Head ametikaaslased, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 12. töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Palun, Yana Toom!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Mul on au anda Keskerakonna fraktsiooni saadikute nimel üle arupärimine peaminister Andrus Ansipile seoses kurikuulsa kapo aastaraamatuga, mida meie austatud peaminister nimetas eile siin saalis kõige oodatumaks perioodiliseks väljaandeks Eestis. Neile, kellele see ei meeldi, soovitas ta pöörduda pressinõukogusse. Nali oli muidugi hea, aga meil on siiski talle mõned küsimused. Nimelt, Tallinna ja Narva koolid on vaidlustanud kohtus Vabariigi Valitsuse otsuse, millega ei rahuldatud nende taotlust jätkata õpet vene keeles Eesti venekeelsetes gümnaasiumides. Aastaraamatus avaldatud info põhjal on ilmselge, et autorid mõjutavad oma tegevusega kohtuotsust juba enne kaebuse menetlemist. Tahaksime selle kohta peaministri kommentaari. Küsime ka seda, kas härra peaminister jagab seisukohta, et vene keele ja kultuuri säilitamine kujutab endast ohtu Eesti riigi põhiseaduslikule korrale, nagu ilmselt arvavad kapo aastaraamatu autorid. Tahame teada, millises ulatuses härra Ansipi arvamusel tuleb piirata venekeelse kogukonna huvide esindatust poliitikas ja riiklikul tasemel. Ja viimane küsimus on, millised meediakanalid on ametlikult tunnistatud vaenulikuks Eesti riigile. Kui aga sellist musta nimekirja ei eksisteeri, siis mille alusel avalikult taunitakse inimesi, kes on andnud intervjuu kanalile Russia Today? Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil, 12-l Keskerakonna fraktsiooni liikmel on arupärimine minister Hanno Pevkurile. See puudutab asjaolu, et 15. jaanuaril 2011 jõustus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatus, mis võimaldab neljanda kursuse lõpetanud arstitudengitel töötada abiarstina. Seoses sellega on eelmisel aastal loodud 40 abiarsti kohta, sel aastal umbes 120 kohta. Kokku on neljandal ja viiendal kursusel hinnanguliselt 300 üliõpilast, nii et nendest kohtadest ei piisa. Aga veel hullem on see, et nendel kohtadel puudub rahakate. Praegu on olukord selline, et arstiteaduskonna üliõpilased lähevad pärast neljandat kursust abiarstidena tööle Soome, sest seal rahastatakse seda tööd Soome riigi eelarvest. Ja kui need tulevased tohtrid on Soomes juba mingi aeg töötanud, ega nad ju enam tagasi ei tule. Nii et ma ütleks, et see on riikliku tähtsusega probleem. Meil on seoses sellega härra ministrile neli küsimust, mis puudutavad abiarstisüsteemi korraldamist ja kõige rohkem selle süsteemi rahastamist. Aitäh!

Austatud Riigikogu, rohkem kõnesoove ma ei näe. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist, juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele.
Annan edasi ka teate, et Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise rahandusminister Jürgen Ligile.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 81 Riigikogu liiget, puudub 20.
Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist.

Läheme esimese päevakorrapunkti juurde, milleks on põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 199 teine lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni aseesimehe Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Põhiseaduskomisjoni 16. aprilli istungil toimus eelnõu teise lugemise arutelu. Selleks ajaks muudatusettepanekuid laekunud ei olnud. Me nõustusime keeletoimetajate ettepanekuga asendada eelnõu punktis 2 sõna "allakirjutamisel" sõnaga "allakirjutamisest". Rohkem muudatusi me eelnõus ei teinud. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole. Eelnõu 199 kohta muudatusettepanekuid laekunud ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on panna eelnõu teisel lugemisel lõpphääletusele. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist. Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele eelnõu 199. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" muutmine" eelnõu 199 on otsusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Põlvkondadevahelises solidaarsuses peitub potentsiaal" arutelu. Lubage enne, kui me selle päevakorrapunkti juurde läheme, lühidalt tutvustada selle menetlemise korda. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 153 on kõigepealt sotsiaalminister Hanno Pevkuri ettekanne kuni 20 minutit, seejärel küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Peale seda on Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professori Lauri Leppiku ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Sellele järgneb sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna ettekanne kuni 20 minutit ning küsimused ja vastused kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada kõigile ettekandjatele selle päevakorrapunkti arutelul kaks suulist küsimust. Peale küsimustevooru on nagu ikka läbirääkimised. Sotsiaalkomisjoni palvel teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad ja seejärel Riigikogu teised liikmed. Arutelu lõpus Riigikogu otsust vastu ei võta. Nüüd on mul on suur au ja rõõm paluda Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkur!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Mul on äärmiselt hea meel siin täna teie ees seista ja arutleda nii olulise teema üle. Me mõistame, et selle teema olulisus päev-päevalt kasvab. Alustuseks lubagegi tänada sotsiaalkomisjoni võimaluse eest siin teiega mõtteid vahetada. Mul on väga hea meel, et minu ettekandele järgneb Lauri Leppiku ettekanne. Justkui heas seitsmenda meele koosmõjus on meie kahe ettekanded Euroopa aktiivsena vananemise aasta ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta teemakäsitluselt jagunenud nii, et mina keskendun peamiselt esimesele poolele ehk siis aktiivsena vananemisele ning Lauri Leppik räägib natukene rohkem põlvkondadevahelisest solidaarsusest. Meil ei olnud see omavahel kokku lepitud, see lihtsalt juhtus nii. Aga nüüd sisu juurde.
Rahvastikuteadlane Luule Sakkeus on kirja pannud neli olulist rahvastiku vananemise tulemust. Esiteks, 65-aastaste ja vanemate elanike osakaal rahvastikus on suurenenud – 130 aasta jooksul on see osakaal kasvanud neli korda, 4,2%-lt 17,2%-le; teiseks, rahvastiku keskmine vanus on 130 aastaga kasvanud üle 16 aasta elik 23,5 aastalt 39,5 aastale; kolmandaks, üle 85-aastaste osatähtsus rahvastikus pidevalt kasvab – viimase 40 aastaga on kasv olnud 133% ehk üle 85-aastaseid on 2,3 korda rohkem ja viimaste aastate juurdekasv on ca 6% aastas; ning neljandaks, praegu sündinutest enam kui pooled peaksid elama kauem kui 80 aasta vanuseks.
Arvestades nii neid kõnekaid fakte kui ka muid suundumusi, alustas ministeerium just sel nädalal aktiivsena vananemise strateegia 2013–2020 väljatöötamist. Loodava strateegia abil soovime tagada Eesti vanemaealistele mitmesuguseid võimalusi aktiivsena vananemiseks ja väärikana elamiseks. Lubage mul alljärgnevalt keskenduda peamiselt neljale valdkonnale, mis meie arusaama kohaselt võiksid moodustada koostatava strateegia selgroo.
Esiteks, eakate tööhõive. Kuna rahvastiku vananemine toob vältimatult kaasa pensioniealiste inimeste arvu suurenemise, on eakate tööhõive soodustamine järjest tähtsam. Koalitsioonileppes oleme märkinud, et valitsusliidu silmis on eluea üldisest pikenemisest veelgi olulisem just tervena elatud aastate arvu kasv. Riik väärtustab sotsiaalselt aktiivset elu, mis tagab pensionile jäädes suuremad sissetulekud ning loob kõigile võimaluse töötada nii kaua, kui ise soovitakse. Eestit on senini iseloomustanud ja ma loodan, et iseloomustab ka edaspidi üks kõrgeimaid eakate tööhõive näitajaid Euroopa Liidus. Eurostati andmetel oli Eesti Rootsi, Taani ja Saksamaa järel neljandal kohal. Euroopa Liidu 27 riigi keskmine näitaja on 47,7%, Eestis on see 57,5%.
Kui vaadata aktiivsuse näitajat ehk valmisolekut tööturul osalemiseks, siis selles olime 2011. aastal Rootsi järel koguni teisel kohal. See näitab, et Eesti vanemaealised töötavad ja soovivad töötada tunduvalt rohkem, kui see Euroopa Liidus keskmiselt on. See tähendab, et meie inimesed töötavad kauem, mitte ei jää kohe pensionile, ja need, kes töö kaotavad, hakkavad kohe uut tööd otsima. Kui Rootsis ulatus aktiivsuse määr 74,5%-ni ja Eestis 64,2%-ni, siis näiteks Belgias, Itaalias, Ungaris, Poolas, Sloveenias ja Maltal jäi see alla 40%. Vanemaealiste hõive näitajat tõstab just vanemaealiste naiste suhteliselt suur hõive teiste riikide omaga võrreldes. Vanemad mehed soovivad rohkem tööl käia ja nende aktiivsuse näitaja on kõrgem kui vanematel naistel, kuid samas on meeste seas palju selliseid, kes ei suuda endale tööd leida. Vanemaealiste meeste hõive on meil praegu 52,3% ja naistel 54,9%. Ka see näitab, et meeste aktiivsus on küll suur, aga tööd on vanemas eas raske saada.
Kui vaadata tööhõive näitajat vanusegruppide lõikes vahemikus 45–74 eluaastat, siis selgub, et kõikides gruppides on hõive viimase 11 aasta jooksul kasvanud. Enim on kasvanud just 70–74-aastaste tööhõive, mis on kümne aastaga pea kahekordistunud. Tööealiste ja vanemaealiste arvu suhe peaks lähitulevikus kehvemaks muutuma ja see esitab väljakutse eelkõige tööturu jätkusuutlikkusele. On selge, et kui me soovime praegusest suuremat või isegi praegusega võrreldavat tööhõivet, on üks hädavajalikke lahendusi 65-aastaste ja vanemate elanike valmidus ning loomulikult võime tööd teha.
Kogu Eesti ühiskonda ootab ees vastamine väljakutsetele ja selleks tuleb püüda veelgi paremini ära kasutada vanemaealiste ressurssi tööturul. Huvitav fakt on sel taustal Statistikaameti info, et ühe küsitluse kohaselt on vanuse kasvades üha enam neid, kelle hinnangul on nende haridustase tehtava töö jaoks liiga kõrge. Ehk potentsiaali eakate veelgi suuremaks osalemiseks ja ka tööandjate valmisolekuks neid tööle võtta on küll ja küll. Teisena räägiks elukestvast õppest.

Austatud minister, ma vabandan teie ees! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm! Palun austame ettekandjat ja neid ametikaaslasi, kes soovivad ettekannet kuulata! Ma väga palun seda! Palun, minister!

Aitäh! Niisiis elukestvast õppest. Kuigi, nagu just öeldud, paljudel eakatel on arvamus, et nende haridustase on tehtava töö jaoks liiga kõrge, on siiski tööturul aktiivsena püsimiseks vaja omandada üha uusi teadmisi ja oskusi. Ka vanemas eas tuleb olla aktiivne, tuleb järjekindlalt tegelda eneseharimisega. Ühiskondlikes protsessides, sh tööturul eduka osalemise eeldus on, et ollakse hästi kursis nii oma tegevusvaldkonna kui ka laiemalt kogu ühiskonna arenguga. Paljudes valdkondades ei tähenda kursis olek tänapäeval enam aastate eest omandatud kutsetunnistuse või diplomi olemasolu, vaid pidevalt uute teadmiste hankimist ja üha aktiivsemat suhtlust nii teiste inimeste kui ka riigiga. Peale klassikaliste infokanalite – nt raamatud, ajalehed ja teiste inimestega vahetult suhtlemine – on tänapäeval aina tähtsam kõikvõimalik interaktiivne suhtlus. Üha täienevate internetiteenuste abil on loodud võimalused suhtlemiseks nii teiste inimeste kui institutsioonidega pea kogu maailmas. Internet võimaldab ligipääsu informatsioonile ja on seega üha olulisem vahend, millega oma teadmisi avardada.
Internetiteenuste kasutamine ja sealt info leidmine eeldab aga nende võimaluste pidevat tundmaõppimist. Selle tõdemuseni jõudsid ka eri uurijad ühes sotsiaaltrendide uuringus, mille andmed Statistikaamet avaldas 2010. aastal ja mis kandis pealkirja "Vanemaealiste sidusus". Emeriitprofessor Ene-Margit Tiit on samuti rõhutanud elukestva õppe olulisust, märkides, et nii kogu elanikkonna kui ka üle 50-aastaste osalemine elukestvas õppes on otseselt seotud tööhõives osalemisega. Seda teadmist täiendab ka 2009. aastal läbiviidud vanemaealiste toimetuleku uuring, mille tulemused näitavad, et olemasoleva põhitöö puhul tuli töötavatel vanemaealistel ja eelmise põhitöö puhul mittetöötavatel vanemaealistel täienduskoolitus või tasemeõpe läbida ligi kolmandikul 50–74-aastastest. Seega õppest me ei pääse.
Kolmandaks peatuks teenustel. On teada, et teenuste osutamise vajadus nii tervishoiu- kui hoolekandeasutuses suureneb märkimisväärselt peale inimese 75-aastaseks saamist. Samas oleme Eestis järjekindlalt liikunud suunas, mis võimaldaks inimestel ka kõrges vanuses elada oma koduseinte vahel. Selleks on viimastel aastatel jõudsalt arendatud koduõenduse süsteemi, mida tõestab koduõenduse ravijuhtude arvu pea kümnekordistamine viimase kaheksa aastaga. Samas mööngem, et ilma haiglate ja hooldekodudeta me oma ühiskonda ette ei kujuta. Seda tõendab kas või fakt, et vaatamata viimaste aastate majandusraskustele on hooldusraviteenuse kasutajate arv viimase viie aastaga kasvanud ca neljandiku: 8500-lt 10 400-le. Mis puutub tulevikku, siis selgelt on näha, et üha enam süveneb vajadus tervishoiu- ja hoolekandeteenused ühitada. Ja selle teadmise valguses on hea meel näha, et ka nende inimeste arv meie hoolekandesüsteemis, kellel on ette näidata nii hooldustöötaja kui ka õendustöötaja kutsetunnistus, kasvab pidevalt.
Neljandaks jõuan peatuda ka kaasatusel, sidususel ja vabatahtlikul tööl. Sotsiaalsest sidususest saame rääkida, kui eri inimrühmad on võrdselt kaasatud kõikidesse ühiskondlikesse protsessidesse. Samas peame mõistma, et vanemaealiste sidusus erineb nooremate omast. Eelkõige on ka sidususe seisukohalt rõhk töötamisel, kuna tööelu lõppemisega väheneb märksa ka eaka inimese sotsiaalne sidusus. Selle mure leevendamiseks on oluline luua eakatele inimestele igakülgsed võimalused aktiivsena vananemiseks, enesetäienduseks, huvialadega tegelemiseks ning kultuuri- ja ühiskonnaelus osalemiseks. Loomulikult oleneb palju inimeste enda aktiivsusest ehk sellest, kui palju nad suudavad ja kas ikka soovivad kasutada loodud võimalusi olla aktiivne, suhelda ja ühiskonnas kaasa rääkida. Ka selle tõdemuse võime leida Statistikaameti poolt 2010. aastal avaldatud artiklist "Vanemaealiste sidusus". Aga kui eakal inimesel säärane soov on, peab tal olema võimalus seda ka realiseerida. Kui vaadata jällegi viimaste aastate arenguid Eestis, on hea meel tõdeda, et kümne aastaga on Eestis päevakeskuste arv meile teada olevalt vähemalt kahekordistunud. Eestis peaks olema natuke vähem kui 100 päevakeskust. Nendes keskustes saavad eakad inimesed osaleda vaba aja tegevustes, koolitustel – arvuti- ja keeleõpe jms – ning kasutada toimetulekut soodustavaid teenuseid, näiteks koduteenused, tihtipeale ka toitlustamine jms.
Kui nüüd vaadata ülikoolide poole, siis Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE avalikustas sel aastal kodanikuhariduse ja vabatahtliku tegevuse analüüsi. Selles tõdeti, et vabatahtliku tööga tegelevad Eestis pigem kesk- ja vanemaealised inimesed vanuses 40–64 aastat. Kõigist 50–59-aastastest tegeleb sellega hinnanguliselt 7% ja 60–64-aastastest 5%, vanematest inimestest veelgi vähem. Kui kõrvutada neid arve eakate inimeste valmisolekuga tööl käia ja ka tööhõive aktiivsuse näitajatega, näeme, et siin on väga suured käärid. Ühiskondliku ja tööturu aktiivsuse vahel haigutab suur kuristik, mida aga ei tohiks olla. Mida aktiivsem ja kaasatum on igaüks meist ka kõrgemas vanuses, seda igas mõttes tervem ja ühtsem on ühiskond laiemalt.
Kokkuvõtteks. On selge, et nende väheste minutitega ei ole võimalik kõikehõlmavat lähenemist aktiivsena vananemisele ja põlvkondadevahelisele solidaarsuse teemale leida ja me ei jõua kõiki tahkusid analüüsida. Küll andis eeltoodud lühike kokkuvõte ehk ülevaate nendest teemadest, mida aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse toetamiseks silmas tuleb pidada ja mis on need teemavaldkonnad, millele keskendub üleriigiline aktiivsena vananemise strateegia. Ehk veel kord lühidalt meenutades: esiteks tööhõive, teiseks elukestev õpe, kolmandaks teenused ning neljandaks kaasatus ja vabatahtlik töö. Ma kutsun siinkohal kõiki Riigikogu liikmeid üles andma ka oma väärtuslik panus selle strateegia väljatöötamisse. Kui teil vähegi on mõtteid, milline peaks Eesti aktiivsena vananemise strateegia sisu olema, siis kõik ettepanekud on Sotsiaalministeeriumis oodatud. Head aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastat meile kõigile! Aitäh!

Aitäh, austatud minister, ettekande ja heade soovide eest! Meil on ka küsimusi. Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Kuna te olete selle teemaga tegelnud, siis äkki te teate, kas on Euroopa Liidus või mujal riike, kus inimene peab minema pensionile, tähendab, peab minema töölt ära, kui ta jõuab pensioniikka? Ja kas on riike, kus tööl käies inimene ei saa pensioni, nagu ta Eestis saab?

Aitäh küsimuse eest! Sellist sundi, et peab töölt ära minema, minu teada ei ole. Küll on väga suured erinevused maksukorralduses, mis puudutab pensionile jäämist. Väga suures hulgas riikides on üheaegne pensioni saamine ja tööl käimine piiratud. Eesti riik seda piiranud ei ole ja ma pean seda igati mõistlikuks mitmel põhjusel. Üks põhjus on loomulikult see, et nii õnnestub meil eakaid inimesi rohkem tööturul hoida. Teine põhjus on kindlasti see, et meie ühiskondlik ühine rikkus võimaldab välja maksta pensione selles mahus, nagu see meil praegu on. Kui eakatel inimestel on valmisolek ja võimalus tööga lisasissetulekut teenida, siis seda ei tohiks neile kindlasti keelata.
Kui vaadata Euroopas ministrite tasemel käivaid arutelusid aktiivsena vananemise teemadel, siis väga selgelt on üks olulisimaid märksõnu, mida enamik Euroopa riike rõhutab, just eakate inimeste tööhõives hoidmine ja tööhõivesse tagasitoomine. Kui me vaatame Euroopa maade statistikat, seejuures ka ida poole, siis see statistika kõneleb väga selgelt seda keelt, et Euroopa on vananev ühiskond. Ning vananeva ühiskonna valguses peame 10, 15 ja 20 aasta perspektiivis tõdema seda, et meil ei ole tööturul piisavalt töökäsi selleks, et vähemalt samal hulgal tööd ära teha, kui meil praegu teha tuleb. Nii et inimeste tööhõives hoidmine ja tööhõivesse tagasitoomine on ülimalt tähtis mitte ainult Eesti, vaid ka teiste Euroopa riikide jaoks.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Eelmise vastuse kõrvale märkuseks nii palju, et kindlasti põhjus, miks paljud riigid ei pea õigeks tööl käivale vanemale põlvkonnale täispensioni maksta, on see, et väga mitmes riigis on ju pension pea 60% inimese kunagisest palgast. Meil on see kahjuks kõvasti väiksem. Aga te puudutasite mitmel korral haridust ja tõite selle välja kui inimese aktiivsena hoidmise võtmesõna, millega kindlasti me kõik siin oleme nõus. Kas te aga ministrina olete teadlik, et reaalsuses on vanemal põlvkonnal üsna raske tagasi hariduse juurde tulla, sh mitmete formaalsete nõuete tõttu? Kursuste ja vabahariduse puhul loomulikult probleeme ei ole. Kui sa soovid aga omandada näiteks kutseharidust, siis väga suurel osal kaugõppe võimalustel on ees keskhariduse nõue. Vaatamata mitmetele ettepanekutele asja muuta on sellest siiski loobutud. Kas te sotsiaalministrina teeksite ettepaneku olla selliste formaalsete nõuete osas märksa paindlikum?

Iga administratiivse takistuse eemaldamine, mis võimaldab inimestel osaleda elukestvas õppes, on igal juhul mõistlik. Seega neid takistusi tuleb vähendada. Administratiivsed takistused ei toeta kuidagi meie põhimõttelist ja selget arusaama, et elukestev õpe on vajalik. Erinevatel erialadel on need administratiivsed takistused erinevad. Toon teile näiteks arstiõppe, kus praegu on residentuuris pensionieas olev inimene, kes on omandanud arstikutse ühel erialal, aga on astunud uuesti residentuuri. Nii et sellel erialal ehk arstiteaduses seda barjääri pole.
Aga ma ei pea elukestva õppe all silmas ainult akadeemilist õpet. Me võiksime toetada kümnel või sajal käel või ükskõik kui palju meil käsi siin Riigikogu saalis kokku on, et eakatel inimestel oleks võimalus ka mitteformaalsetes elukestva õppe vormides osaleda. Üks hea töövorm, mis viimastel aastatel on Eestis tugevalt kanda kinnitanud, on kolmanda nooruse ülikoolid või eakate rahvaülikoolid või mis iganes nime all need ka ei tegutse. Me võime näiteid tuua tehnikaülikoolis toimuvast, me võime näiteid tuua Pärnust, Tartu Ülikooli juures toimuvast, ka Viljandis kogunevad eakad ja on teisigi paiku. Need õppevormid eeldavad väga suurt aktiivsust ja täidavad just nimelt elukestva õppe rolli. Nii et ma läheneksin asjale kahest küljest: eelkõige peaks olema valmisolek nii akadeemilise kui ka kutseõppe andjate poolelt, kuid teiselt poolt peab olema inimeste enda valmisolek osaleda elukestvas õppes kas siis formaalsete või mittetraditsiooniliste õppevormide kaudu. Hädavajalik on kas või see, et nooremad põlvkonnad õpetavad vanematele põlvkondadele arvuti põhitõdesid, et oleks võimalik näiteks mitmesuguseid sotsiaaltoetusi elektrooniliselt taotleda.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Minu meelest oli teil väga asjalik ja tõsine kõne, aga mulle tundub, et selle ülesande lahendamine pole kuigi lihtne. Alustaksin sõnast "solidaarsus". Kui praegu vaadata 20 viimase aasta ajalugu Eestis, siis ega solidaarsust ja sallivust pole noorte poolt vanade põlvkonna suhtes olnud. Kui lugeda praegu internetikommentaare, siis sealt käib läbi selline sõnum, et olete meil ees, hoiate töökohti kinni jne. Minge eest ära! Siit ka küsimus: kuidas te kavatsete leida töökohti, kuhu vanem inimene võib tööle minna? Ja kas täispensioni saamine jätkub ka tulevikus või äkki tuleb mingisugune meelemuutus ja päris täispensioni enam ei saa, kui tööl hakkad käima?

Alustaksin lõpust. Ma ei näe küll mingit põhjust, miks me peaksime meie eakatelt võtma motivatsiooni tööl käia ja neilt pensioni ära võtma. Ma ei näe selleks mingit võimalust.
Mis puutub solidaarsusse, siis ma pigem ikkagi näen seda, et töökohti loovad ju ettevõtjad. Siin on üks oluline märksõna kindlasti ettevõtjate arusaamise muutumine. See ei puuduta ainult eakaid inimesi, see puudutab üldse inimesi, kes vajavad tööturul täiendavat kaitset või abi. Eile rääkisime Hoolekandeteenuste AS-i juhatajaga sellest, kuidas oleks võimalik rohkem puuetega inimesi, sh eakaid puuetega inimesi tööturule tagasi tuua. Tõesti, maailm areneb selles vallas väga kiiresti.
Ma olen siin saalis juba näiteks toonud ühe Saksamaa autotehase: eakate inimeste kaasabil seal tootlikkus kasvas. Saksamaal on veel üks hea näide, mis puudutab just puudega inimesi. Seal on lausa nii kaugele jõutud, et kehast halvatud inimene on tänu arvutiprogrammile ja kaamerasilmale võimeline tegema raamatupidamistööd. Kaamerasilm suudab jälgida silma liikumist ja kasutada sel moel spetsiaalset arvutiprogrammi. Norrast on olemas näide, kus suured kaubaveoautod kohandatakse selliseks, et ratastoolis inimesed saaksid teha pikamaasõite, jne, jne.
Seega tööandjatel on võimalik väga palju teha selleks, et kaasata vanemaealisi ja puudega inimesi tööturule. Isegi kui meil kolme, nelja või viie aasta perspektiivis valitseb tööjõu mõningane ülejääk – osa ettevõtjaid küll räägib juba praegu tööjõu puudusest –, siis kaugemas perspektiivis, 15–20, ka 30 aasta perspektiivis viitavad kõik trendid, kõik rahvastikuteadlased väga selgelt sellele, et meil on tööjõu puudus. Iga kätepaar on kulla hinnaga.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Austatud minister! On teada jah, et Eesti rahvas vananeb kõige kiiremini Euroopas ja ega meil muud üle ei jäägi kui töökäsi vanemate inimeste näol juurde tuua. Vanad tõesti ongi meie tuleviku päästerõngas. Ma küsin peaaegu sama. Millest siis ikkagi tuleb see, nagu see uuring ka välja tõi, et 71% tööandjatest ei suhtu peale pensioniea saabumist konkreetsesse töötajasse hästi? Pensioniealisi ei taheta ilmselt ka tööle võtta. Me mäletame, et päevapealt vallandamine oli mõni aeg tagasi seadustatud, Jaak Aabi ajal see kaotati. Kogu see ühiskonna suhtumine – tuletan ikkagi meelde 7. klassi inimeseõpetust, kus loetakse eakaks ikka juba päris vanu inimesi. Ma tahtsin veel öelda, et vanematel on tohutud eelised, mis on uuringus ka välja toodud. Noortel on neid hoopis vähem.

Jah, mis puutub eaka mõistesse, siis ega meil ei ole ju kuskil defineeritud, kes on eakas. Me teame, mis aastast alates on inimene õigustatud saama pensioni. Aga mis hetkest me ütleme, et ta on eakas? Kui me vaatame sedasama koostatavat strateegiat, mille kavandamises osalemise ettepaneku me sel nädalal ka kõikidele ministeeriumi koostööpartneritele välja saatsime, siis me ei räägi seal vanusest 65+, me räägime vanusest 50+. Me ei taha sellega öelda, et 50-aastane inimene on eakas, aga me tahame öelda seda, et pensionipõlveks valmistumiseks tuleb neid teemasid ja probleeme juba oluliselt varem arvestama hakata kui riiklikust pensionieast alates. Kui me hakkame aktiivsena vananemise või eaka vanuse saabudes tekkivate probleemidega tegelema alles 65. eluaastast, siis me oleme lootusetult hiljaks jäänud. Seal on terviseküsimused, seal on hoolekandeküsimused, seal on väga palju muid küsimusi.
Loomulikult ka minu hinnangul kujutavad eakad inimesed endast väga selget potentsiaali tööturu mõttes – selles ei ole mingit kahtlust. Ma ütlen, et need ettevõtjad, kes panustavad oma töötajate koolitusse, töötajate täiendusõppesse ja pikaealisusse, võidavad kindlasti tulevikuperspektiivis enam. Kindlasti aitab sellele kaasa ka tehnoloogia areng. Me näeme, et rasket füüsilist tööd jääb vähemaks ning mehhaniseeritud ja arvuti abil tehtavat tööd tuleb juurde, mis tähendab seda, et inimene saab kõrgemas vanuses rohkem olla kasulik konkreetsele ettevõttele ja loomulikult seeläbi ka kogu ühiskonnale.

Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Hea minister! Oma ettekandes sa puudutasid vajadust suureneva hulga sotsiaalsete teenuste järele. Praegu on eakatel inimestel väga erinevad võimalused saada toetavaid teenuseid, et ise oma eluga hakkama saada. Väga palju sõltub sellest, millises kohalikus omavalitsuses inimene elab, ja väga erinev on ka nende pakutavate teenuste kvaliteet. Mida selles vallas saaks ära teha, et eakaid koheldaks võrdselt, et neile pakutaks võimalikult sarnaseid sotsiaalteenuseid, et neid ei diskrimineeritaks lähtuvalt sellest, kus nad elavad?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Tõsi on, et valdav osa Eesti sotsiaaltööst tehakse ära kohalikul tasandil. See on kahtlemata õige, sest sotsiaaltöö on sellise iseloomuga töö, mida tuleb teha nii lähedal inimesele kui vähegi võimalik. Vaieldamatult on selleks parimad võimalused omavalitsustel. Kui nüüd vaadata pakutavaid teenuseid, siis tõesti, ma olen seda korduvalt ka siin saalis öelnud, mulle teeb muret omavalitsuste erinev suutlikkus. Mõtlen ka sotsiaalkaitsesse panustatava raha hulka omavalitsuste lõikes. Erinevused on liiga suured ja erinevusi võiks üldse olla vähem. Jättes kõrvale üksikud investeeringud kas mõnda hoolekandeasutusse või kusagile mujale, tuleb tunnistada, et ka n-ö jooksvatesse teenustesse panustamine on väga erinev.
Me oleme üsna pikalt omavalitsusliitudega rääkinud sotsiaalhoolekandeteenuste miinimumpaketist, mida kõik omavalitsused igal juhul peaksid pakkuma. Kahjuks ei ole me omavalitsusliitudega selles osas ikka veel kokkuleppele jõudnud. Küll oleme sammukese edasi astunud: eelmise aasta lõpus kinnitati sotsiaalhoolekande miinimumteenuste soovituslikud juhised. Usun, et need juhised on esimene samm väga selgelt selles suunas, et igal inimesel, sõltumata sellest, millise elukoha ta endale valib, on kindel teadmine, et neid konkreetseid teenuseid pakuvad kõik omavalitsused. Ja kui mõnda teenust pakub mõni  omavalitsus rohkem, siis on see ainult positiivne.
Kindlasti on mõningane konkurents omavalitsuste vahel ka väga vajalik, et oma elanikke väärtustada ja parimaid teenuseid pakkuda. Aga nagu ma ütlesin, meie eesmärk on tulla Riigikogu ette sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega. Me näitame seal väga selgelt, millised peavad – just nimelt peavad – olema kõikides omavalitsustes pakutavad sotsiaalteenused. Tegu on n-ö hädavajaliku miinimumiga. Samas me ei eelda, et riik neid teenuseid osutama hakkab. Seda peab ikkagi tegema omavalitsus.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Nagu me ettekandest kuulsime ja eks me kuule seda pidevalt mujaltki – Euroopa vananeb. Probleem on tõsine, sest noori jääb vähemaks ja tekib küsimus, kuidas vanemat põlvkonda ülal pidada. Aga minu jaoks on selles küsimuses üks paradoks, millele ma ei ole head vastust saanud. Hiljuti püüdis kõrv uudiseid kuulates kinni teistlaadse probleemi, et mitte ainult Eestis, vaid ka mujal Euroopa riikides on noorte hulgas tööpuudus suurem kui tööpuudus keskmiselt. See ongi huvitav paradoks, et me küll kurdame, et noori on vähe, aga samas on noorte hulgas tööpuudus suurem. Võib-olla läheb selleni, kuni kõik noored sajaprotsendiliselt tööle saavad, teab kui palju aega. Kuidas sellele läheneda? See statistiline info on ju selge, et noorte hulgas on tööpuudus suurem, samas oleme mures, et varsti ei jätku noori, kes tööd teeksid. Kuidas te vastuolu selgitaksite?

Ma hea meelega selgitan seda. Ma kindlasti ei jõua seda lõplikult ära seletada, aga kui on soovi, siis võime pärast natuke pikemalt vestelda. Kui me võtame näiteks eakate tööhõive ja tööpuuduse, siis mõlemad näitajad on Eestis suhteliselt kõrged elik me oleme, nagu ma ütlesin, oma aktiivsuse näitajaga teisel kohal ja eakate tööhõivelt neljandal kohal Euroopas  – st kui palju meil eakaid töötab –, aga samas oleme ka eakate tööpuuduse näitaja poolest Euroopas esikümnes. Samasuguse paralleeli saab tõmmata ka noorte puhul. See paralleel on üsna ühene ja tuleneb sellest, et meie noorte ja eakate aktiivsus ning valmisolek tööle minna on väga suur. Nagu öeldud, meil on ka eakate tööpuudus suur. See tööpuuduse näitaja, mida Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni metoodika kohaselt arvutatakse, lähtub inimese aktiivsusest ehk sellest, kas inimene on valmis kahe nädala jooksul tööle minema. Sellest tulenevalt on ka noorte tööpuuduse näitaja suur. Viimast mõjutab väga palju ka see, millised on õppimisvõimalused.
Kui me vaatame näiteks Eesti kõige keerulisemat aega 2009. aasta lõpus, siis noorte tööpuudus küündis peaaegu 40%-ni. Praegu me oleme selles osas Euroopa keskmike tasandil, kõigume 20–25% vahel, ja see kukkumine Eesti puhul on olnud kõige suurem. Sellel on kaks põhjust. Esiteks see, et noored on meil suhteliselt rohkem tööle saanud. Teiseks see, et küsitluse hetkel oli meil tööpuudus kõige suurem ehk peaaegu 40%, nii nagu ka teistes riikides, ja küsitlus tehti koolide lõpetamise ajal. Noored veel ei teadnud – küsitlus hõlmas noori alates 15. eluaastast –, kas nad järgmisse astmesse, kas siis gümnaasiumi, kutsekooli või natuke vanemad ka ülikooli sisse saavad või mitte. Sellises situatsioonis oli nende valmisolek tööle minna väga suur.
Vahest see vastus natuke selgitas olukorda. Meil on jah nii noorte kui eakate aktiivsuse näitaja väga suur, kolme neljandiku ringis. See annab ka selle, et nii tööhõive kui võimalik tööpuuduse näitaja on keskmisest suuremad.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister, kõigepealt palju tänu põhjaliku ülevaate eest! Tõepoolest, aastateks 2013–2020 väljatöötatav ja kinnitatav kontseptsioon on Eesti jaoks ülimalt tähtis ja selle väljatöötamisel on suur roll ka eakate poliitika komisjonil. See on Sotsiaalministeeriumi juures tegutsev nõuandev komisjon, kus on esindatud ka väga aktiivselt osalevad Eesti eakate organisatsioonid, kes tänagi siin selle riikliku tähtsusega teema arutelu jälgivad. Üks päevakorral olevaid küsimusi on see, et kui Euroopa Liidu fondid rahastavad hoolekande- ja hooldusraviobjektide ehitamist ja käikuandmist, siis on nii koolitajad kui ka eakate organisatsioonid ja projektide koostajad tundnud muret, et tihtipeale on Euroopa Liidu fondidest raske raha saada projektidele, mis puudutavad vanusegruppi 65+, olgu tegu siis ümberõppe või muu koolituse või millegi muuga. Projektid peaksid nagu olema suunatud nooremaealistele. Kas te näete siin võimalust asjade arengule kaasa aidata, sest tõepoolest, hasartmängumaks rahastab meid hästi?

Aitäh küsimuse eest! Ma usun, et see on üks võtmeküsimusi nii eakate poliitika komisjonile kui ministeeriumile, samuti töötukassale, kui me koostame struktuurifondide kasutamise tingimusi aastaks 2014 ja sellest edasi. Me ei tea veel kahjuks seda, milline saab olema lõplik Euroopa Komisjoni ettepanek struktuurifondide mahu kohta. Kui see maht on selge – ja praegu võib eeldada, et sotsiaalfondi maht kasvab –, siis kindlasti on aktiivsena vananemise strateegia üks alus, millest lähtudes jagatakse järgmisel programmiperioodil struktuurifondide raha just eakate ümber- ja täiendusõppeks, elukestvaks õppeks, milleks iganes. Tolle perioodi pikkus on selline, mille puhul me juba näeme, mis probleemid meil tööturul aktuaalsed on. Euroopa Sotsiaalfond nende lahendamiseks ette nähtud ongi.

Austatud minister, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika professori Lauri Leppiku!

Austatud Riigikogu liikmed! Paar nädalat tagasi sotsiaalkomisjonis esinedes rääkisin aktiivsena vananemisest ning asjaomastest võimalustest ja väljakutsetest Eestis. Tänases ettekandes otsustasin pühenduda pigem Euroopa tänavuse teema-aasta teisele poolele – põlvkondadevahelisele solidaarsusele – ning vaadata sellele teemale veidi laiema pilguga, tuues siiski ka konkreetseid näiteid ja viiteid arvudele.
Euroopa tänavune tähelepanu aktiivsena vananemisele ja põlvkondadevahelisele solidaarsusele on mõistagi seotud rahvastiku vananemisega ja samas lootusega, et suurem aktiivsus kõrgema vanuseni koos pere ja põlvkondade solidaarsusega on need jõud, mis Euroopa riigid rahvastiku vananemisega seotud muutustest läbi veavad. Vananev ühiskond vajab põlvkondade solidaarsust, nii nagu ta vajab ka võimalikult paljude aktiivset panust vanusest sõltumata.
Solidaarsus assotsieerub meil sageli hädade, abi vajaduse ja kriisidega. Eks ole tõsi, nagu vanarahvas ütleb, et sõpra tuntakse hädas. Tõesti, just hädad ja kriisid on sageli solidaarsuse proovikiviks. Kuid eeskätt viitab solidaarsuse mõiste nendele seostele ja sidemetele, mis erinevaid ühiskonnakooslusi, inimkooslusi koos hoiavad. Mida kindlamad on need seosed, seda tugevam on ühiskond ja seda hõlpsamini saab ta erinevate probleemidega hakkama. Nii pole meie igapäevases elus solidaarsus, sh põlvkondadevaheline solidaarsus pelk pateetiline kategooria, vaid pigem asine märk, mis eri põlvkondi ja ühiskonna osi ühendab. Ühiskonna huvides peab riik nägema vaeva, et neid sidemeid hoida ja tugevdada.
Solidaarsuse mõtestamisel on olnud võtmeroll Prantsuse sotsioloogil Émile Durkheimil, kes juba ligi 120 aastat tagasi oma teoses "Tööjaotus ühiskonnas" kirjeldas, kuidas ühiskonna muutumisel muutub ka solidaarsuse sisu ja vorm. Durkheim püstitas küsimuse, miks indiviid, ühelt poolt saades üha iseseisvamaks ja sõltumatumaks, muutub samal ajal aina enam sõltuvaks ühiskonnast. Ja ta leidis, et aina keerulisemaks muutuvas ühiskonnas, mis tugineb tööjaotusele ja spetsialiseerumisele, ei ole solidaarsuse aluseks mitte üksnes sarnasused (sarnane amet, elulaad, haridus, usk), vaid ka spetsialiseerumise ja erinevuste tekitatud üksteise täiendamine ja vastastikune sõltuvus.
Uue suure ühiskondliku muutuse, rahvastiku vananemise kontekstis peame enda jaoks uuesti lahti mõtestama ja ehk ka ümber mõtestama solidaarsuse, sh põlvkondadevahelise solidaarsuse sisu ja tähenduse. Põlvkondadevaheline solidaarsus kätkeb sidemeid, kontakte, rolle, tööjaotust ja tulusiirdeid põlvkondade vahel nii perekonnasiseselt, kogukondades kui laiemal ühiskonnatasandil. See on küsimus eri põlvkondade panusest, ülesannetest ja rollist.
Euroopa on seadnud eesmärgiks ehitada vanusesõbralikku ühiskonda, mis suudab kohanduda rahvastiku struktuuri muutustega.
Euroopa Liidu sotsiaalkaitsekomitee on sõnastanud hulga vananemise ühisprintsiipe. Tähelepanu keskmes on eakate kaasamine, elukestev õpe, vanuselise diskrimineerimise kaotamine, kogemuste ülekanne põlvkondade vahel, vanusepõhine tööjuhtimine, osalise ajaga töö, piisav sissetulek, vanusesõbralik keskkond, sh vastavad kaubad ja teenused, kogukonna tegevustes osalemine. Põlvkondadevaheline solidaarsus on üks sotsiaalse kapitali vorm. See on perekondade, kogukondade ja sotsiaalsete võrgustike loodud hüve ning sellel solidaarsusel kui sotsiaalsel kapitalil on oma rahaline väärtus. Isegi kui me rahvamajanduse arvepidamises seda SKT arvestuses ei mõõda, siis perekonnasiseselt osutatud tuge, siirdeid, osalemist kogukondlikus tegevuses saab mõõta küll.
Kui rääkida ka nendest näitajatest, mida SKT mõõdab, siis sageli ei oska me näha eakate toodetud nii Eestis kasutamiseks kui ka ekspordiks suunatud tooteid ja teenuseid kui majanduspotentsiaali. Kaubad ja teenused ei küsi, kui vanad on inimesed, kes neid on tootnud ja osutanud, kuid nad küsivad seda, kui vanad on tarbijad. Paari aasta taguses Eurobaromeetri uuringus vaid 33% Eesti vastajatest nõustus, et eakatele suunatud kaubad ja teenused on majanduse arengule olulised. See oli tagantpoolt kolmas näitaja 27 Euroopa Liidu riigi seas. Euroliidus keskmiselt pidas seda majandusele oluliseks 64% inimestest.
Eri põlvkonnad saavad olla ja ka on solidaarsed eri tasanditel: perekonna, kogukonna, omavalitsuse ja riigi tasandil. Solidaarsuse eri tasandid peaksid üksteist toetama ka selles mõttes, et üks tasand rakendub siis, kui solidaarsus mõnel muul tasandil ühel või teisel põhjusel välja ei vea. Põlvkondade solidaarsust murendab ka hulk tegureid nii laiematest ühiskondlikest protsessidest kui üksikindiviidide valikutest johtuvalt. Me näeme põlvkondade vahel kasvavat nii füüsilist kui vaimset distantsi. Kiiresti muutuv ühiskond esitab hulga väljakutseid kohanemisvõimele. Vanadel ja noortel on sageli erinevad arusaamad sellest, mis on ühiskonnale hea, mis peaksid olema ühiskonna eesmärgid. Juba viidatud Eurobaromeetri põlvkondadevahelise solidaarsuse uuringus nõustus 76% Eesti vastajatest, et vanad ja noored ei jõua meil kergesti üksmeelele ühiskonna eesmärkide osas, mis oleks Eestile hea. Noorte kasvav mobiilsus nii riigisiseselt kui ka siirdumine välismaale ning hõrenevad kontaktid on teine solidaarsust murendav tegur.
Eesti Demograafia Instituudi mõne aasta tagusest uuringust nähtus, et 40–50-aastastest inimestest, kelle üks vanem või mõlemad vanemad on veel elus, kohtub viiendik oma vanema(te)ga vaid korra aastas. Tollesama Eurobaromeetri uuringu järgi oli vaid 14% vastajatest Eestis rahul avaliku võimu tegevusega noore ja vanema põlvkonna vahelise üksteisemõistmise edendamisel. See tulemus oli Euroopas tagantpoolt teine. Kehvemad olid hinnangud olukorrale vaid Ungaris. Ilmselt ei ole siin küsimus pelgalt hinnangus avaliku võimu tegevusele või tegevusetusele, vaid laiemas rahulolematuses põlvkondadevaheliste suhetega Eestis.
Nii ajakirjanduses kui ka poliitilistes ja akadeemilistes debattides räägitakse rahvastiku vananemisega seotud väljakutsetest sageli küllalt stereotüüpses võtmes, keskendudes negatiivsetele arengustsenaariumidele, näiteks tervishoiu-, pensioni- ja hoolekandekulude kasvule. Võiks ehk isegi öelda, et meil on välja kujunenud teatud standardne mõttemudel, kuidas rahvastiku vananemisest Eestis räägitakse. Tõsi, mitte ainult Eestis – need stereotüüpsed mõttemudelid on sageli laenatud.
Üks Euroopa tänavuse teema-aasta taustmõtteid on kummutada seisukoht, et eakad inimesed on ühiskonnale koormaks. Tegelikult Eestis valdavalt nii ka ei arvata, ehkki meilgi on avalikus ruumis agaraid sõnavõtjaid, kes nädalast nädalasse vastupidist kordavad. Eurobaromeetri uuringu kohaselt vaid 6% vastajatest oli kindlalt seisukohal, et eakad on Eesti ühiskonnale koormaks. 75% vastajatest selle väitega ei nõustunud. Tõesti, põlvkondadevaheline solidaarsus kõige laiemal ühiskonna tasandil on suurte sotsiaalpoliitiliste süsteemide – ravikindlustuse ja pensionikindlustuse – alus. Need süsteemid sõltuvad otseselt solidaarsusest nii põlvkondade vahel kui põlvkondade sees. Kuid küsimus sotsiaalkindlustuse süsteemide jätkusuutlikkusest pole kindlasti vaid küsimus põlvkondade arvulistest suhetest.
Põlvkondadevahelist solidaarsust ei tohi taandada vaid rahalistele siiretele tööealistelt inimestelt eakatele. Kui põlvkondade vahel on tihedamad kontaktid, parem üksteisemõistmine ja vastastikune koostöö, on ka rahaline toetus teise tähendusega. Perekonna tasandi solidaarsus on Eestis, nagu me teame, põhiseaduslik kohustus. Viitan siin põhiseaduse §-le 27, mille kohaselt perekond on kohustatud hoolitsema oma abi vajavate liikmete eest. Kuid peaksime ka küsima, kas see solidaarsuskohustus on absoluutne. Kui ei, siis kus on selle piirid ja kuidas see haakub põhiseaduse teiste sätetega, sh sättega, et perekond rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusena on riigi kaitse all.
Perekonna kohustus oma liikmetele abi osutada ei peaks vabastama riiki ja omavalitsusi nende kohustustest, et perekonna tasandi solidaarsus välja veaks ega katkeks. Sotsiaalkaitsespetsialistid ütleksid selle kohta, et teatud riske on optimaalne ja ka õiglasem jagada laiemal alusel, et vältida riskide taastootmist. Hoolduskoormus on selle kandjatele suur koormus. Tänu "Puutepunkti" tegijatele Tiina Kangrole ja Anne Lillele oleme laiemalt teadvustanud puuetega laste omastest hooldajate probleeme. Vanem hooldab sageli puudega last ka siis, kui see laps on juba täiskasvanu ja vanem ise jõudnud pensioniikka. See on omamoodi groteskne näide põhiseaduslikust perekondlikust solidaarsuskohustusest, mille puhul ka varasema abiandja muutumine abivajajaks ei leevenda tihti tema hoolduskoormust.
Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituut on analüüsinud ka neid omaste hooldajaid, kes hoolitsevad eaka perekonnaliikme eest, see on siis 65-aastaste ja vanemate inimeste hooldajaid. Me teame eri uurimustest, et ca 17% Eesti elanikest hoolitseb regulaarselt mõne vanema pereliikme eest. Meie senises omaste hoolduse mudelis delegeerib kohalik omavalitsus, kes määrab hooldaja ja maksab hooldajatoetust, koos sellega kogu edasise vastutuse pereliikmele. Rõhk siin on hooldaja kohustustel. Sotsiaaltöö magistrandid küsitlesid ca 450 eaka inimese hooldajat. Suur osa nendest eakate inimeste hooldajatest – kaks kolmandikku – on ka ise pensionieas. Seega valitseb olukord, kus üks eakas hooldab teist eakat. Kuid kolmandik hooldajatest on tööealised, sageli siis täiskasvanud laps hooldab oma eakat vanemat. 20% hooldajatest töötab, 13% on mitteaktiivsed. Paljud nendest hooldajatest on seda teinud väga pikka aega, üle viie aasta, ja on kogemuste najal õppinud hooldusspetsialistid. Ligi pooled on seotud hooldusülesannetega üle seitsme tunni päevas ehk nende jaoks on see sisuliselt täisajaga töö. Paljud inimesed teevad seda tööd oma sisemise veendumuse ja kohusetunde tõttu – ligi 90% –, kuid üle poole hooldajatest märkis seejuures ka, et hoolekandeteenuste hind on liiga kõrge. Sisuliselt neil ei ole teist võimalust. Valdav enamus, 98% on nõus jätkama selles rollis, kuid soovitakse infot eaka inimese terviseprobleemide ja teenuste toetuse kohta ning raha hooldusvahendite jaoks. Samuti oleks hädasti vaja asendajat ajutisteks äraolemisteks.
Eluea pikenemine ei tähenda vaid lisakoormust avalikule rahakotile. See tähendab ühiskonnale ka teatud lisaressursse. Kuid eluea pikenemine muudab kindlasti ka perekonnasiseseid põlvkonnasuhteid. Vaatamata visalt püsivatele müütidele, et Eesti mehed ei elagi pensionieani, näitab rahvastikustatistika, et igast sajast sünnipõlvkonna mehest 70 ja igast sajast naisest 90 elab 65 aasta vanuseks. Kui veel paarkümmend aastat tagasi olid enamikul pensioniikka jõudnud inimestel mõlemad vanemad selleks ajaks surnud, siis järjest tavapärasemaks saab olukord, kus pensioniikka jõudnud inimesel kas üks vanem või mõlemad veel elavad.
Ühiskonna muutumisel peab muutuma ka sotsiaalpoliitika. See peab kohanduma rahvastiku muutusega, ühelt poolt neutraliseerides sellega esiletõusvaid riske, kuid teiselt poolt ka kasutades rahvastiku muutusest tulenevaid uusi võimalusi. Eestis on eraldi dokumendina heaks kiidetud eakate poliitika ja selle tegevuskavad, kuid juba 2002. aastal vastu võetud ÜRO Madridi rahvusvahelises vananemise tegevuskavas rõhutati, et ühiskonna vananemine on teema, mis peaks olema integreeritud erinevate sotsiaalse ja majandusliku arengu kavadega.
Tallinna Ülikooli ühe kursuse raames analüüsisime üliõpilastega, mil määral arvestavad Eesti eri valdkondade arengukavad rahvastiku vananemisega, ja leidsime paar positiivset näidet. Kultuuriministeeriumi välja töötatud "Liikumisharrastuse arengukava 2011–2014" sedastab, et liikumisharrastust pole kunagi liiga hilja alustada, ning kavandab tegevusi eri sihtrühmadele, sh vanavanematele ja seenioridele. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi "Eesti infoühiskonna arengukava 2013" näeb ette töötada välja eakatele suunatud kursused arvuti, sh interneti kasutamise oskuste arendamiseks. Kuid märksa rohkem leidsime paraku selliseid valdkondlikke arengukavasid, mis vanemaealistest inimestest ja rahvastiku vananemisega seotud muutustest ühiskonnas suuresti mööda vaatavad, sh on Eesti maaelu, täiskasvanuhariduse, kodanikuühiskonna ja rahva tervise arengukavad. Kui utreerida, siis peegeldub siin aktiivsena vananemise kohta mingi stereotüüpne pilt, et aktiivne vanainimene tegeleb kepikõnniga ja käib päevakeskustes, kus surfab internetis, kuid meil ei ole veel strateegilisi visioone maaelu ja kodanikuühiskonna arendamisest rahvastiku vananemise kontekstis. Nii et minister Pevkuri viidatud aktiivse vananemise strateegia väljatöötamine võiks kindlasti olla kasulik ettevõtmine. Kuid me peame selle kõrval eri valdkondade arengukavad üle vaatama sellest vaatevinklist, kuidas vanemaealiste inimeste sihtrühm ja rahvastiku vananemine nendes peegeldub.
Lõpetuseks. Põlvkondade solidaarsus võib meile meeldida või mitte meeldida, kuid ilma selleta ühiskond toimida ei saa. Ning parafraseerides vend Johannest filmist "Viimne reliikvia", võib öelda, et ilma solidaarsuseta ei saa nemadki läbi. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, austatud professor, ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Maret Maripuu, palun!

Aitäh! Lubage mul kõigepealt öelda suur aitäh väga huvitava ettekande eest! Tahan teilt aga küsida põlvkondadevahelise sidususe kohta. Traditsiooniliselt oleme harjunud sellega, et vanavanemad aitavad hoida oma lapselapsi. Eurobaromeetri andmetel tervelt 84% peab seda kõige olulisemaks eakate panuseks ühiskonda. Vanavanemal on lapse arengus oluline roll, ja seda ka põlvkondade järjepidevuse mõttes. Samas, mida pikemalt eakad inimesed tööl on, mida aktiivsemalt nad ühiskonnaelust osa võtavad, seda vähemaks kipub neil jääma aega sellele klassikalises mõttes lapsehoidmisele. Kuidas teie näete võimalust seda sidet hoida? Kuidas see põlvkondadevaheline mõistmine püsiks ka siis, kui lapsed leiavad, et ema või isa võiks selle asemel, et tööl käia, aidata neil last hoida?

Iseenesest on tegu küsimusega töö ja pereelu ühitamisest võib-olla meile harjumatus kontekstis. Enamasti me mõtleme töö ja pereelu ühitamise probleemide peale olukorras, kus vanemad on noored. Aga samahästi võiksime sellest mõelda ka kontekstis, kus jutt on vanavanematest ja lastelaste hoidmisest. On tõsi, et me sageli mõtleme põlvkondadevahelisest sidususest just vanavanemate poolt lastelaste hoidmise kontekstis. Siin on mõtlemisainet. Usun, et küsimus on ka selles, et niisugused ühiskonna struktuuri muutused tingivad vajaduse teatud teenuste arendamiseks, lapsehoid sealhulgas.

Reet Roos, palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja, minagi tänan väga huvitava ettekande eest! Olen nõus, et sotsiaalpoliitika peab kohanema rahvastiku struktuuri muutumisega. Praegu aga ootab Eesti ühiskond vanemapensioni. Kas te seletaksite, kuidas teie ettekande valguses võiks põlvkondadevaheline solidaarsus väljenduda konkreetselt vanemapensioni idees?

Ma ütleksin, et minu jaoks seondub vanemapensioni idee eeskätt sellega, mida me peame pensioniõiguse kujunemise aluseks. Teisisõnu, kas me arvestame pensioni üksnes inimese tööpanuse järgi või võtame pensioni rehkendamisel arvesse ka perioode, mil inimene ühel või teisel põhjusel on tööturult eemal. Ja üks oluline põhjus selleks on kahtlemata laste kasvatamisele pühendatud aeg. See on periood, mil vanema eest on sotsiaalmaksu seni makstud üsna väikeselt summalt. Nii et küsimus on minu jaoks eeskätt selles, mis alustel pensioniõigus kujuneb.

Kaia Iva, palun!

Suur tänu teile huvitava ettekande eest! Mul oli hea meel kuulda teie vastust ühele täna siin saalis esitatud küsimusele. Saalis kõlas nimelt väide, et Eesti ühiskond on pigem vaenulik ja ebasolidaarne ning suhtub eakasse elanikkonda tõrjuvalt. Teie aga tõite konkreetsetele arvudele viidates välja, et pigem vastupidi: lugupidamine eakama põlvkonna suhtes on ühiskonnas üldine, mis on ringi käies ja rahvast kuulates ka kõrva jäänud. Ent minu küsimus haakub eelkäija omaga, vanemapensioni teemaga. Nimelt on president maininud, et temale selline mittesolidaarne pensioni arvestamise süsteem ei meeldi, kuna see diskrimineerib neid, kes ei ole vanemad. Kasutan võimalust, lugupeetud professor, et küsida: kas te näete olulist põhiseaduse riivet, kui  lapsevanematel tekib õigus pensionilisale?

Juhin kõigepealt tähelepanu sellele, et Eesti on ratifitseerinud täiendatud ja parandatud sotsiaalharta, mille üks artikkel otsesõnu viitab sellele, et lepinguosaline riik on kohustatud arvestama pensioni-, sh sotsiaalkindlustusõiguste tekkimisel perekondlike kohustustega inimeste koormust. Nagu ma enne ütlesin, küsimus on minu jaoks eeskätt selles, kuidas pensioniõigus kujuneb: kas üksnes tööpanuse alusel või ka selle panuse alusel, mis antakse laste kasvatamisega. Pigem on praegune olukord, kus laste kasvatamisele pühendatud aega arvestatakse pensionisüsteemis väga tagasihoidlikult, lastevanemaid kaudselt diskrimineeriv.

Helmen Kütt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja, palju tänu sisulise ja huvitava ettekande eest! Teie ettekannete puhul ongi see tavaline. Minu küsimus on järgmine. Euroopa Liidu riikide seadused on hoolduskohustuse osas erinevad. Perekonna kohustused hoolekandekuludes osaleda on erinevad. On riike, kus riigi kanda jääb minimaalne osa. Selline riik on ka Eesti, kus see on laste ja lastelaste kohustus ning omavalitsused vaid toetavad oma võimete kohaselt. Aga Eestigi piires on olukord väga erinev, omavalitsused on väga erinevad. On omavalitsusi, kellel puudub võimalus toetada just rahapuuduse tõttu, ja eakad inimesed on seal sundseisus. Väärikas vananemine ei ole võimalik. Hoolduskohustus langeb sageli tööl käivatele inimestele, põhiliselt naistele. Need naised on tulevikus järjekordsed eakad inimesed, kelle pension on väga väike. Mis te arvate sellest probleemist seadusaktide vaatevinklist?

Siin oli mitu aspekti. Üks aspekt on seotud hoolduskohustusega, mis lasub Eestis nii põhiseaduse kui perekonnaseaduse kohaselt põhiliselt pereliikmetel. Me teame, et üle lahe Soomes pereliikmetel sellist vältimatut kohustust ei ole, pigem on see pereliikmete võimalus kui nende seaduslik kohustus. Oma ettekandes ma ka viitasin sellele, et peaksime mõtlema selle üle, kas see põhiseaduslik solidaarsuskohustus on absoluutne, ja kui mitte, siis püüdma neid piire praktiliste seadusepügalate kaudu määratleda. Ma ütlesin sedagi, et perekonna kohustus oma liikmetele abi osutada ei tohiks vabastada riiki ja omavalitsusi nende kohustusest teha kõik, et perekonnad oma seda primaarset kohustust täita suudaksid ja see süsteem ikkagi välja veaks. Pigem on küsimus minu arvates jagatud vastutuses ja nende piiride määratlemises.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rääkisite füüsilise ja vaimse distantsi suurenemisest põlvkondade vahel ja sellest tulenevalt solidaarsuse murenemisest. Me teame tegelikult, et suur hulk eakaid inimesi elab meil maal. Maapiirkondades on eakate osakaal märksa suurem kui linnades. Tüüpiline situatsioon ongi see, et noored lähevad linna ja vanad jäävad maale. Mis te arvate, milline võiks olla see ühiskonnas rakendatav spetsiaalne meetmete pakett, et just maal elavad vanainimesed ei saaks füüsilise distantsi tõttu solidaarsuse murenemise ohvriks?

Julgen öelda, et see pakub kindlasti mõtlemisainet rohkemale hulgale inimestele kui üksi mulle. Ma tõesti viitasin nendele erinevatele riskidele, erinevatele ohtudele, mis ka väga praktilisel tasandil teevad raskemaks vanade solidaarsusmudelite töötamise. Ja distantsi kasvamine on üks nendest. See oli tegelikult põhjus, miks ma oma ettekande lõpuosas viitasin Eesti maaelu arengukavale. Seda lugedes panin tähele, et jutt on seal eeskätt sellest, kuidas noori inimesi maal ettevõtlusega tegelema ergutada. Samas vaatab see dokument suures osas mööda tõsiasjast, millele te väga õigesti viitasite: maaelanikkond vananeb, vanemaealiste osatähtsus on maal suur ja aina kasvab. Maaelu reaalsus tänasel päeval on midagi muud kui varem ja üks valdkondlik strateegia kindlasti ei tohi sellest tõsiasjast mööda vaadata.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja, ka mina tänan selle huvitava ettekande ja nende seisukohtade eest! Selge on, et kogu ühiskond peab olema valmis demograafilisteks muutusteks ja nendega hakkamasaamiseks. Üks tähtis valdkond on meil majandus. Kuidas te kommenteeriksite meie tööhõivepoliitikat, just eakaid arvestavat tööhõivepoliitikat? Kas see on Eestis rahuldaval tasemel või on teil mingeid ettepanekuid selle muutmiseks?

Minister luges meile siin arve ette ja nendest võiks tekkida arusaam, et olukord on hea. Eakate tööhõive on suur ja tööjätu keskmine vanus on ka Eestis üks Euroopa Liidu kõrgeimaid – see on kõrgem kui keskmine pensionile siirdumise vanus. Seega suur hulk inimesi jätkab töötamist vähemalt mõnda aega peale pensioniikka jõudmist. Kuid minu arvates oleks ennatlik võtta asjade seis kokku nii, et kõik on läinud hästi ja rohkem midagi ette võtta vaja ei ole. Ma usun, et Eestis on siiski võimalik rakendada veel hulka tegevusi, mis inimesi kauem aktiivsed hoiavad.
Kui me vaatame, mis on peamised tööjättu mõjutavad tegurid ehk miks inimesed töölt lahkuvad, siis meil on teatud valdkonnad, kus inimesed soovivad võimalikult kiiresti pensionile jääda. Eeskätt on see seotud töötingimustega. Nendes sektorites, kus töötingimused on rasked või keerulised, kurnavad, kipuvad inimesed varem koju jääma. Meil on hulk küsimusi, mis seonduvad sellega, millised töötamise võimalused on tervisepiirangutega inimestel. Ja meil on veel suhteliselt tundmatud n-ö vanusepõhise tööjuhtimise strateegiad – nii valdkondlikud kui ettevõtte tasandi strateegiad selleks, et sobitada vanemaid inimesi neile jõukohastesse rollidesse. Meil on teatud valdkondades, sh riigisektoris veel küllalt levinud mõtteviis, et 60 aastat on juba teatud tööde jaoks liiga kõrge vanus. Nii et meil on nii selliste tegevusstrateegiate koostamisel kui ka mõttemudelite muutmisel veel hulk tööd.

Annely Akkermann, palun!

Tänan, hea ettekandja, väga huvitava ettekande eest! Teatavasti on meil tulevane pension seotud töötasuga keeruka indekseerimissüsteemi kaudu. Seal on aluseks üks keskmine palk, mis tähendab, et miinimumpalka teenivad inimesed saavad arvestuslikult kirja vähem kui ühe nn pensioniaasta. Ja iga kord, kui me kohtume selle sihtgrupiga oma valimisringkonnas, see probleem tõstatatakse. Inimesed tajuvad seda äärmise ebaõiglusena – näiteks need, kes on kaupluse kassas või õmblusliini ääres raske vaevaga vaid miinimumpalga välja teeninud. Kas ei oleks võimalik indekseerimissüsteemi ümber korraldada nii, et inimesed töötaksid miinimumpalgaga ja saaksid ikkagi kirja ühe pensioniaasta?

Ma pean kohe selgituseks ütlema, et Eesti on sellise punktisüsteemi või aastakoefitsientide süsteemi laenanud Saksamaalt, täpsemalt tuntud n-ö Bismarcki pensionimudelist. Selle puhul inimese panust võrreldakse keskmise panusega: tema tööpanust või palka või täpsemalt tema töötasult makstud sotsiaalmakse võrreldakse riigi sotsiaalmaksu keskmise suurusega. Ma nõustun ja olen teadlik, et inimestes tekitab küllalt suurt segadust just see, et seda ühikut, mida Saksamaa pensionisüsteemis nimetatakse pensionipunktiks, nimetatakse Eestis aastakoefitsiendiks. See viitab nagu sellele, et tegemist peaks olema täisaastaga.
Küsimus on kindlasti kompleksne ja ühelt poolt seotud sellega, kuidas meil palgad jaotuvad ning kui palju on neid töötasusid, mis on keskmisest kõrgemad, ja kui palju neid, mis on keskmisest madalamad. Strateegia, mis on kirjutatud pensionikindlustuse seadusesse, seisneb selles, et aja jooksul vähendada palgast sõltuva pensioni osatähtsust ja suurendada kõigile võrdse baasosa osatähtsust. Ka see mehhanism nagu neutraliseerib palgajaotusest tulenevat pensionide ebavõrdsust. Samas ma ei oska öelda, kas tegemist on ainult selles mõttes tunnetusliku, psühholoogilise küsimusega, et inimesed tunnetavad praegust olukorda teatud viisil. Poliitikauuringute keskus Praxis on ka pakkunud välja alternatiivseid poliitikaid, kuidas olukorda oleks võimalik lahendada.

Austatud professor, tänan teid ettekande ja vastuste eest! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head ametikaaslased! Tänase arutelu teema on väide, et põlvkondadevahelises solidaarsuses peitub suur potentsiaal, ja ma arvan, et keegi ei vaidle sellele vastu. Tahaksin aga teile rääkida arutelust, mis toimus sotsiaalkomisjonis, ja nendest põhjustest, mille pärast sotsiaalkomisjon just nimelt selle teema käsitluse siia riiklikult tähtsa küsimusena teie ette tõi. Noored arvavad, et vanad ei tea midagi, vanad aga teavad, et noored veel midagi ei tea. See on ütlus, milles peitub väga palju tänase teemaga seonduvaid tõdesid. Kuid põlvkondadevahelise solidaarsuse teema sisuline lahkamine annab võimaluse selles ütluses sisalduvaid barjääre ületada, et eri põlvkondade vahel eksisteerivad sidemed tekitaksid sünergia ja paneksid ühiste eesmärkide nimel tegutsema.
Aasta 2012 on aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta Euroopas. Juba 2009. aastal kuulutas Euroopa Komisjon 29. aprilli Euroopa põlvkondadevahelise solidaarsuse päevaks. Me tähistame seda järgmisel nädalal ja siis toimub ka rahvusvaheline konverents, mille üks korraldaja on Eesti Pensionäride Ühenduste Liit. Ja ausalt öeldes suures osas tänu Eesti Pensionäride Ühenduste Liidule me täna ka siin oleme, kuna nende aktiivsus poliitilises elus ja üldse ühiskonnas on nõnda suur, et nad tegid ettepaneku just nimelt tänavu põlvkondadevahelise solidaarsuse ja aktiivsena vananemise teemasid siin arutada.
Selle aasta ja selle teema eesmärk on juhtida tähelepanu kiirelt vananevale Euroopa rahvastikule, arendada vanemate inimeste suhtes sõbralikku keskkonda ning leida ideid, kuidas vananemisega kaasneksid ka uued võimalused. Vanemaealiste potentsiaal jääb tihtipeale tagaplaanile, aga ühiskond võiks sellega arvestada. Mind isiklikult häirib natuke see, et kui me räägime põlvkondadevahelisest solidaarsusest, siis me räägime pigem ainult eakatest inimestest ja nende probleemidest, nende kaasamisest ühiskonda, et nad elaksid täisväärtuslikku elu. Me räägime potentsiaalist, mis nendes peitub, eriti arvestades seda, et meie ühiskond vananeb, inimesed elavad kauem. Eesmärk on, et nad elaksid kauem aktiivselt ja panustaksid ka eakatena ühiskonda.
Aga vaatame, mida tähendab sõna "solidaarsus". "Eesti õigekeelsussõnaraamat" annab selle tähenduseks "üksmeel, ühised huvid". Ja kui me arutame seda täna siin Eesti parlamendis, Eesti Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena, siis me võiksime lisaks kõigele sellele, mis eelkõnelejad siin rääkisid, avada ka teema teise poole ehk siis noorema põlvkonna seisukohalt. Meie ühiskonnas elab mitu eri põlvkonda ning eakate inimeste potentsiaali ja nendele võimaluste avanemine on kindlasti meie riigile, sh rahvuse püsimajäämisele ülimalt vajalik. Meile vaatab väga teravalt vastu vananevate rahvaste probleem. See on seotud eelkõige sellega, et meie rahvastik väheneb, kuid ülesanded, mida me peame rahvana täitma, ei vähene. Pigem nõuavad need rohkem inimressurssi. Me peame oma inimestega siin Eesti Vabariigis väga hoolikalt ringi käima, sest meid on väga vähe.
Rahvusriigina, ja väga väikese rahva rahvusriigina, on meil täpselt samasugused ülesanded nagu kõigil teistel riikidel, ka suurriikidel. Olles rahvusvahelise õiguse subjekt, täidame rahvusvaheliselt samasuguseid kohustusi nagu teised riigid ja omame teistega võrdseid õigusi. Me peame oma kogukonda, oma rahvast üleval pidama ehk suutma end ise majandada. Samal ajal me oleme väga avatud maailmasüsteemis nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka rahva liikumise mõttes. See paneb meile erilise kohustuse hoolitseda iga inimese eest ja hoolida igast inimesest, kes siin elab. Aga meie riigi ülevalpidamine maksab iga inimese kohta oluliselt rohkem kui suuremates riikides. Siit puldist on täna kõlanud prognoosid ja tõdemused, mida me kõik teame: kuigi me räägime iga päev sellest, et meil on tööpuudus väga suur, siis kaugemas perspektiivis on meie kõige suurem, lausa strateegiline mure see, et meil ei jätku tööjõudu.
Ühiskonna solidaarsuse ühes otsas ongi eakad inimesed, kelle probleeme me oleme siin täna arutanud. Ka sotsiaalkomisjoni arutelu oli eelkõige suunatud selle vanusegrupi aktiivsele kaasamisele. Me oleme rääkinud sellest, kuidas eakaid inimesi tööturule kaasata, me oleme rääkinud muudestki väga erinevatest teemadest ja ma ei tahaks neid üle korrata, aga käsitlen lühidalt mõnda küsimust, mis sotsiaalkomisjonis üles tõusis ja mida siin ei ole otseselt nimetatud.
Üks oluline tingimus, et inimene saaks ka vanemas eas aktiivne olla, on kindlasti hea tervis. Selle kohta toodi komisjonis välja päris jahmatavad andmed. Kui palju on meie inimestel tervena elatud aastaid? Arvud on järgmised. 50-aastase mehe edasise eluea prognoos on keskmiselt 25,1 aastat ja tervena elatud aastate prognoos 14,2 aastat. 50-aastase naise puhul on eluea prognoos 32,1 aastat ja tervena elatud aastate prognoos on 14,2 aastat. See tähendab, et terviseprobleemide käes maadeldes tuleb meestel elada keskmiselt 11 aastat ja naistel 18 aastat. Ja asi pole selles, et mehed on tervemad, vaid nad lihtsalt elavad lühemat aega. Nii et tegelikult elatakse meil vanuses, mida Eestis ja mujal Euroopas eakaks peetakse, suures osas terviseprobleemidega maadeldes.
Teine oluline teema, mis komisjonis käsitlemist leidis, aga saalis tähelepanu pole saanud, on üksindus. See on asi, mis vaevab väga paljusid vanemaid inimesi. Osaliselt on see tingitud  sellest, et peremudel mitte ainult Eestis, vaid mujalgi tänapäeva maailmas on muutunud, ning kindlasti ka sellest, et meeste ja naiste eluiga on erinev. On tõsi, et Eesti naised peavad keskmiselt rohkem kui kümme aastat oma elust veetma üksinda. Nad on küll väärtustanud pere loomist, aga elukaaslane on nende kõrvalt juba lahkunud. See on muidugi selline teema, mida ei ole võimalik väga kergelt arvudega iseloomustada, aga sellel on väga tõsised tagajärjed konkreetse inimese ühiskondlikule aktiivsusele, tema emotsionaalsele tervisele, millest sõltub suures osas ju ka füüsiline tervis, inimese võime tööl käia ja vabatahtlikku tööd teha, sh oma lastelaste ja teiste lähedaste eest hoolitseda.
Huvitav mõttevahetus käis selle ümber, kui vana siis eakas inimene ikkagi on. Meie stereotüüp on küll teine, aga eakateks loetakse 50-aastaseid ja vanemaid inimesi. Enamikku ühiskonda see tegelikult šokeerib, võib-olla vaid nooremaid mitte. Eesti ühiskonnas öeldakse uuringute järgi küsimuse peale, keda te peate mitte enam nooreks inimeseks, vaid pigem vanaks inimeseks, et see vanus on 42. Ma loodan, et see aitab kaasa stereotüübi murdmisele, kui me vaatame enda ümber 50-aastaseid ja natuke vanemaid inimesi. Me ei saa nende kohta kuidagi öelda, et nad on vanad, kui me peame silmas oma ettekujutust vanast inimesest. Kahjuks meie ühiskonnas on selline arvamus, et kui inimene on eakas, siis ta on enamasti halvas tujus ning näeb välja vana ja vilets. Tegelikult see nii ju ei ole.
Üks huvitav tähelepanek, mis komisjonis tehti, oli see, et tegelikult tuleks eakate inimeste mentaliteeti ja nende enda stereotüüpi enda suhtes muuta. On teada tõsiasi, et võib-olla ühiskonna üldise arvamuse peegeldusena väga paljud eakad ise tõmbuvad elust tagasi. Filosoofia, mida järgides inimesed praegu vananevad või milleni nad ühel päeval oma mõtetes jõuavad, on see, et nüüd on mul aeg ühiskonnast tagasi tõmbuda. See kannab natuke nagu hääbumise sõnumit. Aga see ei tohiks niimoodi olla.
Seepärast on väga tähtis rääkida just nimelt põlvkondadevahelise solidaarsuse teemal. Kui me vaatame kaugemas perspektiivis väljakutseid, mis on Eesti riigil ja Euroopal laiemalt, siis need lahendused, need strateegiad, millest sotsiaalminister siin meile rääkis, ei too päevapealt häid lõpptulemusi. Need on väga pika perspektiiviga lahendused. Seepärast ma tahan rõhutada, et me peame aktiivselt vananemisest mõtlema hakkama juba varases eas. See võib-olla kõlab minu suust, kes ma olen isegi nende Euroopa standardite järgi veel noor inimene, natuke kummaliselt, aga me peame tegelema keskealiste inimestega, nende arusaamade kujundamisega, võib-olla panema isegi nooremaid mõtlema, milline saab olema nende eluiga, nende elukaar, kui aktiivselt nad suudavad tulevikus tegutseda. Inimesed peavad aru saama, et nad on ka eakatena täisväärtuslikud kodanikud, nende panust vajatakse ja ilma nende panuseta ei ole võimalik Eesti Vabariigil ja rahval püsima jääda.
Selle vundamendi ladumine nende jaoks juba käib. Ka need Emori uuringud, mida meile sotsiaalkomisjonis tutvustati, näitavad seda, et tegelikult keskealised inimesed, rääkimata noortest, ei tunnista endale, et nad vananevad. Seda ei tunnistata kuni 46. või 47. eluaastani välja. See tähendab seda, et tegelikult inimesed mõnes mõttes ei hooli sellest, mis nendest tulevikus saab, kui tervena ja kui aktiivselt nad mõne aja pärast elavad. See mõnes mõttes maksab väga valusasti kätte. Meie rahvale on see juba kätte maksnud väga halbade tulemuste näol.
Sotsiaalkomisjon on selle teema raames korraldanud neli istungit, kus on osalenud inimesi väga erinevatest organisatsioonidest, näiteks Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu ja  Sotsiaalministeeriumi esindajad, Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik ja Tartu Ülikooli väärikate ülikooli esindajad, Emori uuringute tegijad, samuti Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni ning Eesti Noorteühenduste Liidu esindajad. Juba eelmise aasta lõpus toimus meil koos majanduskomisjoniga tööturualane arutelu.
Kuid tahaksin oma ettekandega jõuda meie viimase sotsiaalkomisjoni istungini, kus meil olid külas Eesti Noorteühenduste Liidu esindajad. Sõnum, mis sealt tuli, on mõnes mõttes julgustav, aga samal ajal ma näen, et tegelikult kogu ühiskond selle sõnumiga ei resoneeru. Nimelt, kuigi me seda eriti ei tea, on meie noored Eesti Noorteühenduste Liidu eestvedamisel teinud päris tõsist koostööd meie eakate organisatsioonidega. On korraldatud ühisarutelusid, ühiseid mõttetalguid. Nende käigus on selgunud mõned mõtted, mida me ei ole oma igapäevaelu korralduses kuigi palju järginud. Ja nimelt: noored tegelikult oleksid valmis vanematelt ja eakamatelt inimestelt kogemustel põhinevaid soovitusi ja õpetusi vastu võtma. See võiks puudutada eelkõige tööturuteemalist arutelu, mida Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu ja Eesti Noorteühenduste Liidu vahel on päris tuliselt peetud. Võiks näiteks olla selline meede, et töökohtadel võimaldatakse n-ö selli staatust – vanem töötaja annab oma kogemusi noorele üle. Ma arvan, et Eesti töökultuuri arenedes on seda ideed võimalik ellu rakendada.
Minu jaoks oli südantsoojendav kuulda, et noorte ja eakate organisatsioonide vahelisel arutelul oli üks teema valimisea langetamine 16 eluaastale. Ja kui alguses olid need seisukohad erinevad, siis praegu kulgeb diskussioon edukalt.
Selle teema avamisega tahan ma tulla tagasi laiema ja põhimõttelisema küsimuse juurde: see on meie ühiskonna väärtushinnangute muutmise küsimus. Me rääkisime väga pikalt eakate inimeste probleemidest ja sellest, et nendes peituv potentsiaal ei ole seni avanenud ning riigi ja rahva tuleviku huvides maksimaalselt kasutatud. Sel taustal on ilmselgelt üks olulisi eesmärke just nimelt väärtushinnangute ja stereotüüpide muutmine, millest juba juttu oli.
Eesti rahval on väga tõsine strateegiline probleem: me oleme väljasurev rahvas. Meie sündide arv on väiksem kui surmade arv ja meie sündimus on väike. Seesama põlvkondadevahelise solidaarsuse teema teine pool tõuseb siin väga aktiivselt esile: me oleme rääkinud väga palju eakatest, aga peaksime rääkima ka noortest. Me peaksime rääkima nendegi potentsiaali avamisest.
Me peame endale tunnistama, et 20 aastat peale iseseisvuse taastamist oleme olukorras, kus me tegelikult ei tea, mis saab meie lastest peale nende sündi. Me ei tea seda, kuni neil tekib koolikohustus. Me teame, et 45 000 last elab praegu vaesuses. Ja see, et nad elavad vaesuses, tähendab seda, et nende arenguvõimalused on pärsitud. Teiste sõnadega, meie tulevaste täiskasvanud ühiskonnaliikmete areng on juba varases staadiumis takistatud. Isegi kui me ühiskonnana seda teame, siis me tegelikult väga tihti vaatame sellest mööda. See probleem ei pruugi meil iga päev silma all olla ja me teadvustame seda vahest ainult seoses väga ekstreemsete juhtumitega, mis jõuavad meieni meedia vahendusel. Alles siis pöörame nendele suuremat tähelepanu.
Sel taustal ma arvangi, et mis puutub meie noorte käekäiku, siis vanemaealiste solidaarsus noorematega on kuidagi emotsionaalselt kindlam. Ka hea kolleeg Viktor Vassiljev tõi selle näite, et vanavanemad saavad oma lastelastega paremini läbi kui isad-emad oma lastega. Lapselapsed tunnevad end vanavanematega hästi ja see side on väga tugev.
Kui me räägime paradigma vahetusest Eesti ühiskonnas, siis kindlasti on õige suund rohkem teadvustada vanemas eas inimeste potentsiaali, aga me peaksime astuma konkreetseid samme selle mõtteviisi avanemise suunas. Üks samm kindlasti on emapension ehk siis vanemapension, mida me hakkame siin saalis arutama. Tegu on pensioni suurendamisega just nimelt laste kasvatamise eest. Aga teine pool, ma julgen selle siin välja öelda, on see, et paradigma vahetused ei pea ühiskonnas alati toimuma revolutsioonide tulemusena. Need võivad toimuda ka mõttetöö tulemusena. See ei ole uus idee, aga ma arvan, et Riigikogu saal võiks arutada mõne aja pärast ettepanekut anda valimisõigus kõigile Eesti Vabariigi kodanikele, olenemata sellest, kui vanad nad on, ehk siis sünnihetkest alates. Lihtsalt alaealiste valimisõigust kasutaksid nende vanemad. Ma arvan, et selle sammuga me kallutaksime ühiskonna arvamuse ning ka poliitikute ja erakondade arvestamise kaalukausi rohkem noorema põlvkonna poole. Usun, et siis me hakkaksime nägema poliitilistes valikutes ja ka erakondade valimislubadustes väga tõsiseid muutusi.
Soovin teile kõigile jõudu! Loodan, et te võtate seda teemat väga tõsiselt. Seda potentsiaali, mis Eesti rahvas endas peidab, ei ole me suutnud veel ammendavalt ära kasutada, kuid selles peitub meie püsima jäämise võti. Aitäh!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teile on ka küsimusi. Kaia Iva, palun!

Aitäh! Sa põgusalt puudutasid ühiskonnas levinud stereotüüpe. Minu küsimus on selline. Mida sina arvad seisukohast, et eakaid ühendab maailmavaade, ja just nimelt maailmavaade, mis tähendab passiivset ellusuhtumist ja morni meelt? Selle küsimuse illustratsiooniks loen ette ühe vanahärra jutustuse, mis on selline: "Inimesed, kes töötavad, küsivad tihti, mida me pensionäridena oma ajaga peale hakkame. Me sõitsime prouaga linna, et sisseoste teha. Olime poes vaid viis minutit ja kui välja tulime, kirjutas politsei parajasti autole trahvikviitungit. Astusime ligi ja ütlesime talle: "Tere! Kas te ei võiks pisut pensionäridega arvestada ja meile mingi võimaluse anda?" Ta ignoreeris meid ja siis ma ütlesin talle, et ta on nats. Politsei jõllitas mulle otsa ja kirjutas uue kviitungi. Naine nimetas teda türanniks, ja ta kirjutas järgmise kviitungi. Meile tegi see nalja, sest see polnud meie auto. See ei puudutanud meid, me tulime linna bussiga. Küsimus on selles, et meie eas peab nalja saama."

Aitäh, hea küsija! See on üks nendest küllap tuhandetest ning võib-olla isegi kümnetest ja sadadest tuhandetest lugudest, mis näitab seda, et see stereotüüp ei pruugi tõele vastata. See on küll mu isiklik arvamus, aga usun, et mingil määral mängib põlvkondadevahelise barjääri tekkimises rolli see ajalugu, kust me tuleme. Perekondi on poliitilistel põhjustel purustatud ja võib-olla on hiljem omavaheline suhtlus keeruliseks osutunud. Kogu see mentaliteet, mis meisse selle 50 aasta sees süstiti, ei olnud selline, et väärtustanuks eakamat põlvkonda samamoodi kui uut pealetulevat ja nooruslikku põlve. Viimane pidi kindlasti väga progressiivne olema. Aga kindlasti on mõjutanud ka Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise järgsed aastad, mil kõigil tuli läbida ellujäämiskursus. Põhiväärtused, mis puudutasid vabadusi, olid väga paigas, aga konservatiivsete väärtuste, sh pereväärtuste jaoks võib-olla ei olnud piisavalt palju aega. Kõik pidid tegelema ellujäämisega, ümberorienteerumisega, uute väärtuste reaalse rakendamisega. Loodan, et praegustel ja tulevastel põlvkondadel on võimalik rohkem väärtustada sidet, mis põlvkondade vahel on.
Usun, et Eesti rahva identiteedi säilimise seisukohalt on pikas perspektiivis ülioluline see, et igaüks meist teaks oma pere lugu. Ja et meil oleks aega ja et meie lastel oleks tarkust küsida oma vanavanemate käest õigel ajal, milline meie pere lugu on. Kui neid lugusid üsna varases eas kuulatakse, siis tekib vähemalt elementaarne respekt või austus vanemate inimeste vastu juba lastetoas.
Aga olen minagi kohanud väga palju väga hea huumorimeelega ja toredaid eakaid inimesi, kes oma vanaduse üle mõnusasti nalja viskavad ja sellest kosutust saavad, et eluga edasi minna.

Reet Roos, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Minu küsimus tuleb ka põlvkondadevahelise solidaarsuse ja inimese elukaare teise otsa ehk siis laste kohta. Ühiskonnas on, nagu sa mainisid ka oma ettekandes, õhus idee anda lastelegi hääled. Aga mis sa arvad, millal on ühiskond igale lapsele hääle andmise ettepanekuga nõus? Kas me oleme selliseks paradigmaatiliseks muudatuseks valmis?

Hea küsija! Ma arvan, et diskussiooniks me oleme juba valmis. Me oleme valmis selle üle arutlema. Kui me mõtleme reaalsetele vajadustele ja põhjustele, miks seda võiks teha, siis see ei ole mõeldud lihtsalt huvitava juriidilise eksperimendina. Sellel on väga tõsised tagajärjed, mis võivad muuta paradigmat. Õigemini, paradigma ei muutu, vaid paradigma vahetub, ja just nimelt selles suunas, et me anname kodanikele nende kõige põhilisema õiguse realiseerimise võimaluse olenemata nende vanusest. Ehk siis me toome tegelikult Eesti ühiskonda suurusjärgus 250 000 – 270 000 poliitilist lisahäält, mida realiseerivad küll nende laste vanemad, kuid need vanemad vastutavad ka oma laste käekäigu eest ja muretsevad nende arenguvõimaluste eest. Need vanemad tegelikult kasvatavad neid lapsi, hoolitsevad iga päev nende eest ja teavad väga hästi neid puudutavaid probleeme. Ma kujutan ette, et kui selline hulk inimesi, selline suur väga konkreetne huvigrupp tuleb Eesti ühiskonnas poliitikamaailma juurde, siis me peame ka siin saalis oma otsuseid langetades selle grupiga rohkem arvestama. Need ei ole mitte paar tuhat inimest.
Teine ettepanek on see, millest ka noored on rääkinud, et anda valimisõigus alates 16. eluaastast. Sedagi teemat on ju tegelikult juba aastaid arutatud, aga mul on mingi sisetunne, et võib-olla ühiskond on nüüd rohkem valmis asja rahulikumalt, ilma eelarvamusteta analüüsima. Ja miks ka mitte! Loomulikult kaasneb valimisõiguse andmisega ka kõikvõimalike kohustuste andmine ja ma arvan, et selles osas on Eesti ühiskond veel piisavalt konservatiivne. See diskussioon on üleval, kuid üks ei välista teist. Ma loodan, et Riigikogu alustab siin saalis sellesisulisi debatte juba praeguses koosseisus.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Pean ütlema, et tänane arutelu on olnud hästi huvitav ja põhjalik ning ka tähtis. Aitäh sullegi ülevaate eest, mis te sotsiaalkomisjonis arutasite! Minu konkreetne küsimus on: kas sotsiaalkomisjonis jõuti teemat arutades ka mingite konkreetsete ettepanekuteni, näiteks ettepanekud majandusministeeriumile, teistele ministeeriumidele? Professor Lauri Leppik ju toonitas samuti, et koos rahvastiku struktuuri muutumisega peavad kindlasti muutuma ka sotsiaalpoliitika ja valdkondlikud poliitikad. Kas jõuti mingite konkreetsete ettepanekuteni?

Hea küsija! Meie eesmärk oli tuua see teema siia saali. Otseseid väga konkreetseid ettepanekuid sotsiaalkomisjon ei sõnastanud, küll aga tehti nende ülevaadete käigus, mida me kuulasime, ettepanekuid. Need puudutasid näiteks geriaatrilist ravi ja eakate inimeste ravi kvaliteedi süsteemi – see on väga konkreetne süsteem – rakendamist. Me fikseerisime need ettepanekud ja oleme need edastanud. Võin öelda, et üks selle teema tõstatamise tulemus on see, et Sotsiaalministeerium saatis meile kolm päeva tagasi dokumendi, mida on väga kaua oodatud ja millest sotsiaalminister täna ka siin rääkis. See on aktiivsena vananemise strateegia 2013–2020 alusdokument, kus on kirjas strateegia eesmärgid ja ka ajakava, kuidas teemaga edasi minna.
Ma arvangi, et meie suurim viga viimasel paarikümnel aastal – õigemini mitte viga, vaid paratamatus – on olnud see, et me oleme eri valdkondades lahendanud üksikjuhtumeid, kuid pole suutnud välja töötada pikemaajalist strateegiat, mis kohustaks või mõjutaks kõiki meie ministeeriume ja ameteid vajalikus suunas tegutsema. Meile ei piisa ainult ühe või teise otsuse vastuvõtmisest. Võin näiteks tuua sellesama elukaare teise otsa, sellesama teema, millest ma olen siin palju rääkinud, s.o lapsed ja pered. Eelmise aasta lõpus võttis valitsus vastu – oma rolli mängis selles ka sotsiaalkomisjon – laste ja perede arengukava 2012–2020. See on väga konkreetne arengukava, kus on kirjas väga konkreetsed meetmed, mille taga on ka konkreetsete arvudega rakenduskava. Selle järgi peakski Eesti riik edasi minema. Ma arvan, et väga paljud probleemid, mis puudutavad laste arenguvõimalusi, ka laste vaesust ja perede võimalusi, peaks selle strateegia rakendamise käigus lahenduse saama. Tänase teema tõstatamise tulemus võib aga olla aktiivselt vananemise strateegia lähtealuste väljakäimine ja ajakava koostamine. Loodan, et see strateegia võetakse siin saalis vastu lähiaastatel.

Andres Jalak, palun!

Aitäh! Hea esineja! Minu küsimus on vanurite hooldekodude kohta, mis otsapidi samuti haakub põlvkondadevahelise solidaarsusega. Nimelt me teame, et ühe hooldekodu koha maksumus ületab kaugelt pensioni suuruse. Reeglina on niimoodi, et nendel, kellel on lapsed olemas, katavad selle vahe lapsed, nendel, kellel ei ole, katab vahe kohalik omavalitsus. Aga tihtipeale on nii, et need esimesed on olnud 50 või rohkemgi aastat korralikud maksumaksjad, teised aga pahatihti asotsiaalse elulaadiga. Nendele maksab omavalitsus selle vahe kinni. Minu küsimus on: kas sa ei näe siin ebaõiglust? Kas te olete üldse seda probleemi komisjonis arutanud, seda hinnalõhet?

Hea küsija! Kui me räägime konkreetselt hindadest, siis need on igal pool väga erinevad. Kõik sõltub omavalitsusest ja omanikust, kes konkreetset asutust peab. Poliitika on olnud säärane, et omaosaluse määr on sees ja pigem on see viimastel aastatel kasvanud.
Aga teema, mida me oleme käsitlenud laiemalt, puudutab väga püha asja – see puudutab meie põhiseadust ja selles sisalduvat hoolduskohustust oma lähedaste suhtes. Jutt on sellestsamast, millele hea küsija viitas: kui inimene on elanud täisväärtuslikku elu ja tal on lapsed, lapselapsed ja muud lähedased, siis ta on ühiskonda panustanud ja tegelikult ju põhiseadus sätestab selle kohustuse, et lähedased peavad teda üleval pidama ja peavad teda aitama. Kui tal lähedasi ei ole, siis tuleb omavalitsus appi. Me oleme kohtunud omaste hoolduse organisatsiooni inimestega, kes ka väga tõsiselt viitasid just nimelt sellise põhiseadusest tuleneva otsustuspuu reaalsetele tagajärgedele, mis elus olemas on. Kindlasti on see üks asi, millele me peame tähelepanu pöörama – lisaks sellele, et meie eakad oleksid aktiivsed, peavad nad saama ka sellises kohas väga väärikalt vananeda, ilma majanduslike probleemideta.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Mulle väga meeldib idee anda vanematele laste hääled. Näiteks meie Liisa Pakostaga saaksime ju kahe peale 12 häält valimistel – pole paha. Aga kui Andrei Hvostov mõni aasta tagasi selle debati algatas, siis me arutasime seda kodus ja ma avastasin, et üks minu teismelistest lastest on tuline Isamaa ja Res Publica Liidu pooldaja, teine aga reformist. Kas sa oled mõelnud selle peale, et mingis eas võib laps avastada, et ema-isa polegi nii targad, nagu esialgu tundus, ja pere poliitiline üksmeel, mida saab nautida, kui laps on näiteks 10-aastane, ei pruugi enam nii suur olla? Kuidas saaks tekitada mehhanismi, et valimisjaoskonnas kajastuks ikkagi lapse, mitte lapsevanema valik?

Hea küsija! See on väga õige küsimus. Võib-olla see tekitab ka perekondades suuremat huvi poliitiliste küsimuste vastu. Kui on nii suur perekond, nagu teil on, siis see oleks ju väga tore, kui valimisväitlus, debatt maailmavaadete üle käib juba seal. Ma arvan, et võib-olla ongi mõnikord niimoodi, et nooremad värskendavad oma vanemate või vanavanemate mõtteviisi ja maailmavaateline debatt on pigem positiivne.
Kui nüüd tõsisemalt rääkida, siis see ongi ühiskonnas kokkuleppimise küsimus, millal on inimene täisealine ja millal ta võib iseenda eest lõpuni otsustada. Nüüd ongi kaks debatti: üks on valimisea langetamise küsimus, millest ma siin juba rääkisin, teine aga see, et me anname vanemale lisahääle oma laste eest, kuna meie ühiskond väärtustab lapsi. Me väärtustame seda nii, et nende hääl reaalses elus oleks võimsama kaaluga. Igapäevastes muudes küsimustes ju ka lapsevanem otsustab oma lapse eest, mis puudutab õigustoiminguid ja kõiki muid sääraseid küsimusi. Siin ei ole erisust oma põhiseadusliku õiguse realiseerimisega, mis on seotud valimistega. Aga see on ju loomulik, kui omavahel asju arutatakse. Ja kui laps on teismeeas, siis võib-olla paar aastat veel oodata, ja kui valimisiga on 16-ni langetatud, siis ta saabki minna valima IRL-i või Reformierakonda või sotsiaaldemokraate – ükspuha, kes tollel ajal valimisnimekirjas on. Igal juhul toob see ühiskonda ja vahest ka peredesse kaasa suurema dünaamika ning paneb inimesi rohkem kaasa mõtlema.
Aga ma tänan väga selle küsimuse eest! See pani mind mõtlema ka teises suunas, mille tulemused on ehk isegi palju positiivsemad: mitte üksnes see pole tähtis, et poliitikud ja erakonnad peavad rohkem kuulama seda valijarühma, vaid ka need valijad ise hakkavad vahest oma rühma sees suurema aktiivsusega debateerima ja on tänu sellele rohkem kursis, millised võimalused neil on.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Küsin sinu käest samalaadse küsimuse nagu härra professori käest. Minister rääkis meile vanemaealiste tööhõivest, elukestvast õppest ja teenuste kättesaadavusest. Meile kõigile kangastus sel ajal mõnus linnaline keskkond, kus see kõik nagu toimiks. Tegelikult on maapiirkondades eakate osakaal märksa suurem kui linnas. Mis sa arvad, mida me peaksime spetsiaalselt tegema, et see kõik, mida me siin räägime, jõuaks ka maale, hajaasustusega aladele – sinna, kus meil elab suurel hulgal eakaid inimesi?

Hea küsija! See on regionaalpoliitiline küsimus, mis ei puuduta ainult eakaid inimesi, vaid kogu Eesti arengut. Tahes-tahtmata on areng läinud selles suunas, et töökohti tekib pigem linnadesse, tiheasustusega aladele, maal jääb töökohti vähemaks. Eks see ole urbaniseerumisprotsessi tagajärg, et tootlikud ja tasuvad tööd on teised. Ka tööturu struktuur on vastavalt muutunud. Töökohad on aga jah pigem linnades kui maal. Kui me vaatame klassikalisi eakate inimeste noorpõlveaegseid elukutseid, siis paljud neist olid seotud põllumajandusega. Sellisel kujul maal ju tänapäeval enam tootmist ei ole, väiksemate talude või väikeettevõtete tootmistegevus on asendunud pigem nagu elustiiliga. Ma arvan, et siin on vaja langetada teadlikke otsuseid. Euroopa struktuurifondide raha kasutamise tulemusena ongi investeeritud just nimelt piirkondlikesse meetmetesse, mis toetaksid sellist elulaadi.
Mis puutub eakate inimeste aktiivsusse, siis kuigi Eesti vabatahtlikus töös osalemise protsendid on võrreldes Euroopa keskmisega madalamad, ei tulene see minu arvates mitte sellest, et nad ei tee vabatahtlikult oma kogukonna või oma lähedaste heaks midagi, vaid me lihtsalt ei defineeri seda niimoodi. Me võtame mõningaid asju iseenesestmõistetavalt. Samas ma arvan, et sotsiaalne ja kultuuriline tegevus peaks olema aktiivsem just nimelt maapiirkondades, et sealsed elanikud sotsiaalselt seotud hoida. Võib-olla see tekitab ka töökohti juurde. Kuid ma olen küsija küsimuses sisalduva väitega nõus. See on meil probleem, et töökohad ja teenused liiguvad linnadesse ja nende ümbruskonda. Aga see ei ole nii mitte ainult Eestis.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus on ka seotud töökohtadega. Sissejuhatuseks tahaks öelda, et nii nagu sina, liigun minagi Eestis ringi. Me kohtume väga erinevate inimestega, nii noorte kui vanematega. Kohtudes eakamatega, olen väga harva kuulnud küsimust, millised võimalused on vanematel inimestel tööd saada ja milline on nende koht tööhõives üldse. Pigem vanemad inimesed ikka muretsevad noorte pärast, sest noored on pereloojad, noored on koduloojad. Ma olen tihti kuulnud ka seda, et vanemad inimesed justkui loovutavad oma töökoha noortele. Kas sa oled minuga ühel nõul, et kõigi nende probleemide lahendamisel on võtmesõnaks ikkagi töökohad, olgu linnas või maal? Sest töökohad annavad sissetuleku, annavad kindlustunde, ei tekita niivõrd konkurentsi, kuivõrd loovad just solidaarsust noorte ja vanade vahel.

Kolleeg Margus, palun nüüd lühike vastus, kuna aeg on läbi!

Absoluutselt nõus sellega! Toon ka kaks tähtsat näitajat: 84% Eesti eakatest panustab oma laste eest hoolitsemisse, 70% Eesti eakatest toetab oma peresid rahaga, eelkõige noori. Nii et ma olen sinu väitega nõus.

Suur tänu, hea kolleeg Margus Tsahkna, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Alustame nüüd läbirääkimisi. Kõigepealt palun kõnepulti kolleeg Liisa-Ly Pakosta Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Suur aitäh! Kui võimalik, paluksin austatud aktiivselt vananevalt eakalt kaheksa minutit!

Kaheksa minutit, palun!

Meie vanaemad-vanaisad oleks ilmselt suhteliselt üllatunud olnud, kui nad oleks kuulnud tänase arutelu pealkirja, mis oleks tõenäoliselt tulnud tõlkida nende jaoks tuttavasse eesti keelde. Eesti keeles kõlaks see niimoodi, et vanemate ja nooremate inimeste omavahelises suhtlemises ja üksteisest hoolimises on peidus kasulik iva. Meenutuseks, et kantseliidis kõlab see nii, et põlvkondadevahelises solidaarsuses peitub potentsiaal. Filosoofilisem küsimus on muidugi, kuidas me oleme üleüldse nii lühikese aja jooksul jõudnud selliste mõttemudeliteni, et meil tuleb põlvkondi justnagu vägisi harjutada üksteisega paremini läbi saama.
Vanemaealised soovivad tõepoolest töötada ning olla samasugused aktiivsed ja austatud ühiskonnaliikmed nagu kõik ülejäänud ühiskonnaliikmed. Selles pole mitte midagi imelikku. Eaka inimese töötamine on sotsiaalse sidususe alus, nagu märkis väga õigesti minister. Margus Tsahkna nentis, et lapselapsed ja vanavanemad saavad sageli pareminigi läbi kui vanemad ja lapsed. Eakatel inimestel on ülitähtis roll meie kõige olulisema sihi saavutamisel ehk siis demograafilise olukorra parandamises.
Me oleme tõenäoliselt kõik selle üliväärtusliku panusega isiklikult kokku puutunud. Kas on keegi siin saalis, keda pole lapsepõlves mitte tundigi ükski vanem inimene kasvatada aidanud? Tõenäoliselt mitte. Ka Lauri Leppik ütles, et me ei mõtle tänapäeval enam nii palju sellele, et kasvatus- ja perekonnaküsimuste lahendamisel on olemas ka vanavanemad, ja selles osas tuleks võimalusi leida. Palun väga! Kui töötav vanaema või vanaisa tahaks aidata oma tööl käivat tütart või poega haige lapse hoidmisel, siis saavad nad seda teha ainult oma töövälisel ajal või siis palgata puhkusele minnes. Haigeks jäänud last tohib tööajal hoida ainult noorem inimene, seaduse järgi tema vanem. Tundub olevat ebaloogiline piirang. See ongi ebaloogiline piirang, mis kujutab endast ka üht paljudest põlvkondadevahelistest barjääridest, mille me oleme ise seadusandlikult tekitanud.
Vaatame veidi edasi seda ühteainsat näidet, mille olen võtnud Isamaa ja Res Publica Liidu perepoliitika programmist, mille leiate internetist aadressil www.irl.ee – perekond. Selle punkt 47 räägib just sellest. Me oleme perekonnaväärtusi toetav erakond ja seetõttu on meile väga oluline, et vanemaealisi ei arvataks perekonna koosseisust välja. Praktikas meie seadusaktid seda aga nii mõnelgi juhul teevad. Pikka aega sellesama küsimusega tegelenuna võin öelda, et kõik teised erakonnad on pakutavaid muudatusi tagasihoidlikult toetanud. Ehk aitab tänane arutelu paremale üksteisemõistmisele kaasa, sest lahendus on ju iseenesest lihtne. Kui laps jääb haigeks, siis võiks pere saada ise otsustada, kuidas ja kes perest kui pika aja jooksul, ka päeva lõikes, last valvab.
Praegu on haige lapse hooldamiseks kuluva aja kompenseerimiseks ette nähtud hooldushüvitis, mida makstakse kuni 14 järjestikuse päeva eest. Hooldushüvitise suuruse arvutab tööandja teie eest eelmisel kalendriaastal tasutud sotsiaalmaksu põhjal. Kalendripäeva keskmine tulu korrutatakse hoolduslehel oldud päevade arvuga, millest hüvitatakse 80%, lisaks peetakse kinni ka tulumaks.
Isamaa ja Res Publica Liit on seisukohal, et lapsel on paranemiseks tingimata vaja, et talle lähedane inimene teda põetaks ja aitaks. Seaduse põhimõte, et see ka hüvitatakse, olgugi vaid 80% ulatuses, on meie arvates samuti mõistlik. Samas on lapse haigestumine pea alati ju ootamatu, vahel selgub see alles mõni minut enne vanema tööle minemist. Lisaks murele lapse tervise pärast tuleb emal-isal toime tulla ka murega oma töö ja muude kohustuste pärast. Ning näiteks juba kahenädalane paus töös mõjutab nii palka kui ka lapsevanemate karjäärivõimalusi. Väikeste laste olemasolu võib ka vähendada võimalusi tööd üleüldse saada.
Kui perekond saaks Isamaa ja Res Publica Liidu ettepaneku kohaselt ise otsustada, kes ja kui kauaks 14 järjestikuse päeva ulatuses haige lapsega koju jääb, saaks see mure olulist leevendust. Lapselapse haigestumise korral võiks olla võimalus hoolduslehele jääda ka tööl käivatel vanavanematel. Nagu ka ministri ette loetud statistikast nähtus, on meil tööl käivaid vanavanemaid väga palju. Muuta tuleks ravikindlustuse seaduse § 51 lõike 4 punkti 1 ja punkti 3 ning sealt edasi järgnevaid seonduvaid punkte.
Muudatusega kaasnev lisakulu riigieelarvele puuduks täiesti, kuna päevade lõikes väljamakstav hooldushüvitis jääks enam-vähem samaks. Hooldushüvitise suuruse arvestamise põhimõtted ei muutuks, paindlikumaks muutuks ainult vajalikul hulgal päevade kasutamine pere täiskasvanute poolt.
Me poleks sugugi esimene riik maailmas, kus selline süsteem kehtestataks. Uuringute järgi kõige õnnelikumate lapsevanematega riigis Rootsis on niisugune võimalus olemas. Lähitulevikus riigi maksutulud suureneksid, kuna võimalus töö- ja pereelu paindlikumalt ühitada vähendab töötust lastega perede hulgas. Samuti kasvaks märksa tööandjate motivatsioon alla 12-aastaste laste vanemaidki tööle võtta.
Ja kordan: suureneks ka üldine rahulolu. Nagu eespool öeldud, Eurobaromeetri uuringu järgi peab 84% inimestest eriti oluliseks, et vanaemad ja vanaisad saaksid lapselaste kasvatamises osaleda. Suur tänu teile!

Aitäh! Ma palun nüüd kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana! Kolleegi kahjuks saalis ei ole, seega ei saa ta siia tulla. Palun kõnepulti kolleeg Maret Maripuu Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ühiskond on suurte muutuste keskel, sest inimeste keskmine oodatav eluiga on kõigi aegade pikim. Ka Eesti inimesed pole kunagi nii kaua elanud kui praegu. Pikenenud on elu kõik etapid: lapsepõlv, noorus, täiskasvanuiga, vanadus. Hiljuti toimus Eurobaromeetri uuring, kus küsiti eurooplastelt, kui vana on noor ja kui vana on vana. Eestlased oma arvamuselt on üsna Euroopa keskmised. Inimene pole enam noor 42-aastaselt ja vanaks saab ta 62-aastaselt.
Fakt on see, et me oleme harjunud vaatama vananevat ühiskonda kui probleemi. Mõtleme üha suurenevale survele sotsiaalkindlustussüsteemis, suurenevale hooldusvajadusele jne. Teine variant on vaadelda vanemat elanikkonda nii, nagu soovitas professor Leppik, ehk siiani mitte kõige paremini ära kasutatud ressursi seisukohalt, sh tööturul. Eespool mainitud Eurobaromeetri uuring näitas, et kogu Euroopas tajutakse üsna üheselt eakate diskrimineerimist just tööturul. Ka Eestis on inimesed väljendanud sama muret. Taasiseseisvusaja alguses oli lipukirjaks, et edukas saab olla ainult noor, mis sest, et tal pole kogemusi. Noor inimene oli kui meie taas vabaks saanud noore riigi peegelpilt, kõik oli uudne, proovida ja katsetada tuli palju. Selline suhtumine võis mõnes valdkonnas olla õigustatud, kuid suhtumise mehaaniline omaksvõtt tõi kaasa hulgaliselt kibestunud inimesi ja ühiskonna jaoks kaotatud oskusi. Sellest ajast pärinesid sätted töölepingu ja avaliku teenistuse seaduses, mis lubasid lepingu lõpetada üksnes vanuse tõttu. Praeguseks on need sätted minevik. Nüüd nähakse vanemaealises töötajas tihti just lisandväärtust – kogemust, küpsust ja paindlikkust. Vanem kolleeg on nooremale mentoriks – siin saalis ei kõla see sõna küll hästi –, kogemuse edasiandjaks, nii nagu ajaloo jooksul on sellid ikka meistri juures õppinud.
Head kolleegid! Õppimine ja haridus on tööturul olulised märksõnad. Haridus on kõige kindlam garantii, mis tagab parema eluga toimetulemise ja hakkamasaamise sõltumata vanusest. Eestis on tööturul aktiivsemad just kõrgema haridustasemega inimesed. Statistikaameti tööturu-uuringust on näha, et alg- ja põhiharidusega vanemaealiste hõive 2010. aastal oli 30,3%, kutse- ja keskharidusega vanemaealistel oli see 53,5% ning keskeri- ja kõrgharidusega vanemaealistel 65,6%.
Kurb on tõdeda, et 20 aasta jooksul pole Eesti Vabariik suutnud luua ühiskonna muutuste ja vajadustega arvestavat haridussüsteemi. Meil on erialasid, kus noorte juurdekasv on aeglasem kui turuvajadus. Eespool nimetatud uuringust selgub, et enim vanemaealisi on hõivatud töötlevas tööstuses, hariduses, jae- ja hulgikaubanduses, tervishoius ja sotsiaalhoolekandes. Enamgi veel, kui võrrelda vanemaealiste hõivet tegevusalati noorema elanikkonna elik siis 15–54-aastaste hõivega, siis selgub, et suurimad on erinevused hariduse ning tervishoiu ja sotsiaalhoolekande osas. Nendes valdkondades on vanemaealisi rohkem kui noori. Kuna eelnimetatud tegevusaladel on juba praegu suur tööjõupuudus, siis on oluline kindlustada nende alade töötajate järelkasv ja teha kõik, et eakamad töötajad võimalikult kaua aktiivsed oleksid. Siin on märksõnaks koolitus – kogenud ja eakatele töötajatele tuleb pakkuda vajalikku täiendusõpet ja kvalifikatsiooni kohandamist uute oludega.
Eesti vanemaealised on, kui võrrelda muu Euroopa näitajatega, juba praegu üsna aktiivsed, ent väike ressurss on ikkagi. Aastal 2010 oli meil 55–64-aastaste tööhõive ca 54%, mis oli kõrgem kui Euroopa Liidu keskmine näitaja, samas oluliselt väiksem kui Rootsis, kus on see üle 70%. Seega peame mõtlema üha rohkem ümberõppele.
Ümberõppest rääkides mõtleme tavaliselt töötajatele, kes on kas oma töökarjääri keskel või alles alguses, harvem või üldse mitte aga neile, kel on vanust ligi 60 või üle selle. Ka siin on peidus suur potentsiaal. See, et üha rohkem vanemaealisi jätkab töötamist peale õigust jääda pensionile, ei tähenda muudatust mitte üksnes tööjõuturul, vaid ka pereelus. Traditsiooniliselt oleme harjunud sellega, et vanavanemad hoolitsevad lastelaste eest. Eestis on see praegugi oluline roll. Eurobaromeetri andmetel tervelt 84% peab seda olulisimaks eakate panuseks ühiskonda. Tõepoolest, vanavanemad on lapse arengus erakordselt tähtsad inimesed, seda ka põlvkondade järjepidevuse mõttes. Samas on paljudele lastevanematele tuttav olukord, kus vanavanematel on pidevalt kiire, nad käivad tööl ja on ka ühiskondlikult aktiivsed. Mida enam eakad tööl käivad, seda vähem kipub neil aega jääma lastelaste hoidmiseks klassikalises mõttes. Ka siin on vaja leida tasakaal. See on meie praegune reaalsus, mis tähendab seda, et suurenenud on vajadus erinevate teenuste järele, mis aitaks paremini ühendada ka eri põlvkondade töö- ja pereelu.
Head kuulajad! Oleme väikeriik, kellel pole mingit õigust eirata oma inimesi või kedagi kõrvale heita. Me peame mõistma, et iga inimene sõltumata oma vanusest on ühiskonnas ääretult oluline. Vaid vanad ja noored koos suudavad ühiskonna hoida jätkusuutlikuna, vajalikud on mõlemad – nii nooruse uljus kui vanusega kaasas käiv tasakaalukus. Tähtis on osata arvestada inimeste oskuste, võimaluste ja vajadustega, kohandada töökohti, tutvustada erinevaid paindlikke töö tegemise vorme, nagu võimalus teha tööd kodus, osaajaga töötada või osaleda mitmesugustes projektides. Rohkem peame pakkuma tuge hoolduskoormuse vähendamiseks, peame pakkuma koolitusi ja nõu, et omandada või värskendada oma oskusi, ja mis kõige tähtsam: julgustama inimesi osalema meie ühises elus, et Eesti riik saaks areneda ja siin tunneksid end vajalikuna kõik inimesed. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Maret Maripuu! Palun kõnepulti kolleeg Viktor Vassiljevi Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid ja lugupeetud külalised, kes te rõdul viibite ja meid jälgite! Niisiis, on rahvusvaheline aktiivse vananemise aasta, mis kulgeb märksõnade "tööhõive" ja "elukestev õpe", "teenused", "kaasatus" ja "vabatahtlikkus" all. See kõik on väga oluline. Vanem põlvkond on ju meile kõigile eriti tähtis kui meie ajaloo kandja. Kui ei oleks meie vanaemasid-vanaisasid, siis me teaksime oma minevikku ainult ajalooõpikutest, aga ajalooõpikud kirjutatakse umbes iga kümne aasta tagant ümber. On ju üldiselt teada, et võitja kirjutab uue ajaloo. Aga mis on tegelikult toimunud, seda teavad vanaemad ja vanaisad, kes jutustavad meile sellest nii kaua, kuni me väiksed oleme ja viitsime veel kuulata. Nii kanduvadki ajaloos toimunu ning meie rahvapärimused, muinasjutud ja vanad luuletused ja laulud põlvest põlve, nii püsib meie kultuur ja nii püsime me ise rahvana siin sellel maal.
Aga võtame nüüd tööhõive märksõna. Räägitakse, et näed, eestlased on sellised imelikud inimesed, et pensionärid soovivad töötada. Vana kultuuriga riikides nad ei taha töötada, tahavad pensionil olla ja puhata. Aga meie pensionärid ei taha töötada, nad on sunnitud töötama, sest nad lihtsalt ei saa oma pensioniga hakkama.
Kui me räägime elukestvast õppest, ega siis selle eesmärk ei ole ju 70-aastasele inimesele uut elukutset õpetada. Pigem on see sotsiaalne ülesanne, et sisustada huvitavalt tema vaba aega. Ja selleks meil ongi kolmanda põlvkonna ülikoolid. Aga kui keegi pensionär käib näiteks arstiteaduskonna residentuuris, no see on ikkagi ressursside raiskamine – kui mitu aastat ta ikka pärast selle lõpetamist oma uuel õpitud erialal töötab. Keerulise eriala õpetamine on piisavalt kallis lõbu.
Nüüd teenustest. Nojah, me võime siin rääkida teenustest, aga mis nendega tegelikult toimub? Postkontorid kaotatakse ära, apteegid kaotatakse ära. Eakas inimene on harjunud teistega selles mõttes viisakalt suhtlema, et kirjutab käsitsi kirja, teeb ümbrikuääre keelega märjaks ja kleebib margi peale. See on viisakus – ta ei pruugi seda teha mitte sellepärast, et ta ei saa mingite uute infotehnoloogiatega hakkama. Näiteks president saadab meile vastuvõtukutse ka ikka paberil. Ta kirjutab sinna alla ja me saame selle ümbrikus, kus on mark peal. See on elementaarne viisakus.
Muidugi on eakate jaoks tähtsaimad tervishoiu- ja sotsiaalteenused. Nendega on, nagu on. Üks tähtsaimaid tervishoiuteenuseid, mis peaks eakatele inimestele tagatud olema, on geriaatriline abi. Meil aga on isegi geriaatria eriala ära kaotatud. Aastal 1996 tõmmati see ministri määrusega arstlike erialade nimistust maha. Siis valitses meil suur vabadusevaimustus, et nüüd peame edasi minema, panustama noortesse, mis need vanad siin jalus tolknevad, nad ei vääri isegi arstiabi mitte. Niimoodi on nende teenustega. Härra sotsiaalminister räägib meile siit puldist, et kaheksa aastaga on koduõendusteenuse maht kasvanud kümme korda. Kümme aastat tagasi see teenus alles loodi, nii et kümme aastat tagasi polnud seda üldse. See on sama hea kui võrrelda mobiiltelefonide hulka praegu ja aastal 1913. Progress on muidugi tohutu!
Muidugi me tahaksime, et meie eakad inimesed oleksid seotud nooremate põlvkondadega. Jah, bioloogiliselt nad on seda kindlasti. Nagu siin saalis korduvalt öeldi, vanaemade-vanaisade ja lastelaste vahel on siiski väga tugev side. Keskmine põlvkond käib tööl, tal on omad mured, tal on liisingud, tal on arved maksta, pole aega korralikult laste kasvatamisega tegelda. Kui pisikestel pätakatel on mingisuguseid vahvaid küsimusi, siis nad lähevad vanaema-vanaisa juurde, sest neil on aega ja viitsimist seletada ning on ka teadmisi, mida edasi anda. See on väga vahva side ja seda tuleks muidugi toetada.
Aga kui me räägime põlvkondade sidususest, siis tuleb paratamatult rääkida mitte ainult vanadest, vaid ka noortest. Mida me oleme noorte heaks teinud siin Riigikogu saalis? Keskerakond on esitanud mitmesuguseid eelnõusid, näiteks igale lapsele tasuta koolitoidu võimaldamise kohta – see on küll läbinud esimese lugemise – ja lapsetoetuse toimetulekutoetuse rehkendamisel mittearvestamise kohta. Oleme teinud ettepaneku malevatöökohad sotsiaalmaksust vabastada ning selleks, et puudega inimesed ja noored saaksid võimalikult kiiresti tööle, esitasime eelnõu, et nende eest maksaks sotsiaalmaksu riik. See eelnõu lükati tagasi. Ranitsatoetus – see on teema, millest koalitsioon ei taha enam kuuldagi. Aga sotsiaalne sidusus tähendab ju ka seda, et meil on sotsiaalne solidaarsus.
Väga paljud tugisüsteemid meie riigis on üles ehitatud solidaarsusele, näiteks ravikindlustus. See on täiesti selge, et maksavad selle eest noored, kes käivad tööl, aga tarbivad ikka rohkem need, kes on vanemad ja haigemad. Jah, see on solidaarsus. Ka pensionikindlustus on solidaarne: praegu tööl käijate maksuraha kasutades makstakse vanematele inimestele pensioni. Paraku sellest pensionist jätkub nii palju, et hinge sees hoida.
Me räägime sellest, et mujal maailmas teevad pensionärid igasugust vabatahtlikku tööd – märksõnad seejuures on "kaasatus" ja "vabatahtlikkus". Nende sotsiaalteenuste puhul, mis teistes Euroopa riikides süsteemina toimivad, on suur osa just nimelt vabatahtlikul tööl, mis meil Eestis peaaegu puudub. Ja seda mitte sellepärast, et me oleksime laisad või rumalad. Meil lihtsalt ei jätku aega teha mingit vabatahtlikku tööd. Inimestel on mure oma igapäevase leiva teenimisega ja kui sulle endalegi ei jätku, mida sa lähed siis teistele jagama, olgu selleks töö või mingil muul viisil panustamine.
Teate, see tänane üritus näeb kangesti välja nagu vanaema juubel. Vanaema sai 80-aastaseks. Me tuleme kokku ja toome talle lilli, mida ta ei söö, kingitusi me talle ei tee, tal on kõik olemas. Me peame hästi ilusaid kõnesid, kui tubli on vanaema alati olnud ja kui ilus on vanaema ja kui lahke on vanaema ja kui hää on vanaema, soovime talle tugevat tervist ja pikka eluiga. Aga siis on juubel läbi, me lähme laiali ega mõtle enam vanaemale. Ja järgmine kord me kohtume vanaemaga tema matustel.
Ma loodan, et meil siiski nii ei lähe. Põlvkondade sidusus tähendab seda, et ka noortesse tuleb panustada nii, et nendest kasvaksid õnnelikud vanainimesed, kes elavad õnnelikult oma õnnelikus riigis. Igapäevast tööd läheb selleks vaja tublisti, ka siin selles majas. Head tervist ja pikka iga teile! Aitäh!

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud juhataja! Head ametikaaslased! Aktiivsena vananemine tähendab head tervist vanemas eas ning täisväärtusliku liikmena ühiskonnaelus osalemist, tundes enam rahuldust oma tööst, olles sõltumatum igapäevaelus ning aktiivsem kodanikuna. Eurobaromeetri uuringu kohaselt arvab Eesti elanikkonnast 65%, et üle 55-aastased peaksid kõige rohkem kasu tooma töötajatena, aga 73% usub hoopis, et nad võiksid oma panuse anda haigete pereliikmete eest hoolitsemisel, ja 84%, et lapselaste kasvatamisel. Siit siis ka poliitiline valik, kas ikkagi tegelda lastehoiu küsimustega või panna nn tasustamata töö vanemaealiste õlgadele või hoopis kaaluda, kuidas tasustamata hoolitsuskohustuste täitmist kodus arvestada pensioni arvutamisel.
Loomulikult on need hoiakud, mis tegelikkust päris ei peegelda, sest üha enam vanavanemaid on 40–50-ndates eluaastates ja aktiivselt tööturul. Ühiskonna vananemine tähendab seda, et neid tuleb hoida seal võimalikult kaua, sest muidu seisame õige pea silmitsi tööjõu puudusega. Kuna vaimne võimekus vanas eas sõltub rohkem sellest, millised võimed olid inimesel noorena, mitte niivõrd tema vanusest, tuleb juba praegu mõelda alaharitute grupi arvukuse kasvu pidurdamisele, nende tagasitoomisse haridussüsteemi ja elukestva õppe tegelikuks muutmisele. Meie vananev tööjõud peaks olema võimalikult hästi haritud, siis on kindlasti vähem ka inimesi, kes toime ei tule, kel on tervisehädasid ja kes vajavad hooldust.
Vähem olulised pole ka investeeringud tervishoidu ja täiendusõppesse. Kui 81% eestlastest arvab, et inimene peab saama töötada ka peale ametlikku pensioniiga, siis tuleb seda praktikat igati soosida. On hea meel, et meie pensionärid töötades ei kaota pensionis, mis on Euroopas suur erand. 66% eestlastest on seisukohal, et ei peaks üldse olema kindlaks määratud kohustusliku pensionilemineku iga. Samal seisukohal on ka sotsiaaldemokraadid, kes on oma idee siin Riigikogus samuti välja käinud. See tähendab, et tuleb hakata tõsisemalt kaaluma pensionile siirdumise paindlikumaid võimalusi, mis annaks inimesele suurema valikuvabaduse. Näiteks meeldiks igale teisele võimalus töötada osaajaga, selle asemel et siirduda kohe pensionile, katkestada kõik suhted töökollektiiviga ja erialaselt endiselt huvipakkuva tööga.
Tulevikku vaadates tuleb senisest enam teadvustada, et vanemaealised kohtavad tööturul erinevaid takistusi. Eurobaromeetri uuringute andmetel on need näiteks töökorralduse vähene paindlikkus, võimatus vähendada ajapikku oma tööpäeva pikkust, vanemaealiste töötajate kõrvalejätmine tööalastest koolitustest ning tööandjate eelarvamuslikud hoiakud. Londoni Majanduskooli pensionisüsteemi ekspert Ros Altmann leiab, et põhiküsimus pole mitte selles, kuidas hoolitseda vanurite eest, vaid selles viisis, kuidas inimesed vananedes töötavad. Me ei seisa silmitsi mitte pensionikriisiga, me seisame silmitsi kriisiga pensionile jäämises. Pensionile minek peaks olema pigem protsess kui sündmus, pigem teekond kui sihtpunkt. Seega on väga oluline, et oleks võimalik töötada osaajaga, et oleks rohkem paindlikke töövorme, nii et pensionile siirdumine võiks kesta mitu aastat.
Sihipäraselt tuleb muuta ühiskonna suhtumist vanemaealistesse, muuta müüte ja eelarvamusi eakate kohta, mille kütkes on sageli ka nad ise. Levinud stereotüüpseid ettekujutusi peab sihipäraselt hakkama muutma ka kool ja meedia. Samuti on kindlasti vaja suunata tööandjaid, tutvustades neile nii soovitusi kui ka parimaid rahvusvahelisi praktikaid vanemaealiste tööl hoidmiseks. Palun kolm minutit veel!

Kolm minutit, palun!

Tööandjatele peab tutvustama ka meetodeid, mis vähendaksid nende riske, mis võivad tuleneda vajadusest arvestada töötajate eakusest tingitud lisakohustustega. Näiteks töökohtade ja töögraafikute kohandamine vanemate töötajate vajadustele vastavaks, selliste lisapuhkepäevade andmine, mis ei tähendaks tööandjale kulusid, vanematele töötajatele vajalike töötingimuste loomine jne. Tööandjad peaksid personali komplekteerimisel hakkama arvestama vanuselise mitmekesisusega.
Sotsiaalpartneritega tuleb kokku leppida võimalused, mis aitaksid vanemaealisi tööturul kauem hoida, näiteks kollektiivides eakate kasutamine mentoritena, nõustajatena, koolitajatena. Põhimõtteliselt oleks vaja välja töötada sellised palga määramise alused, mis lubaksid hinnata ja väärtustada mitte ainult näiteks infotehnoloogilisi oskusi, vaid väärtustada ka teadmisi ja kogemusi. Tuleks õppida teise pilguga vaatama meie tehiskeskkonda – kuidas vastab see eakate inimeste vajadustele.
Vanemaealiste hoidmine tööturul eeldab rohkem aktiivset ja kaasavat tööturupoliitikat. Õige pea võib vaja minna meetmeid, mis pensionil olevaid inimesi taas tööturule tooks, et leevendada süvenevat töökäte nappust. Kuidas aga valmistada inimesi ette pikemaks tööeluks? See puudutab nii haridussüsteemi kui meedia pakutavaid ideoloogiad, kuidas muuta mõtteviisi, kuidas jõuda arusaamiseni inimese põhiõigustest, mittediskrimineerimisest, inimväärikusest, kui siiani on võimendatud arusaamu, et vanemaealised on ühiskonnale koormaks. Ka ei oleks hea, kui poliitilistest tekstidest jääks kõlama ainult see, et probleem on abi vajavate eakatega. Mõelgem veidi edasi! Sellest sõltuvad ju ka teenuste turg ja uued töökohad. Kaugemas tulevikus suurenebki nende töökohtade arv, mis on seotud hooldusteenuste pakkumisega eakatele.
Siit tekib küsimus, kas haridussüsteem on selleks valmis. Kui me suudaksime endi tekste ja sõnumeid kontrollida, oleks ehk lihtsam nõuda sellise mõtteviisi muutmist, mida seni on juurutanud nii kooliharidus kui ka meedia: vanainimene on kole, tema mälu nõrgeneb, meeled nürinevad, vaadata pole ta kah ilus. Võib-olla paratamatus eakatega senisest enam arvestada aitab meil lahti saada senisest raamistamisest, vastandamisest ja kategoriseerimisest. Noortekeskne maailm hakkab õige varsti muutuma, aga vanemaealisi pole vaja karta. Nagu pole vaja karta ka seda, et nad valijate seas senisest suuremat kaalu hakkavad omama. Nii ongi ehk õigem – rohkem elukogemusi, vähem riske ja rohkem heatahtlikkust. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Head kolleegid, meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 12.37.