Head kolleegid! Lugupeetud istungi juhataja! Üldiselt ei ole kombeks alustada siin Riigikogu puldis esinemist mõne elava isiku tsiteerimisega, liiati veel siis, kui see isik on poliitiline persoon. Aga seda eelnõu menetledes tuli mulle meelde üks kirjatükk, mida meie kunagine välisminister ja tänane riigipea on alustanud niimoodi: "Raha võivad teenida paljud, riiki saavad teenida vähesed." See ütlus võikski olla uue avaliku teenistuse seaduse eelnõu moto.
Aga nüüd eelnõu juurde. Tuletame meelde, et avaliku teenistuse seaduse eelnõu eesmärk on ju eelkõige ajakohastada avaliku teenistuse õiguslik regulatsioon ja lahendada need probleemid, mis on tekkinud alates 1996. aastast, mil rakendus praegune avaliku teenistuse seadus. Eelnõu menetlemise käiku võib samuti meelde tuletada. Esimene lugemine toimus 4. aprillil. Muudatusettepanekuid ootasime 25. aprilliks s.a. Suured tänud kõigile, kes selles protsessis osalesid: Riigikogu fraktsioonidele, Riigikogu riigikaitsekomisjonile ja majanduskomisjonile ning ühiskondlikele organisatsioonidele! Väga asjalik oli eelnõu algataja esindajana ka Justiitsministeerium.
Tabelis on 180 muudatusettepanekut. Osa neist algatas põhiseaduskomisjon ise, arvestades huvigruppide seisukohti ja tähelepanekuid. Mul on hea meel (ma arvan, et väljendan kogu komisjoni seisukohta), et Vabariigi Valitsuse esindajad olid selle eelnõu menetlemisel äärmiselt koostööaltid ja kompromissivalmid. Usun, et sellest tulenevalt saidki selle eelnõu teravad nurgad maha lihvitud. Olen päris kindel, et väga paljud probleemid, mis olid näiteks seotud kohalike omavalitsuste privaatautonoomiaga, millele juhtisid tähelepanu Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit ja ka meie kolleegid Keskerakonna fraktsioonist, said selles eelnõus lahenduse. Selle eelnõu puhul ei kasutatud ka, nagu vahel poliitiliselt öeldakse, teerullitaktikat. Kui me vaatame muudatusettepanekute tabelit, siis näeme, et arvestatud ei ole mitte ainult valitsuse või koalitsiooni ettepanekuid, vaid arvesse on võetud ka väga palju opositsiooni seisukohti ja ettepanekuid, nii Keskerakonna fraktsiooni esindajate kui ka sotsiaaldemokraatide omi. Ka seda, mis eelmise nädala kolmapäeval siin Riigikogu saalis juhtus, võiks käsitleda kui teatud reveranssi opositsioonile. Nii et suur tänu, hea kolleeg Eiki Nestor, terava silma eest eelnõu lisadokumentide ülevaatamisel formaaljuriidilisest aspektist! Ka seda on vahel väga vaja teha.
Teist lugemist ette valmistades arutas põhiseaduskomisjon eelnõu kokku neljal istungil. Me tegime seda põhjalikult ja mitte kabinetivaikuses, vaid kutsusime kohale kõikide nende organisatsioonide ja fraktsioonide esindajad, kes olid komisjonile mingeid muudatusettepanekuid esitanud. Eelmise kolmapäeva ja tänase päeva vahel toimus ka veel kaks istungit.
Sisulised istungid toimusid pärast eelnõu esimest lugemist 10. aprillil, 7. mail, 15. mail ja 28. mail. Juba 15. mail tegi komisjon otsuse, et kui eelnõu jõuab Riigikogu saali teisele lugemisele, siis on komisjoni soov eelnõu teine lugemine lõpetada. On ette heidetud (mitte küll Riigikogu saalis, aga hiljaaegu ühel kohtumisel ametnikega), miks ei ole nii paljude muudatuste puhul ette nähtud ka eelnõu teise lugemise katkestamise võimalust komisjoni seisukohast lähtudes. Ma möönan, et selline võimalus oleks võinud olla. Seda on mõnikord ka kasutatud, kui on olnud väga palju muudatusettepanekuid. Teistpidi võttes on selle eelnõu sisulise küljega väga pikalt tegeldud ja eelnõu põhiküsimused – ametniku mõiste määratluse muudatus, ametniku palgakomponentide määratluse muudatus, ametnike ametihüvede muudatused ja selle kõigega seonduv ajafaktor, mis on teatud juhtudel neli kuni viis aastat – on eelnõu algtekstiga võrreldes samaks jäänud. Seetõttu otsustas komisjon eelnõu menetlemisega mitte viivitada, vaid viia see, eeldusel, et täna teine lugemine lõpetatakse, tuleval kolmapäeval kolmandale lugemisele.
Aga mida komisjon arvas? Arvas seda, et vaja on hoopis peaaegu kogu teksti jõustumise aega pikendada. Seda me ka tegime, et ametnikel oleks aega võtta vastu otsuseid, Rahandusministeeriumil oleks aega töötada lõplikult välja seadusest allpool seisvad õigusaktid ja omavalitsustel oleks omakorda aega välja töötada oma õigusakte selle kohta, kuidas uut avaliku teenistuse seadust rakendada. Nii et kui jõustumise tähtajaks oli esialgu plaanitud 1. jaanuar 2013, siis siin tabelis ja eelnõus on nüüd 1. aprill 2013.
Üldise jutu kokkuvõtteks möönan veel, et kõike seda, mis siin kirjas on, ei ole kerge rakendada. Pole ka välistatud, et ühe või teise eelnõu printsiibi kohta on endiselt erinevaid seisukohti. Kui see nii on, siis võib juhtuda, et üks või teine asjasse puutuv isik pöördub kas või Riigikohtu poole, et saada ametlik seisukoht, kas seaduse üks või teine säte vastab põhiseadusele. Me oleme vaielnud näiteks õiguspärase ootuse aspekti üle.
Aga üldiselt on komisjoni arvates kõik see loomulik asjade käik. Juba aastasadu tagasi elanud suur Machiavelli ütles umbes nii, et riigile ei ole midagi enesetapjalikumat kui mingite reformide läbiviimine. Uus avaliku teenistuse seadus avaliku teenistuse osas seda kahtlemata tähendab. Kui hästi või halvasti see kõik on õnnestunud, eks seda näitab aeg. Näiteks, senine avaliku teenistuse seadus väärtustas stabiilset teenistussuhet ja ametnike pikaajalist pühendumist avalikule teenistusele. Teistpidi võttes võis ametnik pikemat pensionistaaži soovides endale kas või n-ö juured alla kasvatada. Selle eelnõu printsiip on teine, seoses just nende hüvede kaotamisega. Kuidas see kõik avaliku teenuse kvaliteedile ja kättesaadavusele riigis mõjub, seda peab kindlasti näitama aeg. Üks on selge: eelnõu on koostatud siiski parema äratundmise vaimus ja see on likvideerinud väga paljud praeguse avaliku teenistuse seaduse probleemid ja puudused. Aga nendest me rääkisime juba eelnõu esimese lugemise ajal.
Põhiseaduskomisjon on arvamusel, et Rahandusministeerium, kes on avaliku teenistuse seaduse eelnõu järgi kõige selle rakendamise eest vastutav institutsioon, peab tagama ametnike ja töötajate mõistete ühtse tõlgendamise. Ta peab seda tegema koosseisude kooskõlastamise protseduuri kaudu, kas välja andes juhendmaterjale või koostades mingi käsiraamatu.
Räägin natuke ka selle eelnõu olulisematest küsimustest. Ametiühingute ja meie heade kolleegide sotsiaaldemokraatide murelapsed olid selle eelnõu menetlemise käigus kindlasti streigiõigusega seonduvad küsimused. Komisjon on seisukohal, et avaliku teenistuse reformiga nähakse streigiõiguse aspektist isikutele ette tunduvalt soodsam regulatsioon, võrreldes kehtiva olukorraga. Praegu on kollektiivse töötüli lahendamise seaduses sätestatud, et streigid on keelatud kõigis valitsusasutustes ja omavalitsustes. Avaliku teenistuse seaduse eelnõuga laiendatakse tunduvalt streigiõigusega isikute ringi, sest kui eelnõu rakendub seadusena, siis ei ole avalikus teenistuses ametis ainult ametnikud, vaid seal on ka töölepingu alusel töötavad töötajad ja nende puhul streigikeeld ei kehti. Tuleb meeles pidada, et streigiõigus ei ole piiramatu õigus, selle kasutamisele saab seadusega ette näha kitsendusi ja piiranguid. Jah, muidugi, rahvusvahelise õigusega ei ole kooskõlas kogu avaliku teenistuse streigipiirang, kuid põhjendatud on streigipiirangute seadmine olenevalt sellest, mis funktsiooni isikud avalikus teenistuses täidavad. Kuna seaduseelnõu kohaselt on ametnike ringi kitsendatud ja ametniku mõistet on defineeritud avaliku võimu teostamise kaudu, siis me olemegi seisukohal, et seetõttu on streigiõiguse piirang kehtiva olukorraga võrreldes märksa leebem ja kooskõlas ka rahvusvahelise õigusega.
Veel peaks natukene rääkima põhiseaduslikkusega seotud printsiipidest või põhiseaduskohasest õiguspärase ootuse või õiguskindluse printsiibist. Siin on viidatud ametnike hüvedega seonduvatele küsimustele. Võtame lisapuhkusepäevad. Ametnikel on praeguse avaliku teenistuse seaduse järgi teatud tingimustel õigus teenida välja kuni kümme kalendripäeva lisapuhkust. Uus avaliku teenistuse seadus seda ette ei näe. Ka seaduse jõustumise hetkeks väljateenitud puhkusepäevad aeguvad nelja aasta jooksul. Seetõttu võib õigusega väita, et sellest tulenevalt on ametnike õiguslik seisund teatud määral halvenenud. Kuid komisjon usub, et see on siiski kooskõlas õiguspärase ootuse põhimõttega. Me võtsime siin abiks Riigikohtu lahendid. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik. Aga samas ei tähenda õiguspärase ootuse põhimõte seda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine oleks üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse printsiip ei nõua kehtiva seaduse regulatsiooninormide otsekui kivisse tahumist, vaid seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada. Seetõttu võib mõnede ühiskonnaliikmete olukord paratamatult halveneda. Aga otsuse tegemine, milliseid reforme läbi viia ja kas mingeid ühiskonnagruppe reformidega eelistada või mitte, ongi seadusandja pädevuses. See on ka ühes Riigikohtu lahendis must valgel kirjas. Demokraatia põhimõttest tulenevalt ei saa keegi anda lubadust, et seadus jääb muutumatul kujul igavesti kehtima. Seda peame arvestama ka teiste eelnõude menetlemisel. Tulevaste seadusandjate jäik sidumine nende eelkäijate varem tehtud valikutega oleks vastuolus demokraatia põhimõttega. Aga oluline on see, et õiguse adressaadile oleks antud piisav aeg muudatustega harjumiseks ja tutvumiseks ning nendest arusaamiseks. Meie arvates on selle eelnõuga päris täpselt neid mõtteid arvesse võetud, alates sellest, et seaduse kehtima hakkamise tähtaeg on üheksa kuud pärast seda, kui Riigikogu on selle vastu võtnud. Nagu ma ütlesin, neli-viis aastat saab kasutada kogunenud lisapuhkusepäevi ja ka pensionistaaži on võimalik juurde arvestada. Ametnikelt ei võeta kohe ära õigusi, mille nad on välja teeninud. Ametnikele on antud võimalus, et eelnõu jõustumise ajaks juba väljateenitud lisapuhkusepäevi on võimalik teatud aja jooksul kasutada. Meie seisukohast on oluline, et õiguspärast ootust uute lisapuhkusepäevade tekkimiseks ei saa ametnikul olla, sest ta ei ole neid oma tööga veel välja teeninud. Ka sellele seisukohale saime tuge ühest Riigikohtu lahendist, mis käsitles küll õppelaenu ning selle tagasimaksmist ja kõike sellega seonduvat, aga Riigikohus oli seal niisuguse põhimõtte välja toonud.
Räägin pisut puhkusega seotud eranditest, mida on kehtestatud ka eriseaduste alusel. Siin on säte selle kohta, et julgeolekuasutuste ametnikele võib põhjendatud juhul anda kuni kümme päeva tasulist lisapuhkust. Komisjon pidas seda sätet väga oluliseks. Eelnõu esialgses tekstis oli see sõnastatud mõnevõrra teisiti. Oli lihtsalt märgitud, et lisapuhkust võib anda tööülesannete eeskujuliku täitmise eest, ainult siis, kui ametnik väga korralikult töötab. Kuid me leidsime, et võib olla ka olukordi, kus selleks, et ametnik saaks korralikult tööd jätkata, on talle teatud tingimustel tarvis lisapuhkust anda.
Omaette probleem olid kohtute ja prokuratuuri töötajate puhkused. Riigikohtu kohtunike puhkus on praegu 56, esimese ja teise astme kohtute kohtunike puhkus 49 kalendripäeva. Prokuratuuriseaduse kohaselt on prokuröri abide puhkus 42 ja prokuröride puhkus 49 kalendripäeva. Seaduse kohaselt on niiviisi, et selline võimalus säilib kaks aastat ja üleminekuperiood on kokku neli aastat, kasutamata puhkust saab kasutada veel kaks aastat. Miks see mõnevõrra erineb ametnike üldregulatsioonist? Sellepärast, et kohtunike ja prokuröride puhul ei ole siin tegemist lisapuhkusega, vaid seaduses ongi ette nähtud pikem põhipuhkus. Meile tuli Eesti Akadeemiliselt Õigusteaduse Seltsilt põhjalik kiri, kus paluti jätta kohtunike puhkuste regulatsioon selliseks, nagu see praegu on, mitte hakata kohtunike puhkust edaspidi avaliku teenistuse seaduse kaudu vähendama. Komisjon arutas seda päris pikalt, kuid me seda seisukohta ei toetanud. Samas jätsime pisikese uksepilukese siiski avatuks. Me möönsime, et Justiitsministeeriumi juhtimisel on jällegi kavas kohtuhaldusreform. Ma olen mõnda sellist ka juba aastate eest näinud, aga nüüd on kohtuhaldusreform taas kavas. Ei ole välistatud, et selle käigus tullakse nende küsimuste juurde tagasi.
Antakse võimalus teenida veel viis aastat pensionistaaži. Nagu ma ütlesin, puhkuste puhul tehakse see otsus hoopis kiiremini ära. Siin on argument see, et pensionisüsteemi reformidel on ulatuslikumad ja pikemaajalised mõjud ning seetõttu peab ka üleminekuperiood pikem olema. Me arvasime, et pensioniga seonduvaid otsuseid teevad isikud ju tunduvalt pikema aja peale kui puhkusega seonduvaid otsuseid.
Komisjonis oli arutlusel veel üks selline küsimus, mida tasub teada. Praegu on kollektiivse töötüli lahendamise seaduses ette nähtud vaidluste lahendamise mehhanism ametiasutustes, kus kehtib streigikeeld. Ametnikele kehtib seaduse mõttes streigikeeld. Seda ei plaani keegi muuta. Kui tekivad vaidlused, siis need lahendatakse kas läbirääkimiste teel, riikliku lepitaja juures või kohtus. Töötajate usaldusisiku seadus ja ametiühingute seadus laienevad ka avalikule teenistusele. Siin ei tehta kehtiva avaliku teenistuse seadusega võrreldes mingeid muudatusi.
Erinevaid seisukohti on veel. Põhjalikumalt saab neist rääkida võib-olla siis, kui tuleme muudatusettepanekute juurde. Aga nagu ma ütlesin, meie seisukoht on, et täna tuleks eelnõu teine lugemine lõpetada ja viia eelnõu tuleval nädalal kolmandale lugemisele. Aitäh!