Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Nüüd on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Deniss Boroditš!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on suur au anda Riigikogu transiidi ja logistika ühenduse 16 liikme nimel üle meresõiduohutuse seaduse täiendamise seaduse eelnõu. Selle eesmärk on tagada õigusselgus regulaarreise tegevate laevade veetasu arvestamisel olukorras, kus regulaarreise tegev laev on asendatud asenduslaevaga. Õigusselguse saavutamiseks tuleks seda seadust täiendada ja välistada võimalus, et regulaarreise tegeva laeva asendamisel tuleb kohustatud isikul tasuda kahekordne veetasu. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi info kohaselt sellel eelnõul riigieelarvele negatiivset mõju ei ole. Aitäh!

Aitäh! Palun, Siim Kiisler!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Annan Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel Riigikogule üle omavalitsuskorralduse reformi seaduse eelnõu. Eelnõu on põhjalikult ette valmistanud Siseministeerium ja see on olnud ka ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil. Nii et suur töö on ära tehtud, eelnõu on valmis. Paraku tuleb ajutise valitsuse tegevusprogrammist järeldada, et valitsus ilmselt ei plaani seda eelnõu praegu Riigikogule esitada. Aga et aasta kaotsi ei läheks, et omavalitsused saaksid oma ühinemistegevust jätkata ja oleksid 2017. aastal reformi läbiviimiseks aegsasti valmis, esitame protsessi kiirendamiseks eelnõu juba täna Riigikogule arutamiseks. Vastavalt avaliku arvamuse uuringutele toetab enamik Eesti elanikke selle eelnõu põhimõtteid. Siseministeeriumi kodulehel on võimalik tutvuda asjaomase uuringu tulemustega, kust on näha, et kindlal seisukohal olevatest Eesti elanikest 71% toetab selle eelnõu põhimõtteid ja vaid 29% on neile vastu. Suurem on toetus just külade ja alevike elanike seas. Seega, mida väiksem asustusüksus, mida väiksem koht, seda suurem on toetus selle eelnõu põhimõtetele. Ja just selliste kohtade elanikke see eelnõu ju ka kõige rohkem puudutab. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu. Juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Annan ka teada, et enam juhataja siit laua tagant eelnõusid, arupärimisi jms puudutavaid teateid ette ei loe. Kõik Riigikogu liikmed on saanud meili, kus on kirjas nii juhatuses vastuvõetud eelnõud kui ka infotunnis esinevate ministrite nimed. Nüüd teeme palun kohaloleku kontrolli! 
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 92 Riigikogu liiget, puudub 9.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on riigikaitsekomisjoni algatatud Eesti lipu seaduse § 6 muutmise seaduse eelnõu 597 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti riigikaitsekomisjoni liikme Lauri Vahtre!

Tänan, austatud juhataja!

Palun korraks vabandust, ettekandja! (Sumin saalis, juhataja helistab kella.) Palun jätkake!

Lugupeetud kolleegid! Idee lülitada veteranipäev lipupäevade hulka esitas riigikaitsekomisjon eesotsas Mati Raidmaga. Koostöös Kaitseministeeriumiga valmis asjaomane eelnõu, mis on nüüd esimesele lugemisele jõudnud. See eelnõu ei ürita käsitleda kogu meie kalendrit, mis on väga ulatuslik nähtus ja millega seoses on palju vaidlusi oodata, vaid keskendub konkreetselt ühele päevale ja ühele paragrahvile. Nagu te juba taipate, on ettepanek muuta 23. aprill kui veteranipäev üheks lipupäevadest. Tegemist on ühe osaga laiemast veteranipoliitikast, mille Kaitseministeerium algatas juba ülemöödunud aastal. Eeltööd algasid tegelikult veelgi varem. Möödunud aastal tähistati esimest korda avalikult veteranipäeva ja see läks väga hästi korda.
Veteranid on osa meie ühiskonnast, osa meie rahvuskaaslastest ja teistest kaaskodanikest ning neid on tegelikult päris palju. Peale selle, et seadusandlike algatustega nähakse veteranidele ette teatud soodustused, mille nad on auga ära teeninud, on neil vajadus tunnustuse järele. Meil kõigil on vajadus tunnustuse järele, kui me oleme teinud midagi tunnustamist väärivat. Lipu heiskamine on üks selline lugupidamisavaldus, mis süüa ei küsi, mis ressursse ei nõua, aga nõuab meilt hetkeks mõtlemist paljude inimeste nähtud vaevale ja kantud ohvritele. Seda on meie ühiskonna koospüsimiseks ja ühtehoidmiseks vaja.
Ma palun seda eelnõu toetada ja palun ka, kui on võimalik, arutelus mitte laiali valguda, vaid keskenduda just sellele, mida eelnõu reguleerida soovib! Ma tänan!

Suur tänu! Palun, Kalev Lillo, teie küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Ma väga toetan algatust muuta 23. aprill veteranipäevana lipupäevaks, nagu ma üldse pooldan rohkem Eesti lipu kasutamist. Aga kui me vaatame tänast kuupäeva, siis näeme, et 23. aprill on väga lähedal. Sinna on natuke rohkem kui üks nädal ning ilmselt me ei jõua seda seadust selleks ajaks kehtestada. Kas me võime juba tänavu 23. aprillil vabatahtlikult oma kodudes lipu heisata või on selleks mingeid takistusi?

Jah, see küsimus kerkis üles, sest eelnõu oli koostatud ajakavaga, et seadus oleks jõustunud nii, et juba tänavu oleks ametlikult olnud tegemist lipupäevaga. Menetleva komisjoni otsusega valiti aga aeglasema menetluse graafik. Seega on see küsimus põhiseaduskomisjonile, mitte mulle. Nii et ametlikult see päev tänavu lipupäev olla ei saa. Küll aga võin ma riigikaitsekomisjoni nimel teha üleskutse heisata ka sel aastal riigilipud. Küsisime juristilt järele – haldusrikkumise menetlust ei algatata. Eks see oli naljaga pooleks küsitud. Lippu võib heal põhjusel alati heisata ja me saame selle üleskutse edastada ka meedia kaudu. Nii et lipud lehvima!

Aitäh! Enne kui järg läheb järgmisele küsijale, palun Riigikogu liikmetel omavahel natukene vaiksemalt diskuteerida. Palun, Andrus Ansip!

Austatud juhataja! Hea Lauri! Ma ei saa tulla vastu su palvele mitte laiali valguda. Minul ja ka paljudel teistel majaomanikel on selline mure. Kui lipupäev on juhuslikult puhkepäeval või suvel puhkuse ajal, siis ma ärkan üles ja tunnen, et olen jälle seadust rikkunud. Päike juba kõrgel, aga ma pole veel lippu heisanud. Või õhtul avastan tihtipeale, et jälle olen patustanud: väljas juba pime, aga lipp lehvib endiselt. Kas sa pead võimalikuks, et see küllalt range lipu heiskamise ja langetamise kellaaega puudutav regulatsioon tühistatakse?

Tänan küsimuse eest! Loomulikult, see on meie seadusega sätestatud ja on meie võimuses seda muuta, kui me nii otsustame. Ma loodan, et ma ei eksi, aga minu arusaamist mööda on veteranipäeva puhul tegemist lipupäevaga, mil lipu heiskamine ei ole majaomanikule kohustuslik, vaid soovituslik. Omavalitsustes ja riigiasutustes tuleb lipp heisata kohustuslikus korras ja ehk on selle jaoks olemas kojamees, kes õigel ajal üles tõuseb. Praktiliselt on see lipu kohustusliku heiskamise probleem ju vaid jaanilaupäeva hommikul, kui me võime olla ära maale sõitnud. Jaanilaupäeva õhtul jääb ju lipp lehvima öö läbi jaanipäeva hommikuni välja ja siis seda probleemi ei ole. Nii et vaid nendel üksikutel pühadel, millal lipp on kohustuslik ka eramajaomanikele, saab sellest murest rääkida.
Lipu heiskamise ja langetamise komme on huvitav. Minu arvates on see üks omamoodi muinsus, mis on küll ebamugav, aga mida võiks säilitada. Mõte läheb kohe meie riigilipu heiskamisele-langetamisele Toompea tornis. Mujal midagi sellist ei praktiseerita. Aga see on üks vana traditsioon, mis on juba üle saja aasta vana ja millest loobumine lihtsalt põhjusel, et teised nii ei tee, ei ole õigustatud. Kui inglased võivad oma politseid pidada hoones nimega Scotland Yard, kus juba õige-õige ammu mingisugust Šotimaa saatkonda ei ole, kui nad ei muuda seda nime ära, siis miks ei võiks meil olla üks huvitav, tegelikult mereväest pärinev lipu heiskamise ja langetamise traditsioon, mis on kogu meie iseseisvuse aja kehtinud.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on selline küsimus: miks valiti välja just nimelt see kuupäev veteranipäeva tähistamiseks?

See on samuti väga hea küsimus. Iseseisvuse ajal kahe sõja vahel nähti kurja vaeva, et otsustada, mis päev valida tolleaegsetele veteranidele austuse avaldamiseks. Kui ma õigesti mäletan, siis vahetas too päev kolm korda asukohta. Nii otsiti ka nüüd selle uue algatuse ajal sobivat kuupäeva. Tegemist oli intellektuaalselt väga suurt rõõmu ja põnevust pakkuva mänguga – kuupäev pidi sisult sobiv olema ja teiseks pidi see ka aastaaja poolest võimalikult soodne olema. Lõpuks jõuti välja 23. aprillini, mis teadupärast on jüripäev. Jüriöösel aga alustati kunagi üht kõige suuremat oma vabaduse nimel peetud ülestõusu, mida Eesti ajalugu tunneb. Tõsi, see lõppes lüüasaamisega, aga mitte tollel öösel. Too öö oli väga võidukas. Ning tagatipuks ja nagu boonuseks on püha Jüri veel ka sõjameeste kaitsepühak.

Kas olete lõpetanud? Aitäh! Palun, Rait Maruste!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja märkis, et põhiseaduskomisjon valis menetlemise aeglase tee. Ma tahan seda natukene kommenteerida. Eelnõu kannab 19. veebruari kuupäeva. Mis tahes eelnõu menetlemisel komisjonis on kohustuslikuks tingimuseks Vabariigi Valitsuse arvamus eelnõu kohta ja selle eelnõu puhul võttis Vabariigi Valitsusel viis nädalat aega, et oma seisukoht kujundada. Ma ei tea, mispärast asi Kaitseministeeriumis nii kaua venis, aga just nii kaua aega seal läks. Ja kui selle aja sisse arvestada veel üks töövaba nädal, siis arvan, et me ei ole venitanud ega jalgu lohistanud, oleme toimetanud kasutada olnud aja raames.

Ma tänan! Lubage siis mullegi omapoolne kommentaar. Ma võtan tagasi sõnad, et põhiseaduskomisjon valis aeglase menetlusviisi ja täpsustan: põhiseaduskomisjon jättis valimata kiire menetlusviisi. See oleks vastava tahte olemasolu korral võimalik olnud. Selline ettepanek esitati komisjoni koosolekul, aga see lükati tagasi ja jäädi tavapärase menetluskorra juurde.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud kolleeg! Palun ette vabandust laialivalgumise pärast, aga kahjuks Eesti lipust ei ole siin saalis väga tihti juttu ja sellepärast on mul kiusatus teie käest küsida. Te olete küllaltki pikaaegne parlamendiliige ja ma tean, et meie kolleegid on mitmel korral tõstatanud teema, miks siin saalis on ainult väike laualipp, ei ole suurt riigilippu. Paljudes parlamentides on see saalis olemas ja ma küsingi, mida teie sellest arvate, kas meie saali mahuks suur Eesti lipp.

Ma tänan küsimuse eest! Minule meie lipp loomulikult väga meeldib. See on mulle juba väiksest peale väga meeldinud, aga andke andeks, see ei ole küll kuidagi selle päevakorrapunkti teema.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Lauri Vahtre! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Auväärt istungi juhataja! Auväärt kolleegid Riigikogu liikmed! Kehtivas redaktsioonis Eesti lipu seadus on vastu võetud 2005. aastal ja selle kuues paragrahv toob ära lipupäevad. Neid on kirjas kokku 15 ja need on väga erinevad. Kuuenda paragrahvi teine lõige ütleb, et lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud. Sama seaduse § 4 esimene lõige ütleb ka, et igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu, järgides käesoleva seaduse sätteid ja head tava. Veel märgitakse selles paragrahvis, et meil on kolm väga olulist päeva – iseseisvuspäev, võidupüha ja taasiseseisvumispäev –, mil kindlasti heisatakse lipp elu-, äri- ja büroohoonetel. Nii et nagu eelkõneleja juba ütles, igaühel on õigus heisata ja kasutada Eesti lippu ning seega võib selle heisata ka tänavu 23. aprillil, veteranipäeval.
Peab ütlema, et põhiseaduskomisjon toetas seda seadusmuudatust üksmeelselt. Mingit vaidlust erakondade vahel ei ole sel teemal olnud. 8. aprillil vaatas komisjon muude oluliste punktide hulgas üle ka selle eelnõu ja peab ütlema, et arutasime siis sedagi, kas teoreetiliselt oleks võimalik eelnõu menetleda viisil, et oleks tagatud seaduse jõustumine 23. aprilliks 2014. Me niisugust võimalust ei leidnud, ajalimiit oli juba ammendatud.
Siin oli juba juttu, et eelnõu algatati 19. veebruaril 2014 ja alles 25. märtsiks saime Vabariigi Valitsuse seisukoha, mis oli loomulikult positiivne. Seadus ei luba saata eelnõu Riigikogus esimesele lugemisele, kui ei ole teada Vabariigi Valitsuse arvamust. Sel põhjusel ei saanud põhiseaduskomisjon nii kiirelt tegutseda, nagu oleksime tahtnud. Kui see on vajalik, siis võin siin edasi anda kas põhiseaduskomisjoni või valitsuse vabandused – eelnõu kaasettekandjana mul selline õigus kindlasti on.
Aga tagasi asja juurde. Põhiseaduskomisjon kuulas oma istungil riigikaitsekomisjoni esindaja Lauri Vahtre selgitust, et veteranipäev on osa Eesti veteranipoliitikast ja et seda peetakse väga oluliseks päris mitmel põhjusel. Leidsime, et eelnõu edasisel menetlemisel on kaks võimalust: kas liikuda edasi mööda kitsamat teed ja arutada ainult seda paragrahvi, mis käsitleb veteranipäeva muutmist lipupäevaks, või käsitleda lipuseadust laiemalt. Komisjonis oligi kaks arvamust, aga üldine seisukoht oli lõpuks see, et me selle eelnõuga seoses ei ava laiemat arutelu lipuseaduse muutmise üle, kuigi selles on vaja ehk muudki reguleerida. Tänagi esitati siin eelkõnelejale küsimusi teatud probleemide kohta.
Põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku esimene lugemine täna lõpetada. See oli konsensuslik otsus. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on tavapärased kümme tööpäeva, need tuleb esitada hiljemalt 30. aprillil kell 17.15. Me ootame muudatusettepanekuid ainult selle kohta, mida see eelnõu konkreetselt käsitleb, mitte laiemalt lipuseaduse muutmise kohta. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalev Lillo, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma olen natuke kimbatuses. Kolleeg Lauri Vahtre ja ka teie kutsute üles lipuseadust laiemalt mitte arutama, vaid käsitlema ainult veteranipäeva lipupäevaks muutmist. Ma aktsepteerin seda. Teisalt tõi kolleeg Andrus välja lipupäevaga seotud konkreetse mure, mis on üsna aktuaalne, olen ise ka sellega kokku puutunud. Kuidas siis edasi minna, et vaidlusalused küsimused saaks lauale tõsta ja läbi arutada ning vajaduse korral seaduses muudki muudatused teha?

Ma arvan, et oleks otstarbekas, kui me käsitleksime lipuseaduse muid võimalikke muudatusi väljaspool veteranipäeva puudutava eelnõu menetlust. Selle kohta peaks siiski esitama eraldi eelnõu. Sellisel juhul on kõigil võimalik välja tuua probleemid ja võimalikud küsitavused või kaksipidi mõistmised. Aga võib-olla meile ainult esmapilgul tundub, et seaduses on palju probleeme. Samas saab igas seaduses teha mõningaid muudatusi, et see oleks selgem, mõistetavam ja lihtsam, ning miks mitte ka Eesti lipu seaduses. Ent jah, minu arvates oleks seda õigem teha eraldi eelnõuga, ei maksa seda konkreetset eelnõu laiemalt koormata.

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Suur tänu! Abiks eelmisele küsijale: nii saabki edasi minna, et komisjon algatab eelnõu, mis mingit seadust muudab. Täpselt nagu riigikaitsekomisjon tegi lipuseaduse § 6 muuta soovides. Teine variant on, et selle eelnõuga laiemalt edasi minnes menetlemine teisel lugemisel katkestatakse. Aga tahaksin kõik sellised kahe komisjoni ambitsioonid eelnõu menetlemise käigus maha võtta. Riigikaitsekomisjon otsustas järgmisel nädalal teha pöördumise, et lipud sel päeval Eestis ikkagi heisataks. Kahe komisjoni vahel võiks valitseda ühene mõistmine ja sõprus. Ma küsingi, kas põhiseaduskomisjon võiks meie pöördumisega ühineda. See annaks ühiskonnale ühese selge signaali.

Aitäh, hea küsija! Ma olen veendunud, et põhiseaduskomisjon on nagu kõik teised Riigikogu komisjonid selle algatusega nõus. Nagu ma enne ütlesin, mingit poliitilist vaidlust parlamendis esindatud erakondade vahel selles küsimuses ei olnud, ja ma olen täiesti veendunud, et seda ka ei tule. Meie Eesti Kaitseväe veterane tuleb austada!

Suur tänu! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Avame läbirääkimised. Palun, Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Me elame maailmas, mis viimastel kuudel on meile väga selgelt näidanud, et hädad ja konfliktid ei ole mitte kuhugi kadunud. Ja selle tõttu on mul erakordselt hea meel, et Eesti on valinud oma riigikaitses sellise tee, nagu ta on valinud. Ühel väikesel rahval on õigus ajada selg sirgu ja öelda, et ma olen teinud peaaegu kõik selleks, et sündmused, mis on ajaloos Eestit räsinud, enam kunagi ei korduks, vaatamata sellele, et meie lähinaabrite juures leiavad aset päris keerulised vastasseisud.
Ühiskonnas on olnud palju vaidlust selle üle, kas me oleme kohustatud osalema sõjalistel missioonidel väljaspool Eestit. Palju lihtsam on endale kinnitada, et need ei ole meie sõjad, need ei ole meie konfliktid, meid see kõik ei puuduta. Tuleb olla erakordselt tänulik selle eest, et need vaidlused, mis on toimunud poliitikute vahel, on jäänud vägagi konstruktiivseks ja olnud sisulised ning et ühiskond on poliitikuid selgelt toetanud. Peaaegu keegi ei ole populistlikult välismissioonidele vastu olnud. Ei oleks väga keeruline rahvale selgeks teha, et näiteks Afganistanis toimuv ei puuduta Eestit. Seda oleks väga lihtne selgeks teha ja seda ilmselt tahetakse ka uskuda. Ma kordan veel kord, et me oleme käitunud targalt. Mul on siiralt hea meel, et on vähemalt üks asi, mille puhul Eesti ühiskonnas on võimalik väga selge koostöö ja koosmeel.
Üks oluline komponent selles kõiges on need inimesed, kes meie poolt saadetuna on hakklihamasinatest läbi käinud. Nende hilisem taasintegreerimine ühiskonda ja nende igal viisil toetamine on meie püha ülesanne. Kui veteranipoliitikat hakati välja töötama, siis kõigepealt vaieldi terminite üle. Me jõudsime äratundmisele, et ega paremat terminit kui veteran olemas ei ole. Sealt läksime edasi ja nüüdseks ongi välja töötatud vägagi konstruktiivne veteranipoliitika, mille puhul punkt i-le võiks olla veteranipäeva lipupäevaks kuulutamine. Selle tõttu ma kutsun kõiki otsustajaid üles, et ärme lähme Eesti lipu seaduse analüüsiga praegu väga kaugele. Teeme selle lipupäeva ära!
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Kui me tahame lipuseaduses midagi muud muutma hakata, näiteks vaielda selle üle, kas Eesti lipp peaks Pikas Hermannis lehvima 24 tundi või me jääme selle iga päev langetamise ja tõstmise juurde, siis teeme seda muul ajal. Aga paneme sellele i-le ikkagi punkti ära, kuulutame veteranipäeva lipupäevaks! Selle pärast, et mitte kunagi varem ei ole me siin pidanud nii palju keskenduma sellele, kuidas ühiskonda järjest rohkem riigikaitsesse kaasata. Uskuge mind, kõik see, mis praegu toimub Ukrainas, võib ühel päeval toimuda ka kusagil mujal, mis on meile veel lähemal kui Ukraina.
Sõdur rindejoonel, kui tema pihta tulistatakse, ei võitle enam ideede eest. Ta ei võitle enam sooviga toetada oma riigi valitsust ega mõtle parlamendi peale, kes on ta sellele missioonile saatnud. Sõdur vaatab kamraadi oma kõrval ja võitleb tema eest. Kamraad tema kõrval vaatab samuti kõrvale ja võitleb mõlemal pool olevate kamraadide eest. Ja siis, kui need mehed ja võib-olla ka naised on tagasi tulnud, peame meie käituma selliselt, nagu juhatab neid nende põhimõte: lahingus kedagi maha ei jäeta. Ei jäta ka meie mitte kedagi maha. Ja seetõttu pole meil õigust diskuteerida selle üle, kas veteran on hea või halb. Me oleme ise oma sõdurid konfliktikolletesse saatnud. See on olnud õige otsus, sest Eesti on tänu nendele meestele ja naistele oluliselt paremini kaitstud kui mõned teised riigid, kes ei kuulu NATO-sse ega Euroopa Liitu. Ma arvan, et see annab Eesti rahvale põhjust nendest inimestest lugu pidada ja julgust ka isiklikult panustada Eesti riigikaitsesse. Tehkem tarku otsuseid veelgi, astugem ise ning kutsugem oma naabreid, sõpru ja lähedasi astuma Kaitseliitu! Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 597 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõppenud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. aprilli kell 17.15.

Meie tänane järgmine päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud koduomanike maamaksuvabastust laiendava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 596 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan teile ülevaate eelnõust, mis kannab numbrit 596. Tegemist on koduomanike maamaksuvabastust laiendava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõuga. Kõigepealt mõne sõnaga hetkeolukorrast. Nimelt, 2011. aasta esimeses pooles alustati läbirääkimisi ja jõuti ühel hetkel eelnõuni, mis vabastas koduomanikud maamaksust. Maksuvabastus jõustus 1. jaanuaril 2013. Alates sellest päevast võimaldatakse koduomanikele maksuvabastust tiheasustusega piirkonnas 1500 m² ja hajaasustusega piirkonnas kahe hektari ulatuses. Seejuures peavad olema täidetud teatud tingimused, kui koduomanik tahab maksuvabastust saada. Esiteks, maa peab kuuluma samale isikule, kes maksuvabastust soovib. Teiseks, sellel maal peab asuma eluhoone. Kolmandaks, inimene peab olema samale aadressile rahvastikuregistri järgi sisse kirjutatud. Kui need tingimused on täidetud, siis on koduomanikul võimalik saada maamaksuvabastus. Nagu ma ütlesin, tiheasustatud aladel on piiriks 1500 m² ja hajaasustusega aladel kaks hektarit.
Seadus hakkas kehtima 1. jaanuaril 2013. Pärast seda on selgunud mõningad tõsiasjad. Tõsiasjad, millest me tahame täna selle seaduseelnõu kontekstis rääkida, on järgmised. Arutatav seaduseelnõu laiendab kodualuse maa maksuvabastuse seadust kahes aspektis. Üks teemaplokk on seotud kaas- ja ühisomanikega, teine aga puudutab liitsihtotstarbega maid. Mida ma selle all silmas pean? Nimelt, kui me võtsime vastu maamaksuvabastuse seaduse, siis me sätestasime, et kaas- ja ühisomanikel on õigus ühiselt maksuvabastusele tiheasustusega alal 1500 m² ja hajaasustusega alal kahe hektari ulatuses. Kui aga on tegemist korteriomanditega, kui füüsilised isikud on vormistatud näiteks hooneühistute puhul korteriomanikeks, siis iga sellise korteriomandi kohta on võimalik saada eraldi 1500 m² ulatuses maksuvabastust.
Me analüüsisime olukorda ja küsimusega pöörduti ka õiguskantsleri poole. Õiguskantsler pöördus eraldi ka Riigikohtu poole, kes palus Riigikogult arvamust maamaksuseaduse § 11 lõike 3 põhiseaduspärasuse kohta. Ka maaomanikud esitasid halduskohtusse palve arutada põhiseaduslikkuse seisukohalt, kas omanikke on erinevalt koheldud või mitte. Riigikogus käsitles seda teemat peaasjalikult põhiseaduskomisjon, kes analüüsis, kas eri omandivormide puhul – ühel pool on korteriomandi omanikud ning teisel pool lihtsalt kaas- ja ühisomanikud – on mängus ebavõrdsus. Põhiseaduskomisjon leidis, et põhimõtteliselt ei tohiks omandisse puutuvalt erinevat suhtumist olla, ja asus seisukohale, et põhimõtteliselt võiks ka seda seadussätet muuta.
Teema oli üleval ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumis, kuna halduskohus võttis samasuguse seisukoha, nentides, et eri omandivormide puhul võib olla tegu põhiseaduse riivega. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kuulas ära õiguskantsleri ja halduskohtu arvamuse ning võttis lõpuks seisukoha, et põhiseaduse koosmõjus on tegu tõesti riivega. Samas leiti, et see riive ei ole niisugune, et kindlasti tuleks seadust muuta. Kui poliitikud tahavad seda teha, kui seadusandja tahab seda teha, siis see võimalus on olemas. Aga iseenesest ei ole see riive säärane, et nõuab igal juhul seaduse muutmist.
Teine üleskerkinud teema oli liitsihtotstarbega maa. Nimelt, kui 1. jaanuaril 2013 hakkas kodualuse maa maksuvabastus kehtima, siis vabastati inimesed elamumaa maamaksust vastavalt teatud parameetritele tihe- või hajaasustusega piirkonnas. Tekkis olukord, et need inimesed, kes elasid kinnistul, kus asus suurem maja, mille esimesel korrusel olid äripinnad, näiteks juuksuritöökoda või pood, ja umbes 20–30% majast oli äripindade all, avastasid, et nad maksavad proportsionaalselt maamaksu, nagu ärimaa puhul ette nähtud. Nad olid seda teinud ka varem, aga tavainimene ei olnud tähele pannud, et kui ta maa ostis, siis ta notari juures lepingut sõlmides ostiski osaliselt ärimaa ja osaliselt elamumaa. Varasematel aegadel ärimaa ja elamumaa puhul selles mõttes diferentseeritust ei olnud, et ärimaa oli maksustatud kõrgema protsendiga ja elamumaa madalama protsendiga. Ka ei olnud elamumaa maamaksust vabastatud, nii et inimene ei pööranud sellele vahele tähelepanu. Ta oli läbi aegade alati maksnud maamaksu osaliselt ärimaa ja osaliselt elamumaa eest. Nüüd aga elamumaa vabastati kodualuse maa maksust ja ärimaa maamaks tõsteti kohalikes omavalitsustes hüppeliselt kõrgemaks. Inimesed hakkasid aru saama, et nad maksavad ka ärimaa eest, mille nad olid kunagi ostnud. Reaalselt neil selle ärimaaga mingit puutumust pole olnud, kuigi nad kunagi asjaomase notariaalse lepingu sõlmisid. Need inimesed ei saa juuksuritöökojast või poest mingit kasu, aga nad on sunnitud konkreetses majas elades proportsionaalselt kõrgemat maamaksu tasuma.
Seoses sellega jõudsime meie, IRL ja Reformierakond, oma töögrupis – tegelikult osales esimese maamaksuvabastuse seaduse väljatöötamisel ka Reformierakond – kokkuleppele, et tuleme selle muudatusega välja. Tuleme välja muudatusega, mille kohaselt ka inimesed, kes elavad krundil, millest osa kasutatakse ärimaana, vabastataks maamaksust, aga ikka ainult 1500 m² ulatuses. Piirang on sama: 1500 m² tiheasustuse ja kaks hektarit hajaasustuse korral. Nad ei saa maksuvabastust rohkemate ruutmeetrite pealt. Aga 1500 m² ulatuses kehtiks neile maksuvabastus, olenemata sellest, kas tegemist on elamumaa, ärimaa või maa mingi muu otstarbega. See oleks aus mäng ka nende maaomanike seisukohalt, kellel ei ole elamumaad. Võtame kaks krunti. Üks on 100% elamumaa, teise puhul on suhe 70 : 30. Krundid on ühesuurused, asuvad kõrvuti. Praegu saab üks omanik täieliku maksuvabastuse, teine maksab osalist maamaksu liitsihtotstarbe tõttu.
Sel põhjusel olemegi ette valmistanud kaht laadi muudatused. Esiteks soovime muuta koduomanike maamaksuvabastust selliselt, et tulevikus kohaldataks seda ka ühis- ja kaasomanikele igaühele eraldi, mitte ühiselt. Teiseks soovime, et kui kõne all on liitsihtotstarbega maa, mille hulka kuulub elamumaa, siis vabastatakse omanik maamaksust ka juhul, kui mängus on peale kodualuse maa ka muud sihtotstarbed. Aga jah, kindlasti kõigi sihtotstarvete peale kokku üle 1500 m² maksust ei vabastataks. See on meie eelnõu eesmärk.
Eelnõu näeb ette ka kulutusi, sellest ei saa üle ega ümber. Ja see on teema, millest peab alati rääkima. Kui kodualuse maa maksuvabastus 1. jaanuaril 2013 jõustus, siis enne seda seadusandja koostas koostöös Rahandusministeeriumi ja maksuametiga asjaomaseid kalkulatsioone. Ma räägin sellest seadusest, mis praegu kehtib. Tookord kalkuleeriti, et koduomanikele jääb taskusse täiendavalt 13 miljonit eurot. Maamaksu puhul oli ja on tegu riikliku maksuga. Riiklik maks tähendab seda, et iseenesest ei ole seadusandjal kohustust midagi kompenseerida, kui ta seda õigeks ei pea ja kui see, kes maksusaaja on, ei ole oma eelarves neid tulusid ette näinud. Aastal 2013 ehk siis eelmisel aastal seadus jõustus ning kui seadusandja poleks tahtnud muudatust kompenseerida, siis ei oleks ta pidanud seda tegema. Kuid juba eelnõu menetluse ajal andis seadusandja teada, et ta on nõus kohalikele omavalitsustele saamata jääva tulu kompenseerima. Tegemist on ju ühelt poolt inimeste seisukohalt positiivse situatsiooniga – neile jääb reaalne raha taskusse. Kohalikele omavalitsustele aga tähendab see ilmselgelt suurt probleemi. Kui kellelegi jääb midagi taskusse, siis kellelgi teisel jääb see puudu.
Nii jõuti kokkuleppele ja kinnitati juba eelnõu menetlemise käigus, et riik kindlasti kompenseerib muudatuse kohalikele omavalitsustele, ja koalitsioon, kes oli seaduseelnõu põhiline tagantlükkaja, ka täitis oma lubaduse. Hiljem tuldi välja uue muudatusega, mille kohaselt sai kohalikele omavalitsustele 2013. ja 2014. aastal seadusmuudatust kompenseerida neile eraldatava üksikisiku tulumaksu protsendi suurendamisega: 2013. aastal 11,4% pealt 11,57% peale, 2014. aastal suurendati seda veel 0,03% võrra. Nüüd peab tegema kalkulatsioonid, milline on praegune situatsioon. On välja arvutatud, et seadusmuudatused, millest me täna räägime, läheksid maksma suurusjärgus 1,5 miljonit eurot. Kuna tegemist on kahe muudatusega, siis see summa jaguneb nii, et liitsihtotstarbega maid puudutav muudatus võtab 1,2 miljonit ning kaas- ja ühisomanikke puudutav 350 000 eurot. Senised kalkulatsioonid näitavad ka, et varem vastu võetud otsus suurendada kohalike omavalitsuste tulubaasi tugevdamiseks neile eraldatava üksikisiku tulumaksu protsenti on tõenäoliselt tänaseks päevaks taganud juba suurema summa kui see saamata jäänud tulu. Aga kindlasti tuleb see seaduseelnõu menetluse käigus üle kontrollida.
Niisugune oli lühike kokkuvõte meie seaduseelnõust. Kui see seadus saab vastu võetud, siis ebaõiglus, mida me praegu näeme kaasomanike ja korteriomandi omanike, samuti liitsihtotstarbega maal elavate inimeste ja ainult elamumaal elavate inimeste kohtlemisel, väheneb, kui mitte ei kao täielikult. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kõik see aeg, kui siin saalis ja mujal parlamendis on koduomanike maamaksu lahatud, olen ma püüdnud seda arutelu jälgida. Aga mulle ei ole kahjuks kohale jõudnud, miks me üldse püüame riigi tasandil seda seadust kogu aeg laiemaks teha. Põhimõtteliselt laekub see raha ju kohalikule omavalitsusele. Võib-olla piisaks sellest, kui kehtestaksime mingid piirid, millest üle ei tohiks maamaks olla, ja las kohalik omavalitsus otsustab, kui suurelt ta maksustab. Kas ta tahab, et inimesed seal elavad, kuidas ta neid ja nende kodu hindab – see peaks olema omavalitsuste asi. Miks me püüame siin ühele ja teisele mingit soodustust teha ja siis seda omavalitsusele kompenseerida?

Aitäh! See on hea küsimus ja me debateerisime nendel teemadel päris kõvasti, kui me koduomanike maamaksuvabastuse 2011. aastal kõne alla võtsime. Minul ei ole midagi selle vastu, et avada see debatt uuesti. Tegu on põhimõttelise küsimusega, kas me hindame ja toetame inimesi, kes on endale kodu soetanud. Lood on ju nii, et kui arvestada sellega, et maksimaalne omavalitsuse kehtestatav maamaksu määr on 2,5% maa maksustamishinnast ja kui koduomanikud ei oleks maamaksust vabastatud, siis nad sisuliselt 40 aastaga ostaksid veel kord oma kodualuse maa ära. Ometi on nad selle ühe korra juba kelleltki välja ostnud. Tagatipuks võiksime jõuda olukorrani, kus maamaks on nii suur, et inimesed on sunnitud oma kodust välja kolima. Ma toon näiteks pensionäri, kes on kogu elanud kesklinnas Tatari tänavas või näiteks Nõmmel. Tema maamaks võib olla nii suur, et ta on sunnitud oma kodust välja kolima. Ma arvan, et see ei ole õige. Ja see pole ainult minu arvamus, see on paljude teistegi inimeste arvamus.
Seoses sellega tulime 2011. aastal välja eelnõuga, mille siht oli jõuda olukorrani, kus inimene peab määratlema, kus on tema kodu. Näiteks kui kellelgi on mitu elupaika – kodumaja, suvila kuskil jne –, siis peab ta määratlema, milline neist läheb rahvastikuregistrisse kirja tema elukohana. Ja toona me määratlesime ka selle 1500 m² – see on keskmine krundi suurus. Ma arvan, et see võib ka olla vaidluse koht, kui keegi tahab selle üle vaielda. Me leidsime, et see on õige suund. Kui me sunnime maksupoliitikaga inimesi muutma oma elukohta, siis see ei ole õige poliitika. Tookord parlamendi enamus seda ka toetas.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Eelnõus on kirjutatud, et seaduse jõustumise aeg on 1. jaanuar 2015. Aga kui see on nii tore muudatus, nagu sa räägid, siis me võiksime ju panna sinna 1. juuli sellel aastal. Jaanipäevaks jõuame valmis.

Hea küsimus, aitäh! Loomulikult tahan vastu öelda, et näidake mulle seadust, mis ei ole hea. Kõik on ju head seadused, miks me muidu need vastu oleme võtnud. Need suurendavad ühiskonnas inimeste heaolu ühel või teisel viisil. Aga põhjus, miks me ei tohiks seda seadust kehtima panna alates 1. juulist, on see, et anno Domini 2014 arvestavad kohalikud omavalitsused senise seaduse järgi arvestatud tulubaasiga. Kui see 1,5 miljonit eurot ära jagada kõigi 200 ja veidi rohkema valla peale, siis tuleb igale vallale küll mingi suhteliselt väike summa, kuid nad on siiski selle tuluga arvestanud. Sel põhjusel on korrektne rääkida ikkagi 1. jaanuarist 2015.
Teine põhjus on see, et 1. jaanuari või, ütleme, 31. detsembri seisuga fikseeritakse maamaksu maksmine – kes on sel hetkel omanikud ja milline on selle seisuga maamaks. Kui hiljem aasta sees ostetakse-müüakse kinnisvara, siis maamaksu mõttes midagi ei muutu, alati fikseeritakse aastavahetuse seis. Ma arvan, et selles kontekstis on õige seada jõustumise ajaks 1. jaanuar 2015.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Kodu on loomulikult püha. Kuidas on aga saanud tekkida selline olukord, et kui välisriigi kodanik ostab Tallinna kesklinnas maja, siis Eesti riik teeb talle ka sellise kingi, et ei küsi selle eest isegi maamaksu? Nagu ma aru saan, laieneks see soodustus ka välisfirmadele, kes kortermajade esimesel korrusel äri peavad – nemadki ei pea enam maamaksu maksma. Kas see on nii?

Aitäh! Oli kaks küsimust ja vastan neile väga konkreetselt. Esiteks, kui välismaalane tuleb Eestisse, siis vaadake, ta peab vastama teatud tingimustele, et saada maamaksusoodustust. Esiteks, krundil peab olema eluhoone ja tema peab olema selle omanik, kas siis terve maja või selle osa omanik. Ja mis on veel väga oluline: tema elukohaks peab rahvastikuregistri järgi olema see koht. Kui need tingimused on täidetud, siis ei ole tähtsust, kas omanik on eestlane või mingist muust rahvusest. Kui need kriteeriumid on täidetud, siis inimene ju maksab ka makse kohalikule omavalitsusele.
Nüüd küsimuse teine pool. Te küsisite, kas ärimaa omanikele, kel on kortermaja esimesel korrusel äripind, laieneb maksusoodustus. Ei laiene. See laieneb ainult füüsilistele isikutele. Näiteks kui on maja, mille juurde kuuluvast maast 70% on elamumaa ja 30% ärimaa, siis selle muudatuse vastuvõtmise korral inimene, kes elab selles majas n-ö lihtsalt elanikuna, saab maksuvabastuse, see aga, kes kasutab majas tegutsedes ärimaad, maksab praegu 100% ärimaamaksu ja maksab ka tulevikus. Talle ei laiene see soodustus mitte mingil tingimusel.

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul tekkis teie vastuseid kuulates selline küsimus, et mida tähendab teie väide "kõik on ju head seadused". On ju teada, et Riigikogu võtab vastu ka praakseadusi.

Aitäh! Ma olen alati püüdnud eelnõude eri menetlusetappidel, seda peaasjalikult just riigieelarve menetluse ajal, anda vastates võimalusi uuteks küsimusteks. Kindlasti vanad olijad teavad seda, olen seda teadlikult teinud, pakkumaks debati võimalust. Aga püüan praegu jääda selle eelnõu raamidesse, mitte hakata interpreteerima teemal, millised on praakseadused ja millised on head seadused. Ma arvan, et me teeme kõik endast oleneva, hea Andres, et Riigikogu ei võtaks vastu praakseadusi.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Sven Sester!

Aitäh teile!

Ma palun kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Rannar Vassiljevi!

Komisjon arutas kõnealust eelnõu 8. aprillil. Nagu ka täna siin saalis, esindas eelnõu algatajaid Sven Sester, kes tutvustas eelnõu ja vastas komisjoni liikmete küsimustele. Rahandusministeeriumi esindajana oli komisjoni istungil kohal maksupoliitika osakonna peaspetsialist Tanel Ruusmaa, kes samuti komisjoni liikmete küsimustele vastas.
Arutelu all oli laias laastus kolm teemat. Esimene neist oli see, kuidas kompenseeritakse kohalikele omavalitsustele see, et maksu laekub vähem. Algatajad vastasid, et kohalikele omavalitsustele otsustati kodualuse maa maksust vabastamine kompenseerida neile laekuva tulumaksu protsendi tõstmisega ja nüüdseks on tänu sellele saadud summa kokkuvõttes väidetavalt juba suurem kui maamaksuvabastuse tõttu saamata jäänud raha hulk. Ehk siis võib öelda, et omavalitsustele on kompensatsioonimehhanismi kaudu laekunud rohkem tulu, kui maamaksuvabastuse tõttu saamata jäi.
Teise teemana oli üleval maamaksu objekt, mille kohta küsiti, kas maamaksu objekt on maa või maaomanik. Rahandusministeeriumi spetsialist vastas, et maamaksu puhul on maksu objekt ikkagi maa. Kui rõhk on kasutamise otstarbel, siis see on pigem omane ühele teisele maksule, mida nimetatakse kinnisvaramaksuks. Seda Eestis otseselt ei eksisteeri. Eks nende kahe maksu vahel vahetegemine ongi pisut keeruline. Teisisõnu, maamaksu loogika ütleb, tuleb ikkagi maksustada ennekõike maad, mitte maa sihtotstarvet. Ja maksu objekt on maa, mitte maaomanik.
Kolmas teema puudutas võimalikke tagajärgi juhul, kui eelnõu seadusena vastu võetakse. Oli küsimus, kas see võib suurendada motivatsiooni vormistada maale mitu omanikku. Algataja möönis, et see võimalus on olemas. Seletuskirjas on nimetatud ka, kui suur on võimalik vähemlaekuv summa: see on 340 000 eurot.
Komisjon otsustas konsensuslikult teha ettepaneku eelnõu esimene lugemine lõpetada, võtta see Riigikogu saalis päevakorda täna ja määrata tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, mis tähendab 30. aprilli. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teie küsimus!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni esimees! See seaduseelnõu on praegu laual seetõttu, et esialgne kodualuse maa maksuvabastuse seadus sisaldas praaki. Koduomanikud esitasid selle kohta kaebuse halduskohtule. Kui enamik oma kodus elavaid inimesi pole pidanud selle eest maamaksu maksma, siis need, kes elavad näiteks korteris, mille all on äripind, on pidanud siiski seda maksu tasuma. Nad pidid seda maksma eelmisel aastal ja on ka tänavu saanud maamaksuteatise. Kuidas seda praaki neile tagantjärele kompenseeritakse? Kaks aastat on nad pidanud tasuma maksu, mis kodualuse maa maksuvabastuse mõttega kokku ei läinud.

Vähemalt selle eelnõu kohaselt tagantjärele kompensatsiooni ette nähtud ei ole. Muudatus hakkab kehtima siis, kui seadus on vastu võetud ja jõustunud. Otseselt kompensatsioonimehhanismist eelnõus ei räägita, see ei olnud teemaks ka komisjoni istungil. Nii et kompenseerimist ette nähtud ei ole.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister Jürgen Ligi on maamaksuvabastuse teemal korduvalt sõna võtnud. Kuidas uus koalitsioon sellesse suhtub? Kas selline maamaksuvabastus jääb ka tulevikus kehtima või uus koalitsioon muudab seda seadust?

Uue koalitsiooni seisukohti saab meil peegeldada koalitsioonileping, aga koalitsioonileping seda teemat ei käsitle.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Tänan! Eelnõu seletuskirjas on öeldud, et esialgsel hinnangul laekub liitsihtotstarbega seotud lahenduse puhul maamaksu vähem maksimaalselt 1,2 miljonit eurot. On teada, et sellised elamispinnad, mis asuvad majades, kus alumisel korrusel on äripind, on väga vähestes Eesti omavalitsustes. Nii et see üleüldine protsendi tõstmine teatud omavalitsuste maamaksukadu ei kompenseeri. Seletuskiri lubab kompenseerimise mehhanismi täpsustada. Kas eelnõu seadusena vastuvõtmise eel tehakse kahju eelarvele omavalitsuste kaupa kindlaks?

Ma ei oska sellele täna vastata, kas seda enne eelnõu seadusena vastuvõtmist tehakse või mitte. Aga kindlasti edaspidi neid teemasid käsitletakse ja arvestatakse. Ma julgen kahelda, et on võimalik välja mõelda väga lihtsat mehhanismi, mis eristab omavalitsusi tulenevalt sellest, kui palju on neis kinnistuid, kus on tegu nii korteriomandite kui ka äripindadega. Ma ei ole kindel, et on olemas väga lihtne viis omavalitsusi sel moel eristada, aga selle eelnõu edasise menetlemise käigus need teemad tõstatuvad ja arutelu nende üle kindlasti tekib.

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja, ma ütlen teile: ärge kahelge, olge kindel, et need kalkulatsioonid on ära tehtud! Ei ole seal suurt probleemi midagi. Minu küsimus on pigem ajendatud hea kolleegi Kadri Simsoni küsimusest. Ta alustas oma küsimust väitega, et tegemist on praakseadusega. Ma tahaksin teilt kui kaasettekandjalt teada, kas tegemist on praagiga. Mingil põhjusel Kadri Simson minult kui põhiettekandjalt seda ei küsinud, ma oleks talle kindlasti adekvaatsemaid ja paremaid hinnanguid sisaldavaid vastuseid andnud. Aga ma tõin eraldi välja, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jõudis otsusele, et tegemist ei ole põhiseadusega vastuolus oleva situatsiooniga. Kui me tahame teha otsuseid, siis on need poliitilised otsused, mis tulenevad meie tahtest. Tegu ei ole põhiseaduse seisukohast praagiga. Kas teil on mingid muud andmed?

Ei, minul ei ole muid andmeid. Aga mis puutub kahtlemisse, siis ma korrigeeriksin teid. Ma ei kahtle üldse selles, et on olemas arvutused. Aga kahelda võib selles, kas nende arvutuste alusel on võimalik omavalitsustele saamata jäävat tulu mingisuguse mõistliku süsteemi abil kompenseerida. Seda kompenseerimismehhanismi siiani käsitletud ei ole ja sellest tulenevalt ma julgen ka kahtlust väljendada.

Aitäh! Palun, Tõnis Palts!

Lugupeetud ettekandja! Kas teie saate aru, et koduomanike maamaksuvabastus vähendab koduomanike kulusid ja sellest tulenevalt mõjub kaudselt halvasti Eestist väljarändele? Ei- või jah-vastus rahuldaks mind.

Ma kardan, et sellele ei või jah vastata oleks suhteliselt lihtsustatud vastamine. Kindlasti võib möönda, et eelnõu seadusena vastuvõtmine ja ka maamaksust vabastamine üldiselt vähendab kulusid, mida koduomanikud kandma peavad. Aga ma ei ole näinud ühtegi analüüsi selle kohta, kuidas kodualuse maa maksust vabastamine Eestist väljarännet mõjutanud on. Nii et jah- või ei-vastust ei julge ma teile anda.

Aitäh! Palun, Valeri Korb, teine küsimus!

Aitäh! Hea kolleeg! Selle küsimuse ja nende probleemidega on palju kordi Riigikogusse pöördunud eri organisatsioonid. Minu küsimus on selle kohta, kas nad olid ka komisjoni istungile kutsutud. Kas nad võtsid sellest osa, et arutada eelnõu, mis meil täna siin suures saalis laudadel on?

Komisjoni istungil neid arutelu juures ei olnud. Küll aga, jah, on nad meile edastanud oma mõtteid selle kohta.

Aitäh! Palun, Tõnis Palts, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Tulenevalt teie eelmisest vastusest küsin, kas te olete näinud matemaatilist analüüsi, kuidas lapsetoetuse suurendamine vähendab Eestist väljarännet.

Esiteks, ma ei arva, et kõik analüüsid peaksid a priori olema matemaatilised. Aga jah, on vähemalt üritatud niisuguseid kas just analüüse, aga vähemalt sellesisulist materjali kokku panna. Loomulikult, olgu tegu ükskõik millise maksumuudatusega, kindlasti on see komplitseeritud ülesanne, kui tahame välja tuua üksühesed selged seosed väljarändega. Samas on maksumuudatusi ja toetusi, mille puhul võib eeldada, et nende mõju väljarändele on suurem. Aga kui päris aus olla, siis ma ei arva, et üks konkreetne meede võiks lahendada kogu väljarände probleemi, mis meil on kahjuks väga suur. Vaja on meetmete kompleksi, kus erinevatel abinõudel on oma roll.

Aitäh! Palun, Siim Kiisler!

Aitäh! Austatud ettekandja! Milline on teie kui komisjoni esindaja hinnang, kui kiiresti jõuab see eelnõu teisele lugemisele ja saab siin saalis seadusena vastu võetud? Oleks hea teada, millal koduomanikud võiksid saada kindlustunde, et need muudatused ka jõustuvad.

Koduomanikud saavad selle kindlustunde siis, kui seadus on vastu võetud. Seda, mis tempos selle eelnõuga edasi minnakse, meil komisjonis ei arutatud ja hetkel ma siit sellele vastata ei saa.

Aitäh! Palun, Sven Sester, teine küsimus!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te oma sõnavõtus ütlesite, et komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Ehk te valgustate, milline oli selle otsuse tagamaa? Selles mõttes, et kui palju oli poolt ja kui palju vastu ning milline oli erakondade meelestatus selle eelnõu suhtes, mis reaalselt koduomanike kodukulusid vähendab. See on kindlasti üks niisuguseid meetmeid. Milline oli parteide seisukoht komisjonis?

Otseselt poliitilist seisukohta keegi ei väljendanud, aga nagu ma mainisin, otsus oli konsensuslik. Sellest võib järeldada, et keegi eelnõu vastu ei olnud.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Aitäh, Rannar Vassiljev! Avan läbirääkimised. Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Enne seda, kui valitsus vahetus, oli meil siin kombeks, et kui valitsusest juhtus tulema seaduseelnõu, milles oli praak sees, siis sellele tähelepanu ei pööratud, seadus võeti teerullimeetodil vastu ja pärast laiutati käsi, et ei tea, kes nii hooletu oli. Ma loodan, et uuel valitsusel õnnestub seadusloomesse vastutustundlikumalt suhtuda.
Aga millest ma räägin? Ma ei taha jääda üldsõnaliseks ega minna ka kaugesse minevikku. Näiteks 2010. aasta augustis võeti vastu monopolide ohjeldamise seadus, mille tagajärjel paljudes väikestes kohtades vee hind hoopis tõusis. Loetelu võib jätkata võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega, mis võeti ka vastu 2010. aasta sügisel. Sellega lörtsiti ära Keskerakonna eelnõu, mille jõustumise korral oleks hüpoteegiga soetatud kinnisvara üleminekul pangale loetud laen kustutatuks. Paraku jäi meie eelnõu toona sahtlisse ja vastu võeti hoopis koalitsiooni eelnõu, mis pole inimesi kodulaenu puhul sugugi aidanud.
Täna me asume parandama kolmandat seaduseelnõu, mis võeti vastu praagist hoolimata. See on koduomanike maamaksuvabastuse seadus, mis oli algatamise hetkel nii üdini valesti tehtud, et isegi eelnõu pealkiri tuli komisjonis ära muuta. Keskerakonna fraktsioon on korduvalt juhtinud tähelepanu, et kehtiv seadus jätab koduomanikud ebavõrdsesse olukorda. Mille poolest on siis korteriomanik, kes elab kortermajas, kus esimesel korrusel on äripind, halvem sellest korteriomanikust, kes elab majas, kus äripinda ei ole? Miskipärast on IRL-i ja Reformierakonna vastuvõetud seaduses just nii arvatud.
Eelmise aasta 9. detsembril esitasime rahandusminister Jürgen Ligile samasisulise arupärimise. Ajendiks oli ka see, et koduomanikud olid pöördunud kohtu poole – need, kes leidsid, et neid koheldakse ebavõrdselt. Oma vastuses küsimusele, mida plaanib Rahandusministeerium nende probleemide lahendamiseks ette võtta, ütles minister: "Rahandusministeerium ei plaani seadusmuudatust. Kui kohus tõepoolest meile selle ülesande annab, laekub riigieelarvesse, aga eelkõige omavalitsuste eelarvetesse, taas vähem raha ja siis tuleb mõelda, mida selle maksuvabastusega edasi teha." Seega ütles rahandusminister Jürgen Ligi selgelt, et valijatele enne valimist sellist kingitust tehes on kingituse kinnimaksjaks otsustatud panna kohalikud omavalitsused. Jürgen Ligi viitas oma vastuses olulisele nüansile: maksuvabastuse probleemide lahendamine ridaelamutes ning liitsihtotstarbega korterelamutes tähendab kohalikele omavalitsustele laekuva maamaksu vähenemist.
Tuletan siinkohal meelde, et IRL ja Reformierakond tegid juba seadust vastu võttes oma valijatele kingituse Eesti omavalitsuste raha eest. Ehkki paberi peal kompenseeriti maamaksu laekumise vähenemine omavalitsustele tulumaksuosa suurenemisega, reaalsuses mitmed omavalitsused selle seaduse tõttu siiski kaotasid. Ja mis põhiline: omal ajal, 2009. aastal oli omavalitsustelt ju väga märkimisväärne tulumaksuosa ära võetud. Nüüd anti sellest pisku tagasi, aga võeti ära osa maamaksust.
Selle eelnõuga tehakse vigade parandus taas kord omavalitsuste raha eest. Eelnõu seletuskirjas on must valgel kirjas, et esialgsel hinnangul laekub liitsihtotstarbega seotud lahenduse puhul maamaksu vähem maksimaalselt kuni 1,2 miljonit eurot ning kaas- ja ühisomanike probleemi lahendamisel pakutud kujul laekub vähem 340 000 eurot. Jah, mõnes mõttes võite öelda, et 1,5 miljonit ei ole mitte midagi. Aga eile oli meil siin vastamisel arupärimine, kust selgus, et Eesti suuruselt kolmas linn Narva saab tee parandamiseks ainult 155 000 eurot. Niisiis on see 1,5 miljonit eurot märkimisväärne summa ka nendele linnadele, kes nüüd eelkõige maamaksu kaotavad.
Ma oleksin üllatunud, kui eelnõule tõepoolest kompenseerimismehhanism lisanduks. Meiega samal arvamusel on Rahandusministeerium, kes esitas oma märkused eelnõu kohta. Elamualuse maa täiendav maamaksust vabastamine nõrgendab kohaliku omavalitsuse üksuste tulubaasi ning selle autonoomsust. Samuti on eelnõu vastuolus OECD ja IMF-i soovitustega suurendada maksulaekumistes maamaksu osakaalu, sest varamaksud ei pidurda majanduskasvu ega tööhõive kasvu. Me peame oluliseks praagi parandamist, aga ebavõrdsus omavalitsuste vahel peab kaduma. Eelnõus peab olema ette nähtud kompenseerimismehhanism, ilma selleta ei saa praaki parandada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, Sven Sester!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mind ajendas siia tulema eelkõneleja sõnavõtt. Tahan öelda, et kogu selle aja jooksul on siin saalis käinud, ütlen ausalt välja, peaasjalikult Keskerakonna poolt üks suur hirmutamine. Inimesi on kogu aeg hirmutatud. Ärge hirmutage neid! Kui euro tuli, siis te rääkisite, et nüüd on kõik läbi, inimesed kaotavad kõik oma säästud. Kui me aastaid tagasi sedasama kodualuse maa maksuvabastust menetlesime, siis te ütlesite, et kohalikud omavalitsused ei saa mingit raha, valitsus ei ole mitte midagi lubanud, kõik on ammu põhja käinud või kui ei ole, siis on kohe minemas. Ärge hirmutage! Kui te panite tähele, siis kompensatsioon kodualuse maa maksuvabastuse puhul tuli ja oli isegi kavandatust suurem. Kui te vaatate, milline on pärast kodualuse maa maksuvabastust kohalikele omavalitsustele laekunud täiendav tulubaas võrrelduna ärajäänud tulumaksuga, siis see on isegi plaanitust suurem. Ärge hirmutage, head kolleegid Keskerakonnast! Enamgi veel. Kui panna paika prioriteedid – inimene, pere, siis kohalik omavalitsus, riik, ühiskond –, mida te siis seate ettepoole ja mida tahapoole? Missugused valikud peaks tegema? Elasime 50 aastat olukorras, kus kõige esimene prioriteet oli riik. Muudame oma väärtushinnanguid, meie esimene prioriteet peaks olema meie pere!
Head kolleegid, selle muudatusega, mille me tegime paar aastat tagasi ja mis tänaseks on jõustunud, me tekitasime olukorra, kus inimene ei pea maksupoliitiliste otsuste tõttu ühel hetkel oma põlisest elukohast ära kolima. Nüüd me laiendame seda muudatust. Öelda, et tegemist on praagiga, ei ole õige. Me laiendame seda muudatust, tunnetades ise poliitiliselt, et me tahame seda teha. Mis puudutab põhiseadust, siis kordan veel kord: Riigikohus on öelnud, et see riive, mis on tekkinud, ei ole sellisel tasemel, mis sunniks meid seda seadust vastu võtma. Kui ta sunniks seda tegema, siis ei oleks meil vaja pidada mingit pikka poliitilist debatti. Siis ütleks Riigikohus, kõrgema astme kohus, et me peame selle ära tegema. Praegu sellist olukorda ei ole, meil on poliitiline tahe. Kui me näiteks otsustame seda seadust mitte vastu võtta, venitada sellega kuni järgmise aasta märtsini, siis see võimalus on olemas. Riigikohus ei ole öelnud, et te peate selle vastu võtma, põhiseaduslikku vastuolu ei ole. Järelikult, kui me selle vastu võtame, siis on see meie endi tahe siin saalis, ja sellest me peaksimegi lähtuma.
Head kolleegid, ütlen veel kord: ma arvan, et see eelnõu, kui ta muutub seaduseks, aitab meie inimesi. See on osa sellest, mida me võime maksupoliitiliste otsuste puhul nimetada koduomanike ja üldse inimeste kodule suunatud maksude alandamise kontekstis. Nii et olge head ja tõesti toetage seda eelnõu! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 596 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 30. aprilli kell 17.15.

Meie tänane kolmas päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 634 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli Riigikogu liikme Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu otsuse eelnõu 634 esitamine on tingitud sellest, et kaks meie head kolleegi korruptsioonivastasest erikomisjonist – Andres Anvelt ja Helmen Kütt – on asunud valitsuse liikmeks. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon otsuse eelnõu algatajana teeb ettepaneku nimetada korruptsioonivastase erikomisjoni liikmeteks Andres Anvelti asemele Rein Randver ja Helmen Küti asemele Jaak Allik ning komisjoni asendusliikmeteks nimetada Rein Randveri asemele Kalvi Kõva ja Jaak Alliku asemele Kalev Kotkas. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Kalev Kotkas! Kaasettekandeks palun kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjon toetas seda eelnõu ja tegi seda komisjoni 8. aprilli istungil. Meie seisukoht on tõesti konsensuslikult ühene: teha ettepanek selle eelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrasime ka konsensuslikult 17. aprilli kell 17.15. Kui kõik läheb kenasti ja esimene lugemine lõpetatakse, siis on meil ettepanek saata see asi 23. aprilliks teisele lugemisele. Täpselt nii ongi. Eelnõu sisu ma ei hakka kordama, sest eelmine ettekandja avas selle juba põhjalikult. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Väino Linde! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 634 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 17. aprilli kell 17.15.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on Riigikogu liikme Andres Herkeli algatatud Euroopa Parlamendi valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 577 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Andres Herkeli!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Ma esitasin täpselt kolme kuu eest, 15. jaanuaril Riigikogu menetlusse valimisseaduste muutmise seaduse eelnõu, mille sisu on see, et saadud uus poliitiline mandaat tühistab automaatselt eelmise. See tähendab, et sellest hetkest, kui Euroopa Parlamendi liige on valitud Riigikokku, ei saa ta enam olla Euroopa Parlamendi liige, ja kui Riigikogu liige on valitud volikokku, siis sellest hetkest ei saa ta enam olla Riigikogu liige. Ja muidugi ka vastupidi.
See on esimene katse lahendada alates 2005. aastast valitsevat ülijaburat olukorda, kus meil kehtib küll mandaatide ühitamatuse põhimõte, aga poliitikud saavad üles astuda petukandidaadina ehk nn peibutuspardina, kavatsemata tegelikult mandaati vastu võtta. Muu hulgas on see kaasa toonud selle, et Tallinna volikogu koosneb valdavalt nõrga mandaadiga asendusliikmetest. Neile isegi ei anta võimalust oma Toompeal tegutseva n-ö hääleisa või hääleema varjust välja tulla, nad jäävad alati sõltuma kellegi teise häälevõtu potentsiaalist. Tallinna volikogu eelmine koosseis, muuseas, lõpetas koguni sellega, et 79 liikmest 53 olid asendusliikmed. Ei maksa siis imestada, kui selline volikogu, tema tähendus marginaliseerub. Vähemal määral esineb sama probleemi ka teistes suuremates omavalitsustes.
Oleme jõudnud niisiis olukorrani, kus mandaadist loobumine on tavapärane teguviis, mitte taunitav erand. Kuidas see küll on juhtunud? Usun siiski, et peibutuspardid ise sageli ei tahagi peibutuspardid olla, kuid parteipoliitiline pragmaatika surub sellise loogika peale. Alternatiivne võimalus probleem lahendada on n-ö kahel toolil istumise eelnõu, mille vähem kui kaks kuud tagasi esitasid sotsiaaldemokraadid. See tähendab Riigikogu liikmete tagasiviimist kohalikesse volikogudesse. Juhin aga tähelepanu, et kahel toolil istumist ehk mandaatide ühitamist on varem Eestis põhiseadusest tulenevalt vaidlustatud. Kõige jõulisemalt on seda teinud omal ajal õiguskantsler Allar Jõks, viidates kohaliku omavalitsuse autonoomia põhimõtte ja võimude lahususe põhimõtte rikkumisele ning huvide konfliktile. Euroopa Liidu riikide praktika on mandaatide ühitamise või ühitamatuse küsimuses võrdlemisi mitmekesine. Minu pakutud lahendus sarnaneb kõige enam Lätis kehtiva seadusega. Ka seal on klauslid, et uus mandaat tühistab eelmise, kohaliku volikogu mandaat tühistab seimi mandaadi.
Tahan esile tõsta mõned praktilised kaalutlused, miks on õige jääda mandaatide ühitamatuse juurde ning lahendada nn peibutuspartide probleem just eelnõus pakutud moel. Praegune olukord peibutuspartidega, mis on kestnud kümme aastat, on halvim võimalikest. See aga ei tähenda, et Riigikogu liikmete taas volikogudesse lubamine on hea lahendus. Möönan, et kümme ja rohkem aastat tagasi võis Riigikogu liikmete kogemusest olla kohalikes volikogudes suurt abi. Samas aga kordan siin üht klassikalist ütlust: head kolleegid, varem mõtlesin ka mina niiviisi, aga enam ma nõnda ei mõtle. Vahepeal on ühiskond küpsemaks saanud ning kohalikes volikogudes kaasa rääkida suutvaid inimesi on meil palju rohkem. Kõige õigem on anda neile võimalus end avada. Nõustun siinkohal akadeemik Jüri Allikuga, kes pidas 7. aprilli Postimehes koalitsiooni peamiseks eesmärgiks soovi optimeerida järgmiste valimiste tulemusi. Tsiteerin: "Ilmselt ei olda rahul 2013. aasta kohalike valimiste tulemustega, kus kaotati palju hääli eelkõige valimisliitudele."
Pärast pikaajalisi ja rumalaid ebaõnnestumisi omavalitsuspoliitikas oleks ehk erakondadel üldse aeg kohaliku tasandi ülalt alla juhtimisest loobuda. Kohalikud küsimused pole oma olemuselt parteipoliitilised. Neid sobivad lahendama ka kodanikuühendused ja valimisliidud ning keegi ei saa keelata erakondade liikmetel viimastega koostööd teha. Seega aitab mandaatide ühitamatus kaasa võimu detsentraliseerimisele, mis on praegu Eestis oluline ja aktuaalne probleem, ning kohmakate võimuvertikaalide lagundamisele.
Nüüd lubage mul lühidalt peatuda ka Vabariigi Valitsuse seisukohal. Selle kohta võiks öelda Cicero sõnadega, et kiri ei punasta ehk paber kannatab kõike. Siiski on siin üks märkus, mille õigsust ma möönan. Nimelt ei ava eelnõu seletuskiri tõepoolest ühte olulist punkti, mille järgi kandidaadid lubavad valituks osutumise korral saada vastavalt kas kohaliku volikogu, Riigikogu või Euroopa Parlamendi liikmeks. Just niisugust lubadust see eelnõu muu hulgas ka ette näeb. Omakäelise avaldusega antud lubadust on ju pentsik murda. Jah, selle lubaduse täitmata jätmisele ei järgne otseseid sanktsioone, kuid valijate nii otsene petmine ei too kindlasti ühelegi poliitikule kasu. Loomulikult on ka mõjuvaid vabandusi, nagu tervislik seisund või ministriportfelli vastuvõtmine pärast Riigikogu valimisi.
Valitsus püüab väita, et pakutud lahendused pole põhiseadusega kooskõlas. Öeldakse, et passiivne valimisõigus ei saa sisaldada kohustust mandaati teostama hakata. Samuti öeldakse, et Riigikogu liikmelt ei saa võtta mandaati tema valimise tõttu kohalikku volikokku, sest on kaheldav, kas volikogu liikme mandaati saab käsitada teise riigiametina, millesse asumine on Riigikogu liikme volituste ennetähtaegse lõppemise alus. Lükkan need etteheited siinkohal tagasi. Poliitikute õigust valijat petta ei saa pidada pühaks ja puutumatuks. Kuidas saab olla nii, et valijat petta võib, aga poliitikute õigusele seda teha ei seata mitte mingeid piiranguid? Peibutuspartidega petmine riivab sügavalt poliitika usaldusväärsust tervikuna ning sellest tulenevalt on minu eelnõus pakutud meetmed asjakohased ja proportsionaalsed. Valitsuse arvamus on koostatud sellises tonaalsuses, nagu oleks kahel toolil istumise eelnõu juba vastu võetud ja väljagi kuulutatud, aga nii see kahtlemata ei ole.
Kui mandaatide ühitamatust puudutavad sätted soovitakse Eesti seadustest kõrvaldada, siis see eeldab põhiseaduslikku vaidlust. Kõige selgemalt osutab sellele näiteks õiguskantsleri 2005. aasta tegevuse ülevaade, kus on võrdlemisi pikk kokkuvõte probleemi olemusest. Samuti käsitletakse seal kohaliku volikogu mandaati just nimelt teise riigiametina ja nähakse seal konflikti Riigikogu liikme rolliga. Jättes edasise õigusliku vaidluse nendes küsimustes juristidele, rõhutan ma kokkuvõttes kahte lihtsat ja mõistetavat põhimõtet. Esiteks, ühel toolil istumine on õigem kui kahel toolil istumine või kahele toolile trügimine. Pealegi laiendab see demokraatia kandepinda, milleks Eesti ühiskond on igati valmis. Teiseks, peibutuspartide kasutamine tuleb lõpetada. See peaks olema niisama taunitav nagu spordis doping. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Te olete tõstatanud väga olulise probleemi. Aga nagu me näeme, valib suur osa valijaid siiski tuntud inimesi, tuntud nägusid. Kas teile ei tundu, et kui me loome nüüd olukorra, kus kohalike omavalitsuste juhtidel, ametnikel, linnaosavanematel on õigus kandideerida ja erakonnad, kes ei ole selles kohalikus omavalitsuses võimul, saavad nende vastu panna mitte küll halvemad, aga avalikkusele oluliselt vähem tuntud inimesed, siis võib teie eelnõu üheks soovimatuks tagajärjeks olla nende jõudude võimu kindlustamine, kes praegu ühes või teises kohalikus omavalitsuses võimul on? Jutt käib muidugi suurematest omavalitsustest, sest kogu teie jutu paatos puudutab ju tegelikult Tallinna ja Tartut, 60 meie kolleegi on praegu valitud volikogudesse ja kokku on meil 214 volikogu.

Aitäh! Teie küsimuse võiks ümber sõnastada ilmselt niiviisi, et miks Keskerakond seda seaduseelnõu toetab. See lähtub võib-olla tõesti rohkem huvidest kui printsiipidest, sellepärast et võimuasetus Tallinnas praegu just niisugune on. Aga ma arvan, et süsteemne lähenemine poliitika reeglitele ja nende reeglite kehtestamine selliselt, et ühiskond oleks jätkusuutlik, on kindlasti püsivam kui ühe partei võimuasetus. Seetõttu ma palun seda eelnõu toetada printsiipidest lähtuvalt. Riik rahastab Eestis erakondi  teatavasti väga luksuslikult, rohkem kui teistes Euroopa Liidu riikides, kui proportsiooni järgi võtta, ja ma ei näe põhjust, miks need erakonnad ei peaks suutma kasvatada uut poliitilist eliiti. Teiseks, nagu ma ütlesin, iseenesest arvan, et valimisliitude ja kodanikuühenduste roll kohalikul tasandil peaks olema märksa suurem. See peibutuspartide probleem pärsib päris kindlasti ka nende esiletõusu.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea kolleeg! Viimastel valimistel ma sain sisse Kohtla-Järve volikogusse ja peatasin oma mandaadi. Kui ma nüüd järgmise aasta märtsis ei osutu Riigikokku valituks, siis olen ma kaks aastat sisuliselt Kohtla-Järve poliitilisest elust välja lülitatud. Kas te leiate, et on õige, kui Riigikogu kogemusega inimesed – ma ei räägi ainult endast, vaid ka teistest kolleegidest – võivad sattuda olukorda, kus nad on sisuliselt kaheks aastaks kõrvale jäetud?

Aitäh! Ma ei arva kuidagimoodi, et poliitiline elu on miski, mis ei sisalda riske. Kui te teete valimistel selle valiku, et loobute teisest mandaadist, siis sellisel juhul te lähete teadlikult omavalitsuse mandaati teostama. Eelmistel valimistel te seda ilmselt niimoodi ei käsitlenud, aga tulevikus oleks olukord selle eelnõu alusel niisugune. Poliitika koosneb riskide võtmisest ja kusagil ei ole öeldud, et poliitik, langedes välja Riigikogust, peab saama ilmtingimata mingisuguse asendusameti. Muude töökohtadega ja kas või abieluga ei ole ju niimoodi, et te sõlmite uue lepingu, aga vana jääb ka igaks juhuks kehtima, kui sellest uuest midagi välja ei tule. Miks siis poliitikutel peavad niisugused privileegid olema?

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Te püüate oma eelnõuga, muidugi küll veidi varjatult, näidata, et valija on rumal. Miks te arvate, et valija on rumal? Kui küsimus on peibutuspartides, mida te nii väga kardate, siis valija teab ju seda väga hästi. Kui ta hääletab mõne inimese poolt, keda te nimetate peibutuspardiks, siis ta teeb seda teadlikult, toetades üht või teist erakonda. Miks te ei taha, et valija saaks ise otsustada, vaid tahate otsustuse tema käest seadusega osaliselt ära võtta ja näidata sellega, et valija ei ole küllalt tark ise otsust tegema?

Aitäh! Selles küsimuses oli mitu valet eeldust. Esiteks ma ei arva, et valija on rumal. Ma arvan, et valija on halvasti informeeritud. Teiseks tahan ma, vastupidi, anda valijale otsustusõiguse ja võtta ära petmisõiguse erakondadelt, kes nimekirju koostavad. Nii et teie mõlemad lähte-eeldused on siin valed. Eestis on kahjuks välja kujunenud tõepoolest nii, et valijad väga selgelt ei taju, milline on ühe või teise mandaati teostava isiku või mandaati mitte vastu võtva isiku poliitiline vastutus. Kahjuks oleme ilmselt seda praktikat siin ise aastate jooksul kujundanud. Ma arvan, et selle eelnõuga on võimalik astuda samm selgema poliitilise vastutuse suunas, kus inimene peab lihtsalt need otsused tegema. Kui valija vaatab valimisnimekirja, siis sinna juurde ei ole ju kirjutatud, et Kalev Kallo ei lähe volikokku, et ta on parasjagu Riigikogu liige. See info ei käi valimisbülletääniga kaasas, kui valija läheb kabiini. Nii et teeks selle eeltöö ära, siis saaksid valijad olla kindlad, et need inimesed, kes on valimisnimekirjas, tõepoolest saavad volikokku minna ja sinna ka lähevad.

Aitäh! Palun, Indrek Saar!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma saan aru, et selle seaduseelnõu esitamine on omamoodi avalik patukahetsus. Kui me vaatame kohalike omavalitsuste ja Riigikogu valimistel osalemist, siis alates 1995. aastast oled sa osalenud kõigil valimistel, välja arvatud 2004. aasta europarlamendi valimised. Tõesti, 2013. aastal, kui su tee läks lahku erakonnast, kus sa olid pikka aega olnud, siis sa ei osalenud ka kohalikel valimistel. Huvitav on selle juures ka see, et absoluutselt iga valimisega on sinu hääletulemus paranenud. See annab kinnitust, et kuigi valija pidi olema juba üksjagu informeeritud, et sa kuulud poliitilisse nomenklatuuri, arvas ta ikkagi, et sa oled väärt järjest paremat hääletulemust. Sinu rakendatud praktika on vastuolus selle seaduseelnõuga, millest me praegu räägime. Kas sa oskad öelda, millises riigis peale Läti veel sellist versiooni rakendatakse ja mis on selle tegelik tulem, et Läti niisuguse seaduse vastu võttis?

Aitäh tutvumast minu poliitilise karjääriga, lugupeetud küsija! Ma pean aga osutama sellele, et 2005. aasta kohalikel valimistel oli võimatu kandideerides eeldada, millise otsuse Riigikohus teeb. Nii et seda ei saa võtta etteheitena. Palun andke mulle andeks, aga 2009. aastal ma lähtusin sellest, et saan tegutseda Põhja-Tallinna halduskogus, ja seda ma ka tegin. Tänaseks on halduskogude tähendus Keskerakonna juhtimisel Tallinna linnas niivõrd marginaliseeritud, et sellel tegevusel paraku enam olulist mõtet ei ole. Kahetsusväärne on, et selle probleemi juurde tullakse kümme aastat hiljem.
Kuidas on olukord teistes riikides? Ma ei oska Läti kogemusi üldistada, selle kohta puuduvad mul piisavalt esinduslikud ja usaldusväärsed andmed. Aga Läti seadus on tõepoolest väga sarnane sellega, mida mina välja pakun. Ma olen lasknud välja võtta ühe ülevaate Euroopa Liidu riikidest. Tuleb tunnistada, et see praktika, kas ministrid ja parlamendiliikmed saavad omavalitsuste volikogudesse kuuluda või mitte, on väga erinev. Veidi rohkem on neid riike, kus see on lubatud. Ilmselt tuleneb see siseriiklikest otsustest-seadustest, kaasa arvatud põhiseaduslikust süsteemist. Näiteks Hispaanias on see teatud eranditega keelatud, Suurbritannias on lubatud, Kreekas keelatud, kuid kandideerida võib, aga kohalikel valimistel erakondade nimekirju ei ole. Hollandis on keelatud, kuid omavalitsuste esindajad on Senatis, parlamendi ülemkojas. Saksamaal on lubatud, kuid praktikas ei ole väga levinud. Portugalis on lubatud eranditega. Itaalias on keelatud, erandiks väikesed omavalitsused, sellised, kus on alla 5000 elaniku. Iirimaal on keelatud, Poolas keelatud, Soomes lubatud, Belgias lubatud, Luksemburgis lubatud, Šveitsis lubatud eranditega, Leedus keelatud, Lätis keelatud jne. Väga tänuväärne materjal. Ma arvan, et nende detailidega maksab tutvuda põhjalikumalt, kui mul siin kirjas on.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Sa oled kindlasti nõus, et paljud meie kolleegid on väärilised ja kogenud inimesed juhtima kohalike omavalitsuste organeid. Ja siis oleks hea, kui neil oleks selleks ka mandaat, nagu kolleegid Aadu Must ja Kajar Lember selle saavutasid. Aga sel juhul on sinu eelnõu puhul alati risk, nimekirja võib jääda ka opositsioon ja siis me lülitame võimeka poliitiku praktilisest poliitilisest elust üldse välja, sest kohaliku omavalitsuse opositsioonis pole ka palju teha. Ma toon konkreetse näite Narvast, kus Jevgeni Ossinovski kandideeris ja sai valimistel kõige rohkem hääli, ta kandideeris ka linnapeaks, aga teda ei valitud. Kui praegu kehtiks sinu eelnõu, siis peaks ta istuma lihtsalt Narvas opositsiooni tagapingil ega teeks mitte midagi väga kasulikku. Kuidas sa kommenteerid seda olukorda? Kas see oleks kõige parem lahendus Eesti poliitilise elu jaoks?

Aitäh! Ma ei arva, et opositsioonis tegutsemine oleks kasutu. Ma ei eelda ka seda, et sotsiaaldemokraatide erakond on nüüd läinud kasutust faasist kasulikku faasi. Ma oletan, et see töö, mis te olete siin opositsioonis teinud, on kasulik ja Narva volikogule kulub ka opositsioon vägagi ära. Jah, tõenäoliselt siin väike probleem on, aga ma soovitaksin erakondadel ikkagi eeskätt kohapeal kasvatada neid poliitilisi liidreid, kes opositsiooni tänuväärset tööd teevad. See, et üks inimene läks juhtima Tartu Linnavolikogu ja teine Tartu Linnavalitsust, on iseenesest tore. Ilmselt selles olukorras tulebki need valikud teha.

Aitäh! Palun, Jüri Morozov!

Austatud ettekandja! Teie ettekandest tuli välja kaks vastuolulist seisukohta. Ühelt poolt te ütlesite, et kümme aastat tagasi te toetasite kahel toolil istumist ja see oli siis põhjendatud, sest kohalike omavalitsuste volikogude kompetents oli väike. Samas aga ütlesite, et kui ema- ja isapart istuvad Toompeal ning nende asendusliikmed konkreetselt Tallinna volikogus, siis kannatab volikogu kvaliteet. Milline on teie seisukoht siis praegu? Kas kohalike omavalitsuste kompetents on jätkuvalt kehv või on see hea?

Aitäh! Ma arvan, et siin ei ole vastuolu. Nagu ma osutasin, need asjad kindlasti ajaga muutuvad. Ilmselt on ka nõuded, mida me poliitikale ja poliitikutele esitame, ajas muutuvad. Ajas muutus muu hulgas ka see vaidlustus, et kahel toolil istumine on vastuolus omavalitsuse autonoomia põhimõttega jne. See küsimus kerkis esile alles aastatel 2002–2005, kui need vaidlused lahti läksid. Tegelikult arvan, et ühiskond on kogu aeg küpsenud. Muu hulgas on omavalitsused saanud suuremaks. Seda hallollust on ühiskonnas kindlasti nii palju, et neid rolle kanda, ja ma usun, et erakondade nn teine ešelon – ma ei tahaks küll seda sõna kasutada – saaks märksa kiiremini küpseks, kui seda hääleisa või hääleema sellisel kujul peibutuspardina ees ei oleks.

Aitäh! Kalev Kallo, teine küsimus, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Minu esimesele küsimusele vastates te püüdsite ümber lükata minu eeldused, ütlesite, et need on valed. Samas mõni lause edasi kinnitasite neid eeldusi, öeldes, et valija ei taju, kas tegu on peibutuspardiga või mitte. Mina kinnitan vastupidi, et valija tajub. Mille alusel te kinnitate, et valija ei taju? Kas teil on kasutada mingisugused põhjalikud uuringud, mille järgi valija ei taju? Sellega te ühtlasi väidate, et valija on rumal. Mina väidan, et valija ei ole rumal ja tajub väga hästi, mida ta valimiskasti juures teeb.

Aitäh! Ei ole mul mingeid sotsioloogilisi uuringuid selle kohta ja ei arva ma sugugi, et valija on rumal. Aga see informatsioon, kes saab volikokku minna ja kes ei saa minna, valijal valimiskabiinis kahtlemata puudub. Ei saa ka eeldada, et kõik valijad on need asjad endale sajaprotsendiliselt varem selgeks teinud. Selleks ei jätku valijatel tavaliselt aega. Võib-olla mõne versiooni puhul seda tajutakse, kõigi puhul kindlasti mitte. See informatsioon ei ole lihtsalt eksplitsiitne.

Aitäh! Palun, Indrek Saar, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Kuna sa ise oskad ilmselt Vabariigi Valimiskomisjoni kodulehte piisavalt hästi kasutada saamaks aru, et tegemist on müüdiga, mida levitatakse, siis tõstsid sa kilbile ühe lugupeetud professori, kes lehes teatas, et ilmselt ei olda rahul 2013. aasta kohaliku omavalitsuse valimiste tulemustega, sest palju hääli kaotati valimisliitudele. Selline oli sinu kasutatud tsitaadi sisu. Kas sa võid seletada, kust tuleb ja millel põhineb arusaam, et valimisliitudel läks 2013. aastal paremini kui eelmisel korral? Kui mina teen matemaatikat, siis ma näen, et 2013. aastal said erakonnad 76,6% kõigist häältest ja 2009. aastal 72,7%. Nii et peaaegu 4% hääli võideti juurde, mis on, vastupidi, valimisliitudele väga suur kaotus. Kas sa saad mulle seletada, millel põhineb sinu argumentatsioon?

Aitäh! Esiteks see ei olnud mingi argumentatsioon, vaid lugupeetud Jüri Alliku argumentatsioon ja kindlasti on ka ligi 30% häältest piisavalt palju kaotatud hääli selleks, et atributeerida sellisel moel võitlust nende pärast. Aga kui teil on tegelikult mõni teine motiiv, siis te saate tulla pärast minu ettekande lõppu kõnepulti ja selles osas akadeemik Jüri Allikuga väidelda.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Minu meelest kaasneb selle eelnõuga veel üks oht, millest on vähe räägitud, eriti linnade puhul. Meil hakkaksid linnapeadeks saama inimesed, kes ei ole kohalikel valimistel saanud selleks mandaati. Neli erakonda leiavad neli suurepärast linnapeakandidaati ja teavad väga hästi, et linnapeaks saab ainult üks. Seetõttu saavadki nad linnapeakandidaatideks kohalikku volikokku kandideerimata. Kas see on hea, kui kohaliku täitevvõimu juht ei ole kohalikel valimistel kandideerinud?

Aitäh! See küsimus võib olla täiesti arvestatav, et selle üle mõelda. Põhimõtteliselt võiks üks lahendus olla ju see, et linnapea valitakse valitud volikogu liikmete hulgast. Praegu on meil levinud teine ja minu meelest samuti halb praktika, kus linnapeakandidaatidena astuvad üles inimesed, kes pärast seda, kui nad linnapeaks ei saa või kui neil puudub üldse reaalne võimalus selleks saada, ei lähe isegi mitte volikokku.

Palun, Yana Toom!

Ma tänan, proua eesistuja! Hea ettekandja! Teie jutus oli üks imelik vastuolu. Te rääkisite, et üks halb erakond on muutnud võimatuks mingisuguse töö Põhja-Tallinna halduskogus ja teie olek seal oleks raiskamine, samas Jevgeni Ossinovski istumine Narva Linnavolikogu opositsioonis justkui ei ole raiskamine. Millest see arusaam tingitud on? Ma usun, et asi pole persoonis. Kui see eelnõu vastu võetakse, siis me võime kõik ühel hetkel olla olukorras, kus sa lihtsalt jooksed aastaid vastu seina, sest sa oled opositsioonis ja sind ei võeta kuulda. Siis oleks ju hea, kui inimesel oleks mingisugune alternatiiv.

Aitäh! Halduskogu Tallinnas ja volikogu Narvas on täiesti eri tasandite nähtused. Ma soovitan teil, kui teil on võimu Keskerakonna linnavalitsust natuke veenda, kaaluda seda varianti, et halduskogudele oluliselt rohkem funktsioone juurde anda. Planeeringute kinnitamine on minu arvates kõige olulisem asi, kus kohalikud inimesed peaksid saama kaasa rääkida, et mitte kõike ei otsustataks ühest keskusest, linnavalitsuse ja volikogu kaudu, kes tõstab kätt. Põhimõtteliselt olen ma seisukohal, et Tallinna linnaosad võiksid olla lausa eraldi omavalitsused. Aga selles küsimuses on jälle eeldus natuke sassis, Narva volikogul kindlasti on staatus. Jah, ma väidan, et Põhja-Tallinna ja teiste Tallinna linnaosade staatus on Keskerakonna võimul viidud marginaliseerimise viimase piirini. Ja tuleb tunnistada, et eks teisedki linnavalitsused on sellele pisut kaasa aidanud.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Ma tänan, proua eesistuja! Mulle tegelikult teie eelnõu meeldib, aga ma ei saa hästi aru sellest, mis asi on peibutuspart. Kas minister, kes saab kohalikel valimistel 29 häält, on peibutus- või peletuspart? Tegelikult on see ju väga selge signaal sellele ministrile – ma ei räägi konkreetsest isikust, vaid põhimõtteliselt. Miks me peaksime sellist toredat praktikat vältima?

Aitäh! Ma väljendun kohati kujundlikult, nagu ka ajakirjandus teeb. Aga kui te panite tähele, siis ma ütlesin mitmel juhul n-ö peibutuspardid või nn peibutuspardid.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, Andres Herkel!

Tänan!

Ma palun kaasettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Põhiseaduskomisjon arutas seda eelnõu oma korralisel istungil 8. aprillil. Põhiseaduskomisjonis oli selles mõttes tegemist ainulaadse situatsiooniga, et esimeest ei olnud kohal ja istungit juhatas aseesimees Tarmo Tamm. Komisjoni töös osalesid sel päeval ka Rait Maruste asendusliikmena härra Kalev Lillo ja Urmas Reinsalu asendusliikmena kolleeg Erki Nool. Algataja selgitas põhjalikult, miks ta selle eelnõu esitas ja mis on eelnõu sisu. Kuna algataja rääkis täpselt sama juttu, mis ta täna siin saalis rääkis, välja arvatud ainult professor Jüri Alliku tsiteerimine, siis ma ei hakka seda juttu kordama. Professor Jüri Allikut tsiteerisid sa täna siin saalis ilmselt sellepärast, et põhiseaduskomisjoni istungi toimumise ajal ei olnud see artikkel veel ilmunud.
Nüüd komisjoni arutelust. Kõigepealt pean ütlema, et komisjonis ei olnud sellist kirge, nagu oli siin saalis selle eelnõu arutelul. Rahvasaadikud olid oma seisukohad kujundanud ilmselt esitatud materjalidest lähtudes ja põhiliselt küsiti Justiitsministeeriumi esindaja Kristen Kanariku käest täpsustusi valitsuse seisukohale. Kristen Kanarik seletas väga rahulikult ja asjalikult, et valitsus, praegusel juhul Justiitsministeeriumi isikus, küll möönab, et poliitiline kultuur on hästi oluline ja selles suhtes tuleks debatti edasi pidada, aga konkreetset eelnõu ei pea valitsus võimalikuks toetada, sest tegemist on põhiseadusvastase konstruktsiooniga. Kui siis valitsuse esindajalt küsiti, milles see põhiseadusvastasus konkreetselt seisneb – selle küsimuse esitas väga otseses vormis härra Väino Linde –, ütles Kristen Kanarik, kes esindas Justiitsministeeriumi, ka väga otse, et eelnõu riivab eelkõige passiivset valimisõigust. Passiivne valimisõigus on isiku õigus valimistel kandideerida ja passiivne valimisõigus kestab edasi ka valituks osutumise järel.
Sellist seisukohta on ühemõtteliselt väljendanud ka Riigikohus. Kui kellegi mandaat lõpetatakse või mandaadi teostamine peatatakse, on tegemist passiivse valimisõiguse riivega. Seda riivet ei ole aga eelnõu autor oma eelnõus ega seletuskirjas käsitlenud. Eriti juhtis Kristen Kanarik veel tähelepanu situatsioonile, et põhiseadus loetleb täiesti ammendavalt Riigikogu liikme mandaadi lõppemise alused, ja sellist alust, nagu härra Herkel oma eelnõus kirjeldab, ei ole põhiseaduses kirjas ehk selle eelnõu ideoloogia vastuvõtmine tähendaks tegelikult vajadust muuta Eesti Vabariigi põhiseadust.
Küsimuse esitas veel härra Erki Nool. Tema küsimus oli, et kui Riigikogu liikmete suhtes peaks selline keeld jõustuma, kas siis äkki ei peaks see jõustuma ka teiste elualade isikute puhul. Selles suhtes selgus, et algataja ei olnud niimoodi mõelnud. Seejärel debateeriti natuke selle situatsiooni üle, et koalitsioonileping näeb tõepoolest ette sellise kahel toolil istumise võimaluse taastamise. Algataja möönis, et põhimõtteliselt see lahendab peibutuspartide probleemi, aga mitte sellisel moel, nagu tema seda sooviks. Sellega oli debatt lõppenud – rahvasaadikud olid oma seisukohad kujundanud.
Esiteks otsustati teha ettepanek võtta eelnõu täiskogu päevakorda 15. aprillil, s.o täna (see oli konsensuslik otsus). Teiseks otsustati määrata põhiseaduskomisjoni ettekandjaks Rein Lang (see oli samuti konsensuslik otsus). Seejärel toimus hääletus ettepaneku üle härra Andres Herkeli eelnõu tagasi lükata. Poolt hääletas 8 Riigikogu liiget, vastu oli 2, erapooletuid ei olnud. Seega on põhiseaduskomisjon teinud täiskogule ettepaneku eelnõu tagasi lükata.

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Andres Herkel!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kuna ma esimesel lugemisel sõna ilmselt ei saa, siis ma tõstatan selle ühe aspekti, millele te viitasite Riigikogu liikme staatuse seaduse puhul. See on see, et põhiseadus ei anna mandaadi ennetähtaegseks lõpetamiseks selliseid aluseid nagu omavalitsuse volikogu või Euroopa Parlamendi liikmeks minek. Küll aga sisaldub nii Riigikogu liikme staatuse seaduses kui ka põhiseaduses volituste lõppemise alusena asumine mõnda teise riigiametisse ja õiguskantsler on tõlgendanud omavalitsuse volikogusse kuulumist teise riigiametina. Kas see vastuolu, millele te osutate, on sellisel juhul lahendatav sellega, et § 4 jääb eelnõust välja?

Aitäh! Ma võiksin muidugi vastata väga lakooniliselt, et põhiseaduskomisjoni istungil sellist debatti ei tekkinud. Aga see konstruktsioon, et Euroopa Parlamendi liikme amet on Eesti riigiamet, on küll äärmiselt omapärane konstruktsioon. Ma kuulen sellist asja esimest korda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Rein Lang! Avame läbirääkimised. Indrek Saar Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel, palun! 

Head kolleegid! Mul on hea meel, et me selle diskussiooni juures oleme, ja mul on hea meel ka näha, et saalis on märkimisväärselt kolleege, keda teema huvitab. Sel teemal on omavahel diskuteeritud istungisaalis, komisjonides, valimiste käigus Riigikogu puhvetis ja paljudes muudes kohtades oi-oi kui palju tunde. Ja üldiselt me ju vist teame, millised kolleegide seisukohad on. Ma saan aru Andres Herkeli püüdest vastata populaarsele ootusele keelata Riigikogu liikmetele midagi ära. Teistpidi tuletan meelde, et Riigikogu peaks olema igapidi tasakaalus. Oluline ei ole mitte ainult sooline tasakaal, vaid ka see, et siin esindatakse peale erinevate huvirühmade ka erinevaid regionaalseid aspekte, Eestimaa eri nurki. Ka Riigikogu töökorralduses, sh näiteks palju kirutud kuluhüvitised, on ju silmas peetud seda, et lõpuks ei oleks siin saalis mitte 101 Tallinnas resideeruvat professionaalset poliitikut, vaid inimesed, kes tulevad eri kohtadest, kes on kursis kohaliku eluga. Kohaliku elu üks oluline tasand on kohalik omavalitsus. Nii tõlgendavad seda ka näiteks meie naabrid Soomes ja on seda aastakümneid niimoodi tõlgendanud. Enamik Eduskunna liikmetest töötab ühtlasi kohaliku omavalitsuse volikogus. See ei ole kahel toolil istumine. See on üks ja sama Eesti riik. Jah, me võime rääkida sellest, et täitevvõim ja seadusandlik võim on ühitamatud, aga Riigikogu ja kohaliku omavalitsuse volikogu on täpselt sama tasand ning see on üks ja sama tool. Siin aetakse ikka sedasama Eesti asja, mida aetakse kuskil piirkonnas, ning info ja kogemused tuuakse siia keskele kokku, et teha regionaalselt võimalikult hästi tasakaalustatud otsuseid.
Ma olen täiesti veendunud, et kui Riigikogu liikmel on kohaliku omavalitsuse kogemus – veel parem, kui ta leiab aega ja pühendumust selleks, et lugeda kohaliku omavalitsuse eelarvet ja hääletada, kuidas see kokku saab, arutada neid asju laua ääres, olles ise vastutav selle eelarve kokkusaamise eest –, siis on ta oluliselt paremini kursis sellega, kuidas kohalikul omavalitsusel läheb. Ta on palju adekvaatsem kaasa rääkima ka näiteks haldusreformi teemadel, rääkimata paljudest muudest pisiasjadest. Sellepärast olen ma vastu populistlikule üleskutsele, mille on esitanud siinkohal Andres Herkel. Ma kutsun üles hääletama hoopis seaduseelnõu poolt, mille toovad siia saali sotsiaaldemokraadid ja mis räägib sellest, et Riigikogu liikmed võivad leida ja soovitavalt peaksidki leidma aega, et teha tööd ka kohaliku omavalitsuse volikogus. Seega sotsiaaldemokraadid kindlasti ei toeta käesolevat seaduseelnõu. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 577 esimesel lugemisel tagasi lükata. Peame selle läbi hääletama.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele juhtivkomisjoni ettepaneku eelnõu 577 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu oli 15, erapooletuid ei ole. Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud ja langeb menetlusest välja.
Head kolleegid, meie tänane päevakord on ammendunud. Soovin kõikidele kena päeva jätku ja kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 12.07.