Tere hommikust, austatud ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu neljanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Ma palun Riigikogu kõnetooli Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel arupärimine Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile. Arupärimise teema on sularaha kättesaadavus. Me kõik teame, et selle aasta jaanuaris vapustas Virtsu elanikke uudis, et taheti sulgeda asula viimane pangaautomaat. Kohalike elanike pahameel oli õigustatud, sest lähim sularahaautomaat jäänuks Virtsu automaadi sulgemise korral 20 kilomeetri kaugusele. Kahjuks on Eestis aga veel piirkondi, kus sularaha kättesaamine on oluliselt piiratud. Täieliku tähelepanuta on jäetud väikesaared, näiteks Vormsi, Ruhnu ja Piirissaar. Nii on Ruhnu elanikud sunnitud sularaha kättesaamiseks kasutama kohaliku kaupluse abi, aga kaupmees võtab sularaha väljastamise eest teenustasu. Eesti regionaalpoliitikat võib oluliselt mõjutada kommertspankade otsus sulgeda sularahaautomaadid väheasustatud piirkondades. Peaminister Andrus Ansip kommenteeris 27. jaanuari Õhtulehe vahendusel olukorda ja ütles, et riik ei saa survestada ühtegi panka, tagamaks sularahaautomaatide olemasolu. Samas sätestatakse Eestis kehtiva hädaolukorra seaduse § 34 lõike 8 punktis 2 elutähtsa teenusena sularaha kättesaadavus. Selle seaduse § 13 lõike 2 punktis 4 sätestatakse, et elutähtsa teenuse toimepidevuse katkemine võib kaasa tuua eriolukorra kehtestamise. Hädaolukorra seaduse kohaselt on elutähtsa teenuse toimepidevuse korraldaja Eesti Pank. Sama seaduse §-s 37 sätestatakse ka teenuse toimepidevuse riskianalüüsi koostamise kohustus. Sellest tulenevalt on meil neli küsimust. Aitäh!

Head ametikaaslased! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kodu- ja töökorra seaduse kohaselt otsustab Riigikogu juhatus selle edasise menetlemise.
Läheme teadete juurde. Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile, välisminister Urmas Paetile ja kultuuriminister Rein Langile.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.

Asume tänase päevakorra punktide arutamise juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu! Kaheksa minutit.

Austatud parlament! "Tasuta kõrgharidus on eelkõige vaba kodaniku eneseteostust toetav lähenemine, kus iga võimekas ja motiveeritud noor saab õiguse tasuta õppeks, kandes ühtlasi kohustust õpingutele pühenduda ja haridus õigel ajal omandada." Eks ole ilusasti öeldud? Nii on öelnud Jaak Aaviksoo.
Kõrgharidusreform on kahtlemata viimase aja kõige olulisem muudatus Eesti kõrghariduse korralduses. Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral astume kõrghariduse valdkonnas samasse riikide klubisse, kus on Soome ja Rootsi, kes pakuvad kõrgkoolis tasuta õpet kõigile võimekatele noortele. Kõrgharidusreformiga tagame, esiteks, kõrghariduse parema kättesaadavuse. Kõrgharidus peab olema võrdselt võimaldatud kõigile andekatele inimestele, olenemata tudengi või tudengi pere rahakotist. Reformiga lisandubki 3500 uut tasuta õppekohta ning kõrghariduse riiklik rahastamine suureneb üle 25%.
Teiseks, reformiga muudame kõrghariduse õiglasemaks. Praegu saab osa tudengeid ülikoolis tasuta õppekohale, teistel aga tuleb õpingute eest maksta kogu ülikoolis oleku vältel, sõltumata õpingutulemustest. Tasuta kõrghariduse kehtestamisega säärane ebaõiglus kaoks, kuna tasuta saavad õppima asuda kõik ülikooli sisseastumiseks piisavalt võimekad üliõpilased. Kui aga mingil põhjusel jääb üliõpilasel mõni ainepunkt saamata, on ülikoolil õigus raha küsida üksnes saamata jäänud ainepunktide eest. Kui üliõpilane täidab semestris õppekava, saades enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril selle võrra vähem ainepunkte koguda ja endiselt tasuta edasi õppida. Ma leian, et selline süsteem on piisavalt paindlik ja õiglane.
Kolmandaks, kõrgharidusreformiga me väärtustame üliõpilase edasipüüdlikkust. On kritiseeritud, et tasuta kõrgharidus ei olegi kõigile tingimusteta tasuta. Ma leian, et ei peagi olema. Ma ei arva, et riik peaks maksumaksja raha eest maksma ilma ühegi tingimuseta kinni kõigi üliõpilaste õpingud. Eelnõu lähtub põhimõttest, et üliõpilaste õigused peavad olema tasakaalus kohustustega. Riik ei pea olema sponsor n-ö igaveste üliõpilaste teinekord aastateks venima jäänud õpingutele, vaid ta peab pigem motiveerima neid inimesi end kokku võtma ja õpingud nominaalajaga lõpetama. Sellest võidab nii maksumaksja kui ka tööandja, eelkõige aga üliõpilane ise, sest lisaks tänasele on üliõpilasel ka homne päev. Meil on praegu 70 000 tudengit, kes aastas suudavad saada 10 000 kõrgharidust tõendavat diplomit. Diplomini jõudmiseks võiks kuluda keskmiselt neli aastat, aga kulub seitse. Probleem ülikoolide praeguse rahastamise süsteemi puhul seisneb asjaolus, et tasulisel kohal õppiva tudengi eksmatrikuleerimine vähendab õppeasutuse sissetulekut, mistõttu paljudel juhtudel on raha akadeemilisest sisust olulisem, kuna tasulise tudengi eksmatrikuleerimine kahandaks õppeasutuse sissetulekut. Seetõttu langeb edasijõudmatuse pärast ülikoolist välja vaid marginaalne protsent üliõpilasi, kuna ülikooli raha sõltub liialt üliõpilaste arvust. Kõrgharidusreformi üks lähteülesanne ongi kõrghariduse efektiivsust suurendada ja kvaliteeti parandada. Sellele probleemile on aastate jooksul osutatud mitmes rahvusvahelises raportis.
Tasuta kõrghariduse seaduse eelnõu oleme Riigikogus põhjalikult menetlenud. Me oleme olnud väga tublid. Eelnõu on arutatud kultuurikomisjoni 18 istungil. Kultuurikomisjon on olnud veelgi tublim, seal on ära kuulatud kõikide osapoolte esindajad ja saavutatud on mitu mõistlikku kompromissi. Üliõpilaste tungival soovil on vastuvõtt kõrgkooli lävendipõhine. Vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi eelnõu on praegu valitsuses kooskõlastusringil. Ainepunktide arvestuse mudel muudeti semestriti kumulatiivseks. See tähendab, et kui üliõpilane saab semestris enam kui 30 ainepunkti, siis on tal võimalik järgmisel semestril, nagu ma juba viitasin, selle võrra vähem ainepunkte koguda, aga endiselt tasuta edasi õppida. Sellisele õppekava täitmise nõudele avaldas toetust ka Rektorite Nõukogu. Tudengitel säilib õigus akadeemilise puhkuse ajal õppida, ent eksameid ja arvestusi nad sooritada ei tohi. Nimetatud keeldu ei kohaldata keskmise, raske või sügava puudega isikule, alla kolmeaastase lapse või puudega lapse vanemale või eestkostjale ega üliõpilasele, kes on akadeemilisel puhkusel seoses kaitseväeteenistusega.
Veel kord: mõne ainepunkti saamata jäämine semestris ei tähenda üliõpilasele terve semestri kinnimaksmist. Üliõpilaselt ei saa näiteks kahe puuduva ainepunkti eest nõuda kogu semestri õpingute hüvitamist, vaid maksta tuleb saamata jäänud ainepunktide eest.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel tahan tänada kõiki, kes on andnud panuse selle eelnõu menetlemisse: Jaak Aaviksood, Haridus- ja Teadusministeeriumi töötajaid, Riigikogu kultuurikomisjoni eesotsas Urmas Klaasiga ja kõiki parlamendifraktsioone, kes selles debatis asjalikult osalesid. Tahan tänada ka asjaosalisi, kes on ühiskonnas eri huvirühmade esindajatena eelnõu sisulise menetlemise juures olnud, sisulisi ettepanekuid teinud ja algses variandis olnud mitmele kitsaskohale tähelepanu juhtinud.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon on selle eelnõuga rahul, see on mõistlik käik, see on kompromiss. Meie vajutame julgelt rohelist nuppu. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Aadu Musta!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Käesolev eelnõu on täna kolmandal lugemisel. Seetõttu ma arvan, et ma ei pea kordama seda, mida on kahel esimesel lugemisel räägitud ja mida ka äsja veel korrati. Räägin kõige üldisemast.
Vastuvõetav seadus lähtub põhimõttest, et õppimine on üliõpilase põhitöö ning kui ta sajaprotsendiliselt õppekava täidab, siis ei pea ta õppemaksu maksma. Kui ta jaksab vähem, siis juba maksab. Elupõlise õppejõuna näen, et kõrghariduse korralduses on juba aastaid olnud nutune olukord. Kordan: kunagi varem ei ole kõrghariduse prestiiž Eesti riigis olnud nii madal nagu praegu. Seetõttu on seadus vajalik. See seadus aitab kõrgharidusmaastikku korrastada. Seda seadust võiks pidada peaaegu ideaalseks, kui me ei elaks just nimelt tänases Eestis ega peaks tegema seadust, mis vastab tänastele nõuetele. Siinkohal, head kolleegid, tuletan meelde, et Riigikogu ülesanne ei ole teha üht või teist seadust, vaid Riigikogu töö tulemuslikkust hinnatakse seadusandluse kui terviku järgi, selle järgi, kui harmooniliselt suudetakse eri eluvaldkonnad tööle panna, aga mitte ainult ühte valdkonda teiste arvel arendada.

Vabandust, austatud ettekandja! Head ametikaaslased! Saalis on liiga suur lärm. Palun austame oma ametikaaslasi ja austame ettekandjat!

Aitäh! Täie koormusega õppija peab saama ära elada. Seni lubaduste faasis olev õppetoetuste süsteem seda ei taga. Seaduses on paljude jaoks kuri lõks. Kui tudengina poole koormusega tööl käid, ei suuda sa õppekava sajaprotsendiliselt täita ja hakkad hariduse eest maksma. Kui tööl ei käi, siis ei ela sa ära. On oht, et nii ei pea ülikoolist lahkuma mitte ainult laisad ja võimetud ehk nn puksiirlatikad, vaid ka need, kes jätkuva kriisi tõttu ei saa loota mamma-papa rahakotile. Ideaalis võiks tudeng tõepoolest näiteks veerandkoormusega tulevase erialaga seotud töökohal töötada, ta teeniks midagi elamiseks, saaks töökogemust ja praktikat ka. Aga selliseid töökohti veel ei ole ja valitsus ei ole nende loomiseks ka mingit initsiatiivi üles näidanud.
Komisjon töötas selle nimel, et pehmendada praegustes oludes liiga järske üleminekuid. Pärast seda, kui minister tegi kurja häält ja tuletas meelde koalitsioonilepingut, hääletasid head kolleegid valitsuserakondadest need ettepanekud maha ning võeti kurss seaduse nõuete karmistamisele, sest nii tuleb odavam.
Meie fraktsioon on seisukohal, et see seadus ei ole tervele ühiskonnale adresseeritud harmooniline seadus. Kas teile meeldib selline ühiskond, kus kriisi ajal vaimustusega kirjutatakse töötute ümberõppekursustest, kus töötust labidamehest võivat saada ettevõtja, aga õppimisvõimelisi tudengeid, kes on majanduslike probleemide küüsis, ähvardab töötute armeele täienduseks saatmine? Olgu peale, ütlen pehmemalt: las lähevad välismaale, kus on soodsam õppida!
Meie arvates ei ole selline ühiskond harmooniliselt korraldatud ühiskond. "Üliõpilaste õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus." Kas pole hästi öeldud? Äsja ütles just niimoodi lugupeetud Urmas Reinsalu siit kõnetoolist. Ma lõpetan samuti optimistlikult ja kutsun häid kolleege Riigikogus üles töötama selle nimel, et selle praegu kiivas oleva seaduse tasakaalustamiseks esitataks uusi eelnõusid ja et järgmiste seadustega saaks see kiivas olev asi tasakaalu aidatud. Siis saame ka ühiselt poolt hääletada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Sven Mikseri!

Head kolleegid! Äsja nimetas valitsuskoalitsiooni esindaja siit kõnepuldist meie ees olevat seaduseelnõu üsna suurejooneliselt tasuta kõrghariduse seaduse eelnõuks. Me kõik mäletame, kuidas me hiljuti võtsime siin Riigikogus vastu seaduse, mida nimetati kodukulusid vähendavaks seaduseks. Nüüd on ilmselt kõigil koduomanikel süda rahul, sest kui nad võtavad postkastist välja kommunaalkulude arve, siis nad teavad, et Riigikogu on nende kulusid vähendanud. Ilmselt juhtub nii ka meie ees oleva tasuta kõrghariduse seaduse eelnõuga.
On olnud tavaks, et oluliste muudatuste puhul haridusvaldkonnas, mis on pikaajalise mõjuga ja puudutavad terve põlvkonna saatust, püütakse vältida populismi ja proovitakse otsida Riigikogus konsensust, et ei jääks ähvardama oht, et need muudatused võetakse valitsuse vahetudes tagasi. Ka praegu ei oleks olnud sellist konsensust väga raske saavutada, sest Sotsiaaldemokraatlik Erakond toetab näiteks kindlasti praeguse valitsuse koalitsioonileppes kirja pandud eesmärki kõrgkoolide riikliku koolitustellimuse suurendamiseks 40% ja vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi käivitamist. Aga selle programmi täitmise asemel on koalitsioon läbi surumas ühe koalitsioonipartneri valimiseelset populistlikku lubadust nn tasuta kõrgharidusest, millest oli juba juttu. Loomulikult, ka sotsiaaldemokraadid toetavad üleminekut tasuta kõrgharidusele. Kuid me mõistame, et selle loosungi täitmine reaalse sisuga vajab palju suuremat rahalist katet, kui valitsusliidu eelarvestrateegias ette on nähtud. Eelnõus kavandatakse 2015. aastal suunata küll kõrgharidusse lisaks 33 miljonit eurot, kuid ka haridusministeeriumi enda arvestuste kohaselt korvab see vaid kõrgharidusse tuleva eraraha vähenemise ja sedagi olukorras, kus võrreldes 2008. aastaga on kõrghariduse riiklik finantseerimine vähenenud 14%. Praegu toob tasulise vastuvõtu keelust tekkiv rahapuudus kaasa ilmselt õppejõudude koondamise ja üliõpilaskohtade vähenemise ning võib eeldada, et ka mõne õppekava sulgemise, seda eelkõige just humanitaar- ja sotsiaalteaduste osas, kus tasuline õpe on valdav. Lootus, et niimoodi suunatakse noored õppima vähepopulaarseid reaal- ja inseneriteadusi, on vaevalt määratud massiliselt teostuma.
Kuna koalitsioon ei arvestanud sotsiaaldemokraatide ega Eesti Üliõpilaskondade Liidu ettepanekuid muuta tasuta õppimiseks vajalike ainepunktide kogumise süsteemi paindlikumaks, siis me kardame, et õppekava semester-semestrilt sajaprotsendilise läbivõtmise nõue toob kaasa kõrghariduse tasuliseks muutumise mitte 50%-le nagu praegu, vaid suisa enamiku üliõpilaste jaoks. Lisaks sellele seab see üliõpilased ainete valikul sundseisu, sest valik tuleb teha vaid konkreetsel semestril õppekavas pakutavate ainete hulgast, et just sel semestril 30 punkti täis saada. Võib arvata, et kannatab ka õppetöö kvaliteet, sest esmatähtsaks saab just punktide kuidagiviisi kokkusaamine. Sama kehtib tegelikult ka range nõude kohta, mis ei luba akadeemilisel puhkusel olles eksameid ega arvestusi n-ö ette sooritada.
Aga kõige olulisem on ilmselt see, mida ka minister on korduvalt rõhutanud, et reform saab käivituda vaid koos vajaduspõhiste õppetoetuste ning tulemus- ja valdkonnapõhiste stipendiumide sisseseadmisega. Seda on nõudnud ka Eesti Üliõpilaskondade Liit. Nüüd soovib aga koalitsioon võtta kõrgharidusreformi käsitleva seaduse eelnõu vastu olukorras, kus õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu pole Riigikogusse laekunud ja lisaks kõigele on koalitsioonilepingus nähtud ette vajaduspõhiste õppetoetuste sisseviimine alles 2015. aastast. Me teame, et haridusministeerium saatis 12. jaanuaril valitsussisesele kooskõlastusringile eelnõu, mille kohaselt hakkaksid 135 euro suurust toetust saama vaid need üliõpilased, kelle keskmine sissetulek pereliikme kohta jääb alla suhtelist vaesuspiiri, kusjuures kuni 26. eluaastani loetakse üliõpilane oma vanematega üheks leibkonnaks. Toetust võib saada vaid juhul, kui õppekava on sajaprotsendiliselt täidetud. 135 euroga muidugi keegi hõlpsasti ära ei ela ja alla vaesuspiiri oleval noorel pole ka kodu abi ega õppelaenu käendajaid kuskilt võtta. Järelikult satub ta surnud ringi: tuleb käia tööl ja seejuures täiskoormusega õppida. Aga veelgi hullem on see, et vaesuspiiri alusel toetuse saajate hulka kuuluvatele üliõpilastele ainuüksi esimese semestri jooksul toetuse maksmine vajaks ministeeriumi enda arvestuse kohaselt kohe 3,4 miljonit eurot. 2012. aasta eelarves on õppetoetuste jaoks kogu üliõpilaskonnale ette nähtud vaid kaheksa miljonit. Minister on öelnud, et ta taotleb 2013. aastaks selle summa kahekordistamist, kuid ka sel juhul jätkub sellest rahast vajaduspõhiseks toetuseks vaid umbes 20%-le üliõpilastest.

Austatud ettekandja! Kas soovite lisaaega? Kolm minutit.

Mida peavad aga tegema ülejäänud 80% üliõpilastest, kellest pooled käivad praegu tööl ja mitte laiskusest, vaid just sellepärast, et nad ei suuda õppekava sajaprotsendilise koormusega ja nominaalajaga läbi teha? Kust tulevad lubatud tulemus- ja valdkonnapõhised stipendiumid, seegi on üks küsimus. Loomulikult tuleb need küsimused selgeks vaielda õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemise käigus. Siis on võimalik anda lõplik hinnang kogu kavandatava reformi efektiivsusele ja sotsiaalsetele tagajärgedele.
Praeguse eelnõu kohaselt hakkab seadus kehtima alates 1. jaanuarist 2013 ja mõjutab reaalselt neid üliõpilasi, kes astuvad kõrgkooli 1. septembril 2013. aastal. Pole vähimatki põhjust, miks me ei võiks seda eelnõu edasi arutada, konsensust otsida ja selle eelnõu seadusena vastu võtta paralleelselt õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõuga, teades siis ka 2013. aasta riigieelarves kõrgharidusele kavandatavaid summasid.
Praegu on aga kujunenud hämmastav olukord. Kõrghariduse tasuta teenuseks kuulutamine on kutsunud esile üliõpilasorganisatsioonide massilised protestid. Sellisest ühiskonnast, kus inimesi taheti vägisi õnnelikuks teha, aga nad ise selle vastu võitlesid, peaksime me juba kaugel olema.
Ma arvan, et pole põhjust ka üliõpilasi kirjaoskamatuses süüdistada ja neid hurjutada sotsiaalse aktiivsuse eest, nagu tegi siin eelnõu ühel eelneval lugemisel haridusminister. Küllap saavad nad väga hästi aru, millega jõuga läbisurutav eelnõu neid ähvardab. Selleks on oht, et kõrgharidus muutub raskemini kättesaadavaks ja seda just materiaalselt vähem kindlustatud noortele. See aga tähendab haridusliku kihistumise jätkuvat süvenemist Eestis.
Ilma korraliku ja kindla rahalise katteta on praegu pakutava kõrgharidusreformi parteiline läbisurumine avantüür. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ei saa sellise praegu veel pooliku lahenduse poolt hääletada, sest selle reaalseks tagajärjeks võib olla see, et tuhandetele noortele antakse küll lootust tasuta õppeks, aga see lootus jääb täitumata ja seega tudengeid petetakse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Urmas Klaasi! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Kuulates äsja peetud kõnet, jäi mulje, et lugupeetud kolleegid, sotsiaaldemokraadid, ei mäleta, mis on selle eelnõu põhiline sisu ja eesmärk, mida mina olen korduvalt rõhutanud nii täiskogus kui ka kultuurikomisjonis ja millele on juhtinud tähelepanu nii OECD kui ka paljud teised kodumaised ja välismaised eksperdid. Senine riiklik koolitustellimuse süsteem kui ebaefektiivne süsteem asendub tulemuslepingutega. Kas me tõesti soovime, et jätkuks maksumaksja raha tuulde loopimine? Praeguse süsteemi järgi tellib riik ülikoolidelt n-ö koolitusteenust, tellib spetsialiste, keda ei tule. 70 000 üliõpilasest jõuab eriala omandamiseni 10 000. Tõsi, see juhtub nii erinevatel põhjustel, aga on sügavalt kurb, et alahinnatakse sisulisi argumente ja maalitakse meile pilt tudengitest kui võimetutest, kui ennast abituks muutnud inimestest. Ma ei usu, et Eesti üliõpilased on nõus sellise suhtumisega, kui järjest kõlavad arvamused, et nad ei saa oma õpingutega hakkama, on saamatud jne.
Lugupeetud kolleegid siin vasakul pool! Ma arvan, et kui te ise oleksite õppinud omal ajal ülikoolis sellise mentaliteediga, mida te soovitate praegustele ja tulevastele tudengitele, siis Eesti rahvas ei oleks teid Riigikogusse valinud ja te ei töötaks täna siin. Te lihtsalt ei oleks ületanud töökuse künnist, kui nii võib öelda.
Selle eelnõu kolm peamist eesmärki – kõrghariduse kvaliteedi paranemine, parem juurdepääs kõrgharidusele ja kõrgkoolilõpetajate läbilöögivõime suurendamine tööturul – astuvad kindlasti suure sammu edasi, kui see eelnõu seadusena jõustub.
Parlament on seda eelnõu ette valmistanud alates septembrist. Kõik fraktsioonid eraldi ja kultuurikomisjon on kohtunud kõigi huvirühmadega. Need ei ole ainult tudengid ega mitte ainult üks osa neist, nagu mulje võib jääda, vaid kaasatute ring on väga lai. Ma julgen öelda, et me jõuame täna lõpphääletuseni väga asjaliku ja tööka tempoga.
See, mis on täna lõpphääletusel, on kindlasti kompromisseelnõu. Ma vaidlen kategooriliselt vastu sellele, nagu oleks tegemist millegi pealesurumisega ja n-ö kellegi üksiku huvide läbisurumisega. Ülikooli võimalus – mitte kohustus – nõuda tasu, kui 30 ainepunkti jääb kogumata, kumulatiivne arvestus semestrite kaupa, akadeemilise puhkuse ajal eksamite ja arvestuste sooritamisega seotu, sisseastumislävendi kui üldnormi sisseviimine – need on kõik kompromissid, mis on sisse viidud koostöös eri huvirühmadega, sh tudengitega. Miks me sugereerime endale, et asjad on teistmoodi? Ei ole. See on kompromissettepanek. Tõepoolest, neid kompromisse on otsitud alates septembrist ja nendeni on jõutud tõsise tööga. Nii et kui eelnõu saab seaduseks, siis see seadus on kindlasti paindlikum kui see, mis esialgu Riigikogu töölaudadele jõudis.
Kindlasti on selles seaduses tehtud samm edasi tööandjate, ettevõtete, aga ka eraisikute ja ülikoolide sideme tihendamisel. Nii ettevõtetele kui ka eraisikutele jääb õigus taotleda õppekava avamist ja õppekohtade loomist, kui nad leiavad, et seda on tarvis kiiresti teha ja tööturg vajab kiiremaid reaktsioone, vajab spetsialiste võib-olla kiiremini, kui see muidu toimuks.
Reformierakonna fraktsioon on rõhutanud, et ülikooliseaduse menetlemine peab toimuma samas kontekstis nagu vajaduspõhiste õppetoetuste süsteemi arutelu. See toimubki nii, sest õppetoetuste ja õppelaenu seaduse eelnõu on valitsuses ministeeriumidevahelisel kooskõlastusringil ja on lähiajal Riigikogusse jõudmas. Mis puudutab tulemusstipendiume, siis nende üldregulatsioon on selles eelnõus sätestatud.
Me rääkisime pikalt ja laialt sellest, millal see eelnõu peaks jõustuma. Jah, ministeerium soovis selle jõustumist kiiresti, et see reguleeriks juba nende üliõpilaste immatrikuleerimist, kes immatrikuleeritakse 1. septembril 2012. Opositsioon juhtis tähelepanu, et selline kiirustamine ei ole õige, ja ka rektorid olid selle vastu, sest ülikoolidele peab jääma rohkem aega uue vastuvõtueeskirja kehtestamiseks ja kõigil peab olema aega süsteemiga harjumiseks. On saavutatud kompromiss, et ülikooliseadus jõustub 1. jaanuaril 2013 ja kehtib üliõpilastele, kes immatrikuleeritakse 2013/14. õppeaastal.
Nii et kui me vaatame, kuidas asjad tegelikult on, siis näeme, et need on just täpselt niiviisi, et seda eelnõu on tehtud kultuurikomisjonis tihedas koostöös fraktsioonide esindajatega, huvirühmi arvestades, kõikidest ettepanekutest on välja sõelutud mõistlik ühisosa ja täna on see eelnõusse valatud. Reformierakonna fraktsioon toetab eelnõu seadusena vastuvõtmist kolmandal lugemisel. Aitäh!

Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 89 lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 89. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 53 Riigikogu liiget, vastu on 43 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 89 on seadusena vastu võetud.
Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõpetatud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli majanduskomisjoni liikme Kalle Pallingu!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu algatas Vabariigi Valitsus 2011. aasta 21. novembril. Eelnõu 137 esimene lugemine toimus s.a 11. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, 18. jaanuaril kella 12-ks majanduskomisjonile Riigikogu liikmetelt, komisjonidelt ega fraktsioonidelt muudatusettepanekuid ei laekunud. Juhtivkomisjon arutas eelnõu 137 teise lugemise ettevalmistamiseks oma 26. jaanuari istungil, kus osalesid ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad. Majanduskomisjon otsustas esitada ise muudatusettepanekuid, tulenevalt enne ja pärast esimest lugemist komisjonis toimunud eelnõu aruteludest ja komisjonile esitatud ettepanekutest. Majanduskomisjon vormistas eelnõu kohta 29 muudatusettepanekut, neist 26 Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ettepanekute alusel. Kuivõrd tegemist oli küllaltki tehnilise eelnõuga, siis on ka kõik muudatusettepanekud tehnilist laadi. Enamik neist on tingitud määruste kohaldamisest ning kooskõlla viimisest käesoleva aasta alguses jõustunud ühistranspordiseaduses juba sätestatud normidega ja ühistranspordiseadusesse normide sisseviimisest.
Majanduskomisjon otsustas saata Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 137 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks s.a 8. veebruaril, aga kuna Riigikogu juhatus tegi meile ettepaneku tõsta teine lugemine tänasele päevale, siis me seda hiljem ka tegime. Komisjon otsustas teha täiskogule ettepaneku eelnõu teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, siis viia kolmas lugemine läbi s.a 15. veebruaril. Ettepanek on eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Head ametikaaslased! Kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Hea ettekandja, ma tänan teid! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Alustame eelnõu 137 muudatusettepanekute läbivaatamist. Neid on 29. Kõik on laekunud juhtivkomisjonilt ja seisukoht on, et neid tuleks täielikult arvestada. 1., 2., 3., 4., 5., 6., 7., 8., 9., 10., 11., 12., 13., 14., 15. ja 16. muudatusettepanek. 17. muudatusettepaneku puhul oli komisjonis arutelu ja komisjoni seisukoht on, et ettepanekut tuleks täielikult arvestada. 18., 19., 20., 21., 22., 23., 24., 25., 26., 27., 28. ja 29. muudatusettepanek. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et teine lugemine tuleks lõpetada. Teine lugemine on lõpetatud ja teine päevakorrapunkt käsitletud.
Head ametikaaslased! Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 10.36.