Alustame täiskogu VIII istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Marko Mihkelson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel annan üle Riigikogu otsuse eelnõu Rail Balticu trassi asukoha määramise kohta. Riigikogu otsuse eelnõu, mille me täna menetlusse anname, näeb ette, et Vabariigi Valitsus esitab Rail Balticu raudteetrassi koridori asukoha ettepaneku enne selle lõplikku kinnitamist Riigikogule seisukoha kujundamiseks. On täiesti arusaadav, et Rail Balticu trassi kulgemise küsimus on meie ühiskonnas leidnud väga laia kõlapinda. See on vägagi mõistetav ka sellel põhjusel, et iseseisva riigi ajaloos pole Eesti kunagi ehitanud ega kavandanud nii suurt infrastruktuuriobjekti. Ma tuletan meelde, et Eesti Teaduste Akadeemia juhatus pöördus tänavu juunis Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole soovitusega, et Vabariigi Valitsus kaaluks tõsiselt ja mitte liigselt kiirustades Nabala looduskaitseala loomist algselt taotletud piirides, mis välistaks ka ühe sobivaimatest Rail Balticu trassi variantidest. Samuti on Vabariigi Valitsuses arutatavate trassikoridoride kohta oma seisukohti avaldanud mitmed Harju- ja Raplamaa kohalikud omavalitsused, volikogud ja ka kodanikuühendused. Seetõttu leiab Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon, et on kõigiti kohane, kui sellist suurt avalikku huvi kätkev teema leiab arutamist ka Riigikogu saalis. Aitäh!

Rohkem soove ei ole. Eelnõu läheb menetlusse, aga vaid juhul, kui see vastab kodu- ja töökorra seadusele. Ja nüüd palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
77 Riigikogu liiget registreeris ennast kohalolijaks ja 24 on kuskil mujal. Päevakorra täpsustamisest nii palju, et päevakorrapunktis nr 18 – see on eelnõu 737 – on põhiseaduskomisjonipoolne ettekandja komisjoni liige Indrek Saar.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud etendusasutuse seaduse ja rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu 709 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 709 lõpphääletus.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud etendusasutuse seaduse ja rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu 709. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 709 vastuvõtmise poolt oli 78 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, ka erapooletuid ei olnud. Etendusasutuse seaduse ja rahvusooperi seaduse muutmise seadus on vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa stabiilsusmehhanismi pankade otsekapitaliseerimise vahendi loomiseks volituste andmine" eelnõu 734 teine lugemine. Rahanduskomisjonipoolne ettekandja on Aivar Sõerd. Palun!

Austatud esimees! Head kolleegid! Riigikogu rahanduskomisjon ...

Üks hetk, palun vabandust! (Juhataja helistab kella.) Aitäh, rahvasaadikud! Palun, Aivar!

Rahanduskomisjon arutas seda otsuse eelnõu oma 4. novembri istungil. Olgu siinkohal meelde tuletatud, et Euroopa stabiilsusmehhanism ehk ESM loodi euroala stabiilsuse tagamiseks ja see alustas tööd juba 2012. aasta oktoobris. Käesoleva eelnõu sisuks on Riigikogu heakskiit, et ESM-i raames luuakse täiendav toetuse vahend, milleks on pankade otserekapitaliseerimine. Pankade otserekapitaliseerimise vahend võimaldab Euroopa stabiilsusmehhanismi kaudu investeerida koos seotud liikmesriigiga ja konkreetsetel tingimustel otse raskustes finantsasutuste aktsiakapitali. Nii on võimalik vähendada riigivõla ja pangariski sidumist, millel on olnud euroala majandustele negatiivne mõju. Vahend annab ka lisavõimaluse katta ühtsele pangajärelevalvele üleminekul eelneva pankade hindamise käigus tuvastatud kapitalipuudujääke. Selle vahendi kasutamiseks on seatud 60 miljardi euro suurune ülempiir. Meede ise rakenduks muude abinõude ammendumisel kriisiolukorras, kui erakapitalist, st kohustuste ja nõudeõiguste teisendamisest ning pankade maksetest kogutud kriisilahendusvahenditest ei piisa konkreetse riigiasutuse saneerimiseks ja kui probleemse panga asukohariigi suur võlakoormus ei võimalda ESM-i sekkumist tavapärases korras.
Selle otsuse eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ei laekunud ühtki ettepanekut. Nagu öeldud, komisjon menetles seda eelnõu oma 4. novembri istungil ega teinud eelnõus muudatusi. Ka ei toimunud komisjonis sisulist arutelu ja komisjon otsustas konsensusega teha ettepaneku viia läbi eelnõu lõpphääletus. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused ettekandjale. Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin oma teadmiste täiendamiseks. Kui palju on Eesti riik panustanud raha EFSF-i ja ESM-i? Kui suur see summa kokku on ja kuidas meie rahal seal läheb? Kas see teenib dividende või on kahanemise märke märgata?

ESM on toiminud mõnda aega. Viimane majandusaasta aruanne on kõigile kättesaadav ja seal on ka ära toodud täpsed euroala liikmesriikide osaluste suurused. Te saate sealt vaadata. Esimesed tegutsemisaastad on olnud edukad selles mõttes, et tänu fondile on juba võimalik ette näidata konkreetseid tulemusi. Fondi kaasabil on rahastatud Iirimaa programmi ja Iiri on juba programmiriigi staatusest vabaks saanud, samuti Portugal. Konkreetne otserekapitaliseerimise meede on käima läinud Hispaanias, kust juba laekuvad esimesed tagasimaksed. Fond on olnud plusspoole peal, see teenib nii vormistamistasusid kui ka intressi välja antud laenudelt. Laenuraha laekub tagasi, ja laekub tagasi koos intressidega.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Jätkuküsimus: kas te tuletaksite Riigikogu liikmetele meelde seda mehhanismi, kuidas teenitud intressisummad tagasi kantakse? Nimelt oli poliitiline otsus, et kui keskpangad sealt intressi teenivad, siis seda kasumit ei jäeta abistavatele riikidele, vaid see kantakse tagasi. Kuidas see mehhanism käib?

Aitäh küsimuse eest! Te ajate praegu asju segi. Seda intressi tagasikandmist, mida te silmas peate, ESM-i puhul ju ei ole. Te mõtlete hoopis teist programmi, mida viib ellu Euroopa Keskpank. See on Euroopa Keskpanga meede ja seisneb sekkumises võlakirjaturule. Keskpanga tegevuse raames on kokku lepitud intresside tagastamine ning küllap te mõtlete seda. Seal on tõesti kokku lepitud – nagu ma aru saan, rahandusministrite nõukogu tasemel –, et Kreekale tagastatakse see tulu, mille keskpank teenis võlakirjaturule sekkumisest. Keskpangal oli ju võimalik osta Kreeka võlakirju alla nominaalväärtuse ja teenida sealt sellist, ütleme, mitte väga õiglast suurt kasumit, ja see kasum otsustati Kreekale tagastada. Aga see on hoopis teine programm, mis ei puuduta ESM-i.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Esimesest vastusest tuli teine küsimus. Kui see Eesti poolt fondidesse panustatud raha tuleb koos intressidega tagasi, kas Eesti riik saab need intressid endale või ei saa?

Ma kordan üle, et Eesti osalus kapitalis on 1,3 miljardit eurot ja 148 miljonit eurot on otsene sissemakse. Mis puutub intressi, mida ESM teenib nendelt programmidelt ja väljastatud laenudelt, siis on kokku lepitud, et see raha jääb fondi kapitali tugevdamiseks. Neid summasid ei jagata liikmesriikidele laiali.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimissoovi ei ole. Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku viia läbi eelnõu 734 lõpphääletus.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa stabiilsusmehhanismi pankade otserekapitaliseerimise vahendi loomiseks volituste andmine" eelnõu 734. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 734 vastuvõtmise poolt oli 45 Riigikogu liiget, vastu 13, erapooletuid ei olnud. Riigikogu otsus "Euroopa stabiilsusmehhanismi pankade otserekapitaliseerimise vahendi loomiseks volituste andmine" on vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 728 teine lugemine. Kultuurikomisjoni ettekandja on Mart Meri. Palun!

Head kolleegid! Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu 728 algatas tõepoolest Vabariigi Valitsus selle aasta septembris. Meeldetuletuseks nii palju, et eelnõuga soovitakse kehtestada uus õppetoetuse liik – vajaduspõhine eritoetus, ja teiseks alandada vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimusena õppemahu täitmise nõuet 100%-lt 75%-ni, mis on täiskoormuse õppemahu miinimumnõue. Eelnõu esimene lugemine toimus siin 15. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtpäevaks 29. oktoobriks Riigikogu liikmetelt ja saadikurühmadelt ettepanekuid ei laekunud. Küll aga esitas kolm ettepanekut Haridus- ja Teadusministeerium ning ka kultuurikomisjon sõnastas kaks ettepanekut. Kõik viis muudatust leidsid komisjonis üksmeelse heakskiidu aruteludel, mis toimusid 3. ja 5. novembril.
Eelnõu teise lugemise seletuskiri on üsna põhjalik. Ma ei hakka muudatusettepanekuid põhjalikult tutvustama, nimetan need lühidalt. Esimene ettepanek täpsustab eritoetuse taotlemise tingimuste loetelu. Teine muudatusettepanek täpsustab eritoetuse saamise ajalist perioodi. Kolmas muudatusettepanek on rakendussäte, mis kohustab õppeasutusi kehtestama eritoetuste korra hiljemalt 2015. aasta 1. veebruariks. Neljas muudatusettepanek kehtestaks, et õppeasutuse moodustatud eritoetuse fondist makstud toetusi ei liideta perekonna sissetulekutega toimetulekutoetuse määramise üle otsustamisel – see on oluline punkt. Viies muudatusettepanek on puhtalt normitehniline.
3. oktoobril otsustas kultuurikomisjon esitada eelnõu 728 teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. novembriks ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas sa tuletaksid palun meelde, milline summa on järgmise aasta eelarves ette nähtud selle toetuse katmiseks? Ja kui suur on arvutuslikult nende üliõpilaste arv, kellel tekib võimalus seda saada? Millisest arvust lähtudes see summa arvestati?

Vajaduspõhise eritoetuse arvutused on tinglikud. Täpset arvu ei ole teada, vajaduspõhise eritoetuse mahud on tuletatud olemasoleva informatsiooni põhjal. On nii, et praeguseks on teada umbes see üliõpilaste hulk, kes jäid tavapärasest vajaduspõhisest toetusest ilma sel põhjusel, et perekonna või ka tudengi enda sissetulekud olid mõne viimase kuu jooksul drastiliselt muutunud. Tavapärase vajaduspõhise toetuse puhul arvestatakse eelmise aasta sissetulekuid. Ma võin need ligikaudsed kalkulatsioonid kohe seletuskirjast välja otsida. Niisiis, 2015. aasta kevadsemestriks on rehkendatud umbes 330 toetust, sügissemestril tuleb neid tõenäoliselt juurde, selleks ajaks arvestatakse ca 500 toetusega, mille suurus on 135 eurot kuus. Niisugused on arvestused olemasoleva info põhjal.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Liisa-Ly Pakosta, palun!

Head kolleegid! Võtan teise lugemise puhul sõna siin ainult ühel põhjusel. Sotsiaalmeedias, mida tudengid ja muud noored palju kasutavad, on väga toredasti ka seda eelnõu arutatud, aga sealt jookseb läbi kaks eksiarvamust ja ma kasutan seda areeni, et need ära õiendada. Esiteks ei ole päris õige öelda, et tegemist on suurepäraselt ebaõiglust likvideeriva eelnõuga või mingite muude murranguliste muudatustega. See pole sugugi nii. Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna koalitsiooni poolt Riigikogusse toodud vajaduspõhised õppetoetused oli tõesti süsteemne muudatus. See eelnõu parandab mõned esialgse eelnõu kitsaskohad. Ent tuletan meelde, et juba siis, kui me seda esimest korda siin saalis arutasime, olime kõik ühel meelel, et kuna tegemist on esmakordse vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemiga Eesti Vabariigi ajaloos, siis tulebki seda hiljem edasi arendada.
Need muudatused, mis siin eelnõus tehakse, puudutavad rohkem, nagu eelkõnelejagi ütles, sotsiaaltoetuste arvestamise teistsugust korda. Eelnõusse on toodud ka nõutava õppemahu täitmise vähendamine 75%-ni, mida ülikoolid võisid senimaani ka ise teha, ja seda nad enamasti praktikas ka tegid.
Nii et muutusi on. Need muutused on positiivses suunas, aga tegemist ei ole mingi uue süsteemi või murrangulise eelnõuga. Ka eritoetusi on ülikoolid senimaani maksnud. Need eritoetused olid olemas juba enne vajaduspõhiseid õppetoetusi. Positiivne on selle eelnõu juures see, et see lahutab makstavad eritoetused toimetulekutoetuste arvestamisel kirja minevatest tuludest ehk võimaldab noorel inimesel saada vajaduse korral mõlemat, mis on täiesti õiglane ja õige.
Ühtlasi kriipsutan alla seda, et see süsteem ei ole senimaani valmis saanud nii, et Riigikogu võiks sellega lõplikult rahul olla. Seda tõdes ka kultuurikomisjon oma istungitel. Seesama lihtne näide, et kui täiskasvanud tudengil on vanem, kes on maksnud talle elatist, aga on elanud perest eemal, siis nüüdki veel arvestatakse tema sissetulek tudengi sissetulekute hulka, ehkki täiskasvanud tudengile seesama vanem enam loomulikult elatist maksma ei pea ja seda enamasti ka ei tee. Teine näide, mis arutelust läbi käis, on õdede-vendade küsimus ehk olukord, kus on tegemist lasterikka perega ja kus täiskasvanud õed-vennad teenivad sissetulekut. Eesti ühiskonnas üldiselt ei ole see tavaks, et õed-vennad ilmtingimata üksteist vastastikku ülal peavad pidama.
Ma soovitan kõikidel kolmandal lugemisel hääletada selle eelnõu poolt, aga soovitan Riigikogule kindlasti selle süsteemi arendamisega edasi minna ja lõpuks leida piisavalt paindlikud lahendused selleks, et noori haridushuvilisi aidata. Veel kord meeldetuletuseks, et "Eurostudent IV" uuringu järgi on Eestis kõige enam tööd tegevad tudengid – nii rikaste kui ka vaeste perede lapsed. Kui me saame vaesemate perede lapsi kuidagi veel paindlikumalt aidata, siis kõik ettepanekud nii tudengitelt endilt kui ka mitmesugustelt instantsidelt on loomulikult edaspidigi teretulnud. Suur aitäh!

Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Meil on vaja läbi vaadata muudatusettepanekute loetelu. Kõik viis muudatusettepanekut on esitanud kultuurikomisjon ja neid on arvestatud täielikult. Esimene, teine, kolmas, neljas ja viies muudatusettepanek. Komisjoni ettepanek on eelnõu 728 teine lugemine lõpetada. Eelnõu 728 teine lugemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalmaksuseaduse ja ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 729 teine lugemine. Kultuurikomisjoni ettekandja on Tiina Lokk-Tramberg. Palun!

Hea juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalmaksuseaduse ja ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu arutas kultuurikomisjon oma istungil 3. novembril. Kuna peale esimest lugemist ei esitatud sisulisi parandusi, siis otsustas kultuurikomisjon saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 12. novembriks ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada.

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud. Eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 726 teine lugemine. Sotsiaalkomisjoni ettekandja on Etti Kagarov. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse tänavu 24. septembril algatatud riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 726 esimene lugemine lõpetati 15. oktoobril. Muudatusettepanekute esitamise tähtpäevaks määrati 29. oktoober kell 17.15. Riigikogu fraktsioonid, komisjonid ja liikmed eelnõu muutmiseks ettepanekuid ei esitanud.
Sotsiaalkomisjon arutas riikliku matusetoetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu enne teisele lugemisele saatmist oma 4. novembri istungil. Komisjon otsustas konsensusega saata eelnõu 726 teisele lugemisele 12. novembriks ning teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Samuti langetas komisjon otsuse, mille kohaselt juhul, kui teine lugemine lõpetatakse, saadetakse eelnõu kolmandale lugemisele 19. novembriks ning pannakse eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Küsimused ettekandjale? Ei ole. Aitäh, Etti Kagarov! Avan läbirääkimised. Marika Tuus-Laul, palun!

Palun igaks juhuks kaheksa minutit!

Palun, kaheksa minutit!

Suur tänu! Head rahvasaadikud! Tuletan lihtsalt meelde, et matusetoetuste maksmisest loobuti 2009. aasta 18. juunil ja juba 12 päeva pärast hakkas see uus kord kehtima. Mingit kohanemisaega ei antud. Võimul olid siis Reformierakond ja IRL, rohelised toetasid neid oma häältega. Matusetoetuse suurus oli 191,74 eurot. Summa, mis siis võideti, kui nii saab üldse öelda, oli kokku 3,5 miljonit eurot. Just nii palju hoiti kirsturaha kokku. Tollane sotsiaalminister Hanno Pevkur muide põhjendas toetuse maksmisest loobumist päris kummaliselt: valitsus tahab suurendada raha kasutamise efektiivsust. Ta selgitas, et matusetoetuse saajate ringi piiramine ainult valla- ja linnavalitsustega, kes omasteta inimeste matuseid korraldavad, ei ole mõeldud ajutise lahendusena, vaid see on lihtsalt raha parema kasutamise võimalus. Ei poetud isegi kärpe hädavajaduse seljataha, vaid öeldi, et see tulebki ära kaotada. Täpselt samuti, nagu kaotati ära hambaravitoetused ja pensionide tasuta kojukanne ning väga paljud asjad veel.
Ma tahan teile väga rõhutada üht fakti. Noores Eesti Vabariigis leiti raha matusetoetuseks. Asjaomane määrus nr 190 ilmus 1993. aasta 23. juunil. See oli täiesti uues Eesti Vabariigis ja aastaeelarve, muide, oli siis 262 miljonit eurot ehk 4,1 miljardit krooni. Praegu on meie riigieelarve suurus 8,4 miljardit eurot. Ma kordan veel: 262 miljonit eurot oli aastal 1993. Praegu me anname matusetoetust sisuliselt vaid santidele – vabandust väljenduse eest! – ja tunneme justkui uhkust, et see on nüüd jälle olemas. Muidugi, loomulikult on hea, et seegi vähene tuleb, see n-ö vajaduspõhine toetus, aga sisuliselt on tegu lihtsalt teema markeerimisega. Paljudel inimestel, kes sellega kokku ei puutu, ehk ongi mulje, et matusetoetus taastatakse. Küll on kena, valitsus tegutseb, teema on justkui üleval.
Tegelikult peaksime matusetoetust maksma täpselt nii nagu mõnda teist toetust, mis loetakse faktist tulenevaks toetuseks. Näiteks võib tuua sünnitoetuse. Matus on väga kallis, see on kõigile kallis. Isegi väga mõõdukas matus on ka keskmise sissetulekuga inimesele väga-väga kallis. Vanematel inimestel endal seda raha ju sageli enam ei ole ja isegi kui on, siis ei saa omaksed seda kohe kätte – kirsturaha ei hoita enam padja all, see peab pangas olema.
Nii et see oli väga inetu kärbe. Paraku pole see olnud ainuke võimalus kadunukeste arvel riigi sissetulekut suurendada. Matuseteenuse ja matusetarvete käibemaks tõsteti samal ajal 5%-lt 18%-le ja edasi veel 20%-le. Nii et see on ka ikkagi väga hull asi, matused läksid kõvasti kallimaks.
Ma ei väsi kordamast, et Eesti on ühinenud Euroopa sotsiaalharta ja sotsiaalkindlustuskoodeksiga. Matusetoetus on üks sotsiaalkindlustuse liik, mida Eesti on omale siduvaks pidanud ja omal ajal selle punkti ka ratifitseerinud. Nagu me väga hästi teame, on meile kogu aeg ette heidetud – isegi siis, kui matusetoetus oli 3000 krooni –, et see on liiga väike. Aga meie kaotasime selle üldse ära.
Praegu hakkame matusetoetust maksma ainult nendele, kes saavad toimetulekutoetust. Aga vaadakem ringi, kui suur on tegelikult Eestis vaesus! Paljud ei kvalifitseeru selle saamiseks, aga Eestis on 76% inimesi, kes saavad palka alla keskmise. Ligi pooled sellest hulgast saavad alla 400 euro. Suhtelise vaesuse näitaja on meil 18,7% ehk 278 000 inimest. Need on tohutud arvud. Absoluutses vaesuses elab 7,3% ehk ligi 100 000 inimest. Iga kolmas töötu elab absoluutses vaesuses. Iga kolmas üksi elav inimene elab allpool vaesuspiiri. Pensionid on küll pisut tõusnud, kuid pensioni ostujõud on ju tegelikult vähenenud. Ja meil on teatud piirkonnad – Alatskivi, Peipsi äär, Kallaste –, kus elab 40% inimesi suhtelises vaesuses.
Nii et mõelgem! Vaesus on ikka väga suur. Paljud vaesed ei saa toimetulekutoetust, aga nad on vaesemast vaesed. Igal juhul on ääretult kahju, et me ei saa maksta täit matusetoetust kõigile. Ausalt öeldes on sel teemal isegi piinlik rääkida. Aga kõige piinlikum peaks olema Reformierakonna ja IRL-i valitsusel, kes viis aastat tagasi kirsturaha maksmise ära lõpetas. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! On tõesti kummaline, kui kiiresti meil täna eelnõud liiguvad. Ma väljusin kaheks minutiks saalist, selle ajaga võeti läbi kaks seaduseelnõu, teisel on juba lugemine lõppemas. Ma kahjuks ei saanud esitada küsimusi, mis mul plaanis oli, aga siin kõnes tahaksin nendest rääkida. Võib-olla ettekandja võtab pärast sõna ja vastab neile.
Punkt 1. Minu praktika näitab, et kõige vaesemad ja kõige raskemas olukorras on üksikud pensionärid. Samas on need inimesed, kes kõigepealt maksavad ära kõik võlad, maksavad kõik arved korteriühistule, soojuse ja elektri eest jne, ning alles jäänud mõnekümne euroga siis püüavad ära elada. Toimetulekutoetust ei pruugi need pensionärid saada, aga nad on kõige vaesemad inimesed ühes või teises omavalitsuses ja vist ka jäävad nendeks. Matusetoetuse seostamine toimetulekutoetusega on näpust välja imetud. See on minu arvates puhtpoliitiline samm, millega tahetakse näidata, et matusetoetus on tagasi toodud, aga seda hakkab saama võib-olla kolmandik neist, kes tõenäoliselt seda vääriksid.
Teine küsimus on mul konkreetne. Mul tekkis väike arusaamatus: matusekorraldaja, kes saab matusetoetust, on selle eelnõu järgi ka valla- või linnavalitsus. Kas valla- ja linnavalitsuse puhul kehtib ka seesama nõue, et konkreetne surnud inimene – tavaliselt on ta olnud üksik – peab olema saanud toimetulekutoetust? Pahatihti on tegemist kõige vaesemate inimestega, kellel üldse mitte midagi ei ole. Samas võivad nad olla elu poolt niiviisi üle aia visatud, et isegi toimetulekutoetust nad pole saanud. Valla- ja linnavalitsused peavad nende matused igal juhul kinni maksma. Seadusandjale ongi väga suur palve. Kui te hakkate jälle mingil määral matusetoetust maksma, siis kuna tulumaksust laekuvat osa pole omavalitsustele seniajani taastatud, võiks neile kas või selle heateo teha, et hõlmata matusetoetusega kõik kadunud, kelle matused maksab kinni valla- või linnavalitsus. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoovi ei ole, lõpetan läbirääkimised. Eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada, teisi ettepanekuid ei ole. Eelnõu 726 teine lugemine on lõppenud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 727 teine lugemine. Sotsiaalkomisjonipoolne ettekandja on Margus Tsahkna. Palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Tuletan meelde, et riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 727 põhiline sisu on suurendada eestkostel või perekonnas hooldamisel oleva lapse toetuse suurust 240 euroni. Seni on see olnud 191 eurot ja 80 senti. Muudatus puudutab just nimelt neid lapsi, kes on peres hooldamisel, ja see otsus on igati positiivne.
Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamist oma kahel istungil: 4. novembril ja 10. novembril. Kuna riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta muudatusettepanekuid tähtajaks ei laekunud, siis otsustati 4. novembri istungil järgmist: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril (poolt 6, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud), teha ettepanek teine lugemine lõpetada (samamoodi 6 poolt, vastu ei olnud keegi), saata eelnõu kolmandale lugemisele, kui teine lugemine lõpetatakse, 19. novembriks (poolt 6, vastu polnud kedagi) ja teha ettepanek viia läbi lõpphääletus (poolt 6, vastu polnud kedagi). 10. novembri istungil otsustati eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid heaks kiita. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Olukorras, kus muudatusettepanekuid, mida ei esitatud, ka ei arutatud, ei ole meil samuti muudatusettepanekute tabelit. Komisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teisi ettepanekuid ei ole. Eelnõu 727 teine lugemine on lõppenud.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 teine lugemine. Komisjoni ettekandja Jüri Jaanson, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 16. juunil ja selle esimene lugemine lõpetati 17. septembril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 3. oktoober. Muudatusettepanekuid Riigikogu fraktsioonid ega liikmed ei esitanud.
Peale esimese lugemise lõpetamist kogunes sotsiaalkomisjon eelnõu arutamiseks kokku kaheksal istungil. Eelnõu kohta saadeti mitmeid arvamusi eelnõuga seotud sihtgruppidelt. Ettepanekuid saatsid Eesti Pimedate Liit, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliit, Invaru ja Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit ning eriti Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit. 7. oktoobri istungil, s.o esimesel korral, kui asja arutati, tutvus sotsiaalkomisjon praeguse rehabilitatsioonikorraldusega, muudatusettepanekute sisulisi arutelusid alustati 9. oktoobril. Eelnõu algataja palus kaaluda lisamuudatuste esitamist. 13. ja 14. novembril arutati eelnõu koos sihtgruppide esindajatega. Pärast arutelude kirjalike seisukohtade läbitöötamist otsustas sotsiaalkomisjon teha omad ettepanekud eelnõu muutmiseks.
Muudatusettepanekuid oli palju, tutvustan neist olulisemaid. Näiteks soovisid Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliit, samuti Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, et Eesti Töötukassa hüvitaks tööandjale töökohtade kohandamise kulu juba enne, kui inimesed tööle asuvad. Seda muudatust kahjuks ei olnud võimalik toetada, kuna tööandjale selle kulu ette kinnimaksmine ei kiirenda kohandamist ja sellega poleks tagatud ka tööturuteenuste eesmärgipärane kasutamine.
Aruteludes tehti ettepanek täiendada tööturuteenuste ja -toetuste seadust sätetega, mis võimaldaks lugeda töötamiseks vajalikuks abivahendiks ka vahendit, mis puudest olenemata on vajalik tööülesannete täitmiseks, samuti puudega inimesele igapäevaelus toimetulekuks. Samas reguleerib igapäevaeluga toimetulekuks vajaliku abivahendi andmist sotsiaalhoolekande seadus. Kui igapäevaeluks vajalik abivahend on kasutatav ja tagab toimetuleku ka tööl, siis täiendavat abivahendit ei anta. Aga kui töötamiseks on vaja täiendavat abivahendit, siis töötukassa kaudu saab see ka muretsetud.
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu ja Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliidu esindajad soovisid veel, et puudega inimesi abistataks tööle saamisel ja tööülesannete täitmisel, seejuures oleks nende arvates vajalik, et seda abi osutatakse kogu töösuhte ajal. Sotsiaalministeeriumi esindajad selgitasid neile, et kehtivas tööturuteenuste ja -toetuste seaduses on juba vastavad teenused olemas ning koosmõjus lisaettepanekute arvestamisega täidavad need esitatud eesmärki. Näiteks sätestab kehtiva seaduse § 22 tööintervjuul abistamise teenuse ja tugiisikuga töötamise teenuse. Viimane on teenus puudega töötule, kes vajab töötamisel puudest tulenevat abi ja juhendamist ning ta saab seda vajaduse korral kuni 1000 tundi esimese tööaasta jooksul.
Lisaks tegi veel ettepanekuid Erihoolekandeteenuste Pakkujate Liit, kelle arvates võiks lühendada rehabilitatsiooniteenuse tasu maksmise kohustuse ülevõtmise tähtaega 30 päevani. Aga see ei ole kahjuks võimalik. Eelnõus on selleks arvestatud 40 päeva, kuna selle aja jooksul peab toimuma eelhindaja ja kliendi kohtumine ning eelhindajal peab jääma ka aega taotleda vajaduse korral täiendavat informatsiooni, et lõplik otsus teha.
Samuti sooviti saada ülevaadet ja selgust, kuidas näeb välja erihoolekande menetlusprotseduur. Kõike selgitati. Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit ja Eesti Puuetega Inimeste Koda juhtisid tähelepanu sellele, et ilma kohaliku omavalitsuse pakutavate teenuste paranemiseta ei ole võimalik reformi eesmärke saavutada. Meile selgitati, et riik toetab kohalikke omavalitsusi sotsiaalteenuste osutamisel. Selleks on kavandatud vahendeid ka Euroopa Sotsiaalfondi 2014.–2020. aasta summadest.
Arutelude käigus esitati mitmeid praktilisi küsimusi. Näiteks tegid esindusorganisatsioonid ettepaneku arendada välja töövõimereformiga seotud elektrooniline süsteem tõendite esitamiseks. See kattub mõnes mõttes plaanitava ühe ukse poliitikaga, mis oli päevakorral juba kogu töövõimereformi kavandamisel. Elektroonilised lahendused sõltuvad muidugi konkreetsete infosüsteemide arendustest. Järk-järgult haakuvad need reformiga ja loomulikult muutub sedamööda ka reformis osalemine sujuvamaks.
Paljud pöördumistes esitatud teemad ja muudatusettepanekud olid sellised, mis on lahendatavad valitsuse määrusega. Nii soovib näiteks Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliit, et vaegnägijat toetavale inimesele makstaks kinni sõidu- ja ööbimiskulud, kui ta sõidab abivajajaga koos taastusravisanatooriumisse. Sooviti ka liikumispuudega inimestele suurema hulga mähkmete kinnimaksmist. Kõik need ettepanekud on lahendatavad valitsuse määrustega.
Muudatusettepanekute kohta võib-olla veel nii palju, et neid esitati kokku 33. Algselt neid ei esitatud, aga lõpuks kogunes neid 33 ning kõik on seotud vajadusega parandada sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seadust, et paremini kaasa aidata töövõimereformi elluviimisele. Näiteks oli eelnõu algtekstis, et tööealisel osalise töövõimega isikul on tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel õigus üksnes tööalase rehabilitatsiooni teenusele, kui ta tööle asumiseks või töö säilitamiseks seda vajab. Eelnõu muudatusega antakse inimestele valikuvõimalus. Kui inimene osaleb aktiivselt tööturul, on tal õigus saada rehabilitatsiooniteenust tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel. Kui inimene ei soovi olla tööturul aktiivne, siis ei ole tal tööalase rehabilitatsiooni õigust, aga talle jääb õigus saada igapäevaeluga toimetulekut soodustavat sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust sotsiaalhoolekande seaduse alusel. Seaduse muutmisega laiendatakse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust saada võivate inimeste ringi just nende inimeste võrra, kes ei soovi tööturul aktiivsed olla.
Mitme deklaratiivse muudatusettepanekuga rõhutatakse, et teenuse osutamine peab toimuma individuaalsel juhtumikorralduslikul põhimõttel. See on kogu reformi üks põhimõttelisi alustalasid. Muudatusettepanekutega täpsustatakse ka Sotsiaalkindlustusameti õigusi. Näiteks kui amet saab teabe, et teenus ei vasta isiku vajadustele, siis on tal õigus lasta inimesele teha uus rehabilitatsiooniplaan, kus tema teenusevajadus on ümber hinnatud. Samuti võimaldatakse muudatusettepaneku kohaselt Sotsiaalkindlustusametil suunata isik ilma eraldi rehabilitatsiooniplaani koostamata igapäevaelu toetamise teenusele või töötamise toetamise teenusele, samuti toetatud elamise teenusele ja ka kogukonnas elamise teenusele. Kõigi loetletud muudatusettepanekute eesmärk on tegelikult hoida inimesi aktiivsena.
Abivahendite osas toetas sotsiaalkomisjon ettepanekut tõsta õppiva noore vanusepiir, mille puhul abivahendi hüvitamisel kehtib 90% piirmäär, 24. eluaastalt 26. eluaastani. Muudatustega täpsustatakse ka sotsiaalhoolekande seaduse senise redaktsiooniga võrreldes perekonnaliikmete staatust. Praeguses seaduses mõistetakse perekonnaliikmete all koos samas elupaigas ehk siis samal aadressil ja ühises majapidamises koos elavaid inimesi. Samuti täpsustatakse, et kui õpilane või üliõpilane saab toimetulekutoetuse taotlemise kuul 25-aastaseks, siis vaadeldakse teda kuni kuu lõpuni 25-aastasena.
Muudatusettepanekutega täpsustatakse veel abivahendi kasutamise õigusi, samuti seda, et kui abivahendit on kasutatud kuni selle ettenähtud amortisatsiooni määrani, siis võib abivahendi tasuta kasutajale jätta. Väga paljud muudatusettepanekud on ka puhtkeelelised ja normitehnilised.
Lõpetuseks ka juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Sotsiaalkomisjon otsustas oma 6. novembri istungil esitada eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogu päevakorda 12. novembriks ehk tänaseks ja tegi ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Juhtivkomisjoni ettekandjaks määrati Jüri Jaanson. Aitäh!

Austatud Riigikogu, nüüd tulevad küsimused ettekandjale! Juhatajal on teile üks palve: kuna küsimused trükitakse reaalajas ja kuvatakse ettekandjale monitorile, siis palun esitage oma küsimused rahulikus tempos ja hästi selgelt! Tänan teid! Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Täna hommikul televisioonisaates ütles puuetega inimeste esindaja plaanitavat reformi ja neid eelnõusid kommenteerides, et valitsus justkui sõidaks puuetega inimestest teerulliga üle. Selle demonstreerimiseks toimub täna siin Riigikogu ees meeleavaldus, kuhu ka päris suur kollane teerull on kohale toodud. Tänases infotunnis ütles valitsusjuht, et kõik on hästi – puuetega inimeste esindajaid ja organisatsioone on kaasatud, nende seisukohti on arvesse võetud. Ka teie ütlesite, et komisjon on seda teinud. Ometigi on täna Riigikogu hoone ees meeleavaldus, kus avaldatakse meelt selle reformi vastu. Miks see nii on? Miks teie saate koos peaministriga asjast ühtemoodi aru ning puuetega inimesed ise ja nende organisatsioonid teistmoodi?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt täpsustuseks nii palju, et see teerulliga sõitmine juba toimus, olin ka ise seal kohal. Aga miks me asjadest erinevalt aru saame? Tõenäoliselt selline see poliitika juba on. Kui me vaatame üle-eelmisel nädalal meile esitatud pöördumisi, millega taotletakse reformi edasilükkamist, siis näeme, et allakirjutanuid on 3500 inimest. Samas on Eesti puuetega inimeste organisatsioonide liikmeskond ligi 22 000 inimest ja hinnanguliselt on tööealisi puudega inimesi ligi 100 000. On loomulik, et mingi osa sihtgrupist leiab, et mingid reformiga seotud asjaolud on neile täiesti vastuvõetamatud.
Samas on sihtgrupi esindajad töövõimereformi seaduseelnõude aruteludel kohal olnud. Nendega on pikalt vesteldud, nende ettepanekuid on arvestatud ja rakendatud neid nii palju, kui see vähegi on võimalik ja mõistlik. Samas ei ole sihtgrupi esindajad suutnud veenvalt selgitada, miks peaks töövõimereformi just tingimata praegu peatama ja mitte sellega edasi minema, miks on vaja võtta riigile ja ühiskonnale kaela täiendav kulutus. Kokkuvõtteks ütlen, et see on paratamatu, et mingi osa sihtgrupist on alati asjale vastu. Mina ise kuulun ka sihtgruppi ja minu arvamus on, et reform on igati positiivne ja tervitatav. Kui kokku võtta kogu kasu, mis reformiga kaasneb, siis mina leian küll, et sellega tuleks edasi minna, kaasa arvatud sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõuga. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas te ei arva, et see eelnõu nõuab tugevat keelelist toimetamist? Mulle näiteks tundub, et selles on seaduse normitehnikast kandutud belletristikasse. Ma loen siit sellist sõnastust: "kui riigieelarves ei ole piisavalt rahalisi vahendeid". Mis tähendab, ei ole piisavalt? Kelle jaoks piisavalt ja mille jaoks? Ei ole kirjas neid tingimusi, mis teevad rahalised vahendid teatud olukorras mittepiisavaks. Veidi hiljem on kirjas, et peab tagama delikaatsete isikuandmete töötlemise. Mis on need delikaatsed isikuandmed? Mis on ebadelikaatsed ja näiteks drastilised isikuandmed? Ja nii edasi.

Aitäh! Vabandust, aga ei jõuta nii kiiresti trükkida. Meil on praegu eriolukord. Palun oma küsimusi esitada selliselt, et stenografeerijal oleks võimalik oma tööd korrektselt teha. Ma annan teile aega juurde, te saate uuesti küsida selle osa, mis järgnes belletristika nimetamisele. Te küsisite, et kui riigieelarves ei ole piisavalt rahalisi vahendeid, siis mida see täpselt tähendab. Kellel ei ole piisavalt? Palun jätkake sealt!

Kellel ei ole piisavalt vahendeid ja mille jaoks? Milline on see seadusnorm, mis sätestab, kas on piisav või ei ole piisav? Ja mul oli veel üks näide: delikaatsed isikuandmed. Mis asjad on delikaatsed isikuandmed? Mis on delikaatsed või ratsionaalsed või ma ei tea, ükstaspuha millised isikuandmed? Miks sellised formuleeringud üldse seaduses peavad olema?

Ma arvan, et see küsimus ei ole päris teemakohane. Aga taustaks ütlen nii palju, et ma olen alati imetlenud Mihhail Stalnuhhini eesti keele valdamist ja üldse sõna valdamise oskust. See on suurepärane olnud. Aga need küsimused on tegelikult suunatud just tehnilise poole esindajatele või siis keeletoimetajatele. Ma ise sel teemal väga sõna ei võtaks. Minu keeleteadmised ei ole piisavalt head.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo! Ja palun esitage oma küsimus aeglaselt ja selgelt!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eestis on suur hulk puuetega inimesi, kes pole aastakümneid tööl käinud. Tihtilugu on nendel inimestel vaid põhiharidus. Milliseid meetmeid plaanitakse rakendada, et ka need inimesed saaksid hariduse, mis muudaks nad tööandjate jaoks atraktiivseks?

Tegelikult on niiviisi, et kõik sõltub sellest, kas inimene peale kõiki neid aastakümneid tahab tööturule naasta. Kui ta endas selle soovi leiab, kas siis lähedaste või iseenda sisemise jõu toel, siis töövõimereformi ülesanne ongi motiveerida teda nii olemasolevate kui ka täiendavate tööturumeetmete abil, sh tugiteenuse osutamisega, tööle minema. Inimene peab tööle saama ja seal toetaja abiga ka püsima. Lisaks sellele on olemas tööturuteenused, mis võimaldavad tööd harjutada või praktiseerida. Kõik see peaks aitama inimesel tööturule pääseda. Olen täiesti nõus, et lihtne see ei ole, aga kuskil on see punkt, kus kõik need asjad peavad alguse saama.

Aitäh! Palun, Margus Tsahkna!

Suur tänu! Selle eelnõuga seoses on puudega inimeste organisatsioonid teinud ettepaneku kehtestada üleriigilised sotsiaalhoolekande teenuste standardid. Neid standardeid ei ole kehtestatud ja just nimelt see on põhjus, miks puuetega inimeste ja valitsuse seisukohad erinevad. Need standardid aitaksid puudega inimesed töökohtadesse, kodust välja. Miks sotsiaalhoolekande standardeid selle eelnõuga ei kehtestata? Siis ei oleks ka enam seda tüli.

Need standardid on tõesti olnud diskussiooni objektiks. Samas juhin tähelepanu sellele, et standardite kehtestamisel peaksid nende alused just puuetega ja erivajadustega inimeste organisatsioonid ise välja pakkuma. Standardid saavad ju lähtuda sellest, millega nad praegu rahul ei ole. Kui kohalikud omavalitsused neid teenuseid pakuksid, siis väga palju sõltub ju sellest, kui tõsiselt omavalitsused neid ülesandeid võtaks. Ma usun, et siin on suur töö ära teha sotsiaalsel kontrollil ja ka maavalitsuste järelevalvel. Maavalitsused peavad ju kontrollima, mismoodi kohalikud omavalitsused oma ülesandeid täidavad.

Aitäh! Palun, Siret Kotka!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Kõnealuse reformi kõige suurem puudujääk on just see, et riik ei suuda eraldada vajalikul määral raha tugi- ja rehabilitatsiooniteenustele. Tugiteenustele eraldatud 50 miljonit eurot kindlasti ei kata puudega inimeste vajadusi. Siit ka küsimus: miks te toote Riigikogu ette pooliku seaduse?

See küsimus on esitatud erapoolikult. Ma väidan ka seda, et too sõnum, et 50 miljonit eurot ei kata puuetega inimeste vajadusi, ei ole pädev. Me hetkel lihtsalt ei tea, kui suured need vajadused on. Seda me saame teada alles siis, kui on aasta jooksul toimunud töövõime hindamised. Alles siis saame hinnata tegelikke vajadusi. Praegune 50 miljonit on arvestatud just seniste mahtude alusel ja peaks eeldatavalt vajaduse katma.

Palun, Erki Nool!

Aitäh! Hea ettekandja! Erihoolekandeteenuse osutamise maksimaalne tähtaeg, mille jooksul isikul on õigus teenust saada, võib olla erihoolekandeteenuse vajaduse väljaselgitamisel kindlaks määratud tähtaeg, kuid ei tohi ületada viit aastat. Erandjuhtudel võib see tähtaeg olla kümme aastat. Minu küsimus on järgmine: mis on need erandjuhtumid ja kas see säte ei või tekitada emotsionaalseid lahkhelisid asjaosaliste seas? Ehk paljud soovivad saada seda teenust üle viie aasta, aga ei saa?

Aitäh küsimuse eest! Erandjuhud ongi sellepärast erandjuhud, et me ei suuda täpselt välja tuua, millised need võiksid olla. Taustaks ütlen, et erivajadustega või tervisekahjustusega inimesi puudutava seadusandliku regulatsiooni väljatöötamisel tuleb alati arvestada võimalusega, et ikka tekib mõni selline juhtum, mis ei mahu seaduse raamidesse. Selleks ongi erandite tegemise võimalus ette nähtud. Asi on selles, et erivajadustega inimeste n-ö diapasoon või erivajaduste endi diapasoon on otsast otsani väga lai, lausa hoomamatult lai. Me ei suuda iial ette näha kõiki võimalikke variante ja seetõttu ei saa ka mingeid lõplikke standardeid kehtestada. See iseenesest ei olegi eesmärk. Aga jah, just sellepärast on ka erandite võimalus kirjas. Kui siia tuleks mõni spetsialist sellest rääkima, siis ta kindlasti suudaks tuua mingeid oma kogemusel põhinevaid erandjuhtumite näiteid, mina neid paraku ei tea.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Kuu aja eest sõitis siinne saal üle Eesti rahva enamuse tahtest. Siis ei mõistnud paljud meie kolleegid enamuse tahet. Nüüd tahame samal viisil üle sõita puuetega inimestest. Miks me ei suuda Riigikogus menetleda eelnõusid nõnda, et kellelegi halba maitset suhu ei jääks? Ma jätkaks Margus Tsahkna küsimust: miks ikkagi ei kehtestatud üheskoos sotsiaalhoolekande standardeid? Te ütlesite, et neid standardeid peaksid välja pakkuma organisatsioonid ise. Miks te ei arutanud komisjonis neid ega pakkunud standardeid suurele saalile koos välja?

Kõigepealt sellest rahva enamuse tahtest. Mina ei tea, kas enamus- või esindusdemokraatia tingimustes on võimalik rääkida enamuse tahte eiramisest. Ma arvan, et see ei ole ka tänane vaidlusküsimus. Kindlasti peaks küsija täpsustama, keda ta mõistab enamuse all. Kui me räägime pöördumise esitajatest, siis pöördumise esitajad ei olnud kindlasti enamuse esindajad.
Selle kohta, miks me koos neid standardeid välja ei töötanud, ütlen nii palju, et praegu sotsiaalhoolekande teenused või sotsiaalhoolekande teenuste standardid, millest siin jutt on, põhimõtteliselt toimivad. Need on siiani toiminud ja toimivad ka edaspidi paindlikkuse põhimõttel: inimene peab saama just neid teenuseid ja just sellisel moel, nagu tema individuaalselt vajab. Minu arvates on põhjendamatu sellele mingite raamide sättimine. Aga ma kordan veel kord: kui erivajadustega inimeste organisatsioonid tunnevad, et mingi osa nendele osutatavatest teenustest tuleks standardiseerida, kuna nad ei ole nendega praegu rahul, siis nad peaksid selle kava ise välja töötama ja välja käima. Seni nad ei ole seda teinud.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea esineja! Te ütlesite, et puuetega inimesed peaksid ise need standardid ja nõuded välja ütlema. Puuetega inimesed on ju seda punkti korduvalt rõhutanud ja välja öelnud. Isegi täna õues oli sellest juttu. Selle seaduse kõige nõrgem koht on abi- ja tugiteenused kohapeal – invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk. Viimaseid on meil Eestis ju ainult mõnikümmend, neid ei jätku. Nägite, siin olid täna mitmedkümned inimesed, kes ei kuule. Tõlke ei jätku. Ning kui te ütlete, et me ei tea, kui suured on kohapealsed teenuste vajadused, kuidas me saame selle seaduseelnõu teise lugemise lõpetada? Võiks aega juurde anda.

Ma ei ole mõelnud, et nad peaksid need standardid kindlasti ise lõpuni välja töötama. Ma kordan veel: ma eeldan, et kui erivajadusega inimesed või nende organisatsioonid ei ole mingi konkreetse teenuse pakkumisega rahul, siis nad võiksid selle kohta mingi alusstandardi koostada. Ma lähtun aga eelkõige sellest, et teenuste osutamine peab lähtuma individuaalsest vajadusest, peab olema paindlik, nii et iga inimene saaks endale täielikult sobiva teenuse. Teie küsimuse teise poolega olen ma täiesti nõus. Mitte tolle seaduse, vaid meie ühiskonna nõrk koht on erivajadustega inimeste abistamine ja ühiskonda kaasamine, neile tugiteenuste võimaldamine. See küsimus ei ole mingil moel lahendatav töövõimereformi raames, see on hoopis laiem teema.

Aitäh! Stenogrammi silmas pidades ma igaks juhuks selgitan, et juhataja on andnud küsijatele aega juurde siis, kui stenografeerija on palunud, et teksti uuesti korratakse. Üldjuhul palun siiski minuti sisse ära mahtuda, aga ma arvestan sellega, et te räägite aeglasemalt selleks, et inimene jõuaks küsimuse üles kirjutada, ega hakka kella helistama, kui mõned sekundid on ülemäära kulunud. Ka ei maksa küsides pikalt lugulaulu jutustada, võiks kiiremini küsimuse juurde asuda. Lihtsalt selline palve. Palun, Aivar Kokk!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Me olime sinuga koos täna siin Riigikogu hoone ees, kui käis see protestimiiting. Sa ütlesid seal, et selle seaduse alusel luuakse 500 uut töökohta neile, kes hakkavad abivajajatega tegelema. Kas sa oskad öelda, kus need töökohad luuakse, kas ainult Tallinnas või üle Eesti? Kes on need inimesed, kes nendele kohtadele saavad? Kas äkki võikski need olla needsamad puudega inimesed? Või on vahest hoopis kasulikum kasutada seda raha, mis on arvestatud nende 500 töökoha loomiseks, nende ettevõtjate toetamiseks, kes on nõus erivajadustega inimesi tööle võtma?

Tänan küsimuse eest! Ma kõigepealt täpsustan, et ma ei rääkinud 500 uuest töökohast. Ma rääkisin sellest, et sotsiaalkomisjon tegi Vabariigi Valitsusele ettepaneku n-ö hea tahte korras võtta lähema kuue aasta jooksul või perioodil 2015–2020 n-ö eelisjärjekorras, ma ei tahaks seda sõna kasutada, aga n-ö positiivse diskrimineerimise korras tööle 1000 osalise tervisekahjustusega inimest. Ma rääkisin sellest, ja kordan, mitte 500-st, vaid 1000 inimesest. Kui me vaatame taustaks, mis on reformi tegelik eesmärk, siis reformi tegelik eesmärk on kaasata tööturule lähema kuue aasta jooksul 10 000 – 15 000 inimest nii avalikku kui ka erasektorisse. Tegelikult on see ju üsna väike töö, mida avalik sektor – ma pean siin silmas eelkõige keskvõimu, aga ka avalikku sektorit tervikuna – eeskuju näitamisel peaks tegema. Just seda ma pidasin silmas.
Mis puutub igasugustesse eraldatavatesse summadesse, mille kohta te küsisite, siis ma täpsustan veel kord. Küsimus ei ole 1000 inimesele töökoha loomises. Ei ole mõeldud niiviisi, et avalikus sektoris tuleb nende 1000 inimese jaoks töökohti juurde, vaid inimesed ikkagi roteeruvad olemasolevatel töökohtadel. Kui senised spetsialistid lahkuvad, siis nende töökohad täidetakse muude võrdsete omaduste korral just osalise tervisekahjustusega inimestega.

Palun, Mihhail Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud eeskõneleja! Mul on selline küsimus. Väga oluline roll on selle reformi elluviimisel antud ettevõtjatele, kes peavad töökohti looma ja puuetega inimesi tööle võtma. Praegustest soodustustest, mida pakutakse nende töökohtade loomiseks, selgelt ei piisa. Mis peaks teie arvates olema see täiendav motivatsioonipakett, et ettevõtjad oleks rohkem huvitatud puuetega inimeste töölevõtmisest?

Aitäh küsimuse eest! Lisaks olemasolevale sotsiaalmaksu erisusele ehk siis sotsiaalmaksu miinimumi tasumisele või kompenseerimisele riigi poolt, pluss töökoha kohandamise kuni sajaprotsendilisele hüvitamisele pakutakse uue tööturuteenuste ja -toetuste seaduse eelnõuga muidki tööturuteenuseid. Need on tugiisikuga töötamine, samuti tööle kohalesõidu ja tööandjale kõigi võimalike muude lisakulude kompenseerimine. Erivajadustega inimeste töölevõtmisega kaasnevad ju paratamatult kulud.
Aga asi pole niivõrd selles. Asi on tegelikult reformi sisulises pooles, eelarvamuste ümberlükkamises. Meie ühiskond saab olla terviklik ainult siis, kui erivajadustega inimesi võetakse ka tööturul samaväärsetena nagu kõiki tavalisi inimesi. Nad peaksid tegelikult saama teha kõiki samu asju, mida saavad teha tavalised inimesed. See on tegelik siht.
Midagi ei ole teha, aastakümneid me oleme elanud ikkagi olukorras, kus on valitsenud üldine arusaam, et erivajadustega inimestele tuleb pajuk kätte anda ja jätta nad omakeskis olema. Praegune põhimõtteline muudatus ei saa kindlasti kerge olema. Ma olen iseenda kohuseks pidanud kohtumistel tööandjatega püüda maha võtta nende eelarvamusi, et erivajadustega inimesed ei saa kindlasti millegagi hakkama. Mina nii ei arva. Tihtipeale võivad erivajadustega inimesed ja osalise tervisekahjustusega inimesed olla motiveeritumad ja pühendunumad kui tavalised inimesed. Nad võivad olla korrektsemad, sest neil on elus väljundeid vähem kui tavalisel inimesel ja see suurendab motivatsiooni hästi töötada. Nii et nende tegelik tööpanus võib olla suuremgi kui tavalisel töötajal.
Ma rõhutan veel kord, et üks asi on välised muutujad, nagu tööturuteenuste ja -toetuste seaduses olevad tööturuteenused, aga sisulise muutuse tööandjate suhtumisse saab tuua eelarvamustest ülesaamine. Õnneks meil on palju positiivseid näiteid selle kohta, et tööandja ei ole pidanud paljuks sotsiaalselt vastutustundlikku lähenemist probleemile. Oma töökollektiivi rikastamiseks on tööle võetud ka erivajadustega inimesi või osalise tervisekahjustusega inimesi, nähes nendes potentsiaali kollektiivi arendamisel.

Palun, Peeter Laurson!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Valitsus väidab, et pärast selle eelnõu seaduseks saamist toetused ei vähene. Praegu hakkavad puudega lapsed täisealiseks saanuna töövõimetuspensioni saama keskmiselt 250 eurot kuus. Uue süsteemi rakendudes, kui neil tuvastatakse osaline töövõime, hakkavad nad saama 180 eurot kuus. Palun selgitage, miks konkreetsel juhul, kui vähenemine on ilmne, valitsus ei räägi asjadest nii, nagu need tegelikult on?

Aitüma! Ma väidan, et valitsuse sõnu on siin meelevaldselt tõlgendatud. Nendel, kes on praegused töövõimetuspensionärid, toetused ei vähene. Töövõimetoetuse seaduses, millele sotsiaalhoolekande seadus ning tööturuteenuste ja -toetuste seadus on tugiseadusteks, on olemas üleminekusätted, mis määravad selle, et kui inimene saab praegu töövõimetuspensioni enam, kui ta hakkaks saama uue süsteemi järgi töövõimetoetust, siis säilitatakse tema sissetulek töövõimetuspensioni määras. Ma ütlen veel kord, et tegu on veidi meelevaldse tõlgendusega.
Aga kui me räägime lastest ja nende pensioni saamisest, siis juhin tähelepanu, et see 180 eurot kuus ei ole fikseeritud summa, vaid sõltub teatud päevamäärast ja on seotud väga konkreetselt päevade arvuga kuus. Igal aastal see summa kasvab vastavalt päevamäära indeksite kasvule. Võin praegu öelda seda, et kuna kogu töövõimereformi seaduseelnõude rakendamine on juba pool aastat edasi lükkunud – need rakendatakse 1. jaanuarist 2016 –, siis praegu on see summa 180 euro asemel tegelikult 184 eurot. Kui praegused lapsed jõuavad täiskasvanuikka, siis on need summad hoopis midagi muud kui umbes 180 eurot.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Eelnõus pakutud muudatusega suureneb nende isikute arv, kellele töötukassa on kohustatud jätkama rehabilitatsiooniteenuse osutamist. Minu küsimus ongi seotud sellega. Kui kõvasti nende isikute arv kasvab ja kas on juba mõeldud, kust me võtame selleks raha?

Aitäh küsimuse eest! Jah, sellele on mõeldud ja tehtud üsna täpsed arvestused. Meil on siin muudatusettepanekutes ka arvestused sees. Muudatusettepaneku nr 3 punkti 1 kommentaaris on näiteks kirjas, et sotsiaalhoolekande seaduse alusel osutati 2013. aastal rehabilitatsiooniteenust 16 725 inimesele, sh 3500 puudega eakale inimesele ja 5826 tööealisele puudega ja psüühikahäirega isikule. Nendest 4127 olid tööealised isikud. Töövõimereform rajaneb tegelikult eeldusel, et need arvud – umbes 4000 puuduva töövõimega tööealist inimest ja 3500 puudega eakat inimest – jäävad samasse suurusjärku ka reformi käivitumise järel.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud kolleeg! Kõik need, keda see reform puudutab, on neid seaduseelnõusid loomulikult lugenud, aga ikka pöörduvad nad meie poole. Lugesin ühest pöördumisest, et reformijatel on jäänud vastamata olulised küsimused: mis saab omastehooldajatest ja kust tulevad töökohad. Ja edasi: aktiveerivad meetmed ei hakka ilma töökohtade ja toimiva teenuste süsteemita iialgi korralikult tööle, vaid annavad hoopis soovimatuid tagajärgi. Kuidas te kommenteerite seda pöördumist?

Aitäh küsimuse eest! Ma kommenteerin seda, lähtudes teie enda küsimusepüstitusest. Te püstitasite tähtsa küsimuse – omastehooldajate ja töökohtade küsimuse. Tegelikult on töövõimereformil tervikuna ka palju muid olulisi aspekte, millega seotud küsimustele ei suuda täpset vastust praegu keegi anda. Ma rõhutan veel kord, et tegemist on ju väga põhimõttelise ja uudse ettevõtmisega. Meil puudub nii siin Eestis kui ka mujal maailmas sellekohane kogemus, me ei tea täpselt, millised on reformi eeldatavad kitsaskohad ja kas kõik hakkab toimima nii, nagu planeeritud. Eeldame, et hakkab. Ma juhin tähelepanu sellele, et ka Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon on hoiatanud selle eest, et reformi ei tehtaks liiga suures mahus, sest võimalike vigade korral on seda sellisel juhul väga raske tagasi pöörata.
Mis puutub omastehooldajatesse, siis nende küsimust me ei saa lahendada selle reformi raames. See tuleb lahendada täiesti eraldi. Ma olen teiega nõus, et omastehooldajate küsimus on väga terav ja väga aktuaalne.
Kui rääkida töökohtadest, siis see, kuidas need tekivad, on ka maailmavaateline küsimus. Me võime ju lähtuda nõudluspõhisest töökohtade tekkest, aga me võime lähtuda ka sellest, et valitsus tekitab need töökohad. Ikka sõltuvalt sellest, kes parajasti võimul on. Mina eeldan seda, et tööturg põhineb ikkagi sellel, et tekib nõudlus ja seejärel tekivad ka teenused, tekivad töökohad. Samuti on normaalne, et olemasolevatel töökohtadel toimub roteerumine. Paneme siia juurde eelarvamuste kadumise või eelarvamuste vastu aktiivse võitlemise, mida töövõimereform ju endas kannab, ja ka parema juurdepääsetavuse. Oluline on just juurdepääsetavuse paranemine. Küsimus ei ole mitte niivõrd töökohtade tekkes, kuivõrd osalise töövõimega inimeste juurdepääsus töökohtadele.
Ma räägin veel ühest asjast, mille ma tõin välja eelmisel nädalal toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul ja millest ma rääkisin tegelikult ka juba jaanuaris 2013, kui samuti oli päevakorras olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Peamine probleem on suur hõive lõhe tavaliste ja erivajadustega inimeste vahel. Erivajadustega inimestest on hõivatud umbes 30%, tavalistest tööealistest inimestest aga 70%. Too vahe, 40%, on väga halb asi, mis tuleks likvideerida. Ma viitan siin ka ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ühele olulisimale sättele, mis käsitleb tavaliste ja erivajadustega inimeste olukorra võrdsustamist.

Aitäh! Mihhail Stalnuhhin, palun, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvi 11⁵⁵ lõige 3 sätestab, et tasu maksmise kohustuse riigi poolt ülevõtmise taotlemise õigust ei ole vangistuses või eelvangistuses viibival isikul. Samas on nende nimetatud isikute staatus absoluutselt erinev. Vangistuses on inimene, kelle suhtes kohus on otsuse teinud ja ta süüdi mõistnud. Eelvangistuses on inimene, kelle suhtes sellist otsust ei ole ja võib ka mitte tulla. See seadus praegu võrdsustab kaks absoluutselt erineva staatusega inimest. Miks see nii on?

Aitäh, austatud küsija! Tõepoolest, see on hea küsimus. Sotsiaalkomisjon ei ole seda kunagi arutanud, aga see väärib tähelepanu. Usun, et seda sätet peaks arutama, kuigi mina eeldan, et ka eelvangistusse pannakse inimene põhjusega – ikkagi mingisugune väga reaalne põhjus peab olema. Inimene ehk hoiab seaduskuulekusest või kohtu korraldusest kõrvale ja seetõttu ta pannakse eelvangistusse. Tegelikult on mingisugune põhjus olemas. Kordan aga, et see on koht järelemõtlemiseks ja võib-olla ka muudatusettepanekuks. Olen nõus.

Aitäh! Palun, kolleeg Jüri Ratas!

Suur tänu, Riigikogu aseesimees! Austatud ettekandja härra Jüri Jaanson! Soovin selle seaduseelnõu valguses küsida eeskätt transporditeenuse kohta. Olen ise selle küsimusega kokku puutunud Tallinna linnas, kus seda teenust pakub Termak. Aga kuidas teie hinnangul saab peale selle eelnõu seadusena jõustumist too küsimus lahendatud teistes Eesti omavalitsustes? Kas te näete, et seoses selle seadusega tuleb ka lisarahastus omavalitsustele?

Aitäh! Jah, näen küll. Järgmise kuue aasta jooksul on plaanitud töölesõidu transporditoetuseks päris suur osa sellest 50 miljonist, mis tuleb Euroopa Sotsiaalfondist ja läheb kohalikele omavalitsustele tugiteenuste rakendamiseks. Ja seda mitte ainult Tallinnas, vaid üle Eesti. Kui palju konkreetselt transporditeenuseks raha vaja on, seda me hetkel väga täpselt hinnata ei oska, aga minu andmetel on sellest 50 miljonist 12 miljonit mõeldud just transporditeenuse täiendavaks toetamiseks.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Töötukassa koolitusteenuste suurimaid sihtrühmi on liikumispuudega inimesed. Kuhu majutab töötukassa ratastooliga kliendi täienduskoolitusel? Kas on piisavalt universaalseid ühiselamukohti ja hotellikohti või kas on plaanis selliseid ...

Natukene aeglasemalt, palun! Teil on küsimus üles kirjutatud, lugege lihtsalt sõnu aeglasemalt!

... Kas on piisavalt universaalseid ühiselamukohti ja hotellikohti või kas on plaanis ehitada täienduskoolituseks mõeldud asutustesse selliseid majutuskohti Euroopa Liidu raha eest juurde?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, liikumispuudega inimesed on üks suurimaid sihtrühmi, kellele töötukassa teenused mõeldud on. Aga praegu te esitasite sellise küsimuse, millele on väga raske selget ja konkreetset vastust anda, sest me ei tea, kui paljud nendest inimestest pöörduvad töötukassasse, et aktiivselt tööd otsida.
Mis puutub hotellide ja ühiselamute sobivusse, siis jah, see on üks väga oluline probleem, mis samamoodi vajab pikaajalist lahendust. Kui tõesti kas või sada puudega inimest läheb korraga ühele koolitusele, siis ollakse silmitsi suure probleemiga. Ma siiski eeldan, et töötukassa suudab koolitusi ja muude tööturuteenuste osutamist sedavõrd hajutada, et olemasolevate kohtadega kaetakse kogu vajadus.
Aga ma olen, küsija, teiega täiesti nõus, et edaspidi, reformi käigus peab selguma, kui suur on selliste kohtade vajadus, et teenindada just liikumispuudega inimesi. Ütleme niiviisi, et kui me teame, kui palju liikumispuudega inimesi aastas keskmiselt soovib koolitustel käia, siis kõik need vajalikud kohad peavad saama loodud. Samas me ei saa reformi käivitamisel eeldada, et kui esimesel aastal soovib üht ja sama koolitust väga suur hulk inimesi, siis on see niiviisi ka järgmistel aastatel. Siin tuleb ikka vaadata, milline on hinnanguliselt mingisugune aastate keskmine, ja sellest lähtudes tuleb neid ühiselamu- või hotellikohti ka kohandada.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Praegu võivad puuetega inimesed oma abivahendeid osta ka mujalt kui Eestist. Kas ka peale reformi säilib puuetega inimestel võimalus osta samaväärne abivahend riigi toetusel Eesti asemel näiteks Rootsist või Soomest või mujalt Euroopa Liidust?

Aitäh küsimuse eest! Jah, võib küll, on lühike vastus. Uue süsteemi järgi abivahendi ostmine või muretsemine on n-ö pearahapõhine. See raha liigub inimesega kaasas. Inimene ise valib koha, kust ta ostab omale abivahendi, aga paika pandud piirmäära alusel. Kõik, mis on üle selle, maksab inimene ise kinni, ja kui ta eelistab osta kallima aparaadi, siis kellel saab midagi selle vastu olla.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Ma kuulasin küsimusi ja vastuseid ning mul tekkis selline mulje, et praktiliselt meil puudub arusaamine tööturust ja selle valmidusest. Tööandjad ei ole samuti valmis selles valdkonnas aktiivselt osalema. Küsimus on teenustes, kommunikatsioonis ja valitsuse valmiduses. Mispärast ei olnud ikkagi võimalik ette valmistada nägemus ja pärast seda tulla välja vastavate normatiivaktidega ja teiste vajalike otsustega?

Aitäh küsimuse eest! Vastan jällegi, et küsimus lähtub valest eeldusest. Tegelikult on tööandjate esindajad olnud reformi arendamisse aktiivselt kaasatud. Ja tööandjate esindajad on selgelt välja öelnud, et neid huvitab reformi elluviimine ja nad pooldavad seda, sest see on ka nende huvides. Ka tööandjate huvides on rikkam ühiskond, võrdsem ühiskond, kus on rohkem tööjõudu kasutada. See küsimus on väga aktuaalne väheneva rahvastiku kontekstis. Milline on ikkagi tööjõu vajadus Eestis? Tööandjad on reformi kaasatud ja nad on väga selgelt oma seisukoha välja öelnud: nende seisukoht on reformi pooldav.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kui inimesed, kelle jaoks seadust tehakse, ei saa aru selle sisust ja positiivsest mõjust, kas poleks siis õige teine lugemine katkestada ja see eelnõu ümber teha, asjaosalisi rohkem kaasata ning neile ka selgitada? Tegemist on väga kalli reformiga ja siin eksimine läheb riigile õige palju maksma. Miks on Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid seaduseelnõu paremaks ja arusaadavamaks tegemise vastu?

Aitäh küsimuse eest! Ma väidan, et mõlemat töövõimereformi seaduseelnõu, s.o siis käesolevat ja järgmisena arutusele tulevat töövõimetoetuste seaduse eelnõu 678, on mitmel moel, nii meedias kui ka kohtumistel väga palju selgitatud. Seda on teinud nii sotsiaalkomisjon kui ka valitsuse ja Sotsiaalministeeriumi esindajad. Jah, on teatud hulk inimesi, kes siiamaani väidavad, et nad ei saa selle seaduseelnõu sisust aru. Aga võib küsida ka teistpidi: kui palju ikkagi peab selgitama? Kus on tegelikult see piir?
Me räägime sellest, et reform on kallis. Tõesti, see on kallis, aga väga kallis on ka reformi põhjendamatu edasilükkamine. Küsimus ongi selles, mida me saavutame teise lugemise katkestamisega. Inimesed on meiega kohtunud sotsiaalkomisjoni istungitel, kus mõlema seaduseelnõu arutelusid on toimunud tervelt 21, aga nad pole meid lõpuni mõistnud. Kas me tõesti loodame, et on ikkagi veel mingisugune võimalus, et need inimesed hakkavad aru saama, mismoodi see reform hakkab toimima? Ma rõhutan veel kord, et reform on uudne, selle elluviimine ei saa olema lihtne. Riskid on kindlasti olemas, aga eelnõu teise lugemise katkestamist põhjusel, et üks väike osa sihtgrupist lihtsalt ei saa sellest lõpuni aru, ei pea ma põhjendatuks.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Eestis on ligi 90% ettevõtetest väikeettevõtted. Häid teemakohaseid näiteid on täna toodud suurettevõtetest, mida on 10%. Kas te ei leia, et väikeettevõtete jaoks läheb kogu see bürokraatia, kogu see asjaajamine liiga raskeks? Nende peale justkui ei ole mõeldud, on mõeldud rohkem Tallinna ja Tartu linna peale. Kuidas teie ettekujutuse kohaselt väikeettevõtted selles bürokraatias hakkama saavad?

Jah, see on paratamatu tõsiasi, et meie majandus on oma arengus sealmaal, et tõepoolest 90% meie ettevõtetest on väikeettevõtted. Nii ta on. Aga ma arvan, et reformi ellu viies ei saa kindlasti selle taha pugeda. On olemas väga häid näiteid ka väikeettevõtetest, kus on tööle võetud erivajaduse või osalise tervisekahjustusega inimesi. Need inimesed on hästi rakendatud. Ma arvan, et olemasolevad ja juurde tulevad tööturumeetmed katavad ka väikeettevõtete vajadused. Kordan veel kord üle: iga juhtum lahendatakse individuaalselt ja sealjuures vaadatakse üle ka konkreetsete väikeettevõtjate võimekus panustada osalise töövõimega inimeste töölevõtmisesse. Töötukassa püüab maksimaalselt teha kõik selleks, et mõne töötaja osalisest tervisekahjustusest tulenevad lisakulud ei jääks mingilgi moel väikeettevõtja kanda.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk, teine küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Siin seaduseelnõus räägitakse rehabilitatsioonimeeskondadest. Kui ma õigesti aru sain, siis seal õues sa ikkagi rääkisid 500 töötajast, kes võetakse tööle just rehabilitatsiooniteenuse pakkujateks. Oskad sa öelda, kui palju neid meeskondi Eestis tuleb? Ja kas neid tuleb igasse omavalitsusse või maakonda või tegutsevad nad ainult töötukassa osakondade juures? Nagu ma siit seaduseelnõust loen, on ka ettevõtjatel võimalik sellist teenust pakkuda. Kui aga neid tingimusi vaadata, siis nõutakse kõrgharidust jms. Oskad sa öelda, kas need meeskonnad ongi need 500 inimest, kellest sa rääkisid? Ja kui suur võiks olla vajalik rahasumma?

Ma räägin veel kord üle. Õues ma kindlasti ei rääkinud 500 inimesest rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks. Ma rääkisin 1000 inimesest, kes võetakse tööle avalikku sektorisse. Põhimõtteliselt ma saan aru, millest jutt on. Jutt on üle Eesti töötukassa osakondadest ja tööle võetavatest juhtumikorraldajatest. Kui nendest rääkida, siis nad võetakse töötukassasse tööle ja nad peavad vastama teatud nõuetele. Aga nende puhul on väga oluline ja ka mina pooldan seda, et juhtumikorraldaja kohtadele kandideeriks väga palju just osalise töövõimega inimesi, kellel on isiklik kogemus hakkama saamiseks. Ma olen teinud ise mitmele erivajadusega inimesele ettepaneku minna ja võtta juba praegu töötukassaga ühendust, et osaleda vajalikel koolitustel, ennast välja koolitada ja hiljem kandideerida juhtumikorraldaja konkursil. Usun, et see on üks võimalus, mis osalise töövõimega inimestele avaneb. Ma pean seda väga positiivseks võimaluseks.

Aitäh! Palun, Mihhail Korb, teine küsimus!

Aitäh, austatud proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ei saa teiega päris nõus olla, et praegu pakutavad ja tulevikuks kavandatud meetmed puuetega inimestele töökohtade loomiseks on piisavad. Samas olen nõus, et tuleb täielikult muuta tööandjate suhtumist sellesse küsimusse. Mida te arvate sellest, et riik võiks siin eeskuju näidata ja rakendada rohkem puudega inimesi oma valdkonnas ehk avalikus sektoris?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt ütlen, et ma ei ole täielikult nõus sellega, et tööandjate suhtumine on väga halb. On positiivseid näiteid ja üldjoontes tööandjad saavad aru, kui nendega asjast rääkida. Nad pooldavad reformi. Pigem on eelarvamused ühiskonnas üldse või kogukonnas. Probleem on tegelikult laiem ja see suhtumine tuleb murda. Aga mis puutub sellesse, et riik võiks näidata eeskuju ja rakendada rohkem puudega inimesi avalikus sektoris, siis see on teema, millest ma eelmises vastuses rääkisin. Me sotsiaalkomisjonis tegimegi ettepaneku Vabariigi Valitsusele oma tegevuskavas ette näha see, et eeskuju näitamise korras võtta lähima kuue aasta jooksul 1000 inimest n-ö positiivse diskrimineerimise korras tööle. Asja mõte ongi anda julgustust ja eeskuju erasektori esindajatest tööandjatele.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Suur tänu, hea juhataja! Lugupeetud kõneleja! Töövõimereformi nurgakivi on töövõime hindamine, milleks praegu ei ole veel metoodikat. Riigikontroll on juhtinud tähelepanu Suurbritannia kogemusele, kus oli samasugune reform, mis paraku tõi kaasa töövõime hindamise otsustest 30% edasikaebamise. Eestis on plaanitav töövõime hindamise juhtude arv 55 000. Kas te ei karda, et me kutsume esile hulga kohtuprotsesse ja kas töövõime hindamise metoodika ei peaks olema enne töövõimereformi alustamist välja töötatud?

Aitäh! Ma palun teisi saalis viibijaid vaiksemalt olla, kui esitatakse küsimust, muidu stenografeerija ei kuule, mida kirjutada! Palun!

Tänan küsimuse eest! Jah, tõepoolest, töövõimereformi nurgakivi on töövõime hindamine. Veel on selle nurgakivid juhtumipõhine korraldus, samuti aktiivsusnõuded. Aga see selleks. Mis puutub hindamismetoodikasse, siis see on tegelikult olemas. Novembri lõpus algab selle tegelik piloteerimine. Piloteerimisse kaasatakse sada inimest eri kohtadest, neljast maakonnast, ja selle käigus loodetakse metoodikat veel lihvida. Ja see töö peab olema tehtud enne, kui reform alguse saab. Algus on planeeritud 1. jaanuariks 2016.
Töövõimereformi hindamise metoodika õigustatus selgubki nüüd piloteerimise ja muidugi hiljem ka selle rakendamise käigus. Päris kindlasti ei hakka ma siin välja pakkuma eeldatavat kohtuasjade arvu, võttes aluseks selle, mis on toimunud Inglismaal. Inglismaal on olemuselt natukene teistsugune süsteem. See on süsteem, kus suurem osa reformi kuludest lükati tööandja kaela. Seda meil ei ole. 
Ma rõhutan veel kord, et meie projekt on ainulaadne, meie projekt on uudne. Ma väga loodan, et piloteerimine kinnitab meile, et töövõime hindamise metoodika peab vett. Seetõttu ei taha ma siin mingite eelduslike väidetega manipuleerida või neid kuidagi õhku loopida. Mina eeldan, et me oleme hea alguse teinud. Ning me läheme sellega edasi, me jätkame seda järgmise parlamendikoosseisu ajal ja viime töövõimereformi tervikuna ellu.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Ma eeldan, et te käisite täna parlamendi ette kogunenud puuetega inimestega kohtumas. Milline mulje teile jäi, millist sõnumit teie arvates kandis maja ette pargitud teerull?

Aitäh küsimuse eest! Jah, teie eeldus on õige, ma käisin seal. Kui me räägime sõnumist, siis see kandis protestisõnumit. Ma olen siin juba piisavalt sellest rääkinud. Alati on olemas väike sihtgrupp, kellele miski asi ei meeldi, kes vaatamata sellele, et nendega on kohtutud ja asju selgitatud, kellega on päris kaua ja põhjalikult läbi räägitud, kelle ettepanekuid on arvestatud nii palju kui võimalik, ka rakendatud nii palju kui võimalik, aga kes sellele vaatamata astuvad nõupidamisruumist välja ja ütlevad avalikkusele: "Ei, meile see asi ei meeldi. Me ei ole sellega nõus." Sinna ei saa midagi parata. Aga meil on demokraatia ja jätame selle nii.

Aitäh! Palun, Erki Nool, teine küsimus!

Aitäh! Hea Jüri! Kas poleks enne reformi alustamist pidanud statistika paika saama? Meil on ju palju ametlikult töövõimetuid inimesi, kes tegelikult on töövõimelised, aga pole enam harjunud tööl käima. Siinkohal suur tänu selle reformi eest endisele sotsiaalministrile härra Nestorile! Nüüd küsimus: kas olemasolev reform tulevikus suurendab töövõimetute inimeste pensioni või hoopiski vähendab? Paluks summaliselt!

Tänan, Erki! Ma loodan, et sinu tänuavaldus jõuab ka endise sotsiaalministrini. Aga töövõimereformi statistika on vägagi paigas. Tõepoolest, statistika on selles mõttes kurb, et väga palju on inimesi, kellel puudub tööharjumus, kuna nad on väga pikka aega tööturult eemal olnud. Kuskil aga on punkt, kust me peame uuesti alustama, et nende inimeste hulgast leida neid, kellel on veel tsipa tahet naasta tööturule, tahet parandada iseenda heaolu ja oma rikkust suurendada. Kui me räägime statistikast, siis praeguse seisu järgi on Eestis ca 100 000 tööealist osalise töövõimega inimest, kellest enam-vähem 40% või tegelikult alla selle on tööturul rakendatud. Need on tublid inimesed, kes on leidnud omale ise võimalused, aga pean ütlema, et väga head tööd on selle nimel teinud ka töötukassa. Nendest 100 000 tööealisest inimesest hinnanguliselt kolmandik on võib-olla neid – me ei tea täpselt, kuna uued hindamised alles tulevad –, kes tulevikus on ametlikult puuduva töövõimega ehk siis neile ei rakendu aktiivsusnõuded. Kui nemad soovivad leida võimaluse tööturul kaasatud olla, siis on see nende jaoks vabatahtlik. Aga just too vähem kui 40% ehk rohkem kui kolmandik on see sihtgrupp, kellele on töövõimereform suunatud.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud Jüri Jaanson! Minu eelmisele küsimusele vastates te ütlesite, et peale reformi käivitamist võib puudega inimene osta abivahendi, kust iganes soovib. Meile jagatud teise lugemise tekstis on lk 11 jaotises "Nõuded abivahendi müümisel või üürimisel" §-s 11⁶³ lõikes 2 kirjas, et abivahendi müüja või üürija peab tagama ettevõtte igas müügipunktis vähemalt ühe spetsialisti olemasolu, kellel on kutseseaduse alusel välja antud abivahendi spetsialisti kutse. Ja paragrahvi esimeses lõikes on kirjas, et riik võtab tasumise kohustuse üle ainult siis, kui müüja vastab kõigile tingimustele. Kuidas seda jaotist lugedes saab väita, et puudega inimene võib osta abivahendi, kust iganes soovib?

Aitäh, Kadri Simson, küsimuse eest! Minu meelest oli küsimuse rõhk natukene mujal. Küsimuse rõhk oli sellel, kas abivahendeid saab osta välismaalt. Ja mina ei näe selleks tegelikult mingit takistust. Jah, need tehnilised piirangud on tõesti olemas ja loomulikult peab riik müügikohaga nõus olema. Päris niiviisi ei ole, et sa lähed ja kuskilt mustalt turult hangid mingisuguse toote ja riik maksab selle kinni, aga asi on näiteks nädala pärast katki. Päris nii need asjad kindlasti ei käi. Võib-olla oli selles küsimuses meievahelist möödarääkimist.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Selle seaduse teemad on rehabilitatsioon ja abivahendid. Ka minister on siin rõhutanud, et abivahendite järjekorrad lühenevad ja rehabilitatsiooni järjekorrad kaovad. Komisjonis oli hiljuti juttu tähtaegadest. Algul pakuti rehabilitatsiooni järjekorraks välja kaks aastat, siis üks aasta. Ühe aasta peale ütles Sotsiaalministeeriumi esindaja, et selleks raha ei ole. Reformierakond ka ühe aasta poolt ei hääletanud, hääletas vastu. Ometi võeti see otsus vastu. Kumb siis õige on, kas hakkab olema järjekord üks aasta või enam? Otsustati, et üks aasta, aga selleks raha ei ole. Ning kuidas on abivahenditega, kas nende jaoks raha on? Nendega on ka väga palju probleeme olnud. Valgustage saali nendes küsimustes!

Aitäh küsimuste eest! Siin kõlas päris mitu küsimust, kuigi esitada võib ühe. Okei, vahet pole. Jah, rehabilitatsiooni järjekorra pikkuse üle oli meil tõepoolest suur diskussioon, aga ma ei lähtuks siin mitte sellest, mida otsustas või mida teeb Reformierakond. Ma lähtun ikka sellest, mida otsustab või teeb sotsiaalkomisjon. Sotsiaalkomisjon otsustas, et rehabilitatsiooni järjekorra pikkus võib olla kuni üks aasta, ja Sotsiaalministeeriumi ametnike sõnul peaks see nende arvestuste järgi reformivahenditega kaetud olema. Aga ma väga loodan tegelikult sellele, mida ütles minister: et eelkõige just abivahendite järjekorrad kaovad. Ma tean ise väga hästi, mida tähendab olla ilma abivahendita inimeste seas. Ma väga loodan, et me töötame selle nimel, et abivahendite järjekorrad kaovad. See on üks olulisi reformi punkte, üks põhjus, miks me tahame olemasolevat korda muuta. Just sellepärast ei tohiks tänaste eelnõude menetlemise katkestamisega reformi seisma jätta. Samamoodi on rehabilitatsiooniga. Need asjad peavad muutuma selgelt paremaks.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg Jüri! See, kui teenuse järjekord – olgu ta üks aasta või kaks aastat – vastab seadusele, iseenesest ei tee inimest õnnelikuks. Inimesele on vaja teenust, ja see on rahaküsimus. Abivahendite raha on juba 15 aastat oktoobris-novembris otsa saanud. 15 aastat on see teada! Kas meil on vaja seadust muuta või oleks lihtsam suunata rohkem raha abivahendite hankimiseks ja siis võib-olla poleks meil vaja seadusega vaeva nähagi?

Aitäh küsimuse eest! Tuleme tagasi terviku juurde. Me ei saa taandada kogu töövõimereformi ainult abivahenditele. Kui me räägime abivahenditest eraldi, siis tõepoolest, järjekord on järjekord, on see üks või kaks aastat. Ma rõhutan veel kord: mina järjekordi ei taha. Ma olen ise olnud selles olukorras, ma tean, mida tähendab olla ilma abivahenditeta. Olen kohtunud ja rääkinud inimestega, kes püüavad hakkama saada ilma abivahendita, sest neil ei ole raha selle ostmiseks või on järjekord ees. Jah, viimaste aastate tavapärane praktika on see, et riik eraldab eelarvest summad, mis on ebapiisavad, kuigi need on aasta-aastalt päris palju suurenenud. Praktika on olnud selline, et riik eraldab abivahendite hankimiseks lisaeelarvega täiendavad summad, aga neist ikka ei piisa. Samas ma ei ole kindel, et alati on põhjus vähene raha. Võib-olla mängib oma rolli ka ebaefektiivne jaotus. Sellesama seaduseelnõuga saab abivahendite jaotamine tegelikult ümber korraldatud. Kõike seda hakkab haldama Sotsiaalkindlustusamet. Ma väga loodan, et tänu lisavahenditele ja täiendavatele tugimeetmetele järjekordade probleem kaob, nii nagu minister on lubanud.

Aitäh! Palun, Urbo Vaarmann, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Lauri Laasi küsis teerulliga Riigikogu hoone ette tulnud inimeste kohta. Miks te arvate, et nende seisukoht on vale ja ka meie, opositsioonis olijate seisukoht on vale? Miks te leiate, et üksnes teie ja koalitsiooni seisukoht on õige?

Ma ei ole kuskil väljendanud veendumust, et nende seisukoht on vale. Ma olen öelnud seda, et nende inimestega on suheldud, on räägitud. Sellist asja, et nende seisukoht on vale, pole ma, kordan veel kord, kuskil öelnud.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab samuti avaliku teenistuse eeskuju puuetega inimeste töölevõtmisel ja nendele töökohtade loomisel. Täna on päevakorras veel ülevaade avaliku teenistuse möödunud aasta aruandest. Selles aruandes pole sõnakestki sellest, kui palju on praegu avalikus teenistuses – kas siis riigi tasandil või kohalikes omavalitsustes – ametis puuetega inimesi. Kas meil üldse on olemas teadmine, kui palju on Eestis praegu avalikus teenistuses tööl erivajadustega inimesi? Kas see arv on juba piisav? Ja kui ei ole piisav, siis mis te arvate, mis põhjusel seni ei ole avalik teenistus piisavalt eeskuju näidanud ja neid inimesi tööle võtnud?

Aitäh küsimuse eest! See teave on olemas. Ma ei tea, miks seda konkreetselt ülevaates välja ei toodud. Samas ma ei näe ka otsest põhjust, miks kuskil avaliku teenuse aruandes peab olema eraldi rõhutatud kui palju erivajadusega või osalise tervisekahjustusega inimesi tööl on. Tööl teevad kõik inimesed tööd, teevad ühiskonda rikkamaks. Ja eristada neid selle järgi, kas nad on osalise töövõimega või erivajadustega või tavalised inimesed, on mõttetu.
Nüüd teine asi, kas tegemist on piisava arvuga. See on minu arvates täpselt sama mõttetu küsimus. Mis on tegelikult selles kontekstis piisav? Kui aga rääkida konkreetsetest arvudest, siis just mõni aeg tagasi, kui meil olid väga suured diskussioonid sotsiaalmaksu erisuse laiendamise üle, toodi välja arvud, kui palju avalikus sektoris erivajadustega ja tervisekahjustuse ehk osalise töövõimega inimesi tööl on. Paraku mul ei ole neid arve siin kaasas ja ma ei taha spekuleerida. Neid inimesi on aga tuhandetes. Kui on selle vastu huvi, siis see info on mul töölaua peal olemas. Seda me tõesti arutasime, kas sotsiaalmaksu erisuse laiendamine avalikule sektorile võiks tulla täiendava toetusmeetmena tööandjale kasuks või mitte.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg Jüri! Kümme minutit tagasi sa ütlesid, et iga menetletava seaduseelnõu puhul on väike sihtgrupp, kes pole sellega rahul. Selgita palun, kas väike sihtgrupp kahe tänase seaduseelnõu puhul on need mõnikümmend inimest, kes olid Riigikogu ees platsil, või on see sihtgrupp kõik puuetega ja osaliselt töövõimetud inimesed! Kui neid on tõesti mõnikümmend inimest, siis kuidas on nad suutnud tekitada meedias ja üldse ühiskonnas nii suurt vastukaja? Ning kui see on väike sihtgrupp, siis kas nad jäetakse lihtsalt tähelepanuta? Aga kui sihtgrupp on kogu puuetega ja töövõimetute inimeste kogukond, kas siis maksab neile peale suruda seadust, mille vastu on nad peaaegu kõik?

Hea kolleeg Viktor! Minu meelest ei maksa vägisi kinni hakata sõnast "väike". Kindlasti on rahulolematuid osa sellest sihtgrupist, aga seda ma küll ei arva, et vastasseis on iga seaduseelnõu korral. Me oleme siin hääletamisel küllalt näinud, et on palju seaduseelnõusid, mis võetakse vastu täielikus rahus ja üksmeeles. Minu jutu sisu oli see, et praegu osa inimesi ei pea õigeks reformi kohest elluviimist, lähtudes väljakäidud lahendustest. Kui te väidate, et need inimesed on jäänud tähelepanuta, siis sellega ma nõus ei ole. Ma olin ka täna siin maja ees. Ma olen nende inimestega suhelnud, kogu sotsiaalkomisjon on mitu korda eri istungitel nende seisukohti kuulanud. Me oleme vastastikku arutlenud, seisukohti selgitanud, ettepanekuid analüüsinud ja püüdnud arvestada nende soovidega nii palju kui võimalik. Väga paljude ettepanekutega ongi arvestatud. Kui nad sellele vaatamata ei ole nõus reformi edasiminekuga sellisel kujul, nagu plaanis on, siis on see nende demokraatlik õigus. Minu seisukoht on teistsugune, sotsiaalkomisjoni seisukoht on teistsugune.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann, teine küsimus!

Suur tänu! Te nõustusite väitega, et töövõime hindamine on kõnealuse reformi üks nurgakivi. Te möönsite, et metoodikat alles töötatakse välja, aga eeldate, et sellega saab kõik korda. Minu arvates ei tohiks koda rajada liivale. Teine reformi nurgakivi on töökohad puudega inimestele – ilma nendeta on aktiivsusnõue tühi töö ja vaimu närimine. Kas ettevõtlusele on olemas piisavad toetusmeetmed, et suudetaks luua 40 000 – 50 000 töökohta?

Aitäh küsimuse eest! Ma natuke parandan teid. Ma ei rääkinud sellest, et metoodikat alles töötatakse välja. Ma rääkisin, et hindamismetoodika on olemas, aga seda hakatakse novembri lõpus katsetama, et seda siis lihvida ja likvideerida väikesed vead hiljemalt reformi käivitamise ajaks. Sellest ma rääkisin. Ma ütlesin, jah, et tööhõive hindamine on üks reformi nurgakivisid, täpselt samuti nagu aktiivsusnõuded ja juhtumipõhine individuaalne keskendumine inimestele.
Mis puutub töökohtadesse, siis vähenenud töövõimega inimeste puhul me saame rääkida töökohtadest, mida nimetatakse kaitstud töökohtadeks, ja mingil määral ka toetatud töökohtadest. Kõik ülejäänud kohad on pigem turupõhised või pakkumispõhised ehk tekivad siis, kui tekib nõudlus nende järele. Aga meie väheneva rahvastiku tingimustes need töökohad tekivad. Ma arvan, et väga suur väljakutse ongi toetada töötukassat selles, et ta suudaks viia kokku inimese ja mõne vabaneva töökoha. Reformi eesmärk on ju kaasata vähenenud töövõimega inimesed vabale tööturule, mis tähendab nende aitamist sellisesse seisu, et nad oleksid võimelised töökohtadele kandideerima võimalikult võrdselt tavaliste inimestega. Kindlasti ei saa nõustuda seisukohaga, et erivajadustega inimestel peab olema õigus võtta kuskil töökohad tavaliste inimeste eest ära.

Aitäh! Palun, Marko Pomerants!

Aitüma! Minu küsimus on väga lihtne: kus see töö on? Saalis on kaks Põlvamaalt pärit meest. Põlvamaa on mu lemmikutest kolmas maakond. Esimene on muidugi Lääne-Virumaa. Ja kui ma mõtlen nende inimeste peale, keda siin minister Kruuse kirjeldas kui kogu võimalikku sihtgruppi, kes kõik võiksid saada hinnatud, ja mõtlen selle peale, kui palju on inimesi, kellel miski takistab tööd saada, siis ma näen ikka palju suuremat probleemi selles, et olenemata sellest, kas sul on osaline töövõime või -võimetus või puue või puude puudus, tegelikult tööd lihtsalt ei ole. Kas sa ei leia, et me teeme küll palju ja viime suure möllu läbi, aga tegelikult me petame inimesi? Tegelikult neid inimesi ei oota mitte mingisugused töökohad.

Aitäh, hea küsija! Ma loodan väga, et kolmas maakond, mis sulle meeldib, on Pärnumaa. Aga kui me räägime töökohtadest, siis ma väidan, et me läheneme asjale natuke lihtsustatult. Küsimus on ikkagi sellessamas, millest eelnevalt jutt oli. Jutt oli aastakümneid kestnud suhtumisest osalise töövõimega inimestesse, praegustesse töövõimetuspensionäridesse, kellele ühiskond töövõimetuspensioni pajukina kätte annab, öeldes sisuliselt, et vaadake ise, kuidas hakkama saate. Niisuguse suhtumise juures pole neil mingit motivatsiooni üritada tööle saada. Töölesaamine hakkab just peale inimese sisemisest soovist oma heaolu parandada. Kui me vaatame, mis on need faktorid, mis inimese tööle aitaksid, siis need on haridus, kutseoskused. Mingist hetkest me peame hakkama seda süsteemi paremaks tegema, mõeldes, kuidas need inimesed saavad hariduse, kuidas nad suudavad hankida endale paremaid töökohti, kuidas nad oleksid rohkem konkurentsivõimelised.
Kogu töövõimereform on väga lai teema. Päris kindlasti ei saa me seda ellu viia nii, et püüame kokku panna mingisuguse väga-väga suure kava, riskides sellega, et kuskil on mõni viga sees. Ma arvan, et eelmisele küsimusele vastates ma vastasin tegelikult ka sellele küsimusele. Minu arvates töökohad tulevad, aga selle võti on kahes asjas. Eelkõige on võti inimeste motivatsiooni taaselustamises. Teine võti on juhtumikorralduses: inimene koos tema oskuste, haridustaseme ja võimetega viiakse kokku mingi konkreetse töökohaga, et ta oleks suuteline sinna kandideerima. See on see, mida me võime juba praegu teha. Tulevikus peame loomulikult töövõimereformi laiendama ka sellega, et tagame osalise töövõimega inimestele parimal viisil juurdepääsu haridusele.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Oma varasemas elus kogusite tuntust tänu oma perfektsetele sooritustele. Mis takistab teid nüüd poliitikuna aega maha võtta, et töötada selle seaduseelnõu kallal veel, nii et sellest saaks perfektne ja kõiki osapooli rahuldav eelnõu?

Aitäh hea küsimuse eest! Mismoodi on seotud minu perfektne sooritus eelmises elus, nagu te väljendusite, reformiosaliste rahuloluga? Minu eelmise elu perfektsed sooritused ei meeldinud mu konkurentidele mitte kuidagi, nii et kõik osapooled päris kindlasti rahul ei olnud. Lihtsustatult võttes võiks situatsiooni ka praegu niiviisi võtta, aga päris kindlasti ma seda ei tee, sest reformi puhul ei tohi mingil juhul rääkida sportlikust konkurentsist, kui te seda mõtlesite.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Tänan sisukate vastuste eest! Kõigepealt ma tänan kolleeg Pomerantsi, kes mainis hea sõnaga Põlvamaad. Aga Põlvamaa probleem on see, et ei jätku töökohti. Kogu töövõimereform läheb maksma ca 350 miljonit eurot. Kas te jagate minu seisukohta, et kui pool sellest rahast läheks reaalsete töökohtade loomiseks, oleks see reform palju õnnestunum?

Aitäh hea küsimuse eest! Ei, ma ei ole sellega nõus. Tõepoolest, kogu töövõimereformi maksumus on hinnanguliselt 354 miljonit eurot. Tegelikult võiks ju rääkida sellest – oleneb, kustpoolt me läheneme –, et tegelikud kulud on 304 miljonit, aga täiendavalt lisandub veel 50 miljonit eurot Euroopa Sotsiaalfondi raha just omavalitsuste toetamiseks inimeste tööle aitamisel. Sealt tuleb see 50 miljonit juurde. Aga vastus on ei. Ma ei jaga seda seisukohta sel lihtsal põhjusel, et sellisel juhul oleks tegemist kunstlikult loodud töökohtadega ja põhimõtteliselt kunstlikult loodud töökohad ei pea pikalt vastu.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Üks probleemkoht kogu selle teema juures on olnud haridusküsimus. Kui me vaatame meie laste haridusvõimalusi, siis 17.–18. eluaastani on erivajadustega lapsed üsna hästi hoolitsetud. Nad on õpetatud ja hoitud ning neile on tagatud ka transport. Kui vaja, on olemas ka õpilaskodu koht. Kui nad soovivad aga edasi minna kõrgkooli või jäävad hoopis pikaks ajaks koju, siis täienduskoolitus ja täiskasvanuharidus on meil üsna kehvake, kui erivajadustega inimesi silmas pidada. Kas te olete oma komisjoniga arutanud ka neid lahendusvõimalusi?

Aitäh küsimuse eest! Jah, me oleme selle probleemistikuga, nende haridusvajadustega tegelenud, aga seda eelkõige kutsehariduse raames. Kui tavaline noor inimene läheb põhikoolist edasi kutsekooli õppima, siis enamasti on nii, et kui ta lõpetab kutsekooli, siis ta hakkab vaatama, kuhu ta tööle läheb. Meil oli arutelu selle üle, kuidas paremal viisil korraldada see asi osalise tervisekahjustusega inimeste puhul, kes lõpetavad kutsekooli. Kuidas nad jõuaksid valutult selleni, et nad saavad töö? Lahendus on selles, et töötukassa hakkab nendel noortel silma peal hoidma juba varem, näiteks aasta enne kutsekooli lõpetamist. Juba siis hakkab töötukassa otsima töökohti, mis vastavad nende elukohale, kutsele, võimetele ja soovidele. Juba aasta varem hakkab töötukassa sellega tegelema. Me oleme seda teemat arutanud ja see on üks reformiga seotud tegevusi. Aga ütlen veel täienduseks, et ma tänan selle teema rõhutamise eest. Kordan veel kord, et ka minu arvates on haridusteema laiemas plaanis väga oluline, kui me tahame töövõimereformi tulevikus edasi arendada.

Palun, Priit Sibul, teine küsimus!

Aitäh, austatud koosoleku juhataja! Hea ettekandja! Meil on selle eelnõu menetlemisel siin tekkinud hea näitlik olukord ja ma olen teile selle eest väga tänulik. Just seepärast palun teil kirjeldada, mida see eelnõu seaduseks saamise korral muudab konkreetselt teie jaoks. Mis on need konkreetsed asjad, teenused või abi, mida praegu ei ole ja mis peale seaduse vastuvõtmist olema hakkavad?

Aitäh küsimuse eest! Kui me räägime konkreetselt sellest eelnõust, siis see on toeks töövõimetoetuse seaduse eelnõule, mis tuleb siin järgmisena arutlusele. Põhiliselt on kolm asja, mida see eelnõu muudab. Esiteks abivahendite ühtlane haldus, teiseks rehabilitatsiooniteenuse korraldus. Rehabilitatsiooniteenus muutub sotsiaalseks ja tööpõhiseks, tööalaseks. Sotsiaalse rehabilitatsiooniga tegeleb nii nagu praegu ka edaspidi Sotsiaalkindlustusamet, tööalase rehabilitatsiooniga ehk siis selle rehabilitatsiooniga, mis aitab inimesel tööd saada ja tööl olla, tegeleb töötukassa. Täiendavalt tulevad juurde tööturuteenused, nagu näiteks võimalus tugiisikuga töötada ja saada abi tööintervjuuks. Need on teenused, mis aitavad osalise töövõimega inimesel kõigepealt hakkama saada sellega, et töötukassas aktiivsusnõudeid täita, teiseks, aitavad tal tööd saada, ja kolmandaks, aitavad tööl vastu pidada. Need teenused on mõeldud nii abivajaja enda kui ka tööandja toetamiseks. Need on need kolm põhilist punkti, mida sotsiaalhoolekande seadus ning tööturutoetuste ja -teenuste seadus parandama peaks.

Aitäh! Palun, Andrus Saare!

Austatud komisjonipoolne ettekandja! Olen ka ise nüüd kokku puutunud kutsekoolides töötavate inimestega, kes puuetega inimesi koolitavad, ja tean, et päris võimatu missioon on neile pärast kooli erialane töö leida. Selliseid ettevõtteid ja ettevõtjaid, kes oleks nõus oma tööd ümber korraldama, on ülimalt vähe. Eelmisel nädalal ütles minister Kruuse siin Riigikogu saalis, et 12 miljonit eurot on eraldatud selleks, et vaegnägijatele ja autistidele oleks tagatud transport. Ise nad ju ei saa ühissõiduki ega autoga sõita. Kas te oskate tuua mõne konkreetse näite, mis kohtadel puudega inimesed saaksid edaspidi rohkem tööd?

Aitäh küsimuse eest! Ma kõigepealt täpsustan, et see 12 miljonit ei ole mõeldud toetuseks mitte ainult pimedatele, vaid ka kõigile teistele, kes vajavad transporti ega ole võimelised ühissõidukit ega ka oma autot kasutama. Mis puutub küsimuse sisusse, siis midagi konkreetset mul pakkuda ei ole. Aga ma juba enne rääkisin ja tahan veel kord korrata, et lahenduse võti on varajases pöördumises töötukassasse. Kui inimesel jääb kutsekooli lõpetamiseni aasta, siis töötukassa hakkab juba aegsasti otsima tema profiilile vastavat töökohta. Kõige kriitilisem kutsekooli lõpetanud osalise töövõimega inimese puhul on see, et kui ta kohe peale kutsekooli lõpetamist tööle ei saa, siis tema omandatud oskused kaovad või vähenevad ja mis veel hullem, tal tekib lootusetuse tunne, tal kaob tööharjumus ja pikapeale saab temast tööturul nn heitunud inimene. Et seda vältida, peab töötukassa nendest inimestest teadlik olema. Siin on väga oluline töötukassa ja kutsekoolide vaheline koostöö. Kolmas osapool on muidugi inimene ise koos oma lähedastega. Taustaks kordan veel kord, et kuskil peab olema alguspunkt, kust me hakkame süsteemi muutma. Arvan, et just noortele on väga oluline see muutus, et nendega hakatakse varakult tegelema.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mõne aasta eest me lõime haridusministeeriumis võimaluse, et kõrghariduse saaksid ka erivajadustega andekad noored. Elu tegi kiiresti omad korrektiivid. Näiteks üks väga andekas noor inimene soovis õppida õigusteadust, sai sinna sisse, sai stipendiumi, kuid Tartu Ülikooli Tallinnas asuva õigusinstituudi ruumidesse ta oma ratastooliga sisse ei mahtunud. Esimesel aastal tehti palju loengute ümbertõstmisi, aga ühel hetkel noor inimene loobus. Kas komisjonis valitseb veendumus, et selline elu sekkumine ei takista õilsaid eesmärke saavutamast?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et meil ei tohiks tekkidagi mõtet, et me jääme mingite takistuste taha pidama. Kui elu ongi tekitanud sellise kahetsusväärse juhtumi, siis edaspidi ei tohiks neid mingil juhul tolereerida. Seegi on paljus töövõimereformi teema – eelarvamuste murdmine ja kõige laiemas mõttes ühiskonna suhtumise muutmine.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh! Väidetakse, et pärast käesoleva seaduse vastuvõtmist paraneb rehabilitatsiooniteenuse kättesaadavus. Teatavasti on seni põhiliselt just rahapuudus rehabilitatsiooni pärssinud. Nimetage palun, millised on need olulised seaduseelnõus pakutud muudatused, mis tagavad parema rehabilitatsiooni?

Aitäh küsimuse eest! Üks põhilisi muudatusi peab silmas senise süsteemi suurimat miinust. Aasta-aastalt on räägitud, et praegune süsteem eraldab rehabilitatsiooniks keskmiselt 483 eurot inimese kohta. Kord on selline, et enne inimese rehabilitatsioonile saatmist tuleb koostada konkreetne plaan, mismoodi seda tema puhul teha. Pahatihti on aga aastast aastasse enamiku erivajadustega või osalise töövõimega inimeste puhul kordunud situatsioon, et nad selle raha eest saavad lasta ära teha rehabilitatsiooniplaani, aga tegelikku rehabilitatsiooniteenust enam ei saa. Selline on praegu asjade seis.
Kui me räägime tulevikust, siis me soovime regulatsiooni ringi teha – see ongi töövõimereformi sisu. Seesama menetletav eelnõu jagab rehabilitatsiooni kaheks: üks on sotsiaalne rehabilitatsioon ja teine tööalane rehabilitatsioon, mida siis vastavalt osutavad Sotsiaalkindlustusamet ja töötukassa. Teine väga oluline muudatus on suurem summa, mis praeguste arvutuste põhjal on võimalik eraldada ühe inimese rehabilitatsiooniks – see on 1500 eurot inimese kohta. Nii et juba rahalises mõttes on vahe väga suur. Pluss see, et teatud kindlatel juhtumitel, eriti Sotsiaalkindlustusameti korraldatava sotsiaalse rehabilitatsiooni puhul, ei ole vaja enam lasta teha konkreetset rehabilitatsiooniplaani. Inimene saadetakse otse teenust kasutama. Need on põhilised muudatused, mis peaks rehabilitatsiooni kättesaadavust parandama.

Hea ettekandja, ma tänan teid vastamast! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Ma tahan alustada veel kord sellest, mida ütles puuetega inimeste eestkõneleja Tiia Sihver siin saalis, kui arutati kõnealust teemat riiklikult tähtsa küsimusena. Ta ütles, et me oleme täna küll siin saalis, aga mida me siis tegelikult arutame, kui peaminister Taavi Rõivas, minister Urmas Kruuse, minister Helmen Kütt ja ka sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof on otse välja öelnud, et see seadus võetakse nii või teisiti vastu ja midagi parandada enam ei ole ega saagi. Seda kinnitas täna siin ka Jüri Jaanson. Tiia Sihver ütles, et mis mõttega me veel kord mängime pimesikku, maandame pingeid ja võimaldame justkui auru välja lasta, kui te kohe lähete siit saalist neid eelnõusid seaduseks tegema. Ja täpselt nii oli, samal päeval otsustati need küsimused.
See miiting, mis täna siin maja ees toimus, oli tegelikult puuetega inimeste, erivajadustega inimeste viimane meeleheitlik karje või katse, et järsku siiski saab midagi muuta. Aga me ei saa.
Ma ikkagi räägin sellest situatsioonist natukene. Seda oli päris piinlik vaadata, kui need inimesed olid maja ette tulnud ja oli kohale toodud ka see teerull, siis koalitsiooni esindajad asespiiker Laine Randjärv ja Jüri Jaanson läksid seisid sinna teerulli ette ega lasknudki seda miitingut nagu ametlikult avada. Nad nimelt hakkasid rääkima, kui hea see reform on, mis kõik läheb paremaks ja mis kõik on hästi. Puuetega inimesed palusid neid mitu korda ära minna, et nad saaksid oma programmi läbi viia – oma kuus või seitse korda paluti. Vabandust, aga need inimesed saadi sealt eest ära tänu sellele, et teerull pani hääled sisse ja hakkas liikuma. Ja siis see teerull sümboolselt sõitis üle maha pandud loosungist, kus olid kirjas puuetega inimeste soovid, mida me ignoreerime. Niisugune piinlik olukord oli täna seal väljas.
Tegelikult tahetakse need kaks seaduseelnõu lihtsalt koalitsiooni püsimise nimel, võimul püsimise nimel küll pikalt tehtuna, aga ikkagi toorelt vastu võtta. Neid ei ole korralikult läbi mõeldud ega testitud. Samal ajal see puudutab tohutult paljusid inimesi – 100 000 inimest ning nendega koos nende hooldajaid, eestkostjaid, omakseid – kõiki, kes on puuetega inimestega vahetult seotud. Ning tehtud vead ei pruugi välja tulla mitte kohe, need võivad selguda alles aastate jooksul.
Me oleme seda kõike tegelikult juba näinud. Me nägime seda ka siis, kui rehabilitatsiooniseadus vastu võeti. See oli aastal 2003, ma väga täpselt mäletan. Siis me rääkisime ka, et tuleb individuaalne lähenemine ja kõik läheb väga heaks. Siiamaani ei ole süsteemi ära parandatud. Ütleme nüüd, et selle seadusega proovitakse midagi muuta.
Tahan veel kord öelda, et ei ole niimoodi, et see reform seisneb kahe seaduse vastuvõtmises. Seda on mitu korda rõhutatud. Oleks pidanud alustama sellest, et inimesed oleks saanud natukegi rehabilitatsiooni- ja abivahendeid juurde.
Aga läheme edasi. Toon välja tänase seaduseelnõu põhivead. Räägitakse, et rehabilitatsiooni tuleb kenasti juurde. 2016. aastal saab rehabilitatsiooni vaid 509 inimest. Samas tahetakse 15 000 inimest viie aastaga tööle panna. Kellele siit jätkub? Seda raha ei jätku ju! Kui taheti kehtestada järjekorraks üks aasta, siis selle kohta Sotsiaalministeerium ütles, et raha ei ole. Millest me siis üldse räägime? Ja samuti on abivahendite üle väga palju vaidlusi olnud. Ühed abivahendid on tööalased, teised muud. Millal aga inimene siis vahetab ratastooli või karke või muud abivahendit? No absurdne on ju kogu see asi! Neid asju on muudkui paika loksutatud, muudetud ja jälle ringi tehtud. Sellepärast ongi see nii kahtlase mulje jätnud, et mingit kindlat seisukohta ei paista olevat.
Kordan veel, et on vaja tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustust. On vaja tööandjate motivatsiooni paketti, mis oleks üks põhilisi abinõusid, aga sellega ei ole absoluutselt tegeldud. Tahame inimesed tööle panna, aga tegelikult neid töökohti ei ole. Minister on mitu korda öelnud, et see on erasektori küsimus ja meie ei saa siin midagi otsustada. Tegelikult see ei ole ikka päris nii. Me peaksime väga palju suutma. Mäletate, meil oli pimedate ühingu tootmiskombinaat ja hulk sotsiaalseid töökohti samuti – see oleks teretulnud ja ma arvan, et väga vajalik.
Ka omastehooldajate teema, nende suur koormus on jumala lahendamata küsimus, aga ma ei jõua seda siin lahti rääkida, samuti omavalitsuste teenuste standardid. Jaanson ütles täna, et puuetega inimesed peaksid ise selle teemaga välja tulema. Kas vähe on tuldud? See ongi ju üks põhiküsimus olnud kogu aeg! Ja kuidas omavalitsused saaksid neid standardeid luua? See on Sotsiaalministeeriumi asi. Puuetega inimesed on niigi teinud suvel tasuta tööd ööd kui päevad.
Tuletan veel kord meelde, et ei ole koostatud mitte mingisugust reformi väljatöötamise kava, mingit kontseptsiooni ei ole. Kõik käib nii, et täna tuleb ja homme arutame. Seaduseelnõusid on tõesti koostatud pikalt, aga ikkagi tuleb välja, et vähe on tehtud, sest eelmine valitsus ja eelmised ministrid ei suutnud midagi korda ajada.
Loomulikult ei tohi me teist lugemist täna lõpetada, sest see süsteem ei hakka tööle. Ka töötukassa juht Meelis Paavel on öelnud, et ilma nende sotsiaalteenusteta asi ei õnnestu. Tõesti, neid teenuseid on ainult natukene ja näpuotsaga, me teame, et seda raha on 50 miljonit. Mida, kus ja kellele seda viieks aastaks jätkub? Seda ei jätku ju! Võtke omavalitsuste arv kokku, jagage ära! Seda on ju väga vähe!
Keskerakonna fraktsioon teeb igal juhul ettepaneku selle eelnõu menetlemine katkestada ja me ütleme välja, et sellega ei saa niisugusel kujul edasi minna. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Margus Tsahkna! Nii nagu tavaks on saanud, kui soovite, on võimalik kolm minutit lisaaega saada. Kas soovite? Palun, kaheksa minutit!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu liikmed ja ka inimesed, kes jälgivad seda arutelu interneti vahendusel! Meil on tegelikult menetluses kaks eelnõu. Üks on see, mis on praegu kõne all, ehk sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Võib-olla paljud ei saagi aru, mis selle pealkirja taga peitub. Kui me vaatame kogu töövõimereformi teemat, siis just nimelt selles seaduseelnõus peaksid olema vastused kõigile küsimustele, mis puudega inimesed ja erivajadustega inimeste organisatsioonid on esitanud.
Töövõimereform, mis siin saalis järgmise eelnõuna arutusele tuleb, peaks baseeruma sellel eelnõul, mida me praegu arutame. Kui me vaatame töövõimereformi eeskujusid, siis ministeerium on näiteks toonud n-ö praktiseeritavaid süsteeme teistest maadest – Holland, Austraalia, Suurbritannia ja ka mõni meile lähemal asuv riik on samasuguse ideoloogia kasutusele võtnud. Aga on ära unustatud üks "pisiasi", ja nimelt, et kõikides nendes riikides on toimiv sotsiaalhoolekande süsteem. Kõikides nendes riikides on loodud eeldused, et töövõimereformi saaks ellu viia.
Mis eeldused need siis on? Need eeldused on ilmselgete probleemide äralahendamine. Need on kõik need probleemid, millele ka puudega inimesed on viidanud ja mis on tegelikult ühe sõnaga kokku võetavad: see on tõsiasi, et puudega inimesed ei saa oma kodudest välja. Praegu on selline olukord, et töövõimereformiga pannakse puudega inimestele kohustus olla aktiivne, olla kaasatud tööturule, olla kaasatud aktiivsetesse tööturumeetmetesse. Puudega inimesed ei ole sellele vastu vaielnud ja mitte ükski erakond siin saalis ei ole samuti sellele vastu vaielnud. Praegune sotsiaalsüsteem on põhimõtteliselt puudega inimesed koju määranud. Ei ole väga suurt riigipoolset tuge olnud, et nad saaksid liikuma, et nad saaksid aktiivselt ühiskonnaelus osaleda. Nüüd me paneme töövõimereformiga neile selle kohustuse ja ma arvan, et nad on ehk isegi rõõmsad selle üle, et nende vastu huvi tuntakse ja nad saaksid vastavalt oma võimetele tööle minna, saaksid kodust välja. Sellessamas eelnõus, mida me praegu arutame, on küll ette pandud praeguse süsteemi parandamist, on täpsustatud abivahendite jagamise süsteemi ja rehabilitatsiooniküsimusi, aga neid teenuseid, mida peaksid eelkõige osutama kohalikud omavalitsused, ei ole siin kirjas.
Puudega inimeste põhilisi ettepanekuid oli, et me Riigikogu tasemel kehtestaksime seadusega minimaalsed konkreetsete sotsiaalhoolekande meetmete standardid. Riik on sotsiaalhoolekande teenuste osutamise delegeerinud omavalitsustele. See regulatsioon on üldsõnaline ja nagu me teame, omavalitsuste võimalused ja võib-olla ka tahtmine on üle Eesti väga erinev. Ma arvan, et Tallinnas, Tartus ja muudes suuremates linnades on need teenused paremini inimestele kättesaadavad. Töövõimereformiga me kehtestame ühtepidi puuetega inimeste kohustuse tööturumeetmeid aktiivselt kasutada, aga üle Eesti on tagamata võimalused, et nad saaksid kodust välja, et nad saaksid kas või töötukassasse hindamisele või tööle, kui neil on töökoht tõesti leitud, näiteks kui mõni tööandja on neile töökoha tekitanud. Seepärast mul ongi kahju, et eelnõu on meie ees arutelul sellisel kujul. Tõesti peab tunnistama, et sotsiaalkomisjon on püüdnud seda muuta, ja need muudatused on ka teie ees, aga põhiprobleemi sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu ei lahenda. See põhiprobleem on nendesamade teenuste kättesaamatus.
Teine teema, millest ma tahan lühidalt rääkida, on see, et töövõimereform paneb erivajadusega inimesele lisakohustuse. Teda hinnatakse, et saada tema kohta tema rehabilitatsiooniks vajalikku informatsiooni, et aidata tal osaleda ühiskonnaelus, et aidata ta tööle. Samal ajal see eelnõu, mida me täna siin arutame, jätab alles eraldi süsteemina puude määramise Sotsiaalkindlustusametis ning rehabilitatsioonikorralduses, mis seni on olnud väga suure kriitika all, ei tehta suuri muudatusi. See süsteem jääb alles – n-ö sotsiaalne rehabilitatsioon ja tööalane rehabilitatsioon on eraldi.
Üks positiivne muudatus on see, et abivahendite süsteem muudetakse maakonnapõhiselt riiklikult tsentraalseks. See on tervitatav samm, aga kogu see süsteem jääb ikkagi eraldi kehtima.
Laias laastus võib öelda, et päris raske on aru saada, kas eelnõu kirjutajad on suutnud ennast panna selle puudega inimese olukorda, kes peab kogu selle süsteemi läbima, et suuta tulevikus aktiivsetele  tööturumeetmetele vastavalt käituda, et ta saaks toetust.
Eraldi toon ma välja eesmärgi, et aastaks 2020 luuakse koguni 15 000 uut töökohta. 15 000 erivajadusega inimest peaks saama tööle. Samas ei muutu oluliselt motivatsioonimeetmed tööandjatele, need jäävad enam-vähem samaks, kui on praegu. Ei ole kindel, et ettevõtjad hakkavad rohkem töökohti looma, et nad on edaspidi puuetega inimestest rohkem huvitatud, aga aktiivsuskohustus on puuetega inimestele peale pandud.
Lõpetuseks tahan öelda, et Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon teeb ka ettepaneku sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 693 teine lugemine katkestada. Me ei taha anda sõnumit, et me oleme põhimõtteliselt selle reformi vastu. Me ei ole selle reformi vastu, me oleme kahe käega selle poolt, et need eesmärgid saavutataks. Just nimelt see seadus võiks paremal kujul luua eeldused, et puuetega inimesed ja erivajadustega inimesed suudaksid täita töövõimereformiga neile pandavaid kohustusi. Ma kutsun üles lähtuma tervest mõistusest ja teine lugemine katkestada! Aitäh!

Aitäh! Head ametikaaslased, rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Alustame muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud kokku 33 muudatusettepanekut, kõik on juhtivkomisjonilt, seega on kõik ka täielikult arvestatud. Alustame nende läbivaatamist: 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15., 16., 17., 18., 19., 20., 21., 22., 23. muudatusettepanek. Vaat 24. muudatusettepaneku puhul oli peale arutelu juhtivkomisjoni otsus seda arvestada täielikult. 25., 26., 27., 28., 29., 30., 31., 32. ja 33. muudatusettepanek. Aitäh! Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Tavapäraselt peaks liikuma nüüd teise lugemise lõpetamise juurde, nagu on juhtivkomisjon täiskogule ettepaneku esitanud, aga on tulnud kaks avaldust, üks Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt ning teine Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Ettepanekute sisu on ühesugune: eelnõu 693 teine lugemine katkestada. Mõlemale on alla kirjutanud fraktsioonide esimehed. Tulenevalt meie kodu- ja töökorrast peame seda ettepanekut hääletama. Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku eelnõu 693 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 30 Riigikogu liiget, vastu 49, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Teine lugemine on lõppenud ja seitsmes päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 teine lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Jüri Jaansoni!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 algatas Vabariigi Valitsus 2. juunil s.a ja esimene lugemine lõpetati 18. juunil. Tookord määrati muudatusettepanekute esitamise tähtpäevaks 11. august. Tähtaja jooksul esitati 16 muudatusettepanekut, neist kaheksa esitas Keskerakonna fraktsioon ja kaheksa ettepanekut tegid Riigikogu liikmed Heljo Pikhof, Rein Aidma, Karel Rüütli ja siinolija. Peale eelnõu esimest lugemist arutas sotsiaalkomisjon töövõimetoetuse seaduse eelnõu kokku 15 istungil, sisuliselt kogu suve ja sügise. Töövõimetoetuse seaduse eelnõu aruteludesse olid kaasatud kõik asjaosalised ja sihtgrupid, peale osalise töövõimega inimeste organisatsioonide näiteks Eesti Kohtunike Ühing, Prokuratuur, Eesti Maksumaksjate Liit, Eesti Töötukassa, Eesti Patsientide Ühing, samuti Eesti Ametiühingute Keskliit. Eelnõu kohta on esitatud ka avalik pöördumine Vabariigi Valitsuse, Riigikogu ja Eesti avalikkuse poole. Lisaks saatsid Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Ametiühingute Keskliit ühispöördumise. Samuti saatis Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituut ülevaate psüühikahäirega inimeste tööhõivet käsitleva rahvusvahelise uuringu tulemustest.
Räägin lähemalt menetluskäigust. Suvel, 15. ja 16. juulil, toimusid kohtumised huvigruppidega. Sotsiaalkomisjon tutvus ka Poliitikauuringute Keskuse Praxis uuringute ja analüüside tulemustega. Istungil osalesid ja oma probleeme tutvustasid Eesti Reumaliidu, Eesti Sclerosis Multiplex'i Ühingute Liidu ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu esindajad. Samuti toimusid kohtumised Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajatega ja tööandjatega. Kuu aega hiljem, pärast muudatusettepanekute tähtaja kukkumist 25. augustil, tutvus sotsiaalkomisjon praeguse töövõimetuse hindamise metoodikaga ja selles tulevikus tehtavate muudatustega. Samuti tutvus sotsiaalkomisjon töövõime hindamise planeeritava metoodikaga. 26. augustil jätkusid istungid, kus toimusid arutelud ja kohtumised pöördumise esitajatega. Kõikidel istungitel osalesid algataja esindajatena Sotsiaalministeeriumi ametnikud, kes andsid lisaselgitusi ja vastasid komisjoni liikmete küsimustele.
Räägin natukene osapooltega peetud aruteludest ja esitatud ettepanekutest. Ühe väga olulise asjana soovisid huvigrupid tõsta sissetuleku piiri, millest alates hakatakse osalise või puuduva töövõimega töötaja töövõimetoetust vähendama. Sotsiaalkomisjon nõustus huvigruppidega ja toetas nii Eesti Keskerakonna kui ka eelnimetatud Riigikogu liikmete esitatud ettepanekut tõsta sissetulekupiir 30 päevamäärale. Toetust hakatakse seega vähendama alates 960-eurosest palgast ja osalise töövõimega inimesele lõpetatakse toetuse maksmine alates 1325 euro suurusest palgast praeguse päevamäära järgi. Ma rõhutan, et praeguse päevamäära järgi, tulevikus muutub see summa kogu aeg suuremaks. Puuduva töövõimega inimesele lõpetatakse toetuse maksmine 1600 euro suuruse palga puhul.
Aruteludest koorus välja ka huvigruppide väga suur soov juurutada nn üheuksesüsteemi, nii et kõik toimingud saaks teha ühes institutsioonis, näiteks anda sisse avaldus töövõime hindamiseks ja töövõimetoetuse saamiseks, samuti puude tuvastamiseks ja selle raskusastme määramiseks. Põhimõte on see, et töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet vahetavad omavahel andmeid ning inimesi ei jooksutata ilmaasjata ühest kohast teise.
Põhimõtteliselt selline muudatus tehtigi: kui inimene pöördub töövõime hindamiseks töötukassasse, siis saab ta ühtlasi sealsamas sisse anda taotluse puude määramiseks ja selle toimetab Sotsiaalkindlustusametisse juba töötukassa.
Huvigrupid väljendasid muret, et töövõimetoetuse saamiseks ettenähtud aktiivsusnõuete täitmine toob kaasa puudega inimeste jooksutamise ja on neile liiga raske, sest puudega inimesed ei pääse kergesti liikuma. Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa esindajad kinnitasid, et aktiivsusnõudeid saab muu hulgas täita telefoni teel või elektroonilisi kanaleid kasutades. Samuti, leevendamaks huvigruppide kartusi, otsustas sotsiaalkomisjon teha muudatusettepaneku, mille kohaselt rõhutatakse töötukassa rolli haldusmenetluse läbiviimisel, st töötukassa on kohustatud iga juhtumi korral, kui on oht, et inimene jääb töövõimetoetusest ilma, välja selgitama asjaolud, miks inimene aktiivsusnõudeid ei täida. Kindlasti ei tohi töötukassa töövõimetoetuse maksmist peatada seni, kuni asjaolud pole selgeks tehtud.
Eesti Puuetega Inimeste Koda ja Eesti Ametiühingute Keskliit tõid välja, et eelnõu kohaselt peab inimene oma töövõime hindamiseks olema käinud eelneva kolme kuu jooksul arsti vastuvõtul. Sotsiaalkomisjon oli nõus, et see aeg on puudega inimesele liiga lühike, tulenevalt pikkadest järjekordadest arsti juurde, puudega inimese liikumisvõimetusest või vähesest suutlikkusest ringi liikuda ja muudest objektiivsetest asjaoludest. Seetõttu pikendati Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Rein Aidma, Karel Rüütli ja Jüri Jaansoni ettepanekul seda aega kuue kuuni.
Paljude eri osapoolte osavõtul toimunud aruteludel tekkis küsimus, kuidas hakkab toimuma töövõime hindamine uue metoodika alusel. Ma seletan selle siinkohal lahti. Esimene samm on see, et inimene läheb pere- või eriarsti juurde, kes kirjeldab tema terviseseisundit ja sisestab andmed tervise infosüsteemi. Seejärel peab inimene esitama töötukassale töövõime hindamise taotluse. Ta täidab küsimustiku oma tegevusvõime kohta ja hindab esialgu oma võimekust ise. Vajaduse korral teeb töötukassa juhtumikorraldaja temaga küsimustiku täitmiseks intervjuu. Rõhutan, et samal ajal saab esitada ka töövõimetoetuse saamise taotlust, sest töövõimetoetust hakatakse maksma just taotluse esitamise päevast. Kolmanda sammuna toimub töövõime hindamine, mida teeb tervishoiuteenuse osutaja. Neljanda sammuna saab inimene töövõime hindamise otsuse, tal saab olla kas täielik, osaline või puuduv töövõime. Otsuse teeb töötukassa töövõime hindamise spetsialist tervishoiuteenuse osutaja eksperdiarvamuse põhjal. Need neli sammu tuleb inimesel läbi teha, seejärel on tema töövõime hinnatud. Aga nagu ma seaduseelnõu arutelus esile tõin, töövõime hindamise metoodikat hakatakse veel testima, et just detaile korrastada. Pärast hindamist tegeleb inimesega edasi töötukassa juhtumikorraldaja, kes nõustab, koordineerib ja hindab inimese vajadust tööturuteenuste ja rehabilitatsiooni järele.
Kriitikat töövõime hindamise süsteemi kohta on teinud Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit. Nende hinnangul ei ole õigustatud, et puudega ja haigusega inimeste töövõime hindamisel on ühtsed alused, nende arvates peaksid need olema erinevad. Aga Sotsiaalministeerium ei pidanud põhjendatuks hinnata puudega ja puudeta inimeste töövõimet eri alustel. Töövõime hindamise taotlemisel saab inimene anda hinnangu individuaalselt, ent hindamise üldised alused peavad olema ühtsed.
Huvigruppide ettepanekutest jõudis eelnõusse ka töövõime hindamisega kaasnevate lisakulude hüvitamine. Kui inimene peab minema ekspertarsti vastuvõtule, siis tekivad tal seetõttu lisakulud, näiteks eritranspordi, isikliku abistaja või viipekeele tõlgi kasutamise kulud, mis hüvitatakse, kui töötukassa hindaja ei suuda ise inimest hinnata ja saadab ta tervishoiuteenuse osutaja juurde.
Aruteludel tutvustasid Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa esindajad vähenenud töövõimega inimestele ja nende tööandjatele kohtadel tööhõiveprogrammi, mille alusel hakatakse sihtrühmale osutama juba praegu olemasolevaid tööturuteenuseid ja ka täiesti uusi teenuseid, mille sisustamise ja rakendamise ettevalmistamise detailidega praegu tegeldakse.
Natuke räägin ka muudatusettepanekutest. Üheuksesüsteemist on juba räägitud. Muudatusettepanekud keskenduvad just eelnevalt räägitule. Muudatusettepanekuga nr 30 lisatakse töötukassa otsuse kättetoimetamise viiside hulka tähtkiri. See annab võimaluse saata inimestele peale muude dokumentide ka haldusotsuseid. Selle vastu on huvi tundnud väga paljude sihtgruppide esindajad. Muudatusettepanek nr 32, mille algatasid eelnimetatud Riigikogu liikmed, rõhutab veel kord töövõimetoetuse maksmise peatamise korral asjaolude väljaselgitamise tähtsust. Nimelt on töövõimetoetuse seaduse eelnõu järgi töötukassal õigus peatada töövõimetoetuse maksmine kümneks päevaks, kui toetuse saaja esmakordselt ilma mõjuva põhjuseta ei tule töötukassasse vastuvõtule, keeldub tööotsimiskava täitmisest või ei võta vastu sobivat tööd. Töötukassal on õigus töövõimetoetuse maksmine lõpetada, kui ka osalise töövõimega töötuks registreeritud inimese arvelolek lõpeb või ta ei tule vähemalt kolmandat korda mõjuva põhjuseta talle määratud ajal töötukassasse vastuvõtule. On väga oluline rõhutada, et muudatusettepaneku järgi peab töötukassa iga konkreetse juhtumi asjaolud endale selgeks tegema ja töövõimetoetust saab ära võtta ainult väga mõjuval põhjusel. Osa muudatusettepanekutega lükati töövõimereformi elluviimist poole aasta võrra edasi, 1. jaanuarini 2016. Samuti oli palju juttu tuhande inimese avalikku sektorisse tööle võtmisest, millega avalik sektor annaks eeskuju erasektorile. Üks osa muudatusettepanekuid nägi ette keelelisi ja normitehnilisi muudatusi.
Nüüd annan edasi juhtivkomisjoni menetluslikud otsused ja ettepanekud. Sotsiaalkomisjon otsustas oma 6. novembri istungil saata eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogus 12. novembriks ja tegi ettepaneku teine lugemine lõpetada. Sotsiaalkomisjoni päevakorras oli eelnõu veel 10. novembril, kui kiideti heaks eelnõu teise lugemise menetlusdokumendid. Juhtivkomisjoni ettekandjaks määrati sotsiaalkomisjoni liige Jüri Jaanson. See oli lühike ülevaade. Aitäh teile!

Hea ettekandja, suur tänu! Läheme küsimuste juurde. Kadri Simson.

Aitäh! Lugupeetud Jüri Jaanson! Osalise töövõimega inimene, näiteks liikumispuudega inimene, ei pruugi uut tööd leida kodu lähedal. Seetõttu vajab ta tööle jõudmiseks tema vajadusi arvestavat transporti. Keskerakonna üks muudatusettepanek nägi ette, et sellised kulud puudega inimesele hüvitatakse, aga komisjoni enamus seda ettepanekut ei toetanud. Tekib olukord, kus maal elaval inimesel tuleb tööle jõudmiseks enamik oma palgast transpordile ära kulutada. Millist lahendust teie näete?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, osalise töövõimega inimese tööle jõudmisel on üks olulisi aspekte see, et tal oleks võimalus kasutada kas ühissõidukit, oma sõidukit, tööandja sõidukit või saaks ta kasutada mingit muud võimalust. Omavalitsuste tugiteenuste võimekuse jaoks on reformi rahastamisel ette nähtud 50 miljonit eurot, sh 12 miljonit eurot transporditeenuse rahastamiseks. Ma ei saa päris nõustuda teie väitega, hea Kadri Simson, et me ei nõustunud selle muudatusettepanekuga sisuliselt, sest tegelikult sai see muudatus kirja. Ma ei leia seda kohta hetkel üles, aga kirja sai see umbes niiviisi, et kui inimene ei ole objektiivsete asjaolude tõttu võimeline kasutama ühissõidukit või oma autot, siis kohalik omavalitsus koostöös töötukassaga pakub talle tööle jõudmiseks tugiteenust.

Enn Eesmaa, palun!

Suur tänu! Austatud ettekandja! Kas eksisteerib mõjuanalüüse, mis kinnitavad, et planeeritavate meetmetega on seatud eesmärke võimalik saavutada kohe, tõhusalt ja proportsionaalselt? Kui ei, siis kas selliseid mõjuanalüüse on kavas teha?

Tänan küsimuse eest! Nii praeguse töövõimetuspensionide süsteemi kui ka tulevikus rakendatava töövõimereformi mõjuanalüüse ja situatsioonianalüüse on tehtud mitmeid. Nagu ma siin välja tõin, ühe põhilise mõjuanalüüsi tegi Praxis, neid on tellinud ka Sotsiaalministeerium. Need olid töövõimetoetuse seaduse ülesehitamisel aluseks. Seda ma küll ei kahtlustaks, nagu töövõimetoetuse seadus oleks rajatud liivale või tühjale kohale.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kogu reformi üks põhimõttelisi aluseid on see, et pikka aega kodus olnud inimesed tuleksid tagasi tööturule. Paljud nendest vajavad ümberõpet. Millistest vahenditest ja kes korraldaks nii palju koolitusi inimestele, kellel võib-olla ei olegi paremat haridust kui põhiharidus?

Aitäh küsimuse eest! Töötukassa aktiivseteks tööturuteenusteks, mis meil eelarves on planeeritud, on kokku mõeldud 142 miljonit eurot, sh on kõikvõimalike ümberõppevõimaluste rakendamine ning kui inimene seda soovib, siis ka tema kutseoskuse tänapäevastamine ja kõik sellega seotu. Praegu on selleks mõeldud 142 miljonit eurot.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! Uuringufirma Saar Poll on teinud töövõimereformi kohta väga põhjaliku uuringu ja mõjuanalüüsi. Nad ütlesid üheselt, et see reform tegelikult ei paranda olukorda, vaid suurendab inimeste vaesumist ja seetõttu suurenevad ka tervisehädad. Mida sina sellest hinnangust arvad?

Tänan küsimuse eest! Igasuguste uuringute korral on väga oluline ka see, kuidas me neid tõlgendame. Kui teie tõlgendate uuringu tulemusi selliselt, et reform suurendab inimeste vaesust ja seetõttu suurenevad tervisehädad, siis mina vaidlen sellele vastu. Töövõimereform kindlasti ei suurenda inimeste vaesust. Ma ise arvan, et see Saar Polli uuring, mille tulemusi me sotsiaalkomisjoni istungil kuulasime, on väga tänuväärne. See juhtis tähelepanu ebakohtadele. Aga ma kindlasti ei ole nõus sellega, et seda saaks nii üheülbaliselt võtta, et hakkab suurenema tervisekahjustusega inimeste hulk.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Töövõime hindamise protsessis on taotlejal vaja enne taotluse esitamist ainult üks kord poole aasta jooksul käia perearsti juures. Mul on tunne, et rohkem mängivad siin rolli paberid, mitte inimese protsessis osalemine. Kas ma eksin?

Aitäh küsimuse eest! Aga pean tunnistan, et ma ei saanud väga täpselt küsimuse sisust aru. Perearsti juures võib käia nii palju, kui vajadust ja soovi on. Töövõime hindamisel on nõue, et oleks perearsti või eriarsti juures käidud kuue kuu jooksul enne töövõime hindamise avalduse sisseandmist.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on ressursside kohta. Praegu on nendeks aastateks planeeritud väljastpoolt tulevaid ressursse ligi 360 miljonit eurot. Kas peale seda on riigieelarves ette nähtud topeltressursid, et inimesi abistada, või siis peavad kõik juba ise hakkama saama?

Ma kõigepealt täpsustan, et reformi enda kogukulu on 304 miljonit eurot, millele lisandub 50 miljonit eurot Euroopa Sotsiaalfondi rahast just tööle jõudmise tugiteenuste jaoks. Selles summas on omakorda sees ka n-ö kohustuslik kaasrahastus. Nii et Euroopast saadav raha on tegelikult väiksem. Mis puudutab teenuste osutamist pärast aastat 2020, siis me oleme kokku leppinud, et riigieelarvest rahastamise põhimõtted töötab detailsemalt välja järgmine valitsus. Praegu on ilmselge – ka Riigikontroll on seda öelnud –, et reformist meil pääsu ei ole. Kui me reformi ei tee, siis muutub vähenenud töövõimest põhjustatud sotsiaalkulude kasv väga suureks, seega peame nii või teisiti reformi läbi viima. Selge on see, et ühiskond ei pääse sotsiaalkulude tegemisest, need vahendid tuleb igal juhul leida. Põhimõtted, kuidas seda täpsemalt teha, töötab välja järgmine valitsus. Nii me oleme kokku leppinud.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Riik ja omavalitsused ei suuda erivajadusega inimestele pakkuda piisavalt sotsiaalhoolekandeteenuseid. Kõik puudega inimeste organisatsioonid on öelnud, et töövõimereform ei hakka tööle ilma reaalsete teenusteta, mis aitaksid puudega inimeste elu normaalsemaks muuta ja mis aitaksid neid tööjõuturule, üldse liikuma või ühiskonnaga suhestuma. Nimetage mõned meetmed, mida töövõimereform pakub selleks, et erivajadusega inimesed saaksid ühiskonnaga paremini suhestuda.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt täpsustan, et sotsiaalhoolekandeteenuseid osutatakse ühiskonnas lähimuspõhimõttel. Eelkõige osutab neid kohalik omavalitsus, seda tehakse seal, kus abivajaja või osalise töövõimega inimene elab. Lisanduvad tugiteenused või sotsiaalhoolekandeteenused töövõimereformi mõistes olid tegelikult eelmise eelnõu teema. Neid teenuseid, mis lisanduvad inimese tööle aitamiseks, pakub peamiselt töötukassa. Osa neist, näiteks vajaduspõhist transporditeenust, pakub töötukassa koostöös omavalitsustega. Nende teenuste hulka kuuluvad inimese abistamine töötukassa intervjuul, kus hinnatakse, kuidas inimene hakkama saab, või palgatoetus tööandjale. Selle mõte on see, et kui osalise töövõimega inimene läheb tööle, siis ta vajab aega töökeskkonnaga kohanemiseks, ja selleks, et tööandja selle aja jooksul suurt kahju ei kannaks, saab ta palgatoetust ehk mingi osa töövõtjale makstavast rahast tuleb töötukassast. Võib veel välja tuua tugiisikuga töötamise. Seda teenust osutatakse aastas vajaduspõhiselt kuni 1000 töötundi neile osalise töövõimega inimestele, kes töökohal saavad hakkama just tugiisiku toel. Nagu ma enne mainisin, tööturuteenuseid tegelikult veel lihvitakse ja töötatakse välja, aga põhimõtteliselt ei ole siin oluline mitte niivõrd tööturuteenus ise, vaid just individuaalne lähenemine. Inimene peab saama sellist teenust, mida ta kõige rohkem vajab. Asja võib vaadelda ka niiviisi, et need teenused kohandatakse inimestele.

Priit Toobal, palun!

Aitäh! Minu küsimus on samuti parandusettepaneku nr 24 kohta, mille tegi Eesti Keskerakonna fraktsioon ja mille komisjon arvestamata jättis. See muudatusettepanek räägib töötamisega seotud lisakulude kompenseerimisest, näiteks transpordikompensatsioonist. Te vastasite Kadri Simsoni küsimusele, et seda ettepanekut on sisuliselt arvestatud ja see on tulevikus kohaliku omavalitsuse kulu, neid lisakulutusi hüvitab omavalitsus koostöös töötukassaga. Aga te jätsite põhjendamata, miks komisjon ei olnud seda meelt, et tulevikus võiks seda meie ettepaneku kohaselt teha töötukassa. See probleem tõesti lahendatakse ja kulutused kompenseeritakse, aga miks seda ei võiks teha töötukassa?

Tänan küsimuse eest! Transport on erijuhtum, transpordikorraldusest me juba rääkisime. Aga peamine põhjus, miks konkreetne punkt arvestamata jäeti, on kirjas lauses, et lisaks hüvitab töötukassa töötamisega seotud lisakulud. Nende lisakulude hüvitamist on inimesel tegelikult võimalik taotleda puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse raames. See on ainuke põhjus, miks seda ettepanekut ei toetatud. See põhjus ei ole üldse sisuline, vaid lihtsalt see, et inimesel on juba praegu võimalik seda toetust taotleda.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma jätkan samal teemal, mida puudutasid eelmised küsijad. Teatavasti on kohalike omavalitsuste võimekus väga erinev. Eestis on 40 omavalitsust, kus elab alla 1000 inimese. Rohkem kui pooltes Eesti omavalitsustes elab alla 2000 inimese. Nüüd te ütlete, et kohalik omavalitsus saab võimekuse, mida tal seni pole olnud, ja suudab tagada inimesele tugiteenused, sh tööle jõudmise tugiteenuse. Kas te tõesti ise usute, et näiteks Tudulinna või Torgu vald on selleks võimeline?

Aitäh küsimuse eest! Nagu ma tean, on kohalike omavalitsuste reformimise teema teile väga hingelähedane. Me oleme vist kõik ühte meelt, et see reform peaks mingil kujul toimuma. Küsimus on lähenemisviisis. Liiga paljud väikesed kohalikud omavalitsused ei ole võimelised endale seatud ja neile põhiseadusega pandud ülesandeid täitma. Mis puutub kohalike omavalitsuste toetamisse, siis selleks on praegu määratud 50 miljonit eurot Euroopa Sotsiaalfondist, mis jaotatakse omavalitsuste võimekuse ja, rõhutan veel kord, juhtumipõhisuse alusel. Siia juurde toon selle, et üks väga suur valukoht, millega praegu peavad kohalikud omavalitsused tegelema, on abivahendid. Abivahendite haldamine tuuakse sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatustega Sotsiaalkindlustusameti alla. Nii et vähemalt abivahendite jaotamise võimekus peaks tunduvalt paranema ja olukord muutuma inimestele võrdsemaks. Mis puutub tööle saamise võimekusse, siis üksikjuhtumid selguvad pärast hindamist. Seejärel selgub ka, milliseid omavalitsusi konkreetselt millistel juhtudel toetada tuleb.

Aivar Kokk.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma loen § 7 "Töövõime hindamine". Kui siiamaani tegelesid selle hindamisega, kas inimesel on töövõime või mitte, tervishoiutöötajad, siis uue seaduse järgi palgatakse töötukassasse vastava ettevalmistusega spetsialiseeritud töötajad. Kas sa oskad öelda, mida see paremaks teeb, kui seda töötukassa kaudu tehakse, ja kui palju neid spetsialiseeritud töötajaid töötukassasse tööle võetakse?

Aitäh küsimuse eest! Ma enne selgitasin, millised on töövõime hindamise sammud, mis osalise töövõimega või tervisekahjustusega inimesel tuleb läbi teha, et tema töövõimet töötukassas hinnataks. Nende hulgas on ka käik tervishoiuteenuse osutaja juurde, sest esimese sammuna tuleb algandmed võtta perearstilt. Ühe sammuna hindab inimene oma võimekust ka ise. Kui töötukassa spetsialiseeritud hindaja ja tööotsija jõuavad ühisele järeldusele tööotsija seisukorra kohta, siis ei ole tingimata vaja inimest eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja eksperdi juurde saata. Sellisel juhul hindab töövõimet tõepoolest töötukassa spetsialiseeritud töötaja. Aga kui palju see olukorda paremaks teeb? Ma usun, et kuna nii või teisiti on hindamine mitmekülgne ja alati on võimalus pöörduda lõpliku eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja poole, siis peaks olema selge eeldus, et uus hindamissüsteem on parem.

Lauri Laasi.

Aitäh! Austatud ettekandja! Täiskasvanuhariduses on väga erineva kvaliteediga koolitajaid. Kas komisjon on tõesti veendunud, et puudega inimesi suudetakse koolitada tööturu vajaduste järgi?

Aitäh, hea küsija! Ma ei saanud täpselt aru küsimuse mõttest. Kas te pidasite silmas, et puudega või erivajadusega inimesi koolitatakse tööturu jaoks või töötukassa juhtumikorraldajaks? Ma ei saanud aru, kumba te mõtlesite. Aga ma eeldan, et te pidasite silmas avatud tööturgu. Kas puudega inimesi suudetakse koolitada tööturu vajaduste järgi? Ma ütlen väga lihtsalt, et peab suutma. Töötukassa peab selle kohustusega kohanema ja nad on kindlasti sellega arvestanud. Ma toon siia juurde veel selle, et töötukassa esindaja rääkis sellest siin umbes poolteist aastat tagasi olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul. Töötukassa on ka sotsiaalkomisjonile selgitanud, mida nad on viimaste aastate jooksul selles vallas teinud ja mida plaanivad teha. Mina olen küll veendunud, et kui rääkida töövõimereformi mudeli üksikosadest, siis tuleb öelda, et töötukassa pädevus, oskused ja tegutsemistahe on selle reformi üks tugevamaid külgi. Minul on selline veendumus.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te korra mainisite omastehooldajaid. Omastehooldajad saavad praegu ...

Ma palun rääkida natuke rahulikumalt!

... väga väikest toetust – 25,19 eurot. Kas see toetus võetakse selle reformi käigus ära?

Aitäh küsimuse eest, aga ma sellest aru küll ei saanud. Kas omastehooldajatelt võetakse nende igakuine hooldustoetus ära? Päris kindlasti mitte.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tihti kuuleb arvamust, et reformi on vaja selleks, et ära kasutada 300 miljonit eurot nagu taevast kukkunud Euroopa raha. Kui poleks seda Euroopa raha, kas me teie arvates siis käivitaksime selle reformi? Kui jah, siis mis vahenditega? Kust me leiaksime riigieelarvest need 300 miljonit eurot?

Aitäh küsimuse eest! Küsimus oli kaheosaline. Kõigepealt, kui meil ei oleks Euroopa raha, kas me siis teeksime seda reformi? Ma väidan, et teeksime jah, sest me oleme varem või hiljem nurka surutud. Me saame kõik aru, et töövõimetuspensionide süsteem on juba praegu riigile ülemäära kulukas, samas ei ole ka sihtgrupi vajadused rahuldatud. Esimese teema lõpetuseks ütlen veel, et sellele on tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll. Eelmisel nädalal, kui siin oli olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, oli meil laua peal Riigikontrolli ettekanne, kus oli selgelt välja toodud täpselt seesama küsimus, mille te esitasite, et kas me teeksime reformi ka siis, kui meil Euroopa raha ei oleks. Vastus oli jah, me teeksime seda, sest sellest ei ole meil mitte kuskile pääsu. Aga küsimuse teine pool oli, millise rahaga me seda teeksime. Ma ütleksin, et see väljub tänase teema raamest. Meil ei ole mõtet praegu oletuslikke küsimusi püstitada. Meil on töövõimetuspensionide süsteemi ümbertegemiseks Euroopa raha olemas ja me saame seda kasutada. Kui me aga räägime riigieelarvest raha leidmisest, siis lõppude lõpuks on see riigieelarve arutelu küsimus. Seda teemat tuleks arutada riigieelarve tegemisel, mitte töövõimereformi raames.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen tagasi oma eelmise küsimuse juurde. Töötukassa võtab tööle vastava ettevalmistusega spetsialiseeritud töötajad. Mind huvitab, milline kvalifikatsioon peab neil töötajatel olema ja kui mitu sellist spetsialisti töötukassa tööle võtab.

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, me rääkisime ligi 500-st spetsialiseeritud juhtumikorraldajast, kes tööle võetakse. Millistele kvalifikatsiooninõuetele nad vastama peavad, see on paika pandud. Tegemist peab olema kõrgharidusega sotsiaaltöötajatega. Iga juhtumiga tegeleb kuni kolm spetsialiseeritud töötajat ja ütlen veel kord, et vajaduse korral kaasatakse hindamisse ka tervishoiuteenuse osutaja ekspert.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Töötukassa senine praktika on näidanud, et inimesed, kes on ennast töötuna arvele võtnud, langevad päris sageli töötukassa hingekirjast välja, ilma et nad oleksid tööd leidnud. Tingimused on olnud lihtsalt liiga keerulised ja tööd pole leitud. Mis annab puudega inimesele garantii, et temaga ei juhtu see, mis on juhtunud täiesti töövõimelise inimesega?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, see risk on alati olemas, aga ma arvan, et sellele küsimusele peaks tegelikult vastama töötukassa esindaja. Mina tahan kindlasti lisada, et seda olukorda peaksid aitama vältida osalise töövõimega inimestele mõeldud täiendavad tööturumeetmed pluss töövõimereformi põhialusena just individuaalne lähenemine igale inimesele. Ei ole nii, et inimene püütakse suruda mingisse konkreetsesse raami, vaid vastupidi, kõigepealt tehakse selgeks see, milleks inimene on võimeline, mida ta soovib ja milline on tema kvalifikatsioon. Võetavad aktiivsed meetmed, kaasa arvatud töökoha leidmisel, lähtuvad just sellest.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees!

Kindlasti tervitame Riigikogu esimeest.

Vabandust, Riigikogu aseesimees! Nojah, tulevik on teil ju veel ees. Hea kolleeg Jüri! Töövõimereformi eeldatav väljund on, et erasektor loob töökohad. Mis on erasektoril siiani takistanud töökohtade loomist ja mis sunnib erasektorit pärast reformi jõustumist töökohti looma?

Aitäh küsimuse eest! Töövõimereformi eeldus ei ole tingimata see, et hakatakse erasektoris töökohti looma. Elu läheb edasi ikka nii, nagu see ka senini on läinud. Kui millegi loomisest rääkida, siis need on pigem kaitstud töökohad, mis luuakse just ühele konkreetsele, osalise või puuduva töövõimega inimeste grupile. Mis sunniks erasektorit neid töökohti looma? Vastus on selline, et ega miski ei sunnigi. Küsimus ei ole töökohtade loomises, vaid just inimeste tööle võtmises. Küsimus on osalise töövõimega inimeste võrdsetes võimalustes kandideerida avatud tööturul töökohtadele, olgu need siis avalikus või erasektoris. Kui majanduslikust aspektist rääkida, siis me ei räägi samuti mitte töökohtade loomisest, vaid pigem sellest, et lähitulevikus tööhõives olevate inimeste arv päris kindlasti väheneb, sest elanike arv väheneb. See sunnib ka tööandjaid töövõtjaid paremini selekteerima ja neid otsima. Mina näen ka siin ühte motivaatorit, mis aitaks tööandjaid osalise töövõimega inimestele lähendada.

Priit Sibul, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Ma jätkan küsimusega, mille ma esitasin eelmise eelnõu arutelu ajal. Ma palusin, et te kirjeldaksite seda, mis muutused tulevad. Te vastasite üldiselt. Kui oleks võimalik, siis äkki te saate kirjeldada oma isikliku näite varal, millised on need muudatused, mis selle reformiga kaasnevad näiteks isiklikult teie jaoks, kui teid taas siia valitakse või kui te asute tööle mõnda teise kohta. Millised on need muudatused, võrreldes praeguse seisuga?

Hea küsija, ma tänan huvi tundmast minu tagasihoidliku isiku vastu! Kui rääkida mu enda isiklikust kogemusest, kas või siinsamas Riigikogus töötamisest, siis tõepoolest on mulle ääretult olulised need abivahendid, mis aitavad mul kuulda ja kõneldust aru saada. Üks abivahend on seesama ekraan, mis on puldi kõrval, sest mul on arusaamiseks vaja kahe asja koosmõju. Esiteks pean ma heli kuulma ja teiseks pean saama võimaluse ka huultelt lugeda. Kuna seda on kaugelt raske teha, siis praegu kasutame teksti üleskirjutamist. Lihtsamatel juhtudel kasutan lisaks siin üleval olevat väikest raadiosaatjat, mul on samasugune ka personaalselt olemas, mis kogu räägitava jutu saadab mulle kuuldeaparaati, et ma paremini aru saaksin. Pean küll ütlema, et see toimib osaliselt, sest nagu öeldud, ma pean saama ka huultelt lugeda. Mul ei ole võimalik täielikult aru saada ka sellest, mis saalis räägitakse näiteks siis, kui küsimusi esitatakse. Nii et mida mul siis lõpuks vaja on? Ekraani, raadiosaatjat, personaalset raadiosaatjat ja loomulikult häid kuuldeaparaate. Mina olen oma elus muidugi jõudnud niikaugele, et oma kuuldeaparaadid ja kõik muu, näiteks kaugjuhtimispuldi, olen ma endale ise muretsenud. Aga mis puutub täiendavatesse abivahenditesse, siis siin olen ma loomulikult väga tänulik Riigikogu Kantseleile, kes on mulle abivahendid muretsenud, kaasa arvatud näiteks komisjonis ja fraktsioonis oleva mikrofonidega võimendisüsteemi. Need on konkreetsed ja lihtsad vahendid selleks, et ma saaksin siin Riigikogus hakkama. Neid vahendeid vajan ka selleks, et teie küsimustele vastata. Kokkuvõttes võib seda hinnata n-ö juhtumipõhiseks lähenemiseks: ma teadsin, mida mul vaja on, ma esitasin konkreetsed soovid Riigikogu Kantseleile ja koostöös me need probleemid lahendasime. Täpselt samamoodi tuleks lahendada kõigi osalise töövõimega isikute ... Nüüd ma kasutasin seda väljendit valesti, ma ei pea ennast osalise töövõimega isikuks, võib-olla teie arvates ma seda olen, aga ise ma seda ei arva. Just erivajadusega ja tervisekahjustusega inimeste tööle aitamisel on võti individuaalses või juhtumipõhises lähenemises. See ongi see asi.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Töövõimereform võrdub puudega inimesele sisuliselt töötuna arvele võtmisega. See tähendab, et inimene peab pidevalt käima töötukassas sealse töötajaga suhtlemas. Te just kirjeldasite, milliseid abivahendeid teile konkreetselt vaja on. Siia võib lisada veel kolm inimest, kes aitavad seda teksti sisestada või järjekorda hoida. Kas te tõesti arvate, et töötukassa töötajad on praegu valmis neid inimesi vastu võtma ja neid suhtlemisel aitama, kuni viipekeele kasutamiseni välja?

Aitäh küsimuse eest! Mis puutub konkreetselt teie küsimusse, siis mina näen siin kõrval ikka ainult ühte kena naisterahvast, kes teksti sisestab, mitte kolme. Teie eeldus on, et töövõimereform võrdub puudega inimesele sisuliselt töötuna arvele võtmisega. Kindlasti ei võrdu, see on vale väide. Töövõimereform võrdub inimese tööle aitamisega, inimesel aidatakse tööturul konkureerida võimalikult võrdselt tavaliste inimestega, et võimalikult võrdselt hakkama saada. Mis puutub minu subjektiivsesse arvamusse töötukassa võimekuse kohta, siis jah, ma arvan, et töötukassa on võimeline kõiki neid inimesi teenindama, sest sellega on arvestatud. Töövõimereform rakendub etapiti ning alguskuudel või isegi poole aasta jooksul võib juhtuda, et tekib mõningane ülekoormus. Aga veidigi kaugemas perspektiivis, aasta keskmist arvesse võttes, peaks töötukassa olema võimeline kõiki neid tööotsijaid teenindama.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleeg! Praegu on enamikus omavalitsustes kõrgharidusega sotsiaaltöötaja palk kas miinimumpalk või natuke üle selle. Kui suur on tulevikus töötukassasse tööle võetavate 500 spetsialisti töötasu? Kui mitu puudega inimest selle töö tulemusena tööd saab ja kui suur on nende palk?

Aitäh küsimuse eest! Te esitasite mulle küsimuse, kui suur peaks olema nende 500 töötaja keskmine palk. See palk kujuneb turul ja selle eeldatava suuruse saaks teile kindlasti öelda töötukassa. See ei ole meie tänane teema. Aga mis puutub sellesse, kui mitu puudega inimest nende töö tulemusena tööd saab, siis eesmärgid on selged: kuue aasta jooksul peab tööle saama 10 000 – 15 000 inimest, sh näitab avalik sektor eeskuju 1000 inimese töölevõtmisega. Need on konkreetsed asjad.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Pidevalt räägitakse 15 000-st tööle rakendatavast inimesest. Kust kohast see arv on võetud? Kas see on laest võetud arv või on tehtud mingid uuringud ja analüüsid ning keegi on teinud järeldusi? Kui jah, siis kas see on piisavalt kompetentne organ, näiteks mingi instituut või uurimisrühm? Kes sellega tegeles? Kes tegi sellise järelduse, et õige on 15 000?

Aitäh küsimuse eest! Samal teemal peatusin ma eelmise seaduseelnõu kohta küsimustele vastamisel. See ei ole niivõrd uuringute teema, kuivõrd statistika teema. Töötukassa ja Sotsiaalministeeriumi statistikud on selle põhjalikult läbi töötanud. Üldjoontes on situatsioon selline, et Eestis on kuni 100 000 tööhõiveeas töövõimetuspensionäri, kes on vanusevahemikus 15–64 aastat ja kellest alla 40 000 ehk umbes 40% on tööle rakendatud. Eelduslikult umbes kolmandik töövõimetuspensionäridest saab töövõime hindamisel staatuse, et neil töövõime puudub ehk nad ei ole aktiivsuskohustuslikud. Nendega me siin ei arvesta. Aga selle puuduva töövõimega kolmandiku ja hõivatud 40 000 inimese vahele jääb 20 000 – 25 000 inimest, keda on töövõimereformi tehes silmas peetud selles mõttes, et nende hulgast võiks lähema kuue aasta jooksul avatud tööturule edukalt kaasata 10 000 – 15 000 inimest. See on reformi lähtepunkt. Need inimesed oleksid tööandjatele lisatööjõud. Tõepoolest, väga suur probleem on tööhõiveeas olevate töövõimetuspensionäride, eriti vanemapoolsete inimeste hariduslik mahajäämus, osalise töövõimega inimeste hariduslik mahajäämus. Siin on tegelikult palju tööd teha ja me peame reformiga järjepidevalt edasi tegelema.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Eelnõu §-s 68 "Vabariigi Presidendi ametihüve seaduse muutmine" on öeldud, et kui presidendil on ametivolituste ajal tuvastatud osaline või puuduv töövõime, suurendatakse tema ametipensioni 25%. Kas sotsiaalkomisjonis arutati, et see võiks olla nii ka peaministri ja Riigikogu esimehe puhul?

Aitäh küsimuse eest! Lühike ja lihtne vastus on, et seda ei arutatud. Aga sellel, miks Vabariigi Presidendi ametihüve seadust muudeti, on väga lihtne tehniline põhjus. Praegu on seal räägitud töövõimetuspensionist, nimelt, kui Vabariigi Presidendil tuvastatakse töövõimetus, siis määratakse tema töövõimetusprotsent ja ta hakkab saama töövõimetuspensioni. Seda sõnastust tuli muuta, sest edaspidi on tegemist osalise või puuduva töövõime määramisega.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Eesti tööturul napib töökäsi. Selle reformiga kavatsetakse töötukassasse tööle võtta 500 või enamgi spetsiifilise ettevalmistusega töötajat. Kust need inimesed tulevad ja kas me oleme veendunud, et vähema arvu töötajatega hakkama saada kuidagi võimalik ei ole?

Aitäh küsimuse eest! Me räägime tegelikult veidi vähem kui 500 inimesest, aga selle küsimuse õige adressaat on tegelikult töötukassa, kes on teinud arvutusi, kuidas nad lisakoormusega toime tuleksid. Nemad on arvanud, et nad peaksid tööle võtma vist 480 uut inimest. Mul ei ole siin materjali selle kohta, kuidas selle arvuni jõuti. Aga mis puutub sellesse, kust need inimesed leitakse, siis ma arvan, et igal tööandjal on loodud mingisugune süsteem, kuidas ta töötajaid leiab, kas ta teeb koostööd tööotsingufirmaga või on tal endal mingid sisemised ressursid. Selleski suhtes peaks küsimusele vastama pigem töötukassa.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma lähtun oma küsimuses ühest teie eelmisest vastusest, et kui tööturule tulevad puudega inimesed, siis tööhõive langeb. Ma luban endale spekuleerida nende andmete põhjal, mis menetluse ajal on kõlanud. Te rääkisite, et 40 000 puudega inimest suudavad tulla tööturule. Nende jaoks on vaja spetsiaalselt luua kuni 15 000 töökohta, seega jääb alles 25 000 (40 – 15 = 25). Paneme plussi, meie tööpuudus kasvab vähemalt veerandi võrra. Võib-olla ei saanud ma teist õigesti aru, aga kui arvudega mängida, siis kas te oskate kommenteerida?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt täpsustan, et kui tööturule tulevad erivajadusega ja osalise töövõimega inimesed, siis see tööhõive langusega kindlasti seotud ei ole. Ma ei tea, kust on võetud see spekulatsioon, et 40 000 inimest suudavad tulla tööturule. 40 000 kelle hulgast? Mida siin on mõeldud? Ma ei saa päris täpselt teie küsimusest aru.

Ma palun anda täpsustamiseks mikrofon Eldar Efendijevile!

Te rääkisite 100 000 puudega inimesest, kellest 40 000 on teie arvutuste järgi võimelised tööturule tulema.

Ma ei rääkinud sellest. Ma rääkisin sellest, et praegu on Eestis statistika järgi umbes 100 000 tööhõiveeas ehk vanuses 15–64 aastat olevat töövõimetuspensionäri ja nendest 40 000 on tööga hõivatud ehk töötavad kuskil. Seda ma rääkisin. Kõik ülejäänu oli hoopis muu arvutus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Me jääme eriarvamusele selles, kas riik saab uusi töökohti luua või mitte. Aga kas mingid reeglid keelavad osa sellest 354 miljonist eurost kulutada uutele töökohtadele?

Aitäh küsimuse eest! Ma arvan, et selles osas me küll eriarvamusele ei jää, kas riik saab töökohti luua või ei saa. Kindlasti saab, kui ta soovib. Eriarvamusele jääme pigem küsimuses, kas ta peaks seda tegema kunstlikul viisil ja looma töökohti töökohtade loomise enda pärast või peaksid töökohad olema mõeldud ikka riigi rikkuse suurendamiseks. Kas mingid reeglid keelavad sellest 354 miljonist eurost kulutada teatud osa – ma sain aru, et silmas peeti poolt sellest summast – uutele töökohtadele? Ma arvan, et neid reegleid praegu ei ole. Aga ma arvan ka seda, et kui me kulutame tõesti poole sellest summast uute töökohtade loomisele, siis see reform ei ole väga jätkusuutlik, sest me ei suuda neid töökohti ülal pidada.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Te olete nüüd juba tükk aega kiitnud seda reformi ja ma usun neid sõnu, mida te siin meile räägite. Kuid kui see reform nii hea on ja hakkab hästi inimesi kaitsma, siis miks on nii palju proteste selle seaduse ja reformi vastu? Miks on puudega inimesed korduvalt tulnud tänavale, et teie reformi vastu protsessida? Miks see nii on?

Aitäh küsimuse eest! Mul on hea meel, et te minu sõnu usute. Aga siis peaksite uskuma ka seda, et ma ei kiida reformi, selles mõttes, et ma ei haibi seda. Kindlasti kaitsen ma seda reformi, aga rõhutan veel kord, et tegemist on uudse asjaga, me teeme ainulaadset asja ja me kõik soovime teha seda õnnestunult, nii, et inimesed saaksid kõige paremal viisil kaasatud. Te küsisite, miks nii paljud inimesed selle reformi vastu protestivad. Ma arvan, et vastus peitub eelkõige selles, mida ma juba ütlesin. Me teeme uudset asja ja on täiesti loomulik, et inimestel on kartus. Kuidas seda kartust lõplikult kaotada, seda ma ei tea. Võib-olla ei ole me neid piisavalt veennud, võib-olla on midagi puudu jäänud. Mina ei väida, et me oleme selle nimel ideaalset tööd teinud. Aga ma väidan, et me oleme palju tööd teinud, ma väidan, et me oleme püüdnud. Sotsiaalkomisjon, kes on töövõimereformi seaduste eelnõude teemal pidanud 21 istungit, kohtunud osapooltega, arutanud ja kuulanud ettepanekuid ning sõdinud Rahandusministeeriumiga, on teinud kõik võimaliku selleks, et tema arusaama kohaselt oleks töövõimereform parimal viisil ellu viidav. Ma ei tea, võib-olla see ei olnud nende inimeste arvates piisav. Aga üle oma varju ka hüpata ei õnnestu, sellega olete vist nõus.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud eelnõu kaitsja! Olukorra, mida me täna lahendada püüame, on põhjustanud minister Nestori aegsed otsused, kui suur hulk töötuid inimesi muudeti seaduste abil töövõimetuteks. Nad hakkasid saama toetusi ja praegu saavad pensioni. See süsteem käib meile üle jõu. Puudega inimesed jäid siis hammasrataste vahele. Nüüd püütakse riigirahanduslikus tähenduses olukorda parandada ja see on igati kiiduväärne. Kurb on aga see, et puudega inimesed jäävad sisuliselt taas kaotajaks. Süsteem ei ole maksumaksjale jõukohane ega jätkusuutlik ka pärast reformi. Kas see on nõnda? Milline on teie hinnang?

Aitäh, hea küsija! Mul ei ole eriti mõtet sellele küsimusele vastata, sest küsimuses endas oli eeldus sees. See eeldus on see, et puudega või erivajadusega inimesed jäävad igal juhul kaotajaks. Mida ma siin ikka vastan? Teie seisukoht tundub olevat raudkindel. Te olete nii otsustanud ja nii jääb, nii oli Nestori ajal ja on ka praegu. Aga ma ütlen juurde seda, et minister Nestori ajal oli töövõimetuspensionäride arv tunduvalt väiksem kui praegu. Probleemi loodeti lahendada just sellega, et kui inimestele määratakse töövõimekao protsendid, siis nad saavad protsendipõhiselt toetusi ja tulevad oma eluga toime. See, et viimastel aastatel on toimunud töövõimetuspensionäride arvu plahvatuslik kasv, ei olnud minister Nestori ajal ettearvatav. Teise asjana lisan juurde, et jah, eelmise töövõimereformi oluline viga oli tõesti see, et see ei keskendunud inimeste kaasamisele ühiskonda. Aga tol ajal, ma usun, oli Eesti riigi ees ka väga palju muid muresid ja probleeme. Ma usun, et ka tollal püüdsid inimesed süsteemi reformida parimate soovide järgi. Ma arvan, et kindlasti on palju neid, kes ütlevad, et seda tehti toonastes oludes parimal viisil.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Vang, kes töötab vanglas ja teenib endale igapäevaseks elamiseks lisaraha, kellel on peavari ja kes saab mitu korda päevas süüa, maksab vähem makse, kui hakkavad maksma puudega inimesed, kes hakkavad tööl käima. Puudega inimestele ei anna riik ka toitu laua peale ega peavarju. Kas te peate sellist olukorda normaalseks?

Aitäh küsimuse eest! Ma pean seda väga ebaõnnestunud võrdluseks. Võrrelda vangi erivajadusega inimesega! Kas te üldse mõtlete ka?

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Kas töövõimetuspensionäride arvu hüppeline kasv on seotud tööpuudusega? Kas te jagate minu seisukohta, et kui oleks tööd, siis oleksid osalise töövõimega inimesed tööturul?

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, mitmesugused uuringud ja analüüsid on näidanud, et üle kogu maailma on tuvastatud üsna konkreetne ja otsene seos töövõimetuse kasvu ja vaesuse või, ütleme, tööpuuduse kasvu vahel. Siin on mitmeid asjaolusid, kaasa arvatud see, et töövõime hindamise süsteemid ei ole ilmselt päris objektiivsed. Vaesus põhjustab küll otseselt töövõime kadu, sest inimesed ei jaksa alati selles olukorras oma tervise eest hoolt kanda, kuid ma ütleksin, et vähemalt Eesti tervishoiusüsteem on päris heal tasemel ja kui inimene vähegi ka ise enda eest hoolt kannab, siis ta peaks püsima terve. Aga sellele väitele, et kui oleks tööd, siis oleksid osalise töövõimega inimesed tööturul, ma nii väga vastata ei oska. Ma arvan, et kui oleks tööd, siis oleksid tööturul eelkõige ikkagi need tavainimesed, kes on töötud ja otsivad tööd. Ma rõhutan veel kord, et reformi eesmärk on aidata just osalise töövõimega inimesed võrdselt tavainimestega tööturule ja seeläbi siis ka töökohtadele. Praegune süsteem ei võimalda ju võtta täiendavaid tööturumeetmeid ega omavalitsuste täiendavaid meetmeid inimeste tööle aitamiseks. Praegune süsteem ei võimalda inimestel töökohale jõudagi ega endale sobivat töökohta leida. Ma ei saa siin mööda ega üle ka praeguse reformi ühest põhialusest, individuaalsest juhtumikorraldusest, mille abil püütakse inimese võimekus tööturul muuta nii suureks kui vähegi võimalik.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Mulle tundub, et te olete enam-vähem veendunud, et töövõimereform õnnestub. Kuid mul on küsimus. Me oleme teinud 23 aastat Eestis pensionireformi. Tulemus on Euroopa ühed viletsamad, kui mitte kõige viletsamad pensionid. Me oleme 2001. aastast peale teinud haiglareformi. Tulemus on peaaegu et läbikukkumine, sest iga aastaga ravijärjekorrad pikenevad. Kust te võtate kindluse, et see reform peaks Eesti valitsusel paremini õnnestuma?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen tegelikult veendunud, mitte enam-vähem veendunud, vaid päris veendunud, et töövõimereform õnnestub. Me oleme selle nimel palju tööd teinud ja kui võimalus antakse, teeme edasi ka. Kui me pensionidest räägime, siis minu arvates on ääretult oluline see, et pensionid on ja jäävad ning kasvavad stabiilselt. Aga nende kahe teema omavaheline sidumine, pensionide sidumine töövõimereformi õnnestumisega, on võib-olla natukene meelevaldne. Samas olen seda meelt, et pensionid peavad kasvama, lähtudes ühiskonna või maksumaksja võimekusest riiki üleval pidada. Pensionide kasvus ei tohi olla volatiilsust, pensionid peavad olema stabiilsed. Seda põhimõtet on Eesti riik minu meelest suutnud järgida.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! On teada, et selle seaduse üheks suurimaks kuluallikaks saab töövõime hindamine, mis võib aastas neelata 15 miljonit eurot. Kui esialgu oli juttu mõnekümnest eurost juhtumi kohta, siis hiljem on räägitud juba 270 eurost. Milliseid tulemusi on andnud hindamismetoodika katsetamine, kui seda on tehtud? Kas hindamiskulud on vahepeal veelgi kasvanud?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei tea, kust see 270 eurot pärit on, aga hindamise kohta on siin materjal olemas. Praeguse töövõimereformi kulude kalkulatsiooni järgi on töövõime dokumendipõhise hindamise puhul arvutatud kuluks 51,3 eurot ja visiidipõhise hindamise puhul 94,03 eurot. Taustaks veel nii palju, et praeguse seisuga arvatakse, et umbes 20% hindamistest tehakse visiidipõhiselt. Nii et kokku ei ole sisseostetava hindamise kogumaksumus 15 miljonit eurot, vaid 18,3 miljonit eurot. Selline on praegune töövõimereformi kulude plaan.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra Riigikogu esimees! Hea kolleeg Jüri! Reform näeb ette, et töövõimeekspertiisi ei hakka tegema Sotsiaalkindlustusameti spetsialistid, kes on riigi palgal ja kellel on siin aastakümnetepikkune kompetents, vaid seda hakatakse tellima ettevõtetelt, kes tegelevad töötervishoiuga ja kes ekspertiisist midagi ei tea, aga küsivad selle eest ikkagi raha. Mis on selles muutuses head?

Aitäh küsimuse eest! Küsimuses oli sees eeldus, et ettevõtted, kes tegelevad tervishoiuga, ei tea ekspertiisist midagi. Ma ei oska sellisel juhul muud öelda, kui et ma väga loodan, et töötukassa hakkab täiendavaks ekspertiisiks saatma inimesi vajaduspõhiselt ikka nende tervishoiuteenuse osutajate juurde, kes on võimelised tegema väga kvaliteetset ekspertiisi.

Ma saan aru, et Urbo Vaarmannil on protseduuriline küsimus. Palun!

Kas oleks võimalik minu küsimus uuesti ette lugeda, sest tundub, et vastaja ei saanud minu küsimusest aru. Me ju ei näe, mis sinna kirja läheb.

Võib-olla on kõige mõistlikum, kui Urbo Vaarmann palub mõnda oma fraktsioonikaaslast küsimust korrata, siis me ei riku ka kodukorda. Urbo Vaarmann.

Ma kordan, et me ei näe seda küsimust, millele vastatakse. Minu küsimuse puhul oli väga selgelt näha, et see, mis läks kirja, ja see, mida mina küsisin, olid kaks eri asja.

Ma pakun Urbo Vaarmannile veel kord, et ta räägiks mõne oma fraktsioonikaaslasega, kes võib selle küsimuse uuesti esitada. Siret Kotka, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Te olete täna pikalt rääkinud töövõimereformist. Siit tulenevalt on mul küsimus, miks te isiklikult seda reformi toetate.

Aitäh küsimuse eest! Kõige lihtsam vastus on see, et ma tean, milline on erivajadusega inimeste elu praegu, ning ma usun, et see reform muudab erivajadusega ja osalise töövõimega inimeste elu tulevikus hoopis avaramaks ja paremaks.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Austatud ettekandja! Mida te arvate tugiteenuste standardiseerimisest? Praegu on ju probleem, et firmad pakuvad puudega inimestele vägagi erineva kvaliteediga teenuseid ja kohati on hinnad ebaõiglased või küsitavad. Kuidas peaks teenuseid standardiseerima?

Aitäh küsimuse eest! Mida ma arvan? Eelmise seaduseelnõu arutelul oli sellest natuke juttu. Aga ma kordan seda, et töövõimereformi üks lähtepunkte on paindlikkus. Tegelikult peaks iga osalise töövõimega inimene saama sellise tugiteenuse, mis on vajalik konkreetselt temale. See tähendab tugiteenuste paindlikku kohandamist just ühele või teisele inimesele. Seetõttu ei pea ma väga õigeks tugiteenustele mingite väga rangete või standardiseeritud raamide loomist. Samas, kui me peame standardiseerimise all silmas kvaliteedinõudeid, seda, et teenus peab olema kvaliteetne, siis siin olen ma teiega täiesti nõus. Ma ise ei ole küll kokku puutunud ebakvaliteetsete teenustega, aga kui neid on, siis peab seda kvaliteeti parandama. Siin on minu arvates tähtis roll täita maavalitsustel, kellel on kohustus omavalitsuste üle järelevalvet teha. See on üks võimalus, millega saaks omavalitsust survestada kvaliteetset teenust pakkuma. Aga kindlasti peame siinkohal rääkima ka sellest, et kui puudega või erivajadusega inimeste organisatsioon, näiteks mingi konkreetse puudega inimeste organisatsioon leiab, et osutatav teenus vajaks mingis osas paikapanemist või mingisuguse alusbaasi paikapanemist, siis ta peaks esitama ettepaneku koos seisukohtadega, mida konkreetselt oleks vaja parandada. Ma arvan, et see on Vabariigi Valitsuse määrusega lahendatav.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Reformi on plaanis esialgu rahastada eurorahast. Euroopa raha on mõeldud süsteemi muutmiseks, aga mitte hilisemaks püsikulude katmiseks. Riigikontrolli arupärimistele on vastatud, et see rahastamine jääb järgmise valitsuse otsustada. Kas me tõesti käivitame reformi, mille püsikulude finantseerimise katteallikad on teadmata?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen kindlalt seisukohal, jagades Riigikontrolli arvamust, et ka siis, kui eurorahastuse võimalust ei oleks, tuleks meil see reform ellu viia ja me leiaksime need vahendid nii või teisiti. Küsimus ongi selles, kas me peaksime nüüd, enne seda, kui aastal 2020 eurorahastus lõpeb, detailselt riigieelarve jaoks ette nägema, kust konkreetselt see raha tuleb. Me arutasime seda teemat omakeskis sotsiaalkomisjonis ja jõudsime nagu ka Riigikontroll järeldusele, et selle rahastuse detailne paikapanek jääb põhimõtteliselt järgmise valitsuse teha.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Minu soov oli jätkata teiega vestlust täiskasvanute täienduskoolituse teemadel, aga et ma lubasin oma fraktsioonikaaslasele Urbo Vaarmannile appi minna, siis ma esitan ümbersõnastatult tema küsimuse. Urbo Vaarmann soovis täpsustada. Kui tööandja võtab tööle vangi, siis ta tema eest makse ei maksa. Kas selliseid erivajadusega inimestele laienevaid maksusoodustusi peate te õigeks ka selle reformi käigus?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei saanud küsimusest täpselt aru. Kui tööandja võtab tööle vangi, siis ta tema eest makse ei maksa. Missuguseid makse on silmas peetud? Teiseks, kas ma pean õigeks selliseid erivajadusega inimestele laienevaid maksusoodustusi? Ma ei tea, kellele need laienevad. Kui me räägime erivajadusega inimeste puhul maksusoodustustest, siis tööandjal on õigus saada riigilt sotsiaalmaksu miinimum tagasi. See on väga konkreetne maksusoodustus, aga ma pean tunnistama, et sellega, millised on vangi pealt makstavad maksud ja millised soodustused on seal võimalikud, ma kursis ei ole.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab selle seaduseelnõu § 18, mis räägib töötuna arvel olevale osalise töövõimega inimesele töövõimetoetuse maksmise peatamise alustest ja hiljem ka vaidlustest sel teemal. Näiteks on üks peatamise alus see, kui töötu mõjuva põhjuseta ei tule talle määratud ajal töötukassasse vastuvõtule või ei võta vastu pakutud tööd. Minu küsimus on, kes seda mõjuvat põhjust hindab. Siin on öeldud, et vaidlused lahendatakse töötukassas. Kas see on korrektne, et otsuse tegija, see, kes peatab väljamakse, lahendab hiljem ka neid vaidlusi?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, otsus maksmise peatamise kohta võetakse vastu, nagu meile on selgitatud, kahetasandiliselt. Esiteks, juhtumikorraldaja fikseerib faktid. Teiseks, juhtumikorraldaja peab kindlasti jõudma arusaamale, miks on nii juhtunud, miks need põhjused on ilmnenud. Kui ei ole mõjuvaid põhjuseid, siis töötukassa spetsiaalne nõukogu hindab asjaolusid ja otsustab, kas töövõimetoetuse maksmine peatada või mitte. Küsimus on ikkagi eelkõige selles, kas inimesel oli tõesti mõjuv põhjus reegleid rikkuda, kui ta ei tulnud õigel ajal töötukassasse, ei võtnud vastu pakutud töökohta või ei täitnud mingil muul moel aktiivsusnõudeid. Lisaks võib öelda, et see protsess on personaalne, otsus tehakse personaalselt, lähtudes nendest põhjustest. See erineb tavainimeste kohta kehtestatud reeglitest, sest nende puhul tähendab reeglite rikkumine ju automaatselt töötutoetusest ilmajäämist.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh, Jüri Jaanson! Avan läbirääkimised. Mihhail Stalnuhhin, palun! Kolm minutit lisaaega.

Lugupeetud kolleegid! Ennekõike lubage avaldada austust komisjoni ettekandjale Jüri Jaansonile, kes siin vapralt neli tundi seisis. Tal oleks olnud võimalus vastata neljale küsimusele viiest, et komisjon seda ei arutanud, ja sellega lõpetada. Me oleme sellist käitumist näinud. Minu arvates näitab mehisust ka see, et praegu on küll Jüri kohale ilmunud, aga vahepeal pikka aega mitte kedagi koalitsioonist saalis üldse ei olnud, nad läksid alatult minema ega toetanud oma reformi moraalselt.
Aga nüüd asja juurde. Kolleegid! Kooseluseadus, lastekaitseseadus ja nüüd see töövõimetoetuse seadus – järjest tulevad siia seadused, mille kohta meile räägitakse, et need on teatud mõttes kaitseinglid, mis lendavad siit saalist välja Eesti rahvast aitama. Tegelikult laseme siit uksest välja aga hambuni relvastatud Frankensteine. See on ju täiesti võimatu, mis viimasel ajal toimub!
Seoses selle reformiga usun ma mitut asja. Ma usun, et kergemeelne Euroopa Liit annab Eesti riigile tõesti 300 miljonit eurot selle reformi jaoks. Ma usun, et see raha saab ära raisatud. Siin on olemas konkreetne majanduslik huvi. Ma arvan, et vähemalt pool sellest rahast jõuab otseste ja kaudsete maksude kaudu lõpuks riigieelarvesse ning see on valitsusele väga meeldiv. See on üks pluss, mis tuleneb sellest rahast, mille võib Euroopa Liidust kätte saada.
Teine asi, mida ma usun, on see, et 500 inimest võetakse tööle. On ju selgelt öeldud, esialgu ei pea neil olema mitte mingit kvalifikatsiooni, küll nad selle hiljem omandavad. Kujutage ette, kui kihvt võimalus tekib koalitsioonierakondadel teoreetiliselt ja kindla peale ka praktikas. 500 oma inimest – need, kes praegu käivad ja küsivad, et kuidas nii, tema partei on valitsuses, aga tema on ikka töötu – saavad töökoha ja palga. 500 inimest võetakse tööle! Poliitiliselt on see väga tähtis.
Nüüd räägin nendest 15 000-st tööle rakenduvast osalise töövõimega inimesest. Mul oli eelmisel nädalal võimalus mitmes kohas sellest reformist rääkida. Esimene jutuajamine toimus lasteaias. Küsisin juhataja käest, kas ta võtaks piiratud töövõimega inimese tööle. Ta ütles, et võtaks küll, esiteks, kui talle makstaks kinni kõik ümberkorraldused, mis majas on vaja teha; teiseks, kui antakse selline palgafond, et juhul, kui see inimene haigestub – tõenäoliselt hakkab seda juhtuma palju sagedamini kui teiste töötajatega –, siis on rahaline võimalus asendada ta teise inimesega; kolmandaks, kui see inimene vajab töötamiseks abi, et siis leitaks talle ka abiline. Tähendab, see juhataja selle idee vastu ei ole. Aga kas te leiate selle raha? Kohalik omavalitsus praegu Eestis tõenäoliselt sellist raha ei leia. Rääkisin kahe ettevõtjaga. Jutt oli enam-vähem sama. Kas nad võtaksid sellise inimese tööle? Sama lugu. Kui see inimene on liikumispuudega, aga komisjon ütleb, et ta saab näiteks mingil tööpingil töötada, siis on vaja kindlustada talle juurdepääs töökohale, valgustus, igasugused toed, millest kinni hoida, lisanduvad tervisekaitsenõuded, mida kõiki on vaja täita. Aga lugu võib lõppeda sellega, et inimene jääb haigeks ja lõpetab töö ning tema asemele tuleb keegi teine, kellel on hoopis teistsugune puue ja kellel on vaja teisi tingimusi. Kui see kinni taotakse, ütleb ettevõtja, ja peale makstakse, siis ta teeb seda. Aga mõelge ka sellele, kui raskel ajal me elame. Iga ettevõtja ütleb, et ta hoiab oma ettevõtet elus viimase jõuga.
Vaatame lähemalt kas või neid 15 000 inimest, kuigi on kõlanud erinevaid arve. Ma toon näiteks oma kodulinna, kus elab umbes 5% Eesti elanikkonnast. See tähendab, et statistiliselt võttes peaks iga 20. inimene nendest 15 000-st tööd saama minu kodulinnas Narvas. 750 inimest! Nalja teete või? Seda ei ole võimalik isegi ette kujutada, mis sellest üldse rääkida. Aga see on linn, kus on teed, ühissõidukid, üldse kõik võimalused olemas. Mida te teete aga veel maakohas? Väga paljud inimesed seal on piiratud töövõimega. Mõnes külas on saeveski ja mingi väike pood, kõik inimesed töötavad oma maalapil. Kes nad tööle võtavad? Või hakkate inimesi kogu Eestist Tallinnasse tooma? See kõik on läbi mõtlemata. Kui esitad konkreetse küsimuse, siis mingit vastust ei saa.
See ongi see, millest räägib riigikontrolör. Enne kui mäkke ronima hakkad, mõtle sellele, kuidas sealt alla saada. Miks me alustame reformi, kui me ei tea, kuidas me seda ellu viima hakkame? Pole läbi analüüsitud, kuidas see kulgeb ja millist tulemust me ootame. Üle-eelmisel nädalal kohtusid Narva invaliidide ühingud kohaliku võimuga. Asi on selles, et aasta tagasi, enne valimisi, kirjutasime nendega alla lepingu, milles andsime väga konkreetsed lubadused. Ma olin esimest korda sellisel kohtumisel, kus inimesed, kes tulid võib-olla selleks, et esitada pretensioone, ei teinud tegelikult muud midagi, kui kiitsid linnavõimu, sest tegemist oli konkreetsete asjadega, mida oli võimalik eesmärgina püstitada ja ka ära teha. See puudutas teid ja juurdepääse. Tuli abilinnapea ja rääkis kümnest objektist, mis on juba valmis tehtud, rahast, mis on eraldatud järgmiseks aastaks jne.
Me peaksime lõpetama müütide ja muinasjuttude jutustamise ning tegelema konkreetsete asjadega. On selgemast selgem, miks rahvas selle reformi vastu on. Mitte keegi ei usu, et see toimima hakkab, ja see ei hakkagi toimima. Aitäh!

Mihhail Korb, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kogu töövõimereform on üles ehitatud eeldusele, et ettevõtjad, kellel tegelikult on kontroll töökohtade üle, on motiveeritud puudega inimesi tööle võtma. Reformi tegijate seisukohast lähtudes piisab tööandjate motiveerimiseks sellest, kui riik katab töökoha sobilikuks muutmisega seonduvad kulud. Mõtleme aga realistlikult. Kas meil tõesti on nii suur tööjõupuudus, et iga ettevõtja tormab erivajadusega inimesi tööle võtma? Tegelikkuses võib tekkida täpselt vastupidine olukord: on küll loodud väga head meetmed inimeste tööle võtmiseks, kuid ettevõtjatel puudub vajadus tööjõu järele.
Valitsus tahab saata erivajadusega inimesi tööturule, mis esmapilgul tundub mõistliku ettepanekuna, arvestades seda, et maksumaksjate arv pidevalt väheneb. Majandusteoreetikud peaksid aga teadma, et enne turule sisenemist on vaja turgu uurida ja aru saada, kas üldse on mõtet sinna minna. Kas valitsus on uurinud ettevõtjate valmisolekut erivajadusega inimeste jaoks uusi töökohti luua? Kas me saame näiteks protsentuaalselt rääkida sellest, millistes majandussfäärides on neid inimesi vaja rohkem ja millistes vähem? Nendele küsimustele mina menetluses olevast eelnõust ja selle seletuskirjast vastust ei leidnud.
Mõtleme edasi. Kujutage ette, kui tööturule siseneb erivajadusega inimene, kelle elu pole niigi kerge, kuna ta peab oma igapäevaste tegevuste juures pingutama mitu korda rohkem kui meie. Esiteks peab ta siis regulaarselt läbi tegema alandava töövõime hindamise protseduuri. Teiseks, kui ta juba tööle on saanud, siis tekib tal ilmselt suur stress uute oludega kohanemise tõttu. Kuidas me teda sellel teekonnal toetame? Kas riik pakub psühholoogilist abi, juriidilist nõu ja aitab moraalselt, mitte ainult füüsiliselt uute tingimustega kohaneda? Sellest pole juttu olnud. Kolmandaks on võimalik olukord, et inimene küll siseneb tööturule, kuid lõppude lõpuks tema kvalifikatsioonile vastavat töökohta pole, lihtsalt ei ole olemas ettevõtjat, kes tahaks teda tööle võtta. Raske on ette kujutada, kui stressirohkeks kujuneb selle inimese elu. Valitsus lähtub seisukohast, et probleemi lahendamiseks piisab ühe kõige haavatavama sihtgrupi viskamisest tööturule, ent unustab, et see küsimus on süsteemne ja nõuab kõikide osapoolte huvide analüüsi.
Need probleemkohad ja küsimused nõuavad Vabariigi Valitsuselt selgemaid meetmeid. Esiteks on vaja mõelda sellele, kuidas tõhusalt stimuleerida ettevõtlusvaldkonda töövõimereformi toetama ehk erivajadusega inimesi tööle võtma, olgu selleks vahendiks siis maksusoodustused ja -privileegid, dotatsioonid, toetused või muus vormis riigi abi. Me peame tegema töövõimereformi tööandja silmis atraktiivseks ning selleks ei piisa ainult töökoha kohandamise kulude katmisest. Teiseks, selle reformi mõju on vaja hinnata laiemalt, lähtudes kogu ühiskonna hoiakutest ja väärtustest. Kahjuks peame tõdema, et meie ühiskonnas jääb tihtipeale puudu sallivusest erivajadusega inimeste suhtes.
Palun lisaaega!

Lisaaeg kolm minutit.

Reformi autoritel tasuks mõelda selle peale, kuidas selgitada tavatöötajatele, et erivajadusega inimesed võetakse tööle erilistel tingimustel, kuna lõppude lõpuks sõltub just sellest positiivse tööatmosfääri loomine ja hoidmine.
Julgen meelde tuletada, et töövõimereformi eesmärk pole pelgalt inimeste tööturule suunamine, vaid nende laiem sotsialiseerumine ja ühiskonnaga seostamine. Tööle võtmine on ainult üks vahenditest, mis sellele kaasa aitab. Kui reformiga ei käi kaasas meetmestik, mis aitab erivajadusega inimestel sõbralikult kollektiivi siseneda ja luua harmoonilisi suhteid kolleegidega, siis see võib teha reformi positiivse mõju olematuks. Aitäh!

Siret Kotka, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Puudega inimeste organisatsioonide nimel Riigikogule petitsiooni esitanud Tiia Sihver on öelnud, et oleks vaja panna diagnoos valitsusele, sest on tunne, et valitsusel on kuulmispuue, märkamispuue jne. Täna saime selgust, et see tõepoolest nii on. Kui peaminister pulti astus, selgus, et ta ei olnud märganud maja ees piketeerivaid puudega inimesi. "Ma saabusin just äsja siia majja ja ma pean tunnistama, et ma ei näinud küll kedagi maja ees piketeerimas, aga võib-olla tõesti ma lihtsalt ei märganud seda," olid peaministri täpsed sõnad. Samal ajal kogunes Riigikogu ette ligi sada protestijat. Riigikogu ees sõitis teerull, millega protesteerijad näitasid selgelt, kuidas valitsus neist ja nende pakutud ettepanekutest üle rullib. Ilmselgelt oligi neil õigus. Õigus protestida oli ka siis, kui petitsiooni esitajat esmalt Riigikogu kõnepulti ei tahetud lasta.
Täna peaksime siin seisma hea selle eest, et puudega inimesed saaksid reformi, mis aitab nende elu paremaks muuta. Ma ei ole kindel, kas see nii ka läheb. Puudega inimesed on väljendanud oma vastuseisu sellele reformile, mis ei tohiks sellisel kujul jõustuda. Kõige targem oleks tõepoolest reformi jõustumine edasi lükata, parandada puudused ja alles siis võtta vastu seadused, mis aitaksid puudega inimeste elu paremaks muuta.
Ma ei usu, et puudega inimeste soovunelm on ennast töötuks registreerida. Aga just seda praegu tehakse. Puudega inimeste sõnul jäävad ka pärast reformi kättesaamatuks tugiteenused, mis aitaksid neil tööle saada, aga ka tööd teha. Kust peaksid tekkima need lisatöökohad, millest on nii palju räägitud? Praegused minimaalsed soodustused ei motiveeri tööandjaid piisavalt, lisasoodustusi aga ei pakuta. Ministrid ei ole suutnud ka öelda, kui palju puudega inimesi võetakse tööle reformi käigus loodavale 500 ametikohale.
Üks olulisi muutusi on see, et puudega inimestega tegelemine läheb töötukassa kohustuste hulka. Seal hakatakse nende tervist taas hindama, mis läheb riigile maksma väga palju raha. Kui praegu läheb töövõimekaotuse hindamine maksma ligi 10 eurot, siis töövõime hindamine hakkab reformikava alusel maksma üle 25 korra enam. Kui valitsus räägib kokkuhoiupoliitikast, siis milleks selline raiskamine? Reformist võidavad eelkõige ametnikud ja töövõimeekspertiisi tegijad – ühesõnaga, võidab bürokraatia. Kuid mida võidavad puudega inimesed, kui valitsus nimetab töövõimetuse hindamise ümber töövõime hindamiseks ja sunnib neid ennast töötukassas registreerima? Sisuliselt lükatakse puudega inimesed tööturule, kuid vahendeid, et nad seal hakkama saaksid, ei anta piisavalt. Mõelgem sellele enne, kui reformiseaduse vastu võtame! Aitäh!

Aitäh! Järgmisele ettekandjale ma sõna anda ei saa, palun võtame ta nimekirjast maha. Palun, Eldar Efendijev!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Ma oma küsimustes püüdsin arvudega mängida ja jätkan seda ka nüüd sõnavõtus. Kui me võtame selle väljaande ja vaatame siit mõnda artiklit, kus need andmed kirjas on, siis avaneb pilt, kus on kõige rohkem vaja tööd teha. Nagu Stalnuhhin nii olen ka mina Ida-Virumaalt. Vaatan kaarti ja näen, et Ida-Virumaal on 21 820 puudega inimest. Seega, niisama hästi kui iga viies puudega inimene elab Ida-Virumaal. Kui võtta veel juurde asjaolu, et tööpuudus on meil, võiks öelda, võrdne Kagu-Eesti tööpuudusega, s.o kõige kõrgem Eestis, siis see tähendab, et meie tööturg on kuidagi nõrk. On vaja väga palju tööd teha, et see reform annaks häid tulemusi, kui muidugi üldse uskuda neid eesmärke, mis on täna siin sõnastatud.
Tekib palju küsimusi. Iga piirkond, iga omavalitsus on juba omaette struktureeritud. Kas ta oma arengus võib seda suunda muuta või arendada seda paremini ja jõulisemalt või eksisteerib ta ainult senise mudeli ja saavutuste kaudu? Siin on küllaltki suur küsimus. Tõesti, siin räägiti ka lääneriikide kogemustest selles valdkonnas, kuid üks osa jäi kuidagi kõrvale. Nimelt, kõik need riigid tegid enne seda, kui nad hakkasid täismahus seda valdkonda arendama, ikkagi teste. Minu arvates oleks ka Eestis otstarbekas ja kasulik teha teste, pilootprojekte, nagu me räägime. Siis me suudaksime välja tuua kõik plussid ja miinused, nagu SWOT-analüüs teeb. Plusse saaksime pärast tugevdada ja miinuseid väiksemaks teha. Siis meil oleks põhimõtteliselt töövõimeline mudel olemas. Kui meil oleks mudel, siis võiks juba rääkida sellest, et me võime seda mudelit ühes või teises piirkonnas adapteerida ning vaadata neid erinevusi ja problemaatikat, mis on seotud konkreetse piirkonnaga.
Mina väga kahtlen selles, et kui peale selle seaduse vastuvõtmist need tegevused laialt toimuma hakkavad, siis me suudame kiiresti reageerida nendele miinustele, mis tingimata kuskilt välja ronivad, sest peita me neid ei saa.
Teine asi, mis mind murelikuks teeb, on see, mida ma juba küsisin. Mis saab peale aastat 2020? 350 miljonit eurot on tohutu suur raha Eesti jaoks, tohutu suur raha.
Ma palun veel üks minut, et lõpetada!

Üks minut lisaaega.

Aitäh! Mina ei ole kindel, et meie riik suudab edaspidi pidada tervet nii suurt valdkonda ülal ainult oma rahaga. Mina küll ei tahaks, et see edu, mida võib-olla võib reformiga saavutada, pärast peatub ja siis, ütleme, läheb kogu see süsteem katki. Mina seda küll ei tahaks. Aitäh!

Urbo Vaarmann, palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! See kõlab võib-olla dramaatiliselt, aga sellest hoolimata on fakt, et praeguses Eestis on isegi vangidel rohkem sotsiaalseid ja majanduslikke tagatisi kui erivajadusega inimestel. Kas see on siiski õige? Võrrelgem korra vangide ja erivajadusega inimeste olukorda. Vangidele on tänapäeval päris kindlasti kindlustatud heal tasemel eluruumid, erivajadusega inimestele mitte. Vangidele on kindlustatud korralik toit ja arstiabi. Väga suurel osal erivajadusega inimestel ei ole piisavalt suurt sissetulekut, et ära elada, rääkimata sellest, et elada mitmekülgset ja huvitavat elu. Arstiabi kättesaadavus ei pruugi olla kaugeltki niisama hea kui vangidel ja selle kvaliteet on samuti küsitav. Vangidest töötegijaile on riik ette näinud maksuvabastuse, erivajadusega inimestel on rohkem makse kui tööd tegeval vangil, isegi kui nad elavad väga vaeselt, alla toimetulekupiiri.
See on mõistagi üldisem Eesti maksusüsteemi sissekirjutatud ebaõiglus. Me võtame inimestelt, kelle sissetulek ei võimalda normaalselt ära elada, maksuraha. On see normaalne põhimõte? Erivajadusega inimesi, kes soovivad töötada, ähvardab seetõttu vaesusrisk.
Reformi eesmärgina on püütud kujutada erivajadusega inimeste suuremat kaasamist tööhõivesse. Sadade täiesti tervete ametnike juurdepalkamine seda eesmärki kindlasti ei täida. Kuidas riik saaks tegelikult kaasa aidata sellele, et erivajadusega inimestele loodaks rohkem töökohti? Praegu Riigikogus toimuval reformi arutelul oleks jumet, kui erivajadusega inimeste kaasamist päriselt ja käegakatsutavalt soodustataks. Ehk oleks siin alustuseks abiks riigisektori enda panus, mis kohustaks riigiettevõtteid inimesi tööle võtma. Avalik sektor võiks määrata ja ehk isegi peaks määrama kindlaks kohustuse, et 5–10%-le töökohtadest tuleks võtta tööle erivajadusega inimesed. Praeguses olukorras puudub erivajadusega inimeste palkamiseks huvi, kuna töötaja puude mõju tööviljakusele, spetsiaalse töökoha sisseseadmine ning muud lisakulud tuleb firmal oma taskust hüvitada. Uus seadus pakub töökoha sisseseadmiseks toetust, aga sellest üksi ei piisa, et ettevõtjal tekiks huvi neid inimesi tööle võtta. Avalik sektor näidaku eeskuju! Jättes kõrvale poliitilised argumendid, võib hea näitena tuua Tallinna Linnavalitsuse, kes on teadlikult loonud tingimused ja palganud puudega inimesed tööle Viru Keskuse bussiterminali. Samuti saaks toimida paljudel riigiobjektidel. Selliseid ettevõtteid, kes omal initsiatiivil on teadlikult loonud töökohti erivajadusega inimestele, on palju ja nad kõik väärivad tunnustust.
Suurem tööhõive tähendaks ka seda, et see suurendaks nende inimeste sidusust ülejäänud elanikkonnaga ning aitaks murda stereotüüpe ja eelarvamusi, mis praegu erivajadusega inimeste palkamist takistab. Rohkem erivajadusega inimesi hakkaks ka ise ettevõtjateks, kui see oleks neile lihtsamaks tehtud nii maksusüsteemi kui ka muud tegevust lihtsustades. Sellest võidaksid nii riik kui ka puudega inimesed, eriti tänapäeval, mil mitmeid teenuseid on võimalik osta interneti kaudu ning füüsiline mobiilsus pole enam tähtis.
Töövõimereform tekitab küsimusi, miks tehakse taas mingit asja Euroopast tuleva raharongi pärast, mitte aga inimeste vajaduste pärast. Kui erivajadusega inimesed ise, kelle nimel seda reformi tehakse, kutsuvad üles protsessi peatama ning muudatusi uuesti kaaluma, siis tuleks meil neid kuulda võtta ja olla üle väiklastest poliitilistest kaalutlustest, mis ei luba riigil taganeda. Töövõimereformi ülevaatamine ning täiendamine sisuliste meetmetega tööhõive suurendamiseks ei näita mitte nõrkust, vaid meie tugevust. Tänane teerull andis seda selgelt mõista. Aitäh!

Lauri Laasi, palun!

Hea esimees! Head kolleegid! Kõigepealt kutsun teid üles mõtlema, miks me siin oleme ja kelle asja me siin ajame. Mis peaks seekord ühiskonnas tänu meie otsustele muutuma? Seadusi tehakse inimeste jaoks ja täna oleme luubi alla võtnud puudega inimesed, kelle olukorda me peaksime tahtma paremaks muuta. Suur küsimus on siiski see, kas me muudame nende olukorda paremaks. Milliseks me selle olukorra siis ikkagi muudame?
Puudega inimesed on kurtnud, et neid ei ole aastaid kuulda võetud, nende olukord ei ole muutunud. Täna on selge, et olukord võiks muutuda, kuid ikkagi milliseks? Riik, kes pole aastaid puudega inimeste vastu huvi tundunud, on nüüd ellu viimas nn suurt reformi. Kuid see pole ette valmistatud mitte sellepärast, et puudega inimeste elu oluliselt parandada, vaid puhtalt praktilistel põhjustel. Avanenud on võimalus ära kulutada hulk Euroopa Liidu raha ja lükata puudega inimestega seotud kulutused töötukassa kanda. Niisiis, kelle arvel reformi tegelikult Eestis ellu viiakse, tööandjate või töötajate arvel, kes heas usus töötuskindlustusmakseid maksavad?
Valitsus tahab puudega inimesed registreerida sisuliselt töötuteks, kelle seast hakkab kalli raha eest tööle lükkama neid, kes selleks vähegi sobivad. Vastuseta jääb aga väga palju olulisi küsimusi, mis loovad eelduse, et puudega inimesed saaksid üldse tööl käia. Me näeme, et puudega inimesed, kes elavad piltlikult öeldes kapi taga, tahavad oma sisimas kodunt välja tulla, tahavad olla täisväärtuslikud ühiskonnaliikmed. Reformi järel võiks nende väljatulek muutuda oluliselt kergemaks, seda nad ongi oodanud, aga tegelikkuses see nii paraku ei lähe.
Ühest küljest rõhub neid neile pandud kohustus tööd leida. Väga paljud teavad omast käest, kui keeruline on tööd leida, kui palju võivad tööandjad tööotsijaid väntsutada ja kui heidutav on saada äraütlevaid vastuseid. Teisest küljest ei ole riik garanteerinud piisaval hulgal vajalikke tugiteenuseid, mida puudega inimestel on vaja, et tööd leida ja tööl reaalselt hakkama saada. Kui puudega inimene kutsutakse näiteks töövestlusele, siis võib tal tekkida küsimus, kas ja kuidas kokkulepitud kohtumisele kohale jõuda ning kuidas ta üldse puhtfüüsiliselt saab vestlusel osaleda. Omavalitsuste võimalused on erinevad. Pilt, mis avaneb tõmbekeskustest eemal, on drastilisem, kui me arvata oskame. Ka praegu on vastuseta küsimus, kust peaksid üleöö tekkima puudega inimestele sobivad töökohad, eriti maapiirkonnas. Tööandjaid paneks puudega inimesi palkama riiklikud motivatsioonipaketid, kuid siiani ei ole riik soovinud nende üle isegi mitte arutleda. Kogu asi tekitab puudega inimestele juba enne reformi algamist stressi, rääkimata suurest segadusest, mis tekib reformi algusele järgnevatel päevadel ja kuudel.
Lõpetuseks tahan öelda, et selle reformi kõige suurem puudus on läbimõtlematus. Mõtleme veel, mõtleme ka nendele, kellele me seda reformi teeme! Aitäh teile!

Margus Tsahkna, palun!

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Töövõimereform on kütnud palju kirgi, aga siin taga on tegelikult 100 000 praeguse töövõimetuspensionäri reaalne elu. Töövõimereformi eesmärk on aidata erivajadusega inimesed tööturule, lähtudes nende võimekusest, parandada nii nende majanduslikku toimetulekut ja ühtlasi kaasata neid rohkem ühiskonna igapäevategemistesse. See on selline eesmärk, millele mina ja kogu IRL kahe käega alla kirjutame. Me oleme toetanud ju läbi Eesti viimase 23 aasta pikkuse ajaloo kõiki suuri reforme ja me toetame ka selle reformi eesmärki, kuid see, kuidas see reform on sisuliselt ette valmistatud, ei kannata kriitikat.
Selle reformi ainus konkreetne tulemus vastab tegelikult, ma arvan, valitsuse varjatud eesmärgile. See eesmärk on järjest suuremaid kulutusi tekitava töövõimetuspensionisüsteemi kulude kantimine töötukassa arvele. Töötukassa, nagu te teate, saab oma tulud töötuskindlustusmaksest, mis ei ole otsene riigieelarveline tulu, vaid mida tasuvad tööandjad ja töövõtjad. Selle eesmärgi töövõimereform aastaks 2020 ka saavutab.
Reformi käivitamiseks pannakse nende aastate jooksul kokku 350 miljonit eurot, millest pool tuleb Eesti ja pool Euroopa Liidu rahast. See summa on ju väga suur. Sellepärast olengi mitmes kohas öelnud, et erivajadusega ja puudega inimeste probleemide lahendamisel on tegu ajaloolise hetkega. Meil ei ole kunagi varem olnud ja arvatavasti ei tule ka kunagi hiljem sellist olukorda, kus meil oleks võimalik kasutada nõnda palju vahendeid, lahendamaks puudega inimeste probleeme.
Töövõimereformi ideoloogia on ju õige: riik, kaasates oma vahendeid ja kompetentsi, läheneb igale erivajadusega inimesele personaalselt, hindab teda ja ühtlasi aitab tal otsida töökohta ja kohandab selle leitud töökoha inimese vajadustele. Aga miks siis puudega inimeste kõige suuremad organisatsioonid on sellele töövõimereformile vastu? Seda kõike tehakse ju nende huvides, lisaks sellele valitsuse varjatud eesmärgile.
Ma palun lisaaega, kui võimalik!

Kolm minutit lisaaega.

Puudega inimesed on öelnud meeleavaldustel ja oma petitsioonis seda, et nad toetavad töövõimereformi eesmärke. Aga nemad teavad ju, mis nende elus iga päev toimub. Eelmine eelnõu, mida me siin lugesime ja mis võeti seadusena vastu, oli sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Just nimelt selles eelmises eelnõus on peidus need lahendused, et töövõimereformi oleks tegelikult võimalik ellu viia ja need eesmärgid saavutada. Lahenduseks on needsamad teenused, mis praegu puudega inimestel puuduvad. Piltlikult öeldes tahab riik ühelt poolt luua koos tööandjatega töökohti ja teiselt poolt tahavad puudega inimesed minna oma võimete kohasele tööle, aga üks asub ühel pool jõge ja teine teisel pool jõge, ning see sild, millest erivajadusega inimene peab üle minema, et tööle jõuda, puudub. Me sisuliselt survestame puudega inimest n-ö ületama jõge ilma abivahenditeta. See on piltlik väljend, võib-olla natuke üldine, aga see on see konflikti koht, mille pärast puudega inimesed on hirmul. Nad ei ole saanud oma küsimustele vastuseid.
Tõepoolest, pean tunnistama, et sotsiaalkomisjon on korraldanud väga palju kokkusaamisi ja istungeid, on arutanud ja sõnastanud ise muudatusettepanekuid, kuid see kõik on toimunud koalitsiooni etteantud poliitilistes raamides ja need ettepanekud on suuresti olnud tehnilist laadi. Kuna minu arvates ei ole sel eelnõul mingit seost erakondliku maailmavaatega, siis on mulle jäänud arusaamatuks, miks me ei kasuta seda ajaloolist võimalust ja sellist teoreetilist konsensuslikku poliitilist ühisosa, et teha ära see, mis on puudu, et töövõimereform tegelikult tööle hakkaks.
Ühe eesmärgi lisaks sellele n-ö varjatud rahalisele, eelarvelisele eesmärgile, et kulud kanditakse ümber töötukassasse, töövõimereform veel kindlasti saavutab. See eesmärk on see, et töötukassasse võetaksegi tööle kuni 500 uut ametnikku, kelle ülesandeks saab korraldada nende inimeste töövõime hindamist. Aga ka nende võimalused on piiratud, kuna me ei anna seadusega ette eeldusi ehk kohalikele omavalitsustele kehtestatud konkreetseid sotsiaalhoolekande standardeid. Mul on kunagise riigieelarve n-ö kärpijana, selle paha krokodillina halb seda vaadata, kui ma tean, et iga sent, iga euro on meile väga tähtis. Ma arvan, et me võtame just peaministri ja tema partei poliitilise surve tõttu vastu otsused teha sellist reformi, kuhu me paneme tohutu hulga maksumaksja raha, aga oma eesmärki me tegelikult ei saavuta. Sellepärast teeb Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ettepaneku katkestada töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 teine lugemine. Me ei tee ettepanekut seda eelnõu lõplikult tagasi lükata, vaid me soovime lugemise katkestada, et luua eeldused töövõimereformi tegelikuks ellurakendamiseks.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Ma arvan, et eelkõneleja tegi õige ettepaneku, seda reformi peaks põhjalikumalt uurima. Ma palun ka lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

See seadus ei ole vastuvõtmisküps, nii võiks öelda. Kui me vaatame tagasi Riigikogu selle koosseisu ja eelmiste koosseisude tööle, aga võib-olla taasiseseisvunud Eesti Vabariigi kõigile 23 aastale, siis mida me näeme? Me näeme siit Riigikogu saalist ellu saadetud vigaseid seadusi, mida on olnud kümnete kaupa, aga võib-olla tuleks neid lugeda isegi sadades. Ega ilmaaegu rahvas tänaval ei naera, kui Riigikogus tuleb arutlusele selle ja selle seaduse muutmise muutmise muutmise muutmise seadus. Ma juba küsisin täna komisjoni ettekandjalt, miks ta on nii kindel, et see seadus, see reform meil õnnestub.
Meil on võimalik meenutada mitmeid reforme. Alustame kas või pensionireformist, mida me oleme teinud 23 aastat. Ja mis me oleme saavutanud? Me oleme saavutanud Euroopa Liidu ühe kõige kehvema elatustasemega vanainimeste riigi. Vanainimesed ei tule mitte kuidagi ots otsaga kokku, sest elamiseks raha lihtsalt ei jätku. Siin on tehtud ettepanekuid seadustada lesepension, et kui üks abielupool peaks siit ilmast lahkuma, siis saaks ta abikaasa osalise pensioni või mingi toetuse selle eest, et nad kahekesi koos on seda riiki teeninud. Neid ettepanekuid pole vastu võetud. Pensionireform on vigane ja tuleks ümber teha.
Vaatame uuesti haiglareformi. Selle tegemist alustati 2001. aastal, aluseks võeti üks vigane ja haavatav rootslaste masterplan. Nüüd oleme haiglaid sulgenud, neid siia-sinna solgutanud. Mõnes maakonnas on Riigikogu liikmel õnnestunud haigla säilitada, nagu Põlva- või Valgamaal, samal ajal on Võru haigla ümber mängitud ja teistesse kätesse antud. Mis me näeme? Seal ei anta isegi õiget ravi. Me räägime, et maakonnahaiglatest tuleks kirurgiaosakonnad ära viia, sünnitusabi ära viia. Aga mis see tähendab? Me oleme aastakümneid harjunud sealt haiglast abi saama, aga reformiga oleme ära rikkunud kõik ilusa, mis meil oli. Meil on naaberriikidega võrreldes ühed kõige pikemad arstijärjekorrad. Lihtsalt piinlik on vaadata neid kolme- või neljakuulisi järjekordi, mis on närviarsti või silmaarsti juurde. See on see eeskujulik Euroopa riik, mida me oleme reforminud!
Mul on selline tunne, et me ei oska siin Riigikogu saalis oma tööd teha ja ka valitsus ei saa oma ülesannetega hakkama. Võtame sellesama haldusreformi. Mis sellest välja on tulnud? Mitte kui midagi, ümmargune null, võiks öelda. Isegi piinlik on meenutada mitmesuguseid etappe, mis selle reformi arendamise käigus on olnud. Kokkuvõtteks võib öelda, et see on olnud absoluutne mittemidagitegemine. Valitsus võiks kokku võtta, milline raha on raisatud haldusreformi peale, aga tulemus on ikkagi mitte kui midagi. Mitte midagi pole muutunud.
Ma küsingi, et kui me hakkame praegu tegema – õigemini, me juba teeme, kuigi opositsioon on sellele vastu – uut reformi, siis kas järjekordselt tuleb meil välja reform, millele rahvas vastu on. Ta on olnud vastu ka haiglareformile. Kui palju on miitinguid ja pikette olnud sel teemal Toompea lossi ees ja maakondades! Kui palju on olnud miitinguid, pikette ja koosolekuid sellepärast, et seadus ei taga pensionäridele normaalset elatustaset! Ma haldusreformist ei taha rääkidagi, seda on nii palju arutatud ja kõik need vaidlused on tupikusse jõudnud.
Nüüd teeme reformi meie riigi kõige viletsamate jaoks, kes on kõige haigemad ja kõige haavatavamad ning kes elavad meist kõige viletsamini. Järsku on Toompea leidnud, et neid inimesi on meil liiga palju. Kujutage ette, haigeid inimesi on liiga palju! Aga küsime, kust need haiged on tulnud. Kas mitte riik ei tooda neid haigeid inimesi? Nüüd me tahame reformida. Aga mis on selle reformi sisu? Selle reformi sisu on väga lihtne: me tahame kokku hoida haigete pealt, puudega inimeste pealt, invaliidide pealt, sest nad lähevad riigile liiga kalliks maksma. Teeme reformi, venitame aasta, kaks, kolm, neli või viis, siis osa neist juba lahkub siit ilmast, noored tulevad peale ja võib-olla nende nõudmised on väiksemad, kui nad on ka haigeks jäänud. Me ju teame, kui palju haigeid lapsi sünnib. Kõik see teeb kokku ühe sasipuntra, millest Eesti riik minu meelest varsti ei suudagi välja tulla. Me muudkui reformime.
Mis on saanud meie haridusreformist? Me paneme koolimaju kümnete kaupa kinni. Tuletagem meelde, mida ütles Jakob Hurt. Meil on väike rahvas, aga ta peab olema vaimult suur. Eesti rahvas pidas sajandeid vastu, tuginedes haridusele ja oma külakoolidele, mis nüüd kõik on kinni pandud. Küla on tühi. Ma käin Lõuna-Eestis, ma näen, mis seal toimub. Ja jälle me reformime.
Mispärast on Kagu-Eestis kõige rohkem puudega inimesi? Aga sellepärast, et seal pole juba ammu tööd olnud, juba 10–15 aastat pole sinna töökohti juurde tulnud. Perearstid on tulnud paljudele inimestele vastu. Kui inimene on haigeks jäänud, siis võib-olla tõesti on talle antud mingisugune puudeaste kergemini, et ta saaks ennast kuidagi ära elatatud. Kuid see raha, mida riik talle pakub, on ju mittemidagiütlev, sellega saad vaevalt-vaevalt omal elu sees hoida. Täna ma vaatasin, kui kogu Eesti meedia oli kogunenud siia Toompea lossi ette platsile, kõrval olid aga need sandid, haiged, viletsad ja nutvad inimesed oma ratastoolidega, siis tuli meie noor peaminister, pintsakuhõlmad lehvisid tuule käes, nagu neid päästma ja küsis, mis neil talle öelda on, mida nad tahavad, neile tehakse ju hea reform, et homme oleks neil parem elada. Mina aga küsin, miks rahvas sellest aru ei saa.
Ma arvan, et meil on riigis veel palju asju väga viltu ja väga valesti tehtud. Me peame saama pärast järgmisi valimisi uue valitsuse. Need mehed, kes praegu kamandavad, ei sobi neid reforme tegema. Peatame nad ja teeme reforme, mis on kasulikud Eesti rahvale ja igale Eesti inimesele! Aitäh!

Kalev Kallo, palun! Lisaaega ka kolm minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Ega ei olegi väga suurt vahet, kummast eelnõust me räägime, kas eelnõust 693 ehk sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust või eelnõust 678 ehk Vabariigi Valitsuse algatatud töövõimetoetuse seaduse eelnõust. Mõlemad on töövõimereformi kui terviku osad. Nagu me teame, on kogu see reform tervikuna leidnud just nende inimeste teravat vastuseisu, kelle heaolu nimel väidetavalt on kogu see reform algatatud. Välja on toodud ridade viisi tegevusi, mida oleks olnud ja on võimalik teha puudega inimeste heaks juba kehtivate seaduste raames, aga mida millegipärast kas ei taheta, ei suudeta või ei osata teha.
Toon mõne näite, mille meile on esitanud Eesti Patsientide Esindusühingu juht Pille Ilves. Ta juhib tähelepanu OECD raportile "Vaesuse vähendamine Eestis läbi aktiveerimise ja parema sihitatuse", kus on Eesti kohta mitmeid tabeleid, mis ühtaegu jahmatavad ja teevad kurvaks. Raportit uurides saab selgeks, et Eesti on teiste riikidega võrreldes ülimalt kitsi oma rahva toetamisel. Eesti sotsiaalkaitsekulutuste osakaal SKT-s on väiksem kui ükskõik millises teises OECD riigis, välja arvatud Korea ja Mehhiko. Näeme, et ainult 50% töötutest saab töötutoetust, mille suurus on vaid kolmandik absoluutsele vaesuspiirile vastavast summast, ja vaestele mõeldud toetused moodustavad SKT-st 0,1%, jäädes teistega võrreldes peaaegu nähtamatuks, sest OECD keskmine on 2%. Peale selle on Eesti üks vähestest riikidest Euroopas, kus ravikindlustamata isikud ei saa arstiabi ja kus pikaajalist töötust karistatakse arstiabist ilmajätmisega. Lisada tuleb fakt, et hiljutine haigushüvitiste vähendamine on pannud inimesed haigena tööl käima ja vaid 6% haigestunutest võtab haiguslehe. See teave viib ainult ühe loogilise järelduseni: Eesti on ise oma kokkuhoiupoliitikaga tekitanud suure hulga töövõimetuspensionäre ning on otseselt vastutav oma rahva tervise halvenemise eest. OECD väljendab imestust, et Eesti, kus sotsiaaltoetuste osakaal SKT-s on nii väike, kulutab suure osa sellest sihitamata Euroopa heldeimale vanemahüvitisele.
Eelöeldut kokku võttes tuleb järjekordselt öelda, et me püüame hakata reformiga lahendama probleemi, mille oleme ise tekitanud. Mis veel hullem, me jätkame nende inimeste juurdetootmist, kelle peal poolikut ja läbitöötamata reformi katsetama hakata.
Eelkõige peaks riik looma ennetavad tingimused, et üha rohkem inimesi ei satuks selle nn tööreformi subjektiks. Arusaamatu on põhjendus, nagu puudega inimesed ei tahaks tööl käia ja see tahtmatus tuleb sunnimeetmetega likvideerida. Olukorda tundev inimene teab, et puudega inimeste probleemide tegelikud põhjused asuvad palju sügavamal. Olulisemad nendest on tõhusa rehabilitatsiooni puudumine ja eluks vajalike tugiteenuste ning abivahendite kättesaamatus.
Reformijatel on jäänud vastamata olulised küsimused, mis saab omastehooldajatest ja kust tulevad töökohad. Aktiveerivad meetmed ilma töökohtadeta ja toimiva teenuste süsteemita ei hakka iialgi korralikult tööle ning võivad anda mitmeid soovimatuid tulemusi. Aktiivsuskohustus, millel puuduvad tegelikult väljundid, ei soodusta tööle minemist, vaid lisab niigi suure pinge all peredele mõttetut koormust juurde.
Siia võiks veel lisada, et umbes samadel seisukohtadel selle reformi kohta on olnud ka Riigikontroll meile saadetud kirjas. Nii tahakski küsida, miks me teeme reformi, kui need, kelle heaks me väidetavalt peaksime seda tegema, mitte kuidagi ei taha sellega nõustuda ega taha seda reformi vastu võtta. Nad on valmis tulema sügisese külma ilmaga poolhaigena ratastoolis Riigikogu ette, et veel kord paluda, et me ei võtaks neid seadusi sellisel kujul vastu. Aga tõesti, eks me ole siin – eriti tahan rõhutada, et seda on teinud koalitsioon – vist kõvasti harjutanud, kuidas rahva tahet mitte kuulata. Julgen meelde tuletada mõni aeg tagasi vastu võetud seadust, millele küsitluse järgi oli vastu tervelt kaks kolmandikku Eesti rahvast, aga seadus võeti ikkagi vastu. Arvan, et see kaks kolmandikku rahvast näitab oma suhtumist peagi saabuvatel valimistel. Aitäh!

Viktor Vassiljev, palun!

Härra Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed, kes on kohal, ja ka need, kelle astraalkehad praegu siin saalis viibivad! Siin on palju asjatundlikke kõnesid peetud ja üldiselt on välja öeldud enam-vähem kõik, mis me selle reformi kohta arvame, ja korratud ka seda, mida arvab reformi kohta rahvas, sh reformi sihtgrupp, kes ka täna siin Riigikogu ees esindatud oli. Reform sõidab aga muudkui edasi nagu seesama teerull, mis täna Riigikogu ees platsil edasi-tagasi sõitis. See on siis meie arusaam demokraatiast! Kas on tõesti nii, et rumal rahvas ei tea, mis ta tahab, ja ainult meie siin teame?
Karta on, et see on reform reformi pärast. Nagu õigesti ütles kolleeg Heimar Lenk, nii tehti omal ajal ka tervishoiureformi, et lammutati olemasolev süsteem ära, ehitati mõttes midagi valmis, pandi see asi paberile ja PowerPointi ning hakati muudkui üles ehitama, teadmata ise, mida. Tagajärg on muidugi käes. Kui 20 aastat tagasi arvati, et arstijärjekord on need viis inimest, kes istuvad tohtri ukse taga, siis nüüd on kõik virtuaalne, nüüd on kõik arvutites ja internetis ning see järjekord on kuudepikkune. Karta on, et ka see reform lõpeb enam-vähem samamoodi.
Siin on näha selline huvitav tendents, et kui vaadata töövõimeseadust ning sotsiaalkindlustuse seaduse ja nende teiste seaduste muutmise seadust üheskoos, siis mõlemas mammutseaduses on näha hulgaliselt selliseid regulatsioone, mida oleks olnud võimalik kehtestada ministri määruse tasemel. Oleks saanud ära proovida ühe, teise ja kolmanda asja ning kui ei oleks töötanud, siis oleks saanud viga parandada. Aga see kõik korjati kokku hiigelsuureks reformiks, teadmata, kuidas asi tööle hakkab, ja nüüd katsetatakse seda elusate inimeste peal, veelgi inetum, seda katsetatakse puudega inimeste peal, kellel on raske vastu hakata. Ega see ilus küll ei ole.
Kui meile töövõimereformi tutvustati, siis selgus, et kõik algas kolmest vaalast, mille peal ta seisab. Kõigepealt see, et puudega inimesi on meil liiga palju. Tõepoolest, 15 aastaga on nende hulk kahekordselt suurenenud. Teine alustala oli see, et töötukassasse on kogunenud raha ja juba aastaid on nii tööandjad kui ka töövõtjad rääkinud, et maksud on liiga suured ja nii palju ei oleks vaja sinna koguda. Nüüd leiti sellele rahale kasutus. Kolmas eeldus on see, et siiamaani on töövõime olemasolu või selle osalist või täielikku puudumist valesti hinnatud.
Kui rääkida sellest, et puudega inimesi on meil palju, siis kõik on ju kinni selles, et näiteks maal ei ole ka täiesti tervetel inimestel, kellel on kaks kätt, kaks jalga ja üks pea ning aju ka kõrvade vahel, tööd kuskilt võtta. Kui inimesel on vähegi mingisugune terviseviga, eks ta siis vaatab, kuidas tal on kasulikum toimida. Nii nagu me kõik teeme, eks ole, ka iga loom vaatab, kus tal parem elada on ja mismoodi paremini hakkama saada. Siis vormistataksegi endale puue, et saaks vähemalt sellegi vähese raha kätte.
Mis puudutab töövõime hindamist, siis jah, siiamaani hinnati nii, et inimesel oli jalg puudu ja ta oli ühe jalaga. Nüüd hinnatakse nii, et üks jalg on alles ja ikka on ta ühe jalaga. See ei muuda asja mitte sugugi.
Ma küsin kolm minutit lisaks.

Kolm minutit.

Aitäh! Kolm minutit on muidugi vähe, aga no mis siin ikka pikalt jahuda.
Vaadake, kui nüüd hakkavad töövõimet hindama hoopis teised spetsialistid, mis siis juhtub? Siiamaani tegelesid sellega Sotsiaalkindlustusameti tohtrid, kes oskasid seda teha ja kellel oli oskusteave, mis oli kogutud aastakümnete jooksul. Tõepoolest ei ole vahet, kuidas me vaatame, kas inimesel on üks jalg puudu või on tal teine alles, ega seal vahet ei ole. Kui nüüd hakatakse hindamisteenust sisse ostma töötervishoiuarstidelt, kes kõik töötavad eraõiguslikes ettevõtetes, siis pean ütlema, et nemad ei tea töövõimest mitte kui midagi, nemad tegutsesid varem nõukaajast pärit käskkirja nr 555 alusel ja enam-vähem samadel alustel töötavad ka praegu. Nende tööks on otsustada, millise terviserikkega inimene sobib ühele või teisele tööle, lihtsamalt öeldes, nad otsustavad, et astmaga ei tohi töötada kaevanduses. See on nende töö. Nii et nad kõik tuleb ümber õpetada. Kõigepealt tuleb neid veenda, et siiamaani on nad töötanud valesti, ja siis tuleb õpetada neile selgeks uued töövõtted. Milleks seda kõike teha, mina sellest aru ei saa.
Edasi, töövõime või töövõimetus, vahet ei näe ma siin mitte mingisugust. Reformi uhkete ja suurte seletuste kallal on tuhanded ametnikud aastaid töötanud. Nad alustasid siis, kui minister oli Pevkur, ja jätkasid siis, kui tuli Taavi Rõivas. Nad näitasid talle oma uhke töö ette ja tema ütles, et jätkaku. Kaks ministrit on olnud, nii et topelt innustusega on seda tööd tehtud. Nad on teinud aga vale asja. Oleks pidanud ära korraldama need väiksed asjad, mida on võimalik ära korraldada. Mida tahavad puudega inimesed? Nad tahavad, et raha abivahendite jaoks oleks rohkem. No kui raha tõesti on, siis sõltumata reformi olemasolust või mitteolemasolust võiks selle raha ju selleks suunata. Palun väga, kes on keelanud seda siiamaani teha!
Kõik reformi kirjeldused lõpevad sellega, et erasektor loob töökohad. Erasektor oleks võinud neid töökohti luua, kui ta oleks tahtnud ja kui ta oleks võimeline neid looma. Keegi ei keelanud ju! Miks ta peaks neid looma pärast reformi algamist, kui ta neid praegu ei ole teinud, sellest ma ka aru ei saa. Teate mis, kui ametnikud oleksid teinud midagi asjalikumat, siis oleks asjast rohkem kasu olnud.
Kõik kritiseerivad reformi, aga vähe on räägitud sellest, mida peale hakata. Mina ütlen niimoodi, et kui mingitest vajalikest ja kasulikest juppidest on üles ehitatud mingi koletu monstrum, siis see tulebki pulkadeks lammutada ja vaadata, kas nendele juppidele ükshaaval võttes leidub mõistlikku kasutust. Aga praegu näeb asi välja täpselt nii, nagu see Riigikogu ees platsil täna välja nägi, kui puudega inimesed ootasid peaministrit, ootasid veel pool tundi pärast seda, kui miitingu aeg oli läbi. Ta tuli, tõi kaasa kaks turvameest ja viis kaamerat. Noh, oleks võinud tuua kaks leiba ja viis kala, et nii nagu Kristus rahva ära toita. Tema pidas oma mäejutluse ja kõndis minema, aga ühtegi jüngrit talle ei järgnenud.
Ma arvan, et selle seaduseelnõu arutelu tuleb katkestada. Aitäh!

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Tunnistan kohe alguses ausalt üles, et mind inspireeris siia kõnelema tulema Tartu Ülikooli majandusteaduskonna ja Palgainfo Agentuuri koostöös koostatud ja praegu aktiivne olev tööandjate tööturu küsitlus (sügis-talv 2014–2015). Enne, kui ma seda küsitlust lähemalt tutvustan, kordan lühidalt üle juba eelmine kord samalaadsel arutelul öeldu töötegemise kohta: igal inimesel, kes vähegi suudab oma võimete kohaselt tööd teha, peaks see võimalus olema. Ma pean seda väga oluliseks. Kõik töökäed on Eestile äärmiselt vajalikud ja see on samuti väärikuse küsimus, nii riigi kui ka inimese poolt vaadates. See on ka vastutuse küsimus.
Aga teeme ühe mõtteharjutuse. Mulle iseenesest väga meeldib see sõna "töövõimetoetus" ja ma kiidan neid inimesi, kes selle välja mõtlesid. Tegelikult on ka vanemahüvitis omal moel ju töövõimetoetus. Mitte kunagi inimkonna ajaloos ei ole verinoor lapsevanem suutnud täiel määral töösse panustada. Selleks, et ta seda teha saaks, et ta oma tööd ei kaotaks ning saaks pere- ja tööelu ühitada, on vanemahüvitis väga hea meede. Vaatame riiki, kus on maailma kõige õnnelikumad lastevanemad, ehk Rootsit. Seal suhtutaksegi vanemahüvitisse kui töövõimetoetusesse. Igati soositud on see, et noor lapsevanem ei kaotaks oma kvalifikatsiooni. Ta on ju tegelikult terve ja tubli inimene, noor, tugev ja tööjõudu täis. Vanemahüvitisega hüvitatakse ainult seda aega, mis tal töötamise kõrvalt lapse kasvatamisele kulub, kusjuures seda on võimalik kasutada ka näiteks ühe tunni kaupa tööpäeva jooksul. Tegemist on tõepoolest töövõimetoetusega, et võimaldada pere ja töötegemise ühitamist.
Me teame, et väga paindumatu vanemahüvitis on Eestis üks palgalõhe põhjustest ja üks põhjustest, miks tööandjad ei ole eriti huvitatud noorte fertiilses eas naiste tööle võtmisest. Kui meil on probleem juba see, et noortel tervetel naistel, kes on ühe väikese puudega, nimelt, nad on fertiilses eas, on raske tööd leida, rääkimata sellest, kui neil juhtub olema laps või, veel hullem, lapsed, siis me näeme, et me ei ole suutnud isegi nii enesestmõistetavas olukorras seda küsimust lahendada, erinevalt näiteks Põhjamaadest, kes on sellega palju paremini hakkama saanud. Kui me vaatame praegu arutluse all olevat reformi ja võrdleme seda vanemahüvitise loogikaga, siis näeme, et need kaks loogikat jooksevad teineteisele risti vastu: ühel juhul on tegemist täiesti tervete inimestega, kellele on otsustatud ilmtingimata maksta 100% toetust ja eeldatakse, et nad ei käi kas üldse mitte tööl või käivad õige natukene, ainult nii natukene, kui riik lubab, ja teisel juhul me üritame justkui vastupidist. Minu arvates ei lähe need loogikad kokku.
Nüüd jõuan ma selle inspiratsiooniallika juurde ehk Palgainfo Agentuuri ja partnerite, kelle hulka kuulub ka alma mater, tööturu küsitluse juurde. Siin on otsesõnu küsitud tööandjatelt, milliseid kandidaate nad eelistavad, kui kandidaate on piisav arv.
Ma palun kaks lisaminutit!

Kaks minutit lisaaega.

Aitäh! Tööandjatele esitati küsimusi, mis ei ole ju tõenäoliselt õhust võetud, sest neid on koostanud asjatundjad ja küllap need väljendavadki Eesti tööandjate suhtumist. Näiteks, kas tööandja võtaks pigem tööle inimese, kellel ei ole eeldatavasti tervisest tulenevaid takistusi töötamisel (siin ei ole juttu veel puudest, vaid üldisest terviseseisundist), kellel ei ole eeldatavasti segavaid perekohustusi (näiteks hooldamist vajavat lähedast või last), kes elab lähipiirkonnas (ka kaugemal ei tohiks nagu elada), kes on töö jaoks parimas vanuses (ka vale sünniaastat ei tohi olla), kelle rahvuslik kultuuritaust sobib kollektiivi (no vabandust!), kes ei ole olnud tööturult kaua ehk üle kuue kuu eemal jne. Me näeme nendest küsimustest selgelt, et tööandja üldiselt ei taha võtta enda õlule maailma hädasid, vaid tal on vaja töötajat, kelle abil töö tehtud saab.
Meil on vaja lahendada Eesti ühiskonnas kõik need mured, mida ma hetk tagasi ette lugesin. Meil on vaja saavutada olukord, kus tõesti saavad oma tööpanuse anda need, kellel on tervisest tulenevaid takistusi töötamisel, kellel on "segavaid perekohustusi", kes juhtumisi ei ela lähipiirkonnas, vaid kuskil kaugemal, kelle vanus ei tarvitse olla see üks, mida tööandja on parasjagu silmas pidanud, ja me ei tohiks teha numbrit rahvuslikust kultuuritaustast. Kui me need küsimused suudaksime lahendada, siis, jah, see Eesti meeldiks mulle väga. Aga täna näeme sellestsamast aktuaalsest küsitlusest, et isegi paljud leebed asjad mõjuvad tööandjate silmis eemalepeletavalt. Aitäh teile!

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! Palun ka lisaaega!

Kolm minutit.

Austatud kolleegid! Töövõimereform on Eesti ühiskonda tõsiselt puudutanud. Rahvasaadikud on saanud hulgaliselt kirju ja sõnumeid, mis kutsuvad üles seaduseelnõusid parandama. Miks? Paljude kritiseerijate arvates on praeguses töövõimereformi kavas põhjus ja tagajärg omavahel sassis ning lähtutakse vildakatest eeldustest. Reformi tööriistadeks on valitud aktiivsuskohustuse kehtestamine ja uue hindamissüsteemi loomine, mis praegust plaani arvestades ei aita ka kõige parema tahtmise korral reformile seatud eesmärke täita.
Eesti sotsiaalkindlustussüsteemi jätkusuutlikkust ei ohusta vähenenud töövõimega inimeste arvu kasv, vaid elanikkonna vananemine. Reformi eest seisjad on väitnud, et ilma reformita kukuks Eesti sotsiaalkaitsesüsteem kokku, sest puudega inimesi tuleb aina juurde ja see käib riigi rahakotile üle jõu. Eelnõu seletuskirjas on tabel, mis näitab viimase kuue aasta kasvu ja jätab mulje, et see kasv ei lõpe ning asi on hull. Samal ajal on aga seletuskirjast välja jäänud Praxise analüütikute koostatud joonis, mis näitab kuni aastani 2057 hoopis teistsugust trendi. Töövõimetuspensionäride arv kasvas vaid majanduslanguse ajal ning see on praeguseks peatunud. Töövõimetuspensionäride arv kuni aastani 2057 pidevalt väheneb. Sotsiaalkindlustussüsteemi probleem on hoopis elanikkonna vananemine, seega osutub reformi õigustav argument valeks, kuna töövõimereform ei saa mitte kuidagi elanikkonna vananemist peatada. Reform on rajatud eeldusele, et töövõimetuspensionäride arv on kasvanud seetõttu, et nad petavad süsteemi ning neil pole soovi tööle minna. See eeldus on sügavalt ekslik ning näitab teadmatust.
Eesti sotsiaalsüsteemi tegeliku olukorra kohta on OECD raportis "Vaesuse vähendamine Eestis läbi aktiveerimise ja parema sihitatuse" mitmeid tabeleid, mis ühteaegu jahmatavad ja teevad kurvaks. Raportit uurides saab selgeks, et Eesti on teiste riikidega võrreldes oma rahva toetamisel ülimalt kitsi. Eesti sotsiaalkaitsekulude osakaal SKT-s on väiksem kui ükskõik millises teises OECD riigis, välja arvatud Korea ja Mehhiko. Nii muretsetakse sotsiaalpoliitikat käsitlevas raportis. Hulk tabeleid illustreerib Eesti koonerdamist oma rahva arvel. Näeme, et ainult 50% töötutest saab töötutoetust, mille suurus on vaid kolmandik absoluutsele vaesuspiirile vastavast summast ja vaestele mõeldud toetuste kulutused moodustavad 0,1% SKT-st, jäädes teiste riikide kulutustega võrreldes peaaegu nähtamatuks, sest OECD riikide keskmine on 2%. Ka näeme, et Eesti on viimaste hulgas tervisenäitajate poolest ja vaese elanikkonna halva tervise näitaja on kõrgem kui teistes riikides. Peale selle on Eesti üks vähestest riikidest Euroopas, kus ravikindlustamata isikud ei saa arstiabi ja pikaajalist töötust karistatakse arstiabist ilmajätmisega. Lisada tuleb fakt, et hiljutine haigushüvitiste vähendamine on pannud inimesed haigena tööl käima ja vaid 6% haigestunutest võtab haiguslehe.
See teave viib vaid ühe loogilise järelduseni: Eesti ise on oma kokkuhoiupoliitikaga tekitanud suure hulga töövõimetuspensionäre ning on otseselt vastutav oma rahva tervise halvenemise eest. OECD väljendab imestust, et Eestis, kus sotsiaaltoetuste osakaal SKT-s on sedavõrd väike, kulutatakse suur osa sellest sihitamata ja Euroopa heldeimatele vanemahüvitistele, kuigi teadusuuringute kohaselt suurendab iivet kaugemas perspektiivis vaid lastele sobiva kasvukeskkonna loomine. Rõhutatakse põhimõtet: abivajajatele rohkem. Samal ajal on OECD rahul puudega inimestele mõeldud toetuste sihitatusega, öeldes, et kuigi toetused on väikesed, on need üsna hästi vaesemale elanikkonnale sihitud. Samuti paistab muidu kehvade tulemuste taustal positiivsena silma puudega inimeste kõrge tööga hõivatuse määr, mille poolest Eesti on auväärsel kolmandal kohal. Tuleb välja, et töövõimetuspension ei ole töötamise vaenlane. Üle poolte puudega inimestest juba käib tööl ja nad teevad seda ilma igasuguse sundimiseta. Ometi sihib praegune reform töövõimetuspensione ja puudega inimeste tööl käimist, seetõttu on raske sellega rahul olla. Tänan!

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kui komisjoni ettekandja täna vastas meie küsimustele, siis me juba puudutasime haridusteemat. Kui lubate, siis ma toon selle reformi valguses esile mõned erivajadusega inimeste probleemid ka selles valdkonnas.
Kõigepealt tahan väga tunnustada neid õpetajaid ja koole, kes iga päev erivajadusega õpilastega tegelevad. Meie haridussüsteemis on väga pikaajalised traditsioonid, kuidas kaasata erinevate ja üsna raskete puuetega, ka liitpuuetega noori, püütakse anda neile võimalikult palju tuge, eriti tehakse seda eraldiseisvates koolides. Meie süsteemi puudujäägiks on see, et kui noorel saab põhikool läbi, siis väga paljudel sihtrühmadel on väga vähe valikuid. Neil on aina enam võimalusi minna kutseharidussüsteemi, osalt on võimalusi minna ka kõrgharidust omandama, kuid need võimalused on üsna piiratud. Kutsehariduses on igal aastal gruppe juurde loodud, on ka eraldi keskustesse loodud hariduse saamise võimalusi, kuid see kõik on siiski ideepõhine, projektipõhine, koolipõhine, sel ei ole tööturu mõistes laia haaret.
Kõnealuse reformi võtmesõna on minu arvates need haridusvõimalused, mis võimaldavad tulevastel põlvkondadel põhikoolivanuses paremini haridusteel edasi jõuda ja parandavad nii nende olukorda tööturul. Murekohaks on juba praegu need inimesed, keda see reform puudutab ja kes on aastaid olnud kodus, tööturult aastateks kõrvale jäänud ning keda võib-olla ei ole ka kaasatud ühes või teises täiskasvanute keskuses. Kindlasti on väga suur küsimus, kes on need koolitajad, kes on suutelised neid pikaajalisi töötuid, tööturult kauaks kõrvale jäetuid tagasi tooma ja andma neile ümberõppevõimalused.
Pikaajaliste töötute puhul on olnud üks kriitilisemaid kohti just ümberõppe puudujäägid. Tihti oleme ajale jalgu jäänud, me ei käi ajast ees. Samuti on koostöö tööturu ja kutsekoolidega olnud aastate jooksul üsna kehvake, mis tähendab, et näiteks väga hästi uuendatud kutsebaasid, kus on kohati väga häid meistreid, peavad nõutult pealt vaatama, kuidas tööturumeetmete raames pakutakse koolitusi inimestele, kes üsna hiljuti on ühel või teisel põhjusel kutsekoolist vabastatud. Selliseid näiteid on küllalt palju. On väga oluline koolitus süsteemselt läbi vaadata, enne kui me suuname sinna väga suuri Euroopa vahendeid. Võtmetähtsusega on ka see, et tuleb vaadata neid piirkondi, kus probleemid on suuremad, sh Ida-Eestit, kus peab ümberõpet saama kindlasti peale eesti keele ka vene keeles. Seal on ümberõppe ja täienduskoolituse võimalused praegu kehvemad. See, kas me oleme võimelised toetama kõigi puhul, kes seda vajavad, eesti keele kui riigikeele õpet, on eraldi küsimus, kuid oleks hädavajalik leida koolitusvõimalusi vene keeles.
Lõpetuseks vaatame tulevikku. Ma täna juba puudutasin mitut väga kurba näidet meie enda praktikas. Me oleme küll loonud neile inimestele võimalusi, kuid praktilised põhjused, näiteks halb ligipääs ruumi või trepid, takistavad neid. Nii et teenused, teenused ja veel kord teenused – neid on vaja, et need inimesed pääseksid haridusasutustesse ja töökohtadele. Aitäh!

Priit Toobal.

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Kui siiani oleme harjunud siin saalis kuulma, kuidas opositsioon pahandab koalitsiooniga selle pärast, et meist justkui teerulliga üle sõidetakse, siis täna hommikul uudistesaadet vaadates oli mul küll üsna valus kuulda, kui erivajadusega inimeste organisatsioonide esindajad ütlesid, et valitsuskoalitsioon sõidab teerulliga üle neist ja nende ettepanekutest. Selle näitamiseks korraldasid nad täna siinsamas Riigikogu ees meeleavalduse, väljendamaks meelt töövõimereformi vastu ja tõid kohale päris elusuuruses kollase teerulli, ilmestamaks valitsusliidu teerullipoliitikat.
Põhiseaduse § 28 ütleb, et Eestis on puuetega inimesed nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste erilise hoole all. See peaks muu hulgas tähendama seda, et kui selles valdkonnas võetakse ette reforme ja kavandatakse muudatusi, siis neid inimesi tuleks eriliselt kaasata sellesse, kuidas ühte või teist küsimust lahendada. Kusjuures kaasamine ei tähenda kindlasti mitte üksnes seda, et neil organisatsioonidel ja inimestel on õigus olla ära kuulatud, vaid ka seda, et nende ettepanekutega arvestatakse, nendega räägitakse läbi ja kui asjaosalised, nende esindusorganisatsioonid, ütlevad, et eelnõud pole veel selles küpsusastmes, et nendega edasi minna, siis tuleks võtta aeg maha, nii nagu on pakkunud Keskerakonna ja IRL-i fraktsioon. Paraku ei ole meid, puudega inimesi ega nende esindusorganisatsioone kuulda võetud.
Minu arvates oli täna üsna märgiline infotunnis kuulda, et kui peaminister parlamenti tuli, siis ta ei märganud puudega inimesi parlamendihoone ees meelt avaldamas. Sellest erivajadusega inimesed just räägivadki, et valitsus ja ministrid pole neid märganud, ära kuulanud ega nende ettepanekuid arvestanud.
On teada ju ka see, et see reform valmistati Sotsiaalministeeriumis ette sel ajal, kui sotsiaalministriks oli praegune peaminister Taavi Rõivas. On teada, et see töövõimereform tuleb siin saalis, nui neljaks, ära koputada, et peaminister saaks oma alustatu lõpule viia. Mul on kahju sellest, et sellega on kaasa läinud valitsusliitu kuuluvad sotsiaaldemokraadid. Ma pean silmas sotsiaalkaitseminister Helmen Kütti ja sotsiaalkomisjoni esimeest Heljo Pikhofi. Sisuliselt tehakse Reformierakonna asju just nende kahe inimese ehk sotsiaaldemokraadist ministri ja komisjoni esimehe kätega. Mulle näis siiani, et erivajadusega inimesed lootsid peamiselt Sotsiaaldemokraatlikule Erakonnale, aga täna on näha, et sellele erakonnale nad enam loota ei saa. Kindlasti pole mõistlik ka Helmen Küti ähvardus, et kui ta selles reformis oma tahtmist ei saa, siis ta astub tagasi. Ega siis tema tagasiastumine ja tema ametipost ei ole ju lahendus. Lahendus on see, et see seadus saaks seesuguseks, nagu erivajadusega inimesed ja nende esindusorganisatsioonid seda on tahtnud. Ei ole mõtet probleemide eest põgeneda, neid tuleb lahendama hakata.
Me ei ole reformi vastu. Seesugust reformi on vaja ja ka meie oleme selle poolt, et puudega inimesed saaksid paremad võimalused tööturule minekuks, aga minu arvates on alustatud valest otsast. Oleks pidanud alustama motivatsioonipaketist ettevõtjatele, et neil tekiks tahtmine selliseid töökohti luua. Kogu selle reformi juures oleks tulnud rääkida omavalitsuse rollist ja rahastusest. Vastamata küsimus on see, mis saab pärast aastat 2020, kui Euroopa Liit enam seda reformi ei rahasta.
Kuni küsimused pole vastuseid saanud ja kuna on alustatud valest otsast, ei ole meie arvates mõistlik selle reformiga edasi minna. Tuleb aeg maha võtta ja edasi minna koostöös esindusorganisatsioonidega, mitte ainult neid kuulates, vaid ka nendega arvestades. Aitäh!

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Me oleme järjekordselt arutamas sellist seaduseelnõu, mille kohta me teame, et väljaspool Riigikogu maja seda ei toetata, aga siin püütakse seda hirmsasti läbi suruda. Ilmselt on tagajärjed samad nagu korrakaitseseaduse puhul, et lühikese aja pärast hakatakse seadust ümber tegema, kuna eelnevalt ei konsulteeritud, ei arutatud ega peetud nõu. Minul on raske aru saada, miks valitsus ei taha arvestada ettepanekuid, mis on eelnõu koha tehtud, ja sisuliselt rullib üle inimestest, keda see seaduseelnõu puudutab.
Need 354 miljonit eurot tuleks meil teatud tingimustel ära kulutada, aga võib-olla oleks ikkagi tark mõelda, kuidas selle raha eest reaalseid töökohti luua. Kui väidetakse, et ei ole võimalik riigi abiga töökohti luua, siis ma ei tea, mis valdkonda see mõte kuulub. Ka riigil on siin suur roll ja ma arvan, et see raha täidaks sel juhul palju paremini oma eesmärki kui siis, kui ta lihtsalt nõustamiseks, uuringuteks ja hindamiseks ära kulutatakse.
Kuidas saab see reform õnnestuda Kagu-Eestis, kus töötuse protsent on niivõrd suur ja sinna töökohti juurde ei teki? Kui mina oleksin tööandja, mis siis oleks minu motivatsioon puudega inimesi tööle võtta? Kui ettevõtja ei ole rahaliselt motiveeritud, siis, ma võin öelda, see reform ebaõnnestub. Kui ei teki lisatöökohti, ka siis on see reform ebaõnnestunud.
Samal ajal olen ma üllatunud, et luuakse 500 uut klienditeenindaja kohta, kelle jaoks on ette nähtud väga suur palgaraha, eelarvesse on arvestatud palgarahaks nimelt 2400 eurot kuus. Ma ei tea, mis tingimustele need inimesed vastama hakkavad ja kes neid sinna ametisse võtab. Aga kas kogu senine süsteem ja hindamine oli siis ebausaldusväärne?
Selle reformi rahaline kulu on üle mõistuse suur. Minu mõistus tõrgub seda raha kulutamast selliselt, et eesmärk jääb saavutamata. Minu arvates tuleb võtta aeg maha ja rahulikult arutada. Iseenesest ju kuhugi kiiret ei ole. Meie eesmärk on tõesti ühiskonda integreerida neid inimesi, kes on sunnitud kodus istuma ja mitte kuidagi kodust välja ei saa. Kui seda rahulikult arutada ja mõistlikult korraldada, siis ma arvan, et me suudame selle eesmärgi ka saavutada. Alustaks aga sellest, et riigistruktuurid kaasaksid neid inimesi tööle. Kui riik on eeskuju näidanud, siis ma arvan, et ka ettevõtjad tulevad sellega kaasa. Aitäh!

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku Vabariigi Valitsuse algatatud töövõimetoetuse seaduse eelnõu teine lugemine katkestada. Argumente, miks seda on vaja teha, on siin viimastel tundidel kostnud juba palju. Mind teeb aga murelikuks, et need inimesed, keda veenma peaks, siin saalis ei viibi. Eeldades, et koalitsiooni liikmed, kes tulevad kohe hääletama, jälgivad arutelu teleekraanide kaudu, ütlen ma, et hakake juba saali poole astuma, kohe läheb muudatusettepanekute ja eelnõu menetluse katkestamise hääletamiseks.
Aga neid rahvasaadikuid oli siin väga vähe ka eelmisel neljapäeval, kui olulise tähtsusega riikliku küsimusena sedasama teemat arutati. Ma arvan, et on väga ebaõige tulla siia saali hääletama millegi poolt, millesse pole isegi süüvitud. Me täna kuulsime, et peaminister tuli Riigikokku ega märganud puudega inimesi, kes meelt avaldasid. Me kuulsime ka Jüri Jaansonilt, et tema arvates on alati paar inimest, kes millegi vastu on. Samas on Riigikogu liikmete poole pöördunud 17 organisatsiooni, nende hulgas Eesti Hooldajate Liit, Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing, Eesti Kurtide Liit, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliit, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit ja veel mitmed MTÜ-d, kes on öelnud, et nad näevad selles eelnõus tugevaid puudusi. Need on needsamad ühingud, kes survestasid eelmisel nädalal sotsiaalkomisjoni, et nende esindaja saaks tulla siia saali oma seisukohti esitama. Need on needsamad inimesed, kes tulid täna siia meeleavaldusele. Ma ei ole näinud nende pöördumist, kus kirjalikult öeldakse, et neid on kuulda võetud ja nende hirmud on maha võetud. Vastupidi, kui ma täna siin maja ees küsisin nende arvamust, et kui täna eelnõu lugemist ei katkestata ja järgmisel nädalal on lõpphääletus, kuidas ma siis peaksin hääletama, siis nad kõik ütlesid, et tuleb selle reformi vastu hääletada.
Miks siis? Ilmselt eelkõige seetõttu, et seda reformi on alustatud valest otsast. Kui peamiselt tahetakse läbi viia 100 000 puudega inimese töötukassa alla viimine, aga puudu on kindlad sotsiaalsed tagatised, siis turvatunnet ei tulegi. Laias laastus meenutab see töölepingu seaduse vastuvõtmist, kui kõigepealt lubati, et tehakse tööleping paindlikuks, odavamaks ja kiiremaks muutus inimeste koondamine, hiljem pidi tulema ka turvalisus, mida pole aga viie aastaga tulnud.
Inimesed, keda seadus otseselt puudutab, ütlevad, et reformiga peaksid puudega inimestele ja neid hooldavatele perekondadele kogu Eestis, mitte ainult pealinnas ja suurtes linnades, kaasnema kättesaadavad sotsiaal- ja tugiteenused. Selle jaoks, et nad seda usuksid, tuleb saavutada riigi ja kohalike omavalitsuste vettpidav kokkulepe. Täna arutelul kuulsime komisjoni ettekandjalt, et on mitmeid ülesandeid, mida peab täitma kohalik omavalitsus, aga mis rahast omavalitsus neid ülesandeid täitma hakkab, on senimaani lahtine. Kas riik on teinud midagi, et vallad võtaksid enda kanda puudega inimese tööle viimise ja koju toomise? Pole kuulda olnud. Vastupidi, töötukassa senine praktika näitab, et töötukassa on olnud väga tõhus ilma tööta inimeste statistikast n-ö mahakirjutamisel. Töötukassa klientide arv on vähenenud, aga samavõrra pole suurenenud tööd leidnud inimeste arv. See on üks küsimus, mis tekib ka puudega inimeste puhul. Kas ei ole kogu reformi eesmärk siiski see, et jätta senisest abist ilma need, kelle tervis pole nii korras, et ennast tervena tööturul maksma panna?
Mida on veel kuulda olnud? Selle asemel, et kohe teha eksperiment 100 000 puudega inimesega, võiks testrühmade põhjal vaadata, kas need töökohad on pealinnas ja regioonides olemas. Ilmselt oleks see hirmude mahavõtmiseks vägagi otstarbekas. Meie siin saalis ei tohiks küll hääletada seaduse poolt, mis tekitab ebakindlust 100 000 inimeses ja nende lähedastes. Seetõttu annan üle ettepaneku seaduseelnõu lugemine katkestada.

Aitäh! Palun kõnetooli Jüri Jaansoni!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Viimaste tundide jooksul oleme saanud jälle aktiivselt arutada töövõimereformi alustalasid: kuidas sellele reformile läheneda, miks läheneda ja kas üldse seda teha, kas oleks õige see katkestada või mida siis sellega teha. On esile toodud mitmeid probleeme ja tehtud palju kriitikat. Kuulasin kõike seda huviga.
Osa kriitikast on põhjendatud. Töövõimereform on mitmepalgeline. Kahtlemata peab töövõimereformist saama ühe väga suure ja laia ettevõtmise alguspunkt, mis kaasab ühiskonda just vähenenud töövõimega inimesi, sh puudega inimesi.
Ma ei saa aga kindlasti nõus olla väidetega, mida siin on esitatud ja mis on meile kõikidele ka kirjalikult saadetud, nagu oleks reform rajatud eeldusele, et praegust süsteemi petetakse. Ei saa ka ilma algandmeid teadmata vastu väita seisukohale või jääda nõusse sellega, et aastaks 2057 ei ole meil vähenenud töövõimega inimeste arv kasvanud. Vastupidi, teised uuringud näitavad, et see arv juba aastaks 2023 kasvab ja kasvab tuntavalt. Sellised on alternatiivsed uuringud. Kulud kasvavad 2023. aastaks 250 miljonist eurost 437 miljoni euroni.
Ma tuletan veel kord meelde, et nii Riigikontroll kui ka paljud teised institutsioonid on öelnud, et praegune süsteem tuleb ümber korraldada ja seda tuleks teha ka siis, kui meil ei oleks võimalust saada toetusena Euroopa raha. Ma tuletan meelde paari olulist positiivset asja, mida töövõimereform peaks kaasa tooma. Üks olulisemaid neist on paindlik individuaalne lähenemine igale üksikjuhtumile. Teiseks, tugiseadustena mõeldud sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muudatused pakuvad tööealisele tervisekahjustusega inimesele kahtlemata igakülgset abi, et töövõimelisena püsida ja seda võimet saavutada.
Kokkuvõtet tehes tahan veel kord toonitada, et töövõimereformi võib vaadelda laia ettevõtmisena, siit võib otsida vigu, seda võib seostada majanduse ja haridusega. See kõik on õige. Ma olen täiesti nõus ettekandjaga, kes väitis, et üks võtmeküsimusi vähenenud töövõimega inimeste tööle saamisel on haridustaseme tõstmine. Aga ma tahan veel kord väita, et kuskil on see alguspunkt, kui me peame süsteemile ütlema, et nüüd aitab sellest ja me jätkame uutmoodi. Uus süsteem on täiesti uudne ja uudse süsteemiga kaasnevad alati mingid riskid, seetõttu on just detailide lihvimiseks oluline katsetada. Ma olen veendunud, et selle reformi elluviimine nüüd ja praegu on vajalik. Nende seaduseelnõudega ...
Ma palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

... edasiliikumine on vajalik. Ma kutsun teid kõiki üles mõtlema sellele, et see on pigem positiivne muutus ja see aitab inimesi rohkem kaasata. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Selle eelnõu kohta on tehtud 61 muudatusettepanekut. Me vaatame need muudatusettepanekud läbi.
Muudatusettepanek nr 1 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda tuleks täielikult arvestada. Muudatusettepanek nr 2 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 3 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 4 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 5 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 6 on Riigikogu liikmetelt Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt ja Karel Rüütlilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 7 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun seitsmendat muudatusettepanekut hääletada!

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 7, mille on teinud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 30 ja vastu 48 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Muudatusettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 8 on Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt ja Karel Rüütlilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 9 on Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt ja Karel Rüütlilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 10 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 11 on Riigikogu liikmetelt Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt, Karel Rüütlilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada sisuliselt. Muudatusettepanek nr 12 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 13 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 14 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 15 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 16 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 17 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 18 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 19 on Riigikogu liikmetelt Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt ja Karel Rüütlilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 20 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 21 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 22 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 23 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 24 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun 24. muudatusettepanekut hääletada!

Asume hääletama. Kas võime minna hääletuse juurde? Igaks juhuks kutsume ikka kõik kohale, järsku mõni läks vahepeal ära.
Hea Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 24, mille on esitanud Keskerakonna fraktsioon ja mida juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 30 ja vastu 46 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 25 on sotsiaalkomisjonilt, täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 26 on sotsiaalkomisjonilt, täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 27 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 28 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 29 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 30 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 31 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 32 on Riigikogu liikmetelt Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt ja Karel Rüütlilt, täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 33 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 34 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 35 on sotsiaalkomisjonilt, täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 36 on sotsiaalkomisjonilt, täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 37 on sotsiaalkomisjonilt, täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 38 on sotsiaalkomisjonilt, täielikult arvestatud. Muudatusettepanek nr 39 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon ei ole arvestanud. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun 39. ettepanekut hääletada!

Aitäh! Hääletame 39. ettepanekut. Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 39, mille on teinud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seiskoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 17 ja vastu oli 48 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 40 on Riigikogu liikmetelt Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt ja Karel Rüütlilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 41 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 42 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 43 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 44 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 45 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 46 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 47 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 48 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 49 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 50 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 51 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 52 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 53 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 54 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 55 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 56 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 57 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 58 on Riigikogu liikmetelt Jüri Jaansonilt, Rein Aidmalt, Heljo Pikhofilt ja Karel Rüütlilt, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 59 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult. Muudatusettepanek nr 60 on Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Austatud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 60, mille on teinud Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta see muudatusettepanek arvestamata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 17 ja vastu oli 48 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Muudatusettepanek nr 61 on sotsiaalkomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on arvestada täielikult.
Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Riigikogu juhatusele on laekunud kaks ettepanekut. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepanek on katkestada töövõimetoetuse seaduse eelnõu nr 678 teine lugemine ja Eesti Keskerakonna fraktsioonilt on täpselt samasugune ettepanek, et töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 teine lugemine tuleks katkestada. Hääletame need ettepanekud koos läbi.
Head kolleegid, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku katkestada töövõimetoetuse seaduse eelnõu 678 teine lugemine. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 29 ja vastu oli 47 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Teine lugemine on lõpetatud ja päevakorrapunkt nr 8 ammendatud.

Me läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kalandusturu korraldamise seaduse eelnõu 744 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli maaelukomisjoni liikme Terje Trei!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kalandusturu ...

Austatud Riigikogu, ma palun saalis vaikust! (Juhataja helistab kella.) Palun, ettekandja, võite jätkata!

Ma tänan! Kalandusturu korraldamise seaduse eelnõu 744 esimene lugemine toimus siin saalis 22. oktoobril. Nimetatud eelnõu annab aluse finantsperioodil 2014–2020 Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi raha rakendamiseks. Eelnõuga reguleeritakse kalamajandusliku riigiabi ja vähese tähtsusega abi andmist ning seatakse ühtse turukorralduse põhimõtted, mis tulenevad Euroopa Liidu määrustest. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 31. oktoober. Selleks ajaks Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega teised komisjonid muudatusettepanekuid ei esitanud.
Juhtivkomisjon koostöös Põllumajandusministeeriumiga valmistas ette kuus muudatusettepanekut. Maaelukomisjon kogunes ettepanekute aruteluks 4. novembril. Komisjoni istungil osalesid Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna juhataja Ain Soome, õigusosakonna juhataja Marika Kairjak ja sama osakonna nõunik Geir Veski. Suuri erimeelsusi ei olnud. Komisjon arvestas kõiki ettepanekuid täielikult ja konsensuslikult. Komisjoni 4. ja 10. novembri istungil tehti järgmised menetluslikud otsused: otsustati saata eelnõu 744 täiskogu päevakorda tänaseks, 12. novembriks, teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ning kui teine lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele 19. novembriks. Kõik otsused olid konsensuslikud. Tänan!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab muudatusettepanekut nr 5. Eelnõu § 72 lõige 5 sätestab tavapärasest lühema tähtaja toetuse taotluste kohta otsuse tegemiseks, kui taotlus on esitatud rohkem kui 60 tööpäeva enne rakenduskava heakskiitmist Euroopa Komisjoni poolt. Tavapärane on 90 päeva. Mispärast peaks nüüd otsuse kiiremini tegema? Mis on need põhjused?

Jah, üldreeglina tehakse otsused 90 päeva jooksul. Tegelikult annavad 60 ja 30 lõpptulemusena ka kokku 90. Aga selleks, et saaks alustada taotluste vastuvõtmist ja valdkonnaminister saaks kehtestada meetmete tingimused enne, kui Euroopa Komisjon on rakenduskava heaks kiitnud, ongi see eripära siia sisse toodud.

Palun, Helir-Valdor Seeder, teine küsimus!

Aitäh! Taotlusi saab vastu võtta, ilma et sätestataks seda 60 päeva, see võib olla 90 päeva või mis iganes, kui me selle seaduses fikseerime. Ma ei saa aru, mis seos siin selle 60 päevaga on. Ma ei saa ikkagi aru, miks peaks sel juhul lühema tähtaja andma.

Pean ütlema, et komisjonis seda küsimust otseselt sellisel kujul ei tõstatatud. Praegu jään ma võlgu vastuse, miks selle otsuse tegemise lõplik tähtaeg lühem on.

Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Selleks, et ei jääks kõlama ainult see tähtaegade küsimus, võiksid äkki veel üle korrata kogu selle eelnõu asja olemuse. Esimesel lugemisel me sellest rääkisime, aga ikkagi.

Kogu selle eelnõu asja olemust ma ka selle lugemise alguses tuletasin kenasti meelde, aga ma kordan veel üle ja räägin natuke põhjalikumalt, millised on muutused, võrreldes eelmisel perioodil kehtinud korraga. Eelnõu reguleerib seda, et meil oleks võimalik järgmisel aastal seda raha jagama hakata, kui lihtsustatud keeles rääkida. Peamised muudatused eelmise perioodiga võrreldes on kokkuvõtlikult öeldes järgmised. Perioodil 2014–2020 on võimalik moodustada ka rahvusvahelisi tootjaorganisatsioone. Täiendatud on kalatoodete märgistuse nõudeid. Info riigiabi kohta peab olema internetis avalikult kättesaadav. Eelmisel perioodil oli vähese tähtsusega abi kohta informatsioon Põllumajandusministeeriumi haldusalas olevas infosüsteemis, menetluses oleva eelnõu järgi läheb see info Rahandusministeeriumi ühtsesse infosüsteemi. Varem otsustas finantsinstrumendi Põllumajandusministeerium, eelnõu kohaselt teeb seda Vabariigi Valitsus.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan 3. peatüki "Tootjaorganisatsioonid" § 12 ja mul tekib küsimus. Kilu ja räime tootmise korral on võimalik toetust küsida siis, kui tulundusühistu ja tema liikmed on lossinud vähemalt 15% kilu ja räime Eesti kogusaagist. Ülejäänud liikide puhul on vaja lossida 40%. Miks on siin selline erinevus, et vesiviljelustoodete ja muude kalapüügitoodete puhul on 40%, aga räime ja kilu puhul 15%?

Aitäh, hea komisjonikaaslane! Kui me seda eelnõu komisjonis arutasime, siis me kahjuks seda küsimust ei puudutanud. Kui sa oleksid ise kohal olnud, siis oleksid tõenäoliselt saanud sellele küsimusele vastuse Põllumajandusministeeriumi esindajatelt.

Aitäh! Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas ei oleks mõistlikum teha seda laadi muudatusi seaduses hoopis pärast maaelu arengukava heakskiitmist Euroopa Komisjonis?

Kuidas nüüd öeldagi. Kindlasti oleks parem, kui kõik need asjad, mis on siin aluseks, oleksid heaks kiidetud, praegu on see Euroopa Komisjoni väidetava ülekoormatuse tõttu veidi toppama jäänud. Samas, kõik meie kalandusega tegelevad ettevõtjad ootavad nende meetmete avanemist. See seadus, mille eelnõu me siin arutame, reguleerib seda, kuidas me seda raha jagama hakkame. Lõplik otsus, mida ja kui palju jagatakse, tuleb edaspidi. Ma arvan, et see ei takista meil täna selle seaduse vastuvõtmist. Ka kõikvõimalikud vastuolud eelnõu algses projektis on nüüdseks parandusettepanekute abil kaotatud. Ma arvan, et see on päris hea seadus vastuvõtmiseks ja ka töösse rakendamiseks, kui kolmas lugemine läbi saab.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk, teine küsimus!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on veel üks küsimus. Paragrahvi 24 punktis 4 on kirjas, et kohaliku algatusrühma üldkoosolekul võib isik osaleda ja hääletada kuni viie liikme esindajana. Miks see viis liiget on siia pandud? Igaühel peaks ikka üks hääl olema, mitte nii, et võetakse jälle peoga paberit kaasa. Me teame, et eelmisel perioodil oli ju tihti probleeme, kui üks inimene oli võtnud 20 volikirja kaasa ja ühel hetkel ütles, et tema käes on kogu häältepakk. Oli jutt, et jääb üks hääl, et ei saa enam võtta volikirju kaasa. Siin on aga jälle kirjas viis liiget.

Jällegi, komisjonis me seda ei arutanud ja ma ei oska seda kommenteerida. Ju siis on kõigi esindajatega räägitud ja kõikidele on see sobinud. Mingeid probleeme komisjoni ei jõudnud.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Terje Trei! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Vaatame läbi muudatusettepanekud. Eelnõu kohta on laekunud kuus muudatusettepanekut, kõik on juhtivkomisjonilt ehk maaelukomisjonilt. Muudatusettepanek nr 1 on täielikult arvestatud, nr 2 on täielikult arvestatud, nr 3 on täielikult arvestatud, nr 4 on täielikult arvestatud, nr 5 on täielikult arvestatud ja nr 6 on täielikult arvestatud. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 744 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu 745 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli maaelukomisjoni liikme Priit Sibula!

Austatud Riigikogu aseesimees! Riigikogu maaelukomisjon arutas Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu enne teist lugemist oma kahel istungil: 4. ja 10. novembril. Külalisteks olid Põllumajandusministeeriumi teadus- ja arendusosakonna juhataja Külli Kaare, maaelu arengu osakonna juhataja Marko Gorban, õigusosakonna juhataja Marika Kairjak ja sellesama osakonna nõunik Geir Veski. Komisjon arutas esimesel istungil kümmet muudatusettepanekut ja teisel ühte, mis jäi esimesel koosolekul lõpuni arutamata, ning hiljem tuli juurde veel kolm muudatusettepanekut.
Enamik muudatusettepanekuid olid ministeeriumi väitel tehnilist laadi. Kõige olulisemad märgin ma ära. Need puudutasid kõigepealt innovatsiooniklastriga seonduvat. Teiseks, juba esimesel lugemisel tutvustasin ma tootjagrupi temaatikat. Sellel teemal oli komisjonis kõige sisulisem arutelu. Lisaks tulundusühistutele pidas komisjon õigeks lisada viienda muudatusettepaneku abil eelnõusse tootjarühmana ka mittetulundusühingud. Komisjoni teisel istungil arutatust on võib-olla kõige olulisem 12. ettepanek, mis sisuliselt lisab seadusesse ühe paragrahvi: § 133 "Toetuse andmise tingimuste kehtestamine enne arengukava heakskiitmist". Euroopa töötab oma tempoga ja kui see tempo ei ole selline, mis meid rahuldaks, et me saaksime hakata maaelu arengukava rakendama ja taotlejatele toetusi välja maksma, siis see on võimalik selle seaduse alusel.
Komisjon tegi otsuse saata eelnõu teisele lugemisele tänaseks, ettepanek on lugemine lõpetada ja saata eelnõu kolmandale lugemisele.

Aitäh! Teile on laekunud üks küsimus. Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan 4. peatüki "Ühise põllumajanduspoliitika kohased põllumajandustootjate otsetoetused ja üleminekutoetused" 2. jaotise § 12 lõiget 2 (lk 5, alates kõige ülemisest reast): "Valdkonna eest vastutav minister võib määrusega kehtestada lisaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1307/2013 artikli 9 lõikes 2 nimetatule nende tegevusalade loetelu, millega tegelevatele isikutele otsetoetust ei anta." Kuidas sulle tundub, kas on ikka hea, et minister saab ainuisikuliselt otsustada, kas mõnele valdkonnale anda toetust või mitte? Kas see ei peaks olema suurema seltskonna otsustada?

Ma arvan, et ministri otsusele eelneb alati arutelu. Minister ei tee seda otsust oma suvast lähtudes. Ametnikud töötavad ettepanekud läbi ja selle põhjal kujundab minister oma seisukoha.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Priit Sibul! Avan läbirääkimised. Palun, Siret Kotka, Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Eesti põllumees ei konkureeri praegu mitte teise maamehega Eestis, vaid eeskätt teiste põllumeestega Euroopa Liidus. Selleks, et konkurents oleks õiglane ja võimalik, peavad Eesti valitsuse toetused meie põllumeestele olema samaväärsed teiste riikide omadega. Täna arutame Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu ning näeme, et Eesti riigil võimaldatakse oma põllumehi täiendavalt toetada üleminekutoetustega. Nende eesmärk on vähendada Eesti põllumajandustootjate sissetulekute erinevust teiste Euroopa Liidu liikmesriikide tootjatega võrreldes ning aidata seeläbi meie põllumeestel konkurentsivõimeline olla. Teisisõnu, üleminekutoetuste abiga saame kompenseerida meie põllumeeste väiksemaid Euroopa Liidu otsetoetusi, võrreldes vanade liikmesriikide tootjatele makstavatega.
Täna menetleme aga seaduseelnõu, mille kohta on juba teada, et Rõivase valitsus ei kavatsegi seda täitma hakata. Põllumajandusminister Ivari Padar on öelnud, et ka tema ei näe 2015. aasta riigieelarves võimalusi meie oma Eesti põllumehi 23 miljoni euroga toetada. Samas on teised Balti riigid lubanud oma põllumehi üleminekutoetustega toetada. Kui praegune valitsus kavatseb sellist põllumajanduspoliitikat jätkata, siis ei suuda Eesti põllumees konkureerida isegi Läti ja Leedu turul, rääkimata jõukamate Euroopa Liidu liikmesriikide turgudest. Eesti valitsus võiks õppida Läti ja Leedu valitsuselt, kuidas kaitsta oma põllumehi, oma riigi toidu tootjaid.
Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohaselt on Eestil võimalik maksta üleminekutoetusi kuni aastani 2020. Keskerakond on seisukohal, et Eesti riik peab seda võimalust kasutama ja leidma juba aastal 2015 riigieelarvest vajaminevad 23 miljonit eurot. Olgu siinkohal öeldud, et Keskerakonna fraktsioon tegi ettepaneku põllumeestele lisaraha leida ja me nägime selleks ette ka katteallikad. 23 miljonit eurot lisatoetust oleks maaettevõtlusele väga oluline raha, sest praegu peavad põllumehed peale vähenevate toetuste hakkama saama ka turgude langusest tingitud kahjudega. Põllumehed on pettunud. Nad on tunnistanud, et praeguses turusituatsioonis on riigi toetus muutunud isegi olulisemaks kui uued turud, mida riik otsib, kuid pole siiani tegelikult leidnud. Eelmine peaminister ei soosinud põllumajandussektorit, vaid pärssis selle tegevust, samas on toidutööstus igale riigile otsene julgeolekugarantii, mistõttu peaks riik tagama normaalsed toidutootmise tingimused. Praegune peaminister ei ole põllumajandussektorisse uut energiat toonud, vaid jätkab pigem oma eelkäija põllumajandust taunivat ja sektorit teistest sektoritest vähem tähtsaks pidavat poliitikat.
Eesti põllumajandust on eriti viimastel kuudel tabanud üks mure teise järel. Seetõttu on eriti kummastav kuulda Rõivase valitsuselt, et põllumehi on võimalik toetada ainult lastetoetuste arvel. Selline täiesti põhjendamatu vastandamine on ebaeetiline. Laual olev Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus võimaldab meie põllumeestele pakkuda võrdseid konkurentsitingimusi Euroopa Liidu ühisturul. Seda võimalust peaks ka Eesti valitsus kasutama. Keskerakond kindlasti ei poolda ametis oleva valitsuse põllumajanduspoliitikat, mis seab põllumehed Euroopa Liidu turul konkurentidega võrreldes alaväärsemasse positsiooni. Me teeme kõik selleks, et Eesti riik toetaks põllumajandust ja Eesti põllumehed saaksid võrdväärselt Euroopa Liidu turul konkureerida. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalvi Kõva!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Ega mul polnudki plaani siia pulti tulla, aga kolleeg Siret Kotka tulihingeline sõnavõtt ärgitas mind siia siiski tulema. Head sõbrad! Me arutame täna Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse eelnõu. Selle seadusega loome raamistiku, kuidas me järgmisel perioodil jagame Eesti põllumehele, Eesti maaelu edendajale, maaelanikule circa kaks miljardit eurot. Aastail 2014–2020 on maaelu arengu kava raha ligikaudu 992,6 miljardit eurot, sinna juurde tuleb Eesti riigi kohustuslik kaasfinantseering ning üle ühe miljardi euro ka nn otsetoetuste rakendamise raha.
Peab ütlema, et meie otsetoetuste summad on tõesti Euroopa Liidus ühed väiksemad, kuid suund Euroopa Liidu keskmise poole on õige. Loomulikult ei rahulda meid selle liikumise tempo. Samas ilmnes läbirääkimiste käigus, kui neid summasid Euroopas kokku lepiti, ka väike positiivne märk ehk lisandus n-ö hambaraha, 50 miljonit eurot. Meie riigisisene otsus on see, kui palju me esimesest sambast teise sambasse tõstame. Mina olen rõõmus, et me oleme selleks, et toetada rohkem just Eesti tootjat, mitte maaomanikku, tõstnud märgatava osa rahast teise sambasse. Kui me vaatame kahte sammast koos, mis kokku on umbes kaks miljardit eurot, siis näeme, et selle summaga me lõppkokkuvõttes ei kuulu Euroopa Liidu riikide seas kõige vähem toetust saavate riikide hulka. Tähendab, neid kahte toetust tuleb vaadata koos. Loomulikult on just meie otsus see, kui palju raha me ühest sambast teise tõstame.
Mul on suur rõõm, et diskussiooni kokkulepete üle, kuidas me maaelu arengukava raha jagame, oli kaasatud väga palju sektori organisatsioone. Kui me räägime täna menetluses olevast seaduseelnõust, siis selle puhul tekitab sektoris võib-olla kõige rohkem küsimusi finantsinstrumendi rakendamine. Aga nendes küsimustes näen ma ka positiivseid noote, sest võib-olla saavad finantsinstrumendi abil toetust – see tuleb küll tagasi maksta – ka need ettevõtjad ja sektori need osad, kes eelmisel perioodil Euroopa Liidu vahenditest mingisugust toetust ei saanud.
Nii et ma loodan, et Riigikogu menetleb seda seaduseelnõu konstruktiivselt ja kiiresti, sest see tagab võimalikult kiire vahendite jõudmise maaettevõtjate kätte. Me kõik ju soovime, et tuleva aasta 5. mail võetakse vastu juba ühtse pindalatoetuse avaldusi ja raha saab õigel ajal makstud, sõltumata sellest, kas Euroopa Komisjon on oma otsused teinud või mitte. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Eelnõu kohta on juhtivkomisjonilt tulnud 13 muudatusettepanekut, kõik need on täielikult arvestatud. Vaatame need läbi. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes, üheteistkümnes, kaheteistkümnes ja kolmeteistkümnes muudatusettepanek maaelukomisjonilt, juhtivkomisjon on kõiki täielikult arvestanud. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 745 teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud 2014. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 746 teine lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Rannar Vassiljevi!

Aitäh! Rahanduskomisjon arutas 2014. aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu 3. novembri istungil. Eelnõu eesmärk on kohandada eelneva aasta sügisel koostatud riigieelarve muutunud oludega, et saavutada riigiasutuste seatud eesmärke. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 31. oktoobril kella 16-ks, muudatusettepanekuid Riigikogu fraktsioonidelt, komisjonidelt ega liikmetelt ei laekunud. Rahanduskomisjon ise oli koos ministeeriumiga väga initsiatiivikas ja koostas kaks muudatusettepanekut. Esimene näeb ette vahendite ümbertõstmist ministeeriumide sees. Teise ettepanekuga lisati säte, et seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval kuupäeval. Muid teemasid komisjonis ei tõstatatud. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: teine lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. november kell 17.15. Aitäh!

Palun, Mihhail Stalnuhhin, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja, kas sa saad seletada? Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisalas oli riigieelarves rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksudeks määratud peaaegu miljon eurot. Täpsustatud riigieelarve näeb ette juba 315 000 eurot vähem. Liikmemaksude suurus, maksmise perioodilisus ja muu selline on ju väga hästi ette teada. Kuidas sai omal ajal määratud suisa poole võrra suurem summa? Või tehti seda selleks, et oleks võimalik kokku hoida ja pärast sihtotstarbelised toetused ära jagada?

Aitäh! Oskan kommenteerida niipalju, et tegu on Euroopa andmesidevõrke haldava võrgutaristu GÉANT liikmemaksu jäägiga ja see suunatakse Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutuse tegevustoetuseks GÉANT-i teenuse pakkumisega seotud kuludeks. Ma ei ole selle valdkonna spetsialist ega ole koostanud ka eelmise aasta eelarvet ehk mul ei ole võimekust täpselt öelda, mida toonased eelarve koostajad Rahandusministeeriumis ja sisendi andjad Haridus- ja Teadusministeeriumis seda summat eelarvesse pannes täpselt silmas pidasid. Mulle tundub, et kuna tegu on rahaeraldisega samas valdkonnas, siis võib eeldada, et see on lihtsalt erineva sihtotstarbega raha, mida eraldatakse teise rea pealt. Aga kui see teema väga huvi pakub, siis on kindlasti võimalik pöörduda Haridus- ja Teadusministeeriumi poole ning saada täpsem vastus.

Aitäh! Palun, Jaak Aaviksoo!

Hea rahanduskomisjoni esimees! Kui te arutasite jooksva aasta riigieelarve seaduse muutmise seaduse eelnõu, siis kas teil olid teemaks ka iga-aastased riigieelarve ülejäägid? Peatselt tuleb arutlusele 2013. aasta majandusaasta aruanne, millest saame teada, et eelmisel aastal jäi kasutamata 549 miljonit eurot eelarvelisi vahendeid. Kas te oskate öelda, kui suur on raha eeldatav ülejääk sel aastal ja missugusel põhjusel ei saa seda raha eelarveaasta jooksul ära kasutada?

Aitäh! Lühike vastus on, et neid teemasid ei arutatud. Teemat natuke avades ütlen, et see, milline täpselt on selle aasta eelarve ülejääk, selgub 31. detsembri seisu põhjal. Ma ei oska täpselt öelda, milline on prognoos, milline ülejääk võiks selle kuupäeva seisuga reaalselt tekkida. Miks eelarve ülejäägid tekivad, seda endine hea minister ehk valitsusliige oma varasemast praktikast kindlasti teab. Muidugi on planeeritud kulutusi, mille tegemine on edasi lükkunud. Aga võib juhtuda ka see, et mõnel eelarvereal ettenähtud raha lihtsalt jääbki kulutamata. Kindlasti sõltub eelarve ülejäägi tekke põhjus väga palju sellest, milline on konkreetne artikkel või valdkond, mille puhul või kus see ülejääk tekib. See pilt on üsna kirju.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Ma küsin Riigikohtu selle lahendi valguses, kui Riigikohus otsustas, et kohalikud omavalitsused ei pea enam erakoole finantseerima. Sellest tulenevalt on tekkinud riigile rahaline lisakohustus. Kus see kohustus kajastub, kas selle aasta eelarve muudatuses või järgmise aasta eelarves? Või jätab riik selle üldse kahe silma vahele?

Riik seda teemat kahe silma vahele kindlasti ei jäta. Võin aga öelda, et kõnealuses eelnõus see ei kajastu.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Hea kolleeg! 2015. aasta eelarve eelnõu arutelul rahanduskomisjonis arutasime ka riigi kontrolljoonega seonduvat ja lisavahendite eraldamist selle jaoks. Rahandusministeeriumi esindaja ütles, et osa raha eraldatakse 2015. aastal täiendavalt ja osa raha, kaks miljonit eurot, on käesoleva aasta eelarves. Mina seda nendest eelarvemuudatustest välja ei loe. Kas te oskate öelda, kas ja kus on see raha eraldatud ning kust on seda võimalik välja lugeda?

Aitäh! Seda siit välja lugeda ei ole võimalik, sest seda siin kirjas ei ole. Kui raha soovitakse eraldada 2014. aastal, siis üheks võimaluseks on Vabariigi Valitsuse reserv. Selles eelnõus seda teemat käsitletud ei ole.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Jälle võtan kõne alla Haridus- ja Teadusministeeriumi valitsemisala. See on viies punkt. Siin on juttu riigi üldhariduskoolidest. Neilt võetakse ära 210 000 eurot ja sama summa lisatakse investeeringuteks. Lisatud on nimekiri koolidest, mis investeeringuid saavad, ja see, milleks nad neid saavad. Kas see üldhariduskoolidelt äravõetud raha ning need koolid ja neile eraldatud summad on täpselt vastavuses? Tähendab, kas näiteks Raikküla Kool, mis on siin esimesel real, oligi see üldhariduskool, millelt võeti ära 30 000 eurot ja siis anti see raha talle ligipääsutee rajamiseks? Kui see on nii, siis kuidas sai kulusid niiviisi planeerida?

Aitäh! Minule teadaolevalt need täpselt ei kattu. Teisisõnu, riigi üldhariduskoolid, kust raha on n-ö ära võetud, ei ole sellisel kujul kooli mõttes isikustatud, nagu need konkreetsed objektid siin on toodud.

Aitäh! Palun, Jaak Aaviksoo, teine küsimus!

Aitäh! Ma tulen ülejäägi juurde tagasi. Ausalt öeldes on üsna imekspandav, et kui 400–500 miljonit eurot jääb eelarvelist raha kasutamata, siis see ei ole üldse rahanduskomisjoni tähelepanu pälvinud. See moodustab teatavasti ligi 3% SKT-st ja on peaaegu niisama suur summa, kui kogu Eesti avalik sektor ühes kuus kulutab. Teil aga ei ole ettekujutust, miks see raha kasutamata jäetakse ja kas selle tõttu jäävad ka mingisugused avaliku sektori ülesanded täitmata. Ma arvan, et see küsimus väärib sisulisemat vastust.

Aitäh! Ma arvan, et see teema võib väärida sisulisemat arutelu, aga nagu ma mainisin, rahanduskomisjon oma istungil seda arutelu ei pidanud. Võib küll küsida, kas mainitud summa ikka moodustab päris 3% SKT-st, aga kindlasti on tegu arvestatava summaga.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kui meile on teada kindel kulutus, mida me soovime veel selle aasta jooksul teha – pean silmas kontrolljoone märgistamist –, siis kas ei oleks korrektsem, kui praegu, kui just tõstetakse kulutusi ministeeriumide ja valitsemisalade vahel ümber, see ette teada olev kulutus kanda sellele reale, kust see kulutus tehakse? Valitsuse reservfond ei ole kindlasti mõeldud sellise ette teada tegevuse rahastamiseks.

Aitäh! Nagu tõenäoliselt teie, nii sain ka mina informatsiooni selle kohta eilsel rahanduskomisjoni istungil. Eelnõu on vormistatud oluliselt varem ja ka muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli varem. Ma iseenesest näen teie mõttes loogikat. Tegelikult tunduks see ka mulle eelarve mõttes võib-olla pisut korrektsema lähenemisena. Aga praegu siia kahjuks ei saa lisada muudatust, mis tuleneb eilsel komisjoni istungil saadud informatsioonist.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on ka küsimus viienda punkti kohta. On välja valitud üks ports koole, kes saavad investeeringuraha tänu sellele, et üldhariduskoolide majanduskulud on olnud väiksemad, kui eelarve planeerimisel ette nähti. Kas sa oskad öelda, kas on olnud ka mingisugune avalik konkurss ja kõik koolid on saanud seda raha küsida või on lihtsalt poliitilise otsuse alusel seitsmele koolile raha jagatud?

Aitäh! Ma ei oska seda poliitikat siit välja lugeda. Ma ei tea ka, et oleks olnud avalik konkurss. Kui see on olnud, siis see kuulutati välja nii, et mina sellest ei kuulnud. Ma ei tea ka, et haridusministeeriumis oleks varasematel aastatel sellist tava olnud.

Palun, Jürgen Ligi!

Aitäh! Austatud ettekandja! Stenogrammi huvides vastake mu kahele küsimusele. Esiteks, eks ole ju, et piiri ei saa välja ehitada erakorralisteks kuludeks ette nähtud valitsuse reservist, sest piiri väljaehitamine on korraline kulu? Teiseks, eks ole ju, et siin ülejäägi pärast kurtnud eksharidusminister oli ise üks kõige suuremaid eelarveraha järgmisesse aastasse üleviijaid? Eks ju?

Aitäh! Esimese küsimuse puhul võin teie küsimusele "Eks ole ju?" nõustuvalt vastata. Teise küsimuse kohta ütlen, et ma ei oska kommenteerida, kuna ei ole valitsusliige ja mul puudub täpne informatsioon selle kohta, mida valitsus oma istungitel ja kabinetis arutanud on. Nii et ei oska praegu selle väitega nõustuda ega seda ka ümber lükata.

Aitäh! Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Hea ettekandja! Me siin praegu kuulsime, et valitsuse reservfondist planeeritakse teha kulutusi, mis ei ole ettenägematud. Kas see seaduseelnõu pole siis mitte vastuolus baasseaduse ehk riigieelarve seadusega? Kas te leiate samuti nagu mina, et sellisel juhul ei saa seda seadust sellisena vastu võtta?

Aitäh! Nüüd on küll midagi natuke segi läinud. Ma üritan selgitada. See eelnõu ei pane reservfondile mingisuguseid kohustusi, minu mälu järgi siin isegi reservfondi teemat ei kajastata. Ma ei näe küll mitte mingisugust probleemi selle seaduse vastuvõtmisega.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Rannar Vassiljev! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Eelnõu kohta on kaks muudatusettepanekut juhtivkomisjonilt, vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda tuleks täielikult arvestada. Ettepanek nr 2 on rahanduskomisjonilt, juhtivkomisjoni ettepanek on, et seda tuleks täielikult arvestada. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 746 teine lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 746 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. novembri kell 17.15. 11. päevakorrapunkt on ammendatud.

Järgmine päevakorrapunkt on ülevaade avaliku teenistuse 2013. aasta aruandest. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahandusminister Maris Lauri! Ma igaks juhuks tutvustan menetlemise korda. Rahandusminister Maris Lauri ettekanne kestab kuni kümme minutit, sellele järgnevad küsimused. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Pärast küsimusi on läbirääkimised, mille käigus esinevad sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Palun, Maris Lauri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Koos avaliku teenistuse seaduse jõustumisega möödunud aastal sai rahandusminister ülesande anda kord aastas Riigikogule ülevaade avaliku teenistuse arengust. Tänane tutvustus on esimene omataoline.
Avalik teenistus hõlmab riigi ja kohalike omavalitsuste ametiasutusi, see on oluliselt väiksem kui valitsussektor või avalik sektor. 2013. aastal töötas avalikus teenistuses 29 950 inimest, st 22% kõikidest avaliku sektori töötajatest. Võrreldes 2008. aastaga, mil riigiteenistujate arv oli tipus, on avalikus teenistuses töötavate inimeste arv vähenenud ligi 6%. Avalikus teenistuses olijaist töötas riigiasutustes üle 24 000 inimese ja kohaliku omavalitsuse asutustes 5733 inimest. Avalikus teenistuses oli 21 500 ametnikku ja alla 8500 töölepinguga töötaja. Uue seaduse jõustumine tõi kaasa ametnike arvu vähenemise 21%, kuna ametniku mõiste oluliselt kitsenes. Üldist tähelepanu saavad tavaliselt siiski avaliku sektori keskvalitsuse töötajad ja ka valitsussektor, kuid siin tuleb sektoritel selget vahet teha. Ametnike hulka kuuluvad näiteks ka politseinikud ning valitsussektorisse kuuluvad õpetajad ja arstid.
Räägin valitsussektorist natuke lähemalt. Ametnike arv eelmisel aastal vähenes, kuid keskvalitsuse töötajate arv suurenes 1%, kuna sihtasutustes ja avalik-õiguslikes asutustes kasvas töötajate arv 6,4%. Samas vähenes riigieelarvelistes asutustes töötajate arv 2%. See tähendab, et riik on suutnud kontrollida n-ö keskvalitsusele lähemal asuvaid asutusi, kuid need, mis jäävad kaugemale, on paisunud. Tulevikus tuleb sellele protsessile kindlasti rohkem tähelepanu pöörata.
Eesti tööealine elanikkond väheneb ning loomulik on eeldada, et ka valitsussektori töötajate arv muutub sellega enam-vähem sünkroonis. Oluline on, et valitsussektori töötajate osakaal hõivatute seas ei suureneks. See tähendab, et nende töötajate arv peaks igal aastal vähenema ligikaudu 500 inimese võrra, võib-olla isegi kiiremini. Kas selline dünaamika on võimalik? Jah, kuid see tähendab pidevat tööd. Töötajate arvu ei tohi vähendada nii, et me liigutame avaliku võimu olulisi funktsioone lihtsalt teistesse valitsussektori osadesse. Asju tuleb vaadata kompleksselt ja üldisi eesmärke silmas pidades. Oluline on tagada, et avaliku võimu funktsioonid jääksid sinna, kus on nende õige koht.
Professionaalsed ja pühendunud ametnikud on üks riigi alustaladest. Seetõttu on oluline, et sellised töötajad leiaksid endale sobiva koha avaliku teenistuse sees, mitte ei lahkuks sealt. Siin on näha mitmesuguseid arenguteid. Esimene on seotud tasustamisega. Eelmisel aastal oli ametnike keskmine kuupalk 1181 eurot, mis on 25% kõrgem riigi keskmisest. Kõrgem tase on põhjendatud sellega, et ametnike kvalifikatsioon on keskmisest kõrgem, ka on ametnike vastutus tihtipeale palju suurem. Kõrgharidusega töötajate osakaal ametnike seas oli eelmisel aastal 71%, samas kui majanduses tervikuna oli kõrgharidusega töötajaid 39%. Eelmisel aastal kasvas ametnike palk keskmisest kiiremini. Kui vaatame reaalpalka, siis kasvas see riigiametnikel 10%, kuid riigis keskmiselt 4%. Samas ei tohi süüdistada, et ametnike palga kasv on liiga kiire. Nimelt tähendas majanduskriis valitsussektoris palju suuremat reaalpalga langust kui majanduses. 2009.–2012. aastal vähenes valitsussektoris reaalpalk 16%, kuid majanduses tervikuna 4%. Peale sellist tugevat kasvu eelmisel aastal tuleb tulevikus jälgida, et palgakasv ei osutuks liialt tugevaks. Kuid see ei tähenda, et üksikutes avaliku sektori valdkondades ei oleks kiirem palgatõus õigustatud. Nii on tuleva aasta riigieelarvesse plaanitud suurem palgatõus õpetajatele, arstidele, kiirabi- ja hoolekandeteenuste osutajatele, kultuuritöötajatele ning siseturvalisuse valdkonna töötajatele.
Oluline aspekt ametnikkonna arengus on kindlasti inimeste tööl püsimine ja tööjõu voolavus. Kriisiaegne ja -järgne suur palgalangus suurendas mõnevõrra töötajate voolavust, kuid tänu palgatõusule on see veidi vähenenud. Riigiasutustes oli see eelmisel aastal 7%. Uus avaliku teenistuse seadus muutis kohustuslikuks ametnike leidmise konkursi korraldamise teel. Tuleb märkida, et üldiselt on konkursid õnnestunud. Keskmiselt laekus eelmisel aastal konkursile 13 avaldust. Luhtunud konkursside osakaal vähenes 19,5%-st 15,5%-ni, aga see näitaja võiks olla parem. Muret tekitab tippjuhtide leidmine avalikku teenistusse. Viimasel ajal on kandidaatide arv konkurssidel olnud tagasihoidlik. Nii nagu erasektoriski tuleb avalikus teenistuses ja avalikus sektoris laiemalt arvestada sellega, et juhtidel ei ole palk kõige olulisem aspekt töö jätkamiseks või vastuvõtmiseks, hoopis olulisem on sobivate ülesannete olemasolu ning tulemuste saavutamise võimalikkus. See tähendab, et ka avalikus teenistuses ja valitsemissektoris laiemalt tuleb tõsisemalt tegelda juhtimiskvaliteedi ja arenguvõimalustega. Need aspektid on olulised ka madalamatel teenistustasemetel. Heade töötajate saamiseks ja hoidmiseks tuleb avalikus teenistuses tegelda karjääriplaneerimisega, uute ülesannete ja enesearenduse pakkumisega. Selle teemaga on tegeldud, kuid saavutatuga ei saa veel päris rahul olla.
Kõikide eelnimetatud, aga ka muude ülesannetega toimetulemiseks ja arengusuundade seadmiseks on valminud riigi kui tööandja personalipoliitika valge raamat. Selles kirjeldatakse riigi personalipoliitika eesmärke ja pakutakse nende saavutamiseks sobivaid lahendusi. Selle raamatu esitab Rahandusministeerium lähiajal valitsusele kinnitamiseks. Tänan kuulamast!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Jaak Aaviksoo!

Aitäh! Hea rahandusminister! Te esitasite avaliku teenistuse seadusest tulenevalt meile ülevaate, aga tänuväärsel moel vaatasite ka laiemalt kogu valitsussektori terviklikumat toimimist. Selle üle on ainult hea meel, lähtudes tõsiasjast, et juba aastal 2011 tehti OECD ülevaates Eesti riigivalitsemisest Eesti valitsusele soovitus määrata üks avaliku teenistuse arendamise eest vastutav ministeerium ning tugevdada poliitilist vastutust selle valdkonna eest. Ma küsingi veidi laiemalt ja poliitilisemalt. Kas valitsus on seda ülevaadet arutanud? Missuguseid poliitilisi järeldusi olete selle põhjal teinud, eriti arvestades asjaolu, et ülevaate väitel on Eesti avaliku sektori maht 25% suurem kui OECD riikides keskmiselt?

Selle tõttu, et olen alles hiljuti rahandusministri ametikohale asunud, ei oska ma kahjuks vastata küsimusele, kas valitsus on seda teemat arutanud. Aga kui vaadata valitsussektori suurust, siis mul on olemas OECD andmed teiste riikide kohta. Ilmneb, et Eesti tööjõukulude osakaal vastab Euroopa Liidu keskmisele. Valitsussektori töötajate arv 2011. aastal oli küll mõnevõrra suurem kui OECD-s keskmiselt, kuid see on omane ka teistele väikeriikidele, näiteks Lätile, Leedule, Luksemburgile ja Ungarile. Ma arvan, et meil ei ole väga suurt probleemi. Aga kahtlemata on otstarbekas ja vajalik jälgida, et see maht ei paisuks.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud minister! Oma ettekandes ütlesite, et avalike teenistujate arvu ja avalikus sektoris töötajate arvu laiemalt tuleks vähendada ning see on võimalik kui tööd teha. Paar päevakorrapunkti eespool arutasime töövõimetoetuse seaduse eelnõu, mille teise lugemise lõpetasime ja mis tõenäoliselt lähipäevil seadusena vastu võetakse. See reformipakett näeb ette töötukassasse 500 uue töökoha loomist. Võib-olla te kirjeldate, mis tööd te silmas peate ning millal, kuidas ja millistes valdkondades te näete avaliku sektori vähenemise võimalust?

Nagu ma enne ütlesin, avaliku sektori keskvalitsusele lähemal olevad valdkonnad on püsinud suuruse poolest paigal, kuid paisunud on kaugemal asuvad valdkonnad, eelkõige on kasvanud sihtasutused ja avalik-õiguslikud organisatsioonid. Kindlasti on sellel kasvul olnud ka oma põhjendused ja põhjused, kuid ma arvan, et just seal valdkonnas tulekski tulevikus täpsemalt vaadata, kas see kasv on otstarbekas ja mõttekas.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Ma saan aru, et seaduses on sees nõue sellist ülevaadet teha ja te täidate seda, mis on seaduses kirjas. Sellegipoolest arvan, et see on täiesti mõttetu. See on lihtsalt üks paber, mis tehakse valmis, seda tutvustatakse ja siis visatakse prügikasti. Kõiki neid andmeid on vajaduse korral võimalik leida mitmesugustest infoallikatest, probleemi ei ole. Tahan siiski teada, kui mitu ametnikku ja kui pikka aega selle aruande koostamisega tegelesid.

Ma ei oska sellele küsimusele vastata. Aga ma arvan, et kui Riigikogu leiab, et sellist aruannet ei ole vaja, siis on tal võimalus seadust muuta.

Aitäh! Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on hea meel, et te olete pööranud tähelepanu just sellele, et sihtasutustes ja mujal n-ö kõrvalsektoris on töötajate arv kasvanud. Mulle on jäänud mulje, et kui ministeerium millegagi hakkama ei saa, siis ta teeb sihtasutuse, kes hakkab selle valdkonnaga tegelema, nii nagu meil on EAS, KIK või RMK. Seal on töötajate arvu kasv alati meeletu. Tänagi arutasime, et 500 töökohta tuleb töötukassasse juurde, ilma et keegi selle peale väga suurt häält teeks. Kas sa oled minuga nõus, et tegelikkuses tuleks vaadata kogu riigiasutuste sektorit ühe tervikuna ja hakata töötajate arvu pealt väga selgelt kokku hoidma? Praegu tundub küll, et ka siis, kui lisaks tehakse sihtasutus, jääb ministeeriumisse niisama palju töötajaid kui enne.

Ükskõik millise valdkonna töötajate arv sõltub väga palju sellest, milliseid funktsioone nad peavad täitma. Kui on vaja näiteks tegelda Euroopa Liidu fondide raha planeerimisega, siis on selge, et selleks tuleb võtta inimesi tööle. Jah, see tähendab tihtipeale ka seda, et tuleb vaadata, kas kuskil mujal on inimesi vähem vaja, ja kui tulevikus fondide kasutamine väheneb, siis on loomulik, et ka nendega tegelevate inimeste arv väheneb. Kui me hakkame osutama teenuseid töövõimereformi raames ja soovime, et tööotsijatele lähenetaks individuaalselt, siis on loomulik, et selleks tuleb töötajaid palgata. Järelikult tuleb kuskil mujal töötajate arvu vähendada. Töötajate arvu ning funktsioonide ja ülesannete pidev jälgimine on täiesti loomulik.

Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Austatud ettekandja! Mulle jäi asi siiski segaseks. Alguses te rääkisite, et avaliku sektori töötajate arvu tuleks vähendada, aga küsimusele vastates ütlesite, et peab vaatama, kus oleks otstarbekas kasv. Teatavasti väheneb Eesti elanikkond kiiresti, tööturule sisenevate inimeste arv on väiksem kui sealt lahkuvate inimeste arv. Kas ei peaks ikkagi olema mingi konkreetne eesmärk, millises tempos tuleb avalikus sektoris töökohtade arvu vähendada? Kas teil on see olemas?

Avaliku sektori töötajate arvu tuleb hoida tasemel, kus see on praegu, võimaluse korral võiks vähendada selle arvu osakaalu. Valitsussektoris, kuhu ei kuulu mõned riigile kuuluvad ettevõtted ja näiteks Eesti Pank, peaks aastas vähenema umbes 500 töökohta. See ei tähenda, et nii peaks juhtuma konkreetselt igal aastal, aga selline peaks olema trend. Mis kuulub valitsussektori alla? Siia kuuluvad keskvalitsus, kohalikud omavalitsused, sotsiaalfondid, mitmed ametiasutused ja ettevõtted, sihtasutused, koolid, kõrgkoolid, haiglad, mitmesugused mittetulundusühingud, kohalike omavalitsuste äriettevõtted. Nii et vähendamisruumi on piisavalt palju.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh! Hea ettekandja! Täna oli siin saalis teisel lugemisel töövõimetoetuse seaduse eelnõu ning komisjoni ettekandja ütles, et riik näitab eeskuju ja plaanib võtta lähiajal tööle tuhat puudega inimest. Kas te oskate öelda, kas selle plaani taga on mingi kvoot või mismoodi siis avalikus sektoris hakatakse töökohti mehitama? Kuidas sellest aru saada, et töövõimereformi tulemusena hakatakse avalikku sektorisse sulandama puudega inimesi, lausa tuhat inimest?

Kõigepealt, avalikus sektoris on peaaegu 140 000 töötajat, nii et tuhande inimese n-ö väljavahetamine või asendamine on suhteliselt lihtne. See on võimalik seetõttu, et inimesed vahetuvad. Nagu ma rääkisin, on olemas tööjõu voolavus, inimesed lahkuvad vabatahtlikult ja on võimalik nende asemele võtta ka puudega inimesi, arvestades sealjuures nende võimeid. Võib-olla ei ole neid seni kõige paremini koheldud, nüüd ehk ollakse tähelepanelikumad.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Küsin soolise palgalõhe kohta riigi ametiasutustes. Loen aruandest, et üldine palgalõhe riigi ametiasutustes näitab, et naised teenivad meestest 9,5% vähem. Kas te näete selles probleemi? Ma loodan, et näete. Ja kui näete nagu minagi, siis mis on teie ettepanekud?

See on kindlasti probleem ja sellega tuleb tegelda. Osaliselt võib see olla põhjustatud erinevatest positsioonidest. Aga ma arvan, et tuleb oodata valget raamatut, kus seda teemat käsitletakse.

Palun, Kristen Michal!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud minister! Ma mäletan, et selle reformi tegemisel peeti üks emotsionaalsemaid vaidlusi tollase rahandusministriga selle üle, kas palgad peaksid olema avalikud. Nüüd on siin palgad tegelikult avalikud ja see ülevaade on minu meelest väga hea, see peaks andma riigile ning mitmesugustele asutustele ja gruppidele ülevaate sellest, millised palgad kuskil on ja millist palka tuleks pakkuda inimestele, keda tööle võetakse. Milliseid arenguid te näete palga- ja personalipoliitikas, eriti valge raamatu valguses? Kas olukord hakkab asutustes ühtlustuma või endiselt kobatakse ja uuritakse, millised palgad ühes või teises asutuses ja ühel või teisel töötajagrupil on?

Üheks suunaks on suurendada ametnike liikuvust ja pakkuda neile huvitavaid ülesandeid, kui nad ühest valdkonnast teise liiguvad. Mõningatel juhtudel on see täiesti võimalik ja isegi soovitatav, sest avalik teenistus on mitmes aspektis liialt killustunud. Kui inimesed hakkavad liikuma, tekib ühtsem lähenemine ja siis võib eeldada, et sarnase töö eest makstavad palgad muutuvad sarnasemaks. Kui tehakse samasugust tööd, siis ei ole erinevused ametkondade vahel õigustatud.

Palun, Priit Sibul!

Aitäh! Austatud minister! Millistes valdkondades te näete võimalusi struktuurseteks muutusteks ehk kus riik võiks ennast veidi kokku tõmmata ja teenuseid kas erasektorilt või kodanikuühiskonnalt sisse osta? Kas te neid võimalusi üldse näete?

See oleneb valdkonnast. Kindlasti tuleks näiteks äriühingutes ja ka mitmetes sihtasutustes jälgida turuloogika üldisi põhimõtteid ja kui on otstarbekam osta teenust erasektorilt, siis miks ka mitte. Aga oluline on see, et riigile olulised teenused jääksid sinna, kus on nende kõige sobivam koht. Kindlasti ei tohi avaliku teenistuse ülesandeid mingil viisil n-ö kaugemale lükata.

Aitäh! Palun, Kalev Kallemets!

Austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Joonis 47 näitab keskvalitsuse tööjõukulutusi suhtes SKT-sse ning joonis 50 näitab avaliku sektori reaalpalga muutust võrreldes eelmise aastaga ja suhet Eesti keskmisesse palka, mis annab avalikkusele olulise indikatsiooni, kas tööjõukulud avalikus sektoris suurenevad kiiremini kui erasektoris. Kas selle aruandluse abil on Rahandusministeerium teinud prognoose, kuidas keskvalitsuse tööjõukulud suhtena SKT-sse või keskmisesse palka võiksid lähiaastatel areneda?

Ma usun, et seda on tehtud. Kahjuks ei ole mul arvandmeid kaasas ja ma ei saa täpsemalt vastata.

Palun, Urmas Reinsalu!

Aitäh! Austatud proua rahandusminister! Kui vaadata avalikus sektoris, eriti keskvalitsuses palka saavate inimeste arvu ja Eesti riigis töötavate inimeste arvu ning selle suhte muutumist viimaste aastate jooksul, siis paraku on riigitööd tegevate inimeste ja erasektoris tööd tegevate inimeste suhe muutunud aasta-aastalt erasektori kahjuks. Kas selleks, et meie riigi pidamine ei käiks meil tulevikus üle jõu, tuleks meil teha radikaalne riigireform, mille eesmärk peaks olema ka Eesti bürokraatia- ja riigivalitsemiskulude muutmine pikemas plaanis maksumaksjale jõukohaseks, et muuta ka riigi ülesannete täitmist tõhusamaks?

Nagu ma oma ettekandes ütlesin, ametnike arv ei ole kasvanud, vaid on hoopis vähenenud. Avalikus sektoris on töötajate arv kasvanud valdkondades, kus keskvalitsusel on suhteliselt tagasihoidlik mõju: sihtasutused, avalik-õiguslikud institutsioonid, ka ettevõtted. Samas olen ma nõus, et koos muutustega hariduskorralduses väheneb koolide arv ja koos sellega õpetajate arv, kuna lapsi jääb vähemaks. See on täiesti loogiline protsess. Ma eeldan ka seda, et riigile kuuluvates ettevõtetes käitutakse efektiivselt ja investeeritakse ning seal töötajate arv ei paisu.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Loeme siit, et riigi ametiasutustes on 53,9% töötajatest kõrgharidusega ning kohalikes omavalitsustes 62% ja natukene rohkem. Kõikidele eriteenistujatele ei ole aga kehtestatud kõrghariduse nõuet. Miks need nõuded on nii madalad, nii alla lastud?

Ma ei oska nõuete koha pealt teie küsimusele täpselt vastata, aga ma usun, et alati kehtestatakse ametikohale vajalikud nõuded. Mõnikord ei tohi need olla liialt kõrged, meil ei tasu ametikohti ka n-ö üleprofessionaliseerida. Kui ei ole vaja kõrgharidust, siis seda nõuet ei tohi kehtestada. Ma eeldan, et see nii ka on.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, rahandusminister Maris Lauri! Me avame läbirääkimised. Palun Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel kõnetooli kõnelema Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Erinevalt kolleeg Stalnuhhinist arvan ma, et niisugune ülevaade avalikust teenistusest, olgu see tehtud siis avaliku teenistuse seaduse alusel või mõnel muul põhjusel, on igati asjakohane ja otstarbekas. Olukorras, kus Eesti riigi elanikkond väheneb, aga sotsiaalkohustused kasvavad, on möödapääsmatu, et me esitame küsimuse riigivalitsemise kohta kõige vastutustundlikumal moel, muu hulgas vajame avaliku sektori toimimise, struktuuri ja mahu ning maksumuse analüüsi. Seepärast loodan, et see aruandlus muutub järgmistel aastatel sisukamaks ja analüüsib strateegilises perspektiivis neid trende, mida avalikus sektoris on ette näha, ja lisaks raamatupidamislikele või statistilistele järeldustele oleksid meil siin arutelu teemaks ka poliitilised valikud, ükskõik, kas me lahendame neid siis koalitsiooni või opositsiooni positsioonilt või püüame leida ühisosa.
Tõsi on see, et Eestis töötab valitsussektoris 20% töötajaskonnast ja OECD riikide keskmine on 16% ehk sõltuvalt sellest, mispidi rehkendada, 20% vähem või 25% rohkem. Tõsi on see, et ka väikeriigid suudavad oluliselt efektiivsemalt majandada, sh meist oluliselt väiksem Luksemburg, kus avalikus sektoris on hõivatud 17% töötajatest. See vahe ei ole väike, vaid see tähendab 24 000 inimest. Kui me jätkame oma avaliku sektoriga tegelemist sellises tempos, nagu siit kõnepuldist ütles äsja rahandusminister, et vähendame seal 500 töökohta aastas, siis võtab teistele riikidele järelejõudmine meil 48 aastat. Ilmselgelt ei ole niisugune tempo mõistlik ja seepärast tuleb sellele küsimusele läheneda palju tõsisemalt, kui me siiamaani oleme teinud.
Suures osas langevad väljatoodud probleemid kokku nendega, mida me täna paari päevakorrapunkti järel tõenäoliselt riigikontrolöri suust kuuleme. Me vajame struktuurseid reforme kõikidel tasemetel, me vajame, et need oleksid poliitiliselt arusaadavad ja usaldusväärsed, me vajame neid ka valitsuse ja Riigikogu tasemel. Kas on õige alustada riigiteenistujate hulga ja avaliku sektori kokkutõmbamist sellest, et loome juurde uusi ministrite ametikohti? Teatud usaldusväärsus peab algama Riigikogust ja valitsusest. On päris selge, et kui me jätkame 215 kohaliku omavalitsusega, ka siis on väga raske inimeste arvu kokku tõmmata. Alustada tuleks sellest, et püüda vähendada Euroopa Liidu struktuurifondide vahendite laialijagamise bürokraatiat ja mitte 10%, vaid kolm korda. Võib-olla tasuks sellele ülesandele pühendada rohkem inim- ja vaimujõudu, kui me oleme siiamaani teinud, selle asemel et luua juurde 500 ametikohta kaheldava väärtusega töövõimereformi läbiviimiseks.
Ma arvan, et niisugused arutelud peaksid meid varem või hiljem viima põhimõtteliste sisuliste otsusteni, mis muudaksid riigivalitsemise meile jõukohasemaks. Olen veendunud, et jõukohastamine ei tähenda ainult kvantiteeti, vaid seda on võimalik teha ka niimoodi, et valitsus tegutseks ühtsemalt, kaoks dubleerimine ja killustamine ning veel mitu häda, millele on viidanud OECD, millele viitab täna kindlasti riigikontrolör ja ilma milleta me neid tulemusi, mida me loodame oma sotsiaal-majanduslikus arengus näha, tõenäoliselt ei suuda saavutada. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun kõnetooli Kristen Michali Reformierakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Kellaaeg on pisut hilisem kui tavaliselt, nii et teen lühemalt. Minu meelest oli tegemist hea ja kindlasti väga vajaliku ülevaatega. Selle arvamusega, mis siin korra kõlas ja mille kohta öeldi, et sellega päri ei olda, ei ole päri ka mina. Ülevaade avaliku teenistuse arendamisest peab kindlasti olema seadusandjal ja ka avalikkusel. Kui selle aruande esitamise kohustus seadusesse kirja pandi ning neid ideid otsiti ja selle teema üle mõeldi, siis selle taustal oli ju vajadus avalikkust laiemalt informeerida dünaamikast, mis avaliku teenistusega toimub, ja sellest, milline selle struktuur on. Üks mõte on seesama palgapool ehk eri gruppide, rühmade ja erineva töö tegijate palgad saavad võrreldavaks. Nagu minister mainis, Rahandusministeerium kindlasti lähiaastatel valges raamatus ja mujalgi kirjeldab seda, millisel viisil erinevaid töid, palku ja kõiki neid võimalusi lähendatakse.
Nüüd veel mõni märkus. Ka mina loodan, et see ülevaade on järgmistel aastatel terviklikum ja võib-olla natuke analüüsivam. Aga oleks väga ülekohtune öelda, et esimene ülevaade ei olnud piisav ega põhjalik. Ma arvan, et see oli väga hea.
Mis puudutab olulisi reforme, siis võin endisele ja praegusele kolleegile Jaak Aaviksoole öelda, et valitsus on olulisi reforme teinud. Paar päevakorrapunkti tagasi vaidlesime siin töövõimereformi üle, mille üle oleme vaielnud ju pikka aega. Ka avaliku teenistuse reform oli kindlasti väga oluline. See tekitas olulise muutuse, mismoodi avalikku teenistusse suhtutakse, millised on seal piirangud ja võimalused ning kuidas väike riik oma avalikku teenistust peaks pidama. Öeldakse, et riik on kallis. Oma riik ongi kallis, mõlemat pidi mõeldes, igal juhul on oma riik kallis.
Kui rääkida sellest, kuhu edasi minna, siis kindlasti on oluline see, mille valitsus on meie ette toonud, mida me oleme siin arutanud ja mida arutame tõenäoliselt ka tulevastel aastatel. See on küsimus ministeeriumide koostööst ja nende juhtimise paindlikkusest. Mina arvan küll pigem seda, et Eesti peaks liikuma edasi selles suunas, et ministeeriumidel oleks võimalik paremat koostööd teha, olgu selleks platvormiks e-võimalused, mille poolest Eesti on tuntud, või midagi muud. Samamoodi nagu praeguses valitsuses on ministreid, kes jagavad ministeeriumis omavahel ülesandeid, peaks see ka tulevikus olema ja muutuma kindlasti veelgi paindlikumaks. Nagu me näeme, elu muutub, ülesanded muutuvad ja ministeeriumid ei peaks olema lihtsalt majad, vaid meeskonnad. Avalik teenistus peab olema elus ja arenema ning lahendama Eesti riigi ja kodanike olulisi probleeme. Selleks ongi mõeldud see ülevaade ja muud asjad, mille abil on võimalik näha avaliku teenistuse arengut. Igal juhul ütlen ministrile tänusõnad ja soovin jõudu tööle!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Päevakorrapunkt on ammendatud, sest Riigikogu selles küsimuses otsust vastu ei võta.

Me läheme tänase 13. päevakorrapunkti juurde. See on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riigi 2013. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamine" eelnõu 715 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahandusminister Maris Lauri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! 2013. aastal kasvas Eesti majandus revideeritud andmetel 1,6%. Seda oli küll prognoositust vähem, kuid Euroopa Liidu keskmisest oli see näitaja kõrgem. Prognoositust aeglasema majanduskasvu põhjustas välisturgude ootustest nõrgem seis, seda eelkõige Eestile olulistes riikides Soomes ja Rootsis.
Hoolimata prognoositust kehvemast majanduskasvust oli areng tööturul positiivne. Hõivatud inimeste arv kasvas 621 300-ni, mis on 1% enam kui aasta varem. Tööpuudus langes 8,6%-le ja keskmise palga kasv ulatus 7%-ni. Eelmisel aastal jätkas Eesti ranget fiskaalpoliitikat, tagades sellega riigirahanduse pikaajalise jätkusuutlikkuse. Aastateks 2013–2016 koostatud riigi eelarvestrateegias prognoositi 2013. aasta lõpuks valitsussektori eelarve puudujäägiks 0,7% SKT-st. Tegelikkuses suudeti saavutada parem tulemus ja SKT revideeritud andmetel kujunes selleks 0,5%, vanema SKT aegrea põhjal 0,2%. Puudujäägi vähenemise tagasid prognoositust paremad maksutulud ja tagasihoidlikumad kulud. 2013. aasta oli üle mitme aasta esimene, mil riik suurendas sotsiaaltoetusi, sh pensione, lapsetoetusi, töötutoetusi, aga ka avaliku sektori palku. Mitme positiivse arengusuuna kõrval tekitab edaspidigi muret negatiivne iive ja sündinud laste arvu vähenemine. 2013. aastal alustati järgmise, 2014.–2020. aasta eelarveperioodi struktuuritoetuste kasutamise planeerimist.
Nüüd räägin natuke lähemalt majandusaasta koondaruandest. Riigi majandusaasta koondaruanne kajastab kõigi eelarveliste asutuse aruandlust. Lisaks on aruandes esitatud andmed kogu avaliku sektori ja valitsussektori kohta, samuti kohalike omavalitsuste kohta. Erinevalt varasemast on avaldatud riigieelarve täitmise aruanne, kus eelarvet ja selle täitmist saab võrrelda rida-realt. Selle tulemusena on kasvanud aruande läbipaistvus, kuid samuti on lihtsustunud kulude kontroll.
Esmakordselt andis eelarvenõukogu arvamuse valitsussektori struktuurse eelarvepositsiooni eesmärgi saavutamise kohta. Nõukogu hinnangul vastas 2013. aasta valitsussektori struktuurne ülejääk ootustele, kuid samas ei ole nõukogu arvates viimastel aastatel riigi eelarvestrateegia keskpika perioodi eesmärke ja nende muutumist piisavalt põhjendatud.
Riigi raamatupidamise aastaaruanne koosneb bilansist, tulemiaruandest, rahavoogude aruandest, netovara muutuste aruandest ja riigieelarve täitmise aruandest. Räägin nendest natuke lähemalt. 2013. aasta riigi tulem oli 284,6 miljonit eurot ehk 35% enam kui 2012. aastal. Hoolimata sellest, et tulud suurenesid 4,9%, sealjuures maksutulud 6,5%, suutis riigisektor hoida tegevuskulude kasvu mõõduka – 3,9%. Samas vähenes valitsussektori tulem 2013. aastal 2012. aastaga võrreldes, kuna riigiasutustes kasvasid kulud tulude kasvust enam, samuti kasvasid omavalitsuste kulud kiiremini kui tulud.
Kui me vaatame avalikku sektorit tervikuna, siis tuleb öelda, et tegevustulem jäi eelmise aasta tasemele, kuid finantstulude tõttu vähenes üldine tulem 581 miljoni euroni. Riigivarade maht kasvas aastaga 6,8% ja ulatus 12,5 miljardi euroni. Sealjuures kasvas põhivara väärtus 9,2%, samuti kasvasid kogu valitsemissektori ja avaliku sektori varad, sh põhivarad.
Kui vaadata kohustusi, siis riigisektori kohustused olid aasta lõpus ligi 5,5 miljardit eurot ehk 29,7% SKT-st, koosnedes pikaajalistest kohustustest, millest olulise osa moodustavad Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi väljastatud laenud. Need olid ka põhjus, miks võlakohustused kasvasid. Valitsussektori kohustused kasvasid 4,2 miljardi euroni, see on 22,9% SKT-st, sh kohalikel omavalitsustel 1,1 miljardi euroni, mis on 5,9% SKT-st. Oluline oli netovara kasv aasta jooksul, sh reservide suurenemine riigisektoris 502,5 miljoni euroni. Valitsussektoris ulatusid reservid 621,1 miljoni euroni ja avalikus sektoris üle ühe miljardi euro.
Riigikontrolli esitatud kontrolliaruande järgi oli riigi 2013. aasta raamatupidamise aastaaruanne olulises osas õige ning riigi olulisemad majandustehingud tehti riigieelarve seadusest lähtudes. Riigikontroll osutas ka positiivsetele muutustele. Näiteks võimaldab riigieelarve ülesehitus eelarvet ja selle täitmist nüüd paremini võrrelda. Samuti on raamatupidamise tsentraliseerimine ja ühtse raamatupidamistarkvara kasutamine parandanud raamatupidamise kvaliteeti enamikus ministeeriumides.
Austatud Riigikogu! Eesti on suutnud oma majandust edasi arendada, hoolimata kehvemaks muutunud oludest meie naabruses. See on olnud võimalik ka seetõttu, et oleme lähtunud konservatiivse fiskaalpoliitika põhimõttest. Jätkates valitud suunas, suudame tulevikuski hoida Eesti majanduse arengu positiivsel kursil. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Me asume küsimuste juurde. Palun, Jaak Aaviksoo!

Hea ettekandja! Majandusaasta koondaruanne koosneb kahest osast: tegevusaruandest ja raamatupidamise aruandest. Teie pühendusite olulises osas raamatupidamislikule poolele. Ma arvan, et selle poolega on kõik korras. Aruanne kajastab õigesti ja õiglaselt raha kulutamist ning muid raamatupidamislikke detaile. Samal ajal on minu arvates palju olulisem see, kas Eesti riik selle eelarvega, mis Riigikogu talle kinnitas, saavutas möödunud majandusaastal need eesmärgid, mis ta oli endale püstitanud. Paraku tuleb siit lugeda, et valitsuse seitsmest prioriteedist on kolm saavutamata. Nendest üks olulisemaid oli tootlikkuse kasv teiste Euroopa riikidega võrreldes, see aga ei ole mitte kasvanud, vaid kahanenud. Kas eelarves kasutamata jäänud 549 miljonit eurot, mis on 3% SKT-st, ei oleks võinud kulutada selleks, et ka ülejäänud valitsuse prioriteetide puhul edu saavutada?

Ülekantavad summad eelarves on kindlasti probleem. Tulevikus tuleb tõsiselt kaaluda summade ülekandmise põhjuste väljatoomist. Põhjused, miks neid summasid ei kasutatud, on kindlasti väga erinevad. Küllap oli ka selliseid olukordi, kus planeerimises ei oldud väga täpsed. Alati ei ole võimalik kõiki asju täpselt prognoosida, kuid probleeme võisid põhjustada lihtsalt olud. Ma ei usu, et nende summade ärakasutamine oleks majandust ilmtingimata kasvatanud prognoositud kohas, sest mitmesugused tegurid mõjutavad tulemust palju rohkem. Kui me seame eesmärgiks üksnes selle, et kulutada kogu ettenähtud raha ära 31. detsembriks, siis me põhjustame raha ebaefektiivse kasutamise. See ei ole kindlasti mitte meie eesmärk.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea rahandusminister! Mind teeb natuke murelikuks see, et saalis ei ole meie head kolleegi Jürgen Ligi, sest tema on kõige paremini kursis nende asjadega, millest te räägite. Aga öelge, palun, oma hinnang! Mis te arvate, kas ta ei taha teid kuulata, ei julge kuulata, ei usalda teid või hoopis oleks tal siin igav olla, sest te loete ette tema kirjutatud teksti? Kuidas selle asjaga on?

Selle teksti olen kirjutanud mina, seda ei teinud Jürgen Ligi, aga teiste küsimustega peate tema poole pöörduma.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite oma ettekande lõpus, et kui me jätkame samal kursil, siis on majanduses kõik hästi. Täpne sõnastus läks mul kõrvust mööda, aga mõte oli selline. Järgmise päevakorrapunkti arutelul tuleb meie ette riigikontrolör Alar Karis oma ülevaadet tutvustama. Kui tema meeskonna kokkupandud raamatut vaadata, siis tundub, et te olete lausa risti vastupidistel seisukohtadel. Tema seisukoha järgi me rahandus- või majandusküsimustes samal kursil jätkata ei saa. Ma küsin teie suhtumise kohta Riigikontrolli kokkupandud ülevaatesse riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013. aastal. Kuidas te sellesse suhtute? Kas suhtumine on samasugune nagu eelmisel rahandusministril Jürgen Ligil, kes on öelnud, et see raamat kubiseb valedest ja on koostatud valedel alustel, seal on valed arvud jne? Kuidas te suhtute Riigikontrolli ja tema aruannetesse?

Riigikontrolli aruanded on kindlasti väga kasulik materjal riigi tegevuse planeerimisel ja probleemide üle arutamisel. Ma kindlasti ei alahinda Riigikontrolli tegevust. Kui vaadata, millele Riigikontroll on tähelepanu juhtinud, siis mitmed probleemid on tegelikult ka valitsuse, sh Rahandusministeeriumi tähelepanu keskpunktis. Väga paljude nende probleemidega tegeldakse ja mitmeid ettepanekuid, mis Riigikontroll on teinud, võetakse arvesse. Kindlasti võib vaielda selle üle, kas ühed või teised märkused on n-ö suured või väiksemad. Minu hinnangul on nad erineva ajalise perspektiivi mõttes olulised, kuid need märkused ei ole kindlasti toonud välja midagi sellist, mis oleks 2013. aastal väga tõsiseid tagajärgi põhjustanud.

Aitäh! Palun, Helir-Valdor Seeder!

Aitäh! Austatud minister! Kolleeg Aaviksoo juhtis tähelepanu, et põhjendamatult palju raha jääb kasutamata ja riigi püstitatud eesmärgid jäävad täitmata või täidetakse ainult osaliselt. Aga kui te vaatate riigieelarve täitmist ja majandusaasta aruandeid aasta-aastalt, siis te näete, et probleem on tegelikult veelgi suurem. Ebaproportsionaalselt suur osa rahast kulutatakse aasta viimasel kuul, detsembris. Ka sellele on mitmed institutsioonid tähelepanu juhtinud. Kas te oskate öelda, mis on need põhjused ja mida peaks tegema, et selline ebaproportsionaalne ja tihti ka arutu raha kasutamine viimasel kuul ära lõpetada, et riigi raha kasutataks sihtotstarbepärasemalt?

Nagu ma eelnevalt ütlesin, ma ei pea õigeks, et iga euro tuleb aasta lõpuks ilmtingimata ära kulutada. On loogiline, et osa summasid kantakse üle, aga sellel peab kindlasti olema põhjus. Asjaolu, et kulutused kuhjuvad aasta lõppu, ei ole kindlasti meeldiv. See tähendab seda, et ilmselt ei planeerita raha kulutamist piisavalt hästi. Ma loodan, et see tulevikus paraneb.

Palun, Priit Sibul!

Aitäh! Austatud minister! Mul on ka küsimus ülekantavate summade kohta. Varem on Riigikontrolli auditis tähelepanu pööratud Keskkonnaministeeriumi ülekantavatele summadele, kusjuures polnud enam võimalik aru saada, kas kantakse üle ainult eelmise aasta või veel varasemate aastate summasid. Need projektid olid läinud selliseks, et ei olnud võimalik täpselt aru saada, mis perioodi summasid üle kanti. Kas see selgus on teie arvates nendesse aruannetesse tekkinud?

Ma ei oska seda kommenteerida, sest mul puuduvad võrdlusmaterjalid eelmiste perioodide kohta.

Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Ma jätkan kolleeg Helir-Valdor Seederi küsimust, mis puudutas aasta viimasel kuul tehtavaid ja tihtipeale arutuid kulutusi. Te vastasite, et see tuleneb planeerimatusest ja loodetavasti asi paraneb. Ma võin teile kinnitada, et asi iseenesest ei parane, midagi on vaja ette võtta, et asja parandada. Mida te kavatsete ette võtta?

Ma arvan, et nende küsimustega on tegeldud varasematel aastatel ja tegeldakse ka edaspidi. See on seotud parema planeerimise ja tööde korraldamisega. Selle nimel ju kõik tegutsevad.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh, rahandusminister! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas riigi 2013. aasta majandusaasta koondaruande kinnitamist 22. septembril ja 3. novembril. Algatajate esindajana tutvustasid eelnõu Rahandusministeeriumi esindajad eesotsas riigi pearaamatupidaja Juta Maariga. Koondaruande juurde kuuluvat Riigikontrolli kontrolliaruannet riigi raamatupidamise aastaaruande kohta tutvustasid Riigikontrolli finantsauditi osakonna juhataja Ines Metsalu ja vanemaudiitor Gert Schultz. 4. novembril osales rahanduskomisjoni istungil riigikontrolör Alar Karis, kes andis ülevaate riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013. aastal.
Eelnõu esitamise eesmärk on võimaldada Riigikogul täita kontrollifunktsiooni valitsuse suhtes, anda valitsusele võimalus selgitada oma tegevust aruandeaastal ning esitada Riigikogule informatsioon uute eelarveliste otsuste tegemiseks. Riigikontroll tõi välja, et riigi 2013. aasta raamatupidamise aruanne on olulises osas õige, st aruanne kajastab õigesti ja õiglaselt riigi finantsseisundit ning lõppenud aruandeperioodi majandustulemust ja rahavoogusid.
Annan lühidalt ülevaate neist küsimustest ja teemadest, mis komisjonis tõstatusid. Küsiti, et kui tulud ületasid kulusid, kuidas sai siis tekkida puudujääk. Vastus sellele küsimusele peitus amortisatsiooni arvutamises. Tunti huvi, et kui rahavoog oli positiivne, miks siis võlakoormus suurenes. Rahandusministeeriumi esindajate hinnangul suurenes võlakoormus ennekõike EFSF-i rakendamise tõttu.
Arutelu puudutas Riigikontrolli aruandes toodud märkusi. Mainin mõnda neist, mis komisjoni tähelepanu pälvisid. Nagu siin saaliski puudutati ülekantava raha hulka riigieelarves, mis moodustab 7% eelarve kuludest. Juhiti tähelepanu, et tuleks hinnata ja analüüsida, miks investeering nihkus, ja et eelarve juures võiks sellel teemal olla lisamaterjal. Samuti küsiti, millal tehakse otsuseid ülekantavate kulude kohta. Rahandusministeeriumi info kohaselt toimub see jaanuaris. Baasseadusest tulenevalt on 3% tegevuskuludest ülekantavad ja investeeringute ülekantav osa on kuni 100%. Kõiki taotlusi hinnatakse nende sisu põhjal. Pöörati tähelepanu sihtasutustele, sest riigi osalemine neis ei ole alati selgelt eesmärgistatud ning sihtasutustele raha eraldamise reeglid vajavad täpsustamist. Puudutati Riigi Kinnisvara AS-i temaatikat. Esitati hüpotees, et RKAS-i majandamine võib mõnikord minna kallimaks kui ministeeriumide majandamine. Rahandusministeeriumi esindaja hindas siiski RKAS-i tööd kõrgelt ja väitis, et RKAS saab vara haldamisega paremini hakkama kui ministeeriumid, kellel pole sellekohast strateegiat. Samuti viidati sellele, et majandusaasta koondaruanne on läbipaistmatu. Selle peale ütles Rahandusministeeriumi esindaja, et eelnevaid Riigikontrolli ettepanekuid on arvestatud ning riigieelarve täitmise aruanne ja iga-aastane riigieelarve on nüüd võrreldavad. Ministeerium ootab ka edaspidi ettepanekuid kitsaskohtade kaotamiseks.
Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 17. november kell 17.15. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Jaak Aaviksoo, teine küsimus!

Mul on ka teile küsimus. Tegemist ei ole mitte raamatupidamise aruandega, vaid majandusaasta koondaruandega, mille orgaaniline osa on tegevusaruanne. Kui te loete seda tegevusaruannet, siis te näete, et umbes 40 eesmärgist, mis on kindlaks määratud, on enam kui kümme saavutamata. Kas te pöörasite tähelepanu sellele, et raha on eraldatud, suures mahus ka ära kulutatud, aga tulemust ei ole saavutatud? Missuguseid otsuseid te vastu võtsite või ei pidanud te vajalikuks niisuguste asjadega tegelda?

Aitäh! Taas on lühike vastus see, et komisjonis seda teemat sellisel kujul ei tõstatatud. Kui isiklikult kommenteerida, siis ütlen, et eks see annab mingil määral hinnangu toonase valitsuse seatud eesmärkide realistlikkusele ja kindlasti nende täitmisele. See on kindlasti teema, millega tuleb tegelda. Nagu ma mainisin oma ettekande alguses, üks põhjus, miks seda koondaruannet on mõistlik Riigikogus menetleda, on see, et selle põhjal on võimalik tulevikuplaane seada. Ma loodan, et kui siin 2015. aasta aruannet hinnatakse, siis on eesmärkide ja nende täitmise proportsioon palju parem.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Me avame läbirääkimised. Palun, Jaak Aaviksoo Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma rõhutan veel kord, et minu arvates on tagasivaade möödunud aastale, eelmise aasta riigieelarve tuludele ja kuludele ning sellega seotud tegevustele midagi sellist, mis peaks pälvima Riigikogu ja avalikkuse palju suuremat tähelepanu, kui see viimastel aastatel pälvinud on. Seepärast kasutan võimalust, et natukene valgustada Isamaa ja Res Publica Liidu positsiooni selle kohta, mis puudutab riigieelarvet, riigieelarve seadust ja konkreetselt 2013. aasta riigieelarve täitmise aruannet, riigi- või avaliku või valitsussektori bilanssi ja tegevusaruannet tervikuna.
Ühinen nende arvajatega, kes ütlevad, et majandusaasta aruanne läheb iga aastaga paremaks ja loetavamaks. Aga paraku on sellise olukorrani, kus me saaksime arusaadavalt ja ühemõtteliselt seostada eraldatud raha, püstitatud eesmärgid, saavutatud tulemused ning nende põhjal tehtavad poliitilised otsused ja valikud, väga pikk tee minna. Pean tunnistama, et nii valitsusliikmena kui ka Riigikogus on mulle paraku jäänud mulje, et me käsitleme riigieelarvet ja kogu avaliku sektori raha liiga palju asjana iseeneses, mitte vahendina, vaid eesmärgina, riigieelarve eesmärk on aga omakorda eelarve tasakaal. Ükskõik kui oluline on eelarve tasakaal – ja ma kindlasti toetan neid otsuseid, mis püüavad eelarve tasakaalu kindlustada –, ei saa see ometi olla kõige tähtsam asi. Kõige tähtsam on see, et paraneks meie sotsiaal-majanduslik heaolu, inimeste toimetulek ja seda eelkõige võrdluses oma naabritega lähemal ja miks mitte ka kaugemal. Siin on asjad väga halvasti, ei ole hästi. Me ei oska möödunud majandusaastale tagasi vaadates ka mitte midagi mõistlikku väita, miks see siis niimoodi on.
Rahandusminister siin äsja ütles, et me peaksime paremini planeerima. Ma julgen talle vastu vaielda. See ei ole planeerimise probleem. Võib-olla tasuks mõelda riigieelarve kui niisuguse korralduse peale Eestis ja teistes riikides, kes võiksid meile eeskujuks olla. Miks on meie eelarvestamine ikka veel kulupõhine, aga mitte eesmärgipõhine? Miks me eraldame ikka veel raha asutustele, mis on olemas, ja inimestele, kes on tööle võetud, selle asemel et eraldada raha tulemustele? Miks me arvame, et kõige tähtsam on aasta jooksul raha ära kulutada, selle asemel et programmipõhiselt, pikema aja jooksul, mõistlikult, konkreetse avaliku teenuse jaoks loogilises ajaskaalas planeerida eesmärke ja rahastada nende alusel? Meil on kümneid ja kümneid asutusi, kes kurdavad, et üheaastane finantsplaneerimine ei ole mõistlik. Me kõik saame aru, et see ei ole mõistlik, aga ikka arvame, et meie kõige suurem probleem on planeerimise kvaliteet. Mulle ausalt öeldes meenub kohati Nõukogude Liidu aegne plaanikomitee, mille üks juhataja tähtsal istungil teatas, et loomulikult on plaanimajandus parim võimalikest majandustest, aga arvutite võimsus on väike ja sellepärast ei saa kõikidele tootjatele ja tarbijatele moodustada tarnemaatriksit. Ma arvan, et me võiksime tõsisemalt läheneda ka meie riigi finantsjuhtimise korraldusele, teha seda koos riigireformiga ja liikuda ilmselgelt kiiremal sammul edasi.
Nüüd mõni sõna ülejäägist. Ma julgen siit puldist arvata, et seda raha – 500 miljonit eurot, mis üle jäi – tegelikult ei olegi olemas. Riigikogu oli andnud täidesaatvale võimule õiguse see raha ära kulutada. Kui me oleksime selle raha 2013. aastal ära kulutanud, siis me oleksime olnud ju rohkem kui 3%-ga miinuses. Mõelgem selle peale. Tänan tähelepanu eest!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 715 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri kell 17.15. Esimene lugemine ja 13. päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume tempokalt edasi 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013. aastal. Riigi 2013. aasta majandusaasta koondaruande õigsus ja tehingute seaduslikkus". Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli riigikontrolör Alar Karise!
Head ametikaaslased, tutvustan lühidalt selle päevakorrapunkti arutamise korda, mis on järgmine. Kõigepealt on härra riigikontrolöri ettekanne kuni 30 minutit. Seejärel on küsimused, Riigikogu liige võib esitada ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, kuhu on oodatud kõigi fraktsioonide esindajad, ja üksnes fraktsioonide esindajad.
Palun, härra Karis, nüüd on sõna teil!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Aasta on möödunud ja olen taas teie ees Riigikontrolli aastaaruandega, aruandega, mis võimalikult lühidalt ja ülevaatlikult annab pildi meie riigi raamatupidamise, riigi rahanduse ja muude auditite tulemusel üldistatud probleemidest. Jah, see ei koosne üksnes lausest "Kõik on korras ja ees ootab muretu tulevik." Seda Riigikontrolli ülevaade ei ütle, ei nüüd ega ilmselt ka tulevikus. See tuleneb kõrgeimate auditiasutuste universaalsest rollist riigisüsteemis ja meie tegevuse omapärast. Me esindame erapooletut ja sõltumatut vaadet ning ennekõike on meie ülesanne tuua otsustajate ette probleemid, mis vajavad lahendamist. Sellegipoolest, et olla tasakaalukas, alustan neist asjust, mis on hästi.
Riigi raamatupidamisega on hästi, riigi rahandusega on hästi, maksutulu laekub riigile hästi. Arvud näitavad, et inimestel on rohkem tööd – see on hea. Inimesed ostavad rohkem asju – ka see on hea. Hinnad tõusevad aeglaselt või üldse mitte ja see on jällegi asjade ostjatele hea. Aga see pilt ei ole terviklik. Kui vaadata neid teemasid lähemalt, siis peame tunnistama, et pilt muutub keerulisemaks. Lõppkokkuvõttes on riigi raamatupidamine ja sellega kaasaskäiv aruandlus korras arvude poolest, aga selle kohta, mis räägib meie raha eest tehtust, teame vähe või ainult seda, mida meile näidatakse.
Ka riigi rahandus, mis enamiku võrreldavate näitajate poolest on Euroopas ja ehk isegi maailmas igati esirinnas, on kujunemas diskussiooni objektiks. Kas me ikka suudame Euroopa Komisjonile veenvalt selgitada, miks Eesti moodi arvutatuna on eelarve struktuurses tasakaalus, aga Euroopa Komisjoni arvutatuna mitte? Töötegijate hulga ja töö eest saadava tasu kasv on kahtlemata väga positiivne. Kuid kas see trend on ka püsiv ja vastab meie majanduspoliitika ootustele? Võiksime olla trendis kindlad, kui töökohtade ja palga kasv tuleks nutikatest ja ekspordile orienteeritud ettevõtetest, kus luuakse üle keskmise lisandväärtust, ning innovatiivne töökorraldus kindlustaks Euroopa parima tootlikkuse. Lisandväärtuse ja innovatsiooniga ei ole aga asjad Eestis viimasel ajal eriti edasi liikunud. Ka valitsuse uus rahandusminister kirjutas pool aastat tagasi oma blogis pikema kirjutise Eesti majanduse väljavaadetest ja tõdes murelikult: "Eesti lähiaja majandusväljavaated on kehvad, põhjuseid on mitmeid." Mul ei ole alust kahelda ministri sõnades, et väljavaated on kehvad, ega selles, et põhjuseid on mitmeid. Eespool öeldu taustal ongi oluline teadvustada, et meie kulutamine peab olema tark, selline, mille tulemusel riik muudab paremaks kõigi Eesti inimeste eluolu.
Riigi vara kasutamise ja säilimise kontroll ei ole ammu enam riigikassas olevate tukatite, kroonide või eurode ülelugemine. Riigikontrolli ülesanne on eelkõige tuua ausalt välja valitsemise agad ja riskid. See ei pruugi paljudele meeldida, kuid meeldimine või mittemeeldimine ei saa olla Riigikontrolli aruannete ega töö kvaliteedi kriteeriumiks. Seetõttu ütlengi teile, et Eesti majanduse arengu tempo on raugemas või peatunud ja meie arengut takistab otsustamatus. Arusaadavalt on väga keeruline valida võrdlusbaasi ühiskonnas toimuva hindamiseks. Seepärast püüab Riigikontroll teha selliseid valikuid nii vähe kui võimalik väljaspool neid kriteeriume, mille valitsus iseendale on seadnud. Kui räägime sellest, et Eesti pole 2013. aastal jõudnud Euroopa keskmisele näitajale oluliselt lähemale, siis peame silmas konvergentsi ehk Euroopaga ühtlustumise arusaama, mille valitsus on pannud kirja konkurentsivõime kavva "Eesti 2020".
Lugupeetud Riigikogu liikmed! Ärgem unustagem, et kõige tähtsam pole edetabel ega võrdlus teistega, olgu selleks siis meiega sarnased riigid Läti ja Leedu. Oluline on see, milline on meie praegune olukord ning kas ja kuidas suudame edukalt jätkata. See on väga tähtis küsimus, kui vaatame Eesti majanduse arengut ja sellest tulenevalt ka meie kõigi heaolu edenemist. Kui vaadata hetkeks tagasi 1990. aastate algusesse, siis loomulikult võime tõdeda, et oleme peadpööritava kiirendusega saavutanud näiteks inimese kohta arvestatud majanduse koguprodukti kasvu. Samuti on iseseisvusaja jooksul kasvanud märkimisväärselt sissetulekud. Ometi oleme vaevalt poolel teel sinna, kuhu tahaksime jõuda. Need kiirendused ei ole tulnud kaotusteta, olgu selleks siis inimese tervis, sotsiaalsed suhted, keskkond või muu. Kas oleme valmis uuteks kiirendusteks, mis tippu jõudmiseks peavad olema senisest veel jõulisemad, või piisab nutikusest? Või on vaja mõlemat? Mina seda vastust hetkel ei tea, aga tean seda, et näiteks majanduse arendamise vallas oleme teinud Euroopa Liidu rahaga märkimisväärseid kulutusi. Muu hulgas innovatsiooni ja ekspordi edendamiseks. Vahel õnnestunult, vahel mitte ning see on normaalne. Seejuures ei ole aga normaalne, et me ei ole sellest kogemusest võtnud kõige olulisemat – teadmist, kuidas edaspidi olla edukas, kuidas olla edukas efektiivsemalt. Sellele probleemile on viidanud ka eelmine rahandusminister, kes ütles hiljuti, et investeeringud, see tähendab raha jagamine ei asenda reforme ning üksnes tark investeerimine toob kaasa loodetud majanduskasvu ning töökohad. Tsiteerin: "Alustama peaks ausast hinnangust kodusele majandusolukorrale ja vahel valusate, kuid vajalike otsuste tegemisest." Kõlab tuttavalt. Usun, sest just see oli küsimus, mida ma eelmise aasta ülevaates rõhutasin. Millist riiki saame endale lubada? Pean tunnistama, et sellele küsimusele pole aasta jooksul endiselt vastatud. Siiski, meie uus kiirendus peab lähtuma targemast ja efektiivsemast tegutsemisest. Oma selleaastases ülevaates olen mitmes valdkonnas juhtinud tähelepanu probleemidele, mis on seotud teadmiste puudumisega. Näiteks haridussüsteemi ümberkorraldamine on justkui alanud, aga kuhu see täpselt peaks välja viima, mida selle tulemusel peaks saavutatama ja mis ajaks, on teadmata. Samamoodi võib iseloomustada põlevkivisektori arendamise ja keskkonnatasude ümber toimuvat. Poliitiline ajaarvamine on küll määranud kindlaks, mis ajaks tuleb langetada otsuseid, kuid selged ei ole mitmed otsuste langetamised, langetamiseks vajalikud tervise-, keskkonna- ja sotsiaal-majanduslikud mõjud ning energiasõltumatust mõjutavad asjad.
Riigikontrolli ülevaates kirjeldatud haridusvaldkonna ning põlevkivisektori ümberkorraldusi seob veel üks esmapilgul nähtamatu probleemne ühisjoon, nimelt koostöö puudumine riigi valitsemisel. Põlevkivisektori puhul tähendab see Rahandusministeeriumi ja Keskkonnaministeeriumi kehva koostööd põlevkivist väärilise tulu saamise mudeli väljatöötamisel, haridusvaldkonnas aga Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Rahandusministeeriumi ja omavalitsuste puudulikku koostööd selle nimel, et koolivõrgu korrastamine ja haridusvaldkonna rahastamise mudel kindlustaksid lõpuks selle, et õpetajaamet oleks hästi tasustatud ja väärtustatud ning õpetajaskond piisav ja motiveeritud harima meie järeltulevaid põlvi.
Väikese avatud majandusega ning hajaasustatud riigi ees seisvad valitsemise probleemid võtab hästi kokku Soome innovatsioonifondi Sitra käesoleva aasta uuring "Tuleviku valitsused". Uuringus on järeldatud, et senine nn silotornidel põhinev valitsemiskorraldus ei suuda enam toime tulla riigi ees seisvate probleemidega, olgu nendeks siis sotsiaalse kindluse tagamine, tervishoiuteenuste või hariduse korraldus.
Hariduse ja õpetajate teemal tahaksin peatuda veidi pikemalt. Ei siin saalis ega Eesti riigis tervikuna ei ole enam kahtlust, et hariduses peitub meie tulevase edu võti. Alustan positiivsest. Pingutused õpetajate palkade tõstmiseks väärivad äramärkimist. Sisuliste põhisuundade kokkuleppimine elukestva õppe strateegias on igati tervitatav. Strateegia lähemal vaatlemisel oleme silmitsi ühe elementaarse probleemiga: kuidas mõõta ja kirjeldada õpetaja sissetulekut? Kui võtta andmeid ametlikest, ka avalikkusele kättesaadavatest allikatest, siis tuleb õpetaja võrdsustada haridustöötajaga, st palju laiema hulgaga, mis hõlmab endas enamat kui klassi ees seisvat õpetajat. Kui siia lisada erinevad andmeallikad arvestusliku või tegelikult välja makstud töötasu kohta, siis saame nii mõnegi jaoks vaieldavad tulemused. Tulemused, mis põhjustavad segadust ja vaidlusi. Samas on konkreetne probleem selles, et puudub õpetaja palga muutumist selgelt iseloomustav näitaja. Kui viimasel ajal ongi valitsus teinud pingutusi õpetajate palga suurendamiseks, mis on keskmist palka ka kergitanud, siis suurel pildil, näiteks OECD riikide võrdluses, kelle kohta on olemas uusimad andmed, on Eesti õpetaja oma sissetulekuga kahjuks kindlalt viimasel kohal. Haridusvaldkonda auditeerides selgub rahanumbrite kõrval ka kurb tõsiasi, et meie helgema peaga noored ei vali õpetajakutset ega -karjääri ja meie õpetajaskond vananeb vaikselt, kuid kindlalt. Kui lisada siia veel segadus koolivõrgu korrastamisel, mis päriselus väljendub hariduse ebavõrdses kättesaadavuses ning kõikuvas kvaliteedis, siis tekib paratamatult küsimus, miks on keskvalitsus võtnud haridusprobleemide lahendamisel kõrvalseisja positsiooni. Kas see on poliitiline valik või otsustamatus või ongi otsustamatus poliitiline valik? Igal juhul on sellisel käitumisel oma hind ja kaugeleulatuv mõju.
Loomulikult, evolutsioonilisel arengul on kindlasti omad eelised. See tagab loodusseaduste kohaselt tugevamatele ning kohanemisvõimelisematele isenditele edu. Paraku pole selline lähenemine riigi valitsemisele kõige mõistlikum. Näidet ei ole vaja kaugelt otsida. Näide, mille pidime ka seekord oma ülevaates jutuks võtma, on loomulikult omavalitsusreform. Kui ma ennist rääkisin teadmiste puudumisest majanduse, hariduse ja põlevkivi valdkonnas, siis omavalitsusreform on teema, mille kohta on aastate jooksul kogutud teadmisi küll ja küll, puudub aga otsus riigi aktiivse sekkumise kohta. Kui tulla tagasi vajaduse juurde Eesti arengut senises või veelgi kiiremas tempos kasvatada, siis mõtestatud ning Eesti paikade omapära ja tugevaid külgi arvestav regionaalne areng on nii edu eeldus kui ka otsene panus Eesti inimese heaolu parandamisse. Ilma omavalitsusreformita muutub avaliku teenuse kättesaadavus Eesti inimeste jaoks üha ebavõrdsemaks ja kvaliteet üha kõikuvamaks.
Hea kuulaja! Jätan selle aasta kõnes pikemalt käsitlemata kõigile teada suured mured, mis puudutavad sotsiaalvaldkonda, sh tervishoiusüsteemi rahastamist. Neist võite lugeda Riigikontrolli ülevaatest, töövõimereformi küsimustega saite lähemalt tuttavaks möödunud nädalal siinsamas toimunud debatil, samuti täna eelnõude menetlemisel. Ka avaandmete kättesaadavuse probleemidest ning infosüsteemide turvalisust tagavate auditite vajakajäämistest saate lugeda ülevaatest. Need Riigikontrolli ülevaates toodud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonna teemad on alles sissejuhatus. Riigikontrollil on järgnevatel aastatel kavas e-Eesti arengusuundumusi laiemalt käsitleda.
Austatud Riigikogu! Olen siin saalis ka varem öelnud, et eriti peaksid Riigikogu koalitsiooniparteide esindajad olema huvitatud sellest, et täitevvõimu tegevus oleks teadmuspõhisem. Teen seda veel kord, laiendades mõtet Riigikogu koosseisule tervikuna. Just teie saate nõuda täitevvõimult teadmuspõhist käitumist, näiteks jätta aktsepteerimata puudulike mõjuhinnangutega eelnõud või ühekülgsed eduaruanded. Teie olete need, kes teevad lõpuks otsuse suurte reformide kohta, ja teie saate ka dikteerida nende reformide tempo. Riigikontroll tahab selles töös olla teile jätkuvalt kasulik partner, seda ka käesoleva ülevaatega. Aga partnerlusest veel. Mulle tutvustati hiljuti põhjamaade kõrgeimate auditiasutuste hulgas tehtud võrdlevat uuringut tulemusauditite mõju kohta. Selles uuringus andis oma hinnangu auditi mõju kohta ligi 120 Eesti ametnikku, kes on Riigikontrolli audititega sisuliselt kokku puutunud. Toon välja kaks tähelepanuväärset asjaolu. Esiteks, Eesti Riigikontrolli tulemusauditit peetakse üsna suures ulatuses muutusi põhjustavateks, eriti võrdluses teiste põhjamaadega. Teiseks, Eesti eristub väga selgelt sellega, et Riigikogu liikmed ei kasuta auditites esitatut, et kutsuda esile muudatusi ja panna täitevvõimu oma tegevuse tulemuste eest vastutama. Selle viimase aspekti halvas mõttes eredaks näiteks on Riigikogu konverentsisaalis peetud riigieelarve kontrolli komisjoni istungil sel aastal toimunud arutelu. Arutelul käsitleti Riigikontrolli tehtud e-tervise auditi tähelepanekuid ja probleeme ning selles osalesid Riigikogu komisjoni liikmed ja Eesti tervishoiuvaldkonna juhid ja tippametnikud. Sotsiaalministeerium saatis oma esindajana arutelule osakonnajuhataja ülesandeid täitva ametniku. Ametnik, kes oli sellesse keerulisse olukorda pandud, oli tubli, aga ühtegi siduvat lubadust olukorra muutmiseks ei saa ükskõik kui tubli ametnik Riigikogule ministri eest anda. See, austatud Riigikogu liikmed, ei ole vastuvõetav käitumine, sellega ei tohiks leppida teie ja ei saa leppida Riigikontroll. Seepärast kutsun üles edaspidi pidama arutelusid Riigikontrolli auditite üle kantsleri või ministri osavõtul, sest põhiosa Riigikontrolli kontrolliaruande soovitustest on suunatud ministrile. Samuti eeldan, et Riigikogu ja Riigikontrolli tulemuslik koostöö toob kaasa suurema nõudlikkuse valitsuse esitatud info suhtes. Me ei tohi leppida sisutühjade aruannete ega õõnsate selgitustega, mis ei anna tõest ülevaadet olukorrast ning mille koostamiseks on kulutatud tarbetult aega ja maksumaksja raha. Omalt poolt kinnitan, et panustan jätkuvalt oma audiitorite pädevuse arendamisse ja Riigikontrolli töö tulemustest informeerimise parandamisse. Jätkuvalt pean väga oluliseks luua Riigikontrollis suutlikkus auditeerida sisejulgeoleku- ning kaitsevaldkonda. Selle valdkonna auditeerimise võimekuse kasv sõltub hetkel paljuski Riigikogu rahanduskomisjoni ja Riigikogu otsustest.
Lõpetuseks. Sellel aastal olen ma ülevaates probleemide kõrval selgemalt esile toonud ka konkreetsed soovitused. Võtke neid kui meenutust, inspiratsiooni või lahendust, millest vormida sobivad eelnõud või kujundada oma seisukohad otsustamiseks. Võin kinnitada, et ka edaspidi jälgib Riigikontroll oluliste valdkondade arengut ja toob esile riskid ning probleemid, et teie siin saalis saaksite oma tööd võimalikult hästi teha. Tuletan enne lähenevaid Riigikogu valimisi veel kord meelde, et kõik Riigikontrolli aruanded on hõpsasti ja tasuta kättesaadavad Riigikogu kodulehel. Eesti valitsemiskultuuri edendamiseks ja paremate otsuste tegemiseks kutsun teid nendega tutvuma. Tehke seda julgelt, avalikult ja järjepidevalt, mitte nagu talupojad praost Odja viljapuuaias, millest on tabavalt kirjutanud August Gailit oma romaanis "Ekke Moor". Tänan teid kuulamast!

Austatud riigikontrolör, suur tänu teile! Teile on ka tublisti küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Aitäh ka teile, härra riigikontrolör! Sisuliselt ma jätkan seda teemat, millest eelmises päevakorrapunktis rääkis kolleeg Aaviksoo. Ta küsis, miks aasta lõpuks jäävad nii suured summad kasutamata. Kui ma vaatan teie aruannet, siis riigieelarves prognoositud tulud ja tegelik laekumine 11. positsioonis, mis on juriidilise isiku tulumaks ja kütuseaktsiis, ei klapi kokku 15–25% ulatuses. Minu küsimus on: kes on süüdi selles, et me alustame aastat ühtemoodi, aga lõpetame aasta teiste arvudega?

Mis puudutab kütuseaktsiisi, siis kütuseaktsiisi puhul tuleb see vahe bensiini ja diislikütuse tarbimise vähenemisest. Juriidilise isiku tulumaks on seotud dividendidega – inimesed ei maksnud neid välja, kui ajad olid keerulisemad. Tagasi tulles selle küsimuse juurde, mida siin puudutati ja millele Riigikontroll on selgelt tähelepanu juhtinud – seesama 7% riigieelarvest, mis on üle kandunud ja mille kohta me kuskilt selgitusi ei saa –, siis võib-olla on see kõik õigustatud ja vajalik, aga paraku ei ole see läbipaistev. Just see ongi meie tähelepanek ja etteheide selles osas. See on kõlanud täna siin juba mitmes sõnavõtus. Usutavasti, nagu ka värske rahandusminister lubas, võib järgmisel aastal olla hoopis teine olukord.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud riigikontrolör! Mul on võimalik esitada ainult üks küsimus ja seetõttu ma küsin arutelu kohta, mis eelmisel nädalal läks rahanduskomisjonis natuke ebaviisakaks. Nimelt on teie aruandes kirjas selline jutt, et kui võrrelda Eesti arengu taset Euroopa Liidu keskmisega selle järgi, kui suur on SKT inimese kohta ostujõu alusel, milline on tootlikkus ja milline hinnatase, siis tuleb tõdeda, et vähemasti nende näidete järgi ei jõudnud Eesti oma arengus 2013. aastal märkimisväärselt järele Euroopa Liidu keskmisele, ning nagu nähtub, õnnestus see Lätil ja Leedul paremini. Jürgen Ligi ründas teid ja ütles, et teil on valed arvud. Kas te tahate kirjapandut õiendada ja esitada meile õiged arvud või eksis hoopis Jürgen Ligi?

Ma hea meelega täpsustan seda, mis puudutab arve. Kui Riigikontroll oma aastaaruannet kokku paneb, siis saadetakse kõik faktilised arvud ministeeriumidesse kontrollimisele. See tähendab, et neil on võimalus hinnata, kas need on valed või õiged, ning oma kommentaaridega need siis Riigikontrolli tagasi saata. Teisisõnu, kõik arvud, mis aastaaruandes on, on vastavates ministeeriumides kontrollitud ja Rahandusministeerium on see ministeerium, kes saab kogu paketi ehk aastaaruande tervikuna enda kätte, mitte ainult Rahandusministeeriumi osa. Nii et kui aruandes on valed andmed, siis on ka Rahandusministeerium need valed andmed heaks kiitnud. Aga pigem on see diskussioon selle üle, et lihtsalt ei meeldi. Minule ka ei meeldi, et Leedu ja Läti toimetavad praegu justkui paremini kui Eesti. Ja see ongi meie probleem. Selle peale ei maksa vihaseks minna. Ma olen olnud teadlane ja mul on teinekord ka juhtunud nii, et hüpotees on üks, aga katse tulemus näitab midagi muud. Ma ei ole visanud siis katse tulemust prügikasti, vaid olen vaadanud ikka oma hüpoteesi üle. Nii et muidugi on ebameeldiv, tööd on palju tehtud, aga tulemus ei ole see, mida tahaks.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, Riigikogu aseesimees! Austatud härra riigikontrolör! Riigikontrolli aruanded on väga huvitavalt koostatud, seal on ilusti toodud nii järeldused kui ka ettepanekud. Need on päris mõnusad lugeda, mina loen neid hea meelega. Paraku pean küll tunnistama, et mitte kõiki. Aga üldiselt mulle nad meeldivad, neid on kerge lugeda, nad on hästi arusaadavad. Mu küsimus on aga selle kohta, et Riigikontrollil on ka juhendav ja konsulteeriv roll riigi ametiasutuste ning ametiasutuste hallatavate asutuste sisekontrolli süsteemide täiustamisel. Sisekontroll on väga tähtis, eriti just riigi vara õige kasutamise ja tehingute seaduslikkuse tagamisel. Kas Riigikontrollil on ka mingi ülevaade, milline on sisekontrolli olukord riigiasutustes ja riigi ametiasutuste hallatavates asutustes?

Riigikontroll on arusaadavalt nendele probleemidele otsa vaadanud. Ka meie varasemates auditites on see välja toodud, eriti mis puudutab kohalikke omavalitsusi, eelkõige väiksemaid kohalikke omavalitsusi, kus tegelikult puudub sisekontrolli võimekus. Ka nendessamades komisjonides, mis on loodud, tihti ei ole kompetentseid inimesi või on need siis pandud kokku inimestest, kes on meie mõistes koalitsioonis. Kontrollijad on tegelikult samade vaadete ja samade arusaamadega kui näiteks vallavanem ja need inimesed, kes seda omavalitsust juhivad. Nii et need probleemid on selgelt olemas ja neid on ka varasemates auditites välja toodud.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud riigikontrolör! Oma ülevaates riigi vara kasutamise ja säilimise kohta möödunud aastal te kirjutate selles osas, mis puudutab kohalikke omavalitsusi, omavalitsusreformi küsimustest ja viitate ka 2010. aasta 11. märtsi Riigikohtu otsusele. Te ütlete, et selles olukorras, kus praegune koalitsioon pidurdas omavalitsuse reformi, möönab Vabariigi Valitsus ühes kirjas, et neil on see otsus täitmata, ning et teie asutus on sellele ka varem tähelepanu juhtinud. See otsus võeti vastu 2010. aastal ja aruanne on 2013. aasta kohta. See tähendab, et ka varasematel aastatel, 2011. ja 2012. aastal on see otsus täitmata jäänud ja tegelikult ei ole me ju selle otsuse täitmist näinud ei 2014. aastal ega näe 2015. aasta eelarves. Kuidas me saame siis olla kindlad riigieelarve ja hiljem aruannete õigsuses, kui Riigikohtu otsus on täitmata?

See on üks probleem, millele me oleme tähelepanu juhtinud, nagu te viitate, juba pikemat aega. See aasta on võib-olla esimene, kus Vabariigi Valitsus tunnistab, nii nagu siin kirjas on, et see ülesanne on täitmata. Täna me kuulsime, et töövõimereformi kontekstis pannakse kohalikule omavalitsusele ülesandeid veel juurde, aga seda, kust tuleb vajalik ressurss, ei ole kirjeldatud. Nii et probleem on olemas. Ma ei kujuta ette, kuidas me saame niimoodi riigis elada, kui Riigikohtu otsuseid ei täideta. See on pretsedent.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra riigikontrolör! Ma tsiteerin teie aruande punkti 175: "Kui ka täpne ülesannete jaotus riigi ja omavalitsuste vahel ning rahastamisskeem ei mõjuta omavalitsusi koolivõrku korrastama ning kannatab hariduse kvaliteet, tuleb riigil koolivõrgu korrastamisel võtta jõulisem positsioon." Ma tahaksin küsida, millised on teie jaoks hariduse kvaliteedi kriteeriumid. Kust te need võtate? Kui näiteks riigieksamite pingerea esimese 30 kooli hulgas on üsna mitu väikest maagümnaasiumi, mida te soovitate kinni panna, mille alusel te siis väidate, et need koolid ei anna kvaliteetset haridust ja et hariduse kvaliteet on üldse seotud sellega, mida te nimetate koolivõrgu korrastamiseks?

Ma ei üldistaks nende näidete varal, et selle asjaga on kõik korras. Me teame ka uuringutest, et õpetamise kvaliteet on koolides erinev. Millest me täna räägime? Räägime ju sellest, et põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab riigigümnaasiumide asutamise. Samas ei ole meil selle kohta seisukohta, mis saab kohalike omavalitsuste loodud gümnaasiumidest. Kas nad konkureerivad omavahel? Tegelikult ei puuduta praegu ükski seadus ka seda, mis saab põhikoolidest. On olemas tervikprobleem põhikoolist, alusharidusest kuni kõrghariduseni välja ja see probleem on vaja lahendada. See on ka see, millele ma viitasin oma kõnes, et neid asju ei saa üksikult vaadata. Kui lähtuda sellest, mis te küsite, siis jah, koolivõrku on ju vaja korrastada. Sellega, ma arvan, te olete päri. Ka kõik uuringud on näidanud, et väikeste koolide ja õpetajate arv on meil jäänud peaaegu samaks, aga õpilaste arv on kordades vähenenud ja see tendents jätkub.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Selle omavalitsusreformiga on vist nii, et kõik ütlevad, et otsus tuleb teha, aga mitte keegi ei tee otsust, ja kui keegi hakkabki tegema, siis see blokeeritakse. Need hinnangud, mis te aruande viimastel lehekülgedel annate omavalitsusreformi eesmärkide kohta, on kindlasti sümpaatsed. Reformikava teie ilmselt poliitikute eest välja pakkuda ei saa, aga äkki te oskate üldistada, mis on meie riigi halduses või poliitilises süsteemis valesti, et see reform on takerdunud juba 20 aastat. Ja kui see ikka edasi takerdub, siis mis on selle tagajärjed?

Aitäh! Ma ei julgeks küll siit puldist avaldada arvamust selle kohta, mis on meie riigi süsteemis tervikuna valesti. Me osutame nendele probleemidele, mis tegelikult moodustavad ju ühe terviku. Haldusreform on selgelt üks neid probleeme. Näiteks Jõgeva teatas alles paar päeva tagasi, et võtab uuesti välja neli aastat tagasi sahtlisse pandud kava ja et võiks ikka Jõgeva vallaga kokku minna. See ongi tüüpiline näide, kuidas kõik lihtsalt vindub. Ühel hetkel võetakse siis asi jälle lauale, aga mingit garantiid ei ole, et otsus ära tehakse. Üks meie sõnum ongi, et riigil peaks olema selgem ja julgem roll, siis saaks need otsused ära teha. See ei puuduta ainult omavalitsusreformi. Täna on siin saalis olnud kuulda igasugustest reformidest, mis on jäänud täpselt samamoodi toppama. Me osutame sellele. See otsustamatus võibki viia, ma ei tahaks öelda, et krahhini, aga tõelise probleemini. Samas me näeme ka, et ühelt poolt on otsustamatus reformide suhtes, teiselt poolt on jälle reformid, millel puuduvad mõju-uuringud. See on seesama teadmuspõhisus, mis on puudu. Need ongi kaks probleemi, mis me oleme siin reformide puhul välja toonud. See on ju ikkagi Riigikogu ja valitsuse kätes, et reformid seisma ei jääks.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Mul on kahju, et teie esinemine planeeriti siia kesköösse. Ma ei tea, kas see oli teadlik valik, et keegi nagu häbeneb teie ettekannet. Minu jaoks on see väga kurb. Jutt kordub ju aastast aastasse, see näide, kuidas Läti ja Leedu meist kiiremini liiguvad, ja väide, et riigi rahandus on korras. See ei ole muidugi korras, aga see on omaette teema. Küsin, kas riigis on üldse võimalik edasi minna, kui me ei tee ära olulisi reforme, nagu omavalitsusreform, riigireform ja maksureform.

Austatud riigikontrolör! Ma palun korraks vabandust! Kuna juhataja peab tagama ka selle arutelu juhatamise, siis minu südame tegi murelikuks see, kui teie, härra Tamm, ütlesite, et teil on kurb. Püüame olla siin saalis ikka rõõmsameelsed, olgugi et meil on hiline öötund. Hoiame ja toetame üksteist, siis oleme ka produktiivsemad ja efektiivsemad. Nii et püüdke sellest kurvast tsoonist välja tulla!
Palun väga vabandust, härra riigikontrolör, aga ma tahtsin selle ära öelda!

Aitäh! Ma jäin kuulama seda vahepala ja mul läks küsimus meelest ära. (Naer saalis.)

Palun mikrofon tagasi härra Tammele, et ta kordaks küsimust! Minu süü, ma palun vabandust, head ametikaaslased!

Aitäh! Mul ei läinud küsimus meelest ära, see on mul üles kirjutatud. Ma ei tule alguse juurde tagasi, aga ma ütlen, et mind teeb kurvaks see, kuidas ühed ja samad teemad korduvad aastast aastasse ja midagi paremuse poole ei lähe, kõik on tardunud. Ja siis me imestame, et Läti on meist juba mööda läinud ja Leedu on minemas. Ma küsin teilt, härra riigikontrolör, kas Eestis on üldse võimalik edasi minna, kui me ei tee ära olulisi reforme – omavalitsusreformi, riigireformi ja maksureformi. 

Aitäh! Edasi on ikka võimalik minna. Küsimus ongi selles, mis meist edasi saab. Ja kui te tõite võrdluseks Läti ja Leedu, siis siin on ju tegelikult üks probleem. Me võime ju vaadata, et praegu on Läti ees ja Leedu taga, aga tegelikult on kõigil Balti riikidel üks probleem. Me võime nimetada seda mingiks keskmise palga lõksuks või keskmise lõksuks või milleks tahes, aga lõksus me tõenäoliselt oleme ja seepärast ma viitasin täna väga mitu korda ka nutikusele – mitte et see midagi väga uut oleks. Kogu aruanne on tegelikult minu jaoks probleem, sellepärast et me räägime kogu aeg nendestsamadest vanadest asjadest. Mina tahaks ka midagi uut rääkida, aga ei ole võimalik. Nii et kõigil Balti riikidel võib ühel hetkel tekkida seesama probleem, et me ei saagi sellest olukorrast välja, kui me ei püüa teha midagi teistmoodi. Kui me kuulame aga neid ettepanekuid, mis tulevad, siis mina olen kuulnud neid juba 15 aastat. Ma olen kuulnud 15 aastat, et ülikoolid, teadusasutused ja ettevõtted peavad koostööd tegema. Olen kuulnud seda, et inimesed ei taha ettevõtlusega tegelda, neil on teatavad hirmud jne. Need korduvad mitmesugustes programmides kogu aeg. Aga kuidas siis olukorda lahendada? Küsimus on kuidas, aga vaat seda "kuidas"-asja meil ei olegi. Me oskame juba kirjeldada maailma. Me teame ja oskame öelda, kuidas see asi meil toimub. Aga mis saab edasi, mida me peaksime tegema teistmoodi? Nüüd ootab meid siis ees see n-ö nutikas spetsialiseerumine. Kui nutikad me siis oleme? Ma olen samamoodi mures, mis sest, et kell saab 12 ja võiks rõõmus olla, et päev saab läbi.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud riigikontrolör! Kui suureks ohuks te peate Eesti majanduse jätkusuutlikkusele väljarännet?

Tänan küsimuse eest! Väljaränne on selgelt küsimus ja see puudutab paljusid teisigi riike, ka neidsamu võrdlusriike, millest me räägime. Leedus on see küsimus pigem hullem. Aga kui rääkida veel väljarändest, siis tänapäeva maailmas inimesed peavadki liikuma, selles ma olen suhteliselt veendunud. Kuid meie siin peaksime tegema kõik selleks, et nad ühel hetkel tagasi tuleksid, ja selleks on neid reforme vaja. Ma arvan, et kohati ongi see probleem, et inimesed on võib-olla vähe ringi liikunud. Mida rohkem nad liiguvad, seda parem on. Täna tutvustati GEM-i ülevaadet, millest vist ka siin majas räägiti, ja sealt tuli väga selgelt välja, et need, kes on rohkem ringi liikunud, on ettevõtlikumad. Samuti tuli välja, et ettevõtlikumad inimesed on õnnelikumad. Nii et paneme need kaks asja kokku.
Aga me peame kindlasti vaatama, et need, kes välja lähevad, tuleksid ka tagasi, et me hoiaksime silma peal – eriti nendel, kes on rohkem kvalifitseeritud –, mis neist seal väljas saab. Paljud lähevad ju õppima, aga mõistlik on nad ühel hetkel tagasi kutsuda, luua selleks keskkond. See on omaette probleem, kas meil on selline keskkond olemas. Ja kas me tegelikult tahame seda? Kui siia jäävad alles ainult keskpärased inimesed, kõik nutikamad on lahkunud, siis ükski keskpärane inimene ei soovi enda kõrvale nutikat inimest. Ta teeb kõik selleks, et see inimene tagasi ei tuleks.

Siret Kotka, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! OECD andmetel eraldasid sotsiaal- ja tervishoiukuludeks Eestist vähem vaid Iisrael ja Island. Samas nähakse haigekassa arengukavas 2015–2018 ette, et ravijärjekorrad peaksid lühenema. On aga teada, et tegelikult on ravijärjekorrad aasta-aastalt pikenenud. Milline on teie arvamus, kas ravijärjekorrad üldse võiksid lähiaastatel lüheneda?

Aitäh! Ma ei oska öelda, mis see arvamus peaks olema. Ma loodan, et need lühenevad, sest me kõik vajame tõenäoliselt ühel või teisel ajahetkel arstiabi. Aga ka meie audit näitab selgelt, et ravijärjekorrad pigem pikenevad kui lühenevad. Ja seesama sotsiaalraha, mis meil on, on fikseeritud. Kui lisame siia veel pensionid ja pensionikulutused, mis viimasel aastal on ju 20% suurenenud, siis on probleem selgelt olemas, eriti mis puudutab neid fikseeritud tulusid. Samas on üleval terve rida probleeme, me ei suuda eripensione kaotada, välja arvatud mõned üksikud juhud, jne. Nii et ravikindlustuse eelarve seis on muutunud üha kehvemaks, see on tõsi. Need ongi probleemid, millele me osutame ja millele valitsus peaks leidma lahenduse.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ekspordist on eraldi pikalt kirjutatud ja rõhku on pandud sellele, et meie lähinaabrite osakaal on päris suur. Nüüd on näha, et ühe lähinaabri turg suure tõenäosusega langeb ära. Kui suurelt võiks see Eesti majandust mõjutada ja millised võiksid olla alternatiivid?

Aitäh! Selge on see, et gravitatsiooniseadus kehtib teataval määral ka majanduses, mis tähendab, et üldjuhul on ekspordi- ja majandussidemed lähinaabritega ju kõige tihedamad. Mis puudutab seda äralangevat turgu, siis teatavasti oleme otsinud või hakanud otsima turgusid ka kaugemalt. Ka uus minister, väliskaubandus- ja ettevõtlusminister on lubanud, et näiteks piima on võimalik Aasiasse viia jne. Ma näen aga probleemi selles, et me ei tea täpselt, nagu me ka aruandes rõhutame, kas need toetused loovad mingid uued tingimused, et tootlikkus kasvaks. Me ei tea, kas need meetmed, mida me võtame, suurendavad eksporti. Meil puudub selge arusaam sellest. Siin tabelis, mida te võite vaadata, on üks riik Togo, kellega meil on väga head suhted ekspordi mõttes, need on paremad kui suhted Taaniga. See tähendab, et me peaksime vaatama sissepoole, missugused on tegelikult need statistilised arvud – see, millele ma viitasin. On aeg neile sisse vaadata, vaadata, mida nad sisuliselt tähendavad, kui me räägime teadus- ja arendustegevusest ja selle kasvust, kas nende taga on aparaadid ja riistad, mis me oleme ostnud ja mis seisavad või ei seisa. Meie probleem on inimesed. Statistiliste numbritega võib jäädagi mängima. Aga selge on see, et eksporditurud on meil küsimus.
Ma toon ühe täiesti kõrvalise näite, aga see on väga ilmekas, kui me räägime Aasiast ja ka sellest, kuidas on mõistlik valikuid teha. Valitsuskabinetis arutati sellist küsimust nagu lisarahastamine Eesti esindamisele Expol, mis on järgmisel aastal Milanos. Selleks on juba teatavasti umbes 300 000 eurot kulutatud, aga raha on veel juurde vaja, sest selgus, et kogu see ehitamine, üllatus-üllatus, toimub Itaalia seaduste alusel ja sinna on rohkem ressurssi vaja. Miks ma sellest räägin, on see, et me ei suuda teha valikut, kas seal on mõttekas olla. Kui me räägime naabritest, siis Põhjamaad koos Taaniga on selgelt leidnud, et nemad Expol ei osale. Nende süsteem oli varem niisugune, et pool raha tuleb ettevõtjatelt ja pool raha tuleb riigilt. Ettevõtjad leidsid, et neil sellist ressurssi ei ole ega ole ka vajadust Expole minna. Meie oleme seal, oma n-ö säästurežiimil. Kokku on selle rahastamiseks vaja umbes 4 miljonit. Järgmine groteskne lugu selle juures on see, kus me paikneme. Me paikneme kahe riigi vahel, kahe suure paviljoni vahel. Ühel pool on Omaan ja teisel pool on Venemaa Föderatsioon. Meie oleme oma väikese säästuputkaga nende kahe suure paviljoni vahel. Ma ei tea, kas on mõistlik seal olla. Kui palju on Itaalias neid inimesi, kes tahaksid Eestiga ekspordisuhteid sõlmida? Niisiis, see probleem on olemas, et me ei suuda mõnel hetkel otsustada, kas miski on mõistlik või mittemõistlik.
Ma esitasin ka põllumajandusministrile küsimuse, kui jutt oli probleemidest, mis on põllumajanduses tekkinud. Me käime Grüne Wochel. Küsisin, kui palju Grüne Wochel käimine on aidanud kaasa, et meil oleksid need vajalikud turud praegu, kui meil on keeruline olukord. Padari vastus oli suhteliselt selge: ega vist eriti mitte. Kui ma küsisin, et me käisime mõni aasta tagasi ka Shanghais Expol, et kas see on aidanud Aasia turgusid avastada, siis oli kõrge riigiametniku vastus, et Shanghais käimine oli poliitiline otsus, ettevõtjad ei näinud selleks vajadust. Kui ettevõtjad ei näinud tookord vajadust ja praegu ka ei näe, et oleks vaja minna Itaaliasse, miks me seal siis oleme?
See on lihtsalt üks näide, küsimus on 4 miljonis euros. Ühel hetkel võib isegi 300 000 olla, kuidas nüüd öelda, maksumaksja raisatud raha. Mõistlikum oleks siiski teha otsus, et kui me ei suuda teha seda kõige paremal viisil, siis tõmbume sealt tagasi. Meil on suured projektid ees – Rail Baltic, LNG-terminalid jne. Meil peab olema nutikust teha neid otsuseid ja valikuid õigel ajal. Palun vabandust, et ma kaldusin natuke kõrvale!

Ja nüüd, Marika Tuus-Laul, palun, teie kord!

Aitäh! Austatud härra Karis! Te olete seekord tõesti väga põhjalikult käsitlenud tervishoiu küsimusi. Ka WHO tegi mõned aastad tagasi haruldaselt põhjaliku ülevaate ja nende sõnum oli samuti, et tervishoiu rahastamine sellisel kujul ei ole meil kestlik, ja hoiatused olid päris kõvad. Te teete ka mitmeid ettepanekuid ja neid on varemgi tehtud. Samas, kui me oleme ministritelt küsinud, siis peetakse näiteks väga normaalseks, et kuigi ametlikult on lubatud kuue nädala pikkune järjekord, on see vahel viis kuud, et niimoodi pidavatki olema. Ma küsingi praegu, mis teie arvate, kuhu me niimoodi välja jõuame, nii nagu teiegi enne küsisite, et mis meie tervishoiust sellise süsteemi juures üldse edasi saab.

Aitäh! Kui järjekord on viis kuud või kümme kuud, eks siis see, kellel on natuke rohkem ressurssi, vaatab, kas on mõni teine riik, kus on võimalik abi saada. Järjekorrad peavad muidugi vähenema. Teine aspekt, mis tuli välja ka selle reformi puhul, mida te täna arutasite, on aga ennetustegevus. Sellesse ei panda piisavalt ressursse. Me näeme ju, et tervishoiu põhiprobleem on see, et ennetamisse on pandud alla 1% ressurssidest, või kui vaadata positiivsemalt, siis 3%, mida on selgelt liiga vähe. Teisisõnu, haigeid, kes vajavad arstiabi, tuleb pidevalt peale ja järjekorrad pikenevad.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud riigikontrolör! Tabasin teie ettekandes ühe igati põhjendatud üleskutse, mis kõlas umbes nii, et jätke aktsepteerimata puuduliku mõjuanalüüsiga seaduseelnõud. Igati tubli! Aga me kohtame selliseid eelnõusid siin väga tihti, eriti siis, kui on mõni valitsuse eelnõu, mida oli eile tarvis. See tehakse kiiresti ära ja igasugune mõjuanalüüs puudub. Ainult et, nagu te teate, on meil koalitsiooniliikmeid siin saalis rohkem ja nemad suhtuvad valitsuse, täitevvõimu eelnõusse nagu Allahi pühasse sõnasse, milles kahtlemine on suur patt, ja on valmis sellele ka kinnisilmi alla kirjutama. Kuidas seda teie üleskutset siis järgida, opositsiooni jõust jääb ju väheks? Viimane näide on see töövõimereform, mille tuleviku kohta puuduvad igasugused arvestatavad mõjuanalüüsid.

Suur tänu! Riigikontroll on natukene nagu OECD, kes annab soovitusi, aga need ei ole ühelegi riigile kohustuslikud. Samamoodi ei ole ka Riigikontrolli soovitused kohustuslikud. Kui on mõistlikud soovitused – ma usun, et enamik on mõistlikud –, siis mõistlik valitsus neid ka arvestab. Tegelikult on ta neid põhimõtteliselt ju ka arvestanud, nagu kinnitas eelmainitud uuring. "Ekke Moorile" viitasin ma aga sellepärast, et seda tehakse varjatult, salaja ja ööpimeduses, aga lõpuks ikkagi arvestatakse. Nii et Riigikontroll ei saa siin väga palju kaasa aidata, ta saab ainult jätkuvalt osutada, et probleem on olemas ja vajab lahendamist. See kõik on teie kätes. Ma ei tea, milline oleks olukord siis, kui siin oleks opositsiooniliikmeid rohkem ja koalitsiooni omi vähem.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh, austatud aseesimees! Vaatamata teie manitsusele võtan ma endale siiski õiguse olla kurb, et Reformierakond on takistanud ja pidurdanud haldusreformi elluviimist Eesti Vabariigis. Austatud riigikontrolör, te viitate oma ülevaates, et omavalitsusreformile ei ole alternatiivi, ning toote välja, et rahandusministrile ja siseministrile on pandud ülesandeks esitada asjaomaseid ettepanekuid sisaldav omavalitsusreformi kava 2014. aasta lõpuks. 2014. aasta lõpp ei ole üldse enam kaugel, jõulud on kohe ukse ees. Kas rahandusminister ja siseminister on kaasanud teid nende ettepanekute ettevalmistamisse?

Ega meid põhimõtteliselt sellises mõttes ju ei kaasatagi, kuigi meie inimesed on, nii nagu näiteks töövõimereformi puhulgi, väga selgelt püüdnud sekkuda varem, mitte tagantjärele anda hinnanguid, et üks või teine reform on halb. Samamoodi on ka siin. Me oleme teemaga kursis, aga kuna praegu ei ole sellega veel konkreetselt välja tuldud, siis ma ei oska hinnangut anda. Protsessid käivad, meie inimesed on teadlikud ja konsultatsioonid ka ilmselt käivad.

Annely Akkermann, palun!

Suur tänu, hea juhataja! Suur tänu, ettekandja, suurepärase ülevaate eest nii paberil kui ka kõnepuldist! Soovin teie käest küsida sellist asja. Eesti on viimased kümme aastat võtnud vastu Euroopa Liidu abi ja enne seda veel Euroopa Liidu struktuuriabi. Eesti eelarves on mitmesuguste välisabide osakaal olnud, nagu ma mäletan, kõige rohkem 18%, mõnikord 12%, üle 10% igatahes. Samal ajal on majanduskasv jäänud 2 ja 4 vahepeale. Kas neid protsente vaadates võib jääda mulje, et me polegi nagu majandusabi toel lisandväärtust loonud, vaid seda abi lihtsalt ära kasutanud? Kas Eesti väidetav edukus Euroopa Liidu struktuuriabi vastuvõtmisel tähendab, et selle abiga on edukalt majandust arendatud, või on see siiski edukas bürokraatia, et me suudame hästi projekte koostada ja aruandeid ritta seada?

Aitäh! Ma kasutan oma vastuses ühe teise kontrolliasutuse järeldust. Euroopa Kontrollikoda, kelle aruannet ka Riigikogus tutvustati, jõudis ju järeldusele, et teatav summa Euroopa struktuurifondide rahast – see oli 7 miljardit – oli üldse valesti kasutatud, see "kulutati ära" – täpselt neid sõnu kasutati. See tähendab, et ei vaadatud, kui eesmärgipäraselt, kui efektiivselt, kui mõistlikult on raha kasutatud. Selgus, et Euroopas ei ole ka selgeid kriteeriume, mille alusel üldse hinnata seda efektiivsust ja eesmärgipärast kasutamist. Vaadatakse ainult seda, et raha oleks kulutatud. Paraku on see Eestis täpselt samamoodi. Kogu meie aur, kui nii võib öelda, on läinud selle peale, et ressurss ära kulutada, ja kui ressurssi jääb üle, siis me tõstame ta kuhugi mujale, peaasi, et ta saaks ära kulutatud. Kellelgi ei ole aega mõelda selle peale, et vaadata, kas see on ka mõistlikult kasutatud.

Head ametikaaslased ja austatud riigikontrolör, soovin teile õnne, alanud on uus päev, 13. november! Läheme siit jõuliselt edasi! Kalev Kallemets, palun!

 Austatud eesistuja, ma palun vabandust, minu küsimus saab olema pikem. Lugupeetud riigikontrolör! Selle aasta septembris te palusite Riigikogu liikmetelt ideid ja ettepanekuid Riigikontrolli 2015. aasta tööplaani koostamiseks. Reformierakonna fraktsiooni esimees kirjutas teile järgmise kirja: "Alustuseks tänan, et sarnaselt varasemate aastatega ootate ka sellel aastal Reformierakonna fraktsiooni ideid ja ettepanekuid, et edastada Riigikontrollile. Et hea kaasamise põhimõtted näevad ette, et kaasamine ei tohi olla näiline, siis on meil soov Riigikontrolli tööplaanis näha auditit, mis kirjeldaks näiteks viimaste dekaadide lõikes, mitme Riigikontrollile laekunud ettepanekuga on arvestatud ning mis on arvestamise valiku ja otsuse aluseks. Tagasiside andmine on kindlasti kaasamise üks sambaid, nii on ka meil täpsem teadmine, kas meie panusel on Riigikontrolli töö saanud häid hindeid, ja me teame, kuidas edaspidi abiks olla. Lugupidamisega Kristen Michal." Sellele saime 24. septembril ...

Palun küsimus!

... Toomas M-ilt vastuse, mille sisu oli, et no mida veel, riigikontrolör on käinud komisjonidele selgitamas, kuidas käib tööplaani koostamine ...

Austatud Kalev Kallemets, palun teie küsimus!

Jah, kohe on küsimus.

Küsimuse formuleerimiseks on aega minut.

Ma tean. Ma ütlesin, et mul tuleb pikem küsimus.

Jah, aga minul on ees Riigikogu kodu- ja töökorra seadus, ma pean lähtuma seadusest. Palun küsimus!

Küsimus on, et kuigi me saime sellise vastuse, kas oleks siiski võimalik saada ülevaadet, kuidas on fraktsioonide ettepanekuid Riigikontrolli tööplaanis arvestatud.

Suur tänu! Riigikontrolli ei ole tulnud ühtegi sellist kirja, mis puudutab ... Ma saan aru, et te viitate tõenäoliselt kirjale, mis läks riigieelarve kontrolli komisjonile. (Kalev Kallemetsa vastus saalist ei ole kuuldav.)

Ma palun vabandust! Meil ei ole sellist võimalust, et Riigikogu liige küsib, siis Riigikogu kõnetoolis olev inimene vastab, ja siis küsitakse ilma mikrofonita. Sellist debatti siin ei ole. Lugupeetud riigikontrolör, palun vastake, kui tahate edasi vastata!

Ma vastan ära, et lihtsalt selgitada, kuidas see protseduur Riigikogus käib ja milline on koostöö Riigikontrolliga. Nimelt on riigieelarve kontrolli erikomisjonis igal aastal arutelu selle üle, millised teemad võivad minna Riigikontrolli tööplaani ja millised mitte. Sel kevadel tekkis seesama küsimus ka riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil, kus ma ise olin kohal ja andsin ülevaate, milliseid ettepanekuid on viimasel ajal tehtud ning millised ettepanekud ja millisel kujul on jõudnud tööplaanidesse. See arutelu oli piisavalt pikk, riigieelarve kontrolli erikomisjoni liikmed saavad tõenäoliselt seda ka kinnitada ja selgitada, mis seal toimus. Eesti Vabariigi seaduste järgi on Riigikontrollil õigus ja pädevus otsustada, milliseid ettepanekuid arvestada ja milliseid mitte, ja kindlasti ei ole ettepanekud tööplaanis alati nähtavad sellisel kujul, nagu need on tehtud. Nii et ettepanekuid on arvestatud ja erikomisjoni liikmed said väga selge ülevaate, milline on hetkeseis. Tegime lausa tabeli, mille järgi on võimalik näpuga järge ajada, milline ettepanek ja millisel kujul on tööplaani jõudnud.

Ma palun vabandust, et ma segasin. Marko Pomerants, palun!

Aitüma! Mul on kuueminutiline küsimus, aga ma küsin minutiga ära. Täna algab Jõhvis põlevkivikonverents, kus räägitakse tasakaalustatud põlevkivikasutusest. Minu küsimus on teie aruande punkti 216 kohta, kus te ütlete, et põlevkivi kasutamine niimoodi edasi kesta ei saa, et tuleks hakata mõtlema mingisugustele uutele tegevustele, mida mehed Ida-Virumaal peaksid tegema hakkama. Mis need teie arvates on?

Aitäh! See on selline küsimus, mis eeldab nagu ennustamist. Mul ei ole ei ülevaadet, mõjuanalüüsi ega mingeid uuringuid selle kohta, millised need asjad peaksid olema. Aga terve mõistus ütleb selgelt, et kui eri hinnangutel jätkub meil põlevkivi 20–30 aastaks, ja juhul kui õlitootmine kasvab, siis tõenäoliselt vähemaks ajaks, on praegu viimane aeg mõelda, mis sektor Ida-Virumaal võiks õitsele puhkeda, kui põlevkivi enam kaevandama ei hakata. See oligi meie lähtepunkt, et me ei jätaks seda asja jälle viimasele hetkele, kui selgub, et põlevkivi on otsas ja inimesed, olgu neid siis 24 000 või mingi muu arv, ootavad, kirkad käes, millal saaks midagi tegema hakata.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Austatud riigikontrolör! Tahaks küsida üldisemalt. Oma ettekande sissejuhatuses viitasite, et rahandusega on meil hästi, tasakaaluga on hästi ja inimesed saavad osta rohkem asju. Aga kas see ikka on hea ja kas see on eesmärk – kasv iga hinna eest? Tegelikkus on ju see, et oleme esimest korda olukorras, kus järgmine põlvkond elab kehvemini kui eelmine põlvkond. Me seame eesmärgi ja pingutame ning siis kukume läbi. Kas pole mitte nii, et me ei pea pingutama mitte selleks, et asjad väga palju paremaks muutuksid, vaid selleks, et need palju hullemaks ei läheks?

Aitäh! Ma küll päris küsimust hästi ei kuulnud, aga püüan selle teksti taustal siiski midagi rääkida. Meie kriitika, mis ka aruandest välja tuleb, on see, et rahandus on küll korras ja me võime struktuursest tasakaalust veel pikalt rääkida, aga sellest ei piisa. Selles ongi meie ülevaate üks mõte, et rahandus on korras, aga see ei tähenda, et kõik on korras. Meil on eelarve tasakaalus, aga see ei tähenda, et need probleemid, mis aruande teises pooles on välja toodud, iseenesest ära kaovad. See on teatav eeldus, aga me peame keskenduma oma rahanduses nüüd sellele, mis on tegelik elu ja kus on tõelised probleemid.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud riigikontrolör! Väga meeldiv on teie tõsiselt argumenteeritud vastuseid kuulata. Haridusteema kohta te kolleeg Jaak Allikule juba osaliselt vastasite. Ma tulen tagasi ühe tõsisema arutelu juurde, mida on ka ajakirjanduses käsitletud, ehk kui palju me saame haridusvaldkonnas hinnata rahaliselt ja efektiivsuse mõttes. Ühelt poolt on üsna intrigeeriv ettepanek, et riik võtaks peremehena kogu koolivõrgu üle, teeks selle efektiivseks, paneks osa väikseid koole kinni. Teistpidi on aga Riigikontroll välja öelnud, et maapiirkonna lõputu tühjaksjooksmine on ka küsitav. Kuidas see dilemma lahendada ja milline oleks teie ettepanek?

Aitäh küsimuse eest! Eks ta ongi keeruline küsimus. Seesama omavalitsusreform – ma ei saa eelmisele haridusministrile ette heita, et ta alustas omavalitsusreformi selle kaudu, et hakkas gümnaasiumivõrku korrastama. Ei saa ka haiglatele ette heita, et nad otsustasid ise haiglavõrku korrastama hakata. See ongi meie probleem, et kus on riigi selge arusaam ja mõtlemine, kuidas peaks olema. On viidatud sellele, et omavalitsus tuleks toime, kui seal on 5000 inimest. Esiteks, Riigikontroll ei ütle, et see arv peab olema 5000, ja teiseks ei tähenda see, et viiekümne elanikuga omavalitsus hakkama ei saaks. Kui kõik taibud satuvad mingil hetkel mingil põhjusel väiksesse valda, siis see toimib väga hästi. Me ei saa võtta kõike ühe joonlauaga. Ma ei oska vastata, mida nüüd tegema peaks või mis see õige mudel on, aga probleem on olemas.

Ken-Marti Vaher, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Mul on rõõm, et teil on hea tuju ja te hoiate oma meeleolukate repliikidega ka teiste positiivsust üleval. Suur aitäh teile! Lugupeetud riigikontrolör! Minu küsimus puudutab muret, millele te viitasite kõne lõpuosas mitte just kurbusega, vaid pigem ratsionaalse pilgu läbi. See on nimelt see, et just valitsus ja ametnikud ei võta Riigikontrolli ettepanekuid ja järeldusi nii tõsiselt. Te tõite näiteks ühe piinliku juhtumi Sotsiaalministeeriumiga, kus Riigikontrolli osavõtul toimunud parlamentaarsele kuulamisele saadeti ametnik, kellel ei olnud sisulist pädevust. Tõenäoliselt on selliseid juhtumeid palju. Minu küsimus on lihtne ja seda teemat on tegelikult juba aastaid arutatud. Tahaks kuulda teie arvamust, kuidas oleks parlamendil võimalik suurendada Riigikontrolli autoriteeti, teha tema arvamused paremini kuuldavaks ja selles mõttes ka mõjukamaks, et teie järeldustel oleksid reaalsed tulemused ja suurem mõju.

Ma arvan, et vastus oli teie enda küsimuses. See tähendab seda, et kui me jõuame niikaugele, et kantslerid ja valitsuskabineti liikmed on tagasiside andjad, siis kindlasti annab see tagasisidet ka Riigikontrollile. Ütleme siis niimoodi, et mitte kõige õnnestunumate audititega ei tuldaks Riigikokku. See distsiplineerib selgelt ka meid, et on võimalik teha veel paremini, kui me praegu teeme. Aga siin on mitu külge. Mul on üks nüanss veel välja tuua. Nimelt saatsin kevadel kõikidele kantsleritele ja ka Riigikantseleile ühe kirja. Ma loen teile paar rida sellest ette: "Usun, et kõigil on parem, kui Riigikontroll oleks oma arusaamade, tähelepanekute ja nõuannetega teile kui ministeeriumi administratiivsele juhile abiks, selle asemel et olla nii mõnigi kord tajutud kui täiendav mure, probleem või tüütu eluvõõras segaja. Seepärast on mul palve teile kui kantsleritele, kes iga päev päris elu probleeme lahendades tajuvad kahte maailma, regulatsioonide ja nende vähese paindlikkuse tingimustes tegutsemist ning reaalset elu, nende erinevust kõige enam, olla nii mulle kui ka Riigikontrollile abiks, et meist oleks auditeeritavatele senisest veelgi enam kasu." Selle kirja ma saatsin juunikuu alguses kõikidele kantsleritele ja ka Riigikantseleile. Mis te arvate, mitu vastust ma sain? Mitte ühtegi. Ma ei saanud ministeeriumidest ega ka Riigikantseleist mitte ühtegi vastust oma ootusele, et viidataks probleemidele, kuidas me saaksime oma tööd paremini teha. Aga ma usun jätkuvalt, et kantslerid mulle ikkagi midagi kirjutavad, kui neil on natukene aega, sest ma ei usu, et kõik on nii hästi, et kantslerid ei tihka mulle kirjutada, et te teete väga head tööd.

Kristen Michal, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud riigikontrolör! Te kurdate siin oma kurba saatust seoses kirjadega, ma kurdan siis ka vastu. Noor kolleeg ei jõudnud minutiga oma küsimust ära küsida, ma püüan minutiga hakkama saada. Ühelt teie kolleegilt või alluvalt, kes muidu on minu meelest väga arukas ja kena inimene, tuli 24. septembril vastus meie fraktsioonile. Kiri on järgmine: "No mida veel? Riigikontrolör on käinud komisjonile selgitamas, kuidas käib tööplaani koostamine, mida on läbi aegade arvestatud. Ja pealegi, see on meie suur vastutulek, et me midagi küsime. Kellelgi ei saa mingit ootust olla, et midagigi sellest arvestatakse." Nüüd on küsimus: mis tunne teil oleks, kui mõnest ametiasutusest selline vastus tuleks? Kas sellest tuleks suurem või väiksem jama?

Tänan küsimuse eest! Minu teada ei ole Riigikontrollist ühtegi sellist ametlikku kirja välja läinud. See meil, millele te viitate, on tõenäoliselt ametnike omavaheline kirjavahetus ja ma ei oska seda kommenteerida, sest see ei ole Riigikontrolli ametlik seisukoht. Riigikontrollist ametlikult sellist kirja ei ole välja läinud. Aga ma ei tahaks seda teemat üldse avada, sest ka minu meilboksis ei ole mitte just vähe väga huvitava kõnekasutusega kirju. Kui me hakkaks neid kõiki Riigikogus arutama, siis meil muuks enam aega ei jääkski.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Täitsa huvitav oleks arutada, mis käsukirju Riigikontrollile parteikontoritest saadetakse. Aga mu küsimus puudutab riigi rahanduse keskkonda. Siin on püütud retooriliselt väita, et jah, meil on seisak, aga riigi rahandus on see-eest korras. Viimaste uudiste järgi, mis on tulnud selle kohta, et Euroopa Komisjoni positsioon meie riigieelarve tasakaalu suhtes erineb väga ulatuslikult, on vahe 300 miljonit eurot. Riigieelarve seadus ütleb, et riigieelarve peab olema tasakaalus. Nüüd on meil olukord, kus vahe on 300 miljonit eurot, ja selle kohta öeldakse, et need saksad seal rehkendavad teistmoodi kui meie, sõidame ikka edasi, mis sest, et me oleme Euroopa Liidu liikmesriik. Mu küsimus on järgmine: kas Riigikontroll võiks võtta selle asja vaatluse alla ja välisaudiitor annaks parlamendile hinnangu, milline on riigieelarve struktuurse tasakaalu objektiivne käsitlus?

Suur tänu! Ma viitasin ka oma sõnavõtu alguses, et see on üks diskussiooni koht. Mul on siin kaks vastust. Esiteks on nüüd loodud selline institutsioon nagu eelarvenõukogu – sõltumatu institutsioon Eesti Panga juurde, kes peaks just sellel asjal silma peal hoidma. Teiseks, selle probleemiga olemegi ilmselt langenud sellesse lõksu, et oleme kehtestanud endale reeglid, mis tegelikult on karmimad, kui Euroopa nõuab. Sellele, kas on mõistlik seada endale tingimused, mis on karmimad kui mujal Euroopas, viitas Riigikontroll ka siis, kui ettevalmistamisel oli eelarve baasseadus. Nüüd oleme siis olukorra ees, et me ei suuda neid karmimaid tingimusi täita, kui võtta ette Euroopa Komisjoni arvutused. Aga kindlasti on huvitav kuulata, mida arvab sellest asjast järgmisel aastal eelarvenõukogu, kui ta 2015. aasta eelarve kohta midagi arvab.

Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Mind ajendas küsima ikka seesama küsimus, mille esitas teile siin äsja Kristen Michal. Te vastasite, et Riigikontroll ei ole sellist ametlikku kirja saatnud. Minu ees olev kirjavahetus näitab küll midagi muud. Riigikontroll on selle kirja ikka päris ametlikult Riigikogule saatnud ja Riigikogu ametnik on saatnud selle edasi Riigikogu liikmele. Üles jääb ikkagi küsimus, et kui te tahate kaasamist ja soovite koostööd teha, kuidas te võite siis uskuda, et seda saab paremini üles ehitada sellise kirja kaudu, nagu siin minu ees on. Ma ei hakka selles öeldut uuesti kordama, vahest on kõigil meeles, aga see toon ei ole küll kuidagi kaasakiskuv ja kaasav.

Suur tänu! Nagu ma viitasin ühes oma vastuses, mina ei kiida heaks sellist kõnepruuki, olgu see siis ametlik või ka mitteametlik, ja ma arvan, et minu suust ei ole te sellist sõnakasutust kuulnud. Arusaadavalt on minu vastus, et see ei aita kaasa, sellised asjad ei aita kaasa. Kiri läheb lendu ühele komisjoni liikmele, see saadab kirja edasi oma Riigikogu pinginaabrile, siis liigub see veel edasi ja kõik arutavad. Põhiprobleem jääb aga arutamata, sellepärast et kõik arutavad ebameeldivat sõnakasutust, mis on kahe ametniku kirjavahetuses avalikuks tulnud. Nii et piinlik juhtum.

Austatud riigikontrolör Alar Karis, ma tänan väga teid ettekande ja vastuste eest! Loomulikult suur tänu ka teie ametkonnale, Riigikontrollile selle ülevaate eest! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Head kolleegid ja riigikontrolör! Riigikontrolli iga-aastane aruanne võiks ju iseenesest, kui formalistlikult läheneda, piirduda konstateeringuga, et rehkendused on õigesti tehtud, kajastavad õigesti ja õiglaselt eelarveaasta tulemusi, ning sellega arutelu lõpetada, nii nagu see mõnigi kord on peaaegu olnudki. Samal ajal on ilmselt arusaamine, et saab ka teisiti, süvenenud ühiskonnas laiemalt ja tänuväärsel moel ka Riigikontrollis ning mulle tundub – vähemasti võrreldes reaktsiooni eelmisel aastal ja sel aastal –, et Riigikogus ja valitsuses samuti.
Muidugi on koalitsioonipoliitikute ja opositsioonipoliitikute hoiakud erinevad. Ja kuigi ma ka eelmisel aastal kiitsin Riigikontrolli seisukohti, ütlesin ma ometi, vähemasti haridusreformi puudutavalt, et riigikontrolör tuleb mulle mu oma viinadega kosja. Ehk siis argumendid, millega Riigikontroll eelmisel aastal haridusreformi, õigemini küll haridusvõrgu reformi puhul välja tuli, olid enam-vähem needsamad, mis haridusministeeriumis olid juba tegevuse aluseks võetud. Aasta hiljem tuleb tõdeda, et ju siis haridusministeeriumil neid oma viinasid ikkagi ei jätkunud, sest reformid oleksid pidanud – vähemasti minu parimat tahtmist pidi ja kindlasti ka haridusministeeriumi ametnikkonna ning paljude teiste haridussõprade arvates – tõepoolest palju kiiremini edasi liikuma. Aga tõsi on see, et kui nendele reformidele oleks veel vinti peale keeratud vastu seda poliitilist tahet, millega reformide läbiviimisel tuli arvestada, siis oleks toonase haridusministri poliitiline karjäär, vähemasti valitsusliikmena, veel kiiremini lõppenud. Seepärast tuleb reformide läbiviimisel arvestada poliitiliste reaalidega ja ilmselt need ongi üheks põhjuseks, miks reformid toppavad.
Aga ometigi on veelgi midagi – midagi, mis on kõrgemal ja keerulisem kui olupoliitilised või koalitsioonipoliitilised tõsiasjad. Midagi, mille kohta võiks öelda, et me võime vahetada koalitsioone ja ministreid, peaministritest rääkimata, aga riigi suutlikkus probleeme lahendada jääb ikkagi tagasihoidlikuks. Seepärast arvan, et vajadus korraldada reforme ei saa piirduda üksikute valdkondadega, vaid peab ilmtingimata hõlmama riigi valitsemise reformi. Ainult veidi üle pingutades võib öelda, et praegune valitsus, õigemini, praeguse valitsemise seaduse ja põhiseaduse alusel tegutsev valitsus ei suuda otsustada ühtegi küsimust, mis kukub kahe ministritooli vahele. Hädapärast ehk veel siis, kui ministrid on ühest erakonnast, aga kui tegemist on koalitsioonipartneritega ja see ei ole kirjas koalitsioonilepingus, siis unustage ära.
See etteheide või vähemasti mõte puudutab ka Riigikogu, sest Riigikogu suutlikkus sisendeid läbi töötada on paraku piiratud valdavalt 101 Riigikogu liikmega. Riigikogu ametnikkond on sedavõrd hõivatud tehnilise tööga, et arendada välja potentsiaalset kompetentsi Riigikogu liikmete mõistlikuks nõustamiseks napib. Seepärast ma arvan, et me peaksime eelseisval valitsemisperioodil, võimalust mööda pärast järgmise Riigikogu valimisi võtma tõsiselt ette riigireformi, mis puudutaks nii Riigikogu kui ka valitsemise korraldust, samuti riigieelarvestamist, rääkimata omavalitsusreformist, Euroopa Liidu toetuste reformist ja maksureformist. Loodan, et valijad on minuga ühte meelt. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Simsoni!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud riigikontrolör! Lugupeetud minister, kes tõenäoliselt ootab juba järgmist päevakorrapunkti! Ma tulin siia kõnetooli sellel hilisel – õigemini peaks küll ütlema varasel – tunnil seetõttu, et tunnustada Riigikontrolli tehtud töö eest. Aasta-aastalt on mul aina piinlikum vaadata reaktsiooni, mis järgneb sellisele aastaaruandele. Seda, kuidas valitsus ei hakka mitte sõnumit analüüsima, vaid ründama sõnumitoojat. Siin ei ole kindlasti mitte küsimus riigikontrolöri isikus, sest samasugune saatus tabas ka tema eelkäijat. Aga kui lugeda aruannet, siis see sisaldab selgeid argumente, tunnustada tuleb professionaalset teksti toimetamise oskust ja silmapaistvat tabelite koostamise võimet. Aruanne on arusaadav professionaalsele ja ka mitte nii professionaalsele lugejale. Kui keegi sel varasel tunnil jälgib meie stenogrammi, siis ütlen teadmiseks, et aruande saab kätte Riigikontrolli koduleheküljelt.
Riigikogu liikmetena saime riigikontrolörilt sõnumi, et korraliku partnerina me ei peaks võtma vastu seadusi, mis on ilma piisava mõjuhinnanguta. Selliseid seaduseelnõusid tuleb aeg-ajalt siia Riigikogu saali ja nende vastuvõtmine toob tõepoolest kaasa olukorra, et varsti vajavad need seadused muutmist. Ka praegu on Riigikogu laual nii mõnigi väga suurt hulka inimesi puudutav seaduseelnõu, mille tegelik mõju ja hind on ainult oletuslik. Sellele vaatamata leian ma Riigikontrolli aruandest seisukoha, et näiteks ühe sellise reformi võiks kindlasti ellu viia. See ei tähenda, et Riigikontroll räägib valet, nagu mõned Reformierakonna poliitikud proovivad seda sõnastada. Tõsi, aastast aastasse räägitakse ka paljudest vanadest asjadest. Räägitakse sellest, millest on kõneldud eelmises aruandes, ja räägitakse sellest, mida aastast aastasse räägib Riigikogu saalis nii opositsioon kui ka koalitsioon. Mõnel juhul toetavad Riigikontrolli ettepanekuid ühed, mõnel juhul teised, mainides ära vaid pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse kahtluse alla panemise või järjest pikenevad ravijärjekorrad.
Kindlasti ei ole meil ühte arvamust selles, nagu tähendaks hariduskulude efektiivistamine automaatselt maakoolide kinnipanemist. Ka kohaliku omavalitsuse reformi suhtes on Riigikogu erakondadel selgelt erinevad seisukohad. Aga ma olen nõus riigikontrolöri kõnes kõlanud mõttega: laias laastus peaksime alustama sellest, et tuleb anda aus hinnang kodusele majandusolukorrale. Ilma selleta ei tule ühtegi vajalikku reformi.
Ma olen mõelnud sellele, mis juhtus eelmisel nädalal rahanduskomisjonis, kui endine rahandusminister Jürgen Ligi selgesti endast välja läks. Ka siin saalis oli näha, et Reformierakonna kaasaelamine aruandele oli pigem tagasihoidlik. Võib-olla on põhjus selles, et see aruanne ei anna lisaargumente loosungile, kuidas me peaksime olema juba poolel teel viie rikkaima riigi hulka. Vastupidi, aruandest selgub, et olukord on halvenenud ka võrreldes teiste Balti riikidega, et Eesti on saanud Euroopa mõttes juba kalliks, aga inimeste mõttes jäänud siiski vaeseks riigiks.
Palun lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Ja nüüd sellest vaidlusest, mis käis eelmisel nädalal rahanduskomisjonis. Me saime riigikontrolöri vastusest teada, et Rahandusministeerium on kõik arvud üle lugenud. Seega olukord, mida peaks tunnistama nii valitsus kui ka opositsioon, on majandusnäitajate poolest järgmine. Eesti inimeste ostujõud on viimase viie aastaga kasvanud 4,1%, aga Lätis on see kasvanud 8,8% ja Leedus 9,8%. Me oleme oma lõunanaabritest aeglasemalt arenenud. Samas on meie hinnad jõudnud Euroopa Liidu keskmisele hinnatasemele järele märksa kiiremini, või siis võiks öelda, et meie hinnad on kasvanud, samas kui Lätis ja Leedus on need Euroopa keskmisega võrreldes langenud.
Ka Eesti tööjõu tootlikkus pole viimasel kolmel aastal sugugi järele jõudnud Euroopa Liidu keskmisele. Viie aastaga on Eesti tootlikkus kasvanud 4,4%, Lätis aga seevastu 11,9% ja Leedus 12,7%. Need on arvud, mis panevad päris selgesse konteksti selle nn eduloo ja olukorra, kus peaministri erakond ütleb, et kõike tehakse õigesti ja teisiti tegemine oleks eduloost loobumine. See edulugu, võrreldes Läti ja Leeduga, ei ole nii silmanähtav. Ma arvan, et selle peale ei tasu Riigikontrolli rünnata, lihtsalt tuleb vaadata olukorrale otsa – ka valitsus peaks vaatama – ja mõelda, mida saab teisiti teha.
Kokkuvõtteks valisin ma aruandest punkti 77, kus Riigikontroll kirjutab, et kui võrrelda Eesti arengutaset Euroopa Liidu keskmisega selle järgi, kui suur on SKT inimese kohta ostujõu alusel, milline on tootlikkus ja milline hinnatase, siis tuleb tõdeda, et vähemasti nende näitajate järgi ei jõudnud Eesti ka eelmisel aastal oma arengus märkimisväärselt järele Euroopa Liidu keskmisele. Paistab, et Lätil ja Leedul õnnestus see paremini. Selle asemel et jääda alla võistluses oma lõunanaabritega, peaksime seadma sihiks lähenemise Põhjamaadele. Selleks on aga kindlasti vaja lugeda Riigikontrolli aruannet avarama pilguga ja sealt õppust võtta. Ma tänan tähelepanu eest!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Veel kord suur tänu riigikontrolörile, Riigikontrollile ja teile, head ametikaaslased, kes te arutelus aktiivselt osalesite! 14. päevakorrapunkt on käsitletud.

Liigume edasi 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tubakaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 753 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli tervise- ja tööminister Urmas Kruuse!

Väga auväärt istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel esitleda teile tubakaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise eelnõu, mille Riigikogu võttis menetlusse 21. oktoobril. Tegemist on eelnõuga, mille eesmärk on tagada inimeste, eelkõige alaealiste tervise kaitse tubakatoodete kahjuliku mõju eest. Eelnõuga lisatakse tubakaseadusesse keeld müüa alaealistele tubakatoodete tarvitamiseks mõeldud tooteid, tubakatootega sarnaselt kasutatavaid tooteid ja nende osiseid ning alaealistele keeld tubakatootega sarnaselt kasutatavaid tooteid tarvitada, omandada, omada ja vallata. Soovime, et alaealised ei tarbiks tubakatootega sarnaselt kasutatavaid tooteid ning et tubakatoote tarvitamiseks mõeldud tooted ei oleks alaealistele kättesaadavad. Tubakatootega sarnaselt kasutatavate toodete müük noortele ja tarbimine on senini täielikult reguleerimata. Kehtivas tubakaseaduses on küll sätestatud keeld turustada alaealistele tubakatoote kujuga tooteid, kuid kahjuks on see osutunud ebapiisavaks. Seepärast kehtestatakse eelnõuga ka keeld tarvitada tubakatootega sarnaselt kasutatavaid tooteid laste hoolekandeasutuse, koolieelse lasteasutuse, põhikooli, gümnaasiumi, kutseõppeasutuse, huvikooli, avatud noortekeskuse või noorte püsilaagri ja noorte projektlaagri ruumides ning nende piiratud maa-alal.
Muudatuse eesmärk on tagada inimeste tervise kaitse, eelkõige alaealiste kaitse, kuna tubakatootega sarnaselt kasutatavate toodete (ka nikotiinivabade) tarvitamine normaliseerib suitsetamise kui ühiskonnas aktsepteeritud käitumisnormi alaealiste jaoks ning loob soodsa keskkonna selleks, et hakatakse tarvitama ka tubakatooteid.
E-sigaretist kui levinuimast tubakatootega sarnaselt kasutatavast tootest eraldub ruumi kantserogeenseid aineid ning tootes lahustina kasutatav propüleenglükool põhjustab silmade ja hingamisteede ärritust. Samuti eraldub õhku nikotiini. Kahjulike ainete kogused selles on küll väiksemad kui sigaretisuitsus, kuid siiski sellised, et on põhjust keelata toote kasutamine eelnimetatud asutustes. Eelnõuga keelatakse alaealistel viibida suitsuruumis ja suitsetamisalal, et kaitsta nende tervist.
Arvestades otsest ohtu laste tervisele, on kehtestatavad piirangud vajalikud. Maailma Terviseorganisatsiooni tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioonis kutsutakse konventsiooni osapooli üles rakendama oma kodanike tervise kaitseks kõiki konventsiooni nõudeid suitsuvabadele tubakatoodetele kuni toodete impordi, tootmise ja müügi keelustamiseni. Arvestades suukaudseks kasutamiseks mõeldud tubakatoodete ohtlikkust, levinud väärarusaama toote ohutuse kohta ja populaarsust alaealiste hulgas, on rahva tervise huvides keelata lisaks teistele suitsuvabadele tubakatoodetele ka närimistubaka käitlemine, st keelatakse kõikide suitsuvabade tubakatoodete käitlemine. Eelnõuga kehtestatakse nende käitlemiseks keelatud suitsuvabade tubakatoodete kogused, mida füüsiline isik võib mitteärilistel eesmärkidel ehk isiklikuks tarbeks koos temaga liikuvas pagasis Eestisse toimetada, samuti käitlemiseks keelatud suitsuvabade tubakatoodete suur kogus ning keeld suitsuvaba tubakatoote toimetamiseks Eestisse posti teel või muul viisil.
Eelnõuga viiakse ellu neli tubakapoliitika rohelise raamatu meedet. Esiteks, tubakaseaduse muudatused. Suitsuvabade tubakatoodete käitlemise keelustamine. Alates 1. jaanuarist 2016 kehtestatakse tubakaseaduses käitlemiseks mittelubatud suitsuvabade tubakatoodete suur kogus – 300 pakki. Alaealisele on keelatud müüa ja müügiks pakkuda tubakatoodet, tubakatoote tarvitamiseks mõeldud toodet, tubakatootega sarnanevat toodet, tubakatootega sarnaselt kasutatavat toodet või selle osiseid.
Reklaamiseaduse muutmisel kohaldatakse §-ga 17 sätestatud reklaami keeldu ka tubakatoote tarvitamiseks mõeldud tootele ning tubakatootega sarnaselt kasutatavale tootele ja selle osistele. Karistusseadustikus täiendatakse § 376 ja lisatakse sinna keelatud tubakatooted.
Auväärt Riigikogu liikmed! Tegemist on eelnõuga, mis aitab kaitsta eelkõige noorte tervist. Tahan rõhutada veel kord, et me ei soovi, et tubakatootega sarnaselt kasutatavate toodete, ka nikotiinivabade tarvitamine normaliseerib suitsetamise kui ühiskonnas aktsepteeritud käitumisnormi ning loob soodsa keskkonna tubakatoodete tarvitamise alustamiseks. Auväärt Riigikogu liikmed, palun teil seadus vastu võtta!

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Ma tahaksin täpsustada seda, mida te rääkisite. Tähendab, kas tänasel päeval võib kõik see Eestis eksisteerida ja on lubatud?

Ma palun väga vabandust, ma ei kuulnud küsimuse viimast osa.

Palun uuesti mikrofon Valeri Korbile!

Ma tahaksin täpsustada, et kas see, millest te rääkisite, on tänasel päeval meie seadusega lubatud.

Auväärt küsija! Need asjad, millest ma rääkisin, ei ole reguleeritud sellisel kombel, et see täidaks rahvatervise eesmärke. Kahetsusväärselt tuleb isegi öelda, et kehtivas seaduses ei ole ühtegi punkti, mis keelaks alaealistel näiteks suitsetamisruumis viibida. See tähendab tegelikult seda, et need ettevõtjad, kes olid seadnud sisse suitsetamisruumid, ei saanud kuidagi keelata lapsevanematel sinna alaealisi kaasa võtmast. Nii me olime sunnitud reguleerima seda käesoleva seaduse mõistes.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Tubaka tarvitamine on üks tõsine probleem ühiskonnas. Mulle on mitu inimest kirjutanud ja kurtnud, et suitsetajad häirivad teisi inimesi ühistranpordipeatustes või siis levib kortermajades puuduliku ventilatsioonisüsteemi tõttu suitsuhais, tekitades passiivse suitsetamise ohtu, kui mõni naaber rõdul või isegi oma korteris suitsetab. Mis te arvate, kas seda tüüpi häiringuid on võimalik seaduse tasemel kuidagi reguleerida või peavad need jääma inimestevahelise suhtlemise ja korrakaitseseadusest tulenevate reeglite pärusmaaks?

Aitäh, auväärt küsija! Seadusandjal on alati võimalik mitmesuguseid tegevusi seadusega reguleerida. Küsimus on ainult selles, kas, kunas ja millal ning kas see on otstarbekas. Kui rääkida suitsetamisest, siis me mäletame, et aastakümneid tagasi oli suitsetamine avalikes ruumides, kaasa arvatud meelelahutusasutustes, suhteliselt tavapärane ja me olime sellega justkui harjunud. Praegu võime vähemalt selle teadmisega, mis meil olemas on, kõik tõdeda, et oli ääretult mõistlik sätestada teatud kitsendavad tingimused, mille kohaselt igal pool suitsetada ei tohi. Kui mõne avaliku ruumi puhul tahetakse veel mingeid regulatsioone kehtestada, ükskõik millisel kombel, siis see vajab kindlasti täiendavat debatti.

Austatud minister, teile on veel üks küsimus. Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin teie isikliku kogemuse ja tubakatoodetega kokkupuutumise kohta. Kas te olete neid tarvitanud, ja kui olete, kas olite siis alaealine või täisealine?

Aitäh! Ma ei kuulu suitsetajate hulka. Kui meenutada lapsepõlve, siis see proovimine kestis ehk mõned päevad ja sealtpeale ei ole ma oma elus kunagi suitsetanud. Kui me vaatame statistikat, siis peame tõdema, et kõige tõenäolisem on täiskasvanuna suitsetama hakata neil, kes on seda alaealisena proovinud. Kui vaadata, kui paljud on suitsetanud enne 17-aastaseks saamist, siis on väga suur tõenäosus, et sama suur hulk jätkab suitsetamist ka täiskasvanuna. Seetõttu me ei saa seaduseelnõus tolereerida võimalust, et kas või suitsetamise imiteerimine soodustaks üleminekut päris tubaka tarvitamisele. Ja ka needsamad ained, mida kasutatakse alternatiivsetes toodetes, on tervise jaoks piisavalt ohtlikud.

Austatud minister, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Rein Aidma!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Tubakaseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 753 oli esimesel lugemisel sotsiaalkomisjonis 3. novembril s.a. Eelnõu tutvustas tervise- ja tööminister Urmas Kruuse, arutelust võtsid osa ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Rahandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti esindajad. Et minister andis piisavalt põhjaliku ülevaate seaduseelnõu regulatsiooni mõttest, siis keskendun lühidalt ainult komisjonis tõstatatud küsimustele. Needki puudutasid omakorda rohkem kas tubakat või nikotiini sisaldavate ja ilma tubaka või nikotiinita suitsetamisvahenditega sarnaste vahendite maksustamist. Arutatavas eelnõus maksustamisküsimusi ei käsitleta, aga me saime Tolli- ja Maksuametilt vastuse, et nende ametkonnas selle teemaga siiski tegeldakse ja tulevikus tahetakse ka selle regulatsiooni juurde tulla. Arutlusteemaks oli, missugustes riikides on varem tehtud seda laadi muudatusi, nagu selles eelnõus on kavandatud. Need riigid on Soome ja Malta.
Lõpuks otsustas sotsiaalkomisjon saata eelnõu 753 esimesele lugemisele 12. novembriks, millest nüüd on saanud küll juba 13. november, teha ettepanek eelnõu esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Ettekandjaks määrati praegune puldis kõneleja. Kõik otsused langetati komisjonis konsensusega. Ma tänan!

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Lugesin seletuskirjast, et närimistubakas on keelatud Lätis ja Leedus. Kas see on meil ka keelatud, ei osanud välja lugeda. Kas keeld tuleb peale või ei tule?

Tänan küsimuse eest! Närimistubakas saab olema samamoodi keelatud ja regulatsioon läheb täpselt sellesama seaduseelnõu valdkonda.

Hea ettekandja, tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kuna ma kõnesoove ei näe, siis läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 753 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 26. novembri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja 15. päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi 16. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 736 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head Riigikogu liikmed, tere hommikust! On alanud uus päev ja mul on rõõm tutvustada teile kell 10 algava kodanikuühiskonna arutelu sissejuhatuseks veel mõnda seadust. Esiteks, relvaseadus. Teie ees oleva eelnõu eesmärk on lahendada relvaseaduse rakendamisel ilmnenud probleemid. Ajakohastatakse sätete sõnastust ning selgitatakse mitmeid sätteid parema arusaadavuse ja korrektse tõlgendamise huvides. Tulenevalt relvaseaduses tehtavatest muudatustest on vaja täpsustada terminite kasutust ka strateegilise kauba seaduses. Lisaks muudetakse strateegilise kauba seaduses paindlikumaks teenistus- ja ametirelvade ning laskemoona Eestist väljavedu ja Eestisse toomine. Riigilõivuseaduses korrastatakse riigilõivude määrasid. Tulenevalt Kaitseministeeriumi ettepanekust tehakse muudatus Kaitseliidu seaduses, kus täpsustatakse, kuidas Kaitseliidu tegevliige saab laskemoona soetada. Lisaks muudetakse turvaseaduse sõnastust selliselt, et edaspidi võib riikliku järelevalve akti koostada seni seaduses sätestatud politseiametniku asemel ametiisik.
Nüüd muudatustest natukene täpsemalt. Esiteks viiakse soetamisloa ja relvaloa andmise, vahetamise ja kehtetuks tunnistamise sätted kooskõlla Riigikohtu lahenditega. Nimelt leidis Riigikohus, et relvaloa või relvaloa soetamise väljastamise otsuse tegemisel ei saa lähtuda üksnes faktist, et isik on kriminaalkorras karistatud või et isik on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav. Soetamis- või relvaloa kohta otsuse tegemisel tuleb Riigikohtu hinnangul arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toimepandud tegu ning kahtlustatava või süüdistatava puhul süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid.
Teisena tooksin välja probleemi, kus teistest riikidest Eestisse toodavatest laskekõlbmatutest relvadest ei teavitata politseid ega ka teisi ametiasutusi ning seetõttu pole teada, kas Eestisse toodud relvad viiakse laskekõlbmatuse kontrolli või muudetakse laskekõlblikuks ning suunatakse n-ö mustale turule. Eelnõus pakume välja lahenduse, et huvitatud isik peab laskekõlbmatu relva Eestisse toomisest teavitama politseid. Laskekõlbmatu relva kohta väljastatakse dokument, mis relva laskekõlbmatust tõendab. Nähakse ette ka väärteokaristus laskekõlbmatusnõuetele mittevastava relva käitlemise nõuete rikkumise eest.
Kolmas oluline muudatus on, et relvi volitatakse laskekõlbmatuks tunnistama eraõiguslikud juriidilised isikud. Praegu on ette nähtud, et relvi muudavad laskekõlbmatuks ning laskekõlbmatuks muudetud relvade nõuetele vastavust kontrollivad isikud, kellel on relva parandamise või ümbertegemise tegevusluba. Kehtiva normistiku kohaselt tunnistab relva laskekõlbmatuks Eesti Kohtuekspertiisi Instituut. Analüüs näitab, et EKEI-sse kontrolli jõudvad relvad vastavad kehtestatud nõuetele ning EKEI kontroll on seetõttu pigem formaalne. EKEI lisaväärtus väljendub peaasjalikult vaid usaldusväärsuse garantiis ja seda seetõttu, et tegemist on riikliku asutusega. Sestap ongi eelnõus välja pakutud lahendus, et relvi tunnistab edaspidi laskekõlbmatuks relva parandamise või ümbertegemise tegevusluba omav isik, väljastades sellekohase tunnistuse. See tähendab, et me kaotame kohtuekspertiisi instituudi topeltkontrolli ja suurendame seeläbi ka relvameistrite vastutust.
Neljandaks, kehtiva õigusnormi kohaselt on nii, et lõpuni töötlemata tulirelva oluliste osade loavaba käitlemine võimaldab neid ilma politsei kontrollita Eestisse tuua ja seetõttu puudub ka sanktsiooni kohaldamise õigus. Pärast lõpuni töötlemata tulirelva osade töötlemist on võimalik komplekteerida nendest osadest uus, registrisse kandmata ebaseaduslik tulirelv. Eelnõuga määratletakse lõpuni töötlemata tulirelva osad olulisteks osadeks. Nähakse ette vastutus juhtudeks, kui relvaseaduses sätestatud piirangute vältimiseks püütakse käidelda teadlikult lõpuni töötlemata jäetud tulirelvade olulisi osi või teadlikult tehnilistele nõuetele mittevastavalt laskekõlbmatuks muudetud tulirelvade olulisi osi.
Viiendaks. Lihtsustatud on ka leitud ja päritud relvade omandamist. Kehtiva normistiku kohaselt on päritud või leitud relva omandamine võimalik juhul, kui isikul on relvaluba. Kui relv soovitakse alles jätta mälestuseks, mitte praktilise kasutamise tarbeks, pole vaja inimest ja politseid koormata loa taotlemise ja menetlemisega. Päritud relvad antakse politseile hoiule, kuni uus omanik on otsustanud, mida pärandiga edasi teha. Pärijate suutmatuse tõttu otsustada, mida relvaga edasi teha, on politsei ladudesse koondunud hulk relvi. Ettepanek on seda protsessi muuta. Päritud või leitud relva omandamise lihtsustamiseks võimaldatakse leitud või päritud relv uue omaniku taotlusel ja politsei otsuse alusel laskekõlbmatuks muuta.
Kuuendaks. Relva ja laskemoona hävitamise korraldamise õigus on praegu kehtiva õigusnormistiku alusel ainult Politsei- ja Piirivalveametil. Juhul kui kriminaalmenetlust viib läbi kaitsepolitsei ning kohus on teinud otsuse konfiskeeritud relv hävitada, tekib kaitsepolitseil kohustus relv üle anda Politsei- ja Piirivalveametile, aga see on ebamõistlik ja aeganõudev ega lähtu ka kaitsepolitsei töö eripärast. Seepärast on ettepanek anda ka kaitsepolitseile õigus kohtuotsuse alusel relv hävitada.
Seitsmendaks. Teenistus- ja ametirelvade ning laskemoona Eestist väljavedu ja Eestisse toomine muutub paindlikumaks. Kehtivas õiguses on probleemiks see, et teenistusrelvade ja laskemoona ajutine väljaviimine ja sissetoomine toimub asjaomase ministri loal. Teatud juhtudel, näiteks isikukaitse eesmärgil, tuleb teenistusrelva väljaviimine otsustada aga väga kiiresti. Loamenetluse protseduur ei vasta politsei tööülesannete iseloomule ning seetõttu ongi ettepanek, et edaspidi edastab teenistusrelva ja laskemoona Eestist ajutiselt väljaviiv asutus Maksu- ja Tolliametile teatise, millel on märgitud veoga seonduvad andmed.
Kaheksandaks tooksin esile, et relvaloa ja soetamisloa väljastamisel vähendame ebavajalikke toiminguid ning muudame riigilõivu määrasid, et need kataks politseitoimingute kulud. Mõned arvud ka. Politsei väljastas 2013. aastal 3041 relvasoetamisluba ning 8629 relvaluba. Soetamisloa ja relvaloa väljastamise kohta tuleb kehtiva õiguse järgi väljastada praegu peale loa ka politseiprefekti haldusotsus. Politsei halduskoormuse vähendamiseks on ettepanek jätta ära haldusotsuse väljastamise kohustus. Haldusotsuse asemel teavitatakse isikut eksami sooritamise järel suusõnaliselt sellest, kas isikule väljastatakse soetamisluba ja relvaluba või mitte.
Relvaseaduse alusel tehtavate toimingute riigilõivu määrad on olnud muutumatud kümme aastat. Euro kasutusele võtmisel arvestati riigilõivu määrad Eesti kroonidest ümber eurodeks, kuid sisuliselt ei ole määrasid korrigeeritud ega tegelike kuludega vastavusse viidud. Seetõttu on ka ettepanek riigilõivu määrasid korrigeerida.
Lõpetuseks veel teemast, mis viimaste sündmuste valguses äratab saalis võib-olla ka natuke diskussiooni. Nimelt pakume välja, et muuta tuleks relvade hoiustamise tingimusi. Kehtiv seadus näeb eraisikute ja füüsiliste isikute puhul ette, et relva peab igal juhul hoidma kodus, juriidiline isik aga peab seda hoidma enda määratud hoiukohas. Eelnõu kohaselt on ettepanek muuta ka füüsiliste isikute puhul relva hoidmise tingimusi ja lubada neil nii nagu juriidilistel isikutelgi hoida relva enda määratud asukohas, mis antakse Politsei- ja Piirivalveametile teada ja kooskõlastatakse ametiga. Ma usun, et see annab võimaluse viia füüsiliste isikute relvad, juhul kui kõik tingimused on täidetud, palju turvalisemasse asukohta. See võiks ühtlasi vähendada riski, et kodus hoitavaid eraisikute kasutuses olevaid relvasid võiksid kasutada need, kellel selleks õigust ei ole. Aitäh!

Austatud minister, teile on ka küsimusi. Ken-Marti Vaher, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Mulle jäi pisut segaseks teie viimane mõttekäik, kus te viitasite, et viimaste sündmuste valguses luuakse võimalus hoiustada relva ka muus asukohas kui isiku kodus. Võib-olla te selgitate veel, kuidas sellise võimaluse loomine iseenesest võiks kuidagipidi korrastada relvade hoiustamist, võrreldes kehtivas seaduses ettenähtuga.

Aitäh! Hea meelega selgitan. See eelnõu oli ette valmistatud küll juba enne traagilisi sündmusi Viljandis, aga siiski. Toome lihtsa näite, kus eraisikul on töökohas turvalised tingimused, näiteks on olemas relvakapp, on olemas füüsiline valve juriidilise isiku asukohta pääsemiseks ja on ka elektrooniline valve. Sellised hoiutingimused on kindlasti oluliselt turvalisemad, kui inimesel kodus on. Teatavasti kodus ei pea olema ühe tulirelva hoidmiseks relvakappi. Sellise võimaluse andmine eeldusel, et see kooskõlastatakse Politsei- ja Piirivalveametiga, kes ütleb, kas hoiustamine on turvalisem või mitte, on minu hinnangul vajalik ja mõistlik. Mõte on, et ei peaks piirama, seadus ei peaks expressis verbis ütlema, et füüsilise isiku relv peab olema tema elukohas, vaid võib olla ka muus asukohas, kui PPA selleks loa annab.

Ken-Marti Vaher, palun teine küsimus!

Suur tänu! Mu teine küsimus on väga lihtne. Oktoobri lõpus oli Viljandis üks traagiline sündmus, esmakordne koolitulistamine Eestis. Selle juhtumiga seoses on spekuleeritud võimalike muudatuste üle seadustes ja muudes regulatsioonides. Kas Siseministeerium on jõudnud mingile seisukohale teatud regulatsioonide muutmise suhtes või isegi teatud mõjudes selle eelnõu menetlemisel?

Aitäh! Selle eelnõu raames oleme, jah, natuke mõelnud, kas peaks midagi veel tegema. Kui nüüd arutada seda, mis oli ka õiguskomisjonis mäletatavasti laual, et kas kõik eraisikute relvad peaksid olema relvakapis, siis meenutades seda väga traagilist sündmust, seal oli eraisikul kodus relvakapp ja relv oli paigutatud relvakappi, relvakapp oli lukus, laskemoon oli nõuetekohaselt eraldi. Vaatamata sellele see traagiline sündmus juhtus. Kas me tuleme esimese ja teise lugemise vahel välja mingite muudatustega, need mõtted on veel lahti. Pigem hea meelega ka komisjoniga koos arutaks neid mõtteid, mis on ministeeriumis kogunenud, ja siis vaataks, kas me läheme kuskil veel midagi täiendavalt muutma või mitte. Aitäh!

Tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni aseesimehe Marko Pomerantsi!

Tervist, lugupeetud aseesimees! Head kolleegid relvaseaduse huvilised! Ma pean ütlema, et minister sai eelnõu tutvustamisega kenasti hakkama ja kõik oluline, mis selles seaduseelnõus kirjas on, sai lahti räägitud. Aga ega relvaseadusega tegelemine ei ole õiguskomisjoni liikmete igapäevane huvi ja seetõttu tekkis meil lisaks sellele, mis konkreetselt eelnõu puudutab, arutluse käigus veel küsimusi. Näiteks seesama küsimus, et kui inimesel on ainult üks relv, kas tal peaks siis olema relvakapp. Kohapeal sai selgitatud, et ühe relva puhul on tegemist eelkõige relvaomaniku enda vastutusega ja relvakapi olemasolu kohustust ei peaks seadusandja talle panema. Seda kohustust seaduses ka ei ole.
Komisjoni liikmeid huvitas, kuidas on lood relvaloa andmisega isikutele, kes on varem kriminaalkorras karistatud. Ministril abiks olnud Siseministeeriumi nõunik Tarmo Pruuli vastas, et teatud juhtudel võib olla tegemist automaatse välistusega, aga näiteks sellistel juhtudel nagu varavastased süüteod on politseil kaalutlusõigus ning võib teha kas loa andmise või sellest keeldumise otsuse.
Komisjonis tunti ka huvi selle vastu, kas juhiloa puhul nõutava tervisetõendi saamise korda saaks kohaldada ka relvaloa andmiseks vajaliku tervisetõendi puhul. Meile selgitati komisjonis, et relvaloa puhul on tervisetõendi saamiseks vaja ka psühhiaatrilist kontrolli. Seega on tegemist erineva kaaluga tervisetõenditega.
Komisjonis küsiti veel Euroopa tulirelvapassi kohta. Tunti huvi, kas Euroopa tulirelvapassi ja siseriiklikku tulirelvapassi oleks võimalik ühitada, et ei oleks vaja kahte dokumenti. Selgitus oli, et Euroopa tulirelvapassi saamise eelduseks on siseriikliku tulirelvapassi olemasolu.
Komisjonis oli ka küsimus, kas isikule, keda ei ole kriminaalkorras karistatud, väljastatakse relvaluba automaatselt. Vastati, et politseil on kaalutlusõigus selles osas, kas anda isikule relvaluba või mitte, kuid sellekohane otsus peab olema põhjendatud.
Huvi tunti veel selle vastu, miks Eestis on keelatud kasutada summutiga relvi. Selgituseks öeldi, et summutid on siiski ju lubatud, neid kasutatakse näiteks lasketiirus, kuid peamine keelamise põhjus on avaliku järelevalve tõhususe tagamine. See teema on käinud läbi ka ühes teises komisjonis, nimelt keskkonnakomisjonis jahiseaduse eelnõu raames.
Komisjoni arutelul, mis oli 20. oktoobril, leiti konsensuslikult, et esimene lugemine siin saalis on mõistlik lõpetada. Juhul kui see peaks nii minema, siis on ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 26. november 2014 kell 16. Ettekandjaks määrati mind.

Hea ettekandja, ma tänan! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 736 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 26. novembri kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 16. päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi 17. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud abipolitseiniku seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 724 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli siseminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu aseesimees ja Riigikogu esimees! Tore teid koos puldis näha. Järgmisena tutvustan teile abipolitseiniku seaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. Nagu ikka kõigepealt eelnõu eesmärk ja siis muudatustest täpsemalt. Lühidalt kokku võttes on teie ees oleva eelnõu eesmärk lihtsustada abipolitseinikuks astumist, abipolitseiniku väljaõppe läbimise korda ja abipolitseinike kaasamist politsei tegevustesse, sh ennetustöösse. On veel mõningad suhteliselt tehnilised muudatused ja, nagu juba eelnõu pealkirjast selgub, muudame ka liiklusseadust.
Nüüd aga muudatustest lähemalt. Kõigepealt abipolitseinikuks saamine. Kutsesobivuse sisuliseks hindamiseks on ettepanek teha abipolitseinikuks saamine sarnaseks vabatahtlikuks päästjaks ja merepäästjaks saamisega ehk teisisõnu viia sisse kutsesobivusvestlus ja loobuda keskharidusnõudest. Eelnõuga muudetakse ka abipolitseiniku keelenõudeid. Abipolitseinikuks võib nimetada isiku, kellel on B2 tasemel eesti keele oskus, kuid abipolitseinikul, kes täidab ülesannet iseseisvalt, peab olema jätkuvalt C1 tasemel eesti keele oskus. B2 tasemel keeleoskus ei vähenda abipolitseiniku võimet abistada politseiametnikku, arvestades, et isik läbib politseitegevuseks vajaliku väljaõppe, sh omandab erialase terminoloogia, ning tegutseb politseiametniku juhendamisel.
Teine oluline muudatus on seotud ennetustööga. Muudatuse eesmärk on võimaldada abipolitseinikuna tegutseda ka nendel, kes soovivad panustada ainult politsei läbiviidavatesse ennetustegevustesse ja/või politseitegevuse tutvustamisse. Politsei panustab ennetusse näiteks sellistes valdkondades nagu liiklus, vägivald, sõltuvusained, varavastased kuriteod, korruptsioon ja ohud internetis. Need isikud, kes pühenduvad ennetusele, ei pea ei kandideerimisel ega teenistuse ajal läbima tervisekontrolli. Nad ei saa endale ka õigust kasutada erivahendeid.
Kolmandaks toon esile, et plaanime muuta väljaõpet paindlikumaks ning abipolitseinike teenistusse kaasamist sujuvamaks. Täpsemalt öeldes täpsustatakse aluseid, millega tulevikus saaks reguleerida erivahendite ja relvade käitlemist, sh tingimuste täitmist ja vajaduse korral ka erivahendite kodus hoidmist politsei alalisest asukohast kaugel elava abipolitseiniku puhul.
Kehtiva liiklusseaduse § 84 lõike 1 punktis 1 on alarmsõiduki määratlus. Selle kohaselt on alarmsõiduk sõiduk ja maastikusõiduk, millega täidetakse kiireloomulisi ameti- või tööülesandeid või ülesannet, mille kestel on vaja hoiatada teisi liiklejaid sellise sõiduki kohalolust. Eelnõuga asendatakse mõiste "ametiülesanne" mõistega "avaliku võimu ülesanne", mis annab selge aluse, et vajadusel võib politseiametniku korraldusel anda alarmsõiduki juhtimise üle ka abipolitseinikule.
Ettekirjutus. Kehtiva õiguse kohaselt võib ettekirjutuse koostada iseseisva pädevusega abipolitseinik. Eelnõu kohaselt laiendatakse seda õigust ka politseiametniku juhendamisel tegutsevale abipolitseinikule.
Turvakontroll. Kehtiva õiguse kohaselt võib nii iseseisva pädevusega kui ka politsei juhendamisel tegutsev abipolitseinik teha turvakontrolli, kui see on vajalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumiseks või kui isikult võib seaduse alusel võtta vabaduse. Eelnõus antakse abipolitseinikule, kes tegutseb politseiametniku juhendamisel, õigus viia  turvakontrolli läbi samadel alustel mis politseiametnikki. Iseseisva pädevusega abipolitseiniku õigusi ei laiendata.
Isiku läbivaatus. Kehtivas õiguses ei ole abipolitseinikule nimetatud meetme kohaldamise õigust antud, aga mõistlik oleks seda teha. Eelnõu kohaselt võib abipolitseinik läbi vaadata isiku, sh isiku keha, riided, riietes oleva või kehal kantava asja, kui: esiteks, on alust arvata, et isik kannab endaga kaasas asja või ainet, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida; teiseks, see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks, kui isik viibib avaliku võimu toimimise seisukohast tähtsas ehitises või selle vahetus läheduses. Erinevalt politseiametnikust ei saa abipolitseinik õigust vaadata läbi isiku kehaõõnsuseid, samuti ei ole tal õigust vaadata kedagi läbi isikusamasuse tuvastamise eesmärgil. Abipolitseinikul on õigus teha turvakontrolli, mis tähendab isiku või tema riietuse kontrollimist vaatlemise või kompamise teel või tehnilise vahendi abil. Samas, kui turvakontrolli käigus tekib kahtlus, et isikul on kaasas asi või aine, mille võib võtta seaduse alusel hoiule, hõivata või konfiskeerida, peaks abipolitseinik seda täiendavalt kontrollida saama ja selleks vajab ta, nagu ma mainisin, isiku läbivaatamise õigust.
Vallasasja läbivaatus. Nimetatud meetme kohaldamise õigust ei ole kehtivas õiguses abipolitseinikule antud, kuid praktikas on ilmnenud vajadus seda kohaldada. Seetõttu ongi ettepanek anda abipolitseinikule, kes tegutseb politseiametniku juhendamisel, õigus kohaldada meedet samadel alustel politseiametnikuga. Iseseisva pädevusega abipolitseiniku meetme kohaldamise õigusi aga, vastupidi, piiratakse. Viimasele antakse õigus kohaldada meedet siis, kui vallasasja kannab isik, kelle suhtes võib seaduse alusel teostada turvakontrolli või keda võib seaduse alusel läbi vaadata. Vajadus tuleneb sellest, et kehtivas õiguses on iseseisva pädevusega abipolitseinikul juba õigus teha turvakontrolli ning eelnõuga soovitakse laiendada ka tema õigusi isikut läbi vaadata.
Valdusesse sisenemine. Kehtiva sõnastuse kohaselt võib politseiametniku juhatusel tegutsev abipolitseinik siseneda valdaja nõusolekuta tema valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale, ehitisse, eluruumi või ruumi, sealjuures avada uksi, väravaid ja kõrvaldada muid takistusi, kui see on vajalik kõrgendatud ohu väljaselgitamiseks või tõrjumiseks. Muudatusega antakse abipolitseinikule valdusesse sisenemiseks samad õigused, võrreldes politseiametnikuga.
Valduse läbivaatus. Abipolitseinik, kes tegutseb politseiametniku juhendamisel, võib valduse läbi vaadata, kui on alust arvata, et piiratud või tähistatud kinnisasjal, ehitises või ruumis viibiv isik, kellelt võib võtta seaduse alusel vabaduse või kelle elu, tervis või kehaline puutumatus on tingituna tema abitust seisundist ohustatud. See on nüüd kehtiv õigus. Muudatusettepanek näeb ette, et abipolitseiniku õigusi valduse läbivaatusel laiendatakse ja talle antakse samasugused õigused, nagu on politseiametnikul. Iseseisva pädevusega abipolitseinikul meetme kohaldamise õigust ei ole.
Vallasasja hoiulevõtmine. Kui kehtiva õiguse kohaselt võib abipolitseinik võtta hoiule turvakontrolli käigus tuvastatud vallasasja, millega isik võib ohustada ennast või teist isikut või mille valdamine on isikul seadusega keelatud, siis muudatuse kohaselt on abipolitseinikul asja ülevõtmise õigus ka sel juhul, kui see on tuvastatud isiku läbivaatamise käigus.
Peatume ka vahetul sunnil ja tulirelva kasutamisel. Eelnõus täpsustatakse, et abipolitseinik võib füüsilist jõudu, erivahendit ja relva kasutada korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras, arvestades abipolitseiniku seaduses toodud erisusi. Täiendavalt sätestatakse, et abipolitseinikul on õigus kohaldada vahetut sundi politseiametniku korraldusel, kui see on vältimatult vajalik politseiametniku poolt riikliku järelevalvemeetme kohaldamise eesmärgi saavutamiseks. Vastavalt abipolitseiniku seaduse § 3 lõikele 1 on abipolitseiniku põhiülesanne politsei abistamine avalikku korda ähvardava ohu ennetamisel, väljaselgitamisel, tõrjumisel ja avaliku korra rikkumise kõrvaldamisel. Vahetu sunni kohaldamise eelduseks on üldjuhul kehtiva haldusakti olemasolu ja enamasti peaks selle akti andma politseiametnik. Kuna abipolitseiniku ülesanne on abistada politseiametnikku, peaks abipolitseinik saama vajaduse korral aidata politseiametnikku tema kohaldatava meetme eesmärgi saavutamiseks vahetu sunni kohaldamisel. Näiteks on politseiametnikul õigus kohaldada sundi isikusamasuse tuvastamiseks, kuid abipolitseinikul seda õigust ei ole. Ebamõistlik oleks aga anda abipolitseinikule meetme rakendamiseks sunni kohaldamise õigus, kui tegelikult on tema ülesanne siiski abistada vajaduse korral politseiametnikku selle kohaldamisel. Samuti ei ole näiteks isiku kinnipidamise regulatsiooni juures mõistlik laiendada abipolitseiniku enda poolt isiku kinnipidamise õiguse aluseid. Kehtiva õiguse kohaselt võib abipolitseinik abipolitseiniku ülesande täitmisel kasutada relva üksnes hädakaitses. Seejuures tuleb aga arvestada praegust praktikat: kui oht lähtub asjast, tuleb selle kõrvaldamisel järgida hädaseisundi eeskirja. See tähendab, et looma ründe korral ei ole abipolitseinikul võimalik ennast tulirelvaga kaitsta. Arvestades, et politseiametnikul ja abipolitseinikul, kellel on tulirelva kasutamise õigus, on sama väljaõpe, antaksegi eelnõu kohaselt abipolitseinikule õigus kaitsta ennast looma ründe eest tulirelva abil.
Lõpetuseks mõned töökorralduslikud muudatused. Teenistuskorralduslikult puudub vajadus abipolitseiniku rinnamärgi järele. Abipolitseinikel on kohustus kanda ülesannete täitmisel ohutusvesti ja samuti võivad abipolitseinikud kasutada politsei vormiriietust, mida ka enamasti tehakse. Eelnõuga tahetaksegi abipolitseiniku rinnamärgid kaotada. Tulenevalt soovist luua selgus vabastamise põhjustes, täiendatakse abipolitseiniku seaduse § 42 punktiga 4, millega sätestatakse staatusest vabastamise täiendava alusena ka abipolitseiniku surm. Abipolitseiniku seadust täiendatakse tulenevalt avaliku teenistuse seadusest ja asendatakse seni kasutatud mõisted uutega. Esiteks, senine viide avaliku teenistuse seaduse lisas nimetatud avaliku teenistuse eetikakoodeksile asendatakse viitega ametniku eetikakoodeksile. Teiseks, termin "alaline elukaaslane" asendatakse avaliku teenistuse seaduses kasutatava terminiga "abieluga sarnanevas suhtes olev elukaaslane".
Me toetame õiguskomisjoni ettepanekut esimene lugemine lõpetada ja loodetavasti siis muudatused ka seadusena vastu võtta. Aitäh!

Kas eelnõu algatajale on küsimusi? Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Kuigi on juba varajane hommikutund, on mul siiski üks küsimus eelnõu sisu kohta. Eelnõu annab abipolitseinikele avaliku korra kaitsel märksa suuremaid õigusi, kui seda võimaldab kehtiv õigus. Milline eluline vajadus tingis selle, et abipolitseinikud võivad selle eelnõu seaduseks saamise järel asuda ka alarmsõiduki rooli? Mis selle põhjuseks on?

Aitäh! Kõik muudatused on läbi arutatud ja alguse saanud koostööst abipolitseinike koguga ehk abipolitseinike katusorganisatsiooniga ning need on tulnud igapäevasest tööst. Alarmsõiduki kasutamise küsimuses oli tegelikult veelgi laiem arutelu. Kui abipolitseinik on mõnes teises teenistuses, näiteks päästeteenistuses, läbinud alarmsõiduki koolituse, siis miks ta ei võiks õpitut kasutada politseisõiduki roolis, kui selleks tekib vajadus. Ja selline vajadus võib praktikas tekkida erisugustel põhjustel – kas politseiametnik on saanud vigastada või on vaja reageerida, kui politseiametnik ise on sõidukist väljas ja kurjategijale või õigusrikkujale tuleb kiiresti järele minna. Nii et praktikast tulenev vajadus on selgelt olemas. Kui inimestel on olemas väljaõpe, siis tuleks seda kasutada.

Rohkem küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja on Kalle Laanet. Palun!

Tere varahommikust, austatud juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 20. oktoobril. Peale komisjoni liikmete olid istungile kutsutud siseminister Hanno Pevkur, ministri nõunik Madis Timpson, korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna õigusnõunik Henry Timberg ja sama osakonna nõunik Eimar Veldre. Komisjoni liikmetest puudusid Igor Gräzin ja Peeter Võsa. Siseminister tutvustas meile eelnõu 724 ja vastas seejärel komisjoni liikmete küsimustele. Nagu minister siingi selgitas, on eesmärk lihtsustada abipolitseinikuks astumist, abipolitseiniku väljaõppe läbimise korda ja abipolitseiniku kaasamist politseitegevusse. Nagu härra Lindelgi tekkis ka komisjonis küsimus, mis puudutas just nimelt liiklusseaduse temaatikat ja alarmsõiduki juhtimist. Minister vastas sellele küsimusele enam-vähem samamoodi, nagu ta vastas härra Lindele. Samuti küsiti selle kohta, kas üksi töötav abipolitseinik võib kohaldada vahetut sundi või peab selleks olema politseiametniku luba. Selgitati, et kui abipolitseinikul puudub iseseisva erimeetme rakendamise õigus, siis ei saa ta vahetut sundi kohaldada. Sellisel juhul peab abipolitseinik küsima politseiametnikult selgeid juhiseid oma edasise tegevuse kohta.
Mida siis otsustati? Konsensuslikult otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril 2014, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 26. november 2014 kell 16. Ettekandjaks määrati mind. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Aitäh! Avan läbirääkimised. Läbirääkimissoovi ei ole. Õiguskomisjoni ettepanek on eelnõu 724 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. novembri kell 16.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kodakondsuse seaduse ja riigilõivu seaduse muutmise seaduse eelnõu 737 esimene lugemine. Algatajate nimel teeb ettekande siseminister Hanno Pevkur. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul teile tutvustada kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga on plaanis teha muudatused, mida võib jagada kolme plokki. Esimene olulisem muudatus on see, et edaspidi ei saa alaealiselt kodakondsust ära võtta. Kehtiv kodakondsuse seadus näeb ette, et isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul valima, kas ta loobub Eesti või muu riigi kodakondsusest. Seega on käesoleval ajal lisaks Eesti kodakondsusele sünniga mõne muu riigi kodakondsuse omandanud isiku mitmikkodakondsus õiguspärane kuni tema 21. eluaasta täitumiseni.
Eelnõuga on ettepanek muuta kodakondsuse seaduse § 3 selliselt, et kõik isikud, kes omandavad või saavad alaealisena nii Eesti kodakondsuse kui ka mõne muu riigi kodakondsuse, peavad 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Seega nähakse eelnõuga ette, et naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud lapsed on samasuguses olukorras nagu sünnijärgselt Eesti kodakondsuse omandanud lapsed ning nimetatud norm kohaldub võrdselt nii sünnijärgsete Eesti kodanike kui ka naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud isikute suhtes, muu hulgas sõltumata sellest, kas muu riigi kodakondsus on omandatud enne Eesti kodakondsuse saamist või pärast seda.
Teine muudatus on, et vähemalt 65-aastased kodakondsuse taotlejad peavad edaspidi sooritama vaid suulise keeleeksami. Kui kehtiva seaduse kohaselt on enne 1930. aasta 1. jaanuari sündinud Eesti kodakondsust taotlev isik eesti keele eksamil vabastatud nõudest, et isik peab oskama koostada lihtsat teksti tuttaval või enda jaoks huvipakkuval teemal, siis tegemist on eesti keele eksami kirjaliku osaga. Eelnõu kohaselt seotakse eksami kirjalikust osast vabastamine sünnikuupäeva asemel inimese vanusega.
Juhin siinjuures tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks, kehtiva kodakondsuse seaduse vastuvõtmisel oli kirjalikust eksamist vabastamine seotud inimestega, kes seaduse jõustumise ajal olid 65-aastased ja vanemad, kuid siis oli see seos loodud nende sünnikuupäeva kaudu ja fikseeritud sünnikuupäevaks, nagu öeldud, oli 1. jaanuar 1930. Kodakondsuse seadus jõustus 1. aprillil 1995. Valitsuse arutelu tulemusel leiti, et mõistlikum ja sobilikum on lähtuda mitte sünnikuupäevast, vaid fikseerida vanusepiir. Viimaste aastate statistika on selline, et üle 65-aastaseid isikuid, kes kodakondsuse on saanud, on aastas olnud umbes kümme.
Teine asjaolu, mida soovin veel kord rõhutada, on see, et igal juhul säilib ka vähemalt 65-aastaste inimeste jaoks kohustus sooritada keeleeksami suuline osa. Praegu arutatava eelnõu kohaselt vabastatakse nad vaid eksami kirjalikust osast.
Kolmanda muudatusena mainin kodakondsusetuse taastootmise lõpetamist. Kehtiva seaduse kohaselt saavad määratlemata kodakondsusega vanemad taotleda oma Eestis sündinud lapsele lihtsustatud korras Eesti kodakondsust, kui vanemad on sooviavalduse esitamise hetkeks elanud Eestis seaduslikult vähemalt viis aastat ja ükski riik ei pea neid kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks. Eelnõuga nähakse ette vastupidine olukord, kus alla 15-aastane alaealine, kes on Eestis sündinud ja asub kohe pärast sündi koos vanematega püsivalt Eestisse elama, saab Eesti kodakondsuse naturalisatsiooni korras sünnihetkest arvates, kui tema vanemad või last üksi kasvatav vanem, keda ükski riik ei pea kehtivate seaduste alusel oma kodanikuks, on lapse sünni hetkeks Eestis seaduslikult elanud vähemalt viis aastat. Samas jäetakse vanematele alles võimalus ühe aasta jooksul loobuda lapse selliselt saadud Eesti kodakondsusest.
Seadusmuudatuse tõttu ei suureneks määratlemata kodakondsusega laste arv, kellel on õigus saada Eesti kodakondsus, küll aga omandaksid selle seadusmuudatuse tulemusel Eesti kodakondsuse ka need lapsed, kes jääksid muidu eeldatavasti – enamasti vanemate tegevusetuse tõttu – Eesti kodakondsuseta või elamisloata. Seadusmuudatusega ei suurene seega õigustatud isikute arv, vaid muutuks üksnes menetlus. Vanemate jaoks muutub asi lihtsamaks ja mugavamaks, sest nad ei pea enam lapsele Eesti kodakondsuse saamiseks esitama taotlust.
Lisaks eelnimetatud muudatustele nähakse eelnõuga ette ka muid muudatusi, millega lihtsustatakse kodakondsuse taotlemisega seotud menetlusi, võimaldatakse seadust paindlikumalt rakendada ning viiakse kodakondsuse seadus kooskõlla teiste seadustega. Näiteks loobutakse kuuekuulisest ooteajast, mis järgneb Eesti kodakondsuse saamise või taastamise sooviavalduse esitamisele. Eelnõuga asendatakse nõue elada Eestis vahetult enne Eesti kodakondsuse saamise sooviavalduse esitamist viis aastat järjestikku nõudega elada Eestis püsivalt vähemalt viis aastat kaheksa aasta jooksul. Samuti asendatakse kehtivas seaduses olevad Eesti kodakondsuse saamise sooviavaldused, esitatavate andmete ja lisatavate dokumentide loetelud volitusnormiga siseministrile. Neid pole mõistlik sätestada seaduse tasandil oludes, kus neid on võib-olla vaja muuta tihedamini kui seadust ennast.
Eelnõu algatajana ja Vabariigi Valitsuse esindajana toetan põhiseaduskomisjoni ettepanekut eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ja edaspidi eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Algatajale on küsimusi. Siim Kiisler.

Aitäh! Austatud minister! Soovite seadustada, et üle 65-aastased kodakondsuse taotlejad ei peaks sooritama keeleeksami kirjalikku osa, ja viitasite sellele, et selline nõue oli 1995. aastal sätestatud 65-aastaste inimeste suhtes. Ma juhin tähelepanu, et tookord olid need inimesed, kellele te praegu tahate selle erandi või soodustuse teha, 46-aastased. Miks te arvate, et need inimesed ei oleks vahepealsetel aastatel olnud võimelised seda eksami kirjalikku osa sooritama, kui nad oleks seda soovinud? Kas te arvate, et neil on probleeme kirjaoskusega või vaimsete võimetega? Miks te alahindate neid niiviisi, arvates, et nad suudavad vastata vaid suuliselt?

Aitäh! Kindlasti me ei alahinda neid. Me vaatame seda, mis on kehtiv seadus. Kehtivas seaduses olevad sätted peavad olema ka rakendatavad. Kui me jätame kehtivasse seadusesse alles selle, et kõik isikud, kes on sündinud varem kui 1. jaanuar 1930, siis võib see säte teatud aja möödudes muutuda sisutühjaks. Lihtsalt ei ole enam selliseid isikuid, kes selle määratluse alla läheksid, ja siis tuleb vaadata, mis on selle sätte mõte ja kas seda sätet on vaja. Pigem on selle sätte mõte olnud ju see, et isikud, kes on üle 65 aasta vanad, saaksid teha eksami lihtsustatud korras, nad peaksid tegema suulise keeleeksami. Selline on meie ettepanek Riigikogu suurele saalile. Ma loodan, et see kainest mõistusest lähtuv ettepanek leiab suures saalis toetust.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus puudutab ka inimesi vanuses 65+. Ühelt poolt te pakute, et vabastada need inimesed kirjalikust keeleeksamist, aga teiselt poolt jääb kehtima nõue, et nad peavad eesti keeles kirjalikult sooritama põhiseaduseksami. Ühelt poolt on siis vabastamine, aga teiselt poolt on nii või naa vaja päris kõrgel tasemel sooritada eksam eesti keeles ja kirjalikult?

Aitäh! Ma võtan kohe seaduse ette. Kui me räägime põhiseaduse tundmisest, siis põhiseadust peavad kodakondsuse taotlejad kindlasti tundma. Kodakondsus on eriline suhe riigi ja inimese vahel ning kodanikuks saamine tähendab ka seda, et inimesel tekivad erilised õigused. Üks eriline õigus on muu hulgas õigus valida Riigikogu. Ma sain teie küsimuse mõttest aru ja otsin praegu seadusest seda sätet. Kui teil on mingeid ettepanekuid põhiseaduse kirjaliku eksami kohta, siis vaatame selle sätte üle ning esimese ja teise lugemise ajal saame kujundada täpsema seisukoha, kas seda peaks muutma või mitte. Küll olen ma seda meelt, et põhiseadust peab kodakondsuse taotleja igal juhul tundma, me ei saa rääkida Eesti kodanikust, kui ta ei tunne põhiseadust.

Ken-Marti Vaher, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Te muudate selle eelnõuga päris mitmeid Eesti senise kodakondsuspoliitika aluseid ja põhimõtteid. Minu küsimus puudutab ühte nendest – see on loobumine siiani kehtinud arusaamast, et naturalisatsiooni korras kodakondsuse saamine eeldab inimese enda või tema esindaja tahet. Nüüd te kaotate selle tahte aspekti ja sisuliselt tekitate olukorra, kus teatud grupile isikutele antakse automaatselt Eesti kodakondsus. Tahet nõuate ainult siis, kui isikute esindajad tahavad Eesti kodakondsusest loobuda. Minu küsimus on lihtne. Seletuskirjast ma ei leidnud eriti palju põhjendusi, mispärast te muudate seda väga olulist Eesti kodakondsuspoliitika põhimõtet, mis puudutab eelkõige naturalisatsiooni korras kodakondsuse saanuid.

Aitäh küsimuse eest! Koalitsiooniläbirääkimistel sai seda teemat arutatud. Kui me vaatame tegelikku olukorda ja praktikast võetud näiteid, siis laps ei ole süüdi selles, et tema vanemad on jätnud mingil põhjusel Eesti kodakondsuse taotlemise avalduse esitamata, kuigi lapsel oli õigus saada Eesti kodakondsus olemas. Seetõttu on igati mõistlik, et me ei karista lapsi selle eest. Me ütleme, et lapsel on õigus Eesti kodakondsusele, kui tema vanemad on täitnud need tingimused, mis kodakondsuse seadus ette näeb, elik elanud Eestis vähemalt viis aastat. Sellisel juhul saab laps, saades täisealiseks, ise valida, millise riigi kodanik ta soovib olla. Kui ta soovib jääda Eesti riigi kodanikuks, siis ta jääb Eesti riigi kodanikuks, ja kui ta soovib võtta mõne teise riigi kodakondsuse, milleks tal on seadusest tulenev õigus, siis ta saab seda teha.

Siim Kiisler.

Aitäh! Austatud ettekandja! Küsin jätkuvalt üle 65-aastastele kirjaliku keeleeksami ärakaotamise ettepaneku kohta. Te ütlesite ilusti, et kui üks seadussäte muutub aja jooksul sisutühjaks, siis on kaks valikut: kas säte üldse kaotada või seda muuta. Miks te olete valinud just muutmise tee? Miks te tahate, et osa kodakondsuse taotlejatest ei peaks kirjalikku eksamit tegema? Inimesed ei ole ju Eestis esimest päeva, nad on elanud siin aastaid, vähemalt kaheksa aastat, ja nagu me teame, suur osa neist tunduvalt kauemgi. Neil on ju ka varem olnud võimalus keeleeksamit sooritada. Miks te tahate sellist lihtsustust sisse viia?

Aitäh! Meie seadussätted on kindlasti universaalsed, mis tähendab seda, et säte ei kehti ainult nendele, kes on siin elanud 20 aastat või kauem. See säte hakkab kehtima ka nendele isikutele, kes asuvad Eesti Vabariiki elama näiteks tänasel päeval, elavad siin piisavalt kaua ja siis taotlevad Eesti kodakondsust. Kui nad on vanemad kui 65 aastat, siis kehtib see säte ka nende kohta. Nii et selles mõttes ei maksa öelda, et kõik inimesed on ilmtingimata siin juba kaua elanud. See seadussäte on universaalne. Valitsuse ettepanek lähtub sellest, et kuna ka kehtiv kodakondsuse seadus näeb eakatele ette lihtsamad kodakondsuseksami sooritamise tingimused, siis otsustasime valiku tegemisel tõesti jätkata selle põhimõttega, et eakate jaoks on eksam lihtsam. Ja see lihtsus väljendub selles, et kirjalikku osa tegema ei pea.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Ma saan aru, et suures osas on see seaduseelnõu ajendatud üksikutest hammasrataste vahele jäänud inimestest, kelle probleemide lahendamine on humanistlikel kaalutlustel loomulikult mõistlik. Nüüd on koalitsioon valinud selliste probleemide lahendamiseks kodakondsuspoliitika põhialuste muutmise tee ja üksikute kaasuste lahendamiseks tahetakse avada uks üsna suurele hulgale uutele kodanikele. Kas te ei kaalunud võimalust luua konkreetsete erandite jaoks kaalutlusõigusega mehhanism? Me teame, et praegu on tegemist ühe erusõjaväelasega, keda see jäik seadus jällegi ei aita. Siis tekib aga oht, et me teeme seadusparanduse, mis lubab kõikidel erusõjaväelastel Eesti kodakondsuse saada.

Aitäh küsimuse eest! Ei, me ei kaalunud, et teha erisätet ja anda valitsusele veel täiendav volitusnorm teatud üksikjuhtumiteks, või n-ö minna üle seaduse põhimõtetest. Seaduse põhimõtted on Riigikogu suure saali arutada. Muudatused peaksid olema universaalsed ja võimaldama lahendada ka tulevikus tekkivaid probleeme. Jah, me arutasime seda, kas ja kuidas muuta seadust, ja seetõttu ma täna ka suure saali ees olen.

Ken-Marti Vaher, palun!

Aitäh! Teie eelmises vastuses kasutatud sõna "karistamine" tundus olevat vägagi üllatav. Eesti riik on oma senises kodakondsuspoliitikas tulnud küll märkimisväärselt vastu just nimelt määratlemata kodakondsusega vanemate lastele ja seadnud nende puhul sisuliselt ainukeseks tingimuseks laste esindaja tahte, mis on üldnaturalisatsiooni korras kodakondsuse saamise põhimõte. Nüüd te tahate seda muuta. Ma palun väga vabandust, aga ma ei näe küll kuidagi karistamist selles, kui nähakse ette, et tuleb väljendada tahet, kas inimene või tema esindaja tõesti soovib kodakondsust taotleda. Aga minu küsimus puudutab 65-aastaseid isikuid. Mis te arvate, millise signaali te annate sellise lahjendamisega nendele isikutele, kes praegu on näiteks 62-aastased või 60-aastased, või ka teistele, kes ootavad samamoodi ehk võimalust pääseda eesti keele eksami ühe osa tegemisest?

Aitäh! Signaal on täpselt selline, nagu on kehtivas seaduses. Kehtiv seadus näeb lihtsalt ette, et ainuke võimalus kergemal moel eksamit teha on see, kui sinu sünniaasta ja sünnikuupäev on varasemad kui 1. jaanuar 1930. Nüüd me ütleme, et see ei sõltu mitte sünnikuupäevast, vaid vanusest. Kui inimesel on soov varem Eesti kodakondsust saada, siis on tal see võimalus olemas. Kui ta mingil põhjusel ei tee kodakondsuseksamit varem, vaid teeb selle alles 65-aastaselt, siis ta saab tõesti arvestada sellega, et tingimused on vähe kergemad. See, et teatud vanusega kaasnevad mingid erisused või teatud õigused, on Eesti õiguses täiesti tavapärane. Ka pensionile saab jääda kindla vanuse täitumisel. Ken-Marti Vaher praegu veel ei saa pensionile, peab ootama. Vanusepiir teatud õiguste realiseerimiseks on kehtivas õiguses täiesti tuntud instrument.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Sellest, mis te nii siin saalis kui ka komisjonis olete rääkinud, saan ma aru, et selle seaduse poliitiline liin on kantud mõttest, otsekui paneks kehtiv kodakondsuse seadus oma põhimõtete ja reeglitega inimestele, kes ei ole Eesti kodanikud ja ei saa kergemalt kodakondsust, mingi süü ja karistab neid selle eest. Ettekäändeks tuuakse üksikuid inimesi ja nende praktilisi probleeme, aga selle asemel, et lahendada neid üksikmenetluse käigus, on valitud kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmine. Me teeme seda praegu öösel paar kuud enne parlamendivalimisi pakettseaduse kaudu. Kas selliseid asju, kus me muudame senist kodakondsuspoliitikat ja loome väga põhimõttelised pretsedendid, on mõistlik menetleda sellises poliitilises keskkonnas? Kas poleks õigem teha nõnda, et parteid taotlevad kodakondsuspoliitika põhimõtete muutmiseks valimistel mandaadi ja pärast seda on siis võimalik selliseid kodakondsuspoliitika põhimõtteid muuta?

Aitäh selle keerulise juriidilis-lingvistilise demagoogilise küsimuse eest! Me rääkisime sellest ka komisjonis, kus ma ütlesin, et selline keskendumine lingvistikale seaduse sisu meile kindlasti rohkem ei ava. Kui selle seaduse sisu avada, siis meie praeguse valitsuse soov on tõesti lõpetada kodakondsusetuse taastootmine ja vaadata üle kitsaskohad, mis kodakondsuse seaduses praegu on. Loodetavasti saavad need kitsaskohad pakutavate muudatustega kõrvaldatud. Kui parlamendiliikmetel on veel ettepanekuid muudatuste kohta, siis neid võib alati arutada.
Mis puudutab seda, kas me arutame seda öösel või mõnel muul kellaajal, siis palun vabandust, aga see on Riigikogu suure saali otsus. Suure saali otsus on täna olnud see, et mina seisan teie ees praegu, kui kell on 1.37, ja ma loodan, et Riigikogu liikmed küsivad mult arukaid küsimusi, millele on võimalik kenasti vastata. Nii et see on Riigikogu soov, et see arutelu toimub täna öösel pool kaks.

Urmas Reinsalu, palun!

Aitäh! Austatud härra minister! Oma ettekandes eelnõu tutvustades viitasite sellele, otsekui oleks 1995. aasta kodakondsuse seaduse mõte olnud üle 65-aastased inimesed alaliselt vabastada kirjalikust eesti keele eksami osast. Ma saan aru, et praegu tehti seda eelnõu justkui sellise arusaamaga, et seadus ei täida seda eesmärki, mis talle 1995. aastal seati. See ei ole nii. Juristid ja toonased poliitikud, kes olid selle seaduse koostamise juures, ning ka Siseministeeriumi ametnikud on üheselt seisukohal, et see reegel, mis toona kodakondsuse seadusesse kirja pandi, oli selge ja tahtlik poliitiline kompromiss, mis realiseerus seaduse tekstis just nimelt üleminekusättena ajal, kui see seadus jõustati. Ma soovin, et te vastaksite nüüd minu sisulisele küsimusele: miks peab üle 65-aastastel inimestel see eriklausel olema, mis on selle sisuline põhjendus?

Aitäh! Loen teile siis veel kord ette selle, mis ma ütlesin, et te ei räägiks seda, mida ma ei ole öelnud, ega tõlgendaks öeldut valesti. Ma ütlesin nii: kehtiva kodakondsuse seaduse vastuvõtmisel oli kirjalikust eksamist vabastamine seotud inimestega, kes seaduse jõustumise ajal olid 65-aastased ja vanemad, kuid siis oli see seos loodud nende sünnikuupäeva kaudu ja fikseeritud sünnikuupäevaks oli 1. jaanuar 1930. Vabariigi Valitsus leiab, et sobivam oleks mitte sünnikuupäevast lähtuda, vaid fikseerida vanusepiir. Viimaste aastate statistika on see, et üle 65-aastaseid isikuid, kes on kodakondsuse saanud, on aastas olnud kümmekond. See oli see, mida ma ütlesin.
Jah, meie otsus oli, et isikud, kes on vanemad kui 65 aastat, võivad taotleda Eesti Vabariigi kodanikuks saamist läbi Eesti põhiseaduse tundmise ja keelest arusaamise suulisel eksamil. See oli põhimõtteline otsus. Põhimõttelise otsuse realiseerimiseks tulime siia Riigikogu suurde saali. Kui te küsite, miks, siis jah, see oligi selleks, et vanemad kui 65-aastased inimesed saaksid taotleda Eesti kodakondsust suulise eksami ja Eesti põhiseaduse tundmise alusel.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Teie vastustest saan ma aru, et teile öötöö ei sobi. Kas ma olen teist õieti aru saanud?

Aitäh! Ei taha küll jälle lingvistikasse laskuda, aga peaks küsima "kas ma olen õigesti aru saanud", siis on eesti keeles korrektne. Ei, te saite valesti aru, minul ei ole öötöö vastu mitte midagi. Kui Riigikogu soovib näha ministrit öösel, siis minister tuleb Riigikogu ette öösel.

Ma saan aru, et Urmas Reinsalul on protseduuriline küsimus.

Aitäh, austatud istungi juhataja! Härra minister väljendas küll valmisolekut öösel töötada, aga võib-olla tõesti ei olnud see otsus, et tänane päevakord nii pikk on, põhjendatud. Ma vaatan, et see pikk päevakord ja öine istung ei võimalda anda enam selgeid ja täpseid vastuseid. Minu küsimus oli väga selge: miks tehti selline otsus, et üle 65-aastastele inimestele sätestatakse kergendav klausel? Ainukene vastus, mille ma sain, oli selline: see oli otsus, mida me arutasime, ja see oli põhimõtteline otsus. Miks see otsus tehti, sellele ma vastust ei saanud. Võib-olla siis, kui me võtame aja maha ja tuleme selle juurde tagasi rahulikumalt, päeval, saame asjale sisulise vastuse. Mitte nii, et oli otsus. Küsimusele, miks see otsus tehti, ma vastust ei saanud.
See oli pigem viide ja repliik istungi juhatajale meie töö ja päevakorra planeerimise kohta.

Siinkohal ma pean ütlema, et protseduuriline küsimus on küsimus. Arvamuse avaldamine on siin täiesti ebaprofessionaalne ega sobi protseduurilise küsimuse alla mitte kuidagi.
Kas on veel küsimusi ettekandjale? Ei ole. Komisjoni kaasettekandja on Indrek Saar. Palun!

Tere hommikust, head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas käesolevat seaduseelnõu oma istungil 6. novembril s.a. Kutsutud olid siseminister Hanno Pevkur, Siseministeeriumi migratsiooni- ja piirivalvepoliitika osakonna juhataja Ruth Annus ja sama osakonna nõunik. Hanno Pevkur ministrina andis ülevaate seaduseelnõu sisust, nii nagu ta tegi seda ka siin oma ettekandes. Põhiseaduskomisjon otsustas pärast arutelu teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril s.a. Otsus oli konsensuslik. Teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, poolt oli 6, vastu 2, erapooletuid 0. Kolmandaks otsustati teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 26. novembril s.a kell 17.15, poolt oli 6, vastu 0, erapooletuid 2.

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Keskerakonna fraktsiooni nimel Eldar Efendijev, palun!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Viimaste kuude jooksul on Vabariigi Valitsus esitanud Riigikogule kolm eelnõu, mis sisaldavad aastate jooksul Keskerakonna poolt esitatud muudatusettepanekuid, mida Vabariigi Valitsus siiani toetanud ei ole. Nagu võib aru saada, vajati mõtlemisaega. Täna on meie ees kodakondsuse seaduse eelnõu. Tegemist on valdkonnaga, millest Keskerakond on rääkinud aastaid. Kui mu mälu mind ei peta, oleme kümne aasta jooksul teinud mitmesuguseid ettepanekuid vähemalt kaheksal korral.
Tänapäeval ei ole kodakondsus mitte ainult paberil seisev tunnus, nagu naine või mees, vaid tegemist on määratlusega, kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Nii nagu on öeldud Eesti Vabariigi põhiseaduse kommenteeritud väljaandes, on riigi kodakondsuspoliitika, eriti naturaliseerimisega seonduvate reeglite kehtestamine, suures osas poliitilise valiku küsimus. Vaatame, millised valikud on arutatava eelnõu raames tehtud.
Esiteks, praegune valitsus on valinud tee, mis annab alla 18-aastastele lastele õiguse saada automaatselt Eesti kodakondsus, seda tingimusel, kui ühel vanematest on Eesti kodakondsus või kui mõlemad vanemad on kodakondsuseta isikud või lapsel on ainult üks vanem ja see vanem on kodakondsuseta isik. Selline lähenemine tagab lapsele õiguse olla oma vanema poolt määratud riigi kodanik. Kui vanemad ei ole seda määranud, siis saab laps sünniriigi kodanikuks.
Ühelt poolt ma mõistan selliste põhimõtete eesmärki, kuid teiselt poolt on tegemist ebaõiglase olukorra tekitamisega, seda just nende laste suhtes, kellel üks vanematest on näiteks Vene kodakondsusega ja teine vanem on kodakondsuseta isik. Sellisesse perre sünnivad jätkuvalt vaid Vene kodakondsusega lapsed, hoolimata sellest, et lapsed sünnivad Eestis, käivad siin koolis ja elavad Eesti riigi põhimõtete järgi. Keskerakond leiab, et ka nendel lastel peab olema õigus saada automaatselt Eesti kodakondsus, ja seda ilma tingimusteta.
Teiseks, topeltkodakondsuse temaatika jääb ikka veel segaseks. Kuigi selle eelnõuga tehakse erand alla 18-aastastele lastele, on kodakondsusest loobuma sundimine siiski valiku tegemine. Ja see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. See tähendab, et meie põhiseadus ei luba sünniga omandatud kodakondsust kelleltki ära võtta. Sellest hoolimata on tulevikus lapsel, kellel on topeltkodakondsus, 18-aastaseks saamisel kohustus otsustada, kas jääda ühe või teise riigi kodanikuks. Näiteks, kui lapse üks vanem on eestlane ja teine on venelane, on tal täisealiseks saamisel suure tõenäosusega kaks kodakondsust. Mõlemad on ta saanud sünniga. See tähendab, et last sunnitakse ühest või teisest kodakondsusest loobuma. Valiku tegemise kohustus on samuti põhiseaduse mõistes äravõtmine, sest välistatud on võimalus jätta alles mõlemad kodakondsused.
Ma palun lisaaega!

Palun, lisaaeg kolm minutit!

Seega jääb selgusetuks, kuidas on võimalik vastu võtta poliitiline otsus, mis on vastuolus meie põhiseadusega. Kolmandaks puudutab eelnõu vanemaid inimesi, kes vabastatakse kirjalikust keeleeksamist. Suuline eksam, mille nõudeid ei leevendata, jääb aga kehtima ja kõik muu sinna juurde. Kirjalikust eksamist vabastamine on neile inimestele küll leevendus, kuid mitte lahendus. Keskerakond leiab, et vanemad inimesed, hoolimata oma kõrgest east, on väärtuslikud inimesed, kellele kodakondsuse andmine peaks olema lihtsustatud juba eelkõige sellepärast, et anda neile võimalus nautida väärikalt oma vanaduspõlve, kuuludes meie Eesti kodanike hulka. Leiame, et inimesed vanuses 65+ tuleks vabastada eesti keele eksamist ja suunata nad vastavatele keelekursustele, mille kohustuslik läbimine on kodakondsuse saamise eelduseks. Ma lisan siia veel küsimuse ja vastuse. Ühelt poolt näeb eelnõu ette kirjalikust keeleeksamist vabastamise, teiselt poolt jääb alles kirjalikult eesti keeles sooritatud põhiseadusega seotud eksam. Selles mõttes on siin vastuolu või, ütleme, kummaline situatsioon.
Lõpetuseks tahaks öelda, et see eelnõu on vähemalt sammuke edasi mõistmise poole, kuid palju on veel puudu, et olla täiuslik. Sellest hoolimata me toetame eelnõu, kuid kindlasti esitame omapoolseid muudatusettepanekuid. Aitäh!

Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Jaak Aaviksoo, palun! Annan kolleegile ka lisaaega.

Hea eesistuja! Head kolleegid! Kodakondsuse seadus, kodakondsuse teema üldse on riigi ja rahva jaoks üks olulisemaid ja kesksemaid küsimusi, sest ta määrab selle rahva, kes kodanikena seda riiki kannavad ja oma kestmise eest seisavad. Seepärast ei tohiks ühtegi kodakondsust puudutavat küsimust lahendada pealiskaudselt või ka üksikutest probleemidest ajendatuna, rääkimata printsiibitust järeleandmisest välisele survele. Ma arvan, et me võime täna, pea 20 aastat pärast kehtiva kodakondsuse seaduse vastuvõtmist öelda, et see seadus on meid hästi teeninud. Ta on tabanud ühest küljest Eesti Vabariigi järjepidevust ja kestvust just nii, nagu on kirjas meie põhiseaduse preambulis. Teistpidi on ta taganud kõikidele Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all elavatele inimestele inimõigused. Ta on kooskõlas rahvusvahelise õiguse printsiipidega ja tasapisi laheneb ka probleem, mida me nimetame kodakondsusetuse probleemiks. Mul on siiralt kahju, et minister nägi kodakondsuse probleemi kodakondsusetuse taastootmises Eesti Vabariigi poolt. Meenutaksin heale kolleegile, et kodakondsusetust ei ole tootnud Eesti Vabariik, vaid Eesti Vabariiki okupeerinud riik. Nii et minu arvates etteheited Eesti Vabariigile selles küsimuses on kohatud ja piinlikud.
Loomulikult ei ole me unustanud 20 aasta taguseid vaidlusi nullvariandi kehtestamise üle. Olen elanud pärast kodakondsuse seaduse vastuvõtmist arusaamises, et selles küsimuses on Eestis valitsenud kui mitte konsensus, siis üsna laiapõhjaline arusaamine 1995. aastal kehtestatud kodakondsuse seaduse põhiprintsiipidest. Täna tundub mulle, et ma olen eksinud. Loomulikult on läbi aastakümnete survestatud meid väljastpoolt ikka selle nimel, et taanduksime kodakondsuse nullvariandi juurde või mõne veidi pehmema lahenduse poole, mis tasapisi järgmise kahe aastakümne jooksul lõpuks ikkagi sinnasamasse välja viiks. Mul on raske mõista seda mõttelaadi, mis lähtub arusaamisest, et põhimõtteliselt teistest alustest lähtuv väline surve võiks kuidagi kaduda ja muutuda olematuks, kui me teeme ühe järeleandmise teise järel, lootuses, et me ajame ühist asja. Meil ei ole ühist asja ajada, ja kui meil ei ole ühist asja ajada, siis ajame Eesti asja. See oleks sissejuhatuseks.
Tõsi, kodakondsuse seadus ei ole ideaalne. Kodakondsuse seadus on tehtud minule arusaadavatel põhjustel jäigana. Veidi selgitas seda põhimõtet Mart Nutt oma tänases artiklis, kui ta ütles, et erandite tegemise vältimine ja üksikmenetluste kõrvalejätmine oli poliitiline valik, mis praeguses olukorras ei ole võib-olla enam põhjendatud. Seepärast peaks lahendama probleeme, mis on seotud Kohtla-Järve tüdrukuga, erusõjaväelasega või võib-olla veel isegi kümnete inimestega, kes on hammasrataste vahele jäänud, kuidagi teisiti, kuidagi inimlikumalt, mitte aga printsiibitult. Loomulikult ei tohi seadus kuri olla ja kuri seadus tuleb ära muuta, aga kurja seaduse muutmiseks ei ole vaja väravaid pärani lüüa. Me loeme praeguse eelnõu seletuskirjast üsna esimeselt leheküljelt, et eelnõu on seotud Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna koalitsioonileppe punktidega. See ongi tegelikult selle eelnõu ainukene põhjus. Mõni lehekülg edasi on öeldud, et sellestsamast koalitsioonileppest – ja mulle tundub, et ka lähenevatest valimistest – on kantud eelnõu menetlemise kiireloomulisus. See sõna "kiireloomulisus" ei ole minu välja mõeldud, vaid võetud siitsamast seletuskirjast.
Mis on siis selle kompromissi hind? Kodakondsuspoliitikal on neli aluspõhimõtet: vere-, mitte sünnikohapõhisus, ei mitmikkodakondsusele, naturalisatsioon tahteavalduse alusel ja keelenõue. See ei ole kius, see on instrument tagamaks põhiseaduse preambulis sätestatud põhimõtete järgimist. Kõiki neid nelja põhimõtet see seaduseelnõu lahjendab, muudab põhimõtteliselt. Nii et mulle jääb küll mulje, et üksikjuhtumite lahendamise asemel oleme puhtpoliitilistel kaalutlustel kahetsusväärselt andnud järele huvidele ja jõududele, mis minu ja ka meie erakonna paremat arusaamist pidi ei teeni parimal võimalikul moel Eesti Vabariigi huve. Seepärast esitan Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel ettepaneku kodakondsuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 737 esimesel lugemisel tagasi lükata.

Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Jaak Allik, palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Ma olen selles saalis vist küll ainuke, kes viibis siin ka siis, kui arutati sedasama kodakondsuse nullvarianti, mida härra Aaviksoo nimetas. Ja ma pean ütlema, et selle tähenduse ja konteksti võrdlemine eelnõuga, mis meil täna päevakorras on, ei kannata küll mingit kriitikat. Nullvariant lükati tookord tagasi, tehti õigesti, ja nii ongi see asi jäänud. Teine uudis oli mulle see, et meie kodakondsuse seadus on verepõhine. Vaat sellist väidet ei ole ma enne kuulnud ja ma ei ole ka kunagi kodakondsuse seadust nii tõlgendanud. Aga hea küll.
Mul on hea meel, et valitsuskoalitsioonis on jõutud kokkuleppele meile täna esitatud puhthumaansete muudatuste tegemises kodakondsuse seadusesse. Need muudatused on tõepoolest erineva tähendusega. Lubades üle 65-aastastel inimestel teha eesti keele eksami ainult suuliselt, pöördume lihtsalt tagasi kodakondsuse seaduse algse mõtte juurde. 1995. aastal vastu võetud seaduses oli see võimalus, nagu siin öeldud, juba sätestatud inimestele, kes on sündinud enne 1930. aastat, seega, kes siis olid 65-aastased. Nüüd on need inimesed juba 84 aastat vanad ja see säte on muutunud sisuliselt mõttetuks. On humaanne pöörduda tagasi seaduse esialgse mõtte juurde ja mitte nõuda pensionieas inimestelt kirjaliku keeleeksami sooritamist. Pealegi, nagu me kuulsime, on neid inimesi olnud aastas kümmekond.
Sätestades võimaluse mitte võtta Eesti kodakondsust alaealistelt või rahvusvahelise kaitse saanud isikutelt, kes objektiivsetel põhjustel ei saa loobuda teise riigi kodakondsusest, me säilitame kuni 18-aastaseks saamiseni kodakondsuse ka sellel Eesti-meelsel Kohtla-Järve neiul, milleks kutsusid meid juba aasta tagasi üles president Ilves ja tolleaegne peaminister Ansip. On selge, et sellised juhtumid on väga üksikud, kuid aastate jooksul on 200 alaealiselt Eesti kodanikult kahjuks kodakondsus siiski ära võetud.
Andes automaatselt Eesti kodakondsuse Eestis sündivatele lastele, kelle vanemad on Eesti alalised elanikud, kuid ilma kodakondsuseta, lõpetame tõepoolest kodakondsusetuse taastootmise. Me kõik teame, et sellist otsust on meilt ammu oodanud mitmesugused rahvusvahelised organisatsioonid alates ÜRO-st. Julgen arvata, et kui 20 aastat tagasi tulid paljud välisriigid meile vastu ja aktsepteerisid nn halli passi reisidokumendina, siis ei osanud küll keegi arvata, et meie lõimumispoliitika on nii "edukas", et inimpõlv hiljem on meil veel 89 000 sellise staatusega inimest ja neid sünnib igal aastal juurde. Seletuskirjast võime lugeda, et niisuguseid lapsi sünnib Eestis aastas umbes 300 ringis. Ma mäletan, et kui Vabariigi Valitsus, millesse ka mul oli au kuuluda, tegi 1990. aastate teisel poolel esimese sammu selles suunas ja võimaldas saada sellistel Eestis sündinud lastel naturalisatsiooni korras kodakondsuse nende vanemate soovi alusel, oli ka palju kahtlejaid ja hirmutajaid, kes rääkisid kodakondsuse seaduse aluspõhimõtete revideerimisest. Nüüd näeme, et 16 aasta jooksul oleme selliselt juurde saanud 13 500 kindlasti tublit Eesti kodanikku ning see pole kuidagi ohustanud Eesti riiki – pigem vastupidi – ega kõigutanud meie kodakondsuse aluspõhimõtteid.
Oluline on aga see, et praegune valitsuskoalitsioon on üle pikkade aastate esimene, kes on vaadanud kodakondsuse seadusele mitte kui taevast antud pühakirjale, vaid kui seadusele, mille eesmärk on nii nagu kõigil teistelgi seadustel, mis rahva volitatud esindajad on siin saalis vastu võtnud, ikka tugevdada Eesti õigusriiki, suurendada meie ühiskonna sidusust ning kasvatada kogu elanikkonna lojaalsust Eesti riigile.
Juba praegu on ilmne, et kodakondsuse seadus vajab ka edaspidi kohandamist aja nõuetega. Pean silmas korduvalt siin saalis tõstatatud küsimust topeltkodakondsuse lubamisest sünnijärgsetele Eesti kodanikele, et kõrvaldada vastuolu põhiseadusega ja mitte tõugata meie kodakondsusest ära tuhandeid välismaale siirdunud Eesti kodanike lapsi, kes omandavad ka oma uue kodumaa kodakondsuse. Alles sel nädalal tõi ajakirjandus esile juhtumi, et meie valitsusel ei ole isegi kaalutlusõigust kodakondsuse andmisel inimesele, kes juba 1989. aastal näitas oma tegudega enda meelsust ning kellele kodakondsuse andmist taotlevad ERSP asutajaliikmed Lagle Parek ja Eve Pärnaste.
Palun üks minut aega juurde!

Palun, lisaaega kolm minutit!

Sellised juhtumid, nii nagu ka lugu Kohtla-Järve neiuga, on ehmatavad, täiesti mõistusvastased ning nõuavad loomulikult seadusandja kiiret sekkumist. Ma loodan, et põhiseaduskomisjon leiab seaduseelnõu teisele lugemisele toomisel sobiva võimaluse leida lahendus ka selle tubli inimese probleemile, millele vihjas tänases Postimehes Mart Nutt. Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab käesoleva eelnõu vormistamist seaduseks. Aitäh!

Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Põhiseaduskomisjon on teinud ettepaneku eelnõu 737 esimene lugemine lõpetada. Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on teinud ettepaneku eelnõu 737 esimesel lugemisel tagasi lükata. Seda tuleb meil hääletada.
Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku lükata eelnõu 737 esimesel lugemisel tagasi. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 10 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Eelnõu 737 esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute tähtajaks 26. novembri kell 17.15.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 738 esimene lugemine. Algataja ettekande teeb majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palun!

Tere varahommikust, lugupeetud esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle eelnõuga tehakse muudatused meresõiduohutuse seadusesse ja riigilõivuseadusesse. Räägin kõigepealt, millised on meresõiduohutuse seadusesse tehtavad muudatused. Meresõiduohutuse seaduse muudatused on eelkõige seotud siseriikliku õiguse vastavusse viimisega asjaomaste Euroopa Liidu õigusaktidega, direktiividega. Üle võetakse reeglid reisijate nimekirja registri pidamiseks riigisisestel laevaliinidel, laeva turvaülevaatuste ja turvatunnistuste väljastamise regulatsioon ning kehtestatakse tehnilist laadi rakendussätted laevavarustuse turustamise ja paigaldamise lubatavuse kohta.
Räägin muudatustest täpsemalt. Vastavalt direktiivile 98/41/EÜ tuleb reisilaeva puhul, mis teeb üle 20 meremiili pikkusi reise, luua isikuregister ja kooskõlastada see Veeteede Ametiga. Nimetatud muudatuse eesmärk on parandada reisijate ja laevapere ohutust ning päästevõimalusi reisilaevadel, mis liiguvad Euroopa Liidu riikide sadamate vahel, ning tagada, et otsingu- ja päästetööd ning võimaliku õnnetuse tagajärgedega tegelemine oleksid tõhusamad. Riigisisese reisijateveo puhul kohaldub nõue üksnes Ruhnu liinidele Ringsu-Roomassaare ja Ringsu-Pärnu. Kõik ülejäänud liinid, näiteks mandri ja Muhumaa ning mandri ja Hiiumaa vahelised laevaliinid, jäävad reguleerimisalast välja, kuna nende pikkused on alla 20 meremiili. Ruhnu laevaliine käitava osaühingu Väinamere Liinid puhul ei ole vastavat süsteemi küll ametlikult loodud, kuid praeguseks hetkeks on see tehniliselt välja töötatud ning registri loomise kulud on ettevõttele riigieelarvest hüvitatud.
Teiseks. Tulenevalt Euroopa Liidu direktiivist 2012/35/EL vähendatakse lubatud alkoholisisalduse määra laeva vahiteenistuse ajal. Direktiiv näeb ette, et liikmesriigid kehtestavad alkoholi kuritarvitamise vältimiseks kaptenitele, ohvitseridele ja teistele meremeestele nende ametikohustuste hulka kuuluvate meresõiduohutuse, meresõidu turvalisuse ja merekeskkonna kaitse ülesannete täitmiseks suurimaks lubatud alkoholisisalduseks 0,5 milligrammi ühes grammis veres või 0,25 promilli ühes liitris väljahingatavas õhus. Praegu on vastavad määrad 0,8 milligrammi ühes grammis veres ja 0,4 milligrammi ühes liitris õhus. Samasugune muudatus viiakse sisse ka väikelaevade puhul. Meresõiduohutuse seaduse kohaselt vastutab nii laeva vahiteenistuses viibiv isik kui ka väikelaeva juht laevaohutuse ja navigeerimise eest, mistõttu on neile kehtestatud piirmäärad võrdväärsed, st nii kehtivas seaduses kui ka eelnõu alusel. Väikelaevade puhul on praktika näidanud, et alkoholijoobest tingitud paadiõnnetuste arv on endiselt suhteliselt suur (see hõlmab ka juhtumeid, kus inimesed päästeti) ning on 2014. aastal näidanud mõningast tõusutrendi. Täiendavalt on muudatuste sisseviimisel arvestatud asjaolu, et väikelaevaga on võimalik teha tasu eest vabaajareise ning vedada kuni 12 inimest, mistõttu väikelaeva juhtide puhul on lubatud piirmäärade alandamine suunatud ka reisijate suurema ohutuse tagamisele.
Natukene riigilõivuseaduse muudatusest. Riigilõivuseaduse muudatuste peamine eesmärk on lihtsustada laevade tehnilise järelevalvega seotud riigilõivude arvutamise korda. Eelnõuga kaotatakse senised erisused – klassifitseeritud või klassifitseerimata laev, laeva vanusest tingitud koefitsiendid jne – ning viiakse senine laeva pikkusel põhinev riigilõivu arvutamise mudel üle järelevalveametniku töötunni põhisele arvutusskeemile. 2010. aastal tehtud riigilõivuseaduse muudatuse alusel arvestatakse laeva tehnilise ülevaatuse eest võetavat riigilõivu praegu laeva pikkuse ehk meetrite järgi. Kehtiv skeem ei arvesta laevade tehnilist keerukust ega seisukorda. See tõi praktikas kaasa mitmekordse hinnatõusu ning oli teatud tüüpi laevade, ujuvvahendite puhul samas liigselt koormav. Seetõttu esines sageli olukordi, kus mitme ujuvvahendi praktilisest kasutamisest loobuti. Kehtiva riigilõivu arvutamise metoodika probleemidele on teisaldatavate ujuvvahendite puhul oma märgukirjas tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. Sellest tulenevalt on eelnõuga üle mindud seniselt laeva kogupikkuse põhiselt riigilõivu arvutamise skeemilt ülevaatusele kulunud aja skeemile. Seega muutub olulisemaks laeva tehniline keerukus ja laeva korrasolek. Mida väiksem on tehnilisele ülevaatusele kulunud aeg, seda väiksem on riigilõiv. Selline põhimõte on õiglasem ka reederi suhtes. Eelkõige avaldab muudatus positiivset mõju ajalooliste laevade, teisaldatavate ujuvvahendite ja väiksemate kalalaevade omanikele. Selliste laevade ülevaatus ei ole tehniliste seadmete ja navigatsioonivahendite vähesuse tõttu keerukas ning järelevalveametniku töömaht on väiksem kui suurtel laevadel, mistõttu uue arvestuse rakendamise korral tasutav riigilõiv peaks nende jaoks märkimisväärselt vähenema.
Mainitud seadusmuudatus on oluline ka Eesti merepärandi arendamise seisukohalt. Kõigil Eesti ajaloolistel laevadel on reisijaveotunnistus, mis tähendab, et vastavalt meresõiduohutuse seadusele tuleb nendele teha viieaastase ajavahemiku jooksul vähemalt viis täisülevaatust ja kaks dokiülevaatust. Arvestades, et ajalooliste laevade omanike puhul on tegemist eelkõige asjaarmastajatest merendushuvilistega, kelle tegevuse üks eesmärk on merekultuuri taastamine, võivad kõrged tasud anda tagasilöögi selle sektori arengule.
Eelnõuga korrigeeritakse riigilõivude määrasid laevapere liikmete mõningate diplomite ja tunnistuste väljastamise eest. Suurem osa nimetatud riigilõivudest on kehtestatud 2008. aasta novembris ning nende määrad on kuni praeguseni püsinud muutumatuna. Samas on vahepeal märgatavalt kasvanud dokumentide trükkimise ja väljastamise reaalsed kulud, mida näitab ilmekalt tarbijahinnaindeksi kasv. Laevapere liikmete diplomite ja tunnistuste riigilõiv suureneb vähesel määral, vastavalt 5 eurot senise 3,19 euro ning 15 eurot senise 12,78 euro asemel.
Siinjuures tahan märkida, et kuna Riigikogus on samaaegselt menetluses uue riigilõivuseaduse tervikteksti eelnõu 725, mis peaks jõustuma 1. jaanuaril 2015, siis käsitletakse kõnealuse eelnõuga tehtavaid riigilõivuseaduse muudatusi ülalnimetatud eelnõu raames. Selle kohta on Riigikogu rahanduskomisjonile esitatud ka muudatusettepanek. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused eelnõu algatajale. Valdo Randpere, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja, hea minister! Urve, palun selgita mulle sellist asja! Sa opereerisid siin arvudega või tegelikult sa ei nimetanudki arve, vaid ütlesid, et on olemas statistika, mis näitab, et väikelaevadega juhtunud õnnetuste arv on olnud tõusvas trendis ja johtuvalt sellest on vaja alkoholisisalduse piirmäära langetada ka väikelaevade juhtide puhul. Samal ajal on Veeteede Amet näidanud, lähtudes sellest, et meresõiduohutuse seadus kehtib ju ainult merel ja laevatatavatel siseveekogudel, et selliseid õnnetusi on 2013. aastal olnud kaks ja 2014. aastal kolm. Ühelgi neist juhtudest pole alkohol kuidagi asjasse puutunud. Minu küsimus sulle on, et kui majandusministeeriumist on tulnud natuke valed andmed ja Veeteede Amet on neid korrigeerinud, kas te olete siis ise valmis tegema mingi muudatuse, enne kui me eelnõuga väga kaugele edasi läheme, või te ootate, et Riigikogu liikmed teeksid sellise muudatusettepaneku.

Aitäh! Mul on hetkel raske kontrollida seda informatsiooni, mis te esitasite. Minul on siin ees see, mis mulle on esitatud. Raske on kommenteerida, võib-olla on teil õigus, aga kus see viga on tekkinud, ei oska praegu öelda. See on loomulikult iga riigi enda asi, millises ulatuses on meremeestel promillid lubatud, ja need määrad on riigiti väga erinevad. Soomes on see 1,0, Lätis näiteks 0,5, aga Poolas 0,2, Leedus 0,4, Saksamaal 0,5, Venemaal 0. Nii et ma võin siis tõesti öelda, et palju jõudu parlamendile! Arutage, ja kui teil on parem mõte, siis miks mitte, te võite teha parandusettepanekuid. Meie oleme tegutsenud praegu oma parimas teadmises.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Hea minister! Kas te oskate täpsustada, kas muudatused alkoholi piirmäärades tulenevad soovist suurendada merel ohutust või tulenevad need mingist Euroopa Liidu direktiivist? Eelnõust võib kahte moodi aru saada ja ausalt öeldes on teie haldusala ametnike selgitused olnud natuke segased. Tahaks selle pildi selgeks saada, kui palju meil siin mänguruumi ja otsustusõigust on.

Sellega on niiviisi, et üleüldiselt on Euroopa Liidus see suund, et neid promille vähendatakse. Soomes on näiteks see määr 1,0, aga nii nagu mulle on räägitud, diskuteerivad ka nemad praegu selle üle, et seda allapoole tuua. Ma ei tea, et kuskil peetaks diskussioone selle üle, kas määr võiks kõrgem olla. Suundumus on see, et viia seda allapoole. Siiski olen ma aru saanud, et direktiiv täpselt ei ütle, vähemalt mitte praegu, kus see piir olema peab.

Valdo Randpere, palun!

Ma olen ka sellega nõus, et eelnõu seletuskirjas viidatakse otseselt Euroopa Liidu direktiivile, mis aga otseselt ei sätesta väikelaevade puhul mitte mingeid nõudeid. Nii et meil ei ole sealt midagi üle võtta. Mina kui väikelaeva kapten ja praktiliselt täiskarsklane julgen küll kaitsta sellist traditsiooni, mis Eestis on. Ma ei nõua, et me mingit piirmäära kuidagi tõstaksime, see ei ole minu ettepanek. Minu ettepanek on lihtsalt, et me ei läheks näppima ühte traditsiooni, mille tõttu keegi ei ole Eestis kannatanud. Ma ei näe põhjust, miks me peaksime hakkama seda piirmäära alandama. Minu soovitus on päris kindlasti see, et võtke Veeteede Ameti inimestega ühendust ja katsuge informatsiooniväljad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi inimeste ja Veeteede Ameti vahel kuidagi ära sünkroniseerida. Ma ei tea, kas siis küsimust ei olnudki.

Aitäh! Ma ütlen veel kord, et seda informatsiooni, mis teie edastasite, on mul raske kommenteerida. Mul on informatsioon, mille olen saanud oma ametnikelt ja mis ütleb, et õnnetuste arv on suurenenud, sealhulgas ka joobnud juhtide tõttu. Mul ei ole praegu seda infot, mis teil on, ja ma ei saa võrrelda, aga seda on loomulikult võimalik hiljem teha. Kuid ma ütlen ikkagi, et parlamendil on alati õigus teha oma ettepanekuid ja parandusettepanekuid. Nii et kui te soovite, siis miks mitte.

Peep Aru, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees ja hea minister! Erinevalt eelmistest küsijatest huvitab mind ülevaatuse ja riigilõivude maksmise temaatika. Kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatud eelnõus on ette nähtud kasutada ka ülevaatajate töö keskmise kiirusega võrreldes individuaalsest omapärast tulenevaid koefitsiente?

Ma saan teie küsimuse irooniast aru, aga nii nagu majandusministeeriumi spetsialistid on mulle seletanud, on töötunnipõhine ja ka minutipõhine töö arvestus, mida me välja pakume, kõnealuses valdkonnas väga tavaline. See ei ole midagi uut. Valdkondi, kus see juba ammu kehtib, on palju ja kuritarvitamist ei ole olnud. Te võite tuua vastupidise näite, kui te olete kuulnud, et mõni riigiametnik seda arvestusviisi kuritarvitab. Praegune metoodika, kus on meetripõhine arvestus, ei ole ju ka õiglane nendelsamadel põhjustel, millest ma rääkisin. Tõesti, meetri põhjal ei ole õige hinnata, kui palju aega kulus laeva ülevaatuseks. Laevad on nii erinevad ja erineva keerukusastmega.

Arto Aas, palun!

Aitäh! Pöördun korra tagasi nende alkoholipiirangute juurde. Selle sektori enda inimesed on teinud ettepaneku vähendada lubatud piirmäära nendel alustel ja nendel kaptenitel, kes teevad kommertssõite. Seal võiks sisuliselt alkoholi tarbimise ära keelata, aga mitte puudutada n-ö lõbusõite tegevaid aluseid. Kuidas teie isiklikult sellesse ettepanekusse suhtute?

Nii nagu ma ennist ütlesin, nendelsamadel väikelaevadel on võimalik vedada kuni 12 inimest. On suur hulk inimesi ja suur vastutus. Sellest tulenevalt on need ettepanekud tehtud ja ma arvan, et selle vastu ei vaidle keegi, et alkoholisisaldus veres hajutab tähelepanu ja ka reaktsioonikiirust. Mul ei ole hetkel vastu panna täpseid arve, kui palju õnnetusi on põhjustanud joobnud juhid. Mul on üldine informatsioon, et seda on juhtunud. Selle võib üle kontrollida. Ma toonitan, et Riigikogul on võimalus teha parandusettepanekuid ja neid menetleda. Ma ei ole praegu võimeline vastama, kuidas ma isiklikult sellesse suhtun. Ma ei ole selle taseme asjatundja, et öelda, kas see promill peab olema natuke nii- või naapidi. Ma usaldan spetsialiste, kes on selle eelnõu kokku pannud.

Rein Lang, palun!

Aitäh! Loomulikult ei saa minister kõike teada, aga äkki te ütleksite, kes täpselt on majandusministeeriumis teile öelnud, et väikelaevadega on viimasel ajal rohkem õnnetusi juhtunud ja sellepärast peab minema torkima alkoholi tarvitamise piirmäära. Öelge täpselt, kes teile seda informatsiooni andis.

Ma arvan, et meil ei ole vaja siin näidispoomist teha. See nimi ei anna teile ju midagi. Meie ministeeriumis on osakond, kes tegeleb merendusteemadega, seal on see eelnõu välja töötatud ja sealt on eelnõu alusmaterjalid tulnud. Loomulikult on selle töö teinud spetsialistid, inimesed, kes selle valdkonnaga iga päev tegelevad.

Eelnõu algatajale rohkem küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja on Tiit Tammsaar. Palun!

Härra Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head meresõitjad! Arutada siin kella kolme ajal meresõiduohutust on muidugi tõsiselt hea. Komisjon arutas meresõiduohutuse seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 3. novembril. Põhjaliku ülevaate eelnõust andsid minister Urve Palo ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna juhataja Jaak Kaabel.
Kuna ministriproua andis ka siin põhjaliku ülevaate ja diskussioonis keskenduti ikka ühtedele ja samadele põhipunktidele – märgusõnad on alkohol ja ülevaatus –, siis neid üle korrata ei ole vist enam mõtet. Arutasime, mis me arutasime, aga lõpuks jõudsime sellisele otsusele: võtta eelnõu eilse päeva päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – see oli konsensuslik otsus – ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 26. novembri kell 17. See on lühidalt kõik. Aitäh!

Kas komisjonipoolsele ettekandjale on küsimusi? On. Rein Lang, palun!

Aitäh! Ministriproua ei suutnud meile ikkagi täpselt öelda, kelle peas võis sündida fenomenaalne idee muuta praegu kehtivat korda. Ega komisjon äkki ei suutnud selgitada, kust see idee tuli?

Tänan, härra Lang! Asi on selles, nagu sa ise suurepäraselt tead, et ministeeriumi võimekus ja ajupotentsiaal on kahtlemata suurem kui ühel tagasihoidlikul komisjonil, mis siis, et tegu on väga hästi juhitud ja väga jõulise komisjoniga, nagu seda on majanduskomisjon.

Pärast nii head vastust loomulikult rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimissoovi ei ole. Komisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 738 muudatusettepanekute esitamise tähtpäevaks 26. novembri kell 17.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud lennundusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 740 esimene lugemine. Algatajapoolse ettekande teeb majandus- ja taristuminister Urve Palo. Palun!

Lugupeetud esimees! Vaprad kolleegid! Eriti palju vapraid, ma vaatan, on Reformierakonnast. Kell on pool kolm. Tore, et te veedate aega siin koos minuga, see on mulle suur au ja rõõm.
Käesoleva eelnõuga viiakse sisse muudatused lennundusseadusesse ja riigilõivuseadusesse. Eelnõuga soovitakse ennekõike suurendada lennuohutust ning tõsta lennundusohutuse kultuuri taset üldiselt, võttes arvesse Euroopa Liidu õigust, rahvusvahelisi tsiviillennunduse standardeid ja soovitusi ning lennundussektoris praktikas avaldunud kitsaskohti.
Kõigepealt siis lennundusseaduse muudatustest. Esiteks, eelnõu kohaselt tunnistatakse kehtetuks Eestis riigisiseselt kehtestatud lennureeglite regulatsioon. Selle asemel hakkavad 4. detsembrist 2014 kehtima Euroopa Liidu ühised lennureeglid, samuti lisaks Euroopa regulatsioonile riigisisesed lennureeglid ja erandid ning erisused Euroopa Komisjoni sellekohasest rakendusmäärusest. Teiseks, eelnõuga on Lennuamet nimetatud pädevaks asutuseks Euroopa Liidu määruse nr 216/2008 alusel vastu võetud rakendusmääruste mõistes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Säärane lähenemine välistab vajaduse muuta uute rakenduseeskirjade jõustumisel iga kord lennundusseadust. Kolmandaks võetakse üle kaks rahvusvahelise tsiviillennunduse konventsiooni lisades kehtestatud standardit, mis puudutavad riiklikku lennundusohutusprogrammi ja lihtsustamiskava. Riikliku lennundusohutusprogrammi eesmärk on riiklikul tasemel korraldada lennundusohutusega seotud valdkondi, toetades ühtlasi kogu lennutranspordi ühtlaselt efektiivset arengut. Laiemalt on riiklik huvi ning ka lennundusohutusprogrammi põhimõte tagada lennundusohutuses juba tuvastatud ja ka tekkida võivate riskide haldamise üle koordineeritud ja efektiivne järelevalve, nii et poleks häiritud lennutranspordi areng ja mitmekesisus. Neljandaks kehtestatakse riigisisene regulatsioon õhusõidukitele, mis ei ole Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) poolt sertifitseeritud. Need on näiteks An-2, L-39 ning osaliselt õhupallid. Regulatsiooni väljatöötamisel on arvestatud asjaolu, et Euroopa Liidu määrused reguleerivad peaasjalikult lennukõlblikkuse nõudeid õhusõidukitele, mida kasutatakse rahvusvahelises ärilises lennutranspordis või muus ärilises lennutegevuses, samas kui mitte-EASA õhusõidukeid käitatakse peamiselt eraotstarbel. Just käitamise otstarvet arvestades on mitte-EASA õhusõidukite jätkuva lennukõlblikkuse nõuded ning selle korraldamisega seotud isikutele kohalduvad nõuded mõnevõrra vähem ranged, kui on ärilises lennutranspordis kasutatavate õhusõidukite jätkuva lennukõlblikkuse nõuded. Nimetatud õhusõidukeid on Lennuameti peetavas õhusõidukite registris umbes 60. Kokku on registris 169 õhusõidukit.
Viiendaks muudetakse Euroopa Liidu õigusraamistikust tulenevalt lennundusjulgestuse eri aspekte. Näiteks reguleeritakse pardavarude kokkuleppelise tarnija, tuntud saatja, kokkuleppelise esindaja ja julgestusinstruktori tunnustamise korda. Tegemist on isikutega, kes vastutavad kauba, posti ja pardavarude julgestusmeetmete kohaldamise eest.
Kuuendaks, uue teemana reguleeritakse seaduses lennuprotseduuride väljatöötaja sertifitseerimise kohustus. Tegemist on isikuga, kes töötab välja õhusõiduki standardsed instrumentaalsaabumis-, instrumentaallähenemis- või instrumentaalväljumisprotseduurid. Muudatuse tingis 2010. aasta maikuus toimunud Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni lennuohutusalase auditi käigus tuvastatud puudus, mille kohaselt puudub Eestis õiguslik alus teostada lennuprotseduuride väljatöötaja üle riiklikku järelevalvet. Ülaltoodud sätetega luuakse seaduslik raamistik, mille alusel Lennuametil on võimalik lennuprotseduuride väljatöötajaid sertifitseerida, kui protseduuride väljatöötajad vastavad kehtestatud tingimustele, ning teostada nende üle järelevalvet.
Seitsmendaks, uue ülesandena hakkab Lennuamet teostama järelevalvet langevarjunõuete täitmise üle langevarjundustegevust kirjeldava käsiraamatu abil. Muudatuse eesmärk on tõsta ohutustaset langevarjuhüpete korraldamisel ja tegemisel.
Eelnõuga on tehtud ka muid muudatusi tulenevalt praktikas ilmnenud probleemkohtadest ja regulatsiooni uuendamise vajadusest. Näiteks on oluliselt täiendatud või täpsustatud tsiviilõhusõiduki meeskonna liikmete töö- ja puhkeaja nõudeid.
Mis puudutab riigilõivuseaduse muudatusi, siis nendega sätestatakse lõivumäärad järgmiste protseduuride läbiviimise eest: julgestusinstruktori tunnustamine, julgestusmeetmeid kohaldava isiku tunnustamine, pardavarude kokkuleppelise tarnija tunnustamine, tuntud saatja tunnustamine, kokkuleppelise esindaja tunnustamine, langevarjundustegevuse käsiraamatu kooskõlastamise taotluse ning lennuprotseduuride väljatöötaja sertifikaadi väljaandmise, muutmise ja kehtivusaja pikendamise taotluse läbivaatamine.
See on kõik. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused eelnõu algatajale. Rein Lang, palun!

Aitäh! Ega te ei oska seletada, missugused nõuded täpselt õhupallidele tulevad?

Tänan küsimuse eest! Kahjuks ei oska täpselt öelda. Aga me võime, kui on soovi, teile kirjaliku vastuse saata. Küllap nõuded on väga head.

Rohkem eelnõu algatajale küsimusi ei ole. Aitäh! Komisjonipoolne ettekandja on Arto Aas.

Austatud Riigikogu liikmed! Head pealtvaatajad! Riigikogu majanduskomisjon arutas seaduseelnõu 3. novembril 2014. Lisaks komisjoni liikmetele olid kutsutud kohale minister Urve Palo ning tema ministeeriumi lennundus- ja merendusosakonna lennundustalituse juhataja Gerli Rebane. Minister andis juba oivalise ülevaate seaduse sisust, seda ma kordama ei hakka. Komisjonis tõstatati veel kaks küsimust. Esiteks küsiti, miks on seaduses ülimalt spetsiifiline ja detailne töö- ja puhkeaja regulatsioon. Teine küsimus puudutas seda, miks on seaduse tasandil reguleeritud lennundusjulgestusalase koolituse kava. See regulatsioon on ülimalt detailne ja küllaltki bürokraatlik. Need küsimused said ka sisulised vastused.
Kokkuvõttena tehti ettepanek esimene lugemine lõpetada ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, 26. november 2014 kell 17. Kõik otsused langetati konsensuslikult.

Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimissoove ei ole. Eelnõu 740 esimene lugemine on lõpetatud ja muudatusettepanekute esitamise tähtpäev on 26. november kell 17.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud inimkaubandusvastase Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 748 esimene lugemine. Algatajapoolse ettekande teeb justiitsminister Andres Anvelt. Palun!

Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere varahommikust siis ka minu poolt! Ma tänan kõiki võimaluse eest olla teie tänase väga olulise istungi ankrumees! Valitsus on esitanud Riigikogule arutamiseks inimkaubandusvastase Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on eelnimetatud konventsiooni ratifitseerimine ja siis ka hilisem rakendamine Eestis. Konventsioon avati allkirjastamiseks juba 16. mail 2005 Varssavis. Tänase seisuga on selle alla kirjutanud 43 ja ratifitseerinud 41 Euroopa Nõukogu liikmesriiki. Eesti ja Tšehhi on ainukesed Euroopa Liidu liikmesriigid, kes ei ole veel konventsiooni ratifitseerinud.
Eelnõu mõjutab otseselt Eesti rahvusvaheliste kohustuste täitmist. Kuna Eesti allkirjastas inimkaubandusvastase konventsiooni juba neli aastat tagasi, siis on ka sellega ühinemise ootus väga suur.
Nagu teame, on Euroopa Liit viimastel aastakümnetel muutunud sihtkohaks eri maailmajagudest pärit immigrantidele. Sellega seoses kasvab ka surve Eesti piiridele, mistõttu on selle konventsiooni ratifitseerimine eluliselt oluline. Nagu me teame, on ebaseaduslik sisseränne seotud piiriülese kuritegevuse, eelkõige inimeste ebaseadusliku üle piiri toimetamisega, tööjõu orjusega jne. Meie hea geopoliitiline asukoht on majanduslikult kindlasti ka riskifaktor, et surve Eesti kui transiidiriigi piiridele suureneb ka tulevikus.
Konventsioonil on laias mõõdus kolm eesmärki. Esiteks, ennetada inimkaubandust ja selle vastu võidelda. Teiseks, kaitsta inimkaubanduse ohvrite õigusi, luua ohvrite ja tunnistajate kaitse ning abistamise üldine normistik. Samuti soovitakse konventsiooniga tagada tõhus uurimine ja kohtu alla andmine. Kolmas eesmärk on edendada rahvusvahelist inimkaubandusvastast koostööd. Kuna konventsiooni nõuded kattuvad suures osas Euroopa inimkaubanduse direktiivist tulenevate nõuetega, mille täitmiseks me oleme ka selles koosseisus juba muutnud mitut seadust ja läbi on viidud koolitusi, siis ei ole konventsiooni nõuetega kohanemiseks vaja enam lisaaega. Eesti oludes on need eesmärgid enamjaolt üle võetud ohvriabi seadusega, karistusseadustiku ning menetlusseadustikega, samuti mitme arengukava ning kavandatud meetmete kaudu. Nii et palun teid seda eelnõu toetada!

Kas algatajale on küsimusi? Ei ole. Aitäh, härra minister! Komisjonipoolne ettekandja on Jüri Morozov. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head allesjäänud kolleegid! Austatud minister! Annan siis ülevaate Riigikogu õiguskomisjonis toimunust. Õiguskomisjon arutas inimkaubandusvastase Euroopa Nõukogu konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu 3. novembril. Selle päevakorrapunkti arutelule olid kutsutud minister Andres Anvelt, ministri nõunik Kristen Kanarik, Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika valdkonna asekantsler Kristel Siitam-Nyiri ning karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Anne Kruusement. Ma usun, et ministri antud selgitused, miks see eelnõu on vajalik ja miks see meil menetluses on, olid arusaadavad ja piisavad.
Komisjon tegi järgmised otsused. Kõigepealt otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril ja päev hiljem on see nüüd jõudnudki siia saali. Teine ettepanek oli esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 26. november kell 16. Komisjonipoolseks ettekandjaks määrati siinkõneleja. Kõik otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Komisjonipoolsele ettekandjale küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimissoove ei ole. Eelnõu 748 esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. novembri kell 16.

Meie järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 751. Algatajate ettekande teeb justiitsminister Andres Anvelt. Palun!

Aitäh! Jätkan siis oma missiooni öises Riigikogus ja tutvustan teile karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Tegemist on nii julgeoleku kui ka päevapoliitika seisukohalt väga olulise eelnõuga. Eesmärk on ennetada riigivastaseid kuritegusid, mille ettevalmistamine on toimunud väljaspool Eesti Vabariiki, ning tagada kiirem ja tõhusam reageerimine ohtlikumatele piiril asetleidnud kuritegudele. Muudatused annavad parema võimaluse selliseid kuritegusid ka menetleda. Samuti on sellele eelnõule lisatud üks eelmises päevakorrapunktis käsitletud Euroopa Nõukogu inimkaubandusvastasest konventsioonist tulenev kohustus, mida meie seadustes pole veel reguleeritud, ehk siis vähendada võimalust hoida inimesi n-ö dokumendivangis.
Nagu me teame ja nagu ma mainisin ka oma eelmises sõnavõtus, on surve meie välispiirile üha tugevnenud ja registreeritud kuritegude arv Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseaduslikul ületamisel on kasvanud. Selleks, et tagada turvalisust peale füüsilise kaitse tõhustamise ka õiguslike meetoditega ehk õiguslike heidutusvahenditega, ongi see eelnõu ellu kutsutud. Uuest aastast oleks siis ebaseaduslik piiriületus kriminaalkorras karistatav kui riigivastane kuritegu, kui sellega kaasneb vägivald või sellega ähvardamine, teiselt inimeselt vabaduse võtmine või kui piiri ebaseadusliku ületamise hõlbustamiseks hävitatakse või rikutakse vara. Näiteks oleks edaspidi tegemist kuriteoga juhul, kui ebaseadusliku piiriületusega vigastatakse piirivalvekoera, lõhutakse piirivalvekaamera või mõni piiriehitis. Ebaseaduslik piiriületus on edaspidi kriminaalkorras karistatav ka siis, kui eesmärk on mõne muu riigivastase kuriteo toimepanemine Eestis.
Ebaseadusliku piiriületuse puhul on tegemist raskendavate asjaoludega näiteks siis, kui piiriületajal on kaasas relv või kellegi elu on sattunud ohtu. Tulevikus on võimalik karistada isikut raskendavate asjaolude olemasolu korral kuni 10-aastase vangistusega. Nagu ma mainisin, inimkaubanduse tõkestamiseks on eelnõule lisatud sätted, mis kriminaliseerivad edaspidi võltsitud dokumendi hankimise ja teise inimese isikliku dokumendi kinnipidamise, samuti sätted, mis näevad ette vastutuse tähtsa isikliku dokumendi hävitamise, rikkumise, varguse ja peitmise eest ning võltsitud tähtsa isikliku dokumendi kasutamise ja kasutada andmise eest.
Lisaks täiendatakse kriminaalmenetluse seadustikku, võimaldades Eesti Vabariigi riigipiiri ja ajutise kontrolljoone ebaseadusliku ületamise kohta tõendite kogumiseks kasutada jälitustoiminguid, kui tegu on toime pandud grupi poolt. Piiri turvalisuse tagamiseks on tarvilik, et menetlejad saaksid operatiivselt tegutseda ning vajaduse korral kasutada ka varjatud jälgimisvahendeid.
Seaduseelnõu osad, mis käsitlevad ebaseaduslikku piiriületust ja selles osas jälitustoimingute tegemist, on kavandatud jõustuma 2. jaanuaril 2015 tulenevalt nn karistusseadustiku revisjoni jõustumise kuupäevast. Dokumentide võltsimise ja kinnihoidmise sätted on kavandatud jõustuma üldises korras. Aitäh!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Komisjonipoolne ettekandja on Kalle Jents. Palun!

Tere hommikust, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas käesolevat eelnõu 3. novembril. Minister andis sama põhjaliku ülevaate nagu täna siin Riigikogu suures saalis ja komisjoni liikmetel ei olnud kahtlusi käesoleva eelnõu toetamise osas. Tehti järgmised otsused: võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril, millest on nüüd saanud küll 13. november (see oli konsensuslik otsus), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja  määrata muudatusettepanekute tähtajaks 26. november kell 16. Ettekandjaks otsustati määrata Kalle Jents.

Küsimusi ei ole. Eelnõu 751 esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. novembri kell 16.

Ja olemegi jõudnud meie meeli ja mõistust kõige enam köitva korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 752 esimese lugemiseni. Eelnõu on algatanud Vabariigi Valitsus. Palun, algatajate nimel justiitsminister Andres Anvelt!

Lugupeetud Riigikogu! Riigikogu juhataja! Viimane seaduseelnõu, mida ma täna tutvustan, on korrakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on viia korrakaitseseaduse punkt, mis puudutab avalikus kohas alkoholi tarbimist, kooskõlla ühiskonna ootuste ja inimeste harjumuspärase käitumisega.
Tervise Arengu Instituudi tehtud uuring, mis tehti peale 1. juulit kehtima hakanud avalikku alkoholi tarbimist lubavat sätet, näitas seda, et avalikus kohas alkoholi tarbimist ei toetanud 82% elanikkonnast. Juba varasügisel alustasid Sotsiaalministeerium ja Justiitsministeerium avalikku arutelu. Korraldati ka korrakaitseseaduse ümarlaud, enne mida kutsusime üles esitama ettepanekuid korrakaitseseaduse vaidlusaluste sätete kohta. Ettepanekuid oli üle 50, neid tegid nii organisatsioonid kui ka üksikisikud, kellest enamik leidis, et avalikus kohas alkoholi tarbimine peaks olema ikkagi piiratud. Nii me otsustasimegi valitsuses teha ja teile arutamiseks saata eelnõu, millega enne juulikuud kehtinud regulatsioon taastatakse, st kehtestatakse üldine keeld tarbida avalikes kohtades alkoholi. Seejuures säilitatakse regulatsioonis osa, mis keelab tarvitada alkohoolseid jooke või lubada kohaliku omavalitsuse organitel alkohoolsete jookide tarvitamist lastega ja tervise edendamisega seotud kohtades. Eelnõu koostamisel on arvestatud, et kehtiva õiguse kohaselt on kohaliku omavalitsuse organitel ulatuslikud võimalused alkohoolsete jookide müügi ja tarbimisega seonduvat reguleerida, näiteks on neil õigus piirata alkohoolsete jookide müüki, kehtestada avalike ürituste korraldamise ja pidamise nõudeid. Samuti laiendab eelnõu kohaliku omavalitsuse pädevust sellega, et teda volitatakse määrama üldkorraldusega kindlaks avalikud kohad, kus alkoholi tarbimine on lubatud, ning need kohad tuleb siis ka vastavalt tähistada.
Muudatused seoses alkoholi tarbimise piiramisega on tehtud korrakaitseseadusesse, mitte alkoholiseadusesse, kuna korrakaitseseaduse vastuvõtmisel juba aastaid tagasi otsustati, et avalikus kohas alkoholi tarbimine on pigem korrakaitseline probleem kui riikliku alkoholipoliitika teema. See eelnõu lähtub samast arusaamast.
Omavalitsusele antakse võimalus täpsustada kohad ja üritused, kus alkoholi tarbimine on lubatud. Ja nagu ma mainisin, üldkeeld jääb ikkagi kehtima, alkoholi tarvitamist ei saa lubada ka kohalik omavalitsus nendes kohtades, mis on seotud lastega, näiteks mänguväljakute lähedus, terviseasutused, ühistransport ja sellega seonduv.
Alkohoolseid jooke võib edaspidi tarbida seal, kus kohalik omavalitsus on lubanud alkohoolse joogi jaemüügi kohapeal tarbimiseks, ja avalikel üritustel, kui selleks on antud vastav luba. Väga oluline on ära märkida, et ka nende lubamiste puhul jääb kehtima korrakaitseseaduses sätestatud üldnõue, et seal, kus alkoholi tarbimine on lubatud, ei tohi see teisi häirida. Lisaks alkoholile keelatakse ka muu toidugruppi mittekuuluva joovet tekitava aine tarvitamine avalikus kohas. Sellised ained on näiteks, nagu me teame, mitmesugused tööstuses või tootmises kasutavad vedelikud.
Eelnõuga kavandatav seadusmuudatus on kavandatud jõustuma üldises korras. Mida kiiremini parlament eelnõu menetleb, seda kiiremini saab avalikus kohas alkoholi tarbimist piirata. Tänan teid tähelepanu eest!

Kuna ministrile küsimusi ei ole, siis palun kõnepulti juhtivkomisjonipoolse ettekandja Neeme Suure!

Härra Riigikogu esimees! Head kolleegid! Õiguskomisjon käsitles eelnõu 752 esmaspäeval, 3. novembril. Justiitsminister Andres Anvelt ja Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Sander Põllumäe tutvustasid eelnõu ning kirjeldasid seaduse eesmärke ja reguleerimisobjekte. Meil oli sellel teemal ka arutelu, kus eelkõige käsitleti kohaliku omavalitsuse pädevust puudutavaid küsimusi. Kõigepealt oli küsimus, kas kohalikul omavalitsusel üldse võiks olla või peaks olema õigus teha kõnealuse piirangu puhul mingisuguseid erisusi. Leiti, et erisuste tegemise õiguse andmine on otstarbekohane. Arutelu tekkis ka eelnõu kolmanda punkti üle, mis käsitleb kohaliku omavalitsusüksuse antud õigusaktide kehtetuks tunnistamist. Diskuteeriti, kas nimetatud punkt on vajalik ja millised on kohaliku omavalitsuse autonoomiast tulenevad isemääramise õigused. Saadi vastuseks, et selline kehtetuks tunnistamine ei ole mitte esmakordne ja see on vajalik õigusselguse huvides.
Diskussiooni lõpus võeti vastu menetluslikud otsused: tehti ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 12. novembril ja esimene lugemine lõpetada, ning juhul kui esimene lugemine lõpetatakse, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 26. november 2014 kell 16. Ettekandjaks määrati Neeme Suur. Kõik menetlusotsused võeti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Mulle näib, et Riigikogu liikmetel ettekandjale küsimusi ei ole. Sellegipoolest avan läbirääkimised. Nendes osaleda soovijaid ei ole. Eelnõu 752 esimene lugemine on lõpetatud ja määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. novembri kell 16.
Istung on lõppenud. Siinkohal lubage tsiteerida Ülo Nugist. Tema ajalooline lause kõlas nii: "Kui te arvate, et siin on koosoleku juhataja üksinda, siis te eksite. Alati on siin ka ettekandja."

Istungi lõpp kell 02.57.