Lugupeetud proua aseesimees! Head kolleegid! Vabariigi Presidendi otsust jätta välja kuulutamata ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus arutas Riigikogu kultuurikomisjon oma kahel istungil selle nädala esmaspäeval ja teisipäeval. Ka meie komisjoni istungile oli palutud Vabariigi Presidendi õigusnõunik Ülle Madise, istungil osales presidendi sisenõunik proua Suvi, samamoodi oli kohal Vabariigi Presidendi Kantselei ametnik Mall Gramberg, aga olime kohale palunud ka haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, ministeeriumi kõrghariduse osakonna juhataja Mart Laidmetsa ning ministeeriumi juristi Sille Uusna. Etteruttavalt ütlen, et esmaspäeval arutas komisjon nende külaliste osavõtul Vabariigi Presidendi otsust ning teisipäeval langetasime ise kultuurikomisjonis konsensusliku otsuse, et me oleme nõus arutelu uuesti avama, teisisõnu, me ei ole nõus seaduse muutmata kujul vastuvõtmisega. Nii et kes kultuurikomisjoni otsust toetavad, need peaksid täna siin saalis vajutama punast klahvi.
Needsamad kolm põhilist punkti, mille vastu Vabariigi President oli, olid ka komisjoni istungil üsna põhjalikult arutelu all. Kolleeg Rait Maruste andis väga põhjaliku juriidilise hinnangu nendele kolmele punktile ja esitas seisukohad. Enam-vähem sellises võtmes toimusid kultuurikomisjoni istungil ka arutelud.
Sisulisema poole pealt oli esimene punkt ülikooli autonoomia piiramine seaduse alusel. Tõepoolest, president ütleb, et rahastamise alused või, õigemini, praegu valitsuse määrusesse kavandatud indikaatorid, mille alusel toimub ülikoolidega tulemuslepingute sõlmimine, ei peaks olema sätestatud mitte määruses, vaid need tuleks tõsta seaduse tasandile, sest tegemist on ülikooli autonoomia piiramisega. Piirata iseenesest võib, aga seda peaks tegema tõesti kõrgema astme õigusaktiga ehk seadusega, mitte määrusega. Sellest tuleb selgelt välja, et Vabariigi President ei vaidlusta vähimalgi määral selle seadusega kavandatavaid või ettevõetud sisulisi muudatusi, vaid ta juhib tähelepanu juriidilistele nüanssidele. Vaidlused ja mõttevahetus selle üle, kus peavad olema kindlaks määratud ülikooli rahastamise täpsemad kriteeriumid, toimusid siin suures saalis ju kõigil lugemistel ja loomulikult toimusid need ka kultuurikomisjoni istungitel. Võitis seisukoht, et kuna asjaolud muutuvad üsna kiiresti, muutuvad tööjõuturu vajadused, muutub globaalne kontekst, siis selleks, et sellises olukorras oleks võimalik paindlikumalt reageerida, võiks selliste kriteeriumide sõnastamise koht olla valitsuse määruses, et mitte teha seadust võib-olla liiga jäigaks. Meie aruteludes oli ka esmaspäeval üleval see küsimus, kuidas leida optimum, et kõik vajalik oleks seaduses kirjas, aga samas ei kujuneks seadus liiga jäigaks ja ülikoolidele võib-olla ahistavaks. Arutasime, kuidas leida optimum olukorras, kus on kuus avalik-õiguslikku ülikooli ning me oleme avanud ju ka eraõiguslikele ülikoolidele ühemõtteliselt juurdepääsu lepingutele ja andnud võimaluse küsida rahastamist nii kõigile õppekavadele kui ka mõnele üksikule õppekavale. Kui ma lihtsustatult küsisin presidendi õigusnõuniku käest, kas tema ettepanek tähendab seda, et see, mis on määruse kavandis, tuleks tõsta seadusesse, oli vastus jaatav. Nii et kuigi võib vaielda nii- või teistpidi, me põhimõtteliselt kultuurikomisjonis oma otsusega nõustusime sellega, et seadust võib selliselt täpsemaks teha küll.
Teine punkt käsitles õiguspärast ootust sooritada akadeemilisel puhkusel olles eksameid ja arvestusi. Paneme jälle tähele: president vähimalgi määral ei vaidlusta akadeemilise puhkuse regulatsiooni, vaid ta ettepanek seisneb selles, et regulatsioon hakkaks praegu kavandatu asemel kehtima hiljem. Minu küsimusele, et kui see hakkab kehtima 1. septembril 2013, siis kas uus seadus hakkab sisuliselt reguleerima 1. septembrist 2013 immatrikuleeritavate üliõpilaste olukorda, oli jällegi vastus jah. Põhimõtteliselt võime sellele teemale läheneda selliselt, et kuivõrd seaduse üldprintsiibid astuvad jõusse 1. septembrist, siis võib see nii olla ka akadeemilise puhkuse puhul.
Nüüd räägin veel õppekulude hüvitamise nõude regulatsiooni selgusest ja piisavusest. Ka siin oli meil presidendi õigusnõunikuga tõsine vaidlus. Küsimus on lihtsustatult öeldes selles, et väidetakse, nagu võiks aru saada, et õppekulude hüvitamise nõue tekib nominaalaja lõppemisel. Seadusandja ei ole seda niiviisi fikseerinud. Meil on siin selgelt sõna "semester", on antud ka selle definitsioon. Me oleme korduvalt rääkinud seda, et üliõpilastele vastu tulles on õppekulude hüvitamise nõue tehtud semestripõhiseks, see ei ole õppeaastapõhine, see on paindlikum ja arvestus on semestrite kaupa kumulatiivne. Meie jaoks on see sõnastus üsna selge, aga kui leitakse, et seda tuleb teha veel selgemaks, siis me ei näe põhjust vastu vaielda.
Peep Aru küsis eraraha kohta. Komisjoni istungil oli ka see küsimus päevakorral. Seda arutati sellisest vaatenurgast, kas mitte sisuliselt ei keelata ülikoolidel kehtestada õppemaksu eestikeelsete õppekavade alusel õppivatele üliõpilastele. Kuna ülikoolid muutuvad tõesti enam riigieelarvest sõltuvaks, kuidas siis jääb, kas ülikoolid jäävad tõepoolest erarahata või ei jää? Meil oli see päevakorral õppemaksu kehtestamise võtmes. Ülle Madise vastus oli, et president ei vaidlusta rahastamissüsteemi ennast. Ma usun, et sellega on sellele küsimusele vastatud. Aitäh!