Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu kaheksanda töönädala kolmapäevast istungit. Soovitakse üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Alustab kolleeg Heljo Pikhof.

Austatud Riigikogu juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan sotsiaaldemokraatide ja Riigikogu demokraatide ühenduse viie liikme nimel üle seaduseelnõu. Eelnõu on koostatud eesmärgil laiendada vajaduspõhise peretoetuse saajate ringi peredega, kelle sissetulek ületab suhtelise vaesuse piiri, ent kellele pärast eluasemekulude tasumist jääb kätte summa, mis on allpool toimetulekupiiri. Eelnõuga soovitakse lõpetada olukord, kus osa peresid – ja just need, kes abi kõige rohkem vajaksid, nimelt toimetulekutoetust taotlevad pered – on vajaduspõhisest peretoetusest ilma jäetud. Eelnõuga soovitakse leevendada kasvavat ebavõrdsust ja vastuolulist väärtustamist, mis ühiskonda veelgi lõhestab. Ma arvan, et me selle eelnõuga likvideerime valitsuserakondade praagi. Ma usun, et nad pole seadust küll niimoodi planeerinud, aga välja on ometi nii kukkunud. Eelnõu pealkiri on "Riiklike peretoetuste seaduse, sotsiaalhoolekande seaduse ning tööturuteenuste ja -toetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu". Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Margus Tsahkna!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon algatab ravimiseaduse § 20 täiendamise seaduse eelnõu, mille eesmärk on hinnakokkuleppega hõlmatud ravimite ekspordi regulatsioon.

Suur tänu! Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Kaunist kevadet teile kõigile! Koos heade kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist esitan arupärimise kultuuriminister Rein Langile. Arupärimine tugineb suuresti Riigikontrolli koostatud eriaruandele, mis käsitleb kultuuri rahastamist ja kultuuritegevuse edasist planeerimist. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Neeme Suur!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mul on au anda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle eelnõu kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmiseks. Nii omavalitsuste vabatahtliku liitumise kui ka planeeritavate tsentraalsete territooriumi haldusjaotuse ümberkorralduste tõttu võib Eestis hakata omavalitsuste arv vähenema, omavalitsuste territoorium ja elanike arv aga suurenema. Suureneb selliste omavalitsuste arv, mis koosnevad erineva identiteediga kogukondadest, millest paljudel oli kaugemas või lähemas minevikus ka omavalitsuslik staatus. Lähtudes kirjeldatud muudatustest on suurenemas osavalla või linnaosa roll omavalitsuslikus halduskorralduses ning on tekkinud vajadus seaduses täpsustada osavalla või linnaosa juhtimisega seotud asjaolusid. Eelnõu eesmärk on toetada omavalitsuste vabatahtlikku liitumist, samuti luua mitmest territoriaalsest struktuuriüksusest, osavallast või linnaosast koosneva omavalitsuse juhtimises demokraatlike põhimõtete rakendamiseks seaduslik alus ka omavalitsusesiseselt, territoriaalse struktuuriüksuse tasemel. Seaduseelnõu sisu on osavalla või linnaosa halduskogu mõiste toomine seadusandlikku ruumi ning osavalla või linnaosa vanema ametisse määramise või ametist vabastamise protseduuri sidumine osavalla või linnaosa halduskoguga. Palun eelnõu toetada! See on väga hea eelnõu. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Austatud Riigikogu juhataja! Head kolleegid! Riigikogu jahimeeste toetusrühma ja jahimeeste sõprade nimel, kelle hulgas on kõikide poliitiliste jõudude esindajaid, anname üle jahiseaduse täiendamise seaduse eelnõu. Eelnõu seadusena vastuvõtmisega soovime luua selguse ning välistada olukorra, kus alates 1. märtsist 2013 seatakse kahtluse alla ning vaidlustatakse jahipidamise seaduslikkus rendijahipiirkondades, seda seoses sellega, et riik ei ole suutnud kümne aasta jooksul täita temale pandud ülesandeid. Eelnõu loob õigusselguse ja välistab võimaluse, et tekivad riigile kulukad õigusvaidlused. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud neli seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Täna ei ole mul teile midagi head teatada peale selle, et on juba kevad. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 91 Riigikogu liiget, puudub 10.

Me võime alustada tööd tänase päevakorra punktidega. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, kuna selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis palun teeme veel kord kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 372. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 89 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Oleme täna jõudnud seaduseelnõu 289 kolmanda lugemiseni. Eelnõu seletuskirja kohaselt peaks pärast eelnõu seaduseks saamist muutuma looduskaitsepiirangutega maade riigile omandamise korraldus senisest õiglasemaks, paremaks, läbipaistvamaks, jälgitavamaks, selgemaks ja arusaadavamaks ning peaks olema tagatud riigieelarveliste vahendite sihtotstarbeline kasutamine. Täpselt samasuguseid loosungeid kuulsime aastate eest, kui arutasime minister Jaanus Tamkivi algatatud looduskaitseseaduse muudatusi. Mõtlen neid muudatusi, mis tegid lõpu maadevahetusele selle klassikalises tähenduses. Kas toonane minister valetas või ei adunud protsesside kogu keerukust? Möödunud kolmapäeval esitati siin saalis hulk küsimusi, mille lähtekoht oli tõsine kahtlus, kas riigil on võimekust tagada keskkonnaministri paljukiidetud maade omandamise uue korra realiseerimine mõistliku aja jooksul. Muu hulgas avaldati kahtlust, et selle muudatuse tõttu võivad need inimesed, kes on olnud maaostujärjekorras pika aja jooksul, mõned juba aastast 2004, järjekorras nihkuda, nii et nende kord võib halvimal juhul kätte jõuda kümne aasta pärast. On ilmne, et evides parlamendis enamust, on keskkonnaminister algusest peale olnud kindel, et eelnõu, mille ta on algatanud kõige halva lõplikuks likvideerimiseks ja õigluse jaluleseadmiseks, saab soovitud kujul seaduseks ning maal jääb looduskaitsepiirangute eest ainsaks hüvitusmeetodiks piirangutega maade omandamine raha eest. 2013. aasta eelarves vähendati looduskaitsepiirangutega maade omandamiseks riigieelarves ettenähtud summat 2012. aasta 3,2 miljonist eurost 1,5 miljoni euroni. Eelnõu seletuskirja kohaselt on omandamisjärge ootavate maatükkide koguväärtus 40 miljonit eurot, seega tuleb siis, kui rahastamine jääb samale tasemele, järjekorras viimastel oma järge oodata ligemale 27 aastat. Eks me ole ennegi kogenud koalitsiooni üleolevat suhtumist kaaskodanikesse, kuid 27-aastane ooteaeg on kahtlemata uus tase. Usun, et pikast ooteajast kannustatud kaaskodanikud osutuvad niisama leidlikuks.
Olen üsna veendunud, et selle eelnõu seaduseks saamise mõjusid ei ole sisuliselt hinnatud. Keskkonnaministeeriumil ja selle eelnõu eest müürina seisnud keskkonnaministril kas puudub arusaam protsesside tegelikust loogikast või püütakse saavutada hoopis teisi eesmärke, kui meile siin on selgitada püütud. Kuigi viimastel aastatel on looduskaitseliste maade omandamiseks eraldatud riigieelarvest ca kolm miljonit eurot aastas, on nn ootejärjekorra lühenemine tingitud peamiselt riigi korraldatud enampakkumistel kasutatud tasaarveldamise võimalustest. Omandatava riigimaa eest tasutakse looduskaitselise maaga. Tasaarveldamise võimalus on kõrgel hoidnud ka Maa-ameti korraldatud enampakkumistel saavutatud hinnatasemeid, seda eriti metsamaade osas. Olukorras, kus looduskaitseliste maade peamiselt Eesti residentidest omanikel kaob võimalus tasuda riigi müüdava maa eest neile kuuluva looduskaitsealuse maaga ning ka pangad ei ole väga altid meie inimestele ja firmadele maa soetamiseks laenu andma, omandavad maad välismaiste äriühingute siinsed tütarfirmad ning seda senisest tunduvalt madalamate hindadega. Riigimaa enampakkumisel osalejate ringi vähenedes alanevad ka enampakkumise lõpphinnad, samas ei vähene aga looduskaitsepiirangutega maa väärtus. Seega tuleb selle eelnõu seaduseks saamise korral riigil müüa sama koguse looduskaitsepiirangutega maa omandamiseks senisest hoopis rohkem riigimaad, metsamaa puhul kuni 30–40%. Kas see ongi eelnõu seletuskirjas rõhutatud riigieelarveliste vahendite sihtotstarbelise kasutamise tagamine? Ma arvan, et mitte. Kui riik ei suurenda looduskaitseliste maade soetamiseks eraldatud vahendeid hüppeliselt, käesoleva aastaga võrreldes vähemalt neli korda, siis ei liigu järjekord edasi isegi senise, samuti mitterahuldava kiirusega ning paljudele meie kaaskodanikele jääb nende eluajal saadav hüvitis helesiniseks unistuseks. Kordan: see, et järjekord on lühenenud ligemale pooleni algsest, on minu arvates tulenenud enampakkumisel kasutatud tasaarveldamise võimalusest. Tänu sellele võimalusele on järjekorras kiiremini liikunud ka need inimesed, kellel pole olnud võimalust enampakkumisel osaleda. Selle võimaluse kadumise korral aeglustub nende liikumine järjekorras. Pole mõtet arvata, et kõik seletuskirjas mainitud metsa- ja muud firmad kukuvad nüüd järjekorras tahapoole. Kes kuhu järjekorras liigub, pole tänaseks selge, seda pole eelnõu koostamisel analüüsitud. Riik hakkab enampakkumisel vähem raha saama, mõistliku hüvitamiskiiruse saavutamiseks tuleb mitmekordistada riigieelarvelisi vahendeid.
Lõppkokkuvõttes olen veendunud, et selle eelnõuga soovitud eesmärke ei saavutata ning mõne aja pärast oleme jälle menetlemas eelnõu, mis muudab tekitatud olukorda järjekordselt selgemaks, läbipaistvamaks jne. Lugupeetud eelnõu algatajad ja koalitsiooniosalised võiksid mõelda, kelle hüvanguks nad tegutsevad ning kas pideva muutmise asemel ei oleks õigem jääda enam-vähem töötava, Reformierakonna enda loodud süsteemi juurde, et koos pesuveega mitte ka last minema visata. Nagu eespool öeldud, hakatakse mõne aja pärast, kui asi on ummikusse jooksnud, menetlema järjekordset selleteemalist eelnõu. Sellest lähtudes Keskerakonna fraktsioon selle ajutise vaheetapi hääletuses ei osale. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Läheme seaduseelnõu lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu 289. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 50 Riigikogu liiget, vastu oli 20, erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamine" eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Auväärt Riigikogu! Head kolleegid! Hea istungi juhataja! Tuletan meelde, et täna arutlusel oleva eelnõu eesmärk on luua s.a 1. aprillist kehtima hakkavast uuest korruptsioonivastasest seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks Riigikogus korruptsioonivastane erikomisjon.
Eelnõu vaatas põhiseaduskomisjon üle esmaspäeval, 18. märtsil oma koosoleku teise päevakorrapunktina. Peab ütlema, et selle eelnõu kohta oli tehtud üks muudatusettepanek, mille olid esitanud head kolleegid sotsiaaldemokraadid. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanek nägi ette asendada hea kolleeg Kalev Kotkas Helmen Kütiga, samuti hea kolleegiga. Põhiseaduskomisjon toetas esitatud muudatusettepanekut.
Lisaks sellele vaatasime üle sõnastuslikud muudatused, mida olid teinud keeletoimetajad. Ka need kiideti komisjonis heaks. Lisasime eelnõusse viite, et tuleb tühistada praegu veel menetluses olev eelnõu, mis käsitleb korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni liikmete asendamist.
Lõppkokkuvõttes teeb põhiseaduskomisjon Riigikogu suurele saalile ettepaneku eelnõu otsusena vastu võtta. Siis oleme andnud väärilise panuse käimasolevasse kevade alustamise protsessi. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Teile on küsimusi. Kolleeg Peep Aru, palun!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea ettekandja! On selline hea tava, et kui esitatakse muudatusettepanek, siis on tavaliselt toodud ka põhjus, miks see esitatakse, ja loomulikult on ära toodud selle muudatusega kaasneda võivad mõjud. Kas praegu ka nii oli?

Aitäh, hea kolleeg nii Riigikogus kui ka põhiseaduskomisjonis! Julgen väita, et seekord põhiseaduskomisjon ei läinud väga sügavuti, et saada teada põhjusi, miks kolleegid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist sellise ettepaneku esitasid. Aga ma usun, et kindlasti oli neil selle ettepaneku esitamiseks põhjus ja erikomisjon hakkab oma tööd väga hästi tegema.

Palun, kolleeg Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea kolleeg põhiseaduskomisjonist! Sa nimetasid ühe argumendina, miks see eelnõu tuleks otsusena vastu võtta, seda, et see annaks panuse kevade alustamise protsessi. Kas sa selgitaksid paari lausega seda täpsemalt?

Aitäh, hea kolleeg, hea küsimuse eest! Ma usun, et nii nagu kevad muudab looduses kõik valgemaks, soojemaks ja ka tõsiselt võetavamaks, võiks seda teha ka Riigikogu otsus korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamise kohta sellel väljal, mida see komisjon saab oma tööpõlluks nimetada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Väino Linde! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta, nagu kolleeg juba ütles, on esitatud üks muudatusettepanek Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt, mida juhtivkomisjon on täielikult arvestanud. Me võime minna Riigikogu otsuse eelnõu lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamine" eelnõu 380. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Eelnõu poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on otsusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni liikme Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Armsad kolleegid! Meie ees on tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu numbriga 363. Selle sisu kohta ütlen niipalju, et eelnõu eesmärk on korrastada praktikas tekkinud probleeme ning tagada isikutele suurem õigusselgus tuleohutuse seaduses sätestatu järgimiseks. Ühe sellise probleemi tõttu on vaja tuleohutuse seaduses täpsustada, et näiteks ehitises suitsetamisel või lahtise leegi kasutamisel tuleb vältida tuleohu tekkimist.
Riigikogu õiguskomisjon arutas seda seaduseelnõu esmaspäeval, 11. märtsil s.a. Koosolek algas kell 11 ja lõppes kell 11.30, juhatas Marko Pomerants ja protokollis Tiina Kärsna. Osa võtsid Kalle Laanet, Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits ja Valdo Randpere ning nõunik Linnar Liivamägi ja nõunik-sekretariaadijuhataja Raini Laide. See oli koosoleku kolmas päevakorrapunkt. Koosolekule olid kutsutud siseministri nõunik Mariko Jõeorg, Siseministeeriumi pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja Priit Laaniste ning sama osakonna nõunik Martin Lambing. Selle seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud.
Otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda täna, 20. märtsil 2013 (konsensuslikult), teha ettepanek teine lugemine lõpetada (samuti konsensuslikult) ja kui teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 27. märtsil s.a. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun, kolleeg Andres Jalak!

Aitäh! Austatud ettekandja! Paragrahvi 5 täiendatakse lõikega 4, mille kohaselt tuleb lahtise leegi kasutamisel ja suitsetamisel vältida tulekahju tekitamist. See on ju siililegi selge. Mis selle muudatusega tegelikkuses muutub? Kas komisjonis oli ka arutelu, mis meetmeid võiks võtta?

Mis puudutab seaduse sõnastust, siis meetmete üle arutlust ei olnud. Aga selle seaduse selge eesmärk on vältida retsidiivset käitumist, kui inimesed süüdimatult kodus suitsetavad ja käivad lahtise tulega hooletult ümber, mida see iganes siis tähendab, kas tõrvikuga tuppa tulemist või põrandale lõkke tegemist. Kui selle tagajärjel juhtub õnnetus, siis seda inimest, kes on korduvalt niimoodi käitunud ja kelle käitumine on retsidiivne, on nüüd võimalik selle eest karistada.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahan täpsustada esimesel lugemisel kuuldut. Kui me selle muudatuse vastu võtame ja kui siis hooletust suitsetamisest või lahtisest leegist, näiteks jõulukuusel, tekib tulekahju, aga see korter on kindlustatud, kas siis see muudatus annab kindlustusfirmale põhjuse kindlustussummat mitte maksta? Kui ma olen sellest õigesti aru saanud, siis võib-olla saaks infot ka selle kohta, kas komisjon on asjaomastelt ametnikelt küsinud, kui laialt selline praktika maailmas levinud on.

Aitäh! Täpselt sellises sõnastuses komisjon seda küsimust ei arutanud, ei käsitletud seda, kuidas on see probleem lahendatud muudes riikides. Aga üks on ometigi selge: nii nagu tänapäeval enam keegi purjuspäi autorooli ei istu ja peab seda mõistlikuks, niisama mõistlikuks võiks pidada ka seda, et kuskil toas või küüni all jõulukuuse juures, kus ka napsu võetakse, suitsu ei tehta ja see ongi mõistlik käitumine.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta ei ole ka muudatusettepanekuid.
Seaduseelnõu 363 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme Jaanus Tamkivi!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas nimetatud seaduseelnõu oma istungil 11. märtsil. Päevakorrapunkti juhatas sisse komisjoni esimees, kes tegi väikese ülevaate menetluse käigust. Kuna seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud (ettepanekute esitamise tähtaeg oli s.a 27. veebruar) ja eelnõus on enne teist lugemist tehtud vaid keelelisi ja tehnilisi muudatusi, mis ei muuda eelnõu sisu, siis oli komisjoni esimehe ettepanek asuda kohe menetluslike otsuste juurde.
Otsustati teha Riigikogule ettepanek võtta see seaduseelnõu täna teisele lugemisele, teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 350 teine lugemine lõpetada ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 350 kolmas lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 27. märtsil ja siis see seaduseelnõu ka seadusena vastu võtta. Kõik need otsused langetas komisjon konsensuslikult. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Jaanus Tamkivi! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Muudatusettepanekuid ei olnud.
Seaduseelnõu 350 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Maret Maripuu!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Riigikogu täiskogu lõpetas Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu esimese lugemise 30. jaanuaril 2013. aastal. Muudatusettepanekuid Riigikogu liikmed, fraktsioonid ega komisjonid ei esitanud. Küll aga saatsid eelnõu kohta oma ettepanekuid ravimite tootjate ja müüjate ning patsientide ühingu esindajad, samuti Sotsiaalministeerium.
Sotsiaalkomisjon arutas eelnõu oma istungitel 21., 26. ja 29. veebruaril ning 11. ja 18. märtsil. Sotsiaalkomisjon kaasas aruteludesse ja kutsus oma istungile arvamust avaldama ja oma ettepanekuid tutvustama Eesti Apteekide Ühenduse, Eesti Patsientide Nõukoja, Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu, Eesti Apteekrite Liidu ja Sotsiaalministeeriumi esindajad. Komisjoni istungil 21. veebruaril osalesid Sotsiaalministeeriumi ravimiosakonna juhataja Dagmar Rüütel, Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Tanel Terase, Ravimiameti inspektsiooniosakonna peainspektor Hille Kask ja õigusnõunik Andrus Varki, Eesti Apteekrite Liidu esindaja proviisor Helve Monvelt, Eesti Ravimihulgimüüjate Liidu esindaja Mari Krass, Eesti Ravimitootjate Liidu juhataja Riho Tapfer, Eesti Apteekide Ühenduse esindaja Kadri Tammepuu ning Eesti Patsientide Nõukoja juhatuse liikmed Kaido Kolk ja Kadri Kiuru.
Eesti Patsientide Nõukoda tegi ettepaneku muuta seadust nii, et ravimid ei tohiks apteegis paikneda avariiulitel ja ravimite väljapanek apteegis ei tohiks ravimi valimisel võimaldada kliendi kokkupuudet ravimiga. Sama põhimõtet toetas ka Eesti Apteekrite Liidu esindaja. Sotsiaalkomisjon leidis, et tegemist on olulise teemaga, kuid eelnõu 332 eesmärk on eelkõige võtta Eesti õigusruumi üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/62/EL ja patsientide nõukoja ettepanek selle eelnõuga otseselt ei haaku. Komisjon leidis, et kuna suur osa apteekidest on loonud klientidele võimaluse vahetult käsimüügiravimitega tutvuda, vajab see teema põhjalikumat osapoolte küsitlemist ja mõjuanalüüsi ning selle juurde tullakse tulevikus tagasi.
Sotsiaalkomisjon on teadlik tootjate murest, mida põhjustab eelnõu § 1 uue punkti 14 jõustumine alates 2. juulist 2013. Selle punktiga täiendatakse ravimiseaduse § 17 lõigetega 5–8, mis tulenevad otseselt direktiivist. Muudatusega sätestatakse tingimus, et importida võib vaid toimeainet, mille tootmine vastab Euroopa Majanduspiirkonna headele tootmistavadele või neile võrdväärsetele nõuetele. Nõude eesmärk on tagada, et imporditava toimeaine tootmine vastaks Euroopa Majanduspiirkonnas kehtivatele headele tootmistavadele, mis on kokku lepitud toimeainete ja ravimite kvaliteedi tagamiseks. Sellest tulenevalt sätestatakse nõue, et imporditava toimeainega peab olema kaasas eksportiva ühendusevälise riigi pädeva asutuse kirjalik kinnitus, millest nähtub, et imporditava toimeaine tootjale kohaldatakse ühenduse tootmistavadega vähemalt võrdväärseid nõudeid ning eksportiva riigi pädev asutus kontrollib asjaomast tootjat regulaarselt. Selle sätte jõustumise tähtaeg 2. juuli ei ole enam kaugel. Euroopa Komisjon, kaasates liikmesriikide ravimiameteid, on intensiivistanud toimeainete tootmiskohtade inspekteerimist väljaspool Euroopa Majanduspiirkonda. Eesmärk on jõuda nimekirja kanda võimalikult palju toimeaineid või leppida eksportivate riikide pädevate asutustega kokku kinnituskirjade väljastamises. Nimekirja täiendamise kohta hoiab Euroopa Komisjon oma veebilehel üleval ajakohast infot ning Ravimiamet on ka Eesti ravimitootjaid sellest teabeallikast teavitanud. Uuele korrale üleminek on siiski küllaltki järsk ning ei ole välistatud, et tekivad toimeainete tarne häired ja seetõttu omakorda ravimite tootmise ja tarne häired. Tegemist ei ole vaid Eesti probleemiga, sellega seisavad silmitsi kõik Euroopa Liidu ravimitootjad. Eesti ei saa kehtestada teistsugust jõustumise tähtaega, küll aga loodame, et Euroopa Komisjon suudab anda endast parima probleemi lahendamiseks.
Komisjonis tekitas tõsiseid arutlusi eelnõu § 1 punktis 35 sätestatud ravimiseaduse § 33 lõige 2², mille kohaselt peab ravimite kaugmüügil teise Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriiki ravim vastama sihtliikmesriigis kehtivale müügiloale. Selle sõnastuse vaidlustas ka Eesti Apteekide Ühendus, kes pakkus välja järgmise sõnastuse: "Ravimite kaugmüügil teise Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriiki peab ravim omama sihtliikmesriigis kehtivat müügiluba. Ravimite kaugmüügil teisest Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigist Eestisse peavad olema täidetud kõik Eestis kehtivatest õigusaktidest tulenevad nõuded ravimile ja selle pakendile. Kaugmüügiks teise Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriiki ei loeta ravimi müüki või kättetoimetamist teises Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis viibivale Eesti Vabariigi kodanikule ja/või isikule, kelle püsiv elukoht on Eesti Vabariigis." Tekkis küsimus, miks peaks internetiapteegi asukohariigi elanikule, kes näiteks viibib ajutiselt teises liikmesriigis, toimetama kätte ajutise asukohariigi kehtivale müügiloale vastava ravimi. Komisjonis arutati pikalt ravimiseaduse § 33 lõike 2² võimalikku muutmist, nii et Eesti Vabariigi kodanikul ja/või isikul, kelle püsiv elukoht on Eesti Vabariigis, oleks võimalik ravim kätte saada välisriigis ka juhul, kui ravimil sihtliikmesriigis müügiluba puudub. Näiteks kaalusime järgmist sõnastust: "Ravimi kaugmüügiks teise Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriiki ei loeta ravimi kättetoimetamist isikutele, kellele ravim on väljastatud Eestis väljakirjutatud retsepti alusel või kellele on ravimialase teabe ja nõustamise mõistmiseks vajalik Eesti müügiloale vastav ravim." Samuti oli kõne all sõnastus: "Kui sihtliikmesriik õigusi ei piira, siis Eestist eemal viibivale kodanikule on lubatud kätte toimetada Eestis kaugmüügiõigust omavalt isikult ostetud ja Eestis turustada lubatud ravimit." Ometi ei ole üks ega teine variant kooskõlas direktiiviga ning neid soovitada ei saa. Samale seisukohale asus Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond, kellelt küsisime nõu ja arvamust. Direktiivi 2001/83/EÜ artikli 85c lõike 1 punkt c sätestab üheselt, et liikmesriikides müüdavad ravimid peavad vastama selles liikmesriigis kehtivale müügiloale igast aspektist, sh peab müügiloale vastama pakendi märgistus. Müügiloa andmisega kinnitatakse ka ravimi omaduste kokkuvõte, pakendi infoleht ja pakendi märgistus, mille mittevastavus kinnitatule on käsitatav ravimi müügiloale mittevastavusena.
Eesti Apteekide Ühendus tegi ettepaneku kehtestada ravimite kaugmüügi sätestamisel üleminekuaeg ja määrata selle jõustumise ajaks 1. juuli 2013. Sotsiaalkomisjon leidis, et ravimite kaugmüüki reguleerivate sätete jõustumise aega ei muudeta, kuna ravimite kaugmüügi keelamise lubamatus on teada olnud juba alates vastavast Euroopa Kohtu otsusest 2003. aastast. Eelnõukohane ravimite kaugmüügi võimaldamine mitte ei kohusta apteeke kaugmüügiga tegelema, vaid selleks luuakse võimalused ja kehtestatakse nõuded. Seega, kui apteek on ravimite kaugmüügist huvitatud, võib ta sellega endale sobival ajal alustada.
Eesti Apteekrite Liit juhtis tähelepanu, et ravimiseaduse § 33 uues lõikes 2¹ sätestatud piirang, mille kohaselt on kaugmüügi korras tellitud ravimite kättetoimetamine lubatud ainult posti- või kaubaveoteenuse vahendusel, ei ole põhjendatud. Liit tegi ettepaneku lubada ka apteekril endal ravimeid kätte toimetada. Komisjon toetas seda ettepanekut.
Sotsiaalministeerium tegi ettepaneku, mille kohaselt oleks ravikindlustuse seaduse alusel sõlmitud hinnakokkuleppega hõlmatud ravimite väljaveoks vaja müügiloa hoidja või tema esindaja nõusolekut. Samuti tehti ettepanek, et rahvatervise kaitse huvides peaks Ravimiametil olema õigus ravimi väljavedu keelata. Eesti Ravimihulgimüüjate Liit oli selle ettepaneku vastu, kuna see piirab kaupade vaba ja piiranguteta liikumist. Sotsiaalministeerium ja Ravimiamet selgitasid, et ettepanek on Eesti ravimikasutajate huvides, sest nii tagatakse ravimite järjepidev ja katkestusteta saadaval olek Eestis ning seda hinnatasemel, mis on tunnistatud vastuvõetavaks Eesti ravikindlustusele. Ravimiamet tõi probleemseid näiteid ravimite puudujäägi kohta nende Eestist väljaveo tõttu. Samas rõhutati, et igasugune ravimite väljaveo piiramine kas müügiloa hoidja või Ravimiameti poolt peab olema asjakohaselt põhjendatud. Komisjon avaldas Sotsiaalministeeriumi ettepanekule toetust, kuid muudatusettepanekut komisjon ei esitanud, sest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium asus seisukohale, et toote nõuetele vastavuse seaduse §-st 43 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 98/34/EÜ lähtuvalt tuleb eelnimetatud muudatusettepanekutest teavitada Euroopa Komisjoni ja teisi lepinguriike. Protseduur näeb ette aga kolmekuulist konsulteerimisperioodi. Kuna kõne all oleva eelnõu eesmärk on eelkõige võtta Eesti õigusruumi üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/62/EL, otsustas komisjon eespool käsitletud küsimuses algatada eraldi eelnõu.
Sotsiaalkomisjon otsustas teha eelnõu kohta 11 muudatusettepanekut. Lubage mul neid tutvustada. Muudatusettepanekuga nr 1 täiendatakse eelnõu narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise sätetega. Muudatusettepanek on seotud eelnõu § 1 punktiga 32 (uus punkt 31), mille kohaselt tunnistatakse kehtetuks ravimiseaduse § 31 lõige 2. Kuna nimetatud ravimiseaduse muudatuse kohaselt ei ole apteekidel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ja neid sisaldavate ravimite käsitlemiseks tarvis Ravimiameti eraldi luba, st kõigil apteekidel tuleb retsepti või tellimislehe laekumise korral olla valmis nimetatud ravimeid tellima ja pakkuma, ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 4 lõiked 6, 7, 8 ja 12 enam ajakohased ning need tunnistatakse kehtetuks. Samuti on ajakohane muuta narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 2 punkti 5, jättes kehtivas sättes sõnastusest välja sõna "apteekidele".
Kuna seaduseelnõuga muudetakse rohkem kui kolme seadust, siis tuleb muuta ka eelnõu pealkirja.
Muudatusettepanekud nr 2, 3, 5, 6, 7 ja 10 on sõnastust täpsustavad või normitehnilised parandused.
Muudatusettepanekuga nr 4 kaotatakse piirang, mille kohaselt on kaugmüügi korras tellitud ravimite kättetoimetamine lubatud ainult posti- või kaubaveoteenuse vahendusel.
Muudatusettepanekuga nr 8 muudetakse seoses seaduse jõustumise aja muutmisega eelnõu § 1 punktis 65 (uus punkt 64) sätestatud ravimiseaduse §-s 115¹ kehtestatud ravimite vahendamise tegevusloa saamiseks vajalike andmete ja dokumentide esitamise tähtaega ning määratakse selleks kaks kuud pärast käesoleva seaduse jõustumist.
Muudatusettepanekuga nr 9 tuuakse heade turustamistavadega, ravimite kaugmüügi veebilehe logo ja ravimipakendi turvaelementide nõuetega seonduvad eelnõu jõustumise sätted ravimiseaduse rakendussäteteks ning täiendatakse ravimiseadust §-ga 115².
Muudatusettepanekuga nr 11 muudetakse eelnõu jõustumise sätteid. Eelnõu § 1 punkti 31 jõustumisel jäetakse kolm kuud üleminekuajaks, mis tähendab, et alates 1. juulist 2013 peavad kõik apteegid olema valmis retsepti alusel narkootilisi ja psühhotroopseid ravimeid müüma.
Sotsiaalkomisjon tegi konsensuslikult järgmised otsused: teha ettepanek saata eelnõu täiskogu päevakorda 20. märtsil ja teha täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Maret Maripuu, väga põhjaliku ettekande eest! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Nagu öeldud, seaduseelnõu kohta on esitatud 11 muudatusettepanekut. Vaatame need järgemööda läbi. Esimese, teise, kolmanda, neljanda, viienda ja kuuenda muudatusettepaneku on esitanud sotsiaalkomisjon, neid on täielikult arvestatud. Seitsmenda, kaheksanda, üheksanda, kümnenda ja üheteistkümnenda muudatusettepaneku on esitanud samuti sotsiaalkomisjon ja neid on täielikult arvestatud.
Seaduseelnõu 332 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti keskkonnakomisjoni liikme Annely Akkermanni!

Hea eesistuja! Head kevade algust, head kolleegid! Looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu 287 võeti Riigikogu menetlusse 2. oktoobril 2012 juhatuse otsusega nr 143 ja juhtivkomisjoniks määrati keskkonnakomisjon. Keskkonnakomisjon on arutanud seda eelnõu kokku kuuel korral, esimese ja teise lugemise vahel on eelnõu käsitletud komisjoni istungitel neljal korral. Looduskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine lõpetati 24. oktoobril ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 7. november 2012 kell 16. Muudatusettepanekuid eelnõu kohta ei esitatud.
Eelnõu esimese ja teise lugemise vahel, 11. detsembril ja 28. jaanuaril, kuulati komisjoni istungitel õiguskantsleri, Nõva Vallavalitsuse, Eesti Erametsaliidu ja Eesti Jahimeeste Seltsi arvamusi eelnõu kohta. Komisjoni 12. veebruari ja 12. märtsi istungitel arutati loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuse vormiga seonduvat. Keskkonnakomisjon otsustas oma 12. märtsi istungil teha Riigikogu täiskogule ettepanek lõpetada eelnõu 287 teine lugemine ja kui eelnõu teine lugemine lõpetatakse, siis saata eelnõu kolmandale lugemisele.
Ma annan kiire ülevaate muudatusettepanekutest, mis komisjoni istungitel tekkisid. Räägin sellest, mis on nende tagamaad. Kõige tihedam ja üsna vastandlikelt seisukohtadelt alanud debatt toimus muudatusettepanekute nr 1 ja 2 üle. Riigikohtu 2011. aasta 31. mai otsusega kohtuasjas 3-3-1-85-10 tunnistati põhiseadusega vastuolus olevaks looduskaitseseaduse § 10 lõikes 1 määratud kaitse alla võtmise otsuse vorm – määrus. Riigikohtu põhjenduste kohaselt tingis määruse vormi põhiseadusvastasuse asjaolu, et selles vormis otsuse tegemisel ei ole piisavalt selge, millisel viisil tuleb tagada isikute õigused kaitse alla võtmise menetluses, ega ole selge, kas ja millisel viisil on isikul võimalik seda otsust vaidlustada. Looduskaitseseaduse § 10 lõikega 1 sarnane regulatsioon sisaldub ka sama paragrahvi lõigetes 2, 6 ja 7, seetõttu tuleb muuta ka neid lõikeid.
Kaitsekorra kehtestamisega kaasnevaid piiranguid saab liigitada järgmiselt. Esiteks, kinnisasjal omandiõiguse teostamist piiravad reeglid. Nende hulka kuuluvad keeld ehitada, keeld majandada raieküpset metsa, keeld muuta kõlvikut ja muud seda laadi piirangud, mille eesmärk on otseselt muuta kinnistu füüsilist seisundit tegevusega, milleks on üldjuhul õigustatud ainult kinnistu omanik. Sellised piirangud vastavad kõige selgemalt üldkorralduse mõistele.
Teiseks, igaühe kohta kehtivad piirangud. Siia kuuluvad metsas viibimise ning metsasaaduste korjamise õiguse lisapiirangud. Need piirangud on mõeldud kõikidele isikutele, kes võivad üldjuhul neid õigusi teostada muudes õigusaktides sätestatud juhtudel omandiõigusest sõltumatult. Tulenevalt sellest, et piirangud on suunatud abstraktsele isikute ringile, ei vasta sellised piirangud klassikalises mõttes üldkorralduse tunnustele.
Kolmandaks, piirangud, mis seatakse avalikult kasutatavatele asjadele, eelkõige teedele ja veekogudele. Siia kuuluvad eelkõige majandustegevuse piirangud (kalapüük, laevatamine, vesiehitised) ning liikumispiirangud. Need piirangud on alati suunatud abstraktsele isikute ringile ega vasta klassikalises mõttes üldkorralduse tunnustele.
Neljandaks, piirangud, mis seatakse riigimaale. Riigi kui maa omaniku kohta kehtivad piirangud on küll üldkorralduse tunnustega, kuid haldusorgan määrab neid sisuliselt iseendale ja puudub vajadus kohaldada isikute õiguste kaitseks haldusmenetlust. Riigimaale seatavad reeglid, mille eesmärk on igaüheõiguste piiramine, on eespool viidatud põhjustel pigem üldnormi kui üldkorralduse tunnustega.
Eelnõu menetluse käigus kaaluti järgmisi lahendusteid. Esiteks, võimaldada kaitsekorda kehtestada ainult korraldusega. Kaitsekord sisaldab üldkorralduse iseloomuga sätteid. Selle lahendustee korral kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusakti andmise regulatsiooni. Kui kaitsekord kehtestataks ainult üksikaktiga, tuleks ala kaitse alla võtmise korral üldnormi iseloomuga sätted kehtestada üksikaktiga. Seda lahendusteed sooviti vältida.
Teiseks, võimaldada kaitsekorda kehtestada ainult määrusega. Üldjuhul sisaldab kaitsekord üldnormi iseloomuga sätteid. Selle lahendustee korral tuleks eraomanike huvide kaitse tagamise eesmärgil kehtestada halduskohtumenetluse seadustikus kaitsekorras sisalduvate üldkorraldusliku iseloomuga sätete vaidlustamiseks võimalus määrusi vaidlustada. See oleks Eesti õiguskorras pretsedenditu ja seetõttu sooviti seda lahendusteed vältida.
Akti liigi seaduses kindlaksmääramata jätmine kohustab Vabariigi Valitsust, keskkonnaministrit ja kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valima loodusobjekti kaitse alla võtmise korral sellist akti liiki, mis on vastavuses akti sisuga, arvestades looduskaitseseaduses, haldusmenetluse seaduses ja Riigikohtu üldkogu 2011. aasta 31. mai otsuses sedastatuga. Kui õigusakti andja valib vale liigi ja see vaidlustatakse, tunnistatakse õigusakt kohtus õigusvastaseks.
Muudatusettepanek nr 3 puudutab kallasraja tõkestamist. Eelnõu §-st 1 jäetakse välja punkt 13, mille kohaselt ei või kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti kaitsevööndis anda nõusolekut kallasrada tõkestada ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta. Varasemalt sätestas eelnõu, et on vaja ka kohaliku omavalitsuse nõusolekut, kuid arutelu käigus otsustati, et dubleerivat tegevust ei ole vaja sätestada, kui kaitstava loodusobjekti valitseja nõusoleku nõue on juba olemas.
Muudatusettepanekutega nr 4, 5 ja 9 leevendatakse kaitstaval loodusobjektil jahiulukite lisasöötmise keeldu ja sätestatakse lisasöötmise võimalus valitseja nõusolekul. Eelnevast tulenevalt jäetakse looduskaitseseaduses alles metssea lisasöötmise keeld metsise püsielupaigas.
Muudatusettepanek nr 6 sätestab, et loodushoiutööde toetust ei ole võimalik taotleda nende poollooduslike koosluste jaoks, mille puhul taotletakse hüvitist linnukahjustuste eest.
Muudatusettepanek nr 8 sätestab, et kaitsekohustuse teatist ei ole vaja Riigimetsa Majandamise Keskusele kätte toimetada.
Muudatusettepanekud nr 10 ja 11 on seotud eelnõu seadusena jõustumise uue tähtajaga, milleks on s.a 1. mai. Muudatusettepanekud on vormistatud Keskkonnaministeeriumi ettepaneku alusel.
Komisjon tegi oma 12. märtsi istungil menetluslikud otsused: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 287 teine lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda 20. märtsil ehk täna (konsensusega), teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 287 teine lugemine lõpetada (samuti konsensuslikult), kui eelnõu 287 teine lugemine lõpetatakse, teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu kolmas lugemine Riigikogu täiskogu päevakorda kolmapäeval, 2013. aasta 27. märtsil (samuti konsensuslik otsus), ning teha Riigikogu täiskogule ettepanek panna eelnõu 287 lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta (see otsus oli samuti konsensuslik). See on kõik. Suur tänu!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Austatud ettekandja kindlasti teab sellist looduskaitseobjekti nagu Tallikõsõ ja on kuulnud selle sihtkaitsevööndi kehtestamisega seonduvast. Kas selle seaduseelnõu puhul on kuidagi reguleeritud olukord, kus loodusobjekti kaitset soovitakse tugevdada ehk soovitakse kehtestada sihtkaitsevöönd, kuid omanikud ei ole nõus? Kuidas reguleeritakse riigi ja omaniku vahekorda? Selles olukorras on riik omanikele öelnud lihtsalt nii: "Tere, mina olen riik ja mina kehtestan siin reeglid." Ei ole jälgitud kompensatsioonimehhanismi ega midagi muud sellist. Kuidas sellisel puhul need vastuolud lahendatakse?

See seaduseelnõu on loodud looduskaitse alla võtmise protsessi täpsemaks reguleerimiseks. Mis Tallikõsõ ala puudutab, siis siin ongi reguleeritud see põhimõtteline vaidlus, kas objekt võetakse looduskaitse alla üldkorralduse või määrusega. Oluline on põhimõte, et nendel isikutel, kelle maid konkreetsel alal soovitakse looduskaitse alla võtta, oleks kaebeõigus. Selle seaduseelnõu seadusena jõustumise korral tekib neil võimalus vaidlustada see otsus haldusmenetluse raames. Teine oluline aspekt selle eelnõu puhul on ajalise piiri seadmine. Kui menetlus käib, siis võib näiteks ehituslube ja muid majandustegevust puudutavaid menetlusi selles piirkonnas peatada mitte kauemaks kui 28 kuuks. Eestis on menetlusi, mis kestavad aastaid, ja siis on nendel aladel, mis tegelikult ei ole veel kaitse alla võetud, muu majandustegevus määramatult ja väga pikaks ajaks peatatud.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud ettekandja! Mul on veel selline küsimus. Kui loodusobjekt võetakse kaitse alla või neid tingimusi karmistatakse, siis toimuvad avalikud arutelud ning omanikud võivad selgelt väljendada teatud ettepanekuid. Seadusmuudatusega ju reguleeritakse, et kõik ettepanekud ja vastuväited tuleb väga selgelt väljendada. Kui need ettepanekud on protokollitud ja nende seas on näiteks õiguskantsleri seisukoht selle protsessi kohta, kas siis riigil tekib kohustus teha õiguskantslerile ettepanek, et ta analüüsiks olukorda ning esitaks oma arvamuse, kas riik toimib nende omanikega õigesti?

Seaduseks saades võimaldab see eelnõu omanikel oma huvide kaitseks halduskohtusse pöörduda. Riik on kohustatud ikkagi põhjendama kaitse alla võtmise äärmist vajadust. Kui selle eelnõu raamest pisut välja minna, siis ma ütlen, et minu arvates tekib alade looduskaitse alla võtmisel väga palju vastuseisu just seetõttu, et alasid ja piirkondi kaitstakse paberil ja omanikele ei hüvitata piiranguid, mis pannakse nende omandi kasutamisele. Ennist seadusena vastu võetud eelnõu 289 on seotud ju täpselt sama probleemiga, et omandile pannakse suured piirangud, aga hüvitist peavad inimesed ootama 10–15 aastat.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita.
Eelnõu 287 kohta on laekunud 11 muudatusettepanekut, mis kõik on juhtivkomisjonilt. Alustame nende läbivaatamist. Esimene, teine, kolmas, neljas, viies, kuues, seitsmes, kaheksas, üheksas, kümnes ja üheteistkümnes muudatusettepanek. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada.
Teine lugemine on lõpetatud ja seitsmes päevakorrapunkt käsitletud.

Liigume kaheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud muuseumiseaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuuriminister Rein Langi!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! On rõõm teatada, et valitsuselt on Riigikokku laekunud väga hea eelnõu. Kultuuriministeerium alustas muuseumiseaduse muutmise seaduse eelnõu ettevalmistamist juba 2011. aasta lõpus. Põhjus oli see, et 1996. aastal vastu võetud muuseumiseadus ja selle alusel kehtestatud määrused ei vasta enam muuseumikogude halduse tänapäevastele nõuetele, reguleerimata on museaale puudutava informatsiooni veebis kättesaadavaks tegemine ning põhjendamatult on piiratud riigile kuuluva muuseumikogu kasutada andmist muudele muuseumidele. Väljatöötamiskavatsuse järelduste kohaselt leiti, et otstarbekaim lahendus kehtiva seaduse muutmiseks, mis sisaldab nii seaduse täiendamist kui ka osalist deregulatsiooni, on uue muuseumiseaduse tervikteksti esitamine. Selle aasta 7. veebruaril kiitis Vabariigi Valitsus uue muuseumiseaduse eelnõu heaks ja saatis selle arutamiseks Riigikogule.
Täna Riigikogu täiskogu istungil esimesel lugemisel oleval muuseumiseaduse eelnõul on neli peamist eesmärki, mida ma lühidalt tutvustan. Kui seda eelnõu võrrelda 1996. aasta muuseumiseadusega, siis need ongi need suuremad muudatused.
Esiteks, eelnõu sätestab kogumispõhimõtete koostamise nõuded, mille eesmärk on parandada kogumisotsuste ja seeläbi muuseumikogude kvaliteeti ning suunata muuseume selgitama oma otsuseid laiemale avalikkusele. Mitmed Eesti muuseumikogud on pikaajaliste subjektiivsete kogumisotsuste tagajärjel paisunud hoomamatult suureks, sisaldades muu hulgas nõukogude perioodil muuseumidesse kohustuslikus korras arvele võetud materjali. Kokku on kõigis Eesti muuseumides ca 8,6 miljonit museaali, sh 7,6 miljonit museaali on riigimuuseumides. Kehtiv muuseumiseadus annab muuseumidele täieliku sisulise vabaduse asjade museaalina arvelevõtmise üle otsustamisel ega nõua oma otsuste põhjendamist. Kuigi pärandvara vastuvõtjal või kingi saajal on õigus vara vastuvõtmisest keelduda, teeb sageli valiku ja "kogumisotsuse" muuseumi asemel siiski asjade annetaja, sest puuduvad selgelt sõnastatud põhimõtted, millele muuseum saaks oma äraütleva otsuse põhjendusena viidata.
Teiseks, seaduseelnõu reguleerib muuseumide infosüsteemi MuIS kasutuselevõttu. Infosüsteemi kasutuselevõtt on vajalik selleks, et muuta efektiivsemaks museaalide üle arvestuse pidamise süsteem ning teha muuseumides leiduv informatsioon veebis üldsusele vabalt kättesaadavaks. Suure koguse museaalidega kaasneb info haldamise probleem. Kuidas saada ammendavat ülevaadet muuseumides leiduvast infost? Kuidas muuta muuseumikogu kasutamine nii muuseumitöötajatele kui ka avalikkusele hõlpsamaks? Kuidas muuta museaalidega seotud teave analüüsitavaks ja uuritavaks? Tänapäevase ja tõhusa töökorralduse saavutamiseks otsustati viia museaalide ja muuseumidesse hoiule võetud asjade üle arvestuse pidamine paberilt elektroonilisse infosüsteemi.
Kolmandaks, eelnõuga laiendatakse isikute ringi, kellele võib riigile kuuluva muuseumikogu halduslepinguga kasutamiseks anda. Tänu sellele muutub paremaks muuseumide igapäevane toimimine ning laieneb nende arenguvõimalus. Lahtiseletatult on muudatuse eesmärk võimaldada muuta riigi- ja munitsipaalmuuseumide senist juriidilist vormi ning tõhustada muuseumide igapäevast toimimist ja laiendada nende arenguvõimalusi. Kehtiv seadus lubab ainult keskmuuseumi või maakonnamuuseumi (seda praktikas alates 2008. aastast enam ei eksisteeri) kogu kasutada anda ainult riigi poolt või riigi osalemisel asutatud sihtasutustele. Kultuuriministeeriumi hinnangul puudub põhjus piirata muuseumikogude kasutada andmist kehtival kujul. Sihtasutusel kui eraõiguslikul juriidilisel isikul on võrreldes riigi- ja munitsipaalmuuseumiga majandustegevuse korraldamisel teatud eelised, mis loob eeldatavalt paremad võimalused muuseumikogu eksponeerimiseks ja täiendamiseks. Lisaks sellele võimaldab sihtasutuse vorm märksa lihtsama ülesehitusega ning konkreetsete volituste ja vastutuse jaotamisega kahetasandilist juhtimismudelit.
Neljandaks, uue muuseumiseaduse eelnõu näeb ette luua rahvusvahelise näituse kahjuhüvitise süsteem, et seeläbi aktiveerida rahvusvahelist näitusevahetust. Eelnõu sätestab rahvusvahelise näituse omanikule tekkinud kahju riigi poolt hüvitamise tingimused. Näituse kahjuhüvitise süsteem võimaldab muuseumidel korraldada rohkem kõrge tasemega välisnäitusi. Praegu on mitmed sellised näitused jäänud toimumata liiga suurte kindlustusmaksete pärast või seetõttu, et museaalide omanik ei aktsepteeri eraõiguslikku kindlustust. Eelnõu järgi peab riigimuuseum tagama välisriigist Eestisse näitusele saadetud teoste säilimise. Juhul kui teosed saavad kahjustada, tagab riik hüvitamise riigieelarve vahenditest, sama põhimõte kehtib ka Eesti näituste puhul välisriikides. Süsteem ei rakendu automaatselt kõigile näitustele, vaid kahju hüvitamise tagamist saavad taotleda riigimuuseumid ja riigi asutatud sihtasutusena tegutsevad muuseumid ainult olulise ajaloo- või kunstiväärtusega näituse puhul.
Uus muuseumiseadus kohaldub eelkõige riigi asutatud ja riigile kuuluvat muuseumikogu kasutavatele muuseumidele. Munitsipaalmuuseumile, avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseumile ja eramuuseumile kohaldatakse seadust üksnes siis, kui need muuseumid peavad museaalide üle arvestust muuseumide infosüsteemis MuIS ehk süsteemis, mis vastab rahvusvahelisele dokumenteerimispõhimõttele. MuIS-i kasutamine on muuseumide jaoks tasuta, kuid liitumise eeltingimus on, et muuseumi tegevus vastab muuseumiseaduses sätestatud ülesannetele. See tähendab, et muuseum kogub, säilitab, uurib, vahendab ning eksponeerib inimese ja tema elukeskkonnaga seotud vaimset ja materiaalset pärandit hariduslikel, teaduslikel ja elamuslikel eesmärkidel.
Muu hulgas täpsustati eelnõus munitsipaalmuuseumile, avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseumile ja eramuuseumile tegevustoetuse määramise korda, et kõigil muuseumidel, olenemata omandivormist, oleks võrdne ligipääs riigieelarvelisele toetusele.
Seaduse rakendamise tulemusena korrastub Eesti muuseumimaastik tervikuna, aktiveerub rahvusvaheline näitusevahetus, paraneb kultuuripärandi kättesaadavus ning avarduvad kasutusvõimalused teistes valdkondades, sh loomemajanduses ja ettevõtluses. Mõtestatud kogumisotsused parandavad muuseumikogude kvaliteeti ja nii tagatakse ka eelarveliste vahendite läbimõeldud ja otstarbekas kasutamine. Uus muuseumiseadus on kavandatud jõustuma 1. juulil 2013. Algataja esindajana ma väga palun, et Riigikogu selles graafikus ka tegutseks. Palun eelnõu toetada! Tänan väga!

Tänan, austatud minister! Teile on küsimusi. Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Me oleme uut muuseumiseadust tõesti küllalt kaua oodanud. Aga eelmisel arutelul tekkisid ja ka praegu on mõned küsimused, mis vajavad täpsustamist. Esiteks, tulevikus on muuseumihoidlatele kehtestatud palju rangemad tingimused. Mis see tähendab? Kas näiteks munitsipaalmuuseumid, kes praegu võib-olla ei vasta nendele rangematele tingimustele, mis on muidugi ühelt poolt õigustatud, ja vajavad rohkem aega, et hoidlaid korda teha, võivad kaotada oma fonde, kollektsioone?

Aitäh, hea Eldar! Selle seadusega ei looda küll muuseumikogude säilitamisele mingeid lisatingimusi. Need tingimused, mis praegu olemas on, peaksid samas vormis jätkuma. Asjad ei lähe siin sugugi karmimaks. Ma saan aru, et sisuline mure on see, et paljudel muuseumidel on hästi suured kogud ja nende hoidmiseks ei ole õigeid tingimusi. See ongi üks põhjus, miks me näeme ette, et kogumispoliitikas tuleb teha selgeid muudatusi. Muuseumikogud peavad moodustuma kogumispoliitika alusel, et ei oleks dubleerimist ja muuseumisse ei võetaks asjatult uusi museaale, ei koormataks veelgi enam hoidlaid, mis teadupoolest on paljudel muuseumidel tõesti üsna viletsas seisus. Aga ma kinnitan, et selle seadusega ei muudeta museaalide hoidmise tingimusi karmimaks.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! On igati normaalne, et tänapäeva muuseumid on kättesaadavad ka virtuaalselt. Selles eelnõus on sees punkt, mille toimima hakkamise korral muutuvad digitaalsed kujutised muuseumis olevatest asjadest väga paljudele inimestele paremini kättesaadavaks. Kas on olemas mingid arvutused, mis see kõik muuseumidele maksma läheb? Mis te arvate, kas selle mõjul inimeste huvi muuseumide ning üldse selliste ajalooliste asjade ja igasuguste museaalide vastu kasvab?

Aitäh! MuIS eksisteerib ka praegu ja juba töötab, see on täiesti kättesaadav 24 tundi ööpäevas. Üle poole Eesti museaalidest on sellesse sisestatud. Nii et tegemist on omamoodi olemasoleva olukorra seadustamisega. Riiklikud infokogud peavad olema seaduse tasemel tehtud ja nende pidamine täpselt samamoodi seadusandja aktsepteeritud. Nii et mingisugust erilist lisaressurssi selle seaduse vastuvõtmine MuIS-i seisukohast ei tähenda. Kuidas MuIS-i kaudu museaalide kättesaadavus võiks mõjutada muuseumides käimist? See on väga hea küsimus. Mina pigem ennustan, et neil, kes MuIS-i sisenevad ja vaatavad, millised asjad on olemas Eesti muuseumides, tekib huvi neid asju ka elusast peast näha. Ma arvan, et see mõju on pigem positiivne, aga eks elu näitab. Kindlasti ei saa anda mingisuguseid täiesti vettpidavaid prognoose. MuIS-i kõige suurem tähtsus on ikkagi see, et meie muuseumides leiduvad museaalid muutuvad võrgus kättesaadavaks ka teiste riikide kodanikele, kelles võib tänu sellele tekkida näiteks huvi tulla siia maale ja uurida lähemalt, millega siin tegemist on. Loomulikult on see oluline ka teiste riikide uurijatele.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Vahva on tajuda teie optimismi, kusjuures suurt osa sellest ma jagan, eriti seda, mis puudutab internetiteenuse kasutamist, ja olen nõus sellega, et see suurendab inimeste huvi muuseumide vastu. Teisest küljest on arvamus, et see seadus muudab kohe kõik paremaks, liiga optimistlik. Kui raha näiteks ei ole, siis seadus üksi ei muuda mitte midagi suureks ja ilusaks. Ma tahan küsida aga usalduse kohta, mis on põhiline. Ma olen sellest seaduseelnõust rääkinud paljude muuseumitöötajatega. Julgen öelda, et ma olen pigem olnud eelnõu mõõdukas kiitja kui kiruja. Hämmastav on aga see, et on väga suur usalduse kriis. Kui ma olen öelnud, et vahel ongi vaja viies õllekapp maha müüa, siis olen vastuseks kuulnud, et Lang – ma ei pea silmas mitte muuseumidirektor Langi, vaid minister Langi – sunnib maha müüma mitte kuuendat õllekappa, vaid Köleri maali, et saaks inimestele palka maksta. Kuidas kaotada see usalduskriis?

Aitäh! See on Eesti ühiskonnas praegu väga levinud, et ükskõik mida riigivõim või kohalik võim ette ei võta, see põhjustab ikka mingil moel vastureaktsiooni. Eks teatud roll ole selles ka ju meie enda poliitikutel, kes külvavad usaldamatust ja hirmu omaenda väikeste eesmärkide saavutamise nimel. Mina võin küll kõigile muuseumijuhtidele kinnitada, et selle seadusega muuseumide olukord kindlasti halvemaks ei muutu. Kõik see, mis puudutab kogumispoliitikast tulenevaid õigusi ja kohustusi, on ju ka praegu tegelikult olemas. Puudub lihtsalt, nagu ma ettekandes märkisin, seadusandja täpselt antud alus, millele toetudes võiks keelduda näiteks lugupeetud inimeselt muuseumikogusse vastu võtmast üht või teist eset, kui inimene ise arvab, et see peaks sinna kuuluma, aga objektiivselt võttes see võib-olla nii ei ole. Selle usaldamatuse on väga paljus esile kutsunud ka muuseumijuhid ise, kes moel või teisel ei ole oma ülesannetega hakkama saanud. Kui me vaatame Eesti keskmuuseume, siis näeme, et nende areng on olnud väga kiire ja jõuline ning seda on nii Euroopa kui ka Eesti maksumaksja ulatuslikult rahastanud. Kindlasti ei ole niisugune hüppeline areng jõudnud aga kõikidesse Eesti muuseumidesse ja see on põhjustanud osas inimestes teatavat frustratsiooni. Eks osa inimeste puhul tuleb kindlasti arvestada ka seda, et nende enda tegevus ei ole võib-olla olnud kõige efektiivsem.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Siin on ära toodud muuseumitegevuse erinevad vormid: riigimuuseum, avalik-õigusliku juriidilise isiku muuseum, munitsipaalmuuseum ja eramuuseum. Samas teame, et on olemas ka selline võimalus muuseumi pidada nagu sihtasutus või mittetulundusühing, mis on avaliku sektori kontrolli all ja mis juriidiliselt on nagu eramuuseum, aga sisuliselt on tegemist avaliku sektori korraldatava muuseumitegevusega. Kas seaduses ei võiks olla kirjas nüanss, et on olemas ka selline asi nagu avaliku sektori kontrolli all olev eraõiguslik isik, kes muuseumi peab? Kas sellest nüansist tulenevalt ei ole erinevusi muuseumide rahastamises, mis sõltub siiski muuseumi kuuluvusest?

Aitäh! See on küll huvitav küsimus. Me ei ole kunagi mõelnud, et võiks aru saada nii, et MTÜ vormis peetavat muuseumi üldse selle seaduse kontekstis vaadata ei saa. Mina leian, et sõna "eramuuseum" seda täpselt tähendabki. Miks on sihtasutused eraldi välja toodud? Eestis on sihtasutuste kohta vastu võetud eraldi seadus, see on see põhjus. Aga MTÜ vormis peetava muuseumi peaks sõna "eramuuseum" ära katma, sõltumata sellest, kes on MTÜ asutajad või liikmed.

Kalle Jents, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Kas ja kui palju seaduseelnõu sinu arvates muudab maakonnamuuseumide tegutsemist tulevikus? Kas sa näed mingeid põhimõttelisi positiivseid muutusi, mida selle seaduse rakendamine võiks kaasa tuua, või mis suunas maakonnamuuseumid tulevikus peaksid liikuma?

Aitäh! Maakonnamuuseumidega on selline lugu, et maakonnamuuseum ise peab langetama otsuse, kas tegemist on kohaliku identiteedi asutusega ehk mäluasutusega kohalikus tähenduses või on tegemist üleriikliku mingi teema muuseumiga. Näiteks on mul hea meel märkida Palamusel tegutseva muuseumi väga tugevat orientatsiooni Eesti kooliajaloo jäädvustamisele ja tutvustamisele. Tegemist on väga selgelt üle-eestilise teemaga. Samas leidsime näiteks Iisaku Muuseumi puhul väga kiiresti kohalike omavalitsustega ühise keele, et tegemist on just kohalikku identiteeti käsitleva mäluasutusega. Kohalikud omavalitsused jäid kiiresti nõusse sellega, et nad hakkavad koos riigiga asutama uut eraõiguslikku isikut ja riik teatavas ulatuses tagab selle isiku finantseerimise, kuid otsuste tegemisse sekkub juba oluliselt vähem. Otsuseid muuseumi tuleviku kohta saavadki langetada ainult kohalikud inimesed ise. Kas see toimub ühe maakonna või paari omavalitsuse piires, see on alati otsustamise küsimus. Iisaku Muuseum on endas kandnud hästi palju Peipsi-äärse kultuuri identiteeti ja sellisena on tema tegevus kindlasti väga põhjendatud. Aga seda tegevust Tallinnast Kultuuriministeeriumist juhtida on minu arvates lihtsalt totter. Seda peab tegema kohapeal. Maakonnamuuseumid tulid Kultuuriministeeriumi haldusalasse ju vaevalt neli aastat tagasi. Me läheneme iga muuseumi tegevusele eraldi, inglise keeles öeldes case-by-case. Me vaatame, milline on nende perspektiiv ja võimalus suhestuda kohaliku omavalitsusega, ning sedamööda arendame oma edasist tegevust. See tegevus on olnud väga edukas. Mitte igal pool ei ole muuseumijuhid sellest võib-olla aru saanud, küll aga on kohalikud omavalitsused meiega tihti väga nõus olnud edasiste sammude asjus.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, härra aseesimees! Hea minister! Tegemist on kindlasti väga vajaliku seaduseelnõuga. Ma küsin ühe teema kohta, mis on ka kõne all olnud. Nimelt ei reguleeri eelnõu avalik-õiguslike institutsioonide muuseumitegevust. On toodud näiteks Tartu Ülikooli muuseume. Kõne all on olnud ka erialamuuseumide tegevus, on arvatud, et näiteks maanteemuuseumile ei ole sellist seadust vaja. Sellega seoses on tekkinud konflikt mõtlemises. Kas see seadus ei peaks andma üldise muuseumiideoloogilise suuna kõigile muuseumidele ja kas see seadus ei peaks reguleerima kõigi muuseumide tegevust?

Aitäh! Ma üritan seletada, milline on Kultuuriministeeriumi lähtekoht. Esiteks, mainitud maanteemuuseumile see seadus kindlasti laieneb, kuna tegemist on riigiasutuse struktuuriüksusena toimiva muuseumiga. Mis puudutab ülikoole, siis teadupoolest on kõik Eesti ülikoolid avalik-õiguslikud isikud. Ma räägin nendest ülikoolidest, mis tegutsevad ülikooliseaduse või Tartu Ülikooli seaduse alusel. Põhiseaduse kohaselt on nad vabad ise otsustama selle üle, mida nad teevad. Seda nimetatakse autonoomiaks, teaduse autonoomiaks. Kui ma õigesti mäletan, siis põhiseaduse üks paragrahv ütlebki, et teadus ja kunst ning nende õpetused on vabad. See tähendab, et ülikool võib ise otsustada, millise muuseumi ta teeb, milline on selle muuseumi tegevus, mida kogutakse ja kuidas seda eksponeeritakse. Riigil on jõuga sellesse seaduse tasemel sekkuda küll võimalik, aga see peab olema ülimalt põhjendatud, sest see on põhiseaduslik riive. Mina ei arva, et me peaksime tingimata muuseumiseadusega seadma avalik-õiguslikele ülikoolidele oma muuseumide haldamisel mingisuguseid piire. Kui ülikoolid soovivad, et nende muuseumid oleksid riiklikus infosüsteemis, siis sõlmib riik nendega kindlasti halduslepingu. On mõeldav ka selle tegevuse riigieelarveline lisarahastamine, aga see ei ole vajalik kõikidel juhtudel. Ma olen ülikoolide autonoomia suur pooldaja ja jätaksin selle nende otsustada. Neil on õigus otsustada, kas nad kasutavad sõna "muuseum" näiteks teatud kogude puhul, mis oma iseloomult on hoopis teaduskogud. Miks võtta neilt ära õigus panna ukse peale silt "Muuseum", mis siis, et see ei ole võib-olla legaaldefinitsiooni alusel muuseum? Sama lugu on tegelikult ka eramuuseumidega. Meil on hulk väga tublisid inimesi, kes on leidnud aega, tahet ja vahendeid midagi koguda. Kui nad soovivad seda nimetada muuseumiks ja panna tee peale üles viida, miks neid siis takistada? Aga see ei tähenda veel seda, et see oleks muuseum klassikalises juriidilises mõttes, millele seaduses laienevad teatavad õigused ja kohustused.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Täna käib jutt muuseumidest. Me teame, et meil on põhiliselt kolme tüüpi muuseume: riiklikud, munitsipaal- ja eramuuseumid. Elu on näidanud, et riigimuuseumist munitsipaalmuuseumiks võib päris lihtsalt saada. Ma ei räägi eramuuseumidest. Aga mul on küsimus, kas ministeeriumil on plaanis lähitulevikus mõnest munitsipaalmuuseumist riigimuuseum teha.

Aitäh! Ei ole praegu seda plaani ja keegi ei ole tulnud ka otseselt seda võimalust pakkuma. Meile on tehtud ettepanekuid võtta teatud kogud keskmuuseumide kogudesse, aga sellist ettepanekut, et keegi oleks pakkunud otseselt oma institutsiooni kui niisugust riigimuuseumiks, ei ole meile laekunud. Kui laekub, siis Kultuuriministeerium kindlasti väga põhjalikult kaalub, kas see on otstarbekas. Selleks et asju museaalidena säilitada, ei pea tingimata olema olemas institutsioon, ammugi veel riiklik institutsioon. Selleks on hulk muidki meetodeid ja vahendeid.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Küsin § 22 "Museaali muuseumikogust väljaarvamine" kohta. Selle lõike 1 punktis 4 on öeldud: "Museaal arvatakse muuseumikogust välja, kui museaal on enne muuseumikogusse arvamist omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud või teisest riigist välja viidud ning antakse üle omanikule või tagastatakse teisele riigile." Siin on kirjas "antakse üle". Kuidas on tegelikult? Siin ei ole määratud, kuidas toimub see otsustamine, kas antakse üle. Kellel see otsustuspädevus on, millistel põhimõtetel see otsus tekib? Siin öeldakse küll, et see toimub ministri, valla- või linnavalitsuse või juriidilise isiku juhtorgani otsusel, aga millistel põhimõtetel selline otsus langetatakse?

Aitäh! Tagastamine teisele riigile saab toimuda ainult riikidevahelise kokkuleppe alusel. Üldiselt on riigid selles küsimuses väga ettevaatlikud. Teine maailmasõda viis muuseumikogusid ühest riigist teise ja kui sõda lõppes, siis leiti need kuskilt ja nende baasil tehti riiklikke muuseume. Valitseb selline segadus, et on põhimõtteliselt otsustatud, et neid nõudeid üksteisele ei esitata, et mitte avada Pandora laegast. See muidugi ei tähenda, et teatud juhtudel ei jõutaks riikide vahel kokkuleppele, et mingid asjad tagastatakse nende esialgsele omanikule. Neid kokkuleppeid on ja neid sünnib iga päev. Aga selles küsimuses ollakse väga ettevaatlikud. Riikidevahelise küsimuse kohta ütlen ma, et see on puhtalt kokkulepete ja välislepingute küsimus. Mis puutub riigisisest protsessi, siis ma kujutan ette, et kui Eestis peaks tulema mingi kohtupretsedent – näiteks algatab keegi kohtuasja ja soovib Eesti riiklikust muuseumist või MuIS-iga liitunud munitsipaalmuuseumist mingi asja kätte saada –, siis tuleb arvestada, et kohtuotsused on teatavasti täitmiseks. Mingit haldusmenetlust omandireformi seisukohast Eestis tulla ei saa, kuna teadupoolest on omandireformi aluste seaduses selgelt öeldud, et see ei laiene museaalidele, mis on riiklikes muuseumides.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Mul on ka küsimus põhifondide kohta. Meil eksisteerib selline lihtne ja palju aastaid kehtinud kord, et on põhifond ja abifond. Nagu te ütlesite, praegu on põhifondis väga palju museaale, mis on arvele võetud eelmise aja mitmesuguste nõuete tõttu. Hästi, inventariseerimine käib. Kuhu nüüd need endised museaalid lähevad? Ma praegu natukene spekuleerin. Kas need lähevad abifondi? Aga siis jäävad fondihoidlad ikka niisama suureks probleemiks. Ma toon ühe näite. Näiteks oli koolimuuseumides küllaltki palju esemeid, siis aga need muuseumid ühekorraga likvideeriti. Kuhu sattusid kõik need museaalid? Turule! Me ei saa neid asju, mis oleksid meie jaoks väga-väga tähtsad, enam tagasi. Siit tulenebki minu küsimus.

Aitäh! Eldar, kui sa oled selle eelnõu tähelepanelikult läbi lugenud, siis sa tead, et see eelnõu ei kajasta sellist võimalust, et museaalid satuksid turule või muuseumikogust oleks võimalik midagi abikogusse kanda. See on tegelikult kultuurikomisjoni otsustada, kas luua selline võimalus või mitte. Ma jätaksin selle lahtiseks. Kultuurikomisjonis on see teema ju arutusel olnud ja ma loodan, et kultuurikomisjon arutab seda teemat veelgi põhjalikult. Aga eelnõus, mille valitsus on esitanud, selline võimalus puudub.

Urmas Klaas, palun!

Tänan väga, härra aseesimees! Härra minister! Juttu oli maakonnamuuseumidest. Tõepoolest, need on erineva metoodilise tasemega ja erinevate kogudega. Aga on üks selline probleem, millel on kaks poolust. See on nende kogude hea tervis ja säilimine. Ühest küljest oleks tarvis tagada paremad hoiutingimused teatud museaalidele (siin oli juttu näiteks Köleri töödest), teisest küljest jällegi, kui me räägime keskhoidlast ja keskfondist, siis öeldakse, et äkki võetakse midagi käest ära. Palun selle kohta kommentaari! Kas ministeeriumil on plaanis just nimelt maakonnamuuseumides museaalide hoiutingimusi parandada?

Aitäh! Eesti museaalide hoiutingimusi parandab oluliselt Eesti Rahva Muuseumi uue hoone valmimine, mille hoidlatesse saab hoiule anda maakonnamuuseumides olevat vara, mida ei suudeta kohapeal korralikult säilitada. Teiseks on meil plaan vabaõhumuuseumi arendamise käigus mõelda kindlasti ka Tallinnas ühele kesksele fondihoidlale, mis muidugi ei saa olla lõputult suur, aga mingil määral peaks eriti Põhja-Eesti muuseumide vajadust rahuldama. Ma ei jaga seda arvamust, et kõigis Eesti muuseumides on hoiutingimused halvad. Sa viitasid Köleri maalile. Viljandi Muuseumis olev Köleri maal on väga hästi hoitud, ei ole probleemi. Need asjad on erinevad. Minu arvates on väga oluline, et kogumispoliitikas lähtutaks ikkagi realiteedist, mitte vastu võttes kõike seda, mida parajasti ukse taha tuuakse. Kui me hakkame kõike vastu võtma ja museaalidena kirjeldama, siis me peaksime varsti terve Eestimaa muuseumihoidlatega katma, aga see ei ole kahjuks võimalik.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on § 2 kohta, kus räägitakse muuseumide õiguslikust seisundist ja ülesandest. Siin on öeldud, et munitsipaalmuuseum on valla või linna ametiasutuse hallatav asutus või selle struktuuriüksus, ja siin räägitakse, et eramuuseumi võib asutada eraõiguslik juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja. Kui lugeda seletuskirja, siis selgub, et eraõigusliku juriidilise isikuna tegutseva eraõigusliku muuseumi võib asutada ka riik, kohalik omavalitsus ja äriühing. Füüsilisest isikust ettevõtja peab sinna juurde tegema kas mittetulundusühingu või sihtasutuse, sest eraõigusliku juriidilise isikuna tegutsev muuseum on üldjuhul sihtasutus või mittetulundusühing. Miks FIE ei saa osutada lihtsalt muuseumiteenust, vaid peab veel need üksused looma?

Kust te seda loete? Vabandust, aga § 2 lõige 4 ütleb järgmist: "Eramuuseum on eraõigusliku juriidilise isiku või selle struktuuriüksusena tegutsev muuseum või füüsilisest isikust ettevõtjale kuuluv muuseum."

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke üldisem. Siin on selline tabel, kus näidatakse ära Eesti muuseumide omatulu teenimise protsent. Selle kohta ma siiski ei küsi. Ma küsin hoopis järgmist. Kuidas te hindate Eesti inimeste, eriti noore põlvkonna kultuurihuvi muuseumides näidatava vastu ajal, mil tehnoloogia areng on teinud maailma ja igasuguse info niivõrd kergesti kättesaadavaks?

Aitäh! Sellele on väga lihtne vastus. Hea Urve, mine keset tööpäeva kas Kumusse või Lennusadamasse ja sa näed seal tuhandeid noori inimesi, kes tunnevad väga suurt huvi selle vastu, mida Eesti muuseumid endas sisaldavad. Küsimus on selles, kuidas seda kõike pakkuda. Eestis on muidugi ka neid muuseume, kus käib mõni inimene päevas ja mõnel päeval ei käi ühtegi inimest.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud minister! Ma loengi sedasama paragrahvi ja seletuskirja, kus on öeldud, et eraõigusliku juriidilise isikuna tegutsev muuseum on üldjuhul sihtasutus või mittetulundusühing. Ka füüsilisest isikust ettevõtjale jäetakse õigus muuseum asutada. Kas ka FIE peab tegema mittetulundusühingu või piisab sellest, kui FIE näiteks loetleb oma teenuste hulgas muuseumiteenuse ja siis ta võibki muuseumiteenust osutada?

Jah, nüüd sain ma aru. Ei ole vaja tingimata mittetulundusühingut teha, võib ka FIE-na seda asja majandada. Paragrahvis 4 on see kirjas. Kui seletuskiri ei ole selge, siis tuleb seda korrigeerida.

Hea küsija, kas te saite oma küsimuse ikka esitatud? Vastaja tuli ju poole küsimuse pealt sisse. Selge, see oligi teie küsimus ja te ei taha enam rohkem küsida. Mõistan. See on hea. Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Liisa-Ly Pakosta!

Hea juhataja! Austatud kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon on muuseumiseaduse eelnõu senimaani arutanud neljal korral. Esiteks oli väga positiivne see, et kultuuriminister rohkem kui aasta tagasi tutvustas kultuurikomisjonis uue muuseumiseaduse kontseptsiooni ja kaasas Riigikogu liikmed uue muuseumiseaduse väljatöötamisse juba varakult. Tänu sellele olid Riigikogus esindatud erakonnad aegsasti kursis võimalike probleemide ja küsimustega ning kultuurikomisjoni arutelud eelnõu üle on olnud väga konstruktiivsed.
Esimene arutelu oli 18. veebruaril, mil otsustati määrata juhtivmenetleja, kes hetkel seisab teie ees. Järgmine arutelu oli 26. veebruaril s.a, kui minister Rein Lang ja Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste osakonna muuseuminõunik Marju Reismaa tutvustasid uue muuseumiseaduse eelnõu ja vastasid komisjoni liikmete küsimustele. Samal koosolekul otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda 20. märtsil (see otsus tehti konsensuslikult), teiseks otsustati teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (ka see otsus tehti konsensuslikult) ning kolmandaks otsustati määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, seega on tähtaeg 4. aprillil 2013 (ka see otsus tehti konsensuslikult).
11. märtsil arutas kultuurikomisjon muuseumiseaduse eelnõu üldpõhimõtteid koos huvigruppidega. Arutelul osalesid Kultuuriministeeriumi kultuuriväärtuste asekantsler Anton Pärn ja muuseuminõunik Marju Reismaa, muuseuminõukogu esimees Merike Lang, Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi direktor Mariann Raisma, Tartu Ülikooli õigusnõunik Aliis Liin, Viljandi Muuseumi direktor Jaak Pihlak, Mahtra Talurahvamuuseumi direktor Riina Annus, Eesti Maaomavalitsuste Liidu büroo tegevdirektor Ott Kasuri ning nõunik Taimi Saarma, Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast ning Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni ja Eesti Kultuuritöötajate Ametiliidu juhatuse esimees Ago Tuuling.
Arutelu käigus toodi esile, et eelnõus vajaksid täpsustamist mõisted. Mitmed olulised valdkondlikud mõisted nagu "muuseum", "kultuuriväärtus", "teaduskollektsioon" ja "kogumispõhimõtted" on eelnõus jäänud kas sõnastamata või on arutelus osalejate arvates sõnastatud puudulikult. Leiti, et muuseumide infosüsteemi tähendust tuleb veel kord analüüsida. Kõne all olid ka needsamad teemad, millest siin saalis on juba täna räägitud, näiteks muuseumiseaduse eelnõu kohaldamisala ja selle kohaldamise seos muuseumide infosüsteemiga. Oluliseks peeti ka museaalide üleandmise ja kogude terviklikkuse tagamise põhimõtte vahelist tasakaalu või selle leidmist. Juhiti tähelepanu, et eelnõu sätestab vaid riigimuuseumi juhi ametikoha täitmise, kuid ei ava, kuidas valitakse teiste muuseumide juhid. Kõik need teemad on esindatud kultuurikomisjoni laekunud kirjalikes arvamustes ja ettepanekutes. On laekunud kirjalikud ettepanekud Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioonilt, Eesti Muuseumiühingult, Tartu Ülikooli muuseumidelt ja Eesti Maanteemuuseumilt. Lisaks loetletutele käsitlevad need ettepanekud mitmeid tehnilisi küsimusi, aga tehakse ka ettepanek täpsustada näiteks museaalide muuseumikogust väljaarvamise korda.
Lõpetuseks kutsun kõiki osalema muuseumiseaduse eelnõu avalikul arutelul, mis toimub 3. aprillil algusega kell 12 Riigikogu teabekeskuses, museaalne kohvipaus algab kell 11.40, korraldajad on Riigikogu teabekeskus, kultuurikomisjon ja Riigikogu muinsuskaitse ühendus. Arutelu teema on "Eesti – tulevikumuuseum?" ning ettekannetega esinevad Kultuuriministeeriumi, muuseumiühingu, riigimuuseumide ja sihtasutuste esindajad, õppejõud, Riigikogu liikmed ja dokumendihalduse asjatundjad. Kõik huvilised on oodatud, osavõtt on vaba ja registreeruda saab kultuurikomisjonis. Osavõtt on tasuta. Aitäh! Ootan küsimusi.

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 374 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. aprilli kell 17.15.
Kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli kaitseminister Urmas Reinsalu!

Austatud istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! See kokkulepe allkirjastati 2012. aasta sügisel. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu eesmärk on reguleerida NATO rahvusvaheliste sõjaliste peakorterite staatust. Kõik NATO liikmesriigid, kelle territooriumil asub NATO sõjalisi peakortereid või kes kavatsevad neid oma territooriumil asutada, on sõlminud kokkuleppe, millega täpsustatakse liitlasvägede peakorteri võõrustamise tingimusi ning peakorteri töötajate staatust. Üldjoontes on mõte selles, et NATO sõjalisele peakorterile, kui see Eesti territooriumile luuakse, loomulikult Eesti Vabariigi otsusel ja kutsel, kohaldatakse teatud soodustusi, mis on laias laastus võrdsed diplomaatilistele esindustele kohaldatavate maksusoodustustega. Eestis asub üks NATO sõjalise peakorteri staatusega asutus – NATO küberkaitsekoostöö keskus. Selle töötajaid, nende positsiooni ja soodustusi hakkabki see lepe puudutama. Eestis ei ole praegu töös mingite teiste NATO peakorteriga võrdsustatud asutuste loomist. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Ei ole. Austatud minister, ma tänan teid! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Tõnu Juuli!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikaitsekomisjon arutas Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimise seaduse eelnõu enne esimesele lugemisele esitamist 12. märtsi istungil, kus eelnõu algataja esindajatena osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Taimar Peterkop ning õigusosakonna juhataja asetäitja Ingrid Muul.
Pärast NATO-ga liitumist võttis Riigikogu 10. oktoobril 2004 vastu Põhja-Atlandi lepingu osalisriikide vahelise relvajõudude staatust reguleeriva kokkuleppega ja protokolliga Põhja-Atlandi lepingu alusel loodud rahvusvaheliste sõjaliste peakorterite staatuse kohta ühinemise seaduse. Viimasena mainitud Pariisi protokolli lisakokkulepet me täna arutamegi. Ka eelmainitud seaduse menetlemisel oli toona juhtivkomisjon riigikaitsekomisjon.
Pariisi protokolli osapoolteks on kõik NATO liikmesriigid, lisakokkuleppe on sõlminud need NATO riigid, mille territooriumil on NATO sõjalise peakorteri staatuses olevad asutused. Pariisi protokolli lisakokkuleppe sõlmimisega luuakse õiguslik keskkond selleks, et NATO kohalolekut Eestis vajaduse ja võimaluse korral suurendada.
Eestis asub seni üks NATO sõjalise peakorteri staatusega asutus, milleks on NATO küberkaitsekoostöö keskus. Selle asutuse staatus on reguleeritud Pariisi protokolliga ning käesoleva lisakokkuleppe seadusena ratifitseerimise ja vastavate seaduste loomise korral saab kokkulepet laiendada ka küberkaitsekoostöö keskuse personalile.
Riigikaitsekomisjon otsustas 12. märtsi istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all oleva seaduseelnõu esimene lugemine Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda 20. märtsil. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogule ettepanek arutlusel oleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata seaduse kohaselt kümme tööpäeva ehk 4. aprilli tööpäeva lõpp. Tänan!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 384 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. aprilli kell 17.15.
Esimene lugemine on lõpetatud ja üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume kümnenda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ning NATO Euroopa vägede kõrgema peakorteri ja NATO arenduse kõrgema ülemjuhataja peakorteri vahelise Pariisi protokolli lisakokkuleppe ratifitseerimisega seonduvalt seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun kõnepulti kaitseminister Urmas Reinsalu!

Austatud juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Nimetatud seaduseelnõu on tegelikult n-ö sabaseadus. Selleks et eelmise punkti raames arutatud rahvusvaheline leping, Pariisi protokolli lisakokkulepe, meie riigi õiguskorda jõustada, tuleb teha muudatusi 15 seaduses. Need puudutavad ennekõike maksusoodustusi ja ka muid soodustusi võimaldavaid erandeid meie õigusaktides. Need soodustused on võrreldavad Eestisse akrediteeritud diplomaatide soodustustega. Seaduse jõustumise tähtajaks on planeeritud 1. juuli, mis võimaldab pärast seaduse vastuvõtmist vastu võtta ka valitsuse ja ministri määrused. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli riigikaitsekomisjoni liikme Tõnu Juuli!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Riigikaitsekomisjon arutas Pariisi protokolli lisakokkuleppest tulenevat seaduseelnõu enne esimesele lugemisele esitamist 12. märtsi istungil. Sellel istungil osalesid Kaitseministeeriumi õigus- ja haldusküsimuste asekantsler Taimar Peterkop ning õigusosakonna juhataja asetäitja Ingrid Muul.
Arutluse all olev seaduseelnõu tuleneb Pariisi protokolli lisakokkuleppest, mille ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine äsja lõpetati. Seaduseelnõu eesmärk on muuta lisakokkuleppe rakendamiseks vajalikke seadusi ning seeläbi lisakokkulepe jõustada. Seadusi on vaja muuta selleks, et lihtsustada Eestis asuvate või siin tulevikus asuvate NATO liitlasvägede sõjalise peakorteri staatusega asutuste tööd, tagades nii Pariisi protokolli ja selle lisakokkuleppe rakendamise ning liitlasvägede peakorterite sõltumatuse. Eelkõige puudutab muudatus peakorteri staatusega asutuse personali.
Riigikaitsekomisjon otsustas 12. märtsi istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada arutluse all olev seaduseelnõu esimene lugemine Riigikogu kaheksanda töönädala päevakorda kolmapäevaks, 20. märtsiks. Ühtlasi otsustas riigikaitsekomisjon konsensusega teha Riigikogule ettepanek arutluse all oleva seaduseelnõu esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on seaduse kohaselt kümme päeva ehk 4. aprilli tööpäeva lõpp. Tänan!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 385 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 385 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 4. aprilli kell 17.15. Kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.
Head ametikaaslased, tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile edu töös!

Istungi lõpp kell 15.56.