Austatud Riigikogu liikmed! Ametist lahkuva kaitseministrina otsustasin Riigikogu ees esineda poliitilise avaldusega, et peatuda viimastel aastatel kaitsevaldkonnas tehtul, aga ka meie ees seisvatel ülesannetel ja meie eesmärkidel. Sellised avaldused, nagu te hästi teate, pole tavapärased. Kuid tavapärane pole ka Eesti julgeolekukeskkond neil nädalatel ning ilmselt eelseisvatel kuudel ja aastatel. Kuigi Eesti enda sõjalise kaitse arendamine toimub pikaajaliste plaanide järgi, mille aluseks on erakondade konsensus põhilistes riigikaitselistes küsimustes, on meie lähinaabruses toimuv kriis mõjutanud kardinaalselt kogu Euroopa julgeolekut, seda eriti Venemaaga piirnevate riikide jaoks. Praegu pole Eesti riigis pakilisemat küsimust kui julgeolek.
Nagu te teate, täitub neil päevil kümme aastat meie NATO liikmeks saamisest. Eesti kaitsevõime on selle ajaga palju muutunud, aga muutunud on ka allianss ise. Kuigi kriitikuid ja skeptikuid leidub rohkelt, olen veendunud, et praegune NATO on sõjaliselt tugevam kümnenditagusest. Tõsi, kaitsekulutused Euroopas tervikuna valmistavad muret, sest mitmes liitlasriigis on need ikka veel majanduskriisist alguse saanud langustrendis. Kuid tänapäeva NATO on reaalselt kokku harjutanud, sõjaliselt karastunud ja kogenud organisatsioon. Alates Venemaa agressioonist Gruusia vastu 2008. aastal pole meil Brüsselis ega liitlaste juures vaja enam pidevalt müügimehena kollektiivkaitse tähtsust jutlustada. Põhja-Atlandi leppe artiklist 5 lähtuv kollektiivkaitse põhimõte on saanud iseenesestmõistetavaks ka pärast külma sõda ja sellest on taas kord saanud NATO põhiülesanne.
Viimastel nädalatel on mitmed lääne poliitikud mulle kinnitanud, et nad on alles nüüd aru saanud, et kõik need aastad, kui nad pidasid meid paanikategijaks, oli meil tegelikult õigus. Kui Gruusia sõda oli suurele osale läänemaailmast ebameeldiv äratuskell, siis Ukrainas toimuv pole muud kui tuletõrjealarm või geopoliitiline maavärin. Rahvusvaheline kogukond pandi ootamatult fakti ette, et 21. sajandi Euroopas käivadki asjad nii, et üks riik tungib oma sõjaväega naaberriiki, korraldab seal n-ö referendumi ja annekteerib endale meelepärase territooriumi, ilma igasuguse moraalse või rahvusvahelise õiguse katteta.
Eesti riik peab tegema rahvusvahelisel areenil kõik, et ülbitsemine saaks vastuse ja kuritegu karistuse. Ilmselt leidub ka meil küünikuid, kes küsivad, miks Lõuna-Osseetias, Abhaasias, Krimmis ja Ida-Ukrainas toimuv üleüldse Eestile korda läheb. Ma loodan, et enamik inimesi mõistab, et kui sellist käitumist hakatakse rahvusvahelistes suhetes aktsepteerima, siis ei saa unerahu olla mitte ühegi sellise agressorriigi naabril ja mitte ainult naabril. Kuna Venemaa kodanikke elab kõikides Euroopa riikides, siis lähtuvalt Moskva retoorikast võiks Krimmi-laadne stsenaarium taaslavastamisele tulla ükskõik kus, küll vajaduse korral ka näitlejaid, lavakunstnikke ja kostüüme leiab. Arvestades Kremli senist stoilist reaktsiooni lääne hoiatustele, ei saa selliseid referendumeid tulevikus enam täiesti välistatuks pidada. Vastupidi, sellest võib kujuneda uus muster. Lugege vaid Venemaa presidendi eilset kõnet, kus ta selgitas oma teguviisi õõvastavaid motiive.
Samas kinnitan ma kõigile ja rõhutan veel kord, et Eesti Vabariik ei pea hirmu tundma. Me oleme hästi kaitstud, paremini kui kunagi varem. Kuid Venemaa käitumine peab kaasa tooma põhimõttelise muutuse selles, kuidas me ise oma julgeolekut näeme ja sellesse panustame. Meie kõrval peab seda tegema terve demokraatlik läänemaailm. Ootamatult, kuid vääramatult elame uues julgeolekukeskkonnas. Küsigem endilt, kuidas selles rahvusvahelist õigust jalge alla tallavas keskkonnas endaks ja sõltumatuks jääda, mida peame tegema endistviisi, mida muutma või milles ümber mõtlema.
Tahan toonitada, et minu hinnangul on Eesti riik halvenenud julgeolekuolukorraks riigisiseselt valmistunud. Markeerin peamiseid arengusuundi ja teemasid, mis on meie sõjalist riigikaitset viimastel aastatel iseloomustanud. Esiteks, meie kehtiva riigikaitse arengukava juhtpõhimõte on luua piiratud ressursside tingimustes võimalikult tõhus, toimiv ja tõsiselt võetav kaitsevägi. Oleme hoolega analüüsinud Vene-Gruusia sõja järelmeid. Tänapäeva sõda on kiire, konflikt võib esile kerkida ootamatult ja vastane ei anna pikka aega selleks valmistumiseks. Sellest eeldusest lähtudes oleme kaitseväge reforminud ning jõudsalt liikunud paberarmeest reaalselt kasutatava ja võimalikult hästi varustatud kaitseväe suunas. Me ei saa endale lubada luksust aina planeerida ja ehitada ning arendada unelmateväge, mis võib valmis olla 20 aasta pärast. Meil on vaja kaitseväge, mida saab kohe kasutada. Teiseks, me oleme vastu võtnud otsuseid, mis vähendavad kaitseväes bürokraatiat, ning keskendunud kaitseväe tegeliku kaitsevõime kasvatamisele. Meie eesmärk on täielikult varustatud ja relvastatud kiirreageerimisstruktuur. Oleme otsustanud rajada tänapäevased väljaõppetingimused juba olemasoleva taristu põhjal. Oleme vähendanud staape ning ühtlustanud sõja- ja rahuaegseid juhtimisahelaid. Kolmandaks, Venemaa agressioon Ukrainas, aga ka suuremahulised planeerimata õppused meie idapiiri taga tõestavad luure ja eelhoiatusvõime prioriteetsust. See valdkond peab jääma esmatähtsaks ka tulevikus. Kiirelt on küpsemas meie erioperatsioonide korraldamise võime. Mahukamatest ja olulisematest hangetest mainin veel jalaväe lahingumasinaid, liikursuurtükke ja tankitõrjet. Töö nende hangetega on käimas. Ämari lennuväli on valmis vastu võtma liitlaste lennukeid ja nendega opereerima.
Me ei saa aga rääkida kaitsevõimest ilma vabatahtliku kaitsetahteta. Kõigi näitajate järgi on see Eestis arvestatav. Eriliselt teeb rõõmu noorte teotahe. Kutsun kõiki kodanikke üles liituma Kaitseliiduga, aga samuti ühiskondlikult tänu avaldama välisoperatsioonidel teeninud veteranidele. Ma olen uhke selle üle, et meie ühiskond pole muutunud halvas mõttes euroopalikuks heaoluühiskonnaks, mida iseloomustab moraalne maharelvastumine ja julgeoleku enesestmõistetavaks pidamine. Esmaspäeval kinnitasin ma uue kava, et vabatahtlikke rohkem Eesti riigikaitsesse kaasata. Kõigil inimestel peab olema võimalik oma huvide ja võimete kohaselt oma panus anda.
Palju on tehtud, kuid uus reaalsus nõuab meilt rohkem. Eesti riik ei tohi sõjalise või muu kriisi tingimustes lakata funktsioneerimast. Me peame sisuga täitma riigikaitse laia käsitluse. Esmakordselt võttis valitsus läinud kuul vastu riigikaitse laiapinnalise arengukava. Sõjaline kaitse on riigikaitse peamisi sambaid, kuid mitte ainus. Peaaegu kõigil ministeeriumidel on kohustus mõelda riigikaitselistest vajadustest lähtuvalt ning ministeeriumideüleselt peab Riigikantseleis hakkama toimima riigikaitse koordinatsioonifunktsioon. Selleks tuleb läbi mõelda seadusraamistik. Kaitseministeeriumis käib töö riigikaitseseaduse eelnõuga, mis peaks ilmavalgust nägema käesoleva aasta lõpuks. Samuti vajab uuendamist kehtiv, nelja aasta tagune riigikaitse strateegia.
Sõjalise kaitsevõime seisukohalt ei ole küsimus praegu vaid 2%-s kui arvus. Küsimus on selles, et meil on vaja senisest kiiremas tempos oma iseseisev sõjaline kaitsevõime välja arendada. Me vajame reaalse kaitsevõime rakendamise huvides kahte brigaadi. Ühe brigaadi tegutsemisvõime saavutame aastaga. Praeguse rahastamistaseme korral on teise brigaadi täielik relvastamine ja varustamine ette nähtud peale 2018. aastat. Peame pingutama ja saavutama selle varustatuse taseme varem, koos esimese brigaadi täielikult soomusmanöövervõimega varustamisega. Mul on hea meel parlamendile teatada, et meie läbirääkimised Hollandi Kuningriigi kaitseministeeriumiga lubavad juba sel aastal sõlmida lepingu, et Eesti saaks endale järgmisel aastal esimesed jalaväe lahingumasinad.
Kõike seda arvestades kutsun parlamendis esindatud erakondi üles arutama ja sõlmima parteideülest riikliku kaitse kokkulepet. Selle eesmärk on saata Eesti ühiskonnale ning meie avalikule ja erasektorile selge signaal kaitsevaldkonna tähtsuse kohta, aga samuti leppida kokku lähiaastate peamistes eesmärkides, lähtudes põhimõtteliselt muutunud julgeolekuolukorrast.
Head kohalviibijad! Tahan veel kord tulla tagasi rahvusvahelise mõõtme juurde. Septembris toimub Walesis NATO tippkohtumine. Meie huvi on, et tippkohtumise keskne sõnum oleks see, et NATO põhiülesanne muutunud oludes on kollektiivkaitse. See tuleb sisustada konkreetse tegevusega, selleks et NATO säilitaks pärast Afganistani operatsiooni koostegutsemisvõime suuremahuliste sõjaliste operatsioonide tarbeks kollektiivkaitse huvides. Selleks on ennekõike vaja liitlassuhteid Põhja-Ameerika ja Euroopa vahel. Selleks on vaja tõsiselt võetavat Euroopa panust ühisesse kaitsesse, ei tohi pidevalt Ameerikale lootma jääda. Selleks on vaja ka kiiret, tarka ja sihikindlat tegutsemist kollektiivkaitse tugevdamise nimel. Eesti pakkus esimese riigina Euroopas NATO-le välja konkreetsed ettepanekud alliansi heidutusvõime suurendamiseks. Suurem arv õhuturbelennukeid Balti regioonis on selle esimene tulemus. Ühendriigid saatsid oma lennukid meie regiooni vaid mõni päev pärast palvet. Otsusest saata siia oma sõjalennukid teatas esmaspäeval ka Suurbritannia valitsus.
Olen kahe aasta jooksul ise näinud, kuulnud ja mõistnud, milline on Eesti julgeolekukuvand rahvusvaheliselt. See pole ääremaa kuvand, vaid tõsiselt võetava liitlase oma, riigi oma, kes teeb, mida ütleb, ning kes ei lase liugu teiste turjal. Sisul põhinev kuvand on väikeriigi väärtuslikumaid valuutasid.
Tänast kõnet ette valmistades meenus mulle, kuidas paari kuu eest ironiseeriti minu Ühendriikides väljaöeldud mõtte üle, et me igatseme Euroopast lahkunud Ühendriikide tanke ja vajame Eestis liitlaste sõjalist kohalolekut. Mul on hea meel öelda, et mõni nädal tagasi tõid Ühendriigid Euroopasse tagasi 30 tanki. Debatid, mis praegu Washingtoni koridorides käivad, annavad tunnistust palju rohkemast kui Ühendriikide valmisolekust toetada Euroopat vaid ühe tankipataljoniga. Euroopa julgeolek on praeguse seisuga Ühendriikide otsustajate mõttelistel kaartidel tagasi ja see on meie julgeoleku üks kesksemaid tagatisi. Me peame töötama selle nimel, et see nii ka jääks. Eile andis Ühendriikide asepresident Joe Biden Varssavis teada, et Ühendriigid on valmis kaaluma roteeruvate väeüksuste toomist meie regiooni. See on äärmiselt tähtis ja teretulnud signaal. Mul on hea meel teatada, et saavutasin eile põhimõttelise kokkuleppe Poola kaitseministriga selles, et lähitulevikus osaleksid Eestis õppustel Poola õhutõrjeüksused. Meil on julgeoleku defitsiit, mida tuleb kompenseerida kiiresti ja mõjusalt. Me vajame liitlaste kohalolekut ja peame siin regioonis näitama üles valmisolekut ise rohkem panustada.
Palju enam peame muutunud oludes julgeoleku vallas koostööd tegema Põhjala ja Balti regioonis. Balti koostöös on tõusud ja mõõnad. Regulaarselt kohtume Põhjala riikidega, tihti on koos Balti ja Põhjala riigid, kuid nii kaua, kuni Soome ega Rootsi ei kuulu NATO-sse, on täiemahuline regionaalse koostöö potentsiaal saavutamata. Kogu regiooni julgeoleku huvides on Rootsi ja Soome liikmesus NATO-s. Muutunud julgeolekusituatsioon näitab, et sellises kriisis nagu praegu on pealtvaatajaks jääda ülimalt ohtlik. NATO lepingu artikkel 5 rakendub vaid NATO territooriumil.
Teine, tõsiselt pärssiv tegur on Läti ja Leedu väikesed kaitsekulutused. See ei tohi olla ettekääne ega vabandus meile, vaid see on probleem. Kirjutasin täna kirja oma Läti ja Leedu kolleegile palvega kaaluda tõsiselt kaitsekulutuste suurendamist. Mõistagi on see nende riikide sisepoliitiline otsus, kuid paratamatult vaadatakse meid kolme tihti ühe regioonina, nii ka NATO kaitseplaanides. Meil on sarnased probleemid, mistõttu peaksid vastused nendele olema võrreldavad, need ei tohiks mitu korda erineda.
Täna, homme ja lähitulevikus peame tegema kõik, et Ukraina kriis saaks võimalikult rahumeelse lahenduse ja Venemaa käitumisele antaks rahvusvahelisel areenil adekvaatne vastus. Peame ausalt tunnistama, et läänemaailma vastus ei ole olnud piisav ja kriis on eskaleerunud. Läänemaailm ei sanktsioneerinud Gruusia agressiooni järel Venemaad küllaldaselt ja see julgustas agressiooni kordama. Kui praegu ei suudeta lääne survel agressorit taanduma sundida, siis jääb Euroopas julgeolekukriis kestma. Rahvusvahelise kogukonna võime oma väärtusi kaitsta on Eesti otsene julgeolekuhuvi. Praegu on väärtuspoliitika ja huvipoliitika Eesti Vabariigile täiesti kattuvad mõisted.
Meie ühiskond peab olema tugev. Ma tunnustan siiralt Ukraina rahva südikust selle kriisi ajal. Nad pole allunud massiivsele infosõjale ega provokatsioonidele. Ühiskonna sidusus kriisisituatsioonis on kõige otsustavama kaaluga. Peame ka Eestis mõtestama õiges kontekstis Venemaa agressiooni käekirja: sisemise kriisi pinnalt tekitatakse riikidevaheline kriis, mis läheb üle julgeolekukriisiks, kus kasutatakse jõudu. See on reaalsus, mille põhjal peame tegema määrava tähtsusega järeldusi ka Eesti sisejulgeoleku vallas. Kuid kõige alus on ühiskonna sidusus. Seega, agressor teeb esmalt katse rahva kokkuhoidmistunnet hävitada. Psühholoogiline kaitse, üksteise märkamine ja kokkukuuluvustunne on meie julgeoleku vundament.
Kordan oma kõne alul toodud mõtet: me ei pea hirmu tundma. Ainus, mida peame kartma, on hirm ise. Me peame muutunud oludes oma tegevust kiretult muutma, seades keskmesse julgeoleku. Maailm on täna ohtlikum, kui ta oli sõna otseses mõttes eile. Kuid me pole selles maailmas üksi ja me ei istu, käed rüpes.
Austatud Riigikogu! Kaitseministrina tänan teid asjaliku koostöö eest! Aitäh teile!