Austatud Riigikogu, tere hommikust! Kellel on üle anda eelnõusid ja arupärimisi? Palun, Arto Aas!

Austatud kolleegid! Majanduskomisjon algatab ühistranspordiseaduse eelnõu. Ühistranspordiseaduse eelmine terviktekst võeti vastu juba 14 aastat tagasi, aastal 2000. Vahepeal on väga palju aega edasi läinud, elu on muutunud ja ka seadust on mitu korda muudetud. On aeg teha uus terviktekst. Riigikogu jõudis selle koostamisega päris kaugele juba suvel, aga protseduurilistel põhjustel võttis eelnõu algataja selle menetlusest tagasi. Nüüd oleme jõudnud majanduskomisjoni ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ühise töö tulemusel sinnamaani, et võime eelnõu uuesti sisse anda. Selle peamised eesmärgid on järgmised: võimaldada bussiliiniveol konkurentsi suurenemist ja tagada veoteenuse kvaliteedi stabiilsus, parandada taksoveoteenuse kvaliteeti, täpsustada sõidusoodustuste tegemise aluseid, korrastada teeliikluses sõitja ning sõidukijuhi õigusi ja kohustusi, täpsustada ühistransporti korraldavate asutuste pädevust ja ülesandeid jpm. Selline lugu. Aitäh!

Rohkem soove ei ole. Olen vastu võtnud ühe eelnõu, sellega käitutakse meie kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 76 Riigikogu liiget, puudub 25. Asume tänase päevakorra juurde.

Meie esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 698 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 698 lõpphääletusele. Kuna eelnõu nõuab vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme enne hääletust veel kord kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Nüüd on kohal 76 Riigikogu liiget, puudub 25.
Panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kohtute seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 698. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 698 vastuvõtmise poolt oli 71 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Kohtute seaduse ja tulumaksuseaduse muutmise seadus on vastu võetud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenustekaubanduse üldlepingu lisa "Euroopa Ühendused ja nende liikmesriigid – erikohustuste koondloend" ratifitseerimise seaduse eelnõu 707 teine lugemine. Ettekandja on majanduskomisjoni liige Olga Sõtnik. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Kõnealune seaduseelnõu oli majanduskomisjonis arutusel 17. novembril 2014. aastal. Muudatusettepanekuid ei laekunud ja seetõttu tegid komisjoni liikmed järgmised konsensuslikud otsused: esiteks, võtta eelnõu täiskogu päevakorda 2. detsembril ehk täna, ja teiseks, teha ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele. Palun teil seda eelnõu toetada! Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 707 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenustekaubanduse üldlepingu lisa "Euroopa Ühendused ja nende liikmesriigid – erikohustuste koondloend" ratifitseerimise seaduse eelnõu 707. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 707 seadusena vastuvõtmise poolt oli 67 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenustekaubanduse üldlepingu lisa "Euroopa Ühendused ja nende liikmesriigid – erikohustuste koondloend" ratifitseerimise seadus on vastu võetud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on peaministri ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Meenutan teile lühidalt menetluse korda, kuigi kõik on juba kogenud rahvasaadikud ja see ei ole kellelegi esimene kord. Arutelu algab peaministri ettekandega kuni 30 minutit. Pärast seda on küsimused ettekandjale ning kodu- ja töökorra seaduse § 155 lõike 4 järgi võib Riigikogu liige esitada ühe suulise küsimuse. Seejärel on läbirääkimised, kus võivad sõna võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun ettekandjaks peaminister Taavi Rõivase!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Peagi lõppeval aastal on olnud diskussiooni epitsentris teadus- ja arendustegevuse valdkonna rahastamine. Otsitud on ka võimalusi, kuidas saaksime suurendada Eesti teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni reaalmõju ühiskonnale ja majandusele. Loomulikult on rahastamismudelitel oma roll, kuid raha vähesusest suurem probleem on, kuidas ja mida me sellega peale hakkame.
Järgmisel aastal liigub riik oma lubaduse täitmise poole ning annab teadus- ja arendustegevuse riigieelarveliseks rahastamiseks ligikaudu 1% SKT-st. Me ei ole veel päris 1% juures, aga liigume sinnapoole. Innovation Union Scoreboard paigutas meid sel aastal Euroopa Liidu riikide seas 13. kohale, seega oleme saavutanud ühe koha võrra parema tulemuse kui eelmisel aastal. Innovatsiooni rahastamise ja riigi toe kriteeriumi poolest oleme tõusnud esikohale, aga majanduslike mõjude hinnangu 22. koht ei erine kuigi palju viimaste aastate positsioonist.
Eesti peab teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni sotsiaal-majandusliku mõju suurendamiseks õppima senisest paremini teadusraha sihtima. Seetõttu on Haridus- ja Teadusministeerium alustanud Eesti teadussüsteemi rahastamise analüüsi. Eesmärk on töötada välja tasakaalustatud rahastamismudel, mis tagaks Eestile oluliste teadusasutuste, uurimissuundade ning teaduspädevuse säilimise ja arengu. Samavõrd tähtsaks pean ka teaduskogukonna valmisolekut koostööks ettevõtjatega. Uuenev rahastamismudel peab seda soodustama. Aasta alguses kiideti siin saalis heaks teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia aastateks 2014–2020. Augusti lõpus kinnitas valitsus rakendusplaani, millega suunatakse kuni aastani 2017 teadusvaldkonda 588 miljonit eurot. Kolmas "Teadmistepõhine Eesti" seab esikohale riigi konkurentsivõime ja elanike heaolu kasvu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni potentsiaali kasutamise kaudu. See tähendab, et teadus peab olema tipptasemel ja andma senisest nähtavama panuse ühiskondlike proovikivide lahendamisse ning olema partneriks ettevõtjatele.
Nutika spetsialiseerumise metoodika rakendamine kasvuvaldkondade leidmiseks, samuti toetusmeetmete kujundamiseks on otsene lahendus ettevõtluse ja teaduse koostöö tõhustamiseks. Selleks planeeritud euroraha teravik on suunatud ettevõtjate ja teadlaste koostöömudelite arendamisele. Nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondades käivitatakse kõrghariduse erialastipendiumid, toetatakse rakendusuuringuid ja tehnoloogia arenduskeskusi, võetakse innovatsioonimeetmeid ning viiakse ellu jätkuprogramm "Start-up Eesti". Nende tegevustega toetatakse majandusstruktuuri muutusi.
Peale nutika spetsialiseerumise on uues strateegias antud avalikule sektorile senisest sisulisem ülesanne valdkondliku teadus- ja arendustegevuse korraldamisel. 2015. aastal on teadus- ja arendustegevuse kulutusi planeeritud Haridus- ja Teadusministeeriumi ning veel kuue ministeeriumi eelarves, kogumahus 33,8 miljonit eurot. Kui liita juurde Haridus- ja Teadusministeeriumi panus koos 2014. aasta lisaeraldisega, kujuneb riigi rahastuse kogumahuks ligi 180 miljonit eurot, st 16 miljonit eurot ehk 9,8% enam kui lõppeval aastal.
Ministeeriumidelt eeldatakse peale rahalise panuse ka valdkondliku teadus- ja arendustegevuse tegevuskavade väljatöötamist. Tegevuskavade elluviimine tugevdab riigi rolli ühiskonna ja majanduse vajadustele vastava teadus- ja arendustegevuse tellija ning ka tarbijana. Teadus- ja arendustegevus on kasutamata võimalus mitmes valdkonnas. Eestis peavad teadus ja innovatsioon käima poliitika kujundamise ja elluviimisega käsikäes. See tähendab, et teadus peab aitama otsuseid teha, kuid olema ka partneriks nende realiseerimisel.
Hea näide on ravimivaldkond. Võitlus monopolidega või toetused ravimite ostmiseks on ainult osa lahendusest. Strateegiline tähtsus on tegelikult hoopis teadus- ja arendustööl, nagu tehakse koostööd Tartu Ülikoolis, selle kliinikumis ning Maaülikoolis transgeense tehnoloogia valdkonnas või teistes biogeneetikale, -keemiale ja ravimitehnoloogiale fookustatud teadusasutustes. Ühiskonna huvi on saada kaugemas perspektiivis tõhusamaid ravimeid soodsama hinnaga.
Ka e-residentsuse loomine on värske näide selle kohta, kuidas avalik sektor saab oma investeeringute ja tegevusega innovatsioonile hoogu anda. E-residentsuse tegemata jätmine oleks suurem viga kui selle projekti läbikukkumise kulud. Praeguseks on enam kui 13 000 registreerunud huvilist, kellest 60% on huvitatud oma ettevõtte siia toomisest või siin asutamisest. Isegi kui nendest ligi 8000 potentsiaalsest uuest ettevõtjast ainult osa oma plaani teoks teeb, on see tugev panus Eesti tulevasse majanduskasvu. Miks ei võiks Eesti olla tulevikus maailma väike- ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks e-teenuste osutamise poolest sama mis Šveits ja Luksemburg või Delaware'i osariik oma nišis? Selle saavutamiseks on vaja veel üksjagu innovatsiooni – uute, kogu maailma jaoks atraktiivsete e-teenuste ja toodete arendust. E-residentsus annab ka Eesti ettevõtluse innovatsioonile hoogu, sest nutikas ettevõtja ei jäta ju lisanduvaid kliente püüdmata.
Head kuulajad! Kedagi ei tule ilmselt veenda selles, et teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon peab olema Eesti konkurentsivõime tõstmise selgroog. Eesti on seadnud endale aastaks 2020 kaks suurt majanduspoliitilist eesmärki: tootlikkus töötaja kohta peab kasvama 80%-ni Euroopa Liidu keskmisest ning tööhõive 76%-ni vanusegrupis 20–64 eluaastat. "Efektiivsemad protsessid", "suuremat lisandväärtust loovad töökohad" ning "haritud ja terved inimesed" on märksõnad, mida mainime majanduse struktuuri muutustest rääkides. Kui 2011. ja 2012. aastal toimus Eesti teadus- ja arendustegevuse intensiivsuse kiire kasv, siis 2013. aastal moodustasid teadus- ja arendustegevuse kogukulutused SKT-st ootuspärase 1,74%. Varasem üksikute ettevõtete suur mõju statistikas neutraliseerus. Eelmisel aastal teadus- ja arendustegevusele kulutatud 326 miljonit eurot on Eestile siiski märkimisväärne saavutus. See ületab 2010. aasta kogukulutusi enam kui 100 miljoni euro võrra. Teadus- ja arendustegevuse kulutuste osakaalu tõus 3%-ni aastaks 2020 eeldab aga senisest mõjusamaid meetmeid ja tegevusi. Oodatav erasektori panuse kasv 2/3-ni kogukuludest ei tule ainult erasektori initsiatiivil. Riigi roll on tulla ettevõtjatele appi seal, kus on takistused, millest oma jõududega üle ei saa. Praegu nimetavad ettevõtjad sellistena vajalike inimeste puudumist ja rakendusuuringute suhtelist kallidust.
Ettevõtjad saavad tegeleda uurimis- ja arendustegevusega vaid siis, kui neil on selleks piisav finantsmuskel ning vajalike teadmiste ja oskustega inimesed. Selle aasta alguses käivitus tuumiktaristu toetusmeede, mille eesmärk on avada teaduskeskkond asutusevälistele osapooltele. Esimeses voorus välja jagatud 524 000 eurot on märk sellest, et ettevõtjad ja teised teadustaristu võimalikud kasutajad on sellist meedet kaua oodanud. Eestis on välisosalusega firmad sageli varmamad investeerima teadus- ja arendustegevusse. Nii näiteks on teadlaste ja inseneride hõive viimase seitsme aasta jooksul kahekordistunud elektriseadmete valdkonnas, kuid jäänud enam-vähem samaks neil tegevusaladel, kus prevaleerib kodumaine kapital. Riigi majandusarengu seisukohast on tähtis ka suure hõivega sektorite innovatsioonivalmidus.
Ilmekas näide arenguvõimalusest joonistub välja tööhõive ning uurimis- ja arendustegevusse panustava tööjõu statistika kõrvutamisel. Töötleva tööstuse panus tööhõivesse on Eestis teatavasti suurim, info- ja sidesektoriga võrreldes on vahe ligi kuuekordne. Vaadates täistööajale taandatult uurimis- ja arendustegevuse töötajate osakaalu, on vahe ligi kahekordne, seekord info- ja sidesektori kasuks. Teadlaste ja inseneride järelkasvu probleem on olnud pikalt riigi teaduspoliitika fookuses, kuid kahjuks ei ole leitud mõjusaid lahendusi. 2007. ja 2013. aasta võrdluses on teadlaste ja inseneride arv suurenenud 3690-st inimesest 4407-ni, ettevõtlussektoris 961-st töötajast 1383-ni. Tõsi, kasvukiirus on hea, kuid teadmistepõhise majanduse arenguks vajame enamat.
Oleme alustanud teadlaste karjäärimudeli väljatöötamist. Soovime tagada kõigile teadlastele motiveeriva teadlaskarjääri ja avada uksed noortele teadlastele. Esimeste sammudena on juba tehtud seadusmuudatus akadeemiliste töötajate tähtajatute töölepingute sisseseadmiseks ning doktorantide sotsiaalsete tagatiste loomiseks ja doktoranditoetuse kasvuks 10% võrra. Euroopa Liidu ühtekuuluvuspoliitika raames teadus- ja arendustegevuseks eraldatud 650 miljoni euroga tuleb kujundada meetmed, mis toetaksid ettevõtjaid ja aitaksid neil ületada teadusmaailmaga kokkupuutel ettetulevad takistused.
Eesti teadusasutuste uurimistöö keskkond soosib järelkasvu ja ettevõtluse arendusvajaduse realiseerimist. Siinsed laborid ja nüüdisaegne aparatuur ei ole kunagi varem olnud nii kõrgel tasemel. Euroopa Liidu tõukefondide toel välja arendatud teadustaristu loob hea eelduse nii tipptasemel teaduse kui ka rakendusliku suunitlusega teaduse tegemiseks. Seda tõestab viimasel seitsmel aastal märkimisväärselt kasvanud teaduspublikatsioonide arv ja mõjukus, aga ka patentide hulk.
Eestile jõukohaste taristuobjektide rajamisel on esmatähtis mõelda põhjalikult ja kriitiliselt läbi iga investeering ning otsida sünergiat rahvusvahelise teaduskogukonnaga. Riikliku tähtsusega teadustaristu arendamise pikaajalised vajadused Eestis määratleb teekaart, mis on sellel aastal uuendatud ja arvestab ka nutika spetsialiseerumise kasvualadega. Aastani 2020 planeerib Haridus- ja Teadusministeerium investeerida riikliku tähtsusega teaduse infrastruktuuri arendamiseks koos taotleja omafinantseeringuga ligi 31 miljonit eurot. Pärast kolme põhjalikku hindamisvooru jätkab teekaardi nimekirjas 18 objekti, välja jäi 13 objekti.
Rahvusvahelistes algatustes osalemine on Eesti teadusele saanud harjumuspäraseks tegevuseks. Meie teadlaste usaldusväärsus on leidnud tähelepanu Euroopa Liidu, OECD ja kogu maailma mastaabis. Välisrahastuse osakaal Eesti teaduses on küllaltki suur. Näiteks seitsmendas raamkavas on Eestist kokku osalenud 495 partnerit, kellele on eraldatud Euroopa Komisjoni raha enam kui 90,2 miljoni eurot.
Uue raamprogrammi "Horisont 2020" perspektiiv eeldab Eesti osalusvõimaluste läbimõtlemist rahvusvahelistes suuremahulistes teadusprojektides. Aasta lõpuks valmib Eesti Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni partnerluses osalemise strateegiline raamistik. Sellega seame põhimõtted ning tingimused, mis peavad olema täidetud riigi toetatavate teenuste rahvusvahelistumise projektide puhul.
Tunnustan kõiki, kes panustasid "Horisont 2020" läbirääkimistel Eesti põhieesmärkide saavutamisse. Tänu teile on meil tagatud juurdepääs osaluse laiendamise tegevustele, millest toetatakse partnerlust Lääne-Euroopa tugevate teaduskeskustega. Samuti saavutas Eesti võimaluse maksta teadlastele lisatoetust kuni 8000 eurot aastas, et kompenseerida riikidevahelisi palgataseme erinevusi.
Austatud Riigikogu! Pärast taasiseseisvumist on Eestis välja kujunenud tulemuslik, arenev teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni süsteem. Mis võiks olla riigi kestlikkusele parem tagatis kui inimesed, kelle teadustöö tulemuste mõjukus on kasvukursil ning kelle saavutused pälvivad maailmas järjest enam tähelepanu. Maailma 1% enimviidatud teadlaste hulka kuulub 35 Eestis töötavat teadlast. Eesti on viimasel kümnel aastal avaldatud teadusartiklite viidatavuse poolest maailma riikide seas 26. kohal. Meie tugevamad valdkonnad on keskkond ja ökoloogia, taime- ja loomateadus, kliiniline meditsiin, molekulaarbioloogia ja geneetika, füüsika ning psühhiaatria ja psühholoogia. Rakenduslikust aspektist tulemusi hinnates võiksime loetelu jätkata veel mitme valdkonna esiletõstuga.
Rõhutan teadussaavutuste tähtsust ühiskonnale ja majandusele ning mul on hea meel, et samal arvamusel on ka oktoobris Teaduste Akadeemia uueks presidendiks valitud väljapaistev teadlane, Tallinna Tehnikaülikooli küberneetika instituudi lainetuse dünaamika labori juhataja Tarmo Soomere. Teadmisi, mida pakuvad akadeemia ja ülikoolid, tuleb kahtlemata väärtustada ning arvestada ühiskonna otsustusprotsessides. Tugev teaduskogukond oskab olla hea partner ning tunneb oma vajadusi ja võimalusi. Tugevusest kõneleb ka juuni alguses Riigikogus vastu võetud ja septembris jõustunud Tallinna Tehnikaülikooli seadus. Ilmselt juba enne seaduse loomist pidas enamik Eesti inimesi TTÜ-d riigi juhtivaks tehnikahariduse ja -teaduse ülikooliks. Tavakodaniku ja TTÜ vilistlaste vaatevinklist on oma seadus aga austusavaldus ning usaldusväärsuse tagatis. See annab ülikoolile laiemad õigused ja kohustused realiseerida kõrgetasemelist rahvusvahelist teadustegevust ning panustada ühiskonna arengusse innovaatiliste teenustega.
Ülikoolide samm alustada sisemiste reformide ja vastutusvaldkondade korrastamisega on kahtlemata tervitatav. Eestis on praegu kuus avalik-õiguslikku ülikooli, peale selle mitu rakenduskõrgkooli, eraõiguslikku kõrgkooli ja teadusasutust. Avaliku sektori kõrgharidus- ja teadusasutused annavad tööd kokku 9130 inimesele. Riigieelarvest rahastatakse 2014. aastal kõrgharidus- ja teadusasutusi kokku 327 miljoni euroga, mis moodustab umbes 4% riigieelarve kuludest. Skoop on rahvaarvu arvestades üsna lai. Minu hinnangul tuleks otsida võimalusi institutsionaalseks arenemiseks, mis parandaks ülikoolide ja teiste teadusasutuste võimekuse ning ühiskonna vajaduste kooskõla.
Selle aasta alguses otsustas Teadus- ja Arendusnõukogu tellida kriitilise raporti Eesti ülikoolide ja teiste teadusasutuste (sh rakenduskõrgkoolide) võrgu ja tegevussuundade kohta. Selle koostamise töörühma juht, TAN-i liige Gunnar Okk esitas novembri lõpus vahearuande. Mind ei üllata raporti reljeefne toon, selles räägitakse probleemidest ja lahendustest otsekoheste sõnadega. Käsitlemist leiavad teemad alates ülikoolide ja teadusasutuste praegustest eesmärkidest ning teaduse ja ettevõtluse koostöö takistustest, lõpetades optimaalse ülikoolide arvuga riigis. Põhijäreldusena kõlav seisukoht ütleb, et Eestil ei ole võimalik kuigi kaua jätkata ülikoolide ja teiste teadusasutuste arendamist printsiipidel, millest on seni lähtutud. Enamiku teadusasutuste majanduslik kestlikkus seatakse küsimärgi alla, sest nende likviidsusnäitajad on allpool kriitilist piiri. Eesti ülikoolide ettevõtluslepingute maht on umbes 20 miljonit eurot aastas, mis tähendab, et sisulises koostöös ettevõtjatega on arenguruumi. Eestis õpetatakse liiga paljudel erialadel, kus tegelikult puudub teaduslik kompetentsus. Ülikoolivõrgustiku arendamisel ei saa lahendada regionaalpoliitilisi probleeme.
Need on vaid mõned näited raportis kõlavatest järeldustest, millega on raske mitte nõustuda. Kas 351 bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse või 282 magistriõppekava on meile tõesti jõukohane? Kui kaua jõuame majandusraskustes teadusasutustele maksta toetusi õpilaste vähenemise tingimustes? Kas piisab, kui teha ettevõtjatega koostööd 20 miljoni euro eest? Valmiv lõppraport võiks olla järgmise valitsusliidu lähtepunktiks teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonipoliitika valdkonnas. Kuigi TAN-ile esitatud raport raputab soola haavadele, tuleb siiski tunnustada Eesti teaduskogukonna senist hakkamasaamist tihedas rahvusvahelises konkurentsis. Eesti ülikoolide, teadusasutuste ja rakenduskõrgkoolide rahastamisvõimalused jäävad märkimisväärselt alla Soome ja Rootsi ülikoolide ühe aasta eelarvele. Aalto ülikooli aastaeelarve on suurusjärgus 400 miljonit eurot, Karolinska Instituudil umbes 630 miljonit. Meie võimete punane joon on madalamal.
Leian, et tõhusate ja kiirete muudatuste võti on Eestis poliitikute käes. Meie ülesanne on langetada strateegilisi valikud, mis tagaksid ühiskonna vajadusi ja võimalusi arvestava teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonivaldkonna arengu. Arusaadav, et ümberkorraldused põhjustavad tihti segadust ja rahulolematust, kuid tolmu langedes peavad jääma Eestisse tugevad ülikoolid ja teadusrühmad, kes teevad tasakaalustatud kvaliteetset teadust, millest ühiskonnal on kasu.
Lugupeetud Riigikogu! Uue tõukefondide perioodi meetmed avatakse peagi. 2015. aasta lõpuni saame kasutada ka eelmise perioodi jääke. Uute meetmete kujundamisel paneme senisest suuremat rõhku teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni sotsiaalmajandusliku mõju suurendamisele, sh nutika spetsialiseerumise kasvuvaldkondade toetamisele. Meetmete arvu ja killustumist oleme püüdnud vähendada, ühendades neid enam toetuspakettideks. Eesti senine teaduspoliitika on aidanud meil tõusta maailma tippude seltskonda. Sprindi oleme kindlalt võitnud, kuid maraton veel kestab. Minu soov on, et sellest saaksid kasu ka ettevõtjad ja Eesti ühiskond laiemalt. Alus- ja rakendusuuringute ning tehnoloogiasiirde vaheline tasakaal tuleb paika saada. Selle saavutame muutustega rahastamis- ja mõttemudelites ning otsustuskindlusega. Tänan Riigikogu senise hea koostöö eest teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna arendamisel! Aitäh teile!

Küsimused ettekandjale. Andres Herkel, palun!

Aitäh, härra esimees! Austatud peaminister! Me oleme vastu võtnud mitu teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni arengukava ja strateegiat, viimase neist selle aasta alguses. Selleks on tõesti ette nähtud 1% SKT-st. Te väljendusite ennist natuke ebamääraselt, öeldes, et tuleva aasta eelarves veel päris 1% ei ole, aga ligineb sellele. Palun öelge siiski täpselt, kui kaugel me 1%-st oleme, ja rääkige, milline on valitsuse pikemaajaline eelarvestrateegia. Kuidas see liginemine eelolevatel aastatel toimuma hakkab? Siit edasi veidi üldisem küsimus. Kuidas te suhtute kroonilisse probleemi, mis meie riigis on minu meelest juba pikemat aega, nimelt lõhe väga kenade arengustrateegiate ja tegelikkuse vahel?

Aitäh! Selle aasta panus on 0,86% ja järgmisel aastal tõuseb see 0,89%-ni. Me liigume 1% poole suhteliselt väikeste sammudega, aga siiski läheme selles suunas. Mis puudutab kaugemaid aastaid – 2016, 2017 ja edasi –, siis on meil veel kõvasti vaeva näha selle nimel, et saavutada konkreetse valdkonna summa kasv nii absoluutarvudes, milles ma tegelikult ei kahtle, kui ka suhtena SKT-sse. Ka võrdluses SKT-ga peab see näitaja kasvama. Aga see meenutab mulle väga neid arutelusid, mida me aastaid tagasi pidasime riigikaitsekulutuste tõstmise üle. Mul on väga hea meel, et nüüd me näeme riigikaitsekulutuste 2%-ni tõstmise küsimuses palju laiemat konsensust. Ma loodan, et teadus- ja arendustegevuse rahastamisega läheb samamoodi, et kunagi tulevikus, kui me 1% kätte saame, siis ütlevad kõik parlamendis üksmeelselt, et ära tegime ja õigesti tegime.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra peaminister! Teie ettekandes on järgmine lause: "Ülikoolivõrgustiku arendamisel ei saa lahendada regionaalpoliitilisi probleeme." Kes lugeda oskab, loeb siit välja ohu Narva, Viljandi, Kohtla-Järve, Pärnu ja teistele kõrgkoolide regionaalsetele kolledžitele. Ma mõistan, et see on vihje Gunnar Oki analüüsile, aga ma tahan teada, mis on teie enda arvamus. Niisuguseid kolledžeid arendades me lahendame regionaalpoliitilisi probleeme, aga neid taandarendades või sulgedes lahendame ju jällegi regionaalpoliitilisi probleeme.

Aitäh! See ei ole mitte ainult vihje Gunnar Oki koostatavale raportile, vaid see on lausa vaheraporti sõnastus. Selle mõte on see, et regionaalpoliitika ei saa olla teadus- ja arendustegevuse ülesanne number üks. Samas ei tähenda see seda, et teie nimetatud koolid on automaatselt jätkusuutmatud või midagi säärast. Seda ei peaks siit kindlasti välja lugema. Võtame kas või näiteks Narva kolledži. Mina näen sellel pigem perspektiivi areneda. Mulle väga meeldib mõte, et Narva kolledž hakkab õpetama IT-eriala, sest see valdkond kattub otseselt tööturu nõudlusega. Me teame, et Narvas ja Ida-Virumaal üldse on päris palju gümnaasiume, kus matemaatikat õpetatakse korralikul, heal tasemel. Neid koole lõpetavatest noortest võiksid saada tugevad IT-spetsialistid. On ju teada, et meil Ida-Virumaal on ühelt poolt suur tööpuudus ja teiselt poolt suur IT-spetsialistide puudus. Need asjaolud tuleb kokku viia. Lihtsalt rõhuasetus Gunnar Oki, nagu ma ütlesin, vägagi kriitilises raportis on see, et teadus- ja arendustegevuse arendamisel tuleb esikohale seada ka kestlikkus ja meie riigi võimekus. Ma ei ruttaks siit välja lugema kriitikat konkreetsete kolledžite suhtes.

Igor Gräzin, palun!

See on ka mingil määral regionaalne, aga ma mõtlen praegu Tartu ja teaduspargi peale. Me kõik saame ju väga hästi aru, et vaat siin on tippteadus ja seal on Tartu maakond. Need kaks asja ei jookse kokku mitte kunagi ja mitte kuidagi. Tippteaduse orientatsioon on maailm ja elanike orientatsioon on maakond. Need on üksteisest täiesti lahus ja peavadki olema ega saagi kokku joosta, sest Tartu maakonnale orienteeritud teadus lihtsalt ei ole teadus. Nii lihtne see ongi. Kas sina ja su kolleegid on ettekannet ette valmistades ja teaduse perspektiivi üle arutades üldse kunagi mõelnud sellele, kas tippteaduse kõrval võiks olla siiski midagi, mis oleks orienteeritud regioonile? Näiteks kas või laboritele laua-tooli tegemine vms.

Aitäh! Väga hea küsimus! Kui arvestada, et Tartu maakonna hulka kuulub kahtlemata ka Tartu linn, siis minu silmis on tegemist igal juhul tipptasemel teaduskeskusega ja ma arvan, et väga raske on sellele vastu vaielda. Kui võtta laiemalt, siis loomulikult on alati võimalusi ka mitte tipptasemel teaduse rakendamiseks. Ja siin ma näen väga suurt potentsiaali, nagu ka oma sõnavõtus ütlesin, ettevõtete ja teadusasutuste – mitte ainult tippteadusasutuste, vaid eri teadusasutuste – koostöös. See on minu arvates võti, mis toob, teie mõttekäiku kasutades, teaduse maakondadele lähemale.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Teie ettekandes on niisugune lause: "Teadlaste ja inseneride järelkasvu probleem on olnud pikalt riigi teaduspoliitika fookuses, kuid kahjuks ei ole leitud mõjusaid lahendusi." Mida siin on silmas peetud? Me teame, et meil on peaaegu kahekordistunud doktorikraadiga inimeste arv või, ütleme, doktorikraadi kaitsmiste arv aastas. Seetõttu on üsna suur surve luua vastavat kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti. Paraku on see realiseerunud survena avalikule sektorile, sest ettevõtluses töötavate doktorikraadiga inimeste arv on viimastel aastatel kahanenud. Kas te oskate öelda, mis oli selle lause taust ja mõte ning milles seisneb järelkasvu probleem?

Aitäh! Nii nagu te isegi olete suhteliselt kriitiline selle suhtes, kas paarisajast doktorikraadiga lõpetanust piisab või mitte, on ka siin silmas peetud umbes sama. Tegelikult me kõik ju mõistame, et on vaja rohkem doktorikraadiga inimesi. Noori teadlasi võiks tulla meie ülikoolidest märgatavalt rohkem kui praegu ja seda siin ongi silmas peetud. Muidugi, samas tuleb öelda, et see pole loomulikult ainult teaduse probleem. Kui me vaatame ringi, siis väga raske on leida eluvaldkonda, kus ei oleks puudus noortest säravatest pealetulijatest. Võtame näiteks meditsiini, kus on küll väga palju väga tublisid noori arste, aga neist ei piisa selleks, et süsteem oleks kestlik ka 10–20 aasta pärast. Eks see probleem ole natukene universaalsem ja sellega peab tegelema ühiskonnas laiemalt. Alati tuleb tagada järelkasv, nii et ka 10 või 20 aasta pärast oleks meil selline hulk doktorikraadiga inimesi, mis meie vajadusi rahuldab, eeldusel, et me ju ikkagi usume sellist majanduse tulevikku, kus tehakse järjest rohkem ajutööd. See on see, mille poole me püüdleme.

Ene Ergma, palun!

Suur tänu! Hea peaminister! Jah, me teame väga hästi, et meil on praegu väga hea infrastruktuur, palju uusi laboreid koos varustusega, kuid seal peavad olema ka inimesed. Kui me nüüd analüüsime, siis näiteks viimase kümne aasta jooksul Tartu Ülikoolist, kus on lõpetanud 12 000 bakalaureusekraadiga inimest, läheb 80% nn pehmetele erialadele ja ainult 20% nendele, mida me nimetame hard science'iks. Kuigi, väga meeldiv oli eile teada saada, et 120-st uuest doktorandist umbes 50 tuleb füüsika jms poole. Mul on niisugune küsimus: kellega me seda tarka majandust  tegema hakkame? Kas juristidega või, ma ei tea, ajakirjanikega?

Siin saalis on väga palju juriste ja vist ka ajakirjanikke, nii et selles mõttes peab olema väga ettevaatlik. Mina kindlasti ei ole see, kes ütleb, et meil ühiskonnas oleks vaja vähem juriste ja ajakirjanikke või majandusharidusega inimesi, kelle hulka ka ise kuulun. Samas, mõistan täiesti teie rõhuasetust. Loomulikult meeldiks meile kõigile, kui ka reaalteadused – ehk hard science, nagu te ingliskeelse terminiga nimetasite – oleks populaarsemad. See on täiesti elementaarne. Ma usun, et üks asi, mis seda olukorda muudab, on see, kui ühiskonnas saabub laiem mõistmine, et nende puhul, kes kooliajal rohkem pingutama peavad, on hiljem ka elus saadav tasu suurem, eelkõige palk ja karjäärivõimalused. Insenerid ja programmeerijad, aga ka arstid – ma laiendaks seda seltskonda veel natukene reaalteadustest välja – on inimesed, kes peavad õppimise ajal mõnes mõttes rohkem pingutama. Mul on mitmed sõbrad, kes paralleelselt minu majandusteaduste õpingutega õppisid meditsiini või inseneriteadusi ja ma ei häbene öelda, et tõenäoliselt pidid nemad koolis rohkem pingutama. See on see signaal, mida me peame ühiskonnale andma. Ega me muidu, vägisi ei saa noori inimesi keerulisemaid alasid õppima. Infotehnoloogia, programmeerimine ei ole mingi klassikaliselt lihtne asi. Kuigi see ei ole ka midagi hirmus rasket, tundub see noortele inimestele, ma julgen arvata, üle keskmise keeruline. Peamine võimalus, kuidas tekitada noortes inimestes, kes valivad oma eriala, huvi programmeerimise vastu, on anda neile teadmine, et Eestis leiab selles valdkonnas kindlasti tööd ja on ka hea palk. Aga ütlen veel kord, et nii ajakirjanikud, juristid kui ka ökonomistid on meie ühiskonnas samuti oodatud. Lihtsalt osakaal on seni olnud tõesti natuke reaalteaduste kahjuks, selles mõttes olen ma teie küsimusepüstitusega täiesti nõus.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra esimees! Hea peaminister! Minu küsimus on geoloogia teadus- ja arendusosa kohta. See ei puuduta küll ainult teie valitsemisaega, aga geoloogide sõnutsi ei ole 20 aasta jooksul selle valdkonnaga plaanipäraselt ja strateegiliselt tegeldud. Samal ajal on see aluseks nii mäetööstusele kui ka ehitusmaterjalitööstusele, sest sealt tulevad ressursid. Kuidas on, kas teie erakonna valimisplatvormis on ette nähtud järgmisel valimisperioodil nende asjadega tõsisemalt tegelema hakata? Praegu teeme oma strateegilisi uuringuid sellises tempos, et baasuuringutega saame niiviisi valmis alles saja aasta pärast.

Aitäh! Kui lõpuni aus olla, siis minu juhitav erakond ei ole veel valimisplatvormi kinnitanud, seetõttu on praegu natuke vara öelda. Kui me vaatame laiemalt geoloogiat ja kogu mäetööstust, siis on selge, et see on valdkond, kus Eestis on nii kompetentsus kui reaalne rakendus. Investeeringutest, mis teadus- ja arendustegevusse viimastel aastatel on tehtud – võtame sisse ka 2011-2012 –, ei puuduta kõik küll otseselt geoloogiat, kuid on seotud selle tulemuse rakendamisega. Pean silmas õlitööstust, mille investeeringud ainuüksi eraldi võttes on märkimisväärne panus teadus- ja arendustegevusse. Kui me vaatame ka tulemust, siis tehnoloogia kasutamisel on põlevkivist võimalik saada ligikaudu kolm korda kõrgemat lisandväärtust kui traditsioonilisel moel elektri tootmisest. Seejuures on positiivne asjaolu, et keskkonnamõju on tänu sellele poole väiksem. Aga kui vastata konkreetse teadusvaldkonna kohta, siis ma näen, et potentsiaali Eestis kindlasti on. Seda, mis täpselt on lahendus, teavad öelda ilmselt need inimesed, kes oskavad minust paremini konkreetse valdkonna eripärasid kirjeldada.

Maimu Berg, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Ma ei kuulnud teie ettekandes sõna "rahvusteadused". Ma küll ei arva sinna sisse ei juurat ega ajakirjandust, aga rahvusteadused on teatavasti need, mida mitte keegi teine meie eest ei tee. Tahame või mitte, meeldib see meile või mitte, me peame nendega tegelema. Kas seda käsitletakse lausa eraldi teemana? Kuidas teie näete rahvusteaduste praegust kohta ja tulevikku, kas olete sellega rahul?

Aitäh! Küllap mõistate, et ma hoidusin pea tervikuna konkreetsete valdkondade nimetamisest, sest kui hakata ühte või teist esile tooma, siis jääb paratamatult midagi väga väärilist nimetamata. Aga selge see, et ka rahvusteaduste arengusse tuleb panustada. Meil on teadusasutused, kes sellega tegelevad ja kelle taristu praegu jõudsasti areneb ja paraneb. Ma loodan, et see annab nendele tublidele inimestele, kes tegelevad meie keele ja ajaloo ning muude spetsiifiliste Eesti jaoks oluliste valdkondadega – loomulikult ka kirjandusega –, järjest parema võimaluse seda tööd teha.

Rait Maruste, palun!

Tänan! Ma jätkan sealt, kus eelküsija lõpetas, st samal teemal, mida ta puudutas. Me oleme 1,3-miljoniline rahvas ega suuda paratamatult katta kogu teadusspektri valdkondi, seega peame tegema raskeid valikuid. Aga valikut ei ole nendesamade rahvusteaduste puhul – eesti keel, Eesti kultuur, Eesti ajalugu ja paneme siia hulka ka Eesti õigusteaduse – sellepärast, et me ei saa kusagilt tellida või sisse osta valdkonnauurimusi nende teemade kohta, mis ma just praegu loetlesin. Sotsioloogiat, sotsiaalteadusi, ajakirjandust võib õppida ka välismaal või selle sisse osta. Ma ei pannud tähele, kas teie ettekandes oli juttu, et me peaksime selle eest hoolt kandma, sest põhiseadus paneb meile lausa kohustuse säilitada eesti rahvuskultuur ja keel läbi aegade. Milline on teie kommentaar edasise perspektiivi suhtes?

Ma olen teiega nõus, et mitte keegi teine ei uuri ega arenda meie eest eesti keelt, kultuuri, kirjandust ja ajalugu ega ka õigust. Võib-olla tõesti oleks saanud sellest konkreetsemalt rääkida. Kuigi, ma rõhutan veel kord, püüdsin pigem hoiduda konkreetsete valdkondade nimetamisest. See oleks selles mõttes natuke libe tee, et alati leidub neid, kes peavad just endale südamelähedast valdkonda kõige olulisemaks. Mul on hea meel, et teie ja Maimu Bergi küsimuste tõttu said nüüd ka need Eesti jaoks väga olulised teadusvaldkonnad arutelus meelde tuletatud. Need on Eesti-spetsiifilised küsimused, mille puhul meil ei ole valikut, kas uurida ja kui põhjalikult uurida. Nende eest peame hoolitsema ainult meie ise oma 1,3 miljoni inimesega.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Hard science'i valdkonna esindajana ma küsin teie käest sellise küsimuse: kas te peate vajalikuks, et teadus- ja arendustöö väljund kujuneks senisest enam n-ö praktiliseks või turuootustele vastavaks? Teatavasti mida praktilisem on väljund, seda lihtsam on leida rahastust. Kui te peate seda vajalikuks, siis kas oskate ka välja pakkuda, kuidas seda saavutada?

Aitäh! Just sellele ma oma peamise tähelepanu tänases ettekandes keskendasin – kuidas saavutada see, et teadus- ja arendustegevus oleks meie tulevase majanduskasvu selgrooks. Võib-olla mul jäi enne, eelmistele küsimustele vastates rõhutamata see, et igal aastal on ka peaministri ettekandes mingi kindel rõhuasetus, mis aga ei tähenda seda, et teised valdkonnad ei ole olulised. Seekord ma keskendusin eeskätt sellele, kuidas teadus- ja arendustegevust veelgi paremini rakendada meie tulevase majanduskasvu huvides ning kuidas Eestist saaks veelgi enam ajudel põhinev majandus, kõrge lisandväärtusega majandus. Aga miks mitte, järgmisel või ülejärgmisel aastal võiks panna lausa eraldi rõhuasetuse rahvusteadustele, täiesti väärt mõte. Eks elu näitab, kes aasta pärast siit puldist seda ettekannet peab, aga vähemasti soovitusena, ma arvan, et see oleks päris hea. Vastuseks Lauri Luige küsimusele ütlen jah, see on erakordselt tähtis, et teadus- ja arendustegevuse tulemustest oleks alust meie tulevasele majanduskasvule. Majanduskasv saabki tulla ainult sellest, kui me teeme asju targemini – rohkem ajusid ja vähem loodust kasutades.

Marianne Mikko, palun!

Suur tänu! On teadusgrandid, mis on teistest pisut tähtsamad ja prestiižsemad, nagu ERC ehk Euroopa Teadusnõukogu grant, millel omakorda on mitu tasandit, kõrgeim neist ERC Advanced Grant. Nii nagu teie eelkäijale esitan ma ka teile, härra Rõivas, küsimuse. Millal saabub aeg, kui Eesti kõikide ülikoolide teadlased kokku võiksid saada rohkem ERC Advanced Grante, kui on saanud näiteks ühe Rootsi ülikooli, Chalmersi ülikooli teadlased?

Aitäh! Vaat see on tõesti raske küsimus, tuleb tunnistada. Eks see sõltub mingil määral meist endist ka, aga me peame siiski arvestama, et seni on meie mastaabid veel üksjagu erinevad. Ma tõin enne ka ülikooli eelarvete võrdluse. Karolinska eelarve oli üle 600, kui ma õigesti mäletan, aga Tartu Ülikooli puhul me räägime – sõltuvalt aastast ja investeeringute mahust – kindlasti üle nelja korra väiksemast eelarvest. Selles mõttes loomulikult tahaks võrrelda ja eks peamegi ennast võrdlema Rootsi ja ka Soomega, aga sama taseme saavutamine ei ole ülemäära lihtne. See muidugi ei tähenda, et me ei võiks seda eesmärgiks seada ja selle nimel pingutada. Aga praegu öelda, millal me sinna jõuame, on natuke libe tee. Kui me selle nimel pingutame, siis ma usun, et see pole päris võimatu. Kuid iseenesest see muidugi ei juhtu.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud peaminister! Tänan selle ülevaate eest! Oma ettekandes te võrdlesite meie tegevusi ka teiste riikidega. Selge on see, et teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon on üks meie rahvuslik edulugu ja me peame olema konkurentsivõimelised teiste riikidega. Minu küsimus on selle kohta, kas te olete rahul meie praeguse teadus- ja arendustegevuse maksude ja maksumeetmetega. Kas te näete mingeid muutusi, mida oleks vaja lähiajal teha, et me oleksime veelgi edukamad?

Väga huvitav küsimus. Eesti maksusüsteem kahtlemata soosib investeerimist ka sellesse, et võtta kasutusele rohkem teadusmahukust, teaduse rakenduslikku poolt, olgu konkreetsed seadmed, laborid või mis tahes konkreetses ettevõttes oluline. Ma usun, et just selline ettevõtte tulumaksusüsteem nagu Eestis on andnud eraettevõtetele väga palju võimalusi investeerida suur osa oma kasumist muu hulgas ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni tulemustesse. Seda on mulle ka mitmed ettevõttejuhid ise öelnud, et kuna nad saavad kas kogu kasumi või peaaegu kogu kasumi reinvesteerida, ilma et riik midagi vahelt ära võtaks, on nad tegelikult investeerinud tunduvalt rohkem. See on kindlasti meie maksusüsteemis positiivne ning soodustab ka teadus- ja arendustegevuste innovatsiooni laiemalt. Kui me vaatame neid ettevõtteid, kes on teinud siia välisinvesteeringuid, mh teadmiste- või teadusmahukaid, ja palganud insenere, siis küllap ka nende puhul on meie maksusüsteemi atraktiivsus tugev argument. Ma tõin praegu näiteid infotehnoloogia ja telekommunikatsiooni valdkonnast. Aga võib leida ka konkreetseid ettevõtteid, mille juhid on öelnud, et Eesti maksukeskkond on atraktiivsem kui mõnes konkureerivas riigis ja just sellepärast tuldi siia. Seetõttu ma arvan, et me peame kindlasti oma süsteemi tugevusi hoidma ja teisalt – see on küll laiemate poliitiliste debattide teema – usun siiski, et me peame langetama tööjõu, sh kõrgema lisandväärtusega tööjõu maksukoormust ja ka näiteks teadlaste maksukoormust. Tööjõumaksud on väga paljude hinnangul kõige suuremaks takistuseks, et luua veelgi rohkem kõrge lisandväärtusega töökohti Eestis. Mõistan, et selles küsimuses on meil Riigikogu erakondade vahel väga suured erimeelsused, mis on täiesti aktsepteeritav, sest see ongi osa poliitilisest debatist. Aga ma usun, et tegelikult annab olukorda veel paremaks muuta.

Aitäh! Rohkem ettekandjale küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised fraktsioonidele. Esimesena Jaak Aaviksoo, palun, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel!

Hea eesistuja! Lugupeetud peaminister! Meie teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusesse on sisse kirjutatud punkt, et peaminister esineb vähemalt kord aastas parlamendi ees ettekandega teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Nii on see olnud taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajaloo jooksul peaaegu kogu aeg ja täna kõlas üks ettekanne selles pikas reas.
Alustan väitest, et selle aasta alguses, täpsemalt 22. jaanuaril kinnitas Riigikogu uue teadus- ja arendustegevuse pikaajalise arengukava aastateks 2014–2020, kus oli expressis verbis sõnastatud, et 2015. aastal on teadus- ja arendustegevuste kulutuste tase avalikest eelarvetest 1% ja sellisel tasemel seda ka hoitakse. See oli eelmise valitsuse põhimõtteline teaduspoliitiline otsus, mille parlament kinnitas. Nüüd teame, et ametisolev valitsus on mainitud otsuse parlamendis kinnitatud kujul üle vaadanud ning vähendanud teadus- ja arendustegevuse rahastamist tasemele 0,86–0,89.
Loomulikult on mõistetav, et valitsus on sunnitud tegema poliitilisi valikuid, kuid me teame ka, et tulevikku suunatud teadus- ja arendustegevuse investeeringute pealt saadud kokkuhoid on läinud sotsiaalkulutuste katteks. Seda võib ka mõista, aga sellisel juhul ei maksa sulgeda silmi selle ees, et sotsiaalkulutused on olnud tähtsamal kohal kui riigi tulevik teadus- ja arendustegevuse edendamise kaudu.
Teiseks tuleks täiel määral nõustuda sellega, et käimasolev töö Teadus- ja Arendusnõukogus, sh Gunnar Oki käest tellitud teadus- ja arendustegevuse süsteemi muutmise ettepanekud võiks olla igati tänuväärne sisend tulevasele koostööle teadus- ja arendustegevuse edendamiseks pärast kevadisi valimisi ametisse astuvas koalitsioonis. Küll aga arvan, et paljudki poliitilised valikud võiksid kõlada juba täna siit kõnepuldist.
Mul on hea meel, et viimastel aastatel on toimunud suur teaduspoliitiline nihe, kus teaduse ekstsellentsuse kõrval on otsustatud pöörata rohkem tähelepanu praktilistele sotsiaal-majanduslikele väljunditele. Samas peaks selline tegevus olema tunduvalt otsustavam ja järjekindlam.
Kõige kahetsusväärsem on aga olukord, kus edastatakse valesid kogu teaduskogukonnale ja teaduse rollile nii avalikus kui ka majanduselus tervikuna. Toon vaid paar näidet. Esiteks, põlevkivienergeetika ja sellega seonduv. Tundub, et see on üks valdkond, mille strateegiline kasvupotentsiaal on Eesti objektiivseid tingimusi arvestades üks suuremaid. Paraku riiklikul tasemel on selle valdkonna teadusuuringutele pööratud tähelepanu enam kui tagasihoidlik ja erasektori sellesuunalised jõupingutused on leidnud pigem poliitilist mittemõistmist ja mittetoetamist, olgu siis kavatsus tükeldada Eesti Energia terviklik kompleks või mõned muud kavandatavad poliitilised sammud.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Usun, et põlevkivi uurimisele suunatud jõupingutused vääriksid kindlasti eelseisvatel aastatel palju suuremat tuge, kui need seni on saanud. See ei puuduta mitte ainult põlevkivi. Tasuks tõsiselt suhtuda ka teistesse Eesti loodusvaradesse, eelkõige fosforiiti. Seepärast on kahetsusväärne, et ametis olev valitsus on andnud selgelt negatiivse signaali, keelates ära teadusuuringud, mis on vajalikud fosforiidi majanduslikuks rakendamiseks ning meie rahvusliku ressursi tundmaõppimiseks ja kasutuselevõtuks.
Teadusnõuanded sotsiaal-majanduslike probleemide lahendamiseks vääriksid minu arvates ka praktilisel tasemel suuremat tähelepanu. Teame, et seoses Rail Balticu rajamisega on üles kerkinud Nabala looduskaitseala rajamise otstarbekuse küsimus ja nii teaduste akadeemia kui ka paljud erialaspetsialistid on selle tõsise küsimärgi alla seadnud. Paraku neid seisukohti ei ole arvestatud, mis on kaasa toonud kümnetesse miljonitesse ulatuvad potentsiaalsed kulud Rail Balticu trassi kindlaksmääramisel.
Tahaksin puudutada ka ühte peaministri vastust küsimusele kõrghariduse ja teadustegevuse regionaalsuse kohta. Ilmselt jään peaministriga põhimõtteliselt erinevale seisukohale selles, missugune peaks olema teaduse, sh kõrghariduse regionaalpoliitiline roll. Ettekujutus, et Narva tuleb IT-õpe rajada selleks, et Narva õpilased saaksid kodu lähedal kõrgkoolis käia, ei kuulu kindlasti 21. sajandisse. Kõrgharidust omandatakse seal, kus on selleks parimad võimalused. Kui selleks tuleb reisida 100 kilomeetrit, siis reisitakse 100 kilomeetrit, kui 500 kilomeetrit, siis 500 kilomeetrit ja kui 5000 kilomeetrit, siis 5000 kilomeetrit. Ettekujutus, et me saame igas rajoonikeskuses kodukootud vahenditega anda kõrgharidust ja teadust teha, ei kuulu kindlasti 21. sajandisse. Olgem mõistlikud! Kindlasti tuleb arendada regionaalpoliitilist potentsiaali, aga selle kõige põhilisemaks instrumendiks on tootlike, kõrgepalgaliste, kõrgharidust ja teaduskraadi nõudvate töökohtade loomine, mitte jõuetute kolledžite rajamine, mille kasvuvõimalused ja arenguvõimalused on enam kui tagasihoidlikud.
Head kolleegid! Mul on hea meel, et niisugune ettekanne siin igal aastal aset leiab. Ma usun, et teadus- ja arendustegevust puudutavad signaalid, mis ühiskonnast järjest tulevad, jõuavad nii ametisoleva valitsuse kui ka tulevase valitsuse ja Riigikogu tõsise tähelepanu alla. Ma arvan, et laiemas plaanis ei ole meil põhjust olla rahul sellega, kuidas me oleme suutnud juhtida teadus- ja arendustegevust. Ärgu keegi siinviibijatest arvaku, et see seisukohavõtt ei ole ka suurel määral enesekriitiline. Tänan tähelepanu eest!

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun, Mart Meri!

Lugupeetud peaminister! Head kolleegid! Tänan peaministrit üldiselt hea ja realistliku ülevaate eest! Eesti teadus ongi hea, arendustegevus mitte nii hea, aga sellest veidi allpool. Tahaksin täpsustada ka eelkõneleja juttu teaduse rahastamisest sisemajanduse kogutoodangu taustal. Kui 2014. aastal oli see 0,86%, siis järgmisel, 2015. aastal on see 0,89% SKT-st. Tõepoolest, 1%-ni on veel aega minna, aga vähemalt tõus tuleb.
Ometigi seisavad Eesti teadusel ees rasked ajad, eriti reljeefselt on see hakanud päevavalgele tulema sellel aastal. Olen viimasel ajal taas üle lugenud asjakohaseid strateegilisi dokumente, mõned neist on kehtivuse kaotanud, mõned üsna värskelt vastu võetud. Need on koostatud heas usus, vahendina teaduspoliitika kujundamiseks ja sõnumina avalikkusele. Aga ei saa ikka lahti tundest, et otsustavamates lõikudes on see kirjavara olnud hapu algusest peale. Siinkohal pole mul põhjust karta ka tagantjärele tarkuse etteheiteid kellelt tahes, sest võin osundada oma varasemaid sõnavõtte, sealjuures ennetavaid, siitsamast kõnetoolist.
Praegune reaalsus on selline, et Eesti teadus on kahanev valdkond. Nüüd on küsimus selles, kas kahanemine hakkab saatusliku piirini jõudma, on juba selleni jõudnud või juba selle ületanud. Või kus ülepea see piir paikneb? Tegemist on täiesti poliitilise, parlamentaarse, seega ka avaliku teemaga. Kus on piir, mida meie kontrollime? Kui meil on ühine siht pidada Eestit ülal täisväärtusliku riigina, siis peab meil olema ka vastus küsimusele, mis on Eestile vajaliku täisväärtusliku teaduse maht. Kui see vastus on teada, saab tegelda ka rahastamisküsimustega. Teaduse maht üksi ka ei aita. Teadus pole abstraktne nähtus, see pole vandliluust tornis nakitsemine. Selle missioon on anda tulemit ühiskonna mõistlikule toimimisele. Loodusteadused, humanitaarteadused, tehnikateadused, elu- ja sotsiaalteadused – igaüks eraldi ja kokkupuutepunktides koos – peavad andma tulemit oma parima võimekuse abil. Vajaliku mahu määrab seega teaduse ja ühiskonna dialoogist kujunev kokkulepe, eeldusel, et osatakse teaduses sündinud kompetentsi rakendada ühiskonna ja majanduse teenistusse. Dialoogis lepitakse kokku väärtused, poliitika ja vahendid ning kui on kokku lepitud, siis enam-vähem nii ongi. Selle dialoogiga meil hästi ei ole. Ja arvan, et dialoogi puudus – paremal juhul mürane vaikus või katkestus, halvemal juhul haudvaikus – on praeguse ummikseisu tekkimise kõige suurem põhjus.
Jah, Eesti teaduse potentsiaal, ka rahvusvahelistes võrdlustes, on muljet avaldav heas mõttes. Kuid selle potentsiaali rakendamine on muljet avaldav halvas mõttes. Eesti teaduse elujõud sõltub välistoetustest sellisel määral, et kipub meie hõlma alt ära ujuma. Kui 2008. aastal oli tõukefondide osakaal 12% teaduse rahastamise koguhulgast, siis tänavu on see koos omaosalusega juba 59%. Eesti oma panus omamaisesse teadusesse on tänavu nominaalselt väiksem kui aastal 2008. Nende arvude ekstrapoleerimisel põhinevadki väited, et edaspidi suudab Eesti täistöökohal palgal hoida umbes 650 teadlast ehk umbes kolmandikku senisest teadlaskonnast. Kas see ongi ühiskondlik tellimus, Eestile vajaliku ja piisava teaduse tegelik maht? Ikka vist mitte. Küllap on see pooleli jäänud analüüside ja voluntaristliku, isevoolu lastud poliitika tagajärg.
Palun lisaaega!

Palun, lisaaega kolm minutit!

Mõni aeg tagasi seati ju sihiks promoveerida Eestis 300 doktorit aastas, et jõuda enam-vähem võrreldavale tasemele Põhjamaadega. Ega need 300 pidanukski tööle asuma instituutides või ülikoolides, vaid ka ministeeriumides, kohalikes omavalitsustes ja innovatsiooniga tegelevates ettevõtetes. See siht on jäänud küll saavutamata, sest ega tööturg neid oota – ei riigiasutused ega erasektor. Usaldus justkui puudub, nii riigil kui ka ettevõtjatel, aga pigem on see ikkagi oskamatus rakendada teaduspõhisust ühiskonna teenistusse ning oskamatus konverteerida teadustulemusi ühiskonda ja majandusse. Sellest jagusaamine on intellektuaalne ja poliitiline ning ka valdkonnaülene küsimus, mille lahendamine vajab täit tähelepanu kohe praegu. Teadlased on selleks valmis, avalikkus ootab selgust ja peaministri ülevaate toon annab lootust, et on olemas ka poliitiline tahe asjaga tõsiselt tegelda.
Mul on hea meel mainida, et praegu ametis olev haridus- ja teadusminister on püüdnud teaduse olukorda leevendada. Minister Ossinovski leidis ministeeriumi omavahenditest teadusele 4,1 miljonit eurot ja saavutas valitsuses kokkuleppe doktoranditoetuse tõusuks. Aga jah, tundub, et valitsuses on ta teaduse asjus olnud pigem üksiklane. Peaministri tänane ülevaade annab siiski lootust, et siingi on asjad muutumas.
Kuidas siis edasi selles keerulises seisus, kus polegi selge, missugust teadust Eesti vajab, mida Eesti teadlased suudaksid oma rahvale pakkuda ja mida ühiskond, sh ettevõtjad, oskaksid oma teadlastelt oodata? Esiteks, teadmuspõhine teaduspoliitika – prooviks kõigepealt tõeseid teadmisi konverteerida just nimelt teaduspoliitikasse. Teiseks, usalduse ehitamine avalikkuse ja teaduskonna vahel, et oleks võimalik ühiskondlik tellimus ka sisuga täita. Kolmandaks, riigi abi silla rajamiseks teaduse ja ettevõtluse, sh arendustegevuse vahele, näiteks riikliku teadusosaku abil. Riik tuleb oma osakuga appi sinna, kuhu ettevõtja on otsustanud oma vahendeid panna. Niiviisi õnnestuks ehk motiveerida ka ettevõtjaid koos teadlastega taotlema Euroopa raha. Neljandaks tuleb paremini rakendada teaduste akadeemia potentsiaali teaduspoliitika kujundamisel ja monitoorimisel, anda rohkem kaalu ministeeriumide teadusnõunikele ning kujundada ümber TAN-i ja arengufondi tegevus. Selleks jõudu eelkõige tulevasele parlamendile, selle kultuurikomisjonile ning praegusele ja tulevasele valitsusele teadmispõhise ja Eestile vajaliku täisväärtusliku teadusmahu tagamisel. Aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole, lõpetan selle päevakorrapunkti arutelu. Kas tahad sõna?

Tahaks jah.

Härra peaminister soovib sõna, seega me ei lõpeta veel selle päevakorrapunkti käsitlemist. Valitsusliikmel on kodu- ja töökorra seaduse järgi õigus sõna võtta.

Lugupeetud juhataja ja head Riigikogu liikmed! Nii nagu ma enam kui kuue aasta pikkuse parlamendiliikme kogemusega tean, on hea tava, kui ma õigesti mäletan, et peaminister võtab lõpuks arutelu kokku. Tegelikult soovin eeskätt teid tänada kaasamõtlemise ja sisuka arutelu eest. Mul on hea meel, et eelkõneleja õiendas ära ühe väga suure faktivea ja ütles, et me siiski liigume selles suunas, et panustada 1% SKT-st. Aga ma arvan, et siin saalis ei ole kedagi, kes ei leiaks, et me võiksime veelgi kiiremini liikuda. Alati on meie suureks väljakutseks see, kuidas piiratud ressursside tingimustes teha õigeid valikuid ja kuidas olla võimalikult nutikas.
Ma ei saa nõustuda selle osaga Jaak Aaviksoo sõnavõtust, kus ta ütles, et teadus- ja arendustegevuse valdkonnas ei ole tehtud põhimõttelisi otsuseid või seda ei ole peetud prioriteediks. Ma arvan, et nii doktorantide toetuse tõstmine, sotsiaalsete garantiide loomine kui ka tulevikuplaanide sihtimine on olnud väga suure kaaluga. Ma pean õigeks ka seda, et Gunnar Okilt on tellitud raport just selleks, et ausalt ja kriitiliselt vaadata otsa sellele, milline meie kõrgharidus- ja teadusmaastik tegelikult on. Ma usun, et ei ole mitte midagi halba ka selles, kui praegu ametis olev valitsus valmistab ette raporti järgmisele valitsusele, kes saab uue ja tugevama mandaadi pinnalt langetada põhimõttelised tulevikku vaatavad otsused.
Ma usun, et tulevikus tuleb üle vaadata rahastamismudel – ka see, et teadus- ja arendusasutustel oleks mitmekesisemad rahastusallikad. Usun, et võtmekoht on ka see, et ettevõtetele oleks tagatud ligipääs teadus- ja arendustaristule ning oskusteabele. Need on kõik asjad, mida me peame saavutama.
Loomulikult ei saa üle vaadata ka sellest, et kõige edukamates riikides – neis, kelle moodi me tahame olla – on teadus- ja arendustegevuse kulutused, mitte ainult avaliku sektori, vaid kogu ühiskonna, sh erasektori kulutused, märkimisväärselt suuremad. Ka korrelatsioon teadus- ja arendustegevuse kulutuste ja ühiskonna jõukuse vahel on märkimisväärne. Kui me teame, kelle sarnased me tahame olla, siis me ju tegelikult teame, mida me peame tegema. Aitäh teile!

Nüüd sai ka peaminister sõna võtta kodu- ja töökorra seaduse alusel ja päevakorrapunkt on ammendunud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 718 teine lugemine. Õiguskomisjoni ettekandja on Mihhail Korb. Palun!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Õiguskomisjon arutas tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimest korda 6. oktoobril 2014. Eelnõu peamine eesmärk on toetada määruste nr 1215/2012 ja nr 606/2013 rakendamist. Sellest lähtudes muudetakse eelnõuga tsiviilkohtumenetluse seadustikku, halduskohtumenetluse seadustikku, notariaadiseadust, riigilõivuseadust, riigi õigusabi seadust ja täitemenetluse seadustikku. Tehnilist laadi muudatuste järgi väljastab edaspidi kaitsemeetme tunnustamise mõju ja ulatust kinnitava tõendi maakohus, kes kaitsemeetme määras. Tõendi parandamine toimub eelnõu kohaselt Eesti kohtulahenditega samadel alustel ja samas korras. Täitedokumentide loetellu lisatakse ka Eesti kohtus tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud või tunnustamiseta sundtäitmisele minevad välisriigi ametlikud dokumendid. Riigilõivuseaduse muudatustega luuakse riigilõivu ühtne reegel kõigi tsiviilasjas tehtud Eesti kohtulahendite ja muude täitedokumentide tunnustamiseks ning täitmiseks muus liikmesriigis Euroopa Liidu määruse kohaselt tõendite või kinnituste väljastamise kohta.
Komisjon otsustas esimese lugemise lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 29. oktoober kell 16.
Teist korda arutas komisjon seda eelnõu 10. novembril 2014. Komisjoni istungist võtsid osa Marko Pomerants, Jüri Morozov, Kalle Jents, Kalle Laanet, Mihhail Korb, Peeter Võsa, Valdo Randpere, Linnar Liivamägi ja Raini Laide. Puudusid Igor Gräzin ja Ken-Marti Vaher. Kutsutud oli Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna eraõiguse talituse nõunik Stella Johanson. Komisjoni nõunik andis teada, et eelnõu muutmiseks muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjoni konsensuslik otsus oli algatada muudatusettepanek, millega jäetakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust välja § 4 "Riigilõivuseaduse muutmine", kuna nimetatud sätet on õigem menetleda rahanduskomisjoni menetluses oleva riigilõivuseaduse eelnõu 725 raames.
Komisjon otsustas võtta eelnõu täiskogu päevakorda 2. detsembril, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lõpetatakse, 10. detsembriks 2014. Ühtlasi tehti ettepanek panna eelnõu lõpphääletusele. Komisjon tegi kõik otsused konsensuslikult.

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu kohta on tehtud üks muudatusettepanek, selle on teinud õiguskomisjon, Riigikogu täiskogu nõustub komisjoniga. Eelnõu 718 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud päästeseaduse, politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ning riigipiiri seaduse muutmise seaduse eelnõu 676 teine lugemine. Ettekandja on õiguskomisjoni liige Kalle Laanet. Palun!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nagu elu on pidevas muutumises, nii ka eelnõu. Menetluse käigus on tekkinud ühiskonnas selliseid probleeme, mida on vaja järjest muuta, õigemini parandada, sellepärast on õiguskomisjon seda seaduseelnõu arutanud suisa viiel korral.
Meeldetuletuseks nii palju, et Vabariigi Valitsus algatas päästeseaduse muutmise seaduse eelnõu 2. juunil ja esimese lugemise läbis see 8. oktoobril, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli määratud 22. oktoober. Riigikogule eelnõu kohta ettepanekuid ei laekunud, kuid menetluste käigus oli tulnud ridamisi täiendusettepanekuid Siseministeeriumilt. Õiguskomisjon valmistas eelnõu teiseks lugemiseks ette 10. ja 18. novembri ning 1. detsembri istungitel.
10. novembri istungil algatas komisjon konsensuslikult Siseministeeriumi kirja põhjal eelnõu kohta 11 muudatusettepanekut, mille järgi eelnõu täiendatakse politsei ja piirivalve seaduse ning päästeteenistuse seaduse muudatustega. 18. novembri ja 1. detsembri istungil otsustati eelnõu täiendamine riigipiiri seaduse muudatusega ning seaduse jõustumise aeg. Algatatud muudatusettepanekute tõttu muutus ka seaduseelnõu pealkiri.
Lähen muudatusettepanekute kirjeldamise juurde. Esimese ettepaneku järgi muudeti eelnõu pealkirja. Teine ettepanek oli tehniline ja sellega sõnastati ümber eelnõu § 1 preambul. Muudatusettepanekuga nr 3 täpsustatakse päästetöö mõistet. Praktikas on tekkinud küsimusi päästetöö mõiste sisustamise kohta, näiteks kas päästetööseaduse § 5 lõikes 1 punktis 1 toodud päästesündmuse lahendamine rannikuvees on tegevus, mis kuulub samuti päästetöö alla või on see seaduse sõnastuses lihtsalt markeering, et selline päästesündmus lahendatakse omavahelises koostöös. Täiendatakse ka demineerimistöö legaaldefinitsiooni, see muudatus on mõeldud asjade selgemaks tegemiseks.
Muudatusettepanekutega nr 4 ja 5 määratakse peavastutaja merepääste sündmuste lahendamisel, kes on edaspidi Politsei- ja Piirivalveamet. Samuti kirjeldatakse kiirema abi printsiipi, st merepääste sündmusele reageerib see üksus, kes on kõige lähemal ning kellel on selleks tehnilised vahendid ja varustus. Muudatusettepanekuga nr 6 täpsustatakse demineerimistöö termineid, sest päästetöö ja demineerimistöö on natukene erinevad asjad. Demineerimistöö tegemisel antakse samasugused võimalused ja kohustused, näiteks sätestatakse riikliku järelevalve erimeetmena lammutustöö, kaevetöö, raie ja tõkestustule tegemine ning kraavide, ojade ja jõgede tõkestamine.
Muudatusettepanek nr 7 puudutab vabatahtlike merepäästjate koolitust. Kehtiva seaduse järgi peab I ja II astme koolituse vahele jääma vähemalt üks aasta, kuid see pärsib vabatahtlikku tegevust. Valdkonna paremaks arenguks peab vabatahtlikuks päästjaks saada soovija saama võimaluse läbida I ja II astme koolitus kiiremini ja vajaduse korral järjestikku. Teise astme õpe peab kestma vähemalt 36 tundi, seal omandatakse iseseisvaks ülesande täitmiseks vajalikud teadmised ja oskused ning koolitus lõpeb arvestusega.
Muudatusettepanekuga nr 8 täiendatakse eelnõu §-ga 2 (politsei- ja piirivalveseaduse muutmine) ning sõnastatakse uue paragrahvi pealkiri ja sissejuhatav lauseosa. Muudatusettepanek nr 9 puudutab merepääste sündmusele reageerimist ning sellega sätestatakse kiirema abi printsiip politsei ja piirivalve seaduses. Muudatusettepanekuga nr 10 antakse Politsei- ja Piirivalveametile päästetöödel samasugused õigused, nagu on Päästeametil.
Muudatusettepanek nr 11 puudutab kehtivas päästeteenistuse seaduses olevaid kõrgemate päästjate haridusnõudeid. Selle tehnilise muudatusega viiakse haridusnõuded samadele põhimõtetele, mis on politsei ja piirivalve seaduses, st need kehtestatakse siseministri määrusega. Muudatusettepanek nr 12 on riigipiiri seaduse muutmine. Eesmärk on, et riigipiiri seaduse §-s 22 nimetatud ajutisele kontrolljoonele kohalduks riigipiiri seaduses sätestatud riigipiiri ja piiririba tähistamise, hooldamise ning välispiiri valvamise, kaitsmise, ületamise tingimused ja kord. Muudatusettepanek nr 13 on jõustada seadus Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval.
Juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud on järgmised. 18. novembril otsustas õiguskomisjon esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 2. detsembriks. Kuna komisjon on täiendanud eelnõu politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ning riigipiiri seaduse muudatustega, otsustas komisjon teha Riigikogu täiskogule ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määras komisjon 4. detsembri kell 10. Samas võtsime ka õiguskomisjonis vastu mõned otsused.

Täname ettekandjat, ma arvan. Kas õiguskomisjoni ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Kõnesoovi ei ole. Eelnõu kohta on tulnud 13 muudatusettepanekut, kõik on õiguskomisjoni enda esitatud, vaatame need läbi. 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13. Eelnõu teine lugemine on katkestatud ja määran eelnõu 676 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. detsembri kell 10.

Meie järgmine päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni algatatud keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 781 esimene lugemine. Ettekandja on keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 781 algatas Riigikogu keskkonnakomisjon 17. novembril aastal 2014. Riigikogu juhatus määras eelnõu juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse rakendamise seadus sätestab, et 5. peatükk "Loamenetlus" jõustub 1. jaanuaril 2015. See kuupäev ei arvesta aga tegelikkust, kuna selle peatükiga vahetult seotud eriseadused ei jõua selleks ajaks jõustuda. Eelnõuga ei kavandata kindlat jõustumiskuupäeva, sest selle täitmine võib hiljem võimatuks osutuda. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse 5. peatükk jõustub ühe eriosa seaduse, näiteks kiirgusseaduse, veeseaduse, jäätmeseaduse, atmosfääriõhu kaitse seaduse või maapõueseaduse jõustumisel, kus selle peatüki jõustumine on sätestatud. See tähendab seda, et loamenetlus ei jõustu mitte 1. jaanuaril, vaid koos esimese seadusega, kus seda rakendatakse. Eelnõu on heaks kiitnud ka Vabariigi Valitsus.
Keskkonnakomisjoni 20. novembri 2014. aasta istungil otsustati võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda 2. detsembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu 781 muudatusettepanekute tähtajaks 5. detsember 2014. Kõik komisjoni otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 781 esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 5. detsembri kell 12. Istung on lõppenud. Kohtume homme.

Istungi lõpp kell 11.35.