Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

XII Riigikogu, VIII Istungjärk, täiskogu korraline istung
Neljapäev, 06.11.2014, 10:00

Toimetatud

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Auväärt külalised! Tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole. Palun nüüd teie abi, et teha kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 60 Riigikogu liiget, puudub 41.


1. 10:01 Olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Töövõimereformist ja puuetega inimeste olukorrast" arutelu

Aseesimees Jüri Ratas

Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Meie esimene päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Töövõimereformist ja puuetega inimeste olukorrast" arutelu. Lubage kõigepealt tutvustada eesseisva arutamise korda, mis tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 153. Esiteks on tervise- ja tööminister Urmas Kruuse ettekanne. Ma ettekannete pikkust ja küsimise-vastamise pikkust ei hakka eraldi iga esineja puhul välja tooma, sest kõigi puhul on kirjas: kuni 15 minutit. Pärast ettekannet on minister Kruusele küsimused ja vastused. Teiseks on eksperdi, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Monika Haukanõmme ettekanne, peale seda küsimused ja vastused. Kolmandaks, pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihveri ettekanne, millele järgnevad küsimused ja vastused. Neljandaks, sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi ettekanne ning ka peale seda küsimused ja vastused. Riigikogu liige võib kõigile ettekandjatele kokku selle päevakorrapunkti raames esitada kuni kaks suulist küsimust. Pärast ettekandeid ja küsimustele vastamist on meil tavaks saanud, et soovi korral avatakse läbirääkimised, nii ka täna. Sõna võtta võivad kõik Riigikogu liikmed. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks tervise- ja tööminister Urmas Kruuse!

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse

Väga austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lugupeetud puuetega inimeste esindajad! Kallid eestimaalased! Iga kümnes meie tööealine kaasmaalane on töövõimetuspensionär. Üks Tallinna lauluväljaku täis inimesi, suurem on nende osakaal ainult Horvaatias. "Töövõimetuspensionär", "töövõimetu pensionär" – need on sildid, mis iga päev võimendavad meist paljude eelarvamusi, et need on inimesed, kes on töövõimetud, ja on täiesti normaalne, et nad ei tööta. Me ei pea neilt midagi ootama. Madalatest ootustest saab ühiskonnas isetäituv ja igal aastal tuhandeid inimesi passiivsusesse, üksindusse kinnistav ennustus. Aga ühiskond toimib ainult aktiivsete kodanike toel.
Kas jätkame samamoodi? Eestis tähendab töövõimetuspensionäri elu suurima tõenäosusega seda, et sa oled keskealine töötu, elad Põlva, Ida-Viru või Jõgeva maakonnas ja tänu töövõimetuspensionäri staatusele on sul ravikindlustus.
Eestis tähendab vähenenud töövõime tihti üheotsapiletit elu lõpuni kestvasse töötusesse, sõltuvusse sellest, mida ühiskond solidaarsusest jaksab toetuse näol anda, toetussõltuvusse. Juhtumisi on nii, et inimese suunamine toetussõltuvusse on riigi jaoks edasisest vastutusest vabanemine. Pikaajalisel töötusel võib olla selge ja otsene mõju tervisele, sh ka vaimsele tervisele. Töövõimetuspensionäride töötusel on väga karm hind kogu ühiskonna jaoks. Kuigi töövõimetuspensionärid saavad töövõimetuspensioni, on nende sissetulekud ülejäänud ühiskonna omadest suurusjärgu võrra väiksemad ja vaesusrisk tunduvalt suurem. Kas jätkame samamoodi?
Vaatamata sellele, et kuidagi on nii juhtunud, et Eesti on töövõimetuspensionäride arvu poolest maailmas jõukaimate riikide arvestuses liidrite seas, ei seisa me selle väljakutse ees üksinda. OECD, Euroopa Komisjon, meie enda Praxis ja Riigikontrollgi on analüüsinud töövõimetusskeeme ja -poliitikat ning leidnud, et üldiselt on vähegi toimivatel lahendustel järgmine ühisosa: töö peab olema ka pikaajaliste haigete ja vähenenud töövõimega inimeste jaoks tasuv, st tasuvam kui töötus. Töövõimetus ei saa olla tasuvam kui töötus ja edaspidi tuleb meil töötust vaadatagi koos vähenenud töövõimega.
Kas arvate, et on juhuslik, et töötuse kasvades on kasvanud ka töövõimetuspensionäride arv? Samas oleme juba pikka aega olnud olukorras, kus elanikkond vananeb. Juba praegu tööandjad tunnistavad, et teatud sektorites pole piisavalt töökäsi võtta. Aga tööandjatele peab vähenenud töövõimega inimeste töölevõtmine tasuv ja motiveeriv olema ning on ilmne, et Eestis peab ühiskond seda teatud osas rahaliselt toetama. Ent veelgi olulisem on tööandjaid teavitada juba eksisteerivatest toetavatest võimalustest ning lojaalsete ja väärtuslike töötajate olemasolust. Vähenenud töövõimega inimesi abistavad riigiasutused tuleb motiveerida seda tööd tegema kindla mõtte ja eesmärgiga. Inimeste töövõime hindamine peab olema süstemaatiline, läbimõeldud ja suunatud tööleaitamisele, mitte töö vältimisele. Sotsiaal- ja tööturuteenuste pakkujad, olgu nad avalikus või erasektoris, peavad olema motiveeritud aitama oma kliente tagasi tööturule.
Kuidas meil praegu on? Lihtsa väljapääsuna nimetame tööealise ning olulises osas tööjõulise ja tegutseda sooviva inimese töövõimetuspensionäriks, suuname vähenenud töövõimega inimese toetussõltuvusse, mis statistika kohaselt on ühesuunaline tänav. Neid inimesi tuleks kohelda invaliididena, kel on individuaalne, mitte ühesugune abivajadus. Mõnel juhul piisaks ainult töökoha kohandamisest või spetsiaalsest arvutiprogrammist või kuvarist, et need inimesed saaksid tööd teha ja iseenda eest vastutada. Ise enda eest vastutamine annab inimesele väärikuse, mille tähtsust me siin saalis tihti ehk ei suuda mõista. Võimalus teha tööd annab tagasi väärikuse, mille oleme üheskoos kaotanud, kuna oleme jätnud inimesed toetussõltuvusse.
Ma ei imesta, et paljud puudega inimeste organisatsioonide esindajad ei usu, et nemad ja riik koos suudavad läbi viia vajaliku muudatuse, astuda üheskoos aktiivselt sellele väljakutsele vastu. Loobume inimeste sildistamisest! Võtame igat juhtumit individuaalselt, nii et igat inimest aitab tema isiklik abistaja töötukassas. Inimene ei pea enam tõmblema süsteemis eri asutuste vahel, vaid kogu riigi süsteem koondub tema tööleaitamiseks töötukassa seljataha. Toetused peavad aitama inimesi tööle, rehabilitatsiooniteenused ja muud sotsiaalteenused peaksid kandma tööle pääsemise eesmärki. Tööandjaid tuleb teavitada ja aidata vähenenud töövõimega inimeste töölevõtmisel. Või jätkame samamoodi? Kui te vastate sellele küsimusele nagu minagi selge ja kõlava ei-ga, siis peame panustama peale suhtumise muutmise ka rahaga.
Inimene peab edaspidi saama kogu töölesaamist toetava paketi – toetuse, teenused, abivahendid, rehabilitatsiooni ühest asutusest, Eesti Töötukassast, ja see peab olema tagatud vajaliku ressursiga. Samuti pakub töötukassa teenuseid tööandjatele. Töötukassal on unikaalne kompetentsus viia kokku tööotsijad ja tööandjad, aga see peab olema tagatud vajaliku ressursiga. Ainuüksi Euroopa Liidu vahenditest oleme aastani 2020 selleks plaaninud eraldada 180 miljonit eurot. Hakkame pensioni asemel maksma töövõimetoetust. Toetuse mõte ei ole maksta ainult pensioni tervisekahjustuse korvamiseks, vaid toetada koosmõjus aktiivsuse nõudega, valmistada töölesoovijaid töötamiseks ette, samuti tööturul püsimiseks või sinna pääsemiseks. See on väga lihtne: lõpetame inimeste klassifitseerimise töövõimetuteks pensionärideks ja nende pagendamise toetussõltuvusse!
Eksperdid hindavad edaspidi inimeste töövõimet ja me maksame neile töövõimetoetust. Puuduva töövõimega inimene ei kaota midagi, nagu ei kaota ka aktiivne tööd otsiv vähenenud töövõimega inimene. Enamik võidab toetuses. Töövõime hindamise tulemusel on inimene kas osaliselt töövõimeline, mille korral on toetus 180 eurot, või puuduva töövõimega, mispuhul on toetus 320 eurot. Töövõimetoetus on suurem kui praegune keskmine töövõimetuspension.
Kui töövõimetuspension oli enne suurem, kui on uue skeemi korral töövõimetoetus, siis pensioni suurus jääb samaks tingimusel, et töövõimetus on määratud vähemalt kaheks aastaks. Kui inimene on töövõimeline ja kui riik investeerib tööd otsiva inimese rehabilitatsiooni ja tööle aitamisse, siis soovime inimeselt töövõimetoetuse saamiseks vastu seda, et ta on aktiivne. Aktiivsuseks loetakse töötamist, osalemist tööturumeetmetes, õppimist ükskõik mis vanuses (see oli muuseas üks puuetega inimeste ettepanekuid, et ei oleks vanuselist piirangut), alla 3-aastaste laste kasvatamist ja puudega inimeste hooldamist. Need kõik tähendavad aktiivsusnõude täitmist.
Töövõimetoetust vähendatakse töötasu saamisel teatud piirist, alates 960 eurost. Kui inimene teenib enam kui 1280 eurot, siis riik talle toetust ei maksa. Olemasoleva statistika järgi enamik praeguseid töövõimetuspensionäre ei teeni rohkem kui 960 eurot. Need on faktid. Igaks juhuks kordan taas: puuduva töövõimega inimesed ei kaota toetuse suuruses, ei kaota aktiivne tööd otsiv vähenenud töövõimega inimene, enamik võidab toetuse suuruses. Jah, valitsus otsustas muudatuse läbiviimist toetada ka seeläbi, et võttis kohustuse leida tuhandele vähenenud töövõimega inimesele töö avalikus sektoris. Ent julgen öelda, et töökohtade loomine jääb turumajanduse tingimustes endiselt ikkagi peamiselt erasektori tööandjate õlgadele, sest maksumaksjaid meil napib.
Me vajame tööandjate aktiivsust, aga peame seda ühiskonnana ressursiga toetama. Peale olemasolevate toetuste, tööruumide ja -vahendite kohandamise, tasuta tehnilise abivahendi ja tugiisiku töö tasustamise peame tagama ka tööandjate motivatsiooni. See on meie jaoks lihtsalt ülimalt oluline küsimus. Me maksame tööandjale vähenenud töövõimega töötu tööle rakendamise korral 12 kuu jooksul isiku tööleasumisest palgatoetust. Tähtajaliselt tööle võtmise korral makstakse palgatoetust töösuhte poole aja eest, kuid mitte kauem kui 12 kuu eest. Me maksame sõidutoetust vähenenud töövõimega isikule, kui ta osaleb tööalasel rehabilitatsioonil, samuti töötule inimesele siis, kui ta osaleb tööpraktikal, tööharjutusel, nõustamisel, individuaalses tööle rakendamise kavas, võtab osa vabatahtlikust tööst, sh talgutööst.
Me toetame tulevaste töötajate juhendamist, näiteks võib tuua tugiisikuga töötamise teenuse. Juhendamine ja muud toetavad tegevused lähtuvad muidugi töötaja erivajadustest. Korraldame koolitusi ja nõustamist teemal, millised on vähenenud töövõimega inimeste töötamise toetamise võimalused ettevõtetes. Arvestades, et vaatamata positiivsetele muutustele võib avatud tööturul toimetulek olla paljudele vähenenud töövõimega inimestele väga suur väljakutse, aitame neid kaitstud töötamisega, mis on mõeldud tööle saamiseks ja töötamiseks algusperioodil. See on mõeldud ennekõike inimestele, kellel on raske, sügava või püsiva kuluga psüühikahäire, peaajutrauma või ajukahjustus, kes on pime või liitpuudega ning kes ei suuda töötada järjepidevalt vähenenud produktiivsuse tõttu ja seetõttu, et vajab pidevalt tööalast ning sotsiaalset juhendamist. Üldjuhul kestab teenus kuni kaks aastat.
Üle kogu riigi peavad tööd leida soovivatel vähenenud töövõimega inimestel olema samad õigused ja sarnane ligipääs teenustele, st me peame toetama omavalitsuste koostööd teenuste osutamisel. Sotsiaalteenuste arendamisel plaanime omavalitsusi toetada 50 miljoni euroga, sh on koduhoolduse edendamiseks ette nähtud 7 miljonit – see on omastehooldajate toetamiseks – ja sotsiaaltransporditeenusele 12 miljonit. Teame, et sotsiaaltransporditeenuse eesmärk on võimaldada isikul, kelle puue ei võimalda tal isiklikku või ühissõidukit kasutada, sõita just vajadustele vastava transpordivahendiga tööle, õppeasutusse õppima või kuhugi, kus ta saab avalikke teenuseid kasutada. Näiteks üldjuhul liikumis- või nägemisfunktsiooni häirest tingitud raske või sügava puudega inimene, kes ei pääse ratastooliga bussi või ei näe bussi peale minna, ei saa ise sõiduvahendit juhtida. Samuti läheb seda teenust vaja autismidiagnoosiga lastel ja täiskasvanutel, kelle eripära ei võimalda neil sõita ühissõidukiga. Isiklikku sõiduvahendit ei pruugi perel ju olla.
Eaka või puudega inimese päevahoiule kulutame 2,4 miljonit eurot, isikliku abistaja või tugiisikuteenuse osutamisele tööl käimiseks 9 miljonit eurot. Ent omavalitsuste toetamine eeldab mõistagi omavalitsuste aktiivsust. Meie OECD-sõprade parimad praktikad põhinevad õigupoolest kõik ühel eeldusel: aktiivsusel. Kõik algab tööotsija aktiivsusest ja selleks motiveerimisest, mis nõuab riigilt iga konkreetse inimese juhtumiga tegelemist, aktiivsust tööandjatele loodud toetusskeemide abil töökohtade loomisel, positiivset suhtumist inimeste vajadusi toetavate teenuste arendamisel ja pakkumisel, aktiivset suhtumist omavalitsustelt, et loodud toetuste ja muude võimaluste abil koostöös teistega tagada kõigile võrdsed võimalused.
Või jätkame samamoodi? Ei! Et otsustavalt parandada tööd vajavate ja tööd teha soovivate inimeste olukorda, pean vajalikuks küsida teie kõigi toetust, et Riigikogu saaks vastu võtta töövõimetoetuse seaduse eelnõu, mille eesmärk on anda vähenenud töövõimega inimestele õigus ja võimalus saada töötukassast rahalist toetust ning tööle saamiseks vajalikku igakülgset abi. Sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuse seaduse muutmise seaduse eelnõu pakub tööealistele tervisekahjustusega inimestele töö tegemiseks rehabilitatsiooniteenuseid ja abivahendeid, mis aitavad neil tööle saada ja töökohta hoida.
Jätkame teisiti! Aitame inimesi, toetame aktiivsust ja asume ka ise teisi enda ümber aktiivsemalt toetama! Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud minister, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Heimar Lenk

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Ma pean kahjuks ütlema, et ega me teie ettekandest mingit uut lootust ei saanud. Kõik on vanad tuntud asjad. Ühegi kitsaskoha lahendamist te meile praegu ei pakkunud. Siit minu küsimus. See seadus on rahva seas ääretult ebapopulaarne, ma arvan, vist esimesel või teisel kohal selles pingereas. Ma ei mäletagi, et ühiskond oleks niimoodi mõne seaduse vastu olnud, välja arvatud too kooseluseadus. Öelge, palun, miks on see eelnõu, mille valmistas ette meie peaminister Rõivas, nii ebapopulaarne. Juba siis ei võitnud see rahva usaldust, aga nüüd teie jätkate seda tööd. Tänased lehed on kriitikat täis, ühiskond on kriitikat täis ja puuetega inimeste organisatsioonid ainult kritiseerivad teid. Millest see on? Kas see seadus ei vasta rahva ootustele?

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse

Aitäh, auväärt küsija! Selle eelnõu ettevalmistus algas tõepoolest mitu aastat tagasi ja selleks olid väga selged ajendid. Viitan kas või Praxise ja Riigikontrolli uuringutele, mis näitasid, et kehtiv süsteem ei ole jätkusuutlik, see ei aita inimestel tööd saada, ei aita neil ühiskonnas end väärikalt tunda ja seega me peame midagi muutma.
Olen saanud ministriametis vaid lühikest aega olla. Olen nüüd sõitnud seda reformi tutvustades üle Eesti ringi ja kohtunud nii puuetega inimeste organisatsioonide esindajatega kui ka lihtsalt inimestega, kes on töövõimetuspensionärid. Olen tunnetanud, et inimestel on tekkinud teatud hirm selle tõttu, et reformi positiivne pool ei ole neile nii hästi kohale jõudnud, kui me eeldasime. On igasuguseid küsimusi. Kas minu puudetoetus võetakse ära, kui ma töötukassa alla lähen? Kas minu pension väheneb, kui ma olen olnud kolm aastat töövõimetuspensionär? Jne. Analoogilised küsimused on inimestes hirmu tekitanud ja me oleme pidanud sellega tegelema. Kui me ministeeriumist need eelnõud välja saatsime, siis üks minu sõnum nii headele kolleegidele Riigikogus kui kogu ühiskonnale oli see, et see reform aitab käivitada Eestis väga olulise debati, mis puudutab tolerantsust, puudutab meie suhtumist selles mõttes, et kas me peame õigeks, et on 40 000 – 50 000 inimest, kelle saatus meid justkui absoluutselt ei huvita. Ma olen väga õnnelik selle üle, et see debatt on käivitunud, ja ma väga loodan, et sellest on kasu.

Aseesimees Jüri Ratas

Urmas Reinsalu, palun!

Urmas Reinsalu

Aitäh! Härra minister! Isamaa ja Res Publica Liidu esimehena ei saa ma nõustuda selle viisiga, kuidas seda küsimust ja seda seaduseelnõu on menetletud. Te kõnelesite tolerantsusest ja suhtumisest, kuid kahjuks on elementaarne kaasamiskultuur puuetega inimeste organisatsioonide seisukohtade ja nende kriitika põhituuma arvestamisel olemata jäänud. Nii põhimõtteliselt nõnda suurt osa ühiskonnast puudutavat eelnõu ei ole võimalik läbi suruda jõumeetodil. Tänapäeva ühiskond, normaalne ühiskond lihtsalt ei saa nii toimida. Kas me saame täna siin saalis selge kinnituse, et jah, me teeme siin teistsuguse kultuurinihke, me võtame aja maha ja leiame lahenduse puuetega inimeste organisatsioonide väga põhimõttelistele ja kesksetele probleemidele selle eelnõu menetlemisel?

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse

Aitäh, austatud küsija! Ma olen nõus, et kaasamine on väga oluline. Oleme hea kolleegi Helmen Kütiga kaasamist väga tõsiselt võtnud. Kui me vaatame seda ajagraafikut, kui palju koosolekuid, kui palju kohtumisi meil on olnud, kui palju on olnud Eestis ringisõitmist selle aja jooksul, siis võime küll öelda, et me oleme püüdnud endast maksimumi anda. Kui ma vaatasin seda töögraafikut, mis mulle pärast ministriks saamist ministeeriumist ette anti, siis nägin seal ka väga palju erinevaid töögruppe selleks, et seda reformi ette valmistada.
Kui nüüd rääkida esitatud ettepanekutest, siis sellest hetkest, kui ministeeriumist need kaks eelnõu välja saadeti, on sotsiaalkomisjon minu arvates teinud väga tähelepanuväärset tööd. Heljo Pikhofi juhtimisel on korraldatud väga palju kokkusaamisi ja need on olnud produktiivsed. See tegelikult tähendab seda, et parlament on koht, kus käivad diskussioonid. Kui osa Riigikogu liikmeid on eeldanud, et ministeeriumid või valitsus käsitavad parlamenti kummitemplina, siis nüüd on nad saanud teistsuguse signaali. Minu teada on komisjonis arutusel üle 30 parandusettepaneku, mis on väga olulised ja põhimõttelised ning lähtuvad just sellest, mida puuetega inimeste organisatsioonide esindajad on pidanud õigeks ja vajalikuks.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Härra minister! Teie jutt oli küll väga-väga optimistlik, aga ma ei näe selleks põhjust. Suurem osa selle reformi rahast läheb ju töövõime hindamiseks, 500 ja enama inimese töötukassasse töölevõtmiseks, toetuste ümberarvutamiseks, osa inimeste väljaselekteerimiseks. Aga tegelikult on ju võtmeprobleem abiteenused, rehabilitatsioon. Need summad, mis te nimetasite, on üsna väikesed ja komisjonis tuli see samuti välja. Võtmeküsimus on praegu ka omavalitsuste kaasamine. Meil ei ole loodud ühtseid standardeid omavalitsustele, et neid teenuseid tagada, samuti pole raha juurde antud. Kust tulevad töökohad? Need on põhiküsimused, millele me ei ole vastust saanud. Te räägite sellist üldist juttu, miks te ei tegele konkreetsete küsimustega, mida ka puuetega inimesed on korduvalt esitanud?

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse

Austatud Riigikogu liige! Õnneks me just tegelemegi väga konkreetsete küsimustega ning räägime rehabilitatsioonist ja abivahenditest. Minu arust on lubamatu, et inimesed peavad järjekorras ootama kaks aastat, et saada rehabilitatsiooniteenust. Kui need kaks eelnõu seaduseks saavad, siis me muudame seda situatsiooni. See tähendab seda, et kui isikule on määratud rehabilitatsioon või mingi programm tema aktiivse eluhoiaku või võimekuse taastamiseks, osalemiseks tööturul, siis peab ta selle programmi või rehabilitatsiooni läbi saama teha väga kiiresti. Kui jutt on abivahenditest, siis me oleme praegu situatsioonis, kus aasta lõpus saab lihtsalt raha otsa. Edaspidi on nii, et meil on võimalik abivahendeid anda ka inimestele töökohtade jaoks ning neid on võimalik kiiresti kätte saada. Seega me laiendame teenusepakkujate ringi.
See aga on täiesti väär pilt, et selle raha, mis on ette nähtud inimestele teenuste osutamiseks, söövad ära ametnikud. Teenusepakkujad ei ole ju mitte ametnikud. Samas peame endale tunnistama, et kui me tahame tõsiselt tegelda töövõimetuspensionäridega, puuetega inimestega ja aidata neil ühiskonnaellu sulanduda sellisel kombel, et nad kõik ennast väärikana tunneksid, siis saab seda teha ainult juhtumitele individuaalselt lähenedes. See tähendab seda, et juhtumikorraldajad, kes töötavad töötukassas, tegelevad konkreetse inimesega, mitte identifitseerimata inimesega. Toon vaid ühe näite. Puuetega inimeste ettepanek on, et töötukassasse tööle minevad eksperdid peaksid olema nn kogemusnõustajad ehk inimesed, kes on just nende endi hulgast. See on väga oluline tähelepanek.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Järgmine küsija on Mihhail Stalnuhhin.

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! See kõlab muidugi hästi, kui minister ütleb: minu arvates on lubamatu ja blaa-blaa-blaa. Kas on lubatav, et Eesti vaestele sihitatud toetuste kulud moodustavad SKT-ga võrreldes 0,1%? OECD keskmise 2% juures on see praktiliselt nähtamatu tugi. Kas on lubatav, et Eesti on viimaste hulgas oma rahva tervisenäitajate poolest ja et vaese elanikkonnaosa tervis on dramaatilisel määral teiste riikide omast halvem? Kas on lubatav, et Eesti on üks väheseid riike Euroopas, kus ravikindlustuseta inimesed ei saa arstiabi ja kus pikaajalist töötust karistatakse arstiabist ilmajätmisega? Ma ei tsiteeri teile praegu mitte oma mõtteid, see on Eesti Patsientide Esindusühingu kiri. Kas teil on muid probleeme, millega tegelda? Kas need asjad ei saa ükskord paika?

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse

Aitäh, auväärt küsija! See oli väga pikk rivi arvamusi, millises seisus me oleme. Aga kui me vaatame üldist riigi platvormi ja ka praeguse kabineti tegevust, siis valitsus on ju väga selgelt defineerinud ülesande võidelda vaesusega. Näiteks lapsetoetuste suurendamisel on just arvestatud rahvusvaheliste kogemustega, meiegi tahame riskiperede hakkamasaamist toetada.
Kui te räägite ravikindlustusest, siis meil on tagatud ka ravikindlustuseta isikute juurdepääs erakorralisele arstiabile, ühtegi abivajajat ei jäeta sellest abist ilma. Aga mis on meie probleem? Pikaajalisem probleem on see, et tööl käivaid inimesi, kes ravikindlustussummasid maksavad, jääb järjest vähemaks. See teadmine peaks meid hoiatama ja hirmutama, kui me räägime ainult sellest, et me peame suurendama toetusi. Me peame toetuste abil aitama inimestel tööd saada, tõsta oma elukvaliteeti, suurendada sissetulekuid ja parandada hakkamasaamist.
Kahjuks on hulgaliselt ka selliseid näiteid, et hästi hakkama saavad inimesed sõidavad välismaale ja jätavad ravikindlustuslepingu tegemata. Selliseid juhtumeid on Välisministeeriumi kinnitusel iga nädal ning siis pole küsimus mitte selles, kas inimesel raha on, vaid tema hoiakutes ja arusaamades.
Ma olen nõus, et praegune valitsus on seadnud väga olulise teema endale üheks prioriteediks, aga me peame endale aru andma, et edu saab tulla vaid siis, kui meie majandus areneb koostöös sotsiaalhoolekandega.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Siret Kotka!

Siret Kotka

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! On räägitud, et riik peaks näitama eeskuju ja puuetega inimesi ise rohkem tööle võtma. Esmalt peaks eeskuju näitama töötukassa, kes plaanib seoses töövõimereformiga võtta tööle 500 uut töötajat. Kui suur osa nendest töötajatest saavad olema puuetega inimesed?

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse

Aitäh, auväärt küsija! Kui me räägime juhtumikorraldajatest, siis neid on töötukassa plaaninud võtta tööle natukene üle 400. See plaan lähtub just ettepanekust, mille puuetega inimeste organisatsioonid on teinud. Nad vajavad inimesi, kellel on aega nendega tegelda, ja see 400 on välja rehkendatud lähtuvalt eeldatavast töötukassasse pöördujate arvust. Teine oluline aspekt on seotud sellega, et kindlasti võetakse tööle ka inimesi, kellel on asjaomane isiklik kogemus. Seda nimetatakse kogemusnõustamiseks. Kolmas oluline eesmärk on suurem spetsialiseeritus: teatud grupp inimesi hakkab tegelema konkreetse vajadusega inimestega. Nii saab neile pakkuda kvalitatiivselt paremat teenust. Öelda täna täpselt ette, et neid hakkab olema 10 või 12, oleks ennatlik, aga printsiibis me oleme kokku leppinud ja mul on selle üle väga hea meel.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Tarmo Tamm

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Eesmärk on iseenesest üllas, aga mina ei näe, et see eelnõu puuetega inimeste olukorda parandaks. Minu jaoks on põhiküsimus töökohad ja ettevõtjate motivatsioon. Töövõimetuspensionäre on kõige rohkem Kagu-Eestis. Tuleb ka tunnistada, et Kagu-Eestis on tööpuudus päris suur. Näiteks Võrumaal on aastaga kasvanud tööpuudus 10% ja ulatub juba 17%-ni. Kuidas selles olukorras on võimalik leida nendele inimestele täiendavaid töökohti ja milline on ettevõtja motivatsioon, et ta eelistaks puudega inimest nendele tervetele inimestele, kes igapäevast tööd otsivad? Kus te näete lahendust? Kus on need töökohad? Aluseks on ju tegelikult töökohad – kui need oleks olemas, siis ei oleks ju selles registris nii palju tööd otsivaid inimesi.

Tervise- ja tööminister Urmas Kruuse

Aitäh teile, auväärt küsija! Selle paari kuu jooksul on näiteks Astangu rehabilitatsioonikeskuses tekkinud nende tööandjate järjekord, kes tahavad koolitust, kuidas võiks vähenenud töövõimega inimesi tööle võtta. See on väga oluline märk selle lühikese aja jooksul. Teine oluline asi, mida me peame arvestama ja mida ma ka oma kõnes mainisin, on see, et järgmise kümne aasta jooksul läheb meil tööturult ära üle 50 000 inimese. Praegu on meil ligi 60 000 inimest, kelle hulgast ligi 70% on valmis tööturule tulema, kui neile pakutakse teatud toetavaid teenuseid. See annab üsna loogilise aluse uskuda, et me leiame nendele inimestele rakendust vastavalt nende võimetele. Ettevõtjal on väga lihtsad valikud. Kui töökäsi ei jätku, kui me koos ei panusta tööjõu koolitusse ja arendusse, siis tuleb kas ettevõte kinni panna, tuua sisse võõrtööjõudu või firma Eestist ära kolida. Mina arvan, et meie kohus on kõigepealt rakendada kõik Eesti inimesed nende võimete kohaselt ja alles seejärel kasutada muid lahendusi.

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Päevakorras kinnitatud küsimusteks ja vastusteks ette nähtud aeg on ammendunud.  Täname Urmas Kruuset ettekande ja vastuste eest! Järgmisena palun kõnetooli eksperdi, Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimehe Monika Haukanõmme!

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed, head kuulajad! Suur tänu selle võimaluse eest täna teie ees seista! Kuigi, nagu te isegi võite arvata, astusin täna kõnepulti vägagi vastakate tunnetega. Miks ma ikkagi seisan täna teie ees ja kõnelen Eesti Puuetega Inimeste Koja eestseisjana? Eks ilmselt ikka põhjusel, et see koda on Eestis ainulaadne esindusorganisatsioon või eestkosteorganisatsioon, mis koondab endas suurt hulka erinevaid puuetega inimesi ja nende ühendusi. Kõigi nende ootused ja vajadused seoses töövõimereformiga on laias pildis vaadatuna sarnased, kuid igal üksikul juhul tervisekahjustuse- ja puudespetsiifilised.
46 liikmesorganisatsiooni ja nendesse kuuluvate inimeste vaated ei ole alati ühesugused ja konsensuslikult sobitatud, kuid kaasavat juhtimist kasutades on enamasti suudetud leida osapooli rahuldav lähenemine. Ent kui seda ei leita, pole ka asi hull, sest see on ju demokraatia.
Jah, tõsi ta on, koda ei esinda kõiki puuetega inimeste organisatsioone, kes Eestis tegutsevad, ega ka kõiki neid, kes on petitsioonile alla kirjutanud, sest tegemist ei ole – näiteks hooldajate liidu ja patsientide esindusorganisatsiooni puhul – puuetega inimeste ühendustega. Nii lihtne see asi ongi.
Kuid eeltoodust lähtudes tahangi ma avaldada tunnustust Riigikogu juhatusele, kes tegi sellise pretsedentliku otsuse ja lubas petitsiooni esindajana pulti Tiia Sihveri. Ilma temata oleks täna väga paljude inimeste hääl kõlamata jäänud.
Viimasel ajal on meediast jäänud mulje, et piketimeeskonna või petitsiooni väljatöötajate, koja ja puuetega inimeste organisatsioonide vahel on justkui veelahe ja konkurents. See ei vasta tõele, me teeme väga tihedat koostööd ja meil on selle üle ainult hea meel. Me kasutame erisuguseid meetodeid oma eesmärkide saavutamiseks, kuid kokku võttes need eesmärgid üksteist täiendavadki.
Kuid asugem teema juurde. Igas ühiskonnas on puudega inimesi ja nende arv jääb keskmiselt 10% piiresse. Seega on tegemist märkimisväärse arvu inimestega, kelle sotsiaalne ebavõrdsus väljendub väiksemates sissetulekutes, väheses kogukondlikus kaasatuses ning raskes ligipääsus muudele ressurssidele. Enamik neist inimestest kogeb takistusi igapäevaelus, olgu tegemist juurdepääsuga sotsiaalteenustele või mõnele muule teenusele – transpordile, eluasemele, teabele, ehitistele.
Kujutlegem näiteks olukorda, kus teile tuleb hea lapsepõlvesõber külla, kaugelt Brüsselist, ja kutsub teid kohvikusse. Aga te ei saa minna, näiteks sellepärast, et invatranspordi kuulimiit on täis või ei ole kedagi, kes teid kodust välja aitab, või tuleb kohvikusse pääsemiseks ületada kaks trepiastet. Või kui te ei saa minna näiteks sellepärast, et teie abivahend on kulunud ning uue saamiseks kulub kuus kuud või võib-olla kaks aastat. Kuidas te ennast tunneksite? Kas te olete oma elu peremehed? Kas te saate teha iseenesestmõistetavaid otsuseid? Päris ikka ei saa, sest teid mõjutavad vägagi maised probleemid ja teil jääbki sõbraga kohtumata. Hinge jääb väike kurbus, aga mis parata.
Eesti on käe alla pannud kõigile olulisematele seda valdkonda reguleerivatele rahvusvahelistele õigusaktidele ja arengudokumentidele, millega riik lubab järjepidevalt panustada puuetega inimeste olukorra parandamisse. Ja nagu ütleb ka meie põhiseadus, puudega inimesed on riigi ja kohalike omavalitsuste erilise hoole all.
Nagu ütles nädalapäevad tagasi missioonikonverentsil "Õigus väärikusele" professor Triin Vihalemm, on puuetega inimeste küsimus meil siiani olnud "nõiutud küsimus". See tähendab, et ükskõik kust otsast asjale lahendust otsima hakkame, jõuame ikka selleni, et ei saa, ei ole ette nähtud, pole raha, pole inimesi. Aga puuetega inimeste mured on maised. Meditsiiniabi puudulik kättesaadavus, inimväärseks toimetulekus ebapiisav töövõimetuspension ja vähesed toetused, kallid ravimid, toetavate teenuste puudumine, perekonna suur hoolduskoormus, elukalliduse tõus, ligipääsmatu elukeskkond ja muidugi alati ühiskonna tõrjuv hoiak, kuigi tänapäeval keegi seda vist avalikult tunnistada ei julge.
Siiani on valitsenud allaandev suhtumine ja teadmine, et midagi ei muutu, et ainuke võimalus ellu jääda on hambad risti ära kannatada. Omavalitsus ütleb, et raha ei ole ja abi ei saa. Mis siis ikka, kannatame ära. Riik ei leia raha, et suurendada puuetega inimeste sotsiaaltoetusi. Tuletan meelde, et osa toetusi kehtib 2000. aastast, jäädes vahemikku 12–80 eurot. Mis siis ikka, kannatame ära. Mis siis, et toetused ei võimalda seadusega pandud eesmärke täita. Hooldajad saavad hooldajatoetust 24-tunnise aastaringse puhkuseta töö eest 19 eurot kuus. Kannatame ära. Tunned end alandatuna, kui lähed toetust küsima, sind ei võeta tööle jne. Vihastame, oleme solvunud, õnnetud, nõutud, eemale tõrjutud, aga kannatame ära ja mõistame keerulist olukorda, sest midagi muud üle ei jää ja riigi rahaline seis on teada.
Kuid nüüd oleme olukorras, kus justkui on olemas nii poliitiline tahe kui ka rahaline valmisolek muutusi esile kutsuda ning ka kavandatut ellu viia. Inimestel on tekkinud lootus. Saab ju küll, kui tegelikult tahta. Kui veel paar aastat tagasi olime Eestis sellises olukorras, kus puuetega inimeste teemade kajastamine oli pigem erand kui reegel – neid inimesi justkui ei olnud ühiskonna jaoks olemas –, siis nüüd oleme jõudnud sellisest jäisest külmutatud ükskõiksuse seisusest skaala teise otsa: ei möödu päevagi, mil ei leiaks kajastust mõni tahk puuetega inimeste teemadest. Seega on viimase kahe ja poole aasta jooksul kõneks olnud töövõimereformi tulemusel vähemalt üks oluline muutus aset leidnud. Ühiskond on puuetega inimestest teadlikumaks saanud, aga veelgi olulisem, on kasvanud puuetega inimeste endi eneseteadvus ning eneseväärikus – mul on tegelikult samad õigused ja ma ei pea hambad ristis kannatama, mul on õigused nagu igal teisel inimesel ja ma saan nende eest seista.
Jah, töövõimereform on ilmselt teema, mis kütab kirgi igal tasandil, alates üksikust metsatukas elavast puudega inimesest kuni Riigikoguni välja. Reformi idee pole paha ning vajaduses olemasolevat olukorda muuta ei kahtle keegi. Selle osas on justkui olemas ühiskondlik kokkulepe eri poolte vahel, kuigi jah, vaatenurgad ja motivaatorid on tegelikult erinevad. Reformi sihtgrupp on nüüdseks juba rohkem kui kahe aasta jooksul panustanud reformi ühe seaduse – töövõimetoetuse seaduse ettevalmistamisse, aga ka laiemalt reformi, tuues eri kohtades ja järjepanu välja kitsaskohti, väljendanud ootusi, selgitanud vajadusi ning andnud soovitusi, kuidas asju parimal moel korraldada.
Sõna "reform" – ma vaatasin ÕS-ist, mida see õieti tähendab. ÕS ütleb, et see on midagi suurt – see on ümberkorraldus, uuendus. See on ka riigivõimu tehtav muudatus, mille korral asendatakse vananenud ja arengut pidurdavad seadused, institutsioonid ja, mis väga tähtis, ka praktika uuega.
Töövõimereformi tuleb vaadata tervikuna, jätmata tähelepanu alt välja sotsiaalkindlustussüsteemist väljapoole jäävaid valdkondi, millel reformi lõpptulemuse seisukohalt on märkimisväärne tähtsus. Ilma tervikut nägemata ning eri teemasid samale lauale panemata ei ole kuidagi võimalik edu saavutada. Kuid siiani oleme keskendunud liialt ühele eelnõule. Me pole tegelikult rääkinud teistest reformi tahkudest, nagu ennetavad tegevused, hariduse kättesaadavus puuetega inimestele, tööandjate motivaatorid, tervishoiuteenused, hooldajate koormus ning ühiskonna suhtumine.
Täna on teie laual kaks eelnõu. Töövõimetoetuse seaduse eelnõuga on tegeldud tõesti pika perioodi jooksul ning sihtgrupil on olnud võimalus kaasa rääkida ja panustada. Tuleb öelda, et tõesti väga paljude eelnõu kohta tehtud ettepanekutega on arvestatud. Samas peab nentima, et kõik ideed ei ole kahjuks toetust leidnud. Toon ühe näite: inimest ei pea karistama niigi väikese toetuse äravõtmisega, kui ta rikub kas või üks kord kehtestatud aktiivsusnõudeid. Praegu riik ju ütleb, et tööealised osalise töövõimega inimesed on kohustatud olema aktiivsed. Kuid kas riik on selle nõude täitmiseks piisavalt loonud vajalikke eeltingimusi?
Reformi selgrooks on töövõime hindamine. Inimeste tugevate külgede otsimine on ajakohane lähenemine jõustavas klienditöös ning kindlasti õigem kui senine tervisekahjustusekeskne lähenemine. Kuid ükski metoodika, kui see teisest riigist üle tuua, ei pruugi päris hea olla. Me vajame aega, et teiste maade kogemusi tõsiselt piloteerida ja valideerida ning asi ongi selles, et seda ei ole siiani tõsiselt tehtud. See on üks põhjus, miks inimesed on kriitilised. See muudab kõike – see muudab toetust, see muudab inimese sissetulekuid, see ütleb, kas sa pead aktiivne olema või mitte. Iga inimese jaoks on kulla väärtusega iga euro ning puudega inimesed on väga kergesti haavatav sihtgrupp, keda on võimalik ühiskonnas väga väikeste ja väga lihtsate sammudega isoleerida.
Kahjuks ei saa sugugi kiita teist Riigikokku jõudnud seaduseelnõu ehk sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse eelnõu, mis reguleerib sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenuste osutamist ning tehniliste abivahendite eraldamist. Me ei ole sugugi kindlad, et me saame aru, mida see tegelikult tähendab. Samas tuleb kahetsusega tunnistada, et kolmas eelnõu, mis reformi algusetapis oli samuti plaanis reformiseaduste paketti lülitada, on jäänud täiesti toppama ning pole ministeeriumist edasi liikunud. Ma räägin kohalike omavalitsuste osutatavate sotsiaalteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise eelnõust. Aga just see eelnõu on reformi käivitamise seisukohalt võtmetähtsusega. Küsimusele, millal on plaanis nimetatud eelnõuga edasi liikuda, anti mulle sotsiaalkomisjonis vastus: kevadel 2015. Kahjuks ei anna selline asjade käik kuidagi põhjust kindlustundeks, et riigil on suur tahe ühe olulise eelnõuga kiiresti edasi liikuda.
Lihtne on jõuda taas nn nõiutud küsimuse juurde, sest riik ei saa ometi sekkuda kohaliku omavalitsuse autonoomiasse ja tegelikult on see niikuinii juba praegu nende ülesanne. See on juba nii pika ajalooga küsimus, et asjaomastest väidetest on kadunud igasugune tõsiseltvõetavus. Palli veeretatakse ühest nurgast teise, aga need inimesed peaksid ju olema riigi ja kohaliku omavalitsuse erilise hoole all.
Kui KOV ütleb, et neil pole raha vajalikus mahus teenuseid osutada, siis euroopalikust sotsiaalpoliitikast lähtuvalt on abivajaja abistamine siiski riigi ülesanne. Riigi ülesanne on korraldada teenuste osutamine, sest inimesed ei tohi selle all kannatada, et üks omavalitsus ei ole kahjuks võimeline teenuseid osutama. Puuetega inimeste jaoks on aga omavalitsuste pakutavad teenused tööturule pääsemise ning seal püsimise võtmeküsimus. Ilma selleta, et oluliselt paraneks selliste sotsiaalteenuste nagu invatransport, tugiisik, isiklik abistaja, viipekeele tõlk ja muudegi teenuste kättesaadavus, on väga suur oht, et seaduses seatud õiged eesmärgid jäävad vaid unistuseks.
Reformi nõrgim lüli on seega kohalik omavalitsus ja selle osutatavad või osutamata jäävad teenused. Ilmselgelt on vaja riigi jõulist sekkumist ning otsustamist, millised teenused peavad olema ilmtingimata tagatud kas riigi või kohaliku omavalitsuse poolt ja millised on soovituslikud. Võib-olla ongi tulevikus mõistlik tuua teatud teenuste osutamine riigi tasandile, kui neid pole näiteks mõistlik subsidiaarsuse printsiibist lähtuvalt osutada omavalitsuse tasandil. Näiteks võib tuua viipekeele tõlkimise teenuse.
Teiseks valuküsimuseks saab suure tõenäosusega, arvestades meie tööturu iseloomu ja tööturupoliitikat, just töökohtade leidmine. Tööandjad peavad olema motiveeritud. Aga praegu me ei näe seda mehhanismi, mis neid motiveeriks. Need tööealised inimesed, kes on võimelised ja valmis tööd tegema, suures osas juba teevad seda, sest töövõimetuspension ei taga elamisväärset elu. Need, kes saavad, juba töötavad, ka ilma sunnimeetmeteta.
Puudega inimesed, kes pole lõplikult heitunud, tahavad tööl käia. Kuid taas, selleks on vaja luua näiteks astmeline liikumise võimalus. Kõigepealt tööturule või koolist tööturule. Kui inimene on omandanud hariduse, käinud neljas eri koolis – sest muud pole teha, tööle ei saa –, siis selleks, et vältida koju voodi äärele istuma jäämist, peaks tal olema võimalik kõigepealt minna näiteks kaitstud töökohale, sealt edasi toetatud tööle, avatud tööturule jne. Töövõimereformil on maailmavaateline külg.
Ja lõpetuseks. Puudega inimesed on valmis panustama olukorra parandamisse. Me kõik saame aru, et niimoodi enam jätkata ei saa, on vaja muutusi. Me tahame, et reformi ettevalmistamiseks ja ellurakendamiseks kasutatav raha kulutataks eesmärgipäraselt, kuid seejuures ei tohi kiirustada, selleks on vaja võtta aega. Seda enam, et praegu tunnevad ju kõik survet ning puudub kindlustunne, mis saab edasi. Ja mida päev edasi, seda rohkem kinnistub arvamus, et seatud eesmärk – seadus soovitakse jõustada 2016. aastaks – on ebareaalne, sest reformi õnnestumise eeldustega aktiivselt ei tegelda.
Soovin teile tarkust õigete valikute ja otsuste tegemiseks, et me hoolekandeliselt lähenemiselt jõuaksime heaolupõhisele! Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Küsimusteks on seegi kord aega 15 minutit. Palun, Mailis Reps!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kui vaadata töövõimereformi või nn töövõimereformi ümber lahvatanud vaidlusi, siis üks kõlanud väide on see, et seda ei ole võimalik edasi lükata. Reformi ei ole võimalik pikemalt analüüsida, kuna siis me jääme Euroopa Liidu rahastusest ilma või vähemalt see rahastus väheneb märksa. Kas teie eksperdina oskate öelda, millistel kohtumistel Euroopa Komisjoniga on Euroopa Liidu esindajad väljendanud, et töövõimereformi käsitlevate eelnõude parem ettevalmistus ja põhjalikum analüüs on kuidagi vastuolus Euroopa Liidu dokumentidega või mingite kokkulepetega Euroopa Liidus?

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Aitäh küsimuse eest! Mulle tundub, et mina ei ole kõige õigem vastaja sellele küsimusele. Seda oskab ikkagi öelda minister. Meie kui sihtgrupi eest seisjad ja tema huvide kaitsjad aga tunnetame, et seda väidet kasutatakse natuke nagu hirmutamismeetodina. Me täpselt ei tea, kas see ikka on nii hull, nagu tahetakse muljet jätta. Kui meile öeldakse, et kas te ei taha reformi, kas te ei taha seda ligi 300 miljonit eurot järgmise seitsme aasta jooksul siia süsteemi, siis loomulikult me tahame, selles ei ole ju küsimus. See reform ongi ainulaadne võimalus kasutada ära Euroopa Sotsiaalfondi raha, et teenuseid arendada ja süsteemi muuta. Aga me tahame, et seda tehakse õigesti, et rohkem oleks võimalus neid summasid kasutada konkreetselt teenuste osutamiseks. See on meie soov. Me saame ka aru, et osa raha tuleb selleks kasutada, et korralik süsteem luua, aga sinna ei tohi minna suurem osa. Muidugi, kui rääkida Euroopa Sotsiaalfondi rahast, siis me oleme murelikud. Me oleme murelikud sellepärast, et tänase päevani ei ole me näinud reformist väljumise strateegiat, mis ütleks meile, mis saab aastal 2020. Kas neid teenuseid – on need siis riigi teenused või kohaliku omavalitsuse teenused, mis on reformiga Euroopa Sotsiaalfondi toel käivitatud – osutatakse samas mahus ka peale Euroopa Liidu rahastuse lõppemist? Kas riik võtab nende osutamise üle? Me ei tea.

Aseesimees Laine Randjärv

Palun, Kadri Simson!

Kadri Simson

Ma tänan! Lugupeetud proua Haukanõmm! Kas pingeid selle reformi ümber aitaks leevendada see, kui ei mindaks kohe üle lausreformimise peale, nii et kõik puuetega inimesed liigutatakse töötukassa alla, vaid vaheetapina kasutataks sellist testperioodi? Näiteks testrühm 1 oleks ääremaalt ja teine oleks mõnest tõmbekeskusest. Siis saaks selgeks, kas päriselt on olemas need tööandjad ja need töökohad, kus puuetega inimesed rakendust leiavad?

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, selline testimine on iseenesest loomulik osa, ilma selleta ei ole üldse võimalik ette kujutadagi, et minnakse uuele süsteemile üle. Meile on korduvalt erinevates kohtades öeldud, et testitakse, proovitakse, valideeritakse, aga seda ei ole tehtud kuigi massiliselt. Te ju tegelikult viitasite sellele, et eri piirkondades on inimestel erinevad vajadused. Me ei saa hinnata ühtemoodi inimest, kes elab Tallinnas, ja näiteks 50-aastast epilepsiahaiget prouat, kes elab Pärnumaal 50 kilomeetri kaugusel linnast, kus tal ei ole mingit transporti. Tema võimalus osaleda tööturul on täiesti teistsugune kui linnainimesel, kuigi võimekus on ehk sama. Seega, selline väga tõsine testimine, väga tõsine küsimuste kaalumine on väga tähtis. Me ei taha ju sattuda olukorda, kus inimesed tunnevad, et tegelikult on nende seis tunduvalt halvenenud. Aitäh!

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Priit Toobal

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud proua Haukanõmm, kõigepealt suur aitäh väga asjatundliku ettekande eest! Põhiseaduse § 28 ütleb, et puuetega inimesed on riigi erilise hoole all, mis tähendab seda, et kui selles valdkonnas viiakse läbi muudatusi, siis peaks erilist tähelepanu pöörama huvigruppide kaasamisele ja nende seisukohtadele. Kaasamine ei tähenda mitte üksnes seda, et on õigus olla ära kuulatud, vaid ka õigus mõjutada seadusakte ja seda praktikat, mis hiljem rakendub. Küsin hüpoteetiliselt. Kui teie istuksite siinpool saali ja teil oleks õigus hääletada nn töövõimereformi üle, arvestades eelnõude praegust sisu ja vormi ning kogu seda asjaajamist, mis värvi nuppu te vajutaksite, kas rohelist pooltnuppu või punast vastunuppu?

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Aitäh küsimuse eest! Päris intrigeeriv küsimus. Mida teeksin mina? Ma teeksin seda, et võtaksin praegu korraks aja maha. See ei tähenda seda, et reform tuleb seisma panna, reformi on vaja. Aga kui ma oleksin teie asemel, siis nõuaksin oma lauale ka neid puuduvaid eelnõusid. Just seda peetaksegi selle reformi kõige suuremaks puudujäägiks, et laual pole nende kahe eelnõu kõrval kohalike omavalitsuste teenuste kvaliteeti ja kättesaadavust reguleerivaid seadusandlikke akte, tööandjate motivatsiooni suurendavat paketti ning ka tööõnnetusi ja kutsehaigusi käsitlevaid õigusakte. Meil peaks ees olema rohkem eelnõusid, kui praegu on. Reform – see ei ole kaks eelnõu.

Aseesimees Laine Randjärv

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Rein Randver

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja, ka mina tänan nendele probleemidele tähelepanu juhtimise eest! Aga minu küsimus puudutab tõika, et me oleme juba mitmes dokumendis kinnitanud, et avalikud teenused peavad olema Eesti riigis kõigile kättesaadavad. Ometi tõdeme, et need ei ole sugugi mitte igal pool kättesaadavad, avalike teenuste kättesaamine on erinev. Sama on ka siin praegu. Eeldus on, et neid teenuseid peab saama üle Eesti, kuid me teame, et erisusi on väga palju. Puuetega inimesi on mõnes maakonnas ligi viis korda rohkem kui mõnes teises, töövõime kaotanute puhul võib vahe olla ligi neljakordne. Siin tuleb mängu regionaalsuse moment, tulevad mängu tööandjad. Kas te olete arutanud ja näete seda probleemi, et tuleks rohkem teha tööd ka regionaalselt, et üle Eesti hakkaks neid teenuseid saama?

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Aitäh küsimuse eest! Loomulikult, nagu ma ütlesin, oleme taas jõudnud nõiutud küsimuse juurde. Ma ei tahtnud siin täna ühegi lausega välja tuua, et me vajame reformi edukaks käivitamiseks seda, et meil tehakse ära haldusreform. Aga see on samasugune küsimus. On tõsi, me peame hakkama langetama regionaalpoliitilisi otsuseid. Siiamaani on lähtutud sellest, et töökohtade loomist riik tegelikult väga aktiivselt ei toeta. Kõnesoleva reformiga seoses peame hakkama seda muutma. Riik peab toetama ka tööandjaid, et töökohad tuleksid inimestele lähemale. Kui buss käib üks kord päevas, hommikul kell 7 läheb ja õhtul kell 9 jõuab tagasi, siis on ju mõistlik kaaluda, kuidas see inimene tööle jõuab, kes tegelikult saaks tööd teha. Kas tuleb töökoht tema juurde või läheb inimene töökoha juurde – mõlemad variandid on võimalikud. Lihtsalt on vaja kaaluda, kumb on mõistlikum. Hollandit peetakse töövõimetussüsteemi loomisel Euroopa parimaks näiteks. Hollandis on rõhutatud, et tuleb väga arvestada regionaalpoliitikat, näiteks peab riik astuma samme, et luua hea ühistransport. See on tegelikult riigi võimuses ja oleks üks probleem vähem, sest inimesed pääsevad töökohale.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalev Kallo, palun!

Kalev Kallo

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes te viitasite juba olemasolevatele seadustele, mis ei tööta kuigi hästi. Kas teile teadaolevalt on tehtud analüüse, miks praegused seadused, mis toetavad puuetega inimeste toimetulekut ja töölesaamist – sotsiaalhoolekandeseadus, tööturuteenuste ja -toetuste seadus ja veel mitmed teised –, ei tööta? Kas ei peaks hakkama pihta sellest, et juba kehtivaid seadusi kas täiendada või muul moel muuta, et need töötaksid ja aitaksid puuetega inimest juba enne, kui me asume mingi järgmise ülisuure eesmärgi täitmise kallale?

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Täiesti nõus! Oma sõnavõtus ma tegelikult ju rõhutasin sedasama külge. Kui rääkida kohaliku omavalitsuse osutatavatest teenustest, siis need on juba viimased 10–15 aastat olnud omavalitsuse kohustus. Miks see ei tööta? Ma ei ole päris sellist analüüsi lugenud, aga oleks päris hea, kui nii minul kui teil oleks see praegu laual, kui kõik oleks väga täpselt läbi analüüsitud. Võib-olla on see analüüs kuskil olemas, aga mina ei ole seda näinud. Ma olen teiega täiesti nõus, Eestis on olemas üsna head, päris hästi ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga kooskõlas olevad seadused ja me justkui täidame kõiki nõudeid, aga tegelikult me neid ei täida. Me ei täida enda vastuvõetud seadusi. Seda olukorda on vaja muuta. Nii et kui te küsite, kas on tehtud analüüse, siis ma loodan, et need on kuskil olemas, võib-olla need ei ole mulle lihtsalt kätte sattunud.

Aseesimees Jüri Ratas

Tõnis Kõiv, palun!

Tõnis Kõiv

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Tänan ettekande eest! Mulle see täitsa meeldis. Minu arvates on ühiskonnas solidaarsus väga oluline ja üks osa sellest on ka ühiskonna valmisolek aktsepteerida enda kõrval teistsugust inimest. Puudega inimesed on teistsugused, erilised, aga tegelikult on iga inimene omamoodi eriline ja sellest tulenevalt ka tähtis. Puuetega inimeste töötegemine ei ole kindlasti sund ega saagi olla. Aga on meie kõigi huvides, et me loome paremaid võimalusi ja eeldusi nende eriliste inimeste töölesaamiseks, sest solidaarses ühiskonnas on igal ühiskonnaliikmel oma roll. Igaüks tahab oma panust anda ning ma soovin, et meil kõigil oleks rohkem sallivust ja tolerantsi, et märgata ja tunnustada osa inimeste erilisust, et kaoks lõplikult mõningane tõrjuv hoiak. Palun nimetage need viis asja, mis lähevad tänu töövõimereformile paremaks.

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Mis läheb paremaks? Ma arvan, et esimene asi, mis juba on toimunud, on see, et me oleme muutunud tolerantsemaks ja meie suhtumine puuetega inimestesse on muutunud. See on tegelikult käivitatud reformi tulemus. Enne seda olid nad lihtsalt kuskil olemas, aga me ei rääkinud sellest. Muutub see, et kõigile puuetega inimestele, kes on valmis tööle minema, kes tahavad tööle minna, loodetavasti luuakse need võimalused. Nende eelnõude kohaselt peaks märgatavalt paranema uue riikliku sotsiaalteenuse ehk tööalase rehabilitatsiooni kättesaadavus. Meile öeldi, et selleks kasutatakse Euroopa Sotsiaalfondi raha ja järjekordi ei tule. Lisaks lubati, et kõik tööealised inimesed, kes tahavad tööle minna, aga vajavad selleks abivahendeid, seda ka saavad. Kui ma küsisin, kuidas on järjekordadega – me teame, et praegu on väga pikad järjekorrad –, siis meile öeldi, et tänu Euroopa Sotsiaalfondi rahale järjekordi ei ole. Ka see on positiivne, kui see nii läheb. Ma ei teagi, kas kokku sai neli või viis positiivset muutust, aga kindlasti neid on. Ma ei saa öelda, et selles seaduses on kõik halvasti, kindlasti ei ole. Me vajame muutust. Aga küsimus on, kuidas me selleni jõuame. Me peame aru saama, et ainult need kaks eelnõu ei ole reform. Palun võtke lauale ka teised eelnõud!

Aseesimees Jüri Ratas

Viktor Vassiljev, palun!

Viktor Vassiljev

Aitäh, härra juhataja! Austatud proua Haukanõmm! Ei saa, jah, öelda, et nendes eelnõudes kõik pahasti on. Reformiga on tükk aega vaeva nähtud, üle-eelmise ministri ametisoleku ajal hakati sellega tegelema, eelmise ministri ajal jätkati, nüüd on juba kaks ministrit, töö jätkub. Sajad ametnikud on ära määrinud sellisel hulgal paberit, et sinna on läinud hektari jagu metsa. Hääled on kähedaks karjutud ja kogu see tramburai lõpeb selle nentimisega, et töökohad loob erasektor ja teenused käivitab omavalitsus. Ütelge, palun, kas selleks, et need kaks eesmärki täita, on üldse vaja kogu olemasolev süsteem pahupidi keerata. Kas on vaja kogu seda trummi ja vilet? Võib-olla oleks saanud puuetega inimeste ja osaliselt töövõimetute inimeste olukorda parandada ka olemasolevas seadusruumis, kui lihtsalt inimesed teeksid oma tööd, nii nagu peab?

Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees Monika Haukanõmm

Aitäh küsimuse eest! Mõnikord on mõistlik alustada puhtalt lehelt, kui vana enam remontida ei saa. Vaadates neid nõiutud küsimusi, on mul tunne, et me vajame restarti. Seda restarti oleks vaja selleks, et muuta olemasolevaid praktikaid, ja olemasolevate praktikate muutmine ilma välise surveta on teadupärast suhteliselt keeruline. Hea tahtmise korral loomulikult saaks jätkata ka samamoodi, kuid see tähendaks seda, et me kõik muudame oma käitumist. Usun, et välise jõu survel me muudame oma käitumist paremini ja kiiremini.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud Eesti Puuetega Inimeste Koja juhatuse esimees proua Monika Haukanõmm, suur tänu teile teie ettekande eest! Suur tänu teile teie vastuste eest! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks pöördumise esitanute esindaja proua Tiia Sihveri!

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Austatud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Ministrid! Hea rahvas! Alustan oma ettekannet Eesti Kurtide Liidu esimehe Tiit Papi tsiteerimisega: "Tänane olukord tuletab mulle meelde ühe juhtumi ammustest aegadest, kui sõitsin autoga Tallinnas ja ei andnud eraldusmärkideta operatiivautole teed ning märkasin alles siis, kui teised autod hakkasid mulle tuledega märku andma. Tõmbasin kohe tee kõrvale ja kõrvalautost hüppasid välja vihaste nägudega vormiriides mehed, kes hakkasid minu peale karjuma. Nad karjusid seni, kuni suutsin neile selgeks teha, et ma tõepoolest ei kuule. Seepeale jätsid nad mu sinnapaika ja vurasid kihutades minema." Praegu käib meiega, puudega inimestega, suhtlemine analoogselt. Me muudkui räägime ja räägime ja räägime, aga tundub, et kurtidele kõrvadele.
Esindan täna siin 20 ühingut ja organisatsiooni, kes algatasid kaheksa nädalat tagasi rahvaalgatusliku petitsiooni, millega palusime ja nõudsime töövõimereformi uut kava ja selle mõistuspärast läbitöötamist. Petitsioonile andis lisaks selle algatanud organisatsioonidele allkirja veel üle 3500 üksikisiku. Esitasime petitsiooni Riigikogu juhatusele kollektiivse pöördumisena, et realiseerida tänavu aprillis kehtima hakanud seadusega kodanikkonnale antud õigusi kaasa rääkida ühiskonnaelu paremas korraldamises, kui kodanikud näevad, et olukord neid ei rahulda, ja neil on olemas mõtted, kuidas asjade seisu parandada. Meie palve, et viltu kiskuva reformi üle mõtlemiseks ja selle otsustavaks korrigeerimiseks korraldataks arutelu – see võetigi nüüd riiklikult tähtsa küsimusena Riigikogu päevakorda –, oli viimane meeleheitlik püüe sekkuda protsessi, mis puudutab meid kui puudega inimesi ja meie perekondi väga isiklikult, aga selle kõrval ka kogu ühiskonda. On ju tegu probleemidega, mille lahendamine sõltub riigi rahanduse ja üldse majanduse olukorrast.
Austatud rahvasaadikud! Kas te ikka teate, et kümnendi suurimaks sotsiaalpoliitiliseks reformiks – see on Sotsiaalministeeriumi väljend – ei ole koostatud kontseptsiooni ega selle väljatöötamise kava? Praegu Riigikogus teist lugemist ootava töövõimereformi käivitava seaduse eelnõu seletuskirjas seisab põhjendus: neid alusdokumente pole olnud aega välja töötada, kuna eelnõu menetlus on kiireloomuline. See kiireloomulisus saab varsti kolmeaastaseks.
Nüüd siis on lõpuks käes see päev, kui me olemegi teiega koos siin auväärses saalis, kus toimub meie esitatud avaliku pöördumise tulemusel töövõimereformi arutelu riiklikult tähtsa küsimusena. Meie küsimus aga on: milles seisneb arutelu? Sotsiaalkomisjon kuulutas täna, 6. novembril toimuva riiklikult tähtsa küsimuse arutelu välja 23. oktoobril. 28. oktoobril jõudis aga mõlema koalitsioonipartneri esindajatelt meieni selge signaal, et reformiga seotud eelnõu võetakse vastu juba novembris. 29. oktoobri hommikustes ERR-i raadiouudistes kinnitas sama ka sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof, kes ütles, et vahepealse ajaga on eelnõud oluliselt paremaks muudetud, need peaksid nüüd sobima ka sihtgruppidele ja ta ei näe nende vastuvõtmisel takistusi. Nüüd me küsimegi: austatud rahvasaadikud, mida me täna siin teeme? Kas me mängime veel kord pimesikku, maandame pingeid, räägime ja haigutame, võimaldame kolmandal sektoril auru välja lasta ja paneme linnukese kirja, et on toimunud veelkordne kõrgetasemeline kaasamine, ning läheme siis laiali eelnõusid seadusteks tegema?
Head iseotsustajad! Kui te ei juhiks riiki, vaid juhiksite autotööstust, kas te siis käivitaksite uue tootmisliini, kui teaksite juba ette, et see on vigane, korralikult projekteerimata ning tehasest väljuvaid uusi autosid tuleb hakata kohe remontima? Aga just seda kinnitavad meile lugupeetud juhtivad poliitikud, öeldes, et kuidas me ei saa aru, seadused tuleb lõpuks ometi vastu võtta ja küll siis on aega neid muuta, parandada ja täiendada. Kas te läheksite autopoodi, mis müüb selliseid sõidukeid, ja ostaksite endale sealt ühe?
Käivitades töövõimereformi selle praegusel kujul, te panustate helde käega riigi bürokraatiamasina toitmisse, iseendale töö ja tegemiste lõputusse taastootmisse, oma kolleegide ning riigiametnike töö- ja palgavoogude igikestvusse. Ainult et siin on üks aga. Nii-öelda töö käigus hakkavad ilmnema vead. Ainus võimalus nende korrigeerimiseks vajalikku infot saada on juba tehtud vigu analüüsida. Need vead aga hakkavad ilmnema inimeste peal. Materjal saab olema muidugi külluslik. Aastas on kavas teha 55 000 hindamist ja süsteemi haardesse jõudvate inimeste hulk jõuab kiirelt kuuekohalise arvuni. Seega on ette teada, et reformi parandamise näol saab olema tegemist väga suure hulga puudega inimeste, aga ka hooldajate ja eestkostjate elu etteplaneeritud muserdamisega järgmiste aastate, aga võib-olla ka aastakümnete jooksul. Täpselt samuti, nagu see on väiksemas mahus olnud juba tosina aasta jooksul riiklikus rehabilitatsioonisüsteemis. Viimast, muide, pole õnnestunudki parandada. Eksperimendid inimestega kuuluvad aga eetika, mitte pelgalt rahanduse valdkonda. Raha me võime investeerida rumalalt ja siis me lihtsalt kaotame selle, inimestega katsetamiseks tuleb üldjuhul enne katsetuste algust taotleda luba eetikakomiteelt.
Kas te tõesti usute, et teil, 101 inimesel, kelle tööandjaks on valijad, on moraalne õigus seadustada kahe teist enamikule ilmselt detailides arusaamatu eelnõu heakskiitmisega laialdane ja ohtlik sotsiaalne eksperiment enam kui 100 000 inimese kallal, keda karm elu on juba niigi valusalt löönud? Kui me lisame puudega inimestele nende pereliikmed, siis puudutab planeeritav eksperiment ligi neljandikku Eesti elanikkonnast. Me ei väsi kordamast, et see reform on määratud läbikukkumisele, kuni ei ole tagatud kogu Eestis ühtselt kättesaadavaid sotsiaal-, tugi-, hoolekandeteenuseid puudega inimestele ja neid hooldavatele perekondadele, kuni puuduvad asjakohased soodustused ja stiimulid tööandjatele ning tõukemeetmed sotsiaalse ettevõtluse tekkeks, kuni on lahenduseta hariduse, taastusravi, rehabilitatsiooni, abivahendite ja teiste oluliste tugimeetmete väljatöötamise kava, rääkimata eelnimetatud koostamata kulu-tuluanalüüsist ja reformi rakenduskavast.
Kallid rahvasaadikud ja kaasamõtlejad! Vaatame nüüd, kuidas meid on kaasatud, kuidas on meiega arvestatud selle peaaegu kolmeaastase "kiireloomulise" reformi kavandamisel. Võiksin sellest pikalt rääkida, aga ajapuuduse tõttu teen lühidalt. Kevadel 2012 käivitus töövõimereformi väljatöötamine, sotsiaalminister oli Hanno Pevkur ja töösse kaasati ka puudega inimesi. 11. detsembril 2012 astus Sotsiaalministeeriumis ametisse minister Taavi Rõivas. Peale minister Pevkuri lahkumist hakkasid ministeeriumist järjest ära minema ka teised töövõimereformi eest vastutanud ametnikud. Vaadake eelnõude seletuskirju, need kubisevad Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa ametnike nimedest, millele on lisatud sõnapaar "lahkunud ametist".
Algas kaasamine uut moodi. Puudega inimeste organisatsioonidele anti võimalus läbi viia tööhõiveteemalisi projekte. Ministeerium korraldas rohkelt infopäevi, kus said oma sõnumeid edasi anda teavitusspetsialistid, kellel paraku polnud vastuseid sisulistele küsimustele. Nende roll oli üksnes anda ülevaade sellest, kui hästi kõik on, ja kuulata ära inimeste pahameele ning rahulolematuse avaldused. Nii sai kinnitada, et sihtrühmi on teavitatud ja kõikide mured on ära kuulatud.
Töövõimetoetuse seaduse eelnõu koostamine ja sellega seonduvates seadustes muudatuste tegemine kulges kabinettides omasoodu terve 2013. aasta vältel. Kui olime kuskilt kogemata kuulnud, et midagi on teoksil, ja palusime näha dokumente, siis Sotsiaalministeeriumist need pikapeale ka saadeti, kuid alati märkusega, et tegemist on töödokumendiga ja seda ei tohi jagada, ammugi mitte avalikkusega. Kokkuvõttes saab öelda, et saime üht-teist aeg-ajalt lugeda, aga dialoogi ei sündinud, sest meie arvamusi tegelikult ei tahetud.
Edasi jätkuvad sündmused sellest aastast. Vabariigi Valitsuse eelnõude infosüsteemis läbis töövõimetoetuse seaduse eelnõu kogunisti kaks kooskõlastusringi – esimene aasta algul, mis jäi valitsuse vahetuse taha toppama, ja teine uuenduskuuri läbinuna suve hakul. Alates 26. märtsist on Sotsiaalministeeriumis kaks ministrit, kumb täpselt reformi juhib, polegi meile selge, aga olukorra teeb see üksnes hullemaks. Tutvusime eelnõu uue versiooniga valitsuse eelnõude infosüsteemi ehk EIS-i kaudu ja saime tõelise pettumuse osaliseks. Näis uskumatu, et valitsus selle heaks kiitis ja nii puuduliku eelnõu Riigikogusse edastas.
Sihtgrupid on püüdnud juba pikka aega olla kaasatud, sajad inimesed on sadu tunde tööd teinud ja abi pakkunud, andnud suuniseid, kuidas ja mida muuta, aga selle kõigega ei ole arvestatud. Tahaks väga mõelda, et ei ole osatud arvestada, aga ei saa. Sihtgrupid on olnud reformile kaasatöötamisel väga avatud ja teinud suures mahus muudatusettepanekuid, aga neist ühegi põhimõttelisega ei ole arvestatud. Nii jääbki tõdeda, et pole tahetud arvestada.
11. juunil said puudeliikide esindusorganisatsioonid esimest korda sõna Riigikogu sotsiaalkomisjoni avalikul istungil. Reformijad rääkisid peaaegu kogu istungiks ettenähtud aja juttu, mida kõik juba niigi teadsid, meie kaasamiseks jäi seitse minutit inimese kohta. Täna on meile antud sõna 15 minutit ehk see on kaks korda seitse minutit, mis teeb kaks kaasamist ja 60 sekundit jääb veel üle.
Edasi suundus töövõimetoetuse seaduse eelnõu muutmata kujul Riigikogu päevakorda esimesele lugemisele. Nõnda sai selgeks, et nüüd tuleb meil ennast ise kaasata. Loodetavasti teate, mis järgmiseks hakkas toimuma. Mitme meile kirjutanud inimese väitel hakkasid juhtnööre andma kõrged riigiametnikud. Nende juhtnööride kohaselt hakati puudega inimeste organisatsioonide juhte manitsema ja hirmutama. Põhisõnum oli selles: kui sa piketil osaled, jääd ilma ühingu või asutuse toetusest. Miks ma selle siin välja toon? Et saaks välja öeldud, milliseid vorme võib võtta demokraatlik riigijuhtimine. 17. juuni piketil oli kohal üle 150 inimese. Juuli ja august möödusid töötades, sadadest lehekülgedest koosnevad eelnõud seletuskirjade ja lisadega tuli järjekordselt läbi hekseldada, lootuses, et ehk võetakse aeg maha ja asutakse reformi seadma mõistuspärastele alustele. Nagu me kõik teame, seda ei juhtunud.
15. septembril korraldasime pressikonverentsi "Töövõimetu töövõimereform", kus puudega inimesed ja nende esindajad andsid meediainimestele ülevaate ja selgitusi töövõimereformist. Tunniseks planeeritud pressikonverents kujunes kahetunniseks ja vastupidi poliitikutele sai meedia aru, kus on puudujäägid ja mis on meie kriitika sisu. 21. oktoobril saatsid 12 puudega inimeste ja neid toetavat organisatsiooni Sotsiaalministeeriumile teate, et ei kavatse enam panustada oma aega ja vabatahtlikku tööd koalitsiooni algatatud hea tahte leppe väljatöötamisse, millega püütakse maandada töövõimereformi ümber tekkinud pingeid. Saatsime oma otsuse kirjalikult ministritele. Kas teate, millise järelduse tegi ministeerium? See on vaid üks näide, kuidas ministeerium kasutab sõnade pea peale keeramise metoodikat. Killuke nende pressiteatest ütleb: ministeerium peab sellist avaldust kahetsusväärseks ning kutsub kõiki osapooli jätkama konstruktiivset arutelu. Ainult konstruktiivset arutelu me ju olemegi oodanud! Kus see siis on?
Kuna kõigile sai selgeks, et reformikava ei õnnestu kosmeetiliste parandustega remontida, kuid valitsus soovib endiselt auke täis reformi kiiresti käivitada, võeti Sotsiaalministeeriumis appi poliitikutele arstide streigi ajast tuttav sõjariist – hea tahte leppe sõlmimine. Kuigi meditsiinitöötajatega kaks aastat tagasi sõlmitud hea tahte lepet pole pea ühegi punkti osas täidetud, aitas see arstide streigi ajal auru välja lasta ja jätta muljet, et sihtgruppidega tehakse konstruktiivset koostööd. Oma arvamusavaldusega andsime selge sõnumi: koostööleppe tegelik eesmärk on puudega inimeste ja nende esindajate vaigistamine, mis sarnaneb kõigest kaks aastat tagasi toimunuga, kui vaigistati tervishoiutöötajate streigid. Kui sellega kõik nii hea on, nagu meile räägitakse, siis on vastuseta küsimus, miks nad praegu lahendavad probleeme riikliku lepitaja abil.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud ettekandja, kahjuks on nüüd järg küsimuste käes. Mihhail Stalnuhhin, protseduuriline küsimus, palun!

Mihhail Stalnuhhin

Aitäh, härra juhataja! Mul on pigem ettepanek. Sellel nädalal on meil korra juba juhtunud nii, et üks ettekandja rääkis kaks minutit 20-st üle ja teie kolleeg istus puldis ning laskis rahulikult tal lõpuni rääkida. Ma arvan, et keegi saalis ei hakkaks vastu, kui me laseks ettekandjal oma kõne lõpetada.

Aseesimees Jüri Ratas

Loomulikult ma lasen mõtte lõpetada. Palun, proua Sihver!

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Aitäh! Täna hirmutab töö- ja terviseminister Urmas Kruuse meid kõiki sõnumiga, et kui me nüüd ja praegu ei tee seda reformi, jääme eurorahast ilma. Kas keegi teist usub seda?
Head rahvasaadikud! Meil on küsimused, mis eesmärgil töövõimereformi tehakse ja milleks või kellele see on vajalik. Kogu see virvarr on tegelikult palju lihtsam ning hea tahtmise korral saab midagi ära teha nii inimeste kui ka riigi ja majanduse hüvanguks. Soovitame sellele mõelda.
Sotsiaalhoolekande seadusega seab riik väga palju kohustusi omavalitsustele. Uusi nõudeid seoses töövõimereformiga neile lisada ei saa, sest see oleks sekkumine kohalike omavalitsuste autonoomiasse. Samas justkui ei sekkuta autonoomiasse, kui riik kärbib eelarvet, vähendades omavalitsuste tulubaasi. Jääb arusaamatuks, kust algab ja kus lõpeb omavalitsuste autonoomia.
Head riigikogulased! Me oskame hinnata seda, et riik on hakanud pöörama tähelepanu puudega inimestele. Puudega inimeste töövõimelisuse arendamine on aga lahutamatult seotud igapäevaellu kaasatusega, normaalse eluga, nn võrdsete võimalustega. Meie sõnum seisnebki palves luua meile võimalusi, et saaksime olla aktiivselt kaasatud ja tunda ennast väärikate Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu kodanikena, kes panustavad riigi heaolusse, olles aktiivsed võimaluste piires.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma palun, et te võtaksite oma ettekande kokku.

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Ma teen lõpetuseks teile üleskutse, austatud iseotsustajad! Ma meenutan teile Laine Randjärve ajaloolisi sõnu kooseluseaduse eelnõu esimese lugemise järel: ta ütles nimelt, et esimest korda ajaloos hääletasid rahvasaadikud mitte partei käsul, vaid oma südametunnistuse järgi. Töövõimereformi õnnestumine või selle läbikukkumine jääb teie südametunnistusele sõltumata partei käsust. Puudega inimesed ja nende toetajad teevad kõik selleks, et kevadel toimuvatel valimistel saavad mandaadi inimesed, kes seisavad kõigi Eesti elanike eest. Meie soovitus on järgida südametunnistust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Läheme nüüd küsimuste juurde. Erki Nool, palun!

Erki Nool

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud proua Tiia Sihver! Härra sotsiaalminister tõi oma kõnes probleemse valdkonnana esile rehabilitatsiooni ja taastusravi, mille ooteajad on praegu keskeltläbi kaks aastat. Mina küsin teilt kui eksperdilt, kuidas uue seaduse valguses see probleem lahendatakse. Kas minister rääkis tõtt või mitte? Minu küsimus teile on järgmine: kas raha, mis uue seaduse järgi eraldatakse, on piisav selleks, et need järjekorrad oleks tõesti lühikesed ja probleem laheneks päevapealt? Ja lisaks ütlen veel, et minule vastates saaksite ehk ka oma kõne mõtte ära lõpetada.

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Aitäh teile! Väga hea küsimus. Nagu ma oma kõnes juba välja tõin, rehabilitatsioonisüsteemi on proovitud parandada aastaid, kuid siiani ei ole see õnnestunud. Seda eelnõu vaadates me näeme, et seal on muudetud nimetusi, meile hakatakse pakkuma sotsiaalset rehabilitatsiooni ja tööalast rehabilitatsiooni, aga sisuliselt see midagi ei muuda. Ning kuna sisu ei muutu, siis me ei saa öelda, et kõik on hästi. Nagu ma ka ütlesin, meil puuduvad rakendusaktid ja me ei tea kõiki plaane sisus lõpuni. Aga samas on praegu teada üks konkreetne arv: vaid 0,4% rehabilitatsiooniks eraldatud summadest kulub juba töötavatele puudega inimestele. Meie jaoks on see täiesti enneolematu. Tekib küsimus, kas siis sellega on juba ette arvestatud, et praegu töötavad inimesed ei vaja enam rehabilitatsiooni.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus-Laul, palun!

Marika Tuus-Laul

Aitäh! Austatud proua Sihver! Te käisite ka peaministri juures, kes ütles, et tingimata võetakse see seadus siin saalis vastu. Samas te võite kindel olla, et 101 rahvasaadikut selle poolt ei hääleta, Keskerakonna fraktsioon kohe kindlasti hääletab vastu. Ma küsin teilt aga seda. See reform eeldab ju väga paljude seaduste muutmist, osa eelnõusid pole siia saali veel üleüldse tulnudki. Nende kohta sõlmitakse nüüd hea tahte lepe, et järgmine valitsus teeb need ära – niisugune ehku peale tegutsemine on praegu. Te olete olukorda analüüsinud. Kuidas teile tundub, mis tegelikult on selle taga, et kõigega nii tohutult kiire on ja kaks poolikut seadust võetakse vastu? Kas peale selle, et Euroopa Liidu raha on taga, tahetakse osa inimesi välja selekteerida ja mingit rahalist võitu saada? Mis see tegelik põhjus teile tundub olevat?

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Tegelik põhjus on kirjas eelnõu seletuskirjas. Põhjus on see, et meil on liiga palju pensionäre ja riigil on vaja hakata raha kokku hoidma. Aga kindlasti ei ole meetod, mis on praegu kasutusele võetud, see õige variant. Me ei toeta ju ka ise lähenemist, et meie inimesed on töövõimetud, et nad on haiged ja peavad kodus istuma. Kõik inimesed, kui nad siia ilma sünnivad, on oma loomult sellised, et nad tahavad olla kasulikud ja anda oma panus. See ongi meie mõte, miks tuleb reformikava seisma panna ja uuesti läbi vaadata. Just nimelt sellepärast, et panna kokku kõik puuduvad lülid: sinna on juurde vaja hariduse teemat, on juurde vaja tervishoiu teemat jne. Monika juba kõneles sellest. Need ongi need põhjused, millega me rahul ei ole.

Aseesimees Jüri Ratas

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Liisa-Ly Pakosta

Aitäh! Austatud Tiia Sihver! Teie kõne oli väga hea, selles oli väga palju fakte. Palun teie selgitust kahele eri faktile. Ministeerium väidab, et kellegi toetus ei vähene. Mina jälgin eeskätt laste heaolu ja näen, et tolle süsteemi järgi hakkab näiteks 16-aastane noor inimene toetust saama ainult 180 eurot, vaatamata sellele, et tema puue on sama kui pensionäril, kes praegu saab 260 eurot toetust. Ka 16-aastane täiesti terve noor ei saa tööd, väidab töötukassa. Meil on ehmatav hulk 16-aastaseid töötuid töötukassas arvel. Tõenäoliselt erivajadusega, 80–90% töövõimetusega 16-aastane ka tööd ei saa, aga tema toetus jääb 180 euro peale.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun esitage küsimus!

Liisa-Ly Pakosta

Kumb väide on õige: kas see, et toetused ei vähene, või need tegelikult ikkagi märkimisväärselt vähenevad?

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Tänan küsimuse eest! See on jälle üks teema, mille puhul me räägime ministriga täiesti vastakat juttu. Minister kinnitab kogu aeg, et toetused ju kasvavad. Meie sellega nõus ei ole. Toon väga lihtsa näite, millele ka proua Pakosta tähelepanu pööras. Praegu hakatakse puudega lastele, kes on täisealiseks saanud, töövõimetuspensioni maksma keskmiselt 250 eurot kuus. Uue süsteemi puhul on nii, et kui neil tuvastatakse osaline töövõime, hakkavad nad saama 180 eurot kuus. Kus on siis siin see kasv? Meie ei näe seda. Teine teema, mis ka just nimelt lapsi puudutab, on meie meelest väga hell teema. Ka puudega inimestel on, teate, endal lapsed ja nad elavad tavalist pereelu. Ja juhtub nendelgi, et perekonnad lähevad lahku, aga sel juhul tuleb lastele maksta elatisabi. Elatisabi miinimummäär on 180 eurot. Kohtunikul on õigus seda vähendada, aga kes jäävad tegelikult kannatajaks? Jäävadki selle inimese lapsed, kelleni elatisabi jõudma peaks. Need on ainult mõned näited, miks meie väidame, et toetus tegelikult ei suurene.

Aseesimees Jüri Ratas

Priit Sibul, palun!

Priit Sibul

Aitäh, austatud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Mul on küsimus: kas töövõimereformi peamine kitsaskoht ei seisne mitte selles, et püütakse lahendada omaaegset probleemi? Mõtlen seda, et suur hulk inimesi, sh Kagu-Eestis, sai n-ö töövõimetuspensionärideks ja nüüd püütakse seda probleemi lahendada. Tahetakse põletada 180 miljonit eurot Euroopa Liidu raha ja suur hulk meie oma maksumaksja raha ka. Mulle tundub, et tegelikkuses seda probleemi ühiskonna jaoks ikkagi ei lahendata ja kõige selle varjus jäävad puuetega inimeste tegelikud mured üldse varju.

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Ma tänan küsimuse eest! Tõesti, kaks väga suurt piirkonda, mis teevad meile kõige suuremat muret, ongi Kagu- ja Ida-Eesti. Me kõik teame, et seal valitseb suur tööpuudus. Ja tegelikult on seal ka puudega inimeste osakaal väga suur, eriti Kagu-Eestis. See hakkas kasvama aastast 2008 ja selle tegelikke põhjusi pole keegi ametlikult välja uurinud – ma mõtlen teaduslikke uuringuid. Ministeeriumi väitel on põhjus see, et seal on inimesed töötud ja töötus põhjustab halba tervist. 2008. aastal käivitus uus puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus ja hakati tööealisi puudega inimesi ümber hindama. Sellega loodi võimalused, et süsteem hakkab ise juurde tootma puudega inimesi, kellest tekivad töövõimetud inimesed. Hästi lihtne näide. Kui ma näiteks kirjutan taotlusse, et mul selg valutab ja ma vajan selleks tablette, ning kui arst seda kinnitab, siis tunnistataksegi mind töövõimetuks. Kui te mind ei usu, proovige ära! Nüüd tahetakse see võimalus kõrvaldada, aga jällegi ei ole uuritud-analüüsitud, milles on probleemid ning kuidas on tark need lahendada. Me ei pea seda normaalseks. Üks lähtekoht peaks olema see, et tuleb kõigepealt selgeks teha, kes on puudega, kellel on rasked terviseprobleemid, kellel aga võib-olla lihtsalt ealised iseärasused. Nendel kõigil on erinevad vajadused ja sellest peab juhinduma lähtepositsiooni võtmisel.

Aseesimees Jüri Ratas

Jaak Allik, palun!

Jaak Allik

Austatud ettekandja, tänan teid ettekande eest! Te nimetasite korduvalt viltu jooksnud, vigast reformi. Õnneks tegelikult veel reformi ei ole, on alles seaduseelnõud, mida alati võib muuta. Rumal oleks küsida, kas te olete praegu rahul olukorraga valdkonnas, millest me räägime. Kindlasti ei ole. Nüüd on võimalik, et valdkond saab juurde ligi 300 miljonit eurot Euroopa Sotsiaalfondi raha. Proua Haukanõmm vastas härra Kõivu küsimusele, mis läheb tänu sellele valdkonnas paremaks. Ta nimetas vastates viis asja, mis lähevad paremaks. Kas te võiksite nimetada viis asja, mis lähevad halvemaks? Ma päris siiralt küsin, sest kui ma neid kõrvutama hakkan, siis ma lõpuks oskan ka hääletada. Mida te kõige rohkem kardate? Mis halveneb?

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Ma tänan küsimuse eest! Viit kõige suuremat miinust kogu sellest suurest reformist välja tuua on väga raske. Aga esimesena tuleb mulle pähe see, et bürokraatiat tekib juurde. Teine, mida ma väga suureks ohuks pean, on see, et inimese pension asendatakse töövõimetoetusega. Pensioni on inimesel õigus saada kogu sellel ajal, milleks talle on pension määratud. Töövõimetoetuse võib inimeselt ametniku suva järgi ära võtta. Kolmas miinus on see, et karistatud saavadki just nimelt puudega inimesed ja nende pereliikmed. Hakatakse ju seadma aktiivsusnõudeid, tuleb hakata täitma mingeid kohustusi, aga selleks ei looda eeldusi ja võimalusi. Palju ma nüüd öeldud sain? Kolm. Nii raske on eristada, mis tagajärg on suurema ja mis väiksema mõjuga. Aga jah, ka see, et sissetulek väheneb. Sellest ma juba rääkisin, et inimeste olukord ei lähe paremaks, vaid veel halvemaks.

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme küsimustega edasi. Siim Kiisler, palun!

Siim Kiisler

Aitäh! Austatud proua Sihver! Mul on väga hea meel, et me siin teid täna kuulata saame. Juba enne nende kahe seaduseelnõu valmimist te ütlesite mulle meie omavahelises vestluses korduvalt, et Eestis on tõsine probleem, et tugiteenused puuetega inimestele ei ole üle Eesti ühtlaselt kättesaadavad. Pilt on väga erinev ja sõltub omavalitsusest. Tõesti, mõni omavalitsus ei paku puudega inimesele mitte mingit abi, et ta saaks tööl käia. Siin saalis on täna ka korduvalt kõlanud, et omavalitsused on selle reformi kõige nõrgem lüli. Kuidas teile paistab, kui need kaks eelnõu saavad seaduseks, kas siis see tõsine probleem, et väiksemates ja nõrgemates omavalitsustes on puuetega inimesed väga keerulises olukorras ja sisuliselt abi ei saa, kuidagi leeveneb? Kas olukord muutub võrdsemaks üle Eesti, jääb samaks või need erinevused hoopis paisuvad ja inimesed satuvad veelgi ebavõrdsematesse olukordadesse?

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et pigem läheb pilt hullemaks kui paremaks. Põhjendus on jälle seesama, millest ma eelmisele küsimusele vastates rääkisin. Kui inimesele seatakse kohustused, aga ta ei saa neid täita, sellepärast et selleks pole loodud võimalusi, siis järelikult tema olukord halveneb. Kindlasti on vaja garanteerida, et kehtestataks võrdselt vähemalt minimaalpakett, kuhu kuulub esialgu neli teenust. Siis on alust üldse eeldada, et puudega inimene saab tööle minna. Praegu näiteks Tallinna linnas saab kurt inimene kaks tundi aastas viipekeele tõlketeenust. See tähendab, et ta saab kaks tundi aastas suhelda. Kui aga kõrvale võtta Ida-Virumaa – ma vaatasin üleeile Sotsiaalministeeriumi statistikat –, siis seal on kõikide puudega inimeste teenuste koha peal suur null. Üle terve Ida-Virumaa on null! Järelikult terves maakonnas ei ole mitte ühtegi teenust puudega inimestele. Kuidas need inimesed seal hakkama saavad? Kuidas nad üldse kodunt välja pääsevad? Nad ei oska seal koduseinte vahel ilmselt enam unistadagi, et nemad võiksid ka tööl käia või üldse kuhugi minna või milleski osaleda.

Aseesimees Jüri Ratas

Urbo Vaarmann, palun!

Urbo Vaarmann

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin teie käest kui inimese käest, kes on iga päev selles keskkonnas. Kui palju on ettevõtjad tegelikult valmis koostööd tegema? Kas on näha nende valmisolekut ka selles mõttes, et see oleks neile finantsiliselt kasulik?

Pöördumise esitanute esindaja Tiia Sihver

Tugineda saab sellele, et need tööandjad, kes on võtnud tööle puudega inimese ja on avastanud, kui hea töötaja ta on, kui motiveeritud ja kui lojaalne ta oma tööandjale on, on väga rahul. Aga neid positiivseid näiteid on kahjuks väga vähe. Meil puuduvad kogemused, inimestel on teatud hirmud. Pluss ühiskondliku tolerantsuse küsimus. See ei puuduta ju ainult seda ülemust, kes tahaks puudega inimese tööle võtta, see puudutab kogu kollektiivi, kuhu see inimene tööle läheb. Kolleegid peavad sellega leppima, et mõni inimene suudab natukene vähem või ta mõnda liigutust ei suuda kontrollida jne – nii et mängu astuvad nüansid. Meil on mõned suured ettevõtjad olemas, keda üritatakse kogu aeg eeskujuks tuua, aga seda kõike on liiga vähe.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud pöördumise esitanute esindaja proua Tiia Sihver, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Heljo Pikhof

Austatud saalisviibijad ja tänase arutelu ülekande vahendusel jälgijad! Nii palju kui on inimesi, on ka erinevaid vajadusi, liiati veel siis, kui tervis neid vajadusi dikteerib. Ometi on kõik inimesed, olenemata erivajadustest, osa ühiskonnast ja me ühiskonnana peame õppima erivajadusega inimesi mõistma, toetama ja võimaldama neil väärikal viisil ühiskonnas ja tööelus osaleda. Just sellepärast on Riigikogu sotsiaalkomisjon kevadest saadik kuulanud erivajadusega inimeste kodade, liitude ja seltside arvamusi töövõimereformi kohta, analüüsinud ja püüdnud neid parimal moel arvestada. Niisamuti oleme arvestanud uuringutes avaldatud seisukohti, et muudatus- ja parandusettepanekud praegu töös oleva kahe seaduseelnõu kohta mahuka reformi võimalikult sujuvalt käima lükkaksid. Sotsiaalkomisjon on sel teemal pidanud enam kui paarkümmend istungit, lisaks arutelusid ja töörühmade tuliseid koosolekuid, muu hulgas üsna pingelisi kõnelusi valitsuspartneritega. Kõik ikka selle nimel, et võimalikult palju inimesi reformist abi saaks.
Tuletan meelde, et Eestis on praegu ligikaudu 100 000 inimest, kes, praegust terminit kasutades, on töövõimetuspensionärid ja kellel on ühel või teisel moel reformist võita.
Töövõimereformi õnnestumine oleneb väga palju rakendusaktidest. Palju oleneb Sotsiaalministeeriumi ja töötukassa suutlikkusest, kes reformi vahetult vedama hakkavad, õigem oleks vist küll öelda, et palju oleneb kõigi asjasse puutuvate inimeste empaatiavõimest ja heast tahtest. Tahan hea tahte eest kogu südamest tänada kõiki erivajadusega inimeste organisatsioone, kes on oma inimeste vajadusi meile selgitanud, parandusettepanekuid teinud ja arvamust avaldanud. Aitäh teile! Teist oli väga palju kasu selleks, et Riigikogu sotsiaalkomisjon sai Sotsiaalministeeriumist tulnud ja algul üsna konarlikud seaduseelnõud sisulisemaks võidelda.
Samas, eeskätt just teie oma tõhusa panuse tõttu ei ole päris korrektne ühe või teise huvigrupi jutt, et reformikava ja seaduseelnõud justkui ei olegi muutunud. Vastupidi, töövõimetoetuse seadus on peaaegu tundmatuseni muutunud. Töövõimereformi peatamiseks Riigikogule ja valitsusele üleantud petitsioon kogus oma tuhanded allkirjad kokku, julgen arvata, valitsuse esitatud esialgsele tekstiversioonile. Eks siin ole ka meie oma süüd ja tegematajätmist, sest me pole suutnud kõiki hirme ja eksiarvamusi kummutada, ehkki oleme peamisi parandusi ja muudatusi, milles sotsiaalkomisjonis on reformi parendamiseks kokku lepitud, püüdnud lakkamatult selgitada.
Ütlen kõige olulisemad põhimõttelised muudatused veel kord üle. Esiteks, nagu te teate, lükkasime seaduste jõustamise edasi. Tegime seda just selleks, et oleks aega kaaluda poolt- ja vastuväiteid. Uut moodi hakatakse puuet hindama järk-järgult, 2016. aasta esimesest poolest hakkab see toimuma uute taotlejate puhul, sama aasta juulist aga ka nende töövõimetuspensionäride puhul – praegust sõnapruuki kasutades –, kelle töövõimekao protsent on aeg üle vaadata. Kirja pannakse neile siis kas osaline või puuduv töövõime. Nõnda muudkui edasi. Mõnel praegusel töövõimetuspensionäril jõuab töövõime hindamine kätte alles pärast 2020. aastat.
Seegi on teile hästi teada, et tahame tõsta sissetulekupiiri, millest alates hakatakse osalise töövõimega töötaja toetust vähendama. Algselt kavandatud 641-eurose kuusissetuleku asemel hakatakse toetust osaliselt vähendama alates 960-eurosest palgast. Osalise töövõimega inimesele lõpetatakse toetuse maksmine alates 1300-eurosest palgast, puuduva töövõimega inimese puhul alles alates 1600-eurosest palgast. Elu on näidanud, et nõnda palju suudab teenida vaid marginaalne osa erivajadusega inimestest. Inimesel säilib senine töövõimetuspension, kui see on suurem uuest töövõimetoetusest.
Eelnõusse on sisse pandud ka töövõime hindamisega kaasnevate lisakulude hüvitamine, kui töötukassa peab erandkorras vajalikuks saata klient ekspertarsti juurde. Jutt on eritranspordist, isiklikust abistajast, viipekeele tõlgist jne. Töötukassal on kavas hakata maksma töölesõidutoetust, kui erivajadusega töötaja ei saa kasutada ühissõidukit. See meede on esialgu planeeritud tähtajalisena, ette on see nähtud aastaks ajaks, kuid käivad läbirääkimised, et see piirang maha võtta.
On oluline, et töötukassa teeb aktiivselt koostööd kohalike omavalitsustega ning leiab koostöös lahendusi sotsiaalteenuste saamiseks. Euroopa Sotsiaalfondi vahenditest plaanitakse toetada kohalike omavalitsuste teenuste arendamist ja kättesaadavust.
Näitamaks eraettevõtjatele eeskuju, võetakse aastaks 2020 avalikku sektorisse tööle vähemalt 1000 vähenenud töövõimega inimest.
Väga tähtis on võtta suund üheuksepoliitikale, pakkuda liitteenust. Teisisõnu, kui inimene läheb sisse töötukassa uksest, peaks ta ühekorraga saama esitada taotlused töövõime hindamiseks ja puude määramiseks ning töövõimetoetuse ja puudetoetuse saamiseks, vajaduse korral peaks ta saama abivahendi ning suunamise, et saada rehabilitatsiooniteenust. Põhimõte on see, et töötukassa ja Sotsiaalkindlustusamet vahetavad omavahel andmeid ning inimest ei jooksutata ilmaasjata ühest kohast teise. Üks uks tähendab ka seda, et tööealine osalise töövõimega inimene saab töö leidmiseks või tööl püsimiseks vajalikud teenused, olgu selleks nõustamine, tööalane rehabilitatsioon või töökoha kohandamine, töötukassast. Sotsiaalkindlustusamet pakub aga tuge neile inimestele, kellel töövõime puudub.
Töövõime hindamise puhul pidas komisjon oluliseks, et hindajateks saavad spetsialistid, kes on saanud põhjaliku koolituse, kus neile on selgitatud sihtrühma vajadusi, võimalusi, üldse omapära. Vajab ju psüühika- ja käitumishäirega inimene teistsugust eneseteostamise võimalust kui luu- ja lihaskonnavaevusega potentsiaalne töötaja. Hindama hakkavad töötukassa partneriteks olevad ekspertarstid, kelle hinnangu alusel töötukassa spetsialistid inimese töövõime ulatuse määravad.
Mis puutub rehabilitatsiooniplaanide tegemisse, siis praegusele korrale on õigusega ette heidetud riigi raha tuulutamist. Tööalase rehabilitatsiooni saamiseks ei ole vaja enam kõigepealt minna plaani koostama. Rehabilitatsioonivajadust nagu kõigi teistegi tööturuteenuste vajadust hindab väljaõppe saanud töötukassa juhtumikorraldaja. Koostöös kliendiga lepitakse kokku rehabilitatsiooniteenuste saamine või osalemine rehabilitatsiooniprogrammis. Tervist taastavate teenuste maht ja valik peaksid märgatavalt suurenema ning mõistagi tuleb lähtuda just inimesest ja tema vajadustest. Osalise töövõimega inimesed, kes hakkavad töötukassa kaudu rehabilitatsiooniteenust saama, võivad edaspidi saada töövõimet toetavaid, tervist paremaks tegevaid teenuseid praeguse 483 euro asemel kuni 1500 euro eest aastas, seda saavad nii tööotsijad kui ka töölkäijad. Ühesõnaga, töötukassasse jõudnud erivajadusega inimest ei mõtle keegi ilmaasjata jooksutada, kui ta on juba uksest sisse läinud, ega ka mitte ülepeakaela karistada, nagu töövõimereformi käredamad kritiseerijad on ette heitnud. Niinimetatud aktiivsusnõuete täitmiseks saab töötukassaga suhelda ka telefoni teel või elektroonilisi kanaleid pidi, kui inimene elab kaugemal maapiirkonnas või ei pääse puude tõttu kuigi kergesti liikuma. Seaduseelnõu uue redaktsiooni järgi ei saa töötukassa töövõimetoetuse maksmist mingil juhul peatada enne, kui pole välja selgitatud, mis on põhjus, miks pole kontakti võetud. Ja veel, sotsiaaldemokraatide pealekäimisel tagatakse rehabilitatsiooniteenused ka neile vähenenud töövõimega inimestele, kes aktiivsusnõudeid ei täida. Kaotatud on õppurite vanusepiir. Algselt kavandati aktiivsusnõude puhul õppimist arvestada vaid kuni 31. eluaastani. Puuetega inimeste koja ettepanekul pikendas sotsiaalkomisjon kolmest kuust poole aastani perioodi, mille jooksul peab töövõime hindamist taotlev inimene enne taotluse esitamist käima arsti vastuvõtul. Tulevikus võib töövõimet hinnata ka haiguslehel viibimise ajal. Tugiisikuteenust on võimalik saada tuhande tunni ulatuses esimese tööaasta jooksul. Põhjendatud vajaduse korral jätkatakse teenuse osutamist ka järgmistel aastatel, aga väiksemas mahus.
Kõigist parandustest ei jõua ja pole ka mõtet praegu rääkida. Riigikogu sotsiaalkomisjon on pidanud vajalikuks arutada isegi selliseid muudatusettepanekuid, mis on üheselt lahendatavad valitsuse määrusega. Toon näiteks kas või selle, et vaegnägijat toetavale inimesele makstaks kinni sõidu- ja ööbimiskulud, kui ta sõidab abivajajaga kaasa taastusravisanatooriumi, või suurema hulga mähkmete rahastamist raske liikumispuudega inimesele, mis käib abivahendite rea alla.
Ettepanekud, millest rääkisin, on puudega inimeste organisatsioonidele olnud olulised, suisa põhimõttelised, mistõttu olemegi otsinud ja suuresti ka leidnud võimalusi neid muudatusi eelnõudesse sisse hääletada. Aga nagu ma juba ütlesin, kaks seadust ja valitsuse ajapiiridega volitused ei suuda ära lahendada viimast kui ühte erilise vajadusega seotud muret. Tõsi on see, et töövõimereformi käigus ei ole võimalik lahendada kõiki probleeme, mis selles valdkonnas on lahendamata, aga ka nende küsimuste lahendamiseni tuleb jõuda. Meil on hädasti vaja kõigi, terve ühiskonna head tahet ja hea tahte lepet, mis on valitsusülene ja erakondadeülene ning annab erivajadusega inimestele ja nende esindusorganisatsioonidele kindluse, et neid nähakse, kuuldakse ja toetatakse. Sotsiaalse kaitse hea tahte leppe ümarlaual juba tõstatatud teemad tuleb läbi arutada, nende lahendamise sihid ja tähtajad paika panna.
Head inimesed! Püüan lühidalt kokku võtta, mis meil kõigil on töövõimereformist võita ja mis kaotada. Üle koera on juba saadud, paljud põhimõttelised umbsõlmed on nii huvigruppide kui ka koalitsioonipartneriga lahti harutatud. Kas me tõesti ei saa siis üle koera saba? Miks me tahame tuulde lasta seni üheskoos tehtud määratu töö? Üle 20 aasta alarahastatud sotsiaalvaldkond võiks praegu saada Euroopa Sotsiaalfondilt töövõimereformi jaoks ligi 300 miljonit eurot. Järgmist samalaadset võimalust tuleks oodata ehk seitse aastat. Kuulda on kriitikat, et reform läheb arutult palju maksma, aga erivajadusega inimeste tööturule toomine, kogu süsteemi ülesehitamine ja käivitamine ongi kallis. Kui süsteem juba sujub, läheb asjakäik odavamaks.
Reform aitaks kaasa nii tööandjate kui ka kogu ühiskonna mõttemaailma muutumisele. Juba praegu ei räägi me enam töövõimetusest, vaid räägime -võimest. Meist palju pikemat aega demokraatlike tõekspidamistega harjunud riikides, kus inimene on inimene, sõltumata tema erivajadusest või silmavärvist, osatakse puudega inimesi väärtustada, nendega suhelda, neid vajaduse korral toetada ja aidata. Meie aastakümnetepikkune taak, kui iga vähegi teistmoodi inimene oli silme alt ära, nelja seina vahele surutud, ei lase meil neisse võrdselt suhtuda. Me lihtsalt ei oska seda. Me kas vaatame neist püüdlikult mööda või hoiame kinni eelarvamustest. Kui teha juttu, miks mitte võtta lahkuva kolleegi asemel tööle kaht osaajaga töötavat vaegnägijat, rehmatakse tõrjuvalt käega. Tagamõte on ikka see, et äkki kasvatab see mu enese töökoormust. Meie vananeva ja väheneva rahvastikuga riigis on iga kätepaar tööturul teretulnud, sest vanemaealisi ülalpeetavaid saab aasta-aastalt aina rohkem. Pensioni suurus aga sõltub otseselt sellest, kui palju makse maksavad töötavad inimesed. Seega on kogu ühiskonna huvides, et võimalikult paljud tööealised inimesed leiaksid tööd. Ega keegi eeldagi, et nad töötaksid üle oma võimete, nad peaksid tegema ikka võimetekohast tööd.
Nii või teisiti, praegune olukord ei ole jätkusuutlik ega sobi ka tööandjatele, kes tööjõupuuduse süvenedes tahaksid kas või osaajaga töötajaid palgata. Nemad vajaksid erivajadusega inimeste töölevõtuks riigi tuge, alates töötaja välja- või täiendusõppest ning lõpetades abiga tööpaiga ümberehitamiseks ja sotsiaalmaksusoodustustega. Kõige vähem sobib praegune olukord inimestele, kes on osaliselt töövõime kaotanud, kuid tahaksid ja suudaksid teha tööd, selleks et suurendada oma heaolu ja tunda end ühiskonna kasuliku liikmena, kes tegutseb, suhtleb ja räägib ilmaasjades kaasa nagu iga teinegi ega võta vastu nappi abiraha, ise midagi vastu andmata. Või kas jätamegi osalise töövõimega inimesed tööotsinguil omapead võitlema? Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Suur tänu, austatud komisjoni esimees! Teile on küsimusi. Peeter Laurson, palun!

Peeter Laurson

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud sotsiaalkomisjoni esindaja! Siin saalis on täna esinenud puudega inimeste esindajad ja eksperdid. Nende jutt ja teie jutt erinevad kardinaalselt. Teie räägite, et kõiki on kaasatud ja kõik valupunktid on leidnud lahenduse. Puudega inimeste esindajad seda ei kinnita ja ütlevad, et lahendused on väga puudulikud ning paljuski vigased. Miks koalitsioon kavatseb jõuga vastu võtta auke täis seaduse ja vaadata ülbelt ülevalt alla puudega inimeste muredele?

Heljo Pikhof

Ma alustan kaugemalt. Kui sotsiaalkomisjoni esimees oli Margus Tsahkna ja me esimest korda töövõimereformi komisjonis arutasime, siis minul ja ka Helmen Kütil oli väga palju küsimusi, aga Margus Tsahknal küsimusi ei olnud. On avalik saladus, et kui endine koalitsioon oleks jätkanud, siis oleks töövõimereformi eelnõud seadusena vastu võetud juba sellel kevadel. Aga vahepeal koalitsioon muutus ja loomulikult ei olnud sotsiaaldemokraadid selliste eelnõudega nõus. Meil oli suvel tõepoolest väga palju kokkusaamisi, nii nagu ma ka oma kõnes ütlesin, me kuulasime ära puudega inimeste ettepanekud, leidsime ühisosa ja viisime selle ka seaduseelnõudesse sisse.
Kui rääkida puudega inimeste olukorrast laiemalt, siis tõepoolest ei lahenda need kaks eelnõu kõiki probleeme. See pole lihtsalt võimalik, sest puudega inimestest on ju aastakümneid lihtsalt mööda vaadatud. Ma väga loodan, et nende kahe eelnõu arutelu ning ka hea tahte koostöölepe ja selle ümber toimuv panevad ühiskonda rohkem mõtlema erivajadusega inimestele ja nende vajadustele ning ühiskond hakkab mõistma, et nendest inimestest ei või mööda hiilida. Ma toon veel ühe näite. Kui sotsiaaldemokraadid panid 2013. aastal olulise tähtsusega riikliku küsimusena päevakorda omastehooldajate teema, siis me arutasime seda nii sotsiaalkomisjonis kui ka Riigikogu saalis. Saalis ei tekkinud erilist arutelu, kui sellest teemast räägiti, ja pärast seda ei juhtunud midagi, aga juba siis oleks olnud aeg midagi muutma hakata. Ma tahan ikkagi rõhutada, et komisjonis on käinud tihe töö. Keegi pole öelnud, et komisjonis pole tihedat tööd tehtud ega seaduseelnõusid muudetud. Need kaks eelnõu, mis on olnud komisjonis, on nüüdseks tundmatuseni muutunud. Kui me räägime nendest teenustest, mida kohalikud omavalitsused peaksid osutama, mida väga oodatakse ja mis on ka väga vajalikud, siis ka siin on ette nähtud Euroopa Liidu raha, kui mu mälu mind ei peta, oli seda 31 miljonit eurot. Oleks väga hea, nagu ütles Monika Haukanõmm, kui omavalitsuste reform oleks tehtud. Te olite seitse aastat võimul, aga see on tegemata. Väga kahju!

Aseesimees Jüri Ratas

Mailis Reps, palun!

Mailis Reps

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjoni esinaine! Töötukassale on selles reformis antud väga oluline roll. Samal ajal on Eesti Maksumaksjate Liit olnud üsna kriitiline töötukassa rolli suhtes ja viidanud, et kavandatava reformi tagajärjel võib juhtuda, et töötukassale antakse selliseid täidesaatva võimu funktsioone, mida tegelikult saaksid täita ainult valitsusasutuses töötavad isikud. Seega on küsimus, kas töötukassale antav roll on üldse kooskõlas põhiseadusega ja kas on maksumaksjate suhtes aus, kui algselt ühel kindlal eesmärgil kogutud raha hakatakse tegelikult kasutama hoopis muul otstarbel.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun anda mikrofon uuesti Mailis Repsile, sest tal on veel 12 sekundit aega oma küsimuse lõpetamiseks!

Mailis Reps

Kas teie komisjonis on seda küsimust õiguslikult analüüsitud ehk kas töötukassale sellise rolli andmine on seadusega kooskõlas?

Heljo Pikhof

Mul on väga kahju, et sa ei täpsustanud seda rolli täpsemalt. Loomulikult, töötukassa roll on inimesi tööle aidata. Nüüd tuleb sinna juurde see, et kui osalise töövõimega inimene on tööturul, siis on tal õigus saada töötukassa kaudu rehabiliteerimisteenuseid, kui tal on selleks vajadus. Nagu ma juba ütlesin, aastas saab neid teenuseid kuni 1500 euro eest. Mulle jäi arusaamatuks, milline roll töötukassale siin ei kõlba.

Aseesimees Jüri Ratas

Etti Kagarov, palun!

Etti Kagarov

Aitäh, hea eesistuja! Hea Heljo! Töövõimereform puudutab väga paljusid puudega inimesi ja on selge, et neil on väga suur hirm muudatuste ees. Aga mis muutub nende elus seoses töövõime hindamisega? Sa ei puudutanud seda teemat. Räägi natuke sellest, et saaks neid hirme vähendada.

Heljo Pikhof

Aitäh küsimuse eest! Kui ma olen käinud puudega inimestega kohtumas, siis on minu käest sageli küsitud, kust need arstid võetakse. Ma olen seletanud, et tegelikult sõlmib töötukassa lepingu ekspertarstidega ja kui praegu määratakse töövõimeprotsenti, ka siis ju ekspertarstid hindavad, kas sel inimesel on õigus ka järgmisel perioodil olla töövõimetuspensionär. Töövõime hindamisega tegelevad ikkagi arstid. Esimene samm on see, kui inimene läheb pere- või eriarsti juurde, kes kirjeldab tema terviseseisundit ja paneb selle kirjelduse e-tervisesse üles. Teine samm on töötukassale töövõimetaotluse esitamine. Kui taotlus on esitatud, siis on kaks varianti: inimene ise täidab küsimustiku oma tegevusvõime kohta ja saadab selle kas e-kirjaga või posti teel töötukassale või aitab töötukassa töötaja tal seda teha. Samal ajal saab töötukassale esitada ka töövõimetoetuse taotluse. Kolmas samm on töövõime hindamine, mida teeb ekspertarst, kes on töötukassa lepinguline partner. Ekspertarst hindab töövõimet inimese terviseinfo ja tegevusvõime küsimustiku põhjal. Tema annabki soovitusi sobivate töötingimuste kohta ja küsib vajaduse korral infot teistelt spetsialistidelt. Kui andmed on vastuolulised, kutsub ta inimese vastuvõtule, teeb teste või kaasab tegevusterapeudi või kliinilise psühholoogi. Nüüd oleme ka eelnõusse kirja pannud, et kui inimene peab tegema kulutusi täiendava terviseuuringu jaoks, siis töötukassa hüvitab talle eritransporditeenuse, viipekeele tõlgi, isikliku abistaja ja teised teenused, mida ta vajab. Neljas samm on töövõime hindamise otsus, sest ka otsus tuleb ju lõpuks teha. Tehaksegi otsus, kas inimene on täielikult töövõimeline, osaliselt töövõimeline või tal töövõime puudub. Otsuse teeb töötukassa töövõime hindamise spetsialist ja seda tehakse keskkontoris ekspertarsti hinnangu põhjal. Seda ei tee juhtumikorraldaja, nagu on sageli valesti aru saadud. Viies samm on töövõimetoetuse andmise otsus ja selle teeb töötukassa töövõimetoetuse spetsialist töövõime hindamise otsuse alusel. Kuues samm on nõustamine ja teenused tööleaitamiseks või töötamise toetamiseks, mille vajadust hindab ja osutamist korraldab juhtumikorraldaja maakondlikus osakonnas, st seal, kus inimene on töötukassasse pöördunud.
Aga ma soovin seletada paari küsimust, mida siin tõstatati. Ma ütlen ära, kui palju on liikumispuudega inimesed osalenud sotsiaalkomisjoni istungil, et ei jääks vale muljet, nagu nad oleksid osalenud ainult kaheksa minutit. Esimesel avalikul istungil oli palju ettekandjaid ja mitmesuguste erivajadustega inimeste organisatsioonide esindajaid. Proua Sihver sai 10. juunil kaheksaks minutiks sõna. 14. juuli istung toimus sotsiaalkomisjonis, sinna olid kutsutud sclerosis multiplex'i ühingute ja Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu esindajad. Kohal olid proua Sihver ja proua Lõoke, kes väga hästi esindasid liikumispuudega inimesi ning rääkisid kõik probleemid lahti. Arutelu kestis ühe tunni ja 48 minutit. Seal rääkisid puudega inimeste esindajad, mitte sotsiaalkomisjoni liikmed. 26. augusti istungil osales väga asjalik noormees Sven Kõllamets, kes on liikumispuudega. Arutelu kestis sotsiaalkomisjonis ühe tunni ja 25 minutit. 13. oktoobri istungil ei olnud küll liikumispuudega inimesi, aga oli Invaru esindaja. See on firma, kes tegeleb abivahenditega. Arutati liikumispuudega inimesele ratastooli saamise võimalusi: kui ratastool katki läheb, mis siis saab, kas saab kohe uue, kas on võimalik rentida kohe asendusratastool jne. Samamoodi arutati abivahendite, näiteks mähkmete saadavust. See kestis 53 minutit. 14. oktoobri istungile olid jällegi kutsutud liikumispuudega inimeste esindajad proua Sihver ja proua Lõoke ning siis kestis arutelu ühe tunni ja viis minutit. Nii et väited, et puudega inimeste esindajaid pole komisjoni kutsutud või nad on ainult kaheksa minutit sõna saanud, ei vasta tõele. Aga ma väga tahan neid tänada, et nad on alati kohale tulnud, kui me oleme seda palunud, nad on oma arvamust avaldanud jne.
Veel räägin rehabilitatsiooniteenustest. Praegu saavad tööealised rehabilitatsiooniteenusteks 3,5 miljonit eurot Sotsiaalkindlustusameti kaudu. Kui võtta kõik kokku – lapsed, eakad ja ka töövõimetud –, siis on see summa ligi kaheksa miljonit eurot. Kui reform käivituks, siis alates 2016. aastast jääks kogu see raha, ligi kaheksa miljonit eurot, lastele, eakatele inimestele ja töövõimetutele, aga ligi 17 miljonit eurot tuleks tööealiste inimeste rehabilitatsiooniteenuste jaoks töötukassasse, st tervist parandavate teenuste jaoks, et nad saaksid tööturul osaleda. See on väga suur summa. Ma ütlen veel kord, et aastas võib selleks kulutada kuni 1500 eurot, inimese vajaduse järgi. See on suur hüpe edasi, selleks et inimesi aidata.
Nüüd veel üks asi. Kõnedest selgus, et on arvamus, nagu saaks töövõimetoetust suva järgi ära võtta. Seda suva järgi ära võtta ei saa. Nagu ma juba enne teile ütlesin, selleks et inimesele töövõimetoetuse maksmine peatada või töövõimetoetus ära võtta, peab töötukassa välja selgitama, mis on need põhjused, miks inimene pole töötukassaga kontakti võtnud. Kui inimest kätte ei ole saadud, siis töövõimetoetuse maksmisest loobuda ei tohi. Ilma põhjuseta seda ei tehta. Rõhutan veel, et sõltumata sellest, kas inimene on või ei ole tööturul aktiivne, tervisealast rehabilitatsiooniteenust saab ta igal juhul.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud komisjoni esimees, tänan teid ettekande ja vastuste eest! Head ametikaaslased, me alustame läbirääkimiste vooru. Nii nagu sotsiaalkomisjon on palunud, esinevad kõigepealt fraktsioonide esindajad. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Marika Tuus-Lauli! Kaheksa minutit.

Marika Tuus-Laul

Hea istungi juhataja! Külalised! Austatud ministrid! Kolleegid! Mul on hea meel, et siit kõnepuldist sai oma seisukoha välja öelda ka nende inimeste esindaja, kes kogusid petitsioonile 3500 allkirja ja kes nõudsidki puudega inimeste probleemide arutamist olulise tähtsusega riikliku küsimusena. Nagu me teame, otsustas koalitsioon seda inimest siia kõnetooli esialgu mitte lasta. Me täname selle eest, et see inimene siin kõnelda sai, eelkõige Eesti Puuetega Inimeste Koja juhti Monika Haukanõmme, kes tegi selle kohta ettepaneku, ja samuti Riigikogu aseesimeest Jüri Ratast, kes piinliku olukorra lahendamisse oma panuse andis!
Kui töövõimetoetuse seaduse eelnõu kevadel Riigikogus üle anti, tundus ministrite jutust, et tegemist on justkui hea seaduseelnõuga, Euroopa raha tuleb, puudega inimestele leitakse sobivad töökohad, abiteenused tulevad – kõik on ideaalne. Kui aga asusime eelnõu menetlema, siis nägime, et ainuke kindel asi oli see, et töötukassast saab koht, kus hakatakse puudega inimestega tegelema kui töötutega, tööotsijatega, ja see riivab puudega inimeste eneseväärikust. Otsustatud oli ka, et avalik-õiguslikku töötukassasse aastatega tööandjatelt ja töövõtjatelt igakuise maksena kogutud ressursid võetakse kasutusele, kogutud rahale antakse täiesti uus funktsioon ja töötukassasse tehakse juurde üle 500 töökoha. Muud seal ei olnudki. Võin teile öelda, et ma ei mäleta, et nende väga paljude aastate jooksul, kui ma olen siin töötanud, oleks ministeeriumist tulnud nii toores ja läbimõtlemata seaduseelnõu kui see. Ilmselt olid värsked ministrid kevadel ametisse saamise tõttu niivõrd ärevil, et ei hoomanud laiemalt töövõimereformi olemust ja ulatust. Arvati, et tegemist on ühe-kahe seadusega.
Täna me teame, et reform kukkus eelmisel, Reformierakonna ja IRL-i valitsusel, läbi. Hanno Pevkur ministrina alustas seda reformi, nagu me mäletame, ja Taavi Rõivas jätkas, kuid mitte midagi ei tulnud välja. Alustama oleks pidanud hoopis sotsiaalhoolekande seadusest ja tagama inimestele tugiteenused. Paralleelselt oleks pidanud valmima tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus. Tegelema oleks pidanud ajutise töövõimetuse ümberkorraldamisega, samuti puudega inimeste haridusega, mis on võtmetähtsusega, ning loomulikult omastehooldajate probleemide ja paljude muude asjadega. Meie aga alustasime hoopis lõpust, töövõimetoetuse seadusest, ja näeme nüüd, et reformi põhitähelepanu on praegu pööratud töövõime hindamisele ja ainult reformi käivitamisele, kuhu läheb ka suurem osa rahast. Aga edasi on palju küsimärke.
Nüüd äkki on meil meeletu kiirus peal, Euroopa raha on vaja kätte saada, valitsuse tööaeg varsti lõpeb ja kõik see, mis on tegemata, pannakse kirja hea tahte leppesse, lootes, et küll järgmine valitsus tuleb ja teeb ära. Ma arvan, et see on ikkagi väga naiivne ja kindlasti ei toimi. Töövõimetoetuse seadus tegeleb põhiliselt töövõimetuspensionäride rahaliste hüvitiste ülevaatamisega, st töövõimepension asendatakse sageli väiksema töövõimetoetusega, mida hakatakse alates teatud sissetulekust millegipärast vähendama. Miks seda tehakse, ei tea. Puudega inimesel läheb ju suurem osa rahast puudest tulenevate lisakulude katmiseks. Pole aga mõtet tööl käia, kui sellele tuleb peale maksta. Esmane eelnõu nägi ette, et toetus pidi hakkama vähenema juba alates 641-eurosest palgast. Selle peale tulid puudega inimesed karkude ja ratastoolidega Toompeale protestima, esimest korda Eesti Vabariigi ajaloos. Ega siis valitsusel ei jäänudki muud üle kui seda piiri tõsta. Aga juba alates 1325-eurosest sissetulekust kaob toetus üldse ära. Miks? Sellest me aru ei saa. Saar Poll on otse öelnud, et sellisel kujul toetused ei paranda puudega inimeste toimetulekut, vaesumine suureneb veelgi ja sellest tulenevalt suurenevad ka terviseprobleemid.
Me näeme, et nende 100 000 ja enama inimesega (kui arvestada hooldajaid ja abistajaid, võib-olla ka lähisugulasi, kellest erivajadusega inimeste elu otseselt sõltub) tehakse eksperimenti. Ka töötukassa juht Meelis Paavel on öelnud, et ilma sotsiaalteenusteta või siis, kui neid antakse ainult näpuotsaga, see reform ei õnnestu. Kuidas saaksid need inimesed töökohale, kui ei ole vajalikul määral invatransporti, isiklikke abistajaid, abivahendeid, viipekeele tõlke ega muid abiteenuseid? Seda raha ju ei ole nii palju, et jätkuks Peipsi äärde ja Vändrasse. Ka neid spetsialiste ei ole nii palju. Näiteks, rehabilitatsiooniteenust, millest on palju juttu olnud, hakatakse 2016. aastal osutama 509 inimesele. Aga kui palju on abivajajaid? 15 000 inimest tahetakse kohe tööle panna. Korrutage ja te saate vastuse. Teenust on ju vaja ka nendele, kes praegu juba töötavad. Üleeile võeti vastu otsus, et rehabilitatsioonijärjekord tohib olla üks aasta, aga ministeeriumi esindaja ütles, et mitte mingit rahalist katet sellele ei ole, kusjuures Reformierakond ei olnud ka sellega nõus.
Ilma omavalitsusteta, abiteenuste standardi kehtestamiseta ja rahata see reform ei toimi. Omavalitsused on üks põhiteema, millest ka Praxis ja Saar Poll räägivad, kuid sellega on üleüldse kõige vähem tegeldud, õieti polegi tegeldud. Tööandjatega pole mingeid lisakokkuleppeid saavutatud, lisatagatisi pole loodud. Euroopast tuleb praegu tõesti üsna palju raha, aga kust võetakse see raha edaspidi? Meile öeldakse, et kui Euroopa raha lõpeb, siis saame raha riigieelarvest, sest töötavad inimesed maksavad riigile makse.
Küsimusi on palju. Miks ikkagi on varjatud soov see reform nii kiiruga läbi viia? Mulle küll tundub, et tahetakse need ääremaadel puudetoetust saavad ja virelevad inimesed terveks tunnistada. Neist saavad töötud ning riik rahaliselt siis ju võidab. Väga õigesti ütles Eesti Patsientide Esindusühingu juht Pille Ilves, et Eesti on puudega inimeste tööga hõivatuse poolest paljudele riikidele eeskujuks, olles auväärsel kolmandal kohal. Meie aga tegeleme sundusega. Neid inimesi pole vaja sundida, nad ise tahavad töötada. Põhiküsimus, veel kordan, on rehabilitatsiooni puudumine ja abiteenuste kättesaamatus. Neid teenuseid on vähe ja me ei näe, et selle jaoks kuskilt raha tuleks. Sellega on vaja tegelda.
Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku aeg maha võtta ja tegelda sellega, mida puudega inimesed meilt ootavad ja mis tegelikult oluline on. Meid on hoiatanud ka ju paljud välisriigid – muide, need paljud riigid, kuhu see reform on ka imporditud –, et me ei teeks viga, mille nemad on teinud. Aitäh teile!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja Margus Tsahkna!

Margus Tsahkna

Lugupeetud juhataja! Hea Riigikogu! Head inimesed, kes meid jälgivad, eelkõige erivajadusega inimesed! Ma tahan kõigepealt tänada Eesti Puuetega Inimeste Koja juhti Monika Haukanõmme ja 3500 allkirjaga petitsiooni üle andnud Tiia Sihverit, kes andsid täna meile pildi sellest, mida erivajadusega inimesed tegelikult töövõimereformist mõtlevad ja mis on nende mured.
Siin saalis on kõlanud palju poliitilisi süüdistusi, aga need ei puuduta töövõimereformi sisu. See, et poliitikud omavahel kemplevad, on ju tavapärane, eriti enne valimisi, aga see ei aita kuidagi lahendada puudega ja erivajadusega inimeste probleeme. Marju Lauristin ütles esmaspäevases Postimehes, et kogu töövõimereform hõlmab puudega ja erivajadusega inimeste probleemidest vaid ühte kümnendikku või kahekümnendikku ja mitte rohkem. Selles mõttes tabas ta märki, et kui me vaatame ministri ja valitsuskoalitsiooni positsioone ja selgitusi, siis näeme, et ega töövõimereformi eesmärgi vastu ei ole ju mitte keegi, mitte ükski erakond ning veel vähem puudega ja erivajadusega inimeste esindajad. Me ju kõik teame, et meie riigi areng on olnud tormiline, me oleme pigem tegelnud võib-olla selliste silmaga nähtavate ja käega katsutavate probleemidega, aga täna on seoses töövõimereformiga meie ees laiali laotunud kogu see varjatud maailm, kus on ilmekalt näha just nimelt puudega ja erivajadusega inimeste probleemid.
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit.

Margus Tsahkna

Need probleemid on ju sellised, mida me saame lahendada. Ka puudega inimesed tahavad aktiivselt ühiskonnas osaleda. Nad tahavad oma võimete kohasel tööl käia. Selle jaoks ongi töövõimereform ellu kutsutud. Küsimus on lihtsalt selles, et selle plaani jaoks, mis riigil on, on meil eeldused loomata. Ma räägin just nimelt meist kõigist, kes me oleme siin riigis võimul olnud. Ma ei süüdista siin ei tänast ega eilset koalitsiooni. Ma ei süüdista ka praegust peaministrit Taavi Rõivast, kes oli eelmises valitsuses sotsiaalminister ja kes on selle reformi ette valmistanud. Ma juhin tähelepanu selle konflikti sisule. Selleks on lihtsad konkreetsed meetmed, et erivajadusega inimesed saaksid tulla kodust välja ja neil oleks võimalik aktiivselt osaleda reformi eesmärkide saavutamisel.
Täna istub siin rõdul Tom Rüütel, kes omandab praegu magistrikraadi Tallinna Ülikoolis. Ta on lõpetanud tavakooli, aga selleks, et ta saaks erialast tööd teha, peab ta kõigepealt saama kodust välja. Ta ei suuda ise ennast aga riidesse panna. See on probleem, miks ta ei saa olla aktiivne ega saa tööle minna. See on üks nendest konkreetsetest ja väga spetsiifilistest probleemidest, mida meie peame lahendama. Neid probleeme on tuhandeid. Igal erivajadusega ja puudega inimesel on omad spetsiifilised probleemid. Kahjuks seesama töövõimereform oma kaasnevate seadustega neid probleeme ei lahenda.
Küsimus on selles, kuidas neid siis lahendada. Need on ju senimaani lahendamata. Üks tee ongi see, mida ka puudega inimesed on ette pannud, et vähemalt mingis osas tuleks kehtestada teenuste üleriigilised standardid, nii et need oleksid kõigile kättesaadavad, hoolimata sellest, millises omavalitsuses inimene elab. Sellised teenused on tugiisikuteenus, isikliku abistaja teenus, transporditeenus. Neid kõiki on vaja, et töövõimereform üldse saaks sisuliselt tööle hakata. See on ju tegelikult kõigile arusaadav. Ma ei usu, et meie ministrid, eelkõige Helmen Kütt, sellest aru ei saa. Ma arvan, et ta saab sellest väga hästi aru. Ma saan aru ka tema raskest olukorrast, kuna mul on tunne, et on lihtsalt sõlmitud poliitiline kokkulepe, et need seadused tuleb siin vastu võtta sellisel kujul, nagu need on. Ma pean tunnustama sotsiaalkomisjoni, hoolimata sellest, et komisjoni esimees Heljo Pikhof mind siin ründas. Sotsiaalkomisjon on üritanud teha tõesti maksimaalselt tööd ja on teinud parandusi, aga seesama eelduste probleem on senimaani lahendamata. Seda lahendust kahjuks see töövõimetoetuse seadus ei paku.
Räägin veel ühest teemast, mis on olnud mulle südamelähedane. Kui me ei räägi mitte ainult sellest eelnõust, vaid sellest, et töövõimereformi eesmärk on aidata tööturule need inimesed, kes on jäänud erivajaduse või puude tõttu sealt eemale, siis üheks väga suureks grupiks siin on omastehooldajad. Nad hooldavad just nimelt neid inimesi, kellele on see reform mõeldud. Nad on ise terved ja haritud inimesed, kes on tööturult ära tulnud selleks, et kodus oma lähedaste eest hoolitseda. Aga nendega, kellel oleks kõige lihtsam tööle tagasi tulla, töövõimereform ei tegele. Neid inimesi, kes on ennast ametlikult hooldajana arvele võtnud, on 13 000, aga tegelikult on selliseid inimesi meie ühiskonnas palju-palju rohkem. Meil oleks vaja kehtestada üle Eesti teenuste standardid, et võimaldada neil kas või osaajaga ühiskonnaelus osaleda ja käia tööl, et nad saaksid majanduslikult paremini panustada omaenda perekonna ellu ja sellesama puude või erivajadusega inimese ellu, et teda aidata. Need teenused on praegu puudu ja neid selle töövõimereformiga kahjuks ka ei tule.
Kui me siin saalis oleme riigimehelikult töövõimereformi jätkusuutlikkuse üle arutanud – ma vaatan, et ühe järgmise kõnelejana saab sõna endine rahandusminister Jürgen Ligi –, siis ma olen küsinud, kas see töövõimereform on meile jõukohane ka siis, kui Euroopa raha 2020. aastal lõpeb. Me teame, mille pärast valitsus seda töövõimereformi nii agressiivselt käima lükkab. Selle reformi tõttu riigieelarve kulutused töövõimetuspensionidele järjest suurenevad, aga peale 2020. aastat lükatakse need kulutused töötukassa õlgadele. See tähendab, et need ei ole enam riigieelarvelised otsekulutused ja neid hakkavad kinni maksma tööandjad ja töövõtjad oma töövõimetuskindlustusmaksust. See aga ei ole teema, mida ma suudaksin paari minutiga lahti seletada.
Kokkuvõtet tehes tahan teile öelda, et see poliitiline mäng, mis siin käib, ei lahenda absoluutselt neid reaalseid probleeme, millega seisavad silmitsi need 100 000 inimest, kellele see töövõimereform on mõeldud. Ma loodan, et Riigikogu liikmed, hoolimata sellest, millisesse erakonda kuulutakse, saavad sellest aru ja ka Tom Rüütli probleem on edaspidi lihtsalt lahendatav ning ta on meie seas mitte ainult selliseid tähtsaid küsimusi arutades, vaid ka tööl käies. Sellepärast palungi võtta töövõimereformiga aeg maha ja teha ära see osa, mis on veel puudu! Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Eiki Nestor

Austatud juhataja, palun ka lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Kokku kaheksa minutit.

Eiki Nestor

Head kolleegid! Lubage mul kõigepealt meie fraktsiooni nimel tänada neid, kelle ettepanekul toimub täna olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu. Kuna siin on eksitud, siis ma selguse mõttes loen kõik need organisatsioonid ette. Selle ettepaneku Riigikogule tegid Eesti Hooldajate Liit, Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing, Eesti Kurtide Liit, Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit, Eesti Nägemispuuetega Inimeste Keskliit, Eesti Patsientide Esindusühing, Eesti Pimedate Liit, Eesti Puuetega Inimeste Koda, Eesti Sclerosis Multiplex'i Ühingute Liit, Eesti Vaegkuuljate Liit, Eesti Vaimupuudega Inimeste Tugiliit, Erakond Eestimaa Rohelised, Juht- ja Abikoerte Kool, MTÜ Händikäpp, MTÜ Pane Oma Meeled Proovile, Puutepunkt, Tallinna Puuetega Inimeste Koda ja Terviseleht. Suur aitäh neile selle ettepaneku eest! Tänaste ettekandjate seas oli ettepaneku tegijate hulgast lausa kaks esinejat. Nii et kõik need härrased, kes on siin paari päeva jooksul esinemiste suhtes poliitiliselt päevitanud, võiksid Monika Haukanõmmelt vabandust paluda, sest ka tema on üks selle ettepaneku tegijatest. Nii et kaks esinejat olid nende hulgast, oleme kõigepealt täpsed. Lisaks on meile esitatud kollektiivne pöördumine, kus on väga tõhus arv allkirju ja mille menetlemine Riigikogus alles toimub.
Peale selle tänuavalduse tahan teha paar märkust. Esiteks, ei ole vaja mingit suurt eraldi sotsiaalset uuringut. Maailmas on seda teemat palju kordi uuritud ja Eesti praktika on samasugune. On tõestatud, et on kindel seos kahe näitaja vahel: tööpuudus ja töövõimetute tööealiste inimeste arv. See on igal pool maailmas nii. Kui tööpuudus suureneb, suureneb Eestis ka töövõimetuspensionäride arv. See toimub samamoodi Soomes, Rootsis ja kus tahes. On täiesti tarbetu mõtiskleda, et mis juhtus, kas enne käisid haiged inimesed tööl või jäid need inimesed haigeks seetõttu, et nad jäid töötuks. See on mõttetu arutelu. Aga see seos on igal pool olemas. See ei kao ka tulevikus mitte kuskile, isegi siis, kui see reform ära tehakse.
Tegelikult on minu meelest lõpuni lahti rääkimata see probleem, miks need muudatused ei tekita puudega inimestes usaldust. Need ei tekita seda täiesti arusaadaval ja selgel põhjusel. Me räägime, et me peaksime nende inimeste tööleaitamiseks pakkuma rohkem rehabilitatsiooniteenuseid, aga me näeme, et selleks ei ole raha. Me räägime, et omavalitsused peaksid rohkem pakkuma tugiteenuseid, aga meile öeldakse, et ei ole raha. Ongi kõik. Puudega inimesed on teinud äärmiselt täpse märkuse, et ka praegu on ju paljud teenused olemas, ka töötukassa pakub neid, tekib aga küsimus, miks neid ei kasutata. Küsimärk on alati see, kust tuleb raha. Aga nüüd on see raha olemas.
Huvitaval kombel on valitsus, kes on taotlenud nende muudatuste tegemiseks raha ka Euroopa Liidust, sattunud valitsuse tavalisse positsiooni. Kui nad teevad neid muudatusi, saavad nad riielda, ja kui nad neid muudatusi ei teeks, siis nad saaksid riielda selle eest, et nad ei püüa seda raha saada. Mis siin lahendus on? Lahendus saab olla ainult üks: püütakse need muudatused ära teha ja see raha ära kasutada. Siin ei ole tõesti mingit mõtet hellitada mingeid lootusi sellel teemal, nagu oleks see Euroopa Liidu raha kasutamine mingi kuluefektiivne suurus. Need kulutused jäävad ka tulevikus, pärast selle süsteemi loomist, nad ei kao mitte kuskile. On vaja, nagu on täiesti õigesti märgitud, anda inimestele kindlust, et see süsteem rahapuuduse tõttu ei muutu praeguseks süsteemituseks. Kuidas seda teha, sellest räägin natuke hiljem.
Ma arvan, et Riigikogu kolm fraktsiooni neljast on sotsiaalkomisjonis tõhusalt töötanud nende muudatuste tegemiseks. Nii nagu ma olen aru saanud, on ka Vabariigi Valitsus eelnõude algatajana selleks koostööd teinud. Ta ei ole öelnud, et ei, need muudatused, mis seaduseelnõudes nüüd tehtud on, oleksid kuidagi valed. Ma tänan kõiki neid, kes on komisjonis käinud oma mõtetega ja esindanud mitmeid puudega inimeste ühendusi, selle eest, et nad on eelnõude muutmisele kaasa aidanud! Tõesti, üks fraktsioon on võtnud poliitiliselt mugava positsiooni, mitte niivõrd sisulise positsiooni, aga see on nende valik. Me saame kõik aru, et valimised tulevad ja niivõrd tõsise reformi tegemiseks oleks võib-olla tõesti mõistlikum mingi muu aeg, aga paraku on nii juhtunud ja ju siis tuleb selle teadmisega elada.
Me näeme täna, et väga paljud asjad siin taanduvad küsimusele, kuivõrd kohalikud omavalitsused tulevikus on võimelised neid teenuseid pakkuma. See on väga õige küsimus. Vaadake, sellest ajast, kui mina olen Eesti sotsiaalelu vastu huvi tundnud, võin teile tuua hulga näiteid, kus mitmed kavandatud reformid on jäänud tegemata seetõttu, et ei ole söandatud omavalitsustega isegi rääkida, kuna ei ole usutud, et mingi kokkulepe on üleüldse võimalik. Näiteks võib tuua kõik selle, mis on seotud vanainimeste hooldusega. Ka puhtalt seetõttu vajavad need eelnõud, mida Riigikogu praegu menetleb, nagu tuld seda kokkulepet, mida on nimetatud hea tahte kokkuleppeks ja mis on vajalik dokument. Selle sõlmijaks võiksid olla tööandjad, töötajad, kindlasti kohalikud omavalitsused, kõik nende liidud, kõik puudega inimeste ühendused, kes peavad vajalikuks sellega ühineda. Ma kutsun sellega ühinema kõiki erakondi Riigikogus ja mitte ainult Riigikogus, sest ainult sellisel moel on võimalik kuidagigi jõuda järeldusele, et need teenused, mis praegu puudu on, hakkavad tekkima ja inimestel on võimalik neid kasutada. Ma usun, et Eesti erakonnad soovivad osaliselt töövõime kaotanud inimesi tööle aidata. Ma usun, et need inimesed soovivad tööle minna. Nii et vähem poliitilist valimiseelset elevust ja rohkem mõistust, kui vähegi saab!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Jüri Jaansoni!

Jüri Jaanson

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma soovin tänada selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse algatajaid, samuti soovin tänada põhiettekandjaid. Mul on veidi kahju sellest, et põhiettekannete hulka ei mahtunud erapooletu eksperdi, Riigikontrolli esindaja ratsionaalne seisukoht. Aga tema ettekanne on meil kirjalikult laua peal.
Kuna tänastes ettekannetes on kõlanud päris palju emotsioone ja seisukohti, mis on paljuski hinnangulised, siis ma toon hea meelega Riigikontrolli ettekandest paar lõiku välja. Esiteks, Riigikontrolli esindaja ütleb, et ta peab töövõimereformi Eesti elukestva õppe strateegia üheks suuremaks proovikiviks. Seda see kindlasti on. Paljuski sõltub meist, kuidas me selle proovikiviga hakkama saame. Teiseks esitab ta ühe väga olulise küsimuse. Nimelt küsib ta, kas me viiksime reformi läbi ka siis, kui meil euroraha poleks. Ta vastab ise sellele küsimusele, et ilmselt jah, sest meil pole valikut. Kolmandaks juhib ta tähelepanu sellele, et reform on tõeliselt edukas alles siis, kui meil ei kasva peale enam uut põlvkonda töövõimetuid. Selleks on vaja järjepidevalt tegelda uute seadustega. Jah, ma olen sellega nõus. Järjekorras ootab tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi elluviimine. See ootab praegu valitsusse viimist ja ma arvan, et see tuleb meil ellu rakendada nii kiiresti kui võimalik, sest sellel on väga suur ennetuslik roll.
Nüüd räägin ma natukene kaasamisest. Siin on palju räägitud kaasamisest, sellest, kas inimesi, sihtgruppe ja osapooli on ikka piisavalt kaasatud. Aga alustame sellest, et me 21. märtsil 2012. aastal ratifitseerisime siinsamas saalis ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja aasta hiljem korraldas tollane sotsiaalkomisjon siin olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu, kui arutati erivajadusega inimeste tööhõivet. Seal püstitati eesmärk viia töövõimereform ellu. Kui ma õigesti mäletan, ütles toonane sotsiaalkomisjoni esimees, et ta loodab, et sellele olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelule järgnevad olulise tähtsusega seadused. Niikaugele me oleme siis praegu reformiga jõudnud.
Mul ei ole siin rääkimiseks enam väga palju aega, aga ütlen veel seda, et toona esines siin väga põhjaliku ettekandega töötukassa esindaja, kes tõi oma kogemuste põhjal üksikasjalikult välja põhjused, miks tänapäeval sotsiaaltöö ei toimi. Ma väidan, et me oleme sotsiaalkomisjonis teinud ära väga suure töö, me oleme läbi töötanud kõik puudujäägid, ja ma arvan, et me võime rahulikult selle reformi käivitamist alustada.
Palun kolm minutit lisaks!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit lisaks.

Jüri Jaanson

Ma juhin natuke tähelepanu statistikale, mis kogu aeg muutub, kuna töövõimetute arv aasta keskmisena ju pidevalt muutub. Aga siiski, aastal 2012 oli meil 34 300 püsiva töövõimekaoga inimest, kes olid hõivatud. Aasta hiljem oli neid juba üle 40 000. Samas suurenes ka mitteaktiivsete arv. Kokkuvõtet tehes võib öelda, et suurenes nii aktiivsete kui ka mitteaktiivsete inimeste arv. Tegelikult võib väita, et aasta keskmisena on hõivesse ühe aasta jooksul juurde tulnud üle 6000 inimese. Siin on mitmeid põhjuseid, aga põhimõtteliselt näitab see seda, et ka töötukassa on teinud väga head tööd. Ta on erivajadusega ja töövõimekaoga inimestega pühendunult tegelnud juba ammu enne seda, kui seadus seda nõudma on hakanud.
Ma toon veel esile põhimõttelisi probleeme, mis siin on. Ma tuletan meelde, et eelmisel samal teemal toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelul poolteist aastat tagasi rõhutasin ma oma ettekandes seda, et põhiline probleem on just töövõimekaota ja püsiva töövõimekaoga inimeste tööhõive määra erinevus. See vahe on praegu circa 30%. See ongi vahe, mis tuleb töövõimereformi käigus likvideerida.
Lõpetuseks rõhutan ma ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni artiklit, mille kohaselt on töövõimekaoga inimestel tavainimestega võrdne õigus tööd saada. Ma usun, et selles suunas saame selle kolm aastat kestnud protsessi järel astuda olulise sammu. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Erki Noole!

Erki Nool

Head kolleegid! Nagu väga hästi teada, saavad paljud asjad kõige paremini selgeks võrdluse abil. Võtame näiteks euroopalikud väärtused. See sõnapaar on saanud otsekui issameieks, mingiks mantraks, mida korrutatakse söögi alla ja söögi peale. Näib juba, et eestlastel endil polegi mingeid väärtusi või kui ongi, siis on need kindlasti vastandlikud euroopalikele. Tundub, õigemini antakse tunda, et oleme alles eile puu otsast alla tulnud metslased. Tõesti tahaks, et keegi ütleks vahelduseks sedagi, mille poolest me oleme veel Eesti. Mis on meile järele jäänud oma, kas ainult laulupidu või setu vöökiri? Vaataks seda õige lähemalt.
Meil, jumal tänatud, ei ole rahvus- või usukonflikte, nagu see on tavaline Euroopas. Meil ei minda veel tänavale autosid ja hooneid põletama nagu Euroopas. Meil ei lõigata ümber naisi ja tüdrukuid, nagu seda juba tehakse Euroopas. Meil ei pea usujuhid vihakõnesid, nagu ilmselt on lubatud Euroopas. Meilt pole läinud sadade kaupa võitlejaid ISIS-e ridadesse, nagu euroopalikud seadused näivad lubavat. Me ei tee relvakaupa Venemaaga – asi, mis euroopalike väärtuste järgi on vist täiesti loomulik. Seda kõike me ei tee. Küll aga teeme näo, nagu oleks Euroopa mingi toidulavka, kust võtame ainult seesugust kaupa, mis pole veel jõudnud halvaks minna, rämpsu aga jätame sinnapaika.
Nii hakkadki mõtlema, et äkki on olemas kaks Euroopat või on meil endil isevärki silmaviga, mingi topeltnägemine, ehk me vajame väärtuste asemel hoopis arstiabi. Tsiteerin kolleeg Jürgen Ligi, kellega nüüd, küll erineval põhjusel, olen sattunud ühte kampa, nimelt ühiskonna vihaõhutajate hulka. Härra Ligi kirjutas hiljuti Postimehes: "Juhin tähelepanu, et isegi euroopalikkus ei tähenda täiuslikkust: rahanduses ja majanduses kipub ta viimasel ajal tähistama kriisi, demograafias süvenevat suutmatust, ajaloo, ideoloogia ja poliitkorrektsuse teemal aga silmakirjalikkust."
Kui Eesti on seni kokkuhoidliku taluperemehe kombel Euroopa tavadest erinevalt pistnud ka pooliku hobuseraua räästa alla tallele, kas pole seegi eestilik tava ja väärtus või enam ei ole? Äkki on niimoodi võrdlemine liialdamine? Loomulikult on. Võrdlemine tähendabki liialdamist, aga ärgu siis võrreldagu mingist asjast teistmoodi mõtlejaid ka kohe Venemaal valitseva mõtteviisi pooldajatega. Nii.
Tulgem kõige olulisema võrdluse juurde, mis on ka kõige valusam. Praegu on meil arutluse all 100 000 hinge puudutav töövõimereform. Äsja oli meil kohutavalt kiire kooseluseadusega. Oli niisugune tamp peal, et polnud aega isegi midagi seletada. Tundus, et euroopalikud väärtused olid sellises ohus, nagu kihutaks neil katk kannul. Kui nii, siis pääses Eesti napilt: kaks viiendikku rahvaesindajatest ütlesid kahele kolmandikule rahvast, et tal pole õigus, et ta on tume ja tagurlik. Mis muud rahval üle jääb kui häbeneda ja tänada, et 40 tarka on päästnud väärtused, millest rahval endal oma rumaluses polnud aimugi. Tõrkuva eesli saab teatavasti liikuma kahel moel: torgates saba alla söe või hoides nina ees porgandit. Söega toimis asi hästi, nüüd on porgandi kord. Öeldakse täiesti ausalt välja, et töövõimereformiga kiirustamise ainus põhjus on Euroopast loodetav raha.
Eelmisena mainitud teemaga võrreldes on see teema igav ega küta kirgi, vaevalt kaasneb sellega tapmisähvardusi, sest 100 000 on hoomamatu arv, ilma näota inimkooslus, umbmäärane hulk. Kuidas sa võrdled seda mõnesaja armsa näo ja hea suuvärgiga avaliku elu tegelasega, kellel oli nii raske? Võib olla kindel, et nende 100 000 toetuseks juba baarides pidusid ei peeta.
Palun kolm minutit lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit lisaaega.

Erki Nool

Nende auks saatkondades lippe ei heisata. Kas tormab nende eest ühel meelel tulle press? Me räägime jälle teistsugustest, meist kahjuks erinevatest inimestest, kellel pole tuua sedagi seletust, et nad on selliseks sündinud. Kuid nende hädad on reaalsed, mitte ettekujutatud.
Hea küll, ehkki arvuline erinevus on meeletu, pole isegi see kõige tähtsam. Asi pole arvudes. Riik peab seisma iga inimese eest, nagu ta näiteks seisis jalgratturite eest, kes olid reaalses hädas, sattunud hätta küll oma ettevaatamatuse tõttu, aga ikkagi. Kogu Eesti oli nende pärast mures ja nad päästeti. Sisuliselt ja inimväärtuste seisukohalt on asi ikkagi selles, et ka need tuhanded puudega inimesed on tõelises hädas, nad on hädas, milles nad ise pole kuidagi süüdi. Enamik neist pole selliseks sündinud ja omal jõul nad hädale leevendust ei saa.
Puudega inimesed on samuti vähemus, neist paljud on eas, kus suurem osa elust elatud, paljudel elukaaslanegi kadunud. Nende esimene mure pole mitte see, kuidas lahutades jagada potte ja panne, ja neil on ausalt öeldes ükskõik, kas nende tagasihoidlik soov inimväärselt elada ja olla kuulub euroopalike väärtuste hulka või mitte, kui vaid saaks abi elamiseks ja olemiseks. Ootan tõesti huviga, kas saavad nemadki endale kuldsuiseid eestkõnelejaid ja kas kutsub president üles neidki kaitsma. Ärme hakkame seletama, et meil ju ongi plaanis neid aidata, et me teame väga hästi, mismoodi seda teha. Asi ongi selles, et me ei tea seda seni, kuni nemad ise pole öelnud, kui halb neil on ja missugune peaks abi olema. Nad ju ütlevad, et neid ei kuulata. Mitukümmend organisatsiooni, kusjuures nimelt need, kes puudega inimestega tegelevad, on kinnitanud, et reform ei ole läinud õiget teed ja see tuleb peatada. Mis jääb siis neil üle muud kui tulla tänavale, küll mitte värviliste lippude all, vaid ratastoolides ja karkudel.
Äsja küsis üks rahvaesindajatest, kas tema siiras armastus on siis hälve. Ei tea, see peab olema enesetunde asi. Ka kõige siirama armastusega võib olla nii, et täna armastad üht, homme teist ja ülehomme juba kolmandat ehk Liebe kommt und Liebe geht. Puue aga on igavene kaaslane ja temaga elamisest, toimetulemisest ja toimetulematusest saab kõige täpsemini rääkida ikka ainult see, kellel endal puue on. Tahan tõesti loota, et meie inimarmastuse limiit ei ole ära kulutatud väga vähestele ja midagi on üle jäänud ka väga paljudele. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jürgen Ligi!

Jürgen Ligi

Austatud juhataja! Austatud kolleegid ja muidugi austatud külalised! Mina ei ole mitte ainult selle reformi tuline pooldaja, vaid ka üks selle algatajatest. Rahandusminister oli selle reformi alguse juures, juba ammu enne seda olin ma aga arvamusel ja ka ütlesin, et puudega inimesed on kõige rohkem hooletusse jäetud inimgrupp Eestis ning see on Eesti riigi häbi, mis tuleb kaotada. Ma olen öelnud ka seda, et puudega inimeste toetamise süsteem on tõenäoliselt kõige ebaõnnestunum reform, mis Eestis on 20 aasta jooksul tehtud. Süsteem ei tööta ja inimesed on jäetud hooletusse. Süsteem ei tööta sellepärast, et ta on suunatud puude "kinnimaksmisele" ilma inimeste tagasitoomiseta ühiskonnaellu, samas on juurdepääs süsteemile olnud sisuliselt ilma nõueteta, mille tõttu ongi laias laastus kümnendik täiskasvanud inimestest puudega, mõnes piirkonnas läheneb nende osakaal aga veerandile.
Sellepärast on mul hästi valus kuulata seda kriitikat, mida reformi aadressil tehakse. See on valdavas osas vale, see on teadlik vale ja see on ka silmakirjalik vale – kas või sellest alates, et inimesed, kes olid enne reformi tulised eestkõnelejad, on koha vahetudes muutnud oma seisukohad täpselt vastupidiseks, teiselt poolt on muidugi need, kes nüüd on saanud istekoha, hakanud seda reformi esitlema kui enda isiklikku teenet. Me keegi ei tohiks niimoodi teha, me peaksime kõik võtma kui ühist vastutust ja ühist süüd seda, et reformi ei ole varem tehtud.
Tüüpsüüdistused on sellised nagu ikka. Esiteks, eelnõuga kiirustatavat, see polevat küps. See on otsene vale, reformiga on liiga kaua oodatud, seda on liigagi kaua arutatud, see tuleks ära teha. Teiseks, ei olevat kaasatud huvirühmi. Vabandust, on vähe reforme, kus huvigruppe on nii palju kaasatud. Samas ei saa ma öelda, et see oleks kaasamise triumf selle poolest, et me näeksime tulemas kuldmune ettepanekute näol. See, et üks ja teine pool loeb siin minutite kaupa ette, kui palju keegi sõna sai ja kui palju keegi kuskil kohal oli, ei ole ju kaasamise sisu. Infovahetus tähendab pidevat ärakuulamist ja seda ei loeta minutites. Vabandust, aga seda aega oleks võinud kasutada tõhusamalt!
Mis on need asjad, mida me selle reformi algatamisel silmas pidasime, peale selle, et me tahtsime inimeste elu paremaks teha?
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit.

Jürgen Ligi

Kõigepealt, suhtumise muutmine ühiskonna igal tasandil, poliitikute, tööandjate, töövõtjate seas, kõigil tasanditel omavalitsustes ja riigis. Teiseks, teenuste pakkumine. See, et keskendutakse inimeste töövõimele, nende ühiskonda tagasitoomisele, nende aktiviseerimisele, oli kindel eesmärk. Kindel eesmärk oli ka pakkuda inimestele abivahendeid, et nende töövõime taastuks. Koos sellega pidasime loomulikult silmas inimeste ühiskonnaellu tagasitoomist. Lõpuks muidugi raha. Nii suur rahasumma on ühte reformi lühikese aja jooksul planeeritud, on uskumatu, et me oleme seda suutnud. Minule, keda on peetud kitsiks inimeseks, on auasi, et me oleme seda teinud. Mul ei olnud ühtegi kõhklust, et see raha tuleb panustada, ja ma olen seda toetanud. Kui puudega inimeste koja esindaja käest küsiti, mis on siin need head asjad, siis ta luges just need ette. Järelikult on need head asjad põhimõtteliselt saavutatud, põhimõtteliselt, kui me ei lõpeta reformi pidurdamist.
Eelmise reformi läbikukkumise taustal tuleb hakata vaatama, mis on üldisemad kriitilised punktid. Kõigepealt on heidetud ette bürokraatiat ja aktiivsusnõuet. Sõbrad, ilma bürokraatiata sellest laristamisest, kus igaüks saab midagi ja kõik saavad liiga vähe, me lahti ei saa. Ilma aktiivsusnõudeta ei saa me võib-olla selle reformi kõige tähtsamat asja: seda, et inimesed saaksid ühiskonnaellu tagasi toodud, et nad oleksid olemas, ei istuks kodus ega võtaks vastu pisikesi rahaülekandeid. See kriitika ei ole asjakohane.
Teiseks on ette heidetud, et kõiki ettepanekuid pole arvestatud. Mitte kunagi ei ole kõik ettepanekud kuld, mitte kunagi ei mahu kõik ettepanekud rahalistesse raamidesse, mitte kunagi ei toeta ettepanekud üksteist, vaid väga tihti on need üksteist hävitavad. Ei saagi olla nii, et kõiki arvestatakse.
Siis heidetakse ette, et see reform ei muuda kogu maailma, st ei muuda kogu sotsiaalsüsteemi. Sõbrad, otsuseid tuleb teha ükshaaval. Kui me tahame muuta kogu maailma, siis me ei saa tehtud ühtegi otsust. Jah, meil ei ole kunagi olnud plaanis muuta kogu sotsiaalsüsteemi, meil on olnud plaanis täita üks kõige häbiväärsem lünk. Me ei muuda ka kogu riigi korraldust, haridust, kultuuripoliitikat, riigikaitsepoliitikat. See ei ole kavaski olnud, aga uue suhtumise kaudu, uute eelnõude kaudu jõuab muudatus kogu ühiskonda. Ärme pidurdame selliste ambitsioonidega asjalikku arutelu ja otsuseid!
On olnud etteheited, et inimesed ministeeriumis vahetuvad. Vabandust, selle aja oleks võinud kulutada muule! Inimesed vahetuvad küll, aga see ju ei puuduta reformi sisu.
On toodud välja, et omavalitsused on nõrk koht. Kas me siis puudega inimeste teemat käsitledes loodame peatada linnastumist? Miks me räägime sellest siin nii pikalt? Ka omavalitsustele on ette nähtud raha, see on nähtud ette isegi omastehooldajatele, kes ei ole ju selle reformi objekt, kuigi nad on ummistanud väga palju infokanaleid ja takistanud seda debatti väga emotsionaalsete sõnadega. Me pakume omavalitsustele 50 miljonit eurot. See on see, mida me teha saame. Me pakume transporditeenust, me pakume isegi kodu ümberkorraldamist, minu teada on siin ette nähtud 6000 eurot juhtumi kohta.
On kritiseeritud, et ei ole väljumisstrateegiat 2020. aastaks. Kas keegi mõtleb, et 2020. aastal tõmmatakse juhe seinast välja või? See on kõigi europrojektidega niimoodi, et ühel hetkel Euroopa raha lõpeb ja siis peame ise hakkama saama. Täiesti asjatu süüdistus! Keegi olla kedagi ähvardanud, et raha võetakse ära. Palun, ma tahaks näha seda inimest, kes seda on öelnud! Päris kindlasti ei võeta reformilt, sellelt süsteemilt raha ära ega võeta ära ka kelleltki, kes on selle vastu vaielnud. (Juhataja helistab kella.) Kohe lõpetan lause. Et kellegi toetused vähenevad, seda juhtub väga harva, aga toetuse suurus ei olegi olnud eesmärk. Eesmärk on töövõime ja abivahendid, mis ju tulevad juurde. Nii et olgem asjakohased!

Aseesimees Jüri Ratas

Teie aeg on läbi. Aitäh! On tulnud ettepanek istungit pikendada arutelu lõppemiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Teeme selle hääletuse kohe ära.
Ametikaaslane Imre Sooäär on teinud ettepaneku tänast istungit pikendada arutelu lõppemiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 21, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Istung on pikendatud.
Palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Andres Herkel

Härra juhataja! Austatud kolleegid! On vist põhjust veel kord tänada neid inimesi, tänu kellele see arutelu meil täna siin toimub. See on ääretult oluline. Ma arvan, et ääretult oluline on ka see, et puudega inimeste teema nii teravalt ühiskondlikku fookusesse on kerkinud. Need inimesed elavad meie kõrval, neid on väga palju. Tegelikult puudutab see ka terveid, sest meie hulgas on erakordselt palju inimesi, kelle kõrval on olnud või on puudega inimene, keda peab aitama.
See aga, mispidi töövõimereformile lähenetakse, ei ärata minus niisugust usaldust. Ma pean tunnistama, et kui ma loen kriitikute artikleid, on need siis Tiina Kangro või Pille Ilvese kirjutatud, siis on jutt mulle arusaadav ja selge, eesmärgipüstitused on mulle selged ning on selge ka see, mis küsimused on lahenduseta. Kui ma aga kuulan minister Kruuset või peaministrit, siis jääb tõepoolest mulje, et meil on vaja kiirustades ära kasutada Euroopa raha, me lükkame kõrvale menetlusreeglid ja lükkame probleemide lahendamise kuhugi kaugusesse. Kõik see meenutab olukorda, et enne teeme, siis mõtleme, ja neid, kes praegu mõtlevad, me millegipärast piisavalt kuulata ei taha. Jah, aeg võib olla pealepressiv tegur, aga selle asjaga on tegeldud küllalt kaua.
Ma pean tunnistama, et ka Sotsiaalministeeriumi tegevuses ei ole siin olnud näha selget järjepidevust ja loogilist sihtide seadmist. Jah, küsimus on omavalitsuste rollis ja võimekuses, puuduvates lisaeelnõudes ning tööandjate motivatsioonis. Küsimus on ka lahenduste prioriteetides puudega inimeste jaoks. Esiteks, kas juba töötavaid puudega inimesi toetatakse selle reformi käigus piisavalt ja kas see toetus jääb piisavaks? Puudega noorte tööturule viimine pärast kooli, mida siin korraks mainiti, on minu meelest üks sõlmküsimusi. See peaks olema prioriteet, siin ei tohiks lubada katkestust, sest kui nad jäävad kõrvale, siis see kõrvalejäämine võib olla väga pikaajaline. Lõpuks tuleb välja tuua omastehooldajate koormast vabastamine, et ka nemad saaksid tööturul osaleda. Praegu on nad väga olulisel määral kodus rakkes.
Üks küsimus aga, mis mulle rahu ei anna, on just nimelt eesmärgipüstitus nende seaduseelnõude valmimisel ja kogu see protsess. Eespool oli juttu sellest, et kontseptsioon ja väljatöötamiskava on puudu. Hiljuti tuli meie laudadele Riigikontrolli oluline dokument, kus muu hulgas öeldakse, et protsesside juhtimine ei põhine meil pahatihti analüüsil ega teadmistel. Minu meelest käib see väga täpselt selle eelnõu kohta. Ma, muide, tahtsin selle küsimuse esitada lugupeetud komisjoni esimehele, aga selleks ei olnud võimalust, sest ta pidas vajalikuks erakordselt pikalt vastata oma fraktsioonikaaslase küsimusele. Jäi mulje, et see oli kunstlik järgmiste küsimuste vältimine. Jah, nende eelnõude ettevalmistamisel on osalenud mitmed ministrid ja ametnikud. Kui kõik küsimused oleksid selged, siis võib-olla ei tekitaks see probleemi. Aga minul tekib seegi probleem, miks need, kes sellega algul ministeeriumis tegelesid – ma pean silmas ka ametnikke –, on sealt töölt lahkunud.
Veel üks probleem. Tõepoolest pean ütlema, et ma ei saanud alguses lugupeetud koalitsioonist päris täpselt aru, mis on see põhjus, miks sotsiaalvaldkonda on vaja kahte ministrit.
Ma palun lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun!

Andres Herkel

Ma ei saa ka praegu sellest päriselt aru. Mulle tundub, et poliitiline vastutus oleks väga palju selgem, kui need küsimused oleksid selgelt lahendatud ja oleks üheselt teada, kes selle asjaga lõppude lõpuks tegeleb. Helmen Kütt on teinud kriitikat ja vahepeal hillitsetud kriitikat, täna ta sõna võtnud ei ole. Tegelikult ootaksin temalt siin seisukohta. Mulle tundub, et protsessi edasise juhtimise usaldaksin ma pigem sotsiaaldemokraatidele kui Reformierakonnale, kes on seda liiga pikalt teinud ja jätnud liiga palju küsimusi vastuseta.
Kui aga seda ei tule, siis niisugustel puhkudel, kui valitsusest tuleb projekt, mis tuleks pea pealt jalgade peale pöörata, peaks ka Riigikogul olema võimalus rohkem initsiatiivi üles näidata. Jah, tõsi on see, et komisjon on selle teema kallal väga palju töötanud ja väga palju istungeid pidanud. Aga minul tekib küsimus, et tegelikult peaks meil olema võimalik, kui eelnõud ei vasta mingitele standarditele või mingid küsimused on vastuseta – praegu pean ma silmas eriti tugiteenuseid –, nõuda uut eelnõu või meil peaks olema kompetentsi, mida Riigikogus on väheks jäänud, et need asjad ise välja töötada.
Ma tean, et puudega inimeste kollektiivse pöördumisega tegi keegi Riigikogu Kantseleis väga pikalt tööd, nagu teistegi kollektiivsete pöördumiste puhul tehakse, et kontrollida, kas allkirjad ikka on ehtsad ja kas isikukoodid on õiged. Tuleb ligi 4000 allkirja ja siis kontrollitakse neid niisugusel moel ning nõutakse pöördumise esitajatelt Exceli tabelit. See ei ole efektiivne ja tark avalike ressursside kasutamine. Selle asemel peaks meil olema siin rohkem kompetentsi selleks, et tegelda asjadega sisuliselt ja vajaduse korral tuua ka eelnõu kriitikud laua taha, et nad saaksid esitada oma alternatiivi. Aga paraku on selle Riigikogu koosseisu tööaeg jäänud väga lühikeseks ja seetõttu mul selle protsessi edukasse kulgemisse väga suurt usku ei ole. Aega on juba varem palju kaotatud. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Imre Sooääre!

Imre Sooäär

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minul on täna arutatava teemaga väga isiklikud kogemused. Minu isa on nimelt samuti raske puudega ja ratastoolis, nagu ka üks eelkõneleja. Ma tean väga hästi, mida see tähendab minu emale ja kogu perele ning mida tunnevad need inimesed, kellel on puue.
Puuded on väga erinevad ja situatsioonid on väga erinevad. Ma arvan, et täna arutatava teema kõige olulisem punkt ongi see, et me astume ühe sammu sinnapoole, et edaspidi saaks igale situatsioonile individuaalsemalt läheneda. On inimesi, kes on elu põletanud ja oma olukorra ise raskemaks teinud, on inimesi, kes on puudega sündinud. Minu isa näiteks ütles sellel hommikul, kui ta Magdaleena haiglas pärast operatsiooni üles ärkas – teadmata veel, et tal on jalg ära lõigatud –, et kui keegi oleks talle kümme aastat tagasi öelnud, et ta võib suitsetamise tõttu jalast ilma jääda, siis ta oleks suitsetamise kohe maha jätnud. Ta jättis suitsetamise ja joomise maha sellelsamal päeval, kui ta sai Magdaleena haiglas ärgates teada, et tal enam jalga ei ole. Just nimelt seetõttu, et iga situatsioon on erinev, peab riik leidma võimalusi, kuidas igale inimesele, igale kaasusele, igale situatsioonile individuaalselt läheneda. Seda see reform võimaldab.
Minu isa tegi eluaeg rasket füüsilist tööd, ometi on ta nüüd ratastoolis ära õppinud arvuti kasutamise ning suhtleb kogu perega üle maailma Skype'i vahendusel. Ta on leidnud uue sädeme, kuidas oma elus rõõmu leida. Ma arvan, et seda ongi puudega inimestele kõige rohkem vaja, neil on vaja, et neid mõistetaks, et neist aru saadaks, et neisse ei suhtutaks kui ühiskonna heidikutesse, vaid neid kaasataks ja neid nähtaks ühiskonna osana. Jah, tumedal keskajal vaadati puudega inimeste peale kui ühiskonna heidikutele, neid on kunagi kividega loobitud. Ühiskond on aastasadade jooksul aga edasi arenenud ja me kaasame neid inimesi ühiskonda, kuid mitte piisavalt. Kõik see, kuidas me neid inimesi ühiskonna osana näeme ja mis võimalused me neile anname, algab suhtumisest.
Kui vaadata seda reformi, siis minu arvates on oluline, et juba järgmise aasta eelarves näeme ette 5,3 miljonit eurot abivahenditeks, 7 miljonit eurot omastehoolduseks ning suurusjärgus 50 miljonit eurot kohalike omavalitsuste programmide edendamiseks. Selliseid eraldisi on riigieelarves veel. Oluline on, et me ei jääks praegu peatuma, leides, et kuskil on veel mingisuguseid asju vaja lahendada. Jah, kindlasti on ja alati jääb midagi lahendamata. Aga ma leian, et see on vastutustundetu, kui osa poliitikuid nii seda kõnepulti kasutades kui ka ajakirjanduse vahendusel püüavad teiste inimeste hädast poliitilist profiiti lõigata.
Palun kolm minutit lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit.

Imre Sooäär

Jah, valimised on tulemas ja väga kerge on rääkida hoopis teisest aiast ja hoopis teisest aiaaugust, mis on ka olulised, aga ei puuduta konkreetselt seda reformi, neid abivajajaid ja küsimusi, millest me siin räägime.
Ma näen siin reaalset paralleeli kooseluseaduse menetlusega, kui osal poliitikutel oli kasulik juhtida tähelepanu kõrvale ja lõigata poliitilist profiiti. Kokkuvõtlikult öeldes oli lugu selles, et inimesed ei saanud enam täpselt aru, mida selles kontekstis siin räägiti, sest keegi oli suutnud diskussiooni juhtida hoopis teistele teemadele. Ka see reform on paljudes inimestes tekitanud ebakindlust, segadust, sest nad ei saa täpselt aru, mis tuleb ja mis ei tule, kes mida võidab või kaotab.
Ma arvan, et kõigil meil, poliitikutel, on ühiselt veel üsna palju ära teha, et neid teemasid rahvale lähemale tuua, detailsemalt selgitada, millised võimalused siin on, ja näidata selles peituvaid positiivseid külgi. Positiivset on selles reformis päris kindlasti rohkem, kui suudavad või julgevad öelda kriitikud, kes on selle reformi vastu välja astunud.
Just selle istungi ajal saadeti meile Riigikontrolli auditi aruanne töövõimereformi kohta. Ma tahan tsiteerida riigikontrolöri sõnu, mis ta kirjutas saateks Riigikogule antud ülevaatele riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal. Tema sõnad ei puuduta ainult seda reformi, vaid ka väga paljusid teisi reforme meie ühiskonnas, sest see, mida ta ütleb, on tegelikult universaalne: "Eesti inimesed peavad olema valmis end muutma, muutma oma mõtlemist, vaatama olukorrale selge pilguga ning toetama neid, kes on valmis vajalikke otsuseid langetama ega püüa nende tegemisest hoiduda, kujutades või tahtes ette kujutada, et üks või teine põhimõtteline küsimus on lahendatav, kui moodustada mõni järjekordne komisjon või kui matta mittetöötavasse süsteemi üha rohkem raha. See oleks mõttetu isegi siis, kui meil oleks liigset raha. Meil seda raha ei ole." Kasutagem otstarbekalt seda raha, mis meil on, ka Euroopast tulevat abiraha. Nähkem probleeme tervikuna ja otsigem lahendusi. Toetagem üksteist selles, ärgem löögem kiilu sinna, kuhu seda ei ole vaja lüüa. See ei tuleks erivajadusega inimeste olukorrale toeks ega kasuks. Nad vajavad tähelepanu, nad väärivad enamat. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Liisa-Ly Pakosta

Ma olen ka sellise pikema jutu mees.

Esimees Eiki Nestor

Kokku kaheksa minutit.

Liisa-Ly Pakosta

Ma alustan kahe maailmavaatelise seisukohaga ja seejärel püüan neid teemasid fookusesse kokku tuua. Esiteks on väga oluline, et inimesed teeksid tööd ja et nad teeksid jõukohast tööd. Ma olen täiesti veendunud selles, et jõukohase töö tegemine on inimväärikuse küsimus, see on inimõiguse küsimus. Ma olen täiesti veendunud ka selles, et Eesti vajab absoluutselt iga töökätt. Kes vähegi suudab midagi teha ja saab seda teha, peaks seda tegema. Seetõttu on mul erakordselt kahju, et näiteks eile arutlusel olnud uuest lastekaitseseadusest on välja jäänud laste õigus teha jõukohast tööd ja nende õigus eneseteostusele. Need on sellised paragrahvid, mis ei kajastu mitte üheski teises Eesti Vabariigi seaduses. Kui ma olen tõstatanud küsimuse, et lastel peaks olema õigus teha jõukohast tööd, siis olen saanud vastuseks, et Eesti tööandjad ei olevat valmis selleks, et alaealisi piisavalt juhendada, ja neil puuduvat ettevalmistus, et väiksema töökogemusega inimestega ehk alaealistega hakkama saada. Meenutuseks ütlen, et ma räägin siin näiteks 17-aastastest noortest inimestest.
Teine minu väga selge maailmavaateline veendumus on see, et Eesti-suguses väikeses tublis riigis peavad lahendused olema kuluefektiivsed ja pikaajalise mõjuga. Ma rõhutan igaks juhuks mõlemat poolt: nii kuluefektiivsed kui ka pikaajalise positiivse mõjuga. Ma ei pea seda sugugi teemast kõrvalejuhtimiseks, vastupidi. Kui me vaatame, mis aitaks kõikidel inimestel jõukohaselt Eestisse panustada, siis näeme, et kõige kuluefektiivsemad lahendused on jäänud tähelepanu alt välja. Alles eile olid siin kolmandal lugemisel lasteaedu puudutavad muudatused koolieelse lasteasutuse seaduses. Nii eesti keeles kui ilmselt ka kõikide teiste rahvaste keeltes on olemas vanasõna, ükskõik siis, kuidas see täpselt seatud on, aga kõlab see umbes nii, et painutada saab ainult vitsakest, mitte enam palgimürakat. Me teame, kui palju suurema kuluefektiivsusega on puude või erivajadusega inimese aitamine siis, kui ta on veel väike laps, me teame, kui palju on võimalik võita sellises vanuses, kui veel kõike saab muuta, kui veel kõike saab teha, ja kui palju hilisemaid probleeme on võimalik varajases lapsepõlves tehtuga ära hoida. Kahjuks otsustas seesama saal alles eile, et kuna meil ei ole raha või kuna kohalikel omavalitsustel nüüd järsku enam ei ole piisavalt raha, siis me asendame kõige õrnemas vanuses laste puhul ehk kuni nelja-aastaste laste puhul lasteaiakohad lastehoiukohtadega. Ma selgitan, miks ma selle teema täna selles arutelus uuesti välja toon. Lasteaias peavad töötama kõrgharidusega pedagoogid, keda on eraldi õpetatud selleks, et näha laste võimalikke erivajadusi ja otsida abi nendest kiiresti ülesaamiseks. Lastehoiud võivad olla väga tublid, ent ühtegi nõuet selle kohta, et lapsehoidjal peaks olema selle kohta teadmisi, selles eelnõus ei ole. Jah, kõige kõrgema astme lapsehoidjatel peavad need oskused tõesti olemas olema, kui nad hoiavad erivajadusega lapsi, aga kahjuks ei ole see kohustuslik nendes lapsehoidudes, kuhu on õigus lapsi suunata.
Eile möödus 15 aastat sellest päevast, kui Tallinnas asus tööle Jüri Mõisa juhitud linnavalitsus. Ka mul oli võimalus seal hariduse eest vastutava abilinnapeana töötada. Pean suureks saavutuseks, et me tegime väga raske puudega lastele Mustamäele Õunakese lasteaia. Pärast seda on taas olnud suhteline vaikus. Ma olen suhelnud väga paljude peredega, kellel on erivajadusega lapsed, ja näen valuga seda, kuidas aeg läheb ja läheb, ent needsamad rehabilitatsiooniteenused ja muud abiteenused hilinevad ja hilinevad, järjekorrad arsti juurde on pikad, laps muudkui kasvab ja see aeg, kus teda oleks – andke mulle andeks, et ma selles kontekstis seda sõna kasutan – kõige kuluefektiivsem aidata, on taas mööda lastud või üha rohkem mööda lastud. Ka ei ole me leidnud lahendusi koolides tugiteenuste pakkumiseks või selleks, et erivajadusega lapsed saaksid täisväärtuslikku haridust ja ettevalmistust tööturule asumiseks. Alles hiljuti käis Riigikogu kultuurikomisjon minu ettepanekul Tallinna koolis, kus õpetatakse kurte lapsi. Me nägime seal, kuidas kool teeb ponnistusi, et aidata kurtidel lastel edaspidi sõna otseses mõttes igapäevases elus, tööelus hakkama saada, ent kuna nad kuskilt tuge ei saa, siis jääb nende jõust väheseks ja kurtide laste võimalused gümnaasiumiharidust saada ei ole enam sugugi reaalsed.
Me tõdesime eile siin saalis Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna juhtimisel, et meil ei ole suutlikkust pakkuda lasteaiakohta kõikidele lastele, kes seda kohta vajavad. Meil ei ole Eesti Vabariigis suutlikkust pakkuda lasteaiakohta isegi erivajadusega lastele. Just erivajadusega lapsed on need, kes lasteaiakohast sobiva koha puuduse tõttu sageli ilma jäävad. Muuseas, nende laste emad või isad, kes lasteaiakohta saanud pole, ei käi tööl. Nad ei ole töölkäimisest loobunud mitte vabatahtlikult, vaid sellepärast, et nad on sunnitud hooldama kodus olevat last. Siin toodi positiivne näide Hollandist, kus on hästi lahendatud erivajadusega inimeste tööleasumise probleemid. Muuseas, Holland on riik, kus järgmisel tööpäeval pärast avalduse esitamist on võimalik saada ka erivajadusega lapsele sobiv lasteaia- või lastehoiukoht.
Selleks, et meie lahendused, mida Eesti tõesti vajab, et iga inimene saaks jõukohaselt töötada, oleksid kuluefektiivsed ja pikaajalise positiivse mõjuga, peame suuremat tähelepanu pöörama varajasele lapsepõlvele ja kooliharidusele. Ainult siis saame öelda, et me oleme teinud midagi tõesti kuluefektiivset ja pikaajalise positiivse mõjuga, selleks et iga inimene Eestis saaks inimväärselt oma tööd teha. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Mihhail Stalnuhhin

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigieelarve kontrolli erikomisjon teeb pidevalt koostööd Riigikontrolliga, see on meie põhiline funktsioon. Selle komisjoni esimehena pean ma vajalikuks tänase arutelu käigus tutvustada teile ka Riigikontrolli vaateid.
Nimelt, Riigikontroll peab vajalikuks kolme eeldust, selleks et reform õnnestuks. Esiteks, reformi on plaanis esialgu rahastada eurorahast. Euroopa struktuurifondide raha on mõeldud selleks, et süsteemi muuta, ning see pole raha, mille eest võiks seda üleval pidada. Kuigi üks reformi eesmärke on ohjeldada üha kasvavaid kulusid, ei ole siiani teada, kuidas finantseerida süsteemi edaspidi, ajal, mil euroraha enam kasutada ei saa. Riigikontrolli järelepärimistele on vastatud, et see jääb järgmise valitsuse otsustada. Iga kulutuse puhul tuleb siiski mõelda, kas valitud tee on kõige otstarbekam. Peame endalt küsima, kas teeksime reformi ka siis, kui meil euroraha poleks. Ilmselt küll, sest meil pole valikut. Kuid kas me teeksime seda täpselt samamoodi, nagu teeme seda nüüd? Edaspidi peame need kulud katma oma rahast ning on äärmiselt vastutustundetu lükata selle reformi kestlikkuse seisukohast üks olulisemaid otsuseid tulevikku. Juba eelnõu algses seletuskirjas on toodud kolm varianti, kuidas edaspidist rahastamist korraldada: töötukassa rahast, riigieelarvest või mõlemast, tehes seda kokkulepitud osakaalus. Kuidas täpselt seda teha, see vajab aga ühiskondlikku debatti, millest seni on hoidutud. Võtan esimese eelduse kokku. Me peame täpselt teadma, kuidas me hakkame seda reformi finantseerima siis, kui Euroopa raha enam ei tule. Selleks on vaja arutelu.
Teine eeldus. On küll oluline, et juba töövõime kaotanud inimesi toetab riik igakülgselt ja loob koos teiste osapooltega neile võimalused tööle naasta. Aga samas ei tohi unustada, et reform on tõeliselt edukas alles siis, kui ei kasva enam peale uut põlvkonda töövõimetuid. Kuigi reformi esialgsetes plaanides olid tugevalt esil ka töökeskkonnaga seotud teemad, näiteks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteemi rakendamine, siis hilisemas faasis on sellest loobutud. Nagu mitmed reformiga seotud isikud on rõhutanud, ei tohiks reformi teha sel kombel, et tervik on läbi mõtlemata. Kui me tegeleme vaid tagajärgedega ja mitte põhjustega, siis ei suuda me edaspidi ka kulusid kokku hoida. Töökeskkond peab paranema, peab kasvama töötajate nõudlikkus töökeskkonna suhtes ja tööandjate vastutus selle keskkonna eest, et ennetada töövõimetuse teket. Ei maksa unustada, et nii kaua, kui ei ole võimalik panna tööandjat vastutama töövõimekao eest, peab sellest tekkinud kulud katma ühiskond solidaarselt. Seetõttu tuleb läbi mõelda ja rakendada tõhus ennetussüsteem, millele reformi käigus ei ole tähelepanu pööratud. Valitsuskabineti nõupidamise jaoks on ette valmistatud järjekordne tegevusplaan tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse põhialuste väljatöötamiseks. Riigikontroll usub, et paljud teavad, et see on teema, millega on tegelnud kõik valitsused viimase 20 aasta jooksul, aga jõutud pole kuhugi. Riigikontrolli järelaudit käsitleb riigi tegevust turvalise töökeskkonna tagamisel, seal on ära toodud selle teema valitsuses käsitlemise kronoloogia ühel perioodil, mis peaks panema punastama.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Esimees Eiki Nestor

Lisaaeg kolm minutit.

Mihhail Stalnuhhin

Nüüd räägin kolmandast eeldusest selleks, et see reform õnnestuks. Reformi vajalikkust enamasti kahtluse alla ei seata, arutletakse selle üle, kas riik ja ühiskond on selleks valmis ja kas me oleme selleks võimelised. Riigikontrolli arvates on muret tekitanud töövõime hindamise uue metoodika rakendamine. Mingil juhul ei seata kahtluse alla nende spetsialistide professionaalsust, kes nimetatud süsteemi on loonud ja seda seni vähesel määral ka testinud. Aga nii ulatuslik reform, mis eeldab täielikku mõtteviisi muutust, saab olla edukas vaid siis, kui oleme metoodikas täiesti kindlad. Riigikontroll hoiab end kursis oma kolleegide tööde ja tegemistega. Näiteks andis Ühendkuningriigi riigikontroll National Audit Office umbes kümme aastat tagasi samasugusele reformile hävitava hinnangu. Seal järgnesid nõrgale ettevalmistustööle väga mitmed ebaadekvaatsed hinnangute andmised ja kohtuprotsessid. 30% töövõime hindamise juhtudest kaevati edasi. Edasikaebajate peamine argument oli, et kasutatud oli valideerimata metoodikat, mis ei võimaldanud anda töövõime ulatusele õiget hinnangut.
Riigikontroll on oma arvamusse lisanud tsitaadi Benjamin Franklinilt: "Rumalad õpivad oma vigadest harva, targad mehed õpivad teiste vigadest, kuid kõige õnnelikumad on need, kes õpivad tänu teiste raskustele olema ettevaatlikud." Ma olen Riigikontrolliga nõus, et seda tasub meeles pidada. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Aitäh! Lembit Kaljuvee, palun!

Lembit Kaljuvee

Härra esimees! Head kolleegid! Ma tundsin, et ma pean siia pulti tulema. Ma küll eriti ei tahtnud, sisemist tahtmist ei olnud, aga sisemine sund oli. Tahtmist ei olnud, sest kepp, mida ma liikumiseks kasutan, jäi maha, aga ega ma ilma selleta käies ennast eriti hästi ei tunne.
Ma tahan mitte viisakuse pärast, aga tõesti südamest tänada neid inimesi, kes tänase arutelu esile kutsusid ja korraldasid, ning kõiki neid, kes täna siin sõna võtsid ja küsimusi esitasid. Ma arvan, et paljudele meist sai tänu sellele arutelule see tohutu suur probleemistik natukene selgemaks. Miks me täna siin üldse diskuteerime? Sellepärast, et raha, mida jagada, on ju vähe. Probleemid on suured, neid on tunduvalt rohkem, kui neid tänasesse arutelusse mahtus ja mahtuda sai.
Aga mis teha? Minule sai see olukord küll palju selgemaks. Kõige rohkem tahan sõnavõtjatest tänada Margus Tsahknat ja Jürgen Ligi ning ka meie härra esimeest. Kui te loete need kolm sõnavõttu läbi, siis ma arvan, et te saate paljudele küsimustele vastused. Saage aru, et ükski reform ei saa kunagi nii valmis, nagu Stalnuhhin tahtis, et metoodika oleks sada protsenti olemas ja kõik oleks tipp-topp. Ühel hetkel tuleb reform lihtsalt ära teha. Kas see on õige hetk, seda peavadki rahvasaadikud otsustama, kui need eelnõud siia arutelule tulevad.
Sellepärast kutsun ma teid veel üles arutama ja mõtlema. Ma usun, et arutelu ja mõtlemise tulemusena saab see reform paremaks. Ega ükski reform ei saa olla selline, et nähakse kõiki nüansse ette. Ette saab näha ainult teatud momente ja nendega seotud hirmudele andsid Margus Tsahkna, Jürgen Ligi, meie härra esimees ja kõik teie, kes te siin puldis käisite, täna vastuseid. Aitäh teile selle eest! Mõelgem edasi ja töötagem nende eelnõudega nii komisjonis kui ka väljaspool komisjoni. Ma arvan, et me saame siis sellise reformi, mis meie elu edasi viib. Aitäh!

Esimees Eiki Nestor

Aitäh! Rohkem sõnavõtte ei ole. Aga arvestades asjaolu, et meil on täna ilmselt rohkem jälgijaid kui tavaliselt, siis tuletan meelde, mida Riigikogu tööd reguleeriv seadus olulise tähtsusega riikliku küsimuse käsitlemise all mõtleb. Riigikogu komisjon on küsimuse arutelu algatanud, arutelu ajal toimuvad ettekanded, ettekandjatele saab esitada küsimusi ja pärast seda toimuvad läbirääkimised. Kuna tegu on aruteluga, siis otsust selles punktis vastu võtta ei saa. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.34.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee