Austatud Riigikogu, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu VII istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Andres Herkel!

Austatud proua juhataja! Austatud kolleegid Riigikogu liikmed! Riigikogu fraktsioonitu liikmena on mul hea meel üle anda seaduseelnõu, mis puudutab valimisseaduste ja teiste seaduste, sh Riigikogu liikme staatuse seaduse muutmist, et lahendada üks probleem, mis on tekitanud Eesti poliitilises kultuuris väga palju ebakõlasid. See on rahvalikus keeles nn peibutuspartide probleem. Teatavasti kehtib Eestis mandaatide ühitamatuse põhimõte: kohalike volikogude liikmed ei saa kuuluda Riigikogusse ja vastupidi, sama puudutab Euroopa Parlamenti. Küll aga kandideerivad inimesed massiliselt nendesse kogudesse, kuhu nad asuda ei kavatse. Leian, et kõige lihtsam viis seda lahendada on sätestada nõndaviisi, et uus mandaat tühistab varasema mandaadi. See paneks meid paremini mõtlema, kas me tegelikult tahame sinna minna, kuhu me oleme otsustanud kandideerida, ning sunniks varem valikuid tegema ja seda niiviisi, et need oleksid mõistetavad ka valijatele. Möönan, et kogu see mandaatide ühitamatuse küsimus on alates sellest, kui see 2002. aastal kehtima hakkas, sageli esile kerkinud. Riigikohtu otsus kolm päeva enne valimisi 2005. aastal on põhjustanud väga palju erinevaid tõlgendusi põhiseaduslikkuse osas ja ma olen kindel, et see küsimus tuleb lahendada, enne kui järgmised valimised tulevad. Kõige halvem on see praktika, mis praegu on Eestis välja kujunenud. Aitäh!

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! On teada, et selle ja eelmise valitsuskoalitsiooni üks järjekindlamaid tegevusi on olnud pidev majanduskeskkonna halvendamine. Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on üle anda üks selleteemaline arupärimine peaministrile. 2009. aastal tõstis Vabariigi Valitsus vee erikasutuse õiguse ja maavarade kaevandamise õiguse tasu määrasid etteulatuvalt aastateks 2010–2015. Sellega anti ettevõtjatele selge signaal, et järgmiseks viieks aastaks on tasumäärad fikseeritud. Aga 2012. aasta oktoobris otsustas valitsus määrusega nr 83 tasumäärasid muuta, tõstes neid 2009. aastal kavandatust kiiremini ning suuremas ulatuses. Esialgse plaani kohaselt pidi perioodil 2013–2015 neid keskkonnatasude määri tõstetama kahel korral umbes 5%, muudatuse tulemusena aga oleksid tasumäärad tõusnud igal aastal 20%.
Õiguskantsler Indrek Teder edastas juba 2013. aasta aprillis valitsusele seisukoha, et selline tegevus on põhiseadusvastane, ning tegi ettepaneku viia keskkonnatasude määrad põhiseadusega kooskõlla. Paraku valitsus sellele ettekirjutusele ei reageerinud, mistõttu õiguskantsler oli sunnitud pöörduma Riigikohtu poole. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tegi 16. detsembril otsuse võtta seisukoht, et etteulatuvalt kindlaksmääratud tasude määrade ootamatu tõstmine on põhiseadusvastane. Sellest tulenevalt tuleb Riigikohtu otsuse põhjal nüüd tagasi maksta 4,8 miljonit eurot, lisaks jääb saamata sel aastal 12 miljonit ja 2015. aastal 17 miljonit eurot. Meil on seoses sellega peaministrile mitu küsimust. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele. Samuti olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Nüüd teadete juurde. Riigikogu juhatus on registreerinud Riigikogu liikme Lauri Vahtre Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni liikmeks. Teiseks, Riigikogu juhatus on kinnitanud komisjonide koosseisudes järgmised muudatused: Kaia Iva lahkumise riigikaitsekomisjoni liikme kohalt ja asumise sotsiaalkomisjoni liikme kohale, Lauri Vahtre asumise riigikaitsekomisjoni liikme kohale, Kalev Lillo lahkumise majanduskomisjoni liikme kohalt ja asumise maaelukomisjoni liikme kohale, Tiina Lokk-Trambergi lahkumise maaelukomisjoni liikme kohalt ja asumise majanduskomisjoni liikme kohale, Terje Trei lahkumise sotsiaalkomisjoni liikme kohalt ja asumise maaelukomisjoni liikme kohale, Aare Heinvee lahkumise maaelukomisjoni liikme kohalt ja asumise sotsiaalkomisjoni liikme kohale.
Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud kohtute seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud planeerimisseaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud maksukorralduse seaduse muutmisega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 13. jaanuaril algatatud rahvusvahelise energiaprogrammi kokkuleppega ühinemise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 89 Riigikogu liiget, puudub 12.

Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 487 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Arutuse all oleva eelnõu esimene lugemine lõpetati 23. oktoobril 2013. aastal. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. novembriks 2013 ei esitatud ühtegi ettepanekut. Riigikaitsekomisjon esitas omalt poolt 35 muudatusettepanekut. Riigikaitsekomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Kaitseväe korralduse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu enne teist lugemist viiel istungil. Kogu eelnõu võeti koos Kaitseministeeriumi, Kaitseväe ja Kaitseliidu esindajatega läbi põhjalikult ja paragrahvide kaupa. Kõik riigikaitsekomisjoni muudatusettepanekud on tehtud konsensusega. Kaitseministeerium kui eelnõu algataja esindaja toetab kõiki riigikaitsekomisjoni muudatusi.
Muudatusettepanekuid ja nende põhjendusi saab lähemalt vaadata muudatusettepanekute loetelust ja seletuskirjast. Tooksin mõned neist siin välja. Nelja muudatusettepanekuga antakse Kaitseväe struktuuriüksuste põhimääruste kinnitamise õigus kaitseministri asemel Kaitseväe juhatajale. See hoiab märksa kokku nii Kaitseväe kui ka ministeeriumi aja- ning inimressurssi, mis kulub praegu eelnõude ettevalmistamisele ning menetlemisprotsessidele. Erandina jääb minister kehtestama Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste põhimäärust, kuna tegemist on rakenduskõrgkooliga, mida reguleerib rakenduskõrgkooli seadus, täpsemalt selle § 4 lõige 3.
Muudatusettepanekuga nr 17 sätestatakse, et isiku nõusolek andmete kogumiseks ja päringu tegemiseks kehtib tema suhtes kogu perioodi vältel, mis jääb kahe regulaarse taustakontrolli vahele. See tuleneb sellest, et samasugune regulatsioon kehtib riigisaladuse loa taotlemisel antava nõusoleku puhul.
Rea muudatusettepanekutega sätestatakse erioperatsioonide väejuhatuse ülema ja luurekeskuse ülema ametisse nimetamiseks ja ametist vabastamiseks samasugune protseduur nagu Kaitseväe juhataja asetäitja, peastaabi ülema, väeliigi ülema ja toetuse väejuhatuse ülema puhul. Need on ametikohad, mille puhul on tegemist julgeoleku valdkonnas oluliste ametikohtadega, kus on tegu tundliku teabega, ja ametisse nimetamise protsess peab sellele vastama.
Muudatusettepanekuga nr 29 tehakse muudatus, mille kohaselt hakkab Kaitseväe peastaabi ülema asemel tegevteenistuspensioni saama Kaitseväe juhataja asetäitja. Kuna Kaitseväe Peastaabi ülem ei ole enam uue seaduse jõustumisel Kaitseväe juhataja esimene asendaja ja pensionisaajate ringi ei ole plaanis suurendada, siis saab Kaitseväe juhatajal olema ainult üks asetäitja.
Muudatusettepanekuga nr 30 taastatakse kuni 1. aprillini 2013 kehtinud olukord tegevteenistuspensionide maksmisel päästeteenistuses töötavate endiste tegevväelaste osas. Mullu 1. aprillil jõustus kaitseväeteenistuse seaduse muudatus, mille kohaselt tegevteenistuspensioni ei maksta, kui isik on tegevteenistuses, päästeteenistuses või politseiteenistuses, ja välislepingus ettenähtud juhul. Päästeteenistus lisati tol ajal ilmselt usus, et päästjate ja politseinike teenistuspensionide temaatika ühtlustub, kuid seda pole paraku juhtunud.
Muudatusettepanekuga 35 lükatakse edasi eelnõu jõustumine, et anda eelnõu menetlemiseks ja rakendusaktide paremaks ettevalmistamiseks rohkem aega. Ülejäänud muudatused on pigem sõnastuslikku ja täpsustavat laadi.
Riigikaitsekomisjon otsustas oma 16. detsembri istungil konsensusega esitada eelnõu teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 15. jaanuaril ja teha ettepanek teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Mati Raidma! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Eelnõu kohta on tehtud 35 muudatusettepanekut, kõik need on juhtivkomisjoni ehk riigikaitsekomisjoni esitatud. Me vaatame need läbi. Muudatusettepanek nr 1 – arvestada täielikult; muudatusettepanek nr 2 – arvestada täielikult; nr 3 – arvestada täielikult; nr 4 – arvestada täielikult; nr 5 – arvestada täielikult; nr 6 – arvestada täielikult; nr 7 – arvestada täielikult; nr 8 – arvestada täielikult; nr 9 – arvestada täielikult; nr 10 – arvestada täielikult; nr 11 – arvestada täielikult; nr 12 – arvestada täielikult; nr 13 – arvestada täielikult; nr 14 – arvestada täielikult; nr 15 – arvestada täielikult; nr 16 – arvestada täielikult; nr 17 – arvestada täielikult; nr 18 – arvestada täielikult; nr 19 – arvestada täielikult; nr 20 – arvestada täielikult; nr 21 – arvestada täielikult; nr 22 – arvestada täielikult; nr 23 – arvestada täielikult; nr 24 – arvestada täielikult; nr 25 – arvestada täielikult; nr 26 – arvestada täielikult; nr 27 – arvestada täielikult; nr 28 – arvestada täielikult; nr 29 – arvestada täielikult; nr 30 – arvestada täielikult; nr 31 – arvestada täielikult; nr 32 – arvestada täielikult; nr 33 – arvestada täielikult; nr 34 – arvestada täielikult; nr 35 – arvestada täielikult. Muudatusettepanekud on läbi vaadatud.
Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 487 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud.

Meie tänane teine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigieelarve seaduse eelnõu 513 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Annan täna teile ülevaate riigieelarve seaduse eelnõu ettevalmistamisest teiseks lugemiseks. Eelnõu kannab numbrit 513. Rahanduskomisjon arutas eelnõu mullu 19. novembril ja 17. detsembril ning tänavu 13. ja 14. jaanuaril. Eri istungitel osalesid ka Rahandusministeeriumi esindajad eesotsas minister Jürgen Ligiga ja Riigikontrolli esindajad.
Peatun kõigepealt eelnõu eesmärkidel. Eelnõuga võetakse Eesti õigusse üle Euroopa Nõukogu direktiiv 2011/85/EL liikmesriikide eelarveraamistiku miinimumnõuete kohta, mille ülevõtmise tähtaeg on liikmesriikidele 31. detsember 2013. Eelnõu seadusena vastuvõtmise tulemusena fikseeritakse Eesti õiguses majandus- ja rahaliidu stabiilsuse koordineerimise ja juhtimise lepingus sätestatud valitsussektori eelarve tasakaalu reegel ning automaatne korrigeerimismehhanism, mis tuleb riigisisesesse õigusse üle võtta 1. jaanuariks 2014. Teine eelnõu põhjus on see, et direktiivi ülevõtmiseks Eesti õigusse tuleb muuta kehtivat riigieelarve seadust. Riigieelarve seadus on vastu võetud aastal 1999 ja seda on põhjalikumalt muudetud viimati aastal 2003, mistõttu on regulatsioon aegunud ja eelarvestamise arenduste elluviimise võimalused piiratud. Seetõttu on koostatud uus riigieelarve seadus, nn baasseadus riigi finantsjuhtimise korraldamiseks, mis hõlmab kogu valitsussektorit.
Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks ehk 2013. aasta 14. novembriks laekus sotsiaaldemokraatidelt 34 ettepanekut, üheltki teiselt fraktsioonilt ega Riigikogu liikmetelt ettepanekuid ei laekunud. Lisaks nendele 34 muudatusettepanekule tegi rahanduskomisjon veel täiendavalt 26 ettepanekut. Kõigi muudatuste selgitused on toodud muudatusettepanekute loetelus.
Kõigil neljal asjaomasel istungil arutas komisjon esitatud muudatusettepanekuid ja oma muudatusettepanekute kavandeid. Arutati komisjoni istungil otsustatud muutmist vajavate sätete sõnastust ja vaadati läbi laekunud kirjad. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekutest arvestas komisjon osaliselt seitset ettepanekut. Rahanduskomisjoni ettepanekutel tehti järgmised muudatused: kaotati piirang keskvalitsuse juriidilise isiku asutamisel, ümberkorraldamisel ja lõpetamisel; täpsustati piire, mille ületamisel on lubatud täiendavate piirangute kehtestamine; määrati tähtaeg, mille jooksul Rahandusministeerium peab selgitama Eesti Panga hinnanguga mittearvestamist; täiendati strateegiliste arengudokumentide regulatsioone, sh lisati erand põhiseaduslike institutsioonide valitsemisala arengukava koostamise osas; suurendati selgust, et valitsus esitab riigi eelarvestrateegia Riigikogule viivituseta pärast kinnitamist; täiendati eelnõu sättega, et põhiseaduslikud institutsioonid otsustavad iseseisvalt tegevuspõhise eelarve kasutusele võtmise; täpsustati erandit teistelt riigiasutustelt laekunud vahendite ehk siirete ülekantavuse osas; täiendati muudatusettepanekute esitamise nõudeid, tulenevalt vajadusest tagada struktuurne eelarvepositsioon; tagati tasandusfondi ja toetusfondi alusel olevate arvnäitajate väärtuste määramine riigieelarvega; laiendati Vabariigi Valitsuse reservi vahendite kasutamist ettenägematuteks investeeringuteks ja finantseerimistehinguteks; täiendati stabiliseerimisreservi allikaid, mille hulka hakkavad kuuluma ka riigi konsolideerimata rahavoolise ülejäägi jaotamise otsuse kohaselt sinna reservi kantavad vahendid; lisati üleminekusätted uue RES-i jõustumisel seonduvalt kassareservi suuruse, riigi võlakohustuste, antavate laenude ja muude selliste määrade osas; lisati keskkonnatasude seaduse muudatus keskkonnatasu deklaratsiooni esitamise tähtaja muutmiseks; määrati aktsepteeritav riskitase kohalikele omavalitsustele nende sõltuvate üksuste vabade vahendite paigutamiseks ning muudeti muid jõustamissätteid.
Nüüd natuke komisjonis arutatud küsimustest ja teemadest, mis kerkisid üles just seoses muudatusettepanekutega. Selgitan teile ka põhilisi muudatusettepanekute mittearvestamiste põhjusi.
Muudatusettepanek nr 2. Tasakaalureegli näol on tegemist olulise piiranguga valitsuse ja teiste valitsussektori institutsioonide tegevusele. Ettepaneku arvestamisel tekiks seaduses konkreetse numbrilise nõude asemel ebamäärane konstruktsioon. Vajaduse korral piiratakse teiste institutsioonide tegevust, lähtudes mitte seaduse konkreetsest nõudest, vaid valitsuse poolt eelarvestrateegias seatud eesmärgist.
Muudatusettepanek nr 3. Keskvalitsuse juriidilisel isikul ei ole oma keskpika perioodi eelarve-eesmärki. Ettepanek eeldaks igale asutusele eelarvepositsiooni eesmärgi püstitamist, mis oleks mõttetult keeruline. Muudatusettepanek nr 5. Eelnõuga nähakse ette, et seadusega või seaduste alusel tuleb keskvalitsuse juriidilistele isikutele kehtestada netovõlakoormuse ja finantsplaani esitamise nõuded. Keskvalitsuse juriidilisteks isikuteks ei ole eelnõu § 2 lõike 2 kohaselt sotsiaalkindlustusfondid. Haigekassa ja töötukassa kuuluvad sotsiaalkindlustusfondide alla ning neile ei laiene netovõlakoormuse ja finantsplaani esitamise nõuded. Muudatusettepaneku nr 7 arvestamine ei muudaks protsessi. Otsuse teeb Vabariigi Valitsus, analüüsi esitab rahandusminister. Muudatusettepanek nr 8. Kompenseerimismehhanismi leevendamine toob kaasa defitsiidi kompenseerimise perioodi liigse pikenemise. Aastaseks kompensatsiooninõudeks on eelnõus võetud seesama 0,5% SKT-st, mille võrra eelarvepositsiooni parandamist aastas nõuaks stabiilsuse ja kasvu pakt riigilt siis, kui ta ei ole veel oma keskpika perioodi eelarve-eesmärki saavutanud. Muudatusettepanek nr 12. Prognoosi avaldamine sõltub statistika avaldamisest, seetõttu on otstarbekas säilitada paindlikkus ja mitte tähtaega seaduses määrata. Muudatusettepanek nr 14. Seaduses on Eesti Panga hinnangu andmise aega reguleeritud eelnõu §-s 82 toodud Eesti Panga seaduse muutmise seaduses. Muudatusettepanek nr 17. Rahastamisotsuste lisamine arengukavasse ei taga, et kõik kuluotsused tehakse samaaegselt, raha puudutavad otsused on koondunud riigi eelarvestrateegia ja eelarve protsessi, kus tasakaalustatakse arengukavade vajadused ning riigi tulud ja võimalused. Arengukavad on pikema perspektiiviga kui riigi eelarvestrateegia. Neljast aastast pikemad rahastamismahud on küsitavad.
Muudatusettepanek nr 19. Muudatus süvendaks valitsemisalakesksust riigi tegevuse suunamisel, ühiskonnas soovitud muudatuste saavutamist mõjutavad tegevused ei ole aga reeglina vaid ühes valitsemisalas. Valdkonna ulatuse defineerimine valitsemisalapõhiselt on liialt piirav. Näiteks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valdkonnad on majandus, energeetika, transport ja infoühiskond, Sotsiaalministeeriumi omad aga rahvastiku- ja perepoliitika, sotsiaalne turvalisus, tööturu- ja tervisepoliitika.
Muudatusettepanek nr 21. Ettepanek ei ole kooskõlas võimude lahususe põhimõttega, valdkonna arengukavad käsitlevad poliitikate elluviimist, mis on Vabariigi Valitsuse pädevuses. Riigikogu peaks kaaluma poliitika põhialuste kinnitamist arengudokumendina, milles määratakse poliitikavaldkonna visioon, üleriigiline eesmärk ja prioriteetsed arengusuunad. Muudatusettepanek nr 22. Valitsemisala arengukava koostamise ja kinnitamise teemat ei tuleks reguleerida riigieelarve seaduses. Need on valitsuse enesekorralduse küsimused.
Muudatusettepanek nr 23. Programmi algataja määramine seaduse tasemel pole vajalik, programmi algatamise otsuse teeb arengukava kaudu Vabariigi Valitsus või sõltumatult põhiseadusliku institutsiooni juht. Programmide puhul on oluline koostöös elluviimine, mitte ministeeriumikesksus.
Muudatusettepanek nr 24. Valdkonna arengukavade täitmise aruannete arutelu Riigikogus ei välista ka praegune regulatsioon. Riigi tegevuse kohta esitatakse ülevaade riigi majandusaasta aruannete koosseisus, mis katab kogu riigi tegevuse, sh valdkonna arengukavades sisalduva. Muudatusettepanek nr 25. Valitsemisala arengukavad on seni olnud ministrite tööinstrumendid. Valitsemisala arengukavasid viiakse ellu tegevuskava alusel, tegevuskava on tervikuna valitsuses kinnitatav. Muudatusettepanekud nr 26 ja 27. Puudub selgitus, miks peaksid olema eraldi volitusnormid. Arvestatud on alternatiivset ettepanekut kasutada kõigi arengukavade nimetuste loetlemise asemel koondnimetust "strateegilised arengudokumendid".
Muudatusettepanek nr 33. Kohalikud omavalitsusüksused on osa valitsussektorist ning nad peavad järgima riigieelarvepositsiooni eesmärki. Säte tuleb Euroopa Liidu fiskaaldirektiivist, mis kohustab valitsussektori tasandeid kaasama riigi eelarvepoliitika eesmärkide kujundamisse. Muudatus vähendab nende võimalust olla kaasatud ja ära kuulatud. Muudatusettepanek nr 36. Netovõlakoormus ja põhitegevuse tulem on finantsdistsipliini meetmed, seetõttu tuleb sättes kasutada seda mõistet. Riik ei pea andma investeeringutoetusi võlakoormust ületavale või üle võimete elavale kohaliku omavalitsuse üksusele.
Muudatusettepanek nr 38. Ettepanek teeb riigi rahavoo juhtimise väga raskeks, kui mitte võimatuks. Muudatus vähendaks riigile võlakohustuse võtmisel otsustamise paindlikkust, lähtuvalt rahavoo vajadustest ning olukorrast finantsturgudel, suurendab intressikulusid ja pikendab võlakohustuse võtmise rahalisi kohustusi ajakohaselt. Muudatusettepanek nr 40. Stabiliseerimisreserv kujundatakse ümber eesmärgiga kasutada seda kriisiolukordade rahastamiseks, kui riigil ei ole kriisiolukorras võimalik kiiresti sobivas mahus võlakohustusi võtta. Sättes toodud reservi kasutamise vajadused võivad olla ressursimahukad ja tekkida ootamatult.
Muudatusettepanek nr 41. Ettepanek toob riigile kaasa täiendava intressikulu ning eeldab, et riik peab osaluste ostmist, laenude andmist ja olemasolevate võlgade tagasimaksmist rahastama vaid võlakohustuste võtmisega. Muudatusettepanek nr 42. Seadusega peab olema tagatud riigi valmisolek kriisi- ja hädaolukordadeks, sh finantskriisideks. Riigi rahavoo juhtimiseks ei kasutata stabiliseerimisreservi vahendeid, need on eraldi riigi muudest likviidsetest vahenditest ja mõeldud kriisiolukordadeks, kus väljamaksete tegemiseks on vaja riigikassal operatiivselt lühiajalist laenu võtta. Muudatusettepanek nr 44. Säte on mõeldud ettenägematuteks kriisiolukordadeks.
Ettepanekud nr 46 ja 56. Kuupäev võimaldab arvestada eelarveprotsessis haigekassa ja töötukassa ettepanekutega. Mitteametlikult esitatakse suvise majandusprognoosi tulemused haigekassale ja töötukassale augusti alguses, mis jätab haigekassa ja töötukassa nõukogule piisava varu esitada omapoolne eelarvepositsiooni ettepanek. Muudatusettepanek nr 47. Eelnõu § 34 lõike 1 kohaselt peetakse eelarveläbirääkimisi vaid ministeeriumide ja põhiseaduslike institutsioonidega. Vaja on reguleerida kehtiv segadust tekitav erisus, et Rahandusministeeriumiga peetavates läbirääkimistes esindab rahvusringhäälingut rahvusringhäälingu nõukogu.
Muudatusettepanek nr 49. Riik peab ära hoidma kohalike omavalitsuste finantsraskusi. Majanduslangusest tingitud tulude suure vähenemise korral võib kohalik omavalitsus põhitegevuse tulemit planeerida ajutiselt üheks aastaks miinuses, et kohaneda muutunud olukorraga. Kui kohalik omavalitsus kavandab miinust kaks aastat järjest, lükkub eelarveprobleemide lahendamine edasi ning see võimaldab olla miinuses neli aastat järjest: kaks aastat eelarve täitmise tulemusena ja kaks aastat planeeritult. Sellises olukorras võivad reservid väheneda ohtlikult väikeseks ning kuhjuda tähtajaks tasumata arved. Eelnõu sõnastus lubab aasta lõpu seisuga olla miinuses kolm aastat.
Muudatusettepanek nr 55. Paragrahv parandab ära loomakaitseseaduse viited, mis tuleb muuta kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seaduse ja riigieelarve seaduse muutmise tõttu. Kui soovitakse muuta loomakaitseseaduse § 64 lõike 6 sisu, tuleb algatada eraldi seadusmuudatus. Muudatusettepanekud nr 57 ja 58. Nelja-aastane tsükkel aitab tagada õiguslikku järjepidevust maksusüsteemis, kuid võimaldab ka töötukassal paremini planeerida oma eesmärkide saavutamist. Ettevaatavalt oleks otstarbekas kehtestada optimaalne ja suhteliselt stabiilne töötuskindlustusmakse määr, mida ei oleks tarvis üle ühe majandustsükli muuta. Selle tulemusel kogub töötukassa majanduskasvu aastatel reserve ning saab majanduskriisi ajal neid defitsiidi katteks kasutada, seejuures maksumäära muutmata.
Nüüd sellest, mis teemasid ja dokumente komisjonis arutati. Rahanduskomisjon palus põhiseaduskomisjonil esitada arvamus eelnõu vastavuse kohta põhiseadusele, eelkõige selle §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttele. Põhiseaduskomisjon viitas oma vastuses kahele eelnõu probleemile: Riigikogu rolli vähenemine ning põhiseaduslike institutsioonide erisused eelarve menetluses. Riigikogu roll strateegiate planeerimisel ja otsuste kujundamisel eelnõus pakutud kujul on taandunud marginaalseks ning seisneb selles, et võetakse täitevvõimu koostatud strateegiad lihtsalt teadmiseks. Poliitika kujundamine, sh mitmesuguste strateegiate kujundamine ning riigi pikaajaliste eesmärkide seadmine peab olema Riigikogu suunata ja otsustada. Parlamentaarse demokraatia ja võimude lahususe printsiibiga ei ole kooskõlas ka eelnõust tulenev põhiseaduslike institutsioonide kohustus koostada valdkonna valitsemisala arengukavasid ja -programme, mida kinnitab Vabariigi Valitsus. Põhjendamata on ka säte, mille kohaselt tegevuspõhiste liigenduste kasutamise riigieelarves ja eelnõus otsustab seadusandja ja teiste põhiseaduslike institutsioonide eest Vabariigi Valitsus.
Riigikontroll toob oma kirjas välja riskid, mille puhul on vaja Riigikogu põhimõttelist seisukohta lahenduste osas: muudatused strateegilise planeerimise korralduses, eelarve kasutamise sisukus, stabiliseerimisreservi juhtimine ning kohalike omavalitsuste rahastamine riigieelarvest. Peaaegu täielikult puudub eelnõus regulatsioon, mis puudutaks Riigikogu rolli strateegilises planeerimises. Riigikogul on võimalus avaldada oma arvamust valitsuses koostatud valdkondliku arengukava kohta. Täpsustamata on, millises ettevalmistuse etapis valdkondlikku arengukava arutatakse ja milline infopakett esitatakse koos arengukavaga ning mis saab hiljem Riigikogus tehtud ettepanekutest. Kui Riigikogu näeb põhjust muuta riigieelarvega eraldatava raha kasutamise sisulisi ja mõõdetavaid eesmärke, tuleks riigi eelarvestrateegia tuua riiklikult tähtsa küsimusena Riigikogus arutusele, muuta iga-aastase eelarve seaduse seletuskirja õiguslikku tähendust, esitada seletuskirja struktuuri kohta märksa detailsemad sisunõuded ja kirjeldada eelnõus otsustusõigus riigi jaoks oluliste pikaajaliste eesmärkide kehtestamisel, mis oleksid kohustuslikud täitevvõimu jaoks ja seostatavad eelarveotsustega. Aruandlus ei ole Riigikontrolli arvates piisavalt informatiivne ega aita kaasa riigieelarve kulutuste tulemuslikkuse parandamisele. Raha ja tulemuste vahel on seosed segased. Oluline on tagada, et eelarve täitmise aruandes esitatud arvandmed on võrreldavad ja aasta jooksul toimunud muudatus eelnõu aruandes selgitatakse. Samuti tuleks täpsed nõuded kehtestada valitsuse esitatavate tegevuskavade kohta. Tähelepanu tuleb pöörata ka stabiliseerimisreservi moodustamise ja kasutamise küsimustele.
Komisjon käsitles ka tööandjate keskliidu kirja, mis puudutas töötuskindlustusmakse määrasid riigieelarve seaduse eelnõus. Kirjas tehakse ettepanek jätta töötuskindlustuse seaduse muudatus riigieelarve seaduse eelnõust välja. Rahanduskomisjon jäi seisukohale, et töötuskindlustusmakse määrade kehtestamise regulatsioon on seotud riigieelarve baasseadusega, kuna töötukassa moodustab suure osa valitsussektori tuludest ja kuludest ning nõnda mõjutavad need määrad valitsussektori kui terviku eelarvepositsiooni. Riigi eelarvestrateegia ja riigieelarve koostamisel jälgitakse kogu valitsussektori eelarve reeglite täitmist. Seetõttu on vaja arvestada kõigi valitsussektorisse kuuluvate asutuste eelarvepositsioonidega. Seega on oluline siduda töötukassa eelarvepositsiooni mõjutavad otsused riigieelarve protsessiga ning samuti tagada keskpika perioodi tulubaasi ennustatavus. Baasseadusega planeeritud muudatused ei mõjuta töötukassa autonoomiat ega sotsiaalpartnerluse põhimõtteid, kuna töötukassa nõukogu roll maksemäärade kehtestamise ettepaneku tegemisel ei muutu.
Komisjon käsitles Euroopa Keskpanga arvamust eelnõu kohta. Euroopa Keskpanga arvamuse küsimine tuleneb Euroopa Liidu toimimise lepingust, kuna seaduseelnõu käsitleb Eesti Panka. Euroopa Keskpank soovitab konsulteerival asutusel kaaluda uute ülesannete panemist Eesti Pangale.
Mitme eeltoodud kirjades viidatud probleemi lahendamiseks on rahanduskomisjon koostanud muudatusettepanekud. Strateegilise planeerimise, sh riigi eelarvestrateegia süsteemi regulatsioonide täiendamise osas on arutelu pooleli. Muudatusettepanekuid esitab rahanduskomisjon ka teise lugemise jätkamise etapis. Kaalumisel on, kas sätestada poliitika põhialuste kinnitamine Riigikogu poolt, ja ettevalmistamisel on võimalikud muudatused Euroopa Keskpanga arvamusest lähtuvalt. Samuti jätkab komisjon arutelu, kuidas täiendada regulatsioone, mis puudutavad põhiseaduslikke institutsioone, eelarve kasutamise aruande sisukust ja kohaliku omavalitsuse üksuste riigieelarvest rahastamist. Kõik sellekohased ettepanekud Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ja komisjonidelt on teretulnud.
Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: teha ettepanek võtta eelnõu teiseks lugemiseks täiskogu istungi päevakorda 15. jaanuaril ehk täna, teine lugemine katkestada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. jaanuar 2014 kell 5. Aitäh teile!

Suur tänu! Läheme küsimuste esitamise juurde. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Eelnõu § 18 punkt 1 sätestab: "Valdkonna arengukava kinnitab Vabariigi Valitsus, kui seadusest ei tulene teisiti. Valdkonna arengukava esitatakse enne kinnitamist Riigikogule arutamiseks." Täna arutab Riigikogu üht sellist arengukava – kultuuripoliitika põhiseisukohti. Sellel arutusel puudub aga igasugune sisuline mõte, sest Riigikogu ei saa arengukavas ega seisukohtades muuta mitte ühte sõna ega koma. Te jätsite toetamata sotsiaaldemokraatide parandusettepaneku, mis näeks ette, et Vabariigi Valitsus võiks selle menetluse käigus arengukava muuta vastavalt parlamendis väljendatud seisukohtadele. Palun, kas te ütleksite, millise sisu te annate eelnõu lausele, et valdkonna arengukava esitatakse enne kinnitamist Riigikogule arutamiseks? Milles see arutelu seisneb ja mis selle tulemustega saaks peale hakata?

Tänan küsimast! Ma saan aru, et eelnõu kontekstis soovib valitsus valdkondlike arengukavade puhul teada saada seadusandliku kogu ehk Riigikogu seisukohta, millisena tema näeb tulevikus arengukavast tulenevaid tegevusi. Ja arvestades seda, et teatavad arengukavad kinnitatakse valitsuses, peaks valitsus arvesse võtma muudatusi, mida Riigikogu vajalikuks peab.
Samas tahan siinkohal juhtida tähelepanu sellele, et kuna me täna eelnõu käsitlemise katkestame, siis perioodil katkestamisest kuni seaduse vastuvõtmiseni me saame veel vaielda selle üle, milline on Riigikogu roll strateegiliselt erinevate arengudokumentide läbivaatamisel. See roll ei piirdu ju läbivaatamisega, Riigikogu saab kaasa rääkida ka dokumentidele uue sisu andmisel. Kui ma ei eksi, siis praeguse baasseaduse regulatsiooni järgi meil on võimalus arengukava kas vastu võtta või tagasi lükata. Kui võrrelda vana ja uut baasseadust, siis selles kontekstis midagi ei muutu. Pigem peab meie jaoks olema küsimus selles, millised on Riigikogu sisendid arengukavade koostamisel. See tähendab valdkondlike komisjonide koostööd täidesaatva võimu ehk ministeeriumidega.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Kas sa aitaks aru saada eelnõu § 5 lõike 2 sisust. Siin on sätestatud, et eelarveaasta põhitegevuse tulude ja kulude vahe peab olema vähemalt tasakaalus. Ma saan aru, et tulud ja kulud saavad olla omavahel tasakaalus, aga kuidas nende vahe saab olla tasakaalus? Ja millega see tasakaalus on?

Aitäh! Teisel lugemisel võiksime rohkem keskenduda meie muudatusettepanekutele, kuna valdkonnaminister on eelarve baasseaduse üldisi normatiive juba tutvustanud. Aga vaatame konkreetselt § 5 – tasakaal tähendab seda, et tulude ja kulude vahe ei saa olla erinevates miinustes. See on kiire vastus teile. Mida ütleb tasakaal, seda saate ise oma sõnumitest teada.

Palun, Andres Herkel!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! See oli kindlasti hea, et erinevalt käibemaksuseadusest te otsustasite sel korral pöörduda ka Riigikogu põhiseaduskomisjoni poole arvamuse saamiseks. Need kitsaskohad, mis seal välja toodi – Riigikogu eelarve autonoomia vähenemine ja põhiseaduslikke institutsioone puudutav –, on õige tõsised. Komisjon on teinud hulga muudatusettepanekuid, aga kas ma saan õigesti aru, et te ei ole päris kindel, kas need küsimused on lahendatud? Milline on teie seisukoht selles suhtes? Kas eelnõu katkestamist on kavas kasutada selleks, et uut arvamust küsida? Ja lõpuks, mis te Rahandusministeeriumile ütlesite? Miks meile tuuakse nii tooreid eelnõusid?

Ühes küsimuses oli mitu küsimust, ma püüan jõudumööda neile kõigile vastata. Esimene küsimus puudutas põhiseaduskomisjoni tähelepanekuid. Sellest on sündinud mitmed täpsustused eelnõus, näiteks põhiseaduslike institutsioonide n-ö tulemuspõhine eelarvestamine ja sellest tulenevalt võimalik allutatus Vabariigi Valitsusele. Tänu muudatusettepanekutele on ka uus regulatsioon ja uus arusaamine. Või õigemini arusaamine ei ole uus, pigem on väga selgelt aru saada, et seda algatust ei ole. Aga põhiseaduskomisjoni ettepanekud on leidnud heakskiitu.
Nüüd teine pool küsimusest: kas peaks eraldi veel täiendavalt küsima põhiseaduskomisjonilt. Eks rahanduskomisjon otsustab, aga palju oleneb sellest, kas on eeldada, et põhiseaduskomisjonilt tuleb täiendavat informatsiooni. Baasseadus on ju põhiseaduskomisjonis juba olnud. Kui on aga eeldada, et tuleb veel täiendavaid tähelepanekuid, siis kindlasti tuleks sellele mõelda.
Kolmas küsimus oli seotud Rahandusministeeriumiga. Eks tegu oli eelmise aasta lõpus mitme eelnõu kuhjumisega ja, tõsilugu, eelnõu eeldatud vastuvõtmiseni jäänud aeg oli väga lühikene. Meil oli põhimõtteliselt sel hetkel kaks võimalust: kas riigisisesed regulatsioonid eraldada Euroopa direktiividest lähtuvate nõudmiste alusel või siis mitte, kuna teatavad punktid oleksid pidanud tegelikult jõustuma 1. jaanuaril. Eks see on õpetuseks ka ministeeriumidele. Oleme selle kohta esitanud märgukirja, et tuleb seda tööd põhjalikumalt teha.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Rahandusministeerium on ametlikult rahanduskomisjoni kaudu teinud ettepaneku anda rahandusministrile täiendav õigus ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud väljamaksete tegemist, sellest ainult teavitades Vabariigi Valitsust. Lisaks varem esitatud juhtudele, milleks olid majanduslangus ja finantskriis, tehakse ettepanek, et seda võib minister teha ka siis, kui Rahandusministeeriumi poolt eelarves prognoositud tulud jäävad ministeeriumi enda prognoosi alusel täies mahus laekumata, seega kui on oht, et tulusid laekub vähem. Sisuliselt tähendab see seda, et me anname rahandusministrile piiramatu õiguse ainuisikuliselt otsustada, millal ajutiselt piirata riigieelarves ettenähtud summade väljamaksmist. Kas seda ei ole pisut liiga palju ühele institutsioonile?

Aitäh hea küsimuse eest! Te tegelikult saite valesti aru, kui lugesite seda muudatusettepanekut ja kogu eelnõu teksti. Sellest oli ka rahanduskomisjonis juttu, et rahandusministrile on õigus teha ettepanekuid ja vastavalt nendele teeb ta teatavaid muudatusi. Ettepanekud peaksid aga kuskilt tulema. Meil oli ka rahanduskomisjonis selle üle diskussioon. Küsimus oli veel prognoosituses kui sellises. Te leidsite, et sõna "prognoositav" on liiast. Juhin tähelepanu, et kui me eelarve vastu võtame, siis kõik tulud on ju järgmise aasta või sellesama konkreetse eelarve kontekstis tegelikult prognoositavad. Lõppotsused võtab vastu ikkagi Vabariigi Valitsus.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Eelmise aasta teisel poolel oli Riigikontroll väga tihedas kirjavahetuses Rahandusministeeriumiga ja sellest andis ta aru ka meile. 12. novembril tuli rahanduskomisjoni Riigikontrollilt kiri, kus on toodud neli põhipunkti, mille osas Riigikontroll ei näe mitte olukorra paranemist, vaid selle süvenemist. Näiteks arvab Riigikontroll, et riigieelarve seaduse eelnõuga kavandatakse ümber korraldada strateegilise planeerimise süsteem. Väidetakse, et eelnõuga suurendatakse Riigikogu rolli selles süsteemis, Riigikontroll aga arvab, et see roll pigem väheneb ja muutub ebaselgemaks. Ja on veel kolm põhipunkti. Kuidas sa kommenteerid Riigikontrolli pöördumist ja kuidas me kavatseme sellele reageerida?

Aitäh hea küsimuse eest! Riigikontroll on toonud välja päris mitu punkti. Eks see ole alati nii, et võib jääda eriarvamusi. Rõhutan veel kord, et täna ei lähe eelnõu mitte vastuvõtmisele, vaid selle lugemine katkestatakse. Mitu märkust, mis Riigikontroll on teinud, on leidnud kajastust ka nendes muudatusettepanekutes, mis täna teie laudadel on. Kas või seesama näide, mille põhiseaduskomisjon välja tõi ja mis puudutas põhiseaduslike institutsioonide tulemuspõhist eelarvestamist ja potentsiaalset allutatust Vabariigi Valitsusele. See oli ka Riigikontrollil välja toodud.
Lisaks on tõesti väga oluline kogu strateegilise planeerimise korraldus: milline roll on Riigikogul, milline roll on Vabariigi Valitsusel ja milline roll on teatud dokumentidel. Siin on ju erineval tasemel dokumendid. Seda tööd me jätkame peale katkestamist. Kõik need punktid, samuti stabiliseerimisreservi ja riigi rahandusega seonduvad küsimused riigi rahavoogude juhtimisel, ehk siis kõik need punktid, mis Riigikontroll on välja toonud, on läbirääkimisteemad. Läbirääkimisi ja konsultatsioone on ka ametnike tasemel toimunud mitmeid. Eelnõu algataja andis Rahandusministeeriumi näol meile viimasel rahanduskomisjoni koosolekul selge signaali, et need muudatusettepanekud on Riigikontrolliga läbi arutatud ja heakskiitu leidnud. See on oluline informatsioon küllap ka saali jaoks.

Aitäh! Palun, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Muudatusettepanek nr 24. Komisjon lükkas tagasi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna ettepaneku, et Vabariigi Valitsus annaks Riigikogule üks kord aastas aru valdkondade arengukavade täitmise kohta. Sa ütlesid oma vastuses, et see ei ole sellepärast vajalik, et aruanne ju esitatakse majandusaasta koondaruande raames. See vist ei ole väga tõsine argument. Majandusaasta koondaruandes on mõnele valdkonnapoliitikale pühendatud tiba üle ühe lehekülje ja paljudele alla lehekülje. See on ääretult napp. Lisaks sellele on aruandes endas kirjutatud, et 2012. aastaks seatud 85 sihttasemest oli võimalik hinnata pooli ja seitsmest seatud prioriteedist nelja kohta ei saa veel hinnangut anda. See on ääretult napp võimalus. Kas te nii täpselt arvasitegi?

Aitäh hea küsimuse eest! Ma tahan öelda, et kvantiteet ei määra kindlasti kvaliteeti, ja ka vastupidi. Väga oluline on teada saada informatsiooni, kuidas üks või teine arengukava on toiminud. Ja pole kindel, et poole lehekülje asemel üks lehekülg annab tunduvalt parema või täpsema ülevaate. Küsimus on regulatsioonides, selles, kuidas peaks käima arengukavade ülevaatamine ja nende võimalik muutmine perioodil, milleks kava on koostatud. Seda me ka rahanduskomisjonis arutasime. Kui arengukava ei leia tegelikult sellist rakendust, nagu me oleme ette näinud, kas siis tuleks seda muuta ja kui tuleks, siis millise perioodi tagant? Aga meil on võimalik pärast katkestamist seda debatti jätkata, esmalt rahanduskomisjonis ja hiljem juba suures saalis.

Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kas riigieelarve seadus ei peaks välistama võimaluse, et riigieelarvesse plaanitakse tulusid, millel pole veel seaduse jõudu ehk need pole veel seadustatud? Praegu on seoses käibemaksu temaatikaga tekkinud olukord, et eelarvesse kavandatakse tulu, aga seadust sisuliselt ei ole. Ettevõtluse seisukohalt oleks ju tark, et kõik maksumuudatused oleks ettevõtjatel üks aasta ette teada. Mida te sellest arvate?

Aitäh! Kaks küsimust – esimene maksude stabiilsuse ja teine planeerimise kohta. Me rahanduskomisjonis nimetame kogu seda struktuuripositsiooni ja planeeringut suureks mustaks auguks, see on meie omavaheline žargoon. Loomulikult saab tulusid planeerida vaid lähtudes muudatustest, mis tulenevad seadustest. Näiteks autode käibemaksu käsitlenud eelnõu puhul me arvestasime täiendavaid katteallikaid. Aga tegemist on prognoosiga. Tollesama autode käibemaksu puhul ma juhin teie tähelepanu sellele, et kui me leidsime täiendavalt 24 miljonit eurot katet, siis me parandasime riigieelarve positsiooni. Ega me siis ju prognoosi ei muutnud, prognoos jäi ikka samaks, mis Rahandusministeerium oli meile ühel hetkel teada andnud, ega siis see 24 miljoni võrra ei vähenenud. Prognoos oma makroökonoomiliste näitajatega on hoopis midagi suuremat ja see koostatakse loomulikult nende seaduste alusel, mis on vastu võetud.
Teine küsimuse pool oli maksumuudatuste ja maksukeskkonna stabiilsuse kohta. Ma olen teiega täitsa nõus, et maksukeskkond peaks olema võimalikult stabiilne, võimalikult ennustatav. Ega siis lisaväärtus ei teki kuskil mujal kui meie ettevõtluses. Mida ebastabiilsem on maksukeskkond, mis otseselt ettevõtjaid mõjutab, seda suurem on risk, et ettevõtted ei taha sellel turul olla.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Lugupeetud ettekandja! Eelnõu §-ga 84 kavatsetakse muuta Eesti Rahvusringhäälingu seadust, kusjuures mitte ainult riigieelarve seadusest tulenevatel põhjustel, vaid kavatsetakse ette võtta tõsine poliitiline muudatus: nimetada rahvusringhäälingu nõukogusse täiendav liige täitevvõimu esindajana. Ringhäälingupoliitika on seni traditsiooniliselt kuulunud Riigikogu kultuurikomisjoni vastutusalasse. Miks rahanduskomisjon ei ole küsinud kultuurikomisjoni arvamust selle punkti kohta või on seda kavas teha?

Baasseaduses plaanitakse selle eelnõuga tõesti päris mitmeid muudatusi. Kuna eelnõu lugemine on kavas katkestada, siis kindlasti rahanduskomisjon saab kultuurikomisjoni arvamust küsida, kui seda vajalikuks peetakse. Meil on see võimalus olemas. Mul ei ole voli anda teile rahanduskomisjoni esimehena kindlat sõna, see peab ikka olema komisjoni enamuse otsus. Aga hea, et te selle saalis ära markeerisite, nüüd saab rahanduskomisjonis selle teema üles tõsta.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austet ettekandja! Sotsiaaldemokraatide muudatusettepanekutest tulenevalt olete mitmes kohas täpsustanud väljendit "vähemalt tasakaalus". See on igati kiiduväärt. Aga miskipärast on § 5 lõikesse 2 see ikkagi sisse jäänud. See "vähemalt tasakaalus" on minu arvates selline kõnekeelne väljend, millest poliitikud ja rahandustegelased saavad ühtviisi aru, et eelarve on kas tasakaalus või ülejäägis, aga nende inimeste jaoks, kes on füüsikat ja loogikat õppinud, tähendab see ka seda, et eelarve on kas tasakaalus või puudujäägis. Mis põhjusel § 5 lõikesse 2 on see "vähemalt tasakaalus" sisse jäetud?

Ärge otsige siin mingit suurt karvast kätt või suurt venda, kes on teadlikult tahtnud nii jätta. Ma kiidangi siinkohal muudatusettepanekute tegijaid ja nende esindajaid rahanduskomisjonis Eiki Nestorit ja Rannar Vassiljevit. Nad on asju selgitanud ja päris mitme nende soovituse põhjal on osa rahanduskomisjoni ettepanekuid tunduvalt täpsema sõnastuse saanud. Suure töö on tegelikult ära teinud mitte ainult komisjon, vaid ka üks fraktsioon.
Teie toodud § 5 lõikes 2 sisalduv "vähemalt tasakaal" iseenesest ütleb ära, mida silmas peetakse. Kui teie arvates pole see lõige sõnastatud sellisena, et saaks täpselt aru, kas peab olema tasakaal või ei pea, siis me võime selle üle täiendavalt diskuteerida. Mina saan aru, mida selle all silmas peetakse – kui on "vähemalt tasakaalus", siis on kas tasakaalus või parem. Kui te tunnetate, et peaks näiteks sõna "vähemalt" ära võtma, siis me peale teise lugemise katkestamist saame seda komisjonis arutada, nagu muidki redaktsioonilisi tähelepanekuid. On selge, et nii selle kui ka kõikide muude eelnõude sõnastus peab olema niisugune, et tõlgendamise ruumi ei jää. Tuletame meelde, millisena see eelnõu saabus Riigikogusse. Ma paragrahvi ei oska praegu hoobilt öelda, aga näiteks räägiti selles võlakoormuse kasvust 60% lähedale SKT-st. Millal on jõutud "60% lähedale", on interpreteerimise küsimus. Kõik sellised kohad oleme rahanduskomisjoni muudatusettepanekutega nüüd selgelt ära märkinud. "60% lähedal" asemel on parem formuleering näiteks "üle 50%". Kinnitan, et ka selle § 5 lõike 2 juurde saame vajaduse korral tagasi tulla.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud Sven! Mul on raske sinuga nõustuda, et Riigikontroll oleks nende tehtavate muudatustega nõus. Üks Riigikontrolli märkus seisneb selles, et baasseadus ei kindlusta seda, et kohalikud omavalitsused ei pea riigi ülesannete täitmiseks oma tuludest saadud vahendeid kasutama. Aga küsimus on mul hoopis selline. Baasseadus on selleks liiga tõsine asi, et sellega tegeleks mingi kitsas ring. Arvestades seda, et eelnõuga eriti kiiret ei ole, et on kindlalt kolm kuud aega selle kallal tõsiselt töötada, ehk võiks teha ümarlaua või laiendatud koosseisuga istungeid, kust võtaksid osa kohalike omavalitsuste esindajad, Riigikontroll või kes tahes veel?

Ma ei jaga arvamust, et eelnõuga tegeleb kitsas ring. Algataja ehk Rahandusministeerium on pidanud eelnõu koostamisel läbirääkimisi eri institutsioonidega, samuti kohalike omavalitsuste esindajatega. Olen aru saanud, et kooskõlastusringe oli sisuliselt kaks, enne kui eelnõu jõudis Riigikokku. Meie kriitika siin Riigikogus seisnes kahes etteheites. Jällegi see kvantiteedi küsimus: sa pead mitu korda läbirääkimisi, aga ikkagi jääb õhku küsimusi, mis minu kui rahanduskomisjoni esimehe hinnangul vajavad mingeid lahendusi. Sellest järeldub, et seda tööd oleks pidanud veel kolmas ring tegema. Teine meie etteheide oli, et periood, mis jääb eelnõu Riigikokku saabumise ja potentsiaalse jõustumise vahele, on lühike.
Rahanduskomisjon otsustas eelnõust välja võtta ühe paragrahvi, mille jõustumise tähtaeg oli 1. veebruar 2014. Et mitte olla tolle paragrahvi tõttu nurka surutud, võtsime selle välja. See andis meile võimaluse aega juurde saada ja seda me kasutamegi. Nüüd on see eelnõu olnud Riigikogus juba mitmeid kuid ja selle aja jooksul on erinevad töögrupid kohtunud.
Mis puutub kaasamisse, siis kõik osapooled, kes on väiksemal või suuremal määral eelnõuga seotud, on töögruppides olnud. Ja nagu te teate, me läheme täna katkestamise teed. Üldiselt me tunnetame, et selle eelnõu kallal on palju tööd tehtud ja nüüd me võiksime ta lõpuks seaduseks vormistada. Arvestades, et täna seda veel vastu ei võeta ja aega läheb veel, siis eks neid päevi kogune juba päris palju. Me peaksime edasi liikuma – mitte kiirustades, aga meil ei ole mõtet ka protsessi pidurdada.

Aitäh! Palun, Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna muudatusettepanek nr 55 – äkki sa selgitad saalile ja ka mulle. Sa rääkisid nii kiiresti, oli üsna keeruline aru saada. Millest ikkagi tekib vajadus luua kohalikele omavalitsustele uus laenuliik, mille nimi on äravõetud looma pidamise korraldamiseks võetav laen. Üldiselt tulenevad kohalike omavalitsuste laenud kas riigieelarve seadusest või kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusest, nüüd siis käiakse välja loomakaitseseadusest tulenev eraldiseisev laenuliik. Kas see on hädavajadus? Kas omavalitsused on palunud, et peaks eraldi olema selline laenuliik?

See teema oli ka rahanduskomisjonis üleval. Ma ei mäleta konkreetset ajendit, mis omavalitsusega see seondus ja mille pärast see eelnõusse pandi. Samas leidis rahanduskomisjon, et kui me tahaksime selle muudatuse loomakaitseseaduses teha, siis me peaksime säärase eelnõu eraldi algatama. Praegu me menetleme riigieelarve seadust. See on rahanduskomisjoni seisukoht. Keegi ei ole keelanud loomakaitseseaduses muudatusi teha, aga selle kohta võiks eraldi eelnõu algatada.

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Austatud komisjoni esimees! Ma läheksin juba järgmiste debattide juurde, mis tulevad peale katkestamist. Jutuks tuleb muudatusettepanek nr 32, mille eile rahanduskomisjon peale pikka vaidlust tegi ja mis käsitleb struktuurset tasakaalu. Eile märkis komisjoni liige Sõerd väga tabavalt, et ka Euroopa Komisjon ütles meie selle aasta eelarve kohta, et Vabariigi Valitsuse pakutud struktuurne tasakaal, ülejääk 0,...%, on tegelikult väiksem. Ta ütles teise numbri. Me oleme komisjonis kõik teadlikud, et struktuurne tasakaal kui selline on mõnes mõttes must kast. Kui me nüüd hakkame Riigikogus eelarve menetlemise käigus tehtud muudatusi sellest lähtudes hindama, siis mismoodi Riigikogu komisjon selle mõistmisega hakkama saab, kas üks või teine muudatusettepanek mõjutab struktuurset tasakaalu või mitte. Eile me ühiselt leidsime, et muudatus, mille komisjon tegi selle aasta riigieelarve puhul, et katta maksuseaduste mittevastuvõtmisest tekitatud puudujääki, sellele nõudele ei vastaks ega ei oleks tulnud arvestamisele. Aga järgmise, 2015. aasta eelarve puhul me peame juba olema nii targad, et ütleme: see muudatus vastab nõuetele, see mitte. Kuidas sa kujutad ette, et me seda teeme?

Jutt on finantskirjaoskusest. See on küsimus, mida me oleme ka arutanud. Ma toon ühe analoogse näite teemast, mida me oleme käsitlenud ka siin Riigikogu saalis, kui kõne all oli Eesti Energia aktsiakapitali suurendamine. Üks Riigikogu liige tegi ettepaneku, et võtaks selle raha, mis Eesti Energiasse läheb, ja eraldaks näiteks mingiteks toetusteks või palkadeks. Raamatupidamislikus mõttes – rõhutan, raamatupidamislikus mõttes – on Eesti Energia puhul tegemist finantsinvesteeringuga, kui me kapitali suurendame. Finantsinvesteeringu puhul ei ole tegemist kuluga, raha muutub bilansi aktivas mingiks muuks ekvivalendiks. Kui me eraldaksime selle summa näiteks toetusteks, siis ta oleks kirjas kululiigina.
Analoogsete näidete puhul ja ka sinu välja toodud muudatusettepanekute arutamise puhul on arusaamine sellest, kas konkreetse ettepaneku puhul on tegemist struktuurse tasakaalu rikkumisega või mitte, finantskirjaoskuse küsimus. Ega ei ole põhjust häbeneda, kui on vaja üht-teist küsida. Kui ei tea ise, siis tuleb küsida, kas ettepaneku arvestamine muudaks struktuurset tasakaalu või mitte. On eeldatud, et Riigikogu liige teab, mis asi on struktuurne tasakaal.
Teine, eraldi küsimus on see, kas säärane põhimõte peaks üldse baasseaduses sees olema. Näitena võib tuua, et muudatused, mis tehti 2014. aasta riigieelarve menetlusel, uue seaduse järgi ei oleks leidnud kinnitust, kuna need muudavad struktuurset tasakaalu. See on nagu eraldi teema. Mina arvan, et lähtuvalt konservatiivsest planeerimispoliitikast pole struktuurse tasakaalu sissetoomine iseenesest halb.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Hea komisjoni esimees! Mu küsimus puudutab seaduseelnõu § 84 ja parandusettepanekut nr 47, mille on teinud Sotsiaaldemokraatlik Erakond. See puudutab rahvusringhäälingu seaduse muutmist. Mis on sisuline põhjus, miks seda sotsiaaldemokraatide head ettepanekut ei toetatud? Ma saan aru, et ettepanek ei leidnud komisjonis toetust, seega ei lähe see ilmselt ka suures saalis läbi. Kui tõesti on valitsusel suur soov nimetada rahvusringhäälingu nõukogusse oma esindaja, miks tahab ta seda teha kultuuriministri kaudu, mitte rahandusministri kaudu, kui see nimetamine on tõesti riigieelarve ja finantsküsimustega seotud?

Mul ei ole teile mingit uut sisulist informatsiooni edasi anda. Eelnõu muudatusettepanekute läbivaatamisel ma teatud sisulisi põhjendusi vahendasin. Saan tugineda informatsioonile, mille on andnud eelnõu algatajad, ja diskussioonile, mis on olnud rahanduskomisjonis. Mis puutub muudatusettepanekusse nr 47, siis kordan igaks juhuks üle, et on soovitud lahendada kehtiv segadust tekitav erisus, et Rahandusministeeriumiga peetavates läbirääkimistes esindab rahvusringhäälingut rahvusringhäälingu nõukogu. Muidu peetakse eelarveläbirääkimisi vaid ministeeriumide ja põhiseaduslike institutsioonidega. Kui see teema jääb peale teise lugemise katkestamist endiselt üles, siis saame rahanduskomisjonis seda veel arutada. Midagi pole lukku löödud.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Minu küsimus ei olnud selle kohta, kas tuleks likvideerida olukord, kus on arusaamatu, kes peab kaitsma rahvusringhäälingu eelarvet. See oli tõesti segane olukord, kaks seadust ei olnud omavahel kooskõlas ja on hea, et probleem ära lahendatakse. Rahandusminister on aga öelnud, et kui valitsus saab endale rahvusringhäälingu nõukokku esindaja, siis saavad seal ka kõik finantsküsimused kontrolli alla. Kui eesmärk on seesugune, miks siis esindaja nimetab kultuuriminister, mitte rahandusminister?

Ma ei oska täpselt öelda. See küsimus on väga spetsiifiline. Arutame seda. Rahanduskomisjonis seda teemat üleval ei olnud, kui ma püüaksin vastata, oleks see juba minu interpretatsioon. Me saame seda kindlasti küsida kas otse ministrilt või siis komisjoni edasises arutelus.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! § 44 lõikes 2 on minu arust eksitav tekst. Siin on kirjas, et kohaliku omavalitsuse üksuste ja nende liitude ning Vabariigi Valitsuse vahelise kokkuleppega määratakse igasugused põhimõtted. Paraku minu teada ei ole seda kokkulepet viimasel kolmel-neljal aastal saavutatud. Mille alusel need põhimõtted siis tegelikult määratakse?

Vaatame üle! Vaatame riigieelarve seaduse eelnõu menetluse käigus üle ka selle konkreetse § 44 lõike 2. Ei ole üldse küsimust! Aga väga hea, et sellised küsimusi tekitavad sätted suure saali istungi stenogrammis fikseeritakse – need on kohad, millele rahanduskomisjon saab oma tähelepanu pöörata. See on väga teretulnud!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh teile!

Võtke heaks! Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Härra aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsioon toetab täna seaduseelnõu lugemise katkestamist. Seda juba sel lihtsal põhjusel, et praegusel kujul ei ole seda võimalik isegi kolleege sundides vastu võtma. Ja teine asi, milles Eesti Keskerakonna fraktsioon kindel on, on see, et riigieelarve baasseadus on riigi jaoks liiga tähtis, et seda arutada ainult ministeeriumi ja rahanduskomisjoni vahel. Sellel arutelul peab olema palju laiem pind. Meie igal juhul pakume, et komisjon korraldaks arutelud kohalike omavalitsuste liitudega, tööandjate organisatsioonidega jne.
Nüüd seaduseelnõu juurde. Mõned märkused. Ma olen siin kogus periooditi olnud 1999. aastast peale ja arvasin, et olen kõike näinud. Seda, mis toimus eile rahanduskomisjonis, ma nägin aga esimest korda. Praegu te näete oma laudadel või riiulis oleva seaduseelnõu juures 60 muudatusettepanekut. Eile oli neid 63. Millest ma praegu räägin? Nimelt, kui me arutasime muudatusettepanekut, mis eile oli nr 38 ja mida täna enam ei ole, siis hääletamise tulemus oli poolt 1, vastu 4, ülejäänud pidulikult puudusid, kuigi kõik olid komisjonis olemas. See oli rahanduskomisjoni muudatusettepanek. See oli Rahandusministeeriumi esitatud, aga sellegipoolest oli hääletustulemus selline, nagu ta oli. Tõega, ma nägin seda esimest korda! See ise juba näitab eelnõu 513 kvaliteeti – see on alla igasugust kriitikat.
Tahan pöörata tähelepanu veel ühele muudatusettepanekule, mis kahjuks on muudatusettepanekute tabelis olemas. See on muudatusettepanek nr 32 ja kõlab niiviisi: muuta § 38 lõige 2 ja sõnastada järgmiselt: riigieelarve eelnõu muutmise ettepanek ei või põhjustada struktuurset riigieelarve puudujääki, selle suurenemist ega struktuurse ülejäägi vähenemist. Ma tõstsin komisjonis üles küsimuse, kas ei teki selline võimalus, et tulevikus, kui tulevane opositsioon esitab 300, 600 või kas või 1000 muudatusettepanekut, siis on koalitsioonil kõige kergem avaldada arvamust, et kõik need muudatusettepanekud põhjustavad struktuurset riigieelarve puudujääki. Selle all võib mõelda ükspuha mida. Ja kui selline arvamus on olemas ning kui selleks ajaks koalitsioon on ühte toredasse seadusesse lülitanud punkti, et muudatusettepanekud, mis ei vasta riigieelarve seaduse § 38 lõikes 2 sätestatule, ei kuulu suures saalis hääletamisele, siis ongi niiviisi, et koalitsioon võib sellisel suvalisel moel opositsiooni hambutuks teha. Meie fraktsioon paneb täna selle muudatusettepaneku hääletamisele ja ma palun kõiki meid toetada ning hääletada selle vastu. Sellist demokraatia riivet, nagu on näha tolle riigieelarve seaduse eelnõu menetlemisel, pole ma näinud. Komisjonis küll vastati, et mis sa nüüd, me ju räägime ja arutame ja kõik muudatusettepanekud vaatame läbi.
Palun kolm minutit lisaks!

Palun, kolm minutit!

Komisjonis küll vastati, et mis sa nüüd, me ju räägime ja arutame kõik muudatusettepanekud läbi. Küsimus ei ole selles, kas neid arutatakse rahanduskomisjonis, küsimus on selles, kas ettepanekuid saab siin saalis hääletusele panna.
Veel tahan öelda, et ma olen päri Riigikontrolliga, kes novembri keskel teatas oma arvamuse. Nimelt seda, et uue riigieelarve seadusega kavandatakse ümber korraldada strateegilise planeerimise süsteem ja väidetavalt suurendatakse Riigikogu rolli selles. See roll aga pigem väheneb ja muutub segasemaks. Kahjuks pole mul kogu argumentatsiooni võimalik teile tutvustada, kiri on pikk ja põhjalik. Soovitan teil vaadata kirjavahetust, seal on see kiri täitsa olemas.
Olen nõus Riigikontrolliga ka selles, et riigieelarve, st riigivara kasutamise järelevalvega on otseselt seotud ka aruandlus ja see paraku muutub nigelamaks. Meil kaob too seni olnud mingigi ettekujutus, kuna on võimalik see meilt ära võtta praktiliselt täies ulatuses.
Stabiliseerimisreservist ei ole mul aega rääkida, aga kui see teid huvitab, siis lugege Riigikontrolli kirja. Aga eraldi mure on, et me oleme aastaid rääkinud sel teemal, et valitseb vastuvõtmatu olukord, kus kohalik omavalitsus peab oma tuludest kujunenud eelarvest kinni maksma igasugu riigi ülesannete täitmist – kas otsesel kujul, nagu see juhtus piiriületuse korraldamisel ühes või teises kohas, või kaudselt nagu siis, kui riik annab mingid oma ülesanded kohaliku omavalitsuse kanda ja rahaga seda ei kindlusta. Riigikontroll on välja pakkunud mehhanismi, kuidas see on võimalik lähiajal ära teha. Selleks oleks vaja veidi muuta ka seda seaduseelnõu, aga seda tehtud ei ole. See on kõige suurem mure, sest nii nagu kohaliku omavalitsuse eelarvele on pikalt liiga tehtud, nii jätkatakse seda selle eelnõuga. Midagi selles valdkonnas ei muutu, seda ka uue seadusega.
Lõpetuseks, et see paremini meelde jääks. Meie ettepanek on tungiv ja me palume rahanduskomisjonil seda vähemalt arutada ja viia läbi laiahaardelised diskussioonid kõigi nende esindajatega, kelle elu sõltub riigieelarve baasseaduse vormist ja sisust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Andres Herkeli!

Härra juhataja! Austatud kolleegid! Kuna auväärt komisjoni esimees viitas, et suure saali stenogramm on tähtis alus sellele, mida rahanduskomisjon edasi teeb, siis ma lisaksin mõned marginaalid selle seaduseelnõu lugemise stenogrammi.
Ma ei küsinud mitte ilmaasjata selle kohta, kas põhiseaduslikkuse analüüs põhiseaduskomisjonis ka pärast teise lugemise katkestamist jätkub. Olin põhiseaduskomisjoni liige, kui komisjon selle eelnõu kohta arvamuse andis, ja mäletan üsna hästi, et aeg, mis meie komisjonile sellega tegelemiseks anti, oli üsna napp. Kaasnes ka niisugune märkus, et see, mida komisjon toona ütles, oli miinimum sellest, mida niisuguse ajaraami puhul öelda saab.
Aga need asjad põhimõtteliselt olid fundamentaalsed ja puudutasid nii põhiseaduslike institutsioonide autonoomiat kui ka Riigikogu enda autonoomiat eelarve menetlemisel. Neid ei tohi riivata ega jätta juhuse hooleks. Komisjoni esimees ütles, et vaatame, millised muudatusettepanekud veel laekuvad ja kuidas see asi siis välja kukub. Minu arvates peab rahanduskomisjon vastutama selle eest, et kui seaduseelnõu antakse lõppmenetlusse, siis selle vastavus põhiseadusele ei ole enam vaidlustatav.
Teine küsimus, mille ma sama küsimuse raames esitasin, oli, kuidas üldse ministeeriumist sai tulla niisugune praak. Sellele sain komisjonilt veenva vastuse. Aitäh! Ma arvan ka, et edaspidi niisugust asja olla ei tohi. Küll aga ei ole ma päriselt nõus selle väljavabandamisega, et aasta lõpp oli kiire. Minu meelest säärast praaki ei saa kuidagi seletada kiirusega, seda saab seletada suhtumisega, sh ministeeriumi suhtumisega meisse, Riigikogusse. Komisjonid, fraktsioonid ja Riigikogu liikmed peaksid olema märksa otsusekindlamad ja nõudma, et niisuguseid eelnõusid meile ei esitataks. See puudutab ka põhiseaduslike institutsioonide sõltumatust, see puudutab ka sedasama rahvusringhäälingut, mille kohta saalis on korduvalt küsitud ja mis ei ole põhiseaduslik institutsioon. Võib-olla pole see, kui ministeerium hakkab rahvusringhäälingu nõukogusse liikmeid määrama, põhiseadusega mitte mingisugusel moel vastuolus, küll aga kärbib see avalik-õigusliku ringhäälingu autonoomiat. Ma tahaks, et me niisuguseid asju suudaksime vältida.
Lõpuks viimase marginaali korras üks lühike tagasivaade. Mitte ainult mina, vaid ka mitmed varasemad rahvasaadikud ja võib-olla ka mõned praegused staažikamad olijad on ilmselt pead murdnud, kust ikkagi sai alguse Riigikogu rolli vähenemine võrreldes valitsusega. Ilmselt üks põhilisi lähtekohti oli see, mis toimus Riigikogu IX koosseisus sellesama riigieelarve baasseadusega. Kui me loobume oma pädevusest riigieelarve küsimustes, siis toob see paratamatult kaasa Riigikogu marginaliseerumise ka muudes valdkondades. Ma väga tahan seda vältida. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Eiki Nestori!

Hea juhataja! Kolleegid! Palun kohe alguses lisaaega!

Kolm minutit.

Alustan sellest, et rahanduskomisjon väga mõistlikul moel võttis selle eelnõuga rahandusministrilt ja Vabariigi Valitsuselt hoogu maha ja juhtis tähelepanu, et äkktöö korras seda seadust vastu võtta ei kõlba. Tänaseks on eelnõu läinud paremaks, aga võiks olla veel parem.
Ma tahan öelda, et liikumist on kolmes suunas. Näiteks alles sellel nädalal me saime komisjonis teada, et Euroopa Keskpank ei ole päris rahul sellega, millise positsiooni me näeme selle seadusega ette Eesti Pangale. Seda on vaja muuta ja me teeme seda rahulikult, ei ole häda midagi. On toimunud positiivseid muudatusi. Ma julgen meie fraktsiooni nimel komisjoni tänada, et mitut meie ettepanekut on osaliselt arvestatud. Nendest kõige olulisemaks pean kahte. Esiteks seda, et riigi eelarvestrateegia tuleb arutlusele ka Riigikogus, see ei jää ainult valitsuse dokumendiks. Ei saa nii olla, et me võtame vastu eelarve, mille strateegiast me mitte tuhkagi ei tea. Teine oluline muudatus on seotud summadega, mille võrra riigi tulud ületavad kulutusi, ehk n-ö ülelaekunud rahaga, mis esialgses versioonis sõitis otsejoones rahandusministri käsutamise alla. Nüüd saame seoses majandusaasta aruandega meie otsustada, mis selle rahaga teha: kui suur osa läheb kassareservi, kui suur osa stabilisatsioonireservi. Need on positiivsed muudatused.
Aga kolleegid, kes enne mind rääkisid, rääkisid mõlemad õiget juttu. Mis on selle eelnõu viga? See on ametnikukeskne visioon sellest, kuidas asi peaks käima. Selle eelnõu tähtsus, sõbrad, on selles, et see reguleerib väga paljut. Kas või seesama üleriigiline tsirkus sõiduautode käibemaksuga – seegi on selle seaduse küsimus. Kui riigieelarve seadus võimaldab teatud asju teha, siis võibki selline tsirkus käivituda. Kui see seadus seda teha ei luba, siis seda juhtuda ei saa.
Eile kõigi suureks üllatuseks komisjon – ma tänan teda selle eest! – tõesti häälteenamusega suunas Rahandusministeeriumi tagasi ühe ettepaneku, mis oli lausa hull. Täna on siin eelnõus ette nähtud, et kui riigi tulud oodatud suuruses ei laeku, siis teatud juhul võib rahandusminister väljamakseid piirata. Tuli uus ettepanek: kui ka prognoositavad tulud ei täitu, siis ta võiks samamoodi käituda. Minu meelest ametnikud ei saanud ka enne asjast aru, kui ma tõin näite. Praegu on nii, et rahandusminister, kelle sõiduautode käibemaksu puudutav ettepanek on kuu peale saadetud, kelle pakutud 1000-euroste arvete deklareerimine on välja kuulutamata ja kaevandamise tasud Riigikohtu poolt tühistatud, saab öelda, et tulud ei laeku ja, hing täis, teatab, et nüüd ma piiran väljamakseid nii kaua, kuni te minu pakutud käibemaksumuudatusi vastu ei võta. Vaat niisugust olukorda ei tohi olla, saate aru!
Mis on siin veel puudu? Mõnes asjas on küll toimunud lähenemisi, aga alustan lihtsast puudusest. On vaja seletada – ma loodan siin ka põhiseaduskomisjoni abile, kus iganes Maruste ka praegu ei ole –, et kuidagi imelik on siin seaduses sätestada, et kuigi meie põhiseadus ütleb, et rahalisi kohustusi riigile võtab Riigikogu, siis laenu otsustamise otsustab rahandusminister või Rahandusministeerium. Muidugi kõik saavad ühtmoodi aru, kuidas see mehhanism tegelikult töötab, aga sõnastus on niisugune. 
Järgmised probleemid puudutavad Riigikogu ja valitsuse vahelist tasakaalu. Kõigepealt tunnistan, et ükskõik, mida minu armsad ja mitte nii armsad parempoolsed kolleegid Delfis või kuskil mujal sotsiaaldemokraatide kohta kokku ka ei valeta, iseenesest on need korrigeerimis- ja kompenseerimismehhanismid, mis nüüd seadusesse tulevad, mõistlikud. Me ei räägi enam igal aastal mingit muinasjuttu tasakaalus eelarvest, mis on jama, vaid räägime sellest, et võib olla nii häid kui ka halbu aastaid. Ja siis, kui on halvad aastad olnud, tuleb nende möödudes headel aastatel vahepeal tekkinud puudujääk heastada. Kõik on lihtne.
Näiteks selline näide §-s 6, et kui on vaja korrigeerida eelarvepositsiooni, siis kes selle otsuse langetab. Praegu võib sellest sõnastusest välja lugeda, et asi käib niimoodi, et Rahandusministeerium prognoosib, et asi on hull, rahandusminister tõstatab valitsuses teema, et eelarveprognoosid ei täitu, ja teeb vajaduse korral ettepanekud eelarvepositsiooni parandada. Ja see on tema otsus. Meie ettepanek on lihtne: rahandusminister on kohustatud ettepaneku viima valitsusse ja valitsus otsustab, et on vaja muuta eelarvepositsiooni, mitte rahandusminister. Lihtne näide.
Või § 7. Kui on halvad aastad mööda saanud ja me oleme saavutanud struktuurse tasakaalu, siis on väga mõistlik kirjutada siia, et see vahepealne miinus oleks vaja heastada. Rahandusministeerium arvab, et seda peab tegema nii, et vähemalt 0,5% SKT-st aastas tuleb selleks planeerida. Meie ettepanek oli see arv siit välja jätta, et regulatsioon oleks paindlikum, sest reeglina väga halbadele aastatele järgnevad paremad aastad, mis ei ole veel väga head. Näiteks kui see eelarve n-ö tasakaalustatav summa on 0,7% SKT-st, siis miks ei võiks asja heastada nii, et ühel aastal eraldatakse 0,2% ja järgmisel aastal 0,5% SKT-st? Need võivad näida nüanssidena, aga nendest sõltub, kas meile tuuakse siia mingi järgmine bravuurikalt tehtud käibemaksuseadus või mitte.
Kõige olulisem on, et kahjuks ei ole toimunud mitte mingit lähenemist riigi strateegiliste dokumentide küsimuses. See on nii kurb, sõbrad! See on kohutav! Rahandusministeerium tahab, et praegune olukord püsiks. Nagu see asi käib: me ühiskonnas tõstatame probleemi, hulk tarku inimesi tuleb kokku ja arutab, kuidas neid lahendada, koostab mingisuguse dokumendi, aga kõik lõpeb sõnadega: seda rahastatakse sõltuvalt riigieelarve võimalustest. Pärast seda võite selle dokumendi maha matta ilma puhkpilliorkestrit kutsumata. See on mingi poliitilise eneserahulduse vorm, mis väljendub ühes pressiteates, et niisugune kava sai valmis, ja rohkem midagi ei järgne. Lugege meie ettepanekud läbi! Kui seadus nõuab ja valitsus tahab, tulevad need kavad siia. Riigikogu arutab, pärast seda võib valitsus teha neis muudatusi ja Riigikogu seejärel kas kinnitab konkreetse kava või mitte. Aru antakse Riigikogule ja kui vaja, siis muudetakse neid arengukavasid. Ainult nii asi töötab, muul juhul jääb püsima praegune rumal olukord. Kutsun teid üles meie muudatusi toetama!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Võime asuda eelnõu 513 muudatusettepanekute läbivaatamise juurde, neid on laekunud kokku 60.
Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt. Teine muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud, Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda ettepanekut hääletada!

Alustame hääletusprotseduuri ettevalmistust.
Head ametikaaslased, panen hääletusele teise muudatusettepaneku, mis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 3 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame hääletamise ettevalmistamist.
Panen hääletusele kolmanda muudatusettepaneku, mis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu 43, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 4 on juhtivkomisjoni tehtud. Muudatusettepanek nr 5 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 6 on juhtivkomisjoni tehtud. Muudatusettepanek nr 7 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame hääletamise ettevalmistust.
Panen hääletusele seitsmenda muudatusettepaneku, mis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 8 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame hääletamise ettevalmistust.
Panen hääletusele kaheksanda muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 9 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 10 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Muudatusettepaneku nr 11 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Muudatusettepaneku nr 12 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 13 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 14 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Muudatusettepaneku nr 15 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 16 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 17 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 18 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 19 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 20 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Muudatusettepaneku nr 21 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda ettepanekut hääletada!

Alustame hääletamise ettevalmistust.
Panen hääletusele 21. muudatusettepaneku, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu 44, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
22. muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on seda arvestanud osaliselt. Muudatusettepaneku nr 23 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Muudatusettepaneku nr 24 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 24. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 33 Riigikogu liiget, vastu 45, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 25 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Muudatusettepaneku nr 26 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 27 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 28 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 29 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Muudatusettepaneku nr 30 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 31 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 32 on esitanud juhtivkomisjon. Valeri Korb, palun!

Aitäh! Palun muudatusettepanekut nr 32 hääletada!

Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 32, mille on esitanud rahanduskomisjon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 51, vastu 22, erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust.
Muudatusettepaneku nr 33 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 34 on esitanud rahanduskomisjon. Muudatusettepaneku nr 35 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 36 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 36, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 24 Riigikogu liiget, vastu 41, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 37 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 38 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 38, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 23 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 39 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 40 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni ettepanek on jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Palun seda ettepanekut hääletada!

Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 40. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 27 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 41 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Muudatusettepaneku nr 42 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 43 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 44 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 45 on esitanud juhtivkomisjon. Muudatusettepaneku nr 46 ei ole esitanud juhtivkomisjon, selle on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestamata. Muudatusettepaneku nr 47 on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta arvestama. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda siia seadusesse sobimatut paragrahvi hääletada!

Alustame hääletuse ettevalmistamist.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 47. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 39, 1 erapooletu. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 48 on juhtivkomisjoni esitatud. Muudatusettepanek nr 49 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Muudatusettepanekud nr 50, 51, 52, 53 ja 54 on juhtivkomisjoni esitatud. Muudatusettepanek nr 55 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon ei ole seda arvestanud. Muudatusettepanek nr 56 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 57 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Muudatusettepanek nr 58 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata. Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Alustame hääletamise ettevalmistust.
Panen hääletusele muudatusettepaneku nr 58, mis on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 26 Riigikogu liiget, vastu 42, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepanek nr 59 on juhtivkomisjoni esitatud. Muudatusettepanek nr 60 on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht: jätta arvestamata.
Head ametikaaslased, ma tänan teid! Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud, mis puudutavad eelnõu 513. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu teine lugemine katkestada. Määran eelnõu 513 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 23. jaanuari kell 17. Teine lugemine on katkestatud ja teise päevakorrapunkti käsitlemine lõppenud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud maksukorralduse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 507 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Tarmo Männi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Eelnõu algatas Vabariigi Valitsus eelmise aasta 14. oktoobril. Esimene lugemine toimus siin saalis 6. novembril.

Hea ettekandja, palun vabandust! Austatud ametikaaslased, saalis on väga suur lärm. Ma palun, austame ettekandjat ja neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad kuulda eelnõu 507 arutelu edasist käiku! Palun, ettekandja!

Kuna eelnõuga kavandatakse muuta mitut õiguskomisjoni töövaldkonda jäävat seadust, küsis rahanduskomisjon selle kohta arvamust ka õiguskomisjonilt. Komisjonil eelnõu kohta märkusi ei olnud, küll aga soovitati kaaluda võimaluse korral kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kaasamist eelnõu menetlemisse. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda esitas mullu 8. novembril rahanduskomisjonile taotluse kuulata ära nende seisukohad eelnõu osas. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja esindajad osalesid komisjoni 16. detsembri istungil, kuhu olid kutsutud ka Justiitsministeeriumi ja Rahandusministeeriumi esindajad. Arutelu keskne teema oli maksuhalduri ja kohtutäituri pädevuse piiritlemine. Menetlusökonoomika seisukohalt on maksuvõlgade kiirel ja efektiivsel sissenõudmisel oluline, et oleks üheselt selge, millal ja kuidas menetlus ühelt menetlejalt teisele üle läheb. Maksukorralduse seaduse § 130 lõike 2 sõnastuse täpsustamisel on silmas peetud ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ettepanekut, muudatusettepanek nr 2 on kirjas teile väljastatud dokumentides.
Muudatusettepanekute tähtajaks Riigikogu liikmed, komisjonid ega fraktsioonid eelnõu kohta ettepanekuid ei esitanud. Eelnõu teist lugemist ettevalmistavad rahanduskomisjoni istungid toimusid 16. detsembril ja 13. jaanuaril. Juhtivkomisjon otsustas esitada viis muudatusettepanekut, mis on formuleeritud koos eelnõu algataja esindaja Rahandusministeeriumiga. Esimene muudatusettepanek teeb ettepaneku määratleda maksukorralduse seaduses üheselt mõistetavalt maksuhalduri õigus taotleda kinnisasja käsutamise keelumärke seadmist ilma puudutatud isiku nõusolekuta. Muudatusettepaneku nr 2 tegemisel on silmas peetud ka Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ettepanekut. Lisatakse viide täitemenetluse seadustikku §-le 25. Eesmärk on saavutada olukord, et täiturid asuksid maksuhaldurite nõudeid kohe täitma. Muudatusettepanekud nr 3, 4 ja 5 puudutavad kõiki eelnõu rakendamise ja jõustumise tähtaegu. Kõiki muudatusettepanekuid toetas rahanduskomisjon konsensusega.
Komisjon otsustas teha ettepaneku võtta eelnõu teine lugemine täiskogu 15. jaanuari istungi päevakorda ja teine lugemine lõpetada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind huvitab muudatusettepanek nr 2. Selle tekstis on kirjas, et "maksuhalduri algatatud täitemenetluse jätkamisel kohtutäituri poolt ei rakendata täitemenetluse seadustiku §-des 24 ja 25 sätestatud nõudeid". Kui vaadata seletuskirja, siis tegemist on kohustuse vabatahtliku täitmise tähtajaga. Tekib olukord, kus täitemenetluse seadustikus on vabatahtliku täitmise tähtaeg olemas, aga teine seadus paneb selle konkreetse toimingu puhul mingid piirangud peale. Kas sa ei näe selles vastuolu, et üks seadus näeb teatud õiguse ette, teine aga piirab seda?

Me oleme ühes komisjonis. Väga detailselt me seda ei arutanud, aga me siin õiguslikku probleemi ei näe. Kohustuse vabatahtliku täitmise tähtajast saab juhinduda maksuhaldur, kohtutäituril ei ole tarvis seda teist korda rakendada. Selline on eelnõu mõte.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Alustame eelnõu 507 muudatusettepanekute läbivaatamist. Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjonilt, samuti teine, kolmas, neljas ja viies. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu 507 teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja kolmas päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume neljanda punkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud väärteomenetluse seadustiku eelnõu 500 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli austatud justiitsministri Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on hea meel sel aastal esimest korda teie ees olla ja olla siin nii olulise seaduseelnõuga, mis kannab nii ilusat numbrit nagu 500. Head alanud tööaastat ja ka lihtsalt head alanud aastat teile kõigile!
Nüüd siis eelnõust. Loomulikult, nagu ma juba sissejuhatuses ütlesin, on tegemist väga hea eelnõuga ning see väärib Riigikogus toetamist ja põhjalikku arutelu. Väärteomenetluse seadustiku eelnõu koostamisel seadsime Justiitsministeeriumis eesmärgiks, et väärteomenetlus tuleb läbi viia kiirelt, efektiivselt ja kvaliteetselt. Väljatöötatud seaduseelnõusse on koondatud kogu väärtegude menetlemisega seonduv regulatsioon, lähtudes väärtegude ja nende menetlejate töö spetsiifikast, et hõlbustada väärteomenetlejate tööd. Seadustik on ju eelkõige kohtuvälise menetleja töövahend. Praegu kehtivat VTMS-i – ütleme väärteomenetluse seadustiku asemel edaspidi VTMS, kõlab lühemalt – on selle kehtimise ajal korduvalt täiendatud ja muudetud, täpsemalt öeldes lausa 52 korda, kuid ei ole tehtud läbivaid ja põhjalikke muudatusi, et lahendada küsitavusi, mis on esile kerkinud seaduse igapäevasel rakendamisel. Mitmed väärteomenetluse rakendamisel kerkinud sõlmküsimused on lahendatud kohtuväliste menetlejate ühise või kokkuleppelise praktika kohaldamise kaudu, mille kohta aga selgesõnaline regulatsioon seaduse tasandil puudub. Pean vajalikuks mainida, et tegemist ei ole täiesti uue väärteomenetluse regulatsiooniga. Eelnõu väljatöötamise eesmärk oli kehtiv väärteomenetlus üle vaadata ja vajaduse korral praeguse õigusmaastikuga kooskõlastada ning analüüsida eri liiki menetlusi, et muuta need efektiivsemaks ja kvaliteetsemaks. Seega on aluseks siiski kehtiv VTMS, mille muutmine tulenevalt muutustest ühiskonnas ning õigus- ja menetluspraktikas on möödapääsmatu.
Eelnõus on arvesse võetud ka kehtivasse väärteomenetlusse 19. juunil 2013 Riigikogus vastu võetud väärteomenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõuga (selle number oli toona 375) tehtud muudatused, nagu näiteks menetlustoimingu videosalvestamine kirjaliku protokolli asemel. Erandkorras nõustusime Siseministeeriumi ettepanekuga võtta see regulatsioon eelnõust välja ja kehtestada see kiiremini, juba kevadel.
Järgnevalt peamistest muudatustest. Esimesena toon välja muudatuse, mis sätestab vähetähtsa väärteo menetluse alustamisel menetlejale diskretsiooniõiguse ehk kaalutlusõiguse andmise. Väärteomenetluse alustamisel kehtib üldprintsiibina teatavasti legaliteedi põhimõte, kuid seaduses sätestatud tingimusel on menetlejale antud vähetähtsa väärteo puhul õigus kaaluda menetluse alustamata jätmise võimalust ja piirduda isiku suulise hoiatusega. Ennetades küsimusi, märgin siiski ära, et ilmselt ei ole väärtegu vähetähtis juhul, kui on tekitatud kahju või kui väärteomenetlus on alustatud isiku väärteoteate alusel, milles on osutatud tekitatud kahjule. Ma usun, et meil puudub põhjus kahelda kohtuväliste menetlejate oskustes, pädevuses ja hindamisvõimes tuvastada rikkumise raskust ja otsustada väärteomenetluse alustamise vajalikkuse üle. Näitena võib tuua, et vastavalt kehtiva liiklusseaduse §-le 206 on karistatav nõutavalt kauguselt mitteloetava riikliku registreerimismärgiga mootorsõiduki või maastikusõiduki juhtimine (karistus 10 trahviühikut), politseinik võiks aga karistamise asemel öelda juhile, et puhastagu number kohapeal ära.
Teise olulise muudatusena toon esile, et uue eelnõuga anname kohaliku omavalitsuse üksusele ehk valla- või linnavalitsusele kui kohtuvälisele menetlejale õiguse volitada teist kohaliku omavalitsuse üksust viima väärteomenetlust läbi volitava kohaliku omavalitsuse üksuse nimel. VTMS-i kohaselt on ka valla- või linnavalitsus kõigi tema territooriumil toime pandud väärtegude puhul kohtuväline menetleja, kui seaduses on väärteo menetlemise pädevus sätestatud just omavalitsusele. Kohaliku omavalitsuse üksused on aga väga erineva suuruse ja koosseisuga, mistõttu väärteomenetlejal esineb ülesannete täitmisel raskusi. Selle olukorra lahendamiseks annab eelnõu kohaliku omavalitsuse üksuse volikogule võimaluse otsustada, et halduslepinguga volitatakse väärteomenetlust läbi viima teine kohaliku omavalitsuse üksus. Kõik volituse sisuks olevad tingimused tuleb kokku leppida halduslepingus, juhindudes kohaliku omavalitsuse korralduse seadusest ja halduskoostöö seadusest.
Kolmandana toon välja, et korrigeeritakse väärteomenetluse lõpetamise aluseid. Kehtivas seaduses, täpsemalt §-s 29, mõned väärteomenetluse lõpetamise alused dubleerivad üksteist. Seetõttu teeme ettepaneku jätta välja tekst "kui seadus, mis nägi ette karistuse väärteo eest, on kehtetuks tunnistatud", kuna see on kaetud väärteomenetlust välistava alusega, milleks on see, et teos puuduvad väärteo tunnused. Kui puudub seadus, mis näeb ette karistuse, siis ei saa olla ka väärteo tunnuseid. Lõpetamise aluste olulisim korrigeerimine puudutab eelkõige otstarbekuse kaalutlusest lähtuvat lõpetamist. Kehtivas väärteomenetluse seadustikus ei ole avatud otstarbekuse tõttu lõpetamise tähendust, eelnõus on aga lahti kirjutatud alused, millistel juhtudel saab väärteomenetluse lõpetada, võttes aluseks otstarbekuse kaalutlused.
Oluliseks tuleb minu hinnangul pidada ka seda, et luuakse paindlikum karistusena mõistetud rahatrahvi tasumise võimalus. Teatavasti tuleb kehtiva seaduse kohaselt rahatrahv tasuda 15 päeva jooksul ja pärast seda pööratakse nõue täitmisele. Nüüd on ettepanek rahatrahvi vabatahtliku tasumise tähtaega pikendada ja see võiks hakata sõltuma rahatrahvi suurusest. Kuni 100 trahviühiku suurune rahatrahv tuleb täies ulatuses tasuda panka 30 päeva jooksul, kuni 200 ühiku suurune rahatrahv 60 päeva jooksul ja kuni 300 trahviühiku suurune rahatrahv hiljemalt 90 päeva jooksul, alates väärteootsuse jõustumise päevast.
Toon välja ka muudatuse, mis võimaldab üldmenetluses kalduda kõrvale üldistest menetlustähtaegadest, samuti teha otsus kiiremini kui 30 päeva möödudes protokolli kätteandmisest. Soovi korral saadetakse lahendi koopia menetlusaluse e-posti aadressile. Selline regulatsioon lahendab praktikas tekkinud mured. Nimelt saavad inimesed sageli enda kohta tehtud otsusest teada alles siis, kui nendega võtab ühendust kohtutäitur. See tähendab, et lahendi tegemisest on möödunud nii palju aega, et otsus on edastatud juba täiturile täitmiseks. Eelduslikult võime loota, et olukordi, mil isik väärteootsusega tutvuma ei tulegi ega saa seetõttu määratud trahvi tähtaegselt tasuda, jääb vähemaks. Kuna kaebetähtajad algavad siiski päevast, mil väärteootsus on kohtuvälise menetleja juures tutvumiseks kättesaadav ja mis menetlusalusele isikule teada antakse, tuleb isikul olla siiski hoolas ja kohusetundlik, eelkõige tähtaegade osas. Väärteootsuse koopia saatmine elektronposti teel on võimalus lahendi kättesaamist lihtsustada, kuid kaebetähtaegade algus ei sõltu sellest, millal isik oma elektronpostist väärteootsuse leiab või asjaomase kirja avab.
Kui me juba menetlusest rääkisime, siis ma usun, et huvi võiks pakkuda ka see, et eelnõuga võimaldatakse kohaldada raskemate rikkumiste puhul kiirmenetlust. Eesmärk on anda suuremate rikkumiste korral võimalus karistada isikut kiirmenetluse korras ja seega hoida menetlusressurssi kokku üldmenetluste arvel. Kiirmenetlust ei ole võimalik kohaldada väärteoasjades, mille eest tuleb menetlusalust isikut karistada arestiga või kohaldada lisakaristust, näiteks juhtimisõiguse äravõtmist.
Täiendatakse ka kohtupidamist puudutavaid sätteid. Nimetan siinkohal mõne neist. On ettepanek anda võimalus kohtu loal vara arestida. Näiteks liiklusnõudeid järjepidevalt rikkuvate isikute mõjutamiseks on väärteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine tõhusaim mõjutamise ja ka seaduskuulekuse suurendamise meede. Näiteks 2012. aastal konfiskeeriti korduvrikkujatelt kokku 48 sõiduvahendit. Kohtumenetluses luuakse ka võimalus arutada ühel kohtuistungil ühte väärteoasja või katkestamatult järjest mitut väärteoasja ning kuulutada kohtuotsuse lõpposa suuliselt iga väärteoasja arutamise järel, teatades samas, millal kohtumenetluse pooled kirjaliku kohtuotsuse kätte saavad. Väärteoasjade järjestikusel arutamisel ühel kohtuistungil kohtuistung heli- või videosalvestatakse. Kaotatakse kehtivas väärteomenetluse seadustikus ja menetlusnõuetes sisalduv nõupidamistoa kohustus. Kohtule antakse võimalus kuulutada otsus välja suuliselt ja öelda, millal saab kohtu kantseleist kätte kirjaliku otsuse. Apellatsioonimenetluse, kassatsioonimenetluse, teistmismenetluse ja määruskaebuse lahendamise menetluse kohta antakse üldine viide, mille kohaselt väärteomenetluses kohaldatakse kriminaalmenetluse seadustiku sätteid, arvestades väärteomenetluse seadustikus kehtestatud erisusi.
Usun, et lühike kokkuvõte väga mahukast eelnõust on teile edasi antud. Loomulikult on õiguskomisjoni ettepanek esimene lugemine lõpetada Vabariigi Valitsusele sobiv. Eks siis saame õiguskomisjonis eelnõuga tööd edasi teha. Aitäh!

Tänan! Austatud minister, teile on ka küsimusi. Peeter Võsa, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Mul on küsimus käesoleva seaduseelnõu § 81 "Alaealise tunnistaja ülekuulamise erisused" kohta. Mina lugesin seda ega taibanud ööd ega mütsi. Lugesin sealt ühe lause ette siseministrile ja tema ei saanud ka midagi aru. Ma loen selle nüüd teile ette ja küsin, kuidas teie sellest aru saate. "Menetleja võib alaealise tunnistaja ülekuulamise juurde kutsuda lastekaitseametniku, sotsiaaltöötaja, pedagoogi või psühholoogi." Edasi tuleb tingimus: kui tunnistaja on noorem kui 14-aastane ja ülekuulamine on seotud vägivallaga.

Mis siin segaseks jäi? Eelnõul on olemas ka seletuskiri. Kui te võtate seletuskirja, mis käsitleb § 81, siis te saate sealt täpsema seletuse. Hästi lühidalt öeldes on aga § 81 mõte selles, et erinevalt kehtivast seadusest on ettepanek suurendada alaealise ja tema esindaja õigusi ehk teisisõnu tagada alaealistele väärteomenetluses suurem kaitse. Kui te olete natuke mures selle sõnastuse n-ö grammatilise tõlgenduse pärast, siis ma mõistan, et esimesel lugemisel võib jääda mulje, et ülekuulamine ise on seotud vägivallaga. Loomulikult on jutt sellest, et alaealise suhtes toime pandud tegu on seotud vägivallaga. Aga loodetavasti avab seletuskiri selle sätte mõtte selgemalt. Nagu ikka tuleb ühte seaduseelnõu lugeda koos seletuskirjaga.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Siin saalis on tuhat korda räägitud, et seletuskiri ei ole see, millest üks või teine institutsioon lähtub, lähtutakse siiski seadusest. Mul on küsimus seoses § 20 lõikega 3, mis ütleb: "Kui menetlusalune isik pärast menetluse alustamist muudab oma elu- või asukohta, võib tema taotlusel asja menetleda tema uue elu- või asukoha järgi." On täiesti võimalik, et ühel inimesel on kaks elukohta, kaks korterit. Asi on alustatud, inimene registreeris end ümber, nüüd saadetagu materjalid sinna. Selleks ajaks, kui need sinna on jõudnud, on möödunud kuu või kaks. Menetlusalune registreerib jälle tagasi endisse kohta ja nii võib see kesta lõputult. Ei ole ju üldse raske end ümber registreerida, kuni lihtsalt kogu asi aegub. Kas te oskate selgitada, kuidas toimida selles olukorras?

Aitäh! Oskan ikka selgitada. See puudutab otseselt menetleja õigust ja teiselt poolt menetlusaluse õigust. Teisisõnu, kui menetlusalune isik vahetab oma elukohta, nagu te ütlesite, siis teatavasti menetlevad asja eri prefektuurid, kui me räägime näiteks politseitööst. Tegelikult vahet pole, kui me räägime näiteks Keskkonnainspektsioonist, siis menetlevad ühte või teist väärtegu samuti eri osakonnad. Oletame, et rikkumine on toime pandud Tallinnas. Põhja Prefektuur alustab Tallinnas menetlust ja isik vahetab oma elukohta, registreerib end Tartusse. Kui menetleja on nõus ja menetlusalune isik seda taotleb, võib tema asja edasi menetleda Lõuna Prefektuur Tartus ja edasi läheb asi isiku elukohast tulenevalt arutusele näiteks Tartu Maakohtusse või suurema tõenäosusega Tartu Halduskohtusse. Mõte on teha protsess paindlikumaks. Kui isik on kolinud Tartusse, siis ei pea ta ilmtingimata tulema väärteomenetluse ajaks Tallinna või käima menetluse lõpuni Tallinnas, vaid võimalik on asi üle anda. See ei tähenda, et menetlus jääb venima, menetlus kestab edasi määratud tähtajaga.

Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra minister! Mu küsimus puudutab 6. peatükki, tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimusi. Siin on §-s 65 öeldud: "Tõendeid kogutakse viisil, mis ei riiva kogumises osaleja au ja väärikust, ei ohusta tema elu või tervist ega tekita põhjendamatult varalist kahju. Keelatud on tõendeid koguda isiku suhtes põhjendamatut vägivalda kasutades ..." Milline on põhjendatud vägivald ja mis ulatuses võib vägivalda kasutada? Ei saa aru.

Aitäh! Politseitöö praktikas või üldse väärteomenetlejate praktikas ongi vahel vaja kasutada ka füüsilist jõudu. On selge, et kui kohtuvälisel menetlejal on vaja kasutada füüsilist jõudu, siis ei pea seda välistama. Ma usun, et kui te politseitööga natukenegi kursis olete, siis te teate, et politseil on õigus kasutada käeraudu. Aga see, kui kasutatakse käeraudu, on juba iseenesest jõu kasutamine. Samas, kui isik ei ole agressiivne ja puudub igasugune vajadus kasutada käeraudu, aga neid siiski kasutatakse, siis see ongi põhjendamatu. Kui isik on rahulik, allub politsei korraldustele, siis ei ole mingit põhjust kasutada füüsilist jõudu. Nii et see säte on siia sisse kirjutatud eelkõige menetlejale, et ei mindaks üle piiri.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Minu küsimus on ka seotud §-ga 65. Lõige 5 sätestab, et menetleja võib keelata menetlustoimingus osalejatel menetlustoimingu käigus teatavaks saanud teabe avaldamise, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku §-s 59 sätestatud alustega. Üks alus on see, et ei kahjustata Eesti Vabariigi huve. See on lõike 1 punkt 2. Siit ka küsimus: kuidas kohtuväline menetleja hindab Eesti Vabariigi huvide suurust?

Aitäh! Selle pärast ei tasu muretseda. Kui kohtuvälisel menetlejal see vajadus tekib, eks ta siis hindab. Kui tekib selline situatsioon, et menetlusalune isik või menetlustoimingus osaleja siiski avaldab mainitud andmeid, eks siis lõpptõde vaieldakse selgeks kohtus. Aga kui me vaatame erisuste aluseid ja tõendite kogumise üldtingimusi ehk § 65 ja § 59 koostoimes, siis on selge, et nende kahe paragrahvi koostoime eesmärk on tagada objektiivne menetlus ja see, et menetlus saaks ka objektiivse lahendi. Objektiivsest lahendist on eelkõige huvitatud ju menetlusalune. Menetlusalusele tuleb tagada, et kogutud tõendid, sõltumata sellest, kas need on füüsilises vormis, digitaalses vormis või mingil muul moel, oleksid taasesitatavad ja kasutatavad kohtumenetluse või väärteomenetluse lõpuni, kui kohtuväline menetleja ise selle otsuse teeb, ja neid ei oleks rikutud.

Vladimir Velman, palun!

Suur tänu, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab § 97 lõiget 1. See sätestab, et vaatluse eesmärk on koguda väärteoasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada väärteojäljed ja võtta asitõenditena kasutatavad objektid ära. Seega võib vaatluse eesmärgil ära võtta näiteks inimese arvuti. Äravõtmine on tõsine isiku õiguste riive, mis ei lange kokku vaatluse mõistega. Miks on vaatluse puhul vaja asi ära võtta?

Aitäh! Loomulikult, kui me räägime vaatluse eesmärgist, siis nagu te ise ette lugesite, on vaatluse eesmärk koguda väärteoasja lahendamiseks vajalikke andmeid. Teie rääkisite arvutist, aga samamoodi võib tuua ka mõne teise näite. Väärteod on kõikvõimalikud avaliku korra rikkumised ja avaliku rikkumise objektiks või avaliku korra rikkumise esemeks võib olla, no mis me näiteks toome, koerakaka ei ole ilus näide, aga põhimõtteliselt arusaadav näide. Sellisel juhul see tähendabki, et asitõendina võib olla vaja koerakaka tänavalt ära võtta või näiteks seda pildistada.
Mõistkem ikkagi, et vaatluse käigus kogutavad tõendid on eesmärgipärased ainult juhul, kui need on konkreetses väärteoasjas tähtsad. Ja kui me läheme kriminaalmenetluse juurde, siis ka seal on olemas asjade äravõtmise võimalus. Kriminaalmenetluse seadustiku läbivaatamisel tuleb suure tõenäosusega arutuse alla küll see, et seal ei ole meil enam sellist mõistet nagu "võetus". Isik võib vabatahtlikult olla nõus kriminaalmenetluse raames eset tõendina ära andma, aga võetuse mõistet kriminaalmenetluses enam ei ole. Väärteomenetluses peab vaatluse puhul selline võimalus olema. Te toote ühe näite, aga seadus peab olema universaalne. Loomulikult, kui arvuti äravõtmine on ebaproportsionaalne, siis ei tohi sellist äravõtmist rakendada.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Palun vabandust, aga kuulates kolleegide küsimusi ja teie vastuseid, tekib tunne, et eelnõu koostajad elavad elevandiluust tornis ega tea reaalsest elust suurt midagi. Paragrahvi 82 lõike 1 punkti 5 kohaselt võib ütluste andmisest keelduda abikaasa, püsivas kooselus olev isik ja tema vanem, sealhulgas ka isik, kellega süüdistataval on abielu või püsiv kooselu lõppenud. Kuidas kohtuväline menetleja kontrollib, millal kooselu lõppes või kas see oli püsiv? Inimesed elavad vabaabielus, täna on nad koos, homme riius ja kooselu ongi lõppenud. Mida peaks menetleja sellises olukorras otsustama?

Aitäh! Mul on hea meel, et Keskerakonna nõunik on teinud head tööd ja toonud teile välja üksikuid lõikeid üksikutest paragrahvidest. Aitäh hea töö eest! Need ettepanekud võiks ka õiguskomisjonile edastada. Kui te annate nüüd oma nõunikule edasi ka § 82 mõtte, siis § 82 sätestab menetlusaluse isiku õigused. Ehk kui isik ütleb, et ta on vabaabielus, või ütleb, et ta ei saa selle juhtumi puhul tunnistusi anda, kuna ta on menetlusalusega püsivas kooselus, siis niisugune õigus on siin antud. See ei ole menetleja otsustada, vaid menetlusaluse isiku ja temaga koos elava isiku õigus on seda mitte teha. Kui te võtate § 82 lõike 1 alguse, siis näete, et õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on menetlusaluse isiku lähedasel, see õigus on antud lähedasele, mitte menetlejale.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Võrreldes praegu kehtiva seadusega on uus tekst märksa karmim. Kui lugeda, siis on näha, et väga palju on üle võetud kriminaalmenetluse seadustikust. Minu küsimus ongi seotud sellega. Kas Eestis toimepandud väärteod on muutunud viimastel aastatel raskemaks?

Aitäh! Ma ei ole selles suhtes teiega nõus, et tekst on karmim. See seadustik, mis on teie ees laudadel, kaitseb oluliselt isiku õigusi ja isiku põhivabadusi. Nagu oli juba jutuks, on siin alaealiste õiguste suurem kaitse, samuti tunnistajate kaasamise õigus, kaitse kaasamise õigus jne. See seadustik kaitseb isikute põhiõigusi oluliselt rohkem. See, et kaks süütegusid käsitlevat menetlusseadustikku metoodiliselt üksteisega rohkem sarnanevad, on minu arvates väga mõistlik. Sest kui me räägime süüteomenetlusest ja väärtegudest ning kuritegudest ja kriminaalmenetlusest, siis on igati mõistlik, et need menetlused oleksid läbiviimise poolest ja eelkõige isikute kaitse seisukohast võrreldavad ning tugineksid samasugustele põhimõtetele. Aga loomulikult on siin erinevusi väga palju, sest kuritegude puhul on isiku põhiõiguste riive oluliselt suurem ja kriminaalmenetlus riivab põhiõigusi märksa sügavamalt. Kui te küsite, kas seadus on läinud karmimaks, siis ma ütlen, et ei, ei ole läinud karmimaks. Aga menetlusreeglid peavad olema sellised, mis ühelt poolt annavad riigile võimaluse sekkuda efektiivselt ja kiiresti ning teiselt poolt annavad isikule kõik võimalused kaitsta oma õigusi. Nagu ma ütlesin juba oma sissejuhatavas kõnes, on kas või õigus tasuda trahvi pikema aja jooksul isiku jaoks oluliselt leebem ja rohkem tema põhiõigusi arvestav. Kehtiv regulatsioon, mille järgi trahv peab olema makstud 15 päeva jooksul, ja kui ei ole makstud, siis läheb asi täituri kätte, ei ole minu arvates mõistlik. Kui inimesel ei ole palgapäev kätte jõudnud ning selle tagajärg on, et peale trahvisumma peab ta kohe ka täitemenetlusest tulenevat lisakulu kandma, siis see on ebamõistlik. Mina ütlen, et pakutav maksimaalselt 90-päevane ehk kolmekuuline tähtaeg on inimese jaoks oluliselt leebem ja sõbralikum, isegi kui ta on rikkunud seadust.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Igor Gräzini!

Austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kallid kolleegid! Õiguskomisjon vaatas ja kaalus seda asja ning leidis selle üldiselt hea olevat. Aga ei teie küsimustest ega ka ministri selgitustest ei jooksnud läbi selle seaduseelnõu tõeliselt oluline probleem, mille üle tuleb siin saalis, samuti õiguskomisjonis väga kõvasti mõelda. See on nimelt see, mida minister lõpus nimetas. See on see, et arutatav seadustik ja õigusharu on väga lähedane kriminaalprotsessile. Me näeme mitmes kohas, kus asjad peaaegu kokku jooksevad. Vähe sellest, siin on asi isegi nii kaugele läinud, et näiteks apellatsioon, kassatsioon, teistmine jne toimuvad üleüldse kriminaalprotsessi järgi, mis on absurdne. Sellist asja ei saa olla. Kui me räägime kahest eri õigusharust, millel on erinevad reguleerimisobjektid ja reguleerimismeetodid, siis üks ei saa teise protsesse rakendada. See ei ole võimalik. Teisest küljest on ka täiesti selge, miks on ära tehtud see suur töö, millest minister siin rääkis. Meil on aja jooksul välja kujunenud väga palju seadusrikkumisi, süülisi rikkumisi, mida ei tohiks olla ja mida kriminaalprotsessi järgi menetleda ei saa. Selles mõttes ütlen vastuseks ühele esitatud küsimusele, et Eesti riik on läinud palju leebemaks. Me oleme palju pehmemad, leebemad ja mõistvamad, kui me olime seni, ja me oleme vastu tulnud kõikidele inimestele, kes kogemata või vähem kogemata on seadusest üle astunud.
See probleem iseenesest, kus lõpeb üks seadusharu ja algab teine, on selles seaduses aga tõepoolest  olemas. Ma nimetan veel ühe sellise juhu, millest siin ei ole juttu olnud – see on kokkupuude tsiviilkohtumenetluse seadustikuga. Näiteks hoiatuse kättetoimetamine toimub üldse tsiviilmenetluse korras, mis ei ole kuidagi seotud väärteoga, see viide on siinkohal olemas. Nii et siin on, ma ütleksin, probleemi tuum.
Selle eelnõu kallal on töötanud, nagu me seletuskirjast näeme, paarkümmend inimest ministeeriumist, akadeemiast jne, kes on meie juriidilise protsessualistika tipud. On täiesti selge, et need küsimused, mis ma praegu esitasin, nende ees seisid ja nad on andnud positiivse vastuse. Tulemuseks oleme saanud seaduse, mis tervikuna on harmooniline, loogiline, arusaadav, ja ma arvan, et rakendajale ka äärmiselt lihtne. Ta ei pea olema kõiges lihtne süüteo toimepanijale. Lõppkokkuvõttes mõtleb tema selle peale, kuidas kiirust ületada, aga mitte selle peale, mitme päeva jooksul ta pärast seda peab trahvi maksma. Nii et tervikuna on see samm olnud keeruline ja raske, aga see samm on minu arvates astutud humanismi, mõistuse ja riigi halduskoormuse seisukohalt vähendamise suunas.
Mida siis komisjon arutas? Komisjon vaatas läbi kogu selle n-ö kirpitši, nii nagu ta siin on. Ma juhin ühtlasi tähelepanu, et see seadus on ka eelnõuna esitatud juriidiliselt, tehniliselt äärmiselt kõrge kvaliteediga. Nimelt on meil olemas tekst, selle juures seletuskiri, seletuskirja taga on täiesti eraldi mõjuanalüüs, seejärel on välja toodud kulutused, mida seaduse rakendamine kaasa toob, siis tuleb arvamuste ja ettepanekute tabel ning lõpus on veel sisukord. Ühesõnaga, seda seadustikku on analüüsitud sisuliselt üks kord tekstina ja neli korda eri aspektidest.
Komisjon ei saanud pöörata tähelepanu ja ei pööranudki tähelepanu kõikidele vastuväidetele ja argumentidele, eriti nendele, mis on hiljem arvesse võetud. Kuid kõige olulisem probleem, mis on üles jäänud ja mis tuleb paari nädala jooksul läbi arutada, on eri õigusharude omavaheline seos, mille kohta te leiate argumente eeskätt parandusettepanekute tabelist. Vaadake, mida on pakkunud advokatuur ja millest on rääkinud Riigikohus.
Üks omaette arutelu teema, mis läbi jooksis, oli nagu ikka seotud rahaga, aga sugugi mitte sellest aspektist, nagu tavaliselt ajakirjanduses räägitakse, et kui palju trahve tuleb koguda selleks, et eelarvelünkasid täita (siin on muide ka näidatud, et see on 0,00087%, nii et sisuliselt seda sissetulekut ei ole). Räägiti sellest, et meil võib paari aasta jooksul vaja minna kas 400 000 või 100 000 eurot selleks, et kehtestada elektroonilise või digitaalse dokumendi töötlemise mehhanism. Siin on otsustamise koht. Erinevus on lühidalt öeldes selles, kas luua ühtne tsentraalne süsteem n-ö once and forever, et meil oleks see asi ükskord tehtud ja Eestis oleks üks tsentraalne e-toimiku süsteem (400 000), või püüda e-toimiku süsteem välja arendada kõikide menetlejate puhul – need on siis vastavalt Keskkonnaministeerium, maksuamet jne, ühesõnaga kõik need, kes meil menetlejana figureerivad. See on rahalise otsustamise koht. Me ei pea maksma seda raha homme, aga siiski suhteliselt varsti. Kogu üleminek digitaalsele ja elektroonilisele asjaajamisele võtab siin esitatud oletuste kohaselt paar aastat, nii et me saame rääkida digitaalse süsteemi valmimisest tõenäoliselt aastal 2016.
Võib-olla veel üks küsimus, mis aruteludest läbi jooksis, aga jäi kuidagi õhku rippuma. See on küsimus selle kohta, milline on struktuur, kes on protsessi ja kes on kogu menetluse osalised väärteomenetluse puhul, võrreldes kriminaal- ja tsiviilprotsessiga. Ma ei tea, kas te panite tähele üht väga omapärast asjaolu. Nimelt on ühes menetlusliigis, see on siis, kui tegemist on kohtuvälise menetlusega, olemas see, mis peaks olema normaalses tsiviilprotsessis – kolmas pool. Kusjuures kõige huvitavam on, et on ainult nõudeõiguseta kolmas pool, st isik, kelle suhtes võidakse rakendada konfiskeerimisnõudeid. Nõudeõigusega kolmandat pole kohtuvälise menetluse puhul üldse olemas. Seda pole ka kohtuliku menetluse puhul, kuigi siin on muidugi teatav loogika olemas sel lihtsal põhjusel, et siin võib tinglikult – see on küll natuke uus konstruktsioon, aga miks mitte – selleks teiseks või nõudeõigusega pooleks paradoksaalsel kombel olla kohus ise, kes antud juhul esindab riiki ja kannatanut. Sest lõppkokkuvõttes on kohus see, kelle kaudu kahjud välja nõutakse, ja kahjusid võib seejärel ka tavalise tsiviilprotsessi korras välja nõuda reaalselt kahju kannatanud isik.
Nii me siis komisjonis rääkisime, tund aega sai täis ja arutusele tuli võtta järgmine päevakorrapunkt. Mis me siis otsustasime? Esiteks pöördun komisjoni nimel teie poole palvega see dokument veel kord läbi vaadata nii tähelepanelikult, kui see võimalik on, sest tegemist on mahuka ja väga tähtsa paberiga. Iga ettepanek on rohkem kui teretulnud, kuigi mulle tundub, et enamik võimalikke ettepanekuid on juba kirjas. Muudatusettepanekute tähtaeg võiks meie arvates olla 29. jaanuar 2014, kahe nädala pärast. Meie ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Minule langes au siin teie ees rääkida. Kõik need otsused tehti konsensusega. Aitäh!

Aitäh! Teile on ka küsimusi. Peeter Võsa, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Minus tekitab küsimusi käesoleva eelnõu § 57 "Väärteoasja materjali üleandmine prokuratuurile teos kuriteo tunnuste ilmnemise korral". Praegu on olnud selline praktika, et kohtuväline menetleja ei anna juhul, kui ilmnevad kuriteo tunnused, asja üle mitte prokuratuurile, vaid uurimisasutusele, kes prokuratuuri järelevalve all asja menetleb. Kui nüüd kogu see paberimajandus hakkab käima prokuratuuri kaudu, siis see ju pikendab protsessi, minu arvates vähemalt kümme päeva. Kas see on mõistlik?

Seda me ei arutanud, aga Peeter, vaata, mida mina arvan. Esiteks ei saa neid materjale ja lugusid, mis lähevad prokuratuuri kuriteo koosseisu tunnustel, olla eriti palju. Kui me üheksal juhul kümnest räägime sellestsamast koerakakast või kiiruse ületamisest, siis kuhu sa selle materjali ikka nii väga saadad. See on teema number 1. Number 2 – ma ütleksin isegi, et pluss on veel see, et kohustus langeb prokuratuurile ja tema on ka kompetentne otsustama, kas üldse on neid tunnuseid või lihtsalt tundus, et on. Selles mõttes kompetentsus suureneb. Aga ma olen sinuga nõus, kui sa väidad ka vastupidist. Kuna meil praktika praegu puudub, siis sina arvad nii, mina arvan naa, eks siis vaatame.

Palun, Marko Pomerants!

Aitäh, hea eesistuja! Hea kolleeg Gräzin! Ma saan aru, et eri õigusharudena käsitled sa kriminaalmenetlust ja väärteomenetlust. Palun selgita, milles võiks olla põhimõtteline erinevus. Kui ühel juhul on varastatud näiteks 63-eurone ja teisel juhul 65-eurone asi, siis tänase seaduse kohaselt teatavasti üks läheb ühe menetluse ja teine teise alla. Mis on see põhjendus, et kohe teist liiki või teistsugust menetlust alustada?

Kui ma sulle päris ausalt ütlen, siis ega ma ei tea. Aga kuna ma pean vastama enam-vähem arukalt, siis ma muidugi mõtlen sulle vastuse välja. Põhiasi riigi seisukohalt on teatav ökonoomia. Saad aru, menetleda ära virutatud kilekoti või kahe viinapudeli juhtumit samas korras, nagu menetletakse panga tahtlikku pankrotti või midagi muud säärast – tähendab, siin on lihtsalt menetlusökonoomia küsimus. Lõppkokkuvõttes on muide tegu ainult ühe dokumendiga. Siin on ju ka kiirmenetlus ja tavaline menetlus. Mille poolest nad erinevad? Ühe paberi poolest, ühel on protokoll ja teisel ei ole. Aga see muudab juba pilti: kui on protokoll, siis on tavaline menetlus, ilma protokollita on kiirmenetlus. Kujuta nüüd endale seda asja ette, pane siia otsa prokuratuur ja kogu see uurimismasin, millest me räägime. Kõik taandub ikkagi sellele koera..., näed, ma ei saa nüüd ka sellest näitest lahti. Ühesõnaga, kõik taandub, ütleme, sellele numbrimärgile jne. Riigi seisukohalt on mõtet teha kaks asja: esiteks, need kaks haru eristada, kusjuures üks nendest on oluliselt lihtsam kui teine, ja samal ajal teha niimoodi, et nad omavahel ka klapiksid, et nad on lahus, aga hästi sarnased.

Läheme edasi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Ma küll püüdsin ministri soovitusel rahuneda ja leida kindlustunnet, aga kuidagi ei leidnud. Võib-olla sina saad vastata sellelesamale küsimusele ja siis ma olen kindlamal positsioonil. Kuidas ikkagi kohtuväline menetleja hindab Eesti Vabariigi huvide suurust? Mina kardan, et siin on rohkem subjektiivsust kui objektiivsust.

Kohtuväline menetleja ehk ametnik, teda kutsutakse küll politseinikuks, küll inspektoriks, ükskõik mismoodi, on riigi ametlik esindaja ja riigi ametlik ametnik. See on meie ühiskondlik kokkulepe, me lepime kokku, et vaata sina ja mina oleme tavalised, sellel, mis sina arvad ja mis mina arvan, ei ole tähtsust, aga tema on vormis ja tänaval ja tema arvamus on tähtis. See ongi see kokkuleppe küsimus. Me ei saa tagada absoluutset kindlust niimoodi, et seda diskretsiooni, suva ei teki. Küsimus on lihtsalt selles, et me peame leidma need inimesed, kelle suva me usaldame, vaatama, et politseis, maksuametis jne töötaksid head, ausad patrioodid, südametunnistusega inimesed.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Paragrahvi 159 lõige 8 ütleb, et kui kohtuvälisel menetlejal ei õnnestu menetlusalusele isikule tutvustada ja kätte anda muudetud või uuesti koostatud väärteoprotokolli koopiat, siis katkeb käesoleva seadustiku § 161 lõikes 5 sätestatud lahendi kättesaamise tähtaeg kuni menetlusalusele isikule muudetud või uuesti koostatud väärteoprotokolli tutvustamise ja kätteandmiseni. Igor, kui pikk võib olla maksimaalne katkemise aeg?

Vaat siin on küsimus, kas elatakse elevandiluutornis või mitte. Tegelikult võib see aeg olla lõpmatu. Mine esimese ettejuhtuva kohtutäituri juurde ja ta ütleb sulle, et nad ei saa tööd teha, sest neil ei õnnestu mitte ühtegi täitedokumenti kätte anda. Ma arvan, et sa oled minuga selles mõttes nõus. Esimene menetlusdokument, mille näiteks mina olen enda kohta alati kätte saanud, on tavaliselt kohtutäituri paber, mis ütleb, et mine ja maksa. Kõigi nende aastate jooksul olen ma saanud kümneid kohtutäituri pabereid, aga ma ei ole saanud ühtegi otsust selle kohta, miks ma kiirust ületasin. Ja nähtavasti nii jääbki. Pange tähele, mida minister ütles: me püüame teha niimoodi, et võtame vähemalt registrikoha järgi, et me katsume midagi paremaks teha. Mingit garantiid aga demokraatlikus ühiskonnas, kus iga inimene elab seal, kus ta tahab, deklareerib, mida ta tahab, lihtsalt ei ole. Ma olen isegi täituritele öelnud, et see on minu aadress, järgmine kord, kui tulete, tooge sinna. Ei aita.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud komisjonipoolne ettekandja! Vaadates selle eelnõu mahtu ja tunnetades tänast optimismi, ma küsin: kuidas komisjon hindab, kui palju on juba saavutatud kompromisse ja lõpetatud vaidlusi? Või on ette näha, et põhjalikul menetlusel komisjonis tuleb eelnõu veel oluliselt muuta ja selle üsna mahuka eelnõu sees on juba üsna palju intriigi?

Jõle raske on sulle vastata, aga ma võin sulle öelda ühte asja. Eks meil ole ju olnud igasuguseid eelnõusid, aga see on tehniliselt üks paremaid, mis üldse siit saalist on kunagi läbi käinud. See, et siin on lõpus välja toodud vaidluskohad, tähendab vähemalt seda, et me ei pea enam näpuga otsima, kas see on probleem ja kas see on probleem. Siin on öeldud, et probleem on see, ja on ka lahendusvariandid. Kuidas nüüd öeldagi, me oleme kohe nagu asja sees. Ja muide, mispärast opositsiooni küsimused on täna nii kavalad? Sellepärast, et paber on paks, aga lihtne lugeda. Nii et ma arvan, et me saame hakkama. Ma nimetasin sulle ära selle kõige olulisema vaidluskoha, aga põhimõtteline otsus on ju tehtud: meil on vaja uut väärteomenetlust, selles on kõik need 52 parandust jne. Ma arvan, et läheme edasi. Saab asja, ära muretse!

Hea ettekandja, selle paberi kohta, mis on paks, aga lihtne lugeda, rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh kõigile!

Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 500 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuari kell 16.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja neljas päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 521 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Lugupeetud istungi juhataja! Riigikogu liikmed! Tutvustan teile tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Lühidalt öeldes tehakse selle seaduseelnõuga kaks muudatust töötuna arvelevõtmise tingimustes. Esimene muudatus puudutab juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikmeid ajal, mil nad ise ettevõtet juhivad, ja teine hooldajaid, kellele valla- või linnavalitsus maksab hooldamise eest toetust. Kehtiva seaduse alusel võetakse töötuna arvele juriidilise isiku juhtimis- või kontrollorgani liige, kes tasu ei saa. Eelnõu järgi ei võeta enam töötuna arvele äriühingu juhte ja prokuriste, seda isegi siis, kui nad tasu ei saa. Äriühingu juhtimise eest tasu mittesaamine ei pruugi veel tähendada, et ettevõtte juht tegelikult ei tööta. On võimalik, et ettevõtte juht teenib oma tasu, olles samaaegselt ettevõtte omanik, näiteks omanikutuluna. Äriühingu muude juhtimis- ja kontrollorganite liikmete (nõukogu liige, asutaja, likvideerija jne) puhul jääb töötuna arvelevõtmise senine kord kehtima ja neid on võimalik töötuna arvele võtta.
Ma juhin tähelepanu, et paljud vägagi väärikad seisukoha avaldajad on selle seaduse mõttest paraku valesti aru saanud. Ka tänasest Eesti Päevalehest võib lugeda artiklit, kus majandusasju väga hästi tundev arvamustoimetaja kirjeldab seda seadust kui sellist, mis ei võimalda äriühingu juhte, kes on töötuks jäänud, töötuna arvele võtta. Ei, sellega siin tegu ei ole. Jutt käib sellest ajast, kui inimene ise parajasti juhib ettevõtet, ta on juhatuse liige, ettevõtet ei likvideerita, ta on majandusaasta aruandes kinnitanud, et ettevõte tegutseb, nii nagu majandusaasta aruandes iga aasta deklareeritakse. Kui inimene juhib ettevõtet, siis ei saa ta samal ajal olla töötu. Ma usun, et kõik saalisolijad nõustuvad selle printsiibiga. Ka kehtiva õiguse järgi on äriühingu juhid töötuna arvelevõtmisel eelisseisus, võrreldes käsunduslepingu alusel töötavate inimestega, keda töötuna arvele ei võeta, ning füüsilisest isikust ettevõtjatega. Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseval isikul ei ole võimalik end töötuna arvele võtta sõltumata sellest, kas ta saab tasu või mitte. See on juba kehtiv reeglistik.
Kehtiva tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel ei ole võimalik arvele võtta hooldajaid. Seadusmuudatus võimaldab seda teha. Töötukassa aitab omastehooldajail tööle saada, pakkudes vabu töökohti ja osutades muid tööturuteenuseid, mis aitavad tööd leida. Kui kohalikul omavalitsusel ei ole võimalik kohe korraldada pereliikme hooldamist, siis võib töötukassa hüvitada töötule kulud, mis kaasnevad asendushooldusega, et hooldaja saaks kasutada tööturuteenuseid ja/või tööle asuda. Eelnõuga antakse töötukassale õigus tööharjutust ise korraldada, ajakohastada töötuna ja tööotsijana arvelevõtmise ning palgatoetuse maksmise korda. Alates 1. märtsist 2014 saab töötuna ja tööotsijana arvelevõtmise avalduse esitada ka töötukassa veebilehe kaudu. Samuti nähakse ette võimalus maksta töötu soovil toetusi ja hüvitisi ka teise isiku pangakontole ehk nende maksmine ühtlustatakse teiste toetuste ja näiteks pensionide maksmisega. Palgatoetust makstakse edaspidi töötuskindlustuse andmekogu andmete alusel. Praegu peab tööandja esitama töötukassale palgatõendi.
Töötuna arvel olevate isikute arv võib juhtimis- ja kontrollorgani liikmeid puudutava muudatuse tõttu väheneda maksimaalselt 3000 inimese võrra ja puudega isiku hooldajaid puudutava muudatuse tõttu kasvada maksimaalselt 2000 inimese võrra. Samas sõltub see loomulikult iga konkreetse inimese valikutest. On igati loogiline, et näiteks nendes ettevõtetes, kes tegelikult ei tegutse, algatavad juhatuse liikmed ettevõtte likvideerimise ja sellisel juhul on neil võimalik ennast soovi korral töötuna arvele võtta. Samuti oleks võib-olla liiga palju oodata, et kõik omastehooldajad on kohe valmis end töötukassas registreerima, soovides saada tööturuteenuseid. Kahe töötuna arveloleku tingimuste muudatuse tõttu võib töötute arv kokku muutuda. Selle kohta on seletuskirjas toodud ka arvutused.
Tänan teid! Tegemist on väga hea eelnõuga, mida ma palun toetada!

Aitäh! Teile on vähemalt üks küsimus. Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te juba mainisite siin meedia vahendusel väljaöeldut. Kindlasti on aga üsna paljudel, kes on selle eelnõuga kas või põgusaltki tutvunud, tekkinud samasugune küsimus. Ka meie fraktsioonis oli selle üle üsna elav arutelu, mõeldes sellele, kui palju jäi inimestel kriisi ajal ettevõtteid n-ö kappi või riiulile ootama aegu, kus saaks ettevõtlust jätkata, kus on ehk veidi soodsamad tingimused. Tööturuteenuste seadusega tehtav piirang annab nüüd selge signaali, et kui sul on ettevõte, see on kunagi asutatud, aga praegu ei ole tal mitte mingit käivet, sissetulekut ei ole, siis selleks, et sa üldse saaks oma peret ülal pidada, pead sa ettevõtte likvideerima, juhul kui sul ei ole muid võimalusi ennast töötuna arvele võtta. Kas see on mõistlik?

Aitäh! Nüüd me läheme äriõiguse valdkonda, mis ei ole kindlasti otseselt sotsiaalministri vastutusala. Aga nii see paraku on, et Eesti äriõiguse järgi kinnitab ettevõtte juht majandusaasta aruandes, et ettevõte tegutseb. Juhul, kui ettevõte ei tegutse, on selle juhil võimalus algatada likvideerimismenetlus ning sellest hetkest, kui likvideerimismenetlus on algatatud ja ettevõtte juht on ennast registreerinud likvideerijana, on tal võimalik saada kõiki tööturuteenuseid. Ma usun, et te nõustute minuga, et tegutsevat ettevõtet juhtides, isegi kui see on väike ettevõte, ei ole inimene samaaegselt töötu. Inimene ei saa korraga töötada ja töötu olla. Kahjuks on nii, ega see muudatus ei ole tulnud päris tühja koha pealt. Töötukassa hinnangul on päris palju ka selliseid juhtumeid, kus ettevõtted tegelikult tegutsevad, ettevõtte omanik ja juhatuse liige, kes on üks isik, saab oma tulu omanikutuluna ning töötukassat kasutatakse lihtsalt selleks, et saada ravikindlustust ja töötutoetust. Reaalselt tööturumeetmeid kasutada ei soovita. See toetus ja ravikindlustuskaitse kokku maksavad riigile enam kui 200 eurot kuus. Seda võimalust on hakanud kasutama üsna paljud reaalselt tegutsevate ettevõtete juhid ja me ei pea seda õiglaseks nende inimeste suhtes, kes tegelikult sellist riigi tuge vajavad.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma arendan siiski Mailise teemat edasi. Kahjuks kipume looma seadusi eeldusel, et kõik Eesti inimesed ongi petised. Ma toon parema näite, proovige siis mulle vastata. Ma olen Riigikogu liige, aga kuulun ka mitmeteistkümne ettevõtte juhatusse ja kinnitan aastaaruandeid. Nendest ettevõtetest ma palka ei saa, kuna ma töötan Riigikogus, ja see on eetiline. Mul on võetud tööle inimesed, kes nendes ettevõtetes tegutsevad. Mina lähen Riigikogust ära ja jään töötuks, sest mul ei ole mingit alust kellelegi öelda, et mine sina nüüd ära, sest mul ei ole õigust ennast töötukassas arvele võtta. Miks mind karistatakse selle eest, et ma olen parlamendiliikmena eetiliselt distantseerunud ettevõtlusest? Mul on firmad olemas, aga sisuliselt ma jään töötuks.

Aitäh! Selles regulatsioonis, kui Riigikogu liige, kellel on oma sotsiaalsed garantiid, mis ei ole tavalise töötuskindlustuse süsteemi osa, või ettevõtte juht reaalselt jääbki töötuks ja enam ettevõtet ei juhata, käesoleva eelnõuga muudatusi ei sätestata. Ma juhtisingi tähelepanu, et avalikkuses on ekslikult ringelnud arusaamad, justkui sätestaks. Ei sätesta. Kui inimene on seni ettevõtet juhtinud, olnud juhatuse liige ja jääb mingil põhjusel töötuks, enam ettevõtet ei juhi, siis on tal võimalik ennast töötuna arvele võtta. Seda esiteks. Teiseks, Riigikogu liikmete puhul, nagu te ise teate, kehtivad veel täiendavad reeglid ja võimalused. Kolmandaks, kui te olete ettevõtte omanik, kuid ei ole samaaegselt ettevõtte juhatuse liige, teil tegutsevad seal teised inimesed, siis ei peaks see eelnõu teid ühelgi moel puudutama.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Soovin täpsustada sihtasutuse ja MTÜ inimeste olukorda. Kuna te olite ühiskondlikult aktiivne ka enne ministriks saamist, siis olete kindlasti kursis, et väga paljud inimesed Eestis kuuluvad mitmesugustesse MTÜ-desse ja osalevad algatustes. Üldjuhul ei saa nad sealt üldse tasu ja kui ka mingi tasu tuleb, siis on see väga väike. See seaduseelnõu muudab olukorda. Võib-olla te täpsustate, et inimesi ei ootaks siinkohal üllatused.

Aitäh! Nii ettevõtte nõukogu liikmetele, asutajatele, likvideerijatele kui ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste juhtimis- ja kontrollorganite liikmetele jäävad need võimalused alles. Eelnõu ei muuda siin midagi, seda eeskätt põhjusel, et MTÜ-sid juhitakse väga tihti kas ühiskondlikus korras või, nagu te ütlesite, väga väikese tasu eest. Kehtivas seaduses on antud ka selle väga väikese tasu piirmäär. Kui mittetulundusühingu juhi tasu jääb allapoole seda, siis ei ole tal takistusi, et end samaaegselt töötuna arvele võtta. Me jätsime selle erisuse ka ettevõtte nõukogu liikmetele, seda samuti põhjusel, et Eesti äriõiguse või Eesti äripraktika järgi ei ole ettevõtte nõukogu liikmeks olemine täiskohaga töötamine. Nii et teoreetiliselt on mõeldav, et isik on nõukogu liige ja otsib samaaegselt tööd. Seetõttu jääb ka nõukogu liikme erisus sisse. Otsene vastus teie küsimusele on: mittetulundusühingute ja sihtasutuste juhte see muudatus ei puuduta.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma arendan veel natuke oma mõtet. Ühe tööturumeetmena on meil päris palju propageeritud, et kui te tööd ei leia, siis hakake ettevõtjaks. Ettevõtte asutamine on tehtud väga lihtsaks, seda saab ilma osakapitali või aktsiakapitali maksmata teha sisuliselt arvuti juurest lahkumata. Ilmselt on väga paljud inimesed sellest julgustatuna kas või töötukassa ettepanekul teinudki endale ettevõtte, mis aga majandustegevust ei ole suutnud alustada, sest idee puudub. Nüüd on see inimene omanik ja juhatuse liige, tegevus on null ja ta on endiselt hädas. Mis nendest inimestest saab? Selle seaduse järgi on ta sõna-sõnalt võttes justkui ettevõtja, see on tema probleem, et ta ei suuda selle ettevõttega midagi edasi teha.

Aitäh! See on väga hea küsimus. Seda me oleme arutanud ka Teenusmajanduse Koja juhtidega. Mina küll ei usu, et keegi teeks ettevõtte nii, et tal üldse idee puudub. Küllap tal idee ikka on. Küll aga on teil õigus selles, et suure tõenäosusega ei hakka see ettevõte esimestel kuudel kohe tulu tootma, nii et oleks võimalik juhatuse liikmele reaalselt ka palka maksta. Me oleme arutanud, et võib-olla on mõistlik teha üleminekusäte. Kui töötukassa ise annab ettevõtte asutamise toetust, siis teha näiteks nii, et esimesed kolm kuud vastasutatud ettevõtete puhul seda reeglit ei rakendata, et inimene, kes töötuna asutab ettevõtte, võib esimesed kolm kuud ettevõtte asutamisest alates veel töötuna arvele jääda. Sellist muudatust tasuks komisjonis kindlasti kaaluda ja küllap on võimalik ka sihtgruppidega selle üle aru pidada. Meie Teenusmajanduse Kojaga arutades jõudsime näiteks sellise tulemuseni. See oleks tegelikult mõistlik, me saame ju aru, et esimestel kuudel ei pruugi ettevõte kohe teenima hakata, eriti kui tegemist on töötukassa enda toetusel asutatud ettevõttega.

Urbo Vaarmann, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Mul on sama küsimus FIE-de kohta. Kas ma saan õigesti aru, et olenemata sellest, kas nad saavad tasu või ei saa, kummalgi juhul ei ole FIE-del võimalik ennast arvele võtta?

Aitäh! Täpselt nii see on ja see on nii ka kehtivas seaduses, seda me praegu arutatava eelnõuga kuidagi ei muuda. FIE puhul ongi tegemist teatud mõttes hübriidformaadiga, et inimene on üheaegselt töötaja, ettevõtja ja mõnes mõttes ettevõtte staatuses. Loogika on ka selles, et kuna FIE tasult ei maksta töötuskindlustusmakset – FIE puhul on väga raske rehkendada, kas peaks maksma käibelt või peale seda, kui ettevõtlusega seotud kulud on maha arvutatud –, siis on aastaid tagasi tehtud niisugune regulatsioon, et FIE-t töötuna arvele võtta ei saa. Küll aga on inimesel vaba valik, kas ta tegutseb FIE-na, kus tal on ühed õigused ja kohustused – ma julgen öelda, et on nii eeliseid kui ka miinuseid –, või ta tegutseb osaühinguna, kus tal on vabadus valida, kas ta tegutseb juhatuse liikmena või töötajana, makstes endale näiteks töötuskindlustusmakset. See võimalus on teoreetiliselt ju olemas, kui ta on töötaja. Juhatuse liikmena vabatahtlikult tööstuskindlustusmakset maksta ei saa. Juhatuse liikmed ei maksa seda ju ka praegu.

Urbo Vaarmann, palun!

Ma jätkan samal teemal. Füüsilisest isikust ettevõtja on ju samasugune ettevõtja kui osaühing. Kas neid ei tasuks siiski ühtemoodi kohelda?

Aitäh! Ei, ma arvan, et ta ei ole täpselt samasugune ettevõtja nagu see inimene, kes asutab osaühingu ja töötab seal kas siis juhatuse liikmena või ettevõtte töötajana või on omanik ja palkab juhatuse liikme. Kõik need formaadid erinevad omavahel ja kõikidel neil on kindlasti ka ühisosa. Erisusi on olnud varem ja küllap on ka tulevikus. Aga veel kord: see konkreetne eelnõu ei muuda selles osas midagi. FIE staatus on sedavõrd huvitav teema, et seda võiks mitte küll sotsiaalkomisjon, aga Riigikogu rahanduskomisjon lõputult arutada. Ka mina rahanduskomisjoni esimehena vedasin omal ajal neid arutelusid ja seal tuli igasugu huvitavaid mõtteid.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head Riigikogu-kaaslased! Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu 521 oma 16. detsembri istungil. Istungil osalesid sotsiaalminister Taavi Rõivas ja Sotsiaalministeeriumi tööturu osakonna nõunik Õie Jõgiste. Minister andis ülevaate eelnõust, nii nagu ta tegi seda täna ka siin oma sõnavõtus. Teemad, mis tõusid üles komisjonis arutelu käigus, olid needsamad mis siin saaliski. Küsiti, miks eristatakse äriühingu juhatuse liikmeid teistest töötajatest. Vastused olid samasugused, nagu siingi anti. Eelnõu eesmärk on tagada see, et tööturuteenuseid ja -toetusi saaksid inimesed, kes neid saama peavad. Samuti uuriti, kui palju võiks olla tööturuteenuseid ja -toetusi puudutavas õigusruumis n-ö skeemitajaid. Ministeeriumi esindajad ütlesid, et selliseid inimesi on umbes tuhat. Need on inimesed, kes äriühingu juhatuses olles töötasu ei saa ja seetõttu on nad võtnud ennast töötuna arvele. Kuid on kahtlusi, et tegelikult võtavad nad oma tasu välja mingil teisel moel, vältides sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmaksu maksmist. Nii et selle sätte ja muudatuse eesmärk on tagada õiglus ja täpsustada seadust nii, et teenuseid saaksid need, kes makse maksavad. Need, kes maksudest mingite knihvidega kõrvale hoiavad, teenuseid ei saa või tuleb neil loobuda äriühingu juhatuse liikme positsioonist ja siis saavad nad ennast töötuna arvele võtta.
Teine oluline teema, millest siin on vähem räägitud, on see, et me laiendame tööturuteenuste saajate ringi nende inimestega, kes saavad hooldajatoetust ja teevad omastehooldaja tööd. Neid on nüüd võimalik töötuna arvele võtta ja neile teenuseid osutada.
Sotsiaalkomisjon otsustas konsensusega teha ettepaneku võtta eelnõu täiskogu päevakorda 2014. aasta 15. jaanuaril, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks seaduses ettenähtud kümme tööpäeva, s.o 29. jaanuar kell 17.15. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Aitäh ettekandjale! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Soovivad. Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ilmselt võidakse mind küll partei nimekirjast kustutada, aga arutelu saalis kutsus mind siia kõnepulti. Ma võtsin endale omavoliliselt õiguse fraktsiooni nimel kõneleda, sest fraktsioonis meil sellest teemast siiski juttu oli. Mis on viimase aja trend? Trend on see, et valitsusest tulevad Riigikokku eelnõud, mis tunduvad olevat justkui kiirustades kusagil välja mõeldud. Tegelikku diskussiooni Riigikogu saalis tekkida ei saa, kuna valitsuskoalitsioon ei võta nõuks ministrile vastu hakata. Ministriks pannakse ju inimesed, keda koalitsiooniparteid täielikult usaldavad, ja kuidas sa siis ikka ministri vastu töötad.
Praegu arutatava seaduseelnõu kõige valusam koht, mida me oleme täna siin küsimuste-vastuste ringis tõsiselt arutanud, näeb välja täpselt selline, et pesime tite ilusasti puhtaks, tahtsime, et elu läheks paremaks, aga viimase asja unustasime tegemata ja viskasime tite koos pesuveega uksest välja. Millest ma räägin? Ma räägin sellest, et me oleme Eestis loonud hästi liberaalse ettevõtluskeskkonna. Ettevõtete asutamine on tõeliselt lihtne, neid on praeguseks registreeritud üle 200 000, aga ma arvan, et aruannet, mitte nn nulldeklaratsioone, esitab neist selgelt alla poole, kui mitte öelda, et aktiivselt tegutsejaid on võib-olla 30 000 – 50 000. Kõik ülejäänud on ettevõtted ettevõtluse pärast, tehtud ühel või teisel viisil.
See seadus nüüd otseselt veel midagi kurja ei tee, aga ta riputab jälle ühiskonna jaoks õhku ühe probleemi. Ta riputab ühiskonna jaoks õhku selle probleemi, et oma liberaalse keskkonnaga me justkui propageerime ettevõtlust ja paljud inimesed, ajendatuna soovist mitte jääda elu hammasrataste vahele, mitte olla kaotajad, proovivad leida töötustaatusele lahendust ükskõik kuidas. Ja üks üsna laialt levinud ja lihtsaks tehtud moodus ongi see, et hakka ettevõtjaks. Osal see ju tegelikult õnnestubki. Siit edasi tuleb järgmine probleem. Väga paljudes tegevusvaldkondades on juhtunud niimoodi, et enam ei sõlmitagi töölepinguid, vaid suheldakse ka protsessi sees ettevõtetega. Esitatakse teenusarveid ja siis peab ettevõtja, kellel see osaühing on, ise vaatama, kuidas ta endale palka maksab või mida ta iganes teeb. Nii et selles mõttes on segadust palju. Üks valdkond on näiteks meelelahutusäri, kus seda moodust kindlasti kasutatakse. Üsna palju on siiski sellist olukorda, kus inimene on teinud heas mõttes meeltesegaduses endale ettevõtte, see on tal registris, ta on ettevõtte juhatuse liige, aga ta ei ole mitte kunagi suutnud seda ettevõtet tööle panna, ta isegi ei tea väga täpselt, kuidas see võiks tööle hakata. Aga tal on justkui kindlam tunne, ta on justkui parem inimene, sest ta on ettevõtja. Nüüd tuleb Sotsiaalministeerium välja eelnõuga, millega ta annab endale teatud mõttes võimaluse neid inimesi karistama hakata.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Palun, kolm minutit!

Me loome omamoodi paranoilise olukorra. Eesmärk on tegelikult õilis. Mulle väga imponeerivad need põhjendused, mida ministeerium ja komisjoni esimees on välja toonud, et umbes tuhatkond inimest praegu põhimõtteliselt petab, rikub keskkonda. Aga kas see annab meile õiguse võtta pikk kuuseprops ja lüüa enda ümber plats puhtaks, öelda, et nüüd on nii ja mitte mingisuguseid variatsioone siia enam ei jää? Ma arvan, et see ei ole selles mõttes õige, et niimoodi me hakkame teist otsa pidi maha suruma inimese soovi midagi enda jaoks muuta, kui ta on raskes olukorras. Me surume ta sääraste, ma julgen öelda, lõpuni läbi mõtlemata meetmetega jälle tagasi sellisesse tardumusse, et ära tee midagi, võta riigi käest raha ja sul ongi kõige parem olla. Sest niipea, kui sa midagi ette võtad, võib kusagil olla mingi seadusnüanss, mis hakkab sind ahistama. Meie asi on mõelda, et see nii ei oleks, ja sellepärast oleme meie Keskerakonna fraktsioonis sellele suhteliselt valuliselt reageerinud. Me peame andma ühiskonnale arutamiseks arukaid mõtted, mis on meie enda jaoks selgeks mõeldud. Seda sellel lihtsal põhjusel, et vastasel juhul tekib ebakindlus, hirm just selle ees, et mul on niigi paha olla ja nüüd ma pean iga päev, selg küürus, ootama ja mõtlema, mis sealt siis nüüd jälle tuleb. Vaat see on see kurb koht. Mulle on täiesti vastuvõetamatu ja ma arvan, et ka enamikule Keskerakonna liikmetest on täiesti vastuvõetamatu, et mingisuguse kitsa grupi pärast nuheldakse kõiki. See ei ole hea toon! Meil juhtub aga niimoodi järjest ja järjest, meile tuleb seaduseelnõusid, mis on justkui kiirustades tehtud. Viimane oli see 1000-euroste arvete deklareerimise asi. Lõpuks leidus siiski ka koalitsiooni poole peal mõistlikke inimesi, kes julgesid tõepoolest selja sirgu ajada ja öelda, et päris nii ei tohi. Aga ära ta siit ikka läks ja tänu presidendile tuleb ta siia tagasi.
Nüüd ma kordan oma mantrat. Kallid koalitsiooniparteid! Kui te niiviisi jätkate, siis kaob elanikkonnal, valijal absoluutselt igasugune usaldus teie vastu, mis teeb võimalikuks selle, et aastal 2015 võib Eestis toimuda vasakpööre. Meie majanduse õblukest olukorda arvesse võttes ei pruugi see olla aga riigile ja rahvale kõige parem lahendus. Sotsiaaldemokraadid ei ole meie tee. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on eelnõu 521 esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 521 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja viies päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 532 esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu väljatöötamise eesmärk on võtta Eesti õigusruumi üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis reguleerib ravimiohutust. Eelnõuga ühtlustatakse ravimiohutuse järelevalvega seotud õigusraamistikku, laiendatakse ravimiohutuse ohumärkide tuvastamise nõudeid ning tõhustatakse kiireloomuliste meetmete võtmist Euroopa Majanduspiirkonnas seoses ravimiohutusega. Samuti nähakse eelnõuga ette ravimi müügiloa hoidja kohustus teavitada Ravimiametit ravimi Eestis turustamise katkestamise või lõpetamise põhjustest. Kehtivas ravimiseaduses on nõue, et müügiloa hoidja ehk isik, kes ravimit n-ö maale toob, peab teavitama Ravimiametit ravimi turustamise lõpetamisest või ravimiga varustamise katkestamisest kaks kuud ette. Direktiivi kohaselt on müügiloa hoidjal kohustus seda ka põhjendada. Kuni käesoleva ajani ei ole müügiloa hoidjatelt nimetatud põhjendusi nõutud. Samas ei ole välistatud ka olukord, kus müügiloa hoidja on katkestanud või lõpetanud ravimi turustamise seoses ravimiohutuse probleemidega, kuid põhjendamise nõude puudumise tõttu on probleem jäänud tähelepanuta. Seetõttu on vaja, et nii tarneraskuste kui ka turustamise lõpetamise korral müügiloa hoidja selgitaks põhjuseid. Samuti nähakse ette müügiloa hoidja kohustus põhjendada, kui müügiluba ei uuendata. Müügiluba uuendatakse üldjuhul pärast esmast viieaastast kehtivuse perioodi tähtajatult. Muudatus aitab välja selgitada olukordi, kus müügiloa uuendamisest loobumine võib olla seotud ravimiohutusprobleemiga. Seadus jõustub üldises korras. Aitäh teile!

Tänan! Küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Nii nagu siingi andis minister ka komisjonis eelnõust ülevaate. Sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 2013. aasta 16. detsembri istungil. Komisjon otsustas saata ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimesele lugemisele 15. jaanuariks ettepanekuga esimene lugemine lõpetada. See otsus oli konsensuslik. Tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva ehk 29. jaanuar kell 17.15. See oli komisjoni otsus.

Tänan! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 532 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja kuues päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde. Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 551 esimest lugemist. Palun, sõna on sotsiaalminister Taavi Rõivasel!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõuga ühtlustatakse ravikindlustuse saamise tingimusi ja tähtaegu ning täpsustatakse ravimite hinnakokkulepete regulatsiooni. Esimese muudatuse kohaselt saavad isikud kindlustuskaitse tähtajatu või üle ühekuulise tähtajaga võlaõigusliku lepinguga senise üle kolmekuulise tähtajaga lepingu asemel. Kindlustuskaitse saamise eeldusena jääb endiselt kehtima tingimus, et isiku eest peab lepingu teine pool maksma sotsiaalmaksu vähemalt eelarveaastaks riigieelarvega kehtestatud kuumääralt. Lihtsamas keeles öelduna tähendab see seda, et nendel inimestel, kellel ei ole regulaarset igakuist palka, näiteks loomeinimestel või loovinimestel, kellele töötasu makstakse ebaregulaarselt, piisab ravikindlustuskaitse saamiseks ühekuulise tähtajaga lepingust. See muudatus on tehtud koostöös Kultuuriministeeriumiga ja loovisikute esindajatega. Samuti hakkab juhtimis- ja kontrollorganite liikmetele ja võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegevatele isikutele ravikindlustuskaitse kiiremini kehtima – kui seni oli ooteaeg kolm kuud, siis nüüd on see 14 päeva. Muudatus toob kaasa ravikindlustatud isikute arvu suurenemise ja ravikindlustuse saamise tähtaja lühenemise.
Teine oluline muudatuste plokk täiendab ravimite hinnakokkulepete regulatsiooni, lisades hinnakokkulepete ajakohastamise alused. Senine regulatsioon puudutab vaid hinnakokkulepete sõlmimist, aga nüüd hõlmab see ka uuendamist. Tavapäraselt on hinnakokkuleppe kehtivus üks aasta, ja kui kumbki pool ei avalda soovi hinnakokkulepet muuta, siis pikeneb lepe automaatselt järgmiseks aastaks. Selliselt võib lepe pikeneda korduvalt. Asjaolusid, mille esinemisel tuleb hinnakokkuleppe automaatsest pikendamisest loobuda, seni esitatud ei ole. See on viinud olukorrani, kus teistes liikmesriikides ravimite hinnad aja möödudes järk-järgult odavnevad, kuid Eestis püsivad samal tasemel mis hinnakokkuleppe sõlmimise ajal. Seega on eelnõu eesmärk luua alus hindade ülevaatamiseks nii hinnakokkuleppe sõlmimisel kui ka selle pikendamisel. Sisuliselt luuakse alus soodusravimite hinna regulaarseks ajakohastamiseks vastavalt sellele, kuidas hinnad on teistes liikmesriikides muutunud. Eelnõu kohaselt võrreldakse hinnakokkuleppe pikendamiseks ja sõlmimiseks Eesti hindasid kolme samasugusel arengutasemel oleva Euroopa Liidu liikmesriigi hindadega. Need riigid on Läti, Leedu ja Slovakkia. Muudatuse mõju tähendab odavamaid ravimeid Eestis vastavalt sellele, kuidas ravimid odavnevad teistes Euroopa Liidu riikides.
Palun seda eelnõu toetada! Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Aitäh, hea juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaalkomisjon arutas seda seaduseelnõu 16. detsembril 2013. aastal. Ülevaate valitsuse eelnõust andis sotsiaalminister Taavi Rõivas. Arutelul osalesid ka Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel ja tervishoiuosakonna peaspetsialist Ülle Jordan. Minister andis ka siin eelnõu sisust ülevaate. Ma võin öelda seda, et tegu on mõnes mõttes täiendusega loovisikute seadusele, mille me võtsime vastu eelmisel aastal. Muudatusega lihtsalt täiendatakse ravikindlustuse tekkimise õigust ja täpsustatakse seda nende puhul, kes ei ole töösuhtes mitte töölepingu, vaid muude võlaõiguslepingute alusel. Nagu minister ütles, tähtaegu lühendatakse ja lõppkokkuvõttes on eesmärk laiendada ravikindlustusega kaetud isikute ringi.
Komisjon otsustas saata ravikindlustuse seaduse muutmise eelnõu esimesele lugemisele 15. jaanuaril 2014. aastal ettepanekuga esimene lugemine lõpetada (see ettepanek oli konsensuslik) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva. Aitäh!

Ma tänan! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 551 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõpetatud ja seitsmes päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Alustame Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse ""Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" heakskiitmine" eelnõu 553 esimest lugemist. Palun Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Urve Tiiduse!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed!

Me kindlasti tervitame Riigikogu esimeest! Aitäh teile!

Juhataja, palun vabandust! Sissejuhatuseks tutvustan lühidalt selle otsuse eelnõu saamise ajalugu. Kuusteist aastat tagasi kiideti Riigikogus heaks kultuuripoliitika põhialused. Aasta oli siis 1998. Need põhialused kehtivad siiani, aga aeg ju ei peatu. Seetõttu nägi Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm aastateks 2011–2015 ette uuendada kultuuripoliitika arengusuundi aastani 2020. Vabariigi Valitsus kiitis otsuse "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" eelnõu heaks eelmise aasta 21. novembril. See dokument sisaldab kultuuripoliitika kujundamise ja elluviimise põhimõtteid ning prioriteete järgmistes valdkondades: arhitektuur, disain, etenduskunstid, filmikunst, helikunst, kirjandus ja kirjastamine, kujutav kunst, kultuuriajakirjandus ja meedia, kultuuriline mitmekesisus, muinsuskaitse, muuseumid, raamatukogud ja rahvakultuur. Oma ettekandes tahan vastata järgmistele küsimustele: kes koostasid "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" otsuse eelnõu, kui palju kaasati avalikkust ja huvitatud osapooli, millised asjaolud vajasid olulist muutmist, kuidas korraldatakse dokumendis kirjeldatud põhialuste elluviimine ja mis on kultuuripoliitika põhialuste vaim seekord?
Kes siis koostasid? Kultuuripoliitika arengusuundade koostamist koordineeris töörühm. Sellesse kuulusid MTÜ Eesti Kultuuri Koda esindajad, nende seas Riigikogu liikmed Mart Meri ja Tiina Lokk ning praegune Sirbi peatoimetaja Ott Karulin, samuti Riigikantselei, Rahandusministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Kultuuriministeeriumi esindajad. Töörühma juhtis tollane kunstide asekantsler Ragnar Siil. Kultuuripoliitika põhialuste koostamisel olid ministeeriumi ja juhtrühma partneriks väga paljud valdkondlikud organisatsioonid.
Kui palju kaasati avalikkust? Eelnõu ettevalmistamisel konsulteeriti asjasse puutuvate ministeeriumide ja valdkondlike esindusorganisatsioonidega. Kokku laekus konsultatsioonide käigus dokumendi tööversioonile enam kui 400 ettepanekut ligi 60 esitajalt. Kõik konsultatsioonide materjalid on avalikult kättesaadavad veebiaadressilt www.kultuuripoliitika.ee. Tegemist oli läbi aegade ühe suurema kaasamisprotsessiga Kultuuriministeeriumis. Samuti konsulteeriti dokumendi koostamisel korduvalt Riigikogu kultuurikomisjoniga, kelle ettepanekuid on lõppversioonis ka igakülgselt arvestatud.
Mis vajas põhialustes muutmist? Kultuuriministeeriumi koostatud eelmise põhialuste dokumendi täitmise ülevaade näitas, et kuigi mitmed seisukohad on ka praegu päevakohased ja elulised, on olukord viimase 15 aasta jooksul siiski tunduvalt muutunud. Seetõttu on vaja kokku leppida uuendatud arengusuundades, mille järgi saab kujundada kultuuripoliitikat järgmisel seitsmel aastal. Ma toon välja mõned olulisemad uuendused.
Uute kultuuripoliitika põhialuste eelnõus pööratakse oluliselt suuremat tähelepanu tehnoloogilisele arengule ja sellega seonduvatele võimalustele. Näiteks on üks kultuuripoliitilisi prioriteete meie kultuuripärandi digiteerimine. Kultuuripärandit digitaalsel kujul kättesaadavaks tehes saab luua uusi kasutusvõimalusi mitmes valdkonnas: teaduses, hariduses, ettevõtluses. Riik on võtnud eesmärgiks digiteerida Eesti Vabariigi 100. aasta juubeliks väärtuslikum osa kultuuripärandist. Võidakse küsida, kes selle väärtuslikuma osa defineerib. Selleks kaasatakse valdkonna asutused ja parimad eksperdid. Varasemast märksa suuremat tähelepanu pööratakse Eesti osalemisele rahvusvahelises koostöös. Ma ei liialda, kui ütlen, et kultuuril on riigi välissuhtluses väga mõjuv roll. Selle dokumendi kohaselt laiendatakse järgnevatel aastatel veelgi kultuuriesindajate võrgustikku, jätkub koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega ning loomulikult Euroopa Liidus poliitikate kujundamisel. Osalemine rahvusvahelistes ettevõtmistes ei ole enam ammu väheste valdkondade privileeg. Eesti loomeinimesed on ühes või teises vormis kaasatud või on ise algatajad väga erinevates rahvusvahelistes koostööprojektides. Lihtsalt infoks ütlen, et kultuuriesindajad on Eestil praegu kuues riigis, lisaks veel kultuurireferent New Yorgis ja kaks Eesti Instituudi välisesindust.
Veel muutustest. Täpsemalt sõnastatakse kultuuri rahvusvahelistumise ja ekspordiga kaasnevad mõjud. Kultuuri rahvusvahelistumine on pöördumatu protsess ning osalemine mitmekesises ja paljudes eri vormides toimuvas üleilmses suhtlemises on ka Eesti kultuuri pärisosa. Siiski ei peeta poliitikasuundades silmas globaliseerumist, nagu selles dokumendis öeldakse, või mõne teise kultuuri- või keeletraditsiooni matkimist. Nenditakse, et maailma kultuurile avatuna on ka väike kultuur ise elujõulisem. Märgitakse kultuuri rolli riigi maine olulise kujundajana. Kui lubate mainida, siis näiteks kultuuri ekspordile suunatud rahasummad on viimastel aastatel kõvasti kasvanud ja seda ka alanud aastal. Näiteks ministeeriumi enda eelarvest läheb ekspordi toetuseks üks miljon eurot, millest kolmveerand jagatakse avatud taotlusvoorudega. Loomulikult on kultuuri eksportimisel väga tähtis roll ka kultuurkapitalil.
Veel üks teema, mis on eelmise dokumendiga võrreldes oluliselt muutunud. Enam pööratakse tähelepanu loomemajandusele ja seostele teiste poliitikavaldkondadega. Eestis soodustatakse loomemajanduse kui teadmistepõhise majanduse ühe olulise osa arengut, öeldakse otsuse eelnõu seletuskirjas. Uuenduslikkust ja loovust nähakse katalüsaatorina konkurentsivõime suurendamisel nii isiku kui ka ühiskonna tasandil. Aluspõhimõtetes sõnastatakse konkreetselt, et kui kultuurivaldkonnas tegutsevad inimesed soovivad ennast ettevõtluse kaudu teostada, siis saavad nad selleks riigilt tuge. Hinnanguliselt saab öelda, et loomemajandus moodustab juba praegu ligi 3% Eesti sisemajanduse kogutoodangust. Üldiselt on hinnatud, et loomemajanduse kasvutempo on ülemaailmselt kiirem kui teistes majandussektorites. Kui rääkida sidususest teiste valdkondadega, siis on loomemajanduse tähtsust rõhutatud ka "Eesti ettevõtluse kasvustrateegias 2014–2020".
Järgmine küsimus, kuidas korraldatakse dokumendis kirjeldatud põhialuste elluviimine? Eelnõus toodud teemad saavad rakenduskava, kus tegevused konkreetselt lahti kirjutatakse. Need on seotud iga-aastase eelarvestrateegiaga, mis teatavasti on meil 1 + 3 aastat, kokku nelja aasta kohta. Etteheidet dokumendi vähesele detailsusele leevendagu teadmine, et suurem osa ettepanekuid on üldprintsiipide all kaetud. Samuti on lähtutud põhimõttest, et Riigikogul on üsna keeruline hakata kõiki üksikasjalikke samme valitsusele ette kirjutama. Selle dokumendi täiesti uuenduslik osa on see, et Kultuuriministeeriumil, st ministril on kohustus iga aasta Riigikogule tehtust aru anda ehk kõnelda sellest, mis nendest suunistest on ellu rakendatud.
Mis on kultuuripoliitika põhialuste vaim seekord? Kõige paremini kirjeldavad seda vaimu järgmised sõnad: eesti rahvusliku identiteedi hoidmine ja edendamine, loovuse väärtustamine, kultuurimälu talletamine, tulevastele põlvedele hoidmine ja teadvustamine ning loomulikult elujõulise, avatud ja areneva kultuuriruumi eest seismine igal tasandil.
Lisan veel paar ääremärkust. Kuigi on kõlanud arvamusi, et lõppdokumendi eelnõu on kujunenud lühemaks kui kaasamisel saadud suur ettepanekute hulk eeldanuks, on uus, järgmisel seitsmel aastal kultuurivaldkonna arengut kujundav alusdokument põhjalikum ja üksikasjalikum, kui oli eelmine, ning katab kogu kultuurivaldkonda ühtlasemalt. Dokumendi lugejal võib tekkida küsimusi seoses asjaoluga, et mõnda teemat ei ole üldse lahti kirjutatud. Näiteks rõhutatakse küll otsuse eelnõu lisas, et riiklik kultuuripoliitika lähtub Eesti Vabariigi põhiseaduslikust sihist tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade, siiski pole selles aga kajastatud eraldi keelepoliitikat. Olgu öeldud, et riik on leppinud kokku keelepoliitika eesmärkides ja tegevustes "Eesti keele arengukavas  2011–2017", mistõttu põhialustes enam detailsemaks ei minda. Ka sporti kui ministeeriumi haldusala ei ole eraldi välja toodud. Spordivaldkonna riiklik arengustrateegia töötatakse välja koostöös Eesti Olümpiakomiteega ning arengusuundi arutatakse regulaarselt toimuval Eesti spordi kongressil. Spordi kongress on iga nelja aasta tagant ja järgmine on praegu planeeritud selle aasta novembrisse, kuhu me saadame heakskiitmiseks ka spordi arengustrateegia aastani 2020.
Pean tõdema, et "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" sündis tervikuna enne ministri vahetust. Seetõttu tahan omalt poolt tänada tagantjärele kõiki, kes on selle tõsise dokumendi ettevalmistamises osalenud, alates kaasamõtlejatest, ettepanekute tegijatest, töörühmas osalejatest, valdkondade nõunikest kuni asekantslerite, juhtide ja minister Rein Langini välja. Olles tutvunud kõigi protsessi tegevuste ja käikudega, tahan avaldada tänu ka kultuurikomisjonile konstruktiivse koostöö eest veel enne selle otsuse eelnõu jõudmist Riigikogusse! Soovin eelnõule head õnne ja loomulikult loodan, et te selle siis ka kenasti vastu võtate! Suur tänu teile!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Tõesti, dokument on harmooniline ja suur tänu nendele, kes selle koostasid. Aga mõned küsimused on välja jäänud, võib-olla need on mõeldud teise sammuna. Näiteks rahastamine. Alus võib olla hea, programm ka hea, aga kui rahastamine ei ole kas või paari sõnaga paika pandud, siis võib tekkida küsimus, kas programm võib rakenduda praeguse skeemi järgi. Minu küsimus on punkti 22 kohta, mis on seotud piirkonnapoliitikaga. Kuidas te näete edaspidi regionaalset koostööd omavalitsuste ja piirkonnaga?

Aitäh selle küsimuse eest! Tõesti, kui ma loen punkti 22 ette, siis dokumendis on selline sõnastus, et riik võtab regionaalses kultuurikorralduses suuna selgemalt määratleda ülesanded ja vastutus koostöös kohalike omavalitsuste, omavalitsusliitude ning kolmanda sektori organisatsioonidega. Iseenesest kõik teavad, et kohaliku kultuurielu korraldamises on väga palju kohalike omavalitsuste õlul, aga samas ei saa mööda vaadata ka asjaolust, et kultuurielu korraldamiseks kohapeal eraldab riik siiski eelarve raha, investeeringute raha ja on olemas kultuurkapital, kuhu kultuurielu korraldajad ja loomeinimesed saavad pöörduda projektitoetuste saamiseks. Peale selle toetab kultuuri veel hasartmängu nõukogu. Loomulikult on terve hulk programme, mida ministeerium on valdkondade kaupa rahastanud, ja ka tulevikus rahastatakse projekte, mis tulevad kohalike omavalitsuste inimeste poolt. Tõsi, tingimused on erinevad. Üldiselt on ju suund olnud niisugune, et kultuuri eelarve tasapisi kasvab, mis on ka, ma arvan, Riigikogu liikmete teene. Tagasiminekut pärast finantskriisi aastaid ei ole olnud, mindud on ikkagi vastupidises suunas.

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Aitäh! Austatud minister! Kultuuri arengukava ettevalmistamisel oli tegev praegune Sirbi peatoimetaja Ott Karulin. Enne peatoimetajaks saamist on ta seda kava Sirbis pikemalt käsitlenud, kirjutades muu hulgas: "Piirava ja pehmema sõnastuse valik on suuresti tingitud meie ministeeriumide vähesest koostööst riiklike strateegiate kujundamisel ja nii põrkusime juhtrühmas pidevalt nn klaasseinte vastu: kultuuripoliitika on tihedalt põimunud haridus-, regionaal- ja majanduspoliitikaga, kuid "Kultuur 2020" eesmärke polnud võimalik seada mahus, mis ulatub teiste ministeeriumide haldusalasse, kuigi tegemist peaks olema riikliku, seega kõiki valdkondi ja ministeeriume hõlmava strateegiaga". Kas teie oma lühikese ametiaja jooksul olete nende klaasseinte vastu juba põrganud ja kui üksi kultuuriminister selle strateegiaga valitsuses on?

Aitäh selle küsimuse eest! Ütlen otse, et klaasseinu ega -lagesid ei ole mul praegu ees olnud ja kindlasti ma ei ole üksi. Ma saan öelda seda, et Vabariigi Valitsus kiitis otsuse eelnõu heaks novembri lõpus, kui ministrid ei olnud veel vahetunud. Kui rääkida horisontaaltasandi koostööst ministeeriumide vahel, siis ma olen alati seda meelt, et mitte kunagi ei ole olukorda, kus kõik on absoluutselt ideaalne. Alati saab asju järgmisel korral veel paremini teha. Ütleme nii, et eks igal ministeeriumil on loomulikult huvi seista oma valdkonna eest, aga elu ise sunnib meid rohkem koostööd tegema. Ma ei näe praegu seda probleemi, et koostöö ei oleks võimalik. See ongi minu vastus.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Te ütlesite, et kultuur muutub järjest rahvusvahelisemaks. Ma olen teiega täiesti nõus. Homme avatakse Berliinis suur rahvusvaheline üritus, Roheline Nädal, kus on esindatud toit ja kultuur ja kus Eestit presenteeritakse väga laiajooneliselt. Eesti on seal partnermaa. Ometi ei ole arutatavas dokumendis kordagi juttu Eesti rahvustoidust või üldse Eesti toidust. See küsimus on kindlasti mõeldud ka vähemalt kolmele endisele kultuuriministrile siin saalis. Aga praegu on teie kord ja ma küsin teie käest: miks kultuur alahindab või ei märgi üldse Eesti toidukultuuri?

Suur tänu väga hea küsimuse eest! Mina teiste eest vastata ei saa, aga ma küll natuke kaitseksin seda olukorda. Tegelikult on ju toit pärandkultuuri osa ja pärandkultuuri see dokument kindlasti kaitseb.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud kultuuriminister! Palju jõudu teile selles uues väljakutses! Ma tulen ühe mitte just intriigi, aga üsna valusa debati juurde, mis kultuuripoliitika dokumendi väljatöötamisel oli. See puudutab punkti 3, kõrghariduse maastikku kultuuri ja kunsti vallas. Sõnastus on tänaseks saanud üsna pehmeks, kauniks ja ümmarguseks. Võib-olla ainuke fakt minevikust on lause, mis ütleb, et riik võtab suuna kultuuri- ja kunstialast kõrgharidust andvate koolide võrgustiku korrastamiseks eesmärgiga rakendada parimal viisil olemasolevaid võimalusi ning tagada kõrghariduse kvaliteet ja jätkusuutlikkus. Kas uuel ministril on selles osas teistsugune arvamus?

Aitäh selle küsimuse eest! Kindlasti olen ma selle poolt, et olemasolevaid võimalusi tuleb rakendada parimal viisil ja tagada kõrghariduse kvaliteet. Ma tean selle dokumendi ettevalmistamise ajaloost, et üks vaidlusi puudutas arhitektuurialast kõrgharidust, konkreetsemalt, kuidas seda Eestis anda, kus, kui palju ja millistes ülikoolides. Teiseks oli juttu kaunite kunstide akadeemiast. Ma pean uuesti ütlema, et see dokument on siiski raamdokument. Siin, nagu te näete, ei ole eraldi nimetatud ühtegi Eesti kultuuriasutust, ühtegi kultuuriinstitutsiooni, ja see on reegel. Kui me oleks toonud sisse kas või kaks-kolm kõrgkooli, siis on kindel, et dokument oleks läinud palju-palju mahukamaks, mis iseenesest pole ju mingi hull asi. Aga pikas perspektiivis oleks üldistusastme puudumine võinud kujuneda kitsenduseks. Ma arvan, et endise haridusministrina te jagate seda arvamust, et seitsme aasta perspektiivis on siiski hea jätta sellised detailsemad otsused professionaalide kätte. Ega me ei saa ju ka öelda, et paneme käe ette, kui ülikoolid tahavad koolitada. Ma tean ka arhitektuurivaldkonna inimeste arvamust, kuidas arhitektuurialane kõrgharidus peaks olema korraldatud. Just täna kohtusime Eesti Arhitektide Liidu esindajatega ja arutasime seda teemat. Ma saan aru, et ka kultuurikomisjon on sellist sõnastust aktsepteerinud. Ma arvan, et seitsme aasta perspektiivis on see hea sõnastus.

Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud proua minister! Vestleme teiega esimest korda peale seda, kui te uude ametisse astusite. Nii et mul on põhjust ja isegi vajadus teid tervitada ja teile edu soovida! Nüüd kultuuripoliitika juurde. Isiklikult mulle ei meeldi igasugused deklaratiivsed, ebakonkreetsed dokumendid. Kultuuripoliitika põhialused, nii nagu nad praegu on, annavad isegi seletuskirja kaudu üsna häguse ettekujutuse, mida see poliitika endast kujutab. Ma vaatan seletuskirja punkti 32.1, mul ei ole aega tsiteerida punkti ennast. Seletuskirjas on öeldud, et ühise kultuuriruumi loomine on oluline, kuna põhineb ühistel põhiväärtustel ja ühise pärandi väärtustamisel. Kas te saaksite selle dokumendi seisukohalt konkretiseerida, mis need ühised põhiväärtused ja ühine pärand on?

Aitäh küsimuse eest! Ühised väärtused ja ühine pärand – see on väga põhjalik küsimus. Ma arvan, et ühised väärtused on need, mis seovad üldse inimesi. Selle dokumendi valguses ma ütleksin, et see on kultuuri hoidmine, teiste kultuuride tunnustamine, erinevuste tunnustamine kultuuriruumis ja selle mitmekesisuse hindamine. Minu meelest on see siin siiski selgesti näha ja see on oluline kultuuriruumi harmooniliseks edendamiseks. Kui see kõlab väga üldiselt, siis pärast mõtlemist ma oskan seda võib-olla veel täpsustada. Eile oli mul suurepärane võimalus kohtuda Eestis elavate rahvusvähemuste esindajatega. Kultuuriministeerium on traditsiooniliselt neid inimesi võõrustanud. Ma pean ütlema, et seal oli näha see meie ühine osa. Inimesed tahavad, et neid, nende kultuuri, kombeid ja traditsioone tunnustatakse ja väärtustatakse sellisena, nagu nad on. Seda Eesti riik ka teeb. Nii et selline vastus.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Väga meeldiv on esitada teile küsimust ja tore on soovida teile edu selles ametis. Minu küsimus puudutab samuti kultuurilist mitmekesisust. Nimelt on siin mitu punkti, mis räägivad sellest, et on vaja soodustada ja toetada rahvusvähemuste kultuuri säilitamist. Samas ei ole Eesti seadustes mitte kuskil kasutusel sellist terminit nagu "rahvusvähemus", igal pool on "vähemusrahvus". Küsimus nr 1 ongi see, kas see on üks ja sama. Kui see on üks ja sama, siis vähemusrahvust on Eesti seadustes mõistetud nii, nagu see on kultuuriautonoomia seaduse järgi, ehk näiteks venelased nende hulka ei kuulu. Minu küsimus ongi, et mida see termin siin juriidiliselt tähendab.

Aitäh küsimuse eest! See on tõesti juriidiliselt üsna täpne küsimus. Kohe vastan teile. Teatavasti on Eestis üle saja rahvusvähemuse, mõned nendest on arvukamad, mõned on väiksemal arvul esindatud. Selge on see, et need on inimesed, kelle juured kas on teistes riikides ja kultuuriruumis või on nad ise hiljem siia tulnud ja eesti keel ei ole nende emakeel. Mina saan sellest asjast niimoodi aru. Täpsete definitsioonide koha pealt jään ma teile vastuse võlgu, aga ma tegelen selle teemaga.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Soovin teile edu uues ametis! Mind huvitab sport. Te ütlesite, et spordivaldkonda puudutavate dokumentidega tegelevad Eesti Olümpiakomitee ja Eesti spordi kongress. Kas need dokumendid jõuavad kuidagi ka siia Riigikogu saali, kas me saame nendega tutvuda?

Ma eeldan, et ikka on võimalik tutvuda. Spordivaldkonnas nüüd selliseid protsesse küll ei ole, mis peaksid jääma rahvaesindajatele teadmata.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Võib-olla ma kiirustan, aga kui tee on valitud, siis olen harjunud samm-sammult seda käima. Sellepärast on mul teise sammu küsimus. Kuidas te näete rakendust? Kui tulla tagasi punkti 22 juurde, siis mida peavad peale seda, kui meie oleme need põhialused vastu võtnud, tegema näiteks omavalitsused? Kas nad peavad töötama välja mingi dokumendi, kuidas selle dokumendi nimi on, kas need on ettepanekud, kas see on kava või on see strateegia? Arengukavad nad teevad neljaks aastaks, seaduses ettenähtud perioodiks, te teate seda väga hästi. Millises vormis on teine samm?

Kohalikud omavalitsused ja riik ei ole ju vastaspooltel asuvad nähtused, nad on partnerid, ühe ja sama riigi osad, esindavad üht ja sama rahvast. Aeg-ajalt ma kuulen sellist kommentaari, et omavalitsused ja riik, et rahakotid on eraldi jne. Nii nagu omavalitsuste ülesandeid on täpsustatud mitme teema puhul, on ilmselt ka kultuuri arengusuundade elluviimisel vaja ühte sellist vastastikuse mõistmise või seisukohtade kujundamise protsessi. Kuidas see välja näeb? Ma vaatan minister Langi otsa, palun vabandust, Riigikogu liikme Rein Langi otsa, püüan tema silmist lugeda ja mõtlen, mismoodi see täpselt välja kujuneb. Aga ka selles kultuuripoliitika dokumendis on mainitud, et eesmärkide elluviimine, see, kuidas tegevused omavahel mõistlikumalt ja tulemusrikkamalt ära jagatakse, sõltub mõneti haldusreformi edenemisest. Ütleme nii, et ei ole üheseid mustvalgeid lahendusi. Minu meelest on siin võtmelause ka see, et riik peab oluliseks sõnastada koostöös omavalitsustega visiooni, millised on kohaliku omavalitsuse pädevusse kuuluvate kultuuriasutuste roll ja arenguvõimalused tulevikus, sh on rahvaraamatukogude ja rahvamajade tulevikuvisioon, mis on praegu täiesti kohaliku omavalitsuse vastutusala. Niimoodi ma vastan teile praegu. Ma loodan, et saan sel teemal võib-olla juba sügisel, kui on aruande tegemine, teile palju-palju konkreetsemalt vastata.

Palun, Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan, proua juhataja! Austatud proua minister! Eelmine kultuuripoliitika põhialuste dokument kannab kuupäeva 16. september 1998. Kas teile on antud ülevaade, mis on olnud selle dokumendi kõige suuremad saavutused ja tugevamad plussid?

See on selline kaheleheküljeline dokument, üsna konkreetne ja lühikene. Suuremad saavutused on seotud sellega, et Eesti riigi põhiseaduslik roll kultuuri kaitsmisel ja järjepidevuse hoidmisel on saavutatud, see kestab ja muutusi siin ei ole. Kindlasti on sellel dokumendil oma osa ka selles, et nii kultuuri eelarvelise rahastamise kui ka kultuurkapitali kaudu on loovinimesi ja loomeliite järjekindlalt toetatud. On peetud oluliseks Eesti iseseisvuse aja alguses tekitatud süsteemi, kus on tunnistatud, et loomeinimesed vajavad Eestis kui suhteliselt väikses kultuuriruumis lisatuge, ja see süsteem on hästi toiminud. Nüansse on seal hästi palju. Mul on natuke kahju, et ma ei valmistunud selleks aruandeks põhjalikumalt, aga ma olen täiesti kindel, et kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas võtab selle kuidagi kokku.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Aitäh! Austatud minister Urve, ja nagu ma teada sain, ka austatud minister Rein! Tore dokument on, aga üks asi teeb muret. Aastate pikku on sellistest paberitest jäänud kõrvale üks selline vaieldamatult kultuuri alla kuuluv nähtus nagu Eesti looduslikud pühapaigad. Kuidas niisuguseid mitme valdkonna vahele jäävaid asju sellisest dokumendist üles leiaks? Ühelt poolt oleks justkui tegu muinsuskaitse valdkonda kuuluva nähtusega. Muinsuskaitsjad väga nendega ei tegele, väites täiesti õigustatult, et need pole inimeste loodud. Teisest küljest ei ole see ju ka vaid keskkonnaalane küsimus ega kuulu ka üksnes pärand- või pärimuskultuuri alla, kuna on ikkagi looduslikud paigad. See kõik on tinginud totra tõsiasja, et looduslike pühapaikade korrashoid ja kas või katastrisse kandmine ning kaitsmine on krooniliselt alarahastatud. Kas sa oskad mulle öelda, kust ma selles dokumendis leian üles sellise valdkondadevahelise asja?

Aitäh küsimast! Mulle meenub juba eelmise aasta lõpus, üsna minu ametiaja alguses toimunud kohtumine looduslike pühapaikade kaitsjate ühenduse inimestega. Nad tutvustasid mulle kogu seda temaatikat. On ka teada, et osa looduslikest pühapaikadest on juba Eestis kaitse all. Tõsiasi on see, et nende kaardistamine käib, neid on hästi palju. Kõik siin võib-olla ei tea seda teemat, tegemist on igasuguste looduses asuvate kultusobjektidega, puudega, kividega ja väga paljude muude asjadega, mida selle ühenduse inimesed üles otsivad. Nad koguvad inimeste käest pärimuslugusid ja on neid objekte ka juba n-ö looduses maha märkinud. Arutelu teemaks oli tõesti see, kuidas reguleerida nende kõikide kaitset. Praegu on Eesti Kultuuriministeeriumi eelarves olemas üks summa – tõsi, see ei ole väga suur –, mida need n-ö inventeerijad saavad kasutada pühade objektide otsimiseks ja kaardistamiseks. Kui ma hakkan nüüd seletuskirja läbi otsima, siis ma kulutan väga palju teie aega, lugupeetud Riigikogu liikmed. Kas ma võin vastata kirjalikult, lugupeetud Juku-Kalle Raid? (Juku-Kalle Raid vastab saalist jaatavalt.)

Palun, Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Mitu teemat on põhjalikult läbi arutatud ja otsuse eelnõu lisas on sõnastatud ka sellekohased kokkuvõtted. Üks olulisi teemasid kajastub punktis 28.6, kus on räägitud muusikahariduse terviklikkusest ja rõhutatud riigipoolse toetuse vajadust. Järgmises lauses on välja toodud, et see hõlmab nii alus-, põhi-, kesk- kui ka kõrgharidust. Kas sellest punktist 28.6 võib välja lugeda, et riik tuleb muusikahariduse ja muusikakoolide võrgu küsimustes ka rahaliselt toeks?

Aitäh veel kord küsimuse eest! Nagu on öeldud, põhimõtteliselt mõjutavad need arengusuunad järgmise seitsme aasta jooksul ka rahastamisotsuseid. Mis ajal täpselt ja millises mahus on Eesti riigil võimalik muusikakoole toetada või muusikakompetentsikeskusi luua, see on riigieelarve strateegia teema ja mõneti ka valdkondlike arengukavade teema. Väga konkreetset aastanumbrit ja rahasummat ei ole praegu mõistlik öelda ja mul puudutab ka vastav info.

Palun, Urbo Vaarmann!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Ma lähen laiemalt spordi juurde. Kahe ja poole kuu jooksul, niikaua kui ma olen Riigikogus olnud, ei ole komisjoni jõudnud mitte ühtegi spordiga seotud asja. Kas teie juhtimise ajal on oodata, et ka spordipoolega hakatakse tegelema ja sporditeemalisi asju jõuab komisjoni?

Tänan küsimast! Ma ei hakka siin ära sõnuma, aga suure tõenäosusega võib niimoodi juhtuda.

Palun, Juku-Kalle Raid, teine küsimus!

Aitüma! Mul on hea meel tõdeda, et selles dokumendis on päris toredasti käsitletud kirjandust ja kirjastamist. Eesti kirjanduse arendamiseks annaks igasuguseid asju ära teha. Ma küsin sinu isiklikku arvamust. Kas sa ei usu, et kui inimeste kasvatamiseks tahetakse raamatuid soetada ja neid lugeda, siis oleks mõistlik ehk taas langetada raamatute käibemaksu, vähemalt Eesti autorite raamatutel?

Suur tänu küsimuse eest! Tõepoolest, hind on ostu tegemisel üks argument, aga mitte ainukene. Ei saa muidugi teha üldistust, aga on teoreetiline võimalus, et käibemaksu langetamisega raamatu hind poes võib-olla väga palju ei langegi. Nagu te, lugupeetud rahvasaadik, väga hästi teate, on raamatute juurde meelitamiseks hoopis olulisem võte see, et lapsed kasvatatakse väga varakult raamatulembeseks. Üks selline võte, millega tänapäeva noort põlvkonda ilukirjanduse juurde meelitada, on muuta raamat tehnoloogiliselt atraktiivseks ehk siis sünnitada digiraamatuid. Eestis saab praegu kokku vist juba üle poolteisesaja eesti kirjandusklassiku raamatu, mis on digitaliseeritud, ja see protsess jätkub, sinna pannakse veel raha juurde. Kui minu põlvkond eelistab lugeda kaantega ja paberile kirjutatud raamatuid, mida võib igale poole kaasa võtta – digiraamatuid muidugi küll samamoodi –, siis noorem põlvkond on järjest enam sina peal elektroonilise tehnoloogiaga ja need emakeeleõpetajate seltsi valikul digitaliseeritud kirjandusklassika teosed on kindlasti üks võimalus noori inimesi rohkem ilukirjandust lugema panna. Kui väga isiklikku arvamust küsida, siis tuleb raamat ikka lapsele varakult pihku pista või temaga koos lugema hakata, ja soovitavalt lugeda selliseid raamatuid, mis jätavad lapsele nii kustumatu mälestuse, et ta hiljem tunneb kogu aeg seda lugemisnälga. Kõigiga see vist nii ei juhtu, aga väga paljudega juhtub.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Möödunud aastatel, kui kehtisid eelmised kultuuripoliitika põhialused, sai üks Eesti linn, pealinn Tallinn kultuuripealinnaks. Kui te seda uut kava kokku panite ja arutasite põhialused aastani 2020, kas te arutlesite siis ka selle üle, et Eestis võiks mõni teine linn, näiteks Tartu või Kuressaare, kanda kultuuripealinna tiitlit?

Tänan selle küsimuse eest! Nii nagu ma ettekande lõpus ütlesin, ei olnud mul kahjuks õnne viibida selle otsuse eelnõu ettevalmistamise juures. Seetõttu, kuna ma pole kõiki protokolle läbi lugenud, neid on päris palju, jään ma praegu vastuse võlgu, kus võiks Eestis veel kultuuripealinn asuda. Kuna see on üks selline tiitel, millele Euroopas väga kirglikult pretendeeritakse, siis on karta, et kandidaatidest puudu ei tule. Aga olles optimistlik inimene, ma ütlen, et miks ka mitte kunagi hiljem jälle.

Aitäh! Palun, Yana Toom, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Hea minister! Mulle teeb rõõmu leheküljel 9 olev punkt 29.4, kus on kirjas, et riik peab looma eeldused e-raamatute arvu kasvuks jne. Kas te natuke avaksite, kuidas peaks riik seda toetama? Ma saan aru, et kui riik ostab mingisuguse autorilitsentsi, siis raamat on piiranguteta kättesaadav ja tasuta. Aga me ei räägi ju ainult autoritest ja ainult raamatutest, mille puhul autoriõigus kehtib. On ka kirjanduskriitika ja kirjandusklassika, kus enam autoriõigused ei kehti. Mis plaanid konkreetsemalt on? Kas need on teil juba olemas või on tegu lihtsalt hea tahtega? Praegu paraku elektrooniline eestikeelse kirjanduse baas märkimisväärne ei ole. Aitäh!

Põhimõte on, et Eesti austab autoriõigusi, ja see kehtib ka digiraamatute puhul. Nagu ma ennist rääkisin, Eesti Emakeele Seltsil on õpetajate koostatud nimekiri eesti ilukirjanduse klassika teostest, mille puhul on autoriõiguse tähtajad lõppenud. Need raamatud on digitaliseeritud. Aga kordan, autoriõigused on olulised ja kui saavutatakse kokkulepped, siis saab loomulikult digitaliseerida ka teisi raamatuid. Praegu laenutab näiteks Tallinna Keskraamatukogus 2% lugejatest digiraamatuid ja see arv on viimase kahe aasta jooksul kasvanud – vähe küll, aga siiski kasvanud. On täiesti kindel, et see protsent nii raamatukogu lugejate kui ka raamatupoest ostjate puhul kasvab, nõudlus digiteoste järele suureneb. Kindlasti tehakse tööd, et seda valikut laiendada, loomulikult on ka kirjastused sellest huvitatud. Igasugused tehnoloogilised uuendused sunnivad ettevõtjaid kirjastusvaldkonnas otsima lahendusi, kuidas raamatu kirjastamisel nagu ikka autoriõiguse küsimused lahendada. See on täiesti mõistetav.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kultuuriminister Urve Tiidus! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Lugupeetud proua aseesimees! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Kultuurikomisjonil on olnud meeldiv võimalus käsitleda Riigikogu otsuse ""Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020" heakskiitmine" eelnõu, aga ka neid põhialuseid endid. Meie komisjoni nimetuses on küll sõna "kultuur" ja me oleme nime järgi kultuurikomisjon, aga lõviosa meie tööst ja teemadest on seotud haridusega. Seda meeldivam on olnud tegelda kultuuripoliitika põhialustega aastani 2020.
Peab ütlema, et dokumendi väljatöötamist alustati ammu. Juba aastal 2011 andis Kultuuriministeeriumi asekantsler mulle teada, et selline dokument on koostamisel. Ka mitmed kultuurikomisjoni liikmed on mitte küll komisjoni liikmetena, vaid aktiivsete tarkade inimestena mitmes organisatsioonis osalenud põhialuste väljatöötamisel. Tunnustan siinkohal endist kultuuriministrit Rein Langi, kellega koos me oleme mitmel korral põhialuste dokumenti käsitlenud. Mullu 8. oktoobril tutvustati põhialuseid kogu kultuurikomisjonile esimest korda. Leppisime kokku, et meie komisjon teeb dokumendi muutmiseks omapoolsed ettepanekud, ministeerium arvestab neid, kui võimalik, ja esitab Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks dokumendi, kus on kultuurikomisjoni ettepanekuid juba arvestatud. Nii ka läks. Meie tähtsamad ettepanekud on tõepoolest arvestamist leidnud ja selle eest Rein Langile aitäh!
16. detsembril toimus kultuurikomisjoni istung, kus me tegime järgmised otsused: määrata ettekandjaks siinkõneleja, teha ettepanek võtta otsuse eelnõu täiskogu istungi päevakorda 15. jaanuaril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks 29. jaanuar kell 17.15. Kõik ettepanekud tehti komisjonis konsensusega.
Nüüd mõne sõnaga sellest, mida kultuurikomisjon pidas oluliseks rõhutada või kultuuripoliitika põhialustes teistmoodi sõnastada. Esiteks tegime ettepaneku II peatükk "Kultuuripoliitika eesmärk" sõnastada selliselt, et lisaks kultuuripoliitika loovust väärtustava ühiskonna kujundamisele peab ka hoidma ning edendama eesti rahvuslikku identiteeti, uurima, talletama ja edasi kandma kultuurimälu. Soovisime eesmärgi laiemalt ja rohkem tulevikku vaatavalt sõnastada.
Tähtis teema oli meie jaoks III peatükk "Kultuuripoliitika kujundamise ja elluviimise põhimõtted". Punkti 2 sõnastamisel pidasime oma komisjoni profiilist lähtudes oluliseks, et huviharidus ja huvitegevus oleks korraldatud riigi ning kohalike omavalitsuste koostöös nii, et tõepoolest kultuurialased teadmised oleksid kättesaadavad, oskused omandatavad ja kõigil oleks võimalus aktiivselt kultuurielus osaleda. Laiemalt seondub see sellega, mille kohta kolleegid küsisid, ehk eri ministeeriumide ja eluvaldkondade tervikuks ühendamisega kultuuripoliitika põhialuste dokumendi kontekstis. Kahjuks me näeme kurvastavalt palju iga ministeeriumi töötamist oma puuraugus, ministeeriumideülest koostööd peaks rohkem olema. See on siia kirja pandud just nimelt haridusministeeriumi silmas pidades.
Punktis 3 on juttu kultuurialasest kõrgharidusest. Kolleegid tõstatasid küsimuse, kas peab olema nii täpselt ja ka üsna jäigalt sõnastatud, et ühes piirkonnas tegutsevad õppeasutused tuleb koondada ühtseks tervikuks. Leidsime, et see ei ole põhjendatud ja see lauseosa võeti meie ettepanekul välja. Jääb sõnastus, et riik võtab suuna kultuuri- ja kunstialast kõrgharidust andvate kõrgkoolide võrgustiku korrastamisele. Kindlasti peaks ka nende koostöö olema tihedam.
Veel käsitlesime komisjonis kultuuritöötajate kvalifikatsiooni tõstmist ja täienduskoolitust. Eraldi tuleb rõhutada, et kuna infoühiskond eeldab pidevaid uuendusi ka kultuuritöötajate töös, siis peab nende täienduskoolitus ja kvalifikatsiooni tõstmine olema selgemalt sõnastatud.
Toon välja ka sellise teemaderingi nagu "Raamatukogud" – punkt 35.4. Kultuurikomisjon peab vajalikuks rõhutada rahvaraamatukogude tähtsust ja seda, et rohkem peaks soodustama ühe kohaliku omavalitsuse piire ületavaid rahvaraamatukogudevahelisi ettevõtmisi, et nende raamatukogude võrgustik oleks ka tegudes tõhusam.
Kultuurikomisjon rõhutas, et edasises tegevuses on väga tähtis, et kõik ministeeriumid arvestaks kultuuripoliitika põhialuseid riigieelarve ja riigi eelarvestrateegia koostamisel. Nii Kultuuriministeerium kui ka muud ministeeriumid peaksid põhialustesse suhtuma kui tõeliselt suunda näitavasse dokumenti ja koostöö ministeeriumide vahel peaks toetama selle elluviimist.
Me rõhutasime, et üks kord aastas peab minister esitama Riigikogule ülevaate kultuuripoliitika põhialuste elluviimisest. Selleks tuleb loomulikult korralikult valmistuda ja kaasata ettekande koostamisse ka asjasse puutuvaid partnereid.
Üks arutuse all olnud teema seostus spordiga. Osa komisjoni liikmeid ei olnud rahul, et sport on dokumendist välja jäänud. Viimaks leppisime sellega, et sporditeema leiab kajastust eraldi arengukavas ja sellest tehakse kokkuvõtteid Eesti spordi kongressil. Kolleeg Lauri Luik informeeris meid, et Riigikogu spordi toetusrühm hoiab teemal silma peal ja tegeleb spordivaldkonnaga tõhusalt.
Niisugune oli lühidalt kokku võetuna kultuurikomisjoni arutelu käik. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Täna toimus siin saalis huvitav diskussioon riigieelarve baasseaduse üle, kus on kirjas selline punkt, et valdkonna arengukava kinnitab Vabariigi Valitsus, kui seadusest ei tulene teisiti, ja valdkonna arengukava esitatakse enne kinnitamist Riigikogule arutada. Praegu me siin arutamegi valdkonna arengukava ja huvi paistab olevat pehmelt öeldes leige. Mis sina arvad, milline sisu peaks valdkonna arengukava arutelul parlamendis olema? Kas siiski ei oleks õigem, kui parlament Vabariigi Valitsuse ettepanekul küll kinnitaks valitsuse esitatud dokumendi alusel selle arengukava, aga nii, et menetluse käigus teeks valitsus selles parlamendi soovitusel muudatusi? Nii saaks parlament tõepoolest suunava ja juhtiva vähemalt kaasrolli oluliste poliitikate kujundamisel Eestis.

See teema oli kultuurikomisjonis arutusel. Kui ma nüüd meenutan, siis meiegi mõte liikus selles suunas, et niisugused poliitika põhialuste dokumendid võiksid saada parlamendi suurema tähelepanu osaliseks. Päris seda, et kõik valdkondlikud arengukavad, mida täidesaatev võim algatab, mille eest ta vastutab ja mis on teinekord üsna kitsad, peaks parlamendis kinnitatama, ma ei arva. Aga sellised dokumendid nagu julgeolekupoliitika põhialused ja kultuuripoliitika põhialused võiksid siin saalis rohkem tähelepanu pälvida. Seda enam on tervitatav, et me saime kultuurikomisjonis sel teemal tõhusalt kaasa rääkida.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun, Liisa-Ly Pakosta! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Ma alustan sellest, et kultuurikomisjonis olid kõik komisjonis esindatud erakonnad nende arutelude käigus väga ühte meelt. Aga kui me vaatame avalikku arutelu, siis käib nagu mingi kõva andmine. Praegu IRL-i esindajana kõneldes püüan ma hoida seda joont, mis kultuuris, hariduses ja teistes väga paljusid puudutavates valdkondades võiks meie eesmärk olla. See on, et meie fraktsioonid ka avalikult, mitte ainult kinniste komisjoniuste taga, vahel ühel arvamusel oleksid.
Soovin Isamaa ja Res Publica Liidu nimel tänada Kultuuriministeeriumi ja minister Rein Langi, sest tõepoolest me tundsime, et kultuurikomisjon on sellesse protsessi kaasatud. Me saime vabalt arutleda, vabalt ettepanekuid teha ning neid ettepanekuid lõppkokkuvõttes kas arvestati või vähemalt need kuulati ära. Ei saa kuidagi nõus olla opositsiooni kriitikaga, justkui oleks kultuuripoliitika arutelu olnud takistatud. On ka üldisem üleskutse, et kui tõesti on niimoodi, et on olnud täiesti vabas vormis arutelu ja jõutakse mingitele tulemustele, siis ei maksa pärast süüdistada, et päris formaalselt see ju niimoodi ei olnud, kui ta sisuliselt oli.
Tahan täna muidugi soovida jõudu kõikide nende rakenduskavade koostajatele. Meie ootused nende rakenduskavade suhtes on väga kõrged. Kavatseme tähelepanelikult jälgida iga rakenduskava koostamist ja täitmist – lubaduste täitmist tegelikke ettevõtmisi läbi viies ja eelarvest summasid eraldades. Kindlasti ootame põnevaid arutelusid siinsamas Riigikogus nii kultuuri loojatelt kui ka tarbijatelt. Suurel osal juhtudest langevad need kokku. Kultuuripoliitika aluste iga-aastane arutelu Riigikogu saalis pakub loodetavasti head täiendust nendele kultuurivaldkonna teemadele, mida siin saalis niikuinii käsitletakse.
Kui millestki unistada ja anda noot, mis meie arvates veel võiks Eesti kultuuris juhtuda, siis kindlasti on see Eesti asja edasiminek. Olen nõus nii Ott Karulini kui ka teistega, kes siin saalis on nentinud ministeeriumidevahelist hägusat koostööd või lausa koostöö puudumist teatud valdkondades. Esimene asi võikski olla kultuurivaldkonnas erimeelsuste asendamine koostööga. Meie unistused puudutavad suures osas ka selles dokumendis vähe käsitlust leidnud harrastuskultuuri. Üldiselt on teada, et Eestis Kultuuriministeerium tegeleb professionaalse kultuuriga ja kohalikud omavalitsused harrastuskultuuriga. Vahest võiks riik anda kohalikele omavalitsustele juhiseid, kuidas harrastuskultuuriga paremini edasi minna. Neid näpunäiteid praeguses riigi kultuuripoliitikas ei ole, aga see on kindlasti üks valdkond, kus Isamaa ja Res Publica Liidu arvates peaksid asjad edasi minema.
Ma näitlikustan natuke. Harrastuskultuuri keskkond on viimasel ajal muutunud nii praktilises elus kui ka mõttemallides. Kui mõni aega tagasi oli nii, et kui Annel, Sirjel ja Luulel tuli mõte teha väike tore naisansambel, siis tarvitses neil vaid pöörduda kohaliku kooli direktori poole ja ühe klassiruumi nad ikka omale harjutamiseks said. Kui nad täna sellise jutuga lähevad, siis kooli direktor on sunnitud käsi laiutama ja rääkima kooli omatulude plaanist. Lisaks on maja valve all ja kes see ukse lahti teeb? Kui too inimene leitakse, siis ta tahab ületundide eest töötasu. Kõik see on läinud väga formaalseks. Luule, Sirje ja Anne ei taha aga oma mehi kodus närvi ajada või naabreid vihastada.
Kogu rahvakultuuri teema tuleks värske pilguga üle vaadata. Ehk on midagi, mida me praeguses muutunud keskkonnas saaksime riigi poolt soovitada, võib-olla muuta, võib-olla kaasa aidata. Oleks tore, kui me saaksime olla kindlad, et meie lapsed, lapselapsed ja kõik järgmised põlvkonnad saavad Eesti asja sama lihtsalt ja nii loomulikult edasi ajada, nagu eelnevad põlved seda teinud on nendel aegadel, kui rehetoas või rehealuses laulmise puhul keegi omatulude plaani ei nõudnud. Loodame, et see juhtub. Oleme omalt poolt valmis kaasabi osutama. Kui Kultuuriministeerium soovib jätkuvat konstruktiivset koostööd ka huvihariduse vallas, siis loomulikult Isamaa ja Res Publica Liit on sellest teemast väga huvitatud. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Jaak Allik! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud vähesed kultuurihuvilised kolleegid! Lugupeetud proua minister, kes ka ehk kuskil meid vaatab ja kuulab! On väga kahju, et saalist on lahkunud hea uus ja vana kolleeg Lauri Vahtre, keda ma tahaks tänada ja tervitada ning kellega meil on ühised mälestused 1998. aastast. Siis töötasime me koos, mina valitsuse esindajana ja tema kultuurikomisjoni esindajana, üle poole aasta Eesti kultuuripoliitika põhialuste kallal, mis kohe oma kehtivuse lõpetavad. Seda tookord vastu võetud ning 15 aastat vastu pidanud dokumenti sai parlamendis valitsuskoalitsiooni ja opositsiooni väga meeldiva ning viljaka koostöö tulemusena küllalt suures osas täpsustatud ja parandatud. Just see viis dokumendi ühehäälse vastuvõtmiseni ning on taganud selle, et need põhialused on suures osas olnud püsivaks suunanäitajaks eri valitsuste kultuuripoliitikale. Tänu sellele on meie kultuuripoliitika püsinud märksa stabiilsem kui näiteks hariduspoliitika.
Vaadates praegu seda vana dokumenti, silmasin ma seal punkti, mille just Riigikogu sinna lisas. Lubage seda tsiteerida: "Riik tunnustab ning toetab Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja teiste meil registreeritud usuorganisatsioonide tegevust ühiskonna normaalseks toimimiseks vajaliku eetilise õhkkonna loomisel ning näeb kirikus olulist partnerit kultuurialases tegevuses." Mul on kahju, et meile täna esitatud dokumendis seda mõtet pole, ja veelgi rohkem on kahju, et meil puudub ka võimalus seda parlamendi diskussiooni käigus sinna lisada nagu 15 aastat tagasi.
Minu jaoks ongi suurim probleem nii tänase kui ka teiste niisuguste riiklikku poliitikat põhimõtteliselt suunavate aktide puhul just see, et parlament on taandatud vaid tumma käetõstja rolli. Kindlasti oleks kultuuripoliitikat käsitlevasse dokumenti paljudel kolleegidel nii oma erialastest kui ka kogukondlikest kogemustest lähtuvalt väärt täiendusi lisada. See teeks tolle kava ka sisuliselt konsensuslikuks ja tagaks talle vähemalt sama pika eluea, kui oli 1998. aastal vastuvõetul. Arvan, et tulevase parlamendi enamuse üheks tähtsamaks ülesandeks peaks saama parlamendi autoriteedi ja rolli taastamine riigi oluliste poliitikate kujundamisel ja suunamisel.
Meile esitatud dokumendi koostamisest võtsid ühel või teisel kujul osa paljud loomeliidud, keskseltsid ja kultuuriasutused. Nagu teame, oli ettepanekuid üle 400 ja nende esitajaid üle 60. Lõpptekst valmis Kultuuriministeeriumi ja Eesti Kultuuri Koja ühistööna ning kindlasti on autorid, kelle hulgas on ka meie head kolleegid Tiina Lokk ja Mart Meri, igati tänamist väärt. Tahan omalt poolt tunnustada endist kultuuriministrit Rein Langi, kelle initsiatiivil seda dokumenti tegema hakati ning kes töö käigus hoidis kultuurikomisjoniga pidevat kontakti, nii et vähemasti sel moel on mõned Riigikogu liikmete seisukohad dokumenti jõudnud.
Uutes põhialustes on kirja pandud 23 üldist põhimõtet ja 13 kultuurivaldkonna 73 prioriteeti. Küllap hakatakse sellele dokumendile nagu ka eelmisele kohe ette heitma üldsõnalisust ning sellest järeldama tegeliku kultuuripoliitika puudumist. Meie oma Riigikogu Toimetiste viimases, 28. numbris iseloomustavad Karina Talts ja Peeter Laurits põhialuseid kui loosunglikus kantseliidis kirja pandud hetkeolukorra kirjeldust, millest tõsiseid tulevikuplaane on raske leida. Nende arvates selles dokumendis kultuuripoliitika puudub.
Mina nii karmi kriitikaga nõus ei ole. 1998. aastal lähtusime riiklikku kultuuripoliitikat välja töötades eesmärgist selgelt määratleda just Eesti riigi ehk keskvalitsuse vastutus meie rahvuskultuuri säilimise ja arengu eest. Jõudsime selleni, et riigi vastutuses, seega riikliku kultuuripoliitika objektiks on kultuuriloome ja kultuuritarbe rahaline toetamine loomevabaduse kindlustamiseks, sobivaima õigusruumi tagamine ning professionaalse kultuurihariduse korraldamine.
Suunitletus just keskvalitsuse ülesannete piiritlemisele on jäänud kehtima ka uues dokumendis ja seetõttu mingit radikaalset pööret kultuuripoliitika uued põhialused endaga kaasa ei too. Kõige positiivsem uuendus on ehk tõepoolest Riigikogu otsuses olev nõue, mille alusel peaks kultuuriminister kord aastas esinema parlamendi ees ettekandega kultuuripoliitika põhialuste elluviimise kohta. Kui suudaks kujundada traditsiooni, et kultuuriministri tulevasele iga-aastasele aruandele parlamendi ees eelneks valdkonna konkreetsete probleemide avalik sõelumine nii ajakirjanduses kui loomeliitudes, siis võiks põhialuste uuest versioonist kasugi tõusta. Ja muidugi oleks vaja parlamendi töökorda teha täiendus, et säärased valitsuse aruannete kuulamised ei jääks vaid sooja õhu liigutamiseks, vaid neile järgneks ka konkreetne otsus, millega parlament seab valitsusele ülesande ja tähised järgmiseks aastaks.
Asi on ju selles, et paljudele kenadele mõtetele ja vagadele soovidele, mis on nüüd 73 prioriteedina meie ees kirjas, puudub eelarve kate. Toon kaks näidet. Põhialused kordavad juba 1998. aastal fikseeritud eesmärki, et kõrgharidusega kultuuritöötajate ja atesteeritud spetsialistide miinimumtöötasu peaks olema Eesti keskmise palga tasemel. 2014. aastal jääb see saavutamata nagu seni. Teine näide on kõiki filmisõpru rõõmustav punkt 27.3, kust loeme, et riik loob koostöös kohalike omavalitsuste ja eraettevõtjatega võimalused suuremates maakonnakeskustes asuvates teatrites ja kultuurikeskustes filmide digitaalseks näitamiseks. Kahjuks pole 2014. aasta eelarves selleks otstarbeks ette nähtud sentigi.
Selleks ongi väga vajalik kultuuriministri aruande kuulamine parlamendis enne järgmise aasta eelarve menetluse lõppu. See võimaldaks Riigikogul kord aastas iseendale näkku vaadata ja küsida, kas soovitakse midagi reaalselt ära teha, et omaenda tehtud otsused saaks täidetud. Millised prioriteedid mis aastal aga aktualiseeruvad, see sõltub muidugi kõige enam konkreetsest kultuuriministrist ja ministeeriumi juhtametnikest. Kahjuks on peaaegu kogu seltskond, kes Kultuuriministeeriumis meile täna esitatud põhiseisukohad välja töötas – minister, kaks asekantslerit ja arenguosakonna juhataja –, sellest majast juba lahkunud. Soovin uuele kultuuriministrile proua Urve Tiidusele jõudu nende prioriteetide eest võitlemisel ning tarkust nende olulisuse pingerea määramisel! Kinnitan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel meie toetust arutamisel oleva otsuse eelnõule! Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Reformierakonna arvates on tegemist muidugi väga hea eelnõuga. Samas peab selle eelnõu puhul tõepoolest silmas pidama asjaolu, millele siin on täna viidatud ja millel eriti sisukalt peatus Jaak Allik. Küüneviha saab Riigikogu sisse ajada ainult nelja punkti ehk sisuliselt nelja lausesse. Mina ei ühine kriitikaga, et senine asjade korraldus on põhimõtteliselt halb, juhul kui Riigikogu kultuurikomisjon, kelle pärusmaaks see materjal on, oli kaasatud sellesse tegevusse algusest peale. Tegelikult Riigikogu liikmete arusaamad, Riigikogu fraktsioonide arusaamad ja erakondade arusaamad – kusjuures mitte ainult Riigikogus esindatud erakondade, vaid ka teiste erakondade omad – selles dokumendis ka kajastuvad. On täiesti loomulik, et kõiki ettepanekuid ei olnud võimalik selle dokumendi kokkupanemisel arvestada. Neid arvestati nii palju, kui see oli vähegi võimalik.
Minu arvates – ilma igasuguse irooniata – on kõige parem osa sellest otsuse eelnõust punkt 2: teha Vabariigi Valitsusele ettepanek esitada alates 2014. aastast Riigikogule hiljemalt iga aasta 1. novembriks ettekanne kultuuripoliitika põhialuste elluviimise kohta. Ma meenutan teile, et analoogselt on otsustatud kriminaalpoliitika, turvalisuspoliitika ja õiguspoliitika arengusuundadega ning vähemalt kriminaalpoliitika arengusuundade puhul on Eestis tegemist täiesti enneolematu edulooga. Selle käsitlemine üks kord aastas on andnud valitsusele kindluse, et 1997. aastal sai valitud õige tee. Me näeme, et kuritegevus Eestis väheneb, seega tehtud valikud on põhimõtteliselt olnud õiged. Iga-aastane debatt kriminaalpoliitika aluste teemal on olnud väga edasiviiv. Reformierakonna arvates on väga tore, et nüüd liitub selle reaga ka kultuuripoliitika, mida üks kord aastas hakatakse Riigikogus arutama. Seega me paneme ta samale pulgale õiguspoliitika, kriminaalpoliitika ja turvalisuspoliitikaga, mis tavalise meediatarbija silmis on ikka olnud märksa seksikam kui kultuuriteemade arutamine. Nii et see on väga positiivne ja ma loodan, et Riigikogu selle otsuse just sellises vormis, nagu ta on valitsusest tulnud, heaks kiidab.
Paraku on meil õige palju kõikvõimalikke arengukavasid ja strateegiaid, millest suur osa on mingisugusel moel läbinud ka parlamentaarse lugemise ja mis on kirglikult vastu võetud, aga pärast kire vaibumist on paljud neist riiulile unustatud. Kui midagi üldse ette heita 1998. aastal vastuvõetud kultuuripoliitika põhisuundadele, siis just seda, et need jäid parlamendi tasemel aastas kord arutamata. Mina ei ühine Jaak Allikuga tähelepanekus, et järgmisel valitud Riigikogul tuleb parlamendi autoriteet õigele tasemele tõsta. Minu arvates Eesti parlamentarismiga on kõik korras. Pigem sõltub paljugi sellest, kas meie kultuuritase võimaldab Riigikogu mainet avalikkuse silmis natuke parandada või me üritame kõikvõimalike trikkidega ennast lihtsalt enne valimisi upitada. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Mailis Repsi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Kolm fraktsiooni on oma kokkuvõtva arvamuse juba öelnud. Ka Keskerakonna fraktsioon arutas kultuuripoliitika põhialuseid sellises vormis, nagu see esialgselt kultuurikomisjoni esitati. Tol hetkel veel minister Rain Lang andis üle pooltoore või peaaegu valmis variandi ja me saime kultuurikomisjoni istungi ajaks koguda fraktsioonikaaslaste ja oma partnerite ning tuttavate mõtteid, milliseid täpsustusi ja muid muudatusi võiks dokumendis teha. Meil on olnud võimalus tutvuda erinevate huvigruppide seisukohtadega, sest oma arvamuse on selle vägagi põhjaliku ja samal ajal üsna üldise dokumendi diplomaatilisel sõnastamisel saanud öelda paljud.
Ainukesena kritiseeriti seda, et mõni institutsioon ei leidnud sealt oma nime. Eks üks või teine Eesti inimene oleks soovinud, et tema isiklikult või tema asutus oleks järgmiseks kümneks aastaks kindlustatud, ajaloos ära mainitud. Sellest ehk too väga selge soov. Ühelt poolt see garanteerib nagu kindlustunde, et konkreetne asutus või inimene on ka edaspidi hinnatud, teiselt poolt aga annab läbirääkimistel Vabariigi Valitsusega Riigikogu või ministri tasandil õiguse lisavahendeid küsida.
On hea, et maandatud sai ülikoolide suur mure, et muusikaakadeemia ja kunstiakadeemia tahetakse Tallinna Ülikooliga liita. Dokumendis on öeldud, et kümne aasta perspektiivis tuleb vastavalt vajadusele koostööd tugevdada. Ülikoolide rektorid ütlesid väga selgelt välja, et dokumendi sisu rahuldab neid, võib-olla nad tahaks vaid üht või teist valdkonda puudutavaid formuleeringuid täpsemalt sõnastada. Kõige enam aga oodatakse täpsemaid lubadusi lisasummade eraldamiseks.
Selle lühikese sõnavõtu kokkuvõtteks võiks öelda, et meie fraktsioon on väga rõõmus kujuneva praktika üle. Loodetavasti see jätkub ka teiste valdkondade dokumente kooskõlastades. On väga tähtis, et enne, kui me teeme põhimõttelise otsuse, kas kiita heaks või mitte, on valdkonnakomisjonis toimunud sisuline debatt, mille käigus on olnud võimalik teha ka muudatusi. Ma väga loodan, et selline praktika jätkub ka teiste valdkonnadokumentide arutelul. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 553 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 553 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 29. jaanuari kell 17.15. Esimene lugemine on lõppenud ja kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, meie tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 18.36.