Austatud istungi juhataja! Head parlamendiliikmed! Peab ütlema, et nii austusväärsel viisil, parlamendi täiskogu suures saalis ei ole Eestis jäätmekava varem arutatud. Ma tänan selle võimaluse eest ja usun, et arutelu saab olema igati asine.
Arutelu selle üle, kuidas Eestis liikuda sellise ühiskonna poole, kus kord juba toodetud materjali suhtutakse säästlikult ja kus kellegi jaoks mingil põhjusel kasutuks muutunud materjali ei kuhjata mitte hunnikusse või prügimägedele, vaid leitakse järjest rohkem võimalusi seda pärast ümbertöötamist edaspidigi kasutada, on meie ühiskonnas juba mõnda aega käinud. Iseenesest on ju nii, et kui loodus saaks päris omasoodu toimetada, siis ei oleks meil prügiga üldse mingit probleemi. Looduses prügi lihtsalt ei teki – midagi seal üle ega vedelema ei jää, looduses on kõik ringluses. Inimtegevusest tulenev pilt kahjuks veel nii ilus ei ole. Ehkki oskused kõike toodetut uuesti ringlusse võtta on järjest paremad, on meil arenguruumi veel päris kõvasti. Ent põhimõte, et kellegi tootmises või igapäevases toimetamises üle jääv materjal on kellegi teise jaoks väärtuslik tooraine, on arenenud maailmas järjest enesestmõistetavam, ja teie ees olev jäätmekava püüab Eesti ühiskondagi samas suunas arendada.
Nagu te arvudest näete, on Eestis tekkiv prügikogus pehmelt öeldes massiivne. Oluline on muidugi teada seda, et lõviosa jäätmetest ei teki mitte igapäevastes toimetustes, igapäevases majapidamises. Eelkõige muudab jäätmekoguse Eestis nii suureks põlevkivitööstus. Põlevkivisektor annab kõigist Eestis tekkivatest jäätmetest üle 80%. Olmejäätmeid tekkis Eestis 2011. aastal 420 000 tonni ja 2012. aastal oli see arv veelgi väiksem. Võrdluseks nii palju, et kui aastal 2000 tekkis meil segaolmejäätmeid elaniku kohta suurusjärgus 400 kilo, siis 2011. aastaks oli see arv üle kahe korra väiksem, alla 200 kilo aastas.
Ette rutates võib öelda, et Eestis on pakendite eraldi kogumine suhteliselt hästi käima läinud, aga kahjuks on endiselt üsna tavaline, et pakendikonteinerite sisust umbes kolmandik on selline, mis sinna mitte jõudma ei peaks. Küllap küsitakse teiegi käest aeg-ajalt, mida selle liigiti kogutava prügiga üldse teha saab ja miks seda ikka vaja on. Ma olen siin välja toonud mõned näited, mis võivad selgitamisel abiks olla.
Kui me räägime näiteks ühe tonni paberi ringlusse võtmisest, siis tänu sellele jääb kasvama miljon puud, aga kokku hoitakse ka umbes 20 000 liitrit vett. Võrdluseks nimetan, et Eesti elanik tarbib ööpäevas keskmiselt 100 liitrit vett. Ühe tonni ringlusse võetud plastmassiga on lugu selline, et võrreldes naftast või maagaasist tootmisega väheneb energiakulu sellisel juhul 80–90%. Üks tonn terast ringlusse võetuna säästab 1,1 tonni rikastatud rauamaaki ja CO2 emissioon on sel puhul ligi 60% väiksem. Vajadus loodusressursside järele väheneb 90% ja veesaaste 76%. Plasti ringlussevõtust on päris palju räägitud. Üks plastpudel säästab ringlusse võetuna sama suure energia, millega üks 600-vatine hõõglamp põleb kuus tundi. Viiest plastpudelist on võimalik toota üks spordisärk ja kui te saate kokku 111 plastpudelit, siis selle pildil oleva tooli saab nendest 111 plastpudelist teha küll. Euroopa Liidus tegeldakse väga tõsiselt CO2 heitme vähendamisega. See heide väheneb paarigi protsendi võrra päris suurte investeeringute tulemusena. Seepärast tasub kõrva taha panna, et kui Euroopa Liidu prügilatesse ladestatud plast õnnestuks ringlusse võtta, väheneks Euroopa Liidus CO2 heide 7%.
Jäätmekava, mis teie ees on, kinnitab veel kord, et Eestis lähtutakse nagu teisteski Euroopa Liidu riikides jäätmetega seonduvat kavandades nn jäätmekäitluse hierarhiast. Selle järgi on kõige mõistlikum ja ka majanduslikult kõige targem tegevus jäätmetekke vältimine. Lihtsalt öeldes tähendab see toote kavandamist ja valmistamist sellisel moel, et selle ärakasutamisel ei jää midagi üle, kõik toote osad on võimalik kas korduvkasutusse või siis hiljem lihtsa ümbertöötamise tulemusena ringlusse võtta.
Eestis on kindlasti oluline see, et meil kaoks seos majanduskasvu ja üldise jäätmetekke kasvu vahel – et majanduse kasvamisel jäätmeid samas tempos juurde ei tekiks. Jäätmetekke vähendamisele aitab kindlasti kaasa uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, mis võimaldaks materjali, mida varem on käideldud lihtsalt jäätmena, käsitleda juba kõrvalsaadusena. Uute tehnoloogiate abil saaks siis tootmisprotsessi suunata selliselt, et põhitoote kõrval saadakse ka muu materjal, mis ei vaja kasutuselevõtuks eraldi töötlust ja mille järele ühiskonnas ka nõudlus on.
Jäätmehierarhia kõrgematel tasanditel on veel ettevalmistus korduskasutusteks, näiteks klaastaara korduskasutus, ja kolmandal astmel asub juba põgusalt jutuks olnud materjalina ringlussevõtt. Kaks viimast või kõige madalamat astet jäätmehierarhias on materjali kõrvaldamine kas põletamise või prügimägedele ladestamise teel. Jäätmehierarhiast rääkides tuleb öelda, et kui me kavandame ükskõik millist muud poliitikat, mis selle valdkonnaga seondub, siis kõik need muud poliitikad peavad sellest hierarhiast lähtuma ja seda kindlasti toetama.
Nüüd lühike tagasivaade sellele, kuidas meil siiamaani läinud on. Üldiselt on areng käitlusvaldkonnas hästi kiire olnud. 2000. aastal oli Eestis 157 prügimäge, praeguseks on neid alles jäänud kuus ning need vastavad ka ajakohasuse nõuetele. Suletud prügilate kordategemine kestab mõnes paigas kuni aastani 2016. Eestis on üle 70 jäätmejaama. Need on sellised kohad, kuhu inimesed saavad viia prügi, mis konteinerisse ei sobi. Jäätmejaamade võrgustiku kohta tuleb öelda, et see on muidugi tihedam Tallinnas ja selle ümbruses. Järvamaal, Raplamaal, ka Lääne-Virumaal ja Põlvamaal on jäätmejaamade võrgustik päris hea. Viimasel ajal on täienenud pakendijäätmete, aga ka elektroonikaromude, romusõidukite ja ohtlike jäätmete kogumise võrgustikud. Positiivse poole pealt saan välja tuua ka muudatuse, et 95% elanikest on liitunud korraldatud jäätmeveosüsteemiga. Suletud prügilatest oli juba põgusalt juttu. Üks näide on Uikala prügila, mis varem on kohalikele elanikele päris tihti probleeme põhjustanud. Pärast tehtud investeeringuid on Uikalas asjade seis palju parem.
Keskkonnatasude, eelkõige ladestamise eest võetavate keskkonnatasude kasv viimastel aastatel on andnud väga selge signaali selle kohta, et ladestamine on asi, mida me tulevikus Eestis näha ei taha. Ladestamine on meil päris märkimisväärselt vähenenud. Ma ei saa öelda, et ladestamist enam üldse ei ole, aga mäkke me kuhjame prügi väga väikeses mahus. Olmejäätmete taaskasutuse protsent on meil päris kenasti kasvanud: 2012. aastal oli taaskasutus Eestis 50%.
Mis puutub põlevkivisektorisse, siis ma juba ütlesin, et põlevkivitööstus annab endiselt umbes 80% kogu jäätmetekkest. Samas on aheraine taaskasutamine, eelkõige karjääride rekultiveerimisena, aga ka killustikuna viimasel aastal päris tublisti kasvanud. Jäätmeteket iseloomustavatest arvudest oli juba pisut juttu. Siin on ka illustreeriv pilt selle kohta, kuidas jäätmeteke ajas muutunud on. Ja kui olmejäätmete teke tõepoolest on kahanenud, siis nagu te näete, kogutekke tulp ei taha meil mitte madalamaks muutuda, pigem on trend viimastel aastatel vastupidine olnud.
Kõige tähtsamad ülesanded järgmiseks seitsmeks aastaks on kindlasti seotud materjali kõrvaldamise asemel selle ringlussevõtuga. Riigi rahanduses on praeguseks kokkuhoidlik toimetamine midagi täiesti elementaarset. Sama elementaarseks peab muutuma ka säästlik ümberkäimine loodusvaraga või kord juba toodetud materjaliga. Järgmiste aastate jooksul tuleb teha kõik selleks, et liigiti kogumine oleks võimalikult mugav. Vaid siis on inimesed valmis sellega tegelema. Seega on kogumispunktide juurdeloomine üks tähtsaimaid ettevõtmisi. Samamoodi on vajalik omavalitsuste koostöö. Kui me räägime näiteks jäätmejaamadest, siis ei ole ilmtingimata hädavajalik, et iga omavalitsus, iga väike vald ise oma jäätmejaama asutab. Siin on võimalik ja ka mõistlik koostööd teha.
Olmejäätmete puhul, nagu öeldud, on ringlussevõtt peamine murekoht. Viimastel nädalatel on avalikkuses juttu olnud, et Eestil on aastaga 2020 seotud hulk kohustusi. Siin slaidil on osa neist teie ette punasena välja toodud. Nagu näete, olmejäätmete ringlussevõtt on probleem, mis meil järgmiste aastate jooksul kõige teravamalt laual on. 2011. aastal läks olmejäätmetest ringlusse 27%, mis tähendab seda, et sisuliselt viie aastaga peab see arv kahekordistuma, et me jõuaksime 50%-ni, nagu meil riigina kohustus on. Pakendite poole pealt on seis palju parem, juba praegu on pakendite taaskasutuse ja ringlussevõtu eesmärk täidetud. Siin on olukord viimastel aastatel olnud selline, millega võib rahul olla.
Kuidas kõigi nende ülesannete lahendamisega toime tulla? Selleks ongi jäätmekava kokku pandud. Ma olen juba kuulnud, et on küsitud, miks jäätmekavas ei sisaldu väga konkreetsed kavandatavad seadusmuudatused, kui neid on vaja teha. Jäätmekava eesmärk on ikkagi anda laiem raamistik, millest kõikvõimalikud seadusmuudatused lähtuda saavad. Oleme jäätmekavas vältinud väga rohkesõnalist eesmärkide seadmist. Selle asemel oleme välja toonud kolm kõige olulisemat sihti: jäätmetekke vältimine, jäätmete ringlusse võtmine ja keskkonnariski vähendamine, muu hulgas ka seire ja järelevalve tõhustamise kaudu. Need on kolm peamist eesmärki, mis me oleme seadnud. Jäätmekava elluviimise maksumus on kavas samuti välja toodud. Kuni aastani 2020 läheb vaja 64 miljonit eurot, esimese nelja aasta investeeringud on pisut üle 44 miljoni euro. Muidugi tagavad eelkõige Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid selle, et meil on võimalus investeerida sinna, kus vajadus on.
Kõige olulisem eesmärk on jäätmetekke vältimine. Kogu materjali maksimaalne kasutuselevõtt tähendab praeguses ühiskonnas ikka ka juba nüüdisaegset, tõesti viimase detailini läbi mõeldud disaineri tootearendust. Siin pildil on üks Eesti edulugudest – see on moedisainer Reet Ausi looming. Tema kasutab ära maailma ühe kõige suurema tekstiilitootja täiesti kvaliteetseid kangajääke. Muide, ka sel aastal toimuva laulupeo särgid on just nimelt sel moel tema näpunäidete järgi valmistatud. Need on täiesti kvaliteetsest kangast, mis muidu oleks rännanud kas prügimäele või ahju. Leides võimaluse kangast sellisel moel ära kasutada, oleme kulutanud 91% vähem vett ja paisanud õhku 86% vähem CO2, kui seda oleks tehtud juhul, kui spetsiaalselt selle jaoks oleks toodetud uut kangast. Nii et jäätmete vältimine ei ole enam ammu midagi sellist, mis on nagu natuke räpane. See tähendab palju tänapäevasemat tegevust, eelkõige palju moodsamat tootearendust. Järgmiseks seitsmeks aastaks on meil valmisolek toetada ettevõtete, aga ka omavalitsuste investeeringuid näiteks korduskasutuskeskuste loomiseks. Tarbijate teadlikkusega on meil aga endiselt lood nii, et see võiks olla väga palju parem.
Teine oluline eesmärk on ringlussevõtt. Nagu öeldud, selle eelduseks on mugav ja hästi toimiv liigiti kogumine ja sorteerimine ning asjaomane võrgustik. Jäätmete liigiti kogumiseks ettenähtud võrgustiku arendamine ongi põhiline, mis järgmisel kuuel ja poolel aastal investeeringuid vajab. Oleme valmis suunama sinna pisut üle 20 miljoni euro. Mis puutub ohtlikesse jäätmetesse, siis selles vallas on sihiks lõpetada keskkonnanõuetele mittevastavate prügilate kordategemine ja kindlasti tagada ka tõhusam kontroll. Jääkreostuse ja hüljatud ohtlike jäätmete käitlemine on ühest küljest väga kulukas ja sageli ei ole ettevõttel endal avastatud ohtlike jäätmete jääkreostuse kõrvaldamist võimalik kinni maksta. Ka niisugune toetus on meil jäätmekava järgi ette nähtud.
Kuhu me siis aastaks 2020, kui teie ees oleva jäätmekava perioodi lõpp käes on, peame olema jõudnud? Eelkõige just liigiti kogumine ja jäätmete ringlussevõtt on need kaks asja, mis võiksid olla selleks ajaks täiesti iseenesestmõistetavad tegutsemisviisid. Muidugi peavad aastaks 2020 olema korras kõik meie prügilad ja jäätmetega seotud keskkonnariskid maandatud, mis tähendab, et inimeste tervisele jäätmesektor enam negatiivset mõju ei avalda.
2050. aastani on veel väga palju aega ja kes meist päris täpselt teab, mis trendid selleks 2050. aastaks kõik valitsevad – millised tehnoloogiad on välja arendatud, milliseid tehnoloogiaid meil on võimalik rohkem kasutada jne –, aga 2050. aastal võiks Eesti kindlasti olla üks neid riike, kus materjaliga osatakse ringi käia nii, et miskit raisku ei lähe, sest kõike osatakse mõistlikul moel uuesti kasutusele võtta.
Selline on teie ees olev jäätmekava. Ma palun teil seda tutvustada ka nendes piirkondades, kust te valitud olete, sest jäätmemajanduses on kindlasti hästi suur osa täita kohalikel omavalitsustel. Ilma kohalike omavalitsusteta ja ilma kogu ühiskonna kaasaaitamiseta neid eesmärke, mis me seadnud oleme, ei ole võimalik täita. Aga eesmärgid on meil kavas täita, nii et ootame igati teie kaasabi. Aitäh!