Head ametikaaslased, austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 15. töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun, Ester Tuiksoo!

Tere hommikust, austatud juhataja ja austatud kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni seitsme liikme nimel üle anda arupärimine minister Urmas Kruusele. Teemaks on eriarstiabi kättesaadavus Lõuna-Eestis, eelkõige Tartus. Meie poole on samas küsimuses pöördunud üks ühing ja meil on härra ministrile sellega seoses neli küsimust. Aitäh!

Rohkem soovijaid ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Riigikogu juhatus otsustab selle edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele. Teeme nüüd kohaloleku kontrolli. Katkestan kohaloleku kontrolli. Rein Randver, palun, protseduuriline küsimus! Rein Randveri mikrofon ei tööta. Üks hetk, meil on stenogrammi huvides vaja, et seegi mikrofon töötaks.

Tere hommikust, kolleegid ja lugupeetud juhataja! Minu kaart ei tööta.

Kas ikka kaart ei tööta? Nüüd töötab, proovime uuesti. Head ametikaaslased, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20. Tänases päevakorras on üks täpsustus. Viimane päevakorrapunkt on riigi jäätmekava 2014–2020 arutelu ning keskkonnakomisjon on teinud ettepaneku selle käsitlemiseks vajaduse korral istungit pikendada päevakorrapunkti ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Tuleme selle ettepaneku juurde tagasi vastavalt vajadusele.

Esimene päevakorrapunkt on keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmete tagasikutsumine ja uute liikmete nimetamine" eelnõu 670 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakra!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel tutvustada teile Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmete tagasikutsumine ja uute liikmete nimetamine" eelnõu. (Juhataja helistab kella, saalis on sumin.) Kas võin jätkata? Aitäh teile, härra juhataja! Vastavalt metsaseaduse § 49 lõikele 3 on Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu üheksaliikmeline. Kaks liiget nimetatakse Riigikogu otsusega. Sama seaduse § 49 lõike 5 kohaselt nimetab Riigikogu oma otsusega nõukogu liikmed keskkonnakomisjoni ettepanekul.

Hea ettekandja, palun vabandust! Head ametikaaslased! Saalis on liiga suur sumin, nii et ma olen täiesti kindel, et need, keda nõukogust tagasi kutsutakse, ja ka need, kes sinna määratakse, ei kuule midagi. Ma palun, austame ettekandjat ja austame neid, kes soovivad ettekandjat kuulata! Olge hea, jätkake!

Aitäh! Keskkonnakomisjon otsustas oma 12. mai istungil teha Riigikogu täiskogule ettepaneku kutsuda RMK nõukogust tagasi Liisa-Ly Pakosta ja Jaanus Tamkivi ning nimetada RMK nõukogusse Riigikogu liikmed Karel Rüütli ja Jaan Õunapuu. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, kas sa põhimõtteliselt toetad Riigikogu liikmete kuulumist riigile kuuluvate äriühingute nõukogudesse?

Põhimõtteliselt ei toeta, aga praegu näeb seadus ette, et selle riigitulundusasutuse nõukogus peavad olema Riigikogu liikmed, ning siinkohal ei saa seda kaheti vaadata.

Andrus Ansip, palun, teine küsimus!

Aitäh! Mis põhimõttelist vahet sa näed riigile kuuluva äriühingu ja Riigimetsa Majandamise Keskuse vahel?

Ma arvan, et põhimõttelist vahet ei olegi.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Ma tulen tagasi selle juurde, et põhimõtteliselt te ei toeta seda, aga konkreetselt ikkagi toetate ja nimetate kaks sotsiaaldemokraati nõukogusse, või õigemini Riigikogu nimetab. Aga kas need kaks inimest peavad olema tingimata Riigikogu liikmed või võime valida ka väljastpoolt Riigikogu?

Kui on öeldud, et Riigikogu nimetab, siis nimetab ta jah Riigikogu liikmete hulgast.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 670 lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele otsuse eelnõu 670. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 48 Riigikogu liiget, vastu 14, erapooletuid 1. Keskkonnakomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigimetsa Majandamise Keskuse nõukogu liikmete tagasikutsumine ja uute liikmete nimetamine" eelnõu 670 on otsusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde. See on rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse" eelnõu 671 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni aseesimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan ülevaate Riigikogu otsuse eelnõust, mis kannab numbrit 671. Tegemist on Riigikogu otsusega "Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse". Rahanduskomisjon arutas eelnõu s.a 5. ja 12. mail ning täiendavalt 15. mail. Eelnõu algatati lähtuvalt Eesti, Islandi, Leedu, Läti, Norra, Rootsi, Soome ja Taani vahelise Põhjamaade Investeerimispanka käsitleva lepingu ning Eesti Vabariigi ja Põhjamaade Investeerimispanga makselepingu ratifitseerimise seaduse § 2 lõikest 3 ja selle panga põhikirjast. Rahanduskomisjon teeb ettepaneku nimetada uueks perioodiks alates 1. juunist 2014 kuni 31. maini 2016 Eesti esindajaks Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomitees Riigikogu rahanduskomisjoni esimees Rannar Vassiljev. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, mis oli 14. mai kell 15, ettepanekuid ei laekunud.
Komisjonis kerkis üles küsimus, et vahest peaks esindaja nimetama lühemaks ajaks. Arutasime, et võib-olla peaks seda perioodi seoses Riigikogu järgmise koosseisu valimisega ühe aasta võrra lühendama. Lõpuks jõudis rahanduskomisjon seisukohale, et jääme siiski kahe aasta pikkuse perioodi juurde ja kui peaks tekkima vajadus Eesti esindajat vahetada, siis saab Riigikogu selle otsuse ka teha. Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda teisipäeval, 20. mail ja panna eelnõu lõpphääletusele.

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, kas sa pead põhimõtteliselt õigeks Riigikogu liikmete kuulumist äriühingute nõukogudesse?

Ma arvan, et need Riigikogu liikmed, kes on seadusega määratud riigi äriühingute nõukogudesse, peavad täitma seadust. Kui aga on tegu riigiettevõtetega, mille nõukogus seadus Riigikogu liikmeid ette ei näe, siis on korrektne, kui nad sinna ka ei kuulu. Selle kohta on ka õiguskantsler niisuguse arvamuse andnud.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Austatud ettekandja! Ettekandja ise on kahel viimasel aastal sellesama panga kontrollkomitees tööl olnud. Kas te saaksite lühidalt kirjeldada, mis te seal selle kahe aasta jooksul korda saatnud olete?

Kontrollkomitee on moodustatud eesmärgiga tagada panga tegevuse vastavus põhikirjale. Kontrollkomitee vastutab panga raamatupidamisdokumentide auditeerimise eest ning esitab panga nõukogule iga-aastase audiitori järeldusotsuse. Kontrollkomitee koosneb kümnest liikmest. Sinna kuuluvad eri riikide ja ka Põhjamaade Nõukogu esindajad, enamjaolt parlamendiliikmed. Peaasjalikult on seal tegemist audiitori järeldusotsuste ülevaatamise ja nende kinnitamisega.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja, kas te oskate öelda, milliste riigi äriühingute nõukogudesse kuuluvad seadusega nimetatud Riigikogu liikmed?

Eelnõu 671 läbivaatamisel rahanduskomisjonis ei avatud pikemat arutelu teemal, millised äriühingud Eesti Vabariigis on, kes milliste äriühingute nõukogude liikmed on ning millistel alustel võiksid tulevikus Riigikogu liikmed äriühingute nõukogudesse kuuluda.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, kas sa pead Põhjamaade Investeerimispanka äriühinguks?

Ma saan siia kõnepulti tagasi tulla ja avaldada oma arvamust peale seda, kui fraktsioonidele on antud võimalus oma sõna öelda. Praegu ma jätan oma isiklikud arvamused sinnapaika.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Kas kogu selle äriühinguid puudutava temaatika põhiprobleem ei ole mitte selles, et täidesaatva võimu esindaja määrab nõukogusse seadusandliku võimu esindaja?

Ma arvan, et tegemist on väga huvitava diskussiooniga, mille me võiksime avada. Siin Riigikogus oleks tõesti kohane debateerida, kas Riigikogu liikmed võiksid kuuluda või peaksid kuuluma erinevatesse äriühingutesse. Te küsisite minu isiklikku arvamust. Ma ühele Andrus Ansipi küsimusele juba vastasin, et kui seadus ei nõua Riigikogu liikmete kuulumist ühe või teise äriühingu nõukogusse, siis minu arvates nad ei peaks sinna kuuluma. Selle seisukoha on IRL oma tegevuses aluseks võtnud ja nende aastate jooksul ei ole selliste äriühingute nõukogudesse Riigikogu liikmed ka kuulunud. Kui leitakse mingil hetkel, et Riigikogu liikmed võiksid kuuluda nendegi riigiettevõtete nõukogudesse, kus seadus seda ei kohusta, ja see mingite protseduuridega legaliseeritakse, siis saame edasi rääkida. Praegu ma leian, et kui seadus seda ette ei näe, siis Riigikogu liikmed nendesse nõukogudesse kuuluma ei peaks.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on viia läbi eelnõu 671 lõpphääletus. Mulle tundub, et kandidaat ise ei protesteeri, nii et võime asuda lõpphääletuse juurde.
Panen lõpphääletusele eelnõu 671. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ei ole, erapooletuid on 3. Rahanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti esindaja nimetamine Põhjamaade Investeerimispanga kontrollkomiteesse" eelnõu 671 on otsusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. See on väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 662 esimene lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli väliskomisjoni aseesimehe Enn Eesmaa!

Austatud kolleegid! Väliskomisjon arutas 5. mai istungil Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni koosseisu muutmist Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku alusel. Fraktsiooni ettepanek on esitada seoses valitsuskoalitsiooni muutusega Riigikogust lahkunud Sven Mikseri asemele delegatsiooni liikmeks ja ühtlasi delegatsiooni juhiks Marianne Mikko. Senine delegatsiooni juht Marko Mihkelson nimetatakse delegatsiooni liikmeks. Väliskomisjon otsustas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekut toetada ja esitada Riigikogu otsuse eelnõu, mis käsitleb Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni koosseisu muutmist. Muudatusettepanekute tähtajaks 9. maiks muudatusettepanekuid ei esitatud. Komisjoni 12. mai istungil langetasime konsensusega järgmised otsused: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 662 Riigikogu täiskogu 20. mai istungi päevakorda, viia läbi lõpphääletus ja eelnõu otsusena vastu võtta. Väliskomisjoni ettekandja eelnõu esimesel lugemisel on teie ees. Tänan!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on viia läbi eelnõu 662 lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 662. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 59 rahvasaadikut, vastu ei ole keegi ja 3 on erapooletud. Seega on väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 662 otsusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 665 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks väliskomisjoni liikme Margus Hansoni!

Tõepoolest, väliskomisjon esitas 6. mail Riigikogule arutamiseks nimetatud otsuse eelnõu. Sisuliselt nimetatakse sellega Indrek Saar delegatsiooni juhiks ja senine delegatsiooni juht Liisa-Ly Pakosta delegatsiooni asendusliikmeks. Parandusettepanekute tähtaeg oli 9. mai, selleks päevaks muudatusettepanekuid ei laekunud. Oma 12. mai istungil otsustas väliskomisjon konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepaneku võtta eelnõu 665 täiskogu 20. mai istungi päevakorda, viia läbi eelnõu lõpphääletus ja see otsusena vastu võtta. Ettekandjaks määrati Margus Hanson. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on küsimusi. Marko Pomerants, palun!

Härra Margus Hanson, milline on teie arusaam küsimuses, kas Riigikogu liikmed võivad kuuluda riigi omandis olevatesse äriühingutesse?

Suur tänu! See küsimus ei puuduta kuidagi praegust päevakorrapunkti. Me soovime muuta ühe välisdelegatsiooni koosseisu.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh! Saalist on kostnud ettepanek nimetada parlamentaarsesse assambleesse Riigikogu liikmete asemel hoopis eksperte. Mida sina sellest ettepanekust arvad?

Ma arvan, et see ettepanek ei ole hea ettepanek, kuna delegatsioonis saavad olla ainult Riigikogu liikmed.

Peep Aru, palun!

Aitäh! Kui on tegu eelmises Riigikogu koosseisus olnud inimesega, kes sellesse delegatsiooni kuulus, kas ta võiks eksperdina endiselt parlamentaarse assamblee delegatsiooni kuuluda, kuigi ta Riigikogu liige enam ei ole? Ma arvan, et tema professionaalsus on säilinud.

Vaieldamatult võib tema kui eksperdi professionaalsus säilinud olla. Kuid nii pea, kui uus Riigikogu koguneb, moodustatakse uued delegatsioonid ja nagu öeldud, teatud delegatsioonide liikmed saavad olla ainult Riigikogu liikmed.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kolleeg Andrus Ansipile te vastasite, et eksperti ei saa delegatsiooni koosseisu nimetada, sest seadus ei võimalda. Kas te oskate öelda, kes meil neid seadusi vastu võtab?

Riigikogu liikmed kui eksperdid tõenäoliselt võtavad.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma vaatan tänaseid määramisi, kõik need on seotud sotsiaaldemokraatidega. Kas Reformierakonnal ei olnud assamblee kandidaati välja käia? (Naer saalis.)

Reformierakonnal kindlasti olid oma kandidaadid, aga läbirääkimiste tulemusena jõuti arusaamisele, et sotsiaaldemokraat Indrek Saar on kõige parem esindaja.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja, kas sinu meelest Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liige võib samal ajal kuuluda ka äriühingu nõukogusse? (Naer saalis.)

Ma arvan, et võib kuuluda, ja siinkõneleja näiteks ka kuulub.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma saan teie vastustest aru, et vaagisite komisjonis eri kandidaate pikalt ja põhjalikult ning peaasjalikult võrdlesite sotsiaaldemokraat Indrek Saare ja teie enda kandidatuuri. Te nentisite, et Indrek Saar võitis selle võrdluse. Äkki oskate välja tuua, mis olid tema puhul positiivsemad aspektid võrreldes teie koduerakonna kandidaadiga?

Väliskomisjon seda teemat nii põhjalikult ei arutanud, et saaksin sellest ülevaate anda.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Te ütlesite, et parlamentaarse assamblee delegatsiooni eksperte nimetada ei saa. Kas te välistate, et Indrek Saarest võiks saada ekspert selles küsimuses?

Suur tänu hea küsimuse eest! Ma ei välista seda.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Võib-olla ma aitan teid oma küsimusega. Vahest seletate, mis asi on Euroopa Nõukogu ja kes Euroopa Nõukogu Parlamentaarsesse Assambleesse kuuluvad? Siis jääks see ekspertide teema kõrvale.

Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee moodustub liikmesriikide parlamentide liikmetest.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te kinnitasite, et kaalutluse tulemusena osutus Indrek Saar parimaks kandidaadiks, hiljem aga ütlesite, et väliskomisjon kandidaate suurt ei kaalunudki. Mis siis õige on?

Õige on see viimane. Kandidatuure aruti enne seda, kui asi väliskomisjonis arutusele tuli.

Arto Aas, palun!

Kas valituks osutunud Indrek Saar on kuulunud mõne riigiettevõtte nõukogusse?

Aitäh hea küsimuse eest! Ka seda väliskomisjon oma istungil ei enne eelnõu esitamist ega 12. mail ei arutanud.

Väino Linde, palun!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Eelnõu läbi lugedes nägin, et siin ei ole juttu ainult ühest liikmest, kellel me pikemalt juba peatusime, vaid ka ühest asendusliikmest. Kas ka tema kohta võiksite öelda paar sooja sõna?

Liisa-Ly Pakosta, kes on kuni selle otsuse vastuvõtmiseni delegatsiooni juht, on olnud väga aktiivne delegatsiooni juht. Aga ta jääb edasi asendusliikmeks ja saab oma kogemusi delegatsiooni töös ka edaspidi rakendada.

Sven Sester, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Te kiitsite Liisa Pakostat, öeldes, et ta on väga asjalik ja aktiivne olnud. Mis kaalutlustel niisugune asjalik ja aktiivne inimene juhi kohalt maha tahetakse võtta?

Rotatsiooni korras saavad oma panuse delegatsiooni heasse esinemisse anda nii selle kogenud liikmed kui ka asendusliikmed.

Peep Aru, palun!

Aitäh! Kas enne väliskomisjonis otsustamist kaaluti asendusliikme kohale ka muid kandidaate?

Selle kohta minul andmed puuduvad.

Hea ettekandja, ma tänan! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd, head ametikaaslased, on fraktsiooni esindajatel võimalus alustada läbirääkimisi. Kõnesoove ei ole, seega võime minna juhtivkomisjoni ettepaneku juurde viia täna läbi eelnõu 665 lõpphääletus. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele otsuse eelnõu 665. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 54 rahvasaadikut, vastu 6 ja 1 erapooletu on väliskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Eesti delegatsiooni moodustamine" muutmine" eelnõu 665 otsusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni algatatud kodakondsuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 586 teine lugemine. Ma palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Andres Herkeli!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Põhiseaduskomisjon algatas selle eelnõu 29. jaanuaril ning esimene lugemine toimus 18. märtsil. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 1. aprilliks ettepanekuid ei laekunud.
Väga lühidalt seaduse muutmise sisust. Kehtiva seaduse alusel peab välismaalasel, kes soovib Eesti kodakondsust, olema pikaajalise elaniku elamisluba või alaline elamisõigus, ta peab olema selle alusel Eestis elanud vähemalt kaheksa aastat, sellest viimased viis aastat püsivalt, ning lisandub pärastine ooteaeg kuus kuud. See vastab kõigiti Euroopa Liidu nõuetele. Kuid õiguskantsleril on praktiline ettepanek teha mööndus nendele noortele, kes enne 15-aastaseks saamist on Eestis viibinud vähemalt kaheksa aastat, kel aga on puudunud Eesti kodakondsuse saamiseks seaduslik alus nende esindaja tegematajätmise tõttu, mida nad ise alaealisena kuidagi vältida ei saanud. See ettepanek oligi eelnõu algatamise aluseks.
Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu toomist teisele lugemisele oma koosolekul 12. mail. Ainus üles kerkinud küsimus oli, kas kuue kuu pikkune ooteaeg pärast esialgsete toimingute korrektset tegemist on põhjendatud või mitte. Kaalusime, kas teha asjaomane muudatusettepanek. Kuid teades, et Vabariigi Valitsus on ette valmistanud  kodakondsuse seaduse muudatused ja see kooskõlastusring lõpeb juba selle nädala jooksul, ning et kerkis üles ka kuue kuu pikkuse järelemõtlemisperioodi otstarbekuse küsimus, mida ei olnud võimalik sellel komisjoni istungil Politsei- ja Piirivalveameti pädevate esindajatega arutada, sest nad ei viibinud kohal, otsustati arutelu selle perioodi lühendamise üle jätta järgmisteks kordadeks. Seega eelnõu muutmiseks ettepanekuid ei tehtud.
Meie ettepanek on viia kolmas lugemine läbi 3. juunil, kui teine lugemine täna lõpetatakse. Ettekandjaks määrati siinesineja, kuna eelnõu esimesel lugemisel ettekande teinud Mart Nutt kahjuks enam Riigikogu liikmete hulka ei kuulu. Aitäh!

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Palun vabandust oma asjatundmatuse pärast, aga miks eelnõus on vanusepiiriks seatud just nimelt 15 aastat ja mitte näiteks 14, 16 või 18 aastat?

Aitäh! Ma arvan, et see on vanusepiir, mis seadusest tulenevalt on kodakondsuse taotlemise aeg, et täisealisena kodakondsus saada. Osutan ka sellele, et paljud, kelle puhul see protseduur on sooritamata, kuna nende esindaja ei ole loonud neile seaduslikku alust Eestis viibimiseks, on 15-aastased või nooremad. Enamik nendest enam kui 400-st on alla üheaastased lapsed, mis tähendab teisisõnu seda, et isikuid, keda kõnealune probleem akuutselt puudutab, kes on saanud 15-aastaseks ja kellel on Eesti kodakondsust kiiresti vaja, on suhteliselt vähe, võib-olla alla kümne. Aga see probleem võib tulevikus sageneda ja sellest väljavaatest oligi õiguskantsleri igati motiveeritud ettepanek kantud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Eelnõu 586 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja viienda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde. See on sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 teise lugemise jätkamine. Ettekandja on sotsiaalkomisjoni esimees Heljo Pikhof.
Head ametikaaslased, enne kui me teist lugemist jätkame, lubage lühidalt tutvustada selle arutelu korda. See tuleneb meie kodu- ja töökorra seaduse §-st 105. Kõigepealt on eelnõu juhtivkomisjoni esindaja ettekanne kuni 20 minutit ja kui ettekandja soovib, võib kokkuleppel juhatajaga vastavalt kodu- ja töökorra seaduse §-le 67 ettekande aega pikendada. Peale seda on küsimused ettekandjale. Riigikogu liige võib selle päevakorrapunkti raames – meil on praegu arutusel kuues päevakorrapunkt, mis puudutab eelnõu 615 – esitada kuni kaks suulist küsimust. Pärast seda avame läbirääkimised ja loomulikult vaatame, nii nagu kord ja kohus, teise lugemise puhul ka muudatusettepanekud läbi. Kindlasti tutvustab juhtivkomisjoni ettekandja ka komisjoni seisukohti ja ettepanekuid täiskogule, kas teine lugemine lõpetada või katkestada. Sellest kuuleme menetlemise käigus. Kas on protseduurilisi küsimusi? Kui ei ole, siis palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 teine lugemine katkestati siin saalis tänavu 14. mail. Muudatusettepanekuid Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid ei esitanud. Komisjon arutas eelnõu oma istungitel 15. mail ja 19. mail. Komisjoni koosolekul osalesid Sotsiaalministeeriumist minister Urmas Kruuse, asekantsler Ivi Normet ja teised ametnikud. Ka olid kohal Ravimiameti peadirektor Kristin Raudsepp ning Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna nõunikud.
Riigikohtu üldkogu otsusega 9. detsembrist 2013 tunnistati põhiseadusvastaseks ja kehtetuks ravimiseaduse § 42¹ lõiked 1–3. Ravimiseaduse § 42¹ lõiked 1–3 sätestavad piirangud uute apteekide rajamisel ja olemasolevate apteekide laiendamisel või asukoha muutmisel linnades. Otsuse jõustumine lükati kuue kuu võrra edasi, kuna asutamispiirangute kehtetuks tunnistamisel ilma muid meetmeid kehtestamata ei ole välistatud, et maa-apteekide sulgemine hoogustub. Asutamispiirangute päevapealt kehtetuks tunnistamine võib halvendada apteegiteenuse kättesaadavust. Samuti asutataks ehk hulgaliselt apteeke, mille tagajärjel apteegi pidamine Eestis tervikuna muutuks suurenenud tööjõukulude ja apteekide kogupinna tõttu tihti kahjumlikuks. Kahjumit suudaksid tõenäoliselt kanda üksnes suured apteegiketid ja apteekritel võiks apteegi pidamine praktikas võimatuks muutuda.
Sotsiaalkomisjoni menetletavas eelnõus on sätted, mis käsitlevad proviisori ja farmatseudi lugemist tervishoiutöötajaks, apteegibussi asutamist ja töökorraldust, apteekritele maal töötamiseks lähtetoetuse maksmist ning apteegi avamise lihtsustamist väikesaartel. Üldapteegi tegevusluba ei või olla ravimite hulgimüügi ettevõtetel ega nendega valitseva mõju kaudu seotud ettevõtetel. Edaspidi on lubatud haruapteeke asutada ainult maapiirkondades ja väiksemates linnades, kus elab alla 4000 elaniku. Samuti antakse üldapteekidele võimalus korraldada ostja soovil ravimite kättetoimetamist. Need meetmed aga ei ole piisavad, et tagada apteegiteenuse kättesaadavus maal.
Senine tähtaeg ei ole olnud piisav kõigi meetmete analüüsimiseks ja sätestamiseks. Selle tõttu arutas sotsiaalkomisjon muudatusettepanekut kehtestada ajutine üldapteekide asutamise piiramise regulatsioon suure nõudlusega piirkondades üheks aastaks, et selle aja jooksul töötada välja põhjendatud regulatsioon apteegiteenuse kättesaadavuse tagamiseks maapiirkondades. Sotsiaalministeeriumi tegevuskava apteegiteenuse edasiseks korraldamiseks tutvustasid minister Urmas Kruuse ja asekantsler Ivi Normet. See kava näeb ette, et tellitakse teatud lahendusvariantide mõjude analüüs, hindamaks nende lahenduste vajadust maapiirkondades ehk teisisõnu vähese nõudlusega piirkondades ravimite kättesaadavuse tagamise vaatevinklist. Need lahendused on järgmised.
Esiteks, maa-apteekidele antava tegevustoetuse süsteemi väljaarendamine kas toetusega riigieelarvest või apteegiteenuse tegevusloa tasu kogumise kaudu või mingil muul viisil. Teiseks, suure nõudlusega piirkondades apteegiteenuse osutajatele ka maal ravimite kättesaadavuse tagamise (st üldapteegi või selle struktuuriüksuse asutamise) kohustuse panemine kas Ravimiameti kaudu kohaliku omavalitsuse taotluse alusel või siis riikliku miinimumvõrgustiku alusel, apteekrite koja kaudu või muul viisil. Proviisorite ja farmatseutide rolli suurendamiseks näeb Sotsiaalministeeriumi tegevuskava ette arutelud apteekrite koja asutamise ja kojale apteegiteenuse korralduse ülesannete delegeerimise võimaluse üle, samuti apteekrite omandiõiguse rakendamise analüüsimise. Kavas on tellida analüüs ja prognoos apteegiteenuse erinevate korralduslike mudelite tööjõuvajaduse hindamiseks ning koolitustellimuse esitamiseks. Samuti tuleb jätkata tegevusi, et kokku leppida proviisorite ja farmatseutide poolt apteekides osutatavad tervishoiuteenused, töötada välja sellekohased nõuded ning planeerida vajalikud koolitused ja rahastamine.
Sotsiaalkomisjon küsis põhiseaduskomisjoni arvamust muudatusettepaneku põhiseaduspärasuse kohta. Põhiseaduskomisjoni arvamuse kohaselt käsitleb eelnõu 615 väga keerukat sotsiaalset, majanduslikku ja õiguslikku probleemistikku, millele rahuldava lahenduse leidmine eeldab väga põhjalikku süvenemist, poolte ärakuulamist ja ka kaalutud valikute tegemist. Probleemi keerukust näitab seegi fakt, et Riigikohtul võttis selles asjas otsuseni jõudmine korrakohase nelja kuu asemel ligi aasta.
Sotsiaalkomisjon on teinud ära suure töö, kuid vajab kõigekülgse ja osapooli rahuldava regulatsiooni leidmiseks ilmselgelt lisaaega. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus ei näe ette võimalust taotleda otsuse täitmiseks lisaaega. Lisaaeg oleks aga vajalik üldistes avalikes huvides, et leida olukorra lahendus, milleks Riigikogul on nii õigus kui ka kohustus. Seepärast tuleb praegu pidada mõistlikuks kehtestada ajutine tähtajaline regulatsioon, et selle aja sees jätkata tööd parima tulemuse saavutamiseks. Ajutine tähtajaline regulatsioon ei saa iseenesest põhiseadusega vastuolus olla, eriti kui see on kehtestatud üldistes avalikes huvides ja veenval põhjusel. Regulatsiooni ning ka ajutise regulatsiooni põhiseaduspärasuse kohta saab lõpliku ja siduva hinnangu anda ainult Riigikohus, kasutades selleks vastavat protseduuri.  
Sotsiaalkomisjon otsustas konsensusega teha kolm muudatusettepanekut. Muudatusettepanekuga nr 1 täpsustatakse ravimiseaduse § 116² sõnastust. See rakendussäte kehtib haruapteegi kohta, mis asub linnas, üldapteegi asukoht ei ole siinjuures oluline. Muudatusettepanekuga nr 2 täpsustatakse ravimiseaduse § 116⁴ sõnastust. Üleminekuaeg puudutab vaid pädevaid isikuid, kes osutavad teenust 4000 või enama elanikuga linnas või vallasiseses linnas. Nemad ei või pärast üleminekuaja lõppemist enam kahes kohas teenust osutada. Muudatusettepanekuga nr 3 kehtestatakse üldapteegi tegevusloa väljaandmise piiramise ajutine regulatsioon üheks aastaks. Ettepaneku järgi saab kuni 2015. aasta 9. juunini suure nõudlusega piirkonnas avada apteeki ainult kohaliku omavalitsuse ettepanekul ja Ravimiameti nõusolekul. Suure nõudlusega piirkonnaks peetakse selle paragrahvi kohaselt Statistikaameti avaldatud andmetel 4000 või enama elanikuga asulat, kus asub vähemalt üks tegutsev üldapteek või haruapteek.
Sotsiaalkomisjon otsustas konsensusega esitada eelnõu teise lugemise jätkamiseks Riigikogu täiskogu istungi päevakorda 20. maiks 2014. aastal ja teha ettepaneku teine lugemine lõpetada. Juhul kui teine lugemine lõpetatakse, on meil ettepanek viia kolmas lugemine läbi 21. mail ehk homme. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea ettekandja, mis sundis sinu arvates härra õiguskantslerit nii järsku arvamust muutma? Mõni aasta tagasi oli just tema nende geograafiliste piirangute eestvedaja, kes ütles, et ravimite kättesaadavus on inimeste ülim õigus. Ka toonitas ta, et piirangud ei moonuta ettevõtlusvabadust. Enne oli tema arvates tegemist ülima kohustusega inimeste elu kaitsmisel, nüüd räägib ta ettevõtlusvabadusest kui ülimast hüvest. Mis võiks olla selle muutuse põhjus?

Ma tõesti ei oska seda öelda. Aga õiguskantsleril on alati õigus pöörduda komisjoni poole, kui ta leiab, et üks või teine seadussäte ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kui jutt on ravimiseaduse eelnõust, siis saab ta pöörduda sotsiaalkomisjoni poole ja nõuda ühe või teise sätte põhiseadusega kooskõlla viimist. Kui komisjon seda ei tee, siis on õiguskantsleril õigus pöörduda Riigikohtu poole.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea esineja! Aastane piirang apteekide asutamisele nüüd tuleb, aga mis selle aasta jooksul toimuma hakkab ja mis siis aasta pärast saab? Miks just see üks aasta on praegu eesmärk, mis selle ajaga juhtub?

Seda aastat on vaja eelkõige sellepärast, et töötada välja korralik regulatsioon. Teame ju kõik, et praegu on 50–60 maa-apteeki, mis on kasumlikud ja jätkusuutlikud, aga me ei taha, et maa-apteegid kaoks. See sundiski võtma aastase lisaaja, et läbi viia korralikud uuringud, analüüsid, mõjude hinnangud jne. Kui te soovite, võin tegevuskava uuesti ette lugeda, aga ma juba selgitasin, mida on plaanis hinnata ja uurida. Sotsiaalministeeriumi esindajad – terviseala asekantsler ja minister – on sotsiaalkomisjonile lubanud, et juuni alguses esitavad nad kava, millises rütmis mõjude uurimine ja seaduseelnõu teksti kirjutamine toimuma hakkab. Siis me lepime omavahel kokku, kuidas edasi minna.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Nüüd on siis olukord selline, et kõigepealt Riigikohus tühistas asutamispiirangud, kuna need olid põhiseadusvastased, ja siis sotsiaalkomisjon pakkus kõigepealt välja teistsugused piirangud ning nüüd lisas uuesti ka selle põhiseadusvastase piirangu. Ehk siis piiranguid on lisandunud, mitte jäänud vähemaks, ning alles on ka see põhiseadusvastane piirang. Millega te seda absurdi ikkagi seletate, et te ei kavatsegi olukorda põhiseadusega kooskõlla viia? Ning samal ajal ju ka nende piirangute kehtides igal aastal suletakse maa-apteeke. Te ütlete, et nende sulgemine ei ole välistatud siis, kui piiranguid enam ei ole, aga nende sulgemine ei ole välistatud ju ka praegu.

Mina olen sotsiaalkomisjoni esimees aprilli algusest, enne mind oli komisjoni esimees teie erakonna liige. Kui ma komisjoni esimeheks sain, olid meil laua peal teatud paragrahvid, mida Vabariigi Valitsus ei olnud heaks kiitnud, ja sealt tuli edasi minna. Aega on olnud väga vähe ja sellepärast see aastane lisaaeg.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Ma küsin selliselt. Üks oluline muudatus on lahutamine, st hulgimüügifirma omanikud ei või olla jaeketi omanikud. Minu meelest on see õige, sest see soodustab konkurentsi. Aga ühest asjast ma ei saa hästi aru. Kui see tuleb kõik 9. juuniks ära korraldada, kas nüüd paisatakse suurel hulgal apteeke turule, et nendele uued omanikud leida? Kuidas on võimalik nii lühikese ajaga muudatused ellu viia?

Tegelikult on selleks aega kolm aastat. Üleminekuperiood kestab kolm aastat ja sellest piisab. Ja teine üleminekuperiood on meil veel. Linnadesse ja teistesse suurematesse asulatesse võib alates 9. juunist asutada ainult üldapteeke. Kui praegu on linnas või muus rohkem kui 4000 elanikuga asulas haruapteek, siis on viis aastat aega selle asemel üldapteek asutada. Meil on eri paragrahvide täitmiseks kehtestatud erinevad tähtajad, kõik ei toimu äkki.

Aivar Kokk, palun!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Sa oma ettekandes mainisid, et aastane üleminekuperiood on vajalik avalike huvide arvestamiseks ja et selleks on veenvad põhjused. Aga sa kordagi ei öelnud, mis need avalikud huvid ja veenvad põhjused on. Kui rääkida apteekritega, siis maa-apteekrid ütlevad, et lihtsalt proviisorid lähevad ära Tallinnasse ja muudesse suurematesse kohtadesse, sest seal on palk parem. Kas see ongi ainuke mõjuv põhjus? Mis sa arvad, kas aasta jooksul koolitab Tartu Ülikool proviisoreid nii palju juurde, et peagi väljub sealt diplomiga 100, 200 või 300 proviisorit ja aasta pärast nende puudust enam ei ole? Praegu on see Eestis suur probleem.

Miks see üleminekuaeg on, sellest olen ma siin mitu korda rääkinud ja ka ajakirjanduse vahendusel. Praegugi tulin viimasel minutil saali, sest olin kokku leppinud ühe intervjuu, millest ei saanud ära öelda. Aga jah, üleminekuaeg on eelkõige inimeste huvides, selle huvides, et meil oleks ka maal apteeke. Sa räägid, et proviisoreid on vähe. Tõesti, meil on praegu 812 proviisorit, aga maal saab avada haruapteeke, millele ei kehti nii kõrged nõudmised nagu üldapteekidele. Haruapteegis võib töötada ka farmatseut ning farmatseute on meil üle 600. Selles mõttes ei ole olukord lootusetu. Samas see, et proviisoreid on vähe ja neid peaks rohkem olema, on fakt. Sotsiaalministeerium kavatsebki uurida, kui palju meil vähese nõudlusega piirkondades üldse apteeke vaja on, kus need peaksid paiknema ning kui palju on proviisoreid juurde vaja. Vajaduse korral tuleb esitada täiendav riiklik tellimus, et meil edaspidi proviisoreid ja farmatseute piisaks. Maal on veel see probleem, et kui seal apteeker läheb pensionile ja konkreetne apteek ei ole tasuvas piirkonnas, siis võib see apteek uksed kinni panna. Probleeme on mitmesuguseid.

Rait Maruste, palun!

Aitäh! Hea esineja! Apteekidega seonduv on kindlasti tervishoiu- ja sotsiaalprobleem ning sellepärast tegeleb sellega sotsiaalkomisjon. Aga apteekide tegevusel on ka majanduslik pool, mis hõlmab muu hulgas tururegulatsiooni ja konkurentsi. Kas te peate võimalikuks ja vajalikuks seda temaatikat arutada koos majanduskomisjoniga, sest apteekide tegevuses on kaks poolt, nagu ma püüdsin selgitada?

Jaa, me peame seda vajalikuks. Me oleme juba otsustanud, et teeme majanduskomisjoniga ühisistungi ja arutame teemat veel laiemalt. See aasta pikendust võimaldab meil teha uuringuid ja arutada kogu teemat põhjalikult kõiki osapooli kuulda võttes.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma tean, et enamikus Euroopa Liidu riikides on apteekide asutamine ja tegevus reguleeritud märksa detailsemalt kui mis tahes muude jaekaubandusettevõtete tegevus. Eestis on õiguskantsler ja Riigikohus leidnud, et asutamispiirangud on põhiseadusvastased. Tunnistagem, et asutamispiirangute regulatsioonis on üht-teist ka totrat, näiteks liisu heitmisega asutamisõiguse andmine. On võimalik, et tõenäosuse suurendamiseks asutatakse sadu või isegi tuhandeid ettevõtteid, ka võib apteek 500-meetriste hüpetega ühest kaubanduskeskusest teise liikuda. Postimehe lugejatest koguni kaks kolmandikku leiab, et asutamispiirangud võiks täiesti kaotada. Mis ikkagi juhtuks, kui need kaoks täielikult?

Ma kordan siis veel üle. Me räägime praegu just vähese nõudlusega piirkondadest ehk maapiirkondadest. Soovime, et seal apteegid ei kaoks, et sealgi müüdaks ravimeid. Me teame ju, et postkontorid ja kõiksugu muud asutused, mis on maaelule nii omased olnud, on kadunud. Me ei taha, et nüüd ka apteegid kaovad. Lõpuks on nii, et apteeki tuleb minna ei tea kui kaugele. Muidugi on ka internetist võimalik ravimeid tellida ja ühe euro eest tuuakse need kätte ükspuha millisesse Eestimaa nurka, aga kõik maainimesed ei ole kindlasti võimelised interneti kaudu ravimeid tellima.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te olete korduvalt öelnud, et lahendused lükatakse aasta võrra edasi seetõttu, et teha üks korralik seadus. Ja olete ka öelnud, et tuleb teha põhjalikud uuringud ja analüüsid, sest puudub ülevaade, kui palju on proviisoreid vaja, kui suur peaks olema riiklik tellimus, milline peaks olema apteekide võrk, kus need peaks asuma jne. Need asjad on tegemata. Kas tõepoolest seaduseelnõude puhul, mida me nii pikalt oleme menetlenud ja mille üle on Riigikogus vaieldud, ei ole usaldusväärseid analüüse tehtud? Mis Sotsiaalministeeriumis üldse selle aja jooksul tehtud on? Ja millel põhineb teie optimism, et ühe aasta jooksul, kui on kahed valimised, istungivaba suvi ja valitsuse vahetus, me lahendame selle küsimuse ära?

Ma usun, et me aasta jooksul suudame selle probleemi lahendada. Mis puutub Sotsiaalministeeriumi tegevusse, siis ma olen vale inimene sellele küsimusele vastama. Ma ei ole olnud sotsiaalminister.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma tulen oma küsimuse juurde tagasi. Tegelikult ei kuulnud ma ei eelmisel nädalal, kui sa andsid ainult ühe öö parandusettepanekute esitamiseks, ega ka täna, miks rohkem kui 4000 elanikuga asulates piirang kehtima jääb. Kuidas see maa-apteeke juurde toob? Teiseks tuletan sulle meelde, et proviisoriks õppimine kestab viis aastat. Ühe aastaga ei saa ühtegi proviisorit koolitada – ei piisa ainult bakalaureusekraadist, on ka magistriõpe. Kuidas sa ikkagi põhjendad väidet, et kui linnas tekkis kolm apteeki juurde, siis selle tõttu kadus maal apteek ära? Või kuidas neid nüüd maale juurde tuleb? Mis see pikenduse põhjendus on? Sa selgitad kogu aeg, et maale ei tule apteeke juurde, aga piirangud kehtestate mujale, mitte maale. Mingit plussi maaelu selle seadusega juurde ei saa.

Sa küsid nii pikalt, et mu mõte läheb juba uitama. Me oleme eelnõusse kirjutanud mõned meetmed, näiteks apteegibuss ja proviisoritele mõeldud lähtetoetus. Samuti kehtib seadus internetipanga kaudu ravimite ostmiseks. Aga need meetmed ei ole piisavad, et maal oleks ravimiabi kättesaadav, ning meil on olnud liiga vähe aega kõikide meetmete analüüsimiseks ja sätestamiseks. Seetõttu ongi sotsiaalkomisjon arutanud muudatusettepanekut ajutine piirang kehtestada, see piirang on kirjas ka tänases seaduseelnõus. Loen teile uuesti ette Sotsiaalministeeriumi tegevuskava, vahest ma enne ei väljendunud küllalt selgelt. Sotsiaalministeeriumil on kavas seoses apteegiteenuse edasise korraldamisega tellida teatud lahendusvariantide analüüs ja uurida nende mõju maapiirkondades ravimite kättesaadavuse tagamisele. Need lahendusvariandid on järgmised.
Esiteks, välja arendada maa-apteekidele antavate tegevustoetuste süsteem kas toetusega riigieelarvest või apteegiteenuse tegevusloa tasu kogumise kaudu või muul viisil. Teiseks, panna suure nõudlusega piirkondades apteegiteenuse osutajatele kohustus tagada ka maapiirkondades ravimite kättesaadavus, s.o asutada maal üldapteek või selle struktuuriüksus, seda kas Ravimiameti kaudu kohaliku omavalitsuse taotluse alusel või riikliku miinimumvõrgustiku alusel, apteekrite koja kaudu või muul viisil. Kõike seda tuleb hinnata ja uurida. Et suurendada proviisorite ja farmatseutide rolli, näeb Sotsiaalministeeriumi tegevuskava ette arutelud apteekrite koja asutamise ja kojale apteegiteenuse korralduse ülesannete delegeerimise võimaluse üle ning apteekrite omandiõiguse rakendamise analüüsimise. Kavas on tellida asjaomane analüüs ja prognoos, et hinnata apteegiteenuse erinevate korralduslike mudelite tööjõuvajadust ning esitada koolitustellimus. Samuti jätkatakse tegevusi, mille eesmärk on kokku leppida, milliseid teenuseid proviisorid ja farmatseudid apteegis osutama hakkavad ning millised on nende teenuste osutamise nõuded, samuti planeerida koolitusi ja rahastamist. Kõike seda me tahame hinnata, tellida mõjude analüüsi ja sellest tulenevalt juba seaduseelnõu koostama hakata.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Euroopa Liidu riikides on apteekide tegevus küllalt detailselt reguleeritud ja see detailne reguleeritus tähendab muu hulgas ka tegevuspiirangute seadmist. Igal pool on nende piirangute seadmisega hakkama saadud. Mida meie Eestis peaksime protseduuriliselt teistmoodi tegema, et kaoks ära kõik need korruptsioonisüüdistused, mis kaasnevad mis tahes piirangute ja piiride seadmisega? Kusjuures need piirid ja piirangud võivad olla täiesti erisuunalised, vastasmõjuga.

Aitäh küsimuse eest! Eelnõu esialgses variandis oli piirang selle kohta, et proviisorid võiksid olla apteegi omanikud. Kui rääkida Euroopa Liidust laiemalt, siis näiteks Soomes ongi nii, et ainult proviisor saab olla apteegi omanik, ja kogu ravimiturg on reguleeritud sellest lähtuvalt. Meie komisjonis seda ettepanekut ei toetatud ja see sisse ei jäänud. Siin oleneb palju ka konkreetsest kultuurist, kuidas ühes või teises riigis on ajalooliselt apteegipidamine kujunenud.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud ettekandja! Selle seadusmuudatuse tingis vastuolu põhiseadusega. Te olete nüüd seadust päris palju muutnud. Kas olete konsulteerinud ka õiguskantsleri bürooga, kas teda ja tema bürood need seadusmuudatused rahuldavad? On ta kõigega nõus?

Õiguskantsleri bürooga me viimasel ajal konsulteerinud ei ole. Aga ta on eelnõu tegemise ajal olnud kaasatud meie komisjoni töösse, kõikide paragrahvidega on ta päri olnud ja neile oma heakskiitva hinnangu andnud. Siinkohal veel väike selgitus Geomedia uuringu kohta. Geomedia uuring on välja toonud, et jätkusuutmatuteks tuleb lugeda apteeke, mille käive jääb alla 150 000 euro aastas. Selliste apteekide ülalpidamiskulud olid uuringu järgi keskmiselt 4517 eurot aastas. Miks ma seda räägin? Me arutasime konkreetselt, kui suur võiks olla toetus, mis maa-apteekidele määrata. Paljud need maa-apteegid, mis on käibega alla 150 000 euro aastas, vajavad tegelikult tuge.

Siim Kiisler, palun!

Aitäh! Te teete ettepaneku uuesti kehtestada põhiseadusvastane asutamispiirang, mille Riigikohus on kehtetuks tunnistanud. Ja te põhjendate seda eelkõige sellega, et kui neid piiranguid ei ole, siis suurenevad tööjõukulud ja apteegi pidamine muutub kahjumlikumaks. See on muidugi huvitav kontseptsioon, et te võitlete ühemõtteliselt inimeste palga tõusu vastu. Kas teil on plaanis ka teistes valdkondades seda laadi meetmeid rakendada, et asutamispiirangute abil palgatõusu vastu võidelda?

Ei ole.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Tegelikult ju need geograafilised piirangud, mille vastu õiguskantsler ja Riigikohus on olnud, 9. juunist kaovad. Aga ma tahan öelda, et see valdkond on meil Eestis juba praegu üsna reguleeritud, tegu ei ole nn vaba ettevõtlusega. Näiteks on riik apteekidele kehtestanud juurdehindluse protsentide vahemiku, proviisoritelt nõutakse kõrgharidust ja loomulikult peavad nad toimeainest lähtudes pakkuma ostjale odavaimat ravimit. Ka peavad apteegid vanu ravimeid tagasi võtma. Kui nüüd apteekritest saavad tervishoiutöötajad, mis sa arvad, kui palju tulevikus riik näeb ette vahendeid, et maa-apteeke vee peal hoida? Ja mis sa arvad, mis sellest välja tuleb?

See on jällegi mõjude analüüsi küsimus. Neid mõjusid peame kindlasti hindama. Me oleme ka komisjonis arutanud, et kui apteekides hakatakse osutama tervishoiuteenuseid, siis millised teenused võiksid olla haigekassa raha eest ja kas üldse ning millised teenused tehtaks apteegipidajatele kohustuseks ja milliseid nad võivad vabatahtlikult osutada. Me oleme näiteks mõelnud, et vaktsineerimine võiks olla apteegis osutatav tervishoiuteenus.

Helir-Valdor Seeder, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Me oleme seda eelnõu siin Riigikogus väga pikalt menetlenud. Õiguskantsler on küsimusega tegelenud, Riigikohus on tegelenud. Aga me ei ole leidnud mõistlikku lahendust ja nagu te ütlesite, terve rida analüüse ja uuringuid on veel vaja teha, et leida mingisugunegi põhiseadusega kooskõlas olev lahendus. Võib-olla on sel juhul lihtsam põhiseadust muuta.

Mis see küsimus oli? Siin nagu polnud küsimust.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud komisjoni esimees! Kui selle seadusmuudatusega saavad apteegipidajad meditsiiniteenuse pakkumise õiguse, siis see käib kindlasti haigekassa rahastamise alla. Te kasutasite ka sõna "kohustus". Kui kohustus pannakse peale, siis peab riik seda kindlasti mingil määral kompenseerima. Kas see raha, mis apteekidele suunatakse, tuleb perearstide arvelt või kellegi teise arvelt? Kelle arvelt see tuleb?

Sa mõtled ilmselt tervishoiuteenust. Me ei ole seda komisjonis arutanud ja täna on mul sellele küsimusele väga raske vastata.

Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud ettekandja! Mulle "meeldib" see loogika, et maa-apteekide võrgu arendamiseks tuleb kehtestada piirangud. Kas te olete arutanud, et kõige efektiivsem võiks olla linnades apteekide keelamine, et maal hakkaksid apteegid arenema?

Ei ole arutanud.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame eelnõu 615 muudatusettepanekute läbivaatamist. On laekunud kolm muudatusettepanekut, kõik juhtivkomisjoni esitatud: esimene, teine ja kolmas. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on riigi jäätmekava 2014–2020 arutelu. Ettekandjad on keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus ja keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra. Enne kui me asume menetlemise juurde, lubage lühidalt tutvustada arutelu korda. Kõigepealt on tegevuskava esitaja ettekanne kuni 20 minutit, seejärel juhtivkomisjoni ettekanne kuni 20 minutit, millele järgnevad küsimused. Riigikogu liige võib mõlemale ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Siis on läbirääkimised, kus sõna võivad võtta kõik Riigikogu liikmed. Arutelu lõppemisel Riigikogu otsust vastu ei võta. Mul on suur au paluda Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus!

Austatud istungi juhataja! Head parlamendiliikmed! Peab ütlema, et nii austusväärsel viisil, parlamendi täiskogu suures saalis ei ole Eestis jäätmekava varem arutatud. Ma tänan selle võimaluse eest ja usun, et arutelu saab olema igati asine.
Arutelu selle üle, kuidas Eestis liikuda sellise ühiskonna poole, kus kord juba toodetud materjali suhtutakse säästlikult ja kus kellegi jaoks mingil põhjusel kasutuks muutunud materjali ei kuhjata mitte hunnikusse või prügimägedele, vaid leitakse järjest rohkem võimalusi seda pärast ümbertöötamist edaspidigi kasutada, on meie ühiskonnas juba mõnda aega käinud. Iseenesest on ju nii, et kui loodus saaks päris omasoodu toimetada, siis ei oleks meil prügiga üldse mingit probleemi. Looduses prügi lihtsalt ei teki – midagi seal üle ega vedelema ei jää, looduses on kõik ringluses. Inimtegevusest tulenev pilt kahjuks veel nii ilus ei ole. Ehkki oskused kõike toodetut uuesti ringlusse võtta on järjest paremad, on meil arenguruumi veel päris kõvasti. Ent põhimõte, et kellegi tootmises või igapäevases toimetamises üle jääv materjal on kellegi teise jaoks väärtuslik tooraine, on arenenud maailmas järjest enesestmõistetavam, ja teie ees olev jäätmekava püüab Eesti ühiskondagi samas suunas arendada.
Nagu te arvudest näete, on Eestis tekkiv prügikogus pehmelt öeldes massiivne. Oluline on muidugi teada seda, et lõviosa jäätmetest ei teki mitte igapäevastes toimetustes, igapäevases majapidamises. Eelkõige muudab jäätmekoguse Eestis nii suureks põlevkivitööstus. Põlevkivisektor annab kõigist Eestis tekkivatest jäätmetest üle 80%. Olmejäätmeid tekkis Eestis 2011. aastal 420 000 tonni ja 2012. aastal oli see arv veelgi väiksem. Võrdluseks nii palju, et kui aastal 2000 tekkis meil segaolmejäätmeid elaniku kohta suurusjärgus 400 kilo, siis 2011. aastaks oli see arv üle kahe korra väiksem, alla 200 kilo aastas.
Ette rutates võib öelda, et Eestis on pakendite eraldi kogumine suhteliselt hästi käima läinud, aga kahjuks on endiselt üsna tavaline, et pakendikonteinerite sisust umbes kolmandik on selline, mis sinna mitte jõudma ei peaks. Küllap küsitakse teiegi käest aeg-ajalt, mida selle liigiti kogutava prügiga üldse teha saab ja miks seda ikka vaja on. Ma olen siin välja toonud mõned näited, mis võivad selgitamisel abiks olla.
Kui me räägime näiteks ühe tonni paberi ringlusse võtmisest, siis tänu sellele jääb kasvama miljon puud, aga kokku hoitakse ka umbes 20 000 liitrit vett. Võrdluseks nimetan, et Eesti elanik tarbib ööpäevas keskmiselt 100 liitrit vett. Ühe tonni ringlusse võetud plastmassiga on lugu selline, et võrreldes naftast või maagaasist tootmisega väheneb energiakulu sellisel juhul 80–90%. Üks tonn terast ringlusse võetuna säästab 1,1 tonni rikastatud rauamaaki ja CO₂ emissioon on sel puhul ligi 60% väiksem. Vajadus loodusressursside järele väheneb 90% ja veesaaste 76%. Plasti ringlussevõtust on päris palju räägitud. Üks plastpudel säästab ringlusse võetuna sama suure energia, millega üks 600-vatine hõõglamp põleb kuus tundi. Viiest plastpudelist on võimalik toota üks spordisärk ja kui te saate kokku 111 plastpudelit, siis selle pildil oleva tooli saab nendest 111 plastpudelist teha küll. Euroopa Liidus tegeldakse väga tõsiselt CO₂ heitme vähendamisega. See heide väheneb paarigi protsendi võrra päris suurte investeeringute tulemusena. Seepärast tasub kõrva taha panna, et kui Euroopa Liidu prügilatesse ladestatud plast õnnestuks ringlusse võtta, väheneks Euroopa Liidus CO₂ heide 7%.
Jäätmekava, mis teie ees on, kinnitab veel kord, et Eestis lähtutakse nagu teisteski Euroopa Liidu riikides jäätmetega seonduvat kavandades nn jäätmekäitluse hierarhiast. Selle järgi on kõige mõistlikum ja ka majanduslikult kõige targem tegevus jäätmetekke vältimine. Lihtsalt öeldes tähendab see toote kavandamist ja valmistamist sellisel moel, et selle ärakasutamisel ei jää midagi üle, kõik toote osad on võimalik kas korduvkasutusse või siis hiljem lihtsa ümbertöötamise tulemusena ringlusse võtta.
Eestis on kindlasti oluline see, et meil kaoks seos majanduskasvu ja üldise jäätmetekke kasvu vahel – et majanduse kasvamisel jäätmeid samas tempos juurde ei tekiks. Jäätmetekke vähendamisele aitab kindlasti kaasa uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, mis võimaldaks materjali, mida varem on käideldud lihtsalt jäätmena, käsitleda juba kõrvalsaadusena. Uute tehnoloogiate abil saaks siis tootmisprotsessi suunata selliselt, et põhitoote kõrval saadakse ka muu materjal, mis ei vaja kasutuselevõtuks eraldi töötlust ja mille järele ühiskonnas ka nõudlus on.
Jäätmehierarhia kõrgematel tasanditel on veel ettevalmistus korduskasutusteks, näiteks klaastaara korduskasutus, ja kolmandal astmel asub juba põgusalt jutuks olnud materjalina ringlussevõtt. Kaks viimast või kõige madalamat astet jäätmehierarhias on materjali kõrvaldamine kas põletamise või prügimägedele ladestamise teel. Jäätmehierarhiast rääkides tuleb öelda, et kui me kavandame ükskõik millist muud poliitikat, mis selle valdkonnaga seondub, siis kõik need muud poliitikad peavad sellest hierarhiast lähtuma ja seda kindlasti toetama.
Nüüd lühike tagasivaade sellele, kuidas meil siiamaani läinud on. Üldiselt on areng käitlusvaldkonnas hästi kiire olnud. 2000. aastal oli Eestis 157 prügimäge, praeguseks on neid alles jäänud kuus ning need vastavad ka ajakohasuse nõuetele. Suletud prügilate kordategemine kestab mõnes paigas kuni aastani 2016. Eestis on üle 70 jäätmejaama. Need on sellised kohad, kuhu inimesed saavad viia prügi, mis konteinerisse ei sobi. Jäätmejaamade võrgustiku kohta tuleb öelda, et see on muidugi tihedam Tallinnas ja selle ümbruses. Järvamaal, Raplamaal, ka Lääne-Virumaal ja Põlvamaal on jäätmejaamade võrgustik päris hea. Viimasel ajal on täienenud pakendijäätmete, aga ka elektroonikaromude, romusõidukite ja ohtlike jäätmete kogumise võrgustikud. Positiivse poole pealt saan välja tuua ka muudatuse, et 95% elanikest on liitunud korraldatud jäätmeveosüsteemiga. Suletud prügilatest oli juba põgusalt juttu. Üks näide on Uikala prügila, mis varem on kohalikele elanikele päris tihti probleeme põhjustanud. Pärast tehtud investeeringuid on Uikalas asjade seis palju parem.
Keskkonnatasude, eelkõige ladestamise eest võetavate keskkonnatasude kasv viimastel aastatel on andnud väga selge signaali selle kohta, et ladestamine on asi, mida me tulevikus Eestis näha ei taha. Ladestamine on meil päris märkimisväärselt vähenenud. Ma ei saa öelda, et ladestamist enam üldse ei ole, aga mäkke me kuhjame prügi väga väikeses mahus. Olmejäätmete taaskasutuse protsent on meil päris kenasti kasvanud: 2012. aastal oli taaskasutus Eestis 50%.
Mis puutub põlevkivisektorisse, siis ma juba ütlesin, et põlevkivitööstus annab endiselt umbes 80% kogu jäätmetekkest. Samas on aheraine taaskasutamine, eelkõige karjääride rekultiveerimisena, aga ka killustikuna viimasel aastal päris tublisti kasvanud. Jäätmeteket iseloomustavatest arvudest oli juba pisut juttu. Siin on ka illustreeriv pilt selle kohta, kuidas jäätmeteke ajas muutunud on. Ja kui olmejäätmete teke tõepoolest on kahanenud, siis nagu te näete, kogutekke tulp ei taha meil mitte madalamaks muutuda, pigem on trend viimastel aastatel vastupidine olnud.
Kõige tähtsamad ülesanded järgmiseks seitsmeks aastaks on kindlasti seotud materjali kõrvaldamise asemel selle ringlussevõtuga. Riigi rahanduses on praeguseks kokkuhoidlik toimetamine midagi täiesti elementaarset. Sama elementaarseks peab muutuma ka säästlik ümberkäimine loodusvaraga või kord juba toodetud materjaliga. Järgmiste aastate jooksul tuleb teha kõik selleks, et liigiti kogumine oleks võimalikult mugav. Vaid siis on inimesed valmis sellega tegelema. Seega on kogumispunktide juurdeloomine üks tähtsaimaid ettevõtmisi. Samamoodi on vajalik omavalitsuste koostöö. Kui me räägime näiteks jäätmejaamadest, siis ei ole ilmtingimata hädavajalik, et iga omavalitsus, iga väike vald ise oma jäätmejaama asutab. Siin on võimalik ja ka mõistlik koostööd teha.
Olmejäätmete puhul, nagu öeldud, on ringlussevõtt peamine murekoht. Viimastel nädalatel on avalikkuses juttu olnud, et Eestil on aastaga 2020 seotud hulk kohustusi. Siin slaidil on osa neist teie ette punasena välja toodud. Nagu näete, olmejäätmete ringlussevõtt on probleem, mis meil järgmiste aastate jooksul kõige teravamalt laual on. 2011. aastal läks olmejäätmetest ringlusse 27%, mis tähendab seda, et sisuliselt viie aastaga peab see arv kahekordistuma, et me jõuaksime 50%-ni, nagu meil riigina kohustus on. Pakendite poole pealt on seis palju parem, juba praegu on pakendite taaskasutuse ja ringlussevõtu eesmärk täidetud. Siin on olukord viimastel aastatel olnud selline, millega võib rahul olla.
Kuidas kõigi nende ülesannete lahendamisega toime tulla? Selleks ongi jäätmekava kokku pandud. Ma olen juba kuulnud, et on küsitud, miks jäätmekavas ei sisaldu väga konkreetsed kavandatavad seadusmuudatused, kui neid on vaja teha. Jäätmekava eesmärk on ikkagi anda laiem raamistik, millest kõikvõimalikud seadusmuudatused lähtuda saavad. Oleme jäätmekavas vältinud väga rohkesõnalist eesmärkide seadmist. Selle asemel oleme välja toonud kolm kõige olulisemat sihti: jäätmetekke vältimine, jäätmete ringlusse võtmine ja keskkonnariski vähendamine, muu hulgas ka seire ja järelevalve tõhustamise kaudu. Need on kolm peamist eesmärki, mis me oleme seadnud. Jäätmekava elluviimise maksumus on kavas samuti välja toodud. Kuni aastani 2020 läheb vaja 64 miljonit eurot, esimese nelja aasta investeeringud on pisut üle 44 miljoni euro. Muidugi tagavad eelkõige Euroopa Liidu struktuurifondide vahendid selle, et meil on võimalus investeerida sinna, kus vajadus on.
Kõige olulisem eesmärk on jäätmetekke vältimine. Kogu materjali maksimaalne kasutuselevõtt tähendab praeguses ühiskonnas ikka ka juba nüüdisaegset, tõesti viimase detailini läbi mõeldud disaineri tootearendust. Siin pildil on üks Eesti edulugudest – see on moedisainer Reet Ausi looming. Tema kasutab ära maailma ühe kõige suurema tekstiilitootja täiesti kvaliteetseid kangajääke. Muide, ka sel aastal toimuva laulupeo särgid on just nimelt sel moel tema näpunäidete järgi valmistatud. Need on täiesti kvaliteetsest kangast, mis muidu oleks rännanud kas prügimäele või ahju. Leides võimaluse kangast sellisel moel ära kasutada, oleme kulutanud 91% vähem vett ja paisanud õhku 86% vähem CO₂, kui seda oleks tehtud juhul, kui spetsiaalselt selle jaoks oleks toodetud uut kangast. Nii et jäätmete vältimine ei ole enam ammu midagi sellist, mis on nagu natuke räpane. See tähendab palju tänapäevasemat tegevust, eelkõige palju moodsamat tootearendust. Järgmiseks seitsmeks aastaks on meil valmisolek toetada ettevõtete, aga ka omavalitsuste investeeringuid näiteks korduskasutuskeskuste loomiseks. Tarbijate teadlikkusega on meil aga endiselt lood nii, et see võiks olla väga palju parem.
Teine oluline eesmärk on ringlussevõtt. Nagu öeldud, selle eelduseks on mugav ja hästi toimiv liigiti kogumine ja sorteerimine ning asjaomane võrgustik. Jäätmete liigiti kogumiseks ettenähtud võrgustiku arendamine ongi põhiline, mis järgmisel kuuel ja poolel aastal investeeringuid vajab. Oleme valmis suunama sinna pisut üle 20 miljoni euro. Mis puutub ohtlikesse jäätmetesse, siis selles vallas on sihiks lõpetada keskkonnanõuetele mittevastavate prügilate kordategemine ja kindlasti tagada ka tõhusam kontroll. Jääkreostuse ja hüljatud ohtlike jäätmete käitlemine on ühest küljest väga kulukas ja sageli ei ole ettevõttel endal avastatud ohtlike jäätmete jääkreostuse kõrvaldamist võimalik kinni maksta. Ka niisugune toetus on meil jäätmekava järgi ette nähtud.
Kuhu me siis aastaks 2020, kui teie ees oleva jäätmekava perioodi lõpp käes on, peame olema jõudnud? Eelkõige just liigiti kogumine ja jäätmete ringlussevõtt on need kaks asja, mis võiksid olla selleks ajaks täiesti iseenesestmõistetavad tegutsemisviisid. Muidugi peavad aastaks 2020 olema korras kõik meie prügilad ja jäätmetega seotud keskkonnariskid maandatud, mis tähendab, et inimeste tervisele jäätmesektor enam negatiivset mõju ei avalda.
2050. aastani on veel väga palju aega ja kes meist päris täpselt teab, mis trendid selleks 2050. aastaks kõik valitsevad – millised tehnoloogiad on välja arendatud, milliseid tehnoloogiaid meil on võimalik rohkem kasutada jne –, aga 2050. aastal võiks Eesti kindlasti olla üks neid riike, kus materjaliga osatakse ringi käia nii, et miskit raisku ei lähe, sest kõike osatakse mõistlikul moel uuesti kasutusele võtta.
Selline on teie ees olev jäätmekava. Ma palun teil seda tutvustada ka nendes piirkondades, kust te valitud olete, sest jäätmemajanduses on kindlasti hästi suur osa täita kohalikel omavalitsustel. Ilma kohalike omavalitsusteta ja ilma kogu ühiskonna kaasaaitamiseta neid eesmärke, mis me seadnud oleme, ei ole võimalik täita. Aga eesmärgid on meil kavas täita, nii et ootame igati teie kaasabi. Aitäh!

Suur tänu, austatud minister! Teile on ka küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Keskkonnaprobleemidel ei ole piire ees. Miks ma sellest räägin? Me käisime möödunud aasta septembrikuus Pihkvas ja vaatasime, mis toimub Petserimaal ja Pihkva oblastis. Ka olen näinud, mis toimub Leningradi oblastis. Kui nendel on paha, siis on ka meil paha. Ma olen mõelnud sellest, kuidas riigi jäätmekava annab võimaluse seda koostööd korraldada viie või kuue aasta jooksul. Seal liiguvad asjad väga aeglaselt ja kui me sellega ei hakka tegelema, siis see mõjub ka meie veeressurssidele, samuti õhule.

Me tegeleme sellega, oleme seda juba aastaid teinud. Aga aus on öelda, et meil ei ole võimalik minna idapiiri taha idanaabri jäätmemajandust korraldama või reaalselt nõudma nende territooriumil tegutsevatelt ettevõtetelt investeeringuid. Neid nõudeid võivad esitada ja on kohustatud esitama Venemaa enda võimud. Meie saame teha seda, mida me oleme ka teinud: me saame rahvusvahelistel kohtumistel iga kord aru pärida ja nõuda, aga reaalne tegevus saab ikkagi toimuda piirist ida pool. Loomulikult meie huvides on, et need investeeringud tehtaks, ja meie huvides on ka see, et rahvusvaheliselt oleks ligipääs keskkonnaseisundiga seotud andmetele. Meil peaks olema võimalus kontrollida adekvaatsetest allikatest, kuidas ja kas üldse näiteks reoveesüsteemid on tööle hakanud, kas vee seisukord on reaalselt paranemas. See on see, mida me nõuame, ja selles osas ei ole meil plaanis mingisuguseid järeleandmisi teha.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Nagu te oma ettekandes ütlesite, jäätmejaamade võrgustik on väga hästi välja ehitatud. Näiteks Põlvamaal on need igas vallas olemas. Hea, et me regionaalselt prügiveo jaoks raha ei saanud, muidu oleksime selle õnnetusega hädas, et sinna enam kraami ei jätku. Aga küsimus on selles, et meil on uhked jäätmejaamad küll olemas, aga inimesed ei saa jäätmeid sinna üle anda, sest see on väga kallis. Pigem nad poetavad seda metsa alla või vedeleb see kuskil hoonete ümbruses. Näiteks eterniidi äraandmine on suhteliselt kulukas. Kuidas saaks selle elanike jaoks odavamaks teha? Kas KIK-i kaudu võiks toetada teatud aktsioone, et vana eterniiti vastu võtta? Muidu inimesed ei suuda oma vaesuse juures neid vedelema jäänud plaate õigesse paika üle anda.

Eterniidi kokkukogumise toetamist on vallad KIK-ist taotlenud ja seda on ka toetatud. Siin peab ilmselt küsima eelkõige konkreetsest omavalitsusest, miks sellist taotlust ei ole esitatud. Praegu käimasolevas KIK-i toetusvoorus on eterniidi kokkukogumise toetuse taotlusi päris mitu tükki, kui ma õigesti mäletan. See võimalus on täiesti olemas. Te ütlete, et jäätmejaamadesse jäätmete äraandmine on väga kallis. See tuleb ebameeldiva üllatusena, sest omavalitsused on meile üldiselt kinnitanud, et nad võtavad prügi jäätmejaamades inimestelt tasuta vastu. Jäätmejaamade investeeringuteks on raha samuti KIK-st saadud ja reeglina on neil hiljem kohustus elanikelt jäätmeid just nimelt tasuta vastu võtta. Eks seda tuleb kontrollida, kui see kusagil tõepoolest kallis on. Üks jäätmejaamadega seotud mure on olnud see, et mõni omavalitsus on oma jäätmejaama selgelt üledimensioneerinud. Mis põhjusel on tuldud ja küsitud sedavõrd mahukaid investeeringuid, mille abil rajatud jaama käigushoidmisega on hiljem probleeme, seda tuleb niisuguselt omavalitsuselt väga tõsiselt küsida. Oleks võimalik ka märksa väiksemas jäätmejaamas inimesi väga hästi teenindada, ei oleks olnud vajadust nii suurel määral üledimensioneerida.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister, tänan teid selle suurepärase esitluse ja sõnumi eest! See on tõesti meie ühine mure, et jäätmekorraldusega tuleb edasi minna. Minu küsimus puudutab jäätmehierarhiat Euroopa Liidus, vastavaid tegevusi ja asjaomaseid suhtarve. Kuidas teie hinnangul Eesti paistab välja Euroopa Liidus tervikuna, ükskõik kas koos põlevkiviga või ilma põlevkivita?

Kui silmas pidada majapidamistes tekkivat jäätmete kogust, siis sellest seisukohast me paistame päris head välja. Eesti inimesed on üldiselt kokkuhoidlikud ja otsivad oma igapäevastes toimetamistes ka taaskasutuse võimalusi. Probleem on see, et ka inimesed, kes iseenesest on hästi keskkonnateadlikud ning oleks valmis jäätmeid liigiti koguma ja sorteerima, ei tee seda mitte alati, ja just põhjusel, et sorteerimine ja liigiti kogumine ei ole kuigi mugav. Uurisin seda keskkonnakomisjonis, aga võib-olla tasub ka siin teie käest küsida. Mõelge omaenda kogemuste põhjal, kus on teie kodule kõige lähem mugav vanapaberi, klaasi ja pakendite äraandmise võimalus. Ma ei räägi mitte pandiga kaetud pakenditest või tagatisrahaga kaetud pakenditest, vaid muudest pakenditest. Sageli inimesed ei tea neid kohti paraku. Või räägime näiteks biolagunevatest jäätmetest. Kuhu te saate neid ära viia? Kas see võimalus on teil üldse olemas? Meil on arenguruumi mugavama süsteemi loomiseks küll ja küll. Ja kui ringlussevõtu arve vaadata, siis nagu ma ütlesin, praegu oleme umbes poolel teel sinna, kuhu me aastaks 2020 jõudma peame.
Aga see ei ole mitte ainult Eesti mure. Samasuguses olukorras on hulk teisi Euroopa Liidu riike, kes samuti mõtlevad väga tõsiselt selle peale, kuidas inimesi ikkagi motiveerida kõigepealt kodus liigiti prügi sorteerima ja lõpuks ringlussevõttu suunama. Ressurss, mis seal peidus on, on majanduslikus mõttes iseenesest väga-väga suur. Meil ei ole erilist põhjust endale tuhka pähe raputada. Eelkõige igapäevases majapidamises on eestlased täitsa tublid.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ajakirjanduses on väidetud, et prügipõletusjaam Irus on jäätmete liigiti kogumisele väga demotiveerivalt mõjunud. Milline on sinu hinnangul Iru prügipõletusjaama mõju jäätmete liigiti kogumisele ja prügi taaskasutusse suunamisele?

Taaskasutusse suunamisele on selle mõju olnud väga positiivne, sest prügi kasutamine energia tootmiseks on üks osa taaskasutamisest. Küll ei mõju see positiivselt ringlussevõtule, sest prügi põletamisega ikkagi see materjal, mis katlasse aetakse, kõrvaldatakse. Tõesti, väga tihti kuuleb inimestega rääkides emotsionaalset küsimust, miks ma peaksin prügi liigiti koguma, miks ma peaksin vaevama ennast eri konteineritesse sortimisega, kui lõppkokkuvõttes läheb kõik niikuinii ühte ahju. Selline hoiak on probleem, ja seda just igapäevaelus liigiti kogumise ja sorteerimise seisukohalt. Meil ei ole veel teada 2013. aasta lõplikke andmeid, nii et ma ei saa tõsikindlalt öelda, kas ringlussevõtt eelmisel aastal, kui Iru prügipõletusjaamana tööle hakkas, kasvas või kahanes. Esialgsed andmed – rõhutan, need on väga esialgsed – ütlevad, et pigem on see veidi kahenenud. Aga neid andmeid tuleb kontrollida ja seda praegu tehaksegi.
Üldiselt prügi põletamine ringlussevõtule, jah, positiivset efekti kindlasti ei avalda. Samas nagu me jäätmehierarhiast nägime, on prügi põletamine siiski mõistlikum tegevus kui prügi ladestamine. Selles võrdluses tuleb kindlasti eelistada prügi põletamist. Kui aga võrrelda materjali ringlussevõtuga, siis prügi põletamine eelistatud teguviis ei ole. Eelkõige on meie mure ikkagi, kuidas seda kasulikku materjali, mis ringlusest kõrvaldamisel raisku läheb, võimalikult palju kätte saada. Kõik see, mis üle jääb, kõik see, mida tõesti ei ole võimalik ringlusse võtta, võibki minna põletusse, et kasutada seda energia tootmiseks. Praegu see piir päris õige koha peal ei ole.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud minister, hea esitluse ja põhjaliku ülevaate eest! Kahju ainult, et selle teema vastu, mis meil tulevikuski suhteliselt suur valupunkt on ja nõuab riigilt väga suurt ressurssi, Riigikogu liikmed nii vähest huvi ilmutavad. Aga mina küsin teie käest paari slaidi kohta. Üks slaid oli "Tegime ära" loodud omavalitsuste koostöövõrgustiku kohta. Ja teine slaid oli "Väljakutsed", kus oli kirjas eesmärk tõhustada omavalitsuste koostöövõrgustiku loomist. Äkki te tutvustate neid kahte slaidi?

Omavalitsuste võrgustik teatud piirkondades töötab päris hästi. Näiteks Harjumaa omavalitsused teevad üsna head koostööd, Järvamaa omad täpselt samuti. Samas ei tööta see mitte igal pool Eestis niimoodi. Nagu ma teie nimetatud teist slaidi näidates ütlesin, võiks näiteks jäätmejaamade puhul omavalitsuste koostöö olla palju efektiivsem ja praktilisem. Iga väike vald ei pea tõepoolest ise jäätmejaama rajama. Milleks teha väga mahukas investeering, kui selle jaama töös hoidmisega pärast probleeme tekib? On näiteid, mida arvesse võttes on koostöö omavalitsuste vahel edaspidi kindlasti parem. Nagu Eestis ikka, on piirkondi, kus mõni asi töötab väga hästi, ja on piirkondi, kus mõni asi võiks töötada paremini. Nii on ka omavalitsuste koostööga. Mitte kõik omavalitsused, kes võiksid koostööd teha, seda ei tee, aga kui nad näevad positiivseid näiteid, siis küllap nad saavad innustust.
Muide, ma ei ole nõus selle küsimuse sissejuhatuses öeldud väitega. Mu meelest on Riigikogu liikmete huvi olnud igati aktiivne. Ka komisjoni arutelu oli väga asine. Ma olen väga rahul, et see arutelu sellisel moel praegu toimub.

Head ametikaaslased, tulenevalt meie seadusest pean ma kahjuks seda aktiivsust natuke maha võtma. Kordan üle, et selle päevakorrapunkti raames võib iga Riigikogu liige esitada kummalegi ettekandjale ühe suulise küsimuse. Nii et ministrile üks küsimus ja komisjoni esimehele üks küsimus. Läheme nüüd edasi. Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Me teame, et Eestis on jäätmete hulk elaniku kohta üks Euroopa suurimaid, ja me teame ka, mis on selle põhjus – see on kasutatav põlevkiviressurss. Hea on, et me oleme väga suurt rõhku pannud sellele, et üle minna taastuvenergiale. Aga kogu teie ettekandes ei nimetatud ühe sektori, nimelt militaarsektori tekitatavaid ohtlikke jäätmeid. Millist tähelepanu selles jäätmekavas pööratakse militaarsektori panusele? Kui palju neid jäätmeid Eestis tekib? Võib-olla on teil andmeid ka muu maailma kohta, sest tegelikult tekib selles sektoris meeletus koguses igasuguseid jäätmeid, ohtlikke aineid, romusid, mis jäävad keskkonda reostama. Milline on jäätmete, sh ohtlike ainete käitlemise korraldus selles sektoris?

Ma praegu jään vastuse võlgu. Peaksin täpsustama, kas meil peetakse jäätmetekke mõttes militaarsektori kohta eraldi arvestust. Usun, et need probleemsed militaarjäätmed, millega me siiamaani maadleme, pärinevad ikkagi aastakümnetetagusest ajast. Praegune jäätmekorraldus on igati nõuetekohane ka meie militaarsektoris, kindlasti ei ole see seotud suurte probleemidega. Aga endiselt veel avastatav jääkreostus on tihti seotud Nõukogude Liidu sõjaväe käsutuses olnud aladega. Ja muidugi risustavad meie maastikku endiselt omaaegsed sõjaväehooned. Need ei kaunista mitte meie Eestimaad. Nendega me tegeleme, oleme nendest maastiku puhastamiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu raha ette näinud. Tegu on tihti puhtvisuaalse reostusega, aga on küllalt näiteid, kus ohus võib olla ka põhjavesi. Seda me igal juhul väldime. Aga nagu öeldud, enamik kõnealuseid probleeme pärineb aastakümnetetagusest ajast, mitte kaasajast.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Minu küsimus puudutab Eesti Pandipakendit, kelle töö kohta tehti mõni aasta tagasi õigustatud kriitikat, kuid nüüd võib öelda, et nad saavad oma tööga päris hästi hakkama. Küsimus on nende superandmebaasi kohta, mis sisaldab 185 tootja ja maaletooja andmeid. Kuidas on tagatud nende andmete turvalisus, et selle tootjavastutusorganisatsiooni n-ö suuromanikud – A. Le Coq, Saku, Coca-Cola ja kes nad olidki – ei saaks kuritarvitada andmeid, mis seal sisalduvad? Sinna ju iga kuu kõik ettevõtted esitavad täpsed andmed, kui palju mida on müüdud. Kas sellega on tegeldud? Kui me siin käibemaksuseadust arutasime, siis see oli väga tõsine teema.

Kui on etteheiteid, siis need tuleks hästi konkreetselt esitada. Iseenesest aruandlus peabki olema täpne ja me oleme ka pakendite puhul olnud pigem hädas sellega, et mitte alati ei ole me saanud olla veendunud, et maale toodav pakendite kogus deklareeritakse täpselt. Kindlasti peavad esitatavad andmed olema korrektsed. Vastasel korral on kogu süsteem hõlpsasti haavatav ja riigile laekuv tasu satub löögi alla. Nii et kui on konkreetseid etteheiteid, et keegi on seda süsteemi kuidagi kuritarvitanud – ma pean ütlema, et minuni niisuguseid signaale jõudnud ei ole –, siis tuleks need sellisel kujul ka esitada. Siis saab arutada, kas on vaja andmete kogumist ja aruandlust mingil moel muuta. Aga aruandlus peab täpne olema.

Maimu Berg, palun!

Lugupeetud proua minister! Oli suur rõõm kuulda, et te hindate kõrgelt meie inimeste teadlikkust prügi sorteerimisel. Kui see nii on, siis on see tõesti kena. Härra Randver küsis juba prügi metsa alla viimise kohta, aga väga palju kasutatakse võimalust lihtsalt prügi oma koduõuel põletada. Kuidas sellesse suhtuda ja kuidas seda ära hoida?

Aitäh! See on erakordselt ajakohane küsimus. Kevadkoristused on ju üle riigi käimas. On olemas internetiaadress www.lõke.ee, kust saab ülevaate eile alanud teadlikkuse kampaaniast, millega me juhime inimeste tähelepanu terviseohtudele, mis kaasnevad prügi põletamisega kuskil aianurgas. Põletamisegi puhul kehtib põhimõte, et kõik see, mis üles läheb, tuleb ühel hetkel alla. Kui mingite kemikaalidega immutatud materjale lõkkes põletatakse, siis tuleb arvestada, et see varem või hiljem kas hingatakse sisse või langeb see marjapõõsaste, õunapuude, maasikate peale ja süüakse sisse. Sellealase teadlikkuse tõstmisega me tegeleme tänavu päris tõsiselt. See on üks kampaaniatest, mis on konkreetselt prügi põletamisega seotud. Kohustus sõlmida prügiveoleping on tõenäoliselt hoovinurgas põletamist vähendanud, aga jah, eks meieni jõuab ikka kaebusi, et naaber põletab midagi, mis kangesti musta tossu tekitab. Sellist asja teha ei tohi.

Tõnis Palts, palun!

Lugupeetud minister! Minu küsimuse märksõna on "mõjuanalüüs". Kas te olete uurinud, kui palju selleks, et saavutada teie eesmärk viia taaskasutuse protsent 27-lt 50-le, üks Eesti perekond peab igal õhtul prügi sorteerimiseks ja hiljem laiali vedamiseks rohkem tööd tegema? Kas see on 5 sekundit, 30 sekundit, 1 minut või 5 minutit? Ja kas te olete korrutanud selle numbri 365-ga ja võrrelnud, ega järsku ikkagi põletamine ei ole kasulikum? Kas teil on see matemaatikaülesanne tehtud? Eesti inimesed peavad igal õhtul prügi sorteerima. Kas te olete uurinud, järsku saab seda aega kasulikumalt kasutada ja äkki see mõjub negatiivselt iibele?

Ma pean alustama täpsustusest. Te ütlesite, et me peame taaskasutuses jõudma 50%-ni jäätmetest. See eesmärk on meil juba täidetud, sellega meil ei ole probleemi. Meil on probleem materjali ringlussevõtuga. Teisisõnu on eesmärk, et materjali, mis korra on toodetud kas korduskasutuse teel või vähese ümbertöötamise järel, ei kõrvaldata ringlusest, vaid see jääb ühel või teisel moel endiselt kasutusse. Eelkõige ongi positiivne mõju, mida inimesed prügi sorteerimisega avaldavad, seotud just majandusliku kokkuhoiuga. Ma nimetasin selles presentatsioonis mõningaid andmeid, kui palju hoitakse kokku vett ja vähendatakse CO₂ õhkupaiskamist. Kõik see on seotud kuludega ja see mõju on väga märkimisväärne.
Enne ma kiitsin Eesti inimeste keskkonnateadlikku käitumist. Ma tõepoolest arvan, et jäätmete kodune sorteerimine ja nende sel moel ringlussevõtule kaasaaitamine on midagi, mida ei võeta niivõrd tüütu kohustusena, vaid see on paljude jaoks täiesti iseendastmõistetav. See on praegu iseendastmõistetav väga mitmes meist põhja poole jäävas riigis ja ma ei arva, et Eesti inimene on vähem keskkonnateadlik või vähem hooliv. Olen veendunud, et sorteerimine tuleb teha ühest küljest mugavamaks, aga teisest küljest peame jõudma igal juhul selleni, et kui inimene kodus prügi sorteerib ja aitab sel moel materjali taas ringlusse võtta, on tema prügiarve oluliselt väiksem kui sellel inimesel, kes keskkonnast ei hooli ja kõik kodus tekkivad jäätmed ühte hunnikusse kuhjab või ühte prügikasti viskab. See peab olema ka majanduslikus mõttes tasuv – keskkonnateadlikuma inimese kulud olgu väiksemad.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Nüüd on mul suur au paluda kõnetooli Riigikogu keskkonnakomisjoni esimees Rainer Vakra.

Austatud aseesimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on au teile tutvustada riigi jäätmekava 2014–2020 ja keskkonnakomisjonis toimunud arutelu. Sissejuhatuseks nii palju, et Vabariigi Valitsus esitas selle kava Riigikogule arutamiseks tänavu 17. aprillil ja Riigikogu esimees määras selle läbivaatamise juhtivkomisjoniks keskkonnakomisjoni. Riigi jäätmekava 2014–2020 on kogu jäätmevaldkonda hõlmav arengudokument, milles tutvustatakse valdkonna arendamise põhimõtteid ja meetmeid järgmiseks seitsmeks aastaks. Nii nagu ministril on ka minul keskkonnakomisjoni esimehena väga hea meel täheldada, et sellist kava arutatakse nii kõrgel tasemel. Varem see parlamendis käsitlemist leidnud ei ole. Iseenesest aga on praegune jäätmekava järjekorras kolmas – 2002 oli esimene, 2008 oli teine ja nüüd on siis kolmas, kuni aastani 2020.
Neli peamist põhimõtet, mida jäätmekava koostamisel on järgitud, on jäätmekäitluse hierarhia arvestamine; printsiip, et saastaja maksab; tootja laiem vastutus ning iseseisvuse ja läheduse põhimõte. Inimeste jaoks on prügi midagi sellist, mis kipub haisema ja millest soovitakse võimalikult ruttu vabaneda. Aga kui jäätmeid on juba suurtes kogustes, kujuneb sellest ressurss, mida saab nii toormena ringlusse võtta kui ka põletada või valmistada sellest kütust. Muidugi, keskkonna seisukohalt – seda rõhutab ka jäätmekava – on peaeesmärk jäätmeid kas üldse vältida või nende teket vähemalt vähendada. Alles teine eesmärk on võimalikult suur osa jäätmeid ette valmistada korduvkasutuseks, ringlusse võtta ja taaskasutada ning sellega vähendada jäätmetest tulenevat keskkonnariski.
Kindlasti peab jäätmete kasutamisel eelistama nende ringlussevõttu. Et seda teha, on oluline välja arendada optimaalne jäätmete kogumise ja käitlemise võrk. Eelseisva perioodi keerukaimaid ülesandeid on suurendada olmejäätmete ringlussevõttu praeguselt 27%-lt 50%-le aastaks 2020. Jäätmekava elluviimise maksumuseks aastatel 2014–2020 on prognoositud 64 miljonit eurot. Esimesel neljal aastal peaks kõigi meetmete peale kokku rakendusplaani kohaselt kuluma 44,1 miljonit eurot.
Keskkonnakomisjon on jäätmekava arutanud kaks korda: esimest korda tänavu jaanuaris ja teist korda mais. Nüüd, head kolleegid, on meil võimalik seda dokumenti arutada ka üheskoos siin suures saalis. Vaatamata sellele, et ka komisjonis tõsteti korduvalt esile, et jäätmekava eesmärk ei ole pakkuda detailseid lahendusi, vaid anda selged tulevikusuunised, võttis komisjon tähtsamad probleemid üksipulgi lahti. Toon mõningaid näiteid teemadest, mida komisjonis arutati.
Kõigepealt tõstatati probleemina klaastaara suur osakaal olmeprügis. Sinna sattub just see klaastaara, mis ei kuulu pandipakendi süsteemi, nt moosipurgid ning ketšupi- ja veinipudelid. Põhjuseks on ühelt poolt toodud, et taaraautomaadid, mis pandipakendeid vastu võtavad, on väga keerulise ehitusega ega suuda igasuguse kujuga purke-pudeleid vastu võtta. Samas jõuti ühiselt järeldusele, et pakendikogumisvõrgustikku tuleb edasi arendada ja konteinerite arvu suurendada.
Üks oluline aruteluteema, mida komisjon vaagis nii jaanuaris kui ka mais, oli jäätmete põletamine, millest ka austatud minister oma ettekandes ja küsimustele vastates rääkis. Jäätmete põletamine ja neist kütuse tegemine on loomulikult mõistlikum kui nende ladestamine prügimäele. Keskkonda ja majandust silmas pidades oleks aga vaja, et plast, paber, kartong ja metall võetaks taas ringlusse. Põletada võiks ainult selle osa jäätmetest ehk hinnanguliselt 30–40%, mida ei ole tehnoloogiliselt võimalik ega ka mõistlik ringlusse suunata. Taaskasutamine on energeetiliselt ja majanduslikult kolm kuni viis korda kasulikum kui jäätmete ahjus põletamine või neist kütuse tootmine.
Kuna olmejäätmete põletamine on taaskasutus, mitte ringlussevõtt, siis on küsimus, kuidas on Eestil võimalik seatud ringlussevõtu eesmärki täita. Komisjonis olid kõne all viis suurt takistust. Näiteks puudub rahaline kokkuhoid, ka on see tegevus ruumimahukas ja vaevarikas. Pakendikonteinereid on vähe ja inimeste teadlikkus võiks kõrgem olla. Oma osa mängib müüt, et mina kodanikuna võin ju jäätmeid eraldi koguda, aga lõpuks valatakse ikka kõik kokku. Ja viiendaks, puudub majanduslik huvi mõelda ja käituda keskkonnahoidlikult. Järeldus on, nagu ka jäätmekavas on sätestatud, et kõige tähtsam on muuta inimeste hoiakut ehk saada lahti sellistest tüüpmetafooridest, et pole mõtet liigiti koguda, niikuinii päeva lõpuks läheb kõik üheskoos ahju.
Seetõttu ongi jäätmekavas rõhutatud, et ringlussevõtt on peamine. On ka üsna täpselt kirjas, kuidas motiveerida elanikke rohkem kohapeal sorteerima ja selle kaudu ringlussevõttu kasvatada. Nagu ma juba ütlesin, ühe probleemina toodi komisjonis esile, et inimesed ei näe sorteerimisel mõtet, kui kõik läheb lõpuks ühte kohta ja ka rahalises mõttes mingit vahet ei ole. Milleks sorteerida, kui tulenevalt kohustuslikust olmejäätmete veo lepingust on kuu lõpuks vaja kindlasti prügikonteiner täis saada. Üks komisjoni liige ütles, et osa kraamist, mis sa oled sorteerinud, saad tõesti tasuta ära anda, aga kortermajas võid kõik visata ühte konteinerisse, makstes võib-olla kuus vaid euro rohkem. Inimesel on nii mugav ja rohkem pingutada ta ei viitsi. Ta maksab pigem euro rohkem, kui jookseb kottidega mööda linna. Lahendus saab olla ainult üks: kui sa ei sorteeri, siis sul käib prügiauto tihedamini ja maksad rohkem. Kui sa sorteerid, viid liigiti kogutud jäätmed eri konteineritesse, siis maksad vähem ja auto käib näiteks kord kolme kuu jooksul, mis tähendab selget kokkuhoidu. Nõnda on jäätmekavas oluliste tegevuste loetelus kirjas ka üldisem jäätmemajanduse reform.
Keskkonnatasude raamkava peab olema selline, mis arvestaks tasustamise ja maksustamise üle otsustamisel otseselt jäätmekäitluse hierarhiat. Sortimist korrektselt tegevad majapidamised ja ettevõtted peavad jäätmeveo teenust saama märksa odavamalt kui need, kes seda teha ei viitsi või mingil muul põhjusel ei tee.
Üks põhiteemasid, mida keskkonnakomisjon arutas, oli see, kuidas ühtivad omavalitsuste jäätmekavad üleriigilisega. Kui me vaatame omavalitsuste jäätmekavasid, siis näeme neis suuri erinevusi. Tekkis küsimus, kas ministeerium ja Riigikogu peaks püüdma seda pilti ühtlustada. Jõuti järeldusele, et kahtlemata on asjakohane üle vaadata määrused, mis käsitlevad kohalike omavalitsuste jäätmehoolduseeskirjades sätestatud kohustusi. Arutati, kas need on piisavalt detailsed. Jõuti järeldusele, et arenguruumi veel on, just väikestes omavalitsustes ollakse suhteliselt liberaalsed ja võimaldatakse vabatahtlikkust. Toodi ka üks konkreetne näide omavalitsusest, kus uuriti kõigepealt välja, kui suur on neil kõige suurem kortermaja. See oli 25 korteriga ja nii kehtestati, et eraldi pakendikonteinerid peavad olema vaid majades, kus on vähemalt 26 korterit.
Lõpuks arutas komisjon, et ehkki suur töö on ära tehtud, kas kõikides punktides on sidusgruppidega jõutud konsensusliku lähenemiseni või on jäätmekava arutelul lahkarvamusi õhku jäänud. Üks põhilisi probleeme on omavalitsuste mure, et raha on vähe. Sellele jäätmekava lahendust ei paku. Küll pakub raamkava välja skeemi, mis lähtub sellest, et inimesel oleks suurem motivatsioon jäätmeid sorteerida ja liigiti koguda ning samal ajal saaks ka omavalitsused sellest elanike liigiti kogumisest rahalist tulu.
Keskkonnakomisjon seisab päris kindlasti selle eest, et omavalitsustes ei korduks aastatetagune olukord. Kui prügi ladestati vähem, siis oli see keskkonna seisukohalt väga positiivne, samas omavalitsuste jaoks tähendas see seda, et neile laekus eelarvesse vähem raha. Lühidalt öeldes oli omavalitsus tegelikult huvitatud sellest, et prügi ladestataks prügilasse.
Kokku võttes võib tõdeda, et kõnealune jäätmekava lähtub kahest jäätmemajanduse kuldreeglist. Esiteks: kes saastab, see maksab. Ning teiseks: kui pea ei võta, peab võtma rahakott. Ainult neid reegleid arvestades saame rääkida tulevikus puhtamast keskkonnast ja säästlikumast Eestist. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Andrus Ansip!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ka sina rõhutasid oma ettekandes nii nagu ministergi vajadust kinni pidada jäätmekäitluse hierarhiast. Ma olen lugenud mitmeid artikleid. Praegu on mul ees üks väga lihtne artikkel Wikipediast, kust võib välja lugeda, et need hierarhia omavahelised piirid ei ole jäigad. Näiteks võib jäätmekäitluse hierarhiast kõrvale kalduda, kui see tagab parima keskkonnaalase üldtulemuse kogu asjaomast olelusringi arvestades. Ja siit minu küsimus: kas teinekord võib olla põhjendatud prügi ringlussevõtu asemel prügi taaskasutamine, näiteks energiaallikana Iru prügipõletusjaamas?

Esiteks, puhtolemuslikult ei ole kunagi võimalik ringlusse võtta 100% jäätmetest. Mis tahes olmejäätmete puhul on hinnanguliselt 30–40% sellised, mille ainuvõimalik taaskasutus ongi põletamine. Mis aga tervikuna seda küsimust puudutab, siis jäätmete käitlemise üle otsustamisel tuleb alati arvestada jäätmete paiknemist, nende tekke kohta. On täiesti arusaadav, et veoga seotud kulu peab olema mõistlik. Ning teatud juhtudel on jäätmete liigiti kogumine vähem kasulik, näiteks siis, kui hiljem kulub nende transpordiks palju raha.
Jäätmekäitluse hierarhiat tuleb loomulikult võtta raamkavana, kindlasti on mõistlik arvestada teatud erisusi. Toon näiteks olmejäätmete veo korra, mille järgi on kõikidel majapidamistel kohustuslik ühe kuu jooksul oma konteiner täis saada. Riigikogus on arutelu all seaduseelnõu, mis pakub välja sätestada, et teatud juhtudel, näiteks kui kodanik on keskkonnaküsimustes väga teadlik, kui ta teeb komposti ja sorteerib kõik jäätmed, siis oleks mõistlik, et omavalitsus võib teha tema puhul erandeid. Prügiauto võiks siis käia mitte kord kuus, nagu näeb ette praegune seadus, vaid korra kolme kuu jooksul, mis tähendaks tublile elanikule suurt kokkuhoidu. Seega on selge, et teatud erisused on mõistlikud. Eesmärki taas ringlusse võtta 100% jäätmetest ei ole võimalik ellu viia. 30–40% olmejäätmetest on puhtmajanduslikult mõistlik ahju ajada ja põletada, et sooja saada.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh! Austatud ettekandja! Jäätmekavas on üks punkt tarbija koolitus. Me kõik peame teadma, kuidas vältida suurel hulgal jäätmete tekkimist. Ometi oleme igal aastal osalenud sellises kampaanias nagu "Teeme ära!". Ma pole kuskilt lugeda saanud, kui suur on selle kampaaniaga kogutud prügi kogus aastate lõikes, aga see on kindlasti märkimisväärne. Ja olukord ei parane, ikka ja jälle leitakse kohti, kuhu prügi on veetud. Kas komisjonis oli juttu, et kasutada olevat raha võiks rohkem eraldada inimeste teadlikkuse tõstmisele? Inimene, kes kogu seda plasttaarat tarbib, oskab siis seda õigesti sorteerida. Raha võiks kulutada ka koolitusele.

Loomulikult keskkonnakomisjon arutas ka seda, kuidas saaks võimalikult hästi Eesti inimesi koolitada ja teavitada neid nii jäätmete sorteerimise olulisusest kui ka sellest, miks on kahjulik prahti oma hoovis põletada. Kindlasti saavad suure töö ära teha omavalitsused, elanike igapäevased partnerid. Samas on käivitatud mitu riiklikku programmi, et omavalitsustele selle töö tegemiseks raha eraldada.
Mis puutub "Teeme ära!" kampaaniasse, siis võib küll öelda, et igal aastal on põhjust, nagu te, austatud Inara Luigas, ütlesite, seda korrata. Aga selge on, et eelmistel aastakümnetel on see töö jäänud tegemata, ja ka see, et pilt läheb iga aastaga paremaks. Mina isiklikult olen veendunud, et need kümned tuhanded inimesed, kes vähemalt korra on osalenud "Teeme ära!" kampaanias ja kokku kogunud teiste maha jäetud prügi, ise homme ega ülehomme metsa prügi maha ei vala ega isegi mitte pudelit kraavi ei viska. "Teeme ära!" programmil on kaks väga olulist plussi. Üks on see, mida me näeme iga päev – et Eesti metsaalused, rabad ja sood saavad puhtamaks, ning teine on seesama kasvatuslik ja hariduslik pool, mille kohta te küsisite. Kui inimene ise on kordki selle nimel vaeva näinud, et meie metsad oleks puhtad, siis ta seisab edaspidigi selle eest, et kogu meie ümbrus oleks puhas.

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Aitäh! Austatud komisjoni esimees! Keskkonnakomisjonis on paaril korral arutusel olnud Iru jäätmejaamas toimuv ja ka jäätmekütuse, nn RDF-i kasutamine eri ettevõtetes energiaallikana. Täpsustuseks nii palju, et RDF on jäätmekütus, mida tehakse segaolmejäätmetest ja põletatakse enamasti tsemenditehastes. Me räägime siin jäätmekäitluse hierarhiast. Kindlasti on tulevikus jäätmete põletuseks omandamine kasvava majandusliku huvi tõttu järjest problemaatilisem, seda ka põhjusel, et meil on eesmärgiks seatud ringlussevõtu numbrid silme ees. Millist lahendust teie rohkem toetate, kas jäätmete kasutamist Iru jäätmejaamas või RDF-ina mujal?

Nagu ma olen juba korduvalt öelnud, jäätmete põletamisel ja nendest kütuse tegemisel ei ole sisuliselt mitte mingit vahet. Ei ole vahet, kas me ajame prügi ehk olmejäätmed Irus ahju või teeme sellest eelnevalt kütuse ja ajame selle Kunda Nordic Tsemendis tsementi tootes ahju – tulemus on täpselt sama. Kõnealusel juhul ei tohi kindlasti eelistada kumbagi ettevõtmist. Jäätmekäitluses võime nii põletamisele kui jäätmekütusele hindeks panna koolipoisiliku kolm plussi ehk rahuldava. Aga mina usun, et Eesti Vabariik võiks püüelda ja peab püüdlema lahenduse poole, mille eest saab hinde viis, ja see on prügi ringlussevõtt.
Veel kord: praegu on ilmselge probleem, mis meil tuleb ka keskkonnakomisjonis lahendada, jäätmete import, prügi sissevedu Eestisse. Nagu te ütlesite, ühelt poolt me teeme tööd selle nimel, et Eestis olmejäätmeid sorteeritaks. See tähendab, et nii kütuse jaoks kui ka põletamiseks jääb neid järjest vähemaks. Teiselt poolt on meil suurte investeeringutega saavutatud märkimisväärne võimekus neid töödelda. Seega surve, et Inglismaalt, Soomest ja Iirimaalt veetaks Eestisse prügi juurde, on endiselt olemas. Keskkonnakomisjonil tuleb maha istuda ning toetudes avalikule arvamusele välja mõelda lahendus, mida me tulevikus teeme importprügiga, millest 25% ladestatakse küll tuha näol, aga ikkagi Eesti prügilatesse. Igast neljast laevatäiest üks kallutatakse tegelikult Maarjamaa pinnale.

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh! Ütlen vahemärkusena, et kuigi siin käib jutt impordist, on tegu ikkagi teenuse ekspordiga. Aga minu küsimus on järgmine. Ma tahtsin seda keskkonnaministrilt küsida, aga küsin sinu käest. Kas sa võid keskkonnakomisjoni esimehena 185-le jookide tootjale ja maaletoojale kinnitada, et need detailsed aruanded, mis nad iga kuu Eesti Pandipakendile esitavad, on turvatud, et nendele ei ole juurdepääsu Eesti Pandipakendi nõukogu liikmetel ega nendele lähedal seisvatel isikutel, et ei ole ebaausat konkurentsi ja neid andmeid ei kuritarvitata?

Ma loodan südamest, et see nii on. Selleks aga, et anda konkreetne vastus, ma vastan teile kirjalikult. Praegu ma ei tea, kellel konkreetselt on andmetele juurdepääs. Aga loodan, et kõik siin saalis tõstatatud kahtlused on vaid kahtlused ja tegeliku eluga neil pistmist ei ole.

Aitäh! Palun, Tõnis Palts!

Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi kõrva, et te nimetasite importi. Ma vaidlen teile vastu: me ei impordi prügi.

Kui see oli küsimus, siis ma jään enda juurde, et tegemist on prügi impordiga. Kui me vaatame keskkonna seisukohalt, siis see, mis lõppkokkuvõttes korstnast väljub, vastab küll euronormatiividele, aga see jääb Eestisse. Iga neljas konteineritäis prügi ladestatakse Eestis tuhana. Keskkonna seisukohalt ei ole välismaise prügi põletamine Eestis kasulik, vähemalt siis, kui see käib niisugusel viisil, nagu seda praegu Eestis tehakse.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Rainer Vakra! Nüüd on võimalik esineda kõnega. Kas on läbirääkimissoovi? Kõnesoove ei ole. Seega on viimase päevakorrapunkti arutelu lõppenud. Otsust Riigikogu selles küsimuses vastu ei võta. Suur tänu kõikidele esinejatele! Meie päevakord on ammendunud. Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 12.19.