Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu seitsmenda töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Annan üle arupärimise justiitsminister Kristen Michalile. Arupärimise pealkiri on "Korruptsioonikahtlusest seoses ehitusloata ehitistega". Tuletan teile meelde, et eelmise aasta märtsis avaldas Riigikontroll aruande "Ehitustegevus kiire elanike arvu kasvuga omavalitsustes". Seal oli valim 85 ehitisest ning selgus, et 48-l neist, mis on juba täiesti valmis ja kus elavad inimesed, ei ole rääkimata kasutusloast ka ehitusluba. Arupärimisele on lisatud 26 fotot. Ma arvan, et mõni neist on täiesti erakordne. Siin pildil on näiteks neljakorruseline maja. Ma ei tea, mitu korterit selles majas on, aga fassaadil, mida me näeme, on 80 akent. See maja on ehitatud ilma ehitusloata. Me esitame justiitsministrile selle kohta mõne küsimuse. Ma loen paar küsimust ette. Kas Justiitsministeerium on uurinud nende 48 ehitusloata uusehitise puhul korruptsiooni võimalikkust või on plaanis seda lähiajal teha? Põhimõtteline küsimus: kui palju jälgib Justiitsministeerium Riigikontrolli aruannete tulemusi ning kas nende põhjal on alustatud mõnda uurimist seoses korruptsioonikahtlusega? Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 5. märtsil algatatud Kaitseliidu seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon, ja Vabariigi Valitsuse s.a 5. märtsil algatatud karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud investeerimisfondide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud investeerimisfondide seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 152. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Jätkame Vabariigi Valitsuse algatatud käibemaksuseaduse ja vedelkütuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ma palun ettekandjaks rahanduskomisjoni liikme Andrus Saare!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Sissejuhatuseks räägin kokkuvõtvalt eelnõust 146. Seaduseelnõuga viiakse nõuded arvetele ja teenuse käibe tekkimise koha määratlus kooskõlla Euroopa Liidus alates aastast 2013 kehtivate uute nõuetega. Maksupettuste vältimise eesmärgil kehtestatakse lisaks 2011. aastast kehtivale metallijäätmete ja kinnisasjade käibe pöördmaksustamise erikorrale ka kulla käibe pöördmaksustamine. Muudetakse soodsamaks maksuvabastuse tingimusi kauba impordil ühendusevälise kauba vabasse ringlusse lubamise tolliprotseduurile suunamisel. Riigikogu menetluse käigus täiendati eelnõu sätetega, vähendamaks maksupettusi kütusevaldkonnas, ja reguleeriti täpsemalt juhud, millal liisinguandja saab liisingueseme remontimiseks ning hooldamiseks saadud kaupadelt ja teenustelt sisendkäibemaksu maha arvata.
Riigikogu 22. veebruari 2012. aasta istungil katkestati eelnõu teine lugemine tulenevalt eelnõu täiendamisest käibemaksuseaduse ja vedelkütuse seaduse uute regulatsioonidega. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 27. veebruar kell 18. Tähtajaks eelnõu kohta Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega komisjonidelt ettepanekuid ei laekunud.
Rahanduskomisjon arutas eelnõu 5. märtsil. Istungil osalesid eelnõu algataja esindajad Rahandusministeeriumist ning Maksu- ja Tolliameti esindaja. Istungil käsitleti Eesti Liisingühingute Liidu kirjas esitatud arvamust käibemaksuseaduse § 31 lõikega 7¹ täiendamise kohta ja teisi sama sätte lisamise kohta laekunud kirju, sh infot Justiitsministeeriumilt, Konkurentsiametilt ja kindlustusandjatelt. Komisjon vaatas läbi arvamustes esitatud märkused muudatuse eesmärgi, mõjude, sätte paigutuse ja kasutatud mõistete kohta, samuti võimaliku vastuolu kohta käibemaksudirektiiviga ning jäi seisukohale, et käibemaksuseaduse täiendamine eelnimetatud sätetega on vajalik. Käibemaksudirektiivi mõtte ja käibemaksuseaduse § 29 kohaselt saab kaupadelt ja teenustelt sisendkäibemaksu maha arvata vaid juhul, kui neid kaupu ja teenuseid kasutatakse maksustatava käibe jaoks. Seadusmuudatuse eesmärk on selgemalt välja tuua käibemaksudirektiivis sätestatu ning täpsustada seadust nii, et liisinguandja saab liisingule antud eseme remontimiseks ja hooldamiseks saadud kaupadelt ja teenustelt tasumisele kuuluva sisendkäibemaksu maha arvata vaid juhul, kui remondi- ja hoolduskulu sisaldub tema maksustatavas käibes. Komisjon ei näe muudatuses võimalikku vastuolu ettevõtlusvabaduse põhimõtetega ega käibemaksudirektiiviga.
Nüüd räägin teemadest ja küsimusest, mida komisjonis arutati. Esiteks tekitas küsimusi käibemaksukohustuslastest kindlustusvõtja jaoks kahju hüvitamise ja kindlustushüvitise saamise protsessi muutumine. Vastus oli, et see ei sõltu tehtud muudatusest, muudatus on käibemaksuobjekti kohta ja küsimus ei ole toimumise ajas. Arutati ka riske, kui sõiduki tagastamisel pole liisinguvõtjal kohustused täidetud. Vastus oli, et kui lähtutakse lepingus määratud liisinguvõtja kohustustest, siis liisinguandja nõuab need kulutused sisse. Tegemist on üldise majandusriskiga, analoogne olukord on ka kaubamüügil, tegemist ei ole erilise juhtumiga. Arutati välismaiste liisinguandjate võimalikku konkurentsieelist Eesti turul. Rahandusministeeriumi esindaja väitis, et see puudub, sest ka teistes riikides ei ole käibemaksudirektiivi kohaselt õigust sisendkäibemaksu maha arvata, kui kaupa ei soetata või teenust ei saada maksustatava käibe jaoks. Muudatus kehtib nii kasutus- kui ka kapitalirendi puhul. Komisjonis räägiti käibemaksuseaduse erineva tõlgendamise tõttu seni tekkinud konkurentsimoonutustest. Nende kõrvaldamise korral laekub riigieelarvesse hinnanguliselt ligi kuus miljonit eurot aastas.
Komisjon langetas järgmised konsensuslikud otsused: võtta eelnõu päevakorda kolmapäeval, 7. märtsil 2012. aastal, teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi homme, 8. märtsil ja panna eelnõu lõpphääletusele. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andrus Saare! Küsimus kolleeg Aivar Sõerdilt.

Aitäh, austatud Riigikogu esinaine! Austatud ettekandja! Küsin seoses rahanduskomisjoni tehtud muudatusettepanekuga, mida me oleme siin korduvalt arutanud. Peale komisjoni istungit tegid liisinguettevõtjad paraku küll ettepaneku selle liisingtehinguid puudutava sätte jõustamine edasi lükata. Nad väidavad, et selle rakendamine nõuab IT-ressursse, arvelduste ümberkorraldamist ja lepingute ümbertegemist. Mida teie sellest probleemist arvate?

Kõigepealt on nad selle ettepanekuga muidugi väga hiljaks jäänud. Oleks oodanud seda ettepanekut varem, siis kui komisjon seda arutas. Aga olen suhelnud Rahandusministeeriumi ning Maksu- ja Tolliameti esindajatega. Nende seisukoht on selline, et päris ootamatu see ettevõtjatele olla ei saa. Esiteks, see teema on päevakorral olnud üle aasta. Teiseks, konkreetselt sai eelnõu sellise kuju juba s.a 14. veebruaril. Kolmandaks ei puuduta see mitte kõiki liisingufirmasid, vaid selle turumoonutusega on seotud ainult mõni üksik ettevõte. Neljandaks ei ole aega, nagu nad ütlevad, vaid mõni päev, vaid tänasest 1. aprillini on 17 tööpäeva, lisaks sellele tuleb käibemaksuaruanne aprilli eest esitada alles 20. maiks. Nii et nad saavad täna tegutsema hakata ja aega on, et seda tööd teha. Ma usun, et Maksu- ja Tolliameti ametnikud mõistavad, kui esialgu kõike võib-olla päris korrektselt teha ei jõuta. Riigi poolt vaadates see mõistlik ei ole, iga kuu ja päev tekitab tegelikult n-ö miinust.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Andrus Saare! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud.
Seaduseelnõu 146 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikontrolli seaduse ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Palun ettekandjaks põhiseaduskomisjoni liikme Peeter Laursoni!

Austatud juhataja! Head kolleegid, Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikontrolli ja õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu 151 esimene lugemine toimus 25. jaanuaril s.a. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks oli 8. veebruar s.a ning tähtajaks eelnõu kohta muudatusettepanekuid ei laekunud. Põhiseaduskomisjon arutas eelnõu uuesti 21. veebruari istungil, kus Vabariigi Valitsuse esindajatena viibisid Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Mare Jõeorg ja Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik Reet Kodu. Komisjonis tõstatusid ka küsimused, kui kaugele on jõutud kogu eripensionide reformimise temaatikaga ja millises seisus on kohtunike eripensionide kavandatav regulatsioon. Komisjon sai teada, et järgmist seadusmuudatust, mis käsitleb kohtunike ja prokuröride eripensione ja indekseerimist, valmistatakse ette ja see on planeeritud esitada teises kvartalis.
Komisjon otsustas suunata eelnõu teisele lugemisele Riigikogu täiskogu 7. märtsi istungil ja teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, siis tuleks kolmas lugemine läbi viia 14. märtsil. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Laurson! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Aivar Kokk!

Hea juhataja! Hea ettekandja! Me teame, et eripensionäre oli 2000. aastal ainult 113. Kas sa oskad öelda, kui palju nende kümne aasta jooksul on eripensionäre Eesti riigis juurde tulnud?

Kahetsusväärselt peab nentima, et ilma avaliku teenistuseta oli 2010. aasta seisuga see arv tõusnud 2283-ni.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Peeter Laurson! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun kohalt, kolleeg Aivar Riisalu!

Ma tahaksin ikka pulti tulla, kui võimalik.

Siis palun vajutage klahvile "Kõne"! Avan läbirääkimised. Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Vabandust segaduse pärast! Hea juhataja! Head kolleegid! Juba Vana-Kreekas oli tõsine probleem, kas riigivalitsemise võtmekohtadel olevad ametnikud peaksid oma töö eest raha saama või mitte. Patriitsid olid selgel seisukohal, et valitseda saaks ka tasuta, sellel lihtsal põhjusel, et neil oli raha niigi. Muu kodanikkond 5. sajandil enne Kristust nii ei arvanud. Võib öelda, et Vana-Kreeka demokraatia kukkus teatud mõttes läbi, just sellepärast, et ei kulunudki enam väga mitu sajandit, kui uus demokraatia roomlaste näol Vana-Kreeka alla neelas.
Aga tuleme tänasesse päeva. Eripensionide teema on väga sensitiivne. Ma olen sada protsenti nõus, et Riigikogu liikmete eripensionide kaotamine oli jumalale ja rahvale meelepärane tegu. Ilmselt on neid, kes sellepärast, et seda pensioni enam ei ole, kodus salaja kätt rusikas hoiavad, küll rohkem kui üks, aga avalikult ei julge keegi rahulolematust välja näidata. Jumal tänatud, et ei julge, siis saabki ühiskond aru, et tegemist oli targa teoga. Aga täna arutatav seaduseelnõu puudutab natuke teist ametnikkonda: Riigikontrolli ja õiguskantsleri institutsiooni. Ma olen ka sellega sada protsenti nõus, et kõik ametnikud, kes tänu oma tööle Riigikontrollis või õiguskantsleri juures eripensioni saavad, võib-olla ei peaks seda saama. Aga samas tekib mul küsimus, kas see ikka on päris õige tee, kui minna õiguskantsleri ja riigikontrolöri ning tulevikus kohtunike pensioni kallale. Ettekandest tuli ju selgelt välja, et me kavatseme minna ka kohtunike ja prokuröride pensioni kallale. Me oleme juba praegu kohati kurvad ja kostab rahulolematuid hääli, kui mõni kohtunik pahandusega, nagu öeldakse, töölt kõrvaldatakse. Meile pahatihti ei meeldi prokuratuuri otsused, sest need tunduvad meile meelevaldsed või mõjutatud. Kas see on nii või ei ole, ei ole minu asi siit puldist otsustada, aga ma kutsun üles meid kõiki, lugupeetud rahvasaadikud, oma sisemaailmas mõtlema ja nii kujundama erakondade seisukohti, kas me neutraalse ja sõltumatu riigivalitsemise tagamiseks, mis puudutab eelkõige kohut, prokuratuuri ja riigikontrolöri, oleme ikka õigel teel, kui me võtame nendelt inimestelt ära teatud neutraliteeti tagavad sotsiaalsed garantiid ka kaugemaks tulevikuks. Üsna keskpärane lugu on, kui meil on näiteks 40-aastane riigikontrolör, me eeldame, et ta on objektiivne ja teeb rahulikult oma tööd, aga selgelt alla 50-aastasena on ta tööjõuturul, kusjuures ta on kõigiga justkui tülli pööranud, sellel lihtsal põhjusel, et ta pidi ju olema kriitiline. Okei, ilmselt suudab ta andeka ja targa inimesena ennast realiseerida. Aga ma leian, et teatud institutsioonidele ja nendes töötavatele inimestele võiksime selle nimel, et me saaksime vähemalt hinges loota, et nad teevad kõike ausalt, õiglaselt ja neutraalselt, üritada säilitada teatud võimalusi tulevikuks, teatud garantiisid vanaduspõlve jaoks.
Ma olen mõelnud, miks me nii ägedalt kõige sellega võitleme ehk me tegelikult ju käitume ...
Võtaksin kolm lisaminutit.

Kolm minutit lisaks.

Me tegelikult käitume nende populaarsete eripensionide teemagagi nii, justkui me võidaksime inimkonna piiritut armastust. Me kindlasti seda mõnevõrra võidame. Aga kas see piiritu armastus on ikka see, mis on lõpuni vajalik? Me käitume justkui vaesed ja endast mitte lugupidavad inimesed, sest me proovime kogu aeg kelleltki midagi ära võtta ja mõtleme võib-olla vähem sellele, kuidas midagi juurde toota. Ma olen iseendaga arutanud, miks see nii on läinud, ja olen jõudnud kummalisele äratundmisele, et kõikide praegu Riigikogus esindatud erakondade sees on mõttekujundus ja otsustusõigus läinud noorte inimeste kätte, kes tegelikult ju veel sugugi ei mõtle vanaduspäevade peale. Loomulikult on 35-aastaselt midagi targemat teha kui mõelda selle peale, kuidas seitsmekümneselt hakkama saada. See on nii iga normaalse inimese puhul, kes teeb igapäevast tööd ja loob lisandväärtust. Minagi olen oma elus seda päris pikka aega teinud. Minu jaoks ei ole see tähtis, ma juba tean, kuidas ma vanaduses elama hakkan. Aga ka kohtunik, kes ei saa luua lisandväärtust, võiks teada, kuidas ta vanaduses elama hakkab. Kui ta seda teab, siis ei peaks ta minema libedale teele, et vanaduspäevadeks üht-teist purki panna, maha matta ja kohtunikuseisusest loobudes 65- või 70-aastaselt minna seda õunapuu alt üles kaevama. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Aivar Riisalu! Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tänu sellele, mida kolleeg Riisalu rääkis, jääb minu kõne üsna lühikeseks, sest ma olen täiesti solidaarne nende argumentidega, mida ta siin esitas. Minagi ei poolda Riigikontrolli või õiguskantsleri institutsiooni töötajate ning kohtus ja prokuratuuris töötavate inimeste erisoodustuste kaotamist. Mida rohkem kindlustunnet on neil tuleviku suhtes, seda objektiivsemad nad on. See on fakt.
Teatud põhjustel olen ma viimasel ajal Riigikontrolliga üsna sageli kokku puutunud. Olen veendunud, et tegemist on väga professionaalse ja kõrge tasemega organisatsiooniga. Kui üldse alustada diskussiooni eripensionide teemal, siis minu arvates oleks vaja seda alustada mõnest teisest kohast. Selline institutsioon nagu Riigikontroll ei ole õige valik selle teema uuesti kõne alla võtmiseks. See on minu isiklik arvamus, aga ma arvan, et ma ei ole üksinda sellel arvamusel, et pakutud seaduseelnõu ei saa toetada. Me ei pea vajalikuks muuta kõik kõned ja arvamusevahetused siin järjekordseks sõjaks. Me lihtsalt pakume, et enne kolmandat lugemist võiks veel kord mõelda ja selle muudatusega võiks natuke oodata. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Seaduseelnõu kohta muudatusettepanekuid ei esitatud.
Seaduseelnõu 151 teine lugemine on lõpetatud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 140 teist lugemist. Ettekandjaks palun kõnepulti õiguskomisjoni liikme kolleeg Andres Anvelti!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Ma olen siis täna teie ees seoses karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 140 teise lugemisega. Rahvakeeles nimetame seda inimkaubanduse paketiks. Peale esimest lugemist on selle eelnõu kallal kõvasti tööd tehtud. Õiguskomisjon on seoses sellega kogunenud lausa kuuel korral. Seda on arutatud 6., 7., 9., 11., 14. ja 21. veebruaril ning 5. märtsil. Küsisime peale esimese lugemise lõpetamist täiendavaid arvamusi Tartu Ülikoolilt, Riigikohtult, Eesti Advokatuurilt ning Riigiprokuratuurilt. Laekunud arvamusavaldustes rõhutati küll inimkaubanduse kriminaliseerimise vajalikkust, kuid viidati ka Vabariigi Valitsuse koostatud eelnõu õiguslikele kitsaskohtadele, seda just eelnõu selles osas, mis räägib kuriteokoosseisude keerukusest – nendest on raske aru saada ning neid on raske piiritleda. Selle probleemi lahendamiseks moodustati õiguskomisjoni juures töögrupp, kuhu kuulusid Tartu Ülikooli, Riigikohtu, õiguskomisjoni, prokuratuuri ja Justiitsministeeriumi esindajad. Pöörduti ka meie partnerite poole naisjuristide ühendusest, Mittetulundusühingust Eluliin, samuti Sotsiaalministeeriumi ja veel mitme teise asjast huvitatud organisatsiooni poole.
Selle tulemusel on tekkinud suhteliselt palju muudetud eelnõu tekst. Seda uut teksti arutati ka õiguskomisjoni laiendatud istungil 9. veebruaril, kus osalesid ka Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakonna nõunik Kristiina Luht, politsei esindaja, Mittetulundusühingu Eluliin esindaja, Eesti Naisteühenduse Ümarlaua esindaja, Eesti Naiste Varjupaikade Liidu esindaja ja naisjuristide ühenduse esindajad.
Mis siis eelnõus muutus? Lühidalt öeldes esitati eelnõu muutmiseks kokku 13 ettepanekut, millest ettepanekud 3, 6, 8 ning 10–13 olid tehnilist laadi ning tulenesid eelnõu struktuuri muutmisest ja uute süüteokoosseisude sätestamisest. Üks oluline muudatus võrreldes Vabariigi Valitsuse esitatud eelnõuga, mis oli esimesel lugemisel, on see, et õiguskomisjon otsustas diferentseerida vastutust mittesunnitud prostitutsioonile kaasaaitamise eest. Meie pakutud eelnõu, mis on täna teie ees, jagab prostitutsioonile kaasaaitamise sisuliselt kolme raskusastmesse. Esiteks, prostitutsioonile kallutamine või kaasaaitamine; teiseks, natuke raskem koosseis ehk kupeldamine ja prostitutsioonile kaasaaitamine, ning kolmandaks, inimkaubandus.
Mis inimkaubandusse puutub, siis vahe Vabariigi Valitsuse eelnõuga on see, et komisjon pidas vajalikuks senine koosseis KarS-i §-s 133 "Orjastamine" vahetada inimkaubandusega ja sisustada see paragrahv eelkõige olukordadega, kus inimest ekspluateeritakse, ja teoliikidega, millega ekspluateerija inimese sellisesse olukorda sunnib. Pakutud muudatused puudutavad mõlemat tunnust.
Õiguskomisjonist esitati säte – see kiideti ka heaks –, mis puudutab tavapäratutel tingimustel töötamise mõistet. See hõlmab tasuta, marginaalse tasu eest või muidu orjastavatel tingimustel, näiteks palga või isikut tõendava dokumendi kinnipidamisega, töötama sundimist ning muid ekspluateerimisolukordi, mis on inimkaubanduse direktiivi artikli 2 lõike 3 kohaselt hõlmatud mõistetega "sunniviisiline töö, orjus või muud samalaadsed tingimused, sunnitöö".
Koosseisu teise tunnuse osas on sisse toodud viis uut sundimistegu. Mõned nendest on olemas ka praeguses KarS-is, näiteks vabaduse võtmine ja ähvardamine, samuti teisest isikust sõltuvuse ärakasutamine, mis inimkaubanduse puhul on täiesti uus mõiste.
Suure debati tekitas meil mõiste "haavatavus" sissetoomine ja see on siiamaani lahtine. Eelnõus, mis on teie ees, on haavatavust käsitletud Euroopa Liidu inimkaubanduse direktiivi mõtte kohaselt, kasutades sõnastust "tegelike või vastuvõetavate valikute puudumise ärakasutamine". Sellisena on see süüteokoosseisuna inimkaubanduse paragrahvi lülitatud. Inimkaubanduse kvalifitseeritud koosseisu tunnused, mis on sarnased Vabariigi Valitsuse eelnõus tooduga, on grupiviisilisus, mitmekordsus, alaealisus jm – eelnõus on need näha. Tegu on oma sisult traditsiooniliste raskendavate asjaoludega. Õiguskomisjonis otsustati kindlasti muuta karistusi nii põhi- kui ka kvalifitseeritud koosseisude puhul raskemaks, kui on ette nähtud enam-vähem analoogiliste tegude eest, mis on kriminaliseeritud praeguses karistusõiguses, ja osaliselt raskemaks ka nendest, mis on Vabariigi Valitsuse eelnõus.
Täitsa uue koosseisuna, mida pole ei Vabariigi Valitsuse eelnõus ega ka kehtivas karistusseadustikus, toodi sisse inimkaubanduse toetamine, mis puudutab kuriteole eelnevalt mittelubatud kaasaaitamist. Et see oleks paremini arusaadav, toon hea näitena või eeskujuna juba karistusseadustikus oleva § 202 "Süüteo tulemusena saadud vara omandamine, hoidmine ja turustamine", mis annab võimaluse karistada rangemalt kõiki sutenööre, hotellipidajaid, autojuhte, uksehoidjaid ja muid isikuid, kes teavad, et need, kelle prostitueerimisele nad kaasa aitavad, on inimkaubanduse ohvrid. Vabariigi Valitsuse eelnõus sellist vahet ei olnud, prostitutsioonile kaasaaitamine oli karistatav sõltumata sellest, kas prostituut on inimkaubanduse ohver või mitte.
Täiesti uue koosseisuna on seadustikku lülitatud §-d 133² ja 133³, mis käsitlevad kupeldamist ja prostitutsioonile kaasaaitamist. Sisu on selles, et prostituudi ja seksi ostja kohtumise korraldamine ehk siis ükskõik mis viisil isiku mõjutamine, et ta alustaks või jätkaks prostitutsiooniga tegelemist, on kindlasti raskem kuritegu kui lihtne prostitutsioonile kaasaaitamine, mille puhul inimene otseselt kasu sellelt ei teeni. Aga siin peab ka aru saama, et kui tolle mõjutamise juures on mängus mingisugustki pettust või vägivalda, siis automaatselt on see karistatav inimkaubanduse toetamise koosseisu järgi. Nagu ma oma tutvustuse alguses ütlesin, on prostitutsioonile kaasaaitavad kuriteod jagatud kolme rühma: esiteks prostitutsioonile kaasaaitamine ilma otsese materiaalse kasuta, kus on tähtis otsene tahtlus; teiseks kupeldamine ja kolmandaks inimkaubandus.
Väga tähtsad paragrahvid käsitlevad doonorlusele sundimist. Praegune karistusseadustik küll räägib § 118, 121 ja 139 näol näiteks elundite eemaldamisest, ebaseaduslikult siirdematerjali võtmisest, uus eelnõu on toonud juurde doonorlusele sundimise. Seda puudutavate karistusnormide aluseks on tegevused, mida kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduses ning rakkude, kudede ja elundite käitlemise ja siirdamise seaduses nimetatud ei ole. Ehk siis uue eelnõu kohaselt on ebaseaduslik või, kuidas ma ütlen, see on kuritegu ja selle eest karistatakse, kui inimene pannakse olukorda, kus ta on sunnitud loovutama oma rakke või elundeid – mida iganes.
Samas, erinevalt Vabariigi Valitsuse eelnõust käesolev eelnõu elundite eemaldamise osas mingeid muudatusi ei tee. Muutmata jääb karistusseadustiku § 139 "Ebaseaduslik siirdematerjali võtmine". See on üks raskeimaid tervisevastaseid kuritegusid ja me ei näinud vajadust hakata selle sõnastust muutma, seal on niigi ette nähtud karistus kuni 12 aastat sõltumata sellest, mis eesmärgil seda tehakse.
Mis puutub doonorlusele sundimisse, siis tuleb kindlasti nentida, et see on sarnane §-s 133 "Inimkaubandus" tooduga, kuna sisuliselt kõik need teod, millega inimene pannakse sundolukorda, on sarnased inimkaubanduses toimuvaga.
Eelnõus tehakse ettepanek muuta karistusseadustiku § 175 ja panna selle pealkirjaks "Inimkaubandus alaealise ärakasutamise eesmärgil". Oleme sinna kokku koondanud kõik kuriteod, mille sisuks on alaealiste kallutamine mingisugusele ühiskonnas taunitud ja nende arengule kahjulikult mõjuda võivale tegevusele, samuti sellisele tegevusele kaasaaitamine. Sellesisulisi paragrahve on praeguses karistusseadustikus päris palju, näiteks 175, 176, 177¹, 181. Võin kõike seda ka täpsemalt tutvustada. Alaealise prostitutsioonile kallutamine, alaealise prostitutsioonile kaasaaitamine, alaealise kasutamine pornograafilise teose valmistamisel, alaealise kasutamine erootilise teose valmistamisel ja alaealise kaasatõmbamine kuriteo toimepanemisele – eelnõus on kõik need tegevused kaetud inimkaubandusega alaealise ärakasutamise eesmärgil. Siinkohal on oluline rõhutada, et "mõjutamisega" on selle seaduseelnõu sätte mõtte kohaselt tegu üksnes siis, kui seda tehakse heaga – kui seda muidugi ikka heaks saab nimetada. Näiteks meelitamine raha, kuulsuse või millega tahes. Kui kasutatakse alaealise mõjutamiseks mingisugust sundi, mis on ära toodud §-s 133 "Inimkaubandus", kas või pettust näiteks, siis kuulub kohe rakendamisele § 133 lõige 2, kus on eelnõuga ette nähtud vangistus kuni 15 aastat. Kui kaasaaitaja teab, et alaealist on taunitud tegevuseks sunnitud vägivalla või muu sundimise mõjul, siis on see kindlasti inimkaubanduse toetamine.
Samuti muutub § 178 "Lapsporno valmistamine ja selle võimaldamine". Muudatus seisneb kehtiva sätte ümbersõnastamises, sanktsioone muudetud ei ole. Välja on jäetud viited §-dele 177 ja 177¹, kuna need on kaetud §-ga 175.
Kõigi nende muudatusettepanekute arutamiseks kogunes komisjon viimati selle nädala esmaspäeval, 5. märtsil. Istungist võtsid osa komisjoni liikmed Marko Pomerants, Kalle Laanet, Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Neeme Suur, Valdo Randpere ja Siim Kabritsa asendusliikmena Ülo Tulik ning ametnikena Linnar Liivamägi ja Raini Laide. Kõik 13 parandusettepanekut võeti vastu konsensusega, kuid sellele vaatamata otsustas komisjon teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 140 teine lugemine kolmapäeval ehk täna katkestada. See oli üksmeelne otsus.
Miks me nii otsustasime? Sellepärast, et mõningate uute väljendite sissetoomine eeldab lisakonsultatsioone õiguskeele inimestega, samuti vajavad veel arutelu mõningad sisu puudutavad üksikasjad. Ning kindlasti anname katkestamisega oma sotsiaalpartneritele võimaluse teha ettepanekuid eelnõu sõnastuse täiendava kohendamise kohta.
Komisjon teeb ettepaneku määrata muudatusettepanekute tähtajaks 9. märts 2012 kell 16. See on lühidalt kõik. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Teile on küsimusi. Alustame kolleeg Heljo Pikhofist.

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt tahan tänada sind ja teisi komisjoni liikmeid kõigi nende ühingute nimel, kelle sa ette lugesid, et te nende arvamusi olete suures osas arvestanud. Praegu kehtivas seaduses räägitakse prostitutsiooni kaasatud isikust. Eelnõusse, millega soovitakse karistusseadustikku muuta, on kupeldamise paragrahvi sisse toodud uus mõiste "prostituut". Kui me räägime kannatanust, siis on ju tegu sellega, et kasutatakse ära isiku haavatavat seisundit või kasutatakse lausa vägivalda. Kas sa pead õigeks, et niisugune termin selles seaduses olema hakkab?

Aitäh, hea kolleeg! Enne kui ma su küsimusele vastan, täiendan pisut oma senist ettekannet. Ma unustasin ütlemata ühe väga olulise asja, mis ka selle küsimusega haakub. Nimelt: erinevalt praegusest KarS-ist on ka õiguskomisjoni eelnõus kõik prostitutsiooniga seotud süüteokoosseisud toodud isikuvastaste kuritegude alla. Praeguses seaduses on nii, et avaliku korra vastaste kuritegude jaos üks paragrahv on "Prostitutsioonile kaasaaitamine", sellest järgmine paragrahv aga on "Punase signaalraketi ebaseaduslik laskmine". Tõesti on imelik lugeda. Uuendusega seoses on võimalik kohtus ka neid isikuid, kes on prostitutsioonile kallutatud, ükskõik kas vägivallaga inimkaubanduse raames või ka lihtsa mõjutamisega, käsitada kui kannatanuid. Seetõttu komisjon kindlasti arutab veel sellesama mõiste "prostituut" asendamise võimalust. Minu isiklik arvamus on see, et ei ole päris õige sedasama kannatanut kohtusaalis prostituudiks nimetada. Kui meie õigusruumis prostitutsiooni laiemalt ei reguleerita – ja mina sellist vajadust ei näe –, siis me ei tohiks kasutada ka väljendit "prostituut". Minu isiklik arvamus on, et see peaks olema välistatud.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Rootsi kriminaliseeris juba möödunud sajandil seksiteenuse ostja: karistada ei saa mitte teenuse müüja, vaid karistada saab ostja. Seda seksiteenuse ostja karistamise teed on läinud ka Norra ja Soome on sedasama tegemas. Mu küsimus on: mil määral seksuaalteenuse ostja kriminaliseerimine aitaks kaasa inimkaubanduse tõkestamisele Eestis? Mis sa arvad sellest?

Otseselt me seda komisjonis ei arutanud. Aga kui sa küsid minu isiklikku arvamust, siis olen seisukohal, et säärases väikses globaliseeruvas ruumis, kui me võtame Põhjamaad ja Baltimaad, toob see, kui üks riik kriminaliseerib seksi ostu, kaasa selle häda ja viletsuse ehk prostitutsiooni kandumise lainena naaberriikidesse. Iseenesest ma arvan, et seksi ostmise keelustamine on üks parimaid meetodeid prostitutsiooniga võitlemiseks. Küsimus on selles, kui palju sel juhul läheb see tegevus põranda alla. Aga olgem realistid, see tegevus käib niikuinii suuremas osas põranda all. Tegu on täpselt samuti nagu narkootikumide puhul kaalutlemise küsimusega: kas odavam on legaliseerida legaliseerimatut või panustada selle vastu võitlemisse mitte ainult karistusseaduslike meetoditega, vaid ka sotsiaalsete meetoditega. Minu isiklik arvamus on, et sinnapoole tuleks liikuda ja parem, kui see toimuks sarnase kultuuritaustaga riikides ühel ajal. Me teame ka seda kogemust, et kui Holland sisuliselt legaliseeris kergemad narkootikumid, siis tagajärg oli see, et kogu Euroopa narkoturism koondus Hollandisse ja ega nad väga õnnelikud selle üle ausalt öeldes ei ole. Aitäh!

Palun, kolleeg Rait Maruste!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Mulle jäi natuke segaseks komisjoni positsioon mõiste "haavatavus" suhtes. Mujal maailmas on see mõiste seda laadi asjades iseenesest täiesti tuntud kategooria. Selle all mõistetakse inimese ärakasutamist tulenevalt tema madalast haridustasemest, varanduslikust sõltuvusest, tervislikust seisundist, võlgades olemisest ja muust säärasest. Kuidas teil selle kategooriaga või mõistega jäi?

Aitäh, hea küsija! Ma võib-olla tõesti liiga kiirelt läksin sellest küsimusest üle. Ette rutates ütlen, et haavatavuse mõiste sissetoomist me kindlasti arutame järgmisel õiguskomisjoni istungil. See on üks põhjustest, miks me täna arvame, et lugemine on vaja katkestada – tahame selgust saada selle haavatavuse mõiste kasutamises. Meie eelnõus on sisse toodud sundimisteo koosseisus sellised mõisted nagu tegelike valikute puudumise ärakasutamine ja vastuvõetavate valikute puudumise ärakasutamine. Sisuliselt peaks see mõiste hõlmama ka haavatavust Euroopa Liidu inimkaubanduse direktiivi mõttes. Aga arutelu selle üle jäi õiguskomisjonis veel pooleli, nii et ei tea, kas me lisame haavatavuse mõiste ka eelnõu teksti. Vahest kirjutame haavatavuse mõiste eraldi lahti ka inimkaubanduse paragrahvi ühe lõike sees. See on küsimus, millega me peale katkestamist järgmisel õiguskomisjoni istungil kindlasti tegeleme. Usun aga, et haavatavus saab olema inimkaubanduse paragrahvis üks koosseisuline tunnus.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Alles hiljuti kutsuti mind Tartusse rääkima inimkaubandusest. Saalis olid ka soomlased ja nemad tundsid huvi, kui palju meil on kohtulahendeid näiteks selle kohta, et inimesi on doonorlusele sunnitud. Kas te komisjonis arutasite seda?

Hea küsija! Otseselt komisjonis me statistikat ei arutanud, aga komisjoni töögrupis oli, kui ma ei eksi, põgusalt sellest juttu. Prokuratuuri esindaja rääkis Eesti puhul üksikutest juhtumitest, mis on viimase umbes kümne aasta jooksul kohtusaali jõudnud. Nii et Eestis on see veel selline avastamata maa.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, teine küsimus!

Suur tänu! Hirm on see, mis hoiab ohvri suu kinni. Kas selleks, et ohvreid ülestunnistusi andma julgustada, ei võiks olla midagi, mis seda teeks? Näiteks Belgias on nii, et ohvrid saavad selleks, et oleks kergem paljastada skeemi, kuidas inimkaubandus toimib, elamisloa. Kas selline teema tõstatus õiguskomisjonis? Ja mis on sinu isiklik arvamus?

Ma ette rutates ütlen, et tegelikult on see võimalus olemas ka Eesti kehtivas seadustikus – ja seda olenemata kuriteost. Kui me võtame välismaalaste seaduse lahti, siis selle § 203 räägib kaaluka avaliku huvi korral antava tähtajalise elamisloa juhtudest. Üks selle sätte mõte ongi kannatanu või tunnistajana kriminaalmenetluses olemine, mille esemeks on nõukogu raamotsuse kohaselt näiteks ka inimkaubandusega seotud kuritegu. Nii et tegelikult Eestis on see võimalus täiesti olemas. Peale selle on Eesti seadustes olemas ka tunnistajakaitse võimalused. Nii et pigem on küsimus meie praktikute oskuses kõiki seadustes olemasolevaid võimalusi kasutada, samuti oskuses teha rahvusvahelist koostööd. Julgen väita, et Eesti seadused praegu mingisuguseid takistusi tunnistajate või kannatanute kaitseks ei tee. Vastupidi, selleks, et luua vajaduse korral mingid soodustingimused, on võimalused olemas.

Palun, kolleeg Arto Aas!

See ei ole vist päris tänase eelnõu teema, aga kuna arutelu on huvitav, siis pöörduksin korra tagasi prostitutsioonivaldkonna ja selle teenuse ostmise kriminaliseerimise juurde. Kus on siin õiguslik loogika, et müümine ei ole karistatav ja ostmine on? Väga paljudes muudes valdkondades on ka müümine kriminaliseeritud. On see ikka päris sooneutraalne lähenemine ja mis on sellise lähenemise taust? Lihtsalt informatsiooniks.

Otseselt me komisjonis seaduseelnõu mahukuse tõttu selleteemaliste filosoofiliste vaidlusteni tõesti ei jõudnud, kuid päris huvitavat väitlust siiski oli. Esiteks, ma võtaks kohe pinge maha: kui me räägime prostitutsioonist, siis minu arvates pole jutt ühele soole suunatud tegevusest. Ka Eestis on erinevatel andmetel – need on küll kõik väga subjektiivsed, kuna prostitutsioon ei ole Eestis legaliseeritud, nii et statistika saab tugineda ainult mitmesugustele uuringutele ja küsitlustele – umbes 10% prostitueerivatest inimestest meessoost.
Narkootikumide puhul nagu ikka keelatud tegevuse puhul on nii ost kui müük ühtemoodi kuriteokoosseis. Filosoofia on selles, et see valdkond ei ole ühiskonnas tolereeritud – selline on ühiskondlik kokkulepe. Prostitutsiooni puhul me tihtipeale peidame pea liiva alla: ühtepidi seletame, et see on vanim amet maailmas ja sellega võidelda on võimatu. Jah, sellega ongi suhteliselt võimatu võidelda. See jääb. Ma kujutan ette, et isegi Põhja-Koreas on see kindlasti olemas. Aga kui ühiskond ikkagi ei tolereeri mingisugust nähtust, siis ta peab seda ka selgelt välja ütlema, et selle nähtuse ükskõik kummal viisil soodustamine, kas ostmine või müümine, on suhteliselt sarnasel moel taunitavad ja seda tegevusala soodustavate tegurite vastu tuleb võidelda ühtemoodi. Julgen väita, et prostitutsiooni keelustamine on odavam kui selle valdkonna legaliseerimine. Seda sellepärast, et nagu narkootikumide puhul, nii jääb ka prostitutsiooni puhul, isegi kui selle pealispind legaliseerida, suur osa rahavoost, mis on seotud organiseeritud kuritegevusega, niikuinii varjatuks. Sellest ei ole seega kokkuvõttes huvitatud ka kupeldajad ja kes iganes.
Nii et ma pigem kaldun selle poole, et need valdkonnad peaksid olema karmimalt jälgitavad. Julgen oma eelmise elu pinnalt öelda ja ka oma Hollandi kolleegide juttude põhjal, et tahame või ei taha, aga prostitutsiooniga kaasnevad organiseeritud kuritegevus, rahapesu ja muud pahed, millega kokkuvõttes peavad võitlema õiguskaitseorganid. Nii et see legaliseerimine, eriti veel mingis väikeses osas globaliseeruvast maailmast, kuhugi ei vii. Peale kõige muu tekib sinna piirkonda mingisugune väärastunud turism.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua istungi juhataja! Hea kolleeg komisjonist! Kuidas sina hindaksid selle eelnõu käsitlemisel komisjoni koostööd sotsiaalpartneritega? Oli see edukas ja kas nende ettepanekuid arvestati? Tihtilugu juhtub, et sotsiaalpartneritega jääb kontakt viletsaks, kuidas seekord oli?

See on väga hea küsimus! Oma lühikese Riigikogu kogemuse pinnalt võin öelda, et siiamaani on see olnud – eelnõu menetlus pole veel lõppenud – üks sisukaimaid koostööprojekte sotsiaalpartneritega. Mul on siin mapi vahel kõik nende arvamused eri staadiumides välja trükitud. Ma ei hakka neid ette lugema, aga julgen kinnitada, et enamik nendest on ühel või teisel moel eelnõusse sisse kirjutatud.
Samas tahan kogu lugupidamises meie partnerite vastu öelda, et karistusseadustikuga ei saa lahendada sotsiaalseid probleeme. Karistusseadustik saab panna mingisugused piirid, karistuste laiemalt teadvustamise kaudu ühiskonnas mingite väärnähtuste arengut pidurdada, aga kindlasti ei saa see panna piiri nähtustele, mis ei kao isegi siis, kui nende eest on ette nähtud kõige rangemad sanktsioonid. Kahjuks peab tõdema, et osa nendest ettepanekutest olid üliemotsionaalsed, aga me kindlasti noppisime sealt ivad välja ja sisustasime nendega eelnõu.
Rõhutan veel kord: inimkaubandus on selline valdkond, et võib-olla tasuks Sotsiaalministeeriumis mõelda ka inimkaubandusvastasele seadusele, mis reguleeriks avaliku võimu kohustusi laiemalt, et seda valdkonda paremini ohjes hoida, nii nagu meil korruptsioonivastane seadus teeb. See on natuke laiem küsimus, aga üldiselt ma arvan, et koostöö oli positiivne ja see positiivne koostöö kindlasti jätkub. Ütlen ausalt, et karistusseadustik on selline õigusakt, mis kunagi valmis ei saa. Ühiskond muutub ja ilma sotsiaalpartneriteta pole võimalik neid muutusi küllalt kiiresti hinnata. Usun, et sotsiaalpartnerite kaasabil me suudame seda seadustikku ka tulevikus täiendada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt, küsimustele vastamise ja ettekande eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Läheme nüüd muudatusettepanekute juurde, neid on 13. Ettepanekud nr 1, 2, ja 3 on juhtivkomisjoni esitatud, ettepanekud nr 4, 5, 6 ja 7 on samuti juhtivkomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult, ka ettepanekud nr 8, 9, 10, 11, 12 ja 13 on juhtivkomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Me oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Kuna juhtivkomisjon on teinud ettepaneku teine lugemine katkestada, siis määran eelnõu 140 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 9. märtsi kell 16. Eelnõu 140 teine lugemine on katkestatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud psühhiaatrilise abi seaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 170 esimene lugemine. Ettekandeks palun kõnepulti sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud Riigikogu esimees! Head Riigikogu liikmed! Mul on au tutvustada teile Vabariigi Valitsuse algatatud psühhiaatrilise abi seaduse, tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu. Eelnõuga luuakse psühhiaatrilise abi alaliigina sõltuvusvastane abi ning sõltlase sotsiaalse toimetuleku võime taastamisele suunatud sõltuvusvastane taastusabi. Eelnõu pearõhk on suunatud alaealistele sõltlastele abi andmisele. Suurema paindlikkuse lastele abi andmisel tagab eelnõus sätestatud võimalus anda alaealisele sõltlasele sõltuvusvastast taastusabi vältimatu psühhiaatrilise abi korras ka haiglaväliselt. Kehtivas õiguses on vältimatu psühhiaatriline abi lubatav üksnes haigla psühhiaatriaosakonnas. Et seda saaks ka väljaspool teha, kehtestab eelnõu tegevusloa ja muud nõuded sõltuvusvastase taastusabi andjale, täiendades vastavalt psühhiaatrilise abi seadust ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusi.
Sõltuvusvastase abi andmise vajaduse üle otsustab lähtuvalt isiku tervislikust seisundist psühhiaater. Sellega kinnitab eelnõu arsti kui erialaspetsialisti ainupädevust psüühikahäire tuvastamisel ja diagnoosimisel. Nii tagab eelnõu isiku õiguste kaitse ning välistab sõltuvusprobleemiga isikutele psühhiaatrilise abi andmise ilma arsti kaasamiseta. Eelnõu kohaselt on alaealiste suhtes kohaldatav tahtest olenematu sõltuvusvastane taastusabi osa vältimatust psühhiaatrilisest abist. Erinevus seisneb ravi kohaldamise kohas. Taastusabi ei kohaldata ainult haiglaravina, vaid ka haiglaväliselt sõltuvusvastase taastusabi osutaja juures. Eelnõuga täiendatakse tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmist üksnes eelnimetatud võimaluse lisamisega.
Vajadus võimaldada haiglaväliselt tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmist just alaealisele on tingitud asjaolust, et eeskätt alaealine vajab oma east tingituna võimalikult paindlikku lähenemist psühhiaatrilise abi andmisel. Ravi põhjendatust jäävad edaspidigi tagama nõuded, et ravi algab alati haiglaravina ning haiglavälist tahtest olenematut sõltuvusvastast taastusravi võib kohaldada üksnes kohtu loal. Eelnõu ei muuda tahtest olenematu ravi kohaldamise aluseid, järelikult puudub ka võimalus, et ravi võiks praegusega võrreldes hakata kohaldama laiemale isikute ringile. Täisealistele sõltlastele antava abi osas eelnõu tahtevastase haiglavälise ravi võimalust ette ei näe. Ühtlasi kehtestab eelnõu alaealisele sõltuvusvastase taastusabi andmise rahastamise alused ja korra.
Eelnõu rakendamisega otseseid kulusid ei kaasne. Eelnõu sätestab ka sõltuvusvastase taastusabi tingimused ja kvaliteedinõuded, mis meile teadaolevalt lisakulusid ei tohiks tekitada. Alaealistele sõltlastele suunatud tugiteenuseid on rahastatud ja on plaanitud ka järgmistel aastatel rahastada rahvatervise programmide vahenditest. Eelnõu jõustumise ajaks oleme kavandanud 1. jaanuari 2013. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Kas küsimusi ettekandjale on? Küsimusi ei ole. Nüüd palun kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme kolleeg Heljo Pikhofi!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud ametikaaslased! Sotsiaalkomisjonis toimus eelnõu 170 esimese lugemise ettevalmistamine 20. veebruaril. Istungist võtsid osa lisaks sotsiaalkomisjoni liikmetele ka Sotsiaalministeeriumi esindajad – minister ja valdkonnaga tegelevad ametnikud. Sotsiaalminister tutvustas komisjoni liikmetele eelnõu sisu. Põhiline eesmärk on sätestada seaduses sõltlastele sõltuvusvastase abi andmine ning alaealisele tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise abi andmine. Viimasega kaasneb alaealise vabaduse ja teiste põhiõiguste piiramine. Ühtlasi kehtestab eelnõu alaealisele sõltuvusvastase taastusabi andmise rahastamise alused ja korra.
Eelnõu puudutab isiku põhiõiguste temaatikat. Piiratakse vabaduse põhiõigust, kuid tegemist ei ole mitte millegi põhimõtteliselt uuega. Psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lõike 1 sätete kohaselt võib isiku, kellel on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ja kes haiglaravita jäämise korral võib ohustada iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut ning kelle puhul muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane, ka praegu tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile võtta. Kui seni sai tahtevastast ravi osutada vaid haiglas, siis eelnõu kohaselt saab seda teha ka haiglaväliselt. Eelnõu kohaselt asutatakse uus kinnine asutus, sellele luuakse ka tegevusinstituut ja riiklik järelevalve. Selleks, et ühtlustada senist järelevalvet psühhiaatrilise abi üle, viib järelevalvet läbi Terviseamet. Ning seda sõltumata sellest, kas ravi osutatakse haiglas või haiglaväliselt. Rahastamine toimub Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu Tervise Arengu Instituudi eelarvest.
Ja nüüd mõne sõnaga komisjoni otsustest. Komisjon otsustas saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 7. märtsil 2012. See otsus võeti vastu konsensusega. Ettepanek on esimene lugemine lõpetada, seegi otsus võeti vastu konsensusega. Muudatusettepanekute tähtajaks nähti ette kümme tööpäeva, eelnõu ettekandjaks määras komisjon Heljo Pikhofi. Ka see otsus oli konsensuslik. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 21. märts 2012 kell 6.

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Teile on küsimus. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud ettekandja! Selles seadusmuudatuses on öeldud, et sõltuvusvastast taastusabi annavad psühhiaatria tervishoiuteenuse osutajad ning riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse asutused ja eraõiguslikud juriidilised isikud. Kuna see seadussäte puudutab ka kohalikke omavalitsusi, tahan küsida: kas komisjoni istungile olid kutsutud ka kohalike omavalitsuste esindajad ja kui olid, siis mida nad rääkisid selle seaduseelnõu kohta? Ma tean, et kohalikud omavalitsused kardavad kõiki kohustusi, mis suurendavad nende rahalisi väljaminekuid.

Aitäh, hea küsija! Istungile olid kutsutud minister ja teised Sotsiaalministeeriumi esindajad, kohaliku omavalitsuse esindajaid ei olnud kahjuks kutsutud. Ma arvan, et me teeme seda järgmisel komisjoni istungil. Väga hea tähelepanek!

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 170 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. märtsi kell 18. Eelnõu 170 esimene lugemine on lõppenud.

Meie viimane päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseaduse, korteriühistuseaduse, korteriomandiseaduse ja hooneühistuseaduse muutmise seaduse eelnõu 156 esimene lugemine. Kõnepulti on juba tulnud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Palun!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Selle eelnõu eesmärk on aidata kaasa energiakasutuse tõhustamisele hoonetes, võimaldada olemasolevate hoonete kasutajatele lihtsamat ligipääsu informatsioonile hoone energiatarbimisest ja võimalikest energiasäästumeetmetest, aitamaks kaasa, et tehtaks teadlikke valikuid ja otsuseid. Peamised muudatused võrreldes kehtiva seadusega on mõiste "oluline rekonstrueerimine" muutmine ja mõiste "olulise energiatarbega tehnosüsteem" sisseviimine kehtivasse seadustikku. Muudatuse tulemusena on lihtsamini eristatav, milliste rekonstrueerimiste puhul, arvestades piirdekonstruktsioonide ja tehnosüsteemide maksumust, peab tulemus vastama energiatõhususe miinimumnõuetele. Mõistesse "olulise energiatarbega tehnosüsteem" koondatakse kokku kõik süsteemid, mida on vaja arvestada energiatõhususe miinimumnõuete arvestamisel. Teisisõnu pannakse rõhk hoone küttesüsteemi, vee soojendamise süsteemi, õhu jahutamise süsteemi ja ventilatsioonisüsteemi projekteerimisele ja ehitamisele. Lisaks luuakse eelnõuga alused, et kehtestada vajaduse korral riigi ja kohaliku omavalitsuse hoonete energiatõhususele rangemad nõuded kui erasektori hoonetele. Eesmärk on, et avalik sektor näitaks erasektorile positiivset eeskuju. Konkreetsemad nõuded hoonete energiatõhususe kohta on kehtestatud teadupärast Vabariigi Valitsuse määrusega.
Eelnõuga täiendatakse energiamärgise regulatsiooni. Sätestatakse nõue, et sisekliima tagamisega hoonetes, kus asuvad riigi- või kohaliku omavalitsuse asutused, kelle valduses on rohkem kui 500 ruutmeetrit kasulikku pinda, peab energiamärgis olema külastajate jaoks nähtaval kohal. Energiamärgise andmed kantakse üksnes elektrooniliselt riiklikusse ehitusregistrisse, seda teeb ettevõtja, kes annab märgise. Samuti sätestatakse eelnõus võimalus karistada väärteo korras isikuid, kellel energiamärgis puudub, kuigi see on nõutav. Regulatsioon, mille kohaselt sisekliima tagamisega hoone projekteerimisel, võõrandamisel või üürimisel peab energiamärgise üle andma, jõustus juba 1. jaanuaril 2009 ning selles regulatsioonis muudatusi ei tehta. Seega ei kaasne regulatsiooni täpsustamisega ka rahalisi lisakohustusi hoonete omanikele, kes oma varaga tehingut teha ei soovi, kuna nemad ei pea energiamärgist tellima.
Muudetakse soojus- ja jahutusseadmete registreerimise korda. Nimelt tuleb regulatsiooni, mille puhul on lähtutud kehtivas energiatõhususe direktiivis loodud võimalustest, et iga liikmesriik võib ülevaatussüsteemi asemel rakendada nõustamist juba enne seadme valikut ja paigaldamist, pidada eesmärgipärasemaks, kuna sellisel juhul valitakse sobilikum ja efektiivsem lahendus vastavalt spetsialisti soovitustele. Seega on projekteerijale kehtestatud kohustus ehitusprojekti olemasolu korral nõustada ehitise omanikku kuumaveekatla, jahutusseadme või soojuspumba valiku, asendamise ning tehnosüsteemi muude muudatuste ja alternatiivsete lahenduste osas, et hinnata soojus- või jahutusseadme energiatõhusust. Eelnõuga lisatakse nõue, et ettevõtja, kes paigaldab soojus- või jahutusseadme, peab soojusseadme, mille nimivõimsus on üle 20 kilovati, ning jahutusseadme, mille nimivõimsus on üle 12 kilovati, tehnilised andmed registreerima riiklikus ehitusregistris. Nende nõuetega tagatakse, et omanik on juba soojus- või jahutusseadme valimisel ning paigaldamisel teadlik selle energiatõhususest.
Eelnõuga seoses harmoneeritakse veel korteriühistuseadust, korteriomandiseadust ning hooneühistuseadust, mille muudatused on tingitud uuest energiamärgise regulatsioonist, et edaspidi kantakse energiamärgise andmed üksnes elektrooniliselt riiklikusse ehitusregistrisse. Seda teeb, nagu öeldud, ettevõtja, kes annab märgise. Seega kaotab kehtivuse senine regulatsioon, et korteriomanikud võivad nõuda energiamärgist paberkandjal.
Eelnõus on eri sätete osas ette nähtud erinevad jõustumistähtajad. Enamik uusi sätteid peaks jõustuma 9. jaanuaril 2013. See tuleneb sellest, et eelnõu aluseks on vastavad muudatused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis. Osa sätteid aga jõustub 9. juulil 2013. Seda põhjusel, et direktiivist tulenevalt rakendub hoonetele, milles ei asu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused, osa direktiivi nõudeid hiljem. Näiteks võib tuua nõuded hoone energiatõhususe ning soojus- ja jahutusseadmete kohta.
Ühesõnaga, teeme ettepaneku see eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Margus Hanson!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Siit eelnõust saab välja lugeda, et ka korteri üürile andmisel peaks olema kuulutuse juurde lisatud energiaauditi tulemus või vähemalt energiatõhususarv või kaalutud energia erikasutuse klass. Me teame, et meil on umbes 21 000 hoonet, kus on korteriomandid, peale selle veel eramajad. Väga paljudes nendes hoonetes on sellised energiaauditid veel tegemata. Kas siin on jäetud piisavalt palju aega selle punkti jõustumiseni, et kõik, kes soovivad oma korteri üürile anda, suudaksid selle auditi ära teha?

Esiteks, see nõue kehtib ka praegu. Tõsi küll, lisatakse nõue, et avalikes kuulutustes meie igapäevase käibe tähenduses ehk siis kinnisvara portaalides peaks olema kohustuslik ka energiamärgises sisalduv informatsioon, olgu tegu üürimise või müümise-ostmisega. See energiamärgise tellimine, kui vaadata praegusi hindu, ei ole teab mis kallis. Me peame endale teadvustama, et see nõue on juba võrdlemisi vana, tükk aega kehtinud, aga harjumus hakata seda märgist tellima hoonete või korteritega ükskõik mis tehingute tegemisel – sh ka üürimisel, sealgi on ju oluline teada tegelikku energiakulu – võtab aega. Aga kindlasti need uued nõuded aitavad kaasa, et see harjumus meil juurduks. Ma ei arva, et see kuidagiviisi hakkaks tehinguid takistama või tõstaks asjaomaste teenuste hinda. Eelkõige me peame siin mõtlema üürniku või ostja huvidele ja õigustele. Tihtipeale neid ei arvestata.

Palun, kolleeg Urve Palo!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Iseenesest on väga hea, et me saame sammu võrra lähemale sellele, et oleme Eestis energiasäästu vajalikkusest teadlikumad ja hakkame majadele energiamärgiseid välja andma. Aga kas te olete kursis sellega, et vastavalt määrusele hakataks energiatõhususe arvutamisel arvesse võtma ka majapidamise elektrikulu? See tähendab seda, et kõigi elektri jõul töötavate seadmete elektrienergia tarbimine korrutatakse vastavalt määrusele praeguse 1,5 asemel kahega ja seda võetakse arvesse energiakulu arvestamisel. Sellega aga me ju ei näita tegelikku maja energiasäästlikkust, pigem nendes peredes, kus on rohkem ...

Küsimus, palun!

Kas te olete kursis sellega, et see on eksitav? Ja kui olete, mis te selle peale kostate?

Üks minut! Veel üks kord!

Ma suhtun teie väidetesse teatud ettevaatusega. See küsimus vajab kindlasti täpsustamist, vahest on mingi määrus või eelnõu kuidagi eksitav. Igaks juhuks me esimese ja teise lugemise vahepeal koos ekspertidega täpsustame seda. Teadupoolest teema on võrdlemisi tehnilist laadi ja me ei ole harjunud niisugustesse numbritesse üldse süvenema. Aga oluline on see, et me harjuksime igapäevaste tarbijatena energiatõhususe arvuga opereerima, et me arvutaksime nagu autosõidu puhul, kui palju kulub kütust ühe või teise vahemaa läbimisel. Iseenesestmõistetavalt jälgime ka seda, kui palju kulub kütust maanteesõidul, linnas ja ummikutes jne. Nii on küllap ka hoonete puhul teatud erisusi. Ma arvan, et energiatõhususe arvuga opereerimise oskus on äärmiselt oluline. Kui aga metoodikas on mingeid ebatäpsusi, siis palume ekspertidel seda teemat kommenteerida, aga ma julgen arvata, et need metoodikad on üle kogu Euroopa võrdlemisi universaalsed. Ega me siin midagi ise väga välja ei mõtle.

Palun, kolleeg Kalev Lillo!

Aitäh! Austatud minister! Seletuskirjas on toodud, et kogu selle eelnõu kulu on hinnanguliselt 70 000 eurot, mis on vajalik riigile kuuluvate hoonete energiamärgiste tellimiseks. Kuid seesama seadusmuudatus näeb veel ette, et teatud juhtudel peavad energiamärgiseid tellima ka eraisikud ja kohalikud omavalitsused. Kui suured on need kulud ja kas on plaanis kohalikele omavalitsustele see uus kuluartikkel katta?

Küsimus puudutas kohalikku omavalitsust ja erasektorit? Mõlemat? Kui me vaatame energiamärgisega seotud kulutuste suurust, siis julgen hinnata, et see jääb tavapärase majandamise raamesse. Erasektori puhul on seda üsna keeruline öelda, aga isegi riigi puhul pole see 70 000 eurot riigi vara märgiste eest teab mis suur raha. Sama võib tõenäoliselt öelda ka omavalitsuste täiendavate kulutuste kohta. Eraisikute puhul, jah, kui me suudaksime välja pakkuda mingi arvestusmudeli majade kaupa, siis võiks ju seda teha, aga eelnõu lähtub ju ka sellest, et ega see ei ole eraomanikele kohustuslik, kui ei toimu mingit tehingut. See on inimese maja ja keegi ei saa sundida teda seal mingit märgist kuhugi üles panema.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Te ütlesite seda seaduseelnõu selgitades, et energiamärgise tellimine ei ole kallis ja selle hind on ligikaudu 200 eurot. Kas te oskate seletada, millest see 200 eurot on tulnud? Natuke konkreetsemalt: millest koosneb energiamärgise hind?

Ma ei öelnud seda arvu, aga see on tõenäoliselt suurusjärgu poolest õige. Niisugune on nende ettevõtete pakkumine, kes praegu turul tegutsevad. Eks ettevõttel ole oma kulud. Kui ettevõtted sellist teenust pakuvad, ju nad siis kalkuleerivad sinna ka mingisuguse kasumi sisse. Tööjõu kulud, teatud seadmete kulud – eks sellest see hind moodustub.

Palun, kolleeg Andres Jalak!

Aitäh! Austatud minister! Eelnõus esitatakse ettevõtjale, kes paigaldab soojus- ja jahutusseadmeid, teatud nõuded – need on siis nõustamise kohta ja hiljem ka seadmete registreerimise kohta. Tagapool räägitakse ka trahvist, mis on 1600 eurot. Minu küsimus on selline: kuidas ja kes nende nõuete täitmise tagab? Iseenesest on seadmete registreerimine ja nõustamine mõistlikud nõuded, aga kuidas ja kes nende täitmise tagab?

Selle tagab meie ettevõtjate loomupärane õiguskuulekus.

Palun, kolleeg Urve Palo, teine küsimus!

Aitäh! Härra minister! Selle määruse täitmist hakkab jälgima Tehnilise Järelevalve Amet – see on väga hea, et kontroll on olemas! Aga ma küsin teie käest: kas te võite täna kindlalt öelda, et Tehnilise Järelevalve Amet on kompetentne seda tegema? See eeldab, et seal peaks töötama paras hulk inimesi, kes on head ehituseksperdid, kes valdavad nii arvutusmetoodikaid, konstruktsioonide tehnilisi lahendusi kui ka hoonetes kasutatavaid tehnilisi seadmeid. Ehk on teil plaanis Tehnilise Järelevalve Ameti pädevust suurendada, võtta lisatööjõudu juurde? Kas on ka selleks ressurssi ette nähtud?

Mulle jäi kõrva, et te ütlesite, et selle määruse täitmist hakkab jälgima Tehnilise Järelevalve Amet. Aga praegu me arutame seaduseelnõu, mitte määruse täitmist. Küllap te mõtlete paari sellest seadusest tulenevat määrust. Tehnilise Järelevalve Ametil on loomulikult oma roll, aga see ei puuduta mingisugust kõikehõlmavat majandustegevuse registrit, mida peab majandusministeerium. Küsimus aga puudutas ühe või teise ametiasutuse kompetentsust ja selge on, et kui seda ei ole, siis tuleb seda suurendada. Selleks on järgmised meetodid: olemasolevate inimeste täiendus- või ümberõpe; teiseks, iseõpe; kolmandaks, juba väljaõpetatud inimeste palkamine, neljandaks, kompetentsi sisseostmine. Ning kui me mõtleme praegu Tehnilise Järelevalve Ameti eelarve ja tema arendussummade peale, siis võib öelda, et need meetodid on eelarvega kaetud. Ma arvan, et mis kompetentsusse puutub, siis pigem on häda selles, et kõiki tarkusi ja oskusi ei ole võimalik omandada ühe korraga. Nii nagu koolis on: kohe ei hakka pähe, tuleb omada ka kogemusi.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Energiamärgise peavad taotlema ilmselt kõik need, kellel on kasulikku pinda vahemikus 500–1000 ruutmeetrit. Energiamärgise taotlemisel peab olema lisatud ka energiatõhusust parandavate abinõude loetelu. Ma saan aru, et ega see loetelu ei ole mõeldud jääma ainult paberile, vaid peab ka tegema mingeid sisulisi töid. Ja kuna seadussäte sisaldab ka sellist sõnapaari nagu "oluline rekonstrueerimine", siis võib eeldada, et paljudes majades tulebki see oluline rekonstrueerimine ette võtta. Silmas pidades nüüd kogu meie hoonestikku, kas te olete teinud mingisugust arvestust, mil määral on vanades majades elavad inimesed võimelised selliseid kulutusi praeguses olukorras tegema?

Te alustasite oma küsimust 500 ruutmeetrist, mis puudutab ikkagi vaid riigile ja kohalikele omavalitsustele kuuluvaid hooneid. Aga kindlasti on energiatõhususe suurendamine suur väljakutse, seda ka riigile ja kohalikule omavalitsusele. Te mõtlesite ka kortermaju? Teile tõenäoliselt ei ole teadmata valitsuse laiaulatuslik programm, mille raames meil õnnestus kasutada teatud ressursse. Praegu see toimib ja loomulikult ei tohi sellega pidama jääda.
Loogika on selles, et enamikul juhtudel peaks energiatõhususse suunatud investeeringud end ära tasuma. Aga küllap nii riigi kui kohaliku omavalitsuse puhul on alati keeruline küsimus, kuidas hallata kinnisvara tervikuna niimoodi, et see majanduslik tasuvus oleks ka tunda. Kuigi raamatupidamise ja eelarvete koostamise põhimõtted on muutunud, oleme me endiselt harjunud mõtlema ja tegutsema kulupõhiselt, justkui tulevikus säästetud kulu ei olegi tulu.
See on seesama teema, mida kolleeg Jaak Aaviksoo on püüdnud siin selgitada koolidest rääkides. Kogu aeg valitseb säärane kulupõhine mõtlemine. Aga ma arvan, et nii riigi kui kohaliku omavalitsuse puhul – riigi seisukohast saan ma rääkida rohkem – on ikkagi küsimus kinnisvara haldamises ja sellesse investeerimises. Lõpuks see tasub ju ära, kui vähem kütta.
Mis puutub eramajadesse, siis neid on erinevaid. Terve mõistuse seisukohalt peaks eraettevõtja olema väga huvitatud investeerimisest ja ma näen, olgu tegu tööstushoonete või ka büroohoonetega, selle muutumist üha rohkem reaalsuseks. Esiteks, uute hoonete puhul hakatakse seda arvestama, vanade puhul aga võetakse meetmeid, et energiat kokku hoida. Kuid ütleme nii, et asjad võiksid liikuda tunduvalt kiiremini. Täpselt sama lugu on ka elumajadega, sh kortermajadega. Me oleme sellest palju rääkinud ka siin saalis. Inimestele tuleks see selgeks teha, et asi ei ole Isamaa ja Res Publica Liidu soovis kodukulusid kokku hoida, vaid see on nende suur võimalus. Jah, olukord on ebakindel. Kas me oleme väljunud majanduskriisist või ei ole, veel ei tea. Tõenäoliselt tuleb mingeid laene võtta. Samas on meil reaalseid näiteid, mida me peame rohkem propageerima, et tegelikult viie aastaga inimene, kes elab ühes või teises korteris korralikult renoveeritud kortermajas, juba rahaliselt võidab. Teisisõnu, kui ta peab investeerimise huvides korteriühistu võetud laenule ka oma panuse lisama, hakkab ta ikkagi juba seda raha tagasi võitma, kuna maksab sooja eest vähem. Lisaks sellele võidab ta iseenesestmõistetavalt parema elukeskkonna – kui kortermaja renoveerimine on terviklik, siis ventilatsioon ja kogu sisekliima paraneb ehk teisisõnu, inimene võidab oma tervises. Ja kolmandaks on väga selge rahaline mõõde ka tõsiasjal, et kui kortermaja tehakse korda, siis tähendab see seda, et maja turuväärtus kasvab hüppeliselt, 20–30%. Ja see püsib veel vähemalt 20–30 aastat. Omaniku seisukohast võidab ta kodukuludes palju, ennekõike sooja-, aga ka muudes energiakuludes. Ja need on väga suured võidud. Aga muidugi me peame arvestama inimeste rahalisi võimalusi ja ilmutama teatud ettevaatlikkust. Selle tõttu on käivitatud ka toetusprogramm, mida riik praegu pakub. Täpselt sama jutt käib suures plaanis ka eramajade kohta. Kogu see energiatõhususse investeerimise teema on, mulle näib, kuidagiviisi ikka veel lõpuni teadvustamata. Kõige rohkem paneb mind nördima mitte teie, proua Luigas, vaid mõne teie kolleegi ja sotsiaaldemokraatide katse irvitada selle kodukulude vähendamise ülekutse üle, üleskutse üle teha oma kodud korda ja sellega võita. Mitte teie! Aga aeg-ajalt püütakse nii siin kui seal selle üle irvitada, mõnitada, et see teema on tõstatatud. Seda püütakse pöörata vastupidiseks sellele, mis me valimiste eel välja pakkusime. Justkui me peaksime kuskilt oma rahast pakkuma avalikku teenust, olgu see siis vesi või elekter ilma rahata. Ärme mõnitame seda! See on minu arust väga suur, see on lausa üldrahvalik ettevõtmine. Me teeme oma elamufondi ja muud hooned korda, et sellega säästa. Sellel on mõju töökohtadele, sellel on mõju väliskaubandusele, arvestades, kust me saame on kütuse, ja on muidki väga palju laiemaid mõjusid kogu riigile. Aitäh teile selle hea küsimuse eest!

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Selle eelnõu seletuskirjas on viited Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile. Kas me võtame praegusel juhul selle direktiivi saja protsendi ulatuses üle või on ka kaubeldud, et mitte täita kõiki nõudeid? Sest pole saladus, et vahel on juhtunud nii, et me üritame olla kõige parem õpilane klassis, kusjuures võib seda ka mitte olla.

Me kauplesime siis, kui seda direktiivi tehti. Pange tähele, kõik need direktiivid on ju sündinud kauplemisruumis, kus meiegi oleme laua taga istunud. Seal saime küll kõvasti kaubelda. Praegu on see meiegi kokkulepe ja me oleme aumehed – me ikka kokkuleppeid täidame.

Palun, kolleeg Reet Roos!

Tänan! Lugupeetud minister! Väga tore on, et ka eramajade soojustamise soodustamine on liikuma hakanud. Aga palun täpsustage seda graafikut, millal on võimalik KredExi kaudu hakata taotlema ka eramajade soojustamiseks lisaraha!

Praegu käib avalik arutelu. Nimelt, ma olen välja saatnud pärast kokkuleppe saavutamist meie valitsuses ja ka Luksemburgi valitsusega asjaomase määruse eelnõu. See eelnõu on kõigile huvilistele kättesaadav. Avalik arutelu peaks lõppema selle nädala reedel. Siis me vaatame üle, millised ettepanekud on laekunud. Too määruse eelnõu on väga pikk ja põhjalik, kuna puudutab kõiki tingimusi, mahte ja ka protseduurilisi kordasid, kuidas see meede teha eramaja omanikule võrdlemisi hõlpsalt kättesaadavaks, aga samas programmi rakendajale lihtsalt kontrollitavaks. Kui reedel on ettepanekud laual, siis me saame langetada otsuse. Ma usun, et järgmise nädala lõpuks, kui ei sünni uusi ootamatuid küsimusetõstatusi, peaks see määrus olema vastu võetud. Järelikult sealt edasi, ülejärgmine nädal, võiks usutavasti avada taotlustevooru. See on kõige optimistlikum asjade käik. Aga selle peale võib küll mürki võtta, et aprilli keskpaigaks on see voor avatud. Kaugemale venida me seda kindlasti lasta ei taha, tahaks varem käivitada.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea minister! Üks selle valitsuskoalitsiooni põhimõte on, et ega me laenu ei võta. Aga ma küsin: kas laen energiamajanduse säästlikumaks muutmiseks on ikka kurjast? Kui me laename, teeme energiamajanduse korda, selle kaudu säästame ja võidame kokkuvõttes raha, kas see on ikka kurjast? Kui me energiamajandusse ei investeeri, sinna lisaraha ei panusta, siis on see minu meelest kuritegu. Me nagu kogu aeg kütame ilma, aga tulemusi ei ole.

Jah, ma arvan, et kui on olemas seda laadi projektid, kuhu riigil on mõistlik investeerida – ega me ei räägi siin praegu erasektorist ja omavalitsussektorist, kus ju võetakse vägagi palju laenu, kui me vaatame omavalitsuste laenukoormust –, siis ei maksa seda välistada. Ja praegune valitsuskoalitsioon ei olegi seda välistanud. Aga me oleme suutnud nendeks investeeringuteks, mis riigiasutused või riigi vara haldajad on suutnud ette valmistada, leida raha teistest allikatest. Pole olnud vajadust suurejooneliselt, kõlava loosungiga turult raha laenata. Meil on olemas olnud Euroopa Liidu vahendid, meil on olemas olnud raha, mis saadud tänu edukatele tehingutele CO₂ kvootidega. Sealt on tulnud piisavalt raha, et investeerida. Lisaks oleme ajanud üsna mõistlikku riigi kinnisvara poliitikat, koondanud riigi kinnisvara Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi kätte, kelle üks põhimõte on olnud investeeringute tegemisel ka seda eesmärki silmas pidada. Ma arvan, et me peaksime seda kõike jätkama. On täiesti selge, et kuna riik on selline suuromanik, siis me ei saa väga lühikesel perioodil liiga palju investeerida, kuna see mõjutaks hindasid ja me ei suudaks ka kõiki projekte rakendada. Minu arvates me lihtsalt peame seda suunda hoidma. Lähima aasta-kahe jooksul peaks kindlasti selguma, kas riigil on vaja selliseks tegevuseks kuidagi täiendavaid summasid leida. Ma ei välista, et on. Üks võimalik rahaallikas on seesama CO₂ kvootide müük, need tulud võiks suunata energiatõhususe suurendamise investeeringute tegemiseks.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Ma vaatan seletuskirja 6. punkti "Seaduse rakendamiseks vajalikud kulutused". Tegelikult siin ei ole kirjas seda, mida pealkiri justkui lubab. Juttu on ainult sellest, kui palju oleks riigil vaja panustada. Ja on selline huvitav lause, et kohalikel omavalitsustel on samasugune kohustus. Umbes nii, et elu näitab ja see kõik on pika mõjuga ettevõtmine. Te olete selle direktiivi üle kaubelnud Euroopa Liidus, aga kas te olete seda eelnõu arutanud ka kohalike omavalitsustega, omavalitsusliitude ühenduse või linnade liiduga? Või kavatsete neid nendest asjadest teavitada hiljem, kui eelnõu on juba Riigikogust läbi käinud?

Aitäh! See eelnõu on majandusministeeriumi algatatud. Meil on selline absoluutne reegel –  erinevalt sellest, mida ajalehed kirjutavad ja rahvas arvab –, et me saadame kõikidele oma partnerorganisatsioonidele, kõikidele asjassepuutuvatele organisatsioonidele eelnõud välja, informeerime neid, ootame nende arvamusi. Praktiliselt kõik majandusministeeriumi eelnõud lähevad maaomavalitsuste liitu ja linnade liitu, et kuulda nende arvamusi. Mul ei ole praegu kaasas informatsiooni, milliseid seisukohti linnade liit ja maaomavalitsuste liit konkreetselt esitasid.
Pigem ma arvan, et tolle küsimusega omavalitsuste kohta te pöörate selle teema sedapidi, et näete, Ansip pani kohustuse Savisaarele, aga raha ei andnud. Vastupidi, see on teatud reeglite kehtestamine. Me peame riikliku poliitika puhul mõtlema loomulikult ka seda, milline on meie omavalitsuste võimekus, kas nad suudavad oma hooneid mõistlikult hallata ja korda teha. Nüüd tahetakse nõude puhul, et linna- või vallavalitsus peaks oma hoonele panema energiamärgise, õigust selle eest mingi arve esitada. Jällegi püütakse tõstatada probleem, et ühiskondlik dialoog on katkenud ja kõik arrogantselt ära koju läinud. Sellega ma küll ei nõustu. Ausalt öeldes see ei ole nii suur kulu omavalitsusele. Rääkimata sellest, et valitsus on praegu omavalitsustele loonud üsna reaalsed rahalised võimalused just nimelt nende energiasäästuinvesteeringute tegemiseks. Enamik raha tuleb kvoodimüügi tulust. "Enamik" on võib-olla palju öeldud, aga pool sellest tulust kindlasti on läinud omavalitsustele kuuluvate hoonete jaoks.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma tahaksin täpsustada. Kui ma õigesti aru sain, peavad korteriomanikud ette nägema oma panuse selle programmi täitmiseks. Siit on mul küsimus: kas on arvestatud korteriomanike võimalusi? Nagu me teame, on nende rahakoti võimalused praeguses majanduslikus olukorras piiratud.

Jah, on arvestatud. Meie kõigi rahakoti võimalused on piiratud! Ning konkreetselt sellest nõudest tulenevad kulud ei ole väga suured. Mis on probleem? Probleem on see, millest me vestlesime eelnevalt kolleeg Luigasega. Kortermajade renoveerimist on vaja selleks, et kodukulusid vähendada. See ongi probleem, et perede toimetulek, eelarve on niisugune, nagu ta on. Ja seepärast me oleme ette näinud selle programmi, mis on taotlusteks endiselt avatud. Kortermajadele on mõeldud renoveerimistoetuse programm. Maksimumina praegu riik toetab 35% ulatuses renoveerimisprojekti maksumusest. Seda esiteks. Teiseks, juba kolm aastat tagasi kehtestasime odavama laenu, pakume kortermajadele laenu, mille intress on umbes 1% väiksem kui turul. Ja kolmandaks oleme toetanud 90% ulatuses kortermajade energiaauditi, projekteerimiste ja järelevalve kulusid. Lihtsustatult: ei oleks tõenäoliselt mõistlik ja praktiline, kui riik võtaks kätte ja natsionaliseeriks kõik kortermajad. Nii vaeseks ei tahaks meie korteriomanikke kuulutada. Aga selleks, et nad suudaksid need investeeringud teha ja nendest pudelikaeladest läbi minna, ongi need meetmed pakutud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mina praegu ei tahaks vaielda selle programmi ideoloogia ja nende ressursside üle, mis on selle programmiga seotud. Minu küsimus oli ikkagi seotud sellega, et minu piirkonnas Ida-Virumaal, nagu teie ka väga hästi teate, on inimeste rahakoti sisu nii kõvasti piiratud, et kogu raha kulub selleks, et ära elada ja maksta hädavajalikud kulud. Väga raske on sellest rahakotist leida raha, et investeerida see heasse programmi, mis tulevikus kasu annab. Minu küsimus oligi, kas teie ministeeriumis on  arvestatud, et sugugi mitte kõik inimesed ei saa praegu selles programmis osaleda.

Ma vastaks sellele küsimusele niimoodi: ma saan teie murest aru. Loomulikult on meil perekondi, kes tõepoolest vaevalt tulevad ots otsaga kokku – täiesti arusaadav. Aga isegi sellistel peredel – oletame, et nad elavad kortermajas, on n-ö maksekuulekad ja maksavad korralikult oma soojaarveid – nende soojaarved pärast seda, kui maja on korralikult renoveeritud ehk tehtud see n-ö täisinvesteering, mille maksumus loomulikult sõltub majast ja maja olukorrast, tegelikult ju kohe vähenevad. Kui mitte väga tagasihoidlikult pakkuda, aga kokku võib hoida isegi poole soojakuludest. Ja me teame, et soojaarve moodustab meie kodukuludest kõige suurema osa, ükskõik, kas sa kütad elektriga või saad toasooja mingist kaugküttest või muul moel. Sealt tuleb ju kohe sääst! Kuidas neid inimesi aidata? Tegelikult siin moodustub teatud kolmnurk: riik oma toetusprogrammiga, pluss see laenuvõimalus ja on ju ka korteriühistu, kellel peaks käepärast olema mingisugune omakapital, ja pank. Peab kuidagiviisi selle majandusliku ülesandega hakkama saama, et edasi minna – tulevikus ju tegelikult pere eelarve võidab. Juhin tähelepanu: korteriühistute liidul on palju erinevaid praktikast võetud näiteid, et selliseid asju ei ole mõtet tõenäoliselt sedapidi reklaamida, et korteriomanikud peaksid kohe väga suure omakapitali välja käima. Kui igaühe osa investeeringust tuleks kohe 100% katta, siis see hirmutab kõik ära. Võib-olla 5%. Ma juhin kõikide korteriühistutes elavate inimeste tähelepanu sellele, et arvetes on ju alati kõik kirjas – kus kogutakse reservi, kus amortisatsiooniraha. Kust see raha siis tuleb? See on ju kõik inimeste käest kuude viisi kokku korjatud, me oleme iseseisvas Eestis juba vähemalt 20 aastat elanud. Enamikul korteriühistutel, kes vähegi korralikult toimivad, on selline reserv. See on võimalik kasutusele võtta, et kõnealune investeering teha. Nii et ma arvan, et kui korteriühistud teevad koostööd pangaga ja kasutavad riigipoolseid programme, siis see on lahendatav ülesanne.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Palun nüüd ettekandeks kõnetooli majanduskomisjoni esimehe kolleeg Arto Aasa!

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Majanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseaduse, korteriühistuseaduse, korteriomandiseaduse ja hooneühistuseaduse muutmise seaduse eelnõu 20. veebruaril. Juhtivkomisjoni ettekandja oli Arto Aas. Eelnõu tutvustasid majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ehitus- ja elamuosakonna juhataja Margus Sarmet ning energeetikaosakonna säästva energia talituse juhataja Madis Laaniste.
Eelnõu peamine eesmärk on energiatõhususe direktiivist tulenevalt energiatõhususe miinimumnõuete täpsustamine ja energiamärgisega seonduv. Eelnõuga muudetakse täpsemaks korda, mis puudutab katelde ja konditsioneeride paigaldamist ning registreerimist. See tähendab, et tulevikus tuleb suuremaid katlaid ja konditsioneere hakata registreerima ehitusregistris.
Tuleb tõdeda, et energiamärgis ei ole loodetud kujul seni Eestis rakendunud. Energiamärgis on olemas ca 18%-l korterelamutest ja ca 2%-l üksikelamutest. Kehtiva seaduse kohaselt peab hoone üürileandmise või müümise korral üürilevõtjal või uuel omanikul olema võimalik energiamärgisega tutvuda, kuid kui see pole võimalik, siis pole see takistanud tehingu tegemist.
Komisjonis arutleti selle üle, milline on riigi roll ehitusjärelevalve parandamisel. Riikliku järelevalve teostamise kohustus on pandud kohalikele omavalitsustele. Kaaluda võiks selle pädevuse ja võimekuse tõstmist ning võimaluse korral ressursi suurendamist järelevalvevaldkonnas. MKM-is on arutatud ka omanikujärelevalve erapooletuse kohustuse rakendamist.
Jutuks olid liginullenergianõuded tulevikus rajatavate hoonete puhul. Arutelust selgus, et iga hoonetüübi puhul on liginullenergia mõiste tähendus erinev. Arutati, kas Eestis oleks võimalik neid nõudeid meie oludele kohandada, ja üldiselt jõuti seisukohale, et seni veel täit selgust, mida nullenergia mõiste sisult tähendab, justkui ei ole.
Kerkis ka küsimus, kas on võimalik kehtestada uute hoonete puhul nõue individuaalsete küttearvestite paigaldamise kohta, seda just tühjalt seisvate ja kütmata korteritega seonduva probleemi tõttu. Individuaalsete küttearvestite paigaldamise kohustus uute hoonete puhul on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 2007. aasta 20. detsembri määrusega nr 258 "Energiatõhususe miinimumnõuded". Määruse järgi on küttearvestite paigaldamise kohustus uute majade puhul ning see kohustus peab olema tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud.
Juttu oli loomulikult energiamärgise taotlemisest, millest eelkõneleja väga pikalt rääkis. Energiamärgise nõue kehtib 2009. aastast. Oluline on märkida, et energiamärgise taotlemine on korteriühistule kohustuslik, juhul kui kas või üks korteriomanikest seda nõuab. Kui leidub kas või üks korteriomanik, kes tahab majale energiamärgist, siis ühe kuu jooksul peab korteriühistu selle tellima. Kortermajade puhul jaguneb energiamärgise soetamise kulu vastavalt korterite arvule. Kui enne oli juttu, mis energiamärgis maksab, siis ma olen uurinud eri veebisaite ja näinud, et hinnad algavad umbes 80 eurost ja lähevad paarisaja euro kanti, aga keskmine energiamärgise hind peaks olema 100 eurot. Kui see kortermaja elanike peale ära jagada, siis see väga suur kulu korteriomanikele pole. Taustaks veel seda, et Tallinn on vahepeal korteriühistutele selle märgise tellimist hüvitanud ja ka riik on KredExi kaudu võimaldanud abi auditite ja märgiste tellimisel.
Komisjonis tõstatus ka energiatähise nõudest teavitamise kohustusega seonduv probleem. Kui uus regulatsioon jõustub, siis peavad kinnisvara müügi kuulutustes kirjas olema ka energiamärgise andmed. Praegu on ettevalmistamisel ka ehitusregistri IT-arendus, mis ministeeriumi kinnitusel valmib loodetavasti tänavu suveks. Energiamärgiseid hakatakse väljastama ehitusregistri kaudu. Ehitusregistri andmed on avalikud. See tähendab, et kinnisvaraportaalides peaks tulevikus olema võimalus energiamärgise olemasolu kontrollida. Müügikuulutustes energiamärgisest teavitamise nõue tuleneb otseselt direktiivist. Energiamärgise nõue kehtib vaid juhul, kui omanik soovib mingi tehingu teha. Olen suhelnud kinnisvara müüjatega ja nende hinnangul on see väga hea, et reklaamides peavad energiamärgise andmed olema. Samas avaldas MKM esindaja komisjonis arvamust, et riigi teavitustöö energiatähise nõuetega seonduvalt peaks parem olema, seda tuleks aktiivsemalt teha.
Komisjonis arutati ka riigi ja avaliku sektori eeskuju olulisust energiasäästlike hoonete ehitamisel. Tunti huvi, milliseid partnereid on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kaasanud ettevalmistamise protsessi. Neid oli päris mitu, muu hulgas näiteks Tallinna linn. Lisaks valitsuse kaasatud osapooltele kutsus majanduskomisjon kaasamise head tava  järgides eelnõu teemal kaasa mõtlema ka Eesti Korteriühistute Liidu ning Eesti Kinnisvara Haldajate ja Hooldajate Liidu.
Lõpetuseks komisjoni otsused. Esiteks, saata Vabariigi Valitsuse algatatud ehitusseaduse, korteriühistuseaduse, korteriomandiseaduse ja hooneühistuseaduse muutmise seaduse eelnõu 156 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 7. märtsil. Teiseks, teha täiskogule ettepanek eelnõu 156 esimene lugemine lõpetada. Kolmandaks, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 21. märts kell 21. Kõik otsused langetati komisjonis konsensusega. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arto Aas! Palun nüüd küsimus kolleeg Jaanus Tamkivilt!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! Kuidas on tagatud nende energiamärgiste kvaliteet, mis, nagu ma aru saan, kinnisvaratehingute korral kohustuslikuks saavad? Küsin just selles mõttes, et kui need energiamärgised välja antakse, siis need peaksid ikka sisulised olema ja kajastama tegelikku olukorda.

Aitäh, hea küsimus! Kui ma ei eksi, siis valitsuse sama määrusega on kehtestatud asjaomased miinimumnõuded ja minu teada on see Tehnilise Järelevalve Amet, kes peaks seda kõike kontrollima. Aga vaatame üle, millised on sanktsioonid eksimuste puhul. Tõepoolest, kui ma nende materjalidega tutvusin, siis selgus, et turul liigub ka ebakvaliteetset toodangut. Nii et see on kindlasti eraldi eesmärk, et need pseudopakkumised kaoksid – eriti nüüd, mil energiamärgiste tellimine loodetavasti uue hoo sisse saab.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Arto Aas! Avan läbirääkimised. Palun kõigepealt kõnepulti kolleeg Urve Palo Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Lugupeetud proua eesistuja! Eesmärki, et hooned muutuksid energiatõhusamaks, toetavad sotsiaaldemokraadid kahel käel. Sellest, et hooned oleksid energiasäästlikud, võidavad ju kõik, eeskätt tarbijad ise. Energiasäästliku maja ekspluatatsioonikulud on märksa väiksemad ning tarbija ei kuluta suuri summasid jahutusele, küttele ja elektrile. Paraku ei taga nende Euroopa Liidu normide ülevõtmine, energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine ja kohustus varustada hooned energiamärgisega üksinda olukorda, kus kõik uued hooned oleksid ka tegelikkuses energiasäästlikud, rääkimata vanadest hoonetest. Energiatõhususe märk hoone seinal ei taga energiasäästlikku maja, selleks on vaja riigil teha palju enamat kui norme vastu võtta või sundida silte seinale riputama.
Energia kokkuhoidmiseks olemasolevates hoonetes tuleb ette näha pikaajalised ja mõõdetavad eesmärgid, poliitikameetmed ja loomulikult ka rahastamine. Praegu tarbitakse ligi 40% kogu energiast hoonetes, meie energiatarbimine hoonetes on kahekordne võrreldes Soome või Rootsiga. Seega peaksime olema võimelised seda tarbimist poole võrra vähendama. Uutele hoonetele seatavatest energiasäästu nõuetest ei piisa, sest uusi hooneid ehitatakse alla 1% hoonefondist aastas. Kuluks enam kui sada aastat, enne kui uued hooned jõuaksid vanad asendada. Oluline on suunata tähelepanu peale uute hoonete ka olemasolevate hoonete energiasäästlikumaks muutmisele. Eestis on kahjuks juba pikemat aega olukord, kus selget ehitustegevuse juhtimist ei ole, protsess on pigem juhuslik, kui mitte öelda kaootiline. Vaja oleks luua Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde ehitusamet, mille kaudu opereeritaks kogu ehitustegevust Eestis.
Seni kehtivate energiatõhususe miinimumnõuete järgi projekteerimine on keeruline ja seetõttu ei vasta paljud ehitusprojektid tänapäevastele energiasäästu lahendustele, rääkimata ehitustest. Seetõttu peaks ehitusamet vastutama selle eest, et töötatakse välja energiatõhusate hoonete konkreetsed soovituslikud tüüplahendused ja kasutuseeskirjad. Seda on teinud meie põhjanaabrid, näiteks Soome ja Norra, kus riik on arusaamise energiat säästva maja ehitamisest kasutajate jaoks väga lihtsaks teinud just mahukate ja detailsete näidislahenduste ja juhtnööride abil.
Ehitusamet peaks koordineerima ka seda, et ehitusjärelevalve süsteem Eesti riigis toimiks. Riik peab siin nägema oma rolli ja vastutust. Praegune olukord, kus on lubatud, et ehitaja tellib ise ka muusika, see tähendab tellib järelevalve oma töö üle, on viinud selleni, et ostja ei saa hoonet ostes kindel olla, et teostus vastab projektile või et hoone ehitustööd on teostatud kvaliteetselt. Peaks kehtima kohustus, et kõik olulised tööetapid on dokumenteeritud ja fotografeeritud, et töö kvaliteeti saaks kindlalt tõestada. Selles nõudes ei oleks midagi uut, kui Euroopa Liidus ringi vaadata.
Arutatava seaduseelnõu järgi hakkab Tehnilise Järelevalve Amet tulevikus kontrollima juhuvaliku alusel hoonete energiamärgise nõuetelevastavust. Sellise kohustuse olemasolu pole sugugi paha – see on väga hea. Kuid paraku ei ole kindlustunnet, et Tehnilise Järelevalve Amet on piisavalt pädev, et kontrollida ühe kaasaegse maja nõuetele vastavust. Seal peaks töötama paras hulk häid ehituseksperte, kes valdavad nii arvutusmetoodikaid, konstruktsioonide tehnilisi lahendusi kui ka hoonetes kasutatavaid tehnilisi seadmeid. Praegust Tehnilise Järelevalve Ameti struktuuri hinnates tekib kahjuks kahtlus, kas nad suudavad täita nende peale pandud väga tähtsat rolli. Paraku ei näinud minu küsimusele vastanud minister ette ka vajadust lisaressursi järele.
Palun lisaaega!

Kolm minutit, palun!

Lisaks hilisemale tõhusale kontrollile peaks meie ehitusseadustik tagama eeskätt olukorra ja järelevalve, et hooned ehitataks uutele normidele vastavalt ja kvaliteetselt kohe algusest peale. Kõik me teame, et jah, me võime hiljem kohtusse pöörduda, kuid me teame ka, kui kulukas ja aeganõudev on hilisem vigade parandus.
Ehitusameti roll oleks muu hulgas tagada, et arhitektidele ja inseneridele korraldatakse tänapäevaseid täienduskoolitusi, mille käigus õpitakse tundma energiatõhusa hoone ehitamise põhimõtteid ja tüüplahendusi, samuti on vaja koolitada töölisi, sest energiatõhusate hoonete puhul on kvaliteetne teostus ülioluline. Riik peaks seadma iga-aastased eesmärgid, kui palju hooneid tuleb energiasäästlikumaks muuta ja kuidas täpselt seda kavatsetakse saavutada. Me teame, et paraku senine süsteem, mille puhul riik garanteerib laenu ja katab kuni 30% investeeringust, kahjuks ei tööta. Kõnealuse määruse suurim küsitavus kätkeb aga asjaolus, et meie energiatõhusust hakatakse hindama suvaliselt määratud energiatõhususe suhtarvu kaudu, millel ei ole mingit pistmist hoone tegeliku energiatõhususega. Kuidas nii? Asi on selles, et energiatõhususe arvutamisel võetakse vastavalt seaduseelnõule arvesse ka majapidamise elektrikulud, samuti suurendatakse määrusega elektrienergia energiakandja kaalumistegur 1,5-lt 2,0-le. See tähendab, et kõigi elektri jõul töötavate seadmete elektrienergia tarbimine tuleb korrutada kahega. See aga, kui palju ma tarvitan elektrit kodumasinate, valgustite ja näiteks veeboileri jaoks, ei näita hoone energiasäästlikkust. Selleks, et tulevikus hoone energiatõhususe norme täita, tuleb hakata piirama majapidamiselektri tarbimist. Sul võib olla ideaalselt soojustatud maja, aga energiatõhususe normi ikkagi ei täida. Seda eriti siis, kui majas on palju elanikke ning kasutatakse palju kodumasinaid, vee soojendamist ja valgustust. On loodud olukord, kus väiksemad ja ökonoomsemad majad on löögi all, sest kulud jagatakse köetava pinna ruutmeetritega ehk siis: mida vähem on pinda, seda suurem tuleb energiatõhususe arv ning seda rohkem peab soojustama ja säästma. See on nonsenss!
Kokkuvõttes tundub, et eesmärk saab täidetud, võime Brüsselile teatada: tehtud! Vanasti hakati maja ehitama vundamendist, nüüd on moodsad ajad ning alustatakse katusest või pööningust-vahelaest. Eks siis püüame ajaga sammu pidada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urve Palo! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Toomas Tõniste Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! IRL-i fraktsiooni nimel soovin öelda, et me toetame selle eelnõu vastuvõtmist. Hoonete energiatõhususe küsimused, millega arutlusel olev eelnõu tegeleb, on meil Eestis aktuaalsemad kui Euroopas keskmiselt. Ühest küljest tingivad seda külmad talved ja pikk kütteperiood, teisalt aga see, et meie elamud ning ka paljud tööstushooned ja avalikud hooned on ehitatud ajal, mil energia säästmisele ei pööratud sellist tähelepanu nagu praegu. Energiatõhususe miinimumnõuete kehtestamine ning energiamärgistega seonduva reguleerimine on tähtis seetõttu, et majanduslikult ei ole kuidagi võimalik kogu elamufondi või kõiki tööstushooneid lühikese ajaga välja vahetada. Hoonete energiatõhususe parandamine toimub järk-järgult ja seetõttu peab paigas olema, millistele energiatõhususe nõuetele peavad vastama uued ehitised.
Teisest küljest on muidugi paljudel juhtudel vajalik ja otstarbekas olemasolevate majade soojapidavust parandada neid suuremal või vähemal määral renoveerides. Tarbimismahtude osas on aga seis selline, et ülekaaluka osa kogu Eestis tarbitavast energiast tarbivad kodumajapidamised, kelle energiatarbimine moodustas näiteks 2008. aastal 42% Eestis tarbitud energiast. Energiamahukuselt järgmised sektorid olid tööstus ja transport, mis tarbivad energiat kokku niisama palju kui kodumajapidamised.
Ajapikku on inimeste teadlikkus energiatõhususe küsimustes tõusnud ja praegu vaatavad inimesed endale uut kodu ostes kindlasti seda, milline on ehitise energiamärgis ja kui suured on küttekulud. Ma tooksin siin paralleeli autodega. Kui kunagi olid moes suured ja palju kütust kulutavad autod, siis nüüd on inimesed hakanud hindama just säästlikkuse poolt.
Riik on pakkunud KredExi kaudu erinevaid finantsinstrumente korterelamute renoveerimise toetamiseks. Neid ka kasutatakse, ehkki see pole alati lihtne, sest kortermaja kapitaalne renoveerimine eeldab ühistuliikmete küllalt suurt üksmeelt ja valmisolekut see ette võtta, seda enam, et ulatuslikuma renoveerimise korral tuleb lisaks omafinantseeringule ja toetusele ka laenu võtta.
Seda arvestades on tervitatav, et veebruari lõpus Eesti ja Luksemburgi vahel sõlmitud saastekvootide lepingu muudatus võimaldab suunata 4 miljonit eurot väikeelamute renoveerimiseks. Selle toetuse tingimusi reguleeriva määruse saatis majandusminister kooskõlastamisele 23. veebruaril. Ma loodan, et selle toetuse kasutamine hakkab olema aktiivne, sest eramajade puhul sõltub renoveerimine enamasti ühe inimese või perekonna otsusest ning teistega kokkuleppele saamise raskused ei saa olla takistuseks. Märkida tasub ka seda, et lisaks eramute rekonstrueerimisele saab taotleda toetust ka taastuvenergeetika väikelahendusteks, näiteks päikesekollektori rakendamiseks soojusenergia tootmisel ning tuulegeneraatori või fotoelektrilise paneeli rakendamiseks elektrienergia tootmisel. Soovin kõigile säästlikku tegutsemist ja tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Toomas Tõniste! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 156 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. märtsi kell 12. Eelnõu 156 esimene lugemine on lõppenud.
Head kolleegid, meie päevakord on ammendatud. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.07.