Tere hommikust, head Riigikogu liikmed! Head külalised! Alustuseks avaldan sügavat kaastunnet Ukraina inimestele, kelle lähedased on viimastel nädalatel hukkunud Ukraina viimase 20 aasta kõige suuremas tragöödias. Ukraina ühiskond on katki ja ärevuses. Seda ohustavad inimeste pettumus ja napp usaldus poliitilise võimu vastu, korruptsioon, riigi majanduse nõrkus ja pinged riigi eri piirkondades, ennekõike Krimmis.
Ukraina ühiskonda saab tervendada vaid usalduse järkjärguline taastumine poliitika ja poliitikute vastu. Uue valitsuse kiire moodustamine ja selge suund erakorralistele vabadele valimistele Ukrainas on elementaarne, kuid pingete oluliseks vähendamiseks ainult sellest ei piisa. Vaja on kiireid ja tegelikke reforme, mis tugevdavad õigusriiki, vähendavad korruptsiooni, kindlustavad turumajanduse toimimist ja annavad jõudu kodanikuühiskonnale. See kõik peaks suurendama usaldust riigi ja kogu ühiskonna toimimise vastu.
Euroopa Liit ja tema liikmed ehk meie peame andma Ukrainale kõigeks selleks selget tuge, iseenesestmõistetavalt lähtudes Ukraina territoriaalse terviklikkuse printsiibist. Tugi saab olla praktiline, ma pean silmas eksperdiarvamusi ja reformikogemust. Tugi saab olla poliitiline, kui me oleme valmis tihendama Euroopa Liidu ja Ukraina suhteid, pidades selgelt silmas Euroopa perspektiivi. Tugi saab olla ka majanduslik, kui me oleme valmis selgete reformiprogrammide alusel andma Ukrainale rahalist tuge, et vältida selle riigi majanduse kokkukukkumist.
Ma väga loodan, et Ukraina ühiskonna enamus ning selle riigi juhid mõistavad üheselt, et vaba ja demokraatlik ning korruptsioonivaba õigusriik peaks olema eesmärk, mille saavutamine on ka Ukraina julgeoleku ja heaolu eeldus. Samuti pean oluliseks, et kõik partnerid Euroopa Liidus saavad aru, kui oluline kõigile Ida-Euroopa üleminekuühiskondadele on Euroopa perspektiiv ning see, et Euroopa Liit selle selgelt välja ütleb. See oli ja on oluline näiteks Lääne-Balkani riikidele.
Eesti on Ukraina demokraatlikku arengut toetanud aastaid ja on valmis seda tegema edaspidigi. Me soovime, et Ukrainast saaks demokraatlik ja tugev õigusriik. Ukraina inimesed väärivad seda. Rääkisin üleeile Kiievis arstipunktiks muudetud Ukraina hotellis vabatahtlike arstide juhi Olga Bogomoletsiga, kelle sõnul on Ukraina edasine normaalne areng võimalik ainult siis, kui valitsuse vahetus ei too lihtsalt senist opositsiooni võimule, vaid sellega kaasnevad tegelikud muutused vabaduste, demokraatia ja õigusriigi suunas. Tema sõnul hindab Ukraina ühiskond Eesti abi ja kogemusi kõrgelt.
Ukrainas on neil päevil palju kaalul. Paljud on seal toonud ohvriks oma elu, selleks et nende riik muutuks. Me peame olema neile vabadustele suunatud muutustele toeks.
Konkreetseid samme ootavad aga ka teised Euroopa Liidu idapartnerluse riigid. Euroopa Liit peab sel aastal sõlmima assotsiatsiooni- ja vabakaubanduslepingu Moldova ja Gruusiaga ning otsustama, kas anda viisavabadus Moldova kodanikele. Me oleme värskelt otsustanud saata Moldovasse alaliselt Eesti diplomaadi. Ka Aserbaidžaani, Armeenia ja Valgevenega tuleb olusid arvestades leida konkreetseid koostöövõimalusi viisalihtsustusest kõikvõimaliku muu praktilise koostööni.
Head kolleegid! Kui vaadata lisaks Ukrainale teiste paikade poole, siis tuleb öelda, et paraku on maailmas praegu vaid mõni pikaajaline kriisikolle, kus võib täheldada selget pööret paremuse poole. Näiteks võib tuua arengu Birmas ning Serbia ja Kosovo suhted. Birmas aastakümneid väldanud sõjaväediktatuur lõppes 2011. aastal ja inimõiguste olukord on seal pärast seda aeglaselt, kuid järjekindlalt paranenud. Serbia ja Kosovo on asunud läbi rääkima, keskendudes tulevikule. Serbia ja Kosovo kõnelused on näide selle kohta, kuidas Euroopa Liidu liikmesuse perspektiiv paneb osapooli omavahel lahendusi otsima. Selline areng suurendab kogu Euroopa, sh Eesti julgeolekut.
Serbia, Kosovo ja Birma on aga kahjuks kaks eredat erandit. Teistes maailma konfliktikolletes on olukord paraku endiselt uinuv, külmutatud, ärev või suisa plahvatusohtlik. Mõelgem ohvriterohkele sõjale Süürias, Põhja-Korea vangilaagritele toetuvale tuumaprogrammile, Lõuna-Sudaanile või Kesk-Aafrika Vabariigile. Aastaid on edutult otsitud lahendusi Lähis-Ida konfliktile. Araabia kevadest haaratud riigid ei ole suutnud asuda stabiilse arengu teele. Kaukaasias pingestavad olukorda Mägi-Karabahhia, Lõuna-Osseetia ja Abhaasia. Loodetavasti pöördub olukord paremuse poole Iraanis. Nimetatud ja veel mitmed teised pingekolded mõjutavad rohkemal või vähemal määral ka Eestit. Birma ja Serbia-Kosovo näited sisendavad samas usku, et liikumine turvalisema maailma poole on siiski võimalik. Rahvusvaheline tähelepanu ja tugi saavad ummikusse jooksnud konfliktidele leevendust tuua. Vastutustundliku rahvusvahelise kogukonna liikmena peab ka Eesti tegutsema kaugete pingete lahendamise nimel.
Austatud Riigikogu! Esimene selline välispoliitika arutelu nagu täna oli iseseisvuse taastanud Eestis 20 aasta eest. 17. veebruaril 1994. aastal kõneles toonane välisminister Jüri Luik sellest, et tühi rabelemine ning oma seisukohtade pidev muutmine ei vii sihile. Just järjekindlus on meie tugevus. 20 aasta tagusel välispoliitika arutelul öeldi esimest korda riikliku eesmärgina välja soov NATO-ga liituda, sest NATO-t nähti kõige olulisema stabiilsust garanteeriva organisatsioonina Euroopas. Kümme aastat hiljem ühinesimegi alliansiga ning praegu saame endiselt kinnitada, et Põhja-Atlandi kollektiivkaitseruum on meie julgeoleku esmane ja olulisim garantii. Eesti jätkab tegutsemist selle nimel, et NATO kaitsekilp oleks tugev, Eesti on olnud usaldusväärne ja julgeolekut loonud liitlane. Meie kaitsekulutused küündivad 2%-ni SKT-st, mis on praegu liitlaste seas võrdlemisi ebatavaline. Septembris toimuval NATO tippkohtumisel soovime kinnitust, et NATO-l oleks selge siht ka tulevikuks. NATO peab jääma usutava ja selgelt nähtava võimekusega kollektiivkaitseorganisatsiooniks. Ta peab suutma kohanduda uute ülesannetega, mistõttu tuleb arendada vajalikke võimeid, näiteks küberkaitse alal.
NATO tugevus ja efektiivsus sõltuvad olulisel määral transatlantilistest sidemetest. Euroopa ja Põhja-Ameerika peavad töötama koos ja tasakaalukalt. Niisamuti ei tohi kaitsekulutuste tase ning NATO ühistegevusse panustamine liigselt Ameerika Ühendriikide poole kalduda. Hoolimata sellest, et 2% SKT-st on alliansis kahjuks pigem erand, ei tohi ambitsiooni sellelt tasemelt madalamale viia.
Jätkuma peab ka NATO lahtiste uste poliitika. Eesti toetab Gruusiale liikmesuse tegevuskava ehk MAP-i andmist ning on avatud mõttele võtta ka Montenegro lähemas tulevikus liikmeks, kui see riik on selleks valmis. Samuti on vaja edasi liikuda NATO koostöös Makedoonia ning Bosnia ja Hertsegoviinaga. Äärmiselt oluline on senisest tihedam koostöö NATO-sse mittekuuluvate, kuid samu väärtusi jagavate riikidega, ennekõike Soome, Rootsi, Jaapani, Austraalia, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaaga.
Pöördun nüüd NATO ja Venemaa suhete juurde. Neid võiks tulevikus iseloomustada suurem pooltevaheline usaldus. On valdkondi, kus koostöö toimib hästi ka praegu, näiteks Afganistani-transiit ning terrorismi-, narkootikumi- ja piraatlusvastane võitlus, kuid ometi on neis suhetes veel liigset usaldamatust, ükskõik kas rääkida relvastuskontrollist või õppustest.
Afganistani missiooni lõppemine seab meie ette mitmeid küsimusi, millest üks olulisemaid on õige tasakaalu leidmine kollektiivkaitse ning kriiside ohjeldamise vahel. NATO liikmena oleme Afganistani missioonist osa võttes panustanud nii Afganistani stabiilsusesse kui üldisemalt ka kogu maailma, seega väga otseselt endagi julgeolekusse. Meie abi Afganistanile on algusest peale olnud mitmekülgne. Meie siht on julgeoleku tagamise kõrval valmistada oma võimaluste piires kohalikku ühiskonda ette toimiva riigi käivitamiseks. Eesti panus on olnud tulevikku vaatava loomuga, me oleme koolitanud tulevasi koolitajaid.
Nagu on öelnud hariduse eest võitlejana tuntuks saanud ja Talibani käe läbi kannatanud Pakistani tüdruk Malala: "Üks laps, üks õpetaja, üks pliiats ja üks raamat võivad muuta maailma." Eesti toel on koolitust saanud Afganistani tuletõrjujad, diplomaadid ja kooliõpetajad, aga ka tulevased ülikooli õppejõud. Kui Afganistan seda vajab ning ootab, oleme valmis toetamist jätkama, kas Afganistani enda julgeolekujõude välja õpetades või vahendeid arengukoostöösse suunates. Kuid selge on, et Afganistanil on oma kokkulepitud ülesanded ja kohustused ning alates juba selle aasta suvest on määrav roll riigi turvalisuse ja kogu tuleviku eest hea seismisel Afganistanil endal.
Eesti jätkab panustamist rahvusvahelisse rahuvalvesse. Paari nädala tagustel kohtumistel ÜRO peakorteris oli peateema kasvav mure Kesk-Aafrika Vabariigi olukorra pärast, samuti rahvusvaheline võimekus panustada olukorra leevendamisse. Eestit tunnustati kiire reageerimise eest.
Eesti mõistab selgelt hukka igasuguse vägivalla tsiviilisikute vastu ja rahvusvaheliste inimõiguskonventsioonide rikkumised. Kahjuks oleme pidanud tihti kuulma tapetud või sandistatud lastest Süürias ning vägistatud naistest Kesk-Aafrika Vabariigis. Me peame tegema kõik, et vältida uute relvakonfliktide puhkemist. Peamiselt vastutavad kriisi lahendamise eest vastava riigi võimud, kuid kui kõik lokaalsed kriisi maandamise meetmed on ammendatud, peab reageerima rahvusvaheline kogukond.
Maailmas on üha enam olukordi, kus looduskatastroofide või relvakonfliktide tõttu satuvad ohtu paljude inimeste elud. Meie eesmärk on suurendada Eesti võimet reageerida humanitaarkatastroofidele. Oluline ei ole sealjuures niivõrd abisummade suurus, kuivõrd toetus juba toimivale abisüsteemile ning humanitaarprintsiipide ja rahvusvahelise humanitaarõiguse järgimisele. Möödunud aastal andis Eesti humanitaarabiorganisatsioonidele ning humanitaarkriiside ohjeldamiseks 2,4 miljonit eurot. Viiendiku sellest summast suunas Eesti Filipiinidele taifuuni tagajärgedega toimetulemiseks ning kolmandiku Süüria kriisis kannatanute abistamiseks. Samuti oleme humanitaarabi saatnud näiteks Kesk-Aafrika Vabariiki ja värskelt ka Ukraina meeleavaldustel kannatanute toetuseks.
Möödunud suve lõpus toimus Süürias keemiarünnak. Tegemist oli ühe brutaalsema ja traagilisema keemiarünnakuga pärast teist maailmasõda. Eesti mõistis rünnaku kiiresti ja ühemõtteliselt hukka. Ühtlasi olime esimeste hulgas, kes keemiarelva hävitamist rahaliselt toetasid. ÜRO põgenikeagentuuri andmetel vajas eelmise aasta lõpul Süüria 22 miljonist elanikust humanitaarabi 10 miljonit. Oma kodust on olnud sunnitud lahkuma 9 miljonit inimest. 140 000 inimest on tapetud. Tervet põlvkonda lapsi ähvardab sõja tõttu normaalsest haridusest ilmajäämine, rääkimata traumast, mida tekitab aastatepikkune elu põgenikelaagrites või pommihirmus. Süüria kodusõda on 21. sajandi suurim humanitaarkatastroof, mis nõuab rahvusvaheliselt kogukonnalt selgeid ja kiireid samme, et survestada konflikti osapooli läbirääkimistele asuma. Ka Euroopas näeme otseseid Süüria kodusõja tagajärgi, nagu kasvav immigratsioonisurve ning konfliktis vahetult osalevad Euroopa riikide kodanikud, kes seal sidemeid loovad ja kogemusi omandavad.
Meie ühine eesmärk peab olema vältida inimõiguste rikkumist ja konflikte. Me peame liikuma ennetuskeskse lähenemise poole. Kuid kuna sõjakuriteod ja inimõiguste rikkumised on saanud tõsiasjaks, siis tuleb neile kohe reageerida.
Head kuulajad! Aktiivsus kodust kaugel ei tähenda, et naabrussuhted soiku jääksid. Eesti ja Venemaa suhted on töised, kuid on valdkondi, kus koostöö võiks olla palju parem. Näiteks tähendavad kaubanduspiirangud paraku muu arenguga vastupidises suunas liikumist. Kõikidele asjaosalistele oleks kasulik, kui piiranguid ei oleks.
Ühele lahtisele ja ebakindlale teemale oleme nüüd loodetavasti punkti panemas, sest 18. veebruaril allkirjastati piirilepingud. Piir on konkreetne ja selge nähtus, mis peab olema ka õiguslikult täpselt kindlaks määratud. See on otseselt julgeolekusse puutuv teema. Mul on hea meel, et Riigikogu ilmutas 2012. aasta sügisel üksmeelt, kui kõik Riigikogus esindatud erakonnad ühinesid ettepanekuga leida lahendus, mis võimaldaks piirilepetel jõustuda. Värskelt on sõlmitud Eesti ja Venemaa diplomaatilise kinnisvara leping ning välisministeeriumide koostöölepe. Loodetavasti jõustuvad peatselt topeltmaksustamise vältimise leping, majanduskoostööleping ning paljud teised ettevalmistatavad Eesti ja Venemaa kokkulepped. Loomulikult loodame, et idanaabri juures areneb vaba kodanikuühiskond ning ka lähinaabritega suheldakse lahkelt ja avatult.
Nagu NATO liitlaste koostöö eesmärk Euroopas, nii on ka Euroopa Liidu naabruspoliitika eesmärk tegutseda kellegi poolt ja mitte kellegi vastu. Idapartnerluse kõige laiem eesmärk on suurendada julgeolekut, stabiilsust ja heaolu. Demokraatlike vabaduste tagamine ja inimõiguste kaitse on hoovad, mis muudavad sisemiselt tugevaks iga ühiskonna ning mõjutavad positiivselt ka vahetut ümbrust. Euroopa idapartnerite stabiilsus, heaolu ja julgeolek mõjutavad Euroopa Liitu, niisamuti Venemaad. Seetõttu ei ole idapartnerite sisemist lõhenemist soosiv surve kasulik ei Euroopa Liidule ega Venemaale. Mis kõige kurvem, enim kannatavad ebastabiilsuse tõttu idapartnerlusriigid ise. Euroopa Liit peab pärast Vilniuse tippkohtumist oma poliitikat põhjalikult uuendama, sest idapartnerlussidemed ei astunud edasi nii pikka sammu, kui loodeti. Kuid idapartnerlus Vilniuses kindlasti ei lõppenud. Probleemid said selgema vormi ja nüüd tuleb nende lahendamisel edasi liikuda, kasutades printsiipi "rohkem rohkema eest".
Hea Riigikogu! Täna võime täiesti kindlalt öelda, et kriisitunne Euroopas on vähenenud. Kõige hullem on seljataga: usaldus on taastumas ja Eurostat prognoosib selleks aastaks peaaegu kõikides liikmesriikides majanduskasvu. Keerulised ajad on Euroopat õpetanud ühiseid lahendusi otsima, mitte probleemidele neisse süvenemata selga keerama. Meile on endist viisi oluline, et tulevast Euroopat kujundades ei mindaks seniste aluspõhimõtete kallale, ma pean silmas näiteks nelja põhivabadust.
Eesti huvides on tugev ja avatud Euroopa Liit. Euroopa Parlamendil on Euroopa Liidu otsustusmehhanismis järjest suurem kaal, mistõttu peaks olema kõigile Eesti ja Euroopa kodanikele oluline, milliseks kujuneb europarlamendi uus koosseis. Ma loodan, et selle enamus toetab tugevat Euroopa Liitu ja arenemist selles suunas.
Euroopa Liidus on hulk asju, mida saab ja tuleb teha kohe ning milleks pole vaja mingeid olulisi leppeid muuta. Teenuste vaba liikumine, digitaalne ühisturg, ühtsem välis-, julgeoleku- ja energiapoliitika on mõned näited, kus on tublisti edasiliikumisruumi.
Efektiivsema Euroopa Liidu otsimine kujundab tugeva organisatsiooni, sellise, mis on ahvatlev ka seni Euroopa Liidust välja jäänud riikidele. Euroopa Liidu atraktiivsust näitab see, et leidub mitmeid riike, kes on liitumisest huvitatud. Nende riikide suhtes tuleb olla avatud. Tänavu, kui möödub sada aastat esimese maailmasõja algusest, oleme positsioonis, kus liitumiskõnelused Serbia, Montenegro ja Türgiga peavad arenema tõrgeteta. Ma loodan, et Island naaseb liitumiskõnelustele ning Albaania, Kosovo ning Bosnia ja Hertsegoviina on samuti ühel heal päeval nende alustamiseks valmis. Muidugi eeldan ma, et Makedoonia nime küsimus saab lahenduse ja see riik saab nii Euroopa Liidu kui ka NATO suunas edasi liikuda.
Head Riigikogu liikmed! Suletud ja vaene ühiskond ei ole kunagi turvaline. Eesti majanduse kasvu toetab tihe välismajandussuhtlus. Äri- ja majandusdiplomaatiast on saanud Eesti välissuhtluse üks nurgakive. Üha enam on Eesti diplomaatide töö seotud Eesti firmade aitamisega uutele turgudele ning välisettevõtetele Eesti turu omapära ja tingimuste tutvustamisega. Eestil on innovaatilise ja ettevõtjaid toetava riigi kuvand. See on mitmeid ettevõtjaid ajendanud Eestisse investeerima, oma tegevust siia tooma või siinsetest kogemustest õppima. Olgu näiteks toodud maailma juhtiv logistikafirma Kuehne+Nagel, kes Eestisse investeerides asutas siin oma infotehnoloogia arenduskeskuse.
Me otsisime Nokiat, aga leidsime Skype'i, GrabCadi, TransferWise'i, Erply, ZeroTurnaroundi ja paljud teised uudse lähenemisnurgaga IT-tiigrid. Eesti infotehnoloogia edulugu on ehk meie viimase aja tuntuim visiitkaart, kuid infotehnoloogiaettevõtete kõrval panustavad ekspordile järjest julgemalt paljud firmad teisteltki aladelt. Möödunud aastal aasta eksportija tiitli pälvinud Baltimaade suurim ja tänapäevaseim teraviljatöötleja Tartu Mill on suurepärane näide selle kohta. Eesti ekspordi tugevaks küljeks ongi peetud just mitmekesisust, sest väljavedu toetub meil enam kui kümnele olulisemale kaubagrupile. Me soovime Eesti ettevõtjaid järjest tõhusamalt toetada. Välisministeerium kavatseb oma võimekust äridiplomaatia alal edasi kasvatada.
Eesti on olnud kogu iseseisvusaja väga liberaalse kaubanduspoliitikaga riik. Me juba oleme avatud majandusest ja kaubandussuhetest palju võitnud ning kindlasti aitab piirangute kadumine meie heaolu kasvule otseselt kaasa tulevikuski.
Eelmise aasta sügisel alustasid maailma kaks suurt kaubandusjõudu – Euroopa Liit ja USA – läbirääkimisi kaubandus- ja investeerimispartnerluse lepingu sõlmimiseks. Kui leping jõustub, on sel erakordne ajalooline tähendus, kusjuures mitte üksnes kaubandusele ja majandusele ega üksnes USA-le ja Euroopa Liidule. Kaupade liikumist hõlbustatakse tariifide ja mittetariifsete barjääride kaotamisega ning ka teenuste pakkumiselt eemaldatakse pärssivad tõkked. Lisaks püütakse ühtlustada mõlema poole reegleid ja norme. Selle põhjal saab ette kujutada, milliseks võib selle Euroopa Liidu ja USA tähelepanuväärse lepingu mõju kujuneda. Arvutuste kohaselt võib kõnealune leping tuua USA majandusse 90 miljardit ja Euroopa Liidu majandusse 120 miljardit eurot lisaraha aastas. USA ja Euroopa Liidu kaubanduslepingul on samuti selge üleatlandilist sidet tihendav julgeolekupoliitiline mõõde.
Maailmakaubanduses toimub mitmeid teisigi meile olulisi arenguid. Euroopa Liit on lõpetanud läbirääkimised kaubanduslepingu üle Kanadaga. Sarnaseid läbirääkimisi peetakse Jaapani, Vietnami, Malaisia ja Taiga. Loodame, et edasi liiguvad kõnelused Indiaga ning läbirääkimised Hiinaga saavad hoo sisse.
Maailmakaubanduse nägu on viimastel aastakümnetel palju muutunud. Kui 20 aastat tagasi moodustasid sisse- ja väljavedu koos võetuna 20% kõigest, mida maailmas tarbiti, siis nüüd 40% ja arvatakse, et see protsent suureneb edaspidigi. Ühistel reeglitel põhinev üleilmne kaubandussüsteem on kõigile kasulik. Kahtlemata on hea, et Venemaa on Maailma Kaubandusorganisatsiooni liige. WTO raamistik saab oma potentsiaali täielikult ära kasutada aga vaid siis, kui osalised oma lubadusi täidavad. Eeldame, et Venemaa loobub üha uute tõkete veeretamisest vaba ja avatud kauplemise teele ning kaotab juba seatud lisabarjäärid. Eesti on tihedas kontaktis Venemaa kolleegide ja Euroopa Komisjoniga, et leida kaubandusvaidlustele lahendus.
Arengukoostöös oleme seadnud eesmärgi suurendada lähiaastatel arenguabi mahtu 0,17%-ni SKT-st. Nii toetame toimiva majandus- ja ettevõtluskeskkonna kujunemist nendes riikides. Samuti suureneb nende riikide hulk, kus oleme valmis korraldama arengukoostöö projekte. Edukad projektid on tööle hakanud näiteks Tuneesias, Palestiinas ja Birmas. Me oleme valmis seda ringi laiendama nii Aafrikas kui ka Aasias. Selge on aga see, et koostöö kaugemate ja riskirohkemate piirkondadega nõuab kannatlikkust ja teadlikku lähenemist.
Arvestada tuleb, et Eesti esinduste võrk ei saagi kunagi päris valmis ning tasakaalu otsimine peab käima pidevalt. Minu hinnangul oleme praegu Eestist väljaspool oma diplomaatidega optimaalselt esindatud. Viimasest viiest esindusest, mille oleme avanud, paiknevad neli Aasias või Austraalias. Väga hästi on tööle hakanud viimati avatud saatkond Indias, mis tegeleb ärikontaktide ja konsulaarküsimustega, näiteks kinnipeetud Eesti kodanike probleemidega, aga ka poliitilise koostööga. Oluliselt on tihenenud suhted Jaapaniga, kes osaleb ka meie piirkondlikus Põhja-Balti koostöös. Pekingis on kohe valmimas Eesti uus saatkonnahoone ning peagi avame saatkonna Brasiilias, kuhu suvel siirdub tööle ka suursaadik. Tegemist on esimese alaliselt kohapeal viibiva Eesti suursaadikuga Lõuna-Ameerikas. Tõsiasi, et kõik viimati avatud esindused paiknevad Aasias, Austraalias või Lõuna-Ameerikas, vastab võrdlemisi hästi ootusele, et Eesti ei tohiks eemale jääda arengutest tõusva majandusega riikides.
Saatkonna või konsulaadi avamise põhjus on see, et kasvab vajadus pakkuda kodanikele konsulaarteenuseid ning ettevõtjatele tuge turule sisenemisel. Pärast käesoleval aastal Brasiilias saatkonna avamist on Eestil olemas esindused kõikides riikides, mis kuuluvad meie 20 olulisima kaubanduspartneri hulka. Praeguse seisuga on Eestil saatkonnad riikides, millega kaupade vahetamine moodustab 94,3% väliskaubanduse kogukäibest.
Eesti väliskaubanduse omapära on aga see, et me kaupleme tihedamalt väikese hulga riikidega. See on olnud nii juba alates iseseisvuse taastamisest. Seega on meile edaspidigi keskse tähtsusega tihe koostöö oma võtmeturgudega, mis valdavalt paiknevad Läänemere piirkonnas.
Eesti ettevõtted ei konkureeri igas valdkonnas, sest Eesti väiksus seab oma piirid, kuid meil on head tooted ja oskus neid eksportida. E-riigi tutvustamine on kesksel kohal ka suhtlemisel riikidega, kes alles valmistuvad oma e-riiki üles ehitama. Ene Ergma mäletab kindlasti, kuidas ta koos Kõrgõzstani e-riigi delegatsiooniga käis rohkem kui kümme aastat tagasi puid istutamas, praegu aga vaatab Kõrgõzstan, kuidas Eesti eeskujul e-Kõrgõzstan üles ehitada.
See, mis Eesti on ja milliseid väärtusi me kanname, väljendub minu meelest ehedal kujul selles, et me oleme üks aktiivsemaid internetivabaduse eest seisjaid. Eesti arvates on internetivabadus inimõiguste lahutamatu osa. Turvalisus ja vabadus internetis ei välista teineteist. Lisaks sellele, et Eesti on ÜRO inimõiguste nõukogu liige, on Eesti praegu internetivabaduse koalitsiooni eesistuja, millest tulenevalt on meil hea võimalus, aga ka vastutusrikas ülesanne juhtida 22 riigist koosneva ühenduse tööd. Internetivabaduse koalitsiooni eesmärk on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse küberruumis. Me korraldame aprilli lõpus Tallinnas kõrgetasemelise konverentsi "Vaba ja turvaline internet kõigile". ÜRO inimõiguste nõukogu liikmena panustame edaspidigi otseselt ka teistesse inimõiguste valdkondadesse. Meie erilise tähelepanu all on naiste ja laste õigused ning seda nii konfliktipiirkondades kui ka mujal.
Oluline areng küberjulgeoleku alal oli aga möödunud aastal Eesti ja USA allkirjastatud küberkoostöö ühisavaldus, mis annab kindla raami täiendavaks kahepoolseks tegevuseks ja koostööks rahvusvahelistes organisatsioonides. Interneti haldamisega ja üleilmse küberarhitektuuriga seotud probleemide ring jääb lähemas tulevikus meie oluliseks töövaldkonnaks.
Head kuulajad! Selle ülevaate lõpetuseks pöördun meie kodupiirkonda, Läänemere äärde. Piirkondliku koostöö ärgitamiseks saab Eesti sel aastal nii mõndagi ära teha. Me juhime ühel ajal kolme piirkondliku koostöö vormi: Põhjala ja Balti koostööd, Balti koostööd ning alates juulist ka Läänemeremaade Nõukogu. Läänemere aastal kinnitame Läänemere piirkonna rolli oma arengus. Juba järgmisel nädalal korraldab Eesti Narvas Põhja- ja Baltimaade ning Visegrádi riikide välisministrite kohtumise.
Nimetan ainult olulisemaid meie piirkonna ühiseid suuri teemasid. Esiteks, energiaprojektid. Meie eesmärk on saavutada, et kaoks Balti energiasaar. Selleks tuleb ehitada uusi ühendusi ja teha jõupingutusi, et uued tarnijad pääseksid ühisele turule ligi. Kindlasti liigub sel aastal edasi töö seoses veeldatud gaasi regionaalse Balti terminaliga ning Eestit ja Soomet ühendava maagaasi torujuhtmega Balticconnector. Eesti ja Soome alalisvooluühendus Estlink 2 on alates 7. veebruarist elektrituru käsutuses. See kolmekordistab maksimaalse ülekandevõimsuse Eesti ja Soome vahel.
Teiseks, Balti riikide läbi aegade suurim taristuprojekt Rail Baltic. Tegemist on kogu Euroopa Liidu transpordivõrgustiku ühe olulisema liikumiskoridoriga. Balti riikide igakülgne koostöö on siin väga oluline.
Äärmiselt oluline areng oli Läti liitumine eurotsooniga. Loodetavasti teeb peatselt sama ka Leedu.
Kui vaadata põhja poole, isegi Soomest kaugemale, siis võib öelda, et on alanud tõsine arutelu, mis võiks päädida Eesti vaatlejastaatusega Arktika Nõukogus. See piirkond ja organisatsioon muutuvad Arktikas toimuvate muudatuste tõttu järjest olulisemaks majanduse, julgeoleku ja loomulikult ka keskkonnahoiu mõttes. Pealegi on Eesti Arktikale lähim riik, mis sinna nõukokku ei kuulu.
Austatud Riigikogu! Meie tugevus on olnud mõtestatud, järjekindel, kuid aina edasi arenev välispoliitika. Paratamatult on vahendid muutunud, olgu näiteks toodud äridiplomaatia rolli suurenemine või säutsumisdiplomaatia, aga ka kogu sotsiaalmeedia esilekerkimine. Kuid need on vahendid, mitte väärtused ja kaugeltki mitte eesmärgid. Me peame olema veendunud selles, mida me teeme, ja aitama neid, kes seda väga vajavad. Praegu vajab väga nii meie kui ka kogu Euroopa mõistmist, tuge ja abi Ukraina ühiskond. Ma tänan kuulamast!
