoiu osapooled saavad aru, et seda on vaja, aga süsteem vajab veel täiustamist.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud minister! Te ütlesite õigesti, et maakonnahaiglad ootavad otsust selle kohta, millised erialad jäävad nende pädevusse ja millised erialaarstid koondatakse Rakvere haiglasse või mõnda teise maakonnahaiglasse. Kes seda siis otsustab? Ja kui me asjale niimoodi läheneme, kas see on siis ikkagi kooskõlas meie sooviga kindlustada erialaarstide kättesaadavus kõigile Eesti inimestele? Kes otsustab ja kas see on pika perspektiiviga otsus?

Aitäh! Sotsiaalministeerium on haiglavõrgu arengukava haiglate järgmise 15 aasta arengu kokkuleppimiseks moodustanud töögrupi, kuhu kuuluvad Eesti Haigekassa, Tartu Ülikooli tervishoiu instituudi, Maailma Terviseorganisatsiooni ja Eesti Haiglate Liidu nimetatud piirkondlike, kesk- ja üldhaiglate esindajad. Nii et töö selles suunas käib. Üldhaiglatel, keskhaiglatel ja regionaalhaiglatel on erinev vastutus. Sisuliselt on kokku lepitud erialad, mida iga osapool või siis haigla liik peab tagama. Juba praegu on regionaalhaiglatel oluliselt suurem vastutus kui üldhaiglatel näiteks valveringide tagamisel, keerulisemate protseduuride puhul, olgu need siis kardioloogias, neurokirurgias vms. Üldhaiglatel kohustust neid asju teha ei ole. Olukord on praegu lihtsalt selline, et väga paljud üldhaiglad osutavad haigekassa ja riigi fikseeritud miinimumist enam eriarstiabiteenuseid, sest neil on vanast ajast selleks spetsialistid olemas, nad on neid teenuseid alati osutanud ja osutavad siiamaani. See protsess on aja jooksul kulgenud nii, et osa arste on läinud pensionile, haiglatel on kadunud võimekus mõnel erialal tervishoiuteenust osutada või on arstide koormus sellel erialal jäänud väga väikeseks. Ka praegune üldarstiabi lepingute ülevaatamine puudutab neid erialasid, kus arstil on näiteks pool koormust, tal ei tule oma patsientide pealt selles piirkonnas täiskoormust kokku. Seepärast kokku lepitud miinimum, et peaks olema kaheksa eriala. Peast ma neid ei ütle, kuskil on nad kirjas, võin pärast järele vaadata. Neid rahastatakse jätkuvalt. Täiendavate teenuste puhul, mida mõned haiglad on pakkunud rohkem, mõned vähem, vaadatakse iga aasta teatud ravijuhud üle. See on kindlasti tekitanud ka küsimusi, et mis siis tulevik toob. Ma arvan, et põhimõtteliselt tuleks need küsimused kokku leppida pikemas tervishoiupoliitilises vaates. Ja nagu ma ütlesin, asjaomane töörühm püüab selle vaate kokku leppida.

Vilja Savisaar-Toomast, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea minister! Tahan ka küsida selle loodava või plaanitava Tallinna haigla kohta. Kas ministril ja ministeeriumil on arusaam, millisel tasemel võiks see haigla tulla? Kas ta jääb keskhaigla tasemele või te jagate minu mõtet, et Tallinna-suuruses linnas peaks olema kaks kõrgema astme haiglat? Nendes võiks olla ka dubleeritavaid erialasid, sest kahte sünnitusmaja on Tallinna-suurusele linnale kindlasti vaja. Kas ministeerium selle teemaga on üldse tegelnud või mõeldakse, et las toimetavad ise? Aga me teame ju, et see on seotud haigekassa raha jagamisega ja tegelikult peaks ministeeriumil olema oma sõna sellel teemal öelda.

Ma arvan, et kahest regionaalhaiglast Eestis ehk Tartu Ülikooli Kliinikumist ja Põhja-Eesti Regionaalhaiglast on küll. See tähendab siis vastutust kõige keerulisemate erialade ja juhtumite eest. Siin ei ole asi tegelikult rahas, küsimus on inimeste pädevuses. Praegu on tippspetsialiste kahes haiglas ja meil ei ole mõtet seda inimressurssi killustada. Me hoiame tippspetsialiste seal, kus me saame nende ressurssi kõige paremini ära kasutada. Ei ole mõtet hakata dubleerima neid erialasid teistes haiglates. See tooks paratamatult kaasa spetsialistide üleostmise. Tallinnas on seda mõnel erialal juhtunud, et keegi on ühest haiglast teise üle ostetud, lihtsalt parema palgaga üle ostetud, et mingisugusel erialal konkureerima hakata. See ei ole üldiselt mõistlik. Tallinna haigla võiks ikkagi jääda keskhaigla tasemele, aga keskhaigla tähendab loomulikult ka võimekust sünnitusi vastu võtta, sellega kindlasti probleeme ei ole. Kõrgema taseme haiglate puhul me räägime eeskätt siiski kõige keerulisematest onkoloogia- ja kardioloogiajuhtumitest, aga on ka teisi juhtumeid.

Aitäh, tervise- ja tööminister! Avan läbirääkimised. Arupärijad ei soovi oma eesõigust kasutada. Monika Haukanõmm, palun! Lisaaeg ka, kokku kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hea minister! Minu kõne tuleneb murest, et tervisekeskuste projekti rakendamisel eelistab riik suuri haiglaid perearstikeskustele. See tähendab, et me oleme ka pärast nimetatud projekti lõppemist olukorras, kus perearst on endiselt nn saatekirja andja rollis ning õige arst on ikkagi eriarst.
Eesti suurim kapital on ju meie inimesed. Iga Eesti inimene väärib tähelepanu ja talle peab olema tagatud kindlustunne. Kui temaga midagi juhtub, tema tervis halveneb, siis peab talle olema tagatud meditsiiniteenuse kättesaadavus nii esmatasandil, tema kodu lähedal, kui ka edaspidi eriarstiabi raames. Tegelikult on meie perearstisüsteem vundament kogu tervishoiule. Kuulsime täna, et aastaks 2023 peab olema loodud vähemalt 35 uut esmatasandi arstiabikeskust või tervisekeskust. Selleks on meil kasutada Euroopa Regionaalarengu Fondi rahast ligi 96 miljonit eurot. Taotlejaks võib olla kohalik omavalitsus, haigla või perearst, aga nad peavad arvestama, et 25% on omafinantseeringu kohustus. See tähendab, et Euroopa Liidu toetuse taotlemiseks on algusest peale vaja päris korralikku raha. Selleks, et taotlus esitada, peab olema kinnisvara, täpne projekt, teostatavuse ja tasuvuse analüüs ja arengukava. Seetõttu on mõistetav ka perearstide pahameel, et riik eelistab suuri haiglaid, kellel on nii kinnisvara kui ka paremad organisatoorsed võimed ehk administratiivne võimekus. Haiglad on loomulikult nimetatud võimalusest huvitatud, sest nad saavad ootamatult lisaraha haigla tegevuse laiendamiseks ja optimeerimiseks. Kuid kas tervisekeskuste loomine suurte haiglate juurde on ikka inimese huvides, kui see viib teenuse, mis peaks olema kättesaadav elukoha lähedal, inimesest veelgi kaugemale ja nõrgestab niigi habrast perearstisüsteemi? Protsessi alguses oli väga selge suund, et vaadatakse, kuhu on vaja võimekust juurde luua. Aja möödudes tundub mulle aga, et fookus on natuke muutunud ja liikunud haiglatele. Viitan Ivi Normeti, Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsleri antud intervjuule ajakirjas Eesti Arst, kus ta ütles selgelt välja, et eesmärk on tervishoiu eri tasandeid senisest enam siduda ning et kui varem Euroopa Liidu toetusi saanud Tartu Ülikooli Kliinikum, Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Ida-Viru Keskhaigla, Pärnu Haigla ja hooldusravihaiglad tervisekeskuste loomise vastu huvi tunnevad, võiksid nad saada konkursil kaks või kolm punkti juurde. Ministeerium on väljendanud ka arvamust, et haiglate ja perearstide koostööl võiks olla tervisekeskuste väljaehitamisel potentsiaali just seetõttu, et haiglatel on rohkem taristutesse investeerimise kogemusi. Kas see saab olla aga põhiargument, miks me ei edenda perearstikeskusi, kui me oleme olukorras, kus väga paljud praegused perearstikeskused vajaksid ajakohastamist? Lisaks võib haiglate soosimine olla vastuolus Euroopa Liidu toetustele seatud eesmärgiga, mille järgi on toetused ette nähtud perearstiabi tugevdamiseks, mitte haiglavõrgu parandamiseks või betooni investeerimiseks, vaid ikka selleks, et tugevdada perearstiabi üle Eesti, nii et see oleks vajaduspõhisem ja inimesele lähemal.
Oleme mures, et juhul kui tervisekeskuste loomine jääb ainult haiglate peale, ei pruugi nad näiteks asukoha valikul lähtuda patsientide tegelikest vajadustest. Tõden, et selles, kui haigla on partner, ei ole midagi halba, kui tervisekeskust planeerides lähtutakse eelkõige patsientide vajadustest ja keskuse jätkusuutlikkusest ning loodavad keskused tulevad just sinna, kus neid vaja on, st igasse maakonda. Nii Eesti kui ka välismaa perearstikeskuste kogemused näitavad, et kvaliteetsemat teenust osutavad siiski väiksemad üksused ning patsiente koheldakse seal paremini. Perearstikeskused on praegu kui surevad loomad, kust ei saa varsti enam ühtegi tilka välja pigistada, sest rahastusmudel on võimsalt kreenis just suurte haiglate ja eriarstiabi poole, soosides haiglate, mitte aga perearstikeskuste võimekuse edendamist. Kuidas? Erineva rahastusmudeli kaudu. Kui perearsti puhul käib rahastamine pearaha alusel, siis eriarstiabis lähtutakse nn haigusjuhtudest ehk tükkidest. Esimesel juhul eeldatakse rohkem panustamist tervise ennetamisse, teisel juhul on eesmärk ravida, et ühe haigusjuhu puhul saaks teha võimalikult palju protseduure ja tegevusi, sest siis tuleb ka raha. Seega ei ole eriarstiabi huvides niivõrd inimeste haiguste ennetamine. Peale selle ei ole perearsti rahastusmudelis ette nähtud vahendeid haldusvõimekuse kasvatamiseks, näiteks kantselei või ka kontori ülalpidamiseks. Praegu tegeleb perearst ise kõigega oma ravitöö kõrvalt. Nii ongi tekkinud olukord, kus perearstikeskused ei ole võimelised taotlema Euroopa Regionaalarengu Fondi rahast projekte, neil ei ole selleks võimekust. Aga kelle probleem see tegelikult on, et neil ei ole võimekust? Kas ikka selle maa-arsti oma või äkki riigi oma? Olen kindel, et see on riigi murekoht, mille suhtes tuleb astuda olulisi samme, ja teha seda juba täna. Igal juhul ei tohi tekkida sellist olukorda, kus taotluste esitamata jätmise tõttu hakatakse raha pärast ümber jaotama ning see koondub lõpuks ikkagi suurematesse keskustesse, Tallinna ja Tartusse, kuna seal on olemas võimekus ja tagataskus ka projektid, mida saab kohe esitada, kui vajadus tekib. Ja taas jäävad perearstid väiksema venna rolli, kes elab suurema venna armust. Aitäh!

Henn Põlluaas, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eelkõneleja tõi välja põhilised olulised aspektid, mis kaasnevad selle määrusega. Mina tahan keskenduda ainult ühele – loodavate perearstikeskuste rahastamisele. Teatavasti on ette nähtud kindlad kriteeriumid, mille alusel seda raha on võimalik taotleda. Üks on see, et peab olema kinnistu, kus oleks võimalik vajalikke teenuseid osutada. Paraku me teame suurepäraselt, et enamikus omavalitsustes ei ole perearstikeskused kuigi heal järjel. Nad tegutsevad põhiliselt omavalitsuste antud ruumides, omavalitsuste toel. On täiesti selge, et perearstikeskused ei ole suutelised rahastama selle projekti omafinantseeringu osa, mistõttu omavalitsused peavad panema õla alla. Aga mida see tähendab? Meil on täiesti selgelt sätestatud, et tervishoiusüsteemi peab rahastama ja toetama riik. Niisiis ei ole siin tegemist mitte millegi muuga kui riigi kohustuste järjekordse ülekandmisega omavalitsuste õlgadele.
Oletagem, et omavalitsused on selleks võimelised, nad suudavad selle 25%-lise omaosaluse välja panna. Oletame, et saadakse kokku vajalik arv perearste ja ämmaemandaid ning täidetakse kõik muud nõuded, mida kriteeriumid ette näevad. Samas on selle raha kasutamise tingimustes öeldud, et kui neid teenuseid ei osutata, siis tuleb saadud toetus tagasi maksta. Nüüd võib juhtuda nii, et omavalitsused, kes on soovinud enda elanikele vastu tulla, on soovinud tagada esmatasandi tervishoiuteenuse säilimise oma regioonis, sattuvad sellisesse olukorda, kus nendest olenematutel põhjustel tervishoiukeskuses mingit teenust enam ei osutata. Näiteks me teame, et suur osa perearstidest on juba üsna eakad, aga noorte juurdetulek on üsna piiratud. Kui näiteks üks arst läheb pensionile ja uut arsti ei suudeta leida, siis nõuab riik kõik tehtud investeeringud, kõik tehtud kulutused tagasi. See oleks meie omavalitsustele, kes on oma inimeste eest seisnud, tohutu suur koorem, millega riik ei arvesta. Õigemini, tõenäoliselt riik just nimelt arvestabki sellega, püüdes oma kohustuse järjekordselt omavalitsuste õlgadele veeretada. Selles suhtes on see määrus, see suundumus, valitsuse tahe ääretult lühinägelik, ääretult omavalitsusi, meie inimesi diskrimineeriv ega too sugugi mitte kaasa selliseid positiivseid tendentse, mida me siit ministri suust kuulsime. Muudest asjadest on siin täna juba kenasti räägitud, selle eest aitäh kõigile, aga tegemist on järjekordse fopaaga!

Lõpetan selle arupärimise arutelu.

Järgmise arupärimise autorid on Külliki Kübarsepp, Monika Haukanõmm, Ain Lutsepp, Andres Herkel, Krista Aru, Artur Talvik ja Jüri Adams. Arupärijate nimel Külliki Kübarsepp, palun!

Hea esimees! Hea Riigikogu! Vabaerakonna fraktsiooni seitse liiget esitasid kuu aega tagasi rahandusministrile arupärimise Riigimetsa Majandamise Keskuse, lühidalt RMK tulevikuplaanide kohta. Nimelt pöördus rahandusminister keskkonnaministri poole konkreetse sooviga esitada ettepanek tegevus- ja ajakava kohta RMK juriidilise vormi muutmiseks ehk tulundusasutuse muutmiseks aktsiaseltsiks, mis on selgelt äriühing ja oma olemuselt kasumile orienteeritud. See on tekitanud vastakaid arvamusi ja külvanud palju hirmu valitsuse järjekordse rutaka sammu ees, mille üks eesmärk on leida võimalusi täita riigieelarve rahakotti. Kolme viimase aasta jooksul on selleks RMK-lt võetud ca 50 miljonit eurot. Seda hirmu on kinnitanud ka koalitsioonisaadik Vakra maakonnalehtedes.
Selle poolteise kuu jooksul, mil see teema on olnud aktuaalne, ei ole kahjuks rahandusminister suutnud anda avalikkusele selgeid vastuseid eesmärgi kohta ega tuua välja, milliseid kitsaskohti soovitakse RMK toimimise vormi muutmisega kõrvaldada. Tuuakse küll argument, et läbipaistvust ei ole nii palju, kui soovitakse, kuid ei selgitata täpselt, milles siis see läbipaistvus peitub. Tsiteerin üht Rainer Vakra mõtteavaldust, mille kohta ministeerium ei ole suutnud siiani midagi selgituseks öelda: "Rahandusministeerium räägib soovist muuta RMK juhtimine ja eelarve läbipaistvaks. Antud väide tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Kui ettevõtte tegevuse kohta on etteheiteid, siis mis on takistanud neid varem tõstatamast ja ka lahendamast? Kas tõesti teeb juriidilise staatuse muutmine midagi paremaks?"
Tuletagem meelde, et mets on suuremaid varasid, millest meil kõigil on võimalik osa saada. Metsal on oma osa meie väärtuspõhises kodanikukasvatuses, metsa ei ole võimalik säilitada ega metsandust arendada riigi ja kodaniku koostööta. Meie soov on, et RMK haldusalas olevad metsad oleksid hooldatud ning meie uhkuseks. Siin on kõvasti tööd teha.
Tõin arupärimist üle andes näite Käärikult. Jah, seal on hukatuseks veel see valitsuse poliitika põhimõte, et loodus on muuseum, st pidevalt rakendatakse piiranguid mõistliku majandamise mõttes. Minu teise kodu, Pelgulinna mure on Stroomi ranna kaitse. Seda saavat kaitsta ainult sellisel juhul, kui see on RMK-le majanduslikult otstarbekas. Meie mets on ühine vara, mida alati ei saa ega tohigi majandada majandusliku otstarbekuse põhimõttel. Vara hoidmine nõuab aeg-ajalt ohverdusi. Küsimus on ka see, kas praegusi võimalusi suudetakse kasutada ja kas uue koostöövormiga on ikkagi võimalik leida lahendusi.
Hea minister! Soovime täna selgeid ja arusaadavaid selgitusi selle kohta, mis on Rahandusministeeriumi eesmärgid ja milliseid probleemkohti te näete.

Arusaadavaid ja selgeid selgitusi tuleb jagada rahandusminister Sven Sesteril. Palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie küsimustele ka ükshaaval, ent kuna minu seisukohad RMK tegevusvormi osas on lühidalt kokku võetavad, siis esitan need kohe sissejuhatuseks. Niisiis, miks peab Rahandusministeerium vajalikuks analüüsida RMK tegevusvormi asjakohasust? RMK tegevused on mitmekesised: metsahaldus, metsamajandus, puiduturustus, loodushoid ja puhkemajandus, taimla- ja seemnemajandus. RMK põhitegevus on äriline metsamajandustegevus, mida on mõistlik arendada selleks kõige asjakohasemas vormis. Riigitulundusasutuse vorm, mis taasiseseisvumise järel RMK puhul kasutusele võeti, on tänini jäänud erandlikuks, peale RMK ei ole ühtegi teist riigitulundusasutust. Tulundustegevus ja äri on sisuliselt sama asi ning ka RMK-l endal on äriühingu vormis allüksusi, nagu AS Eesti Metsataim, millega seotud ministeeriumidevahelises kirjavahetuses RMK tegevusvormi teema taas kord tõstatus. RMK kui ainsa riigitulundusasutuse tegevust on paljuski üritatud reguleerida samamoodi nagu äriühingute oma, ent riigiasutuse vormiga kaasneb erisusi, mis pole RMK põhitegevust silmas pidades ilmselt otstarbekad. Näiteks ei saa riigiasutus võtta laenu, mis tähendab suure likviidsuspuhvri hoidmise vajadust ja ka seda, et pikaajaliste investeeringute tegemiseks ei ole tarviduse korral võimalik kasutada krediiti. Varem on olnud teemaks ka riigi omanikutulu, mille kohta äriühingute puhul on selge regulatsioon, aga riigitulundusasutuste puhul see puudub.
Paralleelõiguse loomine üheainsa asutuse jaoks on lisabürokraatia. Riigitulundusasutus on meie õigusruumis vähe reguleeritud tegevusvorm. Äriühingu vorm on seevastu laialdasel kasutusel, on olemas arvestatav ja edasiarenev õiguspraktika, mistõttu sellel on läbipaistvuse, õigusselguse ja teiste üksustega võrreldavuse osas eeliseid. Teisi riigi olulisi ressursse valdavad üksused tegutsevad äriühingu vormis. Võrdluseks võib tuua põlevkivi, mis maavarana kuulub riigile ning mille kaevandamise väärtustamisega tegelev riigile kuuluv äriühing tegutseb aktsiaseltsi vormis. Seetõttu ja üksnes seetõttu paluski Rahandusministeerium Keskkonnaministeeriumil analüüsida ümberkujundamise põhjendatust. Mitmed selle teema meediakäsitlused, kuid ka arupärimises esitatud küsimused puudutavad aga teemasid, mis ei sõltu RMK õiguslikust vormist ning mida Rahandusministeerium ega mina rahandusministrina pole kuidagi tõstatanud, rääkimata selliste muudatuste eesmärgiks seadmisest.
RMK funktsioonid sõltuvad nii tulundusasutuse kui ka äriühingu vormis tegutsedes riigi kui omaniku tahtest. Matka- ja loodusradade ning lõkkeplatside pakkumine ning igaühele metsas käimise võimaluse pakkumine, mida RMK on tänuväärselt teinud, peab jätkuma ning seda võimaldavad teha mõlemad arutuse all olevad tegevusvormid. Näiteks AS Eesti Energia koos teiste Eesti suurettevõtete, Swedbanki ja Merkoga on aastaid rahastanud kõigile vabaks kasutamiseks mõeldud Eesti terviseradu.
Nüüd küsimuste juurde. "RMK loodi omal ajal riigitulundusasutusena selleks, et kaitsta Eesti metsa kuritarvituste eest, tagada selle säästlik ja kestlik majanduslik kasutamine ning avaliku huviga arvestamine. Kõik need aastad on süsteem toiminud üldiselt hästi ning toonud Eesti riigieelarvesse suuri summasid. Meie territooriumist on üle 50% kaetud metsaga, millest omakorda 40% on RMK hooldada. Tegu on suure rikkusega. Millest on kantud tegevusvormi muutmise idee? Kas plaanis on viia läbi erastamine? Miks Rahandusministeerium räägib avalikult analüüsimisest, aga teisele ministeeriumile saadetud kirjas annab korralduse tegevus- ja ajakava koheseks koostamiseks." Vabariigi Valitsus arutas 2015. aasta 27. juuli valitsuskabineti nõupidamisel riigi osaluspoliitika rohelises raamatus kaardistatud teemasid ja kitsaskohti. Osaluspoliitika rohelise raamatu koostas Rahandusministeerium koostöös teiste ministeeriumide ja erasektori esindajatega. Muu hulgas leiti selles, et mitte alati ei ole praktikas kasutatud riigi tegevuste iseloomust lähtuvalt sobivaimat vormi. Eraldi toodi välja RMK tegevusvormi ebamäärasus. RMK tegevusvormi adekvaatsuse küsimuse tõstatas Riigikontroll juba 2010. aastal oma kontrolliaruandes riigimetsa majandamise jätkusuutlikkuse kohta. Seega ei ole tegemist uue teemaga, vaid varemgi päevakorral olnud küsimusega, mis tõstatus uuesti seoses Keskkonnaministeeriumi algatatud Eesti Metsataime likvideerimise protsessiga. Tarvis on analüüsi, mille pinnalt otsustada, kas praegune erandlik juriidiline vorm on põhjendatud või tuleb seda muuta. Kuna RMK kuulub Keskkonnaministeeriumi valitsemisalasse, siis on loogiline, et analüüsi eestvedaja on Keskkonnaministeerium. Analüüsi käigus on asjakohane hinnata, millised toimingud on vajalikud RMK ümberkujundamiseks, et Vabariigi Valitsus saaks otsuste tegemiseks tervikliku ülevaate. Seetõttu palusin koostada ettepanekud tegevus- ja ajakavaga äriühingu vormi kasutusele võtmiseks.
Järgmine küsimus: "Miks RMK tegevust ei ole efektiivselt tööle suunatud enne, kui asutakse tegevusvormi reguleerima? Näeme ju RMK omandis olevaid metsi, mis on hooldamata. Seega võimalik äritulu vedeleb ja mädaneb maas." Ma ei saa jätta märkimata, et selles küsimuses väidetu on vastuolus teie enda esimeses küsimuses toodud seisukohaga. Nimelt ütlete esimeses küsimuses, et kõik need aastad on süsteem hästi toiminud, ning teises küsimuses nendite, et ei ole efektiivselt tööle suunatud. Rahandusministeerium ei ole andnud hinnangut RMK tegevusele laiemalt. Me usume, et RMK inimesed on professionaalsed ning teevad tööd südamega. Me oleme tõstatanud tegevusvormi asjakohasuse küsimuse, millel võib olla seoseid tegevuse efektiivsusega. Praegusel tegevusvormil võib olla pärssiv mõju pikaajalise elueaga investeeringute tegemisele, kuna RMK-l puudub äriühingute finantseerimispaindlikkus – RMK ei saa kaasata pikaajaliste investeeringute tegemiseks võõrvahendeid ning peab investeerima oma iga-aastase tegevustulu arvel. Metsa väärindamine ja suurema tulu teenimine ei pea vähendama metsa intensiivsemat majandamist mahtude mõistes, vaid võib seisneda ka metsa kvaliteedi parandamises, et samade raiemahtude juures tänu kvaliteetsemale puidule rohkem tulu teenida.
Küsimus: "Kas RMK äriühinguks muutmise paketi sees on ka ettevõtte võimalik jagunemine ressurssi omavaks ja haldavaks ning seda realiseerivaks ettevõtteks?" Rahandusministeerium on seisukohal, et metsamaa peab jääma riigi omandisse, sõltumata RMK tegevusvormist. Oleme seisukohal, et äriühingu vormi rakendumisel saaks riik sellele äriühingule anda ainult metsa kasutusõiguse.
Küsimus: "Kuidas täpselt aitab tegevusformaadi muutmine paremini korraldada riigimetsa haldamist? Kas selle tagajärjel suureneb raie ja riik saab rohkem tulusid? Kas juhtimine muutub õhemaks? Miks süsteem lammutatakse, sest puudub usaldus tänase RMK meeskonna suhtes?" Selgitasin seda juba nii sissejuhatuses kui ka eelmistes vastustes. Analüüsi käigus tuleb kindlasti arvestada ka teiste riikide kogemusi, sh põhjuseid, miks sellised vastutustundlikult riigi loodusvarasid kasutavad riigid nagu Norra ja Rootsi on valinud äriühingu vormi. Millegi lammutamisest kõnelemine on RMK-ga seoses igal juhul asjakohatu. Kui äriühingu vormi puhul suureneb RMK investeerimisvõimekus, siis aitab see hoopis metsa väärtust tõsta.
Küsimus: "RMK äritegevuse osa tugevdamise soov annab märku, et soovitakse riigitulu suurendada. Kas RMK muudetakse üksnes äriks, nagu seda on Eesti Energia või Tallinna Sadam, unustades, et mets on Eesti rahva oma ja meie kõigi rikkus? Juhime tähelepanu, et põhiseaduse § 5 ütleb, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult." Küsimuses on mulle omistatud mitmeid väiteid, mis pole mul kunagi mõttes olnud ja mida ma pole ka kunagi esitanud. Eesti loodusvarade säästlik kasutamine on eeltingimus kõikides valdkondades nii riigi kui ka erasektori puhul. Riik peab tagama nende majandamise säästlikkuse, sõltumata omandireformist, seda ka metsa puhul.
Küsimus: "Kas olete seisukohal, et metsasaaduste kasutamise õiguse maksustamine on hea mõte? Kui jah, siis kuidas kavatsete korraldada tasu kogumise ja mis suuruses? Kui suur on maksu kogumise halduskoormus ja maksumus riigile?" Ma ei tea, kelle mõte see on, mille kohta te minult küsite. Rahandusministeeriumi eesmärk ei ole metsasaaduste ning loodusradade ja -objektide tasuliseks muutmine ning püstitatud analüüsiülesande raames ei ole seda plaanis käsitleda. Pealegi ei puutu RMK tegevusvorm selles küsimuses asjasse.
Küsimus: "Kas olete seisukohal, et rabaradade ja RMK muude vaatamisväärsuste kasutamise maksustamine on hea mõte? Kui jah, siis kuidas kavatsete korraldada tasu kogumise ja mis suuruses? Kui suur on maksu kogumise halduskoormus ja maksumus riigile?" Jällegi ma ei tea, kes on selle mõtte peale tulnud. Mina igal juhul mitte ja peale lühikese vastuse, et minu meelest on õige loodusrajad kõigile avatuna hoida, ei ole mul selle kohta täiendavalt midagi öelda.
Küsimus: "Kuidas te põhjendate äritegevuse hoogustamist metsanduses ja tasuliste teenuste sisseviimist, kui selle eesmärk on soov lappida riigieelarve auke?" Küsimuses väidetul pole seost Rahandusministeeriumi kavatsuste ja tegevusega kõnealuses valdkonnas. Loodan, et mõistate: arupärimisele vastajalt ei saa oodata, et ta põhjendaks seisukohti, mida ta pole kunagi ise esitanud.
Küsimus: "On oht, et käibe suurenemine ja ärilise loogika domineerimine RMK-s teeb riigi metsandusest poliitilise mõjutamise ja ärakasutamise objekti. Milliseid abinõusid kavandate sellise arengu ennetamiseks?" Poliitilise ärakasutamise oht ei ole kinni tegevusvormis. Enamik Eesti metsadest on erametsad ja reeglid peavad tagama ühtemoodi vastutustundliku käitumise nii riigi- kui ka erametsades. Kui on kartus, et praegused metsamajandamise reeglid võimaldavad manipuleerimist, siis tuleb need üle vaadata. Aitäh teile!

Küsimused ministrile. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Aitäh, härra minister, nende vastuste eest! Ma jätkan siinkohal küsimustega. Kui suur on RMK jaotamata kasum aastate kaupa olnud? Millised on teie lootused, kas see hakkab äriühingu vormi kasutusele võtmise korral kasvama? Natuke siit veel edasi. Kui ootamatult või mitteootamatult see asi nüüd tuleb? Kuna koalitsiooni piibel on üldiselt olnud koalitsioonilepe, siis palun meile ka meenutada, mida koalitsioonileppes on RMK kohta öeldud ja millised on koalitsiooni osapoolte seisukohad?

Aitäh teile, hea küsija! Ma tulen siinkohal tagasi 2010. aasta Riigikontrolli auditi juurde. Loodan, et te olete lugenud seda põhjalikku auditit 20. septembrist 2010. Selles kirjeldatakse hetkeolukorda ja tuuakse väga selgelt välja ka oma soovitused. Riigikontroll soovitab reorganiseerida praeguse riigitulundusasutuse üheks või mitmeks valitsusasutuseks või riigi äriühinguks, kus tulu teenimine oleks lahutatud metsaga seotud muudest riiklikest ülesannetest. Ja pange tähele üht huvitavat nüanssi. Riigikontroll nendib, et pigem võib praegusel mittetulundusasutusel olla huvide konflikt kasumi teenimise ja saadava tulu suurendamise vahel. Riigikontroll on juba varem öelnud, et tuleks analüüsida põhjalikumalt. Kui kõikidele küsimustele oleksid vastused olemas, siis poleks suure tõenäosusega vaja ka analüüsi.
Mis aga puudutab näitajaid, mida te mainisite, siis ma lasin endale tõesti mõningad näitajad Riigimetsa Majandamise Keskuse kohta välja otsida. Kui teid huvitab tulem, mis on perioodi jooksul olnud, siis ma võiksin öelda küll, et viimase kolme aasta jooksul on puhastulu pigem suurenenud. Kui me vaatame tendentsi aastatel 2012, 2013, 2014, siis EBITDA on nendel kolmel aastal – ma räägin miljoni täpsusega – vastavalt 34, 41 ja 52 miljonit ja puhastulemina 19, 31, 40 miljonit. Samal ajal on dividendivõimekusel, või isegi mitte võimekusel, vaid dividendimaksetel olnud selle kolme aasta jooksul täpselt vastupidine, pöördtendents. Nii et öelda, nagu oleksid mõtted seotud dividendipoliitikaga, on kohatu.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te rõhutasite mitu korda, et RMK-l on vaja teha mitmesuguseid investeeringuid. Kas te oskate öelda, millistest investeeringutest on jutt?

Aitäh! Ma arvan, et kõige õigem vastaja oleks siin keskkonnaminister, kelle haldusalasse ja pädevusse see küsimus kuulub. Te võite esitada talle arupärimise, et saada täpsemalt teada, millised on RMK lähiaja investeeringuvajadused, kuhu tahetakse investeerida, milliseid mahte tahetakse tulevikus hallata jne. Tema kui valdkonnaminister on kindlasti tunduvalt pädevam vastama. See on ka põhjus, miks ma olen pöördunud just keskkonnaministri poole, et tema annaks selle indikatsiooni, et ta ütleks kevadeks, kuidas tema asja näeb: kas ta näeb probleeme, kas näiteks Riigikontrolli tõstatatud küsimused on adekvaatsed, kas me peaksime midagi muutma, mida muutmine annab, kas see annab riigile mingeid eeliseid, kas tegevus on läbipaistvam, mida võib eeldada. Ma arvan, et analüüs peaks andma need vastused.

Peeter Ernits, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Juba 2008. aastal räägiti võimalikust riigimetsa hiilivast erastamisest ja sellega seonduvatest probleemidest. Siis jäi see nagu õhku. Selge see, et mets pakub kõvasti võimalusi. Teie räägite, et läbipaistvuse ja õigusselguse huvides oleks mõttekas muuta RMK riigi aktsiaseltsiks. Aga kuidas te kommenteerite siis seda Riigikontrolli kokkuvõtet, et riigil on jätkuvalt raskusi äriühingute heaperemeheliku ja eesmärgipärase valitsemisega, et riigi äriühingute tegevus on sageli eesmärgipäratu, omanikujärelevalve pole tõhus jne? Ja roheline raamat, mida te koostate – Riigikontrolli sõnul on see läinud natukene paremaks, aga igal juhul on ka puudulik.

Aitäh teile! See on väga hea tähelepanek. Ma arvan, et see, millest te räägite, on väga õige. Riigi omandis olevate äriühingute puhul tasub mitmed protsessid üle vaadata. Ja loomulikult tasub vaadata, kas mõnda protsessi on vigu sisse programmeeritud või vigu sisse tulnud. Võtame kas või näitena Tallinna Sadama, mille kohta te tegite parlamendis uurimiskomisjoni. Järelikult on kuskil error sees, kui on võimalikud sellised potentsiaalsed korruptsioonijuhtumid. Äriühingutes tasub kindlasti pöörata tähelepanu otsustusprotsessidele, tulemustele, mida üks või teine äriühing tahab saavutada, ja siis ka tegevusele, kuidas neid tulemusi tahetakse saavutada.
Kui me räägime konkreetselt RMK-st, siis nagu ma juba varem ütlesin, on just Riigikontroll soovitanud reorganiseerida see äriühinguks. Soovitan kindlasti lugeda seda põhjalikku auditit, mille nad tegid viis aastat tagasi. Seal ei räägita ainult äriühingust, seal räägitakse üldse kogu metsa majandamisest, sellest, mida peaks ümber tegema, millised on tulevikunägemused, sellest, et praegune raiepoliitika ei vasta võib-olla sellele, mis oleks jätkusuutlikkust silmas pidades kandev jne. See audit hõlmab kindlasti suuremat konteksti. Aga ühe järeldusena on seal jõutud just selleni, et pigem peaksime RMK reorganiseerima. Kuid jällegi, alles siis, kui analüüs on jõudnud meie laudadele, saame teha lõplikke otsuseid.

Andres Ammas, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Pöördun teie kui praeguse ministri ja ühtlasi endise rahanduskomisjoni esimehe poole. Vaatasin minagi neid RMK majandusaasta aruandeid. Puhaskasumi eraldis riigieelarvesse on olnud üsna kopsakas: 2011 – 20,6, 2012 – 36,2 ning edasi 15,8 ja 14,6 miljonit eurot. Tuleval aastal, nagu ma mäletan eelarve eelnõust, plaanite RMK puhaskasumist välja võtta ainult 5 miljonit. Kus on see loogika, miks seekord ainult viis miljonit? Kas siin on üldse mingit loogikat või võetakse RMK-st täpselt nii palju, kui mingil aastal eelarveaugu lappimiseks just tarvis on?

Aitäh teile! Teie küsimus on hea, kuid lõppjärelduses ma ei ole teiega nõus. Teie lõppjärelduse kontekst oli, et erinev dividendipoliitika on seotud riigieelarve aukude lappimisega. Ei, kindlasti ei ole. Eri ettevõtete puhul – kõnealuse näite puhul riigitulundusasutuse, aga ka muude ettevõtete puhul, mis riigil on – lähtub riik kolmest asjast: esiteks, julgeolekulised aspektid; teiseks, avalik huvi; kolmandaks, maksumaksja raha ehk maksumaksja rikkuse kasvatamine. RMK puhul peame lisaks maksumaksja rikkuse kasvatamisele kindlasti silmas pidama avalikku huvi ja ma ei välista, et mingil määral ka julgeolekulisi aspekte. Avalikku huvi kohe kindlasti. Arvata võib, et sel hetkel, kui eelarve menetlus jõuab faasi, kus valdkonnaministritelt küsitakse ja valdkonnaministrid omakorda küsivad oma valdkonna ettevõtetelt – praegusel juhul riigitulundusasutuselt RMK –, selgub, kas tulevased investeerimisobjektid või mingid muud näitajad on tekitanud vajaduse vähendada dividendimakseid. Alati tuleb esmajärjekorras lähtuda ikkagi konkreetse ettevõtte, äriühingu või, nii nagu konkreetse näite puhul, riigitulundusasutuse huvidest. See on prioriteet! Ja alles seejärel, kui on võimalik teha dividendimakseid, siis riigi omanduses olevad ettevõtted seda üldjuhul ka teevad.

Dmitri Dmitrjev, palun!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Mets on kindlasti meie loodusvara, mida tuleb hoida ja korrastada. Te ütlesite, et teiste riikide kogemuse baasil – mainisite Norrat ja Rootsit – peaks ka meie RMK investeerimisvõimekus suurenema, juhul kui me kasutame ärimudelit. Ma küsin teie visiooni kohta: mis on need konkreetsed tegurid või tuluartiklid, mille võrra peaks investeerimisvõimekus kasvama, võrreldes praegu kehtiva vormiga, kui RMK jätkab nii nagu seni?

Aitäh! Ma tõin ühe olulise punkti välja juba oma sissejuhatavas kõnes. Kindlasti on oluline see, et tal ei ole krediidivõimekust. Kuna ta on riigitulundusühing, siis ei ole tal võimalik võtta pikaajaliste investeeringuprojektide puhul klassikalises mõttes krediiti, nii nagu seda saavad teha tavalised äriühingud. Kui ta tahab pikaajalisi protsesse juhtida, peab ta pöörduma otse riigi poole. Kindlasti on veel mitmeid protsesse, millele Riigikontroll on oma auditis tähelepanu pööranud, selgitanud, mis on need põhjused, miks ta soovitab sellise erandliku riigitulundusasutuse vormi asemel tavapärasemat äriühingu mudelit. Vaatasin huvi pärast, kuidas on lähinaabrid lahendanud oma metsandusega, just riigimetsaga seonduvaid küsimusi. Lätil on nn state-owned enterprise ehk riigi äriühing, see mudel on ka Leedul, Norral ja Rootsil. Mõnes riigis kuulub mets kui omand äriühingule, aga enamikul riikidel on see riigi omand, kaasa arvatud Eestis. Ja ma arvan, et see peaks ka tulevikus nii olema. Nagu ma oma sissejuhatavas kõnes ütlesin, vara peaks kindlasti olema riigi oma. Riigitulundusasutus on iseenesest riigi omandi vorm, aga kui tegu oleks äriühinguga, siis saaks see olla ainult vara valitseja, nii nagu näiteks Eesti Energia on vara valitseja.

Andres Metsoja, palun!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mina olen aru saanud, et metsa Tallinna tuua ei saa, kuid Riigimetsa Majandamise Keskuse saaks viia Tallinnast välja. Me oleme siin täna pikalt rääkinud sellest, milline võiks olla ettevõtlusvorm, aga koalitsioonileppes on lausa kokku lepitud, et teatud riigiasutuste ja -ettevõtete väljaviimine Tallinnast võiks olla prioriteet. Kas paralleelselt selle küsimusega on käsitletud ka teist poolt ehk regionaalset aspekti?

Aitäh teile! Ma jään teile selles kontekstis vastuse võlgu, kuna ma ei ole selles küsimuses vastutav minister. See on tõesti õige, et koalitsioonilepingus on niimoodi ette nähtud, ja praegu tehaksegi tööd selle nimel, et riigiasutused või nende allasutused võiksid n-ö detsentraliseerimise mõttes paikneda ka mujal kui Tallinnas. Konkreetselt RMK kohta ei oska ma tõesti öelda, kindlasti peaks küsima keskkonnaministrilt, millised on tema plaanid lähitulevikuks, lähiaastateks.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma saan aru, et teie vaatevinklist on esitatud ettepanekud seotud sellega, et parandada RMK tööd. Aga mõtleme teiste ettevõtete peale, mis kuuluvad riigile. Viis-kuus aastat tagasi räägiti sellest, et Eesti Energias tuleb viia lahku see, mis on seotud põlevkiviga ja energeetikaga. Kas teil on veel midagi, mida teie vaatevinklist võiks parendada ettevõtetes, mis kuuluvad riigile?

Aitäh! Ma hakkan algusest pihta, siis võib-olla jõuan oma jutuga teie küsimuse lõpuosani ka. Loomulikult, nii nagu te alustasite, on eesmärk parandada süsteemi, muuta süsteem läbipaistvamaks, arusaadavamaks. Nagu ma juba sissejuhatavas kõnes ütlesin, riigitulundusasutus RMK näol on erandlik. Kui kunagi varem, kui see seadus vastu võeti, eeldati, et selliseid juriidilisi kehandeid võib tulla veel, siis lõppkokkuvõttes ei ole neid rohkem tulnud. Ja see tähendab mingil määral ka paralleelõigust. Pigem oleks äriühingu või ettevõtluse vormis tunduvalt mõistlikum majandada. Kuid jällegi, analüüsist, mille Keskkonnaministeerium teha laseb, ju selgub, mis ettepanek lõpuks Vabariigi Valitsusele laua peale tuuakse. Nagu ma sissejuhatavas kõnes ütlesin, üks ja ainus eesmärk on saavutada selgus, lihtsus ja arusaadavus, kindlasti mitte aga meie armastatud matkaradade kinnipanemine või tasuliseks muutmine. Ausalt öeldes ei kujutaks ette, et kuskil seal mingi tõkkepuu ees on.
Aga nüüd küsimuse teine pool: kas on näha pikemat vaadet? Suvel sai vastu võetud roheline raamat riigi omandipoliitika kohta, mis rohelisele raamatule iseloomulikult püstitab ühe või teise äriettevõtte või, ütleme, riigi omandis olevate ettevõtete puhul mitmeid küsimusi: milline on omaniku nägemus asjadest, kuidas omanik soovib ühte või teist ettevõtte poliitikat ellu viia, millised on tema juhtimismudelid – kõik muu, mis võib ühe või teise riigi omandis oleva ettevõtte puhul üles kerkida. Kui need küsimused olid rohelises raamatus, siis nn valge raamat püüab leida neile vastuseid. Seal peaksid põhimõtteliselt olema vastused teemal, kas riik peab ühte või teist ettevõtet omama, ja kui peaks omama, siis mis põhjustel. Nagu ma ütlesin, on kolm põhjust, mida võiks peaasjalikult välja tuua: julgeolekulised aspektid, avalik huvi ja dividendipoliitikast tulenevad huvid. Ehk siis küsimus on, kas peaks olema riigi omand, milline on see poliitika ja kuidas toimub ühe või teise ettevõtte juhtimine. Ma arvan, et valge raamat võib anda ka arusaama, et me järjest enam ja enam depolitiseerime riigiettevõtete nõukogusid. Varasematel aastatel on nendes kindlasti olnud rohkem poliitikuid. Need on need küsimused, kuni selleni välja, kas riigi omandis olevaid ettevõtteid võiks omakorda konsolideerida, et saavutada teatavat sünergilist efekti. Kuna tegemist on riigi omandis olevate ettevõtetega, siis on selgelt tegemist ka maksumaksjatega. Järelikult peame iga oma tegevuse puhul saama aru, kuhu me ühe või teise sammuga tahame jõuda. See on meie ühine eesmärk. Nii nagu majandusminister on juba alustanud oma valdkonna ettevõtete konsolideerimist, püüdes anda sünergiat logistika- ja transpordisektoris, nii püüan mina rahandusministrina praegu tekitada olukorra, kus asi tervikuna vaadatakse üle ühe konkreetse valdkonna või sektori huvides.

Aitäh, austatud minister! Rohkem teile küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Külliki Kübarsepp, palun!

Hea juhataja! Hea minister! Ma tahan teid rahustada: mul on hea meel, et te vastasite täna üsna sisuliselt küsimustele, mis me olime esitanud. Ajakirjandusest neid argumente ja väiteid välja ei tulnud, mida te täna siin esitasite. Küll aga teeb muret see, miks te seda teemat nii isiklikult võtate. Me esitasime need küsimused, et saada selgust teie seisukohtades. Meie küsimuste kontekst ei olnud selline, nagu me ütleksime, et te olete väitnud seda ja teist. See toon jäi arusaamatuks.
Ma lõin lahti vahepeal valitsuse tegevusplaani, mille kohta Andres Herkel soovis vastust saada. Seal on seatud selline suur eesmärk, et Eesti peaks olema Euroopa Liidu matka- ja õpperadade võrgustiku kese või näidis. Mitmes kohas oli välja toodud, et RMK tegevus selles valdkonnas on väga oluline. See tähendab kindlasti ka seda, et nende radade ümbrus ja väljanägemine peaksid olema vastavad.
Mis puudutab Riigikontrolli ettepanekut, siis oli kaks mõttearendust. Üks mõte on jagada RMK kaheks osaks, millest üks tegeleks metsakaitsega ja teine metsamajandamisega. Samas jäi jälle üles see küsimus, kas dubleerimisega on mõtet tegelda, kas me oleme nii rikas riik, et nii suurt haldusaparaati ülal pidada. Need on kõik arutelud, mis tuleb ära pidada. Meie eesmärk oli aga ikkagi anda märku, et enne võiks analüüsida, mitte esitada kaaskolleegile otseseid korraldusi teatud tegevuste läbiviimiseks. Püüame need asjad lahus hoida. Enne analüüsime, siis tegutseme! Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimise soove ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Me oleme teise päevakorrapunkti läbinud.

Läheme edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Artur Talviku, Jüri Adamsi, Ain Lutsepa, Andres Ammase, Krista Aru, Monika Haukanõmme ja Andres Herkeli esitatud arupärimine lairibavõrgu ehk kiire interneti arendamise kohta. See on esitatud majandus- ja taristuminister Kristen Michalile. Arupärijate nimel sõna võtma palun Artur Talviku!

Hea koosoleku juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel näha, et koalitsioonist on kaks inimest kohal ja üks nendest on Tanel Talve, kelle jaoks on lairibaühendus ka väga oluline teema. Väga tubli! Ja ilus artikkel oli sul.
Aga teema on lairiba internet ja nn projekt EstWin. Kui see mõni aasta tagasi käima läks, siis lubati meile kõigile, et kiire internetiühendus saab olema igas külas ja iga nurga taga. Aga kui me reaalsust vaatama hakkame, siis näeme – ma võin rääkida oma kogukonna pinnalt –, et baasvõrk ehitati kuni mobiilioperaatori mastini ja sinna tema ka lõppes. EstWini väljamõtleja ja ELASA ehk seda protsessi juhtinud sihtasutuse endine tegevjuht Olav Harjo on märkinud, et tõenäoliselt tehakse baasvõrku maksumaksja raha eest suurtele Telekomi firmadele ja tegelikult ei töötata selle eesmärgi nimel, et maapiirkonnas jõuaks kiire internet iga inimeseni.
Vahepeal on tekkinud veel mitmeid probleeme, aga panime ministrile kirja hulga küsimusi. Kindlasti on üks suur küsimus, mis saab nn viimase miili rahastamisest. Väidetavalt seda viimase miili raha eelarves järgmiseks aastaks ette nähtud ei ole. Tegu on siis ühendustega lairibakaabli otsast kodudeni. Probleem on selles, et inimestele võidakse öelda, et te ju saate tänu paremale ühendusele mobiilimastidega oma piirkonda 4G või lausa 5G mobiilsideühenduse. Ma pean oma kogemusele tuginedes ütlema, et praegu on maal probleeme isegi hea telefoniühendusega – see ühendus on väga ebaühtlane, rääkimata internetist. Ka raadioühendusele toetuv internetiteenus on ebaühtlane ja lisaks oluliselt kallim kui seesama teenus linnades. Ühesõnaga, on rida küsimusi. Kas tõesti on sedasi silmakirjalikult kasutatud maksumaksja raha selleks, et nn telekomid, kes on niigi väga rikkad ja head kasumit teenivad asutused, saaksid endale parema baasvõrgu? Või on ikkagi plaanis kuidagi tulla tagasi lähteülesande juurde, milleks on viia internetiühendus igasse Eesti tallu või vähemalt väga suurde osasse Eestimaa taludesse? Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti majandus- ja taristuminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ma püüan vastata sellele arupärimisele. Kõigepealt sissejuhatuseks, et Eesti riigi prioriteet on pakkuda kvaliteetset internetti üle Eesti. Seepärast ongi käivitatud lairiba baasvõrgu arendamine. Baasvõrk on fiiberoptiliste kaablite võrk, mis tagab kiire ja ülikiire internetiühenduse. Projekti EstWin raames viiakse uue põlvkonna lairibaühendused, mis baseeruvad fiiberoptilistel kaablitel, kõikjal Eestis ka maapiirkondadesse.
Euroopa Liidu toel viiakse EstWiniga sarnaseid projekte ellu ka teistes Euroopa Liidu riikides. Euroraha saab riik kasutada vaid baasvõrgu rajamiseks. Baasvõrgu rajamine on eelduseks nn viimase miili ühenduste viimiseks lõpptarbijateni. Euroopa Komisjoni sõnum on, et viimane miil tuleb rajada turuosalistel, sama euroraha selleks kasutada ei saa. Eesti lairiba baasvõrgu ehk EstWini projekti eesmärk on, et 98% majapidamistest, ettevõtetest ja asutustest oleks baasvõrgule lähemal kui 1,5 kilomeetrit. Kokku on kavas ehitada ca 6600 kilomeetrit kogu riiki katvat baasvõrku. Praegu on seda valmis 2800 kilomeetrit. Raha kulub kahe struktuurifondi perioodi peale kokku ca 74 miljonit eurot. Sellest 63 miljonit eurot on riigi raha struktuurifondidest, lisaks operaatorite omaosalus 11 miljonit eurot. 2018. aasta lõpuks on baasvõrk valmis.
Nagu öeldud, ei saa sama raha kasutada baasvõrgu rajamiseks ja tarbijale viimase miili ühenduse vedamiseks. Euroopa Komisjoni sõnum on, et viimast peavad tegema turuosalised. Euroopa Liidu raha eest rajatakse baas, millele saab tugineda. Praktikas on paljudes kohtades tunda tarbijate huvi saada mobiilset teenust. Näiteks Koerus veeti kaabel tasuta kõigile aia taha, aga inimesed ei soovinud seda kasutada. Pakkumine ei ole toonud nõudlust, pigem on huvi kasutada mobiilset ühendust, mitte fikseeritud kaabli otsas olla.
Mõni sõna standarditest ja tulevikust. Eestis oleme mobiilse interneti kiiruselt Euroopa Liidu top-5 hulgas ja hinnalt esimesed ehk soodsaimad. Tehnoloogiliselt on umbes aastaks 2020 tulemas ka uus kiirusestandard 5G. Tulevikukasutaja mugavus nõuab võimalust mitte kaabli otsas olla, vaid saada kiiret ühendust igal pool, kus liigutakse. Samas, kindlasti on ettevõtteid ja asutusi, kus tulenevalt suurest infovoost peab olema just kaabliga ühendus.
Aga nüüd vastused. Et aega säästa, ei hakka ma küsimusi eraldi ette lugema. Vastus esimesele küsimusele. Eesti lairiba baasvõrgu ehk EstWini projekti eesmärk on, et 98% majapidamistest, ettevõtetest ja asutustest oleks baasvõrgule lähemal kui 1,5 kilomeetrit. Sidevõrku tuleb käsitada ühtse tervikuna ja baasvõrgu rajamine on eeldus nn viimase miili ühenduste viimiseks lõpptarbijateni. Mobiilimastide ühendamine baasvõrku pole olnud vaid eesmärk omaette. Et mobiilimastid on üks osa elektroonilise side baasvõrgust, siis nende ühendamine on olnud loogiline samm, mis on taganud Eestis ühe parima, 4G kiire mobiilse andmeside leviku. Mobiilimastide ühendamine baasvõrguga on ka üks meede, millega saab pakkuda kogu Eesti territooriumil kiiret mobiilset internetti. Kiire mobiilne ühendus on tarbijale mugavaim internetiühenduse viis. Mobiilimastide ühendamine baasvõrguga on tugevalt kaasa aidanud kiire andmeside kättesaadavuse parandamisele kogu Eesti territooriumil ja vähendanud digitaalset lõhet Eesti eri piirkondade vahel. Maapiirkondades on mobiilne internet arvestatav alternatiiv kaablile. Alati ei asenda mobiilne andmeside kaabliga püsiühendust, kuid see on märkimisväärne panus kiire internetiühenduse pakkumisse kogu Eesti territooriumil nüüd ja kohe. Sellistel eesmärkidel riigiabi andmine lairiba baasvõrgu ehitamisel langeb kokku Euroopa Liidu riigiabi suunistega.
Teine vastus. Valitsus suhtub tõsiselt Riigikontrolli tehtud auditi soovitustesse, millest üks puudutas vajadust kaardistada turutõrked nn viimase miili ühenduse osas. Praeguseks on sisuliselt valmis Tehnilise Järelevalve Ameti eestvedamisel väljatöötatud andmebaas, mille abil on võimalik lihtsamalt tuvastada lairiba juurdepääsuühenduste turutõrke ulatus ning viia läbi põhjalik kaardistus. Selle andmebaasi kasutuselevõtmine ja avalikkusele kättesaadavaks tegemine vajab mõningaid muudatusi kehtivas seadustikus, millega juba tegeldakse.
Kolmanda küsimuse vastus. Selles küsimuses on toodud üks arutluskäik, millega ei saa nõustuda. Tulenevalt Euroopa Liidu struktuurifondide reeglitest rahastatakse EstWini projekti suhtega 85 : 15. See tähendab, et riigi antav toetus on ca 63 miljonit eurot ja ELASA asutajate omapoolne investeering on 11 miljonit. Lisaks on ELASA perioodil 2009–2015 kaasanud omavahenditena projekti arendamisse kokku 3,7 miljonit eurot. Täiendavalt on sideettevõtjad investeerinud fiks- ja mobiilivõrgu viimase miili arendamisse kokku 25,1 miljonit eurot. Kindlasti kasvavad need summad EstWini projekti lõpuleviimisel veelgi.
Vastus neljandale küsimusele. Riigiabi antakse sinna, kus eksisteerib reaalne turutõrge. Vastavalt reeglitele tohib valguskaableid paigaldada ainult sinna, kus neid seni pole ja kuhu neid ettenähtavas tulevikus ka ei kavatseta paigaldada või kus olemasolevate valguskaablite läbilaskevõime on ammendunud. Riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil s.a 19. oktoobril kinnitas ka Riigikontroll, et raha on kasutatud otstarbekalt.
Viienda küsimuse vastus. Riigiabi mõju hindamine toimub regulaarselt, peamiseks vahendiks mõju hindamisel on infoühiskonna arengukava rakendusplaanis olevad mõõdikud, mida aasta-aastalt jälgitakse.
Kuuenda küsimuse vastus. Nagu eespool juba mainitud, Tehnilise Järelevalve Ameti eestvedamisel on välja arendatud andmebaas, mille abil on võimalik kaardistada turutõrke piirkonnad kogu Eesti territooriumil. See andmebaas on põhimõtteliselt valmis, kuid selle kasutuselevõtmine ja ka avalikkusele kättesaadavaks tegemine vajab mõningaid muudatusi kehtivates õigusaktides.
Seitsmenda küsimuse vastus. Valitsus otsustas sellel kevadel, et 2016. aasta veebruariks peab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium pakkuma välja lahendused, kuidas viia kiire internet lõpptarbijani. Kavas on koostöös rahandus- ja maaeluministriga esitada valitsusele kiire internetiühenduse viimase miili rajamise analüüsi ettepanekud. Praeguseks hetkeks on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium koostöös Tehnilise Järelevalve Ametiga koostanud esmase probleemide kaardistuse. Teiseks, vastavalt Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile on riigihalduse ministrile tehtud ülesandeks töötada koostöös majandus- ja taristuministri ning maaeluministriga jaanuariks 2017 välja ja esitada valitsusele täiendav mehhanism nn viimase kilomeetri/miili arendamise toetamiseks. Seejuures peetakse silmas ka teede- ja elektrivarustust.
Kaheksas vastus. Euroopa Liidu reeglid näevad ette, et peale toetuse saamist peab baasvõrk olema seitsme aasta jooksul pärast abikõlblikkuse perioodi võrdsetel tingimustel kõigile sideettevõtjatele kättesaadav. Riik peab oluliseks, et pärast perioodi lõppemist oleks ehitatud baasvõrk võrdsetel tingimustel kõigile sideettevõtjatele kättesaadav. Rajatud sidevõrgu haldamine, selle operaatoritele kasutada andmine on vastavalt elektroonilise side seadusele alaliselt allutatud Tehnilise Järelevalve Ameti järelevalvele. Tulenevalt Riigikontrolli auditis antud soovitustest on alustatud konsultatsioone Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Elisa vahel kirjaliku kokkuleppe sõlmimiseks. See annaks riigile täiendava garantii EstWini projekti käigus arendatud lairiba baasvõrgu haldamise kohta kogu selle eluaja jooksul. Sellele lisaks reguleerivad ELASA võrgule juurdepääsu elektroonilise side seadus ja konkurentsiseadus, millest tulenevad erinevad kohustused võrgule juurdepääsu ja sellega sidumise osas. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Lugupeetud minister, teile on ka küsimusi. Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Teie vastused olid arusaadavad, aga arusaamatuks jääb ikkagi, kas maapiirkondade elanikud saavad selle projekti tulemusel sama hinna ja sama kvaliteediga internetti nagu linnaelanikud. N-ö mobiili kaudu ja ka WiMAX-i ja muude tehnikavahendite kaudu leviv internet on maal praegu tunduvalt kallim kui linnades.

Aitäh! Ma oma vastuses paljuski juba selgitasin, mis on riigi tegevuse eesmärk, kuidas kasutatakse Euroopa Liidu raha, mida selle eest on võimalik teha ja kes peaks Euroopa Komisjoni arvates rajama selle viimase miili ühenduse. Seda peaksid tegema turuosalised. 2016. aasta veebruariks ehk järgmise aasta veebruariks pakume välja erinevaid lahendusi, kuidas viia kiire internet lõpptarbijani. Sellest analüüsist tulenevalt saate ka täpsema vastuse.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Minu maakodust 67 meetri kaugusele veeti tänavu suvel ka see kaabel – see pandi seal maa sisse. Kas nüüd peab kaks kuni kolm aastat ootama ja vaatama seda kallist investeeringut seal maa sees, enne kui külarahvas saab reaalselt internetiühenduse kasutusele võtta? Miks need tegevused ei ole paralleelselt käinud ja miks seda probleemi kompleksselt ära ei lahendata?

Aitäh! Tegevused käivad paralleelselt. Seesama baasvõrk tegelikult ongi aluseks kiirele internetiühendusele.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Asjaolude kokkusattumisel on sama teemat täna siin majas arutatud kaks korda – see oli jutuks ka riigieelarve järelevalve komisjonis. Seal nentisid küsimustele vastanud spetsialistid mitu korda, et mobiilne internet kvaliteedilt püsivõrguga samaväärset internetti kuidagi pakkuda ei suuda. Teie keskendusite oma vastustes ainult nüüd mobiilse interneti võimalustele. Kas te näete ka muid lahendusi ja võimalusi või mitte?

Aitäh! Ikka näen. Ma ka mainisin möödaminnes, võib-olla tõesti lühidalt, et kindlasti on kohti, kus on suurem info- ja selle vahetamise vajadus ning seal kindlasti on ka kaabli järele vajadus. Samas, nagu praktika mõnes kohas on näidanud, vahel veetakse kaabel kohale, aga see ei ole loodetud kasutust leidnud. Ütleksin nii, et tulevikus arvatakse tarbija soovivat siiski saada teenust, ja mitte ainult fiksliini kaudu. Seda me rääkisime ka parlamendi komisjonis. Aga just seepärast me arutame natuke ka tulevikuteemasid.

Andres Metsoja, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Kahtlemata on põhivõrku optilise kaabli näol tehtud investeering tänuväärt ettevõtmine. Circa 30 miljonit on investeeritud ja ma saan aru, et 40 miljonit tuleb veel investeerida. Kuid minu küsimus puudutab seda viimast miili. Kuidas te arvate, kas oleks mõistlik toimetada selles suunas, et võtta kasutusele meie jaotusvõrgu maste? Me teame, et hajaasustuses ei võeta neid maste kasutusest välja, ei künta ilmtingimata kaablit maa sisse. Tahetakse kasutada ka võimalust vedada optiline kaabel maapiirkonnas paika õhus. Me teame, et maa sisse kaabli kündmine on kallis ja nõuab maaomanikega kokkuleppimist. Kas see võiks olla üks lahendus, et optilise kaabli abil ühendus tagada?

Aitäh! Ma arvan, et tehnilised lahendused on nende välja pakkuda, kes lairibavõrguga tegelevad. Siit Riigikogu puldist mina seda soovitama ei hakka. Nagu ma ütlesin, me teeme analüüsi, kuidas kiire internet võiks lõpptarbijani jõuda, ja selle tulemusi saame jagada veebruaris 2016. Ma olen teiega nõus, et tulevikus on inimesed aina enam mobiilsed ja tööd soovitakse teha ka väljaspool linnasid. Seepärast peab side korralik kvaliteet olema tagatud. Ma arvan, et baasvõrk on sellele hea alus, nagu teiegi märkisite.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Lugupeetud minister! Te ütlesite, et riik tahtis küll vedada kaabliotsa iga taluni, aga paljud inimesed ei ole soovinud seda kasutada. Maainimestest väga paljud ilmselt ei soovi vist kasutada ka kiirabi, politseid, postkontorit ja apteeki, sest kõik need on kinni pandud. Hea kavatsus on üks asi, teine asi on see, et teie valitsuse heade kavatsustega on sillutatud tee tont teab kuhu. Vahest võikski välja kuulutada, et elu väljaspool suuremaid linnu on võimatu. Siis pole maale vaja ei apteeki ega tuletõrjet. Inimesed on juba praegu korraldanud endale priitahtlikud päästekomandod ja võib-olla organiseerivad ka mingid muud priitahtlikud teenused. Kui elu väljaspool linna on võimatu, siis nii öelgegi. Öelge, et elu maal on võimatu ja te ei suuda kindlustada maainimestele inimväärset elu.

Aitäh! Ma vastan siin nagu teiegi humoorikalt, kasutades spordivaldkonna terminit. Ma arvan, et te praegu selle väitega väga pakule pihta ei saanud. Sellepärast seda baasvõrku rajataksegi, et oleks võimalik inimestele pakkuda kiiremat ja head internetiühendust.

Aitäh! Austatud minister, teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Tanel Talve, palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Kõigepealt tänu Artur Talvikule – eriti soe tänu sulle, et sa mind ära märkisid! Tõepoolest, sul on õigus, maaelu popiks muutmine on üks tähtsamaid asju, mida ma siia Riigikokku olen ajama tulnud. Kiire internet käib kindlasti maaelu ja maal elamise popiks muutmise juurde. Paraku on olukord selline, et maal elamine on kulukas. See on praeguses Eestis fakt ja seepärast ongi valitsuskoalitsioon seadnud efektiivse ja kvaliteetse taristu oma keskseks regionaalpoliitiliseks eesmärgiks. Ma julgen tähelepanu juhtida sellele, et sotsiaaldemokraatide eestvõtmisel täienes valitsuslepe hilissuvel punktiga, mis ütleb: "Tagada igale maal elavale perekonnale mõistliku hinnaga kommunikatsioonid (elekter, kiire internet ja korralikud sõiduteed), luues selleks vajalikud täiendavad toetusmehhanismid (nn viimase kilomeetri toetus)." Vastutajatena said tookord kirja majandus- ja taristuminister ning riigihalduse minister.
Riigikontrolli audit paraku näitab, et vaatamata valitsuse plaanile tagada lairiba baasvõrgu arendamise kaudu kõigile Eesti inimestele aastaks 2020 ligipääs kiirele netiühendusele, ei pruugi see siiski oodatud ulatuses teoks saada. Nimelt on jäänud läbi mõtlemata, kuidas teha kiire internet kättesaadavaks ka väljaspool kortermaju ja nendes paikades, kus elab vähe inimesi. Ma olen riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmena päris mitu korda tõstatanud küsimuse, kas seni kulutatud summad on ikka läinud asja ette. Ja olen küsinud ka seda, millise plaani järgi tehakse edasised investeeringud. Peab ütlema, et kahjuks ei ole ma Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumilt seni veel päris ammendavat vastust saanud.
Teatavasti ei ole ka järgmise aasta riigieelarvesse kavandatud vahendeid, mis peaksid seda nn viimase miili turutõrget leevendama. Seda enam, et siiani pole ka otsustatud, millise strateegiaga üleüldse edasi minna. Endiselt on ju arusaamatu, kuidas kiire internet lõpptarbijani ikkagi jõudma hakkab. Kas panustatakse kogukondade enda initsiatiivile, nagu siin on välja käidud? Kas lahendus on 4G või minu pärast 5G tehnoloogia ja kas oleks tark viia see valguskaabel majapidamistesse mööda õhuliine, mitte seda maasse kaevates? Variante on palju ja ma olen kindel, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis ning mujal on ka spetsialiste, kes suudavad parima lahenduse välja mõelda. Aga, head sõbrad, mingi plaan on vaja teha ja seda selgelt ka rahvale öelda. Tõepoolest, praegu jääb maapiirkondade elanikele kummaline mulje, et mingi jäme kaabel pannakse krundi ääres maha, aga kasutada seda keegi ei saa. Põhjuseks on asjaolu, et viimase kaablijupi tuppa toomine ja mõne teenusepakkujaga liitumine on kas ebamõistlikult kallis või üleüldse võimatu.
Head kolleegid! Ma kutsun teid üles seda teemat väga tõsiselt arutama ja mitte pidama seda mingiks tähtsusetuks asjaks. Kõik, kes kusagil maapiirkonnas elavad, teavad, et see on päris tähtis küsimus. Probleemi tõsidusest arusaamiseks siia lõppu veel mõned numbrid ka. Aastatel 2009–2014 investeeris riik lairiba baasvõrgu arendamisse 28 miljonit eurot Euroopa Liidust saadud toetusraha. Aastatel 2015–2020 plaanitakse samaks otstarbeks anda veel umbes 41 miljonit eurot. Nende miljonite kasutamine peab olema ikka väga põhjalikult läbi mõeldud. Peaksime ikkagi kuidagi jõudma lõppeesmärgini, et iga inimene, olenemata elukohast, ja ka iga ettevõte – ärme seda unustame! –, olenemata asukohast, saaks kasutada korralikku kiiret internetti.
Lõpetan siinkohal riigikontrolör Alar Karise sõnadega, et peame tegema kõik selleks, et paljude põhjuste seas poleks vähemasti korraliku internetiühenduse puudumine lisaargument, miks mõnel pool ei saa luua uusi töökohti või miks inimesed oma senise elukoha maha jätavad. Aitäh teile!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Artur Talviku. Palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Kui ma 15 aastat tagasi otsustasin endale maale maja ehitada ja n-ö poolenisti maal elama asuda, siis üks, mis mind innustas seda tegema, oli internet ehk võimalus saada teha oma tööd ära kaugemalt, viibimata linnas või olemata koosolekul just konkreetses kohas, kus see toimub. Väga suured olid need ponnistused, et lõpuks internet oma majja saada, ja praegu see levib sinna WiMaxi kaudu. See on järjekordne näide sellest, kuidas maaelu on tõepoolest oluliselt kallim kui linnaelu – tolle WiMaxi ühenduse eest ma maksan oluliselt rohkem, kui me maksame internetiühenduse eest Tallinna linnas.
Kui tuli EstWini projekt, siis tõepoolest meie oma kogukonnaga lootsime, et midagi positiivset jõuab ka maale. Ent kui seda lairibakaablit vedama hakati, siis jäädi seisma täpselt mobiilimasti juurde, ja see ei ole sugugi mitte 1,5 kilomeetri kaugusel meie kogukonna elanikest, vaid hoopis kaugemal.
Ja sealt edasi me hakkasime tegutsema. Me pöördusime sellesama ELASA poole – sihtasutuse poole, kes EstWini projekti elluviimise eest seisab. Pöördusime oma valla poole, et nemad toetaksid meie soovi saada internet oma külasse, ja pöördusime ka operaatorite poole, et uurida, missugustel tingimustel nad juhul, kui see EstWini lairibakaabel meie külast selle n-ö poolteise kilomeetri kaugusele tuleb, sealt edasi oleks nõus ühenduse rajama. Ja vastus? Ausalt öeldes operaatorid tunnistasid, et nad ei tahagi nii väikses piirkonnas mingisugust ühendust pakkuma hakata, tehke ise. Kust te selle raha võtate, me ei tea. Võib-olla tuleb viimase miili projekti raames mingi raha, aga kogukonnad tõepoolest on hädas. Nagu Vassiljev siin küsis, et kui politsei on läinud ja tuletõrje on läinud ning tegutseb vabatahtlik tuletõrje, kas nüüd peaks kogukond hakkama internetioperaatoriks.
See ei ole võrdse kohtlemise printsiibi järgimine. Kui sa elad Tallinnas, siis sa ei pea oma majaühistuga hakkama internetiühenduse operaatoriks, aga maapiirkonnas sunnitakse sind seda tegema.
Teine ja väga oluline tegur on hind. Minister tõi siin näiteks, et kuskil toodi see kaabel lausa kodudeni välja, aga ta ei maininud, mis on selle ühenduse või liitumise hind. Kallis hind on üks põhjus, miks inimesed ei ole valmis maal seda internetiteenust tellima. Jällegi vastupidine seis võrreldes sellega, mis on EstWini kaabli vedamise mõte. Idee on ju viia internet iga koduni Eestis ning teha seda nii, et see ei tekitaks ühiskonnas võrdsemaid kodanikke ehk linnainimesi, kes saavad teenust odavamalt, maainimesed aga peavad märksa rohkem maksma. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi neljanda arupärimise juurde, mille on esitanud Riigikogu liikmed Jaak Madison, Martin Helme, Henn Põlluaas, Mart Helme, Uno Kaskpeit, Raivo Põldaru ja Arno Sild selle aasta septembrikuu 24. päeval. Arupärimine on valitsuse võetud kohustuste kohta rändekriisi lahendamisel ja kannab numbrit 77. Vastab siseminister Hanno Pevkur. Mul on suur au tervitada Riigikogu kõnetooli tulevat arupärijate esindajat Jaak Madisoni. Palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Austatud kolleegid! Esitasime Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel 24. septembril arupärimise härra Pevkurile seoses valitsuse võetud kohustustega rändekriisi lahendamisel. Teatavasti on poolteise kuu jooksul toimunud väga palju sündmusi, mis peaks valitsust ja meie parlamenti panema oma seniseid seisukohti muutma. Seoses aina eskaleeruva immigratsiooni- ja põgenikekriisiga, millele ei ole siiani suudetud Vahemerel piiri panna, on Eesti andnud lubadusi võtta põgenikke vastu suuremas mahus, kui seda lubati 25.-26. juunil toimunud Euroopa Ülemkogu istungil.
Algselt oli Eesti valitsuse seisukoht, mida toetas ka Euroopa Liidu asjade komisjon, et Eesti võtab pagulasi vastu vaid vabatahtlikult ning arvestades meie võimekust, kuid 22. septembril toimunud Euroopa Liidu erakorralisel justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungil jagati kvalifitseeritud häälteenamusega 28 Euroopa Liidu riigi vahel veel 120 000 isikut. Erinevalt mitmest teisest Euroopa riigist toetas seda plaani ka Eesti elik siseminister hääletas põgenikekvootide poolt, minnes vastuollu Riigikogu mandaadiga, mille kohaselt Eesti peab eelistama vabatahtlikku üksteise abistamist. 26. juunil s.a kinnitas härra Pevkur, et Eesti on vabatahtlikkuse alusel valmis vastu võtma 84–156 põgenikku ehk immigranti, kuna see arv vastab Eesti suurusele ja võimekusele.
Kõige sellega seoses oleme esitanud siseministrile viis küsimust. Esimene kõlab nii: "Miks hääletas Eesti erakorralisel justiits- ja siseküsimuste nõukogul 22. septembril Euroopa Komisjoni poolt esitatud kava poolt, jagamaks 120 000 isikut Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, erinevalt Ungarist, Tšehhist, Slovakkiast, Rumeeniast?" Teiseks: "Kuidas on Eesti seadusandlusega kooskõlas põgenikekvootide rakendamine kvalifitseeritud häälteenamusega?" Kolmandaks: "Kui suur on Eesti võimekus võtta vastu põgenikke kahe aasta jooksul?" Siinkohal ma tuletan meelde, et me sooviksime teada täpset arvu. Viimased kaks kuud ei ole mitte kordagi meile konkreetselt vastatud, on räägitud umbmäärastest arvudest ja võimekuse kasvatamisest meie maksumaksja raha kulul. Neljandaks: "Milliseid sanktsioone saab Euroopa Komisjon rakendada juhul, kui Eesti ei täida meile pandud kohustust võtta vastu immigrante lubatud määral?" Ja viiendaks: "Millistes valdkondades on Eesti veel suveräänne riik, kus me ei ole kohustatud järgima Euroopa Liidust tulenevaid kvoote, direktiive või määrusi?" Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärimisele vastama siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Kuna küsimused said ette loetud, siis ma lähen kohe nendele vastamise juurde.
Esimene küsimus. Siinkohal tasub arupärijatele selgitada, et kuigi teie viidatud Euroopa Liidu riigid ei nõustunud selle ümberjagamise otsusega, mille Euroopa Liidu eesistuja oli lauale pannud, leiti lahendus, mis liikmesriikidele, sh Eestile, sobis. Vabariigi Valitsuse 1. oktoobri istungil ja Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni 5. oktoobri istungil heaks kiidetud Eesti seisukohtades oli kirjas, et oleme valmis kriisiolukorras vabatahtlikkuse alusel vastu võtma rahvusvahelist kaitset vajavaid inimesi, arvestades Eesti riigi võimekust, rahvastiku ja majanduse osakaalu Euroopa Liidus ning kaitset vajavate inimeste endi soovi Eestisse tulla. Juhin siinkohal arupärijate tähelepanu ka sellele, et Eesti ei ole pooldanud alalisi kohustuslikke ümberpaigutamise mehhanisme. Eesti positsioon on algusest peale olnud – viitan siinjuures valitsuse 9. juuni istungile, kus me kiitsime heaks seisukohad Euroopa Komisjoni teatise kohta Euroopa rände tegevuskavast –, et meie prioriteet on vajaliku abi osutamine eelkõige kohapeal, st kriisikolletes. Tõhusaim on tegelda probleemide tekkepõhjustega, et ära hoida Vahemere kriisi sarnaseid olukordi. 27. mail avaldas Euroopa Komisjon konkreetsed ettepanekud Euroopa rände tegevuskava rakendamiseks, mille raames teatavasti juba praegu tegeldakse Euroopa Liidu tasandil ka muude meetmetega, mis peaks aitama rändevoogudega toime tulla.
Teisegi küsimuse luges arupärimise esitaja juba ette. Tahan taas täpsustuseks öelda, et Euroopa Liidu tasandil ei ole kehtestatud põgenikekvoote, kuigi teie oma küsimuses seda väidate. Mis puutub õiguslikku alusesse ja kvalifitseeritud häälteenamusse, siis Euroopa Liit võib tegutseda ainult aluslepingutes püstitatud eesmärkide saavutamise nimel ning selle pädevuse piires, mis aluslepingutega on Euroopa Liidule antud. Nende lepingute kohaselt on varjupaiga, täiendava kaitse ja ajutise kaitsega seotud küsimused Euroopa Liidu ja liikmesriikide jagatud pädevuses ning meetmete otsustamine toimub kvalifitseeritud häälteenamuse alusel. See tuleneb konkreetselt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 78.
Kolmas küsimus oli selle kohta, kui suur on meie võimekus. Siinkohal ei kavatse ma kindlasti öelda ühtegi konkreetset arvu. Rändeteema on valdkond, kus ei ole võimalik mingeid arve ennustada. Kui vaadata konkreetselt ümberpaigutamise ja ümberasustamise mehhanismi, siis selle rakendamiseks moodustasime 16. septembril pagulaspoliitika koordinatsioonikogu, kuhu kuuluvad kaheksa ministeeriumi ning muude riigiasutuste esindajad. See kogu on ette valmistanud täpsustatud tegevuskava, mida on arutatud nii valitsuskabinetis kui ka ministeeriumide vahel. Selle koostamisel on lähtutud nendest kokkulepetest, mis ümberasustamise ja ümberpaigutamise alal on praeguseks Euroopa Liidu institutsioonides liikmesriikide vahel sõlmitud.
Küsiti ka sanktsioonide kohta. Sanktsioonidega on selline lugu, et Eesti on osalenud Euroopa Liidu liikmena põgenike ümberpaigutamise meetmete kokkuleppimisel vabatahtlikult. Kindlasti ei saa me rääkida Eestile pandud kohustusest, vaid ühiselt kokku lepitud meetmetest erakordse surve alla sattunud liikmesriikide abistamisel. Kui vaadata puhtalt sanktsioone, siis jah, teoreetiliselt võib Euroopa Komisjon liikmesriigi tegevuse peale Euroopa Kohtusse pöörduda ja Euroopa Komisjon võib teha kohtule ettepaneku määrata asjaomasele liikmesriigile rahakaristus, mille suurus sõltub rikkumise kestusest ja raskusastmest ning liikmesriigi suurusest. Konkreetseid sanktsioone ei ole siinkohal võimalik teile öelda.
Viies küsimus puudutab seda, mis on Euroopa Liidu pädevuses ja mis mitte. Tuletan arupärijatele meelde, et 14. septembril 2003 võeti rahvahääletusel vastu Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamise seadus, mille § 1 kohaselt Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Sama seaduse § 2 sätestab, et Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahelist pädevusjaotust puudutavad nii Euroopa Liidu leping kui ka Euroopa Liidu toimimise leping. Soovimata neid siin täies ulatuses ette lugeda, võib laias laastus öelda, et Euroopa Liit reguleerib ühiselt näiteks tollindust, euroga seonduvat, siseturu konkurentsiõigust jms. Liidu pädevusse kuulub ka rahvusvahelise lepingu sõlmimine, kui selle näeb ette liidu seadusandlik akt või kui lepingut on vaja selleks, et võimaldada liidul teostada oma sisemist pädevust või kui selle sõlmimine võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala. Kui vaadata veel eri valdkondi, siis eri valdkondades tegutsevad Euroopa Liit ja liikmesriigid jagatud pädevuse põhimõttel. Näiteks võib tuua siseturu, transpordi ja energeetika, samuti kõik, mis puudutab vabadust, turvalisust ja õigusi. Kõik. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi! Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Härra minister! Mulle tundub, et te ei ole siiski päris aus Riigikogu liikmetega. On küll võimalik trahvi kindlaks määrata. See on seotud protsendiga SKT-st. Eesti riigi trahv oleks umbes 390 000 eurot, nagu meil on välja arvutatud. Aga ma küsin nii. Te viitasite, et komisjoni ette pandud plaan ei läinud läbi, et seda muudeti ja et siis olid liikmesriigid sellega nõus. Kui nad siis nõus olid, siis mis alusel on Slovakkia selle otsuse vastu kohtusse läinud? Ja kas see muudetud plaan sobis tõepoolest ka Ungarile?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, komisjoni ettepanek liikmesriikidele sobis, sh Eestile ka. Mis puutub teie nimetatud riikidesse, siis eesistuja viis hääletusprotseduuri läbi sellisena, et ei küsitud, kes on poolt, vaid küsiti, kes on vastu. Ning Ungari, Tšehhi, Slovakkia ja Rumeenia tõstsid käe ja ütlesid, et nemad on vastu. Mingisugust täiendavat hääletust ei toimunud, kuna kvalifitseeritud häälteenamus oli saavutatud. Loomulikult on igal liikmesriigil õigus Euroopa Liidu Nõukogu otsuseid vaidlustada ja kui keegi soovib midagi vaidlustada, siis eks Euroopa Kohus langetab selles asjas oma otsuse.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kas valitsus on valmis nädalavahetusel toimunud Pariisi sündmuste alusel oma otsuseid ümber hindama? Mida selle tagajärjel ette võetakse?

Aitäh! Euroopa Liidu siseministrid kogunevad erakorraliselt reedel. Eks me siis näe, millised meeleolud seal on. Ma kindlasti ei soovi panna ühte patta rändeteemat ja üksikut terroriakti. See üksik terroriakt oli väga võigas, väga julm ja selle veretöö põhjustajate väljaselgitamine vajab absoluutset tähelepanu. Mis puudutab edasisi otsuseid, siis nende osas on Vabariigi Valitsus vaba otsustama ükskõik mida koostöös Eesti Vabariigi parlamendiga. Kui tekib vajadus mingeid erakorralisi otsuseid langetada, siis me oleme selleks valmis. Täna me aga ei näe, et me peaksime kiirustades hakkama vastu võtma otsuseid, teadmata kõiki selle kohutava veretöö põhjuseid ja senise uurimise tulemusi.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud asespiiker! Hea minister! Mind hämmastab see, et meie minister läheb oma kolleegidega kohtuma, et jälgida meeleolusid, uurida, mida keegi arvab ja mida keegi teha tahab. Ta ei lähe kaitsma omaenda seisukohti, riigis väljakujundatud arvamust, mis on meile kõige parem. See kõlab ju väga banaanivabariigi moodi. Millest me ikkagi räägime?
Teine asi on see, et meid justkui hämmastab terroriakt. Mind küll ei hämmasta – see oli aja küsimus, millal pommid hakkavad lõhkema ja inimesi tapetakse. Euroopasse tuleb eri andmetel 800 000 kuni 1,5 miljonit immigranti. Kuu aega tagasi n-ö eksperdid arvasid, et pole kuigi tõenäoline, et põgenike varjus saabuvad siia ka terroristid. Nüüd on kinnitust leidnud, et põgenike seas on ka terroriste. Need on faktid. Ärme elame illusioonis! Kuid minu küsimus on selline. Te ütlesite, et teoreetiliselt on võimalik rakendada sanktsioone rahatrahvide näol. Seega teoreetiliselt oleme kohustatud vabatahtlikult võetud kohustusi täitma. Järeldus on, et tegelikult asi ei ole vabatahtlik, me oleme võtnud kindla kohustuse, mida tuleb täita.

Aitäh! Teil on kindlasti õigus oma emotsioonidele ja oma arvamusele. Mis puudutab reedest kohtumist, siis see on erakorraline kohtumine, kus arutatakse muu hulgas Pariisi terrorirünnakut. Selleks seisukohti ette kujundada ei ole väga otstarbekas. Samas teame, et arutusele tulevad ka piiriteemad, ja selles valdkonnas on meil seisukohad kujundatud. Seal on plaanis arutusele võtta ka PNR-i temaatika, mis on Eesti Vabariigi parlamendis juba läbi arutatud. Me ootame Euroopa Liidult selle süsteemi kiiret rakendamist, see aitaks terrorismivastases võitluses tublisti edasi minna. Mis puutub teie poolt n-ö teoreetiliselt tõstatatud küsimustesse, siis ma ütlen veel kord, et Eesti riik osales selles otsustusprotsessis täiesti vabatahtlikult. Loomulikult me otsustasime täiesti vabatahtlikult aidata rändesurve all olevaid riike. Ja isegi kui Euroopa Komisjonil on teoreetiline võimalus minna kohtusse, ma ei usu, et komisjon võiks selles küsimuses mõne liikmesriigi kohtusse anda. Aitäh!

Mart Helme, palun!

Aitäh, eesistuja! Lugupeetud minister! Meie vabaerakondlastel oli valimistel suurepärane loosung "Aru pähe!". Ma arvan, et viimased sündmused Prantsusmaal peaksid kõigile siin aru pähe tooma. Minu küsimus ongi seotud sellega, kas aru on pähe tulnud. Meie naaberriigid Läti ja Poola on teatanud, et nad ei võta vastu rohkem immigrante kui arv, kelle osas on juba kokku lepitud. Ma küsin: kas ka Eesti Vabariigi valitsus langetab samasuguse otsuse ja teatab, et ta ei võta julgeolekukaalutlustel vastu rohkem immigrante kui need, kelle osas on juba kokku lepitud?

Aitäh küsimuse eest! Te märkisite väga õigesti, et nii Poola kui Leedu on rääkinud täiendavatest arvudest. Mina ei näe täna üldse mingit vajadust rääkida täiendavatest arvudest, kui meil on olemas Euroopa Liidu tasandil kokkulepe ümber paigutada 160 000 inimest. Selle arvu sees on ka n-ö puhver, mis hõlmab 54 000 inimest. Elik meil ei ole mingit põhjust rääkida üldse mingitest uutest otsustest. Ja sinnamaani kuni selliseid otsuseid ei ole isegi laual, ei ole mõtet ka spekuleerida selle üle, kas keegi neid ettepanekuid teeb või ei tee.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Mulle jäi kõrvu, et Euroopa Komisjoni otsust on võimalik edasi kaevata või vaidlustada. Minu kogemus näitab seda, et kui sundüürnikel oli Eesti Vabariigi vastu hagi, siis Brüsseli kohtusse edasikaebamisele see ei kuulunud. Kus nüüd tõde on?

Aitäh! Ma ütlesin, et edasi saab kaevata Euroopa Liidu Nõukogu otsust.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Juncker on ennustanud järgmiseks aastaks 3 miljonit immigranti Euroopasse ja teatanud, et Euroopa Liit ei kavatse oma immigratsioonipoliitikat muuta. Sellest, et Poola ja Läti vaatasid oma otsused üle ja otsustasid keelduda täiendavate pagulaste vastuvõtmisest, on siin täna juba juttu olnud. Mina küsin seda: teie väitsite, et kui tekib vajadus, siis on ka meie valitsus valmis need otsused uuesti läbi arutama. Kui mitu inimest peavad islami terroristid veel tapma, et Eesti oma otsuseid muudaks?

Aitäh! Ütlen veel kord seda, mida ma olen varem nii avalikult kui ka siin saalis juba öelnud: palun ärgem sidugem neid kahte asja. Rünnak, mis pandi toime Pariisis, oli organiseeritud ja täide viidud valdavalt inimeste poolt, kes elasid Euroopa Liidus, kes olid mõne Euroopa Liidu riigi kodanikud. Nii palju meil praeguseks infot on. On teada üks kahtlus, mis puudutab ühte leitud passi ja ühte sõrmejälge, aga kinnitust on leidnud nende isikute osalus, kes olid Euroopa Liidu kodanikud, kas belglased või prantslased. Ei ole põhjust rändetemaatikat ja terrorismi omavahel poliitilistel kaalutlustel siduda. Selles, et terrorismivastane võitlus peab olema efektiivsem, ei ole kellelgi mingit kahtlust, aga ärge palun neid kahte teemat siduge.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea siseminister! On selge, et kaks põhilist märksõna, mis seda aastat on iseloomustanud – need on seakatk ja pagulaskriis –, külmade saabudes nagu leevenevad. Inimesi saabub juba väiksemal arvul. Aga kevadel läheb uuesti lahti. Kuidas valitsus kavatseb käituda, kui järgmine kogus pagulasi on Euroopasse kogunenud?

Aitäh! Eesti Vabariigi valitsus kavatseb kindlasti Euroopa Liidus seista selle eest, et Euroopa Liidu välispiirid peaks. Ja inimesed, kellel ei ole õigust Euroopa Liidus olla, kes ei ole sõjapõgenikud, tuleks välja saata. Tagasivõtmise poliitika peab toimima, tagasivõtulepingud peavad olemas olema, turvaliste riikide nimekiri peab olemas olema. Kindlasti tuleb piirivalvet oluliselt tugevdada just Euroopa Liidu välispiiridel. See annaks meile kindlustunnet ja ka signaali väljapoole Euroopa Liitu, et Euroopa Liitu niisama sisse ei marsita, siia lihtsalt niisama ei saa, siia saab seadusliku rände korras kas viisat omades või kui jõutakse ilma selleta Euroopa Liidu piirile, siis taotletakse rahvusvahelist kaitset. Aga rahvusvahelist kaitset saavad ainult need, kellel on selleks tõesti objektiivne alus olemas.

Arno Sild, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Küsin täpsustuseks, kui palju meil praegu on pagulasi Vao keskuses. Ja kas praegu on pagulasi ka mujal Eestis?

Aitäh! Täpse arvu oskab teile vahest öelda sotsiaalminister, sest Vao seisu igapäevast ülevaadet minul ei ole. Aga lisaks Vao keskusele, kus ootavad oma saatust inimesed, kes ei pea olema kinnises asutuses, on meil teine asutus, mis on kinnine ja mida rahvas teab kui väljasaatmiskeskust. See asub Harkus ja seal on praegu umbes 80 inimest, kes ootavad kas kohtuotsust või väljasaatmist – need, kellel on kohtuotsus juba olemas.

Raivo Põldaru, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Te vastasite, et ei oska arvata, kui suur on Eesti suutlikkus, kuna pole teada, kui palju pagulasi tuleb. Aga ma arvan, et see suutlikkus võiks valitsusel siiski teada olla. See arv, kui palju neid Euroopa Liitu juba tulnud on ja kui palju juurde tuleb, on väga kahtlane. Aga selles osas, missugune on Eesti võimekus, arvestades meie majandust, olemasolevaid hooneid ja muud sellist, võiks nagu mingisugune kujutlus olla.

Aitäh! Nagu ma ütlesin, me oleme praegused arvestused teinud lähtudes sellest, mis me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud. Aga uskuge mind, me tõesti ei tea. Ma ei tea, võib-olla siin saalis kellelgi on, aga minul nii suuri ettenägemisvõimeid ei ole. Ja kui ma vaatan oma kolleegide muresid, siis näiteks Sloveenia pidi seisma silmitsi olukorraga, kus kolme nädala jooksul sisenes riiki 130 000 inimest, kelle peamine eesmärk loomulikult oli edasi liikuda Austriasse ja Saksamaale. Aga siiski nad pidid väga suure hulga inimesi suutma ära registreerida ja nad pidid need inimesed ka ära kontrollima. Nad palusid selleks abi ja Eesti meeskond ESTPOL1 näol on praegu kohapeal abiks. Me saame ette valmistada oma võimekust selleks, mida me teame tulevat. Selleks, mida me ei tea, on väga raske end ette valmistada.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Madisoni!

Austatud asespiiker! Head kolleegid! Aitäh ministrile pooltõeste vastuste eest! Võtame need punkt punkti haaval ette. Te vastasite, et Eesti on vabatahtlikult liitunud süsteemiga ja jaotab vabatahtlikult immigrante Euroopas ümber. Minu loogika ja mõistuse järgi peaks see tähendama seda, et vabatahtlikult võtan pagulasi vastu ja vabatahtlikult ütlen ära. Kui tahan, siis võtan, kui tahan, ei võta. Siis on asi vabatahtlik. Ütlen, et näete, julgeolekuolukord muutus, põgenike varjus on Euroopa Liitu tulnud ka terroriste ja muid äärmuslasi. Alles üleeile tuli kinnitus, et üks terrorist, kes ennast Pariisis õhku lasi ja nõnda ka teisi inimesi tappis, saabus läbi Kreeka. Ja meil pole kellelgi aimu, kui palju neid tegelikult on tulnud. Seega oleks meil täielik õigus sellest kavast lahti öelda. Kuid mis siis juhtub? Me saame trahvi, sest vabatahtlikult pole me nõus kõige sellega tegelema. Siin ei ole vabatahtlikkust, see on ehtne kvoodisüsteem. Kui oled paha laps Euroopa Komisjoni silmis, saad vitsa. Mulle ei meeldi selline Eesti ja selline suhtumine.
Teiseks. Me läheme Euroopa kolleegidega kohtuma, koguma muljeid, mida nemad arvavad, mis tunded neil on. Huvitav, mis tunne peaks olema Prantsuse siseministril, kui sinu riigis on tapetud 132 inimest. Ei ole hea tunne. Kuid mis retoorikat me kuuleme Junckerilt? Kuuleme, et me ei muuda oma immigratsioonipoliitikat. Kui palju inimesi peavad islami äärmuslased ja moslemid ära tapma, et kellelgi tuleks mõistus koju tagasi, et saadaks aru, et probleem peitubki immigratsioonis ja kogu selles multikulturalismi illusioonis, mida tahetakse süvendada? Selles ju häda peitubki. Katsu sa Põlvas kümme terroristi ära peita. Ei peida ära! Tunduks imelik, et seal on kümme teistsugust inimest. Aga katsu sa peita nad ära kuskile slummidesse Pariisi küljegetodes! Väga lihtne on. Nii kaua, kui ei muutu riikide suhtumine ja arusaam, kust algavad kõik probleemid, ei muutu mitte midagi ka Euroopas tervikuna. See on isegi väikesele lapsele selge, aga ministritele mitte.
Kolmandaks räägime võimekusest. Jutt on sellest, kui palju tuleb immigrante üle Vahemere sellepärast, et mõned riigid ei täida Schengeni lepingust tulenevaid kohustusi valvata Euroopa Liidu ja NATO välispiire ning lihtsalt, täiesti külma närviga lasevad masse üle piiri ja siis karjuvad, et olge solidaarsed ja tulge aidake meid. Alles siis me hakkame mõtlema, milline meie võimekus on. Võimekuse paneb paika meie riigi majanduslik seis, meie valmisolek vastu võtta ja ka soov vastu võtta. Mina ütlen otse välja, et mina ei soovi pagulasi vastu võtta; sellest, et meie majanduslikud võimalused on väikesed, ma ei räägigi. Ka rahva meelsus on selline, et ei soovita pagulasi vastu võtta. Aga teie räägite sellest, et meie võimekus sõltub sellest, kui palju tuleb immigrante. Kogu see loogika on nii vildakas, kui vähegi olla saab.
Neljandaks. Me kohtusime reedel Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehega Riias, sealsete kolleegidega. Kuulsime väga huvitavat ettekannet ühelt Riia ülikooli professorilt. Kahe aasta jooksul, ennustatakse, saabub Euroopasse 5 miljonit migranti. Seega see 1,5 miljonit tänavu on täielik naljanumber. Ja siis rääkida 550 inimese Eestis vastuvõtmisest on ju täielik jama. See on täielik hämamine. Üritada kuidagi pilti mahendada selles valguses, et ei ole hullu midagi, küll me asja ära klaarime – see on ju täielik valetamine. Ja valetada pole ilus. Eriti oma valijatele, sest valijad andsid teile mandaadi.
Aga ärge muretsege! Me tuletame seda pidevalt meelde ja te käite siin veel ja veel arupärimistele vastamas. Kuni 2019. aastani välja laseme sama auruga. Ja 2019. aastal Stenbocki majja nii mõnelgi erakonnal enam asja ei ole. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume edasi tänase viienda arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Artur Talviku, Andres Herkeli, Krista Aru, Andres Ammase, Monika Haukanõmme ja Külliki Kübarsepa s.a oktoobrikuu 22. päeval esitatud arupärimine politsei võimekuse kohta, mis kannab numbrit 85. Arupärimisele vastab siseminister Hanno Pevkur. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Artur Talviku, et arupärimist avalikkusele tutvustada!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Politsei- ja Piirivalveamet on tema loomisest saati üks kõige enam reformitud riigiameteid üldse. Ajast, kui piirivalve kaotati ja viidi see kokku politseiga, on koosseisu vähendatud rohkem kui tuhande inimese võrra. PPA ehk Politsei- ja Piirivalveameti reformide viimane osa toimus eelmisel aastal, mil hoiti kokku 4,5 miljonit eurot ja koondati 200 inimest.  Eesmärk oli see raha suunata otseselt inimestega kokku puutuvate ametnike palga tõstmiseks.
Nüüd on tekkinud selline muret tekitav tendents, et üritatakse leida lisaks vahendeid mitmeks tegevuseks, näiteks küberkuritegevuse vastu võitlemiseks. Selle raha peaks PPA leidma järjekordselt oma süsteemi seest. Pidev reformimine on viinud asutuse inimesed olukorda, kus nad on pidevas stressis, nad ei tea, mis neist edasi saab. Töövõime on selle tõttu langenud ja on lausa sellised omaette naljad, et millal siis tuleb järgmine reform PPA-s. Inimesed ei olegi nagu jõudnud ühtmoodi süsteemis suurt töötada, kui juba tuleb uus reform peale.
Meie arupärimine puudutab küsimusi, milliste vahendite arvel üritatakse tõsta maakonnapolitseinike töö tõhusust ja ohjeldada küberkuritegevust. Kindlasti – seda küll meie arupärimises sees ei olnud – tahaks teada ka seda, et kui seoses täiesti uudse olukorraga peale Pariisi sündmusi tuleb Schengeni riikidel hakata piirivalvet taastama, siis kust tulevad need summad. See oli lisaküsimus. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli siseminister Hanno Pevkuri arupärimisele vastama!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Kindlasti on meil debati käigus võimalik hulk küsimusi lauale võtta. Kuna arupärijate esindaja konkreetseid küsimusi ette ei lugenud, siis ma stenogrammi huvides tutvustan neid ise.
Esimene küsimus puudutas PPA võimekust ja koalitsioonilepet. Siinkohal ütlen, et mitte ainult minu jaoks, vaid kogu Vabariigi Valitsuse jaoks tervikuna on siseturvalisus üks selgemaid prioriteete. Kui me vaatame järgmise aasta eelarvet, siis näeme, et siseturvalisuse investeeringud on suured, sinna eraldatud lisaraha hulk on täiesti tuntav. Esimest korda vabariigi ajaloos on meil võimalus nii palju investeerida piiri ülesehitamiseks – seda raha on 20 miljonit eurot –, lisaks personali palga tõstmise vahendid. Kui arvestada eriteenistuse inimesi, on palgatõus 4%. Kuna Politsei- ja Piirivalveametis ei ole kõik eriteenistujad, siis n-ö koguprotsendina on see tõus natuke väiksem kui 4%, aga asjaomane summa kokku ületab veidi 3 miljonit eurot. Kui me võtame sinna juurde veel eurovahendid, siis julgen pakkuda, et järgmisel aastal on kogu Politsei- ja Piirivalveameti lisaressurss 25 ja 30 miljoni euro vahel, sõltuvalt sellest, kui palju euroraha jõutakse kasutada. Nii et see on päris tuntav kasv.
Kui vaadata piirkonnapolitseid ja üldse piirkondlikku lähenemist, siis arupärijad kindlasti teavad, et meil on värskelt kinnitatud uus siseturvalisuse arengukava, kus kogukonna turvalisus on väga olulisel kohal.
Mis puutub küberkuritegevusse, siis selle valdkonna kohta on meil eraldi tegevusplaan aastani 2020. Järgmisel aastal plaanime tööle rakendada konkreetse üksuse, kavas on küberkriminalistikaalase võimekuse koolitused nimetatud üksuses ja soetada koostöös välisfondidega selleks tööks vajalikke vahendeid umbes 300 000 euro väärtuses. Kui vaadata meie küberüksuse vajadusi, siis tarvis on veel ligi 300 000 eurot lisaks sellele, mis me selle üksuse jaoks oleme planeerinud, ja selle raha me oma vahenditest ka eraldame.
Teine küsimus puudutas Politsei- ja Piirivalveameti dokumendivaldkonna teenindussaale. Küsiti, millele tuginedes otsused nende kohta on tehtud. Olgu sissejuhatuseks öeldud, et peamine eesmärk on olnud see, et igas maakonnas oleks edaspidigi võimalik dokumente taotleda ja neid ka kätte saada. Kui me võtame 2015. aastal avatud olnud teenindussaalid, siis Tallinnas olid Sõle ja Vilmsi saal üsna kehvas seisus ja seetõttu need koliti 1. novembril kokku Tammsaare ärihoonesse, kus on kaasaegsed inimeste teenindamiseks vajalikud ruumid. Augusti alguses lõpetati teenuste osutamine ka Otepää ja Elva konstaablijaoskonnas. Tuleb meenutada, et Otepääl, Elvas ja ka Põhja Prefektuuri hoone fuajees pakutud teenus oli eelkõige seotud 2012. aastal sellega, et tegemist oli töömahu ajutise kasvuga. Teenistujate koormus kasvas lühiajaliselt, kuna 2012–2014 oli väga paljudel inimestel dokumentide aegumise tähtaeg ja oli vaja vormistada ja kätte anda tavalisest suurem hulk dokumente. Kuna järgnenud aastatel on PPA teenistujate koormus olnud oluliselt väiksem ja PPA on võtnud eesmärgiks pakkuda mitmesuguseid e-lahendusi, siis on tööaegu muudetud nii, et töögraafikud on paindlikumad. Korraldus on jäänud selliseks, et viis päeva nädalas on avatud kõik Tallinna teenindussaalid pluss Pärnu, Tartu, Narva, Jõhvi, Rakvere ja Viljandi oma, neli päeva nädalas – esmaspäevast neljapäevani – on avatud Põlva, Võru, Valga, Jõgeva, Haapsalu, Kuressaare, Rapla ja Paide teenindussaal. Hiiumaal pakume teenust kolmel päeval nädalas: esmaspäevast kolmapäevani. Mida see meile andis? Saime vabanenud ressurssi suunata muudesse olulistesse töölõikudesse, muu hulgas küberturvalisuse üksusesse.
Kolmas küsimus oli selle kohta, mis inimeste jaoks muutub. Võin kinnitada, et Politsei- ja Piirivalveamet analüüsib üsna tihti teenindussaalide kliendivoogusid ja ka klientide tagasisidet. Kui me võtame info, mis on laekunud Politsei- ja Piirivalveameti kodulehel toodud infotelefoni ja teenindussaalide kaudu, samuti meili teel, siis vahemikus 1. augustist 2015 kuni 4. novembrini 2015 on Politsei- ja Piirivalveametile laekunud neli teeninduskorralduse muudatusega seotud kaebust. Samal ajal on kolme kuuga registreeritud ligi 75 000 eri liiki taotlust. See annab aluse väita, et enamikule klientidest pole muudatused tõsiseid probleeme kaasa toonud. Aga nagu ma ütlesin, me otsime edasi võimalusi taotlusprotsesside lihtsustamiseks ja e-teenuste arendamiseks. Kindlasti liigume sel teel edasi.
Neljas küsimus puudutas konstaableid ja patrullpolitseinikke, täpsemalt nende omavahelist seost. Küllap arupärijad teavad, et jaoskonnakeskse maakonnapolitsei loomise peamine eesmärk oli ühendada maakonna territooriumil tegutsevad politseiressursid ühe juhtimise alla ja tekitada niimoodi konkreetne vastutus. Enne seda, politsei valdkondliku juhtimissüsteemi puhul oli maakonnapolitsei ressurss jagatud eri valdkondade vahel, näiteks korrakaitse-, kriminaal-, kodakondsus- ja migratsioonivaldkonna vahel ning politseijaoskondade hoonetes töötasid ka ametnikud, kes ei allunud teenistuslikult politseijaoskonna juhile. Nüüdseks üle aasta toiminud süsteem annab politseijaoskonna juhile selge vastutuse ja ka võimaluse maakonna politseiressurssi optimaalselt kasutada. Vajaduse korral on võimalik ka ristkasutus. Nii on oluliselt lihtsam lahendada ajutisi suure mahuga tööülesandeid – suurüritused, politseireidid ja muu selline. See annab jaoskonnajuhile võimaluse teha oma tööd paindlikumalt ja vajadusel on võimalik keskenduda ka täpsemalt kogukondadele.
Viies küsimus oli, kuidas on jaoskonnad teistmoodi tööle hakanud. Nagu ma ütlesin, aasta jooksul on uut süsteemi rakendatud ja võime küll öelda, et politsei piirkondlikus ja patrulltegevuses on toimunud oluline nihe paremuse poole, eelkõige just planeerimises. Me saame planeerida patrullpolitseinike tööd mitte ainult lähtudes väljakutsetest õigusrikkumiste peale, vaid arvestades näiteks ka vajadust muuta politsei nähtavamaks. Võib-olla kõige ilmekam näide on seesama laupäev-pühapäev, kui meil oli vaja ressurssi ümber suunata, eelkõige piiritsoonidesse. Lühiajalise ümbersuunamisega Tallinna–Pärnu–Ikla maanteele oli võimalik kiiresti ühes kohas politsei kohalolu suurendada. Kui me vaatame piirkonnapolitseinike tööd, siis nende ülesanded on nüüd nii palju muutunud, et nad vastutavad eelkõige just nimelt kogukondliku turvalisuse eest. Üks näide: kui varem esitasid nad kaks korda aastas kohalikule omavalitsusele kirjaliku ülevaate sellest, mis nende piirkonnas toimub, siis nüüdseks on nendel kohustus minna vähemalt kaks korda aastas kohapeale ja rääkida inimestega, milline on n-ö politsei vaade kohaliku elu turvalisusele. Kontaktid kohalike kogukondadega peaks olema üsna palju tihenenud.
Kuues küsimus on patrullide arvu kohta. Laias laastus on patrullide arv jäänud samaks. Kui vaadata neid ümberkorraldusi, siis 100 politseinikku on suunatud tegutsema suurema intensiivsusega patrullajal. See ongi piirkonnapolitseinike ja patrullpolitseinike töö ümberformeerimise tulemus. Kui varem oli keegi ühes väikses piirkonnas konstaabel, siis nüüd on ta liikunud patrullpolitseisse ja katab patrullpolitseinikuna seda ala ja teeb piirkonnapolitseiniku tööd, mis on konkreetselt ka suhtlemine. Seda teeb inimene küll suuremal alal, aga ta suhtleb, tal ei ole enam patrulli ülesandeid elik ta saab keskenduda ainult kogukonnapõhisele turvalisusele.
Kui ma püüan kõike seda kokku võtta, siis loomulikult me Politsei- ja Piirivalveametiga pidevalt seirame ja monitoorime nn temperatuuri ning püüame just nimelt selle uue piirkonnapolitsei süsteemi kaudu saada tagasisidet, mida kohalikud omavalitsused tunnevad, kas neil on millestki puudu, kas me peaksime midagi nende jaoks paremaks tegema. Olen püüdnud ka ise omavalitsusjuhtidega rääkida ja tagasiside on minu jaoks olnud üllatavalt positiivne. Hinnatakse just nimelt seda, et tekitatakse kohapealne suhtlus inimestega, mitte ei saadeta kirjalikke ülevaateid. See on kohalike omavalitsuste ja politsei läbisaamise oluliselt paremaks teinud. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! See nigel suutlikkus ja permanentsed ümberkorraldused on viinud ka väga traagiliste tagajärgedeni: üks enesetapujuhtum arestikambris jne. Arvestades ka Pariisi terrorirünnakuid, on suutlikkuse küsimus aga äärmiselt oluline. Mida on kavas sellest lähtudes veel ette võtta? Milline on valmisolek kriisiolukordadeks ja kuidas sobitub Eesti piirivalve reformijärgne struktuur või õieti eraldi piirivalve puudumine Euroopa koostöö konteksti? Valdavalt on tegemist siiski ühtse piirivalvega. Rõhutan siinkohal, et me peame valmis olema Euroopa välispiiri kaitseks, Frontexi koostööks, aga välistada ei saa ka täiendava piirikontrolli vajadust, mis nii mõneski riigis on juba esile kerkinud.

Aitäh! Alustame piirist. Võiks öelda, et meie seis on praegust kriisi, kogu seda rändesurvet silmas pidades parem kui näiteks meie lõunanaabritel. Siin toimus kuu aega tagasi Balti riikide ning Soome politsei- ja piirivalvejuhtide kohtumine. Ja seal ilmnes selgelt, et Läti piirivalve ei taha rändekriisist üldse midagi kuulda – nad ütlevad, et nemad tegelevad piiriga ja rändeteema ei ole nende asi. Nii et see teema kukkus nagu kuskile kahe organisatsiooni vahele maha. Samas on ESTPOL1 meeskond praegu Sloveenias abiks ja Sloveenias on täpselt sama süsteem mis Eestis elik politsei ja piirivalve on koos. Kõige suurem efekt, mis tänu sellele saavutatakse, on see, et probleemid suudetakse kiiremini ära lahendada. Teatud teemad ei kuku n-ö kahe põllu või kahe silotorni vahele, kõike on võimalik kiiresti ja operatiivselt lahendada. Me ju näeme, et piirivalveline tegevus ei tähenda ainult piiril tegutsemist, kompensatsioonimeetmetena toimub piirivalveline tegevus ka sisemaal iga päev. Seetõttu on politsei ja piirivalve ühise ressursi kasutuse seisukohast väga mõistlik ja vajalik, et ressursse saab paindlikult ja kiiresti ümber paigutada. Küsimuse esimene osa puudutas seda, mida oleks vaja veel teha, et kriisiolukordadeks valmis olla. Eks me vaatame, kuidas me kõigega hakkama saame. Aga ma näen selget vajadust meie kiirreageerimisvõimekust tõsta ja kiirreageerijate hulka suurendada. See puudutab nii kiirreageerimismeeskondi kui ka K-komandot ehk eriüksust. Suutlikkuse kasv Eesti politseis on kindlasti vajalik.

Artur Talvik, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Tänan selgete vastuste eest! Üks asi jääb siiski arusaamatuks. Valitsuskoalitsioon lubas siseturvalisusega seotud inimestele 4%-list palgatõusu, ent täna on seis, et palgatõus on 3,22%. Mis sellest 0,78%-st on saanud või saab ja miks see vahe on sisse tulnud?

Aitäh! Hea meelega selgitan. Me leppisime valitsuses kokku, et siseturvalisuse, sotsiaalhoolekande töötajate ning kõrgharidusega kultuuritöötajate ja õpetajate palgatõusud tulevad ning need n-ö sektorid on täpsemalt määratletud. Politsei- ja Piirivalveametis puudutas see eriteenistujaid. Politsei- ja Piirivalveametis töötavad aga ka tugiteenistuste töötajad, kes ei ole tööl politsei- ja piirivalveteenistuse seaduse alusel. Tolle palgatõusu protsendi arvutamise aluseks oli eriteenistujate arv. Kui ma võtan kogu ameti palgafondi, siis kogu ameti peale tuleb palgatõusuks 3,32%, kui ma võtan ainult eriteenistujad, siis nendel tõuseb palk isegi natuke rohkem kui 4%. Me tegime Siseministeeriumi valitsemisalas sellise kirik keset küla otsuse, et võtsime kõik eriteenistujad Päästeametis ning Politsei- ja Piirivalveametis ja liitsime palgafondid kokku. Me ei vaata ministeeriumis, kui palju on ametis eriteenistujaid, kui palju inimesi on meil tööl avaliku teenistuse seaduse alusel ja kui palju töölepingu seaduse alusel. Me lõime kõikide ametite palgatõusuprotsendi ühesuguseks. Ma loodan, et saite seletuse, kuidas me palgafondi kasvu ametite vahel jaotasime.

Peeter Ernits, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea siseminister! Reformi väljamõtlejad tulid välja ilusa kujundiga, et konstaabel on nagu perearst ja patrull on kiirabi. Mudel oli selline, et kui konstaabel tunneb oma nn patsiente – perearstil on patsiente nimistus küll paar tuhat, aga konstaablil-perearstil 10 000 ringis – ja paneb diagnoosi ja hakkab ravima, siis kiirabil ehk patrullil ei tule nii palju väljasõite teha. Kuidas see mudel on nüüd toiminud? Kas kiirabil, st patrullil, on vähem väljasõite ja kas perearst-konstaabel suudab oma 10 000 patsiendile diagnoosi panna ja neid ravida?

Aitäh! Päris hea see võrdlus ei ole. Meie piirkonnapolitseiniku esmaülesanne on tagada kogu kogukonnas turvalisus. Perearsti ülesanne on teada iga patsiendi terviseseisundit. Selles mõttes on see võrdlus natuke liiga kujundlik. See kõlab küll hästi, aga päris tabav see ei ole. Nagu ma arupärijatele vastasin, meie huvi ja eesmärk on see, et piirkonnapolitseinik suhtleks eelkõige omavalitsusjuhtidega, teaks kogukonnas tegutsevaid vabatahtlikke ja suhtleks nendega. Samamoodi peaks ta teadma kogukonnas olevaid riske ja sellest tulenevalt planeerima ka patrullide tööd. Ma olen varem öelnud, et minu hinnangul vajab Politsei- ja Piirivalveamet korraldusliku poole pealt töörahu, nagu ka arupärijad väga õigesti rõhutasid. Ma loodan, et selle aastakene töös olnud mudeli alusel saadakse mõnda aega rahulikult tööd teha, ja mõne aasta pärast saame neid vilju täpsemalt hinnata. Aga praegu, otsustades saadud tagasiside üle, mulle tundub, et piirkonnapolitseinikud on rohkem hakanud just ennetavat tööd tehes kogukondades turvalisust tagama. Nad saavad sellele nüüd rohkem keskenduda ega pea tegema patrullide tööd.

Martin Helme, palun!

Aitäh! Mul on selline küsimus. Me teame, et Eesti saatis Sloveeniale appi oma politsei- ja piirivalveametnikke. See on iseenesest õige. Meiegi toetame seda plaani, et tegeleme probleemiga mitte Eesti piiril, vaid Euroopa Liidu lõunapiiril. Aga mängus on ka Politsei- ja Piirivalveameti ressurss – inimeste töö ja nende palgaraha. Kuidas te panete Eestist väljaspool olevatel missioonidel osalemise kokku asjaoluga, et Politsei- ja Piirivalveametil ei ole Eestiski tegutsemiseks piisavalt ressurssi? Kas ei peaks seda ressurssi juurde andma, kui me saadame inimesi välismissioonidele?

Aitäh! Oma inimeste välismissioonile saatmiseks me taotlesime Vabariigi Valitsuse reservist lisaraha ja Vabariigi Valitsuse reservist meile see raha ka eraldati.

Andres Ammas, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Ütlesite mõni hetk tagasi, et meie seis on parem kui lõunanaabritel. Pisut see ju lohutab, aga mitte väga, sest kui lõunanaabrid oma piire muude naabritega kontrollida ei suuda, siis see võib mingil hetkel tähendada meile vajadust lisaks idapiirile ka lõunapiiril resoluutsemalt tegutseda. On meil selleks üldse ressurssi? On meil valmidus mitte ainult veidi aega – nüüd kriisipäevadel või muus eriolukorras –, vaid vajaduse korral ka pidevalt tõhusamalt töötada, heidutada ja süstemaatilist kontrolli teostada?

Aitäh! Mul on lõunanaabritega suheldes hea meel selle üle, et me andsime neile head inspiratsiooni. Pärast seda, kui Vabariigi Valitsus otsustas järgmise aasta eelarve projekti lisada 20 miljonit eurot idapiiri väljaehitamiseks, tõusetus see küsimus ka Läti valitsuskabinetis. Kui ma viimane kord oma Läti kolleegiga kontaktis olin, siis sain teada, et nad ei saa küll järgmiseks aastaks 20 miljonit eurot, et piir Venemaaga paremasse seisu viia, kuid nad on teinud otsuse investeerida sellesse kolme aastaga 20 miljonit eurot. Ja mu kolleeg avaldas lootust, et äkki saab veel täiendavalt raha juurde. Tuleb arvestada, et Läti maismaapiir Venemaaga on ligi kolm korda pikem kui Eestil. Aga loomulikult on ka meie huvi, et Läti teeks kõik selleks, et saada oma piir vähemalt sama heasse seisu, kui Eesti seda plaanib.
Kui meil on vaja lõunapiiril täiendavat kontrolli teha, siis kõik sõltub sellest, millises mahus seda on vaja teha. Aga me testisime seda ju eelmisel aastal Ameerika Ühendriikide presidendi Obama siin käimise ajal. Kinnitan, et koostöös Kaitseliiduga me suudame seda teha. Aga loomulikult on nii, et kui kaotatakse Schengen, siis see tähendab hoopis teistsugust situatsiooni. See tähendab uuesti inimeste värbamist ja hoopis teistmoodi ülesehitatud Eesti piirivalvet.

Külliki Kübarsepp, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie haldusalas on olnud mõtlemapanevaid juhtumeid. Üks oli siis, kui kolme politseiniku suhtes algatati juurdlus ja üks mees lasi end selle ajal Haapsalus maha. Üks naine poos end arestikambris üles, oodates otsust enda kohta. Ja oli ca 15-liikmeline jõuk, kes väljastas illegaalseid dokumente. Mis on teie järeldused nendest juhtumitest ja mida saaks teha, et selliseid asju enam ei juhtuks? Kas asi on vähestes ressurssides? Kas asi on mingis teadmatuses? Miski on igatahes viltu. Mis on teie ettepanekud, et selliseid asju enam ei juhtuks? Ja tavakodanik on minu käest küsinud kas või nende elamislubade väljastamise kohta: kas neid inimesi ikka karistatakse? Jääb selline mulje, et kui ametnik midagi seadusvastast teeb, siis ta võib mida tahes teha. Lihtinimene tahab teada, kas ta on võrdne selle ametnikuga, kes rikub seadust.

Aitäh! Teie toodud näited on väga-väga erinevad. Alustame sellest dokumentide teemast. Loomulikult meie saame omalt poolt tagada, et politsei sisekontrollibüroo teeb kõik endast oleneva, et juhtunu tuvastada ja viia asi prokuratuuri. Prokuratuuri ülesanne on esitada see kohtusse. Loodetavasti kohus hindab tõendeid objektiivselt ja peab neid piisavaks, et määrata nendele inimestele karistus. Nad on toime pannud kuriteo. Kriminaalmenetlus käib. Õigust mõistab Eestis kohus, aga loomulikult need inimesed, kes panid toime sellise kuriteo, on seaduse ees sama võrdsed nagu kõik teised Eesti Vabariigis. Politseinikuks olemine ei tee nende staatust kuidagi teistsuguseks. Õigemini on politseinikuks olemine minu arvates raskendav asjaolu. Politseinik oli seadusesilm, kes tegi Eesti riigi nimel seadusvastaseid otsuseid, ja selle võimaluse kuritarvitamine ei tohi mingil juhul jääda karistamata.
Teiste juhtumite kohta ütlen, et needki on väga keerulised. Ma ei taha politseiniku enesetapu üksikasju siin lahkama hakata, aga üldiselt oli tegemist isiklikku laadi probleemidega. Ja see arestikambri lugu täpselt samamoodi. Niisuguseid asju on aja jooksul ikka ette tulnud, nii nagu ikka juhtub liiklusõnnetusi. Meil kõigil juhtub aeg-ajalt õnnetusi ja ikka pannakse toime õigusrikkumisi. Minu esimene järeldus aga on kindlasti see, et Eesti politsei on piisavalt tugev selleks, et mingisugust ringkaitset õigusrikkumiste korral politsei sees ei saa olla ega ole. Teiseks, mis puudutab selliseid surmajuhtumeid nagu nüüd seal politsei arestikambris, siis siin ei ole politseil vähimatki võimalust öelda, et nad midagi ei muuda. Nad peavad midagi muutma ja minu teada ongi selle juhtumi tõttu väga palju politsei töökorraldust ringi tehtud. Põhijäreldus ongi, et politsei peab olema õppimisvõimeline, ja nende otsuste alusel, mis on tehtud, on mul tekkinud lootus ja ka usk, et Eesti politsei suudab õppida, suudab vajadusel muutuda ja vajadusel tunnistada oma vigu. See on hästi vajalik.

Krista Aru, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Me kõik teame, et olukord Euroopas ja mujal maailmas ei muutu mitte ainult päevade, vaid ka tundidega. Kui juhtub nii, et Schengeni vaba ruum teatud põhjustel kaotatakse, kas siis Eesti on suuteline kehtestama täieliku piirikontrolli? Kui kiiresti see üldse saaks toimuda ja mida selleks vaja oleks?

Aitäh! Loomulikult, Eesti on suuteline seda tegema. Eesti oli suuteline sellest loobuma ja loomulikult on Eesti suuteline ka selle uuesti looma. Ei ole mingit küsimust. Esmase täiskontrolli saavutamiseks Eesti lõunapiiril vajame kolme-nelja-viit päeva. Usun, et Eesti on siin üks kiireimaid, kui me Euroopa Liidust tervikuna räägime. Eestil on see n-ö mälus veel kõik kenasti olemas – meil on piiripunktid ja me teame, kuidas piir kinni panna. Aga tuleb arvestada, et tegemist on üsna kalli lõbuga, mis nõuab suurusjärgus 100 000 eurot päev, kui tegu on ajutise taastamisega. Kui see oleks tavarutiin, siis loomulikult oleksid summad teistsugused. Teame seda tänu idapiiri valvamisele.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Mitmed Pariisis jõhkra terroriteo korda saatnud inimesed olid Euroopas kodakondsuse või pagulase staatuse saanud äärmusislamistid, keda peeti ühiskonda sulandunuks, nii et neid ei osatud kahtlustada. Mil määral on Eestis sellised ringkonnad kontrolli all? Kui kindlad me võime olla, et isikud, keda me ei oska kahtlustada, ei osutu äärmuslasteks? Ja kui neil on kurje plaane, siis me suudame nende tegevuse ära hoida?

Väga keerukas küsimus. Kaitsepolitseil, kes vastutab Eestis eelkõige põhiseadusliku korra tagamise ja terrorismivastase võitluse eest, on loomulikult ülevaade endast kõige suuremat ohtu kujutavatest riskigruppidest. Sellist igapäevast tööd kaitsepolitsei teeb. Kaitsepolitsei ei pea põhiseaduslikku korda tagades ja terrorismi vastu võideldes tegema vahet, mis usku inimesed on. Oluline on tagada Eesti riigi julgeolek. Saan teile siin kinnitada, et kaitsepolitsei on mulle andnud asjakohaseid ülevaateid, aga kuna need ülevaated on punase templi all, siis ma kahjuks avalikult neid kõiki põhjalikult lahata ei saa.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas Riigikogu liikmetel on soovi avada läbirääkimised? Läbirääkimiste soovi ei ole. Kas minister soovib lõppsõna öelda? Ei soovi. Oleme viienda päevakorrapunkti läbi arutanud.

Läheme edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde: Riigikogu liikmete Martin Helme, Mart Helme, Uno Kaskpeiti, Jaak Madisoni, Raivo Põldaru, Henn Põlluaasa ja Arno Silla esitatud arupärimine Vao keskuse põlengu uurimise ja massimigratsioonivastaste aktivistide ahistamise kohta. Arupärimine on esitatud siseministrile. Arupärijate nimel sõna võtma palun Martin Helme!

Härra asespiiker! Lugupeetud kolleegid! Hea minister! Loen ette Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni arupärimise siseministrile Vao keskuse põlengu kohta.
25. septembril 2015. aastal korraldas Paide politsei läbiotsimise ja ülekuulamise sotsiaalvõrgustikus tuntud massimigratsioonivastase aktivisti Reimo Sillamaa juures. Sillamaa loodud Facebooki leheküljel "Pagulaste vastu" oli sel hetkel üle 18 000 fänni, kuid politsei sulges selle lehe ja seda pole enam avatud. Sillamaa läbiotsimine ja ülekuulamine toimus seoses väärteomenetlusega, mis puudutab viha õhutamist. Ka on ähvardatud keelustada tema loodud uut massimigratsioonivastast gruppi Pegida Estonian. 14. oktoobril 2015 aga pidas politsei kinni massimigratsioonivastase aktivisti Martin Kattai, kellel keelati edaspidi osaleda selleteemalistel üritustel ja viibida peaministri läheduses.
Seoses sellega palume ministril vastata järgmistele küsimustele. Milline on kõige värskem info Vao keskuse põlengu uurimise kohta? Ma loodan, et see info ei ole punase templi all. Kas politseil on konkreetseid kahtlusaluseid? Kas on oodata süüdistust kellegi vastu? Kas niisugune sotsiaalmeedia gruppide aktivistide läbiotsimine ja ülekuulamine on demokraatiat ja pluralismi tunnustavale õigusriigile kohane? Eriti juhime tähelepanu, et meie arvates kehtivad teatud põhimõtted Eestis valikuliselt. Mitte kõiki vihaõhutajaid ei kohelda võrdse rangusega. Miks pole samasuguseid meetmeid nagu läbiotsimine ja ülekuulamine kasutatud venekeelses Delfi kommentaariumis hulgaliselt Eesti riiki ja rahvast teotanud isikute puhul? Juhime ka tähelepanu, et sellessamas kommentaariumis on korduvalt olnud tapmisähvardusi ka meie erakonna liikmete vastu. Kas te saate kinnitada, et Vao keskuse põlenguga seoses ei avaldata teie haldusalas olevatele ametitele poliitilist survet? Kas minister ei leia, et ta osaleb hirmuõhkkonna loomises ja kodanikuühiskonna tasalülitamises Eestis, kui tema juhitud ministeeriumi jõuametid panevad toime läbiotsimisi ja muid omavoliakte valitsuse migratsioonipoliitikat kritiseerivate kodanike vastu?
Ma juba enam-vähem tean ette, mida minister hakkab vastama, aga ma tahan rõhutada ühte asja. Ma tahan rõhutada seda, mida me ministrilt kuulda tahame. Me tahame kuulda seda, et meie riigi jõustruktuurid ei tegele kuritegevusvastase võitlusega valikuliselt. Kui keegi teeb midagi seadusvastast, siis loomulikult tuleb seda takistada ja selle eest karistada. Aga ei tohi töötada niimoodi, et nende jaoks, kes on oma tegudes valitsuse suhtes kriitilised, leitakse paragrahv, aga nende jaoks, kes opositsiooni ähvardavad, mitte. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head arupärijad! Püüan teile kiiresti vastata. Küsimused on enamikus lühikesed ja nii saavad ka vastused olema lühikesed.
Esiteks, milline on kõige värskem info seoses Vao keskuse põlenguga? Meenutuseks, et infotunnis me põgusalt seda teemat käsitlesime. Kahjuks väga selget teadmist selle sündmuse kohta praegu ei ole. Politsei on kõiki niidiotsi kontrollinud ja uut infot kahjuks jagada ei ole. Teine arupärimise küsimus on, kas on konkreetseid kahtlusaluseid. Seni kedagi kahtlustatavaks ei ole tunnistatud, millest tuleneb ka vastus kolmandale küsimusele, kas on oodata süüdistust. Süüdistust saab oodata siis, kui kahtlustatav on olemas. Senimaani kahtlustatavat ei ole, järelikult ka süüdistust kellelegi esitatud ei ole.
Neljas küsimus on menetlustoimingute kohta. Menetlustoiminguid väärteomenetluses viiakse läbi loomulikult kooskõlas väärteomenetluse seadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega ja mina saan küll kinnitada, et menetlustoimingute tegemisel lähtutakse seadusest sõltumata sellest, kellega on tegemist.
Viies küsimus: miks pole samasuguseid meetmeid kasutatud teiste väljaütlejate puhul? Karistusseadustiku § 151 lõike 1 alusel alustatakse väärteomenetlust juhtudel, kui on alust arvata, et vaenu õhutav tegevus seab ohtu kellegi elu, tervise või vara. Asjaomane hinnang antakse igal konkreetsel juhtumil eraldi ja on selge, et ei ole olemas identseid elulisi juhtumeid. Seetõttu pole kohane üldsõnaliselt väita, et venekeelses Delfis kirjutatud erinevad kommentaarid on võrreldavad Reimo Sillamaa juhtumiga. Reimo Sillamaa tegevusele hinnangu andmisel lähtus menetleja muu hulgas Facebooki postituse peale saabunud reageeringute sisust, mis oma vägivaldsusega viitasid reaalse ohu võimalikkusele, ning politseile teadaolevast infost Reimo Sillamaa üldise käitumise kohta. Hinnangu tulemusel asus menetleja seisukohale, et Reimo Sillamaa tegevuses on väärteotunnused ning seetõttu tuleb alustada väärteomenetlust. Menetlustoimingud viidi läbi eesmärgiga selgitada Reimo Sillamaa tegevusega seonduvaid asjaolusid ja koguda nii teda süüstavaid kui ka õigustavaid tõendeid. Olgu öeldud, et ka väärteomenetluse korral toimub läbiotsimine üksnes kohtuniku loal ning muidugi kohtunik kontrollib enne loa andmist läbiotsimise põhjendatust.
Kuues küsimus: kas ma saan kinnitada, et minu haldusalas olevatele ametitele ei avaldata poliitilist survet? Loomulikult saan kinnitada, et Politsei- ja Piirivalveamet teostab süüteomenetlusi vastavalt seadusele ja sõltumatult.
Seitsmes küsimus. Arupärijatel on mure hirmuõhkkonna loomise pärast. Ma veel kord rõhutan, et läbiotsimine ja väärteomenetlus toimus kohtuniku loal, nagu väärteomenetluse seadustik ette näeb. Seetõttu on menetlustoimingu nimetamine omavoliaktiks minu hinnangul selgelt kohatu ja ka arusaamatu.

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Martin Helme, palun!

Aitäh, härra asespiiker! Hea minister! Ma seoks need asjad kokku. Me mäletame kõik, et Vaos olid vaevalt tukid kustunud, kui kõik juba teadsid, kes on süüdlased. Võib-olla teie konkreetselt ei ole süüdi, aga terve ministrite kabinet mõistis selle eest hukka juba tervet Eesti rahvast. Nüüd on sellest mitu kuud möödas, aga meil ei ole isegi kahtlustusi. Me oma fraktsioonis tegime nalja, et kui te nime ei tea, andke meile vähemalt ametimärgi number. Te räägite sellest, et iga kord hinnatakse ohtu eraldi. Aga eriti Kattai puhul, ent ka Sillamaa puhul on nii, et need konkreetsed Facebooki postitused või sõnumid, mis olid saadetud, nii palju kui mina olen neid lugenud – vähemalt osa neist olid avalikud –, ei viidanud kuidagi sellele, et need endast kellelegi ohtu kujutavad, eriti peaministrile, kellel on ju turvameeskond. Me peame nende tegevust ja nendevastast tegevust ikkagi kaaluma inimeste sõnavabaduse ...

Hea kolleeg, palun sõnastage küsimus!

... kontekstis. Kas te ei leia, et politsei on üle reageerinud?

Nagu ma ütlesin, politsei vaatab igat juhtumit eraldi. Mis puutub Martin Kattaisse, siis ma palusin politseilt täiendavat selgitust. Ja politsei kinnitas mulle, et politsei ei ole keelanud Martin Kattail edaspidi üritustel osaleda. Ilmselt sai ta valesti aru temale kohaldatud kohalviibimise keelust, mis kehtis üksnes konkreetse ürituse suhtes. Selline selgitus siis politseilt lisaks. Mina olen veendunud, et Eesti politsei teeb oma väärteomenetluse algatamise või mittealgatamise otsused seaduse järgi ning täiesti iseseisvalt ja sõltumatult.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Eelmisel nädalal lugesime meediast, et politsei uurib EKRE mehe tapmisähvardusi, mis olid suunatud peaministrile. Kõnealune isik ei ole iialgi olnud EKRE liige ja ei ole midagi lihtsamat, kui seda äriregistrist järele kontrollida. Mind huvitab, kumb esitas selle valeväite, kas politsei meediale või valetas Eesti Ekspress, levitades alusetut laimu.

Aitäh! Ei oska sellele küsimusele vastata, peate küsima Eesti Ekspressi käest.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Me tuletasime siin meelde Vao juhtumit. Paraku ei ole teo toimepanijat kindlaks tehtud ja seega me ei saa rääkida konkreetsetest isikutest, kes selle tegid. Ometi ruttasid kõik piinlikkusest maa alla vajuma ja tundsid häbi Eesti rahva pärast, kui sallimatu ta on. Siit minu küsimus. Alles äsja oli Harku kinnipidamisasutuses intsident, mille käigus Kongost pärit inimene ründas Eesti politseiametnikke ja 20 moslemit avaldasid protesti tema toetuseks. Kas nüüd ei oleks kohane tunda piinlikkust sellise rassistliku käitumise pärast? Rünnati ju meie politseiametnikke.

Aitäh! Ma ei saanud küll täpselt teie küsimuse mõttest aru. Lugu oli nii, et Kongost pärit mehele toodi üks dokument tutvumiseks ja ta pidi minema hoone alumisele korrusele sellega tutvuma, aga ta osutas sellele vastuseisu. Talle oli siiski vaja seda dokumenti tutvustada ja seepeale puhkes seal n-ö protestiaktsioon, mille politsei lahendas. Siin ei saa küll mingisugusest rassistlikust käitumisest rääkida. Politseinikud lahendasid olukorra, mis oligi nende ülesanne. Ja nad tegid seda kiiresti ja efektiivselt.

Aitäh! Teile rohkem küsimusi ei ole, lugupeetud minister! Avame läbirääkimised. Martin Helme, palun! Viis pluss kolm minutit.

Ma tahan ministrit tänada, vähemalt meie arupärimise esimestele küsimustele vastates aitas ta selgust tuua küll. Nagu me oma küsimustes tähelepanu juhtisime, oli väga suur osa Eesti praegusest võimul olevast seltskonnast kohe valmis süüdlasi nimetama ja neid hukka mõistma. See süü oli loomulikult kollektiivselt kogu Eesti rahva kraes. Nüüd on toimunud uurimine ja on selgunud, et tegelikult me ei tea, mis oli rünnaku motiiv, kes selle läbi viis või mis seal üldse toimus. Sellega seoses ma väga tahaksin nende inimeste suust, kes Eesti rahvast vahetult peale Vao süütamist laimasid, vabandust kuulda. Ma tõesti tahaks seda kuulda.
Meie arupärimise teisele poolele vastamisega on aga tõsine probleem. Ma vestlesin Martin Kattaiga täna ja küsisin, mis siis on tema süü. Tema süü on see, et ta on saatnud ühele Reformierakonna fraktsiooni liikmele kirja, milles ta mängis sõnadega, justkui tuleks Taavi Rõiva voodisse panna surnud hobuse pea. See on siis see asi, mis politsei arvates ohustab peaministri elu ja tervist. Ja peaminister, nagu me teame, nagu me oleme siitsamast Riigikogu puldistki kuulnud, ei ole meil tavaline inimene, vaid liigub korteeži ja turvameestega. Aga sellise lausestuse tõttu korraldati läbiotsimine Kattai kodus, tema väljaüüritud korteris, tema vanemate suvilas ja tema naise töö juures. See on siis proportsionaalne vastus politsei poolt ühele kirjale, kus öeldakse, et peaministri voodis peaks olema mära. Kui see ei ole politseiriigilikult raske rusikaga lahmimine, siis mis see on?
Reimo Sillamaa puhul on veel vähem tõendeid, et ta midagi või kedagi oleks ähvardanud. Inimene väljendas koos paljude teiste Eesti inimestega frustratsiooni – tõenäoliselt väga agressiivses toonis frustratsiooni – Eesti praeguse valitsuse immigratsioonipoliitika pärast. Jah, me teame, teda on kuriteo eest karistatud, aga selle kaasuse puhul – me just kuulsime kinnitust, et alati hinnatakse konkreetset ohuolukorda – me ei näe tegelikku, reaalset ohtu. Seda vähemalt nende Facebooki sõnumite puhul, mida täna enam lugeda ei saa. Jälle me näeme selget mustrit, kuidas Siseministeeriumi asutused kasutavad poliitilist rasket rusikat inimeste vastu, kes kritiseerivad valitsuse poliitikat. Ja samal ajal ei tehta mitte midagi nende inimeste takistamiseks, kes ähvardavad näiteks mind isiklikult, meie erakonna esimeest, kes iga päev külvavad rahvastevahelist vaenu Delfi venekeelses kommentaariumis. Mitte midagi ei võeta ette, sest politsei arvates ei viita miski mingile ohule.
See on topeltstandard, see on kahepalgeline ja see ei ole õigusriik. Kui reeglid ei kehti kõigile ühtmoodi, siis meil ei ole mõtet rääkida õigusriigist. See on väga tõsine probleem ja loob Eestis hirmuõhkkonda. See õõnestab demokraatiat ja õõnestab ka valitsuse usaldusväärsust. Me ei saa sellega leppida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Ka minister ei soovi sõna võtta. Sellega oleme tänase kuuenda arupärimise läbi arutanud.

Läheme edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Märt Sultsi, Heimar Lengi, Kersti Sarapuu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Dmitri Dmitrijevi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Rein Ratase, Olga Ivanova, Jüri Ratase, Martin Repinski, Erki Savisaare, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Siret Kotka, Mihhail Korbi, Peeter Ernitsa, Toomas Vitsuti, Mailis Repsi ja Kadri Simsoni esitatud arupärimine lasteaiaõpetajate töö väärtustamise kohta. See on esitatud haridus- ja teadusministrile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Märt Sultsi!

Auväärt esimees! Kolleegid! Esitan järjekordse, st mitte esimese arupärimise lasteaiaõpetajate alampalgamäära kohta. Alushariduse pedagoogid ehk lasteaiaõpetajad saavad oma kvalifikatsiooni ülikoolist nii nagu ülejäänud pedagoogid. Lasteaiaõpetajatel lasub samasugune vastutus laste ees nagu kooliõpetajatel. Õpetajate kvalifikatsioonile ja täienduskoolitusele esitatavaid ning muid kvaliteedi kindlustamise nõudeid rakendatakse nii kooliõpetajate kui ka lasteaiaõpetajate suhtes. Ometi pole lasteaiaõpetajatele erinevalt kooliõpetajatest tagatud palga alammäärasid. Meie fraktsioon on teinud järgmise aasta eelarve kohta parandusettepaneku, kus on toodud 15,2 miljonit eurot, selleks et oleks mingisugunegi raha, et tagada lasteaiaõpetajate alampalgamäär. Vaatame, kuidas sellega läheb.
Maakonniti erineb lasteaiaõpetajate alampalgamäär 150, 160 või 170 euro ulatuses. Ja see on objektiivne reaalsus, et lasteaiaõpetaja palk on tunduvalt madalam õpetaja alampalgamäärast, mis on praegu 900 eurot. Vaatame, mis edasi saab. Siit tulevad ka järgmised küsimused. "Miks ja mis kaalutlustel ei saa riik määrata lasteaiaõpetajatele töötasu alammäära (Mis oleks täiesti loogiline. – M.S.)?" "Mis põhjusel ei saa pedagoogilise kõrgharidusega, kvalifikatsiooninõuetele vastava alushariduse õpetaja palka viia samale tasemele põhikooliõpetaja omaga?" "Miks ei saa lasteaiaõpetaja puhkusepäevi võrdsustada õpetaja omadega?" Ja lõpetuseks: olen algatanud petitsiooni, kus on circa 2000 allkirja. Petitsioon taotleb lasteaiaõpetajatele riigipoolse alampalga kehtestamist. Mida ma vastan nendele lasteaiaõpetajatele, kes petitsiooniga liitusid, usaldasid, küsisid abi ja sirutasid käe välja riigi poole? Kellegi teise poole pole ju kätt sirutada. Või siis on veel üks variant, et lapsevanema taskusse – sealt annab võtta, nii et tolmab. Meil on ju nii kõrge keskmine palk!
Sellised need küsimused on ja tahaks saada konkreetseid, täpseid vastuseid. Miks riik seda ei tee? Ärgu riik öelgu seda, et see on kohaliku omavalitsuse asi! Ei ole kohaliku omavalitsuse asi. Kohalikud omavalitsused ei ole võrdse tulubaasiga, sest riik võttis masu ajal tulubaasi ära, pole seda siiamaani taastanud ega kavatsegi taastada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun vastamiseks kõnepulti haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Lähen kohe küsimuste juurde. "Miks ja mis kaalutlustel ei saa riik määrata lasteaiaõpetajatele töötasu alammäära?" Ta ei saa seda määrata seaduse järgi, seda reguleerib koolieelse lasteasutuse seadus, mis ütleb, et alammääras peavad kokku leppima omavalitsuste ja õpetajate esindajad, sh lasteaiaõpetajate esindajad. Teisiti ei saagi see olla – omavalitsus on siiski omavalitsus ja tal peab olema otsustusõigus oma eelarve üle. Muidugi annab ka kavandatav haldusreform (mida te loodetavasti toetate) nendele tõenäoliselt suuremad võimalused oma eelarves valikuid teha.
"Mis põhjusel ei saa pedagoogilise kõrgharidusega, kvalifikatsiooninõuetele vastava alushariduse õpetaja palka viia samale tasemele põhikooliõpetaja omaga?" Saab küll, kui selles niimoodi kokku lepitakse, aga päris sama kvalifikatsioon neil aladel ei ole. Küll nõutakse lasteaiaõpetajatelt mitte magistrikraadi, vaid kõrgharidust 2013. aasta septembrist, mis võiks iseenesest olla ka palgatõusu survestaja, aga tõenäoliselt on palgad teatud määral inertsed. Ma kuulsin, et Tallinn vist tõstab lasteaiaõpetajate palku, mis on igati kena, sest Tallinn ei ole olnud selles tabelis väga heal kohal, võrreldes siinse keskmise palgaga.
"Miks ei saa lasteaiaõpetaja puhkusepäevi võrdsustada õpetaja omadega?" Põhjus on kindlasti töö erinevas iseloomus, seda ka õppeaasta alguses. Ühel juhul on suvel vaheaeg, teisel juhul ehk lasteaedade puhul kestab õppeaasta 1. septembrist 1. septembrini. Ja see võimaldab ka vanematel oma töölkäimist paremini reguleerida. Pikem puhkus lasteaiaõpetajatel siiski on – 42 päeva. Aga nii ka ei saa, et me riiklikult otsustame, et lasteaiad ei ole lahti ja lapsevanemad ei saa tööl käia. See peab ikka olema kohalik kokkulepe.
Ja lõpuks: "Mida vastate nendele lasteaiaõpetajatele, kes antud petitsioonile oma allkirja on andnud?" Ma arvan, et kui nad juba on allkirja andnud, siis ei ole enam midagi parata. Aga ma olen neile otse, ilma mingite petitsioonideta öelnud, mida ma arvan nende võimalustest oma palka mõjutada. Soovin neile jõudu läbirääkimistel! Ja soovin ise, et omavalitsuste võimekus kasvaks. Püüan tegeleda haldusreformiga ja meie haldusalaski on asju, mille abil vähendada omavalitsuste kulusid. Nii et tegelikult tuleb neile jõudu selles valdkonnas paremat palka maksta juurde. See on praegu kõik. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Kui kohalik omavalitsus ei suuda tagada lasteaiakohti kõigile lastele, siis on seaduse järgi võimalik nõuda eralasteaia ja munitsipaallasteaia hindade erinevuse vahe kas kohtu või mingite teiste kokkulepete abil kohalikult omavalitsuselt välja. Kuidas saab siis vahe lasteaiaõpetaja ja munitsipaalkooli õpetaja vahel seaduslikult eksisteerida, nii et lasteaiaõpetajal mingit kaitset ei ole?

Aitäh! Ma vist ei püüdnud selle küsimuse sissejuhatust täpselt kinni, aga selle vahe kinnimaksmine ei ole ju iseenesest ebaloomulik. Lasteaiakohtade puudus on põhiliselt siiski probleem nendes omavalitsustes, kus maksumaksjate arv on viimasel ajal kasvanud ja kus on ka maksutulud vastavalt suuremad ning kus on rohkem nooremat rahvast. Nii et üldiselt ei ole see kohtade vähesus erilises korrelatsioonis omavalitsuse vaesusega, vaid pigem jõukusega, kui te lubate siin seda sõna kasutada.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! 2008. aastal pakkus valitsus välja võimaluse ühtlustada lasteaiaõpetajate palk kooliõpetajate alampalgamääraga ning lubas seda hüvitada. Ja seda ta poolteist aastat tõesti ka tegi. Kas valitsuses on praegu juttu olnud sellest, et aidata omavalitsustel tasuda või hüvitada lasteaiaõpetajatele makstavat palka?

Aitäh! Ma olen kõigile nendele küsimustele juba vastanud. Võin ka üle kinnitada, et 2008. aastal võidi veel teha otsuseid, mis ei ole praegu mõeldavad. Üldiselt tuleb kõiki buumimeeleolus tehtud otsuseid revideerida. Kui need on veel revideerimata, siis tuleb need üle vaadata, üle kontrollida. Ma kindlasti ei tahaks kuulda siit Riigikogu saalist nii palju neid viiteid, et vaat, kus vanasti ikka oli, miks enam ei ole. Meil on mõlemad – meie heaolu ja riigi tarkus – aja jooksul kasvanud ja enam me niisama lubadusi ei anna.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui ma vaatan lasteaiaõpetaja keskmist palka Harjumaal ja Ida-Virumaal, siis vahe on 150 eurot. Kuidas te üldse kommenteerite nii suurt vahet? 150 – armsad Eesti kroonid on küll läinud, aga kui võtame Eesti kroonides, siis ütleme ausalt, et see on suur raha. Sellega võiks endale midagi osta või kuskil mingit teenust saada. Tahaks kuulda teie kommentaari.

Aitäh! Teie kui kohalik saadik pühenduge sellele teemale. Veenge omavalitsusi, et lasteaiaõpetajad väärivad paremat palka. Ma olen nõus selle arvamusega valjuhäälselt ühinema, kui te annate võimaluse. Aga omavalitsuste eest ma otsuseid teha ei saa ja see on olemuslikult igati omavalitsuslik funktsioon. Niimoodi käsitletakse seda igal pool Euroopas ja me ei tohiks siin Toompeal nii targad olla, et püüame kõike otse juhtida.

Dmitri Dmitrijev, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Kui vaadata sedasama võrdlustabelit, mis puudutab lasteaiaõpetajate palkasid, siis keskmine palk on siin 600–700 eurot. See on kõrgema haridusega inimese jaoks suhteliselt madal palk. Kas teie endise rahandusministrina ei leia, et oleks ikkagi õige aeg tagada kohalikele omavalitsustele finantsautonoomia, kuna palga suuruse üle otsustamine on nende pädevuses, ja kasvatada nende eelarvet kas või tulumaksu tagastamise protsenti suurendades? Meil on siin küll viimastel aegadel retoorika olnud selline, et kohalike omavalitsuste eelarved on kasvanud. Need on küll kasvanud, aga riigieelarve on võrreldes nendega ju protsentuaalselt palju kiiremini kasvanud. Selles mõttes on kohalikud omavalitsused tegelikult kasvus maha jäänud.

Aitäh! Selles küsimuses oli õige mitu viga. Ma ei tea, kas te ise märkate sellist asja, aga kõigepealt võib selle, kelle eelarve on kiiremini kasvanud, graafikule panna. Üldjoontes ei vasta see tõele, et riigieelarve on kiiremini kasvanud. Teiseks, finantsautonoomia ei tähenda seda, mida te siin arupärimises mõista annate, et me kirjutame mingi alampalga omavalitsusele ette, too muudkui maksku. See oleks kindlasti vastuolus finantsautonoomiaga ja seal oli detaile veel. Finantsautonoomia on vabadus ise otsustada. Sellepärast ma ei saagi nendest arupärimistest aru, et miks neid järjest sajab ühes suunas: omavalitsus on hädas ja riik maksku kinni. Üldiselt keskvalitsuse ja omavalitsuse tööjaotus nii ei käi.

Tarmo Tamm.

Aitäh! Lugupeetud minister! Meil ei ole vist vaja vastastikku tõestada, et kohaliku omavalitsuse tulubaas sõltub ju riigi tahtest. Kunagi oli kohalike omavalitsuste tulumaksuprotsent 11,93, mis aga viidi 11,4 peale, ja seda pole ju taastatud. Ja nüüd väita, et ükski omavalitsus ei taha lasteaiaõpetajatele palka maksta, on natuke kummaline. Kui vaadata seda tabelit, siis ilmselt ei ole vahet, kas võimul on olnud keskerakondlik või reformierakondlik valitsus – raha pole lihtsalt omavalitsustele jätkunud. Ja paraku on palk kallis kulu, see on kallis nii ettevõtjale kui ka omavalitsusele, sest palgaga kaasnevad ju teatud maksud. Mingi lahenduse peaks leidma, sest tegelikult ei ole inimesed süüdi. Kui oleks veel, et siin oleks mingid suured käärid või vahed, aga tegelikult on ju kõigil lasteaiaõpetajatel stabiilselt madal palk. Kas te tunnistate, et omavalitsuste tulubaasiga on mingi probleem?

Aitäh! Ei tunnista. Ma arvan, et me ei tohi maksukoormust rohkem tõsta. Omavalitsuste tulubaas kasvab praegu pigem kiiremini kui keskvõimu tulubaas ja tulumaksu laekumine on eelarves eeldatust parem. Ja nii ta on. Kogu aeg öeldakse, et kuskil on üks kraan, kust annab keerata. Kõik käivad mööda – kord on need erakoolid, kord on need omavalitsused, kord on kõne all mingi muu valdkond – ja keegi mingeid valikuid ei tee. Nokitakse teemahaaval ja kõik ainult selles suunas, et miks te raha ei anna. Ma arvan, et see vaim võiks siit saalist natuke taanduda ja igal erakonnal võiks olla mingisugune ilmavaade, kus ta tõesti seab ka prioriteete, nii nagu iga valitsus peab seadma prioriteete. See on tõsiselt öeldud.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea härra minister! Ma riskin sellega, et äkki saan riielda, kuna ma tulen sama teema juurde tagasi.

Teie ei saa!

See teema on siit natuke läbi käinud, aga vaatamata sellele ja innustatuna sellest, kuidas te Valeri Korbi küsimuse puhul olite juba nõus ühisavaldust tegema ja sellele alla kirjutama, esitan ma oma küsimuse. Kas te olete nõus alla kirjutama ka sellisele ühisavaldusele, et riik peab tagama kohalikele omavalitsustele nende ülesannete täitmiseks piisava ja keskvõimu suvast sõltumatu tulubaasi?

Aitäh! See on võetud kuskilt põhiseadusest või hartast. Ma ei pruugi täpset sõnastust ära tunda, aga vist hartast. See on hästi abstraktne deklaratsioon ja võib tähendada eri riikides väga erinevaid asju. Ma võin sellele hartale kinnituse anda, aga need piisavuse standardid vastavad ikkagi riigi üldisele jõukusele. Ja omavalitsused ei ela nii halvasti juhul, kui nad ei ole liiga pisikesed, siis nad ei pea kogu aeg kurtmist kuulma ja ennast justkui riigi vastu häälestama. Laseme neil ikka otsustada ja laseme neil arvutada selle rahakoti piires, mis neil on, nii nagu ka riik peab seda tegema.

Andrei Novikov, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui haridusministeeriumi nägemus on, et kooliõpetajate palk peaks olema 20% suurem kui riigi keskmine palk, siis milline on teie ideaalnägemus, milline võiks olla lasteaiaõpetaja palk?

Aitäh! Mul ei ole nägemusi. Mul on omad pädevused ja ma pakun nende piirides välja poliitikaid. Kindlasti ma ei esita nägemusi omavalitsustele, kelle autonoomia on mulle püha. Ma olen siin mõnes punktis pidanud päris ägedaid lahinguid viimasel ajal ja selgitanud seda ka poliitikutele. Ma tõesti arvan, et omavalitsus peab saama seda ise otsustada. Mul on sisemine tunne kodanikuna, aga ametlikku tunnet ei peaks mul olema.

Aitäh, austatud minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Märt Sults, palun!

Auväärt eesistuja! Kolleegid, aitäh, et te viitsite õhtutunnil haridusteemasid arutada! Tallinna linn, jah, on võtnud riigi ülesanded enda kanda ja Tallinna linn, jah, tõstab järgmisest aastast õpetajate palka. Keskerakondlik Tallinna linn täidab seega sotside ja reformarite valimislubadusi ja üritab tõsta lasteaiaõpetajate palka 900 euroni. Riik olgu, palun, nii kõva vend ja täitku nüüd enda väljaantud seadust, põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Lasteaiaõpetajatele on pandud kohustus tagada, ja nad peavad selle ka fikseerima, et laps on kooliks valmis, ehk nende ülesanne on ettevalmistus kooliks. Ja lasteaiad teevad dumpingut lastele, et nad saaksid nn headesse koolidesse sisse. Kus on enne nähtud seda, et lasteaia viimase rühma laps peab oskama lahendada tundmatuga võrrandit? Aga see on Tallinnas reaalsus, et 3 + x = 5 ja küsitakse, millega võrdub x. Mul on isiklik kogemus olemas – mu lapselaps käib praegu eelkoolis ja seal tehakse sellist dumpingut.
Ma küsin edasi. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei nõua seda, et laps oskaks üldse midagi enne kooli tulekut, sest kool ju ongi selleks, et laps tuleb sinna õppima. On vist nii? Ja kui nüüd teie väidate seda, et see inimene, kes õpetab last ja valmistab teda ette kooliks, ei vääri õpetaja nime ega õpetaja palka, siis on midagi äärmiselt mäda. Tähendab, teie jaoks on ju püha – riigi ja meie jaoks on püha – riigi põhiseadus ja kooliinimestele on tähtis põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Mispärast te ise ei täida enda seadust? Ja mispärast te ei vaata oma seadustele adekvaatselt otsa? Te täidate neid valikuliselt. Tallinn, jah, suutis seda teha, aga ta teeb seda millegi arvel. Kui ta praegu tõstab lasteaiaõpetajate palka, siis jääb mingi asi tegemata, sellepärast et rahakott on üks, ega rahakott ju ei kasva. Te ise väitsite, et kohalik tulubaas kasvab kiiremini kui riigieelarve, aga see on jälle demagoogia, sellepärast et seda ei saa mõõta enne, kui aasta on läbi. Kas mingi raha laekub või ei laeku, seda mitte keegi ei tea. Tallinn võttis riski, lootes selle peale, et äkki riik tuleb kaasa. Aga vastustest tuleb praegu välja, et riik ei tule kaasa, riigil on poogen. Kohalikud omavalitsused tulevad omadega välja, küll nad lepivad kokku – omavalitsused lepivad lasteaiaõpetajatega kokku, kuidas neile palka maksta või kui suure palga eest on inimene nõus ennast müüma. Ta ei müü ennast mitte 35 tundi nädalas, ta müüb ennast 41 või 50 tundi nädalas, ta elab selles asjas sees. Jah, tal võib-olla tõesti ei ole raha vaja, sest tal ei ole aega raha kulutada. Aga mispärast selle peale mängida? Nii et sellest ma aru ei saa, mispärast riik ei taha kinni maksta seda vahet, mis jääb õpetaja miinimumpalga ja selle summa vahele, mida kohalik omavalitsus suudab lasteaiaõpetajale välja maksta. See on 150 eurot, eks? Kroonides on see kaks ja pool tuhat krooni. Kaks ja pool tuhat krooni oli kunagi poolteist direktori palka. Ega see päris nii vähe ei olnudki. Ma ei saa aru, mispärast riik ei näe siin seda võimalust – see ei ole ju tegelikult ressursi mõttes midagi üle mõistuse käivat. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Seega on seitsmenda päevakorrapunkti arutelu läbi.

Läheme edasi kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Märt Sultsi, Kersti Sarapuu, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Toomas Vitsuti, Peeter Ernitsa, Siret Kotka, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Erki Savisaare, Martin Repinski, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Dmitri Dmitrijevi, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi ja Mihhail Stalnuhhini esitatud arupärimine õpetajate alampalga kohta haridus- ja teadusminister Jürgen Ligile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Märt Sultsi!

Auväärt aseesimees! Kallid kolleegid! Arupärimine on esitatud härra Jürgen Ligile. Ja härra Jürgen Ligi esindab meil praegu riiki. Nüüd on mõttepaus. Sotside hüsteeriline valimislubadus oli, et õpetajate palk tõuseb 20% riigi keskmisest palgast kõrgemaks, st 1560 eurot peaks õpetajate palk olema mingi aja pärast. Tuginedes riigieelarvele ja kuuldes praeguseid arutelusid, võib öelda, et ministeeriumi vahendite arv langeb põhimõtteliselt 2,9%, mis oli mõeldud palkadeks. Kui nüüd mõelda termodünaamika seaduste peale, siis igiliikurit ei ole olemas ja tagurpidi töötavat masinat ka ei ole. Tegelikult võib küll panna midagi tagurpidi tööle ja siis öelda, et see õigetpidi ei tööta. Nii et äraspidine poliitika on päris vahva. Inimesed lasevad ennast lollitada, numbrite ja protsentidega on ju võimalik keerutada, neid kruttida, kuid alati jäetakse ütlemata üks asi – see, millest protsent on võetud. Palk tõuseb 20%, aga millest? Tänase päeva seisuga pole 1. jaanuarist kehtima hakkavat õpetajate alampalgamäära välja öeldud. Varsti on november läbi, tuleb uus aasta ja jaanuarikuus tahab õpetaja teada, kui palju ta palka saab. Täna ta veel ei tea seda, isegi mudeleid ta ei tea. Siit tulevad ka meie küsimused.
"Kui suur on ja kuidas kujuneb 01.01.2016. aastal kvalifikatsiooninõuetele vastavate põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate alampalgamäär?" Tuletan meelde, et põhikooliõpetaja normkoormus on kokkuleppeliselt 24 tundi (gümnaasiumiosas on koormus erinev). Klassi täitumus peab põhikoolis olema 24 õpilast ja gümnaasiumis 32 õpilast, et palk oleks tagatud. See tähendab seda, et gümnaasiumitund maksab 25% vähem. Kust see palgavahe tuleb? See on direktori piiri peal kombineerimise küsimus. "Mis metoodikale toetudes kujuneb alampalgamäär?" Millest koosneb õpetaja töö ja mille järgi talle palka makstakse? Lubatud 4% palgatõusu asemel saavad õpetajad praeguse seisuga (kuna see on oktoobris esitatud arupärimine, võivad siin olla protsendinihked, sellepärast et asjad on muutunud) –3% palgatõusu. Ja kus on see 4%, mis lubati tagada? Täna hommikul käis kultuurikomisjonist läbi jutt, et palgatõus on 1,2%. Aga see on, ütleme, kuluaarijutu tasemel.
Toetudes Riigikontrolli auditile, tekib küsimus, miks Eesti haridusmaastikul ei kehti võrdse konkurentsi printsiip. Miks PGS ehk põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ei kehti kõikidele põhiharidust andvatele asutustele võrdselt? On välja tulnud, et kaheksas koolis rikutakse räigelt finantsdistsipliini, kuid jälle ei juhtu mitte midagi. Need, kes töötavad ausalt, saavad vastu päid ja jalgu, aga need, kes teevad natukene vigurit, saavad pai. Neile öeldakse, et sätime seadust ringi, ei ole meil nii jäika põhikooli- ja gümnaasiumiseadust vaja, las ta natukene loksub siia-sinna ning sealt, kus pappi on, tuleb võtta ja ongi asi korras. Mitu kehtivat raamatupidamise seadust Eestis on? Johtuvalt sellest, mis ma eelnevalt ütlesin, võib öelda, et meil on raamatupidamise seadus eliitkoolidele (eliitkoole meil ju PGS-is ei ole), siis on raamatupidamise seadus tava- ehk munitsipaalkoolidele ja veel on raamatupidamise seadus lasteaedadele. Peale selle on raamatupidamise seadus riigikogulaste lastele, riigikogulaste lastelastele ja riigikogulaste lastelastelastele ning ka üldine raamatupidamise seadus. Mitu raamatupidamise seadust on meie riigis haridusasutustele ette nähtud või kui mitmekihiline see raamatupidamise seadus on? Või milliste valemite abil on võimalik asutusi rahastada ja peita ära õppemaks? Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd vastama haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus on mul jäänud siia ettepoole, vaatame kohe, kus ta siin asub. "Kui suur on ja kuidas kujuneb 01.01.2016. aastal kvalifikatsiooninõuetele vastavate põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajate alampalgamäär?" Vastus on, et ei tea veel. Siin on kindlasti veel Riigikogulgi arutada ja kõige tähtsam, mida ma teile südamele panen, juhul kui te võtate seda teemat tõsiselt, siis arvestage, et palka saab tõsta ainult püsivate allikate abil. Kahte püsivat allikat ma eelnõude vormis ka Riigikogule pakun. Üks on erakooliseaduses ettenähtud rahastamise korrastamine, mille abil saaks õpetajatele maksta üle 3% palka. Ehkki sellele on praegu ajutine kate leitud, ei tähenda see, et ajutise palgakattega saaks teha pikki plaane. Pealegi tuli see ajutine palgakate meie enda eelarvest. Teine allikas on investeerimiskomponendi osa, kus on n-ö palka sees umbes 1,2%. Seega peaaegu 5% õpetajate palgafondist sõltub nendest kahest eelnõust. Samuti on valitsus meile selle 4% jutu taustal eraldanud 2,3% lisaraha ja meil on ka sisemisi ressursse, aga lõpptulemusest on endiselt vara rääkida. Igatahes, nagu te teate, ei ole ma olukorraga rahul.
Teiseks: "Mis metoodikale toetudes kujuneb alampalgamäär?" See on kokkulepe, mis lähtub eelarve võimalustest, ja printsiip on, et 20% jäetakse n-ö manööverdamiseks ja alampalgaks minev raha moodustab suurema osa palgafondist.
Kolmandaks: "Lubatud 4% õpetajate palgatõusu asemel saavad õpetajad –2,9% palgatõusu. Kui suur peab olema õpetajate kontakttundide arv?" Mina ei ole tegelikult kunagi lubanud 4%. Raha ma sain oma eelarvesse vähem kui 4%, sest õpilaste arvu suurenemisega ei arvestatud. Aga mulle on praegu teada ametlik õpilaste arv 10. novembri seisuga, viimased andmed ei ole veel pärale jõudnud. Aga nagu ma nimetasin, on teisigi palgakatteid, mille puhul ma ootan tuge Riigikogult. Mingist –2,9%-st pole juttugi. Kogu hariduse eelarve vähenemine on osalt tõepoolest tarbetute kärbete tulemus, mis Rahandusministeerium meie eelarveprojekti tegi, aga eelkõige on siiski tegu europrojektide ehk lõppevate asjadega, mida ei ole võimalik nagunii palgatõusuks kasutada. Ja veel: õpetaja töötasu alammäär ei ole seotud kontakttundide arvuga ja nagu te teate, on siin arvestatud 35-tunnise tööajaga, mida nimetatakse lühendatud tööajaks. Kõigest sellest ma olen siin juba rääkinud. Tänan!

Aitäh, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Te just sarjasite omavalitsusi, et omavalitsused ei suuda lasteaiaõpetajate palka tõsta. Aga ma küsin, mis on riigiga juhtunud. Te olete välja käinud suured lubadused ja keegi sai valimistel nende lubaduste pealt hääli, kuid 2016. aastal ei jõua õpetajate miinimumpalk, või ärme üldse räägigi miinimumist, ka nende keskmine palk ei jõua Eesti keskmiseni, rääkimata 120%-st Eesti keskmisest. Samal ajal te ju tegelikult ausalt tunnistate, et võtate ära lasteaiaõpetajate palga, sest vähendate kohalike omavalitsuste tulubaasi 2,3 miljoni euro ulatuses – investeeringukomponent on ju praegu omavalitsuste tulubaasi osa – ja panete kohalike omavalitsuste õlule erakoolide tegevuskulude katmise, mis on täiendav kulu. Kust kohast peaks siis omavalitsustele raha lasteaiaõpetajate palgaks tulema? Te räägite üht, aga tegutsete risti vastupidi ja tegelikult vähendate täpselt samamoodi kohalike omavalitsuste tulubaasi, millest peaks ju tulema lasteaiaõpetajate palk.

Aitäh! Igale teie lausele peaks vist vastu vaidlema, aga need kõik pole mul meeles. Kõigepealt, ma ei ole sarjanud omavalitsusi, et nad ei maksa, ja samas olen tunnistanud, et hariduse eelarve ei rahulda mind. Omavalitsuste tulubaasi ei vähendata. Omavalitsuste tulubaasi ajalugu on selline, et kriisi ajal võeti sealt osaliselt tagasi, võrreldes sellega, kui palju ta oli määratud tõusma. Ja see ei olnud loomulik, et ta oli määratud niimoodi tõusma. Ma ei olnud selle otsusega nõus juba tookord, kui see tehti. Ma pakun, et see oli aastal 2004. Nii et ma ei olnud selle otsusega põhimõtteliselt nõus ja kriisi ajal me nägime, et mul oli õigus – omavalitsuste eelisrahastamine ei saanud sellise graafiku järgi jätkuda. Osa võeti tagasi, mitte kõik, ja osa sellest baasist on ka taastatud. See protsent ei ole (ma nüüd peast ütlen) enam 11,4, vaid umbes 11,6. Aga mis te täpselt küsisite? Ma ei suudagi enam eristada. Oli hulk etteheiteid, mida ma olen nõus ükshaaval tagasi lükkama.

Jaak Madison, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu istungi juhataja! Hea minister! Te mainisite, mis on ka täiesti õige, et haridusele anti uue aasta riigieelarvest vähem raha ja sellest on väga kahju. Teatavasti on Rahandusministeerium praegu teise valitsuskoalitsiooni partneri haldusalas, aga koalitsioonileping on ju sõlmitud kolme erakonna koostöös ja ühise kokkuleppena perspektiiviga valitseda riiki neli aastat parimal võimalikul moel. Vähemalt järgmine aasta ei suudeta aga tagada neid põhilubadusi, mis pandi paika koalitsioonilepingus. Kas te jagate minu arvamust, et need lubadused, mis kolm erakonda ühte lepingusse kokku panid, olid liialt ambitsioonikad ja sellest johtuvalt ei suudeta ka täita seda, mida algselt välja lubati?

Aitäh! Nad olid ambitsioonikad, aga nad on täidetavad. Probleem on selles, et alustanud koalitsioonil esimene eelarveprotsess minu hinnangul ei õnnestunud. Ei rakendatud häid tavasid, mis hariduse eelarve käsitlemisel on ette nähtud, ja sellepärast ei ole me selles 120%-se palga graafikus, mille me oleme endale seadnud. Aga ma olen juba saanud koalitsioonis tagasisidet, et järgmise aasta riigi eelarvestrateegia arutelul võetakse see teema tõsiselt kavasse ja seatakse eesmärgiks – nii ma eeldan – 120%-ne palk aastaks 2019, nagu minu koostatud graafik ette nägi. Tõus saab lihtsalt alguses olema aeglasem ja edaspidi, alates 2017. aastast kiirem. Mis siis veel? See pole muidugi kaugeltki ainus eelarvemure, mis meie ministeeriumil on. Ma ei tahaks ka ainult õpetajate palgast kogu aeg rääkida. Meil on ka teadus, meil on ka kõrgkoolid ja muud valdkonnad, mis kõik nõuavad tähelepanu. Töö sellega ei lõpe, kui me õpetajate palga graafiku paika paneme.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Mul oli ka neljas küsimus. Te ei rääkinud sellest, et toetudes Riigikontrolli auditile tekib küsimus, miks Eesti munitsipaalhariduse maastikul ei kehti võrdse konkurentsi printsiip. Miks PGS ei kehti kõikidele põhiharidust andvatele asutustele võrdselt? Kaheksas üldhariduskoolis rikuti ju räigelt finantsdistsipliini ja sellele ei järgnenud mitte midagi. Toimus arutelu ja oligi kõik. Kas põhjuseks on see, et nende koolide direktorid on õiges erakonnas?

Aitäh! Ma ei arva, et nad on kõik teie erakonnas. Aga kui te tahate mõnda auditit käsitleda, siis vaatame talle otsa. Ma praegu ei tunne seda etteheidet ära. Kindlasti te ei mõelnud seda välja, küllap see paragrahv on olemas. Ma pean siis vaatama, mis on selle etteheite sisu. Eks ma ka üht-teist neist audititest tean, aga praegu ma ei tunne ära neid kaheksat kooli.

Kersti Sarapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Sa oled täna väga sarkastiliselt meie kõigiga käitunud ja meie küsimustele vastanud. Ma tahaks su mälu ka natuke turgutada – see tulumaksu määr tõusis 11,4%-lt 11,6%-le ainult tänu sellele, et maamaks lisati sellesse komponenti. Aga tegelikult tahaksin, et sa vastaksid lõpuni Tarmo Tamme küsimusele. Kui kohalikud omavalitsused on saamatud ja ei suuda tõsta lasteaiaõpetajate alampalka, siis mis on juhtunud riigiga, et ta ei suuda tõsta kooliõpetajate palka?

Aitäh! Kui mina olen sarkastiline, siis kuidas käsitleda neid arupärimisi, mis täht-tähelt kordavad eelmisi, millele ma olen juba vastanud? Eks see natuke ära tüütab, et uusi mõtteid ei tule teil peale. Ka sellele küsimusele ma olen vastanud, et ma ei ole selle eelarvega rahul. Raha ära kulutamata ei jää, see läheb lihtsalt valdkondadesse, mida mina kõige tähtsamaks ei pea. Ma ütlesin ka juba koalitsioonileppe sõlmimise ajal, et liialt tähtsustatakse sularaha, selle asemel et tähtsustada teenuseid ja visiooni. Ma pean siin kindlasti silmas ka haridusteenust ja teadust. Aga valitsus on mu häält sügise poole ka kuulda võtnud ja ma arvan, et me kõik saame ühtemoodi aru, et eelarve puhul ei saa kehtida lihtsalt raamatupidamislik lähenemine. Minu ajal ka ei kehtinud, kuigi minu kohta öeldi, et ma olen raamatupidaja. Ma ei ole kunagi raamatut pidanud, kuigi ma seda eriala valdan, vaid olen ära tundnud, millised on valitsuskoalitsioonide prioriteedid, ja vastavalt sellele tulnud projektide ja muudatusettepanekutega välja. Seda minu arust järgmise riigi eelarvestrateegia ajal juba arvestatakse. Praegu läks see, jah, natukene käest ära. Aga anname oma parima, endast maksimumi ja püüame kindlasti ka õpetajate palga graafiku puhul saavutada nii palju, kui praegu veel võtta on.

Aitäh, lugupeetud minister! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Kolleeg Märt Sults, palun!

Auväärt esimees! Kolleegid! Minus möllavad praegu emotsioonid. Kahjuks ma pean härra Ligile ütlema, et sõna-sõnalt, koma-komalt ja punkt-punktilt samasuguseid arupärimisi tuleb veel robinal. Esimesele küsimusele, kui suur on ja kuidas kujuneb 1. jaanuarist 2016. aastal õpetajate palk, ma vastust ei saanud. Küsimusele, mis metoodikale toetudes kujuneb alampalgamäär, ma vastust ei saanud. Lubatud 4% küsimusele – hea küll, siin oli numbritega segadus, kuna aeg on edasi läinud, aga ikkagi – ma ka vastust ei saanud. Riigikontrolli auditi küsimusele – seda Riigikontrolli auditit esitleti kultuuri- ja haridusasjade komisjonis, kus ka teie kohal olite – ma samuti vastust ei saanud. Te ajasite mulle, st mitte mulle, vaid meile, kolleegidele, mingit sellist juttu, et ma ei tea, kust kohast te informatsiooni võtate – igatepidi tore. Viies küsimus oli, mitu kehtivat raamatupidamise seadust Eestis on. Jälle ma vastust ei saanud. Te oleks võinud öelda, et üks on, ja ma oleks sellega täitsa rahul olnud, sellepärast et siis peaks kõikidele kehtima üks ja sama asi. Ühtede ja samade rikkumiste eest oleks siis ühed ja samad karistused ning ühtede ja samade edukate tegevuste eest oleks ühesugused preemiad. Ma oleksin vastusega äärmiselt rahul olnud.
Läheme nüüd kohalike omavalitsuste teema juurde. Järjekordselt on Tallinna linn võtnud endale südameasjaks täita sotside ja reformarite valimislubadust. Tallinna linn on võtnud endale ülesandeks tõsta järgmisel aastal õpetajate palka 12–12,5% ulatuses. Tallinna linn teeb jälle riigi tööd ja riik ütleb, et miks, põrgu päralt, topib Tallinn oma nina riigi asjadesse. Topib ikka küll, kui ta nii palju riigi tööd ära teeb, ta võib siis ju toppida. On vist nii, et kes maksab, tellib ka muusika? On nii. Mina küsisin, milline on nende koolide tulevik, kus rikuti räigelt finantsdistsipliini reegleid, nagu näitavad auditi tulemused. Ja küsisin, kas äkki ei ole nende koolide juhid õiges erakonnas. Härra Ligi vastas mulle, et jah, nad ei ole Keskerakonnas. Vaat see oli südamest tulev õige vastus! Järelikult on nad õigetes erakondades. Aitäh teile!

Aitäh! Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Juba mitu tundi on käinud ministri ja Riigikogu liikmete vahel arutelu mitmesugustel teemadel ja peab ütlema, et kellaaeg on selline, et kõikide emotsioonid lähevad võib-olla liiga üles. Aga järgmise aasta hariduse eelarve on kindlasti see, mida me ka kolmapäeval riigieelarve eelnõu teisel lugemisel arutame. Kui me vaatame uue koalitsiooni tegemisi, siis loomulikult oli haridusrahva kogu tähelepanu suunatud sellele, kellest saab järgmine haridus- ja teadusminister. Peab ütlema, et kindlasti ei olnud väga palju neid inimesi, kes oleks suutnud ennustada, et see on Jürgen Ligi. Jürgen Ligi plusside ja miinuste kohta saime ajakirjandusest ja haridusfoorumitest üsna palju lugeda. Haridusrahva kõige suurem lootus oli see, et neile tuleb rahandusminister, kes oskab raha lugeda, ja kui ta juba teistele ministeeriumidele suutis asju ette kirjutada, küll ta nüüd ka haridus- ja teadusministrina teab, millal õigele Rahandusministeeriumi inimesele helistada ja asjad ära korraldada. Aga seda, et me jõuame olukorda, kus me võtame riigieelarve lahti ja näeme haridusvaldkonna positsiooni teiste ministeeriumidega võrreldes, et selle eelarve tuleb miinusega, ei osatud küll ette näha. Siit tekib ju küsimus, mida kindlasti ka praegune minister teab – sellesama õpetajate palga arutelu valguses küsitakse, kas mitte ei olnud rahandusministri kogemusega inimese määramisel haridus- ja teadusministriks eesmärk hoopis raha kokku hoida. Ja peab ütlema, et ega mul täna ei ole head vastust. Me kindlasti kuuleme nii kultuurikomisjonis kui ka arupärimiste arutelul, et kuu aja jooksul ei ole suudetud üht või teist dokumenti üles leida või et minister ei ole päris kindel, kuidas need asjad käivad. Loomulikult me võime sellist üldist juttu rääkida, aga peamine küsimus seisneb selles, et miks siis nii. Miks me oleme järgmise aasta eelarve aruteludel probleemi ees, et haridusvaldkond on üsna õnnetus seisus, vaatamata sellele, et meil on tegemist endise rahandusministriga?
Ja kui õpetajate järgmise aasta palkadest rääkida, siis on küll kuidagi ülekohtune, et õpetajate palgatõus seotakse teemaga, kas Riigikogu on valmis erakoolidelt tegevustoetuse ära võtma ja investeeringukomponendi ümber tõstma. Vaadake, see on järjekordselt koht, kus öeldakse, et meil tegelikult raha ei ole, aga võtame selle hariduse teistelt valdkondadelt ära ja tõstame ümber, et tõsta palga alammäära. See on midagi sellist, mida me nägime siin eelmises Riigikogus peaaegu neli aastat. Naabrid, abikaasad, sõbrad, isegi su vanemad ja vanavanemad teadsid, et palk tõuseb. Ainult et kui sa läksid pangaautomaadi juurde ja vaatasid kontoväljavõtet või võtsid raha välja, siis sa nägid, et sinu sissetulekud olid vähenenud. Vaat see on geniaalne matemaatiline ülevaade, mille puhul ei saa kahjuks öelda, et tegemist oli ainult õpetajate palkadega. Täpselt sama võivad täna rääkida teadlased, ülikoolide õppejõud ja paljud teised haridusvaldkonna inimesed. Me justkui pidevalt tõstame palkasid ja suurendame eelarvet, ainult et summa summarum inimeste sissetulekud ja n-ö reaalne raha vähenevad. Ma loodan, et 2017. aasta valguses leiab haridus- ja teadusminister üles selle justkui juba lammutatud maja, saab oma Rahandusministeeriumi sõpradega kokku ja suudab ümber lükata need haridusfoorumites levivad kuuldused, et tegelikult sai endine rahandusminister haridusministriks ainult sellepärast, et raha kokku hoida. Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kas minister soovib sõna? Ei soovi. Seega on kaheksanda päevakorrapunkti arutelu läbi.

Läheme üheksanda ja tänase viimase päevakorrapunkti juurde, milleks on Riigikogu liikmete Märt Sultsi, Kersti Sarapuu, Lauri Laasi, Andrei Novikovi, Jaanus Karilaidi, Dmitri Dmitrijevi, Erki Savisaare, Priit Toobali, Siret Kotka, Viktor Vassiljevi, Mihhail Korbi, Peeter Ernitsa ja Kadri Simsoni esitatud arupärimine ametikohtade koondamise kohta Haridus- ja Teadusministeeriumis. See on esitatud haridus- ja teadusministrile. Arupärijate nimel palun kõnepulti Märt Sultsi!

Auväärt esimees! Kolleegid! Puid pillun küdevasse ahju ma ja justkui kahju hakkaks puudest mul – nad kaovad jäägitumalt tule rüppe ja vähe, mis neist alles jääb. Koalitsioonileppes on välja toodud põhimõte, millest lähtuvalt väheneb valitsussektori töökohtade arv kooskõlas tööealise elanikkonna kahanemisega. Kokku on plaanis koondada 750 inimest ehk 1,5% riigisektori töötajaskonnast. Kokkuhoiuks märgitakse 13 miljonit eurot aastas. Seoses sellega on meil teile järgmised küsimused. "Millised ametikohad lähevad Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalast koondamisele? Palun välja tuua nii ametikohad, asutused kui ka inimeste hulk!" "Kui suur hulk koondatavatest ametikohtadest on õpetajad? Millistest koolidest või milliste piirkondade koolidest planeeritakse need õpetajad koondada (Ehk vallandada. – M. S.)?" "Kuidas antud koondamine mõjutab prognoositavalt hariduse kvaliteeti ning hariduse regionaalset kättesaadavust?" "Kuidas hindate olukorda, kus koondamiste arvud on välja kuulutatud, kuid teadmine, milliseid asutusi ja ametikohti see mõjutab, puudub? Kuidas põhjendate inimeste sellist teadmatuses hoidmist?" Need olid need küsimused.
Kui suretati välja gümnaasiumiosi ehk korrastati koolivõrku, siis lasti lahti kuulujutt, et näiteks Jaagu-nimeline gümnaasium lõpetab järgmine aasta oma tegevuse. Ja sinna kooli ei hakatud enam kümnendasse klassi lapsi panema, sest kuulujutt töötas meedias ja igal pool. Töötas see jutt, et gümnaasium pannakse kinni, ja kümnendasse klassi enam lapsi ei toodud, nad viidi juba kuskile mujale. Nüüd on lahti jutt, et läheb hirmsaks koondamiseks. Aga kes koondab? Õpetajate toad susisevad ja kogu aeg küsitakse direktorite käest, et kes, kus, mis. Direktorid istuvad ja nuputavad hommikust õhtuni, kas kohad lähevad neilt või kelleltki teiselt, kas võetakse ära kaks tükki või kolm tükki ja kust annab koondada. Ainult süvaõppe või keelte või millegi muu arvel, sest grupid tuleb kokku saada, muidu ei jätku neil raha. Keegi ei tea neid asju. Mitte keegi ei tea, kuhu kohta on teravik suunatud. Kui natukenegi aimaks, oskaks ka korrigeerida. Kes maksab koondamisraha ja millises ulatuses seda makstakse? Kas nii, nagu seadus ette näeb, või on meil mingi kriisiolukord? Inimene on täiesti teadmatuses. Ja võib öelda, et mitte ainult inimene – õpetaja on natukene kõrgemgi, sest tema puhul on mängus väga olulised komponendid, nii aateline, sotsiaalne, emotsionaalne kui ka empaatiline komponent. Paraku jääb arusaamatuks, vaadates siinset peaaegu tühja saali, kas need komponendid on olemas ka nendel 50-l ja pluss ühel rahvasaadikul. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd kõnepulti haridus- ja teadusminister Jürgen Ligi!

Ma vist luuletust ei loe praegu. Ei loe, eks? No siis ma hakkan kohe pihta. "Millised ametikohad lähevad Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalast koondamisele?" Kõigepealt, haldusalast lähevad otseselt koondamisele inimesed, kes on kvalifitseeritavad ametnikena, aga ka sihtasutuste töötajatena. Nii me oma plaane seame. Aga põhiliselt väheneb meil töötajate arv siiski kaudsete meetodite abil ehk struktuursete reformidega, mis ei allu ministri üksikotsustele personali suhtes, vaid vähendavad tööjõuvajadust kui sellist. Need puudutavad koole, mis on teatavasti omavalitsuste haldusalas, aga ka kõrgkoole, kus toimuvaid reforme ma igati takka õhutan. Ja kõik see on mitte selleks, et koondada ja kokku hoida, vaid selleks, et käia kaasas meie tööealise elanikkonna vähenemisega. Ilmselt mu eelkäija Mailis tegi nalja, kui ta siin eelmist kõnet pidas – igatahes ta naeris, kui ta kohalt ära läks. Aga mind kindlasti ei saadetud haridusministeeriumi selleks, et selle eelarvet kärpida, ja rahandusministrina ma ei kärpinud kunagi hariduse ja teaduse eelarvet. Vastupidi, ma võtsin seda alati kui prioriteeti, et valitsuselt lisaraha saada. Küll aga loodetakse praegu minu peale selles, et struktuursete reformide puhul oleks must rohkem abi kui mõnest teistsuguse taustaga inimesest.
Teine küsimus oli vist ka. "Kui suur hulk koondatavatest ametikohtadest on õpetajad?" Millistest koolidest jne? Nagu juba öeldud sai, meie õpetajaid ei koonda. Me soosime struktuurseid reforme, millest on juttu olnud ning mis aitavad tööjõudu kokku hoida ja parandavad ka neid suhtarve, mis on hariduses järjest halvenenud. Ruutmeetreid õpilase kohta ja õpetajaid õpilase kohta on järjest rohkem ja kindlasti ei ole see jätkusuutlik. Me tahaks ikkagi viia raha betoonist ajudesse ja osalise koormusega õpetajad rakendada korraliku palgaga tööle.
Kolmas küsimus: "Kuidas antud koondamine mõjutab prognoositavalt hariduse kvaliteeti ning hariduse regionaalset kättesaadavust?" See mõjub ainult hästi.
Neljas küsimus: "Kuidas hindate olukorda, kus koondamiste arvud on välja kuulutatud, kuid teadmine, milliseid asutusi ja ametikohti see mõjutab, puudub? Kuidas põhjendate inimeste sellist teadmatuses hoidmist?" Ma hindan seda väga kõrgelt, sellepärast et konkreetsed plaanid tehakse konkreetse eelarve järgi, mida Riigikogu ei ole meile veel andnud. Ajutine tendents on tõepoolest õpetajate arvu langus, aga seda mitte ministri personaliotsuste, vaid kaudsete protsesside kaudu. Alati saab osa õpetajaid ju ka pensioniealiseks, nii et see protsess ei ole liiga valuline. Aga jah, kvaliteet on hariduse puhul see, millele me põhiliselt rõhume. Tänan!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kindlasti ei ole haridus teema, mille üle peaks nalja tegema, kui me räägime rahast või koondamisest. Seda mina ei tee ja ma eeldan, et ka minister mitte. Aga kui me nüüd räägime koondamisest, siis on juba ka ajakirjandusest käinud läbi üsna murelikud noodid, et haiglajuhtidele on tehtud üht- või teistpidi kohustuseks koondada ja püütud siis ka neid vahendeid leida. Kuidas on riigikoolidega, meie kutsehariduskeskuste ja erivajadustega laste koolidega? Millised on teie instruktsioonid riigikoolidele? Selge on see, et seal te ju olete otsustaja ja valdaja.

Aitäh! Ma lubasin valitsusele, et ma ei tee selliseid mehaanilise kärpe otsuseid. Kokku võttes väheneb tööjõuvajadus meie tegevuse tulemusena virtuaalsest kvoodist rohkem, kui nii tohib öelda. Aga me ei lähe õpetajate kallale koolides, mis õpetajaid edasi vajavad, ja riigigümnaasiume tekib ju juurde. Me ikkagi tahaks, et konkreetne õpetaja töötaks täispalga ja täiskoormusega. Riigigümnaasiumides on seda lihtsam teha kui omavalitsuse koolides, mis on ju suurema regionaalpoliitilise tähendusega ja mis ei allu haridusministrile.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Me teame, mis toimub nende asjadega, mis on seotud raha ja riigieelarvega. Ja me teame ka, kui palju tõusevad aktsiisid 2016., 2017. ja 2018. aastal. Ma usun, et te võtsite ka osa läbirääkimisest, kui oli juttu koondamisest – 750 inimest 2016. aastal. Kas selline tempo jääb püsima ka 2017. ja 2018. aastal või tehakse seda ainult üks kord ja siis aitab?

Aitäh! See on pigem pidev protsess, sest tööealiste elanike arv on prognoositav ja riigisektor ei saa olla erasektorile koorem sedapidi, et ta võtab neilt töötajaid eest ära. Nii et protsess jätkub, haridussüsteem saab sellega hakkama ja kokku võttes säästab ka raha kvaliteedi kasuks. Ma loodan, et seda meilt enam ära ei võeta. Ma tõesti väga loodan seda ja arvan, et see teadmine on valitsuses olemas.

Märt Sults, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea minister! Koolide kohta te väitsite, et osa õpetajaid läheb pensionile. Koolides enam ammu ei kehti see pensionile mineku piir, mis on riiklikult kehtestatud, näiteks reaalainete õpetajate puhul. Kuidas te saate pensionile minekut õpetajate lahkumise põhjusena tuua, kui näiteks möödunud ja ülemöödunud aastal asus Tallinna Ülikoolis keskeltläbi üks üliõpilane füüsikaõpetajaks õppima?

Aitäh! See fakt ei muuda demograafilisi protsesse. Inimesed vananevad. Isegi õpetajad vananevad ja nende keskmine iga on, ma pakun, umbes 46 eluaastat, mis tähendab, et paljud neist on eas, kus astutakse kõrvale. Aga õpetajate järelkasv on meil tähelepanu all ja me teeme kõik selleks, et järelkasvuga oleks seis parem. Õpetajate palk, õpetajate õigused, õpetajaameti üldine maine ja õpetajate koolitus – need on kõik asjad, millega me tegeleme. Siin on meile abiks ka mittetulundussektor ja mõned projektid, mida me rahastame.

Martin Helme, palun!

Aitäh, lugupeetud asespiiker! Lugupeetud minister! Te mainisite enne, et ministeerium ei vallanda ühtegi õpetajat, aga samal ajal ta n-ö utsitab koolivõrgu korrastamist, mis on, nagu me kõik teame, koolide sulgemise asemel kasutatav eufemism. Sisuliselt on ministeeriumi seisukoht see, et pange oma koolid kinni – sellisel juhul kaovad ju ära ka õpetajate töökohad – ja siis vaatame, äkki saab kuskilt raha juurde. Kas te ei näe, et siin on otsene seos sellega, et ministeerium tõmbab kokku ka õpetajate töökohti?

Aitäh! Ma ju seda ilmset kaudset seost nimetasin. Ma ei kamanda omavalitsusi, mis nad peavad tegema, küll aga sõlmin nendega kokkuleppeid. Näiteks kui rajatakse riigigümnaasium, siis kohalik omavalitsus peab oma koolides loobuma mõnest gümnaasiumiastmest. Me pakume neile uut keskkonda. Nad saavad keskenduda põhihariduse arendamisele ja me eraldame omakorda raha vastavalt põhikoolivõrgu korrastamise taotlustele sedapidi, et koolid ehitataks parajaks. Ja ma ikka nimetaksin seda korrastamiseks, sest seal on ehitamise element, seal on ökonoomse kasutamise element ja seal on gümnaasiumiastme eraldamise element. Sulgemine pole päris õige sõna. See on ainult üks võimalikest sammudest, mis on siiski maakondades ka fakt. Koole iseenesest muidugi suletakse ja edaspidi tõenäoliselt kiiremas tempos kui senine kaheksa kooli aastas. Meil on ju üle 500 kooli ja laste arv on vähenenud kiiremini kui ruutmeetrite ja koolide arv.

Ain Lutsepp, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Te nimetasite eelmise küsimuse käsitlemisel, et teid ka ei rahulda eelarveline jaotus. Võib-olla te täpsustate? Ja ma küsin, kas või kuidas see pärsib teie tegevust ministrina oma valdkonna juhtimisel.

Aitäh! Mina olen muidugi selline tegelane, kellele rasked ülesanded lisavad energiat, nii et võib-olla pärssimine ei ole siin päris kohane sõna. Kindlasti ma võitlen oma eelnõude eest energilisemalt, sealjuures eelarvevaidlustes. Aga fakt on, et küsimus ei ole siin, kas see jaotus pärsib minu tegevust, vaid et see ei tule kasuks Eesti riigile, kuna teaduse ja hariduse abil me suudame ennast ikkagi riigi ja rahvana maailmas kehtestada ja püsima jääda. Nagu ma juba ütlesin, ma loodan, et järgmisel kevadel tuleb riigi eelarvestrateegia arutelu teistsugune. Meie koalitsioonilepingu ambitsioonid olid väga suured, aga tõsi on, et neid ei kirjutatud esialgsetesse koalitsioonileppe tabelitesse siduvalt sisse. See, et haridus hõlmaks SKT-st 6–7%, ei ole siiski lähitulevikus reaalne ja praeguste prognooside järgi ei jõua ka teaduse baasrahastamine 1% juurde. Nii et meil on, kuhu kulutada. Koalitsiooni kokkulepetest kinnitati augustis ju üle see, et õpetajate palk tõuseb 120%-ni. Ja see on ilmselt number, mida ma saan valitsusele kõige reaalsemalt ette panna. Aga ma tahaks siiski jõuda ka muude teemadeni, rääkida hariduse sisust ja teadusest, mitte kogu aeg ainult õpetajate palgast.

Henn Põlluaas, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud minister! Uute riigigümnaasiumide asutamine ja asukoht huvitas nii omavalitsusi kui avalikkust juba eelmiste valitsuste ajal. Kas te oskate täna öelda, kuhu näiteks Harjumaal riigigümnaasiumid tulevad?

Aitäh! Ma praegu ei oska, aga usun, et lähima paari nädala jooksul saan näha ühte uuringut, mis on tellitud ja mida ma olen oodanud, et nendele küsimustele vastata. Sealt tuleb pakkumine, aga tegu on keerulise otsusega, kus kindlasti kombineeruvad erinevad kaalutlused, ja lõppkokkuvõttes tuleb ikkagi poliitiline otsus langetada. Lihtsalt see uuring annab tõenäoliselt sellele otsusele autoriteeti juurde. Harjumaal on ju kiiresti kasvav n-ö kuldne ring, kuhu noored on kolinud ja kuhu lapsi juurde tuleb, kus koolipinnavajadus kasvab ning kuhu tahetakse põhikooli ja gümnaasiumi vägagi juurde. Viimsi suhtes on siin otsustatud.
Üldjoontes on kokkulepete ja ka selle meetme määruse sisu ikkagi see, et koolivõrku korrastatakse, mille üks elemente on koolide sulgemine, üks on nende väiksemaks ehitamine ja üks on gümnaasiumivõrgu eraldamine, aga ka gümnaasiumide rajamine. Nii et see on üks vastandlike kaalutlustega otsus. Rae vald võtaks suure heameelega vastu ühe põhikooli ja meetme määrus, mille ma kas olen juba allkirjastanud või lähiajal allkirjastan – ma natukene kõhklen, mulle on öeldud, et see vist ei ole veel allkirjastatud, aga mulle tundus, et on, sest sisus on kokku lepitud –, ei välista päriselt juurdeehitamist. Me jätsime ka sellise võimaluse, aga järjekorras on kindlasti eespool need, kes annavad meile selget säästu, sest nii sai Euroopa Komisjoniga kokku lepitud, kui meile Euroopa raha eraldati. Nii et küsimus oli arusaadav. Tahtjaid on. Kuldses ringis on Saue, on Rae, on veel mõni koht, aga vastuseid veel pole. Ka Tallinnas on tahtjaid. Kuus Harjumaa gümnaasiumi on tõenäoliselt see, mida me silmas peame, ja neist Viimsi suhtes on ära otsustatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised. Märt Sults, palun!

Auväärt aseesimees! Kolleegid! Hea minister! Mina olen ka see mees, nagu sa enda kohta ütlesid – ma võtan üliraskeid ülesandeid ette ja üritan neid lahendada, sellepärast et ma naudin seda. Ma loodan, et sina ka. Aga sa naudid seda, kui sa saad positiivse ja hea tulemuse. See tähendab seda, et sa jõuad oma püstitatud eesmärgini, ükskõik kui kaua selleks aega läheb. Aga see sõltub sellest, kui paljust sa ise oled nõus loobuma – oma vabast ajast, oma meelerahust, oma hingerahust jne. Kui sa ei ole nõus neist loobuma, siis sa ei saavuta seda, mida sa oled endale ette pannud.
Keeruliste laste arv koolides kasvab geomeetrilises progressioonis. Riik ei suuda reaalselt kinni maksta isegi seda, mis kulub põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse miinimumnõuete täitmiseks. Koolid peavad kombineerima, et täita põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. Ma ei hakka üles lugema koole, kus ei ole võimlaid. Ma ei hakka üles lugema koole, kus ei ole staadione. Ma ei hakka üles lugema koole, kus pole keemiakabinette, füüsikakabinette, keelekabinette. Ja kui te arvate, et arvuti asendab kõike seda, mida ma ette lugesin, siis te eksite kõvasti. See suur-suur arvutihange, mis on n-ö koolidesse laiali läinud ... Head aega, härra minister! Ta isegi ei viitsinud mu juttu lõpuni kuulata. Ja saalis koalitsioonisaadikuid ei ole. (Hääl saalist.) Anna andeks! Issand, palun vabandust! Tähendab, üks on, aga ta on ju hoopis teistes ülesannetes praegu. Nii et see teema läheb üksinda meile, opositsioonile korda. Miks ma seda pikka juttu räägin? Ainult stenogrammi pärast. Tegelikult ei ole riik otseselt huvitatud sellest, et ta oleks järjepidev ja jätkusuutlik, ta ei valmista ette järeltulevat põlvkonda. Seda ma tahtsingi öelda. Jõudu ja jaksu meile, kellel on süda sees ja kellel on empaatiat! Jõudu ja jaksu meile, võitlemaks igasuguste huvitavate tuuleveskitega! Ja olge kangemad kui Jürgen! Aitäh!

Aitäh! Rohkem läbirääkimiste soovi ei ole. Kolleegid, seega on ka üheksanda päevakorrapunkti arutelu läbi ja oleme vastanud kõikidele tänastele arupärimistele.

Peale haamrilööki on kõigil kolleegidel võimalik võtta sõna vaba mikrofoni raames. Sõnasoovijaid ei ole.
Tänane istung on lõppenud. Aitäh teile ja kohtume homme hommikul kell 10!

Istungi lõpp kell 20.01.