Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ülikooliseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse jõustamine on seadustanud kõrgharidusreformi, mis alates 2013. aasta sügisest õppima asuvate noorte jaoks seadvat sisse tasuta kõrghariduse. Mõned kolleegid IRL-ist on koguni öelnud, et me oleme astunud samasse riikide klubisse nagu Soome ja Rootsi, kes pakuvad oma kodanikele tasuta kõrgharidust. Samas on kõik erakonnad korduvalt rõhutanud, et selle reformiga peab kaasnema uus õppetoetuste kord. Eelnõuga 210, mida me täna arutame, esitab Sotsiaaldemokraatlik Erakond oma nägemuse sellisest õppetoetuste süsteemist, mis teeks tudengile võimalikuks omandada kõrgharidust tõepoolest tasuta. Tahaksin rõhutada, et meie ettepanekute sisulise osa on välja töötanud meie erakonna noorteorganisatsioon, kelle liikmed tunnetavad kõnealust probleemi n-ö omal nahal. Kuna eelnõu tekst ja seletuskiri on kõigile kättesaadavad, siis lubage mul ettekandes mitte peatuda eelnõu tehnilistel üksikasjadel, vaid ma püüan võimalikult lihtsalt selgeks teha meie nägemuse ja ettepanekute põhiprintsiibi.
Ka praegu õpivad ja eeloleval sügisel alustavad oma õpinguid umbes pooled üliõpilastest tasuta, nn riikliku koolitustellimuse järgsetel õppekohtadel. Täites õppekava kumulatiivselt vähemalt 75% mahus, st kogudes semestris 30 ainepunktist vähemalt 22,5 ning lõpetades oma õpingud nominaalkestusele lisanduva ühe lisa-aastase varuga, säilitavad nad tasuta koha. Selline süsteem võimaldab üliõpilastele elatusvahendite saamiseks käia õpingute kõrvalt tööl. Uurimused näitavad, et nii talitab umbes 60% üliõpilastest. Enamikul õppekavadel pole võimalik ühitada pidevat töötamist ja 100%-lise koormusega õppimist. See ongi põhjus, miks keskmiselt kulub meie tudengeil bakalaureuseõppele neli ja viieaastase õppekava läbimisele seitse aastat. Sajaprotsendilise koormusega õppivaid ja seega nominaalajaga kõrgkooli lõpetajaid on praegu umbes 25% üliõpilastest. Võib eeldada, et enamik neist on materiaalselt sedavõrd kindlustatud, et saavad tõepoolest pühenduda ainult õppimisele.
Praegu seadustatud kõrgharidusreformi autorid on korduvalt kinnitanud, et muudatuste eesmärk on üliõpilaste suurem keskendumine õppetööle. Minister Aaviksoo on avaldanud lootust, et kõrghariduse omandamise keskmiseks ajaks kujuneb 4–4,5 aastat. Selle tagamiseks näeb reform ette tasuta õppe puhul 100%-lise õppekava täitmise kumulatiivselt semestriti. Iga punkt alla 30 muudab tasuta õppekoha tasuliseks, nende punktide eest tuleb hakata maksma. Sellise nõude puhul on loogiline eeldada, et riik kindlustab üliõpilastele ka materiaalse võimaluse tõepoolest 100%-lise pühendumusega õppida. Just sellele ongi rajatud õppetoetuste süsteemid Põhjamaades.
Arvutused näitavad, et kodust eemal elaval üliõpilasel kulub praegu elementaarseks toimetulekuks vähemalt 400 eurot kuus. Praegu koosneb keskmise üliõpilase eelarve tulude pool võimalikust vanemate toetusest, mis on loomulikult väga erinev, võimalikust õppelaenust 160 eurot kuus, mida võtab 2/3 tudengeist ja mis tasulises õppes olevail noortel kulub suurel määral õppemaksu tasumiseks, ning õpingute kõrvalt tehtava töö eest saadavast teenistusest. Umbes 16% saab õppetoetust põhitoetusena 55 eurot ning koos sõidutoetusega kuni 83 eurot kuus. Kuna see määratakse üldjuhul õppeedukuse alusel, siis võib eeldada, et enamik töölkäijaid sellele pretendeerida ei saa.
Uuele süsteemile üleminekul tuleb leida raha, mis olulisel määral korvab üliõpilase eelarves töötasu, või võtta teadmiseks, et kõrghariduse eest tuleb hakata maksma ka neil tudengeil, kes täna seda ei tee. Selles seisnebki uue süsteemi lõks või paradoks, mispärast sotsiaaldemokraadid kardavad, et lubatud tasuta kõrgharidus tähendab tegelikult tasulist kõrgharidust suuremale osale noortest kui täna. Rahandusminister Ligi olevat uue süsteemi iseloomustamiseks pillanud koguni paradoksi, et kui enne reformi õppisid pooled üliõpilastest tasuliselt, siis pärast reformi hakkavad pooled õppima tasuta. Selleks, et nii ei juhtuks, on selge, et õppetoetusi vajaks oluliselt suurem hulk üliõpilasi kui tänased 15–16%. Meie arvame, et neid vajaks 50–60% üliõpilastest. Vaid siis võiksime loota, et kavandatud reform saavutab oma eesmärgi. Selle tagamiseks on meie ees kaks valikut: kas seada sisse laiapõhjaline nn vajaduspõhine toetus, mille eraldamise aluseks on puhtalt üliõpilase enda sissetulek ja üliõpilasi nähakse iseseisvate inimestena, või käsitleda vajaduspõhist toetust kitsamas tähenduses, nähes selles just toetust üliõpilastele, kes ei saa kodust toetust lisaraha, prii elamispinna ja toidu näol ning kes ka ise oluliselt lisa ei teeni. Skandinaavia maade tasemele jõudmine tähendaks sel juhul, et lisaks kitsamas mõttes vajaduspõhisele toetusele tuleb muidugi sisse seada ka õppetulemustest lähtuv õppetoetus. Just sellist mudelit me teile esitlemegi.
Eelnõu 210 põhjal seatakse sisse õppetoetused, mida esimesel semestril saaksid kõik kuni 26-aastased täiskoormusega õppima asuvad üliõpilased. Alates järgmisest semestrist saaksid seda toetust ainult need üliõpilased, kes on õppekava täitnud sajaprotsendiliselt, st kogunud vähemalt 30 punkti. 26. eluaasta piirangu oleme sätestanud, arvestades, et kaheksast aastast peaks siiski üldjuhul jätkuma bakalaureuse- ja magistriõppe läbimiseks. Nn eluaegseid üliõpilasi pole meie riigi rahanduslikku olukorda arvestades ilmselt võimalik toetada. Teisalt aga, kui kõrgharidus on kavandatud omandada vanemas eas, siis on ehk varem kogutud ka raha selleks tarbeks. Loomulikult on siin võimalik tekitada erandeid, näiteks arstiteaduskonda silmas pidades.
Eelnõu arutamisel on tekkinud idee lisada selle toetuse puhul ka n-ö kvaliteedinõue, muide ainsana kogu praeguse reformi kontekstis, ja maksta seda toetust vaid headele ja väga headele hinnetele õppimise korral. Sisuliselt oleks tegemist omaaegse stipendiumi maksmise korra taastamisega, eluealt vanem pool selles saalis peaks mäletama aega, kui stipendiumi maksti üldjuhul ainult neljade ja viite korral. Igal juhul tähendaks see, et kui 30 punkti täis ei saada, siis kaasneb sellega lisaks õppemaksule ka stipendiumi kaotus. See oleks meie arvates oluline stiimul, et tõepoolest keskendutaks maksimaalset õppimisele. Kõnealust toetust määratakse kaks korda aastas ja kokku kümneks kuuks.
Lisaks sellele toetusele ehk stipendiumile teeme ka ettepaneku seada sisse kitsamas tähenduses vajaduspõhine õppetoetus neile üliõpilastele, kelle leibkonnas keskmine sissetulek kuus ei ületaks igaks aastaks riigieelarvega kehtestatud vajaduspõhise õppetoetuse saamiseks arvestatava keskmise sissetuleku ülemmäära. Üliõpilase leibkonna liikmeks loetakse seejuures tema abikaasa või elukaaslane, tema laps, juhul kui lapse elukoha andmed langevad kokku vanema elukoha omadega, ning üliõpilase vanemad ning alaealised õed ja vennad, kui nende elukoha aadressiandmed langevad kokku üliõpilase elukoha aadressiandmetega ehk teiste sõnadega, kui üliõpilane elab oma vanematega koos. Just reaalne kooselu on meie arvates põhiline kriteerium üliõpilase vanematega ühisesse leibkonda arvestamiseks, sest see tähendab, et üliõpilasel kulub eluaseme ning toidu peale oluliselt vähem raha kui iseseisvalt elades. Kui me seda kriteeriumi sisse ei vii ning arvestame lihtsalt kõik alla 26-aastased üliõpilased oma vanemate leibkonda, siis teeksime liiga just kodust eemal elavatele üliõpilastele. Meie pakutu põhjal eristuksid siis selgelt just oma kodulinnas kõrgkoolis käivad noored neist üliõpilastest, kes on sinna linna õppima sõitnud mujalt ja kelle vanematel puudub igasugune juriidiline kohustus oma täiskasvanud lapsi toetada, millele on juhtinud ka tähelepanu Justiitsministeerium. Karta siin tahtlikke võltsinguid oma elukoha näitamisel – meie arvates pole sellel alust. Tööle hakkab kindlasti tulevase kõrgharitlaskonna kui ühe sotsiaalse grupi enesekontroll ja just sellest lähtudes teeme ka ettepaneku hakata seda toetust määrama igakuiselt (välja arvatud muidugi suvekuud) eelmise kuu reaalse sissetuleku järgi, tegelikult n-ö tagantjärele faktilise materiaalse olukorra alusel.
See idee on ilmselt üsna ootamatu ja tekitab vastuväiteid, mis lähtuvad küsimusest, kui suur bürokraatiamasin küll niisugust süsteemi haldama peaks. Meie lähtume, vastupidi, eeldusest, et erilist kontrolli ja otsustuse masinavärki poleks üldse vaja luua. Toimima peaks hakkama moraalne enesehinnang ja grupisisene väärtussüsteem, mis tugineb arusaamal, et tulevane õpetaja, arst või jurist ei valeta. Eelnõu § 2 annab maksuhaldurile õiguse avaldada maksusaladust sisaldavat teavet asutusele, kes haldab vajaduspõhise õppetoetuse süsteemi, § 1 lõige 10 aga sätestab, et kui tuvastatakse, et üliõpilane pidi olema teadlik oma mittevastavusest vajaduspõhise õppetoetuse saamise tingimustele, siis lisaks toetuse tagasimaksmise nõudele kaotab ta ka õiguse taotleda ja saada õppetoetust nii sel õppeaastal, mil lõpetati talle õppetoetuse maksmine, kui ka sellele järgneval õppeaastal. Ma arvan siiralt, et nii avaliku häbi kui ka rahalise löögi saamise risk on sedavõrd suur, et tulevane noor spetsialist ei hakka kirjalikult valetama oma elukoha ega enda või vanemate sissetulekute suuruse kohta. Kindlasti distsiplineerib ka nõue, et seda peaks taotlema igakuiselt ja äsja kätte saadud reaalset sissetulekut arvestades.
Kuna vajaduspõhisele õppetoetusele kvalifitseeruvad üliõpilased, kes ise või kelle perekonnad on tõepoolest rahalises kitsikuses, siis ei kao sellisel noorel vajadus tööl käia. Seepärast sätestame neile noortele õppekava läbimise normiks 75%. Kui neil õnnestub aga õppida n-ö 100%-liselt, saaksid nad lisaks vajaduspõhisele õppetoetusele ka üldist õppetoetust ehk stipendiumi ja need kaks raha koos annaksid ehk tõesti ka neile noortele vähemalt võimaluse õppida ilma pidevalt tööl käimata.
Kindlasti kerkib küsimus, kui palju võiks meie pakutav süsteem maksma minna. Kõigepealt tahaksin juhtida teie tähelepanu sellele, et eelnõu tekst ei sisalda ühtegi arvu. Nii õppetoetuse kui ka vajaduspõhise õppetoetuse suuruse, samuti selle saamiseks arvestatava igakuise sissetuleku ülemmäära kehtestab Riigikogu igaks aastaks riigieelarve seadusega. Muide, seda teeb ta ka praegu makstava õppetoetuse puhul. Seega on peaministri suust kõlanud väide, nagu tahaksime teha õppetoetuse kümnekordseks, arusaamatu, ja näitab vaid seda, et peaminister pole kõnesolevat seaduseelnõu lugenud. Ma tahan loota, et ka tänasel arutelul me väitleks meie ettepandud printsiibi, mitte aga summade üle, mida parlament iga aasta eraldab vastavalt riigi rahanduslikele võimalustele ja valitsuskoalitsiooni eelarveprioriteetidele.
Iseküsimus on, kui paljud üliõpilased sellele toetusele kvalifitseeruksid. Haridusministeerium on eeldanud, et tulevikus hakkab 100%-liselt õppekava läbima ca 60% üliõpilastest. Kuni 26-aastased on praegu neist 65%. Kui lisada siia praegu tekstist puuduv kvaliteedinõue, siis saaksime kõige optimistlikuma arvestuse kohaselt tulemuse, et sellisele toetusele ei kvalifitseeru oluliselt üle kolmandiku üliõpilastest. Lisades siia vajaduspõhisele õppetoetusele kvalifitseeruvad noored, kelle arvu määrab loomulikult kehtestatav sissetuleku piirmäär, võime heal juhul rääkida 50–60% üliõpilaste toetamisest. Soomes saab toetust 60% üliõpilastest, teistes Põhjamaades veelgi rohkem. Praegu kulub Eesti õppetoetustele 8,8 miljonit eurot, mis on umbes 5% kõrgharidusele minevast avalikust ja erarahast. Soomes kulub õppetoetustele 17,4%, Rootsis 28,4%, Taanis 32,2% ja Norras koguni 36,7% kõigist kõrghariduse kuludest. Kui Riigikogu määraks meie eelnõu põhiselt õppetoetuse suuruseks näiteks 100 eurot ja vajaduspõhise õppetoetuse suuruseks 135 eurot ning kui seda saaks 50% üliõpilaskonnast, mis mõne aasta pärast tähendaks ilmselt umbes 25 000 noort, siis läheks meie pakutud süsteem maksma aastas maksimaalselt 35–40 miljonit eurot, seega umbes 20–25% praegu kogu kõrgharidusele minevast rahast. Ja sedagi alles viie aasta pärast, kui uuele süsteemile on täielikult üle mindud. 2013. aastal peaks hakkama saama maksimaalselt 6 miljoni euroga ministeeriumi eelnõus taotletava 3,3 miljoni euro asemel. Aga see ongi Skandinaaviale omane suurusjärk, kuigi konkreetses rahas jääksid meie toetused ikkagi kordades neile alla. See poleks mitte 10, vaid 2,5 korda rohkem härra Aaviksoo 16 miljonist eurost.
Lugupeetud kolleegid! Hääletus tänase eelnõu üle, mida kindlasti annaks teisel lugemisel täpsustada ja parandada, näitab selgelt, kes meie hulgast mõtlevad ja räägivad tõsiselt tasuta kõrgharidusest, kes aga tegelevad selle sildi varjus vaid IRL-i valimislubaduse propagandistliku täitmisega, mis ilma tõsiselt võetava õppetoetuste süsteemita viib vaid selleni, et eelkõige vähem kindlustatud perede jaoks kõrghariduse kättesaadavus halveneb. Aitäh!