Austatud juhataja! Peaminister! Ekstsellentsid! Head ametikaaslased! Peaminister pühendas märkimisväärse osa oma ettekandest võlakriisile osas Euroopa Liidu riikides. Selline rõhuasetus esmapilgul Eestist kaugelejäävatele probleemidele on kahtlemata õigustatud. Kui tahes ranged me Eestis oma riigieelarveid koostades ka ei oleks, me elame üle aegade enim ühendatud Euroopas ning hoolimata sellest, et meie naaberriigid Põhjamaad ja Baltimaad on riigirahanduslikult Euroopa konservatiivseim piirkond, mõjutavad probleemid ka meid. Meie reaalmajanduses eksporditakse Rootsi ja Soome, kes on küll oma rahaasjadega Euroopa turvalisimate riikide seas, kuid omakorda suuresti ekspordist sõltuvad.
Majanduskriis tõi reljeefselt välja Euroopa suurimad probleemid: aastakümneid kestnud üle jõu elamise ning majanduslikke ja demograafilisi reaalsusi eitava sotsiaalriigi ehitamise. On objektiivne tõsiasi, et kolmandiku võrra Eestist jõukam riik ei saa endale lubada mitu korda kõrgemaid palku ja pensione. Karm tõde on ka see, et kokkulaenatud jõukus kuulub tagasimaksmisele ja üle võimete tehtavad kulutused ei saa lõputult jätkuda.
Euroopa Liit, sh Eesti, on pakkunud võlakriisis riikidele sujuvat väljumist järkjärgulise puudujäägi vähendamise ja paratamatult aega nõudvate struktuursete reformide läbiviimise näol. Ei ole kahtlust, et nii Iirimaa kui ka Portugal saavad oma probleemid EFSF-i abiga lahendatud. Ma väga loodan, et aasta pärast saame sama öelda Kreeka kohta, aga see nõuab täit pühendumust nii Kreeka valitsuselt, parlamendilt kui ka rahvalt. Euroopa saab riiki aidata üksnes niikaua, kuni riik ise ennast aitab. Nägime ju kõik, kui kiiresti hakatakse riigi enda tahte vankumise tingimuses abistamise asemel rääkima probleemi isoleerimisest. Usun, et olete minuga, kui soovin kõigile kreeklastele kogu Eesti nimel südamest edu ja jõudu!
Eksivad need, kes nimetavad kriisi ainult euroala kriisiks. Jah, osa euroala riike on arusaadavalt võlakirjaturgude punaseks laternaks, aga on kohatu rääkida euroala probleemide võimalikust kandumisest teisele poole Atlandi ookeani või La Manche'i. Me ei saa osa euroala riikide probleemidest rääkides unustada, et samasuguseid probleeme peavad paratamatult lahendama ka need, kelleni turgude usaldamatus ei ole veel jõudnud, kuid kelle võlakoorma- ja puudujääginäitajad on samavõrd hirmsad. Parim aeg defitsiidi kärpimiseks ja laenukoorma kontrolli alla saamiseks on siis, kui turgude kullipilk ei ole veel riigile langenud. Ei maksa arvata, et turgude tähelepanu jääb tulemata. Turud ei ole kindlasti mitte võlakriisi süüdlased, vaid ikka üksnes peegel, valdavalt liiga lahkeks muutunud poliitikute ja sedakaudu lõdvaks muutunud riigirahanduse peegel.
Eelöeldu on taust, mis lõi pinnase nendele paljudele aruteludele, mis läbi sooja suve Euroopa Liidu asjade komisjonis toimusid. See on taust, mis aitas meil komisjonis peale arutelusid ja vaidlusi jõuda konsensusliku otsuseni, et ka Eesti ei saa jääda võlakriisi probleemide lahendamisest kõrvale. Kinnitan, et me kasutame väga suure vastutustundega meie komisjonile antud mandaati hinnata riikidega kokkulepitud programmide täitmist ja lubadustest kinnipidamist. Mõistame, et tugev mandaat tähendab ka suurt vastutust.
Riigirahanduslikult oleme Euroopas kahtlemata positiivne erand, nagu tänases arutelus on juba korduvalt välja toodud. Loomulikult ei anna meie korras riigirahandus meile põhjust upsakuseks, küll aga kogemuse, mis võiks olla väärtuslik ka paljudele teistele. Me ei käi mööda Euroopat rõhutamas, et hoiame oma eelarvet tasakaalus. Seda teatakse niigi. Usun ja loodan, et meie eeskuju nakatab, sest alternatiivid on piiratud. Nagu sotsialistlik plaanimajandus, nii ei ole jätkusuutlik ka sotsialistlik võlamajandus. Samuti ei käi me eestlastele omase tagasihoidlikkuse tõttu mööda Euroopat rõhutamas, et oleme käesoleva finantsperspektiivi jooksul olnud kõige efektiivsemate rahakasutajate seas. Ka seda teatakse niigi. Meile (selle all pean silmas kogu Euroopa Liidu asjade komisjoni) tundub, et peaksime olema enesekriitilised ning analüüsima ka seda, kas on õigustatud kohati jätkuvalt kolmekuulised menetlustähtajad, kas väljamaksed peavad ikka eeldama vahepealset kulukat sildfinantseerimist jne. Ning loomulikult peamine küsimus: kas me kasutame iga eurot maksimaalselt efektiivselt, maksimaalselt Eesti ühiskonna arengu huvides? Sama küsimus seisab kõigi Euroopa Liidu valitsuste ja parlamentide laual ajal, mil me valmistame ette järgmist seitsmeaastast eelarvekava, kava, mis peaks meie arusaamise järgi keskenduma Euroopa majanduskasvu toetamisele investeeringute abil, sh prioriseerides investeeringuid teadusesse ja taristusse. Eelarvekava on võlakriisi kõrval niisiis teine suur teemaring, mida Euroopa Liidu asjade komisjon on põhjalikult käsitlenud ja kahtlemata käsitleb ka edaspidi. Suvel kohtusime peaaegu kõigi ministritega, et saada põhjalik ülevaade senisest rahakasutusest. Praegu pühendume sellele, et järgmises eelarvekavas kajastuksid vastused Euroopa suurimatele ülesannetele. Juba lähiajal pühendume Eesti-sisese rahakasutuse planeerimisele aastatel 2014–2020.
Head fraktsioonid ja komisjonid! Pöördun teie poole üleskutsega lüüa selles protsessis kaasa täie pühendumusega ning pakkuda ideid ja samme, kuidas luua võimalikult tihe side struktuurifondide ja ühiskonna arengu vahel. Meie suurim ülesanne on kasutada targalt seda kogemust, mille saime käesoleva eelarvekava rakendamisel, ning teha järgmine kava selline, mis veelgi paremini vastab Eesti ees seisvatele ülesannetele. Euroopa Liidu asjade komisjon on valmis seda arutelu parlamendis vedama. Oleme tänulikud kõikide fraktsioonide ja komisjonide panuse eest.
Oleme tänulikud ka komisjonide panuse eest Euroopa Liidu poliitika sõnastamisel. Euroopa Liidu asjade komisjoni seisukohalt on oluline, et valdkondlikud komisjonid on seda dokumenti väga tõsiselt võtnud ja esitanud oma sisulised ettepanekud ja märkused, sest just valdkondlikele komisjonidele langeb selle perioodi Euroopa Liiduga seotud riikliku seadusloome ülesanne. Iga järgneva Euroopa Liidu poliitikadokumendi menetlemisega oleme teinud kvalitatiivse edasimineku nii avalikkuse, spetsialistide kui muidugi ka Riigikogu kaasamisel. Valitsuse esitatud ja peatselt kinnitatav "Eesti Euroopa Liidu poliitika 2011–2015" läbis pretsedenditult esindusliku kaasamis- ja kooskõlastamisringi. See dokument hõlmab mitmeid nii Euroopa Liidu kui ka Eesti jaoks olulise tähtsusega teemasid ning, mis kõige tähtsam, võimaldab meil olla Eesti seisukohtade kujundamisel veelgi proaktiivsemad kui seni.
Euroopa Liidu küsimuste menetlemine peab riigi sees olema efektiivne, toimiv ja samas legitiimne. Ühelt poolt vajab parlament kindlasti võimalust arutada valitsuse Euroopa Liidu alast tegevust ja vajaduse korral sellesse sekkuda, samas ei tohiks protseduurid olla liiga kohmakad, mis omakorda välistaks meie riikliku positsiooni esitatavuse või realiseerimise.
Ma ei välistaks vajadust Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse Euroopa Liitu käsitlevat osa üle vaadata, seda eeskätt seoses muutunud Euroopaga ning olemasolevate tavade ja menetlusviiside seadusesse kirjutamisega. Toon vaid ühe näite. Veel aasta tagasi ei olnud Eesti eurogrupi liige, praegu teevad euroala rahandus- või peaministrid suure osa olulisi otsuseid aga just seal. Loomulikult tuleb ka enne neid kohtumisi anda parlamendi mandaat, lisaks sellele, et see on hea tava ja praktika, peaks sel olema ka seadusest antud jõud.
Kodukorra muutmisele on vähemasti osaliselt olemas alternatiiv. See on veelgi parem teavitamine Riigikogu ja Euroopa Liidu asjade komisjoni tööst. Selles, et Eesti avalikkus üllatus, kuuldes, et Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon on sisuliselt erivolitustega miniparlament, kelle pädevusse kuuluvad kõik Euroopa teemad fiskaalsetest põllumajanduslikeni, oleme osalt kindlasti ka ise süüdi. Soovin muuta komisjoni meediale avatumaks ning meie töö läbipaistvamaks.
Fiskaalsetel teemadel peatusin pikalt, aga see on loomulikult vaid üks osa meie tööpõllust. Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 26 lõikes 2 öeldakse: "Siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingute sätetele." Paraku on 2008. aastal alguse saanud majandussurutis suunanud Euroopa valitsuste tähelepanu nendelt Euroopa Liidu põhivabadustelt kriisi ohjeldamisele. Peaminister kasutas siin igati kohaselt tule kustutamise kujundit. Olen nõus, et kiputakse unustama, et kui kusagil mets põleb ja peab tulekahju kustutama, siis tuleb teisal noori puid istutada. Sest muidu avastad, et tuli sai küll kustutatud, kuid järel on vaid suitsev maa. Just praegu on oluline keskenduda piirideta siseturu arendamisele. See tähendab muu hulgas taristute (nii transpordi kui ka digitaalse taristu) ja teaduskoostöö arendamist. Tugev siseturg suurendab omakorda Euroopa Liidu konkurentsivõimet.
Siseturu arendamise seisukohast on käesoleval ajal üks olulisem algatus Euroopa ühise müügiõiguse eelnõu, mis pakub nn 28. õiguskorra, st võimaluse sõlmida müügilepinguid Euroopa ühtsete müügiõiguse reeglite järgi. Selline võimalus kõrvaldaks ühe suure takistuse Euroopa Liidu siseses kaubanduses. See on eriti vajalik Eestile kui väikesele liikmesriigile, kelle majandus on tugevalt ekspordile orienteeritud. Kahjuks on mõned liikmesriigid juba jõudnud selle algatuse suhtes skepsist avaldada ning Eestil on väga palju ära teha nende negatiivsete hoiakute leevendamisel ja oma partnerite veenmisel, et protektsionism ei ole lahendus mis tahes majanduskriisile, pigem vastupidi.
Aasta teises pooles esitas Euroopa Komisjon kalanduspoliitika reformi ja ühise põllumajanduspoliitika reformi paketi. Need on mahukad poliitikadokumentidest ja eelnõudest koosnevad seisukohad koos ettepanekutega, mis on viimas põhimõtteliste muudatusteni mõlemas sektoris. Eesti ja Euroopa huvides on senisest efektiivsem ja rohkem turule orienteeritud põllumajanduspoliitika, mille osaks on nii õiglasemad toetused kui ka järk-järgult vähenev sekkumine. Kui kalanduspoliitika paketi läbirääkimistel oleme liitlaseks Euroopa Komisjonile ja selle paketi kesksele ideele kalavarude säästlikust majandamisest, siis ühise põllumajanduspoliitika paketi üle peetavad läbirääkimised tähendavad väärtuspõhist võitlust, kus keskne idee on võrdsed konkurentsitingimused kõigile liikmesriikidele ja nende põllumajandusettevõtetele. Praegu laual olev Euroopa Komisjoni ühise põllumajanduspoliitika reformi ettepanek selliseid tingimusi ei paku ning meil tuleb leida liitlasi teiste Euroopa Liidu liikmesriikide seast. Lootust annab, et suund ühise põllumajanduspoliitika otsetoetuste ühtlustamisele on võetud, selle saavutamise sihteesmärk on aga Eesti kui ühe kõige madalama otsetoetuste määraga liikmesriigi jaoks määratud selgelt liiga kaugesse tulevikku. Sellist ebavõrdsust ei ole võimalik aktsepteerida. Rõhutan siinkohal, et õiglasemad ja võrdsemad otsetoetused ei tähenda vältimatult vajadust lisaraha järele, pigem vastupidi. Ühtlustamine on võimalik ka vähendamise suunas.
Sotsiaalteemadest on kõige teravamalt üleval küsimus Euroopa demograafilistest arengutest ja selle sees konkurentsist tööjõu pärast Euroopa Liidus. Teema ei ole uus ja haakub otseselt Eesti selle aasta inimarengu aruande teemapüstitustega.
Keskkonnateemadest on kõige olulisem see, mis toimub kliimaläbirääkimistel nii Euroopa Liidus kui ka rahvusvahelisel tasemel. Kliimapoliitika ei ole tegelikult niivõrd looduskaitseteema, kuivõrd energia- ja tööstussektori reformide teema. Euroopa Liit on oma valikud teinud ja otsustanud, et energia- ja tööstussektorit tuleb reformida, tuleb suunata sektorit ressursitõhusate uuenduste leidmise ja kasutuselevõtu suunas ning teha seda kiiremas tempos. Kiirema tempo valiku taust on arusaam, millise konkurentsieelise see võib Euroopa Liidule anda olukorras, kus traditsiooniliste fossiilsete kütuste varud asuvad väljaspool Euroopa Liitu ehk ka nende hinnad ei sõltu nii palju Euroopa Liidust. Kas suudetakse veenda ka muud maailma selle tempoga kaasa tulema, sõltub sellest, kuivõrd on Euroopa Liit valmis rahvusvahelistel kliimaläbirääkimistel ühtsena osalema. Eesti on ühtse ja tugeva Euroopa Liidu kliimapoliitika toetaja ning seda hoolimata pikaleveninud vaidlustest Eesti kasvuhoonegaaside kvootide selle perioodi jaotuskava üle.
Olulise teemana toon veel esile Euroopa Liidu laienemise. Eesti on toetanud laienemist lähtuvalt kandidaatide valmisolekust, ehk lähtudes kokkulepitud ühisreeglitest. Ma usun, et ühe või teise kandidaadi valmisolek liituda või läbirääkimisi alustada või jätkata ei tohiks põrgata subjektiivsete takistuste vastu. Euroopa projekt koos asjaomaste väärtuste edendamisega ja ühisreeglite järgimisega on palju kaalukam kui foobiad või ühepoolsed katsed lahendada omavahelisi vaidlusi Euroopa Liidu laienemise tõkestamise kaudu.
Head ametikaaslased! Lõpetuseks pöördun teie poole ehk isegi üllatava ettepanekuga hakata mõtlema Eesti eesistumise peale 2018. aastal. See on kaugena tunduv aeg, kuid edukaks eesistumiseks on vaja päris palju ära teha ja seda juba selle parlamendikoosseisu jooksul. Olgu mainitud, et valitsus on neid plaane koostanud juba alates 2010. aastast ja me peaksime ka oma plaanid koostama ja kooskõlastama lähiaastate jooksul. Hea koordineeritus ja Euroopa Liidu tunnetus on meie eesistumise edukuse võti. Valdkondlike komisjonide roll võiks olla otsekontaktide loomine ja hoidmine nii Euroopa Parlamendi kui ka liikmesriikide parlamentidega. Tõsi, siin on veel palju teha. Muu hulgas tuleb omaks võtta arusaam, et enamik parlamendikomisjone on samuti Euroopa küsimuste eest vastutavad. Näiteks peaks iga Euroopa Komisjoni algatuse arutelu valdkondlikus komisjonis ja arvamuse andmine Euroopa Liidu asjade komisjonile olema selgelt seostatud meie endi kavatsustega samas komisjonis hiljem vastu võetud direktiivi rakendamisel ja oma õigusruumi viimisel. Kaubandusest tuntud silt "Hilisemaid pretensioone ei rahuldata" on siin igati asjakohane.
Teine suur planeerimise ja ettevalmistuste koorem Eesti eesistumise ettevalmistamisel on meie maja kantseleil. Olen kindel, et kantselei saab juba nüüd hakata planeerima ja arutama Eesti eesistumisega seotud küsimusi. Kõige pikaajalisema arenguga on loomulikult personaliteema: koolitus, struktuursed korraldused, väliskontaktid, stažeerimine ja muu säärane.
Head ametikaaslased! Euroopa Liidu asjad on meie asjad. Ma soovin meile kõigile edu nende ajamisel! Aitäh!