Ma tahaksin kõigepealt viis ja siis kaheksa minutit, siis uue pudeli, siis ühe kasti veel ja siis vaatame edasi. Oi, kui palju teid on! Näha on, et see tänane päev on tähtis ja paljud rahvasaadikud – no mitte paljud, aga nii mõnigi rahvasaadik – on esimest korda selle aasta jooksul kenasti saali jõudnud. Hea, et niigi läits!
Olete kõvasti arutanud selle üle, kas anda noortele inimestele õigus valida või mitte. Ma just praegu kuulsin. Teen ka ise ettepaneku, et kui äkki lõpetakski valimisea üldse 16. eluaastaga ära, edaspidi saaksid inimesed muule keskenduda. Võib-olla teeks niimoodi. Noh, vanemad inimesed on ju päris kõvasti valimas käinud, aga midagi väga head välja tulnud ei ole. (Naer saalis.) Las siis proovivad nooremad, kuni 16-aastased. Mina olen mõtelnud, et kahe- või kolmeaastased võiksid ikka juba valima minna, sest kui inimene oskab näiteks endale poes head-paremat kotti valida, siis oskab ta ju muud ka arvata. Vanem põlvkond on tegelikult demonstreerinud, et nad ei tule valimisega lihtsalt toime. Küsi kelle käest tahes, ikka ollakse rahulolematu. Las siis lapsed valivad. See on minu ettepanek.
Aga kui ma vaatan üldse selle aasta peale, siis pean ütlema, et küll te olete ikka tegusad olnud. Mida ma meenutada võin? Noh, kooseluseadus. See on tõesti hea, et me oleme koos ja elus ka pärast kõike seda. (Naer saalis.)
Kui ma mõtlen, mis mulle veel meelde jäi, siis pean ütlema, et töövõimereform. Eks nende võimetega on üldse nii, et kui järele mõelda, siis oleks meie Eestimaa inimestel vaja paljusid võimeid parandada. Lennuvõime puudub täielikult. Siis veel puhkevõime. Paljud inimesed ei olegi ju kuulnud, mis asi see puhkamine on. Ma olen käinud peredes, kus näiteks aasta aega pole isa nähtud. Nüüd on sagenenud see, et ei ole ka ema enam näha. Ja varsti on käes olukord, kus mina tulen, aga lapsi ka ei ole enam, sest kõigil on kiire, on palju ringe, kus käia, ja koolis on vaja palju õppida. Nii siis järjest sagedamini ongi, et tuba on ilusasti jõuluehtes, praed on laua peal, aga kodus kedagi ei ole. Ma panen kingid maha ja näen, et eelmise aasta kingid on ka veel puutumata, sest liiga kiire on kogu aeg olnud. Nii et tööd on.
Muidugi eetika ..., mis ta nüüd oligi, koodeks, jah! Vaat, eetikakoodeks! Mina elasin ka sellele kogu aeg kaasa. Mõned inimesed ütlevad, et eetika on üldse selline asi, et Riigikogu töö ja eetika ühes ajas ja ruumis nagu ei käigi kokku. Paljud on nii öelnud. Mina sellega päris nõus ei ole. Kui oleks eetikakoodeks ja kui seal oleks vähemalt üks punkt, siis leiab kindlasti keegi võimaluse seda rikkuda. Kui eetikakoodeks oleks aga täiesti puhas leht, siis annaks see inimesele, kes keerab eetikakoodeksi lahti ja seda vaatab, väga laia tõlgendamisruumi, kuidas on eetiline. Ta saaks ise vaadata, mille vastu tal eksida võimalik ei ole.
Oh jah! Nii et need oleks minu ettepanekud Eestimaa elu toredaks parandamiseks. Saadikupuutumatus ka, vaat see oli hea asi! Lõpuks ometi hakkab rahvasaadikusse puutuma ka üht-teist, mis Eestimaal toimub. (Naer saalis.) Siiamaani tundus, et ei puutu. Inimesed räägivad mulle sellest. Üks rääkis bussijaamas, et tundub, et rahvasaadikutesse ei puutu üldse mitte midagi, tema kogu aeg räägib ja käib valimas, aga midagi ei muutu. Ma sain aru, et see saadikupuutumatus võeti ära teilt kõigilt. Ja-jah! Kuidas tunne on nüüd, kas hirmsam? (Naer saalis.) Praegu te naerate küll, aga üks mees, ma näen, on päris tõsine. Hea küll, ju siis on põhjust. (Naer saalis.)
Mul on vitsakimbu asemel kotis ... Ma olen endiselt ohtlik, ärge kurvastage! Aga vitsakimpu mul ei ole, mul on taser ja saan rahulikult hea-parema jagamise kõrval ka seda kasutada.
Üks asi, mille ma veel enne kinkide jagamist tahan edasi anda, on siin – krossijooksukingad. Kui ootamatult tekib vajadus tavalisest trajektoorist kõrvale kalduda, kiirendada ja vahetult enne finišit näiteks uuesti startida või midagi muud kaasvõistlejale ootamatut teha, siis siin on kõik olemas – väga hea põhi, nakkab hästi. Kellele võiks need anda? Ma arvan, et ma jätan need siia. Kuhu kodukord võimaldab neid jätta? (Naer saalis.) Ma jätan need praegu siia serva peale, kantseleist saate järgmisel aastal küsida, kui tundub, et on vaja.
Ma vaatan veel kotti ja leian siit ühe huvitava asja teise järel. Alati on sotside kott kõige peal, aga ... Ahaa! (Võtab kotist piparkoogid.) Mis te arvate, kas me nendele inimestele, kes peituvad Jüri, Laine ja Eiki nime taha ... Eiki piparkoogi pealt on tulnud E küljest kaks kriipsu ära ja alles on Liki. Nii, Jüri, Laine ja Liki! Teeme neile aplausi selle eest, et nad on terve selle aasta suutnud seda lugu kenasti ohjata. (Aplaus.)
Ma palun, Laine, ole hea! Sa näed ainsa inimesena praegu välja peaaegu nagu mina. (L. Randjärv on riietunud punasesse ja valgesse.) Laine, mul on sulle piparkook, ja-jaa, aplausi saatel annan selle üle, see on käsitöö. Tubli laps! (Aplaus.)