Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Head Eesti lipu päeva! Eesti lipu all sõidab hulgaliselt laevu, millel töötamist see seadus reguleerib, aga see seadus reguleerib kindlasti töötamist ka nendel laevadel, millel Eesti lippu ei ole. Aga räägin kõikidest muudatustest järgemööda. Teatavasti on see seaduseelnõu küll valitsuse algatatud, kuid seda tehti eelmise valitsuse ajal. Meie oleme seda menetlenud alates veebruarist. Sellel pikal ajalool ei ole mõtet ega põhjust eriti peatuda, seetõttu lähen nende arutelude juurde, mis toimusid komisjonis 20. mail, kui me valmistasime eelnõu ette teiseks lugemiseks. Peab ütlema, et komisjon on ette valmistanud hulga muudatusettepanekuid valitsuse algatatud teksti kohta. Need sündisid suuresti reederite ja meremeeste ametiühingu koostöös. Seetõttu võtsid näiteks sotsiaaldemokraadid oma muudatusettepanekud, mis nad algul olid esitanud, tagasi. Aga siin on meil kõigil ka üks mõtlemise ja hääletamise koht, millel ma hiljem pikemalt peatun.
Käime need muudatusettepanekud siis läbi. Kõigepealt, muudatusettepanek nr 1. Eelnõu § 2 lõike 2 sõnastus muudetakse senise tekstiga võrreldes selgemaks ja paika saab see, kuidas käituda sellisel juhul, kui tegemist on renditööga. Me pakume sellist sõnastust: "Käesolevat seadust kohaldatakse tööülesannete täitmisele renditööna ka lõikes 1 nimetamata laeval ..." Lõige 1 räägib meile, et käesolevat seadust kohaldatakse töötamisele Eesti laevakinnistusraamatusse või laevapereta prahitud laevade registrisse kantud laeval. Aga nüüd tuleb siis selline täiendus juurde. Seda renditööklauslit kohaldatakse juhul, kui tööandja on Eestis registreeritud juriidiline isik ning laevapere liige on Eesti rahvastikuregistri objekt. Selle ettepaneku algatamise suhtes oli meil üksmeel.
Lepiti kokku veel selles, et mõistlik oleks teise muudatusettepaneku kohaselt täiendada eelnõu § 2 lõikega 7. See puudutab meretöö seaduse §-de 19, 28 ja 29 kohaldamata jätmist sellistel laevadel, mida kasutatakse lootsiteenuse osutamiseks. Millest need §-d 19, 28 ja 29 räägivad? Paragrahv 19 räägib isikute laevale toomisest. Tavapärane olukord on selline, et kui laev on sadamas ja tööolud võimaldavad, siis võib laevale kapteni või mõne muu pädeva isiku loal külalisi kutsuda. Aga lootsilaev on pisikene veesõiduk, kuhu väga hästi võib-olla ei ole võimalik sõbrannat kutsuda. Seetõttu seda seaduspügalat ei pea kohaldama. Teised paragrahvid puudutavad toitlustamist (§ 28) ja majutamist (§ 29). Majutuse tagab reeder laevapere laeval oleku ajal. Jällegi, lootsilaev on selline, kus käiakse maalt 24 tunni kaupa valves ning sõltuvalt tööülesannetest saab osa elust ära elada kai peal, selleks ettenähtud ruumides. Seetõttu on siin selline erand, et lootsilaevale ei tooda külalisi, seal ei magata ega ole seal korraldatud toitlustamist. Ka siin meil lahkarvamusi ei olnud.
Muudatusettepanek nr 3 puudutab eelnõu § 17 lõiget 1, kus asendatakse sõna "töökohustuste" sõnaga "tööülesannete". Seda võib pidada tehniliseks muudatuseks. Mujal tekstis on läbivalt kasutusel termin "tööülesanded", aga siin olid millegipärast "töökohustused". Siingi valitses meil komisjonis üksmeel.
Me muutsime ka § 20 lõiget 3. See lõige räägib sellest, kuidas käituda, kui laevapere liikmete asjad hävivad või kahjustuvad laevaõnnetuse, laevahuku või reederist tuleneva asjaolu tõttu. See hüvitamine käib uue sõnastuse kohaselt niimoodi, et reeder hüvitab laevapere liikmetele tekitatud kahju kaubandusliku meresõidu koodeksis sätestatud korras. Algses tekstis oli öeldud, et võlaõigusseaduses sätestatud korras, aga vahepeal jõudsid laevaomanikud ja meremeeste ametiühing kokkuleppele, et selline tekst, kus lähtutakse kaubandusliku meresõidu koodeksis sätestatust, on mõlemale poolele vastuvõetav. Sellega leppis ka juhtivkomisjon ja algatati selline muudatusettepanek.
Viies muudatusettepanek on täpsustus. Paragrahv 25 tervikuna reguleerib laevapere liikme sõitu meretöölepingu sõlmimise kohta ja laeva asukohta ning reederi kohustust hüvitada laevapere liikmele sellega seonduvad kulud. Selles paragrahvis ongi nüüd öeldud, mismoodi see kulude kompenseerimine välja näeb: reeder arvestab laevale või laevalt sõidu alustamise hetkest laevapere liikmele hüvitist laevapere liikme töötasuga samaväärses määras, kui meretöölepingus ei ole kokku lepitud teisiti.
Kuues muudatusettepanek on tehniline parandus, lisatakse sõnad "käesoleva seaduse".
Seitsmes muudatusettepanek on samuti tehniline parandus ja tuleneb sellest, et algses tekstis oli üks viide ebaõige.
Kaheksas muudatusettepanek on võib-olla kõige tähelepanuväärsem ja puudutab eelnõu § 55 lõiget 7. Kui te vaatate teksti, mis teie ees laudadel on, siis seal seda lõiget 7 ei ole. Ettepanek, mis komisjonis sündis, on selline, et eelnõust tuleks lõike 7 tekst välja jätta. Aga ma pean ütlema, et komisjonis oli selles küsimuses väga elav arvamuste vahetus ja see päädis sellise hääletustulemusega: 3 poolt, 2 vastu ja 1 erapooletu. Kui vaadata komisjoni istungi protokolli, siis on näha, et ülejäänud punktides valitses suur üksmeel, aga selles punktis mitte. Kuhu on siis koer maetud? Teatavasti räägib § 55 lõige 6 sellest, et kui reeder ütleb laevapere liikme meretöölepingu erakorraliselt üles töökohustuste rikkumise või laevapere liikme haiguse või vigastuse tõttu, mida laevapere liige meretöölepingu sõlmimisel varjas või mille ta iseendale tahtlikult tekitas, võib reeder nõuda laevapere liikmelt kojusõidukulude hüvitamist. Tundub olevat loogiline. Lõige 7, kui see siin oleks, ütleks, et käesoleva paragrahvi lõikes 6 nimetatud kulud võib reeder tasaarvestada laevapere liikme töötasu nõudega ilma laevapere liikme nõusolekuta. Miks selline debatt? Debatt on seotud sellega, et kui seda tasaarvestamist ei oleks ja lähtudes sellest, et meremees, kellega on meretööleping sõlmitud, võib olla kus iganes punktis maakera peal, ei ole hilisemaid vaidlusi tasaarvestamise õiguse üle lihtsalt võimalik pidada. Reederil on võimatu tuult väljal püüda. Nagu komisjoni hääletus näitas, on võimalik kaks vaadet sellele asjale. Reederil ei olegi võimalik ilma laevapere liikme nõusolekuta seda tasaarvestust teha. Siiski on mõeldav ka teine variant, et selline võimalus oleks olemas. See debatt tuleneb juriidilises mõttes töölepingu seaduse §-st 78, kus on öeldud, et selliseid tasaarvestamisi võib küll teha, aga töötaja nõusolekul. Kuid võib olla ka nii, et eriseaduses on see asi reguleeritud teisiti. Nii et kui see praegu reguleerimata jätta, nii nagu komisjon ette pani, siis sellist erandit kasutada ei saa ja rakenduks ainult töölepingu seaduse § 78 lõike 1 põhimõte. Me algatame selles küsimuses siin saalis kindlasti hääletuse, nii et saate rahulikult muudatusele otsa vaadata ja võtta seisukoha, kas olla selle muudatuse poolt või vastu.
Üheksas muudatusettepanek näeb ette muuta § 60 lõike 2 teist lauset. Laevapere liige on ka ise kohustatud teatavaks tegema kojusõidu õiguse aluseks olevad asjaolud. Nimelt räägib see § 60 riigi kohustustest laevapere liikme kojusõidu korraldamisel. Need juhud, kui riik peaks seda tegema, on §-s 60 ära toodud, aga selles selguse saamiseks, kas on õigus riigilt nõuda kojusõidu korraldamist, peaks laevapere liige ise selgitama neid asjaolusid, miks kojusõit peaks toimuma just nimelt riigi, mitte reederi kulul. Nagu te näete protokollist, valitses meil selles küsimuses üksmeel.
Kümnes muudatusettepanek on tehniline. Selguse huvides on täpsustatud tähtaega, et säilitamiskohustus, mis puudutab kaebusi, kehtib otsuse tegemisest ühe aasta jooksul. Jälle oli komisjonis üksmeel.
Muudatusettepanek nr 11 näeb ette tehnilise paranduse, parandati ebaõige viide.
Muudatusettepanek nr 12 puudutab eelnõust väljajäetavat teksti, mis on seotud kaubandusliku meresõidu koodeksi § 60 kehtetuks tunnistamisega. Vahepealsed debatid on viinud selleni, et see koodeksi § 60 jääb kehtima.
Komisjon jõudis järgmistele arusaamadele. 4. juunil tuleks seda seaduseelnõu siin teisel lugemisel arutada ja meie konsensuslik ettepanek on teine lugemine lõpetada. Juhul, kui see peaks juhtuma, siis tuleks see eelnõu saata kolmandale lugemisele ja ilmselt võiksime siis seda kolmandat lugemist kohata järgmise nädala päevakorras. Aitäh!