Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Järjekordselt annan üle kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Nagu eilsetest debattidest selgus, siis teen seda 12. korda umbes 15 aasta jooksul. Tuletan meelde, et see on seesama eelnõu, mis on meil siin saalis olnud sisuliselt juba kolmandal lugemisel ja mille seadusena vastuvõtmist segab ainult poliitilise tahte puudumine.

Üks sekund, esineja, palun korraks vabandust! Arutelu saalis on liiga vali.

Lugupeetud juhataja! Kui ma siit puldist midagi räägin, siis mul on nii hea meel näha, et ka minust paremal pool istuvad saalis inimesed, et ma olen isegi nõus, kui nad midagi omavahel räägivad. Jumal tänatud, et nad üldse saalis on! Mis mul veel öelda? Ongi kõik. (Naer saalis.)

Väga hea! Aitäh! Rohkem eelnõusid ega arupärimisi üle anda ei soovita. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu, Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt. Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 82 ja puudub 19 Riigikogu liiget.

Me läheme tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Esimene punkt on põhiseaduskomisjoni algatatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu 635 kolmas lugemine. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 635 lõpphääletusele. Kuna see eelnõu vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme enne hääletust taas kord kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 ja puudub 20 Riigikogu liiget.
Kas me võime kohe hääletuse juurde minna? Austatud Riigikogu, panen hääletusele põhiseaduskomisjoni algatatud süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu 635. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 65 Riigikogu liiget, vastu ei olnud keegi, erapooletuks jäi 1. Seaduseelnõu on seadusena vastu võetud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 641 kolmas lugemine. Ma palun kõnetooli Lauri Luige!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Reformierakond peab väga oluliseks, et kõigile lastele oleks Eestis tagatud lasteaia- või lastehoiukoht. Selleks oleme koostöös omavalitsuste ja teiste osapooltega teinud koolieelse lasteasutuse seadusesse muudatused, mis võimaldavad omavalitsustel lapsevanema nõusolekul pakkuda 1,5–3-aastasele lapsele lasteaiakoha asemel lastehoiukohta.
Kehtiva seaduse kohaselt peab kohalik omavalitsus võimaldama kõigile 1,5–7-aastastele lastele lasteaiakoha. Paraku on aga umbes 10% meie omavalitsustest, Tallinn ja Tartu ning neid ümbritsevad omavalitsused ning mõned veel, hädas kõigile lastele koha tagamisega. Kuna lasteaiakohtade nappus puudutab eelkõige sõimeealisi, st 1,5–3-aastaseid lapsi, oleme muutnud seadust omavalitsuste jaoks paindlikumaks. Kui lapsevanem on nõus, võib omavalitsus lapsele nüüd pakkuda lastehoiukohta. Sellisel puhul on omavalitsus ka seaduse ees oma kohustuse täitnud. Kui vanem siiski otsustab, et soovib oma lapsele lasteaiakohta, peab elukohajärgne omavalitsus selle talle võimaldama. Ühe pere lastele peaks omavalitsus suutma tagada õiguse käia samas lasteasutuses.
Eelnõu tehes oli meie eesmärk muuta olukord paremaks nii, et ei kannataks kumbki osapool, ei perekond ega kohalik omavalitsus. Eeldatavasti väheneb lasteaiakohta ootavate laste arv, kuna osa vanematest on nõus lasteaiakoha järjekorras ootamise asemel panema oma lapse lastehoidu. Kuna hoiukohti on soodsam luua kui aiakohti, peaks seadusmuudatus motiveerima omavalitsusi uusi hoiukohti looma ning seeläbi peaksid järjekorrad lühenema.
Seadusmuudatuse kohaselt ei tõuse lapsevanema osalus kõrgemale praegusest lasteaia puhul kehtivast määrast, mis on 20% Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärast. Omavalitsus võib lasteaia- või lastehoiukohtade pakkumiseks kasutada ka eraõiguslikke partnereid, korraldades selleks hanke ning määrates selle tingimustes kindlaks kvaliteedi-, turvalisus- ja muud nõuded, muu hulgas rahalised piirid. Seega saab omavalitsus oma kulutusi ise paremini kontrollida ja planeerida.
Eelnõu menetlemise käigus esitati hulk muudatusettepanekuid, millest osa eelnõus ka arvestasime, näiteks lasteaiarühmade paindlikum korraldus, laste ja õpetajate suhtarvu täpsustamine, lasteaia kodukorra kehtestamine ja veel mõned. Ülejäänud ettepanekud esitasime kaalumiseks Haridus- ja Teadusministeeriumile, kus on väljatöötamisel uus alushariduse kontseptsioon. Üldine lähenemine on see, et sõimeealiste laste puhul võiksid lastehoid ja lasteaed oma sisult ja kvaliteedilt senisest enam läheneda. Euroopa Liidu 2014.–2020. aasta struktuurivahendite meetmetest on kavas investeerida circa 40 miljonit eurot umbes 3200 uue lasteaiakoha loomiseks, mis peaks meil võimaldama saavutada eesmärki, et kõik lasteaiakohta soovivad lapsed selle kohe ka saaksid.
Reformierakonna fraktsioon soovitab ka kõigil teistel rahvasaadikutel seaduseelnõu toetada.

Suur tänu! Järgmisena palun kõnetooli Eldar Efendijevi!

Austatud eesistuja! Austatud kolleegid! Oleme jõudnud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 641 kolmandale lugemisele. Teise lugemise ajal kajastasime aktuaalseid küsimusi ja ettepanekuid, mis laekusid lasteaedadelt ja omavalitsustelt. Muudatusettepanekuid arutas ka kultuurikomisjon oma istungitel, sest oli selge, et koolieelsete lasteasutuste probleemid on akumuleerunud pika aja jooksul ja nende lahendamisest sõltub lasteasutuste tulevik. Kahjuks piiras komisjon peale pikka arutelu eelnõu esitatud raamidega ning jättis sealt välja küsimused ja ettepanekud, mida olid esitanud lasteasutused. Komisjon lubas nende teemade juurde tagasi tulla siis, kui Haridus- ja Teadusministeerium on valmis tegema ettepanekuid valdkonna kohta. Seega lükkub lasteaedade probleemide lahendamine edasi määramatusse tulevikku. Me teame aga väga hästi, et need probleemid ei kao kuhugi. Juba selle eelnõu elluviimine nõuab lasteasutustes ümberkorraldusi ja jälle tulevad pinnale probleemid, sest lasteasutused peavad hakkama nõudeid täitma piiratud ressurssidega.
Ma soovin veel kord rõhutada lahendamata probleeme. Esiteks, koolieelse lasteasutuse seaduse eelnõu ei tegele teiste lasteaedu, lapsi ja lasteaiaõpetajaid puudutavate probleemidega, mis ometi vajavad kiiret reageerimist ja lahendamist. Teiseks, lasteaiaõpetajad ja õpetajate abid vajavad garantiisid. Kahjuks on lasteaiaõpetajad välja jäetud Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäärade määratlusest. Mõned omavalitsused, näiteks Tallinn ja Harku vald, on kehtestanud lasteaiaõpetajatele kooliõpetajate palga alammääradega sarnase alammäära. Kuid väga paljudel omavalitsustel puuduvad selleks rahalised võimalused. Lasteaiaõpetajatele kehtestatud õpetajate kvalifikatsiooninõuded, täienduskoolituskohustus ja muud kvaliteedi kindlustamise nõuded on rakendatud nii kooliõpetajate kui ka lasteaiaõpetajate suhtes. Kahjuks ei ole me siiani suutnud aga kehtestada sarnaseid palga alammäärasid. Eelnevast tulenevalt on oluline kehtestada riiklikud lasteaiaõpetajate palga alammäärad ning riigieelarve sihtotstarbelised eraldised omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks. Ühelt poolt anname sellega omavalitsustele lisaraha lasteaiaõpetajate palga tõstmiseks ning teiselt poolt tagame lasteaiaõpetajate õiglasema kohtlemise. Tuletan meelde, et Keskerakonna fraktsioon andis eelmise aasta juunis siinsamas saalis üle ka sellesisulise eelnõu, mis esimesel lugemisel kahjuks tagasi lükati. Kolmandaks, 2007. aastal töötati välja programm "Igale lapsele lasteaiakoht", mille eesmärk oli toetada kohalikke omavalitsusi uute lasteaedade ehitamisel ja olemasolevate lasteaedade renoveerimisel, kuna lisatoeta ei olnud kõikidel omavalitsustel võimalik tagada igale lapsele lasteaiakohta. Peatatud programm vajab taastamist, kuna ka praegu on omavalitsuste vajadused ja võimalused lasteaiakohtade tagamisel väga erinevad.
Peale eelnimetatu on vaja paika panna riigi ja kohaliku omavalitsuse suhe koolieelsete lasteasutuste finantseerimisel. Juba lasteaias tuleb senisest enam toetada üleminekut eestikeelsele õppele, mida on mitu korda rõhutanud ka haridus- ja teadusminister, aga praktilist toetust ei ole see idee leidnud. Viimane aasta lasteaias ...
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

... peaks olema igale lapsele kohustuslik või laps peaks olema lasteaias kirjas. Selle eesmärk on tagada ühtlane ettevalmistus kooliks.
Keskerakonna fraktsioon koos kohalike omavalitsuste, koolieelsete lasteasutuste esindajatega ja teiste fraktsioonidega on valmis edasi arutama alusharidusega seonduvaid valdkondlikke probleeme, et leida toimivaid lahendusi. Keskerakonna fraktsioon ei saa toetada eelnõu, kust on jäetud välja koolieelsete lasteasutuste tegelikud probleemid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Andrus Saare!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tegemist on olulise, paljusid peresid ja nende igapäevaelu puudutava seaduseelnõuga. Komisjonis esimestel nõupidamistel olid eelnõu arutelud debatirohked ja minul komisjoni liikmena optimistlik ootus, et võime saada päris hea asja. Kultuurikomisjon pidas sel teemal kümme koosolekut, me arutasime kümneid ja kümneid ettepanekuid, mis laekusid enam kui 14 organisatsioonilt. Ma tänan kõiki, kes saatsid nii eelnõu puudutavaid ettepanekuid kui ka pöördumisi, kus alushariduse probleeme laiemalt käsitleti! Tänan ka tublisid komisjoni ametnikke, kes kogu selle materjali läbi töötasid ja ette valmistasid!
Me saime taas kord kinnitust, et alushariduse valdkonnas on kaotamist vajavaid kitsaskohti palju. Seda tõdesid komisjonis kõik liikmed, aga täna tulemust kokku võttes tuleb mul mitte just eriti originaalsel moel parafraseerida, et tahtsime parimat, aga välja kukkus nii nagu alati. Ainus punktike, kus eelnõu kolmandal lugemisel lahendust pakutakse, on mõningate omavalitsuste olukorra leevendamine, kes saavad nüüd lasteaiateenuse kõrval pakkuda ka lastehoiuteenust. Sedagi võimaldatakse laste ja perede turvatunde arvel, sest ühtegi kohustust, vastutust või mõõdetavat kvaliteeti kajastavat punkti seadusesse ei lisandunud.
Ma toon välja ainult mõne punkti, mis jäi lahenduseta või kus olukord muudeti hoopis hullemaks. Hoolimata sellest, et astutakse väike samm lasteaiakohtade puuduse leevendamise suunas, ei taga eelnõu reaalselt igale lapsele lasteaiakohta, vaid muudab potentsiaalselt paljudele kuni nelja-aastase lapse vanematele teenuse hoopis kallimaks, tehes samal ajal järeleandmisi kvaliteedis. Tegelikkuses lasteaednike töökoormus suureneb. Eelnõu annab võimaluse koondada lasteaiast pedagoogilise haridusega lasteaednikke ning võtta asemele igasuguse haridusega ja isegi riigikeeleoskuseta abiõpetajaid. Selline praktika on teadaolevalt vähemalt Tallinna osas lasteaedades kahjuks reaalsus.
Tahan tänada Eesti Alushariduse Juhtide Ühendust ja nende esinaist, kes Õpetajate Lehes tõi välja alushariduse põhiprobleemid. Erialase haridusega lasteaiaõpetajaid on üha keerulisem leida. Küsimus on piirkonniti ka palgas, aga mitte ainult. Suur osa tublidest õpetajatest on lihtsalt jõudnud pensioniikka. Samas, kuigi lasteaiaõpetajaid ei koolitata piisavalt, on kõrgkoolid alushariduspedagoogide vastuvõttu hoopis vähendanud. Ühenduse esinaine tõi välja, et juba praegu on lasteaiad sunnitud tööle võtma mis tahes eriala lõpetanud kõrgharidusega inimesi, kes on läbi teinud eelkoolipedagoogika kursuse, mis tähendab, et lasteaed peab hakkama praktikut ise välja koolitama.
Meie seadusandjana peame tagama selle, et alushariduse kvaliteet oleks tagatud, ükskõik kas laps käib lasteaias või lastehoius. Eelnõu seda ei taga. Kõige arusaamatumaks jääb see, et riik kohtleb lastevanemaid erinevalt. Kui lapsevanem viib oma lapse asutusse, mille ukse peal on silt "Lasteaed", siis saab ta tulumaksutagastust, kui aga ukse peal juhtub olema silt "Lastehoid", siis ta seda tagastust ei saa. Ei, küsimus ei ole opositsiooni järjekordses nõudes, et mingi grupp saaks soodustust, küsimus on lastevanemate võrdses kohtlemises. See oli eelnõu ainuke punkt, kuhu riik oleks pidanud panustama. Kompromissi kahjuks ei sündinud. Võrdse kohtlemise ettepanekut toetasid algul kõik komisjoni liikmed. Ettepanek sai heakskiidu ka Sotsiaalministeeriumilt, Rahandusministeerium hindas kulu eelarvele marginaalseks. Kuigi komisjoni esimees, kes eelnõuga väga palju vaeva nägi, lõpuks tunnistas, et kui raha ei ole, siis lastevanemate võrdset kohtlemist ei tule, viskaksin ma kivi pigem siiski haridusministri kapsaaeda, kes on valdkonna eest vastutav minister. Selle 900 000 euro leidmise nimel oleks ministril tulnud lõpuni pingutada, aga ilmselt oli ministril midagi targemat teha.
Kokkuvõtteks ütlen, et kuna eelnõu pakub vanematele kehvemat teenust suurema raha eest ja sisulised küsimused on lahendamata, siis IRL-i fraktsioon seaduseelnõu poolt hääletada ei saa. Aitäh!

Suur tänu! Jaak Allik, palun kõnetooli!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma pean ütlema, et kõige sellega, mida härra Luik siin rääkis, on meie fraktsioon täiesti nõus, ja ka see, mida rääkisid härra Efendijev ja härra Saare, vastab tõele. Tõesti, komisjon töötas eelnõu kallal põhjalikult, kuulati ära ja vaadati läbi väga paljude asjahuviliste organisatsioonide ettepanekud. Jah, paraku oli nii, et taheti parimat, aga välja tuli nagu alati. Ma võin öelda, et komisjon selles kindlasti süüdi ei ole. Me kasutasime asjatundlike spetsialistidena seda küsimust hästi tundvaid opositsiooni esindajaid proua Repsi ja proua Pakostat. Tuli välja siiski see, et huvipooltel on äärmiselt erinevad lahendused ja äärmiselt erinevad seisukohad.
Ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et me võtame seadusena vastu eelnõu, mis tegelikult esitati parlamendile IRL-i ministri Jaak Aaviksoo juhitud ministeeriumi esitatud kujul. Kõik katsed seda mingite sätete ümbersõnastamise või lausete muutmisega parandada ilmselt lõplikku tulemust ei anna. Me jõudsime seisukohale, et probleem on tõsine. Tõesti, tuleb arutada ja lahendada neidki probleeme, millest härra Efendijev rääkis: lasteaia viimase rühma riikliku haridussüsteemi osaks tegemine, aga ka lasteaiaõpetajate palgamäära riiklik otsustamine.
Minule jäi mulje, et koolieelse lasteasutuse seadusega tuleks uuel parlamendikoosseisul hakata kohe tõsiselt tööle, aga enne tuleb huvigruppidel jõuda siiski mingitele kompromiss- või ühistele seisukohtadele. Me kuulsime ka seda, et kaks aastat oli komisjon või töögrupp haridusministeeriumis seda eelnõu ette valmistanud, aga paraku ei tuldud seekord välja rohkemaga kui ühe põhimõtte muutmisega. See muutmine, tõesti, on väga oluline ja toob lahenduse mitmetele kohtukaasustele, nagu viimastel päevadel kuulda on olnud, ning vastab kohaliku omavalitsuse huvidele.
Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab seda eelnõu ja kutsun ka saali üles seda toetama. Neil rahvasaadikutel, kes järgmises Riigikogu koosseisus kultuurikomisjoni liikmed on, soovitan veel kord võtta see alushariduse seadus oma esimese tööülesandena päevakorda. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on panna eelnõu 641 lõpphääletusele.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 641. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 49 ja vastu 34 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Kolmas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 722 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised. Palun, Lauri Luik!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kõnealuse seadusmuudatusega loome alused 3,51 miljoni lisaeuro suunamiseks Eesti sporti. Toetuse eesmärk on väärtustada noortesporti ning tagada noortega tegelevatele treeneritele sotsiaalsed garantiid. Juba järgmisest aastast alates kompenseerib riik 5.–7. kategooria noortetreenerite töötasu põhimõttel 50 : 50, mis tähendab, et pool palgarahast tuleb riigilt, teise poole annab kas alaliit, spordiklubi või spordikool.
Seadusmuudatus mõjutab umbes 80 000 Eesti lapse ja noore regulaarset spordiharrastust, neid treenivaid circa 1500 treenerit ning ligikaudu 500 spordiklubi või -kooli, kus lapsed ja noored treenivad. Siiani on palju spordiklubisid, kus treeneritele makstakse stipendiumi. Kuna stipendiumid on maksuvabad, siis ei ole nende saajatel teatavasti sotsiaalseid garantiisid. Samas on klubisid, kus treeneritega on sõlmitud töölepingud ning on makstud ära maksud, millega on tagatud sotsiaalsed garantiid, näiteks haigekassa, pensionifond jm. On selge, et töölepingud sõlminud klubid ei ole võrdses seisus nendega, kes maksavad stipendiume. Seega, esiteks treenerite sotsiaalsete garantiide tagamiseks ning teiseks võrdse kohtlemise tagamiseks tuleb minna stipendiumi maksmiselt üle töölepingule.
Spordiseaduse muudatustega anname kultuuriministrile volituse kehtestada toetuse määramise tingimused ja jaotamise kord. Halduslepingu alusel hakkab toetuse jagamise eest vastutama Spordikoolituse ja -teabe SA, kus on selleks olemas oskusteave. Sihtasutuse üle hakkab järelevalvet tegema Kultuuriministeerium. Toetuste taotlemine, taotluste administreerimine ja lepingute sõlmimine toimub selleks loodud internetikeskkonnas. Selleks, et spordialaliit, spordiklubi või spordikool toetuse saamiseks kvalifitseeruks, peavad olema täidetud treenerite kutsekvalifikatsiooni nõuded, nagu mainitud 5.–7. tase, ja töökoormuse ning treeninggrupi suuruse nõuded. Treeninggruppides osalevate noorte vanus peab jääma alla 24 eluaasta, mis tähistab ühtlasi juuniorsportlase vanuselist piiri.
Spordikoolituse ja -teabe SA toetub taotluste menetlemisel Eesti spordiregistri andmetele ning spordialaliitude ja maakondlike spordiliitude hinnangutele. Kui treenerile ja treeningrühmale esitatud nõuded on täidetud, siis sõlmitakse leping sihtasutuse ja alaliidu, spordikooli või spordiklubi vahel. Taotlusi hakatakse vastu võtma selle kuu algusest.
Palju on küsitud, miks alustatakse kõne all oleva toetuse puhul 5. kategooriast ning miks toetusmehhanism ei hakka kehtima 3. ja 4. kategooria ehk abi- ja nooremtreenerite kohta. Esiteks seetõttu, et 5. tase ehk treener on ka näiteks rahvusvaheliste ekspertide hinnangul piisavalt põhjalikult ette valmistatud, et treenerina edukalt töötada. Teiseks seetõttu, et madalama astme treeneritel oleks motivatsiooni oma kvalifikatsiooni parandada. Kolmandaks, tulenevalt finantsilisest võimekusest. Ma olen isiklikult küll seisukohal, et võimaluse korral tuleks toetada ka 4. kategooria treenereid, kelle käe all treenib suur hulk noori üle Eesti. Samas teadvustan endale, et kui kaasata toetuse saajate hulka nooremtreenerid, tähendaks see 1,5 miljonit lisaeurot, mida meil praegu kahjuks kusagilt võtta ei ole. Olen teinud kultuuriministrile ettepaneku, et kui esimesest jaotusvoorust peaks mingil põhjusel vahendeid üle jääma, siis võiks kaaluda nende suunamist 4. kategooria treenerite toetamiseks.
Igal juhul on oluline, et suudaksime ka tulevikus leida lisaraha noorte liikumisharjumuste parandamiseks ning tervislike eluviiside edendamiseks. 3,51 miljonit lisaeurot on märk sellest, et spordivaldkond on edaspidigi Eesti riigile oluline. Aitäh!

Suur tänu! Järgmisena palun kõnetooli Erki Noole!

Austatud kolleegid! Loodame, et see seaduseelnõu ei ole lihtsalt valimiseelne sähvatus. Meenutan, et Reformierakond on Kultuuriministeeriumi juhtinud peaaegu 15 aastat, selle ministeeriumi haldusalasse kuulub ka sport. Braavo, võiksin öelda siit puldist, lõpuks ometi oleme hakanud astuma mingeidki samme, mis muudavad spordivaldkonna korraldust. Jah, me oleme siiamaani muutnud mitmeid spordiseadusi, see on aga tekitanud juurde bürokraatiat ja kaheldava väärtusega statistikat. Rääkimata sellest, et see bürokraatia on tekitanud suhteliselt suuri kulutusi spordiühendustele. Kasutan uuesti oma sõnavõtus sõna "loodame", sest lootus sureb ju viimasena. Loodame, et tulevasel spordikongressil, mille programmi ja teostuse panevad suuresti paika Reformierakonda kuuluvad inimesed, suudetakse välja tuua spordi kitsaskohad ja vajadused ning lõpuks jõuavad need teemad ka siia Riigikogu saali arutlusele ja vajaduse korral võetakse vastu seadused.
Meenutan oma hea sõbra Neinar Seli kuldseid sõnu enne EOK presidendi valimisi. Ta ütles, et spordikongressil rääkimise kõrval võiks midagi ka ellu viia. Täna astutakse kindlasti esimene samm, kohe tuleb uus spordikongress. Loodetavasti tuleme pärast seda suurte ja konkreetsete tegudega siia Riigikogu saali.
Ma ei tahaks olla väga irisev ja arvan, et tuleks pakkuda ka lahendusi. Minu arvates on selle seaduseelnõu esimene kitsaskoht see, et me ei väärtusta ülikooliharidust. Ma toon näite, et te aru saaksite. Kui te olete lõpetanud Tartu Ülikooli keemiateaduskonna, aga selleks et saada keemialaborisse tööle, peaksite käima tasulistel kursustel, mida korraldavad Tartu Ülikooli professorid mingis MTÜ-s või sihtasutuses, siis see oleks ju naljakas. Aga sama toimub praegu spordis. Selleks et siin enam-vähem ülikoolihariduse loogika oleks, võiks ülikoolidiplomiga kaasas käia mingigi kutsekategooria paber. Teiseks, see eelnõu lahendab vaid tänase päeva probleeme, see ei vaata tulevikku. Ma arvan, et me peaksime kiiremas korras lahendama probleemi, mis on oluline tuleviku jaoks, just selle probleemi, kuidas me suudame ülikooli lõpetanud noori treenereid spordi juurde tuua ja jätta.
Lõpetuseks tahan öelda, et IRL toetab seda eelnõu. Loodame, et see ei jää viimaseks välgusähvatuseks meie spordimaailmas. Aitäh!

Aitäh! Palun järgmisena kõnetooli Jüri Ratase! Jüri Ratas küsib, keda ta esindab. Hea küsimus! Ma loodan, et ta esindab Keskerakonna fraktsiooni. Jüri Ratas, palun!

Austatud Riigikogu aseesimees! Head ametikaaslased! Riigikogus on olnud väga palju olümpiasangareid. Riigikogus on olnud ja on ka praegu väga palju neid inimesi, kes armastavad sporti ja peavad spordist lugu. Riigikogu eri koosseisudes on olnud väga palju treenereid. Miks ma seda räägin? Sellepärast, et see kõik annab ju hea eelduse selleks, et täna arutatav seaduseelnõu oleks võinud juba varem siia jõuda. Nii imelik kui see ka ei tundu, ma arvan, et see eelnõu on jõudnud siia tänu Maksu- ja Tolliametile. Ma soovin öelda suur tänu Maksu- ja Tolliametile, kes hakkas aasta või natuke rohkem aega tagasi kontrollima viit või kuut klubi. Oli ju üldteada, et spordis kasutatakse väga suures enamikus stipendiume. Need klubid jäid selle kontrolli käigus hammasrataste vahele ja pidid selle eest lõivu maksma.
Kindlasti on see seaduseelnõu kutsutud ellu ka sellepärast, et sporti praegu alarahastatakse ja see küsimus on väga terav. Teisisõnu, stipendiumide maksustamise ja kasutuspraktika muutumisest tulenevalt on selle eelnõu eesmärk vähendada probleeme. Ma julgen öelda, et see on üks samm väga õiges suunas, see on märgiliselt väga tugev samm. Ma soovin loomulikult tänada kultuurikomisjoni esimeest Lauri Luike, kes on selle teemaga tegelnud, ja kogu komisjoni. Kui me vaatame spordi alarahastamise probleemi, siis näeme, et spordiklubide ja spordikoolide olulised partnerid on kohalikud omavalitsused. Kui me vaatame, kui palju kohalike omavalitsuste rahast läheb spordihoonete ja spordirajatiste ülalpidamiseks, kui me arvestame ka hinnatõusu, siis näeme, et järjest väiksem osa rahast hakkab minema inimkapitali. Nii et ka seetõttu on see 3,51 miljonit lisaeurot, nagu Lauri Luik ütles, igal juhul üks hea samm.
Miks ma ütlesin, et see on üks samm? Küsimus on selles, kas see seadusmuudatus tegelikult lahendab stipendiumide probleemi. Mulle meenub, et selle aasta kevadel olid Riigikogu konverentsikeskuses koos esindajad eri ametkondadest, alates Kultuuriministeeriumist ja lõpetades Maksu- ja Tolliameti ning Riigikoguga. Me ei saa ju üle ega ümber nendest probleemidest, mis spordis on. Nagu ka eelkõnelejad ütlesid, väga paljudele klubidele ei anna see 3,51 miljonit eurot midagi, sest klubides pole 5., 6. või 7. kategooria treenerid. Tõsi, treeneritel peaks tekkima soov ja rahaline motivatsioon oma taset tõsta. Kas see on igal pool võimalik? Olles ühe spordialaga natuke tihedamalt seotud, tean, et näiteks Pärnu ühes klubis ei ole üldse 5.–7. kategooria treenereid, ometi on see väga suur spordiklubi. Sellelsamal kevadisel kohtumisel küsisin ma ministeeriumi esindaja käest, kuidas me lahendame kohtunike probleeme. Ei ole saladus ei Maksu- ja Tolliametile ega Eesti üldsusele, et ka nende puhul on kasutusel stipendiumid. Päris paljud klubid on küsinud ...
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

... et kui profisportlane on samal ajal ka üliõpilane, kas siis talle tohib stipendiumi maksta või ei. Või kuidas me käitume koondislastega? Kas Eesti koondises olevad sportlased võivad saada stipendiumi vanadel alustel või ei? Ka see on lahendamata küsimus. Lahendamata on ka see, et kui võimekas sportlane, kes teeb sporti kõrgel tasemel, aga ka töötab ning tema tööandja maksab sotsiaalmaksu ja tulumaksu, käib õhtul treeningul, kas siis klubi peab neid makse maksma või mitte. Need on spordiringkondadest tulevad küsimused, mis on siiani lahendamata.
Olgem ausad, sport on järjest enam muutumas emotsiooniks. Sporti minnakse vaatama emotsiooni pärast. Sport on väga selgelt ala, kus on väga oluline roll ettevõtlusel, majandusel ja ärikeskkonnal. Kui me tahame, et sport oleks emotsioon, kui me tahame, et sport oleks üks osa eesti kultuurist, mida me õhtul oma pere, naabri või sõbraga vaatame ja naudime, siis loomulikult on küsimus kohalikes liigades, küsimus on profisportlastes. Kuidas me neid käsitleme? Kui me lööme neid ühe vitsaga, nii et kõigi pealt tuleb maksta sotsiaal- ja tulumaksu, siis on selge, et meie liigade ja spordialade tase väga tugevalt langeb, emotsiooni jääb vähemaks ning vähem rahvast tuleb sporti vaatama ja nautima ning siia tuleb ka vähem rahvusvahelisi klubisid, rahvusvahelisi mänge.
Minu arvates on selle seaduseelnõu sisu tegelikult spordi alarahastamine. Paralleelselt selle eelnõuga peaks käima Riigikogu tasandil kaasas küsimus riigiettevõtetest. Selle teemaga ei ole tahetud väga tegelda. Aga ma ei näe mitte mingisugust küsimust selles, kas riigiettevõtted peaksid Eesti sporti toetama. Küsimus peaks olema selles, mis summaga nad seda toetavad.
Veel üks teema on spordikoolid. Neid kaotati umbes 15 aastat tagasi väga suure hoole ja entusiasmiga. Ma arvan, et ka siin tuleks teha kohalike omavalitsustega koostööd, et spordikoolid võiksid taas sündida. Loomulikult jääb see klubilise tegevuse alternatiiviks. Siin tuleks meenutada 2009. aasta lisaeelarvet, kui kohalike omavalitsuste tulubaasis spordi osa vähendati.
Keskerakonna fraktsioon toetab seda seaduseelnõu ja loodab, et edaspidi tulevad ka järgmised sammud. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Tatjana Jaansoni!

Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud istungi juhataja! Riigikontroll toob oma viimases aruandes Riigikogule "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja säilimisest 2013.–2014. aastal" välja, et kvaliteetne haridus eeldab õpetaja töö suuremat väärtustamist. Noortetreeneri amet on õpetaja ametiga võrdne. Noortetreenerilt nõutakse erialast pedagoogilist kõrgharidust ja kutsetaset ning arvestatakse noortespordis saavutatud tulemusi.
Seni on noortetreenerite tasustamine olnud Eestis ebaõiglane ja ebaühtlane. Mõnes kohalikus omavalitsuses makstakse noortetreeneritele töö eest mitte töötasu, vaid stipendiumi, millelt ei maksta makse. Stipendiumi maksmine ei taga sotsiaalseid garantiisid, sel puhul ei ole töölepingut. Selline olukord teeb noortetreenerite olukorra sotsiaalselt haavatavaks ja ebakindlaks. Sotsiaaldemokraadid leiavad ja isiklikult mina leian, et tehtud töö eest on õiglane maksta töötasu, millega kaasnevad sotsiaalsed garantiid. Töötamise alus peab olema tööleping.
Järgmise sammuna peaks sotsiaaldemokraatide arvates pedagoogilist tööd rohkem väärtustama, milleks tuleks töötasu tunduvalt tõsta. Riigikontrolli auditi punktis 183 on öeldud: "Õpetajate madal palk ei ole silmatorkav mitte ainult riigisiseselt, vaid ka rahvusvahelises võrdluses. Eesti paistab OECD riikide seas silma õpetajate pea madalaima palgataseme poolest. Ostujõu pariteediga korrigeeritud õpetajate palgad on kõrgemad ka Eestist vaesemates riikides, näiteks Tšiilis. Soome õpetaja palk ületab Eesti õpetaja oma selles võrdluses aga ligi kolm korda." Täna Riigikogu menetluses oleva spordiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk ongi luua õiguslik alus treeneritele töötasu maksmiseks ja toetussüsteemi rakendamiseks. Selleks saavad spordiorganisatsioonid tulevikus taotleda toetust riigieelarvest.
Sotsiaaldemokraadid toetavad seaduseelnõu. On väga kiiduväärne, et treenerid saavad ajakohase töötasude süsteemi. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjonil on ettepanek panna eelnõu 722 lõpphääletusele. Me valmistume hääletuseks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud spordiseaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu 722. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Austatud Riigikogu, olemegi jõudnud juba neljanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud 1981. aasta protokolliga muudetud EUROCONTROL-i lennuliikluse ohutuse alast koostööd käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ning marsruudi navigatsioonitasusid käsitleva mitmepoolse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu 739 teine lugemine. Ettekandja on majanduskomisjoni liige Kalev Kallemets. Palun!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Tõepoolest, Eesti on viimane Euroopa Liidu liige, kes liitub EUROCONTROL-i lennuohutust tagava organisatsiooni aluseks oleva protokolliga. Komisjonile laekus 23. oktoobriks üks muudatusettepanek, mis nägi ette lisada sellesse seaduseelnõusse § 3: "Käesolev seadus jõustub Riigi Teatajas avaldamisele järgneval päeval." Selgitus on järgmine, et Välisministeeriumi hinnangul on seadus vaja jõustada enne, kui tuleb alla kirjutada veel kaks lisaprotokolli, mis on samamoodi EUROCONTROL-iga ühinemiseks vajalikud. Kui seadus jõustuks hiljem, siis lükkuks nende protokollide allakirjutamine ja EUROCONTROL-iga ühinemine 1. jaanuarilt edasi. Seetõttu esitati selline muudatusettepanek, mille komisjon konsensuslikult heaks kiitis. Komisjon teeb ettepaneku panna eelnõu lõpphääletusele.

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Austatud Riigikogu, juhtivkomisjon on teinud ettepaneku panna eelnõu 739 lõpphääletusele. Vabandust! Enne seda, kui me saame minna lõpphääletuse juurde, on meil vaja arutada läbi üks esitatud muudatusettepanek. Vaatame selle läbi. Kas märkusi on? Ei ole. Nüüd saame minna lõpphääletuse juurde.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud 1981. aasta protokolliga muudetud EUROCONTROL-i lennuliikluse ohutuse alast koostööd käsitleva rahvusvahelise konventsiooniga ning marsruudi navigatsioonitasusid käsitleva mitmepoolse kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu 739. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu 739 seadusena vastuvõtmise poolt oli 54 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigipiiri seaduse, tolliseaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu 701 teine lugemine. Ettekandja Rein Lang, palun!

Lugupeetud juhataja! Kõigepealt mõni sõna meenutuseks. See on valitsuse eelnõu ja algatatud selle aasta 30. juunil. Eelnõu esimene lugemine toimus 17. septembril, kui siinsamas saalis otsustati, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 1. oktoober. Selleks ajaks ei laekunud selle eelnõu kohta ühtegi muudatusettepanekut, küll aga esitas Siseministeerium palve täiendada eelnõu väga olulise punktiga ehk kontrolljoone kindlaksmääramise mehhanismiga. Sellest tulenevalt on juhtivkomisjon arutanud seda eelnõu kahel korral: 13. ja 21. oktoobril. Mõlemal istungil osalesid nii Siseministeeriumi kui ka Välisministeeriumi esindajad. Siseministeerium tegi ettepaneku lisada riigipiiri seadusesse säte, mille kohaselt antakse Vabariigi Valitsusele volitus ajutise kontrolljoone koordinaatide kehtestamiseks. 13. oktoobri istungil väljendatigi muret selle pärast, et Vabariigi Valitsusele Siseministeeriumi ettepanekul antav volitusnorm on niivõrd lai, et võimaldaks kehtestada ajutise kontrolljoone koordinaate täiesti meelevaldselt, sealjuures üldse mitte järgides praegu reaalselt valvatavat kontrolljoont. Seda sooviti kindlasti vältida ja Siseministeeriumile tehti ülesandeks volitusnorm üle vaadata.
21. oktoobril arutas põhiseaduskomisjon teemat uuesti. Siseminister tollel koosolekul ei viibinud, kuna ta oli välislähetuses, aga tema nõunik Erik Salumäe esitas komisjonile ettepaneku, et riigipiiri kindlaksmääramise õigusnorm kõlaks järgmiselt: "Ajutine kontrolljoon on katkematu mõtteline joon ja seda mööda kulgev vertikaaltasapind, mis eraldab Eesti jurisdiktsioonile alluvat Eesti territooriumi sellele mittealluvast Eesti osast. Ajutise kontrolljoone koordinaadid määratakse kindlaks Vabariigi Valitsuse määrusega, lähtudes Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse alusel riigi maakatastri kaardile 2014. aasta 1. novembri seisuga kantud haldusüksuste piiridest. Ajutist kontrolljoont ei saa muuta Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduses sätestatud haldusüksuse piiride muutmise menetlusega." Loodetavasti said kõik aru, mida öelda taheti.
Asja sisu on tegelikult märksa lihtsam. Soovitakse, et ajutine kontrolljoon määrataks koordinaadistikuga, mis õiguslikult kehtib alates 2006. aastast, kui toonane piirivalveülem härra Peets andis selle kohta käskkirja. Milles on probleem? Probleem on selles, et piirivalveameti juhi käskkiri ei saa olla juriidiliselt siduv näiteks Riigimetsa Majandamise Keskusele ega eramaaomanikele. Meil on praegu hädavajalik piirijoon ära puhastada, teha seal teatavaid töid ja selleks oleks mõistlik, et kontrolljoon oleks kindlaks määratud võimalikult arusaadavalt ja õiguslikult pädevalt. Selleks on tegelikult olemas kaks võimalust, mida ka komisjonis arutati: kontrolljoone koordinaadistiku määrab kindlaks Riigikogu või Vabariigi Valitsus. Riigikogu saaks seda teha sellisel juhul, kui riigipiiri seadust täiendataks lisaga, kus seitsmel või kaheksal leheküljel antaks koordinaatide loetelu ja Riigikogu liikmed oleksid täielikult veendunud, et kõik koordinaadid on sada protsenti õiged ning hääletaksid siis oma südametunnistuse järgi kas poolt või vastu.
Õiguslikult on see üsna kaheldav protsess. Sellepärast jäädi põhiseaduskomisjonis peale üsna tormilist arutelu selle juurde – õigemini seda hääletati ja komisjoni enamus oli sellel arvamusel –, et Vabariigi Valitsusele võiks anda volitusnormi määrata see kindlaks oma määrusega, kuid teha seda lähtudes olemasolevast situatsioonist ehk 2006. aastal kindlaksmääratud koordinaadistikust, mis kajastuski selles minu etteloetud keerulises juriidilises lauses. Nii läkski. Peale komisjoni arutelu pandi muudatusettepanek hääletusele, selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 4 ja erapooletuks ei jäänud keegi. Olgu öeldud, et need, kes olid selle komisjoni ettepaneku esitamise vastu, pooldasid varianti, et koordinaadistik oleks esitatud riigipiiri seaduse lisas. Keegi ei olnud selle vastu, et kontrolljoon saaks kindlaks määratud just nende koordinaatidega, mis praegu on.
Komisjon langetas 21. oktoobril kaks olulist otsust. Esiteks tehti ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 5. novembriks (see otsus oli konsensuslik) ja teiseks tehti ettepanek eelnõu teine lugemine täna lõpetada (poolt 7 komisjoni liiget, vastu 3, erapooletuks jäi 1). Ja ongi kõik. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Mõnes mõttes on mul spekulatiivne küsimus. Me oleme praegu ootel, et Venemaa Föderatsioon duumas esimesena ratifitseeriks piirileppe. Siit tekib mul kahepoolne küsimus. Esiteks, kas me peame pärast seda, kui kaks poolt on leppe ratifitseerinud, selle seaduse ümber tegema, sest selline termin nagu piirijoon kaob ära ja siis on meil juba piir? Teiseks, kas see seadus on harmoneeritud, ütleme, selle piirileppe raamistikuga?

Aitäh! Piirileping sellisena, nagu ta on mõlema riigi parlamendile praegu esitatud, määrab riigipiiri asukoha kindlaks kirjeldavalt. Peale seda, kui mõlemad pooled on lepingu ratifitseerinud, peab asuma tööle kahepoolne demarkatsioonikomisjon, kellel on õigus praegu kindlaksmääratud kontrolljoonest minna 50 meetrit ühele ja 50 meetrit teisele poole, lähtudes looduslikest vajadustest. Aga see peab olema võrdne: kui ühes kohas jääb mingisugune maatükk ühele poolele, siis teises kohas peab jääma samasugune maatükk teisele poolele. Alles peale selle töö lõppemist on meil olemas täpne koordinaadistik, kus asub kahe riigi piir. Kas see peaks olema riigipiiri seaduses täpselt kirjas, see on otsustamise küsimus. Võib-olla oleks ratsionaalne, et see oleks seaduses täpselt fikseeritud, aga seda saab tõesti teha alles siis, kui see komisjon on oma töö ükskord lõpetanud. Selle eeldus, et komisjon saaks üldse tööd alustada, on kahepoolne riigipiiri kokkuleppe ratifitseerimine.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea kolleeg! Ma olen seda meelt, et Riigikogu võiks selle koordinaadistiku seadustada, aga komisjonis läks teistmoodi. Ma küsin selle kohta, mida komisjonis tegelikult vist eriti ei arutatud. Kuna riigipiir on kahepoolne piir Eesti ja Venemaa vahel – või on see kontrolljoon, ükskõik, kuidas me nimetame –, kas me peaksime siis ka teist poolt informeerima? Kas seda teemat ei oleks pidanud arutama väliskomisjon?

Aitäh! Me ei arutanud komisjonis seda küsimust. Küll aga arutasime seda, millised võiksid olla Venemaa propagandistlikud sammud, kui Eesti pool tõstab kontrolljoone õiguslikult kindlaksmääramise taset. Me kõik teame, et Venemaal ei lähtuta mitte alati ainult ratsionaalsetest argumentidest, vaid ka propagandistlikest argumentidest. Me arutasime, et kui näiteks Riigikogu oleks selle koordinaadistiku seadusesse kirja pannud, milline oleks siis võinud olla Vene poole reaktsioon, ja kui seda teeb valitsus, milline on reaktsioon sellisel juhul. Komisjoni istungil ma veel soovitasin, et võib-olla oleks mõistlik teist poolt informeerida sellest, et Eesti poolel niisugune kavatsus on, ja Välisministeerium tähendas selle üles. Mida Välisministeerium tegema hakkab, on nende asi. Ma ei ole kindel, et erilist lisandväärtust annaks sellele seaduseelnõule juurde see, kui väliskomisjon hakkaks seda teemat arutama. Väliskomisjoni liikmeid on siin saaliski, ühte ma vähemalt märkan. Eks nad nüüd saavad teada, et niisugune debatt toimus. Kui on kohtumine tulevase välisministriga, siis ta võib-olla tõesti annab selle kohta suuniseid ka saadikule Moskvas.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh! Tahan täpsustada. Kas ma sain õigesti aru, et kui see seadus vastu võetakse, siis Eesti pool praktiliselt juba märgistab piirijoont? Tuleb välja, et siis, kui see Venemaa ja Eesti koostöörühm hakkab piirijoonega tegelema, on Eesti juba valmis esitama produkti, oma tehtud töö. Kas ma sain õigesti aru?

Jah, täiesti õigesti, ainult et siin on üks täiendus. Vene pool on selle töö juba ära teinud. Nad on piiri loodusesse maha märkinud ja selle ka piirirajatistega kindlaks määranud. Vene pool on selle kontrolljoone – mida nemad nimetavad, muide, oma õigusdokumentides riigipiiriks – ära tähistanud ja seda tõesti valvatakse, ütleme, kui riigipiiri. Meie jaoks on see seni ikkagi olnud kontrolljoon. Aga jah, kui see kahepoolne komisjon tööle hakkab ja leiab, et seda joont on vaja nihutada, siis tegelikult läheb mõlema poole seni tehtud töö, nagu vene keeles öeldakse, nasmarku ehk tühja ja siis tuleb see töö uuesti teha. Aga ega selle tõttu ei lõpe maailm, niisuguseid asju tuleb naabrite vahel ikka ette.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Kas selle kontrolljoone mahamärkimine valitsuse tasandil muudab midagi ka Euroopa Liidu välispiiri osas, eriti Schengeni ruumi osas? Kas me peaksime Brüsselit sellistest sammudest teavitama?

Aitäh! Te olete vaba teavitama keda iganes, aga tegelikult on see koordinaadistik ju õiguslikult kindlaks määratud kahe dokumendiga: Venemaa presidendi Boriss Jeltsini ukaas ja Eesti piirivalve tolleaegse ülema major Roland Peetsi käskkiri. Väga võrdne, eks ole! Sellest tõenäoliselt lähtusid ka meie ametnikud, kui me Schengeni ruumiga liitumise läbirääkimisi pidasime.

Aitäh! Rohkem küsimusi põhiseaduskomisjoni ettekandjale ei ole. Avan läbirääkimised. Kõnesoove ei ole. Eelnõu 701 kohta on esitatud neli muudatusettepanekut. Esimese muudatusettepaneku on esitanud põhiseaduskomisjon, samuti teise, kolmanda ja neljanda, need on täielikult arvestatud. Komisjon on teinud ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada. Eelnõu 701 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud etendusasutuse seaduse ja rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu 709 teine lugemine. Komisjoni ettekandja on Paul-Eerik Rummo. Palun!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud Riigikogu! Etendusasutuse seaduse ja rahvusooperi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine toimus siin saalis 8. oktoobril ja muudatusettepanekute esitamise tähtpäevaks määrati 22. oktoober. Kultuurikomisjon valmistas teist lugemist ette 23. oktoobril. Kõigepealt sedastati fakt, et muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Ka kultuurikomisjonis eneses ei tunnetatud vajadust seda eelnõu kuidagimoodi muutma hakata. Komisjon otsustas konsensuslikult saata eelnõu sellisel kujul, nagu see ka esimesel lugemisel oli, teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 5. novembriks ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Kas Riigikogu liikmed tunnevad vajadust esitada komisjoni ettekandjale küsimusi? Ei tunne. Avan läbirääkimised. Ka läbirääkimisteks ei näi vajadust olevat. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 709 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud lastekaitseseaduse eelnõu 677 teine lugemine. Ettekandja on sotsiaalkomisjoni liige Etti Kagarov. Palun!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Eelnõu 677, lastekaitseseaduse eelnõu, algatas Vabariigi Valitsus s.a 2. juunil. Esimene lugemine lõpetati 18. juunil. Eelnõu kohta esitasid muudatusettepanekuid Eesti Keskerakonna fraktsioon ja Riigikogu liige Margus Tsahkna. Eelnõu kohta saatsid arvamuse Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon, perekonna- ja lastekaitse initsiatiivgrupp, MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja Lapse Huvikaitse Koda. Sotsiaalkomisjon valmistas eelnõu teist lugemist ette viiel istungil. Avalikule istungile 22. septembril olid kutsutud pöördumiste esitajad. Ülevaate lastekaitseseaduse mõjude analüüsist tegi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE esindaja Kadri Lees. Lühiülevaate lastekaitseseaduse eelnõust andis Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna laste õiguste juht Tõnu Poopuu. Oma arvamust ja ettepanekuid tutvustasid Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni esindaja ning MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks esindaja, arvamusi avaldasid Lastekaitse Liidu, Lapse Huvikaitse Koja ja õiguskantsleri esindajad. Istungil osalesid veel sotsiaalkaitseminister Helmen Kütt, Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Sotsiaalkindlustusameti, Eesti Noorteühenduste Liidu ja Eesti Puuetega Inimeste Koja esindajad.
Sotsiaalkomisjon arutas saadetud arvamusi ja pöördumisi ka oma istungil 20. oktoobril. Istungile olid kutsutud ja seal osalesid perekonna- ja lastekaitse initsiatiivgrupi esindajad. Istungil osalesid ka Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajad. Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu ja selle kohta esitatud arvamusi ja muudatusettepanekuid komisjoni istungitel veel 21. ja 23. oktoobril ning 3. novembril. Nendel istungitel osalesid Sotsiaalministeeriumi ja Justiitsministeeriumi esindajad.
Nüüd väike ülevaade muudatusettepanekutest. Esimese muudatusettepanekuga lisati eelnõusse lause: "Lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond", et rõhutada perekonna tähtsust lapse arengus ja kasvamisel.
Kolmanda muudatusettepanekuga muudeti kohaliku omavalitsuse üksuse kohustust luua vajaduse korral laste, lastega perede ja teiste lapsi kasvatavate isikute abistamiseks lastekaitsetöötaja ametikoht. See asendati kohaliku omavalitsuse üksuse kohustusega luua tingimused lastekaitsetöö tegemiseks eesmärgiga tagada käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud ülesannete täitmine.
Viies muudatusettepanek otsustati jätta arvestamata, kuna eelnõuga ei ole mõistlik sätestada last kasvatavale isikule või lapsega töötavale isikule kohustust teha koostööd konkreetsete spetsialistidega, sh sotsiaaltöötajaga. Tuleb mõista, et last kasvataval isikul ja lapsega töötaval isikul on kohustus hinnata lapse abivajadust ning sellest tulenevalt reageerida ja abi otsida. Alati ei pea seejuures tegema koostööd lastekaitsetöötajaga. Koostöö tegemine spetsialistidega peab tulenema lapse sisulisest abivajadusest ja toetama parimal moel selle abivajaduse rahuldamist.
Muudatusettepanek nr 6 otsustati jätta arvestamata, kuna eelnõu § 28 lõikega 1 juba sätestatakse, et lapse abivajaduse hindamisel kaasab lastekaitsetöötaja või lapsega töötav isik vajaduse korral selleks asjaomase spetsialisti. Seega ei ole vaja eelnõu § 28 lõikes 2 dubleerivalt sätestada kohustust kaasata hindamisse psühholoog või psühhiaater.
Muudatusettepaneku nr 7 osalise arvestamisega ja muudatusettepanekuga nr 9 pikendatakse hädaohus oleva lapse perekonnast eraldamist kohaliku omavalitsuse otsuse alusel kuni 72 tunnini esialgse 48 tunni asemel. Sotsiaalministeerium on selles küsimuses konsulteerinud kohaliku omavalitsuse üksuste lastekaitsetöötajatega ning on selgunud, et praktikas pöördutakse sellistel juhtudel kolme tööpäeva jooksul avaldusega kohtu poole esialgse õiguskaitse korras lapse eraldamiseks perekonnast. Koostöös Justiitsministeeriumiga on välja selgitatud, et kohtud on valmis esialgse õiguskaitse avaldusi 48 tunni jooksul menetlema, kasutades selleks kohtutes juba toimivat valvekohtunike süsteemi. Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon on märkinud oma pöördumises, et kohaliku omavalitsuse üksused ei suuda sellise tähtaja jooksul piisava põhjalikkusega valmistada ette pöördumist kohtu poole. Samuti märgitakse, et sellised juhtumid leiavad tavaliselt aset väljaspool tööaega ning seega ei ole võimalik tagada, et lastekaitsetöötajad õigel ajal reageerivad. Komisjon nõustus arvamusega, et 48 tundi ei pruugi olla piisav aeg selleks, et kohaliku omavalitsuse üksus jõuaks pöörduda avaldusega kohtu poole esialgse õiguskaitse korras lapse perekonnast eraldamiseks. Tähtaeg peaks olema siiski võimalikult lühike, tagamaks isikute põhiõiguste ja vabaduste võimalikult väikese riive. Eelnõu § 33 lõikes 2 sätestatud tähtaega on otstarbekas pikendada 72 tunnini.
Muudatusettepaneku nr 8 osalise arvestamisega ja muudatusettepanekuga nr 9 täiendatakse eelnõu § 33 ja lisatakse hädaohus oleva lapse perekonnast eraldamise menetluses lapse viibimiskoha määramise võimalusele ka võimalus määrata kindlaks lapse ja vanema suhtluskord. Eelnõu § 33 lõige 1 võimaldab lapse ajutiselt perekonnast eraldamise käigus otsustada lapse viibimiskoha üle ja paigutada hädaohus olev laps selleks sobiva teenuseosutaja juurde, kuid ei takista vanemal lapsega edaspidi suhelda isegi juhul, kui vanem on ohu allikas. Perekonnaseaduse § 135 kohaselt säilib piiratud hooldusõigusega vanemal lapsega suhtlemise õigus. Suhtlusõigust reguleerib perekonnaseaduse § 143, mille peamine põhimõte on tagada lapse õigus suhelda mõlema vanemaga. Sama paragrahv annab vanematele nii kohustuse kui ka õiguse suhelda lapsega isiklikult ja seda õigust võib piirata vaid kohus. Eelnõu koostajad leiavad, et kui ajutiselt perekonnast eraldatud lapse ohtu sattumise on põhjustanud vanem ning vanemaga suhtlemine võib last ka edaspidi ohustada, peab kohaliku omavalitsuse üksusel või Sotsiaalkindlustusametil enne hooldusõiguse piiramise kohtumäärust olema õigus vajaduse korral määrata ka vanema ja lapse vaheline suhtluskord eelnõu § 33 lõikes 2 sätestatud tähtajaks. Selline muudatus annab võimaluse eelnimetatud juhtumite puhul kaitsta last täiendava väärkohtlemise eest. Eelnõu § 33 lõike 3 kohaselt peab kohaliku omavalitsuse üksus või Sotsiaalkindlustusamet igal juhul § 33 lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksul pöörduma kohtusse, kus otsustatakse, milline hakkab olema lapse ja vanema õigussuhe ning kas piirangud ja nende ulatus hooldus- ja suhtlusõiguses on vajalikud ja põhjendatud. Eelnõu koostajad märgivad, et tegemist on äärmusliku piiranguga, mille rakendamise vajalikkus peab olema põhjendatud. Üldpõhimõttena tuleb juhinduda siiski sellest, et lapse ja vanema suhet tuleb kaitsta ja säilitada.
Muudatusettepanekuga nr 10 sätestatakse eelnõu § 40 lõikes 1 kohaliku omavalitsuse üksuse ja Sotsiaalkindlustusameti lastekaitsetöötajale õigus valdusesse siseneda ohukahtluse korral ohu väljaselgitamiseks. Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon on välja toonud, et kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajad vajavad õigust valdusesse siseneda ka ohukahtluse korral. Ka Justiitsministeerium leiab, et võiks kaaluda valdusesse sisenemise tingimuste täpsustamist. Korrakaitseseaduse § 50 lõike 1 punkt 2 hõlmab ohus oleva lapse kaitseks valdusesse sisenemise. Sama paragrahvi lõike 1 punkt 3 hõlmab lastekaitse tagamiseks kehtestatud nõuete tagamise.
Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 5. novembriks ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Küsimused ettekandjale. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea komisjoni ettekandja! Alustan kohe §-st 1. Kas te selgitaksite, kui põhjalikult te komisjonis seda arutasite ja mis olid need argumendid, miks te jäite seisukohale, et siin on kohane rakendada haldusmenetluse seadust? Kõik sellised otsused nõuavad haldusakti vastuvõtmist ning on olemas edasikaebamise õigus, mis juba praegu on sotsiaaltöötajatele ja lastekaitsetöötajatele pannud meeletult suure bürokraatliku surve. Kas te komisjonis kaalusite ka muid, veidikene vähem bürokraatlikke võimalusi, et nendele töötajatele jääks ka võimalus lapse ja perekonnaga tegelda?

Aitäh, hea küsija! Kogu eelnõu ongi tegelikult suunatud eeltööle, ennetamisele. Aga siiski, bürokraatia osas jääb oluliseks ja põhiliseks haldusmenetluse seadus.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Kui oli selle eelnõu esimene lugemine siin saalis, siis tekkis küsimus seletuskirja ebapiisavuse kohta, sest eelnõus on väga laialt tõlgendatavaid paragrahve. Minister tõdes kenasti, et seletuskiri vajab tõesti täiendamist. Millisel põhjusel loobus komisjon nende lahtiste paragrahvide või seletamata mõistete selgitamisest?

Aitäh küsimuse eest! Ma ei oska teie küsimusele vastata, kuna komisjonis me seda teemat ei käsitlenud.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Ma ei ole päris nõus teie väitega, et see seaduseelnõu on suunatud pigem ennetustööle. Selles seaduseelnõus on väga täpsed juhtnöörid. Nende juhtnööride täpsuses võib võib-olla ka kahelda, aga need on siiski juhtnöörid lastekaitsetöötajale ja eri institutsioonidele ning need ei ole mõeldud mitte niivõrd ennetustööks, kuivõrd tulemustega tegelemiseks. Sellepärast ongi mul küsimus. Mitmed lapse õigused, mis ei käsitle hädaohus olevat last, vaid on üldisemad, jäävad praegusest lastekaitseseadusest hoopistükkis välja. Mis seadus teie arvates peaks tegelema lapse selliste õigustega, mis ei ole otseselt seotud hädaohus oleva lapsega?

Sellele küsimusele vastasid meile ministeeriumi esindajad, et lapse põhiõigused on sätestatud põhiseaduses, ÜRO lapse õiguste konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, samuti teistes õigusaktides.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvi 21 lõike 2 punkt 2. Mul ei ole aega seda ette lugeda, aga kuidas te selgitate lapsele oma otsust, kui ta on üheaastane? Siin mingeid vanusepiiranguid ei ole. Paragrahvi 25 lõige 1: "Julmust ja vägivalda õhutavate trükiste, filmide, heli- ja videosalvestiste ning esemete tootmine, demonstreerimine ja levitamine lastele on keelatud." Siit saab aru nii, et see on suvaline, mitte ainult see, mis on lastele mõeldud. Paragrahvi 28 lõike 2 punktis 2 viidatakse last kasvatava isiku vanemlikele oskustele. Kus on definitsioon? Isegi maal ja linnas on need oskused erinevad, rikkas ja vaeses peres on need oskused erinevad. Kes sellega tegeleb? Küsimus on aga hoopis selline: kas te olete rahul selle seaduseelnõu kvaliteediga? Isegi pealiskaudselt vaadates, nagu meie postkasti laekuvatest kirjadestki selgub, on siin tohutult palju seletamata asju.

Ma eelnevalt selgitasin teile, et viiel korral on komisjonis seda eelnõu käsitletud, väga põhjalikult on mitmeid küsimusi arutatud ja tehtud muudatusettepanekuid. Väga paljusid Keskerakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu ettepanekuid on arvestatud. See eelnõu on praegu vajalik.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Ma ei ole tükk aega nii "põhjalikku" vastust saanud kui oma küsimusele haldusmenetluse seaduse kohta. Oleksin siiski tahtnud kuulda põhjendusi, miks te komisjonis loobusite alternatiividest, sest haldusmenetluse seadus on lastekaitsetöötajale bürokraatia mõttes väga koormav. Seal on mitmed sätted, mis panevad neile lisakohustusi. Juba praegu on probleem, et neil jääb paberitöö kõrvalt muuks suhteliselt vähe aega. Aga nüüd minu küsimus. Te tõite § 33 lõikesse 2 sisse 48 tunni asemel 72 tundi ja väitsite, et Justiitsministeerium on välja selgitanud, et kohtunikel on sellega nagu kõik korras. Kas komisjon sai infot olemasoleva praktika kohta? Lapse perekonnast äravõtmine on nii põhimõtteline otsus, et kohus otsustab seda tihti nädala või kahe jooksul.

Aitäh! 72 tunniks eraldatakse perest hädaohus olev laps ilma kohtuotsuseta. See on esmane eraldamine. Te väidate, et haldusmenetluse seadus on lastekaitsetöötajatele väga koormav. Kohalikud omavalitsused juhinduvad oma töös haldusmenetluse seadusest. Haldusmenetluse seadus on kohalikele omavalitsustele üks põhilisi seadusi, millest nad lähtuvad, seega lähtuvad sellest ka lastekaitsetöötajad, kes töötavad kohalikus omavalitsuses. 72 tundi võib ka minu arvates olla ebapiisav aeg, kuna enamik selliseid sündmusi toimub tõesti nädalavahetusel. Aga see on esmane õiguskaitse kohaldamine, see on hädaohus oleva lapse kaitse, kui lapse elu või tervis on ohus. See ei ole lõplik otsus, mille alusel laps perekonnast eraldatakse.

Annely Akkermann, palun!

Tänan, hea eesistuja! Lugupeetud kõneleja! Minu küsimus on perekonna ja lapse suhete kohta. Nimelt, käesolevas seaduses sätestatakse, et seadus on kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, ja §-s 5 loetletakse lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted, nimetades ära õiguse elule, ellujäämisele, arengule ja mittediskrimineerimisele. Aga see paragrahv jätab nimetamata eelmainitud deklaratsioonis väljatoodud põhimõtte, et erilist hoolt ja abi tuleb osutada lastele, olles veendunud, et perekonnale kui ühiskonna alustoele ja kõikide tema liikmete, eriti laste kasvamise ja heaolu loomulikule keskkonnale tuleb võimaldada vajalikku kaitset. Paraku sätestab see seadus selle ühe tähtsama põhimõtte ainult lapsevanema ...

Palun küsimust! Minut on täis.

Kas teie arvates on lapse õigus perekonnas kasvada piisavalt kaitstud?

Aitäh, hea küsija! Ma olen veendunud, et perekond on lapse kasvamiseks parim koht. Selle tõttu saigi tehtud lastekaitseseaduses deklaratiivne muudatus, millega sõnastati, et lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Aitäh! Esitan nüüd küsimuse, millega on minu poole pöördunud paljud inimesed. Ma palun, et te selgitaksite põhjalikult. Eelnõu §-d 4, 6 ja 7 räägivad lapse heaolust. Siin öeldakse, et kohalikud omavalitsused peavad toetama perekondi vastavalt võimalustele, ent lastevanematel on absoluutne kohustus tagada, et lapse hariduslikud ja majanduslikud vajadused oleks rahuldatud. Nüüd tekibki küsimus, et kui pere on majanduslikult kehval järjel ja ta ei suuda kõiki lapse vajadusi täita, siis perele on see kohustus ikkagi absoluutne, omavalitsus peab abistama aga ainult vastavalt võimalustele. Seetõttu on tekkinud hirm, mis on kahjuks leidnud tõendamist ka mitmes jõukas lääneriigis, et vaesemad pered võivad jääda selle seadusega hätta. Mida teie sellest probleemist arvate?

Aitäh! Kohalike omavalitsuste suhtumine lastega peredesse on praegu enamasti toetav. Enamik kohalikke omavalitsusi on oma toetuste väljatöötamisel arvestanud eelkõige lastega perekondi. Ma olen veendunud, et lastega perekonnad on ka edaspidi kohalike omavalitsuste eelistus, lapsed ja pered on meie prioriteet. Paragrahvi 7 lõige 2 ütleb, et riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud peavad vastavalt oma pädevusele toetama lapsevanemat või last kasvatavat isikut lapse õiguste ja heaolu tagamisel. Nad peavad tagama lapse heaolu, nii on seaduses öeldud.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Te viitasite mitu korda, et seaduse aluseks on ka ÜRO lapse õiguste konventsioon. Aga kas te oskate ütelda, kas aluseks on see konventsioon täismahus või ainult selle väljavõtted? Mispärast ma seda küsin? Proua Akkermann juba küsis seda ja mina jätkan. Me võime nimetada ka selliseid lapse õigusi, mida eelnõus ei ole mainitud: õigus nimele, õigus kodakondsusele jt. See on üks näide, aga selliseid näiteid võib rohkemgi tuua. Kas aluseks on konventsioon täismahus või ainult selle väljavõtted?

Aitäh! ÜRO lapse õiguste konventsioon ja selle lisaprotokollid on Eesti seaduste suhtes ülimuslikud. Seega ei ole siin kaheti mõtlemist.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Te olete korduvalt rõhutanud, et lapse õiguse konventsioon on ülimuslik meie seaduste suhtes, see kehtib igal juhul ning selle ümberkirjutamisel ei ole mõtet. Selles konventsioonis on kirjas, et lapse huvid tuleb seada esikohale kõikides instantsides, ka seadusloome puhul. Aga me teame, et eelmisel kuul võeti siinsamas saalis vastu kooseluseadus, millega esimest korda seati Eestis lapsendamise puhul esikohale täiskasvanu huvid, lähtuti täiskasvanu huvidest. Nimelt määrati seal kindlaks, et pigem saavad lapsendada ametlikus partnerlussuhtes olevad homopaarid, sest nad bioloogilistel põhjustel lapsi ei saa, partnerlussuhtes heteropaarid aga lapsendada ei saa. Seal oli selline välistus. Lähtuti täiskasvanu, mitte lapse huvidest. Kuidas teie arvates on lastekaitseseadus, minu kirjeldatud olukord ja lapse õiguste konventsioon omavahel kooskõlas?

Lastekaitseseadus ei reguleeri kooselu. Siin on toodud sisse sõna "perekond". Lapsendamist võimaldab lastekaitseseadus selles mõttes, et siin peab arvestama lapse huvisid. Kohe ütlen täpselt: lapsendamiseks nõusoleku andmisel, kasuperekonna sobivuse hindamisel ja lapse asendushooldusele paigutamisel peab lähtuma lapse üleskasvatamise järjepidevusest, arvestades lapse etnilist, usulist, kultuurilist ja keelelist päritolu. See seadus kaitseb lapse huvisid. Kooseluseadus ei võimalda lapsendada võõraid lapsi. Lapsendamist reguleerib perekonnaseadus.

Jaak Aaviksoo, palun!

Aitäh! Ma tahan sotsiaalkomisjoni väga tunnustada selle eest, et nad pidasid võimalikuks § 7 lisada perekonna mõiste. Jääb üle vaid kahetseda, et te ise siit kõnepuldist nimetasite seda deklaratiivseks muudatuseks. Täpselt selline see muudatus ongi. Aga minu mure on teise koha pealt. Kas see, et selles seaduses ei ole kasutatud sõnu "isa" ja "ema", on taotluslik ning lähtub teie uuest arusaamast perekonnast või on sellel mõni muu põhjus?

Aitäh! Perekonnaseadus reguleerib vanematevahelisi suhteid, vanemate õigusi ja kohustusi. Siin oleksid need sätted olnud dubleerivad.

Priit Sibul, palun!

Aitäh! Kaia Iva küsimusele vastates ütlesite, et seaduse § 7 lõikes 1 räägitakse perekonnast. Kooseluseaduse arutelul tõite teie ja teie mõttekaaslased välja, et Eesti Vabariigis ei ole perekonna legaaldefinitsiooni olemas. Kas see on siis vahepeal kuhugi sisse pandud, kas sellesse seadusesse või kooseluseadusesse, mida mina tähele ei pannud? Minu küsimus on aga järgmine. Kui see eelnõu tekst teile ministeeriumist tuli, miks siis komisjon pidas vajalikuks tulla välja uue terviktekstiga ja mitte teha parandusi olemasolevas lastekaitseseaduses? Milliseid nii suuri muudatusi on vaja, et see tingib uue tervikteksti?

Aitäh! Kehtiv lastekaitseseadus võeti vastu 1992. aastal. Sotsiaalministeerium on ette valmistanud menetluses oleva lastekaitseseaduse eelnõu, kaasatud oli samuti väga palju huvigruppe ja ühinguid. See oli Sotsiaalministeeriumi ettevalmistatud eelnõu.

Annely Akkermann!

Suur tänu veel kord! Hea ettekandja! Ma saan aru, et me oleme üksmeelsel seisukohal, et lapsele on parim kasvukeskkond perekond. Nimelt ütleb seesama ÜRO konventsioon, et lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonna keskel õnne, armastuse ning üksteisemõistmise õhkkonnas. Te ütlesite, et perekonna mõiste on lisatud seadusesse deklaratiivselt ja nimelt selleks, et rõhutada lapsevanema või last kasvatava isiku vastutust. Kas seda ei ole liiga vähe? Miks ei ole seaduses ühtegi punkti, mis sätestaks, et riik peab toetama perekonda kui lapse parimat kasvukeskkonda?

Aitäh! Paragrahvi 7 "Lapsevanema ja last kasvatava isiku vastutus" lõige 2 sätestab: "Riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutused ja nende ametiisikud ning avalik-õiguslikud ja eraõiguslikud juriidilised isikud peavad vastavalt oma pädevusele toetama lapsevanemat või last kasvatavat isikut lapse õiguste ja heaolu tagamisel." Seesama paragrahv sätestab ka, et lapse arengu ja kasvu loomulikuks keskkonnaks on perekond. Kahjuks on aga selliseid olukordi, kus lapse kasvamiseks ei ole perekond kõige parem koht, kuna lapsele tehakse seal liiga. Me teame selliseid olukordi, kus abi on saabunud liiga hilja. Eelkõige tuleb lähtuda lapse huvidest. Kuid ma olen teiega nõus, et perekond on kõige parem koht lapse kasvamiseks.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Ma jätkan küsimust, mille esitas kolleeg Pakosta. Sotsiaalne mõõde on üks tähtsamatest asjadest, mille abil hinnata lapse heaolu perekonnas. Aga teiselt poolt on meil ju olemas konkreetne statistika. Paljud Eesti pered elavad vaesuspiiril või allpool seda. Paljud lapsed elavad samuti vaesuspiiril või sellest allpool. Kui seda sotsiaalmõõdet nende kohta kasutada, siis mis hakkab praktikas toimuma kümnete tuhandete lastega? Öelge palun konkreetselt, mis ees ootab!

Aitäh! Vaesus ei ole selline oht, et laps tuleks selle tõttu perekonnast ära võtta. 1. jaanuarist tõuseb esimese lapse toetus 45 euroni. See võib-olla ei ole tõesti piisav, aga aitab üsna paljudel vaestel perekondadel paremini hakkama saada. Teise lapse toetus tõuseb samuti, kolmanda lapse toetus tõuseb aga 100 euroni. Me oleme taganud gümnaasiumiosas tasuta koolilõuna. Vaesusega tegelemine on väga oluline. Lisaks on veel see probleem, et inimesed käivad tööl ja saavad miinimumpalka, aga nad ei ela sellega ära. Elatustaset on vaja tõsta. Lastekaitseseadus ei võta üheltki vanemalt last ära sellepärast, et vanem on vaene. Riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama perekondi, leidma võimalusi abistada neid teenustega või rahaliselt, nagu enamik omavalitsusi teebki. On eraldi sünnitoetused, koolitoetused, mitmesugused ranitsatoetused jne. Omavalitsused toetavad oma lapsi ja peresid. Aga loomulikult, ennetustööle on vaja üha rohkem samuti tähelepanu pöörata, et ei tekikski selliseid perekondi, kes ei saa hakkama.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud proua ettekandja! Teades Eesti Vabariigi kohtupraktikat, tulevad mul külmavärinad peale, kui ma seda seaduseelnõu loen. Paragrahvi 33 lõige 4 näeb ette, et teenuseosutaja peab lapse perest ära võtma, kui tal on alust arvata, et lapse hooldusõigust teostav isik on põhjustanud lapse hädaohtu sattumise. Kus siin seaduses on selgitatud, mis asi on alus? Mida tähendab "on alust arvata"? Kas see on mingi udune pilk, kas see on naabrite jutustatud kurb lugu? Kas see on seotud üldse mingite faktide kogumisega ja järelduste tegemisega? "On põhjustanud lapse hädaohtu sattumise" – mis on konkreetselt see hädaoht? Siin räägitakse filmidest. Kas see, et laps vaatab telekast ...

Aeg on läbi. See peab olema nüüd küsimus.

... filmi, on hädaoht? Ma loodan, et te saite aru.

Aitäh! Sain aru. Hädaohus olev laps on laps, kes on oma elu või tervist ohustavas olukorras, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist. On olemas konkreetsed olukorrad, kus lapse elu võib olla ohus. Abivajav laps on midagi muud. Siin on kaks erinevat menetlust. Kindlasti ongi sellepärast ette nähtud, et hädaohus lapsele tuleb viivitamatult leida ohutu koht teenuseosutaja juures. Ma olen veendunud, et lastekaitsetöötajale on lapse perekonnast eemaldamine kõige viimane abinõu. Samas, kui laps on hädaohus, siis tuleb seda kohe teha. Ma olen ise olnud olukorras, kus olen olnud sunnitud lapsed perekonnast ära viima. See emotsioon on siiani väga raske, kuigi see kõik toimus aastaid tagasi ja me saime sellele probleemile hea lahenduse. Selline asi ei ole ühelegi inimesele kerge. Ma olen veendunud, et seda kasutatakse ainult viimase võimalusena.

Aivar Kokk.

Hea juhataja! Hea ettekandja! Vaatan § 17 "Kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanded" lõike 1 punkti 6: "... lapse arengut toetava keskkonna loomiseks ning laste, lastega perede ja lapsi kasvatavate isikute toimetuleku parandamiseks oma haldusterritooriumil vajaliku teabe kogumine laste ja perede olukorra ning vajaduste kohta." Kelle jaoks seda teavet kogutakse, kuhu see teave läheb ja mis sellest teabest kasu on? Kes selle probleemi ära lahendab?

Aitäh! Kohalik omavalitsus kogub seda teavet eelkõige oma tööde ja tegemiste jaoks. Last toetava keskkonna loomine on samuti tegevus, millega kohalik omavalitsus tegeleb, nagu ka lastega perede toimetuleku parandamisega oma haldusterritooriumil. Kohalikud omavalitsused kasutavad programmi STAR, mis annab üldise pildi omavalitsuses elavate laste olukorrast. Loomulikult, neid probleeme lahendab kohalik omavalitsus. Lastekaitseseaduses on terve peatükk lastekaitse korraldamise kohta kohaliku omavalitsuse üksuses, siin ei ole midagi muutunud. Sama on kirjas ka eelmises lastekaitseseaduses. Lastekaitsetöö jaoks tingimuste loomine on samuti kohaliku omavalitsuse ülesanne.

Priit Sibul.

Aitäh! Austatud menetleja! Kas komisjonis räägiti selle eelnõu puhul ka lapse sünnieelsest arengust? Kas lapsel on õigus areneda oma ema kehas ja on tal õigus sünnile? Nagu ma teada sain, sellist absoluutset õigust nagu õigust perekonnale ei ole olemas. Teil on õigus, kui te ütlete, et ministeerium tegi sellise eelnõu valmis. Ministeeriumis võivad paljud asjad valmis olla, kuid ma tuletan meelde, et seadusi võtab vastu siiski Riigikogu. Ei ole mõtet ennast ise kummitempliks muuta. Lisaks sellele, et eelnõu on valmis, sain ma eile Sotsiaalministeeriumist allkirjastamata kirja, kus palutakse seda eelnõu hüsteeriata menetleda ja mulle antakse ka juhtnöörid, mida ma tegema peaksin. Endal ei olegi vaja mõelda. Kuidas te seda kommenteerite?

Aitäh! Lastekaitseseaduse eelnõu on sotsiaalkomisjon kahe täiskogu istungi vahel väga pikalt menetlenud, kokku viiel istungil. Kahel istungil kuulasime ära mitme huvigrupi esindajad. Nii et ei ole õigustatud nimetada sotsiaalkomisjoni või Riigikogu kummitempliks. Küll on väga palju arutletud ja leitud uusi lahendusi. Ma ei saa nõus olla sellega, et see ei ole piisav.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud ettekandja! Kuulasin teie vastuseid erisugustele küsimustele. Viimati jäi kõlama see, et hädaohus olev laps tuleb viivitamatult perekonnast eraldada. Kas tõesti on lastevanemad lastele esmane ohuallikas, mitte nende esmased kaitsjad, et selle ohuallika vastu peaks riik lapsi eriti kaitsma? Edasi, varem pidi kohalik omavalitsus kohtu poole pöörduma kohe, kui laps oli pere juurest ära võetud, aga nüüd on siin see viiepäevane tingimus ja piisab ikkagi ühe ametniku suvast.

Aitäh! Vastan teisele küsimusele. Varem ei pidanud see toimuma kohe, vaid viivitamatult. Sotsiaalkomisjonis on ka õiguskantsleri info, et see "viivitamatult" on mõne omavalitsuse puhul kestnud terve aasta. Sellest tulenevalt toodi siia sisse tunnid. Kahjuks esineb olukordi, kus perekond on lapsele ohuks, kuigi see on väga kurb. Need on väga erandlikud olukorrad, aga selliseid esineb.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Ma vaatan 5. peatüki § 21 lõiget 3. Lause algab nii: "Kui lapse huvid erinevad lapse arvamusest ...". Vaevalt et lapse huvid erinevad lapse arvamusest. Äkki peaks siin olema midagi muud, mitte "lapse arvamus"? Kas see lause ei ole natuke imelik? Tean, olles pikalt tegelnud lastekoduteemaga, et lapsed tunnetavad väga hästi, kui kodus on asjad halvasti, ja nad tulevad siis hea meelega vahel kodust ära. Aga see lause on kuidagi imelik. Kas sa oskad mulle selgeks teha, mida tähendab see, kui lapse huvid erinevad lapse arvamusest? Kuidas saab nii olla? Minu huvid ja arvamus on ikkagi enam-vähem üks ja sama.

Aitäh! Esineb olukordi, kus hoolimata väga keerulisest olukorrast perekonnas ja lapse väärkohtlemisest, kardab laps muudatusi. Sellises olukorras, kus laps ei tea, mis teda ees ootab, on ta nii hirmul, et ei pruugi mõista, mis on talle parim. Kahjuks võib ka selliseid olukordi esineda. Selles punktis on püütud kirja panna, et lapsele tuleb selgitada, miks tema arvamus on arvestamata jäetud. Teda ei tohi lihtsalt ignoreerida, vaid talle tuleb selgitada, miks tema arvamus on teistsugune. Ka perekonnas esineb olukordi, kus laps võib tahta midagi saada, näiteks võib alaealine tahta autot või mootorratast. Kas tal on selleks õigus? Ma arvan, et talle tuleb lihtsalt asju selgitada. Elus on väga erinevaid olukordi.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud komisjoni ettekandja! See on üks nendest seadustest, mille kohta Riigikogu liikmetele saadetakse palju kirju. Paljud nendest on väga tõsised, mõned isegi tigedad. Meile püütakse väita, et me teeme midagi väga halba ja oleme väga kehva seadust vastu võtmas, midagi ära rikkumas. Ma olen täiesti veendunud, et ei teie ega terve sotsiaalkomisjon, rääkimata eelnõu väljatöötanud valitsusest, ei arva ju, et midagi oleks vaja halvemaks teha. Me kõik tahame neid reegleid ikka paremaks teha. Mis te arvate, miks on niimoodi juhtunud, et osa inimesi on täiesti teistmoodi aru saanud? Mida oleks pidanud teistmoodi tegema, et oleks teada, mis paremaks läheb, ja me ei saaks eksiarvamusel olevate inimeste kirju?

Aitäh! Ega iga inimese kohta ei oska öelda, miks ta nii või teisiti arvab, miks ta tõlgendab mõnda seaduse punkti oma äranägemise järgi ja miks selliselt, nagu iga seaduse punkt just teda kahjustaks. Ma ei oska seda kommenteerida. Aga ma olen veendunud, et iga lapsevanem on nõus sellega, et laste huvid peaksid kaitstud olema.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Mina ei ole katseklaasis või inkubaatoris kasvanud, nagu minu kolleeg Kõiv, sellepärast on mul ka oma arvamus asjade kohta. Ma küsin teie käest uuesti. Kui praegu on seadusega sätestatud kohtulik kontroll ametnike tegevuse üle, siis uue korra kohaselt selline kontroll, aga ka ametnike vastutus oma otsuse eest, otseselt lastekaitseseadusest enam ei tulene. Miks see on ära muudetud? Teiseks, mõni aasta tagasi korraldasin Lääne-Virumaal ühe oksjoni, millega toetasime ühte suurt peret, kus oli kümme last, isa oli surnud ja laste eluolu oli väga keeruline. Kui aga nüüd suvaline ametnik otsustab, et need lapsed elavad väga kasinates tingimustes, siis milline on selle seaduse alusel ema võimalus jätta oma lapsed enda juurde?

Aitäh! Kohaliku omavalitsuse kohustus on hädas olevat perekonda aidata, tuleb abivajadust hinnata ja leida lahendusi, teenuseid pakkuda. Samuti võib kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja leida tuge Sotsiaalkindlustusameti loodud süsteemist, selleks et perekonda toetada. Kui ema kasvatab üksinda kümmet last, siis eelkõige on mure loomulikult materiaalne. Siin aitavad teda lapsetoetuste tõus, paljulapseliste perede toetused ja mitmed teenused.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin selle kohta, millele on teatud inimesed juba tähelepanu juhtinud. Kas vastuvõetud kooseluseadusel ja lastekaitseseadusel on omavahel mingi seos?

Aitäh! Ei ole.

Andrus Saare, palun!

Aitäh! Seaduses tehakse ikkagi väga olulised paradigmaatilised muudatused praeguse olukorraga võrreldes. Seda materjali lugedes läheb meel kurvaks, sest paljude ühingute ettepanekud on jäänud arvestamata. Lühidalt kokku võttes võib öelda, et ametnikele tuleb võimu juurde, aga pere ning isa ja ema roll väheneb. Muudatused on tegelikult suuremad, kui tekstist alguses välja paistab. Kas on teada, kas seadusele tulevad juurde mingid rakendusaktid, kus on ametnikele rohkem raame ette nähtud?

Rakendusaktid tulevad juurde Vabariigi Valitsuse korraldusega ja sotsiaalministri määrusega.

Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Liisa-Ly Pakosta, palun! Kolm minutit lisaaega Liisa-Ly Pakostale.

Head kolleegid! Kui seda seaduseelnõu lugeda, siis esmapilgul paistab see päris hea eelnõu olevat. Eriti meeldivad mulle eelnõu 3. ja 4. peatükk, mis loovad korra, kuidas jaguneb riigi ja kohaliku omavalitsuse vastutus lastekaitsetöö korraldamisel. Senimaani on üks kõige suuremaid murekohti olnud see, et ametkondade koostöö on longanud ega ole olnud selget pädevuse ja vastutuse jaotust. See mure saab eelnõu 3. ja 4. peatükis kenasti lahendatud.
Kiidan eelnõu tegijaid, kes tõesti väga nappides oludes on uue seaduseelnõu kokku pannud. Nagu näha seletuskirjast ja nagu me oleme aru saanud ka eelnõu kohta antud selgitustest, on ametnike koostöömehhanismi loomine olnud selle eelnõu üks peamisi eesmärke. Aga nagu ikka, opositsioonis teeme ka meie oma tööd ja minu kohustus siin on loomulikult juhtida tähelepanu eelnõu kitsaskohtadele.
Esimene soovitus, mis mul valitsusele on, on suurendada Sotsiaalministeeriumis laste ja perede osakonna töötajate arvu ja rolli, sest ei ole normaalne, et võrdõiguslikkusega tegeleb Eesti Vabariigis palju rohkem inimesi kui laste ja peredega. Osaliselt ongi vead, millele ma nüüd tähelepanu juhin, tingitud just nimelt sellest vähesest ressursist, mis Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonnal on kasutada olnud. Selle eelnõu peamine puudus on nimelt napp või osalt täiesti olematu seletuskiri.
Kahjuks nägime selles diskussioonis siin saalis ja näeme ka inimeste saadetud kirjadest, et väga paljusid lauseid selles eelnõus on võimalik mitut moodi tõlgendada. Seetõttu ei oleks olnud mitte lihtsalt hädavajalik, vaid äärmiselt hädavajalik täiendada seletuskirja uute paragrahvide pikkade ja põhjalike selgitustega, mida uute sätete all on mõeldud ja kuidas need praktikas tööle hakkavad. Kui võtame võrdluseks sarnased eelnõud ja seadused teistest Euroopa Liidu riikidest, siis leiame neist üheainsa sellise lause kohta vähemalt neli lehekülge selgitusi. Aga meie eelnõu seletuskirjas on väga oluliste lausete kohta öeldud heal juhul paar sõna ja väga paljudel juhtudel on jäetud üldse selgitamata, mida mõeldud on.
Kahjuks ei võimalda minu aeg kõiki neid punkte välja tuua, peatun vaid kahel. Vaid paar päevakorrapunkti tagasi arutasime koolieelse lasteasutuse seaduse muudatusi. Kolme paragrahvi muutmiseks pidas kultuurikomisjon esimees Luige juhtimisel kümme pikka ja väga sisukat koosolekut. Kõik need punktid, mis vastu võeti, vajasid detailset selgitamist ning olulisi täiendusi sai ka eelnõu seletuskiri. Lastekaitseseaduse eelnõu §-st 36, mis räägib lasteasutustest, leiame aga lause, mis ütleb, et lasteasutuses viibival lapsel on õigus kellestki sõltumata võtta ühendust last kasvatava isikuga, selleks et esitada lasteasutuse tegevuse kohta arvamusi ja kaebusi. Praktikas tähendab see, et kui see seadus vastu võetakse, siis peab igal lasteaialapsel olema kogu aeg õigus helistada oma emale või isale ja avaldada talle arvamust lasteasutuse töö kohta. Jälle, eelnevalt mainitud päevakorrapunkti arutelul tuvastasime, et koolieelse lasteasutuse seadus sai täienduse, et edaspidi on õigus lastega koos viibida ka ainult õpetaja abil, kelle haridusele ja ettevalmistusele mitte mingisuguseid nõudmisi esitatud pole. Kuidas see kõik praktikas tööle hakkab ja mida täpsemalt on mõeldud, oleks vajanud tunduvalt pikemat selgitust. Ei taha olla nende lasteaiajuhatajate või lasteaia rühmaõpetajate nahas, kelle poole murelikud vanemad selle punkti tõttu pöörduma hakkavad. Lastevanematena teame, et mingi aeg tahab iga laps oma emale või isale lasteaiast helistada ja avaldada arvamust selle kohta, mis lasteaias parasjagu toimub.
Kui see eelnev oli vaat et isegi huumorivõtmes esitatud, siis edaspidi läheb asi pisut tõsisemaks. Paragrahv 24 "Lapse väärkohtlemise keeld." Lapse väärkohtlemine on midagi nii jubedat, et ükski lapsevanem seda oma lapsele teha ei tahaks. Paraku nägime hiljutisest Eesti kohtujuhtumist, et enne selle seaduse vastuvõtmist, enne seda, kui lapse hooletusse jätmine väärteoks või väärkohtlemiseks on muudetud, on juba kaks kohtuastet avaldanud seisukoha, et seitsmeaastase lapse pealelõunaks üksinda koju jätmine on lapse väärkohtlemine ja hooletusse jätmine. Alles Riigikohtus saadi õigust: seitsmeaastase lapse üksinda koju jätmine on Eestis tavapärane ega ole seetõttu kvalifitseeritav lapse hooletusse jätmisena. Kahjuks ei ütle eelnõu seletuskiri mitte midagi selle kohta, mida eelnõu koostajad või ka sotsiaalkomisjon on täpsemalt silmas pidanud lapse hooletusse jätmise all või lapse hirmutamise all. Kas näiteks "Sinihabeme" muinasjutu lugemine on lapse hirmutamine või mitte? Ise mäletan oma lapsepõlvest, et ma ei saanud mitu ööd pärast selle muinasjutu kuulmist magada, nii jube muinasjutt oli. Aga siiamaani kuulub see muinasjutt maailma kirjandusklassikasse ja ma loen seda igasuguste südametunnistuse piinadeta ka oma lastele.
Seletuskiri, mis pikalt ja põhjalikult seaduse paragrahve lahti kirjutab ja selgitab, oleks olnud mitte ainult lahendus selle seaduse paremaks töölehakkamiseks, vaid see oleks ära jätnud ka kogu selle stressi, mis lastevanematele on juba osaks saanud ja mis pärast seaduse vastuvõtmist võib neile tõenäoliselt veel osaks saada. Tuletan meelde, et stressis lapsevanem on lapsele võib-olla veelgi kahjulikum, isegi ohtlik, ja me peaksime igal võimalikul juhul vältima seda, et me tekitame lastevanemates asjatut stressi.
Kahjuks teame ka, et nagu ilu on vaataja silmades, nii sõltub ka arusaamine sellest, mis on lapse hooletusse jätmine või hirmutamine, täpselt samamoodi vaataja silmadest. Teame teistest riikidest, kus sellised paragrahvid seaduses olemas on, et hoolimata nende pikast ja põhjalikust lahtikirjutamisest, tekib alatihti juhtumeid, mis ühiskonna ja perekondade õiglustunnet riivavad. Kuidagi ei tahaks, et see Eestis juhtuks. Ilmtingimata ilma selleta, et venitataks selle seaduse vastuvõtmisega, oleks tarvis seletuskirja need osad lisada. On väga oluline, et peredel oleks kindel tunne, et nad oma lapsi armastades ja püüdes teha kõike kõige paremini oma laste huvides ka kehvades majanduslikes oludes, ei peaks kartma lastekaitsetöötaja koputust uksele, kes soovib kontrollida, ega lapse majanduslikud või füüsilised olud ei ole sellised, et ta ohus on. Suur aitäh teile ärakuulamise eest! Loodan, et seletuskiri saab kiiremas korras pikad ja põhjalikud täiendused. Aitäh!

Mailis Reps, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Jagan teiega mõningaid mõtteid lastekaitseseaduse eelnõu 677 teisel lugemisel.
Ka meie oma fraktsioonis oleme lastekaitseseadust arutanud. Me ei teinud seda mitte ainult täna, vaid oleme seda teinud ka eelnevatel kordadel. Esile tõusis hulk küsimusi. Osa nendest ei taha korrata, sest need on siin küsimuste ja vastuste voorus juba jutuks tulnud, kui on räägitud perest ja lapse kasvamisest peres. Aga kõigepealt tänan kõiki, kes lastekaitseseaduse eelnõu on menetlenud ja ette valmistanud! Eesmärk tuua Riigikogu ette uus lastekaitseseadus on ju igati tervitatav. Eelmine seadus võeti vastu juba 1993. aastal. Tõepoolest, vahepeal on peale selle, et on rakendunud hulk lastekaitse ettekirjutusi ja mitmeid määrusi ning on lisandunud kohtupraktikat, meie riik saanud vanemaks ja ka ÜRO lapse õiguste komitee teinud väga tänuväärset tööd, tõlgendades mitmeid lapse õigustega seonduvaid sätteid. Nii et selline uus lähenemine ja teiste riikide kogemusele tuginev uus lastekaitseseadus on väga vajalik.
Menetlusprotsessi kohta on juba välja toodud, et komisjon on kohtunud viis korda ja ka enne seda on olnud kohtumisi huvigruppidega. Võib-olla oleks pidanud neid kohtumisi siis enamgi olema, et lastekaitseseadust veelgi põhjalikumalt läbi arutada. Kui täna lõpetatakse eelnõu 677 teine lugemine – ma loodan, et seda ei juhtu – ja eelnõusse enam täiendusi ei tehta, siis on selge, et uus Riigikogu peab üsna varsti lastekaitseseaduse juurde tagasi tulema, sest mitmeid paragrahve ei ole võimalik lisatõlgenduste ja selgitusteta rakendada.
Toon välja mõne probleemi. Ma juba oma küsimuses rõhutasin, et lastekaitsetöötajad on väga murelikud § 1 rõhuasetuse pärast. Seal tuuakse välja haldusmenetluse seadus. Me lähtume rangelt sellest, et kõik aktid, mis puudutavad lapse õigusi ja pere toetamist, peavad vastama haldusmenetluse seadusele. Lastekaitsetöötajal võiks paberimajanduse kõrval jääda aga veidi aega ka inimestega tegelda. Kindlasti on võimalik tuua eelnõusse 677 palju enam erandeid. Haldusaktidega tegelemise asemel peaks andma lastekaitsetöötajale rohkem võimalusi tegelda peredega ja neid toetada.
Paragrahvi 29 lõige 3 toob välja, et kohaliku omavalitsuse üksus peab kümne päeva möödumisel abivajavast lapsest teada saamisest tegema otsuse juhtumikorralduse algatamiseks või algatamata jätmiseks või juhtumi edastamiseks pädevale ametiisikule. Vaatame, mida see tegelikult tähendab. Inimene, kes läheb abivajava perekonna juurde, püüab luua selle perekonnaga usaldusväärset suhet, dialoogi. On vaja usalduslikku suhet, et üldse avaneks võimalus mingeid järgmisi samme astuda. Kui kohustuslik lõpptähtaeg on kümme päeva, siis see võib tähendada dialoogi katkemist ning usaldusliku suhte lõppemist. Me oleme eelnõusse Norra näite najal mitmel korral sisse toonud kahetasandilise lastekaitse ning võiksime ka siin vaadata Põhjamaade praktikat, kus on jäetud palju rohkem aega ja ruumi mõistlikuks dialoogiks, enne kui midagi peab paberil lõpliku aktina kokku panema.
Nüüd räägin väga palju vaidlusi tekitanud § 33 lõikest 2, hädaohus oleva lapse ajutisest perekonnast eraldamisest. See 72 tundi võib praktikas kaasa tuua olukorra, kus kohus ei ole valmis selle aja jooksul sisulist otsust tegema. Kui tõepoolest on ekstreemne juhtum ja laps on hädaohus, siis me kindlasti ei taha seadusega tekitada olukorda, kus laps kas viiakse ilma edasise otsuseta perekonda tagasi või seda paragrahvi hakatakse rikkuma ja hilisemad menetlustoimingud on vajalikud juba selleks, et hakata uuesti lastekaitseseadust muutma.
On üks suur murekoht, mida lastekaitseseadus ei lahenda. Meil on sellest väga kahju ja me rõhutame, et selle juurde tuleb kiiremas korras tagasi tulla. See on seotud teabe valdusega. Selleks, et lastekaitsjad saaksid olukorrale läheneda mitte niivõrd bürokraatlikult, on neil vaja ka teavet, näiteks meditsiiniasutustest saadavat teavet hädaohus olevatest lastest. Kindlasti on vaja saada infot perearstidelt, koolidel ja teistelt lasteasutustelt, nendega on vaja pidevat sidet. Kui me räägime inimlikust lähenemisest, mitte juhtumipõhisest, vaid inimlikust lähenemisest, siis on selge, et kiire infovahetus on hädavajalik. Infosulu tõttu ei saa lapsed õigel ajal abi. Sellises olukorras sekkutakse alles tagantjärele ja vahel vägagi hilja. Eriti oluline on see perevägivalla juhtumite puhul.
Üks ettepanek, mida on lastekaitsetöötajad ja sotsiaaltöötajad välja toonud, aga mis kahjuks ei leidnud toetust lastekaitseseaduse eelnõu menetlemisel, on nn koostöösund või trahvi või sunniraha asendamine muude meetmetega. Kui perekonnale on trahvi või sunniraha maksmise kohustus, ütleme viisakalt, ükskõik, sest nende sissetulekute tõttu trahvi niikuinii ei saa rakendada, siis ainukene motiveeriv süsteem oleks anda ajutiselt eestkosteasutusele õigus otsustada sellele perekonnale vanemahüvitise maksmise üle. See annaks võimaluse arendada selle perekonnaga dialoogi, et neil oleks huvi üldse kuulata, mida lastekaitsetöötajad murelikult välja toovad.
Kindlasti on probleeme veel. Seda, millest räägiti siin täna ka küsimuste-vastuste voorus, ei tahtnud ma korrata ega korranudki. Kõigest eeltoodust tulenevalt on Eesti Keskerakonna fraktsioonil aga Riigikogu juhatusele ettepanek lastekaitseseaduse eelnõu 677 teine lugemine katkestada ja tulla selle eelnõu sisulise arutelu juurde tagasi. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! 2003. aastal tehtud lastekaitseseaduse analüüs ütleb, et Eesti Vabariigi lastekaitse seadus, mis võeti vastu aastal 1992, on ainulaadne Euroopas, sest ta loetleb detailselt lapse õigusi, vabadusi ja kohustusi. Samas on need pigem loosungid, mis ei peegelda tegelikkust, saati ei suuda need meie igapäevaelu reguleerida. Seaduse rakendamine on täielikult delegeeritud valitsusele, kuid peaaegu kõigi teiste riikide lastekaitset käsitlevad õigusaktid on ennekõike rakendusliku suunitlusega. Sama kriitikat on teinud õiguskantsler, lastekaitseorganisatsioonid ja kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajad.
Kui me räägime lapse õigustest, siis usun, et ennekõike tulevad meie silme ette kohutavad näited kuritarvitamisest või lausa füüsilisest vägivallast. Õnneks ei puuduta see siiski kuigi paljusid. Lapse õigused ei alga ega lõpe traagiliste, drastiliste näidetega. Lapse õigustega seotud valdkondadest täna kõnelda ei ole sugugi kerge, sest töösuunad on harali mitme-setme institutsiooni haldusalas ja see muudab terviku nägemise keerukaks. Uue lastekaitseseadusega on soovitud tagada kõikide laste õiguste kaitse ning selleks täpsustatakse lapse õiguste kaitse ja heaolu tagamise põhimõtteid ning kirjeldatakse iga tasandi ja osapoole ülesandeid, mida tuleb teha, selleks et lapse heaolu tagada. Euroopa Parlamentaarse Assamblee soovitus nr 1286 ehk "Euroopa laste strateegia" aastast 1996 annab liikmesriikidele juhtnööre, kuidas langetada laste huvisid arvestavaid poliitilisi otsuseid. Selle sõnum on see, et enne, kui mis tahes tegevusprogrammi koostada või õigusakti vastu võtta, tuleks analüüsida selle mõju lastele.
Nüüd uuest lastekaitseseadusest. Uus seadus loob paremad eeldused lapse ja tema perekonna või teda kasvatavate isikute toetamiseks. Eelnõu paneb riigile ja kohalikule omavalitsusele suisa kohustuse toetada lapsi kasvatavaid isikuid ja lastevanemaid. Ennetustöö, mitte senine tagajärgedega tegelemine, on samuti uue lastekaitseseaduse üks võtmekohti. Senise lastekaitsetöö üks suuremaid puudusi on olnud ebapiisav ennetustöö, millele on viidanud näiteks Riigikontroll, kes 2013. aasta aruandes leidis, et ennetustöö on üks kriitilisemaid küsimusi, mis vajab riigi osavõtul lahendamist. Selleks tuuakse uude lastekaitseseadusesse eraldi sättena sisse kõigi asutuste ja isikute, kes lastega kokku puutuvad, ennetustöö kohustus.
Eelnõuga sätestatakse ka kohustus, et kõik isikud, kellel on olemas teave lapse abivajaduse kohta, on kohustatud abivajavast lapsest teatama. Nii saab ära hoida juhtumeid, millel hiljem võib olla fataalne lõpp. Laste heaolu tagamiseks peavad ametnikud ja lastega töötavad isikud tegema valdkondade vahel koostööd. Riigi- ja kohaliku omavalitsuse ametnikud ning muud lastega töötavad spetsialistid, lastekaitsetöötajad, perearstid, õpetajad, politseinikud, koolipsühholoogid ja teised peavad kõigi laste jaoks mõeldud tegevuste planeerimisel, rahastamisel ja elluviimisel koostööd tegema. Lisaks peavad nad kaasama sellesse kindlasti lapsi ja lastevanemaid.
Lastekaitsetöötaja peab olema pädev. Uue lastekaitseseadusega sätestatakse lastekaitsetöötajale esitatavad nõuded ning lastega töötava isiku töötamise piirangud. Seaduse kohaselt peab lastekaitsetöötajal olema erialane ettevalmistus ja kõrgharidus. Siinjuures tänan ...
Kolm minutit, palun!

Kolm minutit lisaaega.

... Anniki Tikerpuud, Signe Riisalo ja Tõnu Poopuud, kes on koos sotsiaalpartneritega teinud ära suure töö, et lõpuks ometi oleks Riigikogu saalis eelnõu, kus on selgelt kirjas iga tasandi ja osapoole ülesanded, mida tuleb teha selleks, et lapse heaolu tagada.
Kokkuvõtet tehes võib öelda, et arutluse all olev lastekaitseseadus lahendab ära paljud probleemid, mis on praegu õhus.
Õiendan ära veel ühe teema. Muudatusettepanekud, mis lastekaitseseaduse kohta esitati, olid risti vastukäivad: üks soovis ühte, teine vastupidist. Nii Keskerakond kui ka Isamaa ja Res Publica Liit esitasid oma ettepanekud, aga neid ettepanekuid oli hästi vähe, need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda ja täna tõstatatud teemasid nendes ei käsitletud. Võib-olla ainult seda 72 tundi ja veel paari teemat käsitleti Keskerakonna ettepanekutes. Selles mõttes on kahju. Ettepanekud tuleb teha õigel ajal, poliitikud teavad seda väga hästi. Siis oleks saanud neid ettepanekuid arutada. Aga ma veel kordan, et sotsiaalkomisjonile esitatud huvigruppide ettepanekud käisid üksteisele risti vastu. Üks tahtis ühte, teine teist, ja kui me oleksime ühe sisse hääletanud, siis oleksid teised pahased olnud. See on kõik. Aitäh!

Priit Sibul, palun! Lisaaega kolm minutit.

Head kolleegid! Mina lähtun oma elus ideaalidest. Muidugi ma tean ja näen, mis toimub meie ümber, aga sihte tuleb seada ikka ideaalidest lähtuvalt, ideaalid peavad olema ka siin saalis õigusloomega tegeldes. Kui lähtuda sellest, et lapsel on armastavad ema ja isa ning teda pole vaja kellegi ega millegi eest kaitsta, et me oleme valmis pidama perekonda pühaks ning vajaduse korral perekonda aitama, siis see eelnõu, mida mõni on nimetanud maailma parimaks, ei kannata kriitikat. Selle eelnõuga teeme lastekaitses hulga samme edasi, aga ühiskondlikus mõttes on need sammud vastupidises ehk vales suunas. Selle eelnõu ideoloogiline telg on väärakas. Meie siin ja mitte ükski valitsus pole pärast Eesti taasiseseisvumist teinud midagi selleks, et perekond – meie ühiskonna püsimise ja kasvamise alus – oleks kaitstud ja au sees. Täna arutatav eelnõu tekitab vägisi paralleeli vähem kui kuu aja eest vastu rahva tahtmist vastuvõetud kooseluseadusega. Siis räägiti, et kelleltki ei võeta midagi ära. Võib-olla mõned eelnõu toetajad ka uskusid seda. Aga õudsem on see, et kooseluseadus ei andnud kellelegi ka midagi juurde, tekitas vaid ühiskonnas palju paksu pahandust. Nõndasama juhtub lastekaitseseadusega.
Lastekaitseseaduse praegune redaktsioon võtab lapselt ema ja isa ning annab talle vastu last kasvatava isiku. Esialgu võib-olla ei tundugi see nii õudne, aga me peame mõistma, et iga sogane definitsioon kergitab järgmise probleemi ega too lahendusi. Me võime aborti nimetada abordiks või nii, nagu see tegelikkuses on, sündimata laste tapmiseks – sisu jääb aga samaks. Mõtteviis aegapidi muutub, peame seda tunnistama. "Tolgendamisest", mis on selgelt halvakõlaline sõna, on saanud "hängimine", mida enamik peab juba normaalseks. Meid ei häiri kusagil hängivad lapsed. Nad on kellegi omad ja meil pole probleemi. Tegelikult on häda ju suur, aga meid see ei huvita. Me ei räägi täna siin sellest, kuidas neid aidata, vaid arvame, et nad vajaksid kaitset. Head kolleegid! Nemad nagu mitmed teisedki lapsed vajavad ennekõike tähelepanu, hoolt ja abistamist, alles siis kaitset. Me peame mõtlema, kuidas aidata lapsi ja perekondi, kus nad kasvavad. Seaduses peaks olema selge sõnaga defineeritud "abivajav laps" ja "hädaohus olev laps", aga me tegeleme seal hoopis teiste küsimustega.
Esiteks loob eelnõu arusaama, justkui tuleks lapsi kaitsta nende vanemate eest. Luuakse nägemus vastandlikust suhtest laste ja vanemate vahel ning siis kujundatakse regulatsioon, millega tagada riigi abi nõrgemale poolele ehk lapsele. Eelnõu kannab eneses sotsialistlikku mentaliteeti, mille kohaselt riik üha enam sekkub vanemate õigusesse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Vanemad taandatakse positsiooni, kus nende loomulikku õigust oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda hakatakse käsitlema riigi antud privileegina. See on nähtav ka tõsiasjast, et algul puudus lastekaitseseaduse eelnõus viide põhiseaduse §-s 27 sätestatud põhimõttele, mille kohaselt on vanematel õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Samuti puudus eelnõust viide seonduvale printsiibile, et lapse arengu ja kasvamise loomulik keskkond on perekond. Igal juhul ei ole uue lastekaitseseaduse eelnõus endiselt mitte sõnagi loomulikust õigusest emale ja isale. "Ema" ja "isa" on sõnad, mida lastekaitseseaduse eelnõus ei mainita mitte kordagi.
Eelnõust on välja jäänud mitmed kehtivas lastekaitseseaduses sisalduvad asjaolud, olulised põhimõtted, mis jaatavad selge sõnaga mitte üksi lapse õigusi, vaid ka tema kohustusi. Lapse kohustuste väljatoomine eelnõus on oluline, mõistmaks tasakaalustavat konteksti, mille raames tuleb lapse õigusi tõlgendada. Ilma lapse kohustuste selge väljatoomiseta võib juhtuda, et seadust hakatakse väärtõlgendama, nagu see, kui vanemad nõuavad, et lapsed täidaksid oma moraalseid, perekondlikke ja sotsiaalseid kohustusi, kujutaks endast tegevust, mida võib käsitada laste õiguste rikkumisena ja sellisena omakorda võiks seda pidada perekondlikesse suhetesse riikliku sekkumise õigustuseks. Probleemiks on tõsiasi, et eelnõu küll sätestab, et lapsi puudutavates asjades tuleb lähtuda lapse parimatest huvidest, ent samas jätab kindlaks määramata, et last otseselt või kaudselt mõjutavate otsuste tegemisel tuleb lapse parima huvi väljaselgitamiseks lähtuda ennekõike perekonna huvidest ja vanemate seisukohtadest ning konflikti korral kellegi teise seisukohtade või huvidega lähtuda võimaluse korral esimesena mainitust. Sellise väljajätmise teel on lahjendatud võimalust väita, et seadust tõlgendades tuleks alati eelistada sellist lähenemist, mis ei vastanda laste ja vanemate huve, vaid püüab neid koos käsitleda. See loob omakorda paremad võimalused vanemate ja perekonna õigustesse sekkumiseks.
Lastekaitseseaduse eelnõu keelab küll pornograafilise sisuga materjalide levitamise laste seas, kuid samal ajal ei ütle sõnagi mitmesuguse muu info levitamise kohta, mis samuti kahjustab laste füüsilist või vaimset tervist või nende kehalist, intellektuaalset või moraalset arengut. Et mitte käituda silmakirjalikult, peaksime tõsiselt mõtlema ka sellele, milles seisneb pornograafilise sisuga piltide ja filmide laste hulgas levitamise keeld. Kui seadusandja on selle keelu eesmärgi saavutamisest reaalselt huvitatud, siis tuleks kaaluda pornograafilise sisuga materjali kättesaadavuse ulatuslikku piiramist internetis. Kõigile lastele, kellel on juurdepääs internetiühendusega arvutile või telefonile, on kõige võikama sisuga pornograafia kättesaadav ju vaid mõne hetkega.
Kokkuvõtteks võib öelda, et lastekaitseseaduse eelnõus on palju tõsiseid ja põhimõttelisi probleeme, millest nähtub taas kord, kuidas seadusandlik suundumus Eestis on muutumas perekonnavaenulikumaks. Kui küsitakse, miks mina või IRL ei teinud muudatusettepanekuid, siis kinnitan, et need probleemid, mida ma käsitlesin, need ettepanekud ja mured kajastusid MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ning perekonna- ja lastekaitse initsiatiivgrupi esitatud ettepanekutes. Paljude riikide kogemus näitab, et niisugune õiguslik regulatsioon, nagu eelnõuga tahetakse kehtestada, toob kaasa tõsiseid probleeme, ennekõike just avaliku võimu kaugelt liiga jõulise ja ulatusliku sekkumise tõttu perekonna loomulikesse õigustesse. Norras, mille regulatsioonist on eelnõu väljatöötamisel lähtutud, eraldatakse igal aastal perekonna juurest rohkem kui tuhat last ning nii mõnelgi juhul on laste eraldamine emast ja isast olnud selgelt põhjendamatu. Väidetavalt on sarnased tendentsid ka Soomes, kus lapsi perekonnast jõuga ära võetakse.
Kahetsusväärseks tuleb pidada eile Sotsiaalministeeriumist meile saabunud anonüümset tõde. Meile oli ette valmistatud eelnõu ja eile saabus ka kiri, kus öeldi, et meil ei maksa liialt vaeva näha, meie eest on mõeldud, meil on vaja vaid see seadus vastu võtta. Minule selline arusaam ei sobi. Kõige suurem põhjus, miks sellele eelnõule vastu olen, ei ole mitte see, mida seadusest võib lugeda, vaid ennekõike see, mis on jäetud kirja panemata ehk see, et ei taheta täpselt defineerida, kes on abivajav või hädaohus olev laps ning kes ja kunas teda peab abistama. Eelnõu räägib sellest, et riik läheb appi kohalikule omavalitsusele, aga reguleerimata jätame selle, kes ja millal läheb appi lapsele või perekonnale, kes abi vajab.
Päris lõpetuseks ütlen, et meile ei ole tarvis mitte lastekaitseseadust, vaid abivajava lapse abistamise seadust. Aitäh! Oma sõnavõtus kasutasin ma Varro Vooglaiu koostatud materjali.

Mihhail Stalnuhhin, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Paistab, et käes on selline aeg, et oleks vaja veel üht sotsiaalvaldkonna ministrit – lastekaitseministrit. Mis te sellest arvate? Mina muud võimalust lihtsalt ei näe.
Vaadake, minu elus on olnud kahes esinduskogus osalemise kogemus: olen olnud Narva Linnavolikogu ja Riigikogu liige. Ma ütlen teile täie vastutustundega, et säärane eelnõu Narva Linnavolikogus läbi ei läheks. Kui normaalne rahva valitud volikogu liige loeks paragrahvist "Lapse huvidest lähtumine", et lapsele tuleb selgitada kavandatava otsuse sisu ja põhjuseid, tuleb laps ära kuulata, tõn-tõn-tõn-tõn-tõn, siis ta küsiks, aga mida teha siis, kui laps on ühe- või poolteiseaastane. Kus on siin see säte, mis teeb vahet imikul ja kümneaastasel? Kui te seda ei oska kirja panna, siis on siin väga kerge lahendus. Kõik Riigikogu liikmed teavad, et kui ei tea, mida teha, siis tuleb kirjutada, et kehtestab Vabariigi Valitsus. Anna see töö Vabariigi Valitsusele ja nõua temalt! Selles seaduses on ainult ühes kohas kirjas, et kehtestab Vabariigi Valitsus, see käib lastekaitse nõukogu koosseisu kohta. Kõik ülejäänu on ainult deklaratsioon.
Igal leheküljel, peaaegu igas teises paragrahvis on probleeme. "Vägivalda õhutava ja pornograafilise sisuga esemete levitamise keeld." Ahah, selge, keelate selle ära. Paragrahvi tekst on selline: "Julmust ja vägivalda õhutavate trükiste, filmide, heli- ja videosalvestiste ning esemete tootmine .. on keelatud." Mida te kavatsete keelata? Kas kavatsete Ameerika Ühendriikidel keelata mingite õudukate ja märulifilmide tootmise? Kuidas seadusesse, mille on teinud arukad inimesed, säärane sõnastus üldse jõuab? Ärge rääkige sellest, et opositsioon ei esitanud muudatusettepanekuid. Mina lähtun sellest, et meie intellektuaalne tase on enam-vähem sama ja ka teie oskate igas eelnõus nõrku kohti näha. Iga normaalne inimene peab ju neid nägema!
"Abivajaduse hindamine" – see paragrahv äratab minus väga palju emotsioone. Lapse abivajadust hinnates peab last kasvatava isiku vanemlikele oskustele andma hinnangu lastekaitsetöötaja. Nii. Mis on need vanemlikud oskused? Tulge ja jutustage mulle! Tehke seda niiviisi, et seda oleks võimalik kindlaks teha ja paberile panna! Kuidas seda hakatakse tegema, tahaks ma teada. Üks arvab nii, teine arvab teisiti. Üks arvab, et vanemlik oskus on püstolist tulistamine, teine arvab, et ratsutamine.
Kuulge, see värk on isegi maamaksust vabastamise seadusest hullem, see on kõige hullem, mis siin nelja aasta jooksul on ette tulnud. Siin on praaki nii palju, et see on kohutav!
"Kohaliku omavalitsuse üksus peab abivajava lapse abivajaduse hindamisel ja abi osutamisel välja selgitama ja dokumenteerima lapse arvamuse (Imikult peab välja selgitama! Tore! – M. S.) ning lisama selle lapsega seotud kohustuslikule juhtumiplaanile, kui eriseadus ei sätesta teisiti." Jälle, kuidas ta seda teeb? See on ilus lause. Aga selgitage mulle, kuidas see on võimalik! Kujutage endale ette poolteiseaastast last ja rääkige mulle.
Paragrahv 32 "Hädaohus oleva lapse toimetamine ohututesse tingimustesse". Väga hea, väga ilus! Aga vaadake, mis lause teil siin on: "Hädaohus olevat last tuleb viivitamata abistada (Nõus. – M. S.) ning likvideerida selleks lapse elu või tervist ohtu seadnud olukord." Nii. Kui selleks on näiteks kokkuvarisemisohus maja, siis mis teie arvates tuleks likvideerida? Ma saan aru, et te tahate olukorda likvideerida, aga tekstist tuleb ju välja, et te tahate selle maja likvideerida. Mis raha eest? Kes hakkab neid otsuseid vastu võtma?
Mis siis veel? Vaat see väljend "kui tal on alust arvata." See on sellest teisest küsimusest, mille ma komisjoni ettekandjale esitasin ja millele sain ka vastuse. Ma tsiteerin proua Kagarovit: "Ma olen veendunud, et seda kasutatakse ainult viimase võimalusena." Me ei tohi lähtuda veendumustest. Ma ei taha, et kui politseinik mind maanteel peatab, siis ta lähtub oma veendumustest, mitte seadusest. Ma tahan, et kohtunik lähtuks seadusest, mitte oma veendumustest. See veendumus ei lohuta mind, sest inimesed on inimesed. Sedasama võiks ju siis öelda suvalise inimese kohta ning meil polekski mingit politsei- ja kohtusüsteemi vaja, sest keegi ei rikuks seadust. Kuidas saab üldse niiviisi rääkida?
Ma lihtsalt ei tea, lugupeetud kolleegid. Põhimõtteliselt ma pole vastu, lastekaitseseadust on tõenäoliselt vaja muuta ja on vaja sellest teha praktiliselt elluviidav dokument. Aga see ei tähenda, et kas või nui neljaks, kui endine minister seda nii väga soovib – see on ju tema lapsuke siin meil laua peal, eks ju –, siis me peame selle seaduse vastu võtma. Isegi kui me lugemise katkestame – ma loodan, et te leiate endas jõudu seda teha ja selle seadusega edasi töötada –, siis ma ütlen ette, et mina muudatusettepanekuid tegema ei hakka. Minu arvates on nõrgad kohad selles tekstis absoluutselt selgelt nähtavad ja te peaksite ise vaatama, kuidas see seadus kohalikus omavalitsuses tööle hakkab. Millised inimesed te sinna tööle panete, kas mingi ingli taevast või siiski tavalise inimese? "Kui tal on alust arvata" ja tal on juhuslikult mingi viha selle perekonna vastu – ja pahatihti nii juhtubki –, siis ta kuritarvitab oma seisundit. Seadus ei tohi luua eeldusi kuritarvitusteks. Nendest rääkis kolleeg Sibul enne mind. On tuhandeid juhtumeid, Inglismaal lausa kümneid tuhandeid, kui sellist seadust on kuritarvitatud.
Nii et olge inimesed ja mõelge oma lastelastele. Võib juhtuda niiviisi, et lastekaitset nende jaoks enam ei ole, aga selle seaduse ohvriteks võivad nad küll saada. Leidke endas jõudu ja katkestame lugemise! Töötame veel selle seadusega! Muud võimalust lihtsalt ei ole. Aitäh!

Kaia Iva, palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Uue lastekaitseseaduse valmimist on ilmselt oodanud kõik lastekaitse valdkonnaga kokkupuutuvad inimesed. Vana seadus on liialt üldsõnaline, seal puuduvad selged juhised, kuidas aidata ohustatud ja abivajavat last. Puudub ka ametkondadevaheline ülesannete jaotus.
Eelnõu seletuskiri toob välja kitsaskohad lapse heaolu tagamisel. Seal nimetatakse lapse väärkohtlemist, vanemluse vähest toetamist, seniste meetmete sanktsioneerivat iseloomu, näiteks lapse kergekäelist perest eraldamist ennetustöö asemel, ka aidatakse liiga vähesel hulgal lapsi tagasi bioloogilisse perre, sest asendushooldust nähakse lõpliku ja hea variandina. See eelnõu jätab aga mitmed neist kitsaskohtadest tegelikult tähelepanuta.
Eelnõu seletuskiri toob välja kolm seaduse eesmärki. Esiteks, lapse huvide kaitse parimal moel, teiseks, riikliku lastekaitse korralduse väljaarendamine ja riikliku järelevalve tõhustamine, kolmandaks, kohaliku omavalitsuse üksuste lastekaitsetöö kvaliteedi parandamine. Seaduseelnõu tegeleb nimetatud eesmärkidest peaosas vaid teise ja kolmandaga, st just sanktsioneeriva osaga, järelevalve korraldamise ja lastekaitsetöötajate tegevusjuhiste kirjeldamisega. On arusaadav, et igapäevases praktilises töös on juhiste puudumine või nende ebamäärasus olnud tuntav. Sellest tuleneb ka eelnõu rõhuasetus. Samas on kahetsusväärselt vähe tähelepanu jagunud eesmärkide loendis esimesele, kõiki lapsi puudutavale, lapse huvide kaitse lähtealuste kirjeldamisele ja lapse õiguste seadustamisele. Kuigi eelnõu seletuskiri ütleb, et lastekaitseseadus kehtestatakse ühiskonnas last väärtustava ning lapse arengut soodustava käitumise ja elulaadi kujundamiseks, samuti last toetava keskkonna loomiseks, siis tegelikult eelnõu neid teemasid kuigivõrd ei ava ning mitmed lapse õigused on nüüd käsitlemata mis tahes seaduses.
On kahetsusväärne, et lapse heaolu tagamise eelduslike põhimõtete seas ei ole nimetatud lapse õigust kasvada perekonnas. Selgitustes on viidatud, et kuna perekonna olulisusest räägib ÜRO lapse õiguste konventsioon, siis pole selle kordamine seaduses vajalik ega põhjendatud. Tekib küsimus, miks on sellestsamast konventsioonist seaduse teksti ümber kirjutatud neli konkreetset põhimõtet, kui needki on ju konventsioonis endas kenasti kirjas. Kuid seaduseelnõu aluspõhimõtete seast on välja jäänud konventsiooni säte, et lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonna keskel. Perekonda kasvukeskkonnana mainitakse alles seaduse §-s 7 vanema vastutusest rääkides. Samuti ei saa nõustuda selgitusega, et piisab, kui see säte on konventsioonis, mis on Eesti seaduste suhtes ülimuslik. On ju lapse õiguste konventsiooni artiklis 3 kirjas ka järgmine lõik: "Igasugustes lapsi puudutavates ettevõtmistes riiklike või erasotsiaalhoolekandeasutuste, kohtute, täidesaatvate või seadusandlike organite poolt tuleb esikohale seada lapse huvid." See ei seganud aga sellessamas saalis 40 rahvasaadikul hääletamast kooseluseaduse sätte poolt, kus lapsendamise õiguse kirjeldamisel ei ole seatud esikohale lapse huvid, vaid esmakordselt Eestis lähtutakse lapsendamisõiguse kirjeldamisel täiskasvanu huvidest. Tuletan meelde, et selle seadusega anti samasoolistele registreeritud kooselus olevatele paaridele õigus lapsendada kolmandate isikute lapsi, sest meditsiinilistel põhjustel need paarid ise lapsi ei saa. Küll aga välistati see, et terved, kooselulepingu alusel suhtes olevad heteropaarid saaksid kolmandate isikute lapsi lapsendada, sest nemad on ise võimelised lapsi saama. Kuna täna siin saalis oli näha, et ka lastekaitseseaduse juhtivmenetleja ei teadnud, mida kooseluseadust vastu võttes hääletati, siis ma loen selle seaduse § 15 lõike 4 ette: "Registreeritud elukaaslane võib kooselulepingu kehtivuse ajal lapsendada kolmanda isiku lapse [---], kui käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud piirangud oleksid registreeritud elukaaslaste suhtes äärmiselt ebaõiglased." Seaduse seletuskiri kirjeldab, et see ebaõiglus ongi see, kui paar meditsiinilistel põhjustel lapsi ei saa. Ehk me oleme juba andnud lapsendamisel eelise näiteks kahele mehele, kes on kooseluleppega seotud. See on näide selle kohta, kus lapse huvide esiplaanile seadmine ei ole Eesti seadustes tagatud.
Kui lastekaitseseaduse eelnõu tegeleb põhjalikult lapse perekonnast eraldamise kirjeldamisega, siis on arusaadav, miks oleks loomulik eeldada, et sama seadus põhieeldusena kirjeldab selgelt ka lapse perekonnas kasvamise õigust.
Kui vaadata veel mõningaid detaile, siis on ilmselt ka edaspidi probleeme lastekaitsetöötajate uute, täpsustatud tegevusjuhistega, millele siin saalis on juba korduvalt tähelepanu juhitud. Need on ka praegusel kujul seaduses mitmeti tõlgendatavad. Näiteks ütleb § 24, et füüsilist jõudu tohib käesoleva seaduse tähenduses kasutada vaid lapse liikumise või liigutuste piiramiseks määral, mis on vajalik selleks, et tema enda või teda ümbritsevate isikute elu ja tervis poleks ohus. Kui aga kolmeaastane viskab end poes põrandale pikali, karjub ja vehib jalgadega, siis tema kaenlasse võtmine ja poeukse taha viimine on seadusega rangelt keelatud. Eelnõu § 20 ütleb, et lastekaitsetöötajana ei või olla ametis isik, kes on süüdi mõistetud narkootikumide vahendamise eest alaealistele. Piiranguid pole aga isikule, kes on narkoäri ajanud täiskasvanutega. Kas tegelikult ongi nii mõeldud? Ka ei oska ma kuidagi arvata, kas meie pere seitsmeaastane, kooli pikapäevarühmast täna kell neli koju jõudnud laps on hooletusse jäetud ja temast teatamine lasteabi telefoninumbril on iga kodaniku püha kohus. Võiks arvata, et see viimane näide on liialdatud. Aga tean, et ei ole. Tunnen peret, kellel on oma bioloogilised lapsed, aga kes soovis lapsendada vanemliku hooleta eelkooliealist last. Selle peale avaldas lastekaitsetöötaja arvamust, et sinna perre pole soovitatav last anda, kuna mõlemad vanemad käivad tööl ja ilmselt pole seal seetõttu võimalik last piisavalt hästi kasvatada. Kui lastekaitsetöötaja arvab, et lastekodu on lapsele perekonnast parem kasvupaik, sest kasvataja on kogu aeg majas olemas, siis on selge, et seadus peab andma täpsemaid juhtnööre ning olema selgesõnalisem.
Eelnõusse kirjapandu on pikk samm õiges suunas, kuid eelnõus puuduvad üldisemad sätted lastekaitse kohta. Vaatluse alt on väljas lapsed, kelle elu või tervis pole ohus. Lapse heaolu olulise aluspõhimõttena pole sätestatud õigust kasvada perekonnas. Selleks et need puudused kõrvaldada, teeme ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Kuna eesmärk on seadus jõustada 2016. aastast, siis ei ole ka ajasurvet ja ilmselt oleks võimalik suur osa selgitusi eelnõu seletuskirjas ära tuua. See oleks kiireim ja tõhusaim viis edaspidist venitamist ära hoida, sest oleks kahetsusväärne, kui seaduse tõlgendused hakkaksid selguma vaevarikka, ajakuluka ja perekondi traumeeriva kohtupraktika kaudu. Aitäh teile!

Erki Nool, palun!

Head kolleegid! Mul ei olnud täna küll mitte mingisugust soovi ega plaani siia kõnepulti tulla, aga kuna ma ei saanud komisjoni ettekandjalt ühelegi küsimusele vastust ja ka eelnevatele küsimustele ei tulnud minu hinnangul konkreetseid vastuseid, siis pean ütlema, et see lihtsalt natukene ärritas mind.
Minu arvates on uues lastekaitseseaduses tehtud veel üks suur muudatus eelmise seadusega võrreldes. Lapsel puuduvad kohustused, mis iganes need siis võiksid olla, kas kohustus õppida, olla hea laps, teha koduseid töid või mis tahes. See praegu enam oluline ei ole.
Õiguskantsleri avalike suhete nõunik Mari-Liis Sesmin on selle seaduseelnõu kohta öelnud: "Uuemat seisukohta lastekaitseseaduse eelnõule ei ole õiguskantsler kirjalikult andnud. Küll aga toimus 22. septembril Riigikogu sotsiaalkomisjonis lastekaitseseaduse eelnõu arutelu avalik istung, kus arutati eri osapoolte muudatusettepanekuid eelnõule. Istungile olid kutsutud Sotsiaalministeeriumi, Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni, MTÜ Ühendus Emade ja Laste Kaitseks, Lastekaitse Liidu, Lapse Huvikaitse Koja ning Lastevanemate Liidu esindajad. Istungil osalesid ka õiguskantsleri esindajad, kes selgitasid komisjoni liikmetele varasemalt tehtud märkuseid ning rõhutasid eraldi lapse perest eraldamist reguleerivate sätete täpsustamise vajadust. Ühtlasi soovitasid nad kirjutada seaduseelnõus täpsemalt lahti, mida konkreetselt peaksid omavalitsusüksused tegema ennetamaks lapse heaolu ja arengut ohustavaid riske. Kokkuvõtvalt oleme seisukohal, et selle eelnõuga ei lahenda kindlasti kõiki lastekaitse probleeme ..." Et olla korrektne, pean ütlema, et lause lõppes nii: "... kuid see on samm edasi." Seda rääkis õiguskantsleri avalike suhete nõunik.
Ka eelkõnelejad viitasid sellele, et paljud asjad on lahti rääkimata või kirjutamata, seletuskiri ei ole täpne. Komisjoni ettekandja mainis minu küsimuse peale, et kindlasti tuleb laps viivitamatult perekonnast eraldada hädaohu korral ja siin on tehtud ka väikesed muudatused. Mingil määral ma vastuse sain, aga mitte täielikult.
Nüüd toon ma teile ühe teise näite. Me räägime kogu aeg kohalike omavalitsuste lastekaitsetöötajatest. Eestis on tehtud uuring KOV-ides töötavate sotsiaaltöötajate ja lastekaitsetöötajate erialase ettevalmistuse kohta. Mida see näitas? Ainult 55%-l neist on erialane kõrgharidus, üsna paljudel on keskharidus või on kõrgharidus omandatud hoopis mingil muul erialal, näiteks agronoomias. Ühes Eesti suures vallas on sotsiaaltöötajal põhiharidus. Sellise kvalifikatsiooniga inimesi on ka, kellel on tõesti pädevus laps perekonna juurest ära võtta. Meile on hästi palju ...
Palun lisaaega!

Palun anda kolm minutit lisaaega!

... Põhjamaid eeskujuks toodud. Ma toon mõne näite Soome muutuste kohta. Eesti lastekaitse kriitikute arvates on meil siin väga hea ja viljakas pinnas suureks korruptsiooniks ja laste arvel raha tegemiseks. Soomes saavad omavalitsused riiklikku toetust proportsionaalselt ümberpaigutatud laste arvuga. 2012. aastal liikus Soome lastekaitses üle 600 miljoni euro. Kümne aasta jooksul on kahekordistunud eralastekodude arv, kohalikud omavalitsused ostavad eraisikutelt juba 70% kõigist laste ja noorte hooldekodude ning asendusperedega seotud teenustest.
Kui me vaatame neid näiteid ja teame, et ka Eestis on suhteliselt lihtne last perest ära võtta ning lastevanemate hinnangul ei ole väga lihtne laste äravõtmise korral vaielda lastekaitseametnikega, siis halvas unenäos võibki see saada suhteliselt heaks bisnise tegemise projektiks. Ma esitasin küsimuse komisjoni ettekandjale ja tõin näite, et mõni aasta tagasi organiseerisin Lääne-Virumaal ühe heategevusoksjoni neljakümnendates eluaastates naise heaks, kes saatuse tahtel kasvatab üksi kümmet last. Me aitasime tal osta külmkappi ja kõike muud olmeks vajalikku, kahjuks küll mitte pesumasinat, sest nende majas puudub veevärk. Ma ei saanud komisjoni esindajalt vastust ja ma arvan, et seda ei anna ka lastekaitseseadus. Kui kohaliku omavalitsuse lastekaitseametnik on pahatahtlik, siis ta ütleb, et see ema, kes kasvatab kümmet last, ei saa oma laste kasvatamisega hakkama, nad ei tohi olla selles kodus, kus ei ole jooksvat vett ega ole tehtud euroremonti, sest lapsed ei sobi sellesse keskkonda. Kes annab garantii, et seda ei juhtu? Kuidas saab see tööl käiv ema pöörduda kohtusse, kes maksab kohtukulud ja milline on kohtuotsus juhul, kui näiteks doktorikraadiga lastekaitsja on andnud oma erapooletu hinnangu, et lapsed ei sobi sinna perre? Tänan tähelepanu eest!

Jaak Aaviksoo, palun!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ilmselt on õige, et me vajame tänapäevast uut lastekaitseseadust. Tuleb tunnustada kõikide nende inimeste jõupingutusi, kes praegu teisel lugemisel oleva eelnõu ettevalmistamisse on oma panuse andnud. Küll aga ei saa ma lahti tundest, et midagi on selle lastekaitseseaduse kirjutamisel algusest peale viltu jooksnud. Minu paremat arusaamist pidi on nii läinud kahel põhjusel, mis on osalt isegi vastandlikud. Siiras soovis kaitsta lapsi, mõeldes samal ajal riigi ja rahvuse tulevikule ja arengule, on püütud last defineerida kuidagi erilise, poolenisti müstifitseeritud nähtusena, kes eelkõige vajab kaitset kurjade inimeste eest, kes teda perekonnas ja ühiskonnas ümbritsevad. Tõsi, kurjust meil on. On perekonnas ja on ühiskonnas, aga mul on väga raske nõustuda baashoiakuga, mis näeb ühiskonda kurjuse allikana ja peab lastekaitse keskseks küsimuseks kõikide alla 18-aastaste isikute kaitset selle kurjuse eest. Midagi on siin põhiseisukohtades viltu.
Midagi on veel viltu. Lugedes seda seadust sõna-sõnalt, lause-lauselt ja paragrahv-paragrahvilt, tekib juba enne kolmandiku läbilugemist teatud masendus. Me saame teada, mida tähendab last kasvatav isik, me saame teada lapsega töötava isiku legaaldefinitsiooni, kuuleme mitmete asutuste üldistavaid ja vähem üldistavaid nimetusi. Kõikide nende bürokraatlike, ühelt poolt püüdlikult läbidefineeritud ja teiselt poolt täiesti sisutühjaks jäävate mõistetega loome mingisuguse näivuse, mille võime tegelikku elu paremaks muuta on minu arvates sügavalt kaheldav. Sügavalt kaheldav eelkõige sellel põhjusel, et selle paberi kirjapanijatel ei ole olnud usku isasse ja emasse. Mul on väga raske ette kujutada suvalise riigi suvalist lastekaitset, kui ei ole seda usku, usku isasse, emasse, perekonda, õdedesse, vendadesse, vanaemadesse, vanaisadesse jne, jne. See usk on eelnõu kirjutamise käigus kaduma läinud ja loomulikult on siis järele jäänud amorfne mass inimesi, 1,3 miljonit inimest, kelle seast kindlasti leitakse see kurjuse allikas ja kelle eest neid üha vähemaks jäävaid lapsi tuleb kirglikult kaitsta.
Ma ei tea, kas seda seadust on võimalik paremaks teha ja selle seaduse teise lugemise peatamine annab meile midagi. Võib-olla tuleb see seadus lõpuks ikka vastu võtta, aga tahan väga loota, et see järelemõtlemise aeg, mis tekib aastavahetusel ja rahulikul jõuluajal, aitab paljudel inimestel selgusele jõuda, kuidas me siis ikkagi neid inimesi, kaasmaalasi, kes on lapsed ilmale toonud, saame usaldada. Alles siis, kui usaldusväärsus ei ole olnud piisav, hool ei ole olnud piisav, tuleks kutsuda appi Riigikogu oma bürokraatiaga. Tänan tähelepanu eest!

Annely Akkermann, palun!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Täna arutlusel olev lastekaitseseaduse eelnõu peaks olema kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooniga, mis on vastu võetud 1989. aastal ja mille Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ratifitseeris 1991. aastal. Minu arvamuse kohaselt on seaduseelnõu kooskõla eelmainitud lapse õiguste konventsiooniga aga ainult osaline, et mitte öelda valikuline.
Eelnõu § 5 sätestab lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtted, tuues välja õiguse elule, ellujäämisele ja arengule ning võrdsele kohtlemisele diskrimineerimiseta, deklareerides, et last puudutavates ettevõtmistes tuleb seada esikohale lapse huvid ja lapsel on õigus seisukohavõtuks teda puudutavates küsimustes. Nende põhimõtetega saab üksnes nõus olla, kuid loetelu ei ole kindlasti piisav. Veelgi enam, olulised põhimõtted on nimetamata ning ka seaduseelnõus sisuliselt käsitlemata.
Täpsemaks minnes, seaduseelnõu ei nimeta §-s 5 lapse õiguste ja heaolu tagamise põhimõtete hulgas ei perekonda ega õigust emotsionaalsele lähedusele vanemaga ega identiteedile. Samas, ÜRO lapse õiguste konventsioon tunnistab, et lapse isiksuse täielikuks ja harmooniliseks arenguks peab laps kasvama perekonna keskel õnne, armastuse ning üksteisemõistmise õhkkonnas. Inimõiguste ülddeklaratsioonis on Ühinenud Rahvaste Organisatsioon välja kuulutanud, et erilist hoolt ja abi tuleb osutada lastele, olles veendunud, et perekonnale kui ühiskonna alustoele ja kõikide tema liikmete, eriti laste kasvamise ja heaolu loomulikule keskkonnale tuleb võimaldada vajalikku kaitset ja abi niisuguses ulatuses, et ta võib võtta täielikult enda kanda talle kuuluva vastutuse ühiskonnas.
Käesolev seadus sätestab perekonna ainult deklaratiivselt, nagu ütles komisjoni ettekandja. Ma lisan, et sätestab isegi moepärast, § 7 lõikes 1 toodud lapsevanema ja last kasvatava isiku vastutusena. Eelnõu seletuskiri ütleb, et eelnõu § 7 lõiked 1 ja 2 sätestavad riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste ametiasutustele kohustuse teha ennetustööd laste abivajaduse ennetamiseks. Seda seaduseelnõu paragrahvi ja seletuskirja lugedes jäin nõutuks. Kuidas saab ametiasutuse töötaja teha ennetustööd, et last kasvatav isik saaks vastutada selle eest, et lapse arengu ja kasvu loomulik keskkond oleks perekond? Minu arusaamist mööda ei saa olla perekond ametniku ega ühegi inimese vastutus, vaid seadusloome üldpõhimõte, ideaalne olukord, mille poole püüdlemist peab seadusandlus alati toetama.
Seaduseelnõu ei sätesta lapsi kasvatavate perekondade kaitseks meetmeid. Minu arvates on see selle seaduseelnõu suur puudus. Lapse õiguste konventsioon sätestab, et tuleb silmas pidada, et laps oma füüsilise ja vaimse ebaküpsuse tõttu vajab erilist kaitset ja hoolt ka enne sündi. Käesolev eelnõu kaitseb lapse õigusi alates sünnihetkest, aga tänapäeval, kui meditsiinitehnoloogia on jõudsalt arenenud – lapse õiguste konventsioon võeti vastu siiski juba 1989. aastal –, on uus olukord. Lapse õiguste konventsioon näeb ette, et osalisriigid kohustuvad austama lapse õigust säilitada oma seadusega tunnustatud identiteet, sh kodakondsus, nimi ja perekondlikud suhted ilma ebaseadusliku vahelesegamiseta. Siinkohal lubage veel kord meelde tuletada seda praktilist näidet, mida me kõik võisime näha ühes "Pealtnägija" klipis, kus munarakk osteti ühelt naiselt, lapse ilmalekandmine aga teiselt. Kust saab laps sellisel juhul õiguse identiteedile ja läheduse vanemaga?
Palun ühe minuti juurde!

Üks minut lisaaega.

Aitäh! Käesoleva seaduseelnõuga on tehtud ära väga suur töö, kuid selle vundament, aluspõhimõtted, vajavad veel täiendamist. Eelnõu peab astuma ajas edasi, võrreldes 1989. aastaga, ja võtma arvesse tänapäeva meditsiinitehnoloogilisi tingimusi, seda, kuidas tänapäeval võivad lapsed sündida, samuti seda, missugused õigused peavad olema lapsele tagatud. Need probleemid lähtuvad meditsiinieetikast, mida me pole veel üldse arutanud. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgeme läbirääkimised ja alustame eelnõu 677 muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud 13 muudatusettepanekut. Esimene on juhtivkomisjonilt, teine on juhtivkomisjonilt, kolmas on juhtivkomisjonilt, neljas on juhtivkomisjonilt. Viies muudatusettepanek on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjon on peale tõsiseid arutelusid jätnud selle arvestamata ja ettepanek ei kuulu ka hääletamisele. Kuues muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on, et see tuleks jätta arvestamata, ja see ei kuulu ka hääletamisele. Seitsmenda muudatusettepaneku on esitanud Eesti Keskerakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni otsus on, et seda tuleks osaliselt arvestada. Kaheksas muudatusettepanek on Riigikogu liikmelt Margus Tsahknalt, juhtivkomisjoni otsus on, et seda tuleks osaliselt arvestada. Üheksas muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, 10. ja 11. muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. 12. muudatusettepanek on Eesti Keskerakonna fraktsioonilt, juhtivkomisjoni seisukoht on, et seda tuleks osaliselt arvestada. 13. muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Riigikogu juhatusele on laekunud kaks kirja. Kirjade sisu on, et lastekaitseseaduse eelnõu nr 677 teine lugemine tuleb katkestada. Esimene ettepanek on tulnud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt, teine samalaadne ettepanek on tulnud Eesti Keskerakonna fraktsioonilt. Ühele on alla kirjutanud fraktsiooni esimees, teisele fraktsiooni aseesimees. Alustame nende ettepanekute hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ettepaneku ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku. Nende sisu on üks: eelnõu 677 teine lugemine katkestada. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Veenva enamusega (poolt 30 ja vastu 42 Riigikogu liiget) ei leidnud ettepanek toetust.
Teine lugemine on lõpetatud ja seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kutseseaduse muutmise seaduse eelnõu 743 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jevgeni Ossinovski!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu! Tutvustan teile Vabariigi Valitsuse algatatud kutseseaduse muutmise seaduse eelnõu.
Kutseseaduse muutmise vajadus on tingitud kahest asjaolust. Esiteks on eelnõuga plaanis kaotada mõned tehnilisemat laadi kitsaskohad, mis on ilmnenud kutseseaduse rakendamisel, sh on kavas korrastada terminoloogiat, täpsustada õppeasutuse kutse andjana tegutsemise korraldust, lihtsustada kutsenõukogude moodustamise korda ja täpsustada järelevalve regulatsioone, teiseks on kutseseaduse muutmise eesmärk luua seaduslik alus uue oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi OSKA loomiseks, mis ongi selle eelnõu kõige olulisem sisuline osa. Oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi on vaja selleks, et koolituste sisu kujundamisel ning koolituste pakkumisel saaks tulevikus paremini arvestada tööturu vajadusi, teisisõnu aitab see meil viia õpet ja tööturu vajadusi paremini kooskõlla.
Kui kehtivas kutseseaduses on kutsesüsteem juba seotud kutsestandardite loomise ja kutsete andmisega, siis nüüd lisatakse sellele töötajate oskuste vajaduse seire ja prognoosimisega seotud punktid. Oleme silmitsi probleemiga, et mitte ainult siin Eestis, vaid mitte kusagil maailmas ei ole tööandjate ja haridusasutuste dialoog piisav. Rahvusvaheliste testide põhjal võime öelda, et kuigi Eesti haridustulemused on head, st inimesed on haridussüsteemist saanud head oskused, ei ole need siiski piisaval määral seotud tööturu vajadustega. Ligi kolmandik Eesti tööealisest elanikkonnast on üldse ilma erialase ettevalmistuseta, st neil on kas üldkeskharidus või sellest madalam haridus.
Majanduses toimuvad kiired muutused ei võimalda enam seniste traditsiooniliste meetoditega haridusteenuseid, koolitusvõimsust ja koolituse pakkumist planeerida piisavalt paindlikult, nii et see vastaks muutuva tööturu vajadustele. Oskuste arendamise koordinatsioonisüsteem seob tööturu eri osapoolte eksperditeadmise haridus- ja koolitusteenuste struktuuri, mahtu ja kvaliteedi planeerimist toetavaks süsteemiks ning toetab töömaailma ja õppeasutuste koostööd õppekavade arendamisel ning tööturuinfo jõudmist reaalsetesse karjääriteenustesse. Ühelt poolt käivitatakse selle seaduse järgi koordinatsioonikogu, kes hakkab korraldama Eestis tööoskuste koordineerimist ja haridussüsteemist tellimist. Teiselt poolt muutub oskuste koordinatsioonisüsteemi kaudu ka nendele inimestele, kes oma karjääri planeerivad, kättesaadavaks informatsioon tööturul vajaminevatest võtmeametitest ja kriitilistest oskustest. See annab igale inimesele võimaluse selgitada välja oma tugevused ja nõrkused, näha ette, missuguseid oskusi, töökohti ja kompetentsi on tööturul lähima viie või kümne aasta jooksul vaja, ning sellest tulenevalt teha õigeid hariduslikke ja muid karjääriotsuseid.
Süsteemi rakendab SA Kutsekoda, mille juurde luuakse koordinatsiooninõukogu ja kutsetegevuse valdkondlikud eksperdikogud. Need kogud hakkavad kindlaks määrama tegevusala võtmeameteid ja planeerima vajadust nende järele lähiaastate jooksul. Eksperdikogudesse kutsutakse tegevusala asjatundjaid nii tööandjate seast kui ka koolidest. Sellest tulenevalt on koostöös eri osapoolte vahel võimalik liikuda uuele tasemele tööturu ja haridussüsteemi sidumises. On kavandatud, et süsteem OSKA, mida on mitme aasta jooksul ministeeriumide koostöös ja Riigikantselei juhtimisel arendatud, rakendub aastast 2015 ja selleks on ette nähtud ka Euroopa Sotsiaalfondi vahendeid.
Sellega ma lõpetan. Kui teil on küsimusi, siis ma meeleldi vastan.

Austatud minister, teile on küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Arutelu ajal komisjonis tekkis üks küsimus. Õppekava juurde võib operatiivselt luua kursused, kui selleks tekib vajadus ühes või teises valdkonnas. Meie tol ajal tõime välja sellise vajaduse meditsiinis. Aga ministeeriumi esindaja ei osanud täpselt ütelda, kuidas see mõjutab kinnitatud õppekava, kas tulevad lisatunnid ja kuidas see kõik arenema hakkab. Kas te oskate praegu sellele küsimusele vastata?

Üldiselt oleme võtnud suuna, et kutsehariduses võiks kõigi õppekavade väljundiks olla konkreetne kutse. Õppekava ei peaks tähendama lihtsalt õppeprotsessi, vaid selle tulemuseks võiks olla konkreetselt omandatud kutse. Kutseseaduse mõttes on süsteem muidugi haridussüsteemist palju laiem. Kutsed ja kutsestandardid kinnitab Kutsekoda, kus on määratud konkreetsed kutse andjad iga konkreetse kutseliigi jaoks. Need kutse andjad määravad kindlaks ka pädevused ja oskused, mis on vaja saavutada selleks, et kutset omandada. Sealt on võimalik juba tagasi tulla selle juurde, missugust koolitust on vaja nendele inimestele pakkuda, selleks et konkreetset pädevust saavutada. See võib olla näiteks kutse- või kõrghariduse tasemel õppekaval põhinev õpe, aga see võib olla ka täienduskoolitus, mis võib toimuda kas kõrgkoolis või kutsekoolis, see õpe võib toimuda ka väljaspool riiklikku formaalharidussüsteemi. Ma hoiaksin neid teemasid natukene lahus. Ma arvan, et me näeme kutsesüsteemi rakendamisel seda, et tekib rohkem lühemaid õppekavu, mitte ainult selliseid kahe-kolmeaastaseid õppekavu, nagu siiani on formaalharidussüsteemis olnud. Tekib ka lühemaid õppekavu, mis annavad konkreetseid oskuseid, mida on vaja ühe või teise kutse saamiseks.

Mihhail Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus puudutab kutsenõukogu koosseisu. Millistel kaalutlustel on loobutud sellest, et kutsenõukogu kinnitab Vabariigi Valitsus? Nüüd hakkab minister ainuisikuliselt kutsenõukogu koosseisu kinnitama. Seletuskirjas on öeldud, et protsess on keeruline ja aeganõudev, aga see ei ole vist väga oluline argument. Kui Vabariigi Valitsus arutab seda küsimust, siis võivad erinevad ministrid osaleda selle otsuse tegemises. Leian, et kutsenõukogu on väga oluline organ igale õppeasutusele.

Aitäh! Lõppkokkuvõttes on ju küsimus selles, et me oleme põhimõtteliselt määranud kindlaks, mis on need kompetentsid, mis peavad olema kutsenõukogus, aga ka koordinatsiooninõukogus kaasatud. Üks küsimus on see, kes konkreetselt kinnitab selle nimekirja, aga põhimõtteliselt on ikkagi selge, et kutsenõukogude puhul me räägime siiski sellest, et konkreetsed kutse andjad on selle valdkonna spetsialistid tööturul, ka näiteks õpetajad, arstid või muud spetsialistid. Kindlasti ei tähenda see, et kutsenõukogudes on, ma ei tea, ministeeriumiametnikud või sellised inimesed. Loomulikult, eks riigil on oma esindaja alati olemas, aga valdav ekspertiis tuleb väljastpoolt. Kogu selle süsteemi loomise mõte on kaasata haridusteenuse tellijad ja haridusteenuse pakkujad kokku ühte süsteemi. Keegi osalejatest peab need nimekirjad lõpuks kinnitama. Kui on ettepanekuid, et seda võiks teha keegi teine, siis kindlasti võib Riigikogu kultuurikomisjoni arutelu käigus kaaluda alternatiive.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Kas selle seaduseelnõu rakendamine toob kaasa muudatusi kutseasutuste võrgustikus, mis on kujunenud viimase 15 aasta jooksul? Nagu ma aru saan, võivad tulla hoopis teised aktsendid ja võib-olla on need hoopis teiste piirkondadega seotud.

Aitäh! Ei otsest ega isegi mitte kaudset seost siin väga ei ole. Kutsehariduse võrgustiku planeerimisel oleme võtnud üldiseks eesmärgiks, et maakondades peaks olema võimalik kutseharidust omandada. Maakondade eripärast tulenevalt on mõned erandid, näiteks on Hiiumaal laia profiiliga kutsehariduskeskust raske pidada, sest seal ei ole piisavalt õppureid. Üldiselt on kutsehariduse võrgustik suurel määral välja kujunenud. Loomulikult, lähtudes muutustest tööturul peavad kutsekoolid üle vaatama oma õppekavad. See protsess on pidev. Kui selgub, et näiteks kümne aasta pärast on mingil erialal ühe või teise kutsega inimesi vaja oluliselt vähem, aga see-eest on vaja mingisuguse teise kutsega inimesi, siis loomulikult peab kutseharidussüsteem sellele reageerima, avama uusi õppekavu, vaatama senised õppekavad üle ning tuleb üle vaadata ka koolitustellimus. See on protsessi loomulik osa. Aga kindlasti ei ole selle seaduse vastuvõtmisel otsest seost sellega, missugune on kutsehariduse võrgustik.

Austatud minister, aitäh teile! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Mart Meri!

Head kolleegid! Kutseseaduse muutmise seaduse eelnõu oli kultuurikomisjoni päevakorras 20. oktoobril. Eelnõu tutvustas minister Jevgeni Ossinovski ning ministeeriumi täiskasvanuhariduse osakonna asejuhataja Külli All. Komisjoni üheksast liikmest oli kohal seitse.
Arutelu komisjonis oli võrdlemisi elav, sest kutseseaduse peamised muudatused peaksid aitama vähendada lõhet haridussüsteemis, sh elukestva õppe ja tööturu vahel. Oskuste arendamise koordinatsioonisüsteemi loomise vajadust mõistsid kõik arutelus osalenud. Teatavasti on Eesti inimeste haridusteel omandatud teadmiste tase rahvusvahelistes võrdlustes võrdlemisi hea, mõnes valdkonnas lausa ülihea. Aga täpsem pilk näeb pealispinna all kahesugust, mõneti vastandlikku tendentsi, mis ajab haridussüsteemi ja tööturu teineteisest lahku. Selle tõttu tunnevad ennast ebamugavalt nii haridusteelt tööturule siirdujad kui ka tööandjad, kumbki oma ootuste, lootuste ja vajadustega.
Üks tendents on see, et ligi kolmandikul tööealisest elanikkonnast puudub igasugune erialane ettevalmistus. Muret tekitab, et see tendents on süvenenud just selles mõttes, et on suurenenud erialase ettevalmistuseta noorte arv, kes on vanuses 25–35 eluaastat. Teiselt poolt näitavad võrdlusuuringud, et Eesti inimesed töötavad alla oma omandatud oskuste ja teadmiste taset, mis on ka väga ebasoovitatav tendents. Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses tõuseb Eesti siin esile lausa anomaaliana. Nii meil see arutelu komisjonis kulges.
Kõnealuse eelnõu peamine siht on arendada just haridussüsteemi ja tööturu koostoimevõimekust ning tugevdada nende otsesidemeid terviklikuma kutsesüsteemi abil. Eelnõus esitatud muudatused annavad formaalse raamistiku, mille abil saab seni pigem lahku triivinud osapooled panna seaduse jõul lihtsalt öeldes omavahel kutsesüsteemi mitmesugustes tööorganites suhtlema. Eelnõuga lahendatakse ka mitmeid muid kutseseaduse rakendamisel ilmnenud tõrkeid või mitmeti mõistetavusi, mida loetles ka minister, nii et ma nendel rohkem ei peatu.
Komisjoni liikmed esitasid rohkelt küsimusi. Mõned küsimused ja vastused toon ma välja. Näiteks küsiti, et kui mõnest õppeasutusest saadakse koos lõpudiplomiga ka kutse, mõnest aga mitte, siis kumba varianti peaks eelistama riiklik poliitika. Vastuseks öeldi, et üldiseks sihiks peaksid olema sellised õppekavad, mille õpiväljund on selgelt seostatav tööturuga ehk kirjeldatud kutsestandardiga. Praegu sellist kohustust õppekava standardiga siduda ei ole ja absoluutset kohustust ei saa ka ette kirjutada, sest alati on olemas laiema haridusliku haardega õppekavu, mida standardisse põhimõtteliselt suruda ei saa.
Küsiti ka, kas võib kindel olla, et kavandatud sammudega hakkab tööturg liikuma paralleelselt riigi tellimusega nii, et näiteks ka kutsekoolide õppurid oleksid juba õpingute ajal seotud tööturu konkreetsete vajadustega ehk oleksid servapidi tööturul. Vastuseks öeldi, et kutsehariduse suur mure ongi praktika korraldamine, mida kutseseadusega lahendada ei saa. Praegu saab vaid kolmandik kutsekoolide lõpetajaid kutsetunnistuse ja ligi pooled kutsekoolide lõpetajad kutseeksamile üldse ei lähegi. Öeldi, et kutseõppeasutuse seaduses on rakendussäte, mille järgi alates 2016. aastast muutub kutseeksam kohustuslikuks kõigile lõpetajatele ning koosmõjus siinsete muudatustega peaksid kutsehariduse õppekavade õpiväljundid ja tööturu reaalsed vajadused hakkama teineteisele lähenema.
Küsiti ka, miks ei võiks kutset saada gümnaasiumist, näiteks giidikutset. Vastuseks öeldi, et praegu puuduvad gümnaasiumiastmes sellised õppekavad, mis võiksid olla aluseks kutse andmisele.
Komisjonis vahetati arvamusi eelnõu terminikasutuse üle, samuti avaldati kahtlust, ega seaduse teksti ei koormata liigsete detailidega, mille õigem koht oleks määruses. Nii või teisiti, komisjonis kohal olnud liikmed langetasid üksmeelselt menetluslikud otsused: teha ettepanek saata eelnõu 743 täiskogu päevakorda 5. novembriks, määrata ettekandjaks siinkõneleja ning teha üldkogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. november kell 17.15. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 743 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud vedelkütuse seaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 675 esimene lugemine. Mul on suur au paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Urve Palo!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Tere õhtust! Vedelkütuse seaduse ja välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse algne eesmärk oli juhinduvalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivist taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta määrata õiguslikud alused, kuidas saavutatakse direktiivis sätestatud transpordisektori taastuvenergia kasutamise eesmärk. Eelnõu praegune versioon näeb ette meetmed transpordis kasutatavas kütuses biokütuse osakaalu suurendamiseks. Kuid alles hiljaaegu, mõni nädal tagasi, 24. oktoobril, võttis Euroopa Ülemkogu vastu Euroopa kliima- ja energiapoliitika alused aastani 2030, kus võrreldes varasemaga keskendutakse rohkem ühele kesksele eesmärgile: võrreldes 1990. aastatega vähendada aastaks 2030 kasvuhoonegaaside heitkoguseid 40%. Kui aastaks 2020 oli püstitatud eraldi taastuvenergiaeesmärk transpordisektoris, siis aastaks 2030 seda eraldi ei seata. Euroopa Liidu prioriteediks saab võimalikult kulutõhusalt kasvuhoonegaaside heitkogust vähendada. Ülemkogu järeldustes on märgitud: "On oluline vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja fossiilkütustest sõltumisega seotud ohtusid transpordisektoris. Euroopa Ülemkogu kutsub seetõttu komisjoni üles analüüsima edasi vahendeid ja meetmeid tervikliku ja tehnoloogiliselt neutraalse lähenemisviisi jaoks, mis on mõeldud transpordis heitkoguste vähendamise ja energiatõhususe edendamiseks, elektritranspordiks ning taastuvate energiaallikate kasutamiseks transpordis ka pärast 2020. aastat." Arvestades seda, et neid eesmärke ei muudeta liikmesriikidele siduvateks eesmärkideks ja et kliimaeesmärgid sätestati väga hiljuti uuesti, pean otstarbekaks võtta vedelkütuse seaduses biokütuse tarnimise nõuete seadmisel aeg maha ning vaadata üle uute nõuete rakendamise mehhanismid. Seetõttu teen pärast esimest lugemist parandusettepaneku, millega ma selle osa seaduseelnõust võtan tagasi, et vaadata see üle ja kohandada tänapäeva olukorrale vastavaks ning see tulevikus uuel kujul uuesti esitada.
Küll aga jääb seaduseelnõusse kaks olulist punkti, millest ma lähemalt räägin. Vedelkütuseturuga seonduva eelnõu osa eesmärk on parandada efektiivse riikliku järelevalve võimalusi vedelkütuseturul ning lahendada riigiasutuste probleeme, mis on tekkinud kütuse müümisel. Esiteks, selle eelnõuga juurutatakse laoarvestuse pidamise kohustus kütuse hoiuteenuse tegevusloaga isikutele. See on vajalik, kuna kütuselaod on üks koht, kuhu jõudnud kütuse päritolu kindlakstegemine on tagantjärele raskendatud ning seda asjaolu kasutatakse ära ka kütuseturul tehtud maksupettuste varjamiseks. Legaalsel viisil omandatud kütuse kõrval võib kütuselattu jõuda ka kütus või kütusesarnane toode, millelt on maksud maksmata. Kütuselaos käitlemisel on Maksu- ja Tolliametil piiratud võimalused ja volitused hoiuteenuse osutajate üle järelevalve tegemiseks, mistõttu ei ole võimalik efektiivselt välja selgitada kütuseladudes toimuvat. Praegu saab kontrollida kütuse saatelehti, st seda, mis lattu tuleb ja mis laost läheb, samuti kütuse kvaliteeti ladudes ja tegevusloa olemasolu. Ladudes toimuvad tehingud jäävad aga varjatuks. Samas on teada juhtumeid, kus kütus vahetab laos mitmeid kordi muljet avaldaval kiirusel omanikke. Kütuse hoiuteenust osutavale isikule loodav kohustus laoarvestust pidada loobki Maksu- ja Tolliametile paremad võimalused saada ülevaadet laos toimuvatest kütusetehingutest, mis omakorda võimaldab kiiremini jõuda maksupettuste organisaatoriteni.
Teine sisuline muudatus, mis eelnõusse sisse jääb, on see, et riigiasutustele luuakse võimalused tegelda avalike ülesannete täitmiseks kütusemüügiga. Riigiasutused, kes oma avalike ülesannete täitmisel puutuvad peamiselt kokku konfiskeeritud kütuse müügiga, ei vasta vedelkütuse seaduses kütusemüügiga tegelevale isikule sätestatud nõuetele. Kehtiv vedelkütuse seadus nõuab kütusemüüjalt tegevusluba majandustegevuse registris ja sätestab tegevusloa saamiseks tingimused, mida avalik-õiguslikul isikul pole võimalik täita, näiteks teatud suurusega osa- või aktsiakapitali olemasolu nõue. Eelnõuga on kavas seadustada võimalus, et riigiasutused saavad vajaduse korral müüa kütuse, mis jõuab nendeni kohtu otsusel realiseerimiseks, enampakkumise käigus. Tänan tähelepanu eest!

Austatud minister, suur tänu ka teile! Teile on vähemalt üks küsimus. Mihhail Korb, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Tahaks küsida selle ...

Vabandust! Kas te tahate või ei taha küsida? Te ütlesite, et tahaks.

Tahan ikka!

Selge. Palun!

Aitäh võimaluse eest! Tahan küsida sellise toreda eesmärgi kohta, nagu biokütuse osakaal 20%. Küsimuse esimene pool on see, kust see protsent võetud on. Teine pool on see, kuidas seda eesmärki üritatakse saavutada. Võrreldes praegu kasutatud kogustega on seda vist 100 korda rohkem. Kuus aastat on jäänud ja see eesmärk tundub natuke ebareaalne.

Aitäh! Eesti on võtnud Euroopa Liidu ees kohustuse, et aastaks 2020 on taastuvenergia osakaal kokku 25%. Seal on oma alleesmärgid sektorite kaupa. Transpordis on eesmärk 10%, mitte 20%. Praegu on transpordis kasutatava biokütuse osakaal alla protsendi. Tõepoolest, seda peaks kümme korda suurendama. Jah, aega on selleks kuus aastat. Tõsi on see, et Euroopa Komisjon hindab seda tulemust, näiteks kui ta aastal 2017 või 2018 üldeesmärgi saavutamist vaatab. Siin läheb meil kenasti, me liigume päris kenasti selle 25% poole. Meil on probleeme transpordiga. Aga kui me üldeesmärgis oleme heal tasemel, siis seda ei heideta meile ette enne, kui aasta 2020 on käes. Loomulikult, me peame töötama selle nimel, et 2020. aastaks oleks 10% kasutatavast kütusest biokütus. Majandusministeerium peab põhiliseks võimaluseks, kuidas seda saavutada, seda, et panna kütusemüüjatele, keda Eestis praegu on 16, kohustus teatud osa kütusest biokütusega segada. Aga nagu ma ütlesin, me vaatame veel kord rahulikult üle need meetmed ja mehhanismid, mil moel seda saavutada, ja tuleme selle juurde tagasi. Ka seaduseelnõus on võib-olla nii mõnigi asi veel lahti kirjutamata. Me eeldasime näiteks, et kui kütusemüüjatele on pandud kohustus, et kogu kütusest, mis nad müüvad, oleks biokütust 10%, siis on nende valik, kas nad näiteks ühte bensiiniliiki ei pane üldse biokütust, näiteks bensiin 98 on puhas nagu praegu, kuid samal ajal oleks bensiinis 95 biokütust 20%. Tähtis on see, kuidas saavutatakse lõppeesmärk: 10% kogu müüdavast kütusest. Aga küllap tuleb ka see täpsemalt reglementeerida, et võtta maha hirmud ühiskonnas, justkui seda kütust, mis ei ole biokütusega segatud, varsti turul enam üldse saada ei ole. Kindlasti ei ole see selle eelnõu eesmärk olnud ega ole ka edaspidi. Sest niikaua, kui on autosid, mis biokütusega ei sõida, niikaua peab riik garanteerima, et neile sobiv kütus on mõistliku hinnaga saadaval.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Kütuse puhul, eriti jaetarbimises ja autokütuse puhul, on ju alati olnud ülioluline kütuse kvaliteet ja tarbija tundlikkus selles suhtes. Me kõik oleme kohanud teel pannkoogihaisu väljaajavaid venivaid busse, kuna biokütus on suhteliselt ebaefektiivne ja bussi mootor ei ole võimeline selle kütusega hästi töötama. Biokütusest rääkides pean ütlema, et ma ei tea praegu Eestis ühtegi arvestatavat biokütusetehast, mis ei oleks veel pankrotti läinud. Kas ministeeriumi arvates biokütuse selline pealesurumine ja selle väljast sissevedamise vajadus suurendab meie energiasõltuvust või proovib seda kuidagi vähendada? Ma ei näe varianti, et Eestis biokütust tootma hakataks.

Aitäh! See, mil moel kütusemüüjad olemasolevat kütust biokütusega segavad, jääb nende otsustada. See on vastus. Eestis keegi praegu biokütust soodsa hinnaga ei paku ja tõesti ei ole ka näha, et seda tulemas oleks. Ma olen teiega nõus, et kõik, kes vähegi seda on proovinud, on hoopis pankrotti läinud. Kuidas see mujal on rakendunud? Lätis on need reeglid paigas ja turg toimib. Tavaliselt on ikkagi nii, et kütus segatakse biokütusega juba emamaal, näiteks, kui kütus tuleb Norrast, siis segatakse kütused kokku seal.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Kuidas on mujal maailmas selle direktiiviga läinud? Kas Eesti tahab olla siin jälle esirinnas ja jõuda aastaks 2020 kõigist ette? Kui palju on teistes Euroopa riikides seda direktiivi juba järgitud? Mis te arvate, kas aastaks 2020 üldse jõutakse mingile tasemele?

Aitäh! Ma ütlesin kohe alguses, et me teeme ise parandusettepaneku see osa eelnõust välja võtta. Seega, ma usun, et me saame biokütuse üle sisukamalt diskuteerida siis, kui me tuleme selle teemaga uuesti siia ja seda menetleme. Ma ütlen juba ette ära, et me täna seda ei menetle. Aga ma võin sellest hoolimata mõne näite tuua. Tõsi on see, et enamik riike on selle direktiivi täitmisega raskustes ja kõik punnitavad. Aga näiteks Lätis rakendatakse praegu kahte toetusmeedet: biokütuse aktsiisivabastust (ka Eestis oli see meede olemas, aga 2011. aastal see kaotati) ja kütusenõudeid, analoogilisi nendega, mida Eestis oli plaan sätestada. Kütusenõuete järgi peab Lätis biokütuse osa turustatavas kütuses olema mahu järgi 4,5–5% ning nõuet ei rakendata bensiini 98 ja talvise diislikütuse suhtes. Aktsiisivabastust rakendatakse puhta biokütuse suhtes ja piiratumal määral ka bensiini E85 suhtes, juhul kui see sisaldab 85% ulatuses bioetanoolisisaldusega bensiini. Olgu öeldud, et osas riikides, minu teada Rootsis ja Norras, ongi juba enamik müüdavast kütusest biosegatud, ka seesama E85 sisaldab biokütust. Näiteks ei rakendata Lätis aktsiisi ka diislikütuse B30 suhtes, kuna see on 30%-lise biodiislikütuse sisaldusega. Lätis on need meetmed toiminud alates aastast 2012. Tol ajal oli biokütuse osakaal neil 2,2%, minu teada on see nüüd juba üle 5%. Nii et nendel meetmetel on oma mõju olnud. Kui Leedust rääkida, siis seal praegu tugevalt reformitakse biokütuse toetusmeetmeid. Kogu Euroopa pingutab. Arenenud Euroopas, Põhjamaades, on tulemused paremad, sest seal on biokütusega segatud kütus tõesti juba tavaline kütuseliik tanklates.

Margus Hanson, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud minister! Direktiiv räägib sellest, et transpordis kasutatavast kütusest peaks 10% olema biokütus.

Just!

See osa sellest eelnõust, mida – ma sain nii aru – me ei menetle, räägib sellest, et 2020. aastal peaks ka vedelkütusest olema 10% biokütus. Aga kuhu jääb siis biogaas? Kas biogaasile me sellisel juhul aastani 2020 üldse ei looda?

Loodame muu hulgas ikka ka biogaasile. Näiteks ostis Eesti riik vist eelmisel aastal sada gaasibussi, mis praegu küll biogaasi ei kasuta, aga nad osteti selle arvestusega, et tulevikus võiksid nad biogaasile üle minna. See on ka osa kontseptsioonist. Me saame nendel teemadel rohkem diskuteerida, kui me tuleme siia selle eelnõuga, mis käsitleb biokütust.

Palun, Mihhail Korb!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma üritan jälle küsida kaks küsimust korraga. Esimene neist puudutab minu eelmist küsimust. Kas ma sain õigesti aru, et kui kütusele lisatakse mingit lisandit, mis teeb sellest biokütuse, siis selle kütuse hind tõuseb, kuid te eeldate, et tarbijad hakkavad seda siiski ostma? Kas te tegelikult ka seda usute? Teine küsimus on selle kohta, et ega me ei avastanud Euroopa Liidu norme ju täna. Kindlasti teadis ministeerium neist juba aastaid, ma eeldan, et juba aastast 2001. Taastuvenergia osakaal on meil aga juba mitu aastat olnud alla 1%. Miks siis siiamaani ei ole keegi sellega tegelnud? Kas te plaanite ministeeriumis mingi juurdluse korraldada ja välja selgitada, kes on lõppude lõpuks süüdi, et nende asjadega ei ole tegeldud?

Vastutaja on ikka ja alati minister. Võib tõepoolest öelda, et eelmise ministri ajal tulemusi ei saavutatud, praegu on taastuvenergia või biokütuse osakaal transpordisektoris alla 1%. Näha on, et turg seda ise paika ei pane. Riik peab seda reguleerima, kui me tahame eesmärki täita. Mis puudutab hinda, siis kuna ma ei arvanud, et me täna sellel teemal pikalt diskuteerime, sest ma võtan selle osa eelnõust tagasi, siis ütlen nüüd need andmed peast, mul ei ole neid kaasas. Minulegi positiivse üllatusena on see tõus väga väike. Kui näiteks segatakse tavalist kütust biokütusega niimoodi, et biokütuse osakaal on 10% või ka rohkem, siis see hinnatõus on sentides null koma millegagi. Ma tõin näiteks teiste riikide hinnatõusu, sest börsihinnad on ühesugused. See tõus on tegelikult väga väike, see oli isegi üllatus.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Lugupeetud minister! Biokütuse kasutamine kui selline tegelikult saastatust teedel ju ei vähenda. Samas saastab ka biokütuse tootmine suhteliselt palju. Milleks on vaja kogu seda jama, et biokütust kuhugi tanklatesse suunata? Miks ei või seda kasutada mõnes elektrijaamas või statsionaarses kütteallikas energia muundamiseks? Miks peab seda laiali jagama? Kas selle põhjus on ainult Euroopa direktiiv või on meil lihtsalt tahtmine Euroopale meeldida?

Kui me kuulume Euroopa Liitu, siis on meil sellest tulenevalt ka kohustused. See on üks osa nendest. Tõepoolest, me peame oma kohustusi täitma ja seda ei pea tegema mitte ainult meie, vaid kõik liikmesriigid. Selles valdkonnas on Eesti siiski sabassörkija, mitte suunanäitaja. Nagu ma ütlesin, näiteks Põhjamaades eelistatakse juba biokütusega segatud kütust, see on igal pool tanklates kättesaadav ja seda müüakse väga palju. Nii et me siin kindlasti praegu revolutsiooni ei tee ja maailmale mingit suunda ei näita.

Austatud minister! Teile esitab oma teise küsimuse Aivar Riisalu. Palun!

Aitäh, hea juhataja, selle erakordse lahkuse eest! Hea minister! Minul, kes ma olen oma elus sellel alal natukene tegutsenud, jäi kõrva riivama üks nüanss sellest eelnõust: riigiasutustel on võimalik nüüd seaduslikul alusel kütust müüa, eelkõige erikonfiskeeritud kütust. Mulle meenub üks imekena maipäev 1990. aastate teisest poolest, kui Maardu jaamas konfiskeeriti ühe päevaga kaheksa rongitäit illegaalset kütust, à 2500 tonni rongis. Selle kõik müüs tolliamet oksjonil maha. Kas nüüd võiksid kõik need kurjategijad, kellelt aastate jooksul on kütust konfiskeeritud, nõuda riigilt selle kütuse tagastamist, sest tolliamet on selle ebaseaduslikult maha müünud? See oleks küll päris jube pauk riigieelarvele.

Seda juhtumit on mul raske kommenteerida. Ma ei oska selle peale midagi öelda. Ma tean, et seaduse järgi on olukord selline, nagu ma enne kirjeldasin. Kas seda kütust on müüdud ja kuidas on müüdud, jäägu teiste organite uurida.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Jaan Õunapuu!

Austatud juhataja! Lugupeetud allesjäänud kolleegid! Kõnealust eelnõu arutas majanduskomisjon oma 22. septembri koosolekul. Istungile olid kutsutud minister Urve Palo, ministeeriumi energeetika osakonna strateegilise planeerimise juht Madis Laaniste ja õigusosakonna peaspetsialist Annika Talve. Arutelu oli küllaltki pikk ja nagu siingi praegu laekus osalt rahvasaadikutelt väga asjalikke küsimusi.
Ma pean komisjoni ettekandjana lähtuma sellest, milline on Riigikogu kodukord ja reglement ning hoolimata sellest, et proua minister kutsus osa eelnõust tagasi, pean rääkima kõigest sellest, mis komisjonis räägiti.
Esimene küsimus, mis tuleks välja tuua, on see, et kütusemüüjate väitel tekib vanematel autodel segatud kütusega probleeme, juhul kui kütus on seisnud. Majandusministeeriumi inimeste vastus oli selline, et vanematele autodele sobib väiksema biokütuselisandiga kütus E5 ja B7. Biokütuse kuni 7%-lise sisalduse puhul nii suuri probleeme ei peaks tekkima. Seega on mõistlik vajaduse korral ka pärast üleminekuperioodi, s.o pärast aastat 2020, hoida turul vedelkütust vanemate autode tarbeks. See on diskussiooni koht, kas kirjutada seadusesse sisse, et ka pärast 2020. aastat on kütusemüüjatel kohustus müüa biokütuse väiksema osakaaluga kütust.
Küsiti seda, milline on praegune lähtepositsioon. Vastus oli, et transpordisektoris tuleb enamik taastuvenergiast elektritranspordist, seda on circa 0,2%, mitte rohkem. Riik on ostnud ka gaasibusse, mis saavad vajaduse korral hakata kasutama biogaasi. Selle kohta küsis täna ka kolleeg Margus Hanson ja minister vastas talle.
Küsimus oli selle kohta, milline on Eestis biokütuse tootmise perspektiiv. Vastus oli, et koostamisel on biomajanduse arengukava. Praegu seda veel olemas ei ole, aga Keskkonnaministeeriumis sellega tegeldakse.
Küsiti, milline oleks Eesti trahvimäär, kui me Euroopa direktiivi ei rakendaks. Ministeeriumiametnike vastus oli, et iga riigi kohta on olemas baassumma, kusjuures see oleneb rikkumise astmest, millele lisandub trahv iga ülevõtmisega viivitatud päeva eest. Milline see trahv oleks, seda on keeruline öelda. Nagu ma ütlesin, meie arutasime seda 22. septembril, aga nagu Urve Palo siin ütles, arutas Euroopa Ülemkogu teemat veel 24. oktoobril ning tegi uued põhimõttelised otsused ja muudatused.
Küsiti ka selle kohta, mille vastu tundis siin huvi Peeter Laurson, nimelt meie naabrite ja teiste riikide tegevuse kohta direktiivi ülevõtmisel. Minister sellele ilusasti vastas. Lisan niipalju, et Soomel on ametlikud kohustused ja meie omaga sarnane üleminekuperiood aastani 2020.
Toodi välja vastuolu seletuskirja punktides 6 ja 7. Punktis 6 on öeldud, et biokütuse tarbimisse lubamise kohustuse panemine tarnijale võib mõjutada kütuse hinda. Samas öeldakse punktis 7, et seaduse rakendamine ei mõjuta märkimisväärselt kohaliku omavalitsuse üksuste eelarveid, sest biokütusega seotud regulatsiooni lisamine ei muuda tõenäoliselt oluliselt mootorikütuse hinda. Vastus oli selline, et kütuse hinna muutus peaks olema 1% piires ja seega võiks seletuskirja täiendada sõnadega "võib mõjutada vähesel määral". Seletuskirjas on öeldud, et bensiini hinna võimalik tõus on 0,5 senti ja diisli hinna tõus 2 senti.
Küsimus oli ka biokütuse maksustamise kohta. Vastus oli ühene: maksustamine on mahupõhine ja jääb biokütuse puhul võrdseks teiste kütuste maksustamisega.
Küsimus oli selle kohta, kas aastast 2016 on kõigil tanklatel kohustus olla valmis biokütuse osakaaluga kütuse pakkumiseks. Vastus oli selline, et eelnõu võimaldab tarnijatel omavahel teha kokkuleppeid, nii et seda kohustust võib kokkuleppe alusel täita üks tarnija teise eest, st kui üks kütusemüüja ei suuda seda teha, siis võib ta teisega selleks kokku leppida.
Küsiti, millal sai Vabariigi Valitsusele teatavaks, et sellist direktiivi on vaja täitma hakata. See toimus aastal 2009, kui Euroopa Komisjon selle direktiivi vastu võttis. Ministeeriumiametnike vastus küsimusele, mille peale siis loodeti, et sellega enne tegelema ei hakatud, oli see, et loodeti aktsiisivabastuste peale.
Viimane küsimus puudutas meie energiasõltuvust või -sõltumatust Venemaast. Vastus oli selline, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teada ei ole Euroopa Komisjon sõlminud lepinguid välistarnijatega biokütuse Euroopa turule toomiseks. Biokütust saab turule tuua sertifitseerimisagentuuride tunnustatud tarneahela kaudu.
Selline arutelu meil oli. Nagu te kuulsite, direktiiviga seotud osad võetakse eelnõust praegu välja ja neid hakatakse veel arutama.
Minu kui komisjoni ettekandja kohustus on veel tuua välja need kolm trafaretset punkti, mida komisjon otsustas. Esiteks oli ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 15. oktoobriks. Selle otsuse jõudsime vahepeal ära muuta ja tõime eelnõu teie ette täna ehk 5. novembril. Teiseks otsustasime teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada (see otsus oli konsensuslik). Kolmandaks on meil ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. november kell 17 (ka see oli konsensuslik otsus). Aitüma!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Nüüd on lood sellised, et Aivar Riisalu soovib võtta sõna. Juhatusele on laekunud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni avaldus, kus väidetakse, et volitatakse Aivar Riisalu just selles päevakorrapunktis sõna võtma. Nii et palun, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Ma võtan kohe ka kolm lisaminutit, mida mul on hädasti vaja.

Seda küll seal avalduses kirjas ei olnud, aga tõesti, teil on õigus neid võtta. Nii et kaheksa minutit.

Teema on tegelikult tõsine. Ütleme niimoodi, et Isamaa ja Res Publica Liidul on selgesti meeles see, et viimasel seitsmel aastal on olnud majandusminister meie erakonnast. See eelnõu on ju rippunud õhus kogu aeg. Isamaa ja Res Publica Liidu majandusminister Juhan Parts hoidis seda eelnõu teadlikult tagasi, sest selle eelnõuga kaasnevaid probleeme on natukene rohkem kui sellest eelnõust ühiskonnale sündivat tulu. Tuleb tunnustavalt öelda, et ka sotsiaaldemokraatide majandusminister Urve Palo täna siin puldis möönis, et eelnõu biokütuse osa vajab tõepoolest läbivaatamist. Selle üle on siiralt hea meel.
Nüüd ma toon mõningaid näiteid, mis toovad selgelt esile, et tegemist on keerulise teemaga. Nimelt on Eestis püütud ju eelkõige jaetarbimise jaoks (ma pean silmas autoomanikele müüdavat kütust) biokütust toota väga mitmel juhul. Mul on endal olnud võimalik läbi analüüsida üks projekt, mis oleks andnud võimaluse kasvatada Eestis 220 000 hektaril rapsi. Sellega oleks saanud just transpordisektoris rahuldada päris suure osa biodiislivajadusest. See kõik kukkus läbi sellepärast, et aktsiisierand, mis sellele projektile vajalik oli, saavutati seitse aastat hiljem, selle projekti jaoks selgelt liiga hilja. See on üks näide selle kohta, et biokütus on selline valdkond, kus kõik proovivad midagi ära teha, aga mis puudutab Euroopa Liidu käitumist ja eurodirektiividest tulenevaid keelde ja käske, siis tegelikult tuleks kokku leppida reeglid üle Euroopa. Biokütuse tootmine regioonides ja selle kasutamine autotranspordis saab loogiliselt olla võimalik ainult siis, kui Euroopa Liit annab õiguse kehtestada näiteks aktsiisivabastus. Muidu me satume olukorda, kus ainult tundub, et biokütus on midagi head ja toredat ning see justkui annab meile võimaluse osutada ka näiteks odavamat transporditeenust. Teine näide on need teatud Eesti piirkondades teatud ajal ringi tossutanud liinibussid, mille taga sõites oli selline tore pühapäevahommikune tunne, sest pannkoogihaisu tuli ka bussi taga sõitva auto kabiini piisavas koguses. Meie kunagine hea kolleeg Riigikogust ju oma bussifirmas proovis biokütust bussitranspordis rakendada, sest tundus, et see muudab ühistranspordi konkurentsivõimelisemaks, just seetõttu, et kütuse hind alaneb. Kahjuks reaalses elus kõik see päris niimoodi välja ei näinud.
Seetõttu, kui me räägime biokütuse osast energiabilansis, siis tegelikult seda kütust autokütuseturule, ütleme, transpordisektorisse suruda ei ole ilmselt väga tark, sest see eeldab ikkagi vägagi spetsiifilisi investeeringuid Eestis. Legendaarseim biokütusetehas, suur tänapäevane tehas Paldiskis on ka tegelikult pankrotiprotsessi läbi teinud. Kaugem eesmärk võiks olla see, et biokütuse autokütusena kasutusele võtmine suurendaks meie energiasõltumatust, aga see kahjuks ei ole praegu võimalik, sest me tõepoolest ei suuda seda kütust toota, aga kui me hakkame seda sisse tooma või kui seda segatakse kuskil mujal maailmas tavakütuse sisse, siis ma ei ole väga kindel, et see kütus on väga hea kvaliteediga, kuid olen üsna kindel, et meie energiasõltumatusele see midagi juurde ei anna, sest tarnekanal seal piiri taga võib ju ka sulguda.
Ma arvan, et Eestis on piisavalt palju võimalusi kasutada biokütust muus energeetikas. Ma pean siin silmas eelkõige soojatootmist ja võib-olla isegi elektri ja sooja koostootmist ning kõiki selliseid asju. Meil on piisavalt palju võsa, meil on arenev puidugraanulitööstus. Muuseas, graanulküte kütteliigina astub maailmas ühest küljest kandadele näiteks õliküttele või mineraalsete kütustega kütmisele, aga samas on ju roheline kütteliik. Võib-olla tasuks olla kavalpea ja näidata maailmale, et jaa-jaa, me oleme täitsa tublid, aga meie tundlikus majanduses on autokütuse hinnataseme hoidmine mõistlikul tasemel, eriti praegu, kus nafta hind on langenud, tegelikult meile üsna oluline. Seda juhul, kui me ei suuda, jah, tõepoolest, endale välja võidelda arvestatavaid aktsiisisoodustusi. Aga tuleb tunnistada, et ega biokütuse maailma ei saa kõrvale heita. See on elukeskkonna küsimus ja tulevikku vaatavalt on see kindlasti väga-väga oluline.
Selle seaduseelnõu juures, kui päris aus olla, riivas tõepoolest kõrva see, mille kohta ma üritasin ka ministrilt küsida. Kui riigiasutused saavad nüüd esmakordselt legaalse õiguse kütust müüa, siis ma palun tõepoolest kõigevägevamat, et kõik varasemad riigistruktuuride kütusemüügid ei oleks olnud seadusega mittevastavuses. Ma väga loodan, et see nii ei olnud, vaid et see on taas kord üks ebaõnnestumine seaduse kirjutamise käigus, kui justkui jääb mulje – ma rõhutan veel kord, et ma väga loodan, et ma eksin –, et varem see müük ei olnud lubatud. Aga ma arvan, et see võis olla lubatud, sest riigil on alati õigus käituda riigina ja kui keegi teeb tema territooriumil pätti, siis tuleb teda vääriliselt kohelda.
Nii et teemasid on. Kui me täna tunnistame, et läks valesti, siis see on väga ilus ja me peamegi seda alati tunnistama, et teha asja paremaks, aga see tähendab seda, et meil ei ole mõistlik ainult osaliselt ringi vaadata ja teha mida iganes. Menetleme mõistlikult, peame debatte ja teeme korraliku seaduse! Selle tõttu teen ma Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel ettepaneku seaduseelnõu 675 esimesel lugemisel tagasi lükata. Tuleme selle teema juurde tagasi. Tagasilükkamise ettepanek on meil ääretult läbikaalutud. Me leiame, et see on vajalik ja mõistlik ettepanek. Aitäh!

Oled ikka kindel?

Jah, kindel. Selline volitus oli.

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. On ka teine ettepanek, mis on tulnud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonilt. See ütleb, et eelnõu 675 tuleks esimesel lugemisel tagasi lükata. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, Isamaa ja Res Publica Liit on teinud ettepaneku eelnõu 675 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt 5 ja vastu 26 Riigikogu liiget, erapooletuks ei jäänud keegi. Ettepanek ei leidnud toetust.
Liigume tagasi juhtivkomisjoni ettepaneku juurde, kes on palunud, et esimene lugemine lõpetataks. Määran eelnõu 675 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 19. novembri kell 17. Esimene lugemine on lõpetatud ja üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenustekaubanduse üldlepingu lisa "Euroopa Ühendused ja nende liikmesriigid – erikohustuste koondloend" ratifitseerimise seaduse eelnõu 707 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majandus- ja taristuminister Urve Palo!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Teie ees on pisut keeruka nimega eelnõu, Maailma Kaubandusorganisatsiooni teenustekaubanduse üldlepingu lisa "Euroopa Ühendused ja nende liikmesriigid – erikohustuste koondloend" ratifitseerimise seaduse eelnõu. Selle ratifitseerimise seaduse eesmärk on kiita heaks Euroopa Ühenduse ja tema liikmesriikide, sh Eesti Vabariigi ajakohastatud teenuste erikohustuste koondloend, mis tuleneb Euroopa Liidu 2004. aasta laienemisest ning kokkulepetest WTO mõjutatud liikmetega.
Teatavasti liitus Eesti Maailma Kaubandusorganisatsiooniga ehk WTO-ga 1999. aastal, võttes sellega endale rahvusvahelisi kohustusi, muu hulgas teenustekaubanduse valdkonnas. Seetõttu ratifitseeriti WTO-ga ühinemise protokolli lisana ka WTO teenustekaubanduse üldlepingust tulenev nn teenuste erikohustuste loend, mis sisaldab loetelu teenustest, mille osutamisel riik on võtnud kohustuse kohelda teisi WTO liikmeid loendis sätestatud tingimuste kohaselt. Nimetatud loendit on täiendatud pärast Euroopa Liidu 1995. ja 2004. aasta laienemisvoore, mille käigus vaadati üle ka liitunud riikide erikohustuste loendid, et muu hulgas vältida n-ö positiivset diskrimineerimist, kus kolmandate riikide teenusepakkujaid koheldakse leebemalt kui Euroopa Liidu teenusepakkujaid.
Euroopa Liit edastas 2006. aasta septembris WTO teenuste nõukogule sertifitseerimiseks konsolideeritud loendi, mis sisaldas muu hulgas kompenseeritavaid muudatusi, kuna uute riikide liitumisel oli toimunud WTO raames võetud teenuste osutamist puudutavate kohustuste taseme alandamine, st teatud kohustustest oli loobutud või lisatud täiendavaid reservatsioone ehk kitsendusi ja nõudeid kolmandate riikide teenusepakkujate suhtes. See omakorda käivitas protsessi, mis WTO reeglite järgi nõuab kokkuleppe saavutamist nende WTO liikmetega, keda muudatused negatiivselt mõjutasid, st nende riikidega, kelle teenustekaubandust need kitsendused potentsiaalselt pärssivalt mõjutavad. Kuna WTO-s esindab Euroopa Liidu liikmesriike komisjon, langes talle kohustus läbirääkimiste pidamiseks ning kokkulepete sõlmimiseks, et kompenseerida muudatuste negatiivset mõju. Eesti arvel ühtegi kompenseeritavat täiendust ei tehtud.
Võib tekkida küsimus, miks 2004. aastal koostatud loendi ratifitseerimise seaduse eelnõu alles täna esimesel lugemisel on. Selle on tinginud hulk juriidilisi probleeme, millest kõige olulisem on ilmselt Euroopa Liidu Nõukogu ja komisjoni vaidlus loendite jõustumise õiguslike aluste üle. See tähendab, et tegemist on kas Euroopa Liidu ainupädevusega või jagatud pädevusega, mis nõuab ka liikmesriikide siseprotseduure, kõnealusel juhul ratifitseerimist. Selles küsimuses paluti Euroopa Kohtu arvamust, mis ühtis nõukogu seisukohaga, et Euroopa Liidu liikmesriikide nimel WTO liikmetega peetud läbirääkimised sisaldasid ka jagatud pädevusse kuuluvaid valdkondi, nagu transpordi- ja haridusteenused, mistõttu on vajalik Euroopa Liidu riikide heakskiit ja ratifitseerimisprotseduurid.
Kui rääkida mõjust Eesti majandusele tervikuna, siis konsolideeritud loendis kajastuvad kohustused kindlasti korrastavad ja muudavad selgemaks tingimusi, mille alusel kolmandate riikide ettevõtjad saavad Eestis ja Euroopa Liidus teenuseid osutada. Segalepingute puhul on tegemist Eesti Vabariigi välislepingutega. Kui esinevad põhiseaduse §-s 121 nimetatud asjaolud, tuleb leping Riigikogus ratifitseerida.
Lepingute jõustumiseks on vaja ühenduse ja selle liikmesriikide ühepoolset teatist WTO-le jõustumiskuupäeva kohta. Seda teatist on võimalik saata alles pärast seda, kui kõik liikmesriikide sisemised otsustamismenetlused on lõpule viidud. Palun seda seaduseelnõu toetada ja tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, austatud minister! Kas küsimusi on? Mida ei ole, seda ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Olga Sõtniku!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu oma istungil 13. oktoobril. Kohal olid minister ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi siseturuosakonna tarbija- ja konkurentsipoliitika talituse peaspetsialist Christman Roos, kes andsid seaduseelnõust ülevaate. Pikemat diskussiooni komisjonis ei toimunud, nagu ka praegu siin saalis. Majanduskomisjoni liikmed võtsid vastu kolm konsensuslikku otsust. Esiteks, saata seaduseelnõu päevakorda 5. novembriks ehk tänaseks, teiseks, esimene lugemine lõpetada, kolmandaks, muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 12. november kell 12. Aitäh!

Tänan ka teid! Ka teile ei ole küsimusi. Nüüd palun siia kõiki fraktsioonide esindajaid, kes soovivad sõna võtta! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 707 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 12. novembri kell 12. Esimene lugemine on lõpetatud ja kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma täna teid ja soovin teile jõudu meie töös!

Istungi lõpp kell 18.15.