Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Head külalised vabakondadest ja mujalt! Tere hommikust! Palju õnne ka minu poolt siit suure saali puldist Reformierakonnale tervikuna! Siinkohal tasub meenutada, et Siim Kallase kirjutatud kodanike riigi manifest on samamoodi märk kodanikuühiskonna arengust. Ja teise sünnipäevaõnnitluse tahan ka edasi öelda: nimelt täna 96 aastat tagasi asutati Eesti Vabariigi Siseministeerium.
Aga nüüd aruteluteema juurde. Alustan oma tänast ettekannet võib-olla provokatiivse küsimusega. Kas arenenud demokraatias, milleks Eestigi ennast peab ning mida ta kindlasti ka on, peaks üldse olema selline riiklikul tasandil heakskiidetud raamdokument nagu Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon? Meil ei ole ju hingamise kontseptsiooni, kuna hingamine on nii elementaarne toiming, mille normaalsuses ja vajalikkuses keegi meist ei kahtle. Kas kodanikuühiskond ja selle areng ei ole samamoodi elementaarne, normaalne ja vajalik? Miks me peaksime sellest üldse rääkima? Kas kodanikuühiskond ei olegi siis juba praegu kõik see, mis on meie ümber ja mille sees me elame? Kas ei ole kodanikuühiskonna arengut puudutavad kavad lihtsalt üleminekuaja dokumendid, mille aeg on ümber, kuna oleme nüüdseks jõudnud n-ö normaalse riigini? Kindlasti te aimate minu vastust. Jah, me oleme jõudnud normaalse ja arenenud riigini, aga me ei ole jõudnud ega ilmselt paraku kunagi ka ei jõua ideaalriigini, kus kõigi arvates on kõik hästi ning mis toimib iseenesest ja kirjutamata reeglite järgi.
Kui pöörame oma pilgud arenenud lääneriikide suunas, võime leida kodanikuühiskonna arendamisele suunatud raamdokumente Ühendkuningriigist, Prantsusmaalt, Iirimaalt, Hispaaniast, Rootsist ja ka paljudest teistest riikidest. Tuletan siinjuures meelde Riigikogus 2002. aasta detsembris heaks kiidetud Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni esimest lõiku, kus öeldakse: "Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsioon on dokument, mis määratleb avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavaid rolle ning koostoimimise põhimõtteid avaliku poliitika kujundamisel ja teostamisel ning Eesti kodanikuühiskonna ülesehitamisel." Rõhun siinjuures lauseosale "avaliku võimu ja kodanikualgatuse vastastikku täiendavaid rolle ning koostoimimise põhimõtteid". Just see on aluseks, et me saame kodanikuühiskonna puhul rääkida meie-vormist, ning just see on põhjus, miks kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ja sellega seotud arengukavasid on kindlasti vaja.
Praegu me räägime senisest rohkem näiteks sisejulgeolekuga seotud teemadest. Selles valdkonnas oleks mõeldamatu, kui ei toimuks riigi, omavalitsuste ja vabaühenduste koordineeritud tegevust. Abipolitseinikud, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad, kodutütred, naabrivalvesektor, asumi- ja külaseltsid, vabatahtlikud päästjad jne – meie ühine ootus on, et nad kõik suudaksid tegutseda üheskoos ja ühise eesmärgi nimel, aga et nad oleksid ka eraldi organisatsioonidena tugevad ja avaliku sektori poolt toetatud. Analoogilisi näiteid võime tuua paljudest valdkondadest. Just ühtne arusaam kodanikuühenduste rollist ja panusest ühiskonnas peaks olema kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni ja arengukavade nurgakivi.
Nii nagu selle kontseptsiooni teemalistel aruteludel Riigikogu täiskogus on heaks tavaks saanud, saab alati sõna ka vabaühenduste esindaja. Mul on hea meel, et täna tuleb pärast mind siia pulti kaasettekandjana aktiivne vabatahtliku tegevuse edendaja, kellel on hulgaliselt isiklikke kogemusi konkreetsete vabaühenduste tegevuse käivitamisest ja elus hoidmisest ning ka sellest, kuhu see kõik välja on viinud.
Kodanikuühiskonda on defineeritud niisuguse ühiskonnana, kus inimeste põhiõigused ja vabadused on kaitstud ning kus neil on võimalik teha omaalgatuslikku koostööd oma huvide esindamiseks ning kodanikuühenduste ja nende võrgustiku kaudu poliitilisi otsuseid mõjutada, kui seda vaja on. Ilma kahtluseta võib öelda, et Eesti ühiskond vastab sellele definitsioonile. Aktiivses tegevuses on mitmedsajad mittetulundusühingud, sihtasutused ja usuühendused, aga on ka palju selliseid ühiseid ettevõtmisi, mis hõlmavad olulist hulka inimesi, kes ennast juriidilise isikuna registreerinud ei ole. Olgu näiteks toodud laulukoorid ja rahvatantsuringid. Ka selliste kooslustega tuleb avalikul sektoril oma otsuste langetamisel kindlasti arvestada.
Kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni aruteludel on alati tehtud tagasivaade viimasele kahele aastale, peatutud olevikul ja vaadatud ka tulevikku. Piiratud ajaraamide tõttu jäävad kõik need vaatamised paraku kindlasti põgusaks, kuid minevikku vaadates alustaksin siiski veelgi kaugemalt kui viimased kaks aastat. Kaks päeva tagasi möödus 25 aastat sellest, kui üle Eesti 1989. aastal moodustatud kodanike komiteed koondusid Tallinnas Eesti Vabariigi Kodanike Peakomiteeks. Nagu teate, valiti 1990. aasta talvel Eesti kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongress, mille kokkusaamise 25. aastapäeva me järgmise aasta märtsikuus loodetavasti vääriliselt tähistame. Teise peamiselt järgmist aastat puudutava suursündmusena, mille korraldamist suur hulk kodanikuühendusi – esmajoones kirikud ja kogudused – ning nendega seotud organisatsioone koostöös riigiasutuste ja kohalike omavalitsustega ette valmistavad, tooksin esile teema-aasta "Kaheksa sajandit Maarjamaad".
Aga tulgem meie ajale lähemale. Küllap olete kõik nõus, et viimane pool aastat, mil Riigikogu menetles kooseluseaduse eelnõu, andis ainest kodanikuühiskonna ja demokraatia arenguga seotud aruteludeks, analüüsideks ja teadustöödeks rohkem kui mitu varasemat aastat kokku. Tahtmata siinkohal sisuliselt hinnata ühe või teise osapoole tegevust, saab ainuüksi märksõnadena välja tuua järgmist: kümnete tuhandete allkirjadega petitsioonid ning otsepöördumised kõigi Riigikogu liikmete poole, sotsiaalmeedia kasutamine, arutelu teatud küsimuste rahvahääletusele panemise võimalikkuse või mittevõimalikkuse, põhjendatuse või põhjendamatuse üle, erinevate arvamuste sallimine või mittesallimine diskussioonis, erinevate arvamuste peavoolumeedias tasakaalustatuse teema, meeleavaldus kui meetod, sallivuse suurenemine või vähenemine ühiskonnas, kaasamine, õigusloome head tavad jne. Eri valdkondade ekspertidel on uurimisainet äärmiselt palju.
Viimase kahe aasta märksõnade hulgast tuleb kindlasti välja tuua ka rahvakogu. Mäletatavasti kogunes rahvakogu ettepanekuid 15 ja mitmed nendest on ellu viidud, lisaks mõni ettepanek osaliselt. On vähendatud valimistel osalemise kautsjoni, on vähendatud erakonna asutamiseks nõutavate liikmete arvu ning seadustatud rahvaalgatuse võimalus sellisel kujul, et parlamenti kohustatakse arutama vähemalt 1000 kogutud allkirjaga märgukirja.
Suurepärane kodanikuühenduste initsiatiivist väljakasvanud üritus, mis ainuüksi juba kahe toimumiskorraga on ühiskonnas kujunenud arvestatavaks ja aktsepteeritud foorumiks, on arvamusfestival Paides. Kui siinjuures nimetada ka ühisnädalat, mis sellel aastal toimub novembrikuu lõpus, ning mitme kodanikuühenduse ja nende katusorganisatsioonide poolt Eesti eri paikades korraldatavaid kärajaid, siis võib öelda, et vabaühenduste hääle ja seisukohtade kuuldavaks tegemisel on arutelusündmusi toimunud ja toimumas päris märkimisväärselt. Nagu rahvakogu kogemus näitab, suudetakse ühel või teisel kujul ning koostöös avaliku võimuga otsida ja leida sobivaid lahendusi mitmes valdkonnas.
Kaasamine on märksõna, millest räägitakse palju, kuid mida kahjuks sageli mõistetakse erinevalt. Ma möönan, et kaasamisest rääkides võidakse ühiskonnas tuua palju selliseid näiteid, kus kaasamine jäi otsustajate poolt päris tegemata, puudulikuks või lihtsalt hiljaks. Need on vead ja kogemused, millest nii avalik võim kui vabaühendused peavad kindlasti õppima ning ühiselt järeldusi tegema. Kaasamine peab olema mõlemalt poolt vastutustundlik protsess.
Vastutustundlikud, konstruktiivsed ja laiemalt ühiseid huve silmas pidavad peavad olema ka kodanikuühendused, kes soovivad oma häält avaliku võimuga suheldes kuuldavale tuua. Kuna eri kodanikuühendustel võivad teatud küsimustes olla diametraalselt erinevad huvid ja seisukohad, langeb ametiisikule või otsustuskogule, kes teeb lõppotsuse, kohustus leida tasakaalustatud lahendus. Kui kompromissi leidmine võimatuks osutub, siis tuleb osapool, kelle seisukohta ei olnud võimalik arvestada, tihti välja ebaõiglase süüdistusega, nagu ta ei oleks olnud protsessi kaasatud. Usun aga, et aasta-aastalt oleme siiski vabaühenduste kaasamisel positiivses suunas liikunud. Kuid selleks, et see kujuneks meie elus enesestmõistetavaks, on vaja edaspidigi teha ühist süstemaatilist tööd. Kodanikke kaasavad ja avatud poliitika kujundamise protsessid, läbipaistev riigieelarve ja finantsjuhtimine ning kodanikest lähtuvad avalikud teenused on tänavu juunikuus valitsuses heaks kiidetud avatud valitsemise partnerluse tegevuskava 2014–2016 fookuses. Eesti liitus avatud valitsemise partnerlusega kaks aastat tagasi, tegu on enam kui 60 riiki ühendava kavaga.
Kodanikuühiskonda puudutavad kindlasti otseselt need muudatused, mis selle aasta suvel tehti tulumaksuseaduses. Aastaid on olnud aruteluteema, milline võiks olla tulumaksusoodustusega mittetulundusühingute, sihtasutuste ja usuühenduste nimekirja koostamise kord. Eeskätt on praktikas probleeme tekitanud see, mismoodi sisustatakse nimekirja pääsemise üheks kriteeriumiks olevat heategevuslikkuse mõistet. Viimaste muudatustega on see seadusmuudatuste tegijate hinnangul paindlikumaks muutunud. Millist mõju see aga tegelikkuses nimekirja pääsemisele või nimekirjas püsimisele avaldab, seda saame näha tulevikus. Meenutan siinkohal, et edaspidi ei tee asjaomaseid otsuseid Vabariigi Valitsus, vaid Maksu- ja Tolliamet. Tänu seadusmuudatustele on selgemalt mittemaksustatav ka vabatahtlike kaasamisega seotud kulude kompenseerimine. Vabatahtlikud loetakse koostööpartneriteks ja enam ei teki küsimust, kas vabatahtlik on töötaja koos erisoodustusmaksuga või mitte.
Siit lähengi edasi vabatahtliku tegevusega seonduva juurde. Aasta alguses valminud uuringust "Vabatahtlikus tegevuses osalemine Eestis 2013" selgus, et pea iga kolmas elanik on viimase aasta jooksul osalenud vabatahtlikus tegevuses. See näitaja on võrreldav Euroopa Liidu keskmisega. Samas on Eestis 700 000 inimest, kes pole ühiskondlikult kuigi aktiivsed. Võiksime seada eesmärgiks neidki senisest enam kaasata ja mõista, et mida rohkem inimesi osaleb aktiivselt ühiskonnaelus, seda tasakaalustatumad on langetatavad otsused. Nimetatud uuringu tulemustest selgus, et inimesed osalevad vabatahtlikus tegevuses, kuna see võimaldab oma tegevusest ja saavutustest emotsionaalset rahulolu saada, aidata teisi inimesi ning tunda end ühiskonnas vajalikuna. Populaarsemad valdkonnad, kus vabatahtlikuna osaletakse, on keskkonnakaitse, loodushoid ja säästev eluviis, kohaliku elu edendamine, noorsootöö ja töö lastega. Vabatahtlike tegevus vajab moraalset tunnustust ja ka praktilist riigi tuge nii koolituste, tehnika kui muude investeeringute näol.
Rääkides vabatahtliku tegevuse kontekstis päästevaldkonnast, on mul hea meel, et aasta-aastalt on nii vabatahtlike päästjate arv kui riigieelarvest eraldatud raha hulk kasvanud. Kui veel 2011. aastal eraldati riigieelarvest vabatahtlike päästekomandode toetamiseks veidi üle 300 000 euro, siis järgmisel aastal on see summa juba miljoni võrra suurem ehk 1,3 miljonit eurot. Siseministeeriumi ja teiste valitsusasutuste suur ühine eesmärk peakski olema leida täiendavaid finantseerimisallikaid vabatahtlike tegevuste jaoks, eriti nende jaoks, mis puudutavad avalike teenuste osutamist, et maksimaalselt ära kasutada uuel finantsperioodil tekkivaid võimalusi.
Kui natuke veel rahastamisest rääkida, siis kindlasti on laiema diskussiooni teema, kui suures mahus peaks vabaühenduste tegevust rahaliselt toetama avalik sektor ning kui suures mahus peaksid vabaühendused saama raha oma liikmetelt. Tulumaksusoodustusega ühenduste nimekirjas on umbes 2300 MTÜ-d (võrdluseks, et kokku on neid Eestis üle 30 000) ja neile on eelmisel aastal kokku annetatud 17,3 miljonit eurot, mis näitab, et Eesti inimesed on ühingutele päris heldelt annetanud. Vabaühendused ootavad kindlasti, et riik rahastaks neid pikemaajaliselt ning aitaks katta ka nende püsikulusid. Lähiaastatel kasvab avaliku sektori jaotatavas rahas eelduslikult teenuste osutamise osakaal ning väheneb puhtalt toetusteks ettenähtavate summade osakaal. Rõhutan siinjuures, et vabaühenduste riigipoolse toetamisega on kindlasti võimalik aidata kaasa mitmete sotsiaalsete probleemide lahendamisele, sihtrühmade huvide arvestamisele ja mitmekülgse arvamuskultuuri säilitamisele. Ma usun, et juba järgmisest aastast on väga paljudel koostööpartneritel avalikus sektoris lepingute sõlmimisel sihikul kauem kestvad suhted kui üks aasta. Oleme selles põhimõtteliselt kokku leppinud ja vähemalt Siseministeeriumi valitsemisalas püüame seda ka teha.
Nii nagu varasematel aastatel on ministri ettekandes märgitud, nimetan ka seekord ära Kodanikuühiskonna Sihtkapitali olulisuse vabaühenduste rahastamisel. Sihtkapitali töö tulemusena on toetuse saajad võimekamaks arenenud ja suurenenud on oluliste taotlejate arv. Näiteks vabatahtlikud päästeseltsid, küla-, asumi- ja kogukonnaseltsid oskavad oma vajadusi ja tegevuse mõju märksa paremini hinnata ning seda ka projektidesse kirja panna. Vabaühenduste rahastamisega seonduvalt nimetan ka seda, et eelmisel aastal valmis Siseministeeriumi eestvedamisel koostöös Poliitikauuringute Keskusega Praxis ühenduste rahastamise juhendmaterjal. Selles on selgitatud ühenduste rahastamise ühtseid põhimõtteid ja protseduure ning see loob eelduse, et avaliku sektori ressursside kasutamisest on rohkem kasu.
Õigusloome valdkonna kavadest toon eraldi esile ühinguõiguse korrastamise ja majandusaasta aruannete esitamise korra muutmise.
Oma ettekande lõpuosas peatun veidi kodanikuühiskonna arengukava 2015–2020 koostamisel. See loodetakse valitsusele esitada hiljemalt järgmise aasta alguses. Alates kevadest toimunud aruteludesse on kaasatud peale ministeeriumide ka suuremad kodanikuühendused või nende katusorganisatsioonid.
Kodanikuühenduste rolli ühiskonnas võib tinglikult kaheks jagada. Nad aitavad ära hoida ja lahendada sotsiaalseid probleeme ning osalevad kogukonda ja riiki puudutavate otsuste tegemises ning nende elluviimises. Selleks et neid rolle täita, tuleks keskenduda vähematele ja konkreetsematele tegevustele, kui senisesse arengukavasse kirja on saanud. Seepärast on uues arengukavas võetud viie prioriteetse suuna asemel fookusesse kaks: osalemine otsuste tegemises ning kodanikuühenduste suurem roll ühiskondlike probleemide ärahoidmises ja lahendamises. Ülejäänud kolm teemat, milleks olid kodanikuühenduste tegutsemisvõimekus, vabatahtlik tegevus ning ühenduste tööks vajalikud ressursid, toetavad kodanikuühiskonda tugistruktuurina ehk tagavad vahendid ja eeldused kodanikuühiskonna arenguks.
Selleks et neid põhieesmärke saavutada, teeme ettepaneku lähtuda kolmest teesist. Esiteks, osalemine on ühiskonnas loomulik ja väärtustatud ning läbimõeldud otsuste nimel teevad avalik võim ja kodanikuühendused koostööd. Teiseks, kodanikuühenduste mõju ühiskondlike probleemide ärahoidmisele ja lahendamisele ning inimeste heaolu parandamisele on kasvanud sotsiaalse innovatsiooni, sotsiaalse ettevõtluse ja avalike teenuste osutamise kaudu. Kolmandaks, riigis peavad tegutsema võimekad kodanikuühendused, kellel on olemas piisavad ressursid arenguks ja mõjusaks tegutsemiseks.
Oma ettekannet lõpetades tahan väljendada lootust, et Riigikogu liikmed ja ka külalised leiavad täna võimaluse osaleda Riigikogu hoone esimese korruse fuajees sotsiaalsete ettevõtete võrgustiku eestvedamisel korraldatud tutvustusüritusel, kus näeb 13 organisatsiooni näitel, kuidas nad lahendavad mõnda ühiskonna kitsaskohta oma toodete ja teenuste müügi abil.
Head kuulajad! Mul on rõõm kokkuvõtteks tõdeda, et Eesti kodanikuühiskond on aktiivne, elujõuline ja arenev. Tahan siinkohal Riigikogu suure saali puldist tunnustada ja tänada kõiki neid kodanikke, kes on otsustanud liituda, et kodanikuühenduste kaudu arendada Eesti riiki ja nende ühenduste katusorganisatsioonide abil arendada ka kodanikuühendusi endid. Usun, et kõigil meil on põhjust osaleda ühel või teisel moel Eesti riigi arengu suunamisel ja seda võimalust pakub kindlasti vabakond tervikuna. Aitäh ja head arutelu jätku!