Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Mul on suur au tervitada ka meie külalisi Leedu parlamendist, kes istuvad üleval pressi ja diplomaatilise korpuse rõdul. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on kuue kolleegi nimel üle anda arupärimine peaminister Taavi Rõivasele Eesti palgavaesuse ja elukvaliteedi kohta. Värskest Euroopa tööhõive ja sotsiaalarengu aruandest selgub, et vaesus tööealise elanikkonna hulgas süveneb. Leitakse, et töötuse järkjärgulisest vähenemisest ei piisa, keskenduda tuleb ka palgaäärmuste pideva suurenemise peatamisele. Te kõik teate, et Eestis on tuhandeid inimesi, kes teevad täistööajaga tööd, aga teenivad selle eest väga madalat palka, millest võetakse veel maksud maha. Nii on nad olukorras, kus ka nende täistööajaga töötamise eest saadud palk on nad määranud vaesusesse. Euroopa Liidus mõõdetakse palgavaesust teaduslikult. Palgavaesteks peetakse inimesi, kes ei saa endale lubada elementaarseid asju, olgu selleks siis soe tuba, võimalus süüa regulaarselt kala ja liha, osta uusi, mitte kasutatud riideid ja vastu võtta külalisi. Sellest uuringust selgus, et veerand Eesti tööl käivatest inimestest ei saa endale lubada ühtegi nimetatud asjadest. Sooja toa saamiseks peavad nad omavalitsusest toimetulekutoetust küsima. 63% tööl käivatest inimestest ei saa endale lubada mõnda nimetatud asjadest.
Sellest tulenevalt ongi meil peaministrile neli küsimust. Me oleme veendunud, et kuni Eesti inimestele korraliku palga tagamisega ei tegeleta, ei saada ka väljarännet pidama. Palju tänu tähelepanu eest!

Rohkem kõnesoove ei ole. Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab juhatus selle edasise menetlemise. Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23. Asume tänase päevakorra juurde.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 611 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Reformierakonna fraktsioon toetab veeseaduse muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmist. Seaduse muutmine teeb kahtlemata seaduse paremaks. Muudetud veeseadus lubaks majandus- ja kommunikatsiooniministril muu hulgas algatada supelranda teenindava kaldaga püsivalt ühendamata kuni 60 ruutmeetrise ehitisealuse pinnaga spordi- või puhkerajatise hoonestusloa menetlust ja anda ka hoonestusluba. Ta ei pea enam sellest keelduma, kui samal ajal on pooleli maakonnaplaneering. Seaduse jõustumisel võib minister näiteks algatada lastele liulaskmiseks mõeldud elevandi Pärnu rannavette paigutamise menetluse vaatamata pooleliolevale maakonnaplaneeringule.
Paraku ei muuda Pärnu nn kuurordielevanti puudutav veeseaduse muutmise seaduse eelnõu arvamuste küsimisega seonduvat. Veeseaduse § 22⁷ lõige 2 ütleb ühemõtteliselt, et hoonestusloa menetleja teeb ettepaneku hoonestusloa menetluse algatamiseks või algatamata jätmiseks pärast Keskkonnaministeeriumi, Kaitseministeeriumi, Siseministeeriumi, Veeteede Ameti, Lennuameti ja Muinsuskaitseameti arvamuse saamist. See sõnastus on valitsuse esitatud eelnõus jäänud samaks. Pärnu kuurordielevandi tarvis on kõik kooskõlastused olemas. Näiteks Lennuamet andis elevandile oma kooskõlastuse juba 18. oktoobril 2013. aastal. Samal ajal on Lennuameti ja ka näiteks Kaitseministeeriumi seos kuurordielevandiga üsna küsitav. Enamgi veel, kõik seaduses nimetatud asutused on valitsusasutused, seega seadusandja reguleerib seda, kuidas valitsus peab iseenda sees dokumente liigutama.
Ilmselt ministrite vahetusest tingituna, aga võib-olla ka tingituna soovist kuurordielevandi probleemi lahendamiseks võimalikult vähe seadust muuta jääb võimalike uute elevantide vette ehitamisel kehtima Lennuametilt ja Kaitseministeeriumilt arvamuse küsimise nõue. Leian, et seadus võiks jätta arvamuse avaldajate ringi lahtiseks, seda enam, et seaduse järgi ei pea arvamusi küsima mitte taotleja, vaid hoonestusloa menetleja, kelleks on seaduse järgi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Mõttekas oleks kõik asutused nimeliselt seadusest välja võtta ning sõnastada säte abstraktsemalt: et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium küsib asjaomaste asutuste arvamust. Nii saab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium paindlikumalt otsustada, kelle arvamus võib olla vajalik. Nn kuurordielevant on ju ainult üks näide. Reformierakond toetab veeseaduse muutmise seaduse eelnõu vastuvõtmist, kuid soovitab valitsusel hakata kohe vähem bürokraatlikku veeseadust välja töötama. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Alustame lõpphääletamise ettevalmistamist. 
Panen lõpphääletusele eelnõu 611. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 79 Riigikogu liiget, vastu ei ole keegi ja üks inimene on erapooletu. Seega on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 611 seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi teise päevakorrapunkti juurde, milleks on sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse, riigilõivuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 615 esimene lugemine. Palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni aseesimehe Margus Tsahkna! Palun vaikust! Saalis on väga suur lärm.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon otsustas tänavu 10. märtsil algatada ravimiseaduse, riigilõivuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle teema on  ...

Hea ettekandja, palun vabandust! Head ametikaaslased, kas ma tohin paluda saalis vaikust või mitte? Igas pingireas on praegu mingi sumin. Ma väga palun teid! Hea ettekandja, palun jätkake!

Suur tänu, hea juhataja! Tegu on eelnõuga, millel on õige pikk nimetus, aga sisult puudutab see apteegiteenuse osutamist. See Riigikogu koosseis kindlasti mäletab, et apteegiteenuse osutamine ja ka apteekide asutamise piirangute teema on siin saalis korduvalt arutelul olnud. Õiguskantsler vaidlustas praeguste piirangute põhiseaduspärasuse. Samuti on selle eelnõu koostamise ajendiks olnud Riigikohtu üldkogu 2013. aasta 9. detsembril tehtud otsus, mis sisuliselt tühistas apteekide asutamise piirangud ja andis oma otsuse jõustamiseks aega kuus kuud. Seega 9. juunil 2014 jõustub Riigikohtu otsus, millega apteekide asutamispiirangud tühistatakse. Riigikohus tunnistas praegused piirangud põhiseadusvastaseks, lähtudes ettevõtlusvabaduse piiramise proportsionaalsuse põhimõttest.
Nüüd siis ongi Riigikogu sotsiaalkomisjoni ja kogu Riigikogu ees olnud ülesanne välja töötada võimalikud uued lahendused. Lähtepositsioon on olnud eesmärk, et apteegiteenus oleks võimalikult ühtlaselt üle Eesti kättesaadav. Maapiirkondadeski peab apteegiteenuse korralik kvaliteet tagatud olema. Selline regulatsioon vastaks ka põhiseaduses sätestatud ettevõtlusvabaduse põhimõttele.
Sotsiaalkomisjon on viimase 2,5 aasta jooksul selle teema kallal kõvasti tööd teinud. Me oleme kohtunud erinevate huvirühmadega ja koostanud vastavasisulise raporti. Seda tööd juhtis toonane sotsiaalkomisjoni liige Maret Maripuu. Tellisime ka uuringu maapiirkondades apteegiteenuse kättesaadavuse ja seda teenust toetavate meetmete kohta, mida kohalikud omavalitsused või kes tahes on teenuse kättesaadavuse huvides rakendanud. Konkreetne eelnõu on sündinud kogu selle pikaaegse töö tulemusena ja nagu öeldud, tänavu 10. märtsil jõudis sotsiaalkomisjon selle eelnõu üleandmiseni.
Eelnõu sisu lühike kokkuvõte on järgmine. Ravimiseaduse, riigilõivuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu eesmärk on luua kindel, tõhus ja patsiendikeskne õiguslik ja funktsionaalne raamistik apteegisektori kui tervishoiusüsteemi esmatasandi osa integreerimiseks muu tervishoiusüsteemiga. Tegu on selles mõttes struktuurse muudatusega, et proviisoritest saaksid tervishoiutöötajad. Apteegiteenus hakkab kuuluma tervishoiuteenuste hulka. Juba see muudab apteegiteenuse olemust: tavalisest ettevõtlusvormist saab tervishoiuteenuse osa. Apteegisektori pikaajalise jätkusuutliku arengu tagamiseks ja ka n-ö avalikes huvides ehk siis inimeste tervise huvides on see sotsiaalkomisjoni arvates vajalik.
Seda eesmärki teenibki tervishoiupoliitilise otsusena proviisorile ja farmatseudile tervishoiutöötaja staatuse andmine ning apteegipidamisele kvalifitseeritud omandiregulatsiooni kehtestamine. Selle sisu sarnaneb perearstidele kehtiva piiranguga. Eelnõu näeb ette, et me teatud aja jooksul lõhume praegu valitseva vertikaalse integratsiooni ja apteekide omanikeks vähemalt 51% ulatuses peaks saama proviisorid. Loogika on selline, et kui proviisor on tervishoiutöötaja ja tal on kontroll apteegi üle, siis saab ka riik suuremad võimalused reguleerida apteegiteenuse sisu ja kättesaadavust kogu Eestis. Apteekri sõltumatuse tagamiseks, vertikaalse integratsiooni kaotamiseks, konkurentsiolukorra parandamiseks ja apteegisektori tasakaalustatud arengu huvides kehtestatakse piirang, et apteeki võib pidada apteegi juhataja kas füüsilisest isikust ettevõtjana või äriühingu vormis, kus enamusosalus kuulub apteegi juhatajale. Apteekide liigse kuhjumise vältimiseks on eelnõus kirjas põhimõte, et ühes hoones võib tegutseda üks apteek.
Oleme selle eelnõuga ette näinud mitmesuguseid meetmeid. Näiteks ravimite kättesaadavuse parandamiseks vähese nõudlusega piirkondades soovime panna käima apteegibussi ja kehtestada apteekrite lähtetoetuste regulatsiooni. Apteegibussi mõte on see, et hõredalt asustatud piirkondades, kus ei ole majanduslikult mõttekas apteeki pidada, saaksid inimesed sellest bussist apteegikaupa osta. Apteekri lähtetoetuse mõte on sama mis perearsti lähtetoetusel. Kui perearst või muu noor arst otsustab minna kuhugi maapiirkonda tööle ja ta on seal teatud aja töötanud, siis riik maksab talle lähtetoetust. Sellega me proovime motiveerida noori apteekreid või üldse apteekreid juba uue regulatsiooni järgi maakohtades apteeke asutama, et osutada seal apteegi- ja tervishoiuteenuseid.
Nagu ma ütlesin, kogu selle keerulise ja teatud põhimõtteid muutva seaduseelnõu aluseks oli Riigikohtu üldkogu 2013. aasta 9. detsembri otsus. Riigikogu sotsiaalkomisjon on seda enda algatatud eelnõu arutanud kahel istungil. Esimene istung toimus kolmapäeval, 16. aprillil. Seal otsustas sotsiaalkomisjon võtta eelnõu täiskogu 24. aprilli istungi päevakorda  ja määrata ettekandjaks sotsiaalkomisjoni aseesimehe Margus Tsahkna. Need otsused langetati konsensusega. Meie teine koosolek toimus teisipäeval, 22. aprillil. Komisjoni esimees Heljo Pikhof oli kohale kutsunud ka mitme ministeeriumi ja muude riigiasutuste esindajad, kes olid oma arvamuse selle eelnõu kohta andnud. Näiteks olid kohal Konkurentsiameti, Ravimiameti ja Riigikontrolli esindajad, õiguskantsler koos oma nõunikuga, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi ning Rahandusministeeriumi esindajad, samuti Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna nõunikud. Arutelu oli väga elav ja väga sisuline.
Ka Vabariigi Valitsus on oma seisukoha eelnõu suhtes teada andnud. See on järgmine: "Vabariigi Valitsus, olles tutvunud Riigikogu sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse, riigilõivuseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (615 SE) ning Sotsiaalministeeriumi arvamusega eelnõu kohta, otsustas oma 10. aprilli 2014. a istungil nimetatud eelnõu toetada vastavalt Sotsiaalministeeriumi tehtud ettepanekutele. Ühtlasi pidas Vabariigi Valitsus oluliseks, et eelnõu edasisse menetlemisse Riigikogu sotsiaalkomisjonis oleks kaasatud asjaomased ministeeriumid ja ametiasutused." Seda sotsiaalkomisjon oma teisel istungil ka tegi.
Vabariigi Valitsuse seisukohad käsitlevad väga paljusid punkte, aga laias laastus on need sellised. Apteegibussi regulatsiooni Vabariigi Valitsus toetab. Samas peab ta vajalikuks teha eelnõus mõningaid tehnilisi ja praktilisi muudatusi. Vabariigi Valitsus ei toeta apteegi omandi- ja asutamispiirangut eelnõus esitatud kujul ning teeb ettepaneku eelnõu § 1 punktid 5–8 välja jätta. Need puudutavad nimelt omandisuhte muutmist. Valitsusel on kirjas päris pikk analüüs, ma ei hakka seda ette lugema, see dokument on teilegi kättesaadav.
Põhimõtteliselt Vabariigi Valitsus toetab lähtetoetuse regulatsiooni laiendamist proviisoritele ja farmatseutidele. Valitsus leiab aga, et eelnõus ei ole esitatud piisavalt selge ja motiveeritud lahendus, nii et seda tuleb veel täpsustada. Samamoodi on olulise tähtsusega see, et Vabariigi Valitsus toetab proviisori ja farmatseudi määratlemist tervishoiutöötajatena, kes osutavad apteegiteenust. See vaidlus on meil siin saalis olnud mitmel korral ning arvan, et see on väga põhimõtteline ja väga vajalik otsus, et me arvame apteekrid ehk proviisorid ja farmatseudid tervishoiuteenuste osutajate hulka. Kui me peame silmas riigi käsutuses olevaid ressursse tervishoiuteenuste osutamisel, eriti esmatasandil, siis on selge, et meil tuleb ära kasutada kõik asjaomase hariduse ja kogemusega inimesed. Vaid sel juhul on need teenused praktiliselt kättesaadavad ja maksimaalselt kvaliteetsed. Kui me vaatame mujal toimuvaid arenguid, siis näeme, et apteegiteenuse osutajatele antakse järjest suurem roll ja pädevus. Ma näen sellist tulevikuperspektiivi meilgi. Ja mis eriti tähtis: ka apteekide ühendus, kes on suures osas selle eelnõu koostamise juures olnud, on seda taotlenud.
Vabariigi Valitsusel on tähelepanekuid ka tehniliste nüansside kohta, aga üldiselt võib öelda, et valitsus toetab seda eelnõu. Ta ei toeta omandisuhte muutmise punkti ja näeb ette, et meil tuleb selle eelnõu kallal veel kõvasti tööd teha, ja see on sotsiaalkomisjonis ka plaanis.
Meile andis oma arvamuse ka õiguskantsler, kes leiab, et pakutud omandisuhte regulatsioon võib põhiseadust riivata ja olla seega põhiseadusvastane. Kokkuvõttes leiab õiguskantsler Indrek Teder oma arvamuses, et eelnõu sellisena vastuvõtmine tähendaks põhiseadusega vastuollu minekut, mis tähendab, et eelnõuga tuleb veel tööd teha.
Võtan veel väga lühidalt kokku sotsiaalkomisjonis olnud arutelu, kus kõik asjaosalised koos olid. Heideti ette seda, et eelnõu ei ole piisavalt läbi analüüsitud – nende suurte muudatuste mõju ei ole täpselt teada. Samal ajal pean ütlema, et ka vastuargumentide toetuseks ei olnud erilist analüüsi tehtud. See on üks küsimus, mida ka Riigikogu on korduvalt arutanud. Me ei tohi kindlasti unustada eesmärki, miks see eelnõu algatatud on. Me peame, esiteks, tagama elanikele võimalikult kvaliteetse apteegiteenuse kättesaadavuse võimalikult ühtlaselt üle Eesti. See on üks eesmärk. Teine on see, et me peame silmas pidama eelkõige inimeste tervise huvisid. Minu ja kogu sotsiaalkomisjoni arvates ei ole apteegiteenus tavaline teenus, vaid see on seotud inimeste tervisega. Iseenesest reguleerib apteegiteenust väga palju õigusakte nii Euroopa Liidu tasemel kui ka Eesti tasemel. Kolmas eesmärk on see, et apteegiteenus peab saama ka seaduse tasemel integreeritud Eesti tervishoiusüsteemi esmatasandiga. See on see perspektiiv, mida me peaksime silmas pidama.
Riigikogu sotsiaalkomisjon otsustas 22. aprillil toimunud koosolekul järgmist: teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (see otsus oli konsensuslik) ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 30. aprill 2014 kell 14 (see otsus oli ka konsensuslik). Tavaliselt me oleme määranud muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva. Kuna aga Riigikohtu otsus jõustub 9. juunil 2014, siis me määrasime, lähtudes Riigikogu enda töökavast, seekord natuke lühema muudatusettepanekute tähtaja. Sel juhul jääb komisjonil aega seda teemat veel korduvalt põhjalikult arutada nii huvigruppidega kui ka Sotsiaalministeeriumi, Ravimiameti ja teistegi partneritega. Meie eesmärk on ikkagi leida regulatsioon, mis oleks toimiv ja lähtuks eelkõige Eesti inimeste huvidest. Aitäh!

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! See, et apteekrist saab tervishoiutöötaja, on ammu oodatud ja igati teretulnud otsus. Mind huvitab aga pakutud omandit puudutava regulatsiooni muutmine, millele valitsus oli vastu. Me teame, et praegu on enamik apteeke kahe suure keti käes, kahe hulgimüügifirma käes. See ei ole juba ammust ajast õige. Jae- ja hulgimüük võiksid lahus olla ja nii on see igati tervitatav mõte. Aga kuidas te seda ikkagi ette kujutate, et apteekrid suudavad apteegid keti käest välja osta? 1500 euroga seda ju ei tee. Kui eelnõu läheb kenasti läbi, kuidas seda siis praktikas õnnestuks ellu viia? Kettide käest apteeki välja osta ei suuda ju peaaegu keegi.

Hea küsija! See on teema, mida on peaaegu kõige rohkem arutatud. Tegu on väga suure muudatusega, mis praegustele apteegipidajatele kindlasti ei meeldi. Aga eelnõu eesmärk on lõhkuda vertikaalne integratsioon, mida on meie apteegiteenuse osutamisele ette heidetud. Tõepoolest, teenus on kontsentreerunud ühte või teist või kolmandat pidi suhteliselt väikese seltskonna kätte ning sellele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Konkurentsiamet. Kui te meelde tuletate, siis kunagi tohtis Eestis apteeki pidada ka proviisor, aga ühel hetkel seda  muudeti.
Mis võiksid ikkagi olla muudatuse motivaatorid? Kui me vaatame, kus apteegid praegu asuvad, siis näeme, et neid on tõesti palju, aga nad ei asu ühtlaselt üle Eesti. Ja apteegi pidamine tundub olevat kasumit tootev ettevõtmine. Riik tahab selle seadusega sätestada väga konkreetsed nõuded. Ta annab ka piisava üleminekuaja – eelnõus pole see küll nii pikk, aga üleminekuaeg võib olla viis, kuus või seitse aastat –, samuti on võimalik muude regulatsioonidega ülemineku konkreetseid toiminguid täpsustada. Näiteks toodi sotsiaalkomisjonis eeskujuks Ungarit, kes viib läbi täpselt samasugust reformi. Seal annab riik proviisoritele sooduslaenu, et nad saaksid oma osaluse välja osta. Ja kui me vaatame teistpidi, mis võiks olla apteegipidajate motiiv oma enamusosalused proviisoritele maha müüa, siis see on tõsiasi, et kui nad seda ei tee, siis nad enam apteegiteenust osutada ei saa. Nii et huvi peaks olema vastastikune. Kindlasti suurendab apteekrite motivatsiooni see, et me nimetame nad tervishoiuteenuse osutajateks. Nende positsioon kogu tervishoiusüsteemis tõuseb ja neil tekib võimalus ise apteegipidajana ravimiabi anda. Kui arvestada teisigi meetmeid, mis lisanduvad, siis võib kindel olla, et maapiirkondades osutatav apteegiteenus paraneb.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea esineja! Tegemist on tõesti hea eelnõuga. Minagi olen seda asja juba aastaid ajanud. Toetan igati pakutud omandipiirangut. Kui kaua me ikkagi talume, et apteegi omanik võib olla ka iga kingsepp – see peab siiski olema proviisor. Ma küsin aga ühe asja üle. Kui apteekritest saavad tervishoiutöötajad – mitte küll tavalised, sest nad osutavad apteegiteenust, mitte tavalist tervishoiuteenust –, siis kas sinu meelest Eesti riik võib seda valdkonda reguleerida nii, nagu seda terves maailmas tehakse? See ei oleks enam ettevõtluse piiramine ja härra õiguskantsler saaks rahulikult magada. Teine küsimus: miks Sotsiaalministeerium väidab, et see ümbernimetamine on formaalne, sisu see ei muuda? Meie arusaama järgi see muudab sisu.

Hea küsija! See vaidlus on olnud tõesti. Tervishoiusüsteem, nagu te teate, on väga konservatiivne. Seal muudatusi teha on päris keeruline. Sisuliselt on proviisor selles mõttes praegugi tervishoiutöötaja, et ta annab patsiendile nõu, ta on kõrgharidusega inimene, kes on omandanud meditsiiniteadmised, ja talle esitatakse väga kõrgeid nõudmisi. Aga samal ajal me käsitame neid kui tavalisi letitöötajaid, kes võiksid müüa suvalises bensujaamas suvalisi asju. Minu arvates on see väga suur ülekohus, sest apteekrid on väga haritud inimesed. Selle eelnõuga me nimetame nad tervishoiutöötajateks, aga me ei näe ette konkreetseid teenuseid, mida nad peaksid osutama. See on juba järgmine töö. Ma tean, et meditsiinivaldkonna n-ö hea tahte ümarlaud või koostöökogu on juba arutanud, milliseid teenuseid võiksid apteegipidajad osutada. Loogiliselt võttes võiksid need olla haigekassa rahastada. See annab riigile võimaluse kas haigekassa või sotsiaalministri kaudu apteegipidajatele teatud suuniseid anda. Nõnda omandabki apteegiteenus uue dimensiooni. Tegu ei ole tavalise teenuse osutamisega, apteekidest saab tervishoiusüsteemi osa.

Andrus Saare, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Nagu sa oma ettekandes välja tõid, on tegelikult sisulisi küsimusi väga palju ja töö eelnõu kallal veel jätkub. Samas on tegemist väga ajakriitilise eelnõuga. Kas te olete koos Sotsiaalministeeriumiga arutanud ka musta stsenaariumi, et me ei jõua siin eelnõu menetlemisega tempos püsida? Ellurakendamine võtab ju ka aega. Mis see kaasa toob, kui me ei suuda seda seadust tähtajaks vastu võtta?

Aitäh! Kui me ei suuda seadust rakendada või me ei suuda leida mingit lahendust 9. juuniks, nii et see jõustub, siis tekib olukord, kus apteekide asutamise piirangud kaovad. Loogiliselt võttes võib tekkida olukord, kus linnades asutatakse rohkem apteeke. Proviisorite arv Eestis on piiratud. Kuna linnades ja mujal tiheasustusega aladel on ravimimüük rentaablim, siis võib juhtuda, et olemasolevad maa-apteegid pannakse kinni – proviisorid lihtsalt meelitatakse linnadesse, kus neile rohkem makstakse. Seega, kui turg läheb täiesti vabaks, võib ravimiabi kättesaadavus maal halveneda. Ettevõtluse eesmärk on ikkagi teenida kasumit, ja kasumit teenitakse just nimelt seal, kus inimesi palju on, ning need paigad on suuremad linnad.
Informatsiooniks nii palju, et praegu antakse apteegi tegevusluba välja üksnes siis, kui apteegis töötab ka proviisor. Ehk siis apteeke saab olla vaid nii palju, kui on proviisoreid. Kui linnades hakatakse õige palju apteeke asutama, siis tuleb maal töötavad proviisorid parema palgaga linnadesse meelitada. See on see oht ja see on põhjus, mille pärast me üritame mingit lahendust leida. Ma olen nõus, et aega pole palju, aga sotsiaalkomisjon on valmis kõvasti tööd tegema ja kõik osapooled on valmis meid igati nõustama.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea Margus! Ma tahaksin ikkagi selgust saada, mis tavalise inimese seisukohalt muutub. Proviisorist saab tervishoiutöötaja ja vähemalt 51% osalusest võib minna proviisorite kätte. Samas me teeme siin saalis igal aastal väikeettevõtluse seisukohast päris jaburaid bürokraatlikke seadusi. See inimene, kes peab nüüd hakkama tervishoiutööga tegelema, peab hakkama saama ka suhteliselt rohke bürokraatiaga. Päris paljud seda kindlasti ei suuda. Ning apteegi praegune omanik jääb ju näiteks 49% ulatuses ikkagi omanikuks ja tal on endiselt mingi otsustusõigus. Aga minu küsimus on, mis tavalise inimese jaoks selle seadusega muutuks.

Aitäh! Ma ei kasutaks sõnapaari "tavaline inimene", me kõik käime ju aeg-ajalt apteegis. Aga me üritame tõsta apteegiteenuse kvaliteeti. Püüdleme selle poole, et konkurents muutuks just nimelt lõppmüügi tasemel reaalseks. Kui apteeki tohib ka üks proviisor pidada, siis kindlasti tekib apteeke eriti linnadesse juurde. Aga me proovime tagada sellegi, et ravimiabi ei oleks kättesaadav ainult linnades, vaid ka maal ehk hõreasustusega aladel. See on meie eesmärk. Teine eesmärk on lõhkuda ära vertikaalne integratsioon, mis meil praegu on. Sellest ma juba rääkisin. Tegelikult on ju apteekide pidamine koondunud mõne suure tegija kätte. Sisuliselt konkurentsi pole. Eelnõus on kirjas ka regulatsioon, mis siis ikkagi muutub. Hulgimüüjad ei saa enam apteegi omanike ringis olla. See on väga oluline punkt.
Mis puutub ettevõtluse korraldusse, siis Eestis on aastaid olnud nii, et proviisorid on olnud apteegi omanikud ja hoolitsenud igapäevase äritegevuse eest. Minu arvates me tõstame tunduvalt proviisori staatust, kui me nimetame ta tervishoiuteenuse osutajaks. Me hakkame rohkem ära kasutama tema kompetentsi, tema ülikoolis omandatud teadmisi. Nii saab kogu esmatasandi arstiabi kompetentsi ja inimressurssi juurde, et lihtsamaid tervishoiuteenuseid osutada. Samas viime need teenused inimesele lähemale.
Nii et siin eelnõus on päris palju positiivseid aspekte. Küll aga olen nõus, et tegu on väga põhimõttelise muudatusega ja kindlasti tekib siin suuri vaidlusi, kuna selles valdkonnas on mängus väga suured huvid, mis omavahel pidevalt põrkuvad.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Jätkan oma eelmise küsimuse teemal. Aastaid tagasi oli see tõesti niimoodi, aga mingil ajal just nimelt õiguskantsleri kontori ettepanekul tehti apteegi omamine vabaks. See kontor väitis, et muidu on tegu põhiseaduse riivega. Samas on meil vastupidiseid näiteid. Gaasivõrk tuleb kohustuslikult gaasimüüjast lahutada, elektrivõrguga on sama – siin ei paista kuskil mingit riivet ja ükski õiguskantsler pole suud lahti teinud. Viidatakse Euroopa Liidu direktiivile, ja kõik. Kas apteekide kettidest lahtisidumiseks on toetust ka mingist Euroopa Liidu direktiivist? Kuidas see plaan Euroopa Liidu poolt vaadatuna üldse tundub? Ma olen päri sellega, et kuna meil on apteegid kahe suurema keti käes, siis mingit konkurentsi ei ole. Kindlasti jaemüügi hinnad langevad, kui apteegid kettide küljest vabastada, olen selles veendunud.

Selle eelnõu filosoofia on see, et me loeme apteegipidaja ehk proviisori tervishoiuteenuse osutajaks. See põhimõte muudabki kogu olukorda. Omal ajal, kui proviisorid olid apteegipidajad, nad ei olnud seaduse järgi ega ole tänase päevani tervishoiuteenuse osutajad. Nad ei kuulunud tervishoiusüsteemi. Nüüd me paneme nad uude valgusesse. Ma olen teiega nõus, et kettide mingil määral lõhkumine aitab kindlasti kaasa sellele, et tekib väike konkurentsiefekt vähemalt jaemüügis, kuigi hulgimüüjad jäävad ikkagi samaks. Kui me nimetame proviisori tervishoiutöötajaks, siis on riigi ülesanne tagada ravimiabi kättesaadavus ühtlaselt kogu Eestis. Nii saab riik kehtestada asjaomaseid standardeid või nõudeid, mis tingimustel hakatakse apteekides tervishoiuteenust osutama. See avab minu arvates täiesti uue perspektiivi muu hulgas ka põhiseaduspärasuse vaatenurgast. Tegu ei oleks enam tavalise ettevõtlusega, vaid osaga tervishoiusüsteemist.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Seletuskirjas on öeldud, et Eesti ravimiturul on probleeme, ja täna kolleegid siin saalis kiidavad seda eelnõu. Tahaks aga küsida, kas midagi on veel. Olete palju aastaid töötanud sotsiaalkomisjonis, teil on olukorrast ülevaade olemas ja tahaks teada teie arvamust, kas on veel midagi vaja teha, aga selles eelnõus ei saanud, kuna oli vaja edasi minna.

Hea küsija! Kogu tervishoiuvaldkond on väga keeruline valdkond, aga see teema on väga konkreetselt üleval. Meil on Riigikohtu otsus, mis jõustub 9. juunil, nii et ega seda teemat kuskile lükata ei saa. Ma arvangi, et praegu on õige hetk, kuigi aeg on tõesti väga lühike, vaadata laiemas ja kaugemas perspektiivis, mida me tahame apteegiteenuse osutamisel ette võtta. Reaalne olukord on selline, et kõik osapooled ootavad mingit muudatust. Apteekrid on võib-olla olnud kõige aktiivsemad ja minu arvates see idee iseenesest on õige, et käsitledes tervishoiuteenuse osutamist, tuleb reguleerida ka apteegiteenust. Ma ei oska öelda, mis probleeme veel võiks olla, kõik head mõtted oleme sellesse eelnõusse sisse pannud. Kui aga arvestada sotsiaalkomisjoni arutelu, kus osalesid eri ministeeriumide ja ametite esindajad, siis on kindel, et menetlus tuleb väga keeruline. Veel ei ole sotsiaalkomisjon laua taha kutsunud neid huvigruppe, kes praegu apteeke peavad, ja nende võimekus on meile teada. Nii et eelnõu menetlus tuleb ülikeeruline, kuna mängus on väga suured huvid.

Erki Nool, palun!

Aitäh! Kindlasti on see hea eelnõu, aga omanikuvahetuse suhtes ma olen suhteliselt pessimistlik. Keegi ei keela praegu apteegi omanikust hulgimüügifirma juhil kirjutada seda omandit oma abikaasa nimele, ja asjad käivad samamoodi edasi. Aga minu küsimus on tervishoiuteenuse kohta, millele sa oled täna palju viidanud. Kui proviisorid hakkavad nüüd seda tööd, mida nad on 300 aastat teinud, ametlikult tervishoiuteenuste raames tegema, kas siis haigekassa kulud suurenevad? Ja kui haigekassa kulud suurenevad, kas siis perearstide vastuvõtuvõime väheneb või jääb samale tasemele?

Hea küsija, sa lähed juba väga detailidesse. Toon lihtsa näite, mida annab juurde see, et proviisor nimetatakse tervishoiutöötajaks. On väga tähtis, et proviisor pääseks ligi inimese andmetele tervise infosüsteemis. Siis ta oskab ravimite koosmõju arvestades paremini soovitada, millist konkreetset ravimit võiks võtta. Praegu proviisor seda informatsiooni ei näe. Ta ei näe inimese terviseinfot, vaid näeb seda, mida arst on inimesele välja kirjutanud toimeainepõhiselt. Ta ei näe ka seda, milliseid muid ravimeid inimene samal ajal võtab. Proviisorid on aga ravimite alal Eestis kõige paremini haritud ja ka kõige kogenumad selles suhtes, kuidas ravimid koos mõjuvad.
Teada on ka, et osa perearste arvab, et teatud teenuseid nemad ei peaks osutama. Me oleme võimaldanud perearstidel tööle võtta teine pereõde, et lihtsamaid toiminguid ei peaks tegema perearst, vaid ta saaks pühenduda patsiendi keerulisematele probleemidele. Miks ei võiks teatud lihtsamaid toiminguid läbi viia apteeker, kui selleks on vastavad tingimused ja standardid loodud? Sellisel juhul loomulikult haigekassa need kulud katab. Aga see ei tähenda, et perearstil jääb see raha saamata. Keegi ei võta ju ära perearsti pearaha, seda abi antakse edaspidigi kindlasti perearsti pearaha arvel.
Mida me lõpuks saame? Me saame parema esmatasandi tervishoiuteenuse ja ilmselt ühtlasemalt üle Eesti. Lihtsamate toimingute pärast inimesed vahest ei lähe enam perearsti juurde ega koorma neid. Abi saab ka apteegis. Aga see nõuab juba eraldi arutelu. Kõik peab olema väga selgelt standardiseeritud, et oleks teada, mis teenused need konkreetselt on, mis kvaliteedile need peavad vastama ja mis keskkonnas neid osutatakse. See eelnõu pakub välja aluse, juriidilise baasi, millele toetudes on võimalik hakata muudatusi ellu viima. Konkreetset apteekrite teenuste loetelu selles ei ole.

Rein Aidma, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Jah, üks soov selle eelnõu koostamisel oli kuidagi kaasa aidata nende apteekide tegevusele, mis asuvad kohtades, kus käive ja kasumlikkus on väike. Kas töörühm, kes selle eelnõu ettevalmistamisel osales, arutas ka õiguskantsleri varasemat ettepanekut moodustada mingisugune fond nende apteekide toetuseks? Seda eelnõus ei ole. Mis kaalutlustel te selle välja jätsite?

Hea küsija! Teema on olnud üleval ka sotsiaalkomisjonis. Võib-olla on lahendus see, et riik hakkab mingi süsteemi abil toetama apteegi pidamist kohtades, kus see ei ole majanduslikult põhjendatud. Aga probleem on see, et apteegi pidamine on ettevõtlus nagu iga teine. Kui nüüd riik hakkab selles vallas kellelegi otseselt toetusi jagama, siis seda võib käsitada ka riigiabina ja sellise regulatsiooniga seda teha on keeruline. Mida ma silmas pean? Kui me peame apteekrit ehk proviisorit tervishoiuteenuse osutajaks, kui ta on oma n-ö ettevõttes apteegipidajana ka enamusosanik, siis see muudab juriidilist alust. Sellisel juhul on võimalik mingi süsteem välja mõelda, kui on vaja teatud piirkondades apteegiteenuse osutamist toetada. Kui selline apteek osutab ka tervishoiuteenust, siis on juba tegu haigekassa konkreetse hinnakirjaga. See avab teatud perspektiivi küll. Me ei ole eraldi seda süsteemi kirja pannud, kuna aega on olnud väga vähe. Ja suures osas on see seotud Euroopa Liidus kehtivate reeglitega, kui palju riik tohib ettevõtlust toetada. Praegu on tegu pigem raami loomisega.

Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Nagu me teame, 1. juulist muutuvad ettevõtete tegevusload tähtajatuks ja me peame ilmselt eelnõusse lisama ühe klausli, et apteekide puhul see nii ei ole. Kui siit edasi minna ja me vaatame proviisorite arvu, siis näeme, et neid tegutseb praegu ümmarguselt 700. Üldapteegis peab kogu aeg olema kohal ka proviisor ja enamik apteeke on lahti kella üheksast üheksani või kümnest üheksani. Mingil ajal seal kindlasti proviisorit kohal ei ole. Me arutasime ka seda, et üldapteegid võiksid olla ainult linnades. Praegu on palju haruapteeke ka linnades ja seda eelkõige põhjusel, et soovitakse oma kohta hoida – seda ei taheta teistele anda. Kuidas sa rehkendad, kas me kõige sellega jõuame valmis või ei jõua? Praegu seda eelnõus ei ole.

Hea küsija! Sina oled komisjoni esimees, sinu otsustada on menetluskiirus. Aga komisjon on algatanud selle eelnõu konsensuslikult ning tahe on tegutseda võimalikult kiiresti ja võimalikult kõiki osapooli kaasates. Tõepoolest, meil on arutelu alles avatud, veel pole täpselt teada, milliseks see eelnõu 9. juuniks kujuneb.
Mis puutub tegevuslubadesse, siis tõepoolest jõustub 1. juulil Riigikogu vastu võetud seadus, millega tegevusload eri valdkondades muutuvad tähtajatuks. Samal ajal kõlas sotsiaalkomisjoni istungil, kui ma ei eksi, Ravimiameti seisukoht, et isegi kui senised tähtajatud tegevusload oma kehtivust ei kaota, on nii, et kui me otsustame seda seadust ja tingimusi muuta, siis tegevusloa omajad peavad ka oma tegevust vastavalt muutma. See ei pruugi olla takistus, aga see on kindlasti üks teema, mida me peame sotsiaalkomisjonis analüüsima.
Jõustumisega on nii, et teatud osa sellest seadusest peab kindlasti jõustuma tänavu 9. juunil. Mis puutub suurtesse ja põhimõttelistesse muudatustesse, näiteks jutuks olnud omandivormi suhtes, siis nendeks me peame andma piisavalt pika üleminekuaja, et proviisorid saaksid ette valmistada. Võib-olla see aeg võiks olla kuus või seitse aastat. Siis juba noored, kes plaanivad minna ülikooli mõnda eriala õppima, näevad oma perspektiivi. Kui valid proviisori eriala, siis tead, et saad tulevikus avada oma apteegi ja seda pidades pühenduda oma erialale. Vahest proviisorite arv kasvab, kui me sellise perspektiivi anname. Ehk siis ei otsusta paljud minna tööle hulgifirmadesse lihtsalt kaubasaatjatena, allpool igasugust oma pädevust, vaid nad pühenduvad oma erialale. Selle eelnõu mõju kaugemas perspektiivis võib olla palju suurem, kui see praegu tundub. Eriti kui me anname proviisorile ka tervishoiutöötaja staatuse. See motiveerib kindlasti noori proviisoriks õppima ja sinna juurde võib-olla omandama ka ettevõtlusalaseid teadmisi, et kooli lõpetades võttagi ette ja asutada oma apteek. Sellised tingimused me tegelikult loome.

Tatjana Jaanson, palun!

Austatud eesistuja! Austatud Margus! Kas komisjonis oli juttu sellest, kas Eesti apteegivõrk on kaardistatud ja mis on need piirkonnad, kus apteegiteenus on raskesti kättesaadav?

Sotsiaalkomisjoni asjaomase uuringuga on võimalik ka tutvuda, see on päris pikk ja põhjalik. Mis on probleem? Väga laias laastus see, et linnades tahavad kõik apteeki pidada. Eriti kuumad kohad on suured kaubanduskeskused. Maapiirkondades aga pole apteegi pidamine rentaabel. Need mõned apteegid, mis maal on, on osaliselt ketiapteegid, mõned on proviisorite enda omad. Proviisor lihtsalt peab oma apteeki mingis konkreetses kohas. Aga suund on selline, et viimaste aastate jooksul on maal apteekide arv vähenenud. Ma peast ei oska öelda, kui palju neid kuskil täpselt on, aga kinnitan, et väga tähtis on selle teemaga siin tegeleda. Apteegiteenus peab olema ühtlaselt üle Eesti kättesaadav.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Palun, nüüd on see võimalus! Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 615 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. aprilli kell 14. Esimene lugemine on lõppenud ja teise päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu 600 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Indrek Saare!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mul on hea meel, et see seaduseelnõu on jõudnud Riigikogu suurde saali. Tuletan meelde, et see on kantud soovist veidigi leevendada olukorda Eesti poliitikamaastikul, mida on viimastel aastatel kirjeldatud kui suletud keskkonda, kus poliitiline konkurents küll lausa ei puudu, aga võimalused selles osaleda on eriti väikestel ja uutel erakondadel, samuti üksikkandidaatidel väga piiratud. Sellest tulenevalt on Sotsiaaldemokraatlik Erakond esitanud seaduseelnõu nr 600, Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Käsitleme siin kahte punkti. Loomulikult ei pretendeeri me sellele, et ebaõiglus saaks absoluutselt likvideeritud, aga kindlasti peaks poliitiline konkurents nende seadusmuudatuste alusel tunduvalt elavnema. Need muudatused puudutavad erakondade makstavat kautsjonit, samuti tingimusi üksikkandidaadi valituks osutumise kohta, konkreetsemalt siis kvooti, et üksikkandidaat saaks valituks Riigikokku.
Arutlusel on olnud ka ettepanek kautsjon päris ära kaotada. Üldiselt on jõutud arusaamisele, et see ei ole mõistlik, sest kautsjonil on oma selge eesmärk. Eesmärk on, et inimesed või ka inimeste kogumid, kes ühises nimekirjas valimistele välja tulevad ja oma kandidatuuri esitavad, võtaksid asja tõsiselt ja mõtleksid korralikult läbi, miks nad kandideerivad. Kindlasti oleks inimesi, kes arvavad, et juba ainuüksi Riigikogu liikme kandidaat olla on lihtsalt lõbus. Eesmärk on, et kui inimesed soovivad kandideerida, siis nad annaksid endale aru, et sellega kaasnevad ka kulutused. Selleks on kautsjon kehtestatud. Kautsjon paneb inimesed sügavalt mõtlema, miks nad ennast kandidaatidena üles seavad, ja selle kaotamine ei ole ilmselt mõistlik.
Kui me vaatame praegust erakondade rahastamise süsteemi, siis näeme, et erakonnad, kes on osutunud Riigikokku valituks, saavad riigieelarvest märkimisväärse toetuse. Need, kes on osalenud eelmistel valimistel ja kogunud vähemalt 2% häältest, saavad 30 000 eurot riigi toetust, üle 3% saanutele makstakse 60 000 eurot ja üle 4% saanutele 100 000 eurot riigi toetust. Nende võimalus nimekirja eest kautsjon tasuda on märksa suurem. Täisnimekiri tähendab Eestis 125 kandidaadi esitamist ja aastal 2015 ehk siis järgmistel Riigikogu valimistel läheb see suure tõenäosusega maksma ligi 50 000 eurot. Ja kui on tegemist esimest korda kandideeriva erakonnaga, siis on üsna tõenäoline, et 5% künnist ei ületata ning seda raha ei saada tagasi, nii nagu saavad selle tagasi erakonnad, kes pääsevad Riigikokku ja kelle eest selle kulu kannab riigieelarve. Loomulikult, riigi poolt vaadates ei saa olla midagi selle vastu, et riigile tuleb tulu juurde. Aga kui me tahame järgida demokraatia üldpõhimõtteid, siis kindlasti ei tohi me Riigikogu valimistel kandideerimisel sellist varanduslikku tsensust kehtestada. Seepärast on meil ettepanek, et erakond, kes osaleb Riigikogu valimistel esimest korda, ei pea tasuma kautsjoni. Tahame selliselt Riigikogu valimise seadust muuta.
Ja teine teema on siis üksikkandidaadid. Palju on juttu olnud, et üksikkandidaatide jaoks kehtivad võrreldes erakondadega ebavõrdsed tingimused. Erakonnad saavad ringkonnamandaadi ka juhul, kui ringkonnas nimekirja peale kogutud häälte arv on vähemalt 75% lihtkvoodist. Üksikkandidaat aga peab saavutama lihtkvoodi ehk siis 25% rohkem hääli. See on põhjendamatu erisus ja selle seaduseelnõuga me tahaksime selle erisuse likvideerida. Tänan tähelepanu eest!

Riigikogu liikmetel on ettekandjale küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud kolleeg! Ma mõtlen, et sa oled seda küsimust tõsiselt oma kolleegidega arutanud. Tahaksin teada, kuidas see olukord on naaberriikides – Soomes, Norras, Rootsis. Pean silmas just seda sfääri, millest sa rääkisid.

Need regulatsioonid on väga erinevad. Aga praegu on oluline silmas pidada, et me ei vaataks ainult ühte aspekti. Nagu ma ütlesin, selle kõige juures tuleb analüüsida, kuidas üldse erakondi rahastatakse. Me teame, et paljudes riikides on nii, et kui mingi nimekirjaga soovitakse kandideerida, tuleb selleks vastata teatud kriteeriumidele. Meil on värske muudatus nõue, et nimekirjaga saab kandideerida alles siis, kui on end erakonnana registreeritud. Alles siis saab nimekirja välja panna. Ja selleks on vaja kokku saada vähemalt 500 inimest, et erakond registreerida. See piirang juba kehtib. Nendel vähemalt 500 inimesel on ainuke võimalus koguda nõutav kautsjon liikmemaksudest. Ja jutt on ligi 50 000 eurost. Ka need erakonnad, kus on üle 10 000 liikme, ei ole iseseisvuse ajal kordagi suutnud aasta jooksul koguda nii suurt summat ka mitte annetuste abil. Aga riigi toetust niisugune uus nimekiri mitte mingil juhul praeguse korra järgi ei saa.
Kui ümberringi vaadata, siis näeme mitmeid riike, kus kehtib kord, et kui sa kvalifitseerud nimekirja esitama, siis saad automaatselt riigi toetuse kandideerimiseks. See on hoopis teistsugune süsteem kui meil. See annab võimaluse tasuda kautsjon nendesamade riigi vahendite eest, mis pärast suure tõenäosusega riigieelarvesse tagasi tulevad. Meil on süsteem teistmoodi üles ehitatud. On ka näiteid riikidest, kus kautsjoni ei nõuta. Nõutakse teatavat kogust allkirju, et nimekiri esitada. On ka maid, kus kautsjon on tunduvalt suurem, aga need maad jäävad enamasti idasse. Me peame oma valimisseadusi muutes otsima häid näiteid pigem läänest. Poliitikast ei tohiks päriselt äri saada, seal ei tohiks kehtida väga karm varanduslik tsensus. Tegelikult võiks võimaluste paljusust kirjeldada ühte- või teistpidi. Meie puhul on oluline silmas pidada, et erakonnad, kes on Riigikogus või lihtsalt ületanud eelmistel valimistel 2% künnise, on saanud konkurentsieelise selle näol, et riik rahastab neid.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Riigikogu kujundas oma selge seisukoha nendes küsimustes, mida teie esitatud seaduseelnõus käsitletakse, neli kuud tagasi vastu võetud seaduses. Missugune on see uus kaalukas teadmine, mis peaks panema Riigikogu neli kuud pärast seaduse vastuvõtmist oma toonaseid seisukohti muutma?

Ma arvan, et see ei puuduta ainult seda seaduseelnõu. Usun, et see teadmine on kohale jõudnud ühiskonnas laiemalt ja sellest tulenevalt on Eesti Vabariik saanud uue valitsuskoalitsiooni. Lootus õiglasemale poliitilisele konkurentsile ja avatumale erakonnamaastikule on avaldunud mitmes vormis, kaasa arvatud uues valitsuskoalitsioonis. Ja uus valitsuskoalitsioon ongi üle vaadanud põhimõtted, mida rakendatakse nii valimisseaduse kui erakonnaseaduse puhul. See on üks osa põhimõttelisest kokkuleppest, kuidas poliitikamaastikku avatumaks ja meie arvates demokraatlikumaks muuta.

Andrus Ansip, palun, teine küsimus!

Hea ettekandja! Kas te väidate praegu, et ka Reformierakond on nõus teie esitatud eelnõu toetama? See tähendab, kas Reformierakond on teie arvates muutnud oma nelja kuu taguseid seisukohti?

Ma tuletan meelde, et Reformierakond ja minu teada ka Reformierakonda kuuluv lugupeetud küsija on alla kirjutanud koalitsioonileppele, kus on kirjas need mõlemad punktid. Kui te võtate eelnõu seletuskirja lahti, siis selles märgitakse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ja Reformierakonna vahel sõlmitud koalitsioonilepingut, mis haakub otseselt nende punktidega, mille mõtet ma siin teile püüdsin seletada.

Suur tänu ettekandjale! Rohkem Riigikogu liikmetel küsimusi ei ole. Põhiseaduskomisjoni nimel teeb ettekande komisjoni liige Väino Linde. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu kahel istungil. 14. ja 21. aprill olid need kuupäevad. Juba 14. aprillil tegime põhimõttelise otsuse saata eelnõu tänaseks Riigikogu suurde istungisaali esimesele lugemisele, ning seda muudetud kujul. 21. aprillil nägigi see muudetud kuju põhiseaduskomisjonis ilmavalgust.
Võttes arvesse nii algatajate seisukohti kui komisjoni ettepanekuid ja lähtudes ka Vabariigi Valitsuse arvamusest, muutsime eelnõu päris tükk maad õhemaks ja lühemaks. See käsitleb nüüd ainult uue äsja registreeritud erakonna vabastamist kautsjonist ning erakonna ja üksikkandidaadi ringkonnamandaadi saamise aluste võrdsustamist Riigikogu valimistel. Komisjon peatus pikalt sellel, mis asi see kautsjon on, kas seda on üldse tarvis ja mis eesmärkidel see on rakendatud. Komisjonis on esindatud põhimõtteliselt erinevad poliitilised jõud, aga me kõik leidsime, et kautsjoni eesmärk on ära hoida kandidaatide nimekirja kergekäelist ülesseadmist. Ja võiks tõesti lubada uutel tulijatel kergemini, ilma kautsjonit tasumata areenile tulla. Vabariigi Valitsus toetas eelnõu nendes kahes punktis, mis lõpuks teksti jäid.
Me ei suutnud komisjonis kuigivõrd peatuda eelnõu punktil, mis räägib sellest, et "valituks osutub erakonna kandidaat, kellele antud häälte arv ületab lihtkvoodi või on sellega võrdne, või üksikkandidaat, kellele antud häälte arv on vähemalt 75 protsenti lihtkvoodist." Kas see säte ikka täidab seda eesmärki, mis eelnõul on? Soovime ju üksikkandidaadi ja erakonna Riigikogu valimisel ringkonnamandaadi saamisel võrdsustada. Ma usun, et sel teemal peatub põhiseaduskomisjon eelnõu edasisel menetlemisel kindlasti põhjalikumalt. Võib juhtuda, et see säte kõnealust eesmärki ei teeni ja võib-olla see eesmärk ei olegi saavutatav. Isikutele antavaid mandaate ja erakondadele jagatavaid ringkonna- ja kompensatsioonimandaate jagatakse nii või naa erinevatel alustel ning neid on väga raske võrrelda. Põhimõtteliselt aga peaks see olema meie edasine töö eelnõu 600 menetlemisel.
Komisjoni ettepanek on esimene lugemine täna lõpetada ja mul on ka välja mõeldud üks tore muudatusettepanekute esitamise tähtaeg: see võiks olla 9. mai kell 16. See on konsensusega tehtud ettepanek. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Mul on üks tagasihoidlik küsimus. Kui mingi erakond esimest korda kandideerib, on ta kautsjonist vabastatud. Kas ka nime muutus tähendab seda, et erakond kandideerib esimest korda? Enne oli näiteks Rahvaliit, nüüd tuleb sama seltskond Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna ehk EKRE nime all välja. Kas see vabastab kautsjonist?

Erakond peab olema moodustatud ikkagi esimest korda. Ainult olemasoleva erakonna teistmoodi nimetamisest ei piisa. Samas võib ühest ja teisest erakonnast pärit liikmetest tõesti sündida Riigikogu valimiste ajaks uus erakond. Kui on uus põhikiri, siis saame rääkida, et erakond osaleb Riigikogu valimistel esimest korda. Aga näiteks praegu Riigikogus esindatud neljal erakonnal oma nime muutmisest kautsjonist pääsemiseks ei piisa.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Väino Linde! Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Eelnõu 600 asjus on juhtivkomisjon teinud ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 600 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. mai kell 16. Selle päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 601 esimene lugemine. Kõnetooli palun algatajate nimel ettekandeks Riigikogu liikme Jüri Morozovi!

Austatud esimees! Hääd Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud Riigikogu liikme staatuse seaduse ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 601 on menetluses demokraatiapaketi raames. Olgu juba ette öeldud, et kogu Riigikogu ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni seisukoht oli 2005. aastal asjaomast seaduseelnõu toetav.
Kehtiva Riigikogu liikme staatuse seaduse § 2 lõikes 5 on öeldud, seaduse reguleerimisalasse kuuluvad ka Riigikogu liikme ametiga ühitamatud ametid. Seaduse § 24 lõikes 1 on kirjas, et Riigikogu liige ei või olla linna- või vallavolikogu liige. Selle eelnõu eesmärk on lahendada võimalik – ma rõhutan, võimalik – põhiseaduslik vastuolu, et Riigikogu liige ei tohi samal ajal olla ametis kohaliku omavalitsuse volikogus. Meie soov on tagada Riigikogu liikme üldine võrdsusõigus ja passiivne valimisõigus ning minimeerida võimalik vastuolu Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaatide ühitamisel.
Sel teemal on seoses Vabariigi Presidendi poolt Riigikohtule esitatud taotlusega Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seaduse põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamise kohta andnud oma seisukoha õiguskantsler, Riigikogu õiguskomisjon, justiitsminister ja loomulikult Riigikohtu kolleegium.
Õiguskantsler Allar Jõks on analüüsinud olukorda ja leidnud, et Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme mandaatide ühitamine on vastuolus põhiseaduse §-st 4 ning § 154 lõikest 1 tulenevate huvide konfliktide vältimise ning vertikaalse ja personaalse võimude lahususe põhimõtetega. Ta leiab, et ühelt poolt võib selline mandaatide ühitamine Riigikogu liiget kallutada riikliku tähtsusega küsimusi käsitlema üksnes kohalikust vaatenurgast. Teiselt poolt võib väheneda kohalike omavalitsuste iseseisvus kohaliku elu küsimuste otsustamisel, kui volikogudes on otsustajateks riigivõimu esindajad, kes võivad jätta kohalikud vajadused hoopis tagaplaanile. Riigikogu liikmena peab isik seisma riigi huvide, volikogu liikmena aga kohalike huvide eest ning need huvid võivad teatud juhtudel teineteisele vastanduda.
Eelnõu autorid osutavad, et põhiseaduse § 62 fikseerib kaks väga olulist Riigikogu liikme staatust puudutavat printsiipi. Neist esimene on vaba mandaadi ja teine Riigikogu liikme õigusliku vastutamatuse põhimõte. Säte loob õiguslikud eeldused, et Riigikogu liige saaks täita oma ametiülesandeid vabalt, sõltumatult ja oma südametunnistuse järgi. Leiame, et nendest kahest printsiibist lähtuvalt on kohaliku omavalitsuse volikogusse asunud Riigikogu liige oma otsustes vaba nii kohaliku omavalitsuse volikogus kui ka Riigikogus tegutsedes.
Riigikohus on seisukohal, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikme ametikoha käsitamine riigiametina põhiseaduse § 63 lõike 1 mõttes pole aga õige, sest põhiseadus eristab kohalikku omavalitsust selgelt täidesaatvast võimust. Sellest, et kohalikule omavalitsusele riiklike kohustuste panemise tõttu võib kohaliku omavalitsuse volikogu liige osaleda täidesaatva riigivõimu esemeks olevate küsimuste otsustamisel, ei piisa selle ametikoha riigiametina käsitamiseks. Ametis oleval Riigikogu liikmel on ka kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse §-st 5 tulenevalt õigus kandideerida kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel.
Käsitletava eelnõuga luuakse võimalused tagada Riigikogu liikme põhiseaduslikud õigused ja võimaldatakse tal kaasa rääkida elukohajärgse kohaliku omavalitsuse elu korraldamisel. Samas sätestatakse Riigikogu liikme kohaliku omavalitsuse volikogus osalemise võimalused kitsendusega: tal pole lubatud olla volikogu esimees või aseesimees. Need on kaks ametikohta, kus täidetakse allkirjaõiguslike isikutena sarnaseid ülesandeid nagu täidesaatvas riigiametis. Kohaliku omavalitsuse volikogu tavaliikme vastutus ja tema tegevusest tulenev mõju väljendub kollegiaalselt ning selles puudub sarnasus riigiametis olemisega.
Õiguskantsler on leidnud, et kui üks isik täidab samaaegselt riigivõimu kahe haru funktsioone ja tema tegevust tasustatakse mõlemalt poolt, siis võib see põhjustada eetilise ja huvide konflikti täidetavate võimufunktsioonide ning sellest johtuvalt ka isiklike ning avalike huvide vahel. Ta on selgitanud, et huvide konflikt kui olukord, kus riigiametnik täidab üheaegselt olemuselt vastandlikke ülesandeid ja taotleb vastandlikke eesmärke, võib põhjustada minetusi ametikohustuste täitmisel ja luua eeldused korruptsiooniks.
Eelnõu algatajad leiavad, et huvide konflikt kohaliku omavalitsuse tasandil pole välistatud ka praegu, näiteks juhtudel, kui volikogu liige töötab eraettevõttes ja muus avaliku sektori asutuses, näiteks koolis. Praktika, kus riigi- või muus ametis töötav inimene on ka volikogu liige, on sagedane. Seetõttu ei ole eraldi Riigikogu liikmele piirangu seadmine meie arust põhjendatud, seda enam, et Riigikogu liikme puhul on huvide konflikt kaudne.
Riigikogu põhiseaduskomisjon on olnud seisukohal, et kohalikku omavalitsust ei saa käsitada täidesaatva võimu haru osana. Võimude lahususe põhimõtte rikkumise tunnistamiseks ei piisa asjaolust, et kohalik omavalitsus teostab talle seadusega pandud ülesannete täitmisel täidesaatva riigivõimu haru funktsioone. Täidesaatva riigivõimu organitel puudub käsu- ja distsiplinaarvõim volikogu liikmete üle, ka ei saa volikogu liikmed riigivõimu organilt tasu. Välistamaks tasu maksmisega kaasnevat huvide konflikti, reguleeritakse eelnõus Riigikogu liikmele hüvitise maksmise tingimused. Nimelt sätestatakse, et Riigikogu liige, kes samaaegselt on ametis ka kohaliku omavalitsuse volikogus, ei saa selle töö eest tasu. See on eelnõu algatajate arvates ka eetiline ja kannab Riigikogu liikme kui kõrge moraaliga rahvaesindaja ideed.
Justiitsminister on viidanud kohaliku omavalitsuse sõltumatusele oma seaduslike ülesannete täitmisel ja leidnud, et kohaliku omavalitsuse põhitegevuseks olev kohaliku elu küsimuste otsustamine ja korraldamine pole ühegi riigivõimu haru funktsioonide otsene teostamine. Eesti põhiseadus ei käsita omavalitsuse ülesannete teostamist riigivõimu teostamisena ning seetõttu ei ole Riigikogu liikme tegevus kohaliku omavalitsuse volikogus kohaliku elu küsimuste otsustamisel ja korraldamisel vastuolus horisontaalse võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttega. Riigikogu liikmelt kohaliku omavalitsuse volikogusse kuulumise võimaluse võtmist saab käsitada Riigikogu liikme üldise võrdsusõiguse ning passiivse valimisõiguse ebaproportsionaalse piiramisena.
Olukord, kus kehtiva seadusega on kompetentsetel inimestel keelatud oma kodukoha elu arengutes kaasa rääkida, ei ole kuidagi meie riigi arengule tervikuna kasulik. Praeguse skandaalse olukorra lahendusena on mõistlik taastada Riigikogu liikmetele volikogudes töötamise õigus koos eespool toodud piirangutega. Aitäh!

Ettekandjale on küsimusi. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Hea kolleeg! Ma saan aru sellest, mis puudutab tasu saamist. Aga sellest teie ettepanekust, et Riigikogu liige ei või olla linna- või vallavolikogu esimees või aseesimees, ma ei saa aru. Te lubate mul kui Riigikogu liikmel töötada komisjoni esimehena. Ma kuulun siis automaatselt eestseisusesse. Ma võin käia eestseisuse istungitel ja see tähendab, et ma võtan selle volikogu tööst kõvasti osa. Mul ongi küsimus, kuidas te põhjendate seda, miks ma siis ei saa olla volikogu esimees või tema asetäitja.

Seda ma oma ettekandes ka selgitasin. Kuna see teema on saanud põhiseaduslikkust puudutava vaidluse objektiks, siis on seaduseelnõu autorid püüdnud sellist konflikti vähendada. Võimalikku konflikti, ma ütleksin. Seetõttu on toodud sisse põhimõte, et Riigikogu liige ei tohi kohaliku omavalitsuse volikogus olla esimees või aseesimees, kuna need isikud allkirjastavad volikogu dokumente ja seal võib tegu olla põhiseaduse teatud riivega. Aga ma usun, et sel teemal tuleb põhiseaduskomisjonis ja võib-olla ka laiemalt veel arutelusid ja leitakse konsensus. Igatahes Riigikogu seadusandliku organina saab niisuguseid erisusi teha.

Aivar Kokk, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea Jüri! Ma tahan sama teemat edasi arendada. Jah, vahest mõni inimene arvab, et kui keegi kollegiaalsele otsusele allkirja annab, siis ta saab seda kuidagi mõjutada. See inimene eksib. Volikogus ikkagi peab enamus olema mingi otsuse poolt ja volikogu esimees lihtsalt kinnitab selle volikogu otsuse protokollis. Mitte midagi muud see allkiri ei tähenda. Kui rääkida sellest, et volikogu juhib volikogu esimees või aseesimees, siis on veel kolmas variant. Sel juhul peaks olema ka nii, et kui Riigikogu liige on volikogu vanim liige, siis ei tohiks ta ikkagi seal olla. Sest kui esimeest ja aseesimeest kohal ei ole, siis volikogu juhib volikogus olev vanim liige. Ja teine küsimus on seesama komisjoni esimeeste küsimus. Ma arvan küll, et olulised otsused tehakse enamasti volikogude komisjonides ja volikogus lihtsalt hääletatakse. Me kardame hirmsasti, et keegi kuskil otsustab midagi. Aga volikogus nii nagu Riigikoguski peab iga otsuse taga olema enamuse soov.

Küsimus, Aivar Kokk!

Kas on ikka mõtet sellist piirangut teha?

Hea küsija! Keeldu olla volikogu komisjoni esimees eelnõus tõesti ei ole, ei tohi olla volikogu esimees või aseesimees. Ma olen sinuga täiesti nõus, sest kohaliku omavalitsuse korralduse seadus sätestab täpselt, kuidas toimida, kui volikogu esimees ja aseesimees ei saa volikogu istungil osaleda. Olen kohalikku omavalitsust kaua aega seestpoolt näinud ja olen sinuga nõus. Kuid ma selgitan veel kord, et eelnõu algatajad on püüdnud minimeerida probleeme, millele õiguskantsler viitas. Samas tuleb öelda, et nii Riigikogu põhiseaduskomisjon kui ka Riigikogu tervikuna on tegelikult teisel positsioonil, samuti justiitsminister. Usun, et komisjonis lahatakse seda teemat põhjalikult ja küsimus saab lahendatud nii, nagu kõige mõistlikum on.

Andrus Ansip, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Ma tean riike, kus parlamendiliikmetel on keelatud osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu töös. Ma tean riike, kus parlamendiliikmetel on lubatud osaleda kohaliku omavalitsuse volikogu töös, samuti täidesaatva võimu töös kohalikul tasandil. Võib-olla tuleb see minu pinnapealsetest teadmistest, aga ma ei tea ühtegi riiki, kus parlamendiliikmel, kes võib osaleda kohaliku omavalitsuse töös, oleks keelatud anda oma panus mingi komisjoni esimehena, volikogu esimehe või aseesimehena. Teie tutvustatud eelnõu sisuliselt kehtestab volikogu liikmetele kaks erinevat staatust: ühed võivad olla volikogu juhtimisse kaasatud, teised ei või. Milline on see kaalukas põhiseaduse kirjatähe ja vaimuga kooskõlas olev põhjus volikogu liikme kahe erineva staatuse kehtestamiseks?

Hea küsija! Veel kord: eelnõus ei ole öeldud, et Riigikogu liige ei tohi töötada volikogu komisjoni esimehena. On nimetatud ainult volikogu esimeest ja aseesimeest. Tegelikult on ju niimoodi, et põhiseadus on nende ametite ühitamatuse küsimuses suhteliselt üldsõnaline. Eeldatakse, et vastavalt olukorrale võib Riigikogu seadusandliku organina kehtestada kas teatud piirangud või reeglid. Ütlen veel kord, et eelnõu algatajate motiiv koostada sellise sisuga eelnõu on seotud just põhiseaduslikkust puudutava debatiga õiguskantsleri, Riigikogu põhiseaduskomisjoni ja Riigikogu täiskogu vahel. Eelnõu algatajad on püüdnud asjaomaseid vastuolusid minimeerida. Kas see on mõistlik? Ma usun, et see selgub eelnõu edasistes aruteludes, küllap leitakse konsensus ja parim lahendus.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud ettekandja! Ma pean ütlema, et see osa teie nn demokraatiapaketist meenutab mulle natukene Aserbaidžaani referendumit. Selles mõttes, et paketti on kokku kuhjatud väga palju elemente. On väga häid elemente, mis kõigiti meeldivad, aga selle eelnõu puhul on tegemist millegagi, mis pigem kivistab olemasolevaid võimusuhteid ning on suunatud privileegide laiendamisele, konkreetsel juhul Riigikogu liikmete õiguste laiendamisele. Aga mulle puutus kõrva ka see osa teie argumentatsioonist, mis liikus seda rada pidi, et volikogu nimel dokumentide allkirjastamine justkui sisaldab endas põhiseadusliku riive elemente, aga volikogus otsuste tegemine, hääletamine, positsioonide võtmine on just nagu leebem variant, mille puhul seda riivet ei ole. Mu küsimus liigub sama rada pidi nagu Andrus Ansipi oma, ainult minu enda lähtekoht on teistsugune. Kui allkirjastamine sisaldab riive elemente, kas siis ei ole loogiline järeldada, et ka kogu muu tegevus volikogus sisaldab neid?

Aitäh, hea küsija! Vastus sõltubki lähtepositsioonist. Õiguskantsler, Riigikogu põhiseaduskomisjon, justiitsminister ja Riigikogu täiskogu ongi selle küsimuse puhul erineval lähtekohal. See debatt käis aktiivselt 2005. aasta maist kuni sügiseste kohalike omavalitsuste valimiseni. Usun, et nüüd tuleb see debatt uuesti siin saalis algatada ja leida praegusesse olukorda sobiv lahendus.

Austatud Riigikogu liikmed, küsimuse esitamiseks on aega üks minut. Viimased kolm küsijat läksid kõik natuke üle. Katsume selle minutiga hakkama saada! Rein Aidma, palun!

Aitäh! Püüan minutiga hakkama saada. Lugupeetud ettekandja! Osas riikides on kohalikul ja riigi tasandil esindatuse ühitamine õiguslikult lubatud, parlamendiliikmel on võimalik ka kohaliku omavalitsuse volikogu liikmena tööd teha. Kas selline korraldus meie põhiseadusele vastab ja kas teie pakutud piirang vastab, on iseküsimus, aga kui Riigikogu liikmel on vaja kuskil teises Eesti otsas volikogu töös osaleda, siis on tarvis kuidagi need kaks tööd ajaliselt kokku sobitada. Kas te mõtlesite eelnõu kokku pannes ka sellisele variandile, et niisugusel juhul tuleks volikogude tööaeg sättida nii, et Riigikogu liige saaks osaleda?

Vastavalt iga kohaliku omavalitsuse eraldi kehtestatud põhimäärusele reguleeritakse ka volikogu töökord. See kollegiaalne organ otsustab ise, missugune töökord seekord valituks osutunud inimestele, sh Riigikogu liikmele kõige paremini sobib. Aga arvestatakse muidugi mitte ainult Riigikogu liikme või liikmetega. Usun, et Riigikogu liikmeid võib kohaliku omavalitsuse volikogus olla üks või kaks. Siin on välja tuldud interpretatsiooniga, et järsku terve volikogu koosneb Riigikogu liikmetest, aga see on suhteliselt teoreetiline ja ulmevaldkonda kuuluv võimalus. Usun, et kõike on võimalik korraldada. Ja teiselt poolt on väga oluline arvestada, et ega Riigikogu liige pole kohustatud osalema kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel. Selle eelnõuga me lihtsalt anname talle põhiseadusliku õiguse osaleda. Ta ei pea osalema, kui ta leiab, et Riigikogu töö on väga koormav. Kui ta on siin näiteks komisjoni esimees või Riigikogu esimees või fraktsiooni juhtfiguur, siis ta loomulikult ei kandideeri kohalikel valimistel. Kui ta aga kandideerib ja lõpuks ei asu seda ülesannet täitma – seesama peibutuspartide teema –, siis minu arvates võib tema peale näpuga näitamine õigustatud olla.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kaldun arvama, et Riigikogu liikme osalemine kohaliku omavalitsuse volikogu töös on täiesti mõistlik asi. Samas tekitas minus küsimuse seaduse § 24 lõige 2, mis sätestab, et Riigikogu liikme valimisel linna- või vallavolikogu liikmeks ei ole tal õigust saada volikogu töös osalemise eest hüvitist. See punkt tundub mulle olevat veidi sotsialistliku-kommunistliku kallakuga ja see reglementeerib juba ette ära, et inimene seal korralikult tööd ei teeks. See, kas Riigikogu liige saab hüvitist või mitte, tema seotust paigaga muidugi ei suurenda ega vähenda, aga üldiselt on teada, et kui tööd tehakse päris tasuta, siis kvaliteet ei tarvitse parim olla. Selles osas ei tohiks küll teiste volinikega võrreldes diskrimineerimist olla ja seda alust ma hästi ei mõista.

Hea küsija! Eelnõu algatajate põhimotiiv oli, et seadus oleks eelkõige eetiline ja arvestaks Riigikogu liikme kõrget moraalistandardit. Ma ei tea, kuidas teie, aga kui mina oma kodukoha kohaliku omavalitsuse volikogusse kandideeriksin ja juhtumisi sinna valituks saaksin, siis isegi kui seadus oleks selline, et mulle võib tasu maksta, ma kindlasti loobuksin sellest. Aga seegi on arutelu küsimus. Oma ettekandes ma meie põhiargumenti juba selgitasin.

Rait Maruste, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Eelnõu üldine eesmärk see keeld tühistada on igati mõistlik ja ma toetan seda. Aga minulgi seostub väike probleem nende §-s 24 sisalduvate keeldudega. Kas need võimalikud konfliktid nii pädevuste kui ka tasu saamise osas eksisteerivad teie ettekujutustes või on need tegelikud? Kui need on tegelikud, kas saate tuua mõne näite? Mina isiklikult ei jaga arvamust, et töö eest tasu maksmine on kuidagi ebaeetiline, see on normaalne. Aga siiski mind huvitavad näited.

Ma ei öelnud, et see on ebaeetiline, vaid ma viitasin sellele, et üldiselt kehtivad ühiskonnas Riigikogu liikmetele ja kõrgetele riigiametnikele väga kõrged eetikastandardid. Ja ma arvan, et see on ka mõistlik. Minu väide oli, et tuleks arvestada ka asja eetikapoolt. Rahvas ootab nendelt inimestelt rohkem. Seaduseelnõu algatajad analüüsisid debatti, mis toimus 2005. aastal. Lõppkokkuvõttes ju Riigikohtu kolleegium andis selles küsimuses lahendi ja see lahend ei olnud üldse seotud õiguskantsleri n-ö motiveeritud tekstiga, vaid tulenes hoopis põhiseaduse §-st 10. Nähti probleemi, et see seadus võib demokraatiat riivata. Siin on väga palju küsimusi, oleks vaja see debatt käivitada ja jõuda konsensuseni, et kogu teema saaks lõpliku lahenduse. Praegu on see teema ikkagi üleval.

Andres Herkel, palun, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Erinevalt härra Marustest mind selle eelnõu eesmärk väga ei veena. Minu meelest üks kõige nõrgem koht seletuskirjas on lõik, kus te ütlete, et probleem on see, et Riigikogu liige ei saa samaaegselt kuuluda omavalitsuse volikogusse, ja see tuleb lahendada. Siiamaani me oleme lahendanud probleemi, et nad sinna kuuluvad. Niisugune pukslev probleemipüstitus ei ole minu meelest kõige parem. Mis selle eelnõu eesmärk ikkagi on? Kas te soovite Riigikogu liikmete õigusi laiendada, takistades sealjuures uute inimeste tulekut poliitikasse, või tahate lahendada peibutuspartide probleemi? See on erakondadele juba ebamugavaks muutunud. Või soovite taaselustada vaidluse põhiseaduslikkuse üle, mida kümme aastat tagasi peeti?

Hea küsija! Selle eelnõu eesmärk ei ole Riigikogu liikmete õigusi laiendada, vaid tagada. See ei ole nii, et me laiendame nende põhiseaduslikke õigusi. Põhiseadus ega kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seadus ei keela Riigikogu liikmetel kohaliku omavalitsuse volikogu valimisel kandideerida ja selle töös osaleda. See on lubatud, aga loomulikult mööndusega, et valitu loobub ühest või teisest kohast. Mis puutub sellesse, kas vaidlus põhiseaduslikkuse üle uuesti üles kiskuda, siis seda pole vaja mitte vaidluse pärast üles kiskuda, vaid selleks, et jõuda lõpuks selguseni. See teema jäi õhku just selle tõttu, et Riigikohtu kolleegiumi lahend tugineb hoopis teisele positsioonile kui õiguskantsleri seisukoht. See asi oleks vaja lõpuni arutada.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Kas te arutasite ka sellist situatsiooni, kui volikogu ja näiteks Riigikogu komisjoni istungi aeg kokku langevad? Mis on siis tähtsam? Väikestes kohtades, ma usun, ei ole mingi uue aja kokkuleppimine eriline probleem. Aga suuremates omavalitsustes, eriti neis, kus võimul on teised jõud kui riigis, võib tekkida üksteisele vaikselt ärategemise soov. Kuidas seda reguleerida saaks?

Hea küsija! Mina eeldan, et riik ja selle alamad toimivad arukalt ja õiglaselt. Igasuguseid vandenõuteooriaid me komisjonis ei arutanud. Olen seda meelt, et on võimalik korraldada kahe tasandi tööd nii, et need ei sega üksteist.

Andrus Ansip, palun, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Hea ettekandja! Euroopas pole ühtset lähenemist küsimuses, kas parlamendiliige võib osaleda kohaliku omavalitsuse töös või ei või osaleda. Näiteks Iirimaal on kunagi lubatud parlamendiliikmel osaleda kohaliku omavalitsuse töös, siis on see olnud keelatud, siis jälle lubatud. Ma leian, et see ongi ajas muutuv asi – nii nagu situatsioon nõuab, nii seadusandja ka sätestab. Kuid mind väga häirib teie ettepanek kehtestada volikogu liikmetele kaks erinevat staatust. Miks te usute, et kui volikogu liige saab oma töö eest hüvitist, siis tekib huvide konflikt keskvalitsuse ja kohaliku omavalitsuse vahel, ja kui ta seda hüvitist ei saa, siis konflikti ei ole? Teadupärast Euroopa kohaliku omavalitsuse harta näeb ette hüvitise maksmise kohaliku omavalitsuse volikogu liikmetele. Minu pärast võib seda hüvitist maksta või mitte maksta. Ma leian, et inimesed töötavad kohalikus omavalitsuses mitte selle hüvitise pärast, vaid ikkagi sellepärast, et tahavad kohalikku elu paremaks muuta.

Hea küsija! Seda huvide konflikti näeb õiguskantsler. Tema seisukoht on, et kui sama riigiameti eri harudes töötavad isikud saavad mõlemalt poolt tasu, siis võib selles näha konflikti. Eelnõu algatajad on püüdnud oma ettepanekuga seda konflikti vähendada. Aga ma usun, et täna ei ole selle eelnõu puhul tähtis mitte niivõrd selle kvalitatiivne tase, see, kui palju seal küsitavusi ja vaieldavaid seisukohti on. Tähtis on see, et teema on arutelul. Minu ja ma arvan, et kõigi lootus ja ootus on, et sellest saab üks hea eelnõu ja hea seadus.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Põhiseaduskomisjoni ettekandeks kiirustab juba kõnetooli poole komisjoni liige Peep Aru. Palun!

Lugupeetud esimees, ma kiirustasin sellepärast, et tasa teha küsijate üle aja minekut. Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu 15. aprillil. Algatajaid esindas hea kolleeg Jüri Morozov ja koosolekust võttis osa ka Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik Katariina Kärsten. Selleks ajaks oli saabunud ka Vabariigi Valitsuse seisukoht, mis on eelnõu toetav. Ka otsustas Vabariigi Valitsus edastada Riigikogu põhiseaduskomisjonile eraldi rahandusministri seisukoha seaduseelnõu kohta. Rahandusminister leiab, et kõiki kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeid tuleb kohelda võrdselt. Seetõttu peaks ka Riigikogu liikmest kohaliku omavalitsuse volikogu liikmel olema võimalus olla valitud volikogu juhtivatesse ametitesse. Samuti näeb rahandusminister nii juriidilist kui ka sisulist probleemi selles, kui volikogu töös osalemise eest tasu maksmisel eristatakse Riigikogu liikmest volikogu liiget teistest volikogu liikmetest. Volikogu liikmena ei ole tema koormus selle võrra väiksem, et ta on ka Riigikogu liige.
Meil toimus päris elav arutelu, aga teemad, mida istungil käsitleti, on leidnud küsimuste-vastuste korras ka siin arutamist ja seepärast ma peensusteni ei läheks. Küll loen headele kolleegidele ette kaks seisukohta, mis minu arvates osutavad probleemi olemusele. Esimesena tutvustan teile omaaegse põhiseaduskomisjoni esimehe Urmas Reinsalu allkirjaga vastust õiguskantsler Allar Jõksile. See kiri on 12. aprillist 2005 ja selle sisu on selline: "Põhiseaduskomisjon arutas teie ettekannet Riigikogu liikmete kuulumisest kohalike omavalitsuste volikogudesse oma 22. märtsi 2005. aasta istungil. Põhiseaduskomisjon asus seisukohale, et kohaliku omavalitsuse volikogu liikmeks olek ei ole muu riigiamet põhiseaduse § 63 mõttes ning Riigikogu liikme ja kohaliku omavalitsuse volikogu liikme volituste ühitamise näol on tegemist poliitilise otsustuse küsimusega." Rõhutan: poliitilise otsustuse küsimusega.
Praegu ametis olev õiguskantsler saatis proua Ene Ergmale sellel teemal 28. oktoobril 2013 kirja "Seisukoht Riigikogu liikmeks ja volikogu liikmeks oleku ühitamise lubatavuse osas". Selle sisu kokkuvõte on, et õiguskantsler on seisukohal, et Riigikogu liikmeks ja volikogu liikmeks oleku ühitamise lubatavust või lubamatust põhiseadus ei fikseeri ning põhimõtteliselt on võimalikud mõlemad lahendused. Jääb loota, et edasiste arutelude käigus, kaaludes poolt- ja vastuargumente, teeb Riigikogu ükskord poliitilise otsuse, olgu see siis milline tahes.
Aga me tegime komisjoni istungil ka menetluslikud otsused. Otsustasime esimesel lugemisel seda asja suures saalis arutada täna ja tegime ettepaneku esimene lugemine lõpetada. Selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 3 ja erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanekute tähtajaks võiks määrata 9. mai kell 16. Viimane ettepanek võeti vastu konsensusega. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Terje Trei, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Minul on küsimus seoses seaduse jõustumisega. Kas praegune ebaõiglus saab seaduse jõustumisega Riigikogu liikmete jaoks kohe likvideeritud?

Seegi on küsimus, mida me peame üheskoos arutama ja otsustama, kuidas on õige. Kui ma õigesti mäletan, siis eelnõus eraldi jõustumise punkti ei ole, seega see jõustub üldises korras. Aga kas see üldises korras jõustumine on õige, seda tuleb arutada. On mitu varianti, kunas see võiks jõustuda. Küllap me oleme nii põhiseaduskomisjonis kui ka siin suures saalis edasistel arutamistel põhjendatult targad selleski osas.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimise soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 601 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 601 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. mai kell 16. Ühtlasi kuulutan selle päevakorrapunkti arutelu lõppenuks.

Järgmine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu 602 esimene lugemine. Algatajapoolseks ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Jaak Alliku!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud asjahuvilised! Teile esitatud eelnõu eesmärk on paremini tagada omavalitsusüksuse võimuorganite demokraatliku moodustamise põhimõtetest kinnipidamine omavalitsuse volikogude tegevuses, kindlustada kõigi volikogudesse pääsenud valimisnimekirjade proportsionaalne esindatus volikogude komisjonides ning võimalus aktiivselt osaleda komisjonide tegevuse kavandamisel ja juhtimisel. Küsimusega, kas kohaliku omavalitsuse volikogude töös järgitakse demokraatia põhiprintsiipe, on Riigikogu tegelenud korduvalt. Normi, mille kohaselt on igal volikogu liikmel õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni, lisas KOKS-i Riigikogu 7. juunil 2006. aastal. Tol korral seadusena vastu võetud eelnõu autorid nentisid, et kõigi volikogus esindatud poliitiliste jõudude tasakaalustatud osavõtt komisjonide tööst polnud tagatud. Eelnõu arutelul märkis tolleaegne põhiseaduskomisjoni esimees Urmas Reinsalu, et volikogu liikmetel võiks olla – proportsionaalselt opositsioonil ja koalitsioonil – õigus osaleda volikogu eri tööorganite töös. Paraku on aeg näidanud, et tol korral tehtud seadusmuudatusest ei ole piisanud selle õiguse tagamiseks. Volikogude komisjonide moodustamise kord on täielikult jäetud kohalike omavalitsuste põhimääruse küsimuseks.
Juba aasta hiljem, täpsemalt 2007. aasta 4. mail, pöördus Riigikogu liige Andres Herkel õiguskantsleri poole kolme küsimusega. Esiteks, kuidas saada aru KOKS-i § 47 lõikes 1 sätestatud volikogu liikme õigusest kuuluda vähemalt ühte komisjoni? Kas see tähendab, et volikogu liige võib ise selle komisjoni valida või on seda valikut tema eest pädev tegema keegi teine? Teiseks, kuidas saab opositsiooni kuuluv volikogu liige kasutada oma õigust kuuluda vähemalt ühte volikogu komisjoni, kui koalitsioon on selle vastu? Kolmandaks, kas seadustik, mis käsitleb volikogu liikme õigust kuuluda komisjonidesse, on piisav või vajab täiendamist? Oma vastuses härra Herkelile rõhutas õiguskantsler muu hulgas, et komisjonide moodustamisel peab volikogu järgima demokraatia printsiipi ning tagama volikogu opositsioonile proportsionaalse esindatuse komisjonide koosseisus. Mis aga eriti oluline: õiguskantsler leidis juba 2007. aastal, et kui Riigikogus vastu võetud KOKS-i muutmise seaduse eesmärgid ei ole täitunud ning kohalikes omavalitsustes on endiselt kasutusel praktika, mille kohaselt hälbitakse seaduse mõttest ja demokraatlikust otsustusmehhanismist ning püütakse opositsiooni esindajaid komisjonide tegevusest tõrjuda, on kahtlemata mõistlik seadust asjakohaselt täiendada.
Selle ülesande ees me praegu seisamegi, sest tuleb tunnistada, et niisugused hälbimised on üsna sagedased. Ma ei taha selles süüdistada ühtegi konkreetset erakonda, sest kohalike omavalitsuste tasemel oleme patused küllap kõik. Et seda tõestada, toon näiteks 7. märtsil 2014, seega neli kuud peale viimaseid kohalikke valimisi, teele saadetud regionaalminister Kiisleri vastuse Pala Vallavolikogu ja Põlva Vallavolikogu liikmete talle lähetatud kirjadele KOKS-i § 47 rikkumise kohta. Minister viitab oma vastuses sellele, et kohaliku volikogu liikmed, kelle õigusi on rikutud, on pöördunud halduskohtusse, kuid Riigikohus on oma 22. detsembri 2008. aasta lahendis kinnitanud, et omavalitsuses sisesuhetes tekkivate vaidluste lahendamiseks ei ole kehtiva õiguse alusel võimalik kasutada haldusõiguslikke õiguskaitsevahendeid. Minister soovitab pöörduda maavanema poole ja paluda tal teha järelevalvet kohaliku omavalitsuse üksikaktide seaduslikkuse üle. Kahjuks pole selleski küsimuses ühist arusaama. Näiteks vastuseks Narva Linnavolikogu sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni sellekohasele pöördumisele konstateeris Ida-Viru maavanem oma kirjas Narva Linnavolikogule 30. jaanuaril 2014, et pöördumises nimetatud küsimuses järelevalve ei kuulu maavanema pädevusse. Küll aga palus ta Narva Linnavolikogul tekkinud olukord viivitamatult lahendada, see jäi aga tagajärjetuks.
Niisugune olukord näitab kujukalt, et on vaja seadusandja sekkumist. Praegu on lood niimoodi, et osas omavalitsustes, kus on põhimääruses sätestatud iga saadikurühma õigus olla proportsionaalselt esindatud kõikides komisjonides, seda põhimõtet ka järgitakse. Kuid nendes omavalitsustes, kus seda sätestatud pole, töötatakse praktiliselt põhimõttel, et võitja võtab kõik. Opositsioonilistelt saadikutelt on võetud võimalus ise valida komisjoni, kuhu nad kuuluvad. Komisjonide suurem osa, mis koosneb volikogudesse mittekuuluvatest isikutest, komplekteeritakse opositsioonis olevate saadikurühmade ettepanekuid arvestamata lihtsalt hääletusega volikogus.
Sellega seoses on seaduseelnõus pakutud muuta KOKS-i § 47 ning täiendada seda sättega, et volikogu valimistel valituks osutunud erakondade ja valimisliitude nimekirjade esindatus volikogu poolt moodustavates komisjonides peab olema proportsionaalne nende esindatusega volikogus. Just selline kord annaks sisu ja kaitse praegu seaduses sätestatud printsiibile, et igal volikogu liikmel on õigus kuuluda vähemalt ühte komisjoni, millele me teeme ettepaneku täpsustusena lisada, et selle õiguse realiseerimise aluseks on volikogu liikme isiklik sooviavaldus. Juhul kui sooviavaldusi mõnda komisjoni kuuluda saab olema rohkem, kui saadikurühmal on selles komisjonis ettenähtud kohti, jääb kuuluvuse reguleerimine saadikurühma enda pädevusse. Seega toimiks sisuliselt sama põhimõte, mis on ennast õigustanud Riigikogus.
Riigikogu praktikast lähtudes oleme teinud ettepaneku muuta kohaliku omavalitsuse volikogu komisjonide esimeeste ja aseesimeeste valimiste korda. Teatavasti ei valita neid volikogu täiskogu istungil ja teisiti polekski see mõeldav, sest erinevalt Riigikogu komisjonidest kuulub omavalitsuste komisjonidesse ju hulk liikmeid väljastpoolt volikogu. Praeguse praktika kohaselt valib volikogu komisjonide esimehed ja aseesimehed eraldi hääletamisega, mis võimaldab mõlemad ametipostid anda volikogu n-ö valitsuskoalitsioonile ning tõrjuda opositsiooni komisjonide töö juhtimisest ja kavandamisest eemale. Tahan siinkohal teha kummarduse Tallinna Linnavolikogule, kus vaatamata sellele, et Keskerakonnal on seal absoluutne enamus, on otsustatud sisse seada kaks komisjoni aseesimehe kohta ja loovutada üks neist opositsioonile. Kuid Tallinna volikogu on selles osas erand.
Et opositsiooni õigusi paremini kaitsta ning volikogude komisjonide tööõhkkonda parandada ja nende töö efektiivsemaks muuta, teeme ettepaneku, et ka kohalikes volikogudes valitaks komisjonide esimehed ja aseesimehed n-ö ühes paketis, st korraga, nagu see on ennast õigustanud Riigikogus. See annaks üldjuhul võimaluse komisjoni aseesimehe koht saada opositsiooni esindajale. Kuna kaebusi selles küsimuses on tulnud eri instantsidesse üsna mitmeid ning 20. oktoobril 2013 volikogud alles alustasid oma nelja aasta pikkust tööd, teeme ettepaneku kõnealused sätted rakendada juba praegu tegutsevate volikogude puhul. Nii näeb eelnõu ette selle, et enne kõnesoleva seaduse jõustumist moodustatud kohaliku omavalitsuse volikogude komisjonide liikmeskond ning esimehe ja aseesimehe valimised tuleb viia vastavusse käesoleva seaduse nõuetega kuue kuu jooksul seaduse jõustumisest alates. Tänan tähelepanu eest!

Kas ettekandjale on küsimusi? Terje Trei, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Minul on küsimus seoses volikogu liikme isikliku sooviga kuuluda mõnda kindlasse komisjoni. Muidugi, Riigikogu näitel ja suuremate omavalitsuste näitel on hea toetuda sellele, et fraktsioon otsustab need asjad, aga kohalikul tasandil see tihti nii organiseeritud ei ole. Kuidas siis ikkagi lahendada olukord, kui ühel hetkel soovivad kõik rahvasaadikud kuuluda ühte komisjoni ja teistesse ei soovi keegi kuuluda? Kuidas me siis tagame igaühe õiguse kuuluda enda soovitud komisjoni?

Aitäh küsimuse eest! Te peate silmas väikest omavalitsust, kus valimisliite ei ole ja volikogus on võib-olla 10 või 11 inimest, kes kõik tahavad kuuluda näiteks hariduskomisjoni. Niipea kui on kaks nimekirja, saab selle hariduskomisjoni koosseisu siiski ära jagada: kaks ja üks või kolm ja kaks. Ma juhin tähelepanu ka sellele, et kohalikul tasandil võivad saadikud kuuluda mitmesse komisjoni. Seaduses on ainult öeldud, et igaüks peab kuuluma ühte komisjoni, aga saadik võib kuuluda ka mitmesse. Ja ma tean, et eriti väikestes kohalikes omavalitsustes ongi nii, et kuulutakse mitmesse komisjoni. Väga raske on seda seaduses täpselt sätestada, meil jääb üle loota volikogu täiskogu või juhatuse mõistuspärasele tegevusele. Kui te aga oskate teiseks lugemiseks aruka muudatusettepaneku teha, siis me oleme tänulikud.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh! Kõnepulti palun põhiseaduskomisjoni nimel ettekandeks komisjoni liikme Peep Aru!

Hea esimees! Kolleegid! Seda eelnõu me arutasime põhiseaduskomisjoni istungil 15. aprillil. Algatajate poolt jagasid selgitusi Kalev Kotkas ja Indrek Saar. Istungil osales ka Katariina Kärsten, kes on Justiitsministeeriumi avaliku õiguse talituse nõunik. Vabariigi Valitsus on andnud seaduseelnõule positiivse hinnangu, ta toetab seda. Sellel komisjoni istungil konstrueeriti võimalikke erinevaid situatsioone, püüdes leida nõrku kohti, et tulevikku silmas pidades sõnastus lollikindlamaks teha. Kõige põhimõttelisem küsimus, mis komisjoni istungil läbi jooksis, oli see, miks üldse püüab Riigikogu kohaliku omavalitsuse tegevust korraldada, kas see ei ole siis omavalitsuste enesekorraldusõigusse sekkumine. Aga kokku võttes oli välja pakutud lahenduse toetajaid tunduvalt rohkem ja kui me asusime otsustamise juurde, siis langetasime sellised otsused: teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu istungi päevakorda tänaseks, esimene lugemine lõpetada – selle poolt oli 7 komisjoni liiget, vastu 2, erapooletuid 1 – ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata kümme tööpäeva. Tähtaeg oleks siis 9. mai kell 16. See otsus võeti vastu konsensusega.

Nüüd küsimused. Terje Trei, palun!

Ma kordan eelmise eelnõu arutelul esitatud küsimust, need eelnõud on ju natuke seotud. Eelmine puudutas Riigikogu liikmeid, nüüd on kõne all kohaliku omavalitsuse korralduse seadus. Üks rakendub kohe peale jõustumist. Kas neid eelnõusid võiks vaadata koos, kuna nad puudutavad ühte ja sama asja – kohalikku omavalitsust?

Kindlasti arutatakse neid eelnõusid siin saalis ja ka komisjonides eraldi. See on päris selge. Mis puutub jõustumise tähtaega, siis minu meelest rääkis algatajate esindaja selle kenasti lahti, kuidas nemad on mõelnud. Kas see regulatsioon selliseks ka jääb, seda näitab edasine arutelu. Kindlasti on Riigikogu liikmete muudatusettepanekud oodatud.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 602 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 9. mai kell 16. Selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud ja ühtlasi on saanud otsa kogu meie istung. Aitäh teile!

Istungi lõpp kell 12.05.