Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu kuuenda töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Urbo Vaarmann!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Soovin uuesti üle anda arupärimise Tapa Erikooli probleemide kohta. Nüüdseks on sellest möödas kuu aega, kui me sel teemal eelmise arupärimise esitasime, ja selle aja jooksul on olukord hullemaks läinud. On avaldatud hulk artikleid selle kohta, et ka politsei on mures, mis toimub. Ministeeriumi inimesed ei suuda probleemi ära lahendada. Meie andmetel on tänaseks päris paljud kooli töötajad töö kaotanud, aga ministeeriumi inimesed on suhteliselt harva kohapeal käinud. Loodame, et seekord suudab haridusministeerium meile paremad vastused anda ja sellele probleemile rohkem tähelepanu pöörata, kuna olukord on päris hulluks läinud. Palun koos teiste rahvasaadikutega see arupärimine haridusministrile edasi anda. Suur aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile. Täna teile teateid ei ole ja seetõttu teeme kohe kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.
Nüüd aga üks päevakorra täpsustus. Eile jäi alustamata Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu 572 esimene lugemine. See on lisatud tänasesse päevakorda kolmanda punktina.

Läheme tänase päevakorra juurde, mille esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 532 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 532. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 85 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 471 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud sotsiaalhoolekande seaduse, tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu 471. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid polnud, erapooletuid oli 2. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu 572 esimest lugemist. Ma palun ettekandjaks kõnepulti justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Vanarahvas on öelnud, et tänasida toimetusi ära viska homse varna. Meie tõstsime eilsed toimetused tänasesse varna. Eile jäi istungi lõppemise tõttu ette kandmata ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu, mis kannab numbrit 572.
Nii nagu ehitusseadustik ja planeerimisseadus, on loomulikult ka tulevane nende seaduste rakendamise seadus väga hea seadus. Eraldi rakendusseadus on vajalik eelkõige selguse ja arusaadavuse huvides, samuti seetõttu, et kõnealused rakendusnormid on omavahel tihedalt seotud ning nende jagamine kahe eelnõu vahel tekitaks rakendamisel arusaamatust, milline on nende normide omavaheline hierarhia.
Teie ees oleval tulevasel rakendusseadusel on eelkõige kaks eesmärki: esiteks, kehtestada seoses uute seaduste kehtima hakkamisega üleminekunormid, ja teiseks, sätestada tulenevalt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse heakskiitmisest muudatused ka hulgas teistes seadustes. Ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse jõustumine on seotud rakendusseaduse jõustumisega, et valdkonnas tehtavad muudatused saaksid jõusse kõik ühel ajal. Rakendusseadusega tunnistatakse kehtetuks ehitusseadus, elektriohutusseadus, küttegaasi ohutuse seadus, lifti ja köistee ohutuse seadus, masina ohutuse seadus, planeerimisseadus, surveseadme ohutuse seadus ja teeseadus, sest nende seaduste nõuded on hõlmatud uute seadustega, eelkõige ehitusseadustikuga.
Üleminekunormidest nii palju, et enne kõnesoleva seaduse jõustumist algatatud planeeringute menetlemine viiakse lõpuni, lähtudes planeerimisseaduses seni kehtinud planeerimismenetluse nõuetest. Sellise lähenemise lihtne põhjus on see, et tulenevalt planeerimismenetluse ajamahukusest ning kulukusest on mõistlik juba algatatud planeeringud menetleda lõpuni varem kehtinud planeerimisseaduse kohaselt. Planeeringu koostamise korraldajal on aga diskretsiooniõigus planeerimismenetlus lõpetada, kui ta leiab, et menetletav planeering ei ole tulevikus õigusaktide muutmise tõttu elluviidav. Seda võib teha ka juhul, kui planeeringu koostamise korraldaja või seda ülesannet halduslepingu alusel täitev isik peaks muutunud menetluse tõttu tegema ebaproportsionaalseid kulutusi, et planeerimismenetlus lõpuni viia. Seda kaalutakse iga juhtumi korral eraldi ning alused selleks tulenevad uuest planeerimisseadusest.
On lisatud nõue, et enne käesoleva seaduse jõustumist algatatud detailplaneeringute menetlus tuleb lõpetada kolme aasta jooksul alates seaduse jõustumisest. Menetluse lõpuni viimine tähendab, et kohalikul omavalitsusel tuleb võtta vastu otsus, kas detailplaneering kehtestada või mitte. Seega ei tähenda säte, et detailplaneering tuleb ilmtingimata kehtestada. Tähtaeg on vajalik, et isikutel oleks selge, kuidas ja millistel tingimustel nad võivad oma omandit kasutada. Lisatud on säte, et detailplaneeringu koostamine võidakse lõpetada, kui uue planeerimisseaduse kohaselt detailplaneeringu koostamise kohustust pole. Nagu eilses ettekandes sai mainitud, pole tulevikus detailplaneeringut vaja koostada ehitiste puhul, mille püstitamisel ei nõuta enam ehitusluba. Selleks, et isikule langevat halduskoormust vähendada, ongi sellisel puhul mõistlik detailplaneeringu koostamine lõpetada.
Mõningast kõneainet seoses rakendusseaduse eelnõuga on tekitanud nn ebaseaduslikud ehitised, mis on ehitatud enne selle seaduse jõustumist ja mida pole ehitisregistrisse kantud. Hoonete ehitisregistrisse kandmisel on eelkõige kohalikul omavalitsusel aktiivne roll. Kui avastatakse ehitisi, mida ei ole ehitisregistrisse kantud, tuleb kontrolli käigus selgitada välja ehitamise õiguslik alus ning muud järelevalvemenetluse läbiviimiseks olulised asjaolud. Nende asjaolude väljaselgitamiseks võib kasutada korrakaitseseaduses ja ehitusseadustikus sätestatud järelevalvemeetmeid. Kui kinnisasja omanik ei esita piisavaid tõendeid ehitamise aja kohta, siis eeldatakse, et ehitis on ehitatud pärast ehitusseadustiku jõustumist. See säte on vajalik, et ehitise ehitamise aja kohta tõendite puudumise korral rakendataks ehitise ohutuse kontrollimisel rangemaid nõudeid. Rakendusseaduse jõustumise ajal kasutatav ehitis peab vastama ehitise ohutuse nõuetele, mis kehtisid ehitise ehitamise ajal. Nõuete sisustamisel tuleb arvestada ehitise ehitamise ajal kehtinud õigusakte, see tähendab, et nõudeid ei tohi sisustada isiku jaoks koormavamalt.
Ehitise ohutuse hindamisel võetakse aluseks ehitusprojekt, ehitusprojekti puudumise korral tehakse ehituse ohutuse hindamiseks audit. Audit asendab sellisel puhul loa- ja teavitamismenetluses ehitusprojekti. Kui konkreetset ehitist kasutatakse aktiivselt, siis tuleb see ehitisregistrisse kanda. Kui ehitis ei ole enam aktiivses kasutuses, tuleb pädeval asutusel hinnata, mida ehitisega teha. Võimalik on teha lammutusettekirjutus või nõuda ehitise konserveerimist. Kui auditi tulemusel selgub ehitise ümberehitamise, lammutamise või muu vajadus, teeb kohalik omavalitsusüksus ettekirjutuse ehitise nõuetega vastavusse viimiseks. Et sundida asjaomast isikut seda kohustust täitma, on sunniraha ülemmäär füüsilisele isikule 10 000 eurot ja juriidilisele isikule 100 000 eurot.
Ja lõpetuseks kõigi kolme seaduse jõustumise ajast. Me oleme kavandanud jõustumise ajaks jätta ka piisava vacatio legis'e, jõustumine on planeeritud 2015. aasta 1. juulile. Kui parlament jõuab mõlemad seadused koos rakendusseadusega vastu võtta enne jaanipäeva, siis peaks aastane üleminekuaeg olema piisav, et kõik saaksid ennast uute seadussätetega kurssi viia. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Kolleeg Kaja Kallas, palun!

Aitäh! Minu küsimus puudutab teede korrashoidu. Ehitusseadustiku eelnõu § 119 räägib tee omaniku kohustusest korraldada tee korrashoid, rakendamisseaduse eelnõu § 23 räägib linnas, alevis ja alevikus teega külgneva territooriumi kasutaja kohustusest teha heakorratöid. Kuna meilt on selle kohta küsitud, siis ehk selgitate uuesti, kas praeguses korras muutub midagi? Kas kõnnitee peab korras hoidma kõrval oleva kinnistu omanik?

Kui me võtame asjaõigusseaduse ja normaalsed kohustused, mis on omanikule seatud  – on ju normaalne, et omanik hoiab oma territooriumi korras –, siis on loogiline, et see kohustus on ka omavalitsusel ja riigil. Seega kõnniteed, mis on omavalitsuse territooriumil, hoiab korras omavalitsus, ja need, mis on riigi omandis, hoiab korras riik. Tiheasustusega aladel aga tõesti kehtiv seadus kohustab omanikku kinnistuga külgnevaid kõnniteid korras hoidma. Arvestades praegust toimivat lahendust, samamoodi seda, et oleks ebarealistlik omavalitsustele sellist koormust peale panna, sai otsustatud, et rakendusseadusesse lisatakse § 23, nagu te õigesti märkisite, mis võtab kehtiva seaduse sõnastuse üle ja sätestab, et kinnistu omanik kannab hoolt ka kõnniteede eest, mis külgnevad tema kinnistuga. Nii et kõnniteede korrashoiu osas jääb praegune kord kehtima ka uue ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse jõustumisel.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Teie kõnes kõlas fraas, et "ehitamise aeg jääb tõendamata". Mul on täpsustav küsimus, kuidas on võimalik, et ehituse aeg jääb tõendamata. See tähendab, et peab ehitama keegi, kes ei saa palka. Raha ei liigu üldse. Ehitusmaterjali telliskividest aknaplokkide ja usteni teeb ta algusest lõpuni oma kätega ja paigaldab ka ise, ise tegeleb torude valmistamise ja nende ühendamisega, ehitab elektri- ja küttesüsteemi välja jne. Reaalses elus on alati inimesi, kes on ehitamisega seotud olnud, ja alati on võimalik tõendada, millal on ehitatud. Palun selgitage, mis ehitamine see on, mille aega ei ole võimalik tõendada!

Aitäh! Maailm on keerulisem kui ühe maja ehitamine. Kui kõik oleks nii lihtne, siis loomulikult võiks arvata, et lähtutakse ehitamise ajast ning vaadatakse, millised õigusaktid tollal kehtisid. Ehitis on nii ehitusseadustiku kui asjaõigusseaduse mõistes hoone või rajatis, mis tähendab seda, et tihtipeale ei ole ilmtingimata vaja osta uksi ja aknaid ja telliseid, millest maja üles ehitada. Ehitiseks saab pidada ka rajatisi. Toon näiteks olukorra, kus keegi otsustas millalgi endale ehitada väikese saunamaja pika aja jooksul kogunenud ehitusmaterjalidest. Ta ehitas selle täitsa ise. Kui ta sellest kellelegi teada pole andnud, siis võibki olla tegemist klassikalises mõistes ebaseadusliku ehitisega ja selle ehitamise aeg ei pruugi selge olla. Sellest tulenevalt oli vaja rakendussätet, mis ütleks, mida sellistel puhkudel teha. Rakendusseadus ütlebki, et kui ei ole võimalik ehitise rajamise aega tuvastada, siis rakendatakse uut seadust. Seda eelkõige ohutuse huvides. Nii et kuigi ideaalmaailmas me võiksime eeldada, et kõikide ehitiste ehitamise aeg on tuvastatav, siis praktikas tuleb siiski ette, et omavalitsused pole teada saanud, et keegi on kusagile midagi püstitanud. Olgu selleks kas või mõni väike saun mõne järve ääres või metsa sees.

Palun, kolleeg Jaanus Tamkivi!

Tänan, juhataja! Lugupeetud minister! Sa puudutasid oma sõnavõtus põgusalt ka ebaseaduslikke ehitisi. Neid on aastate jooksul ehitatud kümneid ja kümneid ning mõnda neist on üritatud tagantjärele seadustada. Teinekord on see õnnestunud, väga sageli ka ei ole. Ometi seisavad need ebaseaduslikud ehitised seal, kus nad on püstitatud, valdavas osas tänase päevani. Mis nendest hoonetest lõpuks edasi saab või mismoodi need vaidlused kunagi lõpevad? Ma kordan, et osa hooneid on seisnud juba aastaid.

Pädevus otsustada, mis neist saab, on kohalikul omavalitsusel. Kohalik omavalitsus peab otsustama, kas ehitis lammutatakse või seadustatakse. Sellest, kumb valitakse, tulenevad erinevad edasised mehhanismid. Teatavasti on ka lammutamiseks vaja ehitusluba ja kui tarvis, siis tuleb see protsess ette võtta. Kui omanik – oletame, et on teada, kes on ehitise sinna püstitanud – ise lammutamist ette ei võta, siis on, nagu ma mainisin, võimalik kohaldada niisugust sundi, et omavalitsus laseb ehitise lammutada ja esitab arve selle eest omanikule. Aga igal juhul selguse peaks majja saama. Usun, et iga omavalitsus on huvitatud sellest, et kõik hooned ja rajatised, mis on tema haldusterritooriumil, oleksid legaalselt vormistatud.
Muidugi, suure tõenäosusega tuleb ka pärast uue seaduse jõustumist elus ette, et omanikud püstitavad midagi ilma igasuguse loata – kas teadmatusest, et selleks üldse luba on vaja, või siis teadlikult, mis on juba selge õigusrikkumine. Ning õigusrikkumise karistusena on mõlemas uues seaduses ette nähtud teatud summade maksmine. Püüan need kiiresti üle vaadata, et ma ei eksiks. Nii, kui me räägime sunniraha ülemmäärast, siis ehitusseadustiku eelnõu kehtestab selleks füüsilise isiku puhul kuni 6400 eurot ja juriidilise isiku puhul kuni 64 000 eurot. Kui me räägime juba konkreetselt vastutusest ehk trahvimääradest, siis need on füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule kuni 32 000 eurot. Nii palju sanktsioonidest.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh, austatud esimees! Austatud minister! Kas selle probleemi puhul ei ole tegemist kohaliku omavalitsuse natukene subjektiivse hinnanguga? Ütleme, et tegemist on suurperega, kellel on mingi hoone, mille lammutamiseks tal ei ole seda raha kusagilt võtta. Kõrvalkrundil aga on keegi rikas, kes on teinud 25-ruutmeetrise põrandapinnaga sauna. Sellele ehk tehakse paberid ära. Kas selline meelevaldne subjektiivsus ei tekita veelgi rohkem rahulolematust?

Sellise olukorrani ei jõutaks, kui kõik omanikud loeksid seadust ja vormistaksid ehitamise kenasti ära. Selleks on vaja ehitusluba. Kui on vaja ka planeeringut, siis seegi tehakse. Kõik läheb seaduse järgi ja kellelgi ei tule mõttessegi anda lammutamiskäsk. Kui on siiski jõutud sunnirahani, siis see tähendab seda, et ehitis on ebaseaduslik. Ja selleks loomulikult omavalitsusüksus avaliku võimu esindajana ongi ellu kutsutud, et teha õiguskuulekuse tagamiseks vajalikke otsuseid. Küll peab iga haldusotsus olema põhjendatud ja kui otsuse subjekt otsusega rahul ei ole, siis on tal võimalik see vaidlustada. Õiguskaitsevahendid selleks on olemas.

Palun, kolleeg Margus Hanson!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Mul on küsimus kogu selle ehitusseadustiku paketi kohta. Kui seda kokku pandi, kas arutati ka üht teemat, mida eile Urve Palo samuti põgusalt puudutas? Me teame, et nii mõneski riigis kuuluvad projekteerimistingimuste hulka ka teatud oluliste sõlmede normid. Need peavad vastama kindlatele nõuetele, sh olema energiasäästlikud. See lihtsustab projekteerimist märksa. Kas sellise temaatikaga tegeleti ja kui mitte, siis võib-olla oleks tarvis tegeleda?

Me oleme üsna palju jätnud omaniku enda otsustada, millise tee ta valib. Mis puutub energiasäästu, siis ka kütteliigi valib omanik ise, vastavalt oma võimalustele loomulikult. Kui tegu on kaugküttepiirkonnaga, siis on ühed tingimused, kui piirkonnaga, kus ei ole tagatud mitte mingit liiki küte, siis tuleb ise endale sobivaim valida. Omanikul on vabadus ise otsustada. Teatud piirid kehtivad vaid kaugküttepiirkonnas. Aga materjali valik, kas ehitada maja puidust või kivist, ja milline energiatõhusus valida, see on omaniku enda otsus. Me ei ole soovinud seadusega ette kirjutada näiteks, et kõik saunad, mis Eestis ehitatakse, tuginegu vähemalt 120-millimeetristele prussidele. Võib ehitada ka peenematest või õhematest prussidest, kui on soov teha ainult suvine saun. On omaniku enda valik, millise energiatõhususe ta oma hoonele valib.

Palun, kolleeg Erki Nool, teine küsimus!

Aitäh! Ma täpsustaksin. On täiesti mõistetav, et kui hakatakse uut hoonet ehitama, siis peavad olemas olema ehitusluba ja kõik muud dokumendid. Aga võtame hooned, mis on püstitatud näiteks 30 aastat tagasi. Inimesed on majas sees elanud ja tahavad seda müüa, aga neil ei ole kasutusluba. Nad peavad nüüd hakkama kõike seadustama, aga satuvad tupikteele, sest kohalik omavalitsus ei saa kasutusluba anda. Kuhu me peaks ikkagi selle piiri tõmbama? Meil on ilmselt suhteliselt palju individuaalmaju, millel ei ole kasutusluba.

Nagu ma ka oma ettekandes ütlesin, sellistel puhkudel aitab välja seesama n-ö ülevaatusaudit. Kui maja on püsti olnud 30 aastat, siis ma ei näe mingit vajadust, et omavalitsus peaks tegema otsuse, et nüüd tuleb hakata seda lammutama. Teine küsimus on muidugi see, kuidas maja on saanud 30 aastat püsti olla, ilma et omavalitsus sellest midagi teaks. Kui jutt on kinnistamisprotsessist, siis kinnistamise käigus kantakse kinnisturegistrisse kõik kinnistu olulised osad, sh hooned ja rajatised. Väga raske on ette kujutada, kuidas üks ehitis saab 30 aastat või ka vähem aastaid märkamatult püsti olla. Kui kaua, polegi oluline. Oluline on see, et alati, kui inimene midagi püstitab, on vaja vormistada kasutusluba. Ning kasutusloa vormistamiseks, kui omanikul ei ole ehitusprojekti ja ehitustingimusi alles, tuleb taotleda auditi tegemine, et tuvastataks hoone turvalisus. Ma ei näe küll mingit põhjust, miks kasutusloa saamine peaks väga problemaatiline olema.

Palun, kolleeg Margus Hanson, teine küsimus!

Aitäh! Ma ka täpsustaksin oma eelmist küsimust. Mina pidasin silmas energiasäästu seisukohalt tähtsaid n-ö külmasildu. Neid puudutavad lahendused on näiteks Norras projekteerinud pädevad tegijad ja need on heaks kiidetud. Projektis märgitakse, kas on valitud esimene, teine või kolmas lahendus, ja nii võib hoone omanik alati kindel olla, et maja on soojapidav ja külmasildu sinna sisse projekteeritud ei ole. Just riik on tähtsaks  pidanud asjad niimoodi korraldada, kuna energiasääst on kõigi ühine huvi. Kui meil ei ole seda veel silmas peetud, võib-olla tulevikus peaks pidama.

Kindlasti tasub selle peale mõelda, kui palju me peaksime seda seaduse tasandil reguleerima. Majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusega on ehituse n-ö üldtingimused reguleeritud. Mis puutub külmasildade problemaatikasse, siis isegi kui on projektis ette nähtud, et tuleb nii või teisiti teha, siis ei saa välistada, et ehitaja paneb kuskil puusse ja külmasild tekib ikkagi. Soojuspildi abil on võimalik tuvastada, kas hoones on külmasildu või mitte. Aga ehituse üldised kvaliteedinõuded meil kehtivad. Tehnilise Järelevalve Ameti kodulehelt on korduma kippuvate küsimuste lingi alt võimalik neid leida. Mina ütleksin, et see ei ole asi, mida seaduse tasandil reguleerida. Kui üldse, siis on see alama akti küsimus. See on majandus- ja kommunikatsiooniministri hinnata, kas ta näeb selleks vajadust.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kutsun nüüd ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni esimehe kolleeg Kaja Kallase. Palun!

Hea juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu koos ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse eelnõudega oma istungil 17. veebruaril. Kuna neid eelnõusid puudutavad küsimused olid niivõrd läbi põimunud, siis tooksin eraldi välja just selle, mis puudutab rakendamist. Küsimus oli näiteks, kas kinnistuga külgnevaid kõnniteid ei pea enam kinnistu omanik hooldama. Koostoimes ehitusseadustikuga, nagu minister siin enne juba mainis, on see kohustus endiselt olemas.
Majanduskomisjon otsustas menetleda neid kolme eelnõu koos – mõtlen siis ehitusseadustiku, planeerimisseaduse ja nende rakendamise seaduse eelnõu. Otsustasime teha ettepaneku võtta ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu täiskogu istungi päevakorda 25. veebruariks 2014, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks 25. märts 2014 kell 17. Kõik need otsused tegi komisjon konsensusega. Aitäh!

Vabandust, kas 25. või 26. märts?

Majanduskomisjoni otsus oli teha ettepanek määrata tähtajaks 25. märts, aga täna on, jah, teine kuupäev. Ent ma ei saa siit majanduskomisjoni otsust muuta.

Tänan! Tundub, et küsimusi ei ole. Siiski, on küll küsimusi. Palun, kolleeg Jüri Morozov!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas te arutasite ka teemat, mida käsitlevad ehitusseadustiku eelnõu 555 § 71 ja 72? Tee kaitsevöönd laiendatakse senise teeseaduses ette nähtud 10 meetri asemel 30 meetrini. Siin tekib ju probleem. Sellesse vööndisse jääb ka eluhooneid ja eelnõu § 72 ütleb, et omanik peab lubama nähtavust piiravad ohtlikud rajatised kõrvaldada. Ma kujutan ette, et eluhooned ongi selles mõttes ohtlikud, aga rakendusseaduses pole nende kõrvaldamise kohta midagi sätestatud.

Aitäh! Me nii detailselt seda ei arutanud. Kui vaja, püüame seda selgitada eelnõu esimese ja teise lugemise vahel.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Kas komisjon käsitleb neid kolme eelnõu – ehitusseadustiku, planeerimisseaduse ja nende rakendamise seaduse oma – ühe tervikliku paketina või nähakse ette, et nende menetlemise tempod võivad olla erinevad? Kas mõnega läheb kauem ja mõnega kiiremini? Kuidas sellega on?

Kuna eelnõud on olemuslikult omavahel seotud, siis me komisjonis oleme plaaninud neid ikkagi kogumis koos vaadata. Väga paljud teemad on omavahel põimunud. Igal juhul rakendamise seadus on nende mõlemaga seotud. Ma kujutan küll ette, et me läheme kõigiga edasi ühe tempoga. Meie poole on seoses nende eelnõudega palju pöördutud ning me kindlasti teeme kuulamisi, et eri teemadest parem pilt saada. Minu ettekujutus on küll, et käsitleks neid koos. Aitäh!

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kaja Kallas! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 572 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 25. märtsi kell 17.
Eelnõu 572 esimene lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud meretöö seaduse eelnõu 552 esimest lugemist. Ettekandeks palun kõnepulti sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tutvustan teile meretöö seaduse eelnõu. See eelnõu reguleerib reederi ja laevapere liikme vahelisi meretöölepingu alusel tekkivaid suhteid ning viib Eesti õiguse kooskõlla Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni meretöö konventsiooni ja kalandustöö konventsiooniga ning Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga. Tutvustan teile põhilisi muudatusi võrreldes kehtiva õigusega.
See eelnõu kohustab reederit sõlmima kõigi laeval töötavate inimestega ehk laevapere liikmetega meretöölepingu. Tänu sellele suureneb nende laevapere liikmete tööalane kaitstus, kes seni on töötanud ilma meretöölepinguta. Eelnõu keelab meretöölepingu sõlmimise alla 16-aastase noorega, kehtiva õiguse kohaselt on see lubatud. Tagatakse täiendav kaitse alaealistele, kes vajavad seda eelkõige seetõttu, et neil pole samasuguseid teadmisi, kogemusi, võimeid ning vaimset ja füüsilist tervist nagu täiskasvanutel. Ka peavad nad koolis käima. Samuti on eelnõu viidud kooskõlla täpse seadusega, et välistada kattuvat regulatsiooni ja vasturääkivusi.
Eelnõu täpsustab ka töötasu maksmisega seonduvat. Näiteks kohustab see reederit tagama laevapere liikmetele võimaluse oma töötasu üle kanda kolmandale isikule. Täiendatakse teavet, mis peab laevapere liikmele olema laeval kättesaadav. Näiteks peab teave olema esitatud eesti ja inglise keeles. Kui laeva töökeel on eesti keel, on reeder kohustatud esitama teabe ka laeva töökeeles. Veel muudab eelnõu nõudeid laevapere liikme majutamise tingimuste kohta. Määruse tasemel tuuakse detailselt välja, millistele nõuetele peavad ruumid vastama, näiteks kui palju peab igaühe jaoks olema põrandapinda.
Eelnõu täpsustab ja reguleerib täiendavalt haigele või vigastatud laevapere liikmele arstiabi andmist. Näiteks peab olema tagatud nii eesti- kui ingliskeelne meditsiiniline kaugkonsultatsioon. Samuti kohustab eelnõu reederit maksma laevapere liikmetele haiguse ajal lisaks haiguse või vigastusega seotud kuludele edasi ka kokkulepitud töötasu, kuid seda kõige rohkem 16 nädala jooksul. Eelnõu täiendab ja täpsustab reederi ning ka riigi kohustusi laevapere liikme kojusõidu korraldamisel. Reederil peab olema tagatis vajalike kojusõidukulude hüvitamiseks. See suurendab märgatavalt laevapere liikme sotsiaalset kaitset. Veeteede Amet on kohustatud korraldama laevapere liikme kojusõidu erandjuhul, kui reeder ei suuda mingil põhjusel seda ise korraldada ega kanda kojusaatmise kulusid. Sellisel juhul kaetakse kulud Vabariigi Valitsuse reservist. Eelnõu reguleerib ka laevapere töösuhetest tulenevate kaebuste lahendamist laeval. Seni on see regulatsioon sootuks puudunud. Palun eelnõu toetada! Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Sa ütlesid õigesti, et selle seaduseelnõu eesmärk on viia meie õigusaktid kooskõlla ka ILO meretöö konventsiooniga. Üks kohustuslik standard ütleb, et konventsiooni ratifitseerinud riigi reeder peab andma riigi õigusaktide, meretöölepingu või kollektiivlepingu sätete kohaselt finantstagatise, mis kindlustab hüvitise maksmise tööõnnetusest, kutsehaigusest või muudest ohuteguritest tingitud meremehe surma või pikaajalise töövõimetuse korral. Samas eelnõu § 37 ütleb, et reeder vastutab tööandjana laevapere liikmele tööõnnetusest ja kutsehaigestumisest põhjustatud tervisekahjustuse eest seaduses sätestatud alustel ja korras. Ma paraku ei leidnud sellest eelnõust viiteid teistele seadustele ega nimetatud korrale. Jääb arusaamatuks, kuidas on plaanis see eelnõu meretöö konventsiooniga kooskõlla viia.

Aitäh! See üsna spetsiifiline küsimus kindlasti väärib põhjalikku vastust ja kui teile sobib, siis me vastaks sellele kirjalikult. Usun, et siin võib olla mingi nüanss, mida ma siin puldis kohe täpselt tabada ei suuda. Seetõttu pakun, et anname korrektse vastuse hiljem.

Palun, kolleeg Jüri Morozov!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Küsimus on ebavõrdse kohtlemise kohta, täpsemalt isiklike asjade hävimisest tingitud kahju hüvitamise kohta laevapere liikmetele. Eelnõu § 20 lõike 3 kohaselt hüvitatakse laevapere liikmele tema isiklike asjade hävimine või kahjustumine ainult juhul, kui reeder on selle kahju põhjustanud. Selliseid juhtumeid praktikas ette ei tule. Näiteks reisijate vara hävimise või kahjustumise korral kohaldatakse reisijate ja nende pagasi puhul mereveo 1974. aasta Ateena konventsiooni, mille Eesti on ratifitseerinud 2002. aasta juunis. Selle konventsiooni artikli 3 punkti 1 kohaselt vastutab vedaja kahju eest, mis tuleneb reisija surma põhjustamisest või temale kehavigastuse tekitamisest ja pagasi kaotsiminekust või selle kahjustamisest, kui sellise kahju põhjustanud juhtum on toimunud veo kestel ja on tingitud sellest, et vedaja või tema teenistuja või agent on jätnud oma kohustused täitmata. Miks koheldakse laevapere liikmeid halvemini kui tavareisijaid, kes viibivad laeval ajutiselt, samal ajal kui laevapere liikmetele on laev elu- ja töökohaks pika aja vältel?

Aitäh! Ma usun, et te olete sama meelt, et reisijate õigused ja samas reederite kohustused nende suhtes ning laevapere liikmete õigused ja reederite kohustused nende suhtes on siiski mitmes mõttes erinevad. Neid ongi erinevate konventsioonide ja muude õigusaktidega reguleeritud. Usutavasti on igati loogiline, et kui reederi tegevus või tegevusetus on põhjustanud laevapere liikmete varale otsest kahju, siis selle kompenseerimine on igati õigustatud ja elementaarne. Samas, kui on täiendava kahju tekkimise oht, siis küllap on laevapere liikmetel nii nagu igaühel meist võimalik ennast selle vastu kindlustada. Toon paralleeli maal tegutsevate tööandjatega. Ei ole ju mõeldav, et absoluutselt igasuguse töötajatele tekkida võiva varalise kahju eest vastutab ainuüksi tööandja. See viiks tööandjate ja töövõtjate suhted üsna tugevalt kreeni ja kui need suhted on väga kreenis, siis see toob kaasa halbu tagajärgi. Seetõttu ma usun, et säärase rahvusvaheliselt kokku lepitud loogika võiks ka Eestis üle võtta. Me peame arvestama, et mereõigus on olemuselt väga rahvusvaheline nähtus ja hakata selles vallas Eesti-siseselt eraldi loogikat välja töötama, muu hulgas püüdes näiteks laevapere õigusi kuidagi samasuguseks teha, nagu on reisijate õigused – sellel ei pruugi olla niisugust mõju, nagu me tegelikult taotleksime.

Palun, kolleeg Kalev Lillo!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Meretöö seaduse loogika on tegelikult kantud nendest laevadest, mis seilavad kuskil kaugetel meredel. Kuid on ka hulk laevu, mis tegutsevad tunduvalt lähemal, näiteks lootsilaevad ja muud sadamate abilaevad. Miks me käsitleme kõiki laevapere liikmeid sarnaselt? Tõepoolest peab ookeanil töötavale laevapere liikmele tagama voodikoha, toidu ja hügieenitarbed, aga kas on õigustatud rakendada neidsamu nõudeid ka laevadel, mis on valdavalt sadamas, teevad lühikesi otsi ja tegelikult ei vaja selliseid tingimusi? Kas on kaalutud sätestada ka selliseid erisusi, mida tegelikult meretöö konventsioon võimaldab, ja ka neid erisusi, mis puudutavad näiteks kalalaevu?

Aitäh! Sellel teemal me peatusime õiguskomisjonis eelnõu esimeseks lugemiseks ette valmistades päris põhjalikult. Lisaks laevadele, mis ranniku lähistel kala püüavad, puudutab see küsimus ka näiteks saarte ja mandri vahel sõitvaid parvlaevu. Samuti puudutab see lühemaid ühest riigist teise viivaid mereliine, Eesti kontekstis näiteks Eesti ja Soome vahel sõitvaid laevu. Spetsialistide kinnitusel peavad teatud põhimõtted kehtima kõikidele laevadele, ka nendele, mis mandrist väga kaugele ei sõida.
Samas, mis puutub tagatistesse, mis on seotud näiteks riskiga, et mõni laevapere liige tuleb laevafirma pankroti korral koju tagasi tuua, siis kindlasti saab Veeteede Amet, kelle vastutus selle seadusega märksa suureneb, kaalutlusõigust kohaldada ning näiteks mandri ja saarte vahel seilavate laevade puhul hoopis väiksemaid tagatisi kehtestada kui kaugpüüki teostavatele laevadele kuskil Põhja-Atlandil. Needki laevad võivad sõita Eesti lipu all. Seda võimalust me tõesti puudutasime. Samas puhtteoreetiliselt on võimalus, et näiteks Eesti ranniku lähedal Eesti lipu all seilavatel laevadel on meremehi, kes on pärit kaugetest riikidest. Ja kui konkreetse reederiga peaks midagi juhtuma, nii et on vaja laevapere liikmed koju saata, siis see ei tähenda nende Eesti randa saatmist. Ka mõnest väga kaugest riigist pärit meremehed tuleb saata nende päriskoju. See teoreetiline võimalus ikkagi eksisteerib ja seetõttu on leitud, et tuleb ka niisugustele laevadele neid sätteid kohaldada.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma tunnen ikkagi muret Eesti meremeeste töötingimuste pärast võrdluses teiste maade meremeestega. Konventsioonis on öeldud, et kojusaatmiskulud võib meremehe palgast kinni pidada juhul, kui meremees on oma olulised tööülesanded täitmata jätnud. Samas peavad need rikkumised olema tuvastatud kas konkreetse riigi õigusnormide kohaselt või siis kollektiivlepingu kohaselt. Selle seaduseelnõu § 55 lõige 6 ütleb aga väga üldsõnaliselt, et kojusõidukulud peab laevapere liige ise maksma, kui reeder ütleb tema meretöölepingu erakorraliselt üles töökohustuste rikkumise või haiguse või vigastuse tõttu, mida ei olnud enne teada. Miks on meie ees olevas eelnõus Eesti meremehed jälle pandud kehvemasse olukorda, kui konventsioonis ette nähtud?

Aitäh! Ma ei üldistaks, et Eesti lipu all seilavatel laevadel kehtivad tingimused on selle konkreetse punkti tõttu automaatselt kehvemad. Samas võib teise lugemise ettevalmistamisel neid teemasid õiguskomisjonis veel ükshaaval lahata, see pole välistatud. Ametnikud eri ametkondadest – mitte ainult Sotsiaalministeeriumist, kelle puutumus merendusega on üsna väike, see eelnõu on meie vedada seetõttu, et tegemist on tööõigusega – on kaasanud väga hästi merenduse spetsiifikat teadvaid eksperte. Loodan, et ma ei eksi, aga vist umbes neli aastat on selle eelnõu koostamisega tegeldud. See on tõesti hästi pikk käsitlus olnud, on korraldatud väga-väga palju tõsiseid arutelusid. Usun, et kui eksperdid on jõudnud sellisele kompromiss- või kokkuleppelahendusele, siis seal on oma kindlad põhjused taga. Olen ka veendunud, et needsamad inimesed on valmis neid põhjusi õiguskomisjonile selgitama. Ja kui te suunate poliitiliselt teatud sätteid muutma, siis sedagi võib teha.

Palun, kolleeg Jüri Morozov, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Selle eelnõu puhul on küsimus riikliku järelevalve vastuolus konventsiooni nõuetega. Meretöö konventsiooni eeskirja 2.2 kohaselt, mille täitmist vastav punkt lisas peaks näitama, tasutakse kõigile laevapere liikmetele nende töö eest korrapäraselt ja täielikult vastavalt nende töölepingule. Seega ei piisa enne meretöötunnistuse väljastamist tehtud kontrolli tegemisel ainult töötasu maksmise tingimuste kontrollist. Ma küsin: kuidas tagatakse riikliku järelevalve viimine vastavusse konventsiooni tingimustega?

Aitäh! Lühike vastus on, et selle tagavad seadus ja rakendusaktid.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kutsun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast, hea eesistuja! Head kolleegid! Ma luban, et ma ei tee komisjoni ettekannet väga pikalt. Lugupeetud minister Rõivas rääkis meile põhjalikult, milleks on vaja sellist uut seadust, nagu on meretöö seadus. Nendest põhjustest on teil nüüd ülevaade kenasti olemas.
Õiguskomisjon arutas seda eelnõu oma 17. veebruari istungil, kaasates lisaks ministrile ka Sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna õigusnõuniku Teet Torgo. Nagu esimese lugemise ettevalmistamisele kohane, me kõigepealt tutvusime eelnõu üldise olemusega. Kes veel ei ole väga sügavalt eelnõu sisu uurinud ja küsivad ehk, miks on sellise pealkirjaga eelnõu õiguskomisjonis, siis neile teadmiseks, et tegemist on täiesti loogilise komisjoniga. Eelnõu lähtub nimelt töölepingu seaduse loogikast. On ainult üks põhiline erisus: reguleeritav töö toimub valdavalt merel. Seal võib lisaks igapäevase teenistuse erisustele teinekord olla probleem sellega, et inimesed ei saa koju tagasi.
Mis puutub vastavusse asjaomastele konventsioonidele ja direktiivile 2009/13/EÜ, mis ongi põhjustanud eelnõu koostamise, siis komisjon lähtub praegu eeldusest, et seaduse vastuvõtmisel saabki see direktiiv Eestis üle võetud. Kui siin tahetakse midagi muud väita, siis me saame neid väiteid komisjonis kindlasti kontrollida eelnõu teiseks lugemiseks ette valmistades. Siis selgub, kuidas nende väidetega tegelikult on.
Kui veel mõnda märksõna komisjoni arutelust esile tuua, siis meil oli üleval küsimus, kas see seadus peaks rohkem laevu Eesti lipu alla tooma või neid siit eemale peletama. Jõudsime järelduseni, et seda on väga raske hinnata, aga pigem ei tohiks sellel Eesti laevaregistris olevate laevade arvu suurusele erilist mõju olla.
Peale eelnõuga tutvumist ja oma küsimustele vastuste saamist otsustas komisjon üksmeelselt, et see eelnõu on küps suurde saali esimesele lugemisele viimiseks. Teeme ettepaneku tänasel päeval see lugemine lõpetada. Ettepanek sündis konsensusega. Samamoodi arvasime konsensuslikult, et muudatusettepanekute tähtajaks tuleb määrata 12. märts 2014 kell 17. Linnar Liivamägi, meie komisjoni nõunik, korjab kõik need ettepanekud kokku. Me saame nendega tutvuda ja kui vaja, teatud sätteid arutada, kaasates ka osapooli, kes on juba sellele eelnõule reageerinud. Reageerinud on nii Eesti Meremeeste Sõltumatu Ametiühingu esindajad kui ka reederite esindajad. Küllap meil jätkub aega mõlemad osapooled ära kuulata. Minu poolt kõik.
Teise lugemise ettekanne ilmselt tuleb põhjalikum – arvatavasti on küsimusi, millel me rohkem peame peatuma. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Tundub, et küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 552 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 12. märtsi kell 17.
Eelnõu 552 esimene lugemine on lõppenud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni liikme kolleeg Igor Gräzini! Enne aga võtan juhataja vaheaja, kolm minutit.
V a h e a e g

Juhataja vaheaeg on läbi. Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 549 teist lugemist. Ettekandjaks palun kõnepulti õiguskomisjoni liikme kolleeg Igor Gräzini!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud kolleegid! Midagi hirmsat selles seaduseelnõus ei ole. Asi ei ole närvides, lihtsalt teist päeva järjest hakkab mul millegipärast ninast verd jooksma ja ma ei saa seda päris kohe seisma. Palun vabandust! Näete, vatt on siin.
Õiguskomisjon arutas seda eelnõu viimati 18. veebruaril 2014 ja tegi selles teatud muudatused, mis on teile praegu juba teada, aga ma siiski juhin nendele veel tähelepanu. Esiteks, asendada eelnõu § 1 punktis 19 toodud äriseadustiku uue § 427⁵ sõnastuses läbivalt sõnad "asukoha registrisse" sõnaga "registrikaardile". Tähendab, asukoha registri asemel räägitakse registrikaardist, nii nagu see on teistes äriseaduslikes dokumentides.
Teine muudatus puudutab eelnõu § 9, mis käsitleb tulundusühistuseaduse muutmist. Eelnõus kavandatava muudatusega kehtestatakse sisuliselt jälle seesama kord, mis kehtis kuni 1. juulini 2009. See nägi ette, et tulundusühistu teatud liikmete arvu korral eraldi teadet kõikidele liikmetele ei saadeta, piisab sellest, kui teade avaldada ühes kohalikus lehes ja vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes. See regulatsioon kehtis siis, kui oli tegemist väga suure hulga rahvaga ja suurte asjadega.
Ja kolmas, samuti arvesse võetud muudatusettepanek oli selline, et sarnaselt aktsiaseltsiga tuleks ka tulundusühistutele võimaldada kutsuda üldkoosolek kokku teate avaldamisega ajalehes, juhul kui ühistul on üle 50 liikme. Täiendavalt tuleks teade avaldada ühistu kodulehel, kui see olemas on. Enamikul ühistutel on kodulehekülg loodud. Lisaks tuleks ühistu liikme soovil saata üldkoosoleku kokkukutsumise teated – vaat nüüd on see nota bene! koht – elektronkirjaga, mis on suhteliselt uus asi. Aga selleks, et inimene saaks kutse kätte elektronkirjaga, peab ta kirjutama ühistule sellesisulise avalduse. Ja elektronkirjad, milles on kutsed ja muud teated sees, tuleb soovijatele saata olenemata sellest, kas liikmeid on 5, 50, 5000 või 5 miljonit. Elektronkommunikatsioon saab vastavalt sellele seadusele olema iga ühistu liikme õigus ja iga ühistu kohustus. Juhin veel kord tähelepanu, et eraldi on seletuskirjas rõhutatud, et kokkukutsumise teate saatmine elektronpostiga on – vaat see on minu arvates tähtis läbimurre! – tulundusühistule kohustuslik. Nii et kui silmas pidada seda, et tulundusühistu on kogu selles mängus huvitatud pool – nemad tahavad ju igasuguseid otsuseid vastu võtta ja nendel on vaja, et inimesed kohale tuleksid –, siis peaks ühistu kasutama kõiki tema käsutuses olevaid elektroonilisi vahendeid, et vajalikud kvoorumid ja hääled kokku saada.
Viimane teema puudutab seda, et tõenäoliselt meil tuleb selle juurde tagasi tulla aasta, kahe või kolme pärast. Lõpetuseks tahan öelda, et nelja-viie aasta pärast kaob ajalehes avaldamise kohustus ära. Miks? Kui me räägime eriti just maal tegutsevatest ühistutest, siis peame arvestama järgmiste asjaoludega. Esiteks, kas te tahate või mitte, aga ajaleht on väga kallis, eriti inimesele, kes elab maal. Teiseks, ajaleht ei liigu enam nii kiiresti, nagu ta liikus vanasti. Sageli inimesed tellivad ainult ühe lehe, mis jõuab nende postkasti ehk paar-kolm päeva hiljem, või käiakse kord nädalas raamatukogus lehte lugemas. Teadete edastamise seisukohast on see lootusetult hilja. Ma arvan, et see üleliidulistes või üleriigilistes ja kohalikes lehtedes avaldamine on mingil määral jäänuk nendest aegadest, kui NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi seadlused tuli avaldada ajalehes Izvestija ja kaks päeva hiljem ajalehes Pravda. Kuna ei ole enam ei Izvestijat ega Pravdat ja isegi Kroonikat on hakatud lugema diagonaalis, siis tõenäoliselt see ajalehes avaldamise nõue kaob varem või hiljem ära. Aga praegu jääb see alles. Ajalehed on muidugi asjast huvitatud – reklaam on reklaam ja raha on raha. Usun aga, et me tuleme sellesama paragrahvi juurde varsti tagasi ettepanekuga, et me seda ajalehes informeerimist enam kohustuslikuks ei tee. Jääme lootma meie elektroonilise arengu peale. Aga see on ainult oletus, mis komisjonist läbi jooksis.
Kõik see, mida ma teile rääkisin, ei ole üldse minu jutt mitte ühestki kandist. Komisjon arvestas kõiki esitatud ettepanekuid – kolm neid oli – häältega 10 poolt, 0 vastu, 0 erapooletut. Kõik otsused, sh ka arutelu jätkamise kohta, võeti vastu konsensusega. See on minu poolt kõik. Komisjonis ei olnud kellelgi midagi küsida, ma loodan, et suures saalis ka mitte. Tänan!

Suur tänu, Igor! Ka suures saalis ei ole küsimusi.

Aitäh! Ja palun veel kord vabandust!

Palun! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Nii nagu kolleeg Gräzin ütles, oli selle seaduseelnõu kohta kolm muudatusettepanekut. Esimene oli õiguskomisjoni esitatud ja see on arvestatud täielikult. Teine oli Riigikogu liikme Igor Gräzini esitatud, juhtivkomisjon arvestas seda sisuliselt. Kolmas oli õiguskomisjoni muudatusettepanek ja see on arvestatud täielikult. Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud.
Seaduseelnõu 549 teine lugemine on lõppenud.

Meie päevakorra viimane punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse ning vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 491 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli rahanduskomisjoni liikme kolleeg Tarmo Männi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Nimetatud eelnõu oli siin saalis esimesel lugemisel möödunud aasta 23. oktoobril. Muudatusettepanekute tähtajaks määrati 6. november 2013. Eelnõu eesmärk on vähendada maksupettusi kütusesektoris. Nimelt tuuakse praegu määrdeõli nime all üle piiri ja müüakse siin illegaalselt tooteid, mis on väga sarnased diislikütuse ja bensiiniga. Euroopa Liidu kaupade klassifitseerimise reeglid võimaldavad tuua Eestisse keemiliste ja füüsikaliste omaduste poolest diislikütusega sarnaseid tooteid ning realiseerida neid illegaalselt mootorikütusena. Eelnõuga antakse Maksu- ja Tolliametile õigus pidada asjaolude selgitamiseni kinni vedelkütus, sh vedelad põlevained aktsiisiseaduse tähenduses, mille puhul on alust arvata, et need ei vasta kehtestatud nõuetele või selle kütuse kohta esitatud dokumentidele või on kahtlus, et seda käideldakse väljaspool riiklikule järelevalvele allutatud käitlemissüsteemi. Samuti on õigus kütus kinni pidada, kui selle mitte-eesmärgipärane kasutamine toob kaasa aktsiisimaksukohustuse tekkimise või suurenemise. Muudatusega täiendatakse vedela põlevaine definitsiooni, maksustamise sätteid ja antakse maksuhaldurile võimalus nõuda kinnipeetud kütuse korral tagatise maksmist. Kuni tagatise esitamiseni jääb kütus maksuhalduri kontrolli alla ja kui isik ei tõenda, et õli kasutatakse aktsiisiga mittemaksustataval otstarbel, siis pööratakse tagatis täitmisele. See oli lühidalt sisu, mida eelnõu algataja tutvustas ka esimesel lugemisel. Märkimisväärne on tõsiasi, et praeguses olukorras on Maksu- ja Tolliameti andmetel kõnealusel põhjusel tekkiv iga-aastane summaarne maksuauk 9 miljonit eurot.
Komisjon arutas eelnõu 17. ja 25. veebruari istungil ning tegi koostöös algatajaga eelnõus konsensusega neli muudatust. Muudatusettepanek nr 1 täpsustab aktsiisiga maksustamisel vedela põlevaine käitleja definitsiooni. Muudatus nr 2 täpsustab, et kõnealuses kontekstis on tegemist aktsiisi tagatisega, mis sätestab aluse maksuhalduri kinnipeetud kütuse realiseerimiseks, kui kütuse käitleja ei esita maksude tasumise tagamiseks tagatist. Muudatusettepanek nr 3 on tehniline muudatus, mis on tingitud samu sätteid muutvate eelnõude paralleelsest menetlemisest Riigikogus. Muudatusettepanek nr 4 pakub, et eelnõu jõustatakse varem, st käesoleva aasta 1. aprillil. Hinnanguliselt tooks see meie riigi tuludesse maksutulu 1 miljoni võrra rohkem.
Menetluse käigus pöördus komisjoni poole Eesti Keemiatööstuse Liit, kes tundis muret keemiaettevõtete tarnekindluse pärast. Eelnõuga antakse nimelt Maksu- ja Tolliametile õigus asjaolude selgitamiseks vedelkütust, sh vedelat põlevainet kinni pidada. Rahandusministeeriumi esindaja kinnitusel on nad liidu esindajatega kohtunud, tõstatatud probleemid on läbi arutatud ja selgitatud eelnõus kavandatud regulatsioone. Ministeeriumi esindajad kinnitasid komisjonile, et asjaomase vedela põlevaine kaalutlusõiguse alusel kinnipidamise eelduseks peaksid olema põhjendatud kahtlused. Näiteks pikka aega tegutsenud tunnustatud keemiaettevõtete tavapäraseid veoseid ei ole Maksu- ja Tolliametil üldjuhul põhjust kinni pidada ega tagatisega koormata.
Komisjoni konsensuslik otsus oli teha ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja juhul, kui täna teine lugemine lõpetatakse, viia lõpphääletus läbi homme, 27. veebruaril. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Tarmo Mänd! Tundub, et küsimusi teile ei ole. Aitäh veel kord! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Nii nagu kolleeg ütles, on seaduseelnõu muutmiseks esitatud neli ettepanekut. Kõik on juhtivkomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Vaatame need läbi. Esimene muudatusettepanek, teine, kolmas ja neljas muudatusettepanek. Seaduseelnõu 491 teine lugemine on lõppenud.
Lugupeetud kolleegid, meie päevakord on läbi arutatud. Aitäh!

Istungi lõpp kell 15.11.