Austatav Riigikogu! Kõik need 995 avaldust, kirja ja küsimust, mis on olnud Õiguskantsleri Kantseleis töös 2015. aasta esimese kaheksa kuu vältel, väärivad ühe või teise nurga alt tähelepanu. Seda ka siis, kui me pöördujat aidata ei ole saanud, sest õiguskantsleril ei ole selleks lihtsalt pädevust. Need peaaegu 1000 asja on võimalik jaotada eri lahtritesse: õigusnormide põhiseaduspärasuse kontroll ehk siis meie keskne ülesanne; arvamused Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve asjades; olukorra hindamine neis 150-s Eesti Vabariigi asutuses, kus inimesed viibivad oma tahte vastaselt; põhiõiguste tagamine Kaitseväe pataljonides, aga ka arestimajades, välismaalaste kinnipidamise keskustes, erihooldekodudes, nn erikoolides, laste turva- ja asenduskodudes, psühhiaatriahaiglates ja mujal; asutuste suhtumine inimestesse ehk hea halduse tava järgimine (jälle omaette lahter); laste ja noorte õiguste kaitse edendamine; suhteliselt uue valdkonnana julgeoleku- ja jälitusasutuste poolt isikuandmete varjatud töötlemise kontroll; kohtunike distsiplinaarvastutus; põhiõiguste kaitse internetis, internetivabadus ja väga palju muud. On ka selliseid töid, mis on vajalikud näiteks valitsuses sõnavõtmiseks või mõnes Riigikogu komisjoni arutelus osalemiseks, ent mis selles statistikas ei kajastu. Üldiselt püüame probleemide lahendamisel kaasa rääkida niipea, kui probleemid ilmnevad. Leian, et see on riigimehelik. Parem on probleemidele tähelepanu juhtida kohe, mitte oodata, kuni käes on juba päris halvad tagajärjed.
Eile oli põhiseaduskomisjonis võimalik peaaegu kõiki nimetatud töövaldkondi arutada. Tänan komisjoni selle minu arvates sisulise arutelu eest! Siin Riigikogu täiskogu ees puudutaksin küllalt põgusalt viit teemaderingi: tasuta kvaliteetse põhihariduse kättesaadavus, internetivabadus ja põhiõiguste kaitse internetis, olukord kinnistes asutustes, erakondade rahastamise kontroll, õigusloome korraldus ja kodanikuühiskonna julgus ühiskonna asjades sõna kaasa öelda.
Ettekanne põhiseaduspärasest juurdepääsust heale ja tasuta põhiharidusele on juba Riigikogu liikmete laual ja seda ma detailselt lahkama ei hakka. Tahan aga rõhutada, et senine põhihariduse korraldus, mis hõlmab muu hulgas pooltasuta linna- ja vallakoole, õpilasi valivaid munitsipaalerakoole ja sulgemishirmus maakoole, ei pruugi olla kestlik. Seda eriti olukorras, kus õpetajate prestiiž, palgatase ja koolide varustustase vajab kogu aeg parandamist. Iga laps peab põhiseaduse kohaselt saama oma võimetele ja vajadustele vastava korraliku tasuta põhihariduse ja seda sõltumata elukohast, vanemlikust hoolest, jõukusest, ka emakeelest.
Jah, tegemist on emotsionaalselt üli- ja ülelaetud teemaga, mida mõistlikult arutada on keeruline, kui mitte peaaegu võimatu, sest meil kõikidel on selle teemaga kokkupuude. Haridus ja kasvatus on teadagi teemad, mille kohta on igal normaalsel ühiskonnaliikmel oma arvamus ja sageli kaljukindel. Rõhutan, et üles kerkinud probleemide lahendus ei ole ega ei tohi olla nivelleerimine. Ühestki eluvaldkonnast ei ole ju eetiline mõelda nõnda, et parem hakkab pelgalt sellest, et kellelgi teisel kuskil hakkab halvem. Kadedus ja kahjurõõm teadagi ei ole midagi, mille üle uhkust tunda. Ent just see äärmine tundlikkus, millele pea iga hariduskorralduse parandamise ettepanek põrkub, kinnitab selle teema laiapõhjalise arutelu vajalikkust siin Riigikogus ja kui teie, austatud rahvaesindajad, seda õigeks peate, siis olulise tähtsusega riigieluküsimusena.
Heade koolide tagasitõmbamine, eraalgatuse pärssimine, süvaõppe kaotamine ja vanemate tõrjumine laste koolielust on absoluutselt lubamatu. Sellest ei ole teie esitatud ettekandes silpigi, ent hirmul on juba olnud suured silmad. Seegi kinnitab laiapõhjalise rahuliku arutelu vajadust. Küsimus on ju selles, kuidas anda tasuta parim mõeldav haridus ka – ma ei tahaks seda sõna kasutada, aga tuleb – nn tavalisele lapsele. Neid on meil nagu igas normaalses ühiskonnas õnneks enamik. Ühiskond üldiselt seisab – ma veel kord ei tahaks seda sõna kasutada, aga siiski – tavalise inimese peal. Õnneks enamik inimesi on tavalised, samas erilised oma ainukordsel moel.
Kuidas teha nõnda, et iga vanem võib lapse julgelt saata kodulähedasse kooli, seejuures tundmata, et nii toimides on ta midagi lapse heaks tegemata jätnud? Lahendused on Riigikogu kätes. Ükski neist ei ole lihtne ja seepärast ei saa ka teha ettepanekut, et lõpetage see või teine praktika otsekohe, muutke just seda seadust. Kõik niisugused n-ö lahendused viivad pigem halbade tagajärgedeni laste arvel. Üks võimalus aga on julgelt ja piisava etteteatamise ajaga koolivõrk ja selle rahastamine üle vaadata.
Õnneks on Eestis terve hulk ja võib-olla isegi enamik n-ö tavalisi koole – jälle see sõna "tavaline" –, kes ei trooni eksamiedetabelites, ent nad teevad oma õpilastega sarnaselt õpilasi valivate koolidega suurepärast tööd. Möödunud nädalal võõrustasime Läti, Leedu, Soome ja Rootsi ombudsmani ning muu hulgas käisime külas Lilleküla gümnaasiumis. Hea kool! Tuhande lapse hulgas kümnendik on sellised lapsed, kelle emakeel ei ole eesti keel, ja muide, enamikul neist ka mitte vene või ukraina keel. Enim on selle kümnendiku hulgas hoopiski itaallastest õpilasi, lisaks noormees Sri Lankalt ja jaapanlane ning on ka usutunnistuselt moslemeid. Autahvlil nägime ühe parima tulevase gümnaasiumilõpetaja pilti, see on puhtalt viieline õpilane Lõuna-Aafrika Vabariigist. Kõik õpivad eesti keeles, kooli õhkkond on hea. See ei ole ainus seesugune näide, kindlasti olete teie Eestis liikudes ka paljudelt midagi sellist kuulnud. Siit väike vihje neile, kes arvavad, et Eestis ei suudeta sõjapõgenike lapsi eesti keeles õpetada. Suudetakse küll ja kui nad siin on, siis põhiseadus suisa nõuab seda.
Haridus ei ole ainus tugevaid tundeid tekitav teema. Eks neid populistlikel kaalutlusil kehtestatud keelde, piiranguid ja karistusi jõua ka õiguskantsleri lauale ning ääretult keeruline on nendest kõnelda ratsionaalselt, mõistuse keeles. Oleme alustanud vastuse otsimist küsimusele, kas ikka saab solidaarsusega õigustada olukorda, kus väikeettevõtja tasub töötuskindlustusmakset, ent tööta jäädes hüvitist ei saa. Või kas väidetavad tehnilised probleemid sotsiaalmaksu arvestamisel õigustavad olukorda, kus loomeinimesed, kes saavad oma töö eest tasu paar korda aastas või veelgi harvem ning tasuvad seejuures ettenähtud määras sotsiaalmaksu, on ikkagi tervisekindlustuseta. Töö 21. sajandil kõigis oma nüanssides ja arengutes on valdkond, milles me püüame kõiki asjatundjaid ja huvitatuid osalema kutsudes selgust saada, et osata argumenteeritult vastata meile esitatud põhiseaduslikkusega seotud küsimustele.
Austatav Riigikogu! Viimastel kuudel on meil käsil olnud hulk internetivabaduse ja internetis põhiõiguste kaitsega seotud probleeme. Väga lühidalt: intellektuaalomandi kaitse vajab täiesti uut lähenemist nii Eestis kui ka mujal Euroopas ja kogu maailmas. Tühja kasseti tasu laiendamine ei pruugi seejuures olla parim tee. Kuidas teha nii, et autorid saaks loomingu eest õiglast tasu, ent samal ajal oleks võimalikult paljudel juurdepääs internetis olevale teabele ning loomingu viljadele? Kuidas kaasata võimalikult paljud leiutama ja looma? On selge, et vanade, analoogtehnoloogiaaegsete lahenduste jõuga tänapäeva vedamine teeb pigem halba kui head.
Teine teema, jälle väga aktuaalne: kuidas riik kogub sideandmeid ja muid andmeid, mis liiguvad internetis. Oleme selle Õiguskantsleri Kantseleis heade nõunikega läbi arutanud ja jõudnud järeldusele, et ei pea kuigivõrd piirama riigi võimalusi seda informatsiooni koguda, sest riik peab olema võimeline kuritegevust tõkestama ja avastama. Keskenduda tuleks kontrollimehhanismidele ja sellele, et nende andmete kuritarvitamine oleks välistatud või kui see toimub, siis kiiresti tuvastatav.
Veidi ka olukorrast kinnistes asutustes. Väga sageli küsitakse, kas haiguse tõttu enesele ja teistele ohtlike inimeste ning vangide õiguste kaitsele on vaja aega ja raha kulutada, kui nii palju – jälle! – tavalisi, häid inimesi on ränkade muredega kimpus. Väga lihtne oleks vastata, et Eesti on võtnud sellise rahvusvahelise kohustuse – mis parata, ehk ei tahagi, aga peab. Aus vastus on siiski see, et kõikidesse inimestesse tuleb suhtuda nende väärikust alandamata. Ka siis, kui nad ise ei saa või ei taha väärikad olla. See on Eesti ühiskonna ja selle aluskokkuleppe, põhiseaduse tuum. Üks elu ei tohi riigi silmis olla rohkem elamist väärt kui teine. Ka paljudel raskesti kasvatatavatel lastel on võimalik aidata ühiskonna tegusaks liikmeks saada, kui neid kannatlikult just nimelt väärikalt kohelda. Enamik vange saab vabaks ja peaks tahtma ning suutma alustada valgelt lehelt õiguskuulekat elu. Osa psüühikahäirega inimesi paraneb, kas või nii palju, et saab enam-vähem omal käel hakkama. Oleme oma avaldajatele ikka selgitanud, et moraalseid valikuid aitab hästi läbi tunnetada enese kujutlemine kellegi teise, võib-olla kellegi nõrgema või tema lähedase rolli.
Tõsine probleem, mis nendest asutustest vastu vaatab, olgu see Valkla Kodu või ka politsei arestikambrid, on personali nappus ja alamotiveeritus. Sellest johtuvalt on hiljutigi olnud kurbi intsidente, kus keegi on neis tingimustes endalt elu võtnud. Ja on ka neid juhtumeid, kus mu nõunikud näevad, et inimesed, keda osav tegevusjuhendaja võiks näiteks hooldekodus aidata nii kaugele, et nad saaksid ühel hetkel endaga enam-vähem ise hakkama ja sellest asutusest lahkuda, ei jõua selleni põhjusel, et sellist personali lihtsalt ei ole.
Põhiseaduskomisjonis arutlesime pikalt selle üle, et kahes laste turvakeskuses peetakse sõltuvushäiretega ja lihtsalt vanemliku hooleta lapsi sageli kinni läbisegi. Ent seadust selle kohta pole. Otse öeldes, need lapsed on seal seadusliku aluseta. Asutused ei ole selles süüdi, aga juba kuus aastat on jäänud nii nende laste seal hoidmine kui neile pakutava teenuse standard ja kirjeldus seaduses reguleerimata. Rõhutan veel kord, need asutused on vajalikud ja inimesed, kes seal nende sageli raske saatusega lastega töötavad, teevad väga head tööd ja annavad oma parima.
Head rahvaesindajad, erakondade rahastamise vallast siinkohal vaid üks küsimus. Nimelt, käesoleva aasta maikuus otsustas Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon lõpetada oma ettekirjutuste avaldamise veebilehel enne kaebetähtaegade möödumist või siis kohtulahendi jõustumist. Seadus seda ei nõua. Tõlgendus, mis niisugust teabe varjamist, avalikkusele väga huvipakkuva info varjamist justkui lubaks, tundub päris kunstlik.
Lõpetuseks kolm arutluskäiku õigusloomest. 2011. aastal andis Riigikogu valitsusele suunise: kõik seaduseelnõud tuleb nendega, kes asja tunnevad ja keda seadus hakkab puudutama, hoolikalt ja siiralt läbi arutada, seaduse mõju peab olema hinnatud ja Riigikogule esitatud. Tundub, et seda otsust täidetakse peamiselt vähem oluliste seadusmuudatuste puhul ja siis, kui on aega. Tõeliselt oluliste, ühiskonda muutvate seaduseelnõude puhul tavaliselt aega ei ole ja siis valitsus seda Riigikogu otsust ei täida. Selgi kevadel seadustati teatavasti maksutõusud, et rahastada senisest oluliselt tugevamat sotsiaalset turvavõrku, mida valimistel valijatele lubati ja mis valijate toetuse sai. Võimalik, et sellistele maksutõusudele alternatiive ei olnudki, ent liialt paljudele jäi tunne – seda ka meie poole pöördunud ettevõtjatele –, et valitsus eiras Riigikogu suunist ja tegelikult neid viisakalt ära ei kuulanud. Tõendina saadeti mulle ühe kirja koopia. Ühel reedesel õhtul kell 23.44 saabus ettevõtjatele teade, et avaldage palun paari päeva jooksul arvamust selle, tolle ja kolmanda maksumuudatuse kohta.
Meieni jõudnud avaldustest nähtub veel üks küllalt kurb asi. Eesti on kahjuks jõudnud sinnani, et ka meil on hakatud juriidiliste nõksudega, ähvardustega kodanikuühiskonna arvamusi tasalülitama. Ennekõike tuleb see välja oluliste kinnisvaraarenduste ja detailplaneeringutega seoses. Kinnisvaraarendajate esindajad, sageli lugupeetud vandeadvokaadid, esitavad mõne planeeringu kohta vastuväiteid esitavatele isikutele, tavaliselt siis piirkonnaseltsidele, agressiivses vormis kahjuhüvitusnõudeid. Nende nõuete perspektiivikus kohtu silmis on teadmata. Pigem on tõenäoline, et sellelt piirkonnaseltsilt, kes püüab avaldada oma arvamust kavandatava avaliku ruumi kohta, niisugust kahju välja ei mõistetaks, ent need inimesed tegutsevad oma kohaliku kogukonna ja piirkonna arengu nimel vabast ajast, töö ja pere kõrvalt ning enamasti on nad juriidiliste eriteadmisteta. Tagajärg on, et meieni jõudnud kaebused ja muud signaalid ütlevad seda, et tahtmine näiteks planeeringumenetluses, kus avatud menetlus peaks olema norm, kaasa rääkida on kahanenud. Oleme saanud ka koopiaid niisugustest advokaatide ähvarduskirjadest. Tahan rõhutada, et isegi õigusliku sisuta ähvardus on ähvardus ning selle vahendamine on samuti ähvardus, mitte õigusabi.
Päris lõpuks kinnitan teile, et jõudumööda püüame kaasa aidata Eesti õiguskorra kindlustumisele ja õigusloomelise asendustegevuse lõpetamisele. Otsused neis asjades on Riigikogu kätes. Ikka veel, vaatamata sellele, et aastaid on sellest räägitud, ei mõisteta, et seaduste ümberkirjutamine pelgalt normitehnilise ilu nimel toob kaasa kulu. See ei koorma ainult riigieelarvet, vaid tähendab kulutusi ka kohtus käimisele, koolitusele, uue sõna- ja normijärjega harjumisele. Seadus on ikkagi vahend, mitte eesmärk. Siin on kaks kontrollküsimust. Kui tohib austatud rahvaesindusele soovitada, siis võib-olla oleks mõistlik neid pea iga teie lauale jõudva eelnõu puhul küsida.
Kas seda probleemi, mille lahendamiseks normi kavandatakse, ei oleks tekkinud või oleks see kohe lahenenud, kui see kavandatav norm oleks kehtinud? Ja teiseks, mis juhtuks, kui uut normi ei kehtestataks? Esimese küsimuse üle arutledes on lihtne vältida odavat populaarsust taotlevat kurjavõitu normiloomet, millest riigipea kõneles nädal tagasi Riigikogu sügisistungjärgu avakõnes, ehk siis kriminaalpopulismi. Aus vastus teisele küsimusele, kas juhtuks midagi halba, kui seda või teist normi ei kehtestataks, aitab ära tunda ja ära hoida ülemäärase normiloome. Vihjan siin nendele arvukatele koodeksitele, mis tegelikult ei ole mõeldud muutma mitte ühiskonnaelu, vaid üksnes sõnu, mõisteid ja normijärge ja mis sellisena põhjustavad ennekõike kulu, tegijatele aga kindlasti ka loomis- ja omandirõõmu.
Olukorraga, kus seaduse rakendumine ei ole läbi mõeldud, seadust muudetakse sõnamurdlikult või koguni arvatakse, et küll kõik loksub ise paika ja ega me kohe karistama ei hakka, samuti katsetega õiguspärane ootus normitehniliste kavalustega ära võtta ei peaks leppima, sest Eestis peab saama elada riiki ja õiguskorda usaldades. Tänan!
