Hea juhataja! Austatud kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas eelnõu 113 esmaspäeval, 26. oktoobril. Kutsutud olid justiitsminister ja Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Triin Tõnisson. Justiitsminister selgitas komisjonile, et eelnõu 113 puhul on tegu otsekohalduva määrusega, mille sätteid ei ole vaja tuua Eesti õigusesse, küll aga on määruse rakendamiseks vaja teha mõningaid muudatusi Eesti õiguses. Määrusega luuakse Euroopa Liidu tasandil ühtlustatud menetlusreeglid rahvusvaheliste pärimisvaidluste lahendamiseks. Nagu minister siin mainis, täiesti uue institutsioonina luuakse määrusega tunnustamisele kuuluv Euroopa pärimistunnistus, mille abil saavad oma õigusi tõendada pärijad ja teised, kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärija või annakusaajana. Sätestatakse ka pärimisregistri eesmärk ja pärimisregistri andmete õiguslik tähendus, see tähendab, et pärimisregistri andmetel on vaid informatiivne tähendus. Samuti nähakse ette, millistes olukordades peab registripidaja – Eestis on selleks Notarite Koda – tegema pärimisregistrisse kandeid ning väljastama sealt andmeid. Eri liikmesriikides on selleks erinevad institutsioonid, Eestis on selleks Notarite Koda.
Komisjonis tekkis arutelu selle üle, kas määruse regulatsioon võib luua olukorra, kus tekivad nn pärandipõgenikud ehk inimesed, kes valivad pärandi vastuvõtmiseks madalama pärandimaksu määraga või hoopis ilma pärandimaksuta riigi. Justiitsminister selgitas, et kohalduv määrus ei tohiks mõjutada pärandi vastuvõtmisega seotud maksude tasumist, ka ei sisalda eelnõu maksuseaduste muudatusi. Küll aga möönis minister, et analoogiline situatsioon võib tekkida ka maksuseaduste ja muude piiriüleste olukordade puhul, kui inimestel on igal juhul õigus valida riik, kus neil on optimaalne oma asju toimetada. Ei saa välistada, et keegi võtab ette tee Eestisse, selleks et siin oma pärandit vastu võtta. Küll aga leidsid komisjoni liikmed, et sellest tuleks Eestile ainult tulu, kui Eestisse tuleks jõukaid pärijaid või pärandisaajaid juurde ja see raha läheks Eestis ringlusesse. Iseenesest Eestile sellest midagi halba ei oleks, ainult kasu.
Arutati ka selle üle, kuidas toimib Eestis kehtiv pärimissüsteem ning kuidas saab notar infot pärijate kohta. Komisjoni liikmetel oli küsimusi ka notarite pädevusnormide kohta. Eelnõuga antakse notaritele lisapädevus piiriülese pärimisasja lahendamiseks. Üldreeglina tuleb pärimisasi lahendada selles riigis, kus oli pärandaja harilik viibimiskoht. Sellele lisaks nähakse määruses ette täiendavaid aluseid.
Lihtsamaks muutub pärimisõiguslike dokumentide ringlus, kuna määrusega luuakse ühtsed kohtulahendite tunnustamise, täidetavuse ja täitmise ning ametlike dokumentide ja kohtulike kokkulepete vastuvõtmise ja täiendamise reeglid.
Komisjoni istungil tekkis ka küsimus pensioniosakute pärimise ja vastavate tähtaegade kohta. Selle tõstatas komisjoni liige Olga Ivanova. Kuna ministeeriumi ametnikud pidid seda teemat täpsustama, siis me saime hiljem Justiitsministeeriumist kirjalikult põhjaliku vastuse, mida ma lühidalt refereerin. Kohustusliku pensionifondi osakute pärimine ja päritud osakute kasutamine on reguleeritud kogumispensionide seaduse 2. peatüki 5. jaos. Osakuomaniku surma korral lähevad osakud üle pärijale, kellel on õigus päritud osakud oma pensionikontole kanda või need tagasi võtta. Registripidaja tunnistab pärandvara hulka kuuluvad osakud omal algatusel kehtetuks, kui pärast kümne aasta möödumist pärandi avanemisest ei ole osakuid tagasi võetud ega pärija pensionikontole kantud. Niisiis, eelnõuga 113 kehtiva regulatsiooni seda osa ei muudeta ja kehtima jääb praegune kord.
Ka see teema, mille tõstatas kolleeg Urve Tiidus ministrile küsimust esitades, oli lühidalt komisjonis arutelul.
Ministeerium esitas eelnõu Eesti Advokatuurile, Eesti Juristide Liidule, Eesti Kohtunike Ühingule, Notarite Kojale, Tartu Ülikooli õigusteaduskonnale, Tallinna Tehnikaülikooli Õigusinstituudile, Tallinna Ülikooli Õigusakadeemiale, Riigikohtule, Tallinna Ringkonnakohtule, Tartu Ringkonnakohtule, Harju Maakohtule, Pärnu Maakohtule, Tartu Maakohtule ja Viru Maakohtule. Oma märkused ja ettepanekud esitasid Riigikohus, Tartu Maakohus ja Notarite Koda. Neid võeti eelnõu koostamisel arvesse. Sellega arutelu piirdus.
Komisjon tegi neli otsust. Meil on ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 11. novembriks, teiseks teeme ettepaneku esimene lugemine lõpetada, kolmandaks on meil ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. november ja neljandaks otsustasime määrata ettekandjaks siinkõneleja. Kõik komisjoni otsused tehti konsensuslikult. Tänan!