Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 731 enne esimesele lugemisele saatmist oma 18. novembri istungil. Istungil osalesid Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Ingrid Ots-Vaik ja õigusosakonna õigusnõunik Viivika Sirelpu.
Eelnõuga muudetakse raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse sätteid, mis reguleerivad piiratud teovõimega naise raseduse katkestamiseks nõusoleku andmist. Kehtiva seaduse järgi ei tohi alaealine rasedust katkestada ilma oma vanema või eestkostja nõusolekuta. Kui vanem ei ole nõus lapse raseduse katkestamisega, siis võib pöörduda kohtu poole.
Õiguskantsler pöördus 3. juunil 2014 Riigikogu poole ettepanekuga nr 27, kus ta tegi ettepaneku viia raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 5 lõige 2 kooskõlla põhiseaduse §-ga 19 koosmõjus §-dega 26 ja 28. Õiguskantsleri hinnangul on seadus vastuolus põhiseadusega, kuna see piirab alla 18-aastase neiu enesemääramise õigust, seades ta liigselt sõltuvusse oma vanematest või eestkostjast. Ühtlasi ei taga see piirang alaealise õigust privaatsusele ja tervisekaitsele.
18. juunil arutasime siinsamas Riigikogu saalis õiguskantsleri ettepanekut ja toetasime seda. Sotsiaalkomisjonile tehti ülesandeks algatada raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. 24. septembril komisjon seda ka tegi.
Mis on siis praegu kehtiva regulatsiooni probleemkohad? Esiteks, piiratud teovõimega isikute, sh alaealiste jaoks tähendab vanemate kohustusliku nõusoleku eelduse nõue küllalt suurel osal juhtudest nende soovi vastast tegutsemist, mis võib teiste riikide kogemusi arvestades kaasa tuua ohtliku olukorra, kus alaealised ei julge raseduse katkestamiseks arsti poole pöörduda ning hakkavad otsima muid võimalusi. Selle tagajärjeks võib olla oht elule ja tervisele.
Teiseks, alaealise seadusliku esindaja nõusolekuta ei saa arst ega arstide konsiilium alaealise raseduse katkestamist lubada ka juhul, kui lootel on ilmnenud väärareng või kui neiu on vägistatud.
Kolmandaks, kui raseda ja tema eestkostja soovid lahku lähevad, võib kohtumenetlus aega võtta. Raseduse katkestamine selle hilisemas arengujärgus kujutab endast aga asjaosalise tervisele suuremat ohtu.
Samuti on selge, et küsimus raseduse katkestamise põhjendatuse kohta ei vaja juriidilist ekspertiisi. Mis võiksid olla need tegelikud alused, millele tuginedes ütleb kohus, et ühel juhul võib aborti teha, teisel juhul ei või?
Riigikohus on juhtinud tähelepanu, et põhiseaduse § 20 järgi on igaühel õigus vabadusele ja isikupuutumatusele ning vabaduse võib võtta ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras. Mida teha, kui kohus ütleb, et raseduse võib katkestada, aga alaealine ei ole sellega nõus? Seaduses puudub alus katkestada rasedus sundkorras – veelgi imelikum oleks, kui see seal oleks – või kohaldada selle tegemiseks sundtoomist.
Eelnõu eesmärk ongi sätestada nõusoleku andmise regulatsioon sarnaselt võlaõigusseaduses sätestatuga. Patsiendi nõusoleku andmise reeglid peaksid olema kõigis tervishoiuteenuste osutamise valdkondades võimalikult sarnased ja kehtima ka alaealistele.
Kuni 2008. aasta 31. detsembrini kehtis võlaõigusseaduse §-s 766 kehtestatud regulatsioon, mille kohaselt piiratud teovõimega isik võis enda raseduse katkestamise üle otsustada niivõrd, kuivõrd ta oli võimeline raseduse katkestamise poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma. Alates 1. jaanuarist 2009 kehtib seadus, mille kohaselt on piiratud teovõimega inimese raseduse katkestamiseks alati nõutav seadusliku esindaja nõusolek. Kui neiu või naine ei ole abordiga nõus või ei suuda oma tahet avaldada või kui eestkostja raseduse katkestamisega ei nõustu, võib raseduse katkestada kohtu loal.
Kui vaadata uuringute tulemusi, siis need on näidanud, et kui alaealise raseduse katkestamiseks on nõutav tema vanema nõusolek, siis muudab see abordi tegemise alaealise jaoks olulisel määral raskemaks.
Samas on eelnõusse sisse pandud punkt 2, et raseduse katkestamise kohta otsuse tegemisse on oluline kaasata teovõimeline isik, keda piiratud teovõimega inimene usaldab. See ei pruugi alati olla lapsevanem. Kui me räägime täisealistest inimestest, siis see säte kehtestatakse eelkõige sellepärast, et raseduse katkestamise otsuse tegemine võib olla raske ka vastutustundlikule ja kaalutlusvõimelisele isikule.
Eelnõu punktiga 10 muudetakse § 12 lõiget 1 ja sõnastatakse see nii, et arst peab asjaosalistele selgitama nii raseduse kui ka raseduse katkestamise bioloogilist ja meditsiinilist olemust ning võimalikke tüsistusi. Sõnastust muudetakse just sellepärast, et rõhutada arsti kohustust jagada selgitusi ja anda nõu tasakaalustatult, et oleks selge, mis saab nii raseduse jätkamise kui ka selle katkestamise korral. Nii saab raseduse katkestada sooviv naine või neiu sellele informatsioonile tuginedes langetada kaalutletud otsuse.
Samuti kohustatakse arsti asjaosalistele selgitama, et neil on võimalik saada eelkõige psühholoogist abi, aga ka muud asjakohast nõu, enne kui lõplik otsus tehakse. Selline teavitamiskohustus on kehtestatud seetõttu, et raseduse katkestada sooviv neiu või naine võib vajada raseduse katkestamise või jätkamise üle otsustamiseks lisanõustamist peale selle nõu, mida pakub günekoloog vastuvõtul. Eelnõu tekstis on esile tõstetud just psühholoogiline nõustamine, kuna raseduse katkestamise otsus langetatakse psühholoogilisel tasandil. Samas on rasedust katkestav arst kohustatud selgitama võimalusi saada ka majanduslikku, juriidilist või muud nõu, mida patsient võib vajada.
Kui vaadata meditsiinilise sünniregistri ja raseduse katkestuse andmekogu andmeid ja võrrelda meie näitajaid teiste riikide omadega, siis näeme, et ebaturvaline raseduse katkestamine põhjustab maailmas 13% naiste surmadest. Võrdluseks olgu öeldud, et Eestis pole 2008. aastast ükski naine raseduse katkestamise tagajärjel surnud.
Vabariigi Valitsus on nimetatud eelnõu heaks kiitnud ning ka sotsiaal- ja justiitsministeerium toetavad eelnõu algataja ettepanekut viia piiratud töövõimega naise raseduse katkestamise regulatsioon kooskõlla võlaõigusseaduse § 766 lõikega 4, mille järgi piiratud teovõimega patsiendile tervishoiuteenuse osutamine toimub patsiendi nõusolekul niivõrd, kuivõrd patsient on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundlikult kaaluma. Justiitsministeerium tegi ka mõned ettepanekud seletuskirja täiendamiseks ja need muudatused on nüüdseks tehtud.
Nüüd on küsimused ja vastused, mis komisjonis üles kerkisid. Küsiti selle kohta, et kui alaealine otsustab raseduse katkestada, aga ei saa sellest oma perega rääkida, siis on ilmselt seal peres tõsiseid probleeme. Kas me peaks ette nägema, et selle perega hakatakse tegelema? Soomes on selleks tööks sotsiaaltöötaja. Olemuslikult on see probleem ju väga tõsine. Sotsiaalministeeriumi esindaja vastus oli, et seda on ministeeriumis arutatud ning jõutud seisukohale, et sellisel juhul peaks tegelikult rakendama abivajavast lapsest teavitamise süsteemi. Ja nagu me teame, hiljuti vastuvõetud lastekaitseseadus reguleerib väga täpselt, kuidas abivajavast lapsest tuleb teatada.
Teine küsimus oli raseduse ebaseadusliku katkestamise kohta. Sotsiaalministeeriumi esindajad vastasid, et selle kohta Eestis statistikat pole. Küll aga on Eesti Naistearstide Selts väljendanud muret, et nad on nii mõnigi kord pidanud minema vastuollu lapsevanema tahtega. Veel oli küsimus, kuidas saab raseduse katkestamine olla ebaseaduslik. Sotsiaalministeeriumi ametnikud vastasid, et kui raseduse katkestamine oli keelatud, siis teinekord otsiti nurgaarste ja kasutati meetodeid, mis polnud lubatud. Abort on Eestis lubatud aastast 1955 ja tänu sellele on meil turvalise aborditeenuse kättesaadavus nii hea, et kriminaalseid aborte ei ole vaja teha. Nii ei olegi teada juhtumeid, kus keegi oleks selle pärast vigaseks jäänud või muul moel tervise kaotanud. Veel oli küsimus, kuidas rasedat noort neiut abistada, et ta saaks igakülgset nõu ja muud tuge, et ta saaks igati läbikaalutud otsuse langetada. Sotsiaalministeeriumi ametnike vastus oli, et praegu koostatakse muudatusettepanekuid, mis puudutavad raseduse katkestamise ja steriliseerimise seaduse § 12 lõiget 1, kus on öeldud, et tervishoiutöötaja peab selgitama rasedust katkestada soovivale naisele nii raseduse kui raseduse katkestamise meditsiinilist ja bioloogilist olemust ning muid olukorrast tulenevaid asjaolusid.
Nüüd meie otsustest. Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu 731 esimesele lugemisele 4. detsembriks ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. Komisjon teeb ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, see oleks 18. detsember kell 17.15. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati Heljo Pikhof. Aitäh!