Proua juhataja! Tervist taas, lugupeetud Riigikogu! Järgnevalt kannan teile ette Justiitsministeeriumis koostatud ning Vabariigi Valitsuses üle vaadatud ja kinnitatud vägivalla ennetamise strateegia 2015–2020. Enne strateegia sisu juurde asumist selgitan, miks ma pean vägivalla vähendamisega tegelemist oluliseks ning miks üldse vägivalla ennetamise strateegia on koostatud. Leian, et vägivalda kogenute abistamine, vägivalla vähendamine ja ennetamine peaks esmajoones olema riigi prioriteet. Kui riik probleemiga keskendunult tegeleb, seda selgitab ja vägivalla vähendamise nimel töötab, siis on võimalik mõjutada ka üldist suhtumist vägivalda. See on meie ühiskonnas kindlasti hädatarvilik, et kõigile meist oleks üheselt selge: vägivald kogu oma olemuses väärib taunimist ja vägivallatsejale tuleb pöörata suurt tähelepanu. Inimestele peab kohale jõudma, et vägivald on häbiasi. Seepärast pean oma kohuseks probleemi olemust pidevalt rõhutada ning seisan julgelt selle eest, et perevägivalda, sh lastevastast vägivalda, lähisuhte vägivalda, seksuaalvägivalda ning kõiki teisi vägivallailminguid märgataks ning nende tagajärgedest sündiva kahjuga tegeldaks.
Uuringud näitavad, et peaaegu iga kolmas eestimaalane teab oma pere ja sõprade ringis kedagi, kes on langenud perevägivalla ohvriks. 15–74-aastastest naistest on lapsepõlves kogenud füüsilist vägivalda 40% ja seksuaalvägivalda 10%. Hiljuti avaldatud meesteuuringu andmetel on 16–55-aastastest meestest 55% puutunud lapsepõlves kokku füüsilise ja 3% seksuaalse vägivallaga. Üldistades tähendaks see, et näiteks ka Riigikogu liikmetest ligi 30 tunneb võimalikku perevägivalla ohvrit ja pooli on lapsepõlves füüsiliselt väärkoheldud. See on küll mäng arvudega, aga näitab selgelt, et vägivald Eestis ei ole pseudoprobleem, see puudutab iga ühiskonnakihti. Valearvamus, mis ka vahel meediast läbi käib, on, et see on vaid vaeste, endaga mitte toime tulevate inimeste mure. Eriti paneb mind vägivalla puhul muretsema see, et vägivald kipub korduma ja vägivallaringist on keeruline välja pääseda. Lapsed, kes satuvad vägivalla ohvriks või selle pealtnägijaks, puutuvad suurema tõenäosusega vägivallaga kokku ka täiskasvanueas kas ohvri või vägivalla toimepanijana.
Tulen korraks tagasi arvude juurde. Tasub meeles pidada, et kui me kõrvutame elanike küsitlusest selgunud vägivalla levikut ametliku kriminaalstatistikaga, siis selgub, et politsei abiorganisatsioonide vaatevälja jõuab vaid väike osa vägivallajuhtumitest. Juhin tähelepanu veel ühele vägivallaga seotud nüansile: selgelt eristuvad teatud vägivallaliigid. Ohvrite seas on rohkem naisi, lisaks on naistele osaks saanud vägivald sageli raskem ja tagajärjed rängemad. Üldse on vägivalla levik ühiskonnas suurel määral seotud soolise ebavõrdsusega. Vägivalla erisusi soo järgi olen oma silmaga näinud ka politseis töötamise ajal ning leian, et see vajab eraldi tähelepanu. Seetõttu oleme selles strateegias pööranud läbivalt tähelepanu eelkõige naistevastasele vägivallale. Seda ilmestab ka asjaolu, et strateegia mõõtnäitajatest kümmekond väljendab otseselt plaanitavaid muudatusi naistevastase ning perevägivalla ohvrite kohtlemisel ja abistamisel.
Eesti püüdlusi vägivalda ennetada toetavad rahvusvahelised suunised. Tasub ära märkida Euroopa Nõukogu naistevastase perevägivalla tõkestamise konventsiooni. Samuti meenutan, et alles eelmise aasta lõpus kinnitasime siinsamas saalis Euroopa Nõukogu inimkaubanduse konventsiooni, ratifitseerides selle. Kumbki neist dokumentidest ei ole ainult formaalseks täitmiseks, need mõlemad kohustavad riike võitlema vägivallaga laiemalt ja kohandama ka oma seadusi.
Nüüd aga põhiteema, vägivalla ennetamise strateegia sisu juurde. Strateegia eesmärk on, et aastaks 2020 peab vägivald Eestis olema vähenenud ja seda eelkõige viies valdkonnas: lastevaheline vägivald, laste väärkohtlemine, perevägivald, seksuaalvägivald ja inimkaubandus. Eesmärgi täitmist hindame eelkõige vägivalla ohvriks langemise juhtumite arvu ja vägivalla tolereerimise alusel. Sama olulised on aga ka teadlikkus abi saamise võimalustest, toetavate teenuste hea kvaliteet, ohvrisõbralik vägivallajuhtumite menetlemine ning vägivallatsejate retsidiivsuse vähendamine. Kõike seda mõõdame regulaarselt, et hinnata strateegia tulemuslikkust.
Kuigi enamik Eesti inimesi taunib vägivalla kasutamist lähisuhetes, arvab endiselt kümnendik meist, et mõnikord on see paratamatu. Eriti torkab selline suhtumine silma noorte ja mitte-eestlastest meeste seas. Veelgi enam, veidi üle viiendiku inimestest leiab, et perevägivald on pere siseasi, kuhu kõrvalised isikud ei peaks sekkuma. See näitab, et meil on veel palju teha, et muuta inimeste hoiakuid ja üldist mõttemalli. Seda saab teha ainult teemat aktiivselt ja regulaarselt pildil hoides, kampaaniate ning muude teavitusürituste ja koolituste abil.
Senisest enam tuleb tähelepanu pöörata lastele ja noortele, kes on peale kasvanud põlvkond ning kelle hoiakuid ja käitumist on võimalik suurema tõenäosusega muuta. Lastevahelise vägivalla puhul on üks enim kõneainet pakkunud valdkond koolivägivald. Eri uuringute andmetel on koolikiusamise ohvriks langenud iga neljas kuni viies koolilaps. On märke, mis viitavad kiusamise edasikandumisele küberruumi. Samuti on kinnitust leidnud fakt, et mida kehvemad on lapse sotsiaalsed oskused, seda rohkem on tal lahkhelisid nii sõprade kui ka vanematega, ning mida kehvemad on suhted vanematega, seda suurem on tõenäosus panna toime õigusrikkumisi ja sattuda ise ohvriks. Kuigi paljud vägivallavormid, näiteks koolikiusamine ja kohtinguvägivald, on seotud õpilaste suhetega nii kooliterritooriumil kui ka mujal, suuname tähelepanu kooli kaudu korraldatud ennetustegevusele.
Laste väärkohtlemine toimub ennekõike kodus või laiendatud pereringis. Kahjuks on teinekord tegu ka seksuaalse väärkohtlemisega. 2014. aastal registreeritud alaealise kannatanuga kontaktsetes seksuaalkuritegudes oli ligi pooltel juhtudel teo arvatav toimepanija lapse pereliige, ligi kolmandikul juhtudel muu tuttav. Politseisse jõudnud juhtumite puhul oli ohver keskmiselt 10-aastane ja sageli oli selleks ajaks väärkohtlemine segamatult kestnud aastaid. Et lapsi kõige paremal viisil kaitsta ja nende väärkohtlemine välistada, on vaja avada vastutustundlike täiskasvanute silmad. Avama peab nende inimeste silmad, kes ei teadvusta, et nende roll on last aidata ja et seda saavad nad teha, kui nad last märkavad ja ära kuulavad. Koputama peab nende inimeste südametunnistusele, kes on väärkohtlemisest teadlikud, kuid ei julge ega oska sekkuda. Ootamata järgmisi õõvastavaid tegusid, tuleb pakkuda ravi, nõustamist ning rehabilitatsiooni neile, kes võivad olla võimalikud väärkohtlejad.
Inimkaubandusegi vallas on päevavalgele tulnud enamjaolt naiste seksuaalse ärakasutamise juhtumid, kuid aina enam julgetakse rääkida ka tööalasest ärakasutamisest. Et selliseid juhtumeid ära hoida ja neile õigel ajal reageerida, tuleb alustada laste ja noorte harimisega, kuidas end kaitsta. Näeme suurt kasu ka ettevõtete kaasamisest. Inimkaubandus kuriteona on kehtinud varsti ligi kolm aastat. Samas on see teema kahjuks veel ikkagi veidi võõras nii tavakodanikele ehk potentsiaalsetele ohvritele kui ka nende tuvastajatele ehk menetlejatele ja abiorganisatsioonidele.
Vägivalla vähendamiseks plaanime muutusi saavutada nelja suurema tegevusploki kaudu: hoiakute muutmine ja inimeste harimine, ohvrite kaitsmine, vägivallajuhtumite lahendamine ja vägivallatsejate teatud viisil kohtlemine. Esiteks, soovime muuta inimeste teadmisi vägivallast ja kujundada üldisi hoiakuid selles vallas. Arusaam, et vägivald ei ole meie ühiskonnas aktsepteeritud, peab jõudma igaüheni. Nii üldsuse kui ka kitsamate sihtrühmadeni peab jõudma teadmine vägivalla olemusest ja selle pikaajalisest halvast mõjust. Ka tuleb jagada praktilist infot, kuidas ennast või oma lähedasi vägivalla eest kaitsta ja kuhu abi saamiseks pöörduda. Laste riskikäitumise ennetamiseks tuleb arendada laste sotsiaalseid oskusi, nii et nad oskaksid konflikte lahendada ilma vägivallata. Tuleb järjekindlalt tegeleda laste e-turvalisuse teemaga, et kaitsta neid netiohtude, sh küberkiusamise ja muu vägivalla eest. Koolides tuleb riigi raha toel ellu viia kiusamisvastaseid ja teisi tõenduspõhise vägivalla ennetamise programme, mille tulemustes võime juba ette kindlad olla. Teiste sõnadega tuleb eelistada mujal tulemusi näidanud programme. Vägivalla märkamise seisukohast on vaja eraldi tähelepanu pöörata spetsialistidele lasteaias, koolis ja tervishoiusüsteemis, samuti erivajadustega laste asutustes.
Teiseks on strateegia keskmes läbivalt ohvrikeskne lähenemine – ohvrite turvalisus ning abistamine. Et tagada ohvrite turvalisus ja vältida edasisi kannatusi, tuleb ohvreid igakülgselt toetada nii sotsiaal-, tervishoiu kui ka õigussüsteemis. Nagu ühiskonnas tervikuna, mängib ka ohvritele teenuste ja muu toe osutamisel suurt rolli suhtumine ohvrisse ja vägivalda. Levinud on suhtumine, et vägivalla ohvritest naised on ka ise vägivallas süüdi. Sellise suhtumisega tuleb jõuliselt võidelda, sest see vähendab ohvrite julgust vägivallast rääkida ja abi otsida. Toonitan, et ohver ei saa kunagi olla tema vastu sooritatud kuriteos ise süüdi.
Tõhusaks ohvrite abistamiseks on oluline üheselt mõistetav teenustesüsteem – peab olema teada, kes, kus ja millist teenust vägivalla ohvritele osutab. Selleks on tähtis korrastada riiklikku ohvriabi, tervishoiuasutuste, omavalitsuste ja vabaühenduste teenuste süsteemi. Samuti peame looma seni puudu olevad teenused, näiteks seksuaalvägivalla ohvrite spetsiaalse abistamise. Peame tagama naiste tugikeskuste jätkusuutliku rahastamise ning süsteemi paindlikkuse ja teenuste mobiilsuse. Parandada tuleb abi saamise võimalustest teavitamist. Hiljutine uuring näitas, et 15% küsitletud Eesti naistest ei ole kuulnud ühestki vägivalla ohvritele abi osutavast organisatsioonist. Need, kes olid kursis, teadsid enamasti naiste varjupaiku, märksa vähem ohvriabi ja naiste tugitelefoni. Puudub korralik ülevaade sellest, kas praegu pakutavad teenused vastavad ohvrite tegelikele vajadustele. Sellest tulenevalt uurime järgmistel aastatel muu hulgas seda, kuidas parandada ohvrite abistamist. Oluliseks pean, et oleks tagatud kaitse uute üsna hiljuti ilmnenud vägivallavormide eest, nagu jälitamine või ahistamine moodsa tehnika abil. Juba järgmisel aastal loodame Riigikogu koosseisu ees seista karistusseadustiku muudatustega, et tagada ohvrile tõhusam kaitse ahistamise ja jälitamise eest.
Kolmandaks, vägivallajuhtumite edukas lahendamine eeldab sageli eri asutuste omavahelist koostööd ja ühist reageerimist vägivallale. Justiitsministeerium alustas eelmisel aastal koostöös sotsiaal- ja siseministeeriumiga ning politsei, ohvriabi ja naiste tugikeskustega maakondlike perevägivallavõrgustike loomist. Sel aastal jätkab tööd uue võrgustiku kallal Sotsiaalkindlustusamet ning aasta lõpuks on sellised initsiatiivgrupid loodud ja koolitatud igas maakonnas. Väga raskete juhtumite jaoks töötab Siseministeerium välja eraldi juhtumipõhist võrgustiku töömudelit. Seega peaks tulevikus oluliselt vähenema võimalus, et mõni keeruline vägivallajuhtum jääb eri asutuste vaateväljast eemale ja ohver ei saa mingit abi.
Neljandaks, tegelda tuleb ka teise osapoole ehk vägivallatsejate hoiakute ja käitumismustritega. Vägivallatsejate kohtlemisel tuleb arvestada, et ei ole ühte lahendust, mis töötab kõikide puhul. Kasutusele tuleb võtta programmid, nõustamine ja muul viisil sekkumine, ja seda nii vanglasüsteemis kui ka väljaspool vanglat. Strateegia koostamise protsess näitas selgelt, et meil tuleb ühiselt läbi vaielda, kust jookseb piir mõistliku karistuse ja vajaliku ravi või muu sekkumise vahel. Eesmärk on aga kõigi valikute puhul sama, nimelt vägivallaringi peatamine. Vägivallatsejate hoiakute muutmisega paralleelselt peame muutma ühiskonnas spetsialistide hoiakuid karistuse ja selle alternatiivide suhtes.
Viimasena peatun lühidalt veel paaril tegevusel, mis lähiajal toovad kaasa suuri muutusi. Ilmselt mõjutab lähiajal meid kõige enam ohvrite direktiivi ülevõtmine, mis toob muudatusi tööpraktikas nii sise-, justiits- kui ka sotsiaalministeeriumi haldusalas. Samuti on hoo sisse saanud alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteemi korrastamine, millele on pannud suuri lootusi nii justiits-, sotsiaal-, sise- kui ka haridus- ja teadusministeerium. Paar sõna strateegia koostamisest ja edasistest plaanidest. Ma arvan, et see kava on hea näide sellest, kuidas vältida kabinetivaikuses sündinud otsuseid ja edukalt kaasata inimesi eri elualadelt – neid, kes vägivalla ohvreid abistavad, vägivallakuritegusid uurivad või kes tegelevad vägivallatsejatega. Kaasamõtlejaid oli eri valdkondadest üle 40 ja nende antud panus oli suur ja väga asjakohane. Tõstan siinkohal esile, et strateegia elluviimise kavandatud kogumaksumus aastatel 2015–2020 on ligi 14 miljonit eurot. Usun, et saame hea tulemuse suhteliselt väheste kulutustega.
Pelgalt strateegia heakskiitmisega ei saa muidugi tööd tehtuks pidada. Vastupidi, töö alles algab. Koostatud on strateegia rakendusplaan aastateks 2015–2018, kuid igal aastal täiendatakse seda ühe aasta võrra. Ekspertide ja praktikute kaasamiseks on loodud valdkondlikud võrgustikud. Nende raames kohtutakse vähemalt kaks-kolm korda aastas, et arutada valdkonnas toimuvat ja lahendust nõudvaid küsimusi. Muuseas, kõik, kes tunnevad huvi võrgustikuga liitumise vastu, saavad sellega liituda ja on oodatud. Võrgustikuga saate liituda ka teie, lugupeetud Riigikogu liikmed.
Tänan südamest kõiki vabaühendusi ja ametnikke, kes on strateegia valmimisele kaasa aidanud! Selle protsessi käigus on olnud nii kaasakiskuvaid arutelusid kui ka tõsiseid vaidlusi, mille lõpptulemusena saadi valmis strateegia, mida ma täna teile kindla tundega esitlen. Aitäh!