Tere päevast, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 14. töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Minul ja veel seitsmel Keskerakonna fraktsiooni liikmel on üle anda arupärimine põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Meile, arupärijatele, on jäänud mulje, et viimasel ajal tunneb rahvusringhääling, täpsemalt rahvusringhäälingu saade "Pealtnägija" selle üle, mis toimub Põllumajandusministeeriumi haldusalas, rohkem muret kui põllumajandusminister ise. Seoses sellega on meil talle arupärimine. Mõni kuu tagasi jõudis rahvusringhäälingu telesaate "Pealtnägija" vahendusel Eesti avalikkuseni informatsioon, et PRIA-lt üle 7 miljoni krooni toetust saanud Aardla Maaparandusühingus on kasutatud toetusraha ebasihipäraselt. Nüüd on "Pealtnägija" välja tulnud uue looga sellest, et PRIA vahendeid võidakse olla väärkasutatud. Tegemist on ettevõttega Eesti Eine, kes pole dokumente õigel ajal esitanud ja on sel moel ka valeandmeid esitanud. Seoses selle looga on meil põllumajandusministrile kuus küsimust. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 7. mail algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 7. mail esitatud Riigikogu otsuse "Nõusoleku andmine Eesti Vabariigi kvoodi suurendamiseks Rahvusvahelises Valuutafondis" eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Ja nüüd palun tähelepanu! Austatud Riigikogu liikmed, täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis motosõprade toetusrühma asutamiskoosolek. Kokkukutsujaks on Peeter Võsa.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 84 rahvasaadikut, puudub 17.

Läheme tänase päevakorra juurde. Selle esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 213 esimene lugemine. Palun kõnepulti sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on suur au tutvustada teile kogumispensionide seaduse, riikliku pensionikindlustuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Veidi lihtsamas vormis võiks seda seadust nimetada ka vanemapensioni seaduseks.
Selle seaduse eesmärk on kehtestada alused vanemapensioni maksmiseks. Vanemapensioni näol on tegemist vanemahüvitise edasiarendusega. Töötajatele ja peredele kindlustunnet loova vanemahüvitise eesmärk mäletatavasti on aidata kaasa töö- ja pereelu ühitamisele. Lapsevanemale säilitatakse tema eelmise kalendriaasta keskmine töötasu ajaks, kui ta seoses lapse eest hoolitsemisega ajutiselt töötamise katkestab. Üldisemalt teenib ka vanemapensioni eelnõu kindlasti eesmärki toetada peresid laste saamisel ja aidata peredel kindlustada oma tulevikku selgi ajal, kui nad on lastega kodus. Vanemapensioni süsteem loob kindluse sel moel, et last kasvatanud inimesele tagatakse täiendav sissetulek pensionieas.
Kui vaadata muudatusettepanekuid täpsemalt, siis võime rääkida kolmest eri grupist. 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse eest hakkab riik maksma vanematele, kes on liitunud kohustusliku kogumispensioniga, 4% keskmiselt töötasult teise pensionisambasse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Kui laps sünnib näiteks 2013. aasta alguses, võime praeguste teadmiste kohaselt arvutada, et sissemaksed kohustusliku kogumispensioni fondi on kolme aasta jooksul kokku umbes 1134 eurot.
Teine grupp eelnõu ettepanekuid puudutab lapsi, kes on sündinud pärast 31. detsembrit 1980 ja sünnivad veel hiljemalt 31. detsembril 2012, ja neid vanemaid, kes sel perioodil ei saa kirja kahte aastat pensioniõiguslikku staaži ning kes oma last vähemalt kaheksa aastat kasvatavad. Nendele vanematele arvutatakse vanemapensionile juurde pensionilisa kahe aastahinde suuruses. Need vanemad omandavad esimest korda õiguse saada pensionilisa laste kasvatamise eest, varem nendele teatavasti selle eest kaheaastast pensioniõiguslikku staaži ei lisatud.
Kolmas grupp ettepanekuid puudutab kõiki neid, kelle laps on sündinud enne 2013. aastat. Neile arvutatakse alates 2015. aastast pensionilisa ühe aastahinde suuruses. Kui jällegi võtta aluseks praegused arvutused, siis võime teha sellise etteulatuva rehkenduse, et ühe lapse kohta tähendab see pensioni kasvu 5–6 eurot kuus.
Me oleme ette pannud, et eelnõu võiks jõustuda kahes etapis. Esiteks, 2013. aasta 1. jaanuaril, millest alates hakataks arvestama kahe esimese grupi puhul 4%-st makset ja kahe aastahinde suuruses pensionilisa, 2015. aasta 1. jaanuaril aga jõustuks täiendavalt ühe aastahinde suuruses pensionilisa.
Kui vaadata eelnõu ellurakendamisega seotud kulusid, siis me oleme ette näinud, et need kulud kaetakse riigieelarvest. Riigieelarve prognoositav kulu 2015. aastal ehk eelnõu täielikul rakendumisel on 37–38 miljonit eurot, millest ligi 25 miljonit eurot langeb just ühe aastahinde suuruses pensionilisa juurdearvestamise arvele.
Pärast seaduse vastuvõtmist on loomulikult kavas käivitada ka rakendusmeetmed. Eelkõige on vaja inimesi teavitada sellest, et neil on tekkimas uued õigused, aga loomulikult on äärmiselt oluline ka see, et nende uute õiguste rakendamisega kaasneksid kõik vajalikud muudatused nii rakendusaktides kui ka IT-süsteemides.
Me kindlasti toetame sotsiaalkomisjoni ettepanekut esimene lugemine lõpetada. Loodan, et eelnõu jõuab kenasti ka vastuvõtmiseni. Aitäh!

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Aga teile on ka palju küsimusi. Alustame kolleeg Mihhail Stalnuhhinist.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! 1980. aastatel sündis Eestis igal aastal üle 20 000 lapse ja oli isegi kolm sellist aastat, kus kolme aasta jooksul sündis igal aastal üle 25 000 lapse. 1990. aastatel kukkus see arv 12 000-le, viimased aastad on olnud teatud tõus: üle-eelmine aasta 15 000, eelmine aasta 14 000. Nüüd tõenäoliselt hakkab see arv vähenema, sest varsti jõuab sünnitusikka 1990. aastate põlvkond. Tegelikult on meie väga väike positiivne iive riigi jaoks probleem. Mis te arvate, kui palju aitab see seadus kasvatada sündimust? Kuidas see mõjutab iivet positiivselt?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Ma natuke täpsustaksin: 1990. aastatel veel ei kukkunud sündimus 12 000 peale. Kui me vaatame 1991. aastat, siis sel perioodil sündis Eestis umbes 25 000 last, mis oli väga hea. Siis hakkas see näitaja stabiilselt langema ja langes kuni 2004. aastani. Aastail 2003 ja 2004 oli meil too 22 000 sündi, väga kehv tulemus. Sealt edasi pärast vanemahüvitise jõustumist 2004. aastal hakkas sündimus uuesti kasvama. Protsendina on kasv päris kena, 25%  – 12 000 pealt 16 000 peale. Vaieldamatult see ei ole Eesti rahva soove ja tahtmisi arvestades piisav. Eriti kui arvestada seda, et sünnitusikka jõuab 2000. aastate alguses sündinud põlvkond. Kui me teeme lihtsa arvutuse, et 12 000 sündinu seas on tüdrukuid natuke vähem ja kõik kahjuks ei ole võimelised lapsi saama, siis peame eeldama, et selle põlvkonna noored naised, kes jõuavad fertiilsesse ikka, peavad saama kõik perre vähemalt kolm last. Siis õnnestub hoida vähemalt sellist 15 000 – 16 000 sündide arvu taset. See on kindlasti väga suur väljakutse.
Sellest tulenevalt on nii vanemahüvitis kui vanemapension, üldse iga meede, mis suurendab perede kindlustunnet selleks, et lapsi saada, ainult positiivne. Väga raske on loomulikult hinnata, kas see meede tähendab numbriliselt 100 või 200 või 1000 või 5000 last. Küll aga saame väga selgelt öelda seda, et see meede annab kõikidele noortele peredele kindlustunde, et lapse saamise korral ei kaota nad pensionikindlustusstaaži aastaid. Riik väärtustab lapse saamist nii vanemahüvitisega kui sellega, et kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni tehakse sissemakseid keskmiselt palgalt teise pensionisambasse. Selle eelnõu kahtlemata kõige olulisem eesmärk on anda kindlustunne, anda signaal selle kohta, et lapse saamine peres on väärtustatud ja inimene võib kindel olla, et pensioniikka jõudes on tal alust eeldada, et ta ei ole lapse või laste tõttu tööaastaid kaotanud. Aitäh!

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Austatud minister! Jätkan sama teemat, kuigi pisut teise nurga alt. On täiesti loomulik, et lapsevanemad peavad ühtviisi oluliseks nii lapsetoetust, lapsehooldustasu kui ka sünnitoetust. Paljusid neist teeb murelikuks ennekõike nende kahe esimese toetuse väiksus. Lapsetoetust pole me suutnud tükil ajal suurendada. Kas te ministrina võite eeldada, võib-olla koguni lubada, et lapsetoetus tulevikus, võib-olla isegi lähemas tulevikus suureneb?

Selle nimel töö käib. Me oleme kokku leppinud, et lastetoetuste maksmisel tuleks eelkõige rohkem aidata neid, kes rohkem abi vajavad. Seda esiteks. Teiseks, minu enda isikliku veendumuse kohaselt me peaksime küll rohkem suunama oma jõupingutused just kolmanda, äärmisel juhul ka teise lapse täiendavaks või väga selgelt suuremaks toetamiseks. Sellisel miinus- ehk kõige kehvemal perioodil – aastail 2002, 2003 ja 2004 – oli 12 000 sünni juures meie sündimuskordaja 1,4. Nüüd me oleme saanud sündimuskordaja 1,63 peale. Tegelikult peaks sündimuskordaja n-ö klassikalises mõttes või rahvusvaheliste arusaamade järgi rahvuse taastootmiseks olema vähemalt 2,1. Nii on selge, et me peame eelkõige motiveerima peresid saama teist, kolmandat ja neljandat last. Sellest tulenevalt on minu isiklik arvamus see, et ükskõik, millised saavad olema muudatused laste- ja peretoetuste süsteemis – tegelikult on need ju valitsuse tööplaanis väga selgelt kirjas, umbes aasta jooksul peab peretoetuste roheline raamat valmima –, peavad need muudatused olema suunatud kõige rohkem sellele, et motiveerida peresid saama teisi, kolmandaid ja neljandaid lapsi. Aitäh!

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Vanemapensioni üks eesmärk on kindlasti sündimuse suurendamine, nagu me teame. Samas sunnib praegune majanduslik olukord laste saamist edasi lükkama. Kas te olete teinud tasuvusuuringuid ehk kui palju te loodate selle meetmega iivet protsentuaalselt tõsta ja kui kaua?

Ma esimesele küsimusele vastates püüdsin just seda öelda, et seda ei ole võimalik mõõta ja väita, et lisandub 100 või 200 või 500 sündi. Lisaks kindlustunde andmisele on selle eelnõu eesmärk ka ebaõigluse likvideerimine. Me mäletame, et kui me läksime 1999. aastal pärast riikliku pensionikindlustuse seaduse jõustumist üle kogumispensionide põhimõttele, siis kogumispensionide põhimõttest jäi välja see, et kui inimene on lapsehoolduspuhkusel, siis tehakse talle teise pensionisambasse makseid. Oli vaid too 1% vanemahüvitise saamise ajal.
Selles mõttes on tänasel eelnõul mitu eesmärki. Esiteks, nagu ma ütlesin, ebaõigluse kaotamine. Teiseks loomulikult see, et motiveerida peresid rohkem lapsi saama, anda selleks kindlustunne. See aga, milline on sündimuskäitumine, loomulikult ei sõltu ainult ühest eelnõust. See sõltub väga palju üldisest majanduskeskkonnast, sõltub perede toimetulekust, sõltub sellest, milline on perede ja laste väärtustamine ning ühiskonna suhtumine noortesse peredesse ja laste saamisesse. Tegureid on palju. Aga me oleme kindlalt veendunud, et vanemahüvitise jätkuna on vanemapension väga hea ja vajalik meede just peredele kindlustunde andmiseks.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Rahandusminister Jürgen Ligi on väitnud, et emapension on rahanduspoliitika naeruvääristamine. Kas see võiks tähendada seda, et vanemapensioniks mõeldud riigieelarvelisi vahendeid saaks kasutada mõnes teises valdkonnas palju efektiivsemalt, näiteks peretoetusi suurendades?

Aitäh küsimuse eest! Riigi poliitilised valikud, sh selline valik, mis meil täna siin esimesel lugemisel on, on alati diskussiooniobjektiks. Alati tuleb kaaluda, kas teha ühte või teist. Me võime näiteks vaielda selle üle, kas teedesse ikka tuleb raha panna, ehk oleks otstarbekam suunata need summad peretoetusteks. Tegu on poliitiliste valikutega, mida see saal siin saab teha ja peab tegema. Teie laudadele pandud eelnõu, nagu ma ütlesin, koosneb kolmest osast. Esimene osa on väga selge suunitlusega ja viitab sellele, et me peame andma noortele emadele, kes jäävad koju, või ka isadele, kes otsustavad lapsehoolduspuhkusele jääda, kindlustunde, et kui nad on kodus, siis teeb riike nende keskmise palga pealt makseid nende pensionivarasse. Teine osa eelnõust on suunatud ebaõigluse likvideerimisele. See puudutab neid inimesi, kes olemasoleva pensionisüsteemi juures jääksid võrreldes varasema pensionisüsteemiga kaotajaks. See ebaõiglus tuleb likvideerida. Kolmas osa puudutab seda, mida me ütleme kõikidele tänastele lapsevanematele – kas riik on suuteline neile juba üles kasvatatud laste eest või kasvatamisel olevate laste eest lisa maksma. See sõnum oleneb sellest, milliseid valikuid see saal langetab. Me oleme ette pannud, et see lisaks maksmine seisneks ühe pensioniaasta staaži lisamises, kuna see käiks kokku väga pikki aastaid Eestis kehtinud pensionisüsteemiga. Nagu ma ütlesin, meil on väga selge suund olemasoleva pensionisüsteemi ja vanemahüvitise süsteemi täiustamisele ehk sissemaksete tegemisele kogumispensioni kontole.
Aga poliitilised valikud on alati Riigikogu täiskogu teha. Meie hinnangul on need ette pandud muudatused mõistlikud ja vajalikud.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Iseenesest ei ole ju kellelgi vanemapensioni vastu midagi. Kuid eksperdid ja kindlustusseltsid küsivad praegu, kust tuleb see raha. Nimelt on pensionikindlustuse eelarve ka praegu 2%-ga SKT-st miinuses. Me teame, et kohe jõuab pensioniikka n-ö pealesõja põlvkond. Siis aga oli ju tõeline lastebuum. Nemad jõuavad nüüd pensioniikka. Eesti on kõige kiiremini vananev riik Euroopas. Praegu on meil 65-aastaseid ja vanemaid inimesi 17%, aastal 2050 juba ligi 1/3. Öelge, kust ikkagi tuleb see raha? Järsku juhtub nii nagu paari aasta taguste lubadustega, et lubame küll, aga täita ei saa.

Aitäh küsimuse eest! Tasub muidugi meenutada mitmeid eelarveläbirääkimisi. Kahelt poolt saalist on tulnud märkimisväärselt erinevaid huvitavaid ideid. Tahaks mõnda siin puldis varem rääkinud inimest tsiteerides öelda, et raha tuleb riigieelarvest. Nii on öeldud. Mina siiski sellisele libedale teele ei lähe. On selge, et pensionikindlustus tõepoolest on juba praegu defitsiidis ja seda defitsiiti tegelikult nähti ette juba 1999. aastal. Aga me oleme väikeses pensionidefitsiidis, ja seda tänu väga heale majanduse arengule, mis Eestis on olnud. Ja kui me võtame välja näiteks kogumispensionide seaduse seletuskirja 1999. aastast – või oli see isegi varem –, siis seal prognoositi, et pensionikindlustus on märksa varem miinuses. Ning asjaomased summad olid ikkagi väga suured. Tõsiasi oli see, et aastal 2007, kui ma õigesti mäletan – või oli see 2008, ei mäleta, pigem vist 2007 –, oli pensionikindlustus meil veel ülejäägis. Nii et on jah tõsi, et pensionikassa tervikuna on miinuses, aga nagu varasematel aastatel, nii ka tulevikus kaetakse võimalik puudujääk muude riigieelarvetulude arvel. Ja loomulikult riigieelarve tulud ei tule kuskilt mujalt kui maksulistest ja mittemaksulistest tuludest ehk maksumaksja taskust.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Juba mitu aastat on teada, et vaesusrisk on oluliselt suurem nendes peredes, kus on kolm ja enam last. Eriti on ohustatud sellised pered, kus on palju lapsi ja ainult üks vanem. Ka toetusabi on märksa väiksem selliste perede puhul, kus on üks vanem ja palju lapsi. Kas te olete kavandanud täiendavaid meetmeid just nimelt selliste perede toetuseks, kus on üksikvanem ja vähemalt kolm last?

Lühike vastus on jah. Pikem vastus on see, et nagu ma siin ühele küsimusele vastates juba ütlesin, peretoetuste roheline raamat on kirjutamisel ja selle selge eesmärk on hakata rohkem aitama neid, kes rohkem abi vajavad. Sellest ei saa kuskile taganeda. Millised konkreetsed lahendused on, selguvad siis, kui me võimalike muudatusettepanekutega Riigikogu ette tuleme. Aga vaieldamatult selle eelnõu eesmärk on anda ka üksikvanematele kindlustunne, et kui nad on alla kolmeaastase lapsega kodus, siis nende pensionivara suureneb. Kui üksikema või üksikisa on kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni kodus, siis ta teab, et tema pensionivarasse tehakse sissemakseid.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Kui me eelnõu loeme, siis alates 2013. aastast tehakse täiendavaid sissemakseid teise pensionisambasse lapse kolmeaastaseks saamiseni. Loomulikult vanemad on enne kokku leppinud, kelle pensionisambasse neid tehakse. Praegu saab ka pensionieas üks vanem teisele vanemale oma pensioniõigusliku staaži aastaid edasi anda – ma pean silmas kahte aastat iga lapse pealt –, üks vanem saab teise vanema kasuks loobuda, aga kogumispensioni puhul seda õigust ei teki. Ma pean silmas teist sammast. Kas ei oleks otstarbekas vana süsteemiga edasi minna ja mitte 2013. aastast süsteemi muuta? See oleks õiglane kõigi vastu.

Aitäh küsimuse eest! Vastus on ei. Aga kui ma natuke kommenteerin seda "eid", siis on väga selge, et me valisime Eestis 1999. aastal kogumispensionide põhimõtte. Ja kogumispensionide põhimõtte loogiline jätk on ka see, et kui me tahame inimese pensionivarasse vastavalt laste arvule teha mingeid sissemakseid, siis neid saab teha ikkagi kogumispensioni varasse. Seda süsteemi, mis meil praegu toimib, mina tagasi pöörama küll ei ole nõus. Ainuke lahendus, mis vanemapensioni puhul üldse võimalik saab olla, ongi see, et alates 2013. aastast me teeme sissemakseid teise sambasse.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kas selle seaduseelnõu puhul ei ole tegemist valitsusliidu järgmise petuskeemiga? Aastal 2008 lepiti töölepingu seaduses kokku, et alates 2013. aastast saavad need inimesed toetust, kes on sunnitud töölt lahkuma. Eile kahjuks see seadus tühistati. Mis annab inimestele kindluse, et nad aastal 2015 selle raha kätte saavad?

Kindluse annab see, kui tänane valitsus jätkab.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Meid kõiki jahmatas mõni aeg tagasi avaldatud uudis, et Eestis elab üle 60 000 lapse vaesuses või vaesusriskis. Kas paralleelselt vanemapensioni seaduse loomisega on Sotsiaalministeeriumis töös ka meede laste vaesuse vähendamiseks? Tänane eelnõu tagab lastevanematele veidi suurema pensioni, kuid ei päästa praegusi ja sündivaid lapsi neid ohustavast vaesusest.

Kolmandat korda selgitan: see eelnõu ei käsitle seda. Selle eelnõu eesmärk on midagi muud, nagu ma ütlesin. Aga laiemalt peaks see kindlustunde küll andma. Ma ei taha jälle hakata avama seda vaesuses elavate laste arvu – tegemist on suhtelise vaesuse näitajatega. Aga veel kord: see on eraldi debati teema ja seda on siin peetud küll ja küll. Jah, me tegeleme selle teemaga, et perede kindlustunne laiemalt võttes suureneks. Ka sellesama laste vaesuse puhul on üks väga olulisi tegureid, kas vanemad töötavad või mitte. Kui üldine majanduskeskkond on nii hea, et vanemad leiavad töö, siis automaatselt väheneb ka nende laste arv, kes elavad suhtelises vaesusriskis, mitte vaesuses.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mulle see eelnõu väga meeldib. Ma saan rikkaks pensionäriks, kui elan nii kaua. Aga minu küsimus on seotud väga tehnilise asjaga. Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused, 981 432 eurot on seotud inimeste teavitamise ja selle korraldusega. Ma olen meediainimene ja ma näen, et see summa on ikka väga-väga suur. Ma tean, et valitsuskoalitsioonile väga meeldib Tallinnale ette heita suuri meediakulusid. Aga näiteks viimane teavituskampaania Tallinna linnas, kus oli 13 erinevat videoklippi ning infot oli ka lehtedes ja tänavaplakatitel, maksis täpselt viis korda vähem.

Vaieldamatult, kui need summad sellisel kujul ära ei kulu, siis neid ka kuskile mujale, ütleme, teavitusse ei ole vaja panna. Selle eelnõu tegemisel on aga arvestatud sellega, et võib tekkida teavitamise vajadusi. Kuna tegemist on uue õigusega inimeste jaoks, siis võib tekkida vajadus kõiki inimesi informeerida. Teiseks on selle eelnõuga seotud märkimisväärsed IT-kulud, kolmandaks inimeste väljaõppega seotud kulud. Jne, jne. Kui te lugesite ka teksti enne teie nimetatud arvu, siis teate, et see on väga täpselt välja arvutatud. Sotsiaalkindlustusameti hinnangul kaasnevad neil selle eelnõuga just nii suured kulud. Kui neid kõiki ei kaasne, siis on see loomulikult väga positiivne.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud sotsiaalminister! Mul on praegu siin arvutis lahti teie koalitsioonipartneri IRL-i kodulehekülg, mis on jäänud üles eelmistest valimistest. Nagu te mäletate, sõlmisid nad lepingu valijaga ja loodi ka erinevaid teleklippe. Siin on üks teleklipp, kus meie lugupeetud spiiker surub kätt oma nõuniku Anneli Entsoniga, ja lubatakse, et emapension tähendab ühele emale seda, et kahe lapse ema saab pensionile minnes aastas juurde 13. keskmise vanaduspensioni. Teie nüüd mainisite, et selle eelnõuga hakkab juurde tulema lapse pealt 5–6 eurot. Kas te seletaksite, kuidas kujuneb välja 13. pension? Või on IRL-i poolt tegu samasuguse punktiga tolles lepingus nagu kodukulude vähendamine?

See kindlasti ei ole minu ülesanne, et võtta üks klipp ja hakata seda siin teile kuidagi tõlgendama või seletama. Eks te võite spiikriga kohvinurgas selle teema üle arutada. Meie oleme teinud omad arvutused ja kui vaadata, siis siin on mängus eri komponendid. Võtame vanemapensioni selles mõttes kolmeks tükiks lahti, nagu ma ütlesin. Ja kui vaadata ka pensionivara, siis ma oma ettekandes ütlesin, et vanemale tehtavate sissemaksete suurus on kolme aasta jooksul umbes 1134 eurot. Oletame, et tegu on 2013. aasta 2. jaanuaril sündinud lapsega ja et keskmine palk tõuseb nii palju, nagu Rahandusministeerium on prognoosinud. Eeldame ka, et tegemist on teievanuse noore emaga. Kui teievanune noor ema jõuab pensioniikka, siis see 1134 eurot kogumispensioni fondis on eeldatavalt märkimisväärse koguse juurde teeninud. Eks sellest 1134 eurost ja pluss loomulikult tulevikus suuremast summast, pluss üks lisapensioni aasta – nendest asjadest kokku see tulebki. Ärge kiskuge seda 5,1 eurot kogu vanemapensioni kontekstist välja. See 5,1 eurot tuleb puhtalt ühe aasta lisamisest pensioniõiguslikule staažile nendele, kelle laps on sündinud enne 1. jaanuari 2013. aastal.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine küsimus!

Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Eelnõus on kirjas, et alates 2013. aastast rakendatakse kahe aastahinde suuruses pensionilisa maksmist nende laste kasvatamise eest, kes on sündinud ajavahemikul 31. detsembrist 1980 kuni 31. detsembrini 2012. Palun, kas te põhjendaksite, miks just selline ajavahemik?

Põhjendan. Ajavahemikul 31. detsember 1980 kuni 31. detsember 2012 sündinud lapse eest, kelle eest vanem ei saa kahte aastat pensionistaaži ning keda vanem on vähemalt kaheksa aastat kasvatanud, arvutatakse pensionilisa juurde kahe aastahinde suuruses. Need vanemad omandavad esimest korda õiguse saada pensionilisa laste kasvatamise eest, varem nendele kahte aastat pensionistaaži ei lisatud. See ongi peamine põhjus.
Miks neile varem ei makstud? Sest pensionistaaži arvestati kuni 31. detsembrini 1998 ja need vanemad ei olnud jõudnud selleks ajaks last kasvatada vähemalt kaheksa aastat. Selline loogiline põhjus. Kui te vaatate koalitsioonilepingut, siis seal oli tegelikult kirjas teine aastaarv, aga eelnõu koostamise käigus vaadati üle, kes on saanud kaheksa aastat last kasvatada, kellel on kaks aastat juurde tulnud, ja jõuti siis tagasiarvutuse kaudu järeldusele, et laps peab olema sündinud sellel perioodil.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Austatud minister! Ma julgeksin tõsiselt vastu vaielda järeldusele kogumispensionide kohta. Mingit vajadust pensionilisasid kogumispensionisse üle kanda ei ole, sel puudub igasugune seos. Aga kõige tõsisem probleem on milles? Me hakkame kohtlema erinevalt neid pensionäre, kes on kasvatanud aastal 2013 ja varem sündinud lapsi, sest siis me hindame seda, et vanem tegelikult kasvatas last vähemalt kaheksa aastat, aga hilisemate puhul, kui me teeme teise sambasse sissekande, me hindame seda, et vanem kasvatas last kolm aastat. Võib-olla pärast seda ta ütles head aega, unustas ära nii lapse kui ka tema ema. See on selle eelnõu kõige suurem sisuline probleem. Kuidas seletada, et me kuni 2013. aastani hindame seda, et last on tegelikult kasvatatud kaheksa aastat, pärast seda aga hoopis midagi muud? Miks selline vahe?

See küsimus kindlasti võib tekkida. Ma ütlen veel kord: sellel, miks me valisime kogumispensioni tee, on üks ja lihtne loogiline seletus. Me oleme oma pensionisüsteemis üle läinud kogumispensioni põhimõtetele. Teiseks, on väga selge, et kui vanem on lapsega lapsehoolduspuhkusel, siis sel perioodil tehakse ka sissemakseid. Sel juhul pole vaja tagantjärele tuvastada, kes on lapse kasvatamisega tegelnud, ema või isa. Praegu käivad mõned kohtuvaidlused, kus peab väga pika aja järel tagantjärele tuvastama, kas kasvatajaks oli ema või isa. Sellised kohtuvaidlused langevad ära, sest lapsehoolduspuhkust saab vormistada endale ainult üks vanem. Ma loodan, et uus süsteem on selles mõttes väga selge ja läbipaistev.
Loomulikult võib alati küsida, kas see kaheksa aastat on õiglane või mitte. Äkki oleks pidanud piiriks seadma lapse täisealiseks saamise – et me ei lisa lapse eest pensionistaaži enne, kui laps on saanud täisealiseks. Kui me võtame kas või selle teie näite, et vanem kolm aastat kasvatab last ja siis läheb ära, siis sama küsimus on ka kaheksa aasta puhul. Üheksa-aastane laps ei ole suuteline endaga hakkama saama.
Aga need on sellised vaidlused, mida me võime pidada ja ka mitte pidada. Küsimus on selles, kas me suudame vanemapensioni süsteemi hoida mõistlikult läbipaistva ja selgena. Ja minu hinnangul on ikkagi väga selge seos lapsehoolduspuhkuse ajaga: kui inimene on lapsehoolduspuhkusel, olgu ta siis ema või isa, siis sel perioodil tehakse sissemakseid tema pensionivarasse. See on selge ja kõigile arusaadav.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Ma ei hakka oma esimest küsimust kordama, loodan, et te seda mäletate. Ainult et vastates te miskipärast moonutasite fakte: te väitsite, et 1990. aastatel ei ole sündimus kunagi langenud 12 000 tasemele. Põgus pilk Statistikaameti koduleheküljele näitab, et aastail 1997, 1998 ja 1999 sündis veidi üle 12 000 lapse. Nii et õigus oli siiski mul, mitte teil. Aga küsimus on teine. See täiendav raha tuleb meie ühisest rahakotist. Kuidas on nende inimestega, kes tervislikel põhjustel ei saa lapsi sünnitada, kes ei saa isegi meditsiini abil seda teha? Kas siin ei ole teatud diskriminatsiooni?

Ei ole. See pensionilisa on selgelt seotud lapse saamise ja lapse kasvatamisega. Loomulikult on vaja tegelda sellega, et ka üldine pension kõikidel inimestel tõuseks. Aga kuni 1999. aastani ja sealt edasi kehtinud pensionikindlustuse süsteemide puhul ei ole ju mingit diskrimineerimist. Kaks aastat pensionilisa arvestati ka varasemal perioodil ainult nendele vanematele, kes last kasvatasid. Kui lähtuda teie mõttekäigust, siis võiks ka selle regulatsiooni kohta küsida, kas see on diskrimineerimine või mitte. Ning tegelikult ju enamasti kasvatavad last mõlemad vanemad, aga me leppisime juba 1990. aastatel kokku ja ka praegune põhimõte on selline, et lapse eest makstakse vanemapensionilisa ühele vanemale. Ei, diskrimineerimist ei ole.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma tulen tagasi eelnõuga seotud kulude juurde. Te mainisite IT kulusid. IT kuludeks on ette nähtud umbes üks miljon, nii et kokku on tegelikult kaks miljonit eurot – siin on kirjas väga täpne summa, mis lõpeb 32 euroga. Seega kuskil on tehtud väga täpne rehkendus ja selle rehkendusega tahaks kunagi ka tutvuda. Aga minu küsimus on natuke teistsugune. Kui ma täidan nõutud vormi, siis ma tõestan, et ma olen last kasvatanud vähemalt kuni tema kaheksa-aastaseks saamiseni. Ma saan vanemapensioni juhul, kui enne lapse kaheksa-aastaseks saamist pole minult tema hooldusõigust ametlikult ära võetud. See tähendab seda, et ma võin olla ka väga halb ema, aga ma siiski saan selle hüvitise tulevikus. Kas see regulatsioon ei vaja mingisugust täiendavat tingimust, ma ei tea, kasvatamise kvaliteedi kohta või mida iganes? Meil on väga erinevad vanemad, nagu me teame. Meil on vanemaid, kes lasevad lapsed öösel jalutama – mida iganes. Kas seda on ka arutatud?

Me saame tugineda objektiivsetele faktidele. Kui kellelegi tundub, et last ei kasvatata hästi, siis on tegu subjektiivse hinnanguga. Objektiivse hinnangu saab anda kohus ja kui kelleltki on hooldusõigus ära võetud, siis seda on tehtud kohtu kaudu. Need on põhjused, miks on valitud see tee. Subjektiivsed hinnangud, kas ühte või teist last on hästi kasvatatud või mitte, peavad lõpuks päädima ikka objektiivse hinnanguga. Isegi kui juhtum jõuab kooli või lasteaia töötajate või kellegi muu algatusel alaealiste komisjoni ja sealt edasi kohtusse, siis lõpeb see ikkagi objektiivse hinnanguga. Ja objektiivse hinnangu andjaks on Eesti riigis kohus.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh! Härra minister! Te enne vastasite mulle, et kindluse annab inimestele see, kui sama valitsuskoalitsioon jätkab. Ma tuletan teile meelde, et aastal 2008 oli ka sama valitsuskoalitsioon. Aga minu teine küsimus on: kui palju see kõik riigile aastatel 2013 ja 2014 umbes maksma läheb?

Need arvud on seletuskirjas olemas: lehekülg 18, kui te seletuskirja ette võtate. Mis ma teile neid numbreid ikka ette loen, siin on kõik aastad järjest kirjas: 2013, 2014, 2015, 2016, 2017. Saate sealt vaadata.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Tegelikult küsis Eiki Nestor silmas pidades seda, et praegu peab olema otsustatud kolme aasta jooksul ja kolme aasta sees saab teha mingeid valikuid, kes saab need aastad lapse kasvatamise eest. Praegune süsteem võimaldab neid pensioniaastaid ka pensionieas vahetada. Kui nüüd selgub, et mõni lapsevanem on ainult kolm aastat lapsega olnudki ja pärast enam mitte? Ütleme, et ema andis isale selle õiguse, isa oli lapsega kodus ning pärast kasvatas ja toetas teda kuni ülikooli lõpetamiseni. See ei ole võrdne kohtlemine võrreldes praeguse olukorraga. Ma ikkagi ei saa aru, miks on seda vaja kogumispensionisse üle viia.

Kui te teete muudatusettepaneku, siis me võime seda arutada. Ma tulen ka korraks eelmise küsimuse juurde tagasi. Ma palun vabandust, leheküljel 18 on mõju isikule ja leheküljel 17 on mõju riigieelarvele. Seletuskirja järgi on 2013. aasta mõju 2,7 pluss 0,1 ehk 2,8 miljonit eurot.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister, ma palun vabandust, kui te olete sellest juba rääkinud, ma ei olnud kogu aeg siin saalis. Aga ma küsin järgmist. Selle süsteemiga, kui tehakse lisasissemakseid teise pensionisambasse, kaasneb ju suur risk, et inimene võib kõik oma kogutud säästud kaotada, kui fondidel ei lähe eriti hästi. Miks eelistatakse sissemakseid teise pensionisambasse, selle asemel et tagada kõikidele praegustele ja tulevastele lapsevanematele ühtne pensionilisa?

Jah, ma olen seda seletanud. Alati, kui on võimalik pensioni üldiselt tõsta, siis seda loomulikult tehakse. See konkreetne eelnõu käsitleb seda perioodi, kui laps on ema või isaga kodus. Sellel perioodil, kuna lapsevanem ei saa tööl käia ja palka teenida, tasub riik tema eest kohustusliku pensionikindlustuse sissemaksed teise pensionisambasse. See on see loogika. Sel perioodil inimene ei ole tööturul, on kodus. Ja kõiki lapsi võetakse võrdsena, aluseks on keskmine palk ja selle arvestuse alusel tehakse teise pensionisambasse sissemaksed.

Aitäh! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud esinaine! Hea minister! Teie loogika jääb siiski arusaamatuks. Te ju väga selgelt seletate siin, et tegemist on nende vanematega, kes on lapsega tegelikult kodus. Miks te siis sinna juurde veel soovite omavahelist kokkulepet? Võiks ju lihtsalt lähtuda faktidest. Aga minu küsimus on selle kohta, et selles eelnõus on sisse toodud seotus vanemahüvitisega. Samal ajal on vanemahüvitis ju vabatahtlik – osa võtab seda, osa ei võta. On näiteks FIE-sid, kellel miinimumi ajal ei olnud kasulik seda välja võtta ja kes tegid samal ajal tööd edasi, sest miinimum ei olnud piisav. Seega on mul küsimus: miks te seote selle vanemahüvitisega? Kas see on õigustatud?

Selle küsimuse esimesele poolele peaks siiski ka vastama. Süsteem võtab ju fakte arvesse. Meil on kolm komponenti. Aastal 2013 ja hiljem sündivad lapsed – nende puhul on tähtis, kes on reaalselt lapsega kodus, ja sel puhul ei küsita nõusolekut. Nõusolekut küsitakse varem sündinud laste vanematelt, kes tahavad teistsugust olukorda kui praegu. Elik kui vanemale, kes saab praegu pensioni, on vormistatud aastad ning mees ja naine lepivad kokku, et see üks aasta, mis lisandub, ei lisandu sellele, kes juba praegu pensioni saab, siis on nende kokkulepet vaja. Mitte teistel juhtudel. Teistel juhtudel see lähebki automaatselt. Sellele, kes on lapsehoolduspuhkusel, tehakse väljamakseid teise sambasse.
Tulles tagasi vanemahüvitise juurde, siis ega sel vanemahüvitisega rohkem seost ei ole, kui et eelnõus on öeldud seda, et vanemahüvitise saamise ajal makstakse 1%. Nüüd on vaja hakata maksma 4% keskmisest palgast. See on see muutus. Ja vanemahüvitist makstakse lapse poolteiseaastaseks saamiseni, seda aga sealt edasi kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Kui vanem ei vormista vanemahüvitist, siis ta saab keskmise palga pealt loomulikult samamoodi 4% kogumispensioni teise sambasse. Selles mõttes ei ole seal midagi ebaloogilist.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Hea minister! Olles teid aastaid tundnud, näen ma, et väga suurt entusiasmi nagu ei ole selle eelnõu puhul. Võib-olla te ise ka päris hästi seda ei usu. See ei olnud ka teie valimislubadus, see oli nagu teise poole oma. Aga küsimus on siiski rahas. Te saate ju väga hästi aru, et inimesi sünnib peale vähe ja Eesti rahvas vananeb. Kuskilt ei ole seda raha võtta, et me hakkaks kas või pensionigi tulevikus rohkem maksma. Praegune ainuke poliitika, mis nüüd ilmselt teostub, on, et tahetakse panna nn young old'id  tööle – need, kes juba on pensionil –, et ikka tuleks maksuraha sisse. Aga ma küsin lihtsalt, et oleks ka lihtsam vastata. Seda pensionilisa hakkab saama kas ema või isa ja nad peavad omavahel kokku leppima. Kui nad kokku ei lepi, mis siis saab?

Ma olen vägagi entusiastlik, sest tegemist on väga hea eelnõuga. Tõsiselt! Ma seisan nagu lõvi siin puldis iga eelnõuga, mis aitab perede kindlustunnet suurendada, ja võitlen nende eest. Nüüd saavad pered kindluse, et teine vanematest saab lapse saamise järgselt kodus olla ja sel ajal nende pensionivara ei vähene, väga paljudel juhtudel see nende tööl käimisega võrreldes tegelikult isegi suureneb. Seda juhul, kui nende keskmine palk on riigi keskmisest palgast väiksem. Kogumispensioni maksed arvestatakse ju riigi keskmise palga pealt, seega nende inimeste sissemaksed ja pensionivara selle võrra suurenevad. Sel põhjusel ma kindlasti kaitsen seda eelnõu tuliselt ja väga hea meelega. Tegemist on hea eelnõuga.
Mis puutub sellesse, kuidas vanemad kokku lepivad, siis see on väga lihtne. Praegune süsteem jääb kehtima ehk teisisõnu, vaidluse korral peab selle lahendama kohus. Õnneks neid vaidlusi on vähe. Sellest tulenevalt me ju tegime selle eelnõupunkti osas ka kompromissi. Eri ekspertidega arutades jõuti arusaamale, et kuna tegemist on uue, tekkiva õigusega, siis justkui peaks iga kord inimese tahe väljenduma. Me läksime siin kompromissile ja otsustasime, et inimeste tahet ei ole vaja väljendada juhul, kui pooled on vaikimisi nõus sellega, et see tahe seisnebki olukorra jätkumises. Elik kui emale on kaks aastat lisatud, siis emale see üks lisa-aasta tuleb. Kui ema ja isa mingil põhjusel kokkuleppele ei saa, siis tuleb minna kohtusse ja asi selgeks vaielda. Ka praegu on see nii. Mõned kohtuvaidlused tunduvad ehk naljakad, aga need on tõsielulised. Näiteks üks vanematest jõuab pensioniikka varem, läheb pensioniametisse, et pension ära vormistada, ja ütleb, et tema on last kasvatanud, palun talle arvestada lapseaastad. Teine vanem jõuab pensioniikka hiljem, läheb pensioni vormistama ning avastab, et oi, lahutatud abikaasa on juba lapseaastad enda nimele vormistanud, ja ütleb, et tegelikult tema tahab saada. Kui kokkuleppele ei jõuta, siis minnakse kohtusse vaidlema, kes tegelikult kaheksa aastat last kasvatas. Selliseid kohtuvaidlusi võib tulla ka tulevikus, seda välistada ei saa. Aga me oleme püüdnud teha kõik võimaliku selleks, et neid vaidlusi minimaalselt oleks.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ma tuleksin teema juurde, mis siin saalis juba kõlas, ja nimelt riigieelarve võimalused võimalikke kulusid katta. Kui me räägime nendest kulutustest, siis aastas on vaja 37–38 miljonit eurot, nagu te siin mainisite. Te ütlesite, et see tuleb riigieelarvest. See on umbes sama suur summa, mida me hakkame maksma Euroopa stabiilsusmehhanismi – üle 30 miljoni euro. Seal me teeme finantseerimistehingu ja saame arvele osakud, siin me finantseerimistehingut teha ei saa, pensionäri me bilanssi võtta ei saa. Meil on aga eelmisedki kohustused täitmata, näiteks puuetega inimeste toetused on äärmiselt väikesed, aga see on uus koorem meie riigieelarvele. Valitsus kindlasti arutas tuluallikaid ja minu küsimus ongi: millised on võimalikud tuluartiklid nende kulude katmisel?

Aitäh küsimuse eest! Ma olen teiega selles mõttes natuke eri arvamusel, et minu hinnangul on tegemist väga suure investeeringuga Eesti rahva tulevikku. Jah, bilanssi me kedagi ei võta, aga me peame väga täpset arvestust sündide üle. Iga samm, mis aitab noorel perel suurendada kindlustunnet, et kõigepealt mõelda lapse saamisele ja siis ka laps saada – iga samm selle nimel on ilmselge investeering tulevikku. Selles mõttes ei tohiks neid kulusid peljata. Võrrelda aga võib kõikvõimalike asjadega. Kui me võtame riigieelarve lahti, siis ma juba tõin võrdluse teehoolduskuludega, teedesse investeerimisega. Samamoodi võib küsida: kas betoon või lapsed? Kas teed või puudega inimesed? Riigi ülalpidamine ongi kallis lõbu, eriti väikesele riigile nagu Eesti. Valikute tegemine on raske, aga mina usun, et see investeering meie tulevikku, meie lastesse väärib tegemist. Ja järelikult me peame kas püksirihma pingutama või olema valmis ikkagi ühiskonnana sedagi kulu aktsepteerima.

Palun, kolleeg Eiki Nestor, teine küsimus!

Kahjuks on eelnõu seletuskiri koostatud nii, nagu eelnõu algatajatele meeldib. Ma saan aru, et see tänane vanemahüvitiselt makstud sotsiaalmaks, see täiendav 1% seal, on osa allikast, mis hakkab katma seda 4%, mis läheb täiendavaks sissemakseks keskmise pealt. Aga ma küsin ikkagi ministri käest puht huvi pärast: kas on olemas vahe, kas me hindame seda, et vanem kasvatas last vähemalt kaheksa aastat, või me hindame seda, et vanem kasvatas last kuni tema kolmeaastaseks saamiseni? Kas sellel on põhimõtteline vahe?

Kolmel ja kaheksal loomulikult on vahe, Eiki. Loomulikult on nii! Siin ei ole mingit kahtepidi arusaamist. Ma ütlen, et me võiksime teemal, kas kaheksa aastat on piisav, debatti pidada küll, aga ehk pärast ametlikku osa. Äkki kehtestame 18 või 15 selleks piiriks? Oli kaheksa. Meie ettepanek, ma ütlen veel kord, on otseselt seotud sellega, kes sel perioodil last kasvatab. Ja sel perioodil tegeleb lapse kasvatamisega – vähemalt eelduslikult ja ma arvan, et 99% juhtudel ka tegelikult – ikkagi see vanem, kes lapsehoolduspuhkusel on. Ja see, kes lapsehoolduspuhkusel on – võib olla nii ema kui isa ja ma väga loodan, et isasid hakkab olema üha rohkem –, saab ka sel ajal, kui ta on lapsega kodus, kogumispensioni sissemakseid 4% ulatuses.

Palun, kolleeg Mailis Reps, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Kolleeg Yana Toomile vastates te rääkisite seoses kasvatusega alaealiste komisjonidest ja muudest toredatest asjadest. Aga diskussioon läks edasi ja ma nüüd täpsustaksin seda küsimust. Oletame, et isikule makstakse – laps on sündinud peale 1. jaanuari 2013 – kogumispensioni fondi 4% lisamakseid. Aga mõni aasta hiljem vanem – ma ei taha teda emaks nimetada – näiteks süstib oma lapsele üledoosi narkootikumi, tekitades talle väga raskeid tervisekahjustusi. Kohtus võetakse talt vanemaõigused ära, samal ajal kogumispensioni maksed on riik tema eest teinud. Kas ei peaks seda varianti juba algatajana arvestama? Me võtame ju inimestelt ära õigusi saada riiklikku eripensioni. Ehk võiks sellisel juhul ette näha, et niisugune vanem ei vääri seda lisatasu?

Ma usun, et see on täiesti eraldi debatti vääriv teema. See ei puuduta aga ainult seda eelnõu, see puudutab ka kõiki teisi toetusi, mida me maksame. Me maksame lastetoetusi, me maksame vanemahüvitist, me anname eri liiki õigusi. Need küsimused on vaieldamatult väga tundlikud ja keerulised. Kui palju me võime inimeselt juba omandatud õigust ära võtta ja kas üldse võime? Samamoodi on ju ka kogumispensioni põhimõttega üldse.
Ning me võime sellelt pinnalt veelgi arendada teoreetilisi arutelusid. Näiteks, kui inimene on maksnud kogu aeg makse ja ta lahkub meie hulgast enne, kui ta on pensioniikka jõudnud, siis kas pärijatel peaks olema õigus tema riiklikule pensionile? Jne. Niisugused debatid on väga-väga tundlikud, sest puudutavad õigusi, mis inimene on justkui välja teeninud, ja nende õiguste võimalikku äravõtmist. Praegu ma ei ütleks oma lõplikku otsust ei ega jah. Aga seadusest tulenevalt on peretoetused välja makstud. Oletame näiteks, et vanem on aasta otsa last valesti kasvatanud, või võtame isegi väga keerulise juhtumi: vanem on aasta otsa last kuritarvitanud, ent aasta jooksul on talle peretoetused välja makstud. Kas nüüd peaks talt need peretoetused ära võtma? Milline on olukord tegelikult, me ei tea. Me ei tea, milleks see raha on kulutatud – kas vanem on kulutanud toetuse enda peale või lapse peale. See on hell teema, mida aga kindlasti tasub vähe laiemalt arutada, aga siis kõikide selliste õiguste äravõtmise kontekstis.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra sotsiaalminister! Kutsun nüüd kõnepulti ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimehe kolleeg Margus Tsahkna!

Lugupeetud esimees! Head töökaaslased! Sotsiaalkomisjon arutas käesolevat eelnõu esmaspäeval, 30. aprillil. Eelnõu laiem eesmärk on väärtustada laste kasvatamisel tehtavat tööd ja kehtestada õiglus. Enne 1991. aastat sündinud laste eest praegu arvutatakse pensionilisa, pärast 1991. aastat sündinud laste eest ehk siis Eesti Vabariigi ajal sündinud laste eest pensionilisa ei arvestata. Teine laiem põhjus on kindlasti see, et olukorras, kus meie riigi ja rahva tähtsaim eesmärk on rahvastiku juurdekasv ja selle toel püsimajäämine, peabki riik selliseid meetmeid rakendama.
Eelnõu kohaselt makstakse täiendavat sissemakset ehk pensionilisa ühele vanematest lähtuvalt lapse sünniajast. Täiendavate sissemaksete tegemise taotlemiseks tuleb vanemal esitada sotsiaalkindlustusametile avaldus, millest on siin pikalt juttu olnud. Eelnõu kohaselt makstakse 2013. aastal ja hiljem sündinud lapse eest ühele vanematest, kes on liitunud kohustusliku kogumispensioniga, 4%-st sissemakset Eesti keskmiselt töötasult teise pensionisambasse kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni alates 1. jaanuarist 2013. Kui laps sünnib näiteks 2013. aasta alguses, saab vanem sissemakseid kohustuslikku pensionifondi kolme aasta jooksul kokku umbes 1134 euro väärtuses.
Ajavahemikul 31. detsembrist 1980 kuni 31. detsembrini 2012 sündinud lapse eest, keda on vähemalt kaheksa aastat kasvatatud, makstakse lapse ühele vanemale esimese pensionisamba pensionilisa kahe aastahinde suuruses 2013. ja 2014. aastal ning ühe aastahinde suuruses 2015. aastal. Seega makstakse vanemale kokku kolme aastahinde suuruses 15,4 eurot kuus. Enne 2013. aastat sündinud lapse ühele vanemale makstakse 2015. aastast juurde ühe aastahinde suuruses pensionilisa, mis 2015. aastal on 5,1 eurot kuus.
Komisjon arutas seda eelnõu, sotsiaalminister Hanno Pevkur tegi ülevaate nagu siingi. Komisjoni liikmed tundsid muu hulgas huvi ka selle vastu, kui suureks on kavandatud selle eelnõu maksumus. See on eri aastatel erinev, aga süsteem saavutab lae 2017. aastal, mil kõik kulud kokku on pisut üle 40 miljoni euro. Palju sõltub ka tolle aja arvutustest, aga siis vanemapensionisüsteem edasi enam ei kasva. See ongi lagi.
Komisjon tundis huvi ka selle vastu, kas oleks mõttekas äkki need summad suunata mõnda teise laste ja perede meetmesse. Me arutasime seda. Sotsiaalkomisjon on tõepoolest korduvalt tegelnud ja tegeleb aktiivselt edasi laste vaesuse probleemiga. Neid kahte teemat sellisel kujul omavahel vastandada ei ole otstarbekas.
Komisjon otsustas saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 2012. aasta 9. maiks, otsus oli konsensuslik. Ka otsustasime üksmeelselt teha ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. mai 2012 kell 14. Sotsiaalkomisjoni nimel ettekandjaks määrati komisjoni esimees Margus Tsahkna. Seegi otsus oli konsensuslik.
Mul on hea meel, et arutelu siin saalis nii aktiivne oli. Tegu on tõepoolest väga keerulise süsteemiga, mille eesmärgid on kõigile arusaadavad ja lihtsad. Ma arvan, et siin ei ole täna esindatud ühtegi sellist erakonda, kes ei saaks aru, et tegu on väga tõsise probleemi väga vajalikku lahendamist käsitleva eelnõuga. Seetõttu märgiti arutelul ka seda, et kuigi seadus jõustub eeldatavalt juba 2013. aasta 1. jaanuaril, jääb Sotsiaalministeeriumile siiski aega teha kõigi oma allasutustega vajalikud ettevalmistused nii tehniliselt kui ka teavituse mõttes.
Ma loodan, et me suudame seaduse vastu võtta juba selle istungjärgu lõpuks ehk siis enne sügist. Seaduse rakendamine nõuab pingutust ja eelkõige inimeste teavitamist, kuna üks grupp nendest inimestest, keda uus seadus puudutab, peab sissemaksete tegemise taotlemise avalduse esitama. Info peab olema kõigile kättesaadav.
Ootan sotsiaalkomisjoni esimehena kindlasti ka ettepanekuid ja küsimusi, kui mitte siin saalis, siis komisjonis. Vajaduse korral oleme nõus tegema lisaistungeid, et kõike arutada. Meil on plaanis kutsuda siia ka asjaomaste osapoolte esindusorganisatsioone, et küsida nende käest, mis teemad võib-olla vajavad lisaselgitamist, ja vahest ka seda, millised mured veel võivad olla. Vaatamata sellele päris kiirele menetlustempole, mida komisjon pakub, me kavatseme teha väga aktiivset ja väga avatud tööd. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Margus Tsahkna! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Siim Kabrits!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Mind huvitab konkreetsete arvude keeles antud vastus, kui palju hakkab iga inimene iga kuu raha juurde saama.

Hea küsija! See küsimus on väga hea selles mõttes, et kogu süsteem on keeruline, aga Rahandusministeerium on meie palvel välja arvutanud, kui suured need summad võiksid olla. Tavainimesele võivad kõik need erinevad aastaväärtused ja tulevikus saabuvad võimalikud pensionilisad arusaamatuks jääda. Tegelikult need summad on märkimisväärsed. Üks põhjus, miks me selle eelnõu oleme esitanud, on see, et inimestel, kes on otsustanud lapsi saada või kes on neid juba saanud, on pensionivara väiksem kui nendel inimestel, kellel lapsi ei ole. Sel on subjektiivseid põhjusi, aga on ka täiesti objektiivseid põhjusi. Üks põhjus on see, et nende sissemaksed kogumispensioni fondi on sel perioodil, kui nad lapsi kasvatavad ehk siis enamasti kolme aasta jooksul oluliselt väiksemad.
Teine aspekt, mida ei ole võib-olla palju käsitletud, on see, et kogumispensioni süsteem arvestab inimese sissetulekut. Reeglina kasvatavad lapsi naised ja naiste sissetulekud on väiksemad kui meeste omad, seega ka nende pensionivara ehk siis reaalsed pensionisummad, mis nad saavad, on tulevikus märksa väiksemad kui nendel, kes lapsi pole kasvatanud.
Konkreetsed arvud, mis on välja rehkendatud, on suurusjärgus sellised, mis arvestavad kolme aasta väärtust. Ühe lapse korral oleks aastas see summa 184,8 eurot, kahe lapse puhul 369,6 eurot, kolme lapse puhul juba 554,4 eurot aastas. Siin saalis oli ka küsimus, kas jutt, et kahelapselise perekonna puhul lisandub aastas 13. pension, on õige. Neid numbreid vaadates võib vastata, et see on tõsi. Tõepoolest, kahelapselisel perekonnal, mis on meie tavaline peremudel, lisandub 13. pension aastas. See on märkimisväärne pensionivara suurenemine. Nende laste pealt, kes sünnivad pärast 2013. aastat, makstakse 1134 eurot kolme aasta jooksul teise pensionisambasse. See rehkendus on tehtud arvestusega, et kasu oleks samaväärne kui nendel, kellel täieneb esimene sammas. Nii et arvud on sellistes suurusjärkudes ja tegu ei ole mitte väga väikeste summadega.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimused puudutavad nüansse, seda, kas te arutasite komisjonis selliseid probleeme või mitte. Need, kes hakkavad saama seda pensionilisa, lepitakse kokku isa ja ema vahel või otsustatakse see kohtus – seaduses on ette nähtud mehhanismid. Aga see võib tekitada kohtutele küllaltki suurt lisakoormust. Meil on tuhandeid peresid, kus vanemad elavad koos mitteametlikult, neil on ühine rahakott ja ühised lapsed, aga kes teab, kuidas edaspidi võib minna. See on terve suur valdkond, mis tekitab meie riigis märkimisväärseid probleeme. Või näiteks peres ema sureb, kas siis automaatselt see pensionilisa õigus läheb üle isale?

Hea küsija! Tõepoolest, me arutasime seda küsimust komisjonis ja küsisime ka ministeeriumi inimestelt, milline on olnud reaalne kohtupraktika, kui palju on üldse mindud kohtusse ja kuidasmoodi need kohtuasjad on lahenenud. Teoreetiline võimalus selleks on olemas, kuid praktilises elus on neid juhtumeid väga vähe. Reeglina, kui ka on mindud kohtusse, siis on saavutatud menetluse käigus omavaheline kokkulepe. See arv on alla kümne, millest me räägime. Nii et reaalses elus ei ole probleeme tekkinud. See süsteem on kehtinud juba ka varem sündinud laste puhul, selle kahe aastahindegi puhul on kokku lepitud, kummale vanemale see lisa läheb. Aga jah, regulatsioon on kehtinud päris mitu aastat ja vaidlusi reaalses elus ei ole palju olnud.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Mulle helistas vahepeal üks inimene, kes jälgib meie arutelu internetist, ja palus teie käest küsida sellist asja. Aasta tagasi sõlmisite te valijatega lepingu, lubades 13. pensioni. Nüüd seda ei tule. Leppetrahvi selles lepingus ei olnud, aga mida te selles suhtes ette võtate või mida te inimestele soovitate teha selles küsimuses?

Hea küsija! Ma tõesti pean tänama selle küsimuse eest, kuna see võimaldab mul öelda, et see leping on täiesti kehtiv. See leping läheb täitmisele juhul, kui me selle seaduse siin vastu võtame, ja ma olen täiesti kindel, et me seda teeme. Ka Keskerakond toetab seda. Sel ajal, kui sa olid saalist ära, ma lugesin need numbrid ette, mille järgi ka sina saanuks aru, et 13. pension kahe lapse pealt, täpselt nii nagu me lubasime, tuleb. See summa saab olema kahe lapse pealt 369,6 eurot aastas – see on 13. pension. Komakohad võivad küll selleks ajaks, mis tulevikus saabub, muutuda, kuid tõepoolest saab meie lubadus täidetud ja mul on hea meel seda siin puldist öelda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Margus Tsahkna! Avan läbirääkimised. Kutsun kõigepealt kõnepulti kolleeg Liisa-Ly Pakosta Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana.

Aitäh, austatud juhataja! Igaks juhuks palun kolm minutit juurde.

Kaheksa minutit, palun!

Head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liidu jaoks on kõige tähtsam küsimus Eesti riigi ja rahva kestmine. Eesti riigi ja rahva kestmiseks on Eestil vaja lapsi, meil on vaja peresid, meil on vaja toime tulevaid peresid, perede toimetulekut. Rahva kestmise saab tagada ainult laste sünd, laste üleskasvatamine ja suureks saanud laste soov omakorda armastada ja armastuse kaudu uuele elule alus panna.
Laste kasvatamine on raske töö. Mind mõnevõrra üllatasid heade opositsioonikolleegide küsimused selle kohta, kas vanemapensionil sündide koha pealt üldse mingit mõtet on. Aga kujutagem üheskoos ette järgmist olukorda. Teile pakutakse valikut kahe variandi vahel. Üks on raske töö, pikad tööpäevad ja väiksem pension. Teine on kergem töö, lühemad tööpäevad ja sealjuures veel ka suurem pension. Kas te tõesti arvate, et esimene variant, lapsevanemate oma – raske töö, pikad tööpäevad ja sealjuures väiksem pension – on see, mis sündimust suurendab? Julgen kinnitada, et meie oleme selles küsimuses teie omast erineval arvamusel, ja meil on ka teistsugune nägemus inimeste võrdsest kohtlemisest.
Isamaa ja Res Publica Liit täidab oma lubaduse. Me usume, et lapsevanemad peavad saama tunda ennast turvaliselt kogu elu. Nad peavad tundma ennast võrdväärsete inimestena, võrdväärsete pensionäridena ka pensionipõlves. Isamaa ja Res Publica Liit usub samamoodi, nagu kinnitavad ka rahvastikuteadlased, et laiem turvalisus, mis ei piirdu ainult lapse sünnihetkega, on tõesti oluline, on oluline riigipoolne samm Eesti rahva kestmiseks. Erinevalt Keskerakonna küsijatest usub IRL, et suurem pension lapsevanematele on hädavajalik. Vanemapension on üks samm kogu demograafilise olukorra lahendamise riiklikus poliitikas. Isamaa ja Res Publica Liit on kindel, et keskmiselt üks lisapension aastas kahe lapse eest on vältimatu, ent kaugeltki mitte piisav. Eesti rahva kestmiseks tuleb lisaks juba selles Riigikogu koosseisus tehtule, nagu haridusvõimaluste parandamine ja hariduse kättesaadavuse suurendamine ning praegu arutusel olev vanemapension, minna edasi tervikliku rahva kestmise poliitikaga.
See, et me lõpetame Isamaa ja Res Publica Liidu eestvõtmisel siin saalis loodetavasti üksmeelselt selle ebaõigluse, et laste kasvatamisest tulenevalt saavad lapsevanemad senimaani keskmisest väiksemat pensioni, on suur muutus ka terve Euroopa jaoks. Paljude riikide poliitilised juhid on järjest avastanud lapsevanemlust mittearvestavaid pensionisüsteeme. Asi, mis iseenesest on olnud naistele ja lapsevanematele ammu teada. Näiteks Kanada muutis alles äsja oma pensionisüsteemi selliselt – neil käib arvestus keskmise palga järgi –, et keskmise palga arvutamisel on lapsevanematel õigus omal valikul iga lapse eest maha arvata lapse kasvatamiseks kulunud aastad. Nii tekib lapsevanemal reaalne võimalus saada lõpuks võrdväärset pensioni teiste, lapsi mitte kasvatanud pensionäridega. Eesti on valinud tulenevalt seni kehtivast pensionisüsteemist veidi teistsuguse, ent oma olemuselt sarnase tee, mille eesmärk on lapsevanemate kõrgem ja õiglasem pension. Eesti on lapsevanemate hindamisel ja väärtustamisel maailma edumeelsemate riikide hulgas. Isamaa ja Res Publica Liit teeb kõik selleks, et Eesti rahva kestmise küsimustega, laste ja perede toimetuleku ja toetamise küsimustega edasi minna, sest Eesti rahva kestmine on Eesti ja Eesti rahva jaoks üldse kõige olulisem küsimus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Liisa-Ly Pakosta! Palun kõnetooli kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Esiteks tahan öelda, et vanemapensioni eelnõu ei kaota mitte kuidagi vajadust tõsta lastetoetust. Ka Isamaa ja Res Publica Liidule tahaksin öelda, et meil elab praegu 63 000 last vaesuses või vaesusriskis, ja need lapsed tuleb üles kasvatada. Teiseks tahan öelda ministrile, keda kahjuks enam saalis ei ole, et kogumispensione ei saa ära võtta. See on inimeste eraõiguslik vara. Seda saab ainult pärandada, kui lapsevanem sureb enne pensioniea saabumist. Kolmandaks iseloomustab seda eelnõu asjaolu, et me hakkame pensionilisa maksma ka neile lapsevanematele, kes last polegi kasvatanud. Oleks igati mõistlik ja õiglane hinnata laste kasvatamist ühtemoodi, mitte nii, et enne 2013. aastat sündinud laste puhul on vanematel õigus ja võimalus lapse kasvatamise lisa-aastaid teise vanema kasuks loovutada ka pensionieas ja teha seda kas või iga kahe aasta tagant, nii et kaks aastat kasutab seda võimalust üks lapsevanem ja kaks aastat teine. Samuti näeb tänane seadus ette, et kui üks lapsevanematest jõuab pensioniikka, siis lepitakse omavahel kokku ja on näha, kes on last kaheksa aastat kasvatanud. Kohtuvaidlusi on siin üldiselt olnud vähe, vanemad on üldjuhul alati omavahel kokku leppinud.
Kui rääkida nüüd lastest, kes on sündinud 2013. aasta 1. jaanuaril või hiljem, siis nende puhul see võimalus kaob. Kui on näiteks selline juhtum, et peres on kolm last ja emale on iga lapse pealt läinud arvesse kolm aastat, teise sambasse on makstud emale, aga ema sureb varakult ja üles kasvatab nad tegelikult isa, siis sellisel juhul võimalust seda pensioni teise pereliikme kasuks vormistada ei ole.
Räägiksin veel ühest printsiibist. Kui praegu otsustatakse selle järgi, kas vanem on ikka last vähemalt kaheksa aastat kasvatanud, siis uus printsiip on see, et peab olema kasvatanud vähemalt lapse kolmeaastaseks saamiseni. Kujutage ette sellist situatsiooni, et üks Nipernaadi tüüpi mees elab kord ühe, kord teise naisega, ta on alati kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni truult lapsega kodus ja saab vanemahüvitist, aga siis läheb sealt perest minema ja ei tunne enam huvigi lapse vastu. Võib-olla on tal viis last, kellega ta on kuni nende kolmeaastaseks saamiseni kodus olnud. Kas me saame siis öelda, et see mees on need lapsed üles kasvatanud? Ei saa ju!
Ma arvan, et selles eelnõus on terve hulk puudujääke, kuigi üldiselt võib tunnustada põhimõtet, et lastevanemad hakkavad saama suuremat pensioni. Aga eelnõu ei ole korralikult läbi mõeldud ja tegelikult kärbitakse nende lastevanemate õigusi, kelle lapsed on sündinud 2013. aasta 1. jaanuaril või hiljem. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti kolleeg Yana Toomi Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Tõtt-öelda mul ei olnud plaanis siia tulla, aga mind hämmastas Liisa-Ly Pakosta sõnavõtt. See riivas minu sisetunnet. Sellest sõnavõtust kumas läbi mõte, et nagu kogu asjast võib järeldada, saab see eelnõu siin saalis teoks vaid tänu IRL-i ennastsalgavale võitlusele Riigikogu opositsiooniga, kaasa arvatud Keskerakonnaga. See on küll mõistatus, kuidas üks naisterahvas ja üks ema – mul on kahju, et ta on saalist lahkunud – võib muutuda nii agressiivseks poliitikuks isegi siis, kui ühte sisuliselt head eelnõu toetab üksmeelselt kogu Eesti Riigikogu. Mis ei tähenda seda, et me ei näe lahtisi otsi, mida selles eelnõus arvukalt on, ja et me ei saa esitada küsimusi, kaasa arvatud võib-olla ka väga ebameeldivaid küsimusi. Mulle jäigi näiteks mõistatuseks ja ma ei jäänud sugugi rahule härra ministri vastusega, kuidas on võimalik, et ühe eelnõu teavituskampaania neelab miljon eurot. Kuidas ma ütlen viisakalt – see ei ole lihtsalt võimalik. Ja küsimusi on siin veel ja veel.
Tegelikult on muudatusettepanekute tähtaeg lühike, neli päeva, aga ma usun, et kõik koos me saame hakkama.
Me toetame seda eelnõu, see on sisuliselt väga hea ja tore eelnõu. Ainuke asi on, et see pensionipõlv terendab kuskil mitte väga helges tulevikus, aga lapsi on vaja kasvatada juba täna. Mul on siiralt kahju, et Isamaa ja Res Publica Liidu valimislubaduse täitmine – tore, et te lõpuks ometi täidate lubadusi, väga tore, aplaus selle peale – algab n-ö sealt meie elu lõpust, aga need lapsed, kes praegu saavad 19 eurot lastetoetust ning kes elavad suhtelises ja absoluutses vaesuses, nagu eriti kedagi ei huvita. Nii et ma loodan, et see eelnõu on ikkagi esimene samm, kuigi ta on tehtud võib-olla natuke teises suunas, aga asi seegi. Ma usun, et sellest eelnõust tõuseb kasu küll, kuigi ma ise emana olen küllaltki skeptiline selle suhtes, et see kindlustatud pensionilisa tänapäeva Eestis tegelikult mõjutab kellegi otsust last sünnitada. Sest ausalt öeldes, peale emapalga lõppu, mida meil teatavasti makstakse poolteist aastat, pean ma kuidagimoodi selle lapsega ise hakkama saama, ilma erilist riigipoolset toetust saamata, millest on väga kahju. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 213 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. mai kell 14. Eelnõu 213 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 50² muutmise seaduse eelnõu 198 esimene lugemine. Ettekandjaks palun sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed. Valitsus toob teie ette tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 50² muutmise seaduse eelnõu. Selle seaduse eesmärk on täiendada tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjonile antud õigusi, et komisjon oleks võimeline muutunud oludes tõhusalt ja õiguspäraselt pöördujate taotlusi menetlema. Meil on ettepanek lisada eksperdikomisjonile järgmised õigused. Esiteks, keelduda menetlemast teistkordselt juhtumit, mille kohta eksperdikomisjon on juba eksperdihinnangu andnud ja on teada, et arstiabi osutamise asjaolud pole vahepeal muutunud. Teiseks, kohustada tervishoiuteenuse osutajat peale dokumenteeritud andmete, nagu näiteks haiguslugu või tervisekaart, esitama ka kirjalikku selgitust. Praegu puudub teenuse osutajal kohustus esitada selgitusi ja praktikas on osutunud see väga selgeks takistuseks asjade õiglasel lahendamisel. Kolmas muudatusettepanek on kaasata komisjoniväliste isikutena töösse vajaduse korral jurist ning kriisinõustamist praktiseeriv psühholoog või sotsiaalvaldkonna spetsialist. Nimetatud isikud saaksid kaasamise korral juurdepääsu ka delikaatsetele isikuandmetele. Sotsiaalministeeriumi esindajal oleks muudatuse kohaselt õigus viibida komisjoni koosolekul ning Sotsiaalministeeriumil on kohustus tagada komisjonile vajalik korralduslik tugi, sh näiteks juriidiline tugi. Samuti võimaldab seadusmuudatus eksperdikomisjonil kaasata kriisinõustamisega tegelev asjatundja, nagu ma mainisin. Seda siis juhul, kui kriisiolukorda sattunud avalduse esitaja ja komisjoni vahelise suhtlemise korraldamisel on tarvis lisatuge.
Tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjonile vajalikud tegevuskulud kaetakse Sotsiaalministeeriumi eelarvest ja patsiendile on eksperdihinnangu andmine jätkuvalt tasuta.
Me toetame sotsiaalkomisjoni ettepanekut esimene lugemine lõpetada ja loomulikult ka eelnõu võimalikult kiiresti seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Palun küsimus, kolleeg Andres Jalak!

Aitäh! Austatud minister! Mul on küsimus esimese muudatuse kohta, mis käsitleb korduvaid hinnanguid. Iseenesest mõistlik punkt minu arvates, aga siin on sõnad "välja arvatud uute asjaolude ilmsikstulekul". Mis need uued asjaolud võiksid olla?

Aitäh küsimuse eest! Selle muudatuse algpõhjusena võib nimetada nn korduvaid püsikliente. Eelkõige vanglasüsteemist, aga ka mujalt pöörduvad inimesed komisjoni poole, aga pöördumise asjaolud ei ole tegelikult muutunud. Küll võib komisjonil olla õigus ja ka vajadus algatada menetlus uuesti, kui näiteks tervishoiuteenuse osutaja ei ole esitanud kõiki dokumentaalseid tõendeid või ei ole esitanud kõiki asjaolusid. Kui nüüd isik pöördub uuesti komisjoni poole ja esitab ise tõendi selle kohta, et tervishoiuteenuse osutaja, näiteks vanglahaigla, ei ole esitanud kõiki asjasse puutuvaid dokumente, siis on eksperdikomisjonil õigus asi uuesti lahti võtta.

Aitäh! Kas ettekandjale on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Hanno Pevkur! Kaasettekandeks palun kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Reet Roosi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 50² muutmise seaduse eelnõu 198 kahel korral, esmaspäeval, 16. aprillil ja eile, 8. mail 2012. Esimesele istungile oli kutsutud eelnõu tutvustama sotsiaalminister Hanno Pevkur, lisaks Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste ja õigusosakonna jurist Martin Purin. Eilsel istungil käisid meil oma arvamust avaldamas tervishoiuteenuse kvaliteedi eksperdikomisjoni esindajana Peeter Mardna, Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna peaspetsialist Anne Poll ja sihtgrupi esindajana Marika Kabal Eesti Patsientide Esindusühingust. Sotsiaalkomisjon otsustas saata eelnõu esimesele lugemisele tänaseks, tegi ettepaneku esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks s.a 23. mai kell 18. Kõik ettepanekud tehti konsensuslikult. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Kalev Lillo!

Hea ettekandja! Miks on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg tavapärasest lühem?

Niimoodi komisjon otsustas, et 23. mai õhtul kell 6, sest me soovime eelnõu ära menetleda veel selle istungjärgu jooksul.

Kas on veel küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Reet Roos! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud ja seaduseelnõu 198 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 23. mai kell 18.

Me läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 205 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul tutvustada teile mainitud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seadust. Muudatuste eesmärk on tagada mürgistuste raviks vajalike riigi tagatud ja finantseeritud antidootide üleriigiline varu ja selle keskne juhtimine, et vähendada mürgistustest põhjustatud vigastussurmade arvu. Olgu siinkohal öeldud, et antidoodid on lihtsalt öeldes vastumürgid.
2010. aastal põhjustasid õnnetusjuhtumid, sh sõidukiõnnetused, kukkumised, uppumised, tulekahjud, külmumine ja mürgistused, Eestis kokku 752 surma. Kui rääkida mürgistustest, siis mürgistussurmasid oli lausa 219, sh näiteks juhuslik mürgistus alkoholiga, ravimite või bioloogiliste ainetega, gaaside ja aurudega, kemikaalide ning kahjulike ainetega. Valdava osa nendest 219 surmast põhjustasid alkohol ja narkootikumid. Mürgistussurmade statistika 2005–2011 näitab, et alkoholi- ja surrogaatalkoholimürgistuse põhjustatud surmade arv on alates 2005. aastast õnneks langenud, narkootiliste ainete põhjustatud mürgistussurmade arv aga kasvab.
Paljude mürgistuste puhul võib ainsaks elupäästvaks vahendiks osutuda õigeaegne antidoodi manustamine, mistõttu on oluline tagada riigis antidootide kättesaadavus ja kindlasti ka antidootide olemasolu eri tasandi haiglates ja kiirabibrigaadides. Harva esinevaid mürgistusjuhtusid on raske prognoosida, mistõttu on suur oht, et preparaadid lähevad aegumise tõttu mahakandmisele ja põhjustavad haiglale suuri kulutusi. Samuti ei pruugi väiksematel haiglatel olla piisavalt vabu vahendeid, et valmisolekut tagada. Seetõttu luuakse lisaks senisele antidootide hankimise ja rahastamise skeemile, kus haigla ise hangib antidoodid ning Eesti Haigekassa tasub selle eest, riigi tagatud ja finantseeritud esmatähtsate antidootide varu. Riigi antidootide varu riikliku juhtimise hõlbustamiseks ostab varu Terviseamet ning jagab selle haiglatele ja kiirabile hoidmiseks ja kasutamiseks. Terviseamet määrab ka varu nomenklatuuri ja kogused vastavalt vajadusele, st vastavalt sellele, milliseid mürgistusi rohkem esineb või millised uued ja efektiivsemad toimeained on kasutusele võetud. Selle lahenduse eelis on, et riigieelarvest eraldatud raha saab maksimaalselt kulutada ravimitele.
Kokkuvõtlikult aitab see seadusmuudatus vähendada mürgistussurmade arvu Eestis, tagades vajalike antidootide olemasolu ja kättesaadavuse. Meil on hea meel, et ka sotsiaalkomisjon toetas nimetatud eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Loodan, et eelnõu saab veel sel sessioonil vastu võetud. Aitäh!

Aitäh! Palun, kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni liikme Reet Roosi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas esmaspäeval, 16. aprillil tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 205. Lisaks komisjoni liikmetele olid kohal minister Hanno Pevkur, Sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna juhataja Heli Paluste, õigusosakonna õigusnõunik Kadri Kurvits ja ravimiosakonna peaspetsialist Tairi Välinurm.
Otsustati teha ettepanek võtta eelnõu tänasesse päevakorda, esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. mai kell 18. Otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu! Andres Jalak, palun!

Aitäh! Hea pinginaaber! Ma tean, et sa tegelesid selle eelnõu valguses statistikaga, mis ei ole antidootide varu seisukohalt üldsegi mitte vähetähtis. Minu küsimus on: kuhu sa liigitad tulesurmad, kas need lähevad vingumürgistuste alla või ei lähe?

Jah, ma tegelesin statistikaga ja sain ka ise teada, et üldiselt on tulesurmade jaoks, sealhulgas ka suitsu, tule ja leekide toime tõttu, meil eraldi statistiline kood ja need tavamürgistuste alla ei käi. Küll aga käib vingumürgistuse alla näiteks see, kui keegi on jäänud autosse kinni ja seal vingumürgistuse saanud. Nii et ütleme, tuleõnnetuse põhjustatud või selle käigus saadud vingumürgistuse kohta on olemas eraldi statistika.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on seaduseelnõu 205 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 205 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks on määratud s.a 23. mai kell 18.

Meie tänane neljas päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 203 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus on esitanud eelnõu, mis puudutab ühistranspordiseaduse ja sellega seotud riigilõivude muutmist. Eelnõu eesmärk on täpsustada ja korrastada ühistranspordiga seotud riigilõivude regulatsiooni. Muudatusettepanekud puudutavad sõiduplaanide muutmise eest võetava riigilõivu tasumise korda ja riigilõivu tasumisest vabastamise tingimusi. Maastikusõidukite ja jettide registreerimise eest võetava riigilõivu määrasid tõstetakse, teisalt langetatakse transiitmärkide väljastamise eest võetava riigilõivu määra. Ühe paragrahvi alla koondatakse kõik tüübikinnitusega seonduvad toimingud. Kehtestatakse mopeedide registriandmete muudatuste vormistamise eest võetava riigilõivu määr ja vähendatakse riigilõivu registreerimistunnistuste väljastamise eest. Mõisted ühtlustatakse uue liiklusseaduse mõistetega ja muudetakse liiklusregistrist andmete saamise regulatsiooni.
Seaduse üks otsesem sihtrühm ongi vedajad ühistranspordiseaduse tähenduses. Seaduse positiivne mõju on eelkõige selles, et vedajad vabastatakse lõivu tasumise kohustusest toimingute puhul, mille tegemise vajadus ei ole tingitud vedajast ja mis ei ole otseselt vedaja huvides, näiteks praamigraafikute muudatusest tingitud bussigraafikute muutmine. Seadusmuudatusega väheneb veoauto- ja bussijuhi kutseala õpilastel riigilõivu tasumise kohustus kutse saamisel, mis eeldatavalt propageerib nimetatud ametialasid ja lihtsustab noorte ligipääsu nendele. Lisaks on seaduse otsene sihtrühm sõidukite seadmete ja süsteemide, näiteks sõidukite haakekonksude, turvavööde või muu sellise tootjad, kuna nende soovidest tulenevalt hakatakse Eestis katsetama selliste seadmete vastavust Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele. Selleks vajalikud tunnustamise ja sertifikaatide väljastamise toimingud lõivustatakse.
Seadusel on mõju ka õigusselgusele, sest mõisted ühtlustatakse uue liiklusseaduse mõistetega. Näiteks uus liiklusseadus toob sisse sellised uued mõisted nagu "võistlusauto" ja "vanasõiduk". Lisaks muutub selgemaks liiklusregistrist andmete saamisega seonduv regulatsioon. Riigilõivu ei tasu pankrotihaldur või ajutine pankrotihaldur, kui ta taotleb ametiülesande korral liiklusregistrist andmete väljastamist. Seadusega ühtlustatakse ja muudetakse põhjendatumaks riigilõivu määrasid, seda nii maastikusõiduki ja jeti registreerimisel kui ka mopeedi registriandmete muudatuste vormistamisel. Samuti vähendatakse riigilõivu transiitmärkide väljastamisel. Seadusmuudatuse rakendamise mõju riigieelarvele ei ole märkimisväärne, sest lisanduvaid riigilõive tasakaalustab arvestuslikult sama mõjuga lõivude vähendamine.
Teen ettepaneku see seaduseelnõu heaks kiita.

Suur aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Mäletatavasti rääkisime euroga liitumisel, et me ümardame neid summasid. Siin on need riigilõivumäärad täpsustatud tõesti sajandiku või kümnendiku täpsusega. Kas neid ei võiks ümardada?

Aitäh! Võiks, aga me ei ole nii radikaalset ettepanekut veel teinud.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Plaan vabastada kutseõppeasutuse põllumajanduse ning veoauto- ja bussijuhi kutseala õpilased nii eksamite tegemisel kui ka juhiloa saamisel riigilõivu tasumisest on kiiduväärt. Väga paljud noored mehed saavad oma juhiloa ajateenistuses olles. Kas praeguse korra järgi on ajateenistuses juhiloa saamine ka riigilõivuvaba või oleks otstarbekas seda vabastuste loetelu pikendada?

Aitäh! Jään sisulise vastuse võlgu. Ma ei tea, kas on vahet, kas isik teeb eksami, kui ta on ajateenistuses, või siis, kui ta ei ole ajateenistuses. Mu esimene reaktsioon sellele küsimusele on, et ei tohiks vahet olla. Täpsustame seda esimese ja teise lugemise vahepeal.

Aitäh! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kalev Lillo!

Hea juhataja! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 203 s.a 16. aprilli istungil. Ettekande selle eelnõu kohta tegi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter, kes esitas ülevaate eelnõu eesmärkidest ja sisust.
Komisjonis tõstatus sisuliselt üks suurem küsimus: milline on kogu selle riigilõivuseaduse muutmise paketi koosmõju? Saime vastuseks, et riigi tulu väheneb umbes 20 000 euro võrra aastas. Hiljem lõin juba täpsed arvud kokku ja sain 24 272, umbes sinna kanti see läheb.
Pikemat arutelu ei järgnenud. Tehti menetluslikud otsused. Konsensuslikult võeti vastu otsus saata Vabariigi Valitsuse algatatud riigilõivuseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 203 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 9. mail, teha täiskogule ettepanek eelnõu 203 esimene lugemine lõpetada ja määrata muudatusettepanekute tähtajaks viis tööpäeva, s.o 16. mai kell 18. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Kalev Lillo! Kas fraktsioonid soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli seaduseelnõu 203 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 203 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 16. mai kell 18.
Võtan viieks minutiks juhataja vaheaja. Me jätkame kell 15.53. Vaheaeg lõpeb kell 15.53.
V a h e a e g

Viies päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 212 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on algatanud välismaalaste seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise eelnõu. Eelnõu on välja töötatud seetõttu, et 2011. aastal ilmnes tähtajaliste elamislubade väärkasutus. Osa välismaalasi taotles elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena või piisava legaalse sissetuleku olemasolul selleks, et saada Schengeni alal viibimiseks seaduslik alus, aga mitte selleks, et ka tegelikult Eestisse elama asuda. Välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele näiva vastavuse loomise teel on osa välismaalasi saanud elamisloa, mille taotlemise tegelik eesmärk ei vasta väidetavale eesmärgile. Kuna juhtorgani liikmena töötamise eesmärgil ja piisava legaalse sissetuleku olemasolu alusel taotletavate elamislubade väärkasutust ei ole võimalik kehtiva seaduse järgi ära hoida, siis ei ole alates 2011. aasta juulist ka selliste elamisloataotluste jaoks sisserände piirarvu kehtestatud.
Eelnõu eesmärk on vähendada elamislubade väärkasutuse ohtu tervikuna ja tagada, et sisserände piirarvu raames saaksid elamisloa need isikud, kelle elama asumine Eestisse on avalikes huvides. Elamislubade andmise eesmärk on võimaldada asuda Eestisse elama neil isikutel, kes panustavad Eesti majanduse, teaduse või mõne muu valdkonna arengusse. Selle eelnõuga kehtestatakse eesmärgid, mille puhul antakse tähtajaline elamisluba töötamiseks ettevõtluses ja kaaluka avaliku huvi korral. Kui isikule elamisloa andmine ei vasta elamisloa andmise eesmärgile, siis elamisluba ei anta ega pikendata või see tunnistatakse kehtetuks. Töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse võtta Eestisse tööle vajalike teadmiste ja oskustega välismaalasi. Ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on soodustada meie majanduse arengule oluliselt kaasa aitavate äriühingute ja välismaa äriühingute filiaalide asutamist Eestisse ning füüsilisest isikust ettevõtjate Eestisse elama asumist ja siin tegutsemist. Kaaluka riikliku huvi alusel tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on anda võimalus asuda Eestisse elama välismaalasel, kellel puudub muu elamisloa taotlemise alus, kuid kelle Eestisse elama asumine on riiklikes huvides.
Eelnõuga kehtestatakse täiendavad tingimused eraõigusliku juriidilise isiku juhtorgani liikmena töötamise alusel tähtajalise elamisloa andmisel. Kehtiva seaduse kohaselt on sellel alusel elamisloa saamiseks kaks peamist tingimust: äriühing peab olema registreeritud Eestis ja isik peab olema nimetatud selle juhtorgani liikmeks.
Vähendamaks elamislubade väärkasutamise ohtu, kehtestatakse eelnõuga järgmised lisatingimused. Esiteks, äriühing peab olema Eestis registrisse kantud vähemalt viis kuud enne elamisloa taotluse esitamist. Teiseks, äriühingul peab olema tegelik majandustegevus vähemalt viie kuu jooksul enne elamisloa taotluse suhtes otsuse tegemist ning välismaalase tegevus ja tema Eestisse asumine peab aitama oluliselt kaasa töötamiseks tähtajalise elamisloa andmise eesmärgi saavutamisele. Lisaks peab juhtorgani liikmele elamisloa kehtivuse ajal maksma vähemalt 1,24-kordse Eesti keskmise brutopalga suurust tasu. See tasu määr on sama, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleks maksta ka muudel juhtudel töötamiseks elamisloa saanud välismaalastele.
Loetletud tingimused vähendavad märkimisväärselt elamisloa väärkasutuse ohtu, kuid ei ole samas tegelikele ettevõtjatele liialt koormavad, kuna viimastel on võimalik viibida Eestis ka viisa alusel.
Eelnõuga muudetakse paindlikumaks ettevõtluseks tähtajalise elamisloa omamise ja pikendamise tingimusi. Praegu on siin üksnes 63 900 euro suuruse investeeringu nõue. Eelnõuga antakse võimalus pärast ühe aasta pikkust elamisloa omamist täita selle investeeringu tegemise asemel üks järgmistest tingimustest. Esiteks, äriühingu müügitulu peab olema vähemalt 200 000 eurot aastas või peab äriühing pakkuma tööd inimestele, kelle töötasu kokku on vähemalt viiekordne Eesti keskmine brutopalk. Seda, kui palju inimesi ettevõtjal tööl on, kontrollitakse sotsiaalmaksu laekumise kaudu. Kui palju keegi neist palka saab, on ettevõtja enda otsustada, kuid kokku peab nende palk olema vähemalt viiekordne Eesti keskmine brutopalk.
Eelnõuga loobutakse senisest tähtajalise elamisloa andmise alusest "Tähtajaline elamisluba piisava legaalsissetuleku olemasolu korral", sest nimetatud elamisloa andmise tingimusi oli kerge täita. Kuna peamiseks elamisloa andmise tingimuseks on üksnes taotluse esitamisele eelnenud kuue kuu jooksul igas kuus vähemalt kolmekordse Eesti keskmise brutopalga suuruse sissetuleku nõude täitmine, siis ilmnes selle elamisloa andmise aluse väärkasutamise püüdeid. Ühtlasi on tegelikkuses vajadus sellel alusel elamisluba anda ka ära langenud.
Eelnõuga luuakse uus tähtajalise elamisloa andmise alus: tähtajaline elamisluba kaaluka riikliku huvi korral. Sel alusel võib elamisloa anda, kui välismaalase Eestisse elama asumine on avalikes huvides ja seda toetab Vabariigi Valitsus või valitsusasutus. Tehtava muudatuse eesmärk on luua võimalus asuda Eestisse elama ka isikutel, kellel puudub selleks muu seaduslik alus, kuid kelle siia elama asumist Eesti ise soovib. See elamisloa andmise alus tuleb praktikas kohaldamisele ilmselt harva, kuid sellise võimaluse ettenägemine aitab ära hoida olukorda, kus Eestile vajalik inimene jääb Eestisse tulemata, sest puudub võimalus talle elamisluba anda.
Eelnõu kohaselt võib ettevõtluseks või juhtorgani liikmena töötamiseks elamisloa saanud isik edaspidi olla mitme äriühingu juhtorgani liige. Kui isik ka tegelikult täidab äriühingus juhtorgani liikme ülesandeid, siis ta ei konkureeri Eesti tööjõuturul ja senine piirang ei ole enam põhjendatud. Eelnõuga võimaldatakse välismaalasele, kes on saanud elamisloa töötamiseks juhtorgani liikmena, töötada mitme juriidilise isiku juhtorgani liikmena. See äriühing, mille juhtorgani liikmena töötamiseks välismaalane on elamisloa saanud, peab maksma talle minimaalselt 1,24-kordset Eesti keskmist brutopalka. Teised äriühingud isikule tasu maksma ei pea. Samuti võimaldatakse isikul, kes on saanud elamisloa ettevõtluseks, töötada mitme äriühingu juhtorgani liikmena, kui vähemalt üks äriühing maksab talle vähemalt 1,24-kordse Eesti keskmise brutopalga suurust tasu. Säilitatakse ka senine võimalus, et kui isik töötab selle äriühingu juhtorgani liikmena, millega seoses ta elamisloa sai, siis ta tasu saama ei pea.
On üks tehniline muudatus, mis puudutab inimkaubanduse ohvritele antava tähtajalise elamisloa nimetust. Nimetus "Tähtajaline elamisluba kaaluka avaliku huvi korral" asendatakse nimetusega "Tähtajaline elamisluba kriminaalmenetluses osalemiseks". Prokuratuuri taotlusel asendatakse kriminaalmenetluse ajaks kannatanule või tunnistajale antava tähtajalise elamisloa nimetus selle sisu paremini peegeldava nimetusega, milleks on siis "Tähtajaline elamisluba kriminaalmenetluses osalemiseks".
Jõustumisest. Osa eelnõuga kehtestatavatest muudatustest on kavandatud jõustuma kiireloomulisena 1. juulist 2012. Uusi tingimusi juhtorgani liikmena töötamiseks tähtajalise elamisloa andmisel kohaldatakse alates 1. juulist esitatavatele elamisloa taotlustele. Varem esitatud taotluste suhtes kehtib jätkuvalt sisserände piirarv null. Tähtajalisi elamislube piisava legaalse sissetuleku alusel alates 1. juulist 2012 rohkem ei anta, aga neil, kellele sel alusel on juba elamisluba antud, säilib võimalus seda samadel tingimustel pikendada. Ka ettevõtluseks antava tähtajalise elamisloa paindlikumaid tingimusi saab isik hakata kasutama alates 1. juulist, kui seadus vastu võetakse. Võimalus anda elamisluba kaaluka riikliku huvi korral jõustub 1. jaanuaril 2015. Nimetus "Tähtajaline elamisluba kaaluka avaliku huvi korral" muudetakse nimetuseks "Tähtajaline elamisluba kriminaalmenetluses osalemiseks" samuti alates aastast 2015. Tegemist ei ole kiireloomulise muudatusega ja nende rakendamine nõuab infotehnoloogilisi arendustöid, mis võtab oma aja. Tänan teid!

Suur tänu! Laekunud on hulk küsimusi! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh eesistujale! Lugupeetud minister! Möödunud aasta detsembris, kui teie valitsemisalas kaitsepolitseis lahvatas järjekordne skandaal, nn Indrek Põdra juhtum, kiirustasid nii kaitsepolitsei peadirektor Raivo Aeg kui ka teie ministeeriumi asekantsler Erkki Koort loo ilmsikstuleku järel teatama, et Põdral pole mingit seost elamislubadega kauplemisega. Tänaseks on selge, et Indrek Põdral oli oma roll elamislubade skandaalis, ja selle eest on ta ka ühes etapis süüdi mõistetud. Kas uue eelnõuga on parandatud need seaduseaugud, mille kaudu Indrek Põder elamislubade äris osaleda sai?

Aitäh! Teie küsimuses on segamini üsna palju mõisteid! Niipalju kui mina olen lugenud seda informatsiooni, mis puudutab Indrek Põdra kohtuotsust, oli seal päris mitu episoodi ja tegemist oli ametiseisundi kuritarvitamisega väga erinevatel juhtudel. Inimene püüdis tegelikult kuritarvitada oma ametiseisundit selleks, et saada materiaalset kasu. Üks nendest episoodidest oli seotud ka mingil kujul lubaduste andmisega, et ta suudab mõjutada elamisloa väljaandmist. Haldusotsuse teeb teatavasti Politsei- ja Piirivalveamet. Aga neid episoode, mis siis kohtuotsuses kirjas on ja mis on saanud ka kokkuleppemenetluses kinnitust, oli palju-palju rohkem.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mina saan aru niimoodi, et elamisluba antakse inimesele, kes tahaks elada siin, sellel maal. Aga kui ta vormistatakse siia selleks, et ta saaks ajada mingisuguseid asju, mida tema nimetab äriks, siis see ei ole ju elamine. Kas need asjad ei võiks natuke selgemad olla? Mõni Aafrika riik, minu meelest Mosambiik, annab näiteks lausa raha eest kodakondsust inimestele, kellele kuskil mujal kodakondsust ei anta. Praegusel juhul ma ei näe, et inimesel muutuks oluliselt raskemaks siin elamisluba hankida. Ta peab lihtsalt selle eest natuke rohkem maksma, tal on paar tankisti, kellele ta siin palka maksab. Kas see muudab ikkagi asja kindlamaks, kas me saame olla kindlad, et ei teki järjekordset elamislubade skandaali?

Tänan küsimuse eest! Jah, teil on vägagi õigus, elamisluba antakse selleks, et Eestis elada. Eestis elamine tähendab välismaalaste seaduse mõttes seda, et isik viibib Eestis aasta jooksul vähemalt 183 päeval. See on selle asja mõte. Nagu ma ka oma sissejuhatavas kõnes ütlesin, on mitmeid tingimusi, mida lisatakse. Eelkõige oli 2011. aastal probleem sellega, et taotleti elamisluba töötamiseks juhtorgani liikmena. 2008. aasta seaduse tingimused sellel alusel esitatud taotlustele on madalad, me seame nüüd täiendavaid tingimusi. Samuti on probleem olnud ka taotlustega, mille aluseks on piisav legaalne sissetulek. Analüüsi tulemusena me kaotame nimetatud aluse ära, sest see alus ei ole enam aktuaalne, ja teeme ka mõned täiendused, milleks on näiteks kaaluka riikliku huvi korral elamisloa andmine jne. Ma arvan, et need muudatused on tehtud just nimelt selles suunas, et parandada seaduseauke, mis tulid ilmsiks just siis, kui surve Eestile elamisloataotluste esitamisel 2011. aastal märgatavalt kasvas. Samasugust täiendavate taotluste tulva on kogenud ka teised Euroopa Liidu liikmesriigid. Nagu me oleme varem rääkinud, 2010.–2009. aastal, kui see seadus oli värskelt jõustunud, elamislubade taotlustega sellist probleemi ei olnud. Piirarv, mis nendeks aastateks oli kehtestatud, ei saanud üldsegi täis, see täitus maksimaalselt 80% ulatuses.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Seaduseelnõus on kasutatud mõistet "kaalukas riiklik huvi", millele te oma ettekandes korduvalt viitasite kui ühele elamisloa andmise alusele. Minu küsimus on: kas see mõiste ei ole liiga lai ega jäta seadusesse taas kord ühte võimalust, mida nutikad saavad ära kasutada, sest kes siis lõpuks määrab täpselt selle kaaluka riikliku huvi?

Ei, härra Kallo, selles osas ma teiega küll kuidagi ei nõustu. Ma ei näe küll võimalust, kuidas "nutikad" saaksid seda alust ära kasutada. Paragrahvid 200¹ ja 200² on seadnud kaalukale riiklikule huvile väga täpsed tingimused. Esiteks, see alus jõustub 2015. aasta algusest. Teiseks, seda alust võib rakendada tõenäoliselt väga erandlikel juhtudel, sellistel juhtudel, kui tõesti on kaalukas huvi kas mõnele nõunikule või konsultandile, keda tahetakse kaasata, aga selleks ei ole alust välismaalaste seaduses, elamisluba anda ning seda toetab Vabariigi Valitsus või valitsusasutus, kelle hinnangul on välismaalase elamine Eestis elamisloa alusel riiklikes huvides. Sellisel juhul võib siis haldusorgan selle otsuse langetada. Need on väga erandlikud juhtumid ja sellisel alusel elamisloa andmiseks on täiendavad tingimused, nii et ma ei usu, et "nutikad" saaksid seda kuidagi ära kasutada.
2011. aasta probleem ilmnes ju seetõttu, et need tingimused, mida seadus esitas ja mille üle parlamendi eelmine koosseis siin üsna tuliselt vaidles, olid teatud aluste puhul vägagi leebed. Niipalju kui ma tean, esitas Vabariigi Valitsus eelnõu, kus need tingimused olid natuke teised, aga parlamendi menetluse käigus, nagu ikka debattide ja diskussioonide käigus, võivad asjad muutuda. Elu on näidanud, et tingimused on mitme aluse puhul liiga leebed.

Aitäh! Palun, Andres Herkel!

Aitäh! Austatud minister! Ma jätkan sedasama küsimust. Mitmetes väljaütlemistes ja ka seletuskirja tekstis kipuvad mõisted "kaalukas riiklik huvi" ja "avalik huvi" segi minema ja korduma. Avalikust huvist räägib ka seaduse senine redaktsioon. Mis erinevus on või kuidasmoodi on võimalik vahet teha avalikul ja riiklikul huvil?
Ma jätkaksin siin ka seda küsimust, mille ma komisjonis tõstatasin. See puudutab § 216 lõike 1 punkti 7, otsustuspädevust avaliku huvi üle otsustamisel, kui Vabariigi Valitsuse liige teeb ettepaneku. See otsustuspädevus läheb nüüd siseministri käest Politsei- ja Piirivalveametile. Kas sellise taseme diskretsiooni saab nii madalale tasandile viia?

Tänan küsimuse eest! Paragrahvi 216 lõike 1 punkti 7 muudatus puudutab juhtumit, kus tegemist ei ole mitte sisulise otsustamisega elamisloa andmise üle, vaid menetlusliku otsusega, millega antakse õigus esitada elamisloa taotlus siseriiklikult, Eestis viibides. Sellega alles algatatakse elamisloa taotlemise protsess. Ma tahan rõhutada, et tegemist ei ole sisulise otsusega – võib-olla ei ole see seletuskirjas nii selgelt välja toodud –, vaid see on menetluslik otsus ja selle menetlusliku otsuse võiks teha Politsei- ja Piirivalveamet, kes annab loa esitada elamisloa taotlus Eesti Vabariigis viibides. Üldine loogika elamisloa taotlemisel on, et taotlus esitatakse välisriigis. See on selleks, et hoida inimesi saabumast viisa alusel Eestisse, kus siis hakatakse taotlema elamisluba, pikendades sellega tõenäoliselt oma viibimist Eestis. See on, ütleme, mittesoovitava immigratsiooni vältimise põhimõte seaduses. Kõnealusel juhul antakse siis tõesti erandjuhtudel võimalus esitada elamisloa taotlus siseriiklikult. See on see, mida § 216 puudutab.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mul on hea meel, et seaduseauke parandatakse, aga minu kogemus selle skandaaliga ühest teisest aspektist tegelemisel on näidanud, et tihtipeale jooksid vead sisse just inimfaktori pinnal ja täitevvõimu poole pealt. Miks? Sellepärast, et nende avalduste mass oli väga suur. Kui ma ei eksi, siis veel eelmine aasta töötas selle valdkonna peal KMO-s ehk kodakondsus- ja migratsiooniosakonnas, kui ma ei eksi, kaheksa inimest ja seetõttu kannatas kindlasti ka koostöö teiste ametkondadega. Kas te olete seaduseelnõu väljatöötamisel lahanud seda poolt, kuidas seaduse rakendamisel lahendatakse inimressursi küsimus, ja kui lahendatakse, siis mil määral või kelle arvel?

Tänan küsimuse eest! See on loomulikult taktikalise tasandi küsimus. See puudutab otseselt Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonda, kes peab tagama seaduse rakendamise. Nende ülesanne on jaotada ressursse  Politsei- ja Piirivalveameti sees, et tagada valmisolek eelkontrolliks ja järelkontrolliks. Me oleme sellel teemal viinud läbi teenistusliku järelevalve, need ettepanekud on Politsei- ja Piirivalveametis täitmiseks. Kindlasti võetakse kasutusele ka lisaressursse, et parandada just nimelt sisuliselt eelkontrolli kvaliteeti. Aga peamine, mis teenistusliku järelevalve aruandest välja tuli, oli järelkontrolli teema. Järelkontroll peab muutuma senisest regulaarsemaks, positiivses mõttes rutiinseks, sest teatud elamislubade puhul on meil tegelikult ainult järelkontrolliga võimalik saada selgust, kas isikud on täitnud elamisloa taotluse esitamisel võetud kohustusi või ei ole. Seda saab teha järelkontrolliga. Niisiis on Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonnale täiesti selge ja ühemõtteline väljakutse kvaliteeti tõsta. Selleks on olemas ressursid ja võimalused, kuidas seda teha, ja ma arvan, et esimese poolaastaga muutub asi kindlasti paremaks. Tegelikult saime selle õppetunni ju esimest korda 2011. aastal, kui taotlusi hakkas tulema märkimisväärselt rohkem, ja see pani esimest korda päriselus proovile Politsei- ja Piirivalveameti võimekuse neid taotlusi läbi vaadata, teha eelkontrolli vastavalt seadusandja juhistele, vastavalt seaduse regulatsioonile. Loomulikult on see pannud lisasurve alla ka järelkontrolli kvaliteedi.

Suur tänu! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Kui ma oskan informatsiooni õigesti hinnata, siis on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ja teie ministeeriumil erinevad seisukohad selles osas, mis puudutab väljaantud elamislubade kehtivust ja töökohtade loomise nõuet. Siit küsimus: milles need erimeelsused seisnevad?

Tänan küsimuse eest! Seda me käsitlesime ka põhiseaduskomisjonis, see oli üks esimesi küsimusi. Eelnõu on valminud koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ja enamikus on nende ettepanekuid ka arvestatud. Nii et ma ei saa täna välja tuua mingeid eriarvamusi, mis on veel üles jäänud, see eelnõu on koostöös sündinud. Eelnõu, eelkõige elamisload ja eesmärk, miks me elamislubasid välja anname, on tegelikult ju eeskätt Eesti majanduse huvides. Kindlasti on siin kokkupuude haridusega, võib-olla ka mõne muu valdkonnaga, aga kõige rohkem majandusega. Seetõttu on just nimelt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium selles osas, millised peaksid olema alused, millised on optimaalsed elamislubade tähtajad, väga suur ekspert ning meie poolt väga hinnatud ekspert ja partner. Ma võin öelda, et tänaseks on need erimeelsused kõik läbi räägitud ja ületatud.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Majanduse huvides on see küll, jah, aga tuleb ikka vaadata ka, keda siia sisse tuuakse. Ma puudutaksin veel eel- ja järelkontrolli. Põhiküsimus, miks elamislubadega üldse kaubelda oli võimalik, oli ikkagi puudulik eel- ja järelkontroll. Seda kontrolli teeb Politsei- ja Piirivalveamet. Järelikult on seda tööd siiani ikkagi puudulikult tehtud. Ma küsingi, kes on selle eest vastutuse võtnud, kas kedagi on ka karistatud selle eest ja mida konkreetselt on tehtud tuleviku tarvis, et seda enam ei juhtuks.

Nii nagu ma oma sissejuhatavas kõnes ütlesin, tulenesid probleemid, mis 2011. aastal ilmnesid, peamiselt sellest, et seaduses sätestatud nõuded, parlamendi vastuvõetud seaduse regulatsioonid on liiga nõrgad, eelkõige kahe elamisloa taotlemise aluse puhul: töötamine juhtorgani liikmena ja piisava sissetuleku olemasolu. Nende aluste puhul me oleme seadnud lisatingimusi, mida ma ka tutvustasin. Näiteks pole praegu juhtorgani liikmena töötamise korral isegi sissetuleku nõuet, milleks me nüüd kehtestame 1,24-kordse Eesti keskmise brutopalga suuruse tasu. Minu informatsiooni kohaselt võeti see tasu parlamendi diskussiooni käigus 2008. aastal välja eelkõige selle tõttu, et muuta Eesti atraktiivsemaks majanduskeskkonnaks, aga tõenäoliselt pöörati vähem tähelepanu võimalikule väärkasutuse ohule. Põhimõte, miks üldse isikuid juhtorgani liikmena kaasatakse, on tõenäoliselt see, et meil on seaduses alus kaasata loodud organisatsiooni, loodud ettevõttesse usaldusisik oma investeeringut kaitsma, konkreetselt tegevust läbi viima. Väärkasutamine tähendas aga seda, et sisuliselt pöörati see hea mõte tagurpidi. Äriühingut hakati looma selle jaoks, et saada elamisluba, mitte vastupidi, et luuakse äriühing ja selleks, et seda äriühingut, seda investeeringut kaitsta, taotletakse elamisluba oma usaldusisikule, olles ise ettevõtjana välismaalane. Ma arvan nõnda, et see 2011. aasta n-ö päriseluline surve Eestile – ja nagu ma ütlesin, ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele, me ei olnud ainukesed, kes seda tundsid – tähendab lihtsalt seda, et Euroopa Liit on muutunud oluliselt atraktiivsemaks. Majanduskriis on läbi saanud ja inimesed tunnetavad, et Euroopa Liidus on võimalik leida märkimisväärset väljakutset, kolmandate riikide isikud leiavad seda, taotletakse elamislubasid mitmesugustel alustel. Eelkõige tuleb see aktiivsus meist ida pool asuvatest riikidest. Tuleb leida positiivne tasakaal, ühelt poolt hoida Eesti atraktiivsena oskustööjõule, investeeringutele, ettevõtjatele ja nendele isikutele, keda me tõesti ootame Eestisse, ja teiselt poolt tagada sisejulgeolek, meie siseturvalisus. Mulle tundub, et see tasakaal on tänasesse eelnõusse valatud, ja olen kindel, et eelnõu muutub parlamendi menetluses veelgi paremaks. Aga oma õppetunnid me oleme saanud ja ma arvan, et selle seaduse vastuvõtmisega me peaksime viima mitmesugused riskid ja ohud tulevikus miinimumini.

Aitäh! Palun, Kalev Lillo!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Meedia on loonud kaks suhteliselt vastandlikku pilti nendest asjaoludest, millest see seaduseelnõu on tingitud. Ühelt poolt see, et elamislubasid oli võimalik väga lihtsalt saada, teiselt poolt, et nüüd läheb pendel teise äärmusesse ja sellega pannakse mingi põnts Eesti majandusele. Kas te kummutaksite need väited, et käesolev eelnõu muudab äriajamise Eesti Vabariigis välismaalastele kuidagi keerulisemaks?

Tänan küsimuse eest! Nii nagu ma lõpetasin oma vastuse eelmisele küsimusele: me tahame leida tasakaalu, viies väärkasutused miinimumini, samas mitte kaotades Eesti atraktiivsust. Välismaalaste seaduse vastuvõtmisega me oleme selgelt öelnud, et me oleme oskustööjõule, ettevõtjatele ja investeeringutele avatud riik. Samas tahame, et nõuded oleksid sellised, mis tooksid siia tegelikku lisaväärtust andvad isikud, mitte need, kes näiliselt lisaväärtust annavad, aga kelle eesmärk võib olla hoopis teine. Elamislubade andmise siht on see, et inimesed asuvad siia elama, nad toovad siia investeeringuid, nad tulevad siia oskustööjõuna. Ühtaegu peame arvestama, et selles seaduses sätestatud nõuded peavad kaitsma ka Eesti tööjõuturgu. Tuletame meelde, et oskustööjõu kaasamine tähendab ikkagi seda, et Eestis sedasama tööd tegevaid oskustöölisi napib, et neid inimesi lihtsalt ei ole. Me teame ju neid näiteid – laevaremonditehase töölised, keevitajad jt. See on selline oskustööjõud, keda Eestis lihtsalt ei ole, ja seepärast me kaasame neid väljastpoolt, oleme avatud. Ma arvan, et tervikuna loob see Eesti majandusele, Eesti ühiskonnale lisaväärtust.
Nii et ma saan kummutada väite, et see eelnõu on ühele või teisele poole kaldu. Ma väidan, et see eelnõu loob tasakaalu nende mõlema poole vahel. Siseministrilt te võite küll küsida, et otseselt meie vastutusalas tuleb ju tegelda Eesti julgeolekuohtude minimeerimisega. Samas tunnetan valitsusliikmena selget vastutust, et tuleb mõelda ka teiste valdkondade peale, nagu näiteks meie heaolu, meie majanduslik areng jne. Seega olen ma kindlasti selle vastu, et keerata Eesti kinni. Ma arvan, et väikese riigina me vajame lisaväärtust ka kolmandatest riikidest, aga see peab olema tasakaalustatud, see peab olema selgete, konkreetsete nõuetega. Ma arvan, et selles seaduses on need nõuded kirjutatud nii konkreetseks, kui on vähegi võimalik. Loomulikult jääb haldusorganile alati diskretsiooniõigus ehk siis pädevus igal üksikul juhtumil vastavalt seadusele otsus langetada, nõuda lisatõendeid, mida on ju võimalik haldusmenetluses teha, ja siis see otsus langetada. Nii et kedagi ei hakata põhjendamatult ahistama, põhjendamatut bürokraatiat juurde ei looda, vaid me oleme püüdnud paberile panna sellise heas mõttes tasakaaluseaduse.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul on selline tunne, et võitluses illegaalsete või poolillegaalsete võtetega, mida elamislubadega kauplemisel on tuvastatud, me teeme liiga tavainimestele. Mul on üks lihtne näide elust. On üks vanaema, kes on päris terve ja elurõõmus vanaproua. Tema laps on surnud, aga tal on lapselaps. Lapselaps on Venemaa kodanik ja vanaema tahab, et see lapselaps tuleks tema juurde elama. Ta on 19-aastane noormees, korraliku haridusega. Lootus oli, et ta tuleb siia sellel alusel, mis on praegu seaduses sõnastatud kui legaalne olemasolev sissetulek, kuna vanaema saab teda esialgu ülal pidada, noormees leiab töö ja kõik on korras. Nüüd me kaotame selle aluse seadusest ära. Ma vaatan praegu õudusega Politsei- ja Piirivalveameti kodulehekülge ega leia sealt ühtegi teist alust, kuidas see noormees saaks oma vanaema juurde tulla ja Eestis elama asuda. Kas te oskate vastata, mis sellest inimesest nüüd saab?

Tänan küsimuse eest! Esiteks on alati võimalik taotleda pikaajalist viisat, mis antakse kuni 12 kuuks. Teiseks on välismaalaste seaduses olemas selline alus nagu sugulase juurde elama asumine, kui tegemist on alaealise lapsega. Antud juhul ei ole tegemist alaealise lapsega. Täisealisel on võimalus kasutada alusena elama asumist sugulase juurde, kui tegemist on vanema või vanavanemaga. Väga põgusalt sellest konkreetsest kaasusest kuulnuna saan öelda, et tähtajalise elamisloa andmise aluseid on tegelikult väga palju. Ma arvan, et tuleks ekspertidega maha istuda, ja kui tegemist on just sellise inimlikult väga arusaadava juhtumiga, siis ma tahaks küll eeldada, et teie toodud näite puhul see alus ka leitakse.

Suur tänu! Palun, Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Seadus on määratud jõustuma 1. juulil, küll mitte täielikult, osa punkte jõustub tunduvalt hiljem, aga siiski. Täna on juba 9. mai ja meil on alles esimene lugemine. Tahtmatult tekib küsimus, kas ministeerium on valmis seadust rakendama, kui see 1. juulist kehtima hakkab, või on eesmärk n-ö kiiresti reageerida ja linnukene kirja saada.

Tänan küsimuse eest! Kindlasti on eesmärgiks reageerida kiiresti. Ministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet on valmis. Seda eelnõu on ette valmistatud alates eelmise aasta sügisest. Siin on väga erinevaid osapooli, on ettevõtlusorganisatsioonid, teised ametkonnad, väga mitmed ministeeriumid, keda on kaasatud. Seega kõige sellega, mis on eelnõus kirjas, ollakse valmis. Miks osa paragrahve jõustub 2015. aastal? Just nimelt selle tõttu, et infosüsteemid vajavad ümbertegemist, kui tegemist on uute alustega. Siin me ei näe vajadust kiirustada, infosüsteemide uuendamine käib meil tavapärases korras, see võtab oma aja ja seepärast ongi ette nähtud erinevad jõustumisajad. Üldiselt on aga tõesti ette pandud, et seadus võiks jõustuda selle aasta keskpaigas, kui ka parlament nii otsustab.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ettevõtluseks tähtajalise elamisloa andmise ja pikendamise tingimusena loetakse investeeritud kapitali hulka ettevõtte omakapital, allutatud laen ja arvele võetud põhivara suurus. Kas see ei jäta endiselt võimalust, et välismaalasest ärimees ostab Eestisse vähemalt 16 000 euro eest ühe korteri, üürib selle välja ja saab Eestis äriajamiseks tähtajalise elamisloa? Kas seaduses ei peaks veelgi täpsemalt ja selgemalt sõnastama seda osa, mida mõistetakse investeeritud kapitali all?

Tänan küsimuse eest! Me oleme lisanud ka välismaalaste seadusse eesmärgi, mida siiamaani ei olnud: peab oluliselt kaasa aitama Eesti majanduse arengule. See puudutab ettevõtluseks antavat elamisluba. Kas tegemist on eesmärgipärase tegevusega, kas tingimused on täidetud – ma võin tuua siin Soome näite, mida on mitmel juhul kasutatud. 2011. aastal tunnistati Soome Vabariigis ettevõtluse alusel antud elamislubasid kehtetuks rohkem, kui neid välja anti. Ehk siis üldine loogika ettevõtluse alusel elamislubade väljaandmisel ongi see, et isikud võtavad endale kohustused. Järelkontrolli käigus tuvastatakse, kas mõni kohustus on jäänud täitmata või mitte. Loomulikult antakse isikule aega vastavad nõuded täita, kui seda aga ei suudeta, siis võetakse elamisluba ära. Niimoodi ongi riigid üldiselt elamislube ettevõtluseks välja andnud, lootuses, et see isik, ettevõtja, kes tuleb kolmandast riigist Euroopa Liidu liikmesriiki, on suuteline andma ühiskonnale lisaväärtust, on ka tegelikult suuteline ettevõtet asutama. Kui ta seda ei ole, siis alati on võimalik elamisluba ära võtta. Ma arvan, et see süsteem on mõistlik. See tähendab, nagu ma vastasin ka ühele eelmisele küsimusele, kvaliteetset järelkontrolli ning selle kvaliteetse järelkontrolli loomise ja täiustamisega Politsei- ja Piirivalveametis ka tugevalt tegeldakse.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Põhimõtteliselt ma olen teiega nõus ja toetan seda, mida te rääkisite huvide balansist. Selles mõttes, et Eesti riik ühelt poolt ja kolmandate riikide sektorite esindajad, näiteks ärimehed, peavad olema maksimaalselt balansis. Minu jaoks on see väga tähtis teema, sest Ida-Virumaal on tööstuspargid, see on praktiline näide. Teine väga hea näide on Läti, kus see balanss saavutati võib-olla enne kui meil ja kus praegu on investeeringute buum. Aga mul on ikkagi ka küsimus. Kas see eelnõu annab kindlust, et rohkem selliseid riigi huvide ja kolmandate riikide sektorite esindajate vahelisi vastuolusid, nagu seda varem juhtus, ei teki ja me enam ei loe skandaalseid artikleid?

Jah, selle eesmärgiga ongi välismaalaste seaduse muudatused ette valmistatud. Läbi on käidud tänase seaduse võimalused, eri alused, kus nõuded võivad olla väikesed, ja nõudeid on karmistatud. Samas, nagu ma ütlesin, me proovisime leida tasakaalu, et mitte muuta Eestit ebaatraktiivseks riigiks, sest oskustööjõu ja ettevõtluse investeeringute pärast me konkureerime teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Paljud riigid, nii arenenud vanad Euroopa riigid kui ka uuemad Euroopa Liiduga liitujad, mõtlevad praegu, kuidas kaasata majandussurutise olukorras kolmandatest riikidest lisaväärtust, kuidas meelitada riiki neid isikuid, kes loovad tegelikku väärtust, mitte ei taha tulla riiki mingil muul eesmärgil, näiteks ainult sellel eesmärgil, et saada võimalus reisida Schengeni ruumis. Eks siin tulebki otsa vaadata nendele õppetundidele, mida me saame päris elust, ja sellest tulenevalt paindlikult kohandada meie regulatsiooni. Ma arvan, et arutatav regulatsioon on just nimelt heas mõttes kompromiss kahe poole vahel. Nagu ma ütlesin, väärkasutused ühelt poolt ja teiselt poolt ikkagi Eesti atraktiivsus tegeliku lisaväärtuse mõttes, mida me oma riiki ootame.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et eelnõu rakendamisega seotud kulutused on ligikaudu 100 000 eurot. Milleks see raha kulub? Kas see tuleb Politsei- ja Piirivalveameti eelarvest või arvate, et Vabariigi Valitsus peab leidma lisavahendeid?

Tänan väga! Need tulevad Politsei- ja Piirivalveameti üldisest eelarvest ja lähevad infosüsteemi arendamiseks. Praegu on uuendamisel Politsei- ja Piirivalveameti infosüsteem tervikuna ja üks osa sellest on ka muudatused, mis viiakse ellu siis, kui see seadus vastu võetakse. Siin luuakse üks täiendav alus, muudetakse teiste aluste nimetusi ja sellest tulenevalt vajab ka infosüsteem täiendamist. Nagu ma ütlesin, on infosüsteemiga seotud muudatused plaanis jõustada 2015. aasta alguses, enne seda valmistatakse infosüsteemi täiendusi ette. Sellest tulenevalt ongi need kulutused seletuskirjas välja toodud.

Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Ma küsin, millised on tulevikus konkreetselt elamisloa andmisest keeldumise alused. Kas ei või juhtuda, et me oskustööjõu asemel toome sisse mõne allmaategelase, nagu see on juba kord juhtunud? Mulle üleüldse tundub, et suhteliselt lahjade kahtluste pinnal me korraldame massiivseid politseioperatsioone, aga samas summutame niisugused väga tõsised küsimused ära või ei võta neid justkui tõsiselt.

Teate, lugupeetud proua Tuus-Laul, see on selline küsimus, millele võib vastata väga lühidalt, öeldes, et ma palun teid sellise abstraktsusastmega küsimust täpsustada, või siis võib vastata ka pikalt. Te mainisite näiteks sellist teil võib-olla ühiskonnaliikmena tekkinud tunnet, et lahjadele kahtlustele reageeritakse tugevalt ja n-ö tegelikele kahtlustele mitte nii tugevalt. Ma arvan, et te mõtlete siin seda juhtumit, millest on kirjutatud ajakirjanduses. See puudutab ühte konkreetset Politsei- ja Piirivalveametile esitatud süüdistust, et kriminaalbüroo ametnikud, keskkriminaalpolitsei ametnikud on kasutanud ühes kriminaalmenetluses konkreetsete isikute vastu liiga suurt jõudu. Vastav juurdlus käib. Ma arvan, et ma tean sellest asjast natukene rohkem kui teie, ja ütleme siis niimoodi, et see asi ei näe nii süütu välja, kui võib-olla pealtnäha paistab. Ma julgen öelda, et Politsei- ja Piirivalveamet on reageerinud siiski adekvaatselt sellele, mida see taotluste tulv 2011. aastal nende asutusele põhjustas. Kui te viitate sellele, et ei kontrollita piisavalt nende isikute tausta, kes elamisluba taotlevad, siis ma julgen öelda, et kogu see süsteem on tänaseks üle vaadatud. Eri ametkonnad on nende pädevuse piires kaasatud elamislubade taotluste läbivaatamisse, ja kui on olemas konkreetsed faktilised asjaolud, millele tuginedes on võimalik elamisloa andmisest keelduda, siis seda kindlasti ka tehakse. Oma õppetunnid on kindlasti saanud ka vastav haldusorgan ehk Politsei- ja Piirivalveamet. Koostöö Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsuse ja migratsiooni poole, keskkriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei vahel on paranenud ning paraneb selle aasta jooksul kindlasti veel. Ma möönan, et 2011. aastal oleks see koostöö võinud mõningatel juhtudel parem olla, aga nendest õppetundidest kindlasti ka õpitakse.
Aluseid, mille põhjal on võimalik elamisloa andmisest keelduda, on seaduses piisavalt. Seda ei tehta kindlasti uisapäisa, sest tegemist on haldusorgani otsusega, mida on võimalik vaidlustada. Samas peab teiselt poolt ütlema, nii nagu seletuskirja alguses on teile kenasti selgitatud, et elamisloa andmine ei ole selline otsus, mille puhul me saaksime rääkida inimõiguste riivest, kuna see lihtsalt ei käi vastava instituudi alla. Elamisloa andmine ja üldse välismaalaste õigus on selgelt ühe riigi suveräänne otsustuspädevus, mille puhul meie saame seada tingimusi, saame seada nõudeid ja nende täitmist ka kontrollida. Otsus saab olema haldusorgani teha, see peab aga olema argumenteeritud. Vabandage, kuid kuulujuttude, ka veebis leviva informatsiooni pinnalt ei ole võimalik ühel haldusorganil langetada otsust keeldumise kohta, isegi kui see tunduks emotsionaalsel pinnal vägagi õige. Otsused peavad olema ikkagi ratsionaalselt põhjendatud. Nende langetamiseks viiakse läbi mitmesuguseid kontrolle, loomulikult võetakse ühendust kolmandate riikide ametkondadega, püütakse sealt saada ka karistusregistri andmeid, mis ei ole tihti üldsegi mitte lihtne. Euroopa Liidu siseselt on see lihtne, kolmandate riikidega, kes Euroopa Liitu ei kuulu, on see hoopiski raskem. Nii et ma palun vabandust, et vastus läks natukene pikaks, aga näete, ma valisin selle teise tee. Ma ei vastanud teile lühidalt, vaid proovisin vastata võimalikult kompleksselt teie siiski üsna abstraktsele küsimusele.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Äkki veab ka mul ja ma saan põhjaliku vastuse. Esiteks tahan öelda, härra minister, et te eksite. Välismaalaste seadus ei näe ette võimalust, et keegi kolib elama vanavanema juurde. Küll on olemas vastupidine võimalus, et vanavanem võib kolida oma lapselapse juurde. Aga ma võtan seda apsakat teie lahkel loal kui lubadust, et te toetate vastavat muudatusettepanekut, kui me selle teeme. Minu küsimus on aga selline. Teadupärast annulleeritakse elamisluba, kui välismaalane viibib väljaspool Eestit, ma peast ei mäleta, vist 180 päeva järjest. Eelnõus on nüüd selline säte, et Politsei- ja Piirivalveamet võib keelduda eemalviibimise registreerimisest, kui välismaalase kavandatav eemalviibimine ei ole põhjendatud või ei võimalda saavutada elamisloa andmise eesmärki. Kas siis tõesti Politsei- ja Piirivalveamet hakkab otsustama, kas see äriline eesmärk on saavutatav ja mis on põhjendatud ja mis on põhjendamatu eemalviibimine?

Tänan küsimuse eest! Teie eelmise lühikese küsimuse juurde, mis puudutas ühte konkreetset kaasust, ütlen, et seda peab lahendama haldusorgan, mitte meie teiega siin parlamendi ees. Ma loetlesin teile lihtsalt erinevaid aluseid, mis puudutab sugulase juurde elama asumist. Neid aluseid on tänases välismaalaste seaduses mitmeid. Nagu ma ütlesin, ei pruugi alati olla lahendus mitte elamisluba. Võimalik on taotleda ka pikaajalist viisat, millega saab täpselt sama hästi Eestisse tulla ja siin osaajaga viibida, eriti kui tegemist on täisealise inimesega, mitte alaealisega. Täisealine, 19-aastane isik.
Mis teie küsimust puudutab, siis nimetatud säte käib Eestist eemalviibimise registreerimisest keeldumise kohta. Eestist eemalviibimine on võimalik registreerida, kui see on põhjendatud. Põhjendatud on ta näiteks mingitel sellistel asjaoludel, kui isik läheb ajutiselt mõnesse muusse riiki õppima või mingit lühiajalist projekti teostama. Ta annab sellest Politsei- ja Piirivalveametile teada, eemalviibimine registreeritakse ja arvestatakse, et see isik ei viibi Eestis 183 päeva, vaid võib-olla mõnevõrra vähem. See on kõik võimalik ja see näitab tegelikult riigi paindlikkust, mõistlikku suhtumist nendesse inimestesse, kes tõesti Eesti ühiskonnale lisaväärtust annavad, aga kelle puhul võivad sellised erandid ette tulla. See puudutab just eemalviibimise registreerimist. Loomulikult on Politsei- ja Piirivalveamet siin otsustaja ning me oleme seaduses välja pakkunud sellised alused, nagu te ette lugesite.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Minu teine küsimus on ka natukene laiem, see ei puuduta konkreetset seaduspügalat. Mis te arvate, kas teie endiste erakonnakaaslaste hangeldamine elamislubadega ja selle kaudu Eestisse elamisloa andmine näiteks ühele Interpoli poolt tagaotsitavale ja ka teistele võimalikele kriminaalidele oli Eestile ja Schengeni ruumile laiemalt julgeolekuohuks või ei olnud seda mitte?

Tänan küsimuse eest! Eks selle teema käsitlemisel on palju emotsioone ja, ütleme, erinevaid lähenemisi. Ma võtsin välja ühe 2012. aasta 30. jaanuari artikli, kus räägitakse Ida-Virumaa juristist, keda nimetatakse hoopis elamisloakonsultandiks. See artikkel algab nii, et eri aegadel Venemaa elanikke elamisloa taotluste vormistamisel aidanud Eesti juristi sõnul on nende klientidele Eesti elamisloa hankimine muutunud keeruliseks või hoopis võimatuks. Eks see on tegelikult väga selgelt tõlgenduse küsimus, kes tahab tõlgendada ühtemoodi või nimetada ühtemoodi, ajakirjanik räägib siin isikutest, kes tegelevad elamisloa vahendamisega, nimetades neid elamisloakonsultantideks. Ma arvan, et eks samamoodi võib öelda isikute kohta, kes vahendavad viisasid, et nad on viisakonsultandid, kes aitavad inimestel viisataotlusi vormistada ja esitada – esitaja peab meie seaduste kohaselt teatavasti olema konkreetne isik ise, või me võime nimetada neid viisadega hangeldajateks. Ma arvan, et need on sellised emotsionaalsed kategooriad, mille tõlgendus ja millesse suhtumine on ausalt öelda igaühe enda küsimus. Nagu ma teile siin praegu tsiteerisin, on lähenemisi väga erinevaid.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Riigikogus on loodud välismaalastele tähtajaliste elamislubade andmisega seotud asjaolude väljaselgitamise uurimiskomisjon. See komisjon ei ole veel oma tööd lõpetanud. Kas te olete arvestanud, et see seaduseelnõu ei peaks jõudma teisele lugemisele enne, kui komisjon on oma töö lõpetanud ja saab teha muudatusettepanekuid? Või olete juba enne komisjoni töö lõppu neilt ettepanekud saanud?

Tänan küsimuse eest! Ma arvan, et see on oluline, et kõik, kellel on selle eelnõu menetlemisele sisulist sisendit anda, saaksid seda ka teha. Siseministeerium ei ole minu teada parlamendi komisjonilt ettepanekuid saanud, aga kui need tulevad, siis me tervitame neid kindlasti. Iga ettepanek, mis muudab nimetatud eelnõu parlamendi menetluses veelgi paremaks, veelgi lihvitumaks, on ainult positiivne. Nagu ma ütlesin, 2008. aastal oli arutelu selle seaduse üle minu arust üsnagi intensiivne, selles eelnõus, mille valitsus parlamendile esitas, tehti mitmeid muudatusi. Parlamendil on alati võimalik menetluse käigus oma ettepanekuid teha ja me vaatame hea meelega need kõik läbi ning anname loomulikult teise lugemise käigus põhiseaduskomisjonis ka oma vastused.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite oma ettekandes, et Eesti on jätkuvalt huvitatud sellest, et siia tuleks investeerima ettevõtjaid kolmandatest riikidest, loomaks lisaväärtust, ja mitte ainult näiliselt, vaid ka tegelikult. Ma loodan, et ka selle kontroll ja järelkontroll pole mitte näilik, vaid tegelik. Minu küsimus on aga seotud sellesama seaduse § 216 täiendustega, mis annavad välismaalasele võimaluse elamisluba taotleda, kui eraõiguslik juriidiline isik on kantud Eestis registrisse vähemalt neli kuud enne elamisloa taotluse esitamist, tal on olnud vähemalt eelneva nelja kuu jooksul tegelik majandustegevus Eestis ja välismaalane viibib Eestis viisa alusel. Minu küsimus on: kes ja kuidas hakkab seda tegelikku majandustegevust vaatlema? Kui selleks on selline institutsioon nagu Maksu- ja Tolliamet, kas siis on juba välja töötatud ka rakendusaktid?

Tänan küsimuse eest! Tegeliku majandustegevuse tuvastamise kõige lihtsam variant on loomulikult vaadata majandusaasta aruannet, vaadata, kas äriühing on fiktiivne, on ta riiulil seisev või toob ta ka tegelikult ühiskonnale mingisugust lisaväärtust. Nagu te minu sissejuhatavast sõnavõtust kuulsite ja saate lugeda ka eelnõust, oleme toonud sisse võimalikud konkreetsed mõisted, mis võiksid defineerida tegelikku majandustegevust. Me oleme öelnud, et ettevõtluse alusel elamisloa andmise tingimusteks võivad olla investeering 65 000 euro ulatuses, müügitulu konkreetses summas, mille me oleme välja pakkunud, või siis konkreetsete töökohtade loomine Eesti Vabariigis. Oleme selle defineerinud viie töökoha kaudu, mida hinnatakse sotsiaalmaksu alusel. Need on need ettepanekud, mis me oleme läbi rääkinud ka eri ametkondade ja ettevõtjate esindusorganisatsioonidega ning mis oluliselt konkretiseerivad tänast hinnangu andmist. Teatavasti kehtib välismaalaste seadus ka praegu ja ettevõtluse alusel antakse elamislubasid välja, aga nüüd me oleme lisanud siia veelgi konkreetsemad kriteeriumid, et ka haldusorganil, haldusotsuse tegijal oleks lihtsam hinnata tegelikku majandustegevust. Loomulikult vaadatakse iga juhtum eraldi läbi vastavalt seadustes paika pandud raamidele ja regulatsioonile. Selline on meie ettepanek, aga kui kellelgi on konkreetseid sisulisi ettepanekuid, kuidas tegelikku majandustegevust veelgi paremini lahti kirjutada, ja kui need on põhjendatud, siis me oleme ainult üks suur kõrv.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Varasematest küsimustest on mitmel korral kõlanud, nagu oleks toimunud mingisugune elamislubade müük või nendega hangeldamine. Vähemalt ajakirjanduses avaldatud andmete põhjal ei saa ju tegelikult väita, et seda oleks toimunud. Pigem on pakutud teenust, kuidas bürokraatiat lihtsamini läbida, dokumente lihtsamini vormistada, ja kuna seda on teinud poliitikud, siis on see olnud ilmselt sobimatu ja sellele on ka vastavalt reageeritud. Ma tervitan seda põhimõtet, et me ei keskendu mitte liigsele või isegi ülemäärsele kontrollile enne elamislubade väljaandmist, vaid siiski järelkontrollile, et kui midagi on läinud valesti, siis saab see üpris kiiresti ja kindlalt parandatud. Sellega seoses lõpuks ka küsimus: kas te saate veel kord kinnitada, et kui me käesoleva eelnõu seadusena vastu võtame, siis see ei kahjusta Eesti majanduskeskkonda ja atraktiivsust?

Tänan küsimuse eest! Jah, nii nagu ma ütlesin eelmistele küsimustele vastates, on meie eesmärk leida tasakaal. Neid tingimusi, mis puudutavad näiteks investeeringute, tegeliku ettevõtluse ligimeelitamist, on välismaalaste seaduses muudetud. Väljapakutud tingimused on paindlikumad ja ma arvan, et need on täpsemad kui praegu, neid on lihtsam hinnata. Kuhu panna täpselt maha see pidepunkt – ma arvan, et siin oleks hea kuulata ka parlamendi seisukohta. Me oleme selle eelnõuga oma ettepanekud teinud. Ja ma tahaksin küll loota, et me ei jää maha teistest mõistlikest Euroopa Liidu liikmesriikidest, nagu näiteks meie põhjanaabrist Soomest, kus keskendutakse peamiselt järelkontrollile ja kus ei ole olemas ka eelneva investeeringu nõuet, vaid inimesed võtavad endale kohustusi. Kui nad ei suuda kohustusi täita, kui nad ei suuda tegelikku majandustegevust Soome Vabariigis käivitada, siis võetakse elamisluba ära. Sellega hoitakse riik ja ühiskond avatuna just nimelt nendele, keda ju heas mõttes õngitsevad kõik Euroopa Liidu liikmesriigid, eriti need liikmesriigid, kes võib-olla vajavad rohkem oskustööjõudu, kellel on seda vähem, kes vajavad rohkem lisaväärtust investeeringute ja ettevõtluse näol.
Ma tahan kinnitada, et me oleme muudatused välja töötanud koostöös ettevõtlusorganisatsioonidega. Siseministeeriumi eesmärk on loomulikult arvestada ka seda teist poolt – julgeolekut ja väärkasutuste poolt. Positiivse tasakaalu, kesktee leidmine nende vahel ei ole lihtne, aga ma tahaksin küll loota, et oleme suutnud eelnõus selle praegu välja pakkuda.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Te jätsite enne ühele kolleeg Toobali küsimusele vastamata. Ma esitan selle küsimuse uuesti: kas võimalikule kriminaalsele elemendile elamisloa andmine on riigile julgeolekuoht või ei ole?

Tänan! Kui tegemist on isikutega, kelle puhul on selgelt olemas elamisloa andmisest keeldumise alused, aga see luba on antud, siis see on kindlasti julgeolekuoht. Seaduses on väga täpselt kirja pandud, millised on need alused ja kriteeriumid, millisel juhul on võimalik elamisloa andmisest keelduda. Nagu ma ütlesin, 2011. aastal olid mitme aluse puhul nõuded väiksed ja neid me karmistasime. Ametkonnad, õiguskaitseorganid on ka 2011. aastal andnud oma hinnanguid elamislubade kohta. Nagu ma ühele küsimusele vastasin, ma julgen öelda, et eelmisel aastal oli nende hinnangute andmisel arenguruumi. See süsteem on tänaseks üle vaadatud ja ma arvan, et ametkondadevaheline koostöö ning iga üksiku juhtumi läbivaatamine, läbivalgustamine on nüüd parem, kui see on seni olnud. Loomulikult me tahame viia julgeolekuohud Eesti Vabariigis miinimumini ja nimetatud juhtudel saavad isikute suhtes hinnanguid anda ikkagi õiguskaitseorganid. Kui nemad punast tuld ei näita, siis see tähendab, et inimesele on võimalik elamisluba välja anda. Tuletan meelde, et elamisluba on võimalik alati ära võtta, kui on olemas välismaalaste seaduses sätestatud elamisloa äravõtmise alused.

Suur tänu, härra siseminister! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks kõnepulti põhiseaduskomisjoni liikme kolleeg Andres Herkeli!

Proua esimees! Austatud kolleegid! Seaduseelnõu 212 on midagi, mida põhiseaduskomisjon vägagi ootas, sest teema juurde me tulime juba tegelikult siis, kui elamislubade skandaal oli puhkenud. 12. detsembril 2011 kuulasime sel teemal ära siseministri. Juba toona osutas siseminister seaduse nõrkustele, mis, nagu ta ütles, ei võimalda elamisloa taotlemisega seotud asjaolude eelkontrolli. Komisjoni esimees asus küll seisukohale, et probleemi ei saa taandada üksnes seaduse nõrkustele, kuid kõik me olime üsna üht meelt selles, et mida kiiremini need muudatused Riigikokku jõuavad, seda parem. Ja nüüd on nad meie ees.
Põhiseaduskomisjon arutas teemat 30. aprilli koosolekul, kus osalesid ka siseminister, Siseministeeriumi asekantsler Erkki Koort ning Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna välismaalaste talituse juhataja Liis Valk. Kui ma nüüd vaatan seda arutelu käiku ja hakkasin mõtlema, mida siit esile tuua, siis tõtt-öelda needsamad küsimused, mis komisjonis esile tulid, esitati enamikus ka saali diskussioonis ära. On üks äärmiselt huvitav seaduspära: nimelt, kui põhiseaduskomisjonis esitasid neid küsimusi koalitsiooni kuuluvad rahvasaadikud, siis siin tegid seda valdavalt Keskerakonna saadikud. Härra Efendijev vist alustas sellest erinevusest, mis oli Siseministeeriumi algse lähenemise ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepaneku vahel, millega lõpuks jäid eelnõusse väiksemad elamisloa kehtivusaja piirangud, kui seal esialgu olid. Selle küsimuse esitasin komisjonis mina ja härra Maruste täiendas seda. Edasi on veel mitmeid kattuvusi. Härra Linde küsis täpselt sama küsimuse, mille siin esitas Kalev Kallo: kas kaaluka riikliku huvi mõiste ei ole liiga avaralt sõnastatud? Sellele minister juba vastas. Samuti küsis härra Linde FIE-de tehtava 16 000-eurose investeeringu kohta, kas see ei anna endiselt võimalust näiteks selle eest korter osta ja välja rentida ning nii primitiivne see äritegevus ongi. Siin küsis seda vist härra Toobal. Vastus komisjonis oli, et ega seda täielikult välistada muidugi ei saa ja selguse toob majja järelkontroll.
Vist oli ainult üks teema, mille komisjonis tõstatasid meie kolleegid Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, keda saalis on väga vähe – nimelt see palganõude koefitsient 1,24 Eesti keskmist. Ka muudatusega jääb alles nõue, et niisugust keskmist peab elamisloa alusel töötav inimene Eestis teenima, avardatakse ainult seda, et võimaldatakse töötada mitmel eri töökohal või mitmes eri ettevõttes kokku, aga 1,24 keskmist peab tulema ühelt töökohalt. Nii Kajar Lember kui ka Indrek Saar arvasid, et see võiks tulla eri töökohtadelt kokku. Seda väidet tõrjus Erkki Koort, osutades, et koefitsient kehtestati selleks, et kaitsta oma tööjõuturgu ja et Eesti ettevõtjad ei palkaks liiga odavat tööjõudu.
Ma arvan, et see diskussioon, mis oli ka põhiseaduskomisjonis päris pikk, on enam-vähem edasi antud. Eelnõu otsustati saata täiskogu päevakorda täna, 9. mail 2012, määrata ettekandjaks siinesineja ja esimene lugemine lõpetada. Muudatusettepanekute tähtajaks on komisjoni ettepanekul kümme tööpäeva ehk see saaks täis 23. mail kell 18. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Teile on ka küsimus. Palun, kolleeg Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud põhiseaduskomisjoni esindaja! Ma küsin teie käest sedasama, mida ma küsisin ministrilt. Teadupärast on Riigikogus loodud lausa eriuurimiskomisjon, tegelemaks elamislubade andmise ja võimalike väärkasutustega. Millisena näeb põhiseaduskomisjon oma edasist koostööd selle uurimiskomisjoniga arutatava eelnõu menetlemisel?

Aitäh! Tegelikult võiks selle uurimiskomisjoni esindaja tõepoolest ära kuulata. Ka uurimiskomisjoni moodustamine käis põhiseaduskomisjoni kaudu. Kui siit tuleksid mingid seadusandlikud järeldused, mis seda eelnõu puudutavad, siis ma küll eeldaksin, et uurimiskomisjoni esindajad oleksid praegu saalis ja tõstataksid neid küsimusi. Seda ma praegu ei näe. Aga küsimust tõstatada sellisena ilmselt maksab.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Andres Herkel! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Eelnõu 212 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 23. mai kell 18. Eelnõu 212 esimene lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 220 esimest lugemist. Palun ettekandjaks rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Selle eelnõu eesmärk on lihtsustada ettevõtjate võimalusi kaasata väärtpaberiturul kapitali. Euroopa Komisjon on teinud mitu analüüsi ja uuringut, mis on tuvastanud, et sellisel kaasamisel lasub liigne halduskoormus. Esimese olulisema muudatusena lihtsustatakse prospekti koostamise nõudeid väike- ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Edaspidi esitatakse prospektis vähem teavet mitmesuguste varade, sealhulgas tehaste ja seadmete kohta, samuti põhiressursside kohta.

Palun saalis vaikust!

Teiseks lihtsustatakse väärtpaberite müügi vahendamist. Uute nõuete kohaselt ei pea finantsvahendaja koostama uut prospekti, vaid saab toetuda emitendi enda algselt koostatud prospektile. Kolmandaks on edaspidi võimalik teha suunatud pakkumisi laiemale investorite ringile ilma kulukat ressursimahukat müügiprospekti koostamata. Suunatud pakkumiste künnist suurendatakse 100-lt 150-le. See tähendab, et aktsiatest või võlakirjadest huvitatud ostja tuleb leida avalikkust kaasamata. Neljandaks muudetakse väärtpaberiemitentide kohta avaldatavat teavet investorisõbralikumaks. Muudatustega reguleeritakse täpsemalt, mis informatsioon ja millises ulatuses peab kokkuvõtlikus dokumendis sisalduma. Näitena toon emitendi varade, kohustuste ja finantsseisundi lühikirjelduse, pakutavate väärtpaberitega seotud investeerimisriski, kulud, mida emitent investorilt väärtpaberite omandamise eest nõuda võib, info, kas väärtpaberid noteeritakse hiljem näiteks börsil. Eesmärk on, et kokkuvõtlikud dokumendid prospektide kohta oleksid ühetaolised ja võrreldavad. See annab investoritele parema võimaluse kaaluda väärtpaberite omandamisel erinevaid pakkumisi.
Kokkuvõttena peaksid muudatused soodustama ettevõtjatel kapitali hankimist väärtpaberituru kaudu. Statistika kohaselt hoiab suur osa Eesti elanikke oma sääste pangahoiustes. Kui praegused hoiustajad otsustaksid rohkem väärtpabereid ostes suunata oma säästud otse Eesti ettevõtluse arengusse, siis elavdaksid nad ka Eesti majandust. Ka pensionifondides olevat raha oleks võimalik rohkem suunata Eesti majandusse. Eelkõige aga peaksid ettevõtjad ise tekitama rohkem võimalusi oma ettevõtetesse investeerimiseks. Eelnõu loob selleks senisest soodsama pinnase. Tänan!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, härra Jürgen Ligi! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Inara Luigase!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud väärtpaberituru seaduse muutmise seaduse eelnõu 220 oli esimest korda rahanduskomisjoni istungi päevakorras s.a 3. mail. Eelnõu eesmärke rahandusminister tutvustas. Kõik need muudatused põhinevad Euroopa Liidu direktiivil 2010/73/EL, mis muudab väärtpaberiprospektidirektiivi 2003/71/EÜ ja väärtpaberiemitendi läbipaistvusdirektiivi 2004/109/EÜ. Lisan veel, et liikmesriikidel on kohustus võtta see direktiiv üle s.a 1. juuliks.
Komisjon langetas 3. mail järgmised otsused: saata eelnõu täiskogu päevakorda s.a 9. mail ja määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 23. mai kell 18. Otsused oli konsensuslikud.
Teist korda arutas komisjon sedasama eelnõu 8. mail. Komisjonis tutvustas eelnõu Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna juhataja Thomas Auväärt. Arutelu komisjonis oli lühike, sest sisulisi muudatusi väärtpaberituru seadusesse ei tehtud. Tehti vaid palju tehnilisi ja selliseid muudatusi, mis täpsustasid väärtpaberiprospektidest tulenevaid asju. Samuti puudutati selliseid küsimusi nagu väärtpaberite suunatud pakkumiste künniste tõstmine. Kui enne nägi eelnõu ette suunatud pakkumise tegemise 99 investorile, siis hiljem laiendati seda ringi 150-ni. Küsiti ka eelnõu terminoloogia kohta. Seadusesse tuuakse sisse selline mõiste nagu "väike- ja keskmise suurusega ettevõtja". Käsitleti ka füüsilisest isikust kutselise investori mõistet ja kutselise investori suhtes kohalduvaid regulatsioone.
Komisjon otsustas 8. mai istungil, et esimene lugemine tuleks lõpetada. See otsus võeti samuti vastu konsensuslikult. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Inara Luigas! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli seaduseelnõu 220 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 220 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2012. aasta 23. mai kell 18.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kohtuekspertiisiseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 202 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tegemist on taas väga hea seaduseelnõuga. Nagu on öeldud ka eelnõu seletuskirjas, on eelnõu eesmärk eelkõige korrastada kohtuekspertiisi valdkonnaga seotud regulatsioone ning viia seadused kooskõlla nii riigisiseste kui rahvusvaheliste õigusaktidega ehk me soovime paremini kaitsta isikute õigusi. Alljärgnevalt ma peatuksin minu arvates kõige olulisematel punktidel, mida Eesti õiguskorda sisse viia plaanitakse.
Suure osa eelnõust moodustab riikliku sõrmejälgede registri ja riikliku DNA registri regulatsiooni muutmine. Registreid puudutav regulatsioon on praegu killustatud ning raskesti hoomatav, paiknedes mitmes seaduses. Kuna registrid sisaldavad delikaatseid isikuandmeid, on vaja selget ja üheselt arusaadavat reeglistikku, millised andmed registritesse kantakse, kuidas andmeid töödeldakse ning milliste alustel ja mis tähtaegade jooksul andmeid registritest kustutatakse. Kuna Eesti plaanib üle minna sõrmejälgede ja DNA-andmete automatiseeritud andmevahetusele teiste Euroopa Liidu riikidega, on registrite täpsem reguleerimine vajalik rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks.
Eelnõus ajakohastatakse ekspertiiside hinnakirja. Mitme ekspertiisi puhul minnakse ekspertiisipõhiselt hinnalt üle objektipõhisele hinnale. Kui praegu maksab näiteks dokumendiekspertiis 246 eurot, siis eelnõuga kehtestatakse dokumendiekspertiisi hinnaks 77 eurot ühe dokumendi kohta. Selline jaotus võimaldab arvestada ekspertiisitasu õiglasemalt ehk lähtuvalt tehtud töö mahust.
Täpsustatakse ka kohtupsühhiaatriaekspertiisi hinnakirja. Kui praegu kujuneb hind ekspertiisis osalenud ekspertide järgi (255 eurot eksperdi kohta), siis eelnõus nähakse ette, et komisjonilise või kompleksekspertiisi hind on 380 eurot, sõltumata selles osalenud ekspertide arvust. Samuti määratakse hind kohtupsühholoogiaekspertiisile – 125 eurot. Praegu arvestatakse hinda kohtupsühhiaatriaekspertiisi järgi, mis on 255 eurot.
Eraldi muudatustepaketi moodustab kohtupühhiaatriaekspertiisi valdkonna regulatsiooni ülevaatamine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud isikule eestkoste seadmise ja kinnisesse asutusse paigutamise menetluses. Muudatused tagavad, et kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemine oleks senisest rohkem kooskõlas meditsiinipraktikaga. Peamine muudatus on esialgse õiguskaitse raames isiku kinnisesse asutusse paigutamise pikendamine seniselt 14 päevalt 40 päevani. Siinkohal tekib kindlasti päris paljudel inimestel küsimus, miks seda tähtaega pikendatakse. Vastus sellele küsimusele on, et niisuguse ettepaneku tegid meile arstid. Üldjuhul ei parane ajutise psüühilise häirega isik 14 päeva jooksul, sest kasutatavad ravimid avaldavad mõju alles ligikaudu kuuenädalase ravitsükli järel. Sellest tulenevalt selgub ka vajadus isik pikemaks ajaks kinnisesse asutusse paigutada alles ravikuuri läbimise järel. Alles siis on võimalik hinnata, kas isiku psüühiline häire oli ajutise iseloomuga ja tema seisund on stabiliseerunud, nii et pikemaajalist kinnisesse asutusse paigutamist ei ole tarvis. Isiku paigutamise kinnisesse asutusse otsustab esialgse õiguskaitse puhul jätkuvalt kohus, kuid muudatus tähendab, et esialgse õiguskaitse pikendamisel saab kohtunik arvestada psühhiaatri arvamust ega pea kohe määrama psühhiaatriaekspertiisi. Kui nimetatud 40 päeva jooksul selgub, et ravimid ei ole loodetud mõju avaldanud ning isikut tuleb jätkuvalt kinnises asutuses hoida, saab kohus määrata psühhiaatriaekspertiisi.
Samuti luuakse eelnõuga võimalus juhul, kui kohtu menetluses on sama isiku suhtes korraga avaldus tema kinnisesse asutusse paigutamiseks ning avaldus talle eestkostja määramiseks, määrata ühine ekspertiis. Sätte eesmärk on ressursside efektiivsem kasutamine ning isiku koormamine vähemate ekspertiisidega. Siinkohal ma rõhutan veel kord, et kohtu roll menetluses ei muutu. Isiku kinnisesse asutusse paigutamise otsustamine on jätkuvalt kohtu pädevuses. Samuti on muudatusest tulenev 40 päeva vaid pikim võimalik periood ning vastavalt igale konkreetsele juhtumile on edaspidigi võimalik määrata esialgseks õiguskaitseks oluliselt lühem aeg. Jätkuvalt on tagatud ka isiku kinnisest asutusest vabastamine kohe, kui kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise tingimused on ära langenud.
Siinkohal ma lõpetan ning Vabariigi Valitsuse esindajana toetan kindlasti eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Tänan teid tähelepanu eest!

Kas esinejale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur tänu, justiitsminister! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni aseesimehe Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Õiguskomisjonis oli seaduseelnõu arutlusel 30. aprillil. Meie pidulikku arutelu juhatas komisjoni esimees Marko Pomerants ja osa võtsid Kalle Laanet, Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits ja Valdo Randpere. Nõunikena osalesid Carina Rikart, Linnar Liivamägi ja Raini Laide. Kutsutud olid Kristen Michal ja ministri nõunik Madis Timpson ning Justiitsministeeriumi karistusõiguse menetluse talituse nõunik Julia Antonova.
Nagu alati oli meil õiguskomisjonis väga sisuline arutelu. Kõigepealt andis minister ülevaate eelnõust. Nagu ta juba teile ütles, on sellel seaduseelnõul kolm eesmärki: DNA ja sõrmejälgede register, kohtuekspertiiside hinnad ja esialgse õiguskaitse korras kinnipidamise tähtajad. Oli tõesti väga mitmeid küsimusi, millele saadi ka sisulisi vastuseid. Esimene tõsisem küsimus, mis kerkis, oli 40-päevase kinnipidamistähtaja kohta. Julia Antonova selgitas, et kinnipidamistähtaeg oli kolm kuud, siis muudeti see 14 päeva pikkuseks ning lõpuks jõuti arstidega konsulteerides ja spetsialistidega arutades selleni, et 40 päeva on optimaalne kinnipidamistähtaeg.
Küsimused tekkisid ka selles osas, kelle poolt peab tulema esialgse õiguskaitse rakendamise soov ja tahe. Sellele vastati, et mõlemal juhul peab olema haiglapoolne initsiatiiv, ja juhul kui kinnipidamisaega soovitakse lühendada, peavad samamoodi tohtrid jõudma järeldusele, et kinnipidamine ei ole enam otstarbekas ega vajalik.
Mis puudutab ekspertiiside hindu, siis selgitati meile, et eesmärk on rakendada kulupõhist lähenemist, mis ei ole küll kõikide ekspertiisiliikide puhul rakendatav, aga üleüldiselt võttes on selline eesmärk. Neeme Suur tundis huvi, kas tegemist ei või olla kobarseaduseks muutumisega. See kahtlus lükati ümber. Maarika Tuus-Laulil oli küsimus, kas ja missugune märge jääb kinnipidamise kohta isikule. Sellele vastati, et kõik andmed kajastuvad terviseandmetes ehk kohtute infosüsteemis on ka vajalik info olemas. Kalle Jents küsis kohtupsühhiaatriaekspertiisi tasu kohta ja kommenteeris seda. Küsimuse all oli, kui palju on üldse aastas juhtumeid, kus rakendatakse esialgse õiguskaitse korras kinnipidamist. Vastus oli, et neid on aasta jooksul tuhandeid, 3000 ja 4000 vahel. Andres Anvelt tundis huvi DNA-andmete hoidmise aja ja selle pikkuse vastu, mis on seaduse järgi 75 aastat, 40 pluss 35. Igor Gräzin puudutas ekspertiiside hinna küsimust kahest aspektist. Üks aspekt oli see, et mingitel ajahetkedel ja põhjustel jäetakse ekspertiisid tegemata, tuues põhjuseks, et ekspertiisid on liiga kallid. Leiti, et lõppude lõpuks peab ikkagi prokuratuur otsustama, kas tellitakse ekspertiis või mitte. Härra Gräzini küsimuse teine pool oli, kas ekspertiiside hinnad ikka peavad olema sisse kirjutatud seadusesse, et tegemist on ühe asutuse hinnakirjaga. Julia Antonova kinnitas, et varem olid hinnad kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse tasandil, aga õiguskantsleri vastuväide oli, et see on põhiseadusvastane.
Eelnõu otsustati saata 9. mail esimesele lugemisele ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute tähtajaks määrata 23. mai kell 16. Ettekandjaks määrati mind. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Suur aitäh, Kalle Laanet! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on seaduseelnõu 202 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 202 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 2012. aasta 23. mai kell 16.

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud perekonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu 214 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tegemist on taas väga hea eelnõuga. Selle eelnõu koostamise vajadusele juhtisid Justiitsministeeriumi tähelepanu eelkõige puuetega inimeste eestkostjad. Milles on probleem ja millest see eelnõu räägib? Probleem on nimelt selles, et perekonnaseaduse kehtiv sõnastus võimaldab grammatilise tõlgendamise korral mõista seadust selliselt, justkui peaksid eestkostjad tõendama ükshaaval ja ostutšekkide abil muu hulgas ka eestkostetava igapäevaseks ülalpidamiseks tehtavaid kulutusi.
Kutsusime huvitatud osapooled s.a 6. märtsil Justiitsministeeriumisse ning arutasime, mida annaks teha, et eestkostjate, kes teevad väga tänuväärset tööd, elu muutuks lihtsamaks. Üheskoos leiti, et iga väikese väljamineku tšekki pole tõepoolest ratsionaalne kohtunikule esitada, aga mingisuguse aruande esitamise kohustus peaks jääma. Lõppkokkuvõttes jõuti arusaamisele, et Justiitsministeerium võiks välja pakkuda lahenduse. Justiitsministeerium töötaski välja omapoolse regulatsiooni ning saatis selle huvirühmadele tutvumiseks. 5. aprillil toimus järjekordne eestkosteteemaline ümarlaud, millest võtsid osa eestkosteasjadega tegelevad kohtunikud ja eestkoste järelevalvega tegelevad konsultandid maakohtutest, lisaks Sotsiaalministeeriumi, Justiitsministeeriumi, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, Lasnamäe Linnaosavalitsuse, puuetega inimeste esindusorganisatsioonide, MTÜ Eesti Eestkostekorraldus esindajad jt. Eelnõu saadeti arvamuse avaldamiseks õiguskantslerile, Eesti Puuetega Inimeste Kojale, Tallinna Tugikeskusele Juks, Käo Päevakeskusele, Eesti Juristide Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule, Eesti Linnade Liidule ja Eesti Advokatuurile, Notarite Kojale, maakohtutele, ringkonnakohtutele ning Riigikohtule, kes valdavas enamikus olid nõus eelnõu eesmärkide ja eelnõus kavandatud muudatustega. Kogu selle töö tulemus ongi teie ees laual.
Eelnõu sisaldab ainult kahte parandust, mida kehtivas õiguses soovitakse teha. Lühidalt formuleerides ongi eelnõu eesmärgiks see, et edaspidi ei pea eestkostjad esitama kohtunikule igat tšekki, vaid piisab, kui tuuakse välja igas kuus kuluv summa. Samuti vähendab see eelnõu bürokraatiat.
Soovin siinkohal rõhutada, et käesoleva eelnõu eesmärk ei ole eestkostja aruande esitamise kohustust täielikult ära kaotada, vaid aruande esitamist selgelt lihtsustada. Kohus peaks eestkostja tegevuse üle põhjalikumat järelevalvet tegema üksnes igapäevakulutusi ületava vara osas või juhul, kui on kahtlusi piiratud teovõimega isiku eestkoste kvaliteedis. See põhimõte jäi kõlama ka kohtumisel puuetega isikute ja nende vanemate esindusorganisatsioonidega. Põhjalikum kontroll eestkostetavate kaitseks on põhjendatud siis, kui on probleeme eestkostetavate esmavajaduste rahuldamisega või kahtlusi igapäevakulutusi ületavate varade kasutamise osas.
Enne kui ma lõpetan, soovin tänada kõiki osapooli, kes selles protsessis kaasa lõid ja oma nõu ning jõuga abiks olid. Tuleb tunnistada, et see protsess oli üsna kiire, aga ma usun, et tulemus on kõigile vastuvõetav. Siinkohal ma lõpetan ja Vabariigi Valitsuse esindajana toetan kindlasti esimese lugemise lõpetamist. Tänan kõiki tähelepanu eest!

Kas justiitsministrile on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Kristen Michal! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Lugupeetud kolleegid! Austatud eesistuja! Nagu juba hea minister sissejuhatuseks ütles, on tegemist ühe hea eelnõuga. Ma olen temaga täiesti nõus. Tegemist ei ole võib-olla väga hea eelnõuga sellest aspektist, et mõnes mõttes me eirame hea õigusloome tava, aga me teeme seda väga üllal eesmärgil. Nimelt tekkis kohtute praktikas üks kehtiva õigusnormi tõlgendus, mis muutis eestkostjate elu üleliia keerukaks ja millele ajakirjandus tähelepanu juhtis. Ka mina sain selle kohta märkusi ja tähelepanujuhtimisi, muu hulgas oma sõpradelt Facebookis, ja siis me rääkisimegi justiitsminister Kristen Michaliga ning arutasime seda teemat paar kuud tagasi. Mul on väga hea meel, et Justiitsministeerium nii operatiivselt ja adekvaatselt reageeris, suutis kokku kutsuda huvigrupid ja tuua meie ette seadusmuudatuse, mis teeb tõepoolest nende inimeste elu, kelle elu on juba nagunii üsna keeruline ja raske, natukene kergemaks ja vähem bürokraatidest sõltuvaks.
Õiguskomisjonis oli see teema arutusel 30. aprillil. Komisjoni istungist võtsid osa Kalle Laanet, Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits, Valdo Randpere, Carina Rikart, Linnar Liivamägi, Raini Laide ning kutsututest justiitsminister Kristen Michal, justiitsministri nõunik Madis Timpson ja Justiitsministeeriumi eraõiguse talituse nõunik Andra Olm. Justiitsminister ja Justiitsministeeriumi nõunik andsid ülevaate eelnõu algatamise vajalikkusest ning tutvustasid selle sisu, samuti vastasid nad õiguskomisjoni liikmete küsimustele. Küsimusi, peab küll ütlema, väga palju ei olnud, sest kõik komisjoni liikmed said kohe aru, kui tähtis ja vajalik see muudatus on. Komisjoni liikmed olid konsensuslikult selle poolt, et esimene lugemine lõpetada. Konsensuslikult tehti ka ettepanek määrata eelnõu muudatusettepanekute tähtajaks 23. mai kell 16 ja ettekandjaks Valdo Randpere ehk mina. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Jaak Allik, teie küsimus!

Lugupeetud härra ettekandja! Eestis on üks kohalik omavalitsus, ma pean silmas Narva linna, kus on kujunenud selline praktika, et ühele eestkostjale määratakse kümneid eestkostetavaid, isegi üle 30. Kas komisjonis oli arutelu või millist võimalust te näete, kuidas sel puhul peaks toimuma kontroll, kui praegu esitatud seadusparanduse järgi ei tule ka mingeid dokumente esitada? Mida sellisel puhul teha, kuidas selline olukord lahendada?

Hea küsija! Komisjon otseselt sellist teemat, kuidas lahendada neid asju, mis Narvas on tekkinud, ei arutanud. Küll aga tahaks juhtida tähelepanu sellele, et see eelnõu ei vabasta eestkostjaid täielikult dokumentide esitamisest. Kohus ei hakka neilt nõudma dokumente igapäevaseks ülalpidamiseks tehtud kulutuste kohta, lihtsalt hinnatakse, kui suur on igakuine väljaminekute vajadus. Kui aga on ikka mingi eriline väljaminek, siis on kindlasti endiselt vaja esitada dokumendid ja kohus on kohustatud neid ka sisuliselt kontrollima.

Palun, Jaak Allik, teine küsimus!

Minu küsimuse paatos on tegelikult selles, et kui perekonnaseadus omal ajal vastu võeti, siis ei lisatud ju kohtutele mitte mingeid materiaalseid, vaimseid ega finantsilisi vahendeid selle täitmiseks. Tähendab, kohtutel ei ole ju võimalik tegelda kogu selle tšekimajandusega, ei olnud enne ega ole ka praegu. Kas siin ei oleks üldse võimalik mingi muu tee, et mitte koormata kohtuid selle asjaga, millega nad tegelda ei soovi ega suuda?

Aitäh! Jällegi väga huvitav küsimus. Kahjuks seda aspekti komisjon absoluutselt ei puudutanud. Ma ei oska kuidagi teid aidata.

Palun, kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Valdo Randpere! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 214 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 23. mai kell 16.

Asume viimase päevkorrapunkti juurde, milleks on riigikaitsekomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel ÜRO vaatlusmissioonil Süürias" eelnõu 225 esimene lugemine. Palun kõnetooli riigikaitsekomisjoni esimehe Mati Raidma!

Suur tänu, austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikaitsekomisjon esitas arutuse all oleva eelnõu Riigikogu menetlusse s.a 30. aprillil. Eelnõu ja seletuskirja valmistasid ette Välisministeerium ja Kaitseministeerium koostöös riigikaitsekomisjoni esimehe ja komisjoni nõuniku-sekretariaadijuhatajaga.
Arvestades olukorda Süürias, võttis ÜRO Julgeolekunõukogu s.a 21. aprillil vastu resolutsiooni 2043 ÜRO sõjalise vaatlusmissiooni – United Nations Supervision Mission in Syria (UNSMIS) – loomise kohta Süürias. ÜRO missioon Süürias on rahvusvaheliselt kõrge profiiliga ja on praegu kõigi suurriikide ning ÜRO Julgeolekunõukogu liikmete poliitilise tähelepanu keskmes. Valmisolekut panustada sellesse missiooni on käesoleva aasta aprilli lõpuks indikeerinud 81 riiki, kes on esitanud omapoolsed kandidaadid Süüriasse sõjaliste vaatlejate saatmiseks. 8. mai seisuga on juba panustanud sellised riigid nagu Norra, Soome, Taani, Belgia, Hiina, Venemaa, Šveits, Brasiilia jt ning 60 vaatlejat eeldatavast 300-st asuvad Süürias. Määratud on ka missiooni juht, kelleks sai Norra kindralmajor Mood.
Eelnõu kohaselt panustab Eesti sellesse missiooni kuni kahe sõjalise vaatlejaga ja Eesti kaitseväelaste osalemise kestus on otseselt seotud ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadiga. ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2043 näeb ette ka SOMA (status of mission agreement) ehk missiooni staatuse lepingu sõlmimise ÜRO peasekretäri ja Süüria valitsuse vahel, mille alusel tagatakse sellele missioonile lähetatava personali õiguslik staatus. SOMA sõlmimiseni reguleerib vaatlejate Süürias viibimist mudel-SOFA (model status-of-forces agreement for peace-keeping operations) ehk vägede staatuse mudelleping rahuvalveoperatsioonidel, mis kehtib 9. oktoobrist 1990.
Süüria missioonil osalemine on vajalik välispoliitiline samm, mis toetab Eesti laiemat ÜRO-suunalist tegevust ning sobitub kavaga suurendada Eesti osalust ÜRO tegevuses ja Eesti sooviga saada aastatel 2020–2021 Julgeolekunõukogu valitud liikmeks. ÜRO liikmesriigina on Eestil oma võimaluste kohaselt vaja osaleda ka organisatsiooni rahualgatustes. Rahvusvahelise kogukonna liikme ja ÜRO liikmesriigina on Eestil õiguste kõrval kohustus aidata kaasa ÜRO jõupingutustele rahu tagamisel kriisipiirkondades. Eesti kaitseväelaste lähetamine aitab tugevdada Eesti panust ÜRO tegevusse rahu kindlustamisel.
Kaitsevägi osaleb praegu ühel ÜRO juhitaval konfliktijärgsel rahutagamismissioonil, mille nimi on UNTSO, Liibanonis, Iisraelis, Egiptuses ja Süürias. Riigikogu on kaitseväe UNTSO missioonil osalemise mandaati pikendanud selle aasta lõpuni. Ka selle missiooni näol on tegemist vaatlusmissiooniga.
Eelnõuga oli otseselt seotud riigikaitsekomisjoni ja väliskomisjoni s.a 8. mai väljasõiduistung Kaitseväe Peastaabis, kus komisjoni liikmed said kaitseväe esindajatelt põhjaliku ülevaate Eesti kaitseväe osalusega rahvusvaheliste missioonide piirkondades toimuvast, sh ka arutuse all olevas eelnõus sätestatud missiooni piirkonnas.
Riigikaitsekomisjon otsustas 3. mai istungil konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek lülitada käesolev otsuse eelnõu esimeseks lugemiseks Riigikogu tänase istungi päevakorda. Eelnõu eest vastutavaks Riigikogu liikmeks ja ettekandjaks määras riigikaitsekomisjon 30. aprillil siinkõneleja. Riigikaitsekomisjon otsustas s.a 3. mai istungil konsensusega teha Riigikogule ettepanek käesoleva otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ning tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 99 lõikele 1 paluda Riigikogu esimehel määrata eelnõu muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. mai kell 10.30. Aitäh!

Suur tänu! Teile on mõned küsimused. Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Ei kahtle, et see eelnõu täidab meie välispoliitilisi eesmärke, aga minu küsimus on, miks sellise eelnõuga ei tulnud välja valitsus.

Aitäh! Põhjus on iseenesest lihtne. Selline värske kriisipiirkond ja kiire ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon panid peale teatud ajapiirangud. Et mitte läbida kogu protseduurijada ja kooskõlastusringe, mis kaasnevad sellega, kui eelnõu valitsuse poolt tuleb, on taolisteks puhkudeks olemas võimalus, et koostöös vastavate ministeeriumidega saab eelnõu algatada ka riigikaitsekomisjon. Kuigi meie kodukord seda ei nõua, saatsime eelnõu ikkagi ka valitsusele seisukoha võtmiseks. See seisukohavõtt on sealt tulemas ja jõuab teiseks lugemiseks kohale.

Aitäh! Palun, Raivo Järvi!

Suur tänu, hea juhataja! Hästi lihtne küsimus: kas meie vaatlejad on relvastatud ja mis on nende sõjaväeline auaste?

Aitäh! Mis puudutab ÜRO sõjalisi vaatlusmissioone, siis tegemist on mitterelvastatud kaitseväelastega ehk siis neil puudub relvastus täiesti. ÜRO ja Süüria valitsuse vahel on sõlmitud kokkulepe, et Süüria valitsusväed võtavad enda peale vaatlejate julgeoleku kindlustamise. Kes jälgib uudistevoogusid, see teab, et tegemist on küllaltki kuuma konfliktiga, kus siiani on relvastatud kokkupõrkeid. Seega ei ole loomulikult tegemist lihtsa missiooniga ja sellepärast valitakse sinna ka inimesi põhjalikult. Kandidaadi vaatab lisaks Eesti poolele üle ka ÜRO ja teeb oma selektsiooni. Kindlasti on kandidaat ohvitser ja kindlasti ka vastava teadmise ja kogemusega ohvitser.

Kas ettekandjale on veel  küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Mati Raidma!

Aitäh!

Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Eelnõu 225 muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 14. mai kell 10.30.
Head kolleegid, sellega on meie tänane päevakord ammendatud. Soovin kõikidele kena õhtu jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 17.44.