Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! No nii, jälle seisan teie ees astmelise tulumaksu eelnõuga ja jätkan oma rahvavalgustuslikku tööd. Arvan, et mingil hetkel peab ka Eesti parlamendi enamus aru saama, et see maksusüsteem, mis on kasutuses enamikus edasijõudnud lääneriikides, on kohane ka Eestile. Eestis aga peab astmelise tulumaksu eest seisja oma seisukohti aina uuesti põhjendama ja seepärast mulle tundub kohati, et meie riik eirab viimase paari sajandi arenguid läänemaailmas. Juba 18. sajandil tänapäevasele majandusteadusele ja liberaalsele turumajandusele aluse pannud Adam Smith ütles, et on loomulik, kui rikkamad inimesed annavad oma panuse avalike kulutuste katmisse, ja seda suuremas proportsioonis, mida suuremad nende tulud on.
Nii et mis see siis on?! Mitu sajandit on möödas, ja ikka me vaidleme siin selle üle, kas majandusteaduse põhitõed Eestis kehtivad või ei! Aga olles leppinud olukorraga, et Reformierakond kaitseb nagu lohemadu oma kuldmuna – raiud ühe väärarusaama astmelise tulumaksu kohta maha, kasvab kohe teine asemele –, võitlen ma siin ikkagi lohemaoga edasi ja seisan selle eest, et Eesti riigil oleks tema ülesannete täitmiseks piisav maksubaas.
Selleks korraks on siis välja mõeldud selline vastuargument, et ei tea, kas väike Eesti ikka sellise keerulise maksusüsteemiga, nagu seda on astmeline tulumaksusüsteem, hakkama saab. Kas me suudame need maksud kokku korjata? Rahanduskomisjonis tegi üks kolleeg väga tabava märkuse, et kuulge, meie lähinaabruskonnas ja mujal Euroopas on ju mõnigi riik, kes sellist keerukat mitmeastmelist tulumaksusüsteemi suudab rakendada. Nende eelarve on kenasti korras ja maksumaksjaid tuleb aina juurde – inimesed sugugi ei lahku nendest riikidest.
Selle jaoks, et teile mitte ette lugeda kõiki neid rohkeid riike, kes astmelist tulumaksu kasutavad, võtan ma kätte lühema nimekirja. See on see nimekiri, kuhu me oma praeguse maksusüsteemiga kuulume. Selles nimekirjas on Hongkong, Jamaica, Tuvalu, Eesti, Leedu, Grenada, Venemaa, Serbia, Iraak, Slovakkia, Ukraina, Gruusia, Rumeenia, Türkmenistan, Trinidad ja Tobago, Kõrgõzstan, Albaania, Makedoonia, Mongoolia, Montenegro, Kasahstan, Mauritius, Bulgaaria, Tšehhi, Timor, Valgevene, Seišellid, Paraguay ja Ungari. Ei ole just loetelu, kus me ennast uhkena tunneksime, või mis?
Need riigid, kelle hulka me pürgime ja kellele me järele püüame saada, ei ole loobunud oma maksusüsteemist. Võib-olla parim näide on Island, kes kriisi sattudes korraks proovis sedasama süsteemi, mis meil on – vahest mõni eestlane käis seal ja pidas sütitava sõnavõtu, kuidas see aitab majandusel jalule saada –, ja läks tagasi astmelisele tulumaksule. Või siis kurvem näide: Ungari kehtestas 1. jaanuarist samasuguse maksusüsteemi, nagu meil siin on, ja eile me võisime kõik lugeda uudist, et vaene Ungari valitsus palub IMF-ilt abi. Võib-olla nad lasid ka ennast ära hullutada, et astmelisest tulumaksust loobumine toob uusi investeeringuid ja aitab majandusel kiiresti kasvada. Tegelikkus on see, et Ungaris paistab sel aastal, kui ta ühtlase tulumaksu kehtestas, olevat kõige madalam majanduskasv, kui võrrelda uusi Euroopa Liidu riike. Ungari peaministri partei FIDESZ tegi 27. oktoobril parlamendis toimunud eelarve arutelul ettepaneku, et tuleks ikka kõrgem aste ka kehtestada. See oleks 27% ja kehtiks sellise sissetuleku korral, mis moodustab miinimumpalgaga võrreldes vähemalt 112,5%. Nii et päris suur tulumaks ka suhteliselt väikese sissetuleku korral.
Aga võib-olla on meil kohasem võrrelda ennast mõne väikese Euroopa riigiga, kes on sama tubli nagu meie ja võrreldavas suuruses? Võtame siis Sloveenia, kellel oli euro enne meid, kellel on elanikke natuke rohkem kui meil – 2 miljonit –, kelle SKT elaniku kohta on veidi suurem kui meil ja kelle keskmine palk on tsipa kõrgem kui meil, kes saab natukene paremini hakkama kui Eesti. Sloveenial on samuti astmeline tulumaksusüsteem, kus on kolm astet. Kõrgem aste kehtib sissetuleku korral, mis ületab aastas 14 820 eurot – see on 41%. Keskmine aste – 27% – kehtib nendele inimestele, kelle tulu jääb aastas 7410 euro ja 14 820 euro vahele. Nii et kui te nüüd vaatate meie pakutud maksuastet, siis pole see võrreldes näiteks Sloveeniaga üldsegi mitte nii kõrge.
Aga põhiline, miks me taas astmelise tulumaksuga välja tulime, on see, et astmeline tulumaks aitab riigil ära hoida seda, et majandus kasvaks buumina ja et kui tulevad majanduslanguse ajad, ei kukutaks sedasi, et tagajärjeks on krahh. Astmeline tulumaks vaigistab majanduse arengut, hoiab selle stabiilsena ja lõppkokkuvõttes võidavad sellest kõik.
Korraks tulen veel nende astmete juurde. Mis puutub maksumäära 33%, siis siin on ju tegu liitprogressiooniga. Kui sinu sissetulek ületab kõrgema maksuastme, siis kõrgem maksumäär kehtib ainult sellele sissetuleku piirmäära ületavale summale. Ei saa kunagi olla nii, et inimene, kes teenib näiteks 2000 eurot kuus, hakkaks astmelise tulumaksu tõttu vähem raha kätte saama kui tema kolleeg, kes teenib 1900 eurot kuus. Ainult tuluastme piiri ületav tuluosa on kõrgemalt maksustatav. Et see nii ei ole, on üks põhilisi eksiarvamusi ja ma loodan, et siin Riigikogu saalis saavad küll kõik aru, et see ei vasta tõele.
Kõrgeim maksumäär 33% on Euroopa mastaabis väga tagasihoidlik, eurotsoonis on kõrgeim maksumäär 40,2%. Ja kui me vaatame Euroopas toimuvat, siis majanduskriis on pannud pingutama mitmeid riike ning väga levinud on, et üks esimesi maksutõuse on kõrgeima tulumaksumäära tõstmine. Sellele teele on näiteks läinud Itaalia, Prantsusmaa ja Suurbritannia. USA-s on läbi viidud asjaomane küsitlus. Seal tulevad ju aasta pärast presidendivalimised ja on tehtud küsitlus, milline maksumuudatus pälviks vähemalt 51% USA kodanike toetuse. Ainukesena pälvis nii suure toetuse maksumäära tõstmine kõige rikkamatel inimestel.
33% puhul tuleb silmas pidada ka seda, et meil on põhjanaaber Soome, kus teadupärast samuti astmeline tulumaks kehtib. Maksumäärad on 0%, 6,5%, 17,5%, 21,5% ja 30%, aga kõigi nende puhul lisandub 19% kohalikku maksu. Nii et kui me liidame näiteks sellise tulu korral, mis on aastas vähemalt 22 600 eurot, maksud kokku, siis saame juba kõrgema maksumäära, kui meie astmelise tulumaksusüsteemi puhul pakutud on. Juhin tähelepanu, et Soome on eestlaste lemmik-väljarändemaa, vaatamata seal kehtivale astmelisele tulumaksule.
Käies seekord astmelise tulumaksu eelnõu välja, lähtusime me põhimõttest, nagu te ehk tähele panite, et pikalt Eestis kehtinud ühtlase tulumaksu miinuste arusaadavamaks muutmiseks tuleb esialgu alustada vaikselt. Seetõttu on välja pakutud ainult üks kõrgem maksumäär. Me ei läinud liiga innukaks, kuigi Euroopas on ka näiteid, kus maksu võetakse 17 erineva tuluastme pealt, näiteks Luksemburgis. Nii tagasihoidlikku jaotust, nagu me oleme pakkunud, enamik riike, kes oma maksud suudab korralikult kokku korjata, ei pelga ja ma arvan, et ka meie ei peaks pelgama. Astmeline tulumaks annab Eestile võimaluse teenida eelarvesse märkimisväärne lisatulu, millega saab täita kohustusi, mida praegu täita ei suudeta, näiteks hoida Eestis meie õpetajaid, päästjaid, politseinikke ja seista meie lastetoetuste eest.
Teisest küljest muidugi öeldakse, et see raha ju kellegi käest tuleb, mõni inimene peab rohkem maksma. Aga alati peab mõni inimene rohkem maksma. Kui Eesti valitsus on otsustanud, et rohkem peavad maksma kõik ehk tõstetakse käibemaksu ja aktsiise, siis see tähendab, et suur koormus on ka nendel inimestel, kellel ei ole täna tööd ehk töötutel, ja nendel, kes ei käi praegu tööl – eakatel ja lastega peredel. Meie ettepanek on, et oma osa võiksid anda ka need inimesed, kes on kõige rohkem võitnud tulumaksu alandamisest 26%-lt 21-le.
Mäletate, see ei olnud kuigi ammu, kui Eestis kehtis tulumaks 26%. Kui me nüüd võrdleme inimest, kes käib tööl miinimumpalga eest, ja inimest, kes teenib korralikku tasu, ütleme 4000 eurot ja keda astmeline tulumaks kindlasti mõjutaks, siis see inimene, kes on miinimumpalga eest tööl käinud, on võitnud tulumaksu alandamiselt 26%-lt 21%-le kõigest 72 eurot, aga 4000-eurose palgaga inimene on iga aasta võitnud ligi 2200 eurot. See on 30 korda enam! Ja need inimesed, kes on nii palju enam tulumaksu alanemisest võitnud, on tegelikult suhteliselt valmis panustama rohkem. Kui otsustada avalikkuses väljaöeldud arvamuste järgi, siis on küllalt arvamusliidreid, kes kinnitavad, et nad on valmis enam maksma, et Eesti õpetajad saaksid korralikku palka. Nad on valmis enam maksma, et Eesti infrastruktuur vastaks nende ootustele, et turvalisus ei oleks üksikute luksus, vaid kõigi hüve. Nii et on küpsenud avalik arvamus, et kärpida enam ei saa ja oma panuse võib anda ka kõrgepalgaline inimene.
Üks asi, millele ma tahan tähelepanu juhtida, on see, et meie seaduseelnõu ei näe ette tulumaksu edasist alandamist. Praegune valitsus, kes eelmist eelnõu kritiseeris ja küsis, kust tuleb kate soovitud kulutusteks, kust te seda plaanite võtta ja mida te asemele tõstate, on ise kavandanud alandada tulumaks 21%-lt 20%-le. Vastavaks kaotuseks riigieelarvele on plaanitud 57 miljonit füüsilise isiku tulumaksu kaotust ja 13 miljonit ettevõtte tulumaksu kaotust, ja seda ilma igasuguse katteallikata, kust vajalik raha asemele tuleb. Nii et opositsiooni silmas pindu näete ja enda silmas palki mitte.
Ma juhin veel tähelepanu sellele, et meie eelnõust tulenev lisatulu laekuks esialgu puhtalt riigieelarvesse, sest me ei soovi selle eelnõuga muuta kohalikele omavalitsustele laekuvat tulumaksuosa. Tõsi, meie kindel eeldus on see, et valitsus peab taastama kohalikele omavalitsustele nende tulumaksuosa vähemalt 11,93%-ni. Aga see on igal juhul kinnitatud, see ei sõltu sellest, et ühes omavalitsuses on ehk rohkem kõrgepalgalisi ja teises vähem. Kõrgema tulumaksumäära lisatulu laekuks selgelt riigieelarvesse, kust on võimalik seda raha vastavalt riiklikele huvidele eraldada.
Juhin tähelepanu ka sellele, et valitsus ei ole selles eelnõus muid vigu leidnud kui ainult seda, et sellist maksusüsteemi muudatust ei sisalda endas Isamaa ja Res Publica Liidu ning Eesti Reformierakonna valitsusliidu programm. Tolles programmis öeldakse, et jätkatakse lihtsa ja ühetaolise üksikisiku tulumaksuga ja 2015. aastal alandatakse maksu 20%-ni. Rohkem sisulisi vastuväiteid Rahandusministeeriumist tulnud kirjas ei olegi. Me oleme näinud, et valitsusliidu programm on selline ajas muutuv dokument. Aastal 2007 sõlmitud valitsusliidu programmist jäi valdav enamik punkte ellu rakendamata. Nii et ärge laske endale teha sellest olulisemat dokumenti, kui on teised Eesti riigi arengut käsitlevad dokumendid!
Ma usun siiralt meie riigi võimekusse. Ma usun sellesse, et meie Maksu- ja Tolliamet on võimeline koguma ka suuremaid makse ning rakendama keerukamat maksusüsteemi, sest enamik meie inimesi deklareerib oma tulusid nagunii interneti kaudu. Ja see, mis on võimalik enamikus Euroopa Liidu riikides, valdavas enamikus euroriikides, peaks olema võimalik ka sellisel e-tiigri maal, nagu seda on Eesti. Ma tänan teid tähelepanu eest ja hea meelega vastan teile küsimustele!
