Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Minule usaldati raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu ja komisjonis arutatu ettekandmine. Raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 esimene lugemine lõpetati 4. detsembril 2014. aastal ja muudatusettepanekute tähtajaks määrati 18. detsember 2014. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks tegid oma ettepanekuid Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ning Riigikogu liige Priit Sibul. Eelnõu kohta saatsid arvamuse SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, Eesti Naistearstide Selts, Eesti Seksuaaltervise Liit, Eesti Õpilasesinduste Liit ja Eesti Kirikute Nõukogu. Paar päeva tagasi saime veel ühe arvamuse Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsilt. Eelnõu kohta esitasid rohkearvuliselt kirjalikke pöördumisi ja seisukohavõtte ka eraisikud. Sotsiaalkomisjon arutas raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 enne teisele lugemisele saatmist kahel istungil: 13. jaanuaril ja 20. jaanuaril.
13. jaanuaril arutasime eelnõu koos huvigruppidega ja istungil tehti terve hulk menetluslikke otsuseid ning arutati muudatusettepanekuid. Istungil osalesid järgmiste organisatsioonide esindajad: SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja Varro Vooglaid; Eesti Naistearstide Selts ja doktor Kai Haldre; Eesti Seksuaaltervise Liit ja Mairi Kaha; Lapse Huvikaitse Koda ja Ena Soodla; Eesti Lastevanemate Liit ja Ivar Tröner; Lastekaitse Liit ja Martin Medar. Kohal oli ka Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonnast Katre Tubro ning Sotsiaalministeeriumi esindajad. 20. jaanuaril vaatasime veel kord läbi muudatusettepanekud ja täpsustasime mõnda neist, mis olid enne otsustamata.
Räägin alguses otsustest. Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu teisele lugemisele 27. jaanuariks 2015. aastal ettepanekuga teine lugemine lõpetada. Samuti langetas sotsiaalkomisjon otsuse, mille kohaselt juhul, kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, saadetakse eelnõu kolmandale lugemisele 29. jaanuariks ehk juba selsamal nädalal.
Ütlen veel kord paari sõnaga, mis on plaanitava seadusmuudatuse eesmärk ja miks me üldse praegu niisuguse muudatusega tegeleme. Eesmärk on viia kehtiv raseduse katkestamist reguleeriv seadus vastavusse Eesti Vabariigi põhiseadusega. 2014. aasta juunis esitas õiguskantsler väga põhjaliku analüüsi, mis näitab, kuidas olemasolev seadus läheb vastuollu põhiõigustega, näiteks naise enesemääramisõigusega ning õigusega privaatsusele ja tervise kaitsele. Juhtumid, kus noor ja lapsevanem on olnud eri arvamusel, on jõudnud ka kohtusse, kuid lahendit ei saagi tulla, kuna vägisi kellegi rasedust katkestada või kedagi vastu tahtmist sünnitama sundida pole 21. sajandi Euroopas mõeldav.
Igaüks võib ette kujutada, milliseid emotsioone võib kohtutee noores tekitada ja millist ressurssi see ühiskonnalt nõuab. Võin öelda, et olen lugenud hammasrataste vahele jäänud noorte kirjeldusi oma läbielamistest ja see on masendav. Lisan meeldetuletuseks ka mõned arvud, mida me oleme sotsiaalkomisjoni istungil arutanud. Tänu seksuaalharidusele ja noortele sobilikele seksuaalterviseteenustele on teismeliste abortide arv Eestis viimase 20 aasta jooksul langenud mitu korda. 1996. aastal katkestas raseduse 7000 15–17-aastast tütarlast, 2013. aastal oli see arv 191. 1992. aastal sai emaks 588 alla 18-aastast noort ja 2013. aastal 141.
Teadusuuringutest ja arstide igapäevapraktikast on teada, et mida enam kasutatakse vahendeid soovimatust rasedusest hoidumiseks ja mida erandlikumaks nähtuseks teismeliste soovimatu rasedus ühiskonnas muutub, seda enam on soovimatu rasedusega noorte seas neid, kelle kodused olud on rasked, kes kannatavad hoolimatuse ja vägivalla all ning kellel vanemaid õieti pole või neil puudub igasugune side lapsevanemaga. Kelle käest peaks luba küsima näiteks asenduskodus olev tütarlaps, kelle vanemad on alkohoolikud, aga vanemlikke õigusi pole neilt ära võetud? Riskeeriv seksuaalkäitumine, nagu ka muu tervist kahjustav käitumine, on kõige enam seotud inimeste haridustaseme ja sotsiaalsete oludega. Väga noortel on soovimatu rasedus seotud sagedamini seksuaalvägivalla esinemisega.
Seaduse eesmärk ei ole kuidagi raskendada noorte ja nende vanemate omavahelist suhtlemist, seda ei saagi õigusnorm teha. Seaduseelnõu eesmärk on kaitsta noorte naiste tervist. Igasugused arstiabi saamise piirangud suurendavad tüsistuste riski. Naistearstid ja noortenõustajad, kes käisid meil komisjoni koosolekul, rõhutasid ja rääkisid oma kogemustest, et kui kodus valitsevad usalduslikud suhted, siis tulevad noored oma probleemiga arsti juurde koos lapsevanemaga ja neil pole vanema teavitamisega mitte mingisugust probleemi. Samas, osa vanemaid kahjuks ei saa mitmesugustel põhjustel oma kohustustega hakkama, aga noore naise raseduse aeg ei ole see hetk, mil aastate jooksul tehtud vigu saaks kiirkorras parandama hakata. Riik peab mõtlema ka nende alaealiste peale, kelle vanemad ei tule oma vanemaks olemise ülesandega nii hästi toime. Just neil rasedatel alaealistel on oht sattuda perevägivalla ohvriks. Olgu kohe alguses ära öeldud, et kui arst kahtlustab toime pandud vägivalda, siis vastu võetud lastekaitseseaduse järgi on ta kohustatud kaasama vajaduse korral politsei, sotsiaaltöötaja jt spetsialistid. Nii nagu naistearstid meie komisjonis rääkisid, on see tavapärane praktika.
Kui rääkida komisjoni aruteludest, siis tegin mõned väljavõtted sellest, mida rääkis Varro Vooglaid. Kõike ei jõua ette lugeda, sellepärast et komisjoni koosolek kestis tunde, aga mul on aega paarkümmend minutit. Varro Vooglaid tõdes: "Tõime oma arvamustes esile seda, et praegune seadus on kahtlemata puudulik ja seda tuleks muuta, seetõttu me ei ole põhimõtteliselt vastu seaduse muutmisele. Meie arvates seonduvad raseduse katkestamise ja steriliseerimise seadusega mitmed väga põhimõttelised probleemid, kuni sinnamaani, et see on vastuolus põhiseadusega tagatud õigusega elule ja kõigi inimeste võrdsusega seaduse ees, millele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler Allar Jõks. Üks peamisi probleeme, kui me räägime vanemlikust nõusolekust, on meie arvates see, et vanemlikku nõusolekut ei tohiks mingil juhul tõlgendada vanemate õigusena nõuda oma alaealistelt tütardelt abordi tegemist." Kogu selle keskustelu jooksul jäi mulje, et see mittetulundusühing on abortide vastane.
Varro Vooglaid ütles veel nii: "Kui praegune seadus võimaldab sellist tõlgendust, et vanemad saavad nõuda näiteks oma 16-aastaselt tütrelt abordi tegemist, siis on see täiesti skandaalne ja tuleks kiiremas korras ära muuta. Sellele me juhtisime tähelepanu juba 2009. aastal ja needsamad printsiibid kajastuvad ka meie seaduse parandamise ettepanekus, mis on meie seisukoha lõpus. Me tõime esile printsiibi, et abordi vabatahtlikkuse nõue peaks tähendama seda, et nõusolek selleks on nii alaealiselt endalt kui ka vähemalt ühelt tema vanemalt."
Aga meil ongi ju probleem tegelikult selles, et kui lapsevanema ja noore neiu soov on erinev või arvamus on erinev, ja täna tuleb pöörduda kohtusse, siis ... jah.
Edasi rääkis Varro Vooglaid: "Rasedus on loomulik anatoomiline protsess – see ei ole haigus, ükskõik mil viisil see on alguse saanud, soovitult või mittesoovitult – ja mitte kedagi ei saa sundida abordile, just nimelt sellel põhjusel, et see ei ravi mitte ühtegi haigust". Tegelikult oli küsimus selles, kas kedagi saab sundida sünnitama vastu tahtmist. Seepeale Vooglaid kordas oma arvamust, et see on selline asi, milleks ei pea kedagi sundima, sest see on loomulik anatoomiline protsess, mis kulgeb omasoodu ja küsis, milleks me sunnime inimest, kes on ise oma tegude tõttu jäänud lapseootele. Varro Vooglaid rõhutas meie komisjoni istungil mitu korda, et me peame ikkagi lähtuma normaalsest perekonnast ja normaalsete perekondade huvist. Aga milline on normaalne perekond? See pidi olema traditsiooniline perekond. Järelikult, ülejäänud on teistsugused perekonnad. Vooglaid ütles ka seda, et kui on näiteks ilmselgelt tegu narkomaanidest vanematega, kes ei ole suutelised üldse mingit seisukohta väljendama või asjadest arugi saama, siis peab olema mingi võimalus, kuidas seda küsimust lahendada, et jõuda ratsionaalse seisukohani. Selleks on võimalik mitmesuguseid viise ette kujutada, kas või mingi kiirendatud korras kohtumenetlus, kuhu kaasatakse eri osapooled. Tekib küsimus, kes on osapooled või mis on mingi mu lahendus. Vooglaid leidis, et tema arvates ei ole kindlasti õige jätta asi lihtsalt ühe naistearsti otsustada, kes ei tunne seda alaealist tütarlast üldse ega tea tema vanemaid, ei tunne tema hirmusid, ei tea tema probleeme. Ta ütles ka seda, et naistearst ei vastuta vähimalgi määral tagajärgede eest. Sellega, et günekoloog oleks ebakompetentsem kui kõik teised ümberringi, naistearstide esindaja kohe kuidagi ei nõustunud. Oma arutelu käigus möönis Vooglaid, et on erandolukordi, aga need tuleks kuidagi teistmoodi lahendada. Samas tekib küsimus, kuidas neid siis lahendada. Ega naistearst ei saa oma otsuste tegemisel seadustest kõrvale vaadata, ta peab ikkagi seadusi järgima. Komisjonis kõlas mitu korda, et mõned sätted on ikkagi erandjuhtude jaoks, mitte nii, nagu on üldlevinud printsiip, et teatud juhtudel võib olla keegi teine, mõni täiskasvanu, kes raseduse katkestamise protsessi kaasatakse.
Veel ütles Vooglaid komisjonis nii: "Mina leian, et ilmselgelt see, kui näiteks 14-aastane tüdruk on jäänud lapseootele, on viga. See tüdruk on teinud vea. Nüüd oleks väga kahetsusväärne, kui selle tõttu, et ta oma vanemaid üldse küsimuse lahendamisse ei kaasa, teeks ta veel teise vea, mida pärast peab kibedalt kahetsema." Kogu jutt käis sellest, justkui oleks ainult tütarlaps teinud vea, aga kõik teised lihtsalt pealt vaadanud.
Doktor Kai Haldre rääkis komisjonis, et kui seadus peab lähtuma normaalsest perekonnast ja kui Varro Vooglaid kujutas normaalset perekonda, siis tema jälle ei saa aru, kas seal ongi neid probleeme, mida seadus puudutab. Haldre rääkis ka sellest, et kui naine on noorem kui 14-aastane, siis peab alati mõtlema sellele, kes on olnud tema partner, kuidas ta on üldse rasestunud ja kas ei peaks siin kedagi vastutusele võtma. Aga mul on päris vähe aega jäänud, nii et kõike ei ole võimalik teile ette kanda.
Priit Sibul tegi ettepaneku mitte eelnõu arutada ja sellega tehtavaid muudatusettepanekuid vastu võtta. Tema ütles: "Vaadates meie üldist õigusruumi, on see ebaproportsionaalne, kui me räägime noortest. Ma olen ka varem nii öelnud ja juba 2009. aastal ei toetanud ma neid muudatusi." Aga siis ta ei toetanud järelikult ka neid muudatusi, mis praegu kehtivad, aga need kehtivad. See on loogikaviga või oli keelevääratus.
Lastekaitse Liidu esindaja, kes oli eelnõuga tõsiselt tutvunud, ütles, et me peaksime rääkima erisustest. Tuleb arvestada alaealise eluküpsuse ja tema vanematest lähtuvate ohtudega, selle tõttu on tähtsad need muudatused, mis nad veel eraldi esile tooksid. Ta viitas ÜRO lapse õiguste konventsioonile, mis rõhutab, et lapse arvamusele tuleb anda kohane kaal, arvestades tema vanust ja eluküpsust. Seda silmas pidades tuleb lastele tagada ka piisav ja ajakohane informatsioon ning nõustamine. Kui alaealine on võimeline andma informeeritud nõusoleku, siis liit toetab seda, et lapsel on õigus enesemääramisele, tervisele ja autonoomsusele.
Liisa Pakosta rääkis pikemalt IRL-i ettepanekutest ja sellest, et oleks hea, kui oleks kaasatud ka sotsiaaltöötaja. Näiteks Soomes pidi seda olema vähendanud ... Ei ole nii? Sotsiaaltöötajast sa, Liisa, rääkisid ju. Ma loen siis ette komisjonis räägitu. "Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on seda meelt, et lõpliku otsuse teeb igal juhul alaealine ise ja ta ei vaja selleks kellegi nõusolekut, ei ühte- ega teistpidi. Küll aga oleme väga mures selle pärast, mida täna on siin mitu korda üle korratud, et alaealiste rasedusjuhtumite taga on tegelikult – mitte alati, ent ülimalt sageli – noore inimese hädasolek. Kai Haldre tõi seda just hetk tagasi esile väga ilmekalt ja teaduslikule uuringule tuginedes. Seetõttu me oleme teinud ettepaneku, et me võtaksime vastu sarnase korra nagu Soomes, kus alaealist, kes soovib rasedust katkestada ega soovi sellest isegi mitte oma vanemaid teavitada, käsitataks igal juhul hädasoleva lapsena uue lastekaitseseaduse mõistes. Igal juhul peaks temaga tegelema sotsiaaltöötaja, et tuvastada, mis on tegelikud asjaolud – kas last on ära kasutatud, kas ta on intsesti ohver, kas tal on kokkupuuteid narkootikumidega või kas ta on inimkaubanduse ohver. Kõik sellised asjad, milleks sotsiaaltöötajad õpivad vähemalt viis aastat ja omandavad kutse, et neid asju tuvastada. Sellised oskused ei ole siiski meditsiini üldainetes hõlmatud. Meie ettepanek on tagada see sellisel moel, et üksik hädasolev noor inimene ei jääks tähelepanuta, ei jääks vajaliku abita sotsiaaltöötaja näol. Ja veel kord üle korrates, sotsiaaltöötaja ei otsusta noore inimese eest loomulikult seda, kas ta teeb aborti, kas ta sünnitab või mida ta üldse oma eluga peale hakkab, vaid tegeleb selle noore inimesega uue lastekaitseseaduse § 24 lõike 1 mõistes." Siin sai kohe selgitatud, et rase noor ei pruugi olla hädasolev laps.
Sõna sai ka doktor Kai Haldre, Lastekaitse Liidu esindaja ... Vaatame veel. Viktor Vassiljev rääkis põhjalikult ja võttis sõna ka Lapse Huvikaitse Koda ja Sihtasutus Väärtustades Elu. Nemad ütlesid ...