Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Austatud proua juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni üheteistkümne liikme nimel on mul üle anda arupärimine justiitsminister Kristen Michalile. See arupärimine puudutab RMK lepinguid MTÜ-ga Metsasõbrad. Me võisime hiljaaegu Eesti Päevalehest lugeda, et RMK juhatuse esimees Aigar Kallas on MTÜ-le Metsasõbrad, mille liige ta ka ise on, üle kandnud kokku 46 000 eurot riigi raha. Meil ongi ministrile küsimus, kas siin on järgitud korruptsioonivastast seadust ja kas kõik maksud on makstud. Me ootame ministri käest vastust neljale küsimusele. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe arupärimise. Kui arupärimine vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud Eesti Vabariigi ja Araabia Ühendemiraatide vahelise tulumaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud ehitusseaduse, korteriühistuseaduse, korteriomandiseaduse ja hooneühistuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud jäätmeseaduse ja pakendiseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud puuetega inimeste õiguste konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud politsei ja piirivalve seaduse ning meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse, rahvusvahelise sanktsiooni seaduse ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud rahvusvahelise raudteeveo konventsiooniga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on majanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 10. jaanuaril algatatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse, õppetoetuste ja õppelaenu seaduse ning ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Head kolleegid! Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.

Alustame tööd tänase päevakorraga. Tänase päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni liikme Jaan Õunapuu!

Väga austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Seda eelnõu arutas majanduskomisjon eelmise aasta 12. detsembril. Tähtajaks laekus kümme muudatusettepanekut. Neid tutvustas ja kommenteeris algataja esindaja, Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna nõunik Eve-Ly Kübard. Komisjon leidis üksmeelselt, et muudatusettepanekud on vajalikud ja muudavad eelnõu paremaks.
Sisuliselt soovis komisjon muuta eelnõu § 1 punktis 1 sisalduva tolliseaduse § 9 lõike 4 teist lauset. See tuleneb Riigikohtu lahendist, mis ütleb, et kehtiva tolliseaduse kohaselt tuleb läbivalgustusseadme kasutamist vaadelda kauba läbivaatusena ning tuleks seega läbi viia kauba valdaja juuresolekul. Eelnõu esimesele lugemisele saatmise arutelul komisjonis tekitas eelnõus pakutud lahendus Riigikohtu nimetatud seisukoha valguses küsimusi, mistõttu sai selle kohta küsitud Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakonna juriidilist arvamust. Selle arvamuse kohaselt on pakutud lahendus Riigikohtu lahendi valguses korrektne, kuid soovitatakse siiski kaaluda, kas mitte lisada tolliseaduse § 9 lõike 4 teksti asjaolu, et riski hindamiseks vajaliku teabe saamiseks teostatava läbivalgustamisega ei kaasne kauba, transpordivahendi, pagasi või postisaadetise avamist. Selguse eesmärgil ning arvestades õigus- ja analüüsiosakonna arvamust, täpsustatakse seda lõiku selliselt: "Kui läbivalgustamise käigus kaubapakendit, transpordivahendit, reisija pagasit ega postisaadetist ei avata, ei käsitata läbivalgustamist käesoleva seaduse §-des 39–41 ja 43 nimetatud läbivaatusena."
Mis puudutab ülejäänud üheksat ettepanekut, siis siin oli keelelisi täpsustusi. Muudeti tehnilise järelevalve inspektsiooni nimetust, sest teadaolevalt nimetati see inspektsioon neli aastat tagasi Tehnilise Järelevalve Ametiks.
Mida veel märkida? Kümnenda ettepanekuga täpsustatakse jõustumissätet. Kui esimesel lugemisel oli jõustumisajaks märgitud 1. jaanuar 2012, siis muudatus näeb jõustumise tähtajana ette s.a 1. märtsi.
Otsustati saata valitsuse algatatud tolliseaduse muutmise seaduse eelnõu 84 Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks 2012. aasta 11. jaanuaril, teha täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada ja juhul kui teine lugemine lõpetatakse, viia kolmas lugemine läbi s.a 18. jaanuaril, kusjuures ettepanek on eelnõu seadusena vastu võtta. Kõik need kolm otsust kiideti komisjonis konsensuslikult heaks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaan Õunapuu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde. Seaduseelnõu kohta on kümme muudatusettepanekut. Alustame nende läbivaatamist. Esimese, teise ja kolmanda muudatusettepaneku on esitanud juhtivkomisjon, neid on täielikult arvestatud. Neljas, viies, kuues ja seitsmes ettepanek on samuti juhtivkomisjonilt, neid on täielikult arvestatud. Ka kaheksas, üheksas ja kümnes ettepanek on juhtivkomisjonilt ning on täielikult arvestatud. Me oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Seaduseelnõu 84 teine lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Valitsus esitab teile autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu. See eelnõu tuleneb vajadusest võtta Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu asjakohased määrused. Need puudutavad ühiseeskirju autoettevõtte tegevusalal tegutsemise tingimuste, rahvusvahelisele autoveoturule ja rahvusvahelise bussiteenuste turule juurdepääsu kohta. Seaduses tehtavate muudatuste tulemusena tunnistatakse osa autoveoseaduses sätestatud vedaja tegevusalale juurdepääsu tingimusi kehtetuks. Arvestades, et vedaja tegevusalale juurdepääsu ja sellel tegevusalal tegutsemise osas on liikmesriikidel määruse alusel õigus kehtestada riigisiseseid erinevusi, on ka eelnõus sätestatud mõningaid Eesti autoveoturgu ja seadusi arvestavaid erandeid, näiteks tegevusloa kohustuseta vedude kehtestamine seaduse tasemel, tegevusloa andmise menetlusaeg, vedaja andmete äriregistrisse või teise registrisse kandmise nõue. Lisaks sellele täpsustatakse autoveoseaduses tehtavate muudatuste või täiendustega määrusest tulenevate nõuete rakendamise korda, näiteks autoveoseaduse 5. peatükis juhitunnistuse ja oma kulul sõitjateveo sertifikaadi taotlemise ja andmise tingimusi.
Eelnõu teine oluline eesmärk on ühtlustada ja lihtsustada autovedude korraldamiseks antavate tegevuslubade süsteemi. Kui kehtiva seaduse alusel on kasutusel autovedude tegevuslubade süsteem, mille kohaselt antakse tasulise rahvusvahelise veoseveo korraldamiseks ühenduse tegevusluba ja iga sõiduki kohta ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakiri ning tasulise riigisisese veoseveo korraldamiseks riigisisese autoveo tegevusluba ja iga sõiduki kohta riigisisese autoveo sõidukikaart, siis uute reeglite kohaselt väheneb nende lubade arv kahele. Meil puudub vajadus ühe loa järele ja seetõttu võime öelda, et see eelnõu vähendab ka ettevõtete halduskoormust.
Lisaks sellele planeeritakse autoveoseaduse muudatuste kohaselt loobuda oma kulul rahvusvahelise autoveo tegevuslubade ja sõidukikaartide väljastamisest, kuna Euroopa Liidu määrused näevad ette oma kulul rahvusvahelise veose- ja sõitjateveo korraldamise vabastamise ühenduse tegevusloa ja mis tahes veoloa olemasolu nõudest.
Seaduseelnõu muudatustega liberaliseeritakse kasutuslepingu alusel kasutatavate sõidukite nii tasulisel kui ka oma kulul veoseveol kasutamise tingimusi. Kui kehtiva seaduse kohaselt saab ühenduse tegevusloa kinnitatud ärakirja taotleda vaid Eesti Vabariigis registreeritud mootorsõidukile, siis eelnõu alusel seaduses tehtavate muudatuste kohaselt planeeritakse, et Eestis asutatud ja ühenduse tegevusluba omav vedaja saab tegevusloa kinnitatud ärakirja taotleda ka Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikides registreeritud mootorsõidukitele, kui neid sõidukeid kasutatakse kasutuslepingu alusel. Nimetatud muudatus võimaldab eelkõige rahvusvahelist veosevedu korraldavatel vedajatel suurendada autoveoteenuste eksporti Euroopa Liidu ja Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriikide vahelistel vedudel.
Autoveoseadusega paralleelselt esitatud riigilõivuseaduse muudatused täpsustavad riigilõivumäärasid uute või muudetud lubade puhul. Liiklusseaduses tehtavad muudatused tulenevad samuti autoveoseaduse muudatustest. Nendega nähakse ette liiklusjärelevalve infosüsteemi loomine ja seaduse vastutusala täiendamine määruses nimetatud raskete rikkumiste eest kohaldatavate karistustega.
Valitsuse palve on, et see eelnõu heaks kiidetaks. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma kutsun kõnepulti majanduskomisjoni liikme Kalle Pallingu.

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Majanduskomisjon arutas seda seaduseelnõu 12. detsembril 2011. aastal. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumist olid kohal minister Juhan Parts ning ministeeriumi teede- ja raudteeosakonna veondus- ja liiklustalituse juhataja Priit Vene. Minister seletas, et suur osa autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu sisust tuleneb Euroopa Liidu direktiividest ja nõukogu määrustest. Ta andis enne väga põhjaliku ülevaate seaduse sisust. Komisjonis toimus põgus arutelu, kus komisjoni liikmed esitasid täpsustavaid küsimusi ja said kõikidele nendele ka vastused.
Komisjon otsustas saata autoveoseaduse, riigilõivuseaduse ja liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu 137 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 11. jaanuaril 2012 ehk täna ja teha täiskogule ettepanek eelnõu 137 esimene lugemine lõpetada. Samuti tehti ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks viis tööpäeva. Kuna tegemist on direktiivi ülevõtmisega, siis on sellega mõnevõrra kiire ning muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on 18. jaanuar 2012 kell 12. Kõik otsused tehti komisjonis konsensuslikult.

Suur tänu, kolleeg Kalle Palling! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 137 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. jaanuari s.a kell 12.
Eelnõu 137 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti justiitsminister Kristen Michali!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Pean alustama Justiitsministeeriumile omase deklaratsiooniga, et tegemist on muidugi väga hea eelnõuga. Oma ettekannet alustan sellest, miks oleks hea, kui teie ees olev eelnõu saaks seadusena vastu võetud. Me oleme Eestis ju mõnda aega olnud üsna kindlad, et kehtiv õigus sisaldab piisaval määral norme, mis käsitlevad inimkaubandust. 2009. aastal analüüsis Justiitsministeerium teemat põhjalikumalt ja jõudis järeldusele, et kõik olemasolevad koosseisud ei kata siiski kõiki inimkaubanduse aspekte. Näiteks, alaealise kannatanu puhul peab tema asetamine olukorda, kus ta on sunnitud kellegi teise kasuks töötama, osutama teenust, laskma endalt eemaldada elundi või koe või täitma muud kohustust, samuti tema sellises olukorras hoidmine, olema karistatav ka juhul, kui sealjuures ei ole kasutatud vägivalda või pettust. Kehtiv regulatsioon sellist eristamist ette ei näe.
Ka Euroopa Liidu jaoks on inimkaubandus prioriteetne valdkond. Seda näitab ka asjaolu, et 5. aprillil 2011 võeti vastu uus instrument, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse varasem raamotsus 2002/629/JSK. Eesti peab direktiivist tulenevad kohustused riigisisestesse seadustesse üle võtma hiljemalt 6. aprilliks 2013. Direktiiviga määratletakse inimkaubanduse termin laiemalt, kui seda on tehtud raamotsuses, ja direktiiv ise põhineb inimkaubanduse konventsioonil. Paljud Euroopa riigid on inimkaubandusega hõlmatud tegevuste karistatavuse sätestanud oma karistusseadustikus eraldi süüteokoosseisu või -koosseisudena. Inimkaubandus on eraldiseisva süüteokoosseisuna sätestatud näiteks Soomes, Rootsis, Ühendkuningriigis, Norras, Lätis, Leedus, Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Belgias, Austrias ja Šveitsis. Ma usun, et ka Eestis oleks aeg vastav seadus vastu võtta, ja sellepärast ma praegu siin teie ees seisangi.
Nagu te olete arvatavasti juba aru saanud, ongi teie ees oleva eelnõu eesmärk karistusseadustiku regulatsiooni täiendamine inimkaubandust puudutavas osas, viies karistusseadustiku kooskõlla rahvusvahelistest õigusaktidest tulenevate nõuetega. Inimkaubanduse koosseisu loomisel võeti eelkõige eeskuju Euroopa Liidus sel kevadel vastu võetud direktiivist, millele ma viitasin ka eespool. Järgnevalt peatungi peamistel muudatustel, mida õiguskorda sisse viia soovitakse.
Eelnõuga muudetakse kehtivat orjastamise koosseisu nii, et selles sisalduv orjuse mõiste oleks eristatav sunnitud töö ja muu tegevuse mõistest, mis ei kujuta endast orjust, vaid sellesarnast praktikat rahvusvahelise õiguse ja inimõiguse mõistes. Prostitutsioonile sundimine on kaetud orjastamise mõistega, nagu ka alandava kohustuse täitmisele või kuriteo toimepanemisele sundimine. Lapse müümise koosseis ühendatakse orjastamise koosseisuga. Teiseks täiendatakse seadustikku kolme paragrahviga, mis hõlmavad kõiki rahvusvaheliselt hukkamõistetud inimkaubanduskuritegude liike: inimkaubandus seksuaalse ärakasutamise eesmärgil, inimkaubandus orjastamise eesmärgil (ilma seksuaalse ärakasutamise eesmärgita) ning inimkaubandus elundi eemaldamise eesmärgil. Nimetatud paragrahvidesse inkorporeeritakse seni seadustiku eri peatükkides leiduvad koosseisud, mille alusel karistatakse inimkaubanduse äärealale jäävaid tegusid, näiteks prostitutsioonile kaasaaitamine, alaealise prostitutsioonile kallutamine, ebaseaduslik doonorlus. Seega on eelnõus sisalduv inimkaubanduse mõiste laiem kui rahvusvaheliselt selle terminiga tähistatav tegu ning see võimaldab ohustatud isikuid paremini kaitsta. Ühe olulise muudatusena kaob uues inimkaubanduse koosseisus senises orjastamise koosseisus sisalduv fraas "oma tahte vastaselt". See tähendab, et kannatanu nõusolek ei vabasta kurjategijat vastutusest ning süüdistuse esitamiseks ei ole enam vaja tõendada, et kannatanu ei olnud kuriteo toimepanemisega nõus. Praegu võib see süüdistuse esitamisel takistuseks saada. Näiteks juhtudel, kui mees oma elukaaslast prostitutsioonile sunnib, aga ka siis, kui ohvritel lastakse eelnevalt alla kirjutada mahukatele lepingutele, mille kohaselt nad edasisega justkui nõus oleksid.
Enne kui ma lõpetan, soovin kindlasti tänada MTÜ-d Eluliin, Eesti Naisteühenduste Ümarlauda ja Eesti Naiste Varjupaikade Liitu, kes kõik olid meile abiks selle regulatsiooni väljatöötamisel ning osutasid märkimisväärset abi. Veel kord suur aitäh neile! Oma panuse andsid ka Välisministeerium, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium ning prokuratuur.
Siinkohal ma lõpetan. Vabariigi Valitsuse esindajana toetan kindlasti esimese lugemise lõpetamist. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun kõnepulti õiguskomisjoni liikme Andres Anvelti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Hea justiitsminister! Ka mina ütlen enne seda, kui ma jõuan komisjoni töö tutvustamise juurde, et tegemist on tõesti hea eelnõuga, hea algatusega. Eriti hea meel on sellepärast, et praegune koalitsioon täidab sellega meie erakonna ühe programmilise valimislubaduse. Ma loodan, et seda eelnõu viimasel hetkel tagasi ei võeta.
Esmaspäeval, 12. detsembril 2011 toimus õiguskomisjoni koosolek, mida juhatas õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants. Koosolek algas kell 11 ja lõppes kell 12.15. Osa võtsid kõik komisjoni liikmed. Valetan, kõik ei võtnud osa! Osa võtsid Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Siim Kabrits, Kalle Laanet, Marko Pomerants, Valdo Randpere ja Peeter Võsa ning puudus Neeme Suur. Karistusseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu tutvustama olid kutsutud justiitsminister Kristen Michal, ministri nõunik Madis Timpson ning karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Tanel Kalmet.
Komisjoni liikmetele tutvustati eelnõu 140 ehk inimkaubanduse eelnõu, nagu me seda mitteametlikult nimetame, sisu. Komisjonis suhtuti sellesse eelnõusse igati positiivselt. Tekkis küll väike arutelu teemal, kas praegune karistusseadustik ikkagi juba ei kata ära neid koosseise, mida me tahame katta eelnõuga 140. Jõuti järeldusele, et täielikult ei kata ning meie õigusruum on vaja viia kooskõlla muu maailma ja eriti Euroopa õigusruumiga, kus inimkaubandus on eraldi väljatoodud kuriteoliik. Kindlasti tõhustab see meie rahvusvahelist koostööd.
Ühe probleemi tõi esile Valdo Randpere ja komisjoni liikmed toetasid teda. Nimelt on sellest koosseisust välja jäänud selline karistusliik nagu juriidilise isiku sundlõpetamine. Komisjon jõudis arusaamale, et selle küsimuse juurde tullakse tagasi, kui komisjonis hakatakse ette valmistama teist lugemist. Nimelt, eelnõu 140 räägib juriidilise isiku karistamisest. Justiitsministeeriumi esindajad selgitasid, et lähitulevikus on üldse kavas karistusseadustikust selline karistusliik nagu juriidilise isiku lõpetamine välja jätta, kuna sisuliselt see ju ei toimi. Mingil määral võib sellega nõus olla, sest üks juriidiline isik lõpetatakse ja teisega minnakse edasi. Pigem hakkab sedasama rolli täitma siseministri taotlus kohtule ühe või teise juriidilise isiku tegutsemine seoses ebaseadusliku tegevusega lõpetada. Aga nagu ma ütlesin, otsustati, et selle juurde tullakse tagasi siis, kui valmistatakse ette teist lugemist.
Samuti konstateeriti, et on vaja küsida arvamust Riigikohtult, prokuratuurilt, advokatuurilt, kindlasti ka Tartu Ülikoolilt, kuna me muudame Eesti karistusseadustikku väga oluliselt.
Otsustusprotsessi tulemusel jõudis komisjon järgmistele positsioonidele: otsustati suunata eelnõu 140 Riigikogu täiskogu päevakorda esimesele lugemisele kolmapäeval ehk täna, 11. jaanuaril 2012, ettepanekuga eelnõu esimene lugemine lõpetada. See otsus võeti vastu konsensuslikult. Muudatusettepanekute õiguskomisjonile esitamise tähtajaks tehti ettepanek määrata kaks tööpäeva ehk määrata selleks tähtajaks reede, 13. jaanuar 2012 kell 16. Komisjoni ettekandjaks määrati siinkõneleja ehk Andres Anvelt. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 140 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 13. jaanuari kell 16.
Seaduseelnõu 140 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kaupade piirikontrolli tingimuste kooskõlastamise rahvusvahelise konventsiooni 8. lisa heakskiitmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kaupade piirikontrolli tingimuste kooskõlastamise rahvusvahelise konventsiooni 8. lisa tagab piiriliikluse sujuvust ja soodustab sellega rahvusvahelist kaubandust. Paljud selle sätetest on Eestil juba täidetud, näiteks viisalihtsustused elukutselistele autojuhtidele, kiireloomuliste kaubasaadetiste (nagu elusloomad ja riknev kaup) eelisõigus, sõidukite tehnoülevaatus ja piiripunktide miinimumnõuded. Uudne on konventsioonis sõidukite kaalumine ja kaalusertifikaatide väljaandmine. Piiriületuse kiirendamiseks tuleb vältida sõidukite korduvat kaalumist piiriületamisel ja riigid peavad vastastikku tunnustama sõiduki massi rahvusvahelist tunnistust. Järelevalvet sõiduki massi rahvusvahelise tunnistuse väljaandmise üle hakkab pidama Tehnilise Järelevalve Amet. Sõiduki massi rahvusvahelist tunnistust võivad vajaduse korral kontrollida Politsei- ja Piirivalveamet, Maanteeamet ning Maksu- ja Tolliamet. Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioonil on plaan arendada välja logistikakeskus Luhamaal, kus nõuetele vastav kaal hakkab asuma. Seal hakatakse ka massisertifikaate väljastama. Kuna teadaolevalt tekib vaid üks kaaluja ja üks koht, kus kaalutakse, siis on loa andmine ja kaaluja tegevuse kontroll väikesemahulised tööd, millega ei kaasne ametiasutustele märkimisväärset ressursikulu. Seadus võiks jõustuda üldises korras. Tänan!

Suur tänu! Kas lugupeetud ministrile on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Jaan Õunapuu!

Hea juhataja! Hea Riigikogu! Austatud minister! Majanduskomisjon arutas seda eelnõu eelmise aasta 12. detsembril. Eelnõu kohta andsid selgitusi minister Ligi ja Marek Uusküla, kes on Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja. Väga pikk see arutelu ei olnud, kuid mõned küsimused komisjoni liikmetel tekkisid. Üks nendest oli see, mis puudutab eelnõu § 2 ehk pädevaid asutusi. Küsimus oli selline, kas pädevad vastutavad asutused ikka peavad olema seadusesse sisse kirjutatud. Rahandusministeeriumi esindajad vastasid, et see on kohustuslik rekvisiit ja muidu jääks regulatsioon poolikuks. On olemas ka pretsedente, kui pädevad asutused on seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Küsiti, kui palju võivad Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioonile maksma minna investeeringud nõutavatesse kaaludesse. Kohapeal Rahandusministeeriumi osakonnajuhataja kohe meile seda vastust ei andnud, aga hiljem on ta öelnud, et see suurusjärk võib olla 7000 eurot. Nagu komisjon aru sai, riigieelarvelisi kulutusi selle eelnõu seadusena vastuvõtmisega seoses ei tule.
Komisjoni otsused olid järgmised: saata seaduseelnõu 138 täiskogule esimeseks lugemiseks 11. jaanuaril 2012, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kümme tööpäeva, s.o 25. jaanuar 2012 kell 18. Kõik need kolm otsust olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaan Õunapuu! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 138 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuari s.a kell 18.
Eelnõu 138 esimene lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu Nõukogu konventsiooni keskse tollivormistuse kohta seoses traditsiooniliste omavahendite Euroopa Liidu eelarve kasutusse andmisel endale jäetavate siseriiklike sissenõudmiskulude määramisega ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Valitsus on esitanud Riigikogule keskse tollivormistuse konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu. Konventsiooniga reguleeritakse konventsiooniosaliste riikide tolliasutuste koostööd, keskset tollivormistust puudutava teabe vahetust, sissenõudmiskulude kindlaksmääramist ja ümberjaotamise menetluse reegleid. Keskne tollivormistus hõlbustab rahvusvahelist kaubandust ja võimaldab esitada tollideklaratsiooni ühe asja kaupa teises riigis. Ettevõtja saab vormistada dokumente oma kontoris ja kaup võib liikuda otse sihtkohta, kus toimub tollikontroll. Keskse tollivormistuse kogumiskulude jagamisse on hõlmatud vähemalt kaks liikmesriiki. Esiteks see riik, kus esitatakse tollideklaratsioon, ja teiseks riik, kus esitatakse kaup. Need liikmesriigid hakkavad edaspidi omavahel võrdselt jagama tollimaksu kogumise kulude katmiseks ettenähtud 25% tollimaksust. Keskne tollivormistus võib toimuda ka ühe liikmesriigi piires, kui tollideklaratsioon ja kaup esitatakse sama liikmesriigi eri tolliasutustele. Sellisel juhul jääb 25% tollimaksudena tasutavast summast tervikuna liikmesriigile ja konventsiooni ei kohaldata. Tollimaksu kogumise kulude jagamine Euroopa Liidu liikmesriikide vahel puudutab raha riigieelarvesse laekumist ja riigieelarvest maksete tegemist teisele liikmesriigile. Täpseid mõjusid pole võimalik prognoosida, kuna pole teada, kui palju hakkavad ettevõtjad keskset tollivormistust kasutama. Eestis teeb makseid Maksu- ja Tolliamet iga-aastase riigieelarve seaduse kohaselt. Seadus võiks jõustuda üldises korras. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun ettekandjaks majanduskomisjoni aseesimehe Urve Palo!

Lugupeetud proua eesistuja! Head kolleegid! Head seda aastat! Majanduskomisjon arutles eelnõu üle 12. detsembril eelmisel aastal. Eelnõu tutvustas meile Rahandusministeeriumi tolli- ja aktsiisipoliitika osakonna juhataja Marek Uusküla.
Arutelu käigus esitasid komisjoni liikmed lisaküsimusi ja ministeeriumi esindaja andis nende kohta selgitusi. Näiteks küsiti täpsemalt, kuidas ikkagi hakkab toimuma tollimaksu jagunemine sellisel puhul, kui konventsioon on heaks kiidetud ja see jõustub. Minister eelnevalt seda natuke selgitas, aga toon veel ühe näite, mida me komisjonis arutasime. Näiteks tuleb Venemaalt kaup Eestisse, aga selle kauba omanik on sakslane. Kui kaup jääb Eestisse, siis praegu saab Eesti 25% tollimaksust endale. Kui konventsioon rakendub, läheb maks jagamisele: 50% sellest 25%-st jääb Eestisse ja 50% läheb kauba omanikule Saksamaale. Juhul kui Saksamaal asuva omaniku kaup liigub aga Venemaalt läbi Eesti näiteks Lätti ehk kaup ei jää Eestisse, siis hakkaks olema niiviisi, et 25%-st pool jääks Eestisse ja pool läheks Saksamaale. Praegu sellisel juhul, kui toimub transiit Eesti kaudu, siis Eestisse tollimaksu ei jää. Siin on see põhiline võit meile kui piiririigile.
Komisjonis uuriti, mida toob seadusmuudatus kaasa tolliagentuuridele. Teatavasti on praegu tolliagentuurid need, kes sellistel puhkudel, kui näiteks Venemaalt tulev kaup liigub läbi Eesti Lätti ja selle omanik on Saksamaal, tollimaksu vormistavad. Praegu teevad seda sageli meie kohalikud tolliagentuurid. Tõesti, tulevikus võib tolliagentuuridel see teenus kas väheneda või üldse kaduda, sest Eesti toll vaatab kauba üle, saadab informatsiooni elektrooniliselt Saksamaale ja seal vormistatakse tollimaks.
Tunti huvi, kui suur on kolmandatest riikidest laekuva tollimaksu summa. Ministeerium saatis pärast täpsustamist sellise informatsiooni. Eelmisel aastal oli riigieelarvesse planeeritud 26,8 miljonit eurot kolmandatest riikidest laekuvat tollimaksu ja 11 kuuga laekus 27 miljonit eurot, nii et aastaga see prognoos ületati. Selleks aastaks on planeeritud 31,4 miljonit eurot. Samuti palus komisjon lisada prognoosi, millisel määral võib seaduse jõustumise korral tollimaksu laekumine kolmandatest riikidest väheneda. Selle peale ütles ministeeriumi esindaja, et väga raske, peaaegu võimatu on seda hinnata, aga väga hinnanguliselt öeldes võib see olla paar protsenti kogu tollimaksu laekumisest ehk umbes 0,6 miljonit eurot. Aga see on, veel kord rõhutan, väga-väga hinnanguline.
Veel küsiti, kas üle-euroopalise kesksüsteemi arendamiseks (st eelkõige IT-lahendusi) vajalikud vahendid on ministeeriumi 2012. aasta eelarvesse planeeritud. Selgituseks öeldi, et Maksu- ja Tolliameti eelarvesse ei ole neid vahendeid planeeritud, kuid ministeeriumi esindaja sõnul tekib seaduse jõustumise korral alus kulude katmiseks alles aastatel 2013–2014 ja siis tuleb see summa vajaduse korral ka eelarvesse planeerida.
Komisjon pidas vajalikuks saata märgukiri Eesti Kaubandus-Tööstuskojale informatsiooniga deklaratsiooni esitamise võimaluste kohta. Praegu sealt vastust veel tulnud ei ole. Komisjonis nimelt küsiti, miks Eesti ei soovi rakendada konventsiooni juba enne selle jõustumist. Asi on selles, et konventsioon jõustub 90 päeva jooksul pärast seda, kui viimane liikmesriik on sellele alla kirjutanud, kuid kahjuks pole teada, mis ajal see toimub. Eestil on võimalik pöörduda Euroopa Nõukogu peasekretariaadi poole deklaratsiooniga, mille kohaselt Eesti rakendaks konventsiooni juba enne selle jõustumist, kuid siiani ei ole Eesti seda vajalikuks pidanud. Vastus oli, et praegu ei ole meie ettevõtjad avaldanud soovi selleks, et me ennaktempos liiguksime. Eestil ei ole keskset tollivormistusluba ja kõigepealt peaks selle taotlema.
Küsiti, kas konventsiooni ratifitseerinud riikidest on seni keegi nimetatud deklaratsiooni ka esitanud. Pärast täpsustamist saatis Rahandusministeerium informatsiooni, et konventsiooni on ratifitseerinud 19 liikmesriiki, kellest kümme on teinud ka selle deklaratsiooni, et soovivad kiirendatud tempos edasi minna.
Otsustati saata Vabariigi Valitsuse algatatud Euroopa Liidu Nõukogu konventsiooni keskse tollivormistuse kohta seoses traditsiooniliste omavahendite Euroopa Liidu eelarve kasutusse andmisel endale jäetavate siseriiklike sissenõudmiskulude määramisega ratifitseerimise seaduse eelnõu Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks s.a 11. jaanuaril. See otsus oli konsensuslik. Samuti otsustati konsensuslikult teha täiskogule ettepanek eelnõu 131 esimene lugemine lõpetada ja teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks viis tööpäeva, s.o 18. jaanuar 2012. aastal kell 12. Ka see otsus oli konsensuslik. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Urve Palo! Küsimusi teile ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 131 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 18. jaanuari s.a kell 12.
Eelnõu 131 esimene lugemine on lõpetatud.

Meie päevakorra järgmine punkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine" eelnõu esimene lugemine. Ma palun veel kord ettekandjaks rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Vabariigi Valitsus on esitanud teile Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise otsuse eelnõu. Eelnõu on esitatud, sest Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. aasta otsuse kohaselt peab Eesti Vabariik otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimuse. Kohtuotsuse resolutsioonist lähtuvalt ei ole riigil kohustust maksta konkreetset hüvitist Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete eest, vaid otsustada tuleb üksnes nõuete hüvitamise küsimus.
1992. aastal külmutas Venemaa Föderatsioon ühepoolselt Vnešekonombankis Eesti pankade kontod. Kohus on tuvastanud, et Eesti Vabariik ei vastuta Venemaa Föderatsiooni poolt Vnešekonombankis kontode külmutamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede eest. Tagajärjed põhjustas Venemaa Föderatsiooni tegevus. Riigikogu võttis 20. jaanuaril 1993 seoses Venemaa Föderatsiooni sanktsioonidega Eesti pankade vastu otsuse NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta. Riigikogu otsustas moodustada Vnešekonombankis külmutatud Eesti pankade summadest Eesti Panga juures Eesti Vabariigi nõuete fondi nimetusega Riiklik VEB Fond. Eesti Panga 21. jaanuari 1993. aasta käskkirjaga nr 11 kinnitati Riikliku VEB Fondi põhikiri ning Eesti Panga 25. jaanuari 1993. aasta käskkirjaga nr 15 Riikliku VEB Fondi sertifikaatide tingimused ja väljaandmise kord.
Riikliku VEB Fondi tegevus oli 1990. aastate jooksul kooskõlas Riigikogu otsuse sisu ja mõttega. Kordagi ei lähtunud Riiklik VEB Fond ega ka Eesti Pank eeldusest, et fondi sertifikaat kujutab endast rahalist nõuet Eesti Vabariigi vastu.
Eelnõu punktis 1 nähakse ette sertifikaatidega esindatud nõuete rahuldamine. Riiklikul VEB Fondil ei õnnestunud enam kui 11 aasta jooksul sertifikaadiomanike õigusi kaitsta selliselt, et oleks saavutatud kontode vabastamine VEB pangas. Sertifikaadiomanike nõuded rahuldatakse praeguse Sihtasutuse VEB tegevuse lõpetamisel (likvideerimismenetluses). Sertifikaadi tingimuste kohaselt on sertifikaadiomanikul õigus proportsionaalsele osale sihtasutuse varadest. Eelnõu punkt 1 lähtub sertifikaadi tingimuste punktis 7 sätestatud nõuete rahuldamise regulatsioonist, sätestades ainsa erinevusena selle, et nõuete rahuldamine toimub Sihtasutuse VEB vara müügist laekuvate vahendite arvel. Sihtasutuse VEB ja Riikliku VEB Fondi näol on tegemist sama isikuga, kuna Riikliku VEB Fondi kandmisel mittetulundusühingute ja sihtasutuste registrisse ei tekkinud uut juriidilist isikut, vaid senisele isikule anti kehtivas seaduses ettenähtud sihtasutuse vorm. Selliselt on sertifikaadiomanike õigused sihtasutuse vara arvel tagatud samaväärselt, kui oleks see toimunud fondi vara arvel. Hüvitamisele kuuluvad kõik kehtivad sertifikaadid, mille alusel ei ole sertifikaadiomanike nõuded veel rahuldatud. Sihtasutus omab nõuet külmutatud kontode suhtes Vnešekonombankis (nõude loovutamise leping Riikliku VEB Fondi ja PEAP-i vahel 3. maist 1996). Seni pole seda nõuet müüa proovitud ega püütud selgitada selle nõude täpset turuväärtust põhjusel, et sihtasutuse eesmärk on olnud raha kättesaamine Vnešekonombankist. Nõude müük likvideerimismenetluses selgitab selle nõude tegeliku turuväärtuse.
Eelnõu punkti 2 kohaselt tunnistatakse kehtetuks otsus, millega Riiklik VEB Fond moodustati. Riiklik VEB Fond ja Sihtasutus VEB on küll üks ja sama isik, kuid õigusselguse huvides on Riigikogu otsusega moodustatud fondi lõpetamine formaalselt vajalik. Riiklik VEB Fond moodustati Riigikogu otsusega ning fondile määrati konkreetsed ülesanded. Nende ülesannete täitmise lõpetamiseks tuleb Riigikogu otsus kehtetuks tunnistada. Tänan!

Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Me teame, et kõigi nende pikkade aastate jooksul ei õnnestunud Riiklikul VEB Fondil rahuldada nõudeid VEB panga vastu. Praegu me loodame neid nõudeid või õigemini sertifikaate katta nõuete müügi kaudu. Miks me küll varem selle peale ei tulnud, et me võiksime neid nõudeid müüa? Neid oleks võinud võib-olla ju varem müüa proovida, oleks äkki olnud ka reaalne ostja olemas ja ettevõtted oleksid oma varast teatud osa tagasi saanud.

Aitäh! Ongi keeruline hinnata, mis oleks olnud 1993. või 1999. aastal või ükskõik millisel vahepealsel suvalisel aastal see kõige mõistlikum otsus. Riigikogu tegi oma valiku kaalutlusel, et ühiselt tegutsedes on kõige suurem tõenäosus, et Venemaalt saadakse raha kätte. Aga see lootus ei ole vilja kandnud, sest Venemaa on kinni selles, et Eesti peab võtma osa Nõukogude Liidu laenude maksmisest ja enne meiega üldse ei räägita. Mõistagi ei saa ükski Balti riik lähtuda eeldusest, et me oleme Nõukogude Liidu õigusjärglane. Me olime okupeeritud, annekteeritud riik, me ei olnud iseseisva otsustusvõimega. Selles mõttes me seda vaidlust pidada ei saa. Nii see on, et Venemaa selle otsuse langetas. Sellel on sügav poliitiline taust ja me ei saa siit edasi. Aga praeguseks on kohus otsustanud, et selle jama peab ära lõpetama, piltlikult öeldes, ja me proovime selle turuväärtuse ära hinnata. Iseenesest on seda turuväärtust hinnatud ju erastamisprotsessis. Need olid riigiettevõtted ja külmutati ikkagi riiklike või parariiklike firmade raha. Peale erastamist võib öelda, et turuväärtus on neil mingil määral arvesse võetud. Kui keegi suudab selle pealt raha teenida, siis palju õnne, aga võimalus minna ja küsida Riiklikust VEB Fondist oli kogu aeg olemas. Kuuldavasti on käidud, kuuldavasti on keegi otse pöördudes ka VEB pangast raha saanud. See oli sertifikaadi tingimus. Aga täpseid andmeid ei ole. Venemaa ei ava seda informatsiooni.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh! Hea minister! Kas te oskate öelda, kui palju võiks praegu Riiklikul VEB Fondil üldse olla n-ö reaalset likviidset raha? Kas seda on üle ühe euro või ei ole?

Aitäh! Ma ei oska seda öelda. On teada, et spekulandid on neid sertifikaate kokku ostnud. Nemad ka riiki hagevad, loodavad mingit raha teenida. Üks viis raha teenida on kasutada kalleid advokaate ja saada Eesti riigi abil veel kord rikkamaks.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Seesama kohtuotsus, mis praegu sunnib riiki ja Riigikogu leidma või määrama lahendit, ütleb ka seda, et riik ei tohiks tekitada näilist lahendit. Kas selle otsusega, kui me ütleme, et sertifikaatide väärtused rahuldatakse Riikliku VEB Fondi varade müügi arvel, ei looda näilist lahendit?

Üldiselt lähtub tsiviilõigus sellest, et õiglane väärtus on turuväärtus, ja me peame selle ära proovima. Veel kord: minu jaoks on väga tugev argument ka see, et ettevõtete erastamise käigus ei saanud keegi eeldada, et nendel sertifikaatidel on kindel rahaline tagatis. See oligi turuhind, mis erastamishinnaks kujunes, ja see peegeldab algusest peale mingil määral seda kindlat teadmist, et nõue ei ole Eesti Vabariigi vastu, nõue on Vnešekonombanki vastu. Minu arust on see puhas skeem, mida Riigikogu on algusest peale arendanud. Kas see oli algusest peale kõige leidlikum, selle üle võib vaielda. Aga sellise poliitilise sanktsiooni korral, kus Eesti riigiettevõtte staatusega ettevõtted (selles mõttes, et seal oli ka kooperatiivseid ettevõtteid) loeti Eesti riigi omaks ja selgelt poliitilistel kaalutlustel see raha külmutati, tahtes tõstatada Nõukogude Liidu õigusjärgluse küsimust, ei saanud me seda riigina endale lubada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Palun ettekandeks kõnepulti õiguskomisjoni esimehe Marko Pomerantsi!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine" eelnõu 130 on õiguskomisjonis viimasel ajal menetletud eelnõudest olnud ilmselt suurima avaliku tähelepanu all, aga ega me ei olegi mingisugune salaorganisatsioon.
Kordan siin üle kaks daatumit. Tegemist on tõepoolest 20 aastat üleval olnud teemaga. Sel reedel, 13. jaanuaril möödub 20 aastat Venemaa Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi määruse 2172/1 kehtestamisest, millega määramata ajaks külmutati Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja Balti Ühispanga korrespondentkontod NSV Liidu Välismajanduspangas. Teine daatum on 20. jaanuar 1993, kui Riigikogu võttis vastu otsuse NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta. Sellest otsusest tulenev ongi meie tänase arutelu üks kese ja ese. Vahepealse kahekümne aasta jooksul on VEB-i saaga endast kujutanud väga kirjut sündmuste jada. Sellest on kirjutatud üks raamat ja kuuldavasti tuleb sellele veel järg. Seoses Riikliku VEB Fondiga on Riigikogu suunas erinevaid ootusi, alates tõekomisjoni moodustamisest ja hinnangute andmisest seni toimunu kohta, kuni konkreetsetel kontodel olnud (olevate) summade täieliku kompenseerimise ootuseni käesoleva otsuse raames. Kuigi tegemist on võib-olla mõneti emotsionaalse teemaga, kutsun teid üles ettevõetavas töös lähtuma meie ees olevast eelnõust.
Nii nagu minister mainis, on eelnõu ajendatud Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. aasta otsusest, millega osaliselt rahuldati Akke AS-i, AS-i Tartu Lihakombinaat, AS-i A.O. Imbi, AS-i Saare Kalur ja AS-i Pärnu Kalur Holding kaebused Eesti Vabariigi kohustamiseks määrata hüvitis Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest. Otsuse kohaselt pidi Eesti Vabariik üheksa kuu jooksul ehk 2011. aasta oktoobri lõpuks otsustama sertifikaatidega tagatud nõuete küsimuse. Vahepeal on hagejad jõudnud ka halduskohtusse, et Eesti Vabariiki trahvitaks, kuna üheksa kuu jooksul pole kohtuotsust täidetud, aga see pole tänase arutelu teema, siin me selleks olemegi, et kohtuotsuseid täita. Eelmainitud kohtuotsuse resolutsiooni punkt 3 on see, millele meil on tarvis keskenduda. See näeb ette rahuldada kaebused osaliselt ja kohustada Eesti Vabariiki juba mainitud üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus.
Nüüd natuke ringkonnakohtu põhjendustest. Kaebajate nõude aluseks on Eesti Vabariigi tegevusetus Riikliku VEB Fondi kaudu kaebajate õiguste kaitsmisel, mille tõttu kaebajad ei ole pikka aega saanud reaalset kompensatsiooni. Pole oluline, kas kaebajad on sertifikaatide algsed omanikud või on nad need hilisemalt omandanud. Ringkonnakohus on lähtunud eeldusest, et sertifikaadid on väärtusetud, kuna varas on vaid külmutatud vahendid ja lahtikülmutamine eeldab poliitilist otsust, mis Eesti poolt vaadates tähendab osalemist NSV Liidu välisvõla kustutamises. Kohus leiab, et kui riigi kohustus on midagi hüvitada, siis see peaks tulenema õigusaktist. Riigikogu 20. jaanuari 1993. aasta otsusest sellist kohustust ei nähtu. Seega leiab ringkonnakohus, et hetkel puudub konkreetne õiguslik alus, millele tuginedes saaks kohus esitatud kaebuse rahuldada. Aga kohus on ka leidnud, et sekkudes avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võtab riik endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest ning riik ei vabane vastutusest üksnes seetõttu, et ta on loonud Riikliku VEB Fondi, mille puhul on teada, et selle fondi vastu nõuete esitamine on tulemusetu. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades jõudiski ringkonnakohus otsuseni, mille sisu on, et riik peab tegutsema, ja on möönnud, et kohustamiskaebuse tervikuna rahuldamine pole võimalik, kuna sertifikaatide eest määratava kompensatsiooni instrument ning hüvitise suurus on vastustaja kaalutlusotsus. Nii ongi meile kui riigile tehtud ettekirjutus, et tuleb otsustada sertifikaatidega tagatud nõuete küsimus.
Seda kohtuotsust on vandeadvokaat Indrek Leppiku palvel tõlgendanud Tartu Ülikooli professor Kalle Merusk. Leppik küsis, kas Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. aasta otsusest selles haldusasjas tuleneb Eesti Vabariigile kohustus Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete reaalseks hüvitamiseks või mitte. Professor Merusk tõlgendas, et Tallinna Ringkonnakohtu otsust selles asjas tuleb võtta Eesti Vabariigi otsese kohustusena kehtestada efektiivne korraldus ja menetlus ning määrata Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete reaalne ja õiglane hüvitamine.
Vabariigi Valitsus on meile esitanud eelnõu 130. See koosneb kahest punktist. Esimene punkt näeb ette hüvitada Riigikogu 20. jaanuari 1993. aasta otsuse alusel välja lastud sertifikaatide omanikele sertifikaatidega tagatud nõuded Sihtasutuse VEB likvideerimisel müüdud vara müügist laekuva raha arvel. Teiseks näeb eelnõu ette tunnistada kehtetuks Riigikogu 20. jaanuari 1993. aasta otsus. Registris on 118 sertifikaadiomanikku ja nõuete kogumaht on 15 085 239 eurot (25. jaanuari 1993. aasta päevakursiga). Kui hakati likvideerima Sihtasutust VEB, siis teatasid oma nõuetest 19 isikut, kogusummas 11,3 miljonit eurot. Ma arvan, et see kõik on oluline selleks, et meie otsustusprotsessist aru saada ja seda mõista.
Arutelust endast. Komisjon on eelnõuga seonduvat arutanud kahel korral. Kõigepealt, 14. novembril 2011 kutsusime komisjoni Rahandusministeeriumi õigus- ja haldusosakonna nõuniku Tiit Rebase ja sama osakonna juristi Silvi Uljase, samuti Sihtasutuse VEB juhataja, praegu likvideerija Rein Järvelille ning Riigikogu õigus- ja analüüsiosakonna nõuniku Silver Sära. Jätkasime seda arutelu 5. detsembril, kus korraks viibis ka rahandusminister Jürgen Ligi, samuti Rahandusministeeriumi eespool nimetatud ametnikud, uutest nimedest vandeadvokaat Indrek Leppik kui sertifikaatide omanike esindaja ning Eesti Panga juriidilise osakonna juhataja Kadi Kapral, kes on ka Sihtasutuse VEB nõukogu liige.
Küsimused, mis arutelul üles kerkisid, puudutasid otsuse adekvaatsust ja muidugi püüdu ajaloos orienteeruda. Ma peatun eelnõu kohaselt tühistada planeeritud 1993. aasta otsuse senisel täitmisel. Need vastused pärinevad Sihtasutuse VEB likvideerijalt Rein Järvelillelt. Mis puudutab otsuse esimest punkti, mis näeb ette moodustada riiklik fond, siis nagu te teate, see on tehtud. Mis puudutab otsuse punkti 2, Põhja-Eesti Aktsiapanga ja UBB nõuete koondamist Riiklikusse VEB Fondi, siis see on osaliselt täidetud. Eelnõu 130 seletuskirja kohaselt on Riikliku VEB Fondi ja PEAP-i vahel sõlmitud leping 3. maist 1996. Samas ei tunnista NSV Liidu Välismajanduspank Sihtasutuse VEB nõuet. Pangad on reaalseid vahendeid saanud ja riik on võlakirjad välja ostnud. Kolmas punkt puudutab sertifikaatide väljastamist. Sertifikaadid väljastati registrikandena. See ei tähenda, et kellelgi oleks kusagil mingisugune pakk sertifikaate olemas. Neljas punkt puudutab seda, et Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tuleks kompenseerida PEAP-i ja UBB klientide nõuded nimetatud pankade vastu. Siin võib öelda, et kreeditoride nõusolekut pole, on väljastatud ühepoolsed sertifikaadid. Viies punkt: peaülesanne on leida lahendusi nõuete rahuldamiseks külmutatud kontode suhtes. Nagu te teate, sellepärast me siin olemegi, et seda punkti pole suudetud täita. Kuuendas punktis määratakse Eesti Pank Riikliku VEB Fondi haldajaks. Oli vajadus kutsuda kokku kreeditoride üldkoosolek fondi juhatuse valimiseks. Seni määrati otsustajaks Eesti Panga Nõukogu ja selle üldkoosolekut pole toimunud. Raamatupidamisega tegelesid nii Põhja-Eesti Pank kui pärast ka SEB ja dokumentatsioon toodi sihtasutusse, kui Rein Järvelill ametisse asus. Neid kandeid on ligikaudu 800. Selle otsuse, mida me tühistama hakkame, seitsmes punkt kohustas valitsust võimaluse korral sertifikaate ostma. Seda on osaliselt tehtud. Kui nüüd küsida, kas keegi on vahepeal raha saanud, siis sellele ka rahandusminister viitas, et raha on saanud osa Ukraina residente ja 1990. aastate keskel ka osa Vene residente, mis nägi välja nii, et nende vahendid liigutati Venemaa Välismajanduspangast teise Vene panka.
5. detsembril, nagu ma ütlesin, toimus uus arutelu. Kohal oli sertifikaadiomanike esindaja vandeadvokaat Leppik, kes avaldas imestust otsuse eelnõu kohta ja esitas sertifikaatide omanike esindajana oma seisukoha: nõude suurus on sertifikaatidel olevate nõuete kogusumma, riik sebigu VEB pangaga ja maksku kõigepealt sertifikaadiomanikele raha tagasi, sest pangandust on eraõigusliku rahaga saneeritud. Küsisime arvamust rahanduskomisjonilt, kust öeldi, et aega on läinud palju ja nad toetavad otsuse võimalikult kiiret vastuvõtmist. Küsisime arvamust ka põhiseaduskomisjonilt, lähtudes sellest, kas on tegemist omandiga seotud põhiõiguse rikkumisega. Meile vastati, et on jõutud järeldusele, et selle põhiõiguse rikkumisega tegemist ei ole, sest Riikliku VEB Fondi sertifikaadi omanikul ei saa olla nõuet riigi vastu. See oli see rikkumise küsimus riigi suhtes. Tulenevalt põhiseaduse §-st 14 (õigus korraldusele ja menetlusele) on põhiseaduskomisjon jõudnud järeldusele, et põhiseaduse § 14 kohaselt on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste ülesanne, sellest paragrahvist on tuletatud isiku üldine õigus korraldusele ja menetlusele ning kui riik sekkub avalik-õiguslike meetmetega eraõiguslikesse suhetesse, võtab ta endale vastutuse eelnimetatud meetmete proportsionaalsuse ja efektiivsuse eest. Riigikogu 20. jaanuari 1993. aasta otsusega loodud menetlus ei ole sertifikaatide omanike eelnimetatud õigust menetlusele ja otsusele 18 aasta jooksul realiseerinud, riik ei ole otsinud alternatiivseid lahendusi ega menetlust, see on Riikliku VEB Fondi lõpetanud. Tallinna Ringkonnakohus tegi oma eelmise aasta oktoobri otsuses vastustajale ehk Eesti Vabariigile ettekirjutuse otsustada fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus. See ongi meil hetkel otsustamisel.
Nüüd probleemidest selle otsusega seoses. Lõpuks on loomulikult vaja tagada kohtuotsuse sisuline täitmine. Kas eelnõu otsusena vastuvõtmine tagab kohtuotsuse täitmise? Kui lugeda kohtuotsuse resolutsiooni, siis on vastus jaa. Nüüd sellest, mis puudutab sertifikaadile reaalse väärtuse andmist. Tõepoolest, Sihtasutusel VEB puuduvad 2010. aasta majandusaasta aruande kohaselt varad ja kohustused, aga bilansiväliselt on lisas 4 kajastatud NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud kontode ja Riikliku VEB Fondi sertifikaatide bilansiväline arvestus. Nüüd on küsimus selles, kas seda nõudeõigust on võimalik müüa või mitte. Lisaks sellele tuleb lähtuda teadmisest, et Venemaa Välismajanduspank ei ole Riiklikku VEB Fondi nõudeomanikuna tunnistanud. Vastuse saame teada ühel viisil. Riikliku VEB Fondi nõukogu, mis koosneb Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga esindajatest, peab selle protsessi läbi viima. Kui selle protsessi tulemusena tekib sertifikaatidele reaalne hind, on eelnõu oma eesmärgi täitnud ja saab rääkida nii sisulisest kui ka efektiivsest menetlusest.
Õiguskomisjoni liige Igor Gräzin andis teada, et ta osaleb eelnõu menetlemisel õiguskomisjonis vaid vaatlejana, ta ei osale eelnõu menetlemisel sõnavõttudega ega esita küsimusi, samuti ei osale hääletusel. Seda on ta ka teinud. Komisjon kuulas ära eri osapoolte seisukohad, võttis informatsiooni teadmiseks ja tegi järgmised otsused: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta otsuse eelnõu 130 esimese lugemise arutelu Riigikogu täiskogus ette 11. jaanuaril 2012 (see on tehtud), teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 130 esimene lugemine lõpetada ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata eelnõu 130 muudatusettepanekute õiguskomisjoni esitamise tähtajaks 25. jaanuar 2012 kell 16. Kõikide nende otsuste poolt oli 6 õiguskomisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Aitäh!

Suur tänu, Marko Pomerants! Palun, esimene küsimus, kolleeg Rait Maruste!

Aitäh, juhataja! Austatud kolleeg! Kas te aitaksite mul mõista selle otsuse teist punkti ja selle võimalikke juriidilisi järelmeid?

Aitäh küsimuse eest! Meil figureerib kaks VEB fondi: üks on Riiklik VEB Fond, mis moodustati 1993. aastal selle otsusega, mida me tahame tühistada, ja tänaseks päevaks on moodustatud ka Sihtasutus VEB seoses mittetulundussektori korrastamisega ja selle ohuga, et muidu oleks see fond likvideeritud. Et segadust vältida, on otstarbekas Riiklik VEB Fond likvideerida, et ei jääks ekslikku arvamust, et kõiki neid punkte, mis seal üles loeti, peaks Sihtasutus VEB kuidagi täitma. Samas tunnistati Sihtasutuse VEB loomisel, et tegemist on õigusjärglasega, mis puudutab kogu kohustuste poolt. Tänaseks päevaks me teame, et ka Sihtasutus VEB on likvideerimisel ja likvideerimismenetluse käigus peaks selguma, kas minu mainitud nõudel ehk nendel vahenditel, mis Venemaa Välismajanduspangas kinni on, on mingisugune reaalne hind või mitte. Kohus on arvanud, et seda hinda ei ole. Tõe kriteerium on praktika.

Rohkem küsimusi ei ole. Veel kord suur tänu, kolleeg Marko Pomerants! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 130 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. jaanuari s.a kell 16. Eelnõu 130 esimene lugemine on lõpetatud.
Head kolleegid! Meie päevakord on ammendatud ja istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 15.14.