Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtute seaduse § 27 lõige 3 annab Riigikohtu esimehele võimaluse esineda kord aastas Riigikogu ees ettekandega kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Tänases ettekandes on tehtud valik teemadest ja küsimustest, mis vajavad kohtusüsteemi poolt vaadatuna seadusandja ja täitevvõimu koostöös läbiarutamist ning otsustamist.
Eelmise aasta ettekanne keskendus karistusõiguse temaatikale, tänavune võtab vaatluse alla tsiviilkohtumenetluse kitsaskohad, millest tähtsaimad märksõnad on riigilõiv, menetlusdokumentide kättetoimetamine ja mõistlik menetlusaeg. Ettekande põhiteesid on läbi arutatud tänavu 20. mail kohtute haldamise nõukojas, millest tulenevalt saab ettekannet pidada kogu kohtusüsteemi sõnumiks parlamendile.
Kõigepealt tagasivaade eelmise aasta ettekandes tehtud ettepanekutele. Eelmine ettekanne sisaldas kahte põhimõttelist ettepanekut. Karistusõiguse valdkonnas tehti ettepanek korraldada kõikehõlmav karistusõiguse teaduslik revisjon, et määratleda väärtuspõhiselt karistusõiguse pikemaajalise arengu eesmärgid ja suunad. On hea meel tõdeda, et Justiitsministeerium suhtus sellesse ettepanekusse täie tõsidusega. Teadlastest ja erialaspetsialistidest koosnev analüüsikomisjon, mida juhib professor Jaan Sootak, töötab selle ambitsioonika ülesande kallal.
Teine ettepanek puudutas 1. jaanuaril 2009. aastal jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadust, millega kordades tõsteti riigilõivu määrasid. Ettepanek oli igakülgselt analüüsida kehtivate riigilõivude mõju sellele, kuidas on isikutele tagatud nende põhiõiguste kohtulik kaitse. Kahjuks jäi see ettepanek nii seadusandja kui valitsuse tähelepanuta. Vaieldamatult on seadusandjal lõivude kehtestamisel lai otsustusruum, kuid ainuüksi fiskaalpoliitilisi eesmärke silmas pidades oleme jõudnud olukorrani, kus isikute põhiõigus pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse ei ole tagatud just eeskätt kõrgete riigilõivude tõttu. Otsimata praeguste riigilõivude põhiseadusvastasuse tekke põhjuseid või veel vähem süüdlasi, püütakse ettekandes pakkuda lahendusvariante, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla, kuidas tagada isikutele põhiseaduspärane juurdepääs õigusemõistmisele.
Esitan mõned kohtute tööd iseloomustavad statistilised andmed 2010. aasta kohta. Selleks, et paremini mõista Eesti kohtusüsteemi hetkeolukorda ja toimimist, on ettekandele lisatud 2010. aasta kohtustatistika põhinäitajad, neil ma peatun lühidalt. Tsiviilasju lahendavate kohtunike töökoormus kasvas ühtlaselt üle Eesti. Endiselt esitatakse üle poole, s.o 56% tsiviilasjade koguhulgast kohtutele maksekäsu kiirmenetluses. Kiirenenud on nii hagiavalduste menetlemine kui ka üldmenetluses olevate kriminaalasjade lahendamine. Kohtute töö kiirus on Eestis eri piirkondades aga praegugi silmatorkavalt erinev. Eesti suurim, Harju Maakohus lahendab kriminaalasja üldmenetluses keskmiselt 337 päevaga ehk pea aasta võrra kiiremini, kui seda suudab kohus Virumaal. 2011. aasta 9. juuni seisuga töötab Eesti kohtutes 226 kohtunikku, täitmata ametikohti on 16. Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et maakohtunike koormus ületas eeldatavat optimaalset koormust ca 18% võrra.
Õigusemõistmise olukorda hinnates tuleb konstateerida, et Eesti kohtusüsteem töötab praegu tema kasutuses olevat tööjõuressurssi arvestades oma võimete piiril. Kohtusüsteemi siseselt on muudatused hädavajalikud, kuid üksnes menetlusseadustike muutmise või kohtunike arvu suurendamisega head tulemust ei saavuta. Tarvis on süsteemseid struktuurilisi muudatusi, mida eelmine Riigikogu koosseis kohtute seaduse eelnõu menetledes ellu viia ei suutnud.
Valitsuskoalitsioon on püstitanud eesmärgi, et menetlus ei tohiks mitte üheski kohtuastmes kesta üle 100 päeva. Tegemist on vaieldamatult õige eesmärgiga. Kohtumenetluse kestuse lühendamine, kui see ei kahjusta kohtumenetluse kvaliteeti, on igati põhjendatud. Samas on tegemist väga ambitsioonika eesmärgiga, mida pole võimalik saavutada lihtsate statistiliste võtetega. Praegused keskmised menetlusajad on kõigis menetlusliikides üle 100 päeva, üldmenetluse kriminaalasjades 426 päeva, tsiviilasjades 197 päeva. Sajapäevane menetlusaeg ühes kohtuastmes on kõrgendatud standard, mis peaks tähendama seda, et igas kohtuastmes või igas kohtuasjas jõutakse kohtulahendini vähemalt ühe aasta jooksul. Võrdlusena olgu öeldud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas nn tavalistes tsiviilasjades mõistlikuks pidanud menetlusaega, mis ei ületa kahte aastat ühes kohtuastmes.
Asudes tänase ettekande põhiteemade juurde, milleks on kõrged riigilõivumäärad ja menetlusdokumentide kättetoimetamise raskused, tuleb kohe öelda, et just ebaproportsionaalselt suured riigilõivud ühelt poolt ja menetlusosalistele dokumentide kättetoimetamise raskused teiselt poolt on need kaks peamist põhjust, mis kõvasti raskendavad tsiviilkohtumenetluses otsuseni jõudmist mõistliku aja jooksul. Soovides nii riigilõivude kui ka mõistliku menetlusaja temaatikas süvitsi minna, koostati Riigikohtus kaks vastavasisulist analüüsi, millele tugineb ka tänane ettekanne – need on ettekande lisad 1 ja 2.
Kõigepealt selgitan menetlusdokumentide kättetoimetamise raskusi kui peamist takistust mõistliku menetlusajani jõudmisel. Riigikohus analüüsis nii mõistlikku menetlusaega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kui ka kohtuasju, mille puhul Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et Eesti on rikkunud tsiviilkohtumenetluses mõistliku menetlusaja nõuet. Olgu mainitud, et analüüsis esitatud neli kohtuasja ei anna alust arvata, et need on ainukesed juhtumid, kus Eesti kohtusüsteem ei ole saanud hakkama tsiviilasja lahendamisega mõistliku menetlusaja jooksul. Neid tsiviilasju, mille menetlusaeg eri kohtuastmetes kokku ületab Euroopa Inimõiguste Kohtu mõistliku menetlusaja kriteeriumi, on Eesti kohtutes piisavalt, et möönda probleemi olemasolu ja selle tõsidust. Eesti kuulub oma 1,98 kaebusega 10 000 elaniku kohta Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördujate poolest kindlasti aktiivsemate riikide hulka – Euroopa keskmine on 0,75 kaebust 10 000 elaniku kohta. Seega on Strasbourgi kohtu järelevalve selle üle, kuidas Eestis täidetakse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli nõudeid mõistliku menetlusaja küsimustes, üsna tihe.
Alahindamata Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähtsust meie õigussüsteemi kujundamisel, tuleb siiski rõhutada, et Eesti kohtusüsteem ei pea kohtuasju mõistliku aja jooksul menetlema Strasbourgi hirmus, vaid seda tuleb teha ikkagi eelkõige kõigi eestimaalaste huvides.
Riigi kohustus on tagada menetluse sujuvus. Euroopa Inimõiguste Kohus on sõnastanud selle põhimõtte erinevate kohtulahendite kaudu järgmistes seisukohtades.
1. Riik peab võimaldama luua õigussüsteemi, mis ei riku inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6.1.
2. Asja sujuva menetluse tagamine on kohtu institutsionaalne ülesanne.
3. Riik võib otsustada, kuidas ta loob justiitssüsteemi, mis tagaks mõistliku menetlusaja nõude täitmise. Kui loodud süsteem on ebaefektiivne, siis peab riik võtma selle eest ka vastutuse. Kohtute krooniline ülekoormus ei õigusta menetluse ebamõistlikku pikkust.
4. Riik vastutab ka selle eest, kui kohtute ülekoormus on tingitud personalipuudusest või pidevast ülekoormusest.
5. Seadusmuudatustest tingitud kohtuasjade arvu järsk suurenemine ei õigusta mõistliku menetlusaja ületamist.
Nimetatud põhimõtteid tuleks silmas pidada nii kohtunikukohtade täitmisel, kohtute töökoormuse hindamisel kui ka hoogsas seadusloomes, sest iga seadusmuudatus toob endaga paratamatult kaasa uusi õigusvaidlusi ja suurendab kohtute töökoormust.
Kõige kaalukam põhjus, miks kohtumenetlus ei suju, on menetlusdokumentide kostjatele kättetoimetamise takistused. Peatun sellel põhjusel pikemalt. Eesti esimese astme kohtutes on dokumentide kättetoimetamise staadiumis hinnanguliselt kolmandik kuni pool kõigist menetluses olevatest tsiviilasjadest, mis tähendab seda, et nende asjade menetlus seisab kuni kostja leidmiseni. Sama probleemi otsa põrkub ka 2006. aastal loodud maksekäsu kiirmenetlus, mis oli mõeldud lihtsamate nõuete läbivaatamiseks, kus võlgnikul ei ole esitatud nõude vastu ühtegi sisulist õiguslikku väidet. Kohtud on raskustes menetluse alguses toimuva ehk esmase kättetoimetamisega, mille puhul esineb kõige suurem viivitus. Hilisemad kättetoimetamised kulgevad sujuvamalt, sest menetlusseadustik võimaldab lugeda dokumendid kättetoimetatuks, kui need on toimetatud aadressile, kus kostja on kord dokumendid vastu võtnud. Riigikohus on alates 2006. aastast, mil vastav instituut seadusse praegusel kujul sisse viidi, teinud üle 40 menetlusdokumentide kättetoimetamist käsitleva lahendi, mis näitab, et tegemist on massiliselt esineva probleemiga. Seadusega sätestatud eeldus, et hagimenetluses on hageja kohustatud teadma, kust ja kuidas kostja kõige paremini kätte saab, on mõistetav, kuid paraku ei aita selline eeldus menetlust kiiremaks muuta.
Võib küsida, kui õiglane on käsitada kostja leidmise riski kõigil juhtudel hageja riskina. Kui kohtuvaidluse poolteks on püsivates ärisuhetes olevad lepingupartnerid, siis on teabe omamine teise poole kontaktandmete kohta üldiselt mõistetav ja aktsepteeritav nõue. Kui aga tegemist ei ole püsivates ärisuhetes olevate pooltega ja hagejal pole võimalik kostjat leida, peaks riik aitama võimumonopolile tuginedes vajalikud andmed kostja kohtusse kutsumiseks leida. Paraku tuleb eeldada, et suurtes majandusraskustes olev või lihtsalt pahatahtlik kostja ei soovigi olla kättesaadav. Kostja kohtusse kutsumise ja temale hagiavalduse kättetoimetamise kohta on kehtestatud kõrgemad nõuded kui need, mis kehtisid enne 2006. aasta seadusmuudatust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on rõhutanud, et kohtusse kutsumine ja hagiavalduse kostjale kätteantuks lugemine ajalehekuulutuse avaldamisega riivab tugevalt isikule põhiseaduse § 24 lõikes 2 antud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures.
Samuti on Riigikohus märkinud, et kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust menetlusosalisele teada temale saadetud dokumentidest. Kohus peab tegema lisatoiminguid, et leida andmeid kostja elukoha kohta, näiteks kohustama hagejat esitama lisaandmeid, pöörduma järelepärimistega avalike registrite või teiste ametiasutuste poole, kellel võib oma ametitegevusest tulenevalt olla andmeid kostja elukoha kohta.
Kõrgendatud kättetoimetamise standard kehtestati, nagu öeldud, 2006. aastal TsMS-i muudatusega. Tolle eelnõu seletuskirjas nenditi, et rahvastikuregistrisse kantud aadressil kutse saatmist ei saa lugeda dokumendi kättetoimetamiseks, sest rahvastikuregistri kanded ei ole hetkel – rõhutan, hetkel – piisavalt kindlad. Nüüd, mil kohtud on üle koormatud kostjatele dokumentide kättetoimetamisega, on põhjust küsida, kui palju on rahvastikuregistri andmed möödunud 4,5 aasta jooksul kindlamaks muutunud. Juriidilisele isikule saab kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi dokumente põhimõtteliselt kätte toimetada äriregistri aadressil, kuid kui juhatuse liiget sealt tabada ei õnnestu ja pole ka selge, kas tegemist on just kostja äriruumiga, siis taandub edasine kättetoimetamine juhatuse liikme kui füüsilise isiku või kostja äriruumi otsimisele.
Väärib märkimist, et halduskohtupraktika käsitab maksumenetluses dokumentide juriidilisele isikule kättetoimetamist teisiti. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt tagama posti vastuvõtmise juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Seega pannakse äriühingule alates selle asutamisest kohustus suhelda ühiskonnaga ja olla vajadusel kättesaadav ka kohtule. Juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetamise standardid tsiviilkohtumenetluses ja halduskohtumenetluses, eelkõige maksumenetluses, on seega erineva tasemega. Vaieldamatult on igaühe põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures, kuid seda põhiõigust ei tohi saada kasutada pahatahtlikult, takistades teistel isikutel oma õiguste kaitsmist kohtus. Kohus ei ole etendusasutus, kelle kutsed võib pirtsutades tagasi lükata.
Kokkuvõtlikult tuleb asuda seisukohale, et tsiviilkohtumenetluses ja halduskohtumenetluses kehtivad kättetoimetamise standardid vajavad ühtlustamist. Põhjendatud on juriidilistele isikutele kättetoimetamise standardi mõningane alandamine, pidades silmas seda, et tuleb tagada kohtuotsuste tunnustamine ja täidetavus. Füüsilistele isikutele dokumentide kättetoimetamise peamiseks tagajaks peaks saama usaldusväärse rahvastikuregistri andmetele tuginev süsteem, mis välistaks pahatahtliku kohtust eemalehoidmise.
Järgnevalt riigilõivudest. Riigilõivude teema tõsiduse mõistmiseks konstrueerin näite tervishoiu valdkonnast. Ravijärjekorrad väheneksid või kaoksid üldse, kui kehtestaksime näiteks 1000 euro suuruse perearsti visiiditasu. Võib muidugi aimata, kuhu ja kellele peaks riik sellisel juhul raha paari aasta pärast suunama, kuid kindlasti ei oleks sellise visiiditasuga arstiabi kättesaadavuse tõkestamine põhiseaduspärane ega kooskõlas meie sotsiaalriigi põhimõtetega. Riigilõivudega on lood analoogilised. Suurte riigilõivudega on tõkestatud juurdepääs õigusemõistmisele ja me püüame arvata, et see on kooskõlas põhiseaduse ja õigusriigi põhimõtetega niikaua, kuni Riigikohus pole mõnes konkreetses kohtuasjas nõutavat lõivu põhiseadusvastaseks tunnistanud. Riigikohus on seda juba korduvalt teinud ja neil lahendeil ei näi lõppu tulevat niikaua, kuni seadusandja ei vii riigilõivusid kooskõlla põhiseadusega. Rõhutan, et olukord on erakordselt tõsine.
Juurdepääs õigusemõistmisele on põhiseaduse § 15 järgi põhiõigus. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 näeb ette õiguse õiglasele kohtumenetlusele. Õigusemõistmine võib olla kui tahes aus ja õiglane, kuid kui sellele puudub normaalne juurdepääs, jäävad isikute õigused siiski kaitseta. Meie kiiresti muutuvas ja alles kujunevas õiguskorras ei tohi riik riskida sellega, et õigusvaidlused suurte riigilõivude või muude takistuste tõttu kohtusse ei jõuagi. Kui igaühel pole võimalust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, hakkavad lepinguvabaduse tingimustes domineerima n-ö tugevamad pooled, olgu nendeks pangad või teenuseosutajate monopolid. Ilma kohtuvaidluste võimaluseta ehk ilma kohtuliku kontrollita loome soodsa pinnase tugevama õiguse tekkeks, mis ei pruugi kokku langeda seadusandja tahtega.
Ilma kohtuliku kontrollita ei saa me ka kunagi teada, kuidas seadus praktikas tegelikult rakendub ja kas tsiviilkäibes osalevate isikute õigused on kaitstud või eksisteerib n-ö tegeliku elu praktika, mis võib kõvasti erineda seadusandja kehtestatud õiguskorrast.
Tsiviilõigusliku vaidluse lahendamise efektiivsuse hindamisel lähtutakse peamiselt kolmest kriteeriumist, milleks on menetluse keerukus, kestus ja kulukus. Neid indikaatoreid kasutab ka Maailmapank riikide ettevõtluskeskkonna ja lepingute täidetavuse tagamise hindamisel. Riigilõiv kujutab endast kohtukulude keset ja võib finantsiliselt blokeerida kohtusse pöördumise. Riigilõivul on mitu sotsiaal-majanduslikku aspekti, mida ei saa eitada, kuid tuleb märkida, et kõik sotsiaalmajanduslikud aspektid peavad saama kaalutud alles pärast seda, kui põhimõtteline juurdepääs õigusemõistmisele on tagatud. Õigusemõistmises riigilõivude kehtestamisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi tuumikfunktsiooniga, mille täitmine peab olema tagatud sõltumata sellest, kas isikul on võimalik selle eest tasuda või mitte. Euroopa Inimõiguste Kohtu määratluse kohaselt ei tohi juurdepääs kohtule olla teoreetiline ja illusoorne, vaid peab olema praktiline ja tõhus.
Eestis on kahjuks tekkinud vastupidine olukord. Põhiseaduse täitmisele ei saa hinnasilti külge panna ja siis selle üle kauplema hakata, kas põhiseadust tuleks ikka täita või mitte ja kui palju see siis ikkagi maksab. Õigusemõistmisele juurdepääsu võib piirata proportsionaalsete riigilõivudega. Kas menetluskulude kandmine jäetakse vaidlevatele pooltele või mitte, see on kindlasti seadusandja otsustada, kuid lõivumäärade kehtestamisel tuleks eristada vähemalt kolme suuremat rühma vaidlusi, millest ainult hagimenetluses on menetluskulude katmine menetlusosaliste omaosaluse kaudu põhjendatud. Hagita menetlustes, eriti vaidlustes, mis puudutavad lapsi, perekonda, eestkostet ja kus menetluses puudub n-ö teine pool, küll aga on olemas selge avalik huvi, on kulupõhised lõivumäärad põhjendamatud.
Halduskohtumenetluse lõivude kehtestamisel tuleb arvestada selle menetlusliigi eesmärkidega ja vaidluse eripäraga, mis ei ole samastatav hagimenetlusega. Õigusriigis riigivõimu vastu kohtus oma õigusi kaitsvat isikut ei tohi takistada laostavate riigilõivudega näiteks selleks, et kodanik ei vaidleks maksuametiga.
Põhilise riigilõivude kehtestamise eesmärgina peetakse silmas seda, et kohtumenetluse kulud oleksid kaetud. Kulupõhisus on üldiselt deklareeritav eesmärk ka teistes riikides, kuid kahjuks ei leidnud me põhjaliku analüüsi käigus mitte ühtegi riiki, kus riigilõivude seostamine menetlustoimingu kuludega oleks arvutustega kaetud. Otse vastupidi, mitmes rahvusvahelises uuringus on jõutud järeldusele, et lõivustamine toimub sageli küllaltki juhuslike põhimõtete alusel ja pole teada, kas lõivumäärade väljatöötamisel neid ikka seostatakse kuludega või mitte. Nii on ka Eestis. Riigikohus on märkinud, et ei saa pidada legitiimseks kohtulõivu võimalikku eemärki teenida riigile lisatulu, küll aga peab riigilõiv teenima menetlusökonoomia põhimõtet ja kaitsma teisi menetlusosalisi liigsete ja pahatahtlike kaebuste eest, mis võiks kohut põhjendamatult vaidlustega üle koormata.
Vaadeldes kohtulõivude kujunemise dünaamikat võrdluses teiste riikidega, tuleb märkida, et juba 2007. aastal olid Eestis riigilõivumäärad kõrged ja võrreldavad nende riikide omadega, mille lõive peetakse üldiselt suureks, näiteks Saksamaa ja Austria.
2009. aastal tõsteti riigilõivumäärasid mitte protsentides, vaid kordades, ja me võime tõdeda, et Eestis on nii riigilõivu maksimaalne suurus kui ka varaliste nõuete proportsionaalne lõivu tase Euroopa Liidu kõrgeim, moodustades ca 12,3% nõudest. Prantsusmaal on sama näitaja näiteks 2,7%, Soomes 3,06, Lätis 6,4. Kuna riigilõivude kujundamise metoodika on riikides erinev, siis ei saa välja tuua absoluutselt täpseid võrdlusi. Kuid kui Eestis kehtivad riigilõivumäärad on Euroopa Liidu kõrgeimad, siis Soome kohtulõivud on selle pingerea lõpus, et mitte öelda väikseimad. Soome keskmine palk oli 2010. aastal veidi üle 3000 euro, Eesti keskmine palk jõudis hiljuti 800 euroni. Neid arve kõrvutades tuleb tõdeda, et Eestis on kohtusse pöördumine luksus, mitte põhiõiguse realiseerimine.
Veidi ka menetlusabist. Olukorras, kus isikul ei ole liiga suure riigilõivu tõttu võimalik kohtusse pöörduda, peab riik talle tagama võimaluse saada menetlusabi. Eestis kehtiv menetlusabi süsteem lähtub eeldusest, et enamik isikuid, kes soovib oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, on võimelised tasuma riigilõivu. Menetlusabi andmine peab sellisel juhul olema erandlik ja kaalutud. Kahjuks on see vastupidi. Arvestades inimeste elatustaseme ja väga kõrgete riigilõivude taseme ebaproportsionaalsust, eelneb praktiliselt iga kohtuvaidluse sisulisele läbivaatamisele menetlusabi taotluse läbivaatamine. Menetlusabi andmisel peab kohus abi taotleja majanduslikku seisundit põhjalikult hindama ja välja selgitama, kas isikul ei ole suuremate raskusteta realiseeritavat vara, mille müügi abil saaks tasuda riigilõivu. Kohtunike kinnitusel on menetlusabi andmise otsustamine kujunenud eraldi menetlusstaadiumiks, mis toob kohtutele endaga kaasa ressursimahuka lisatöö ja pikendab menetlusaega n-ö menetlusabi andmise staadiumi võrra. See võib tänu edasikaebekorrale ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetlustele kesta kuid, kui mitte aastaid.
Riigilõivude kehtestamisel on põhimõtteliselt valida kahe süsteemi vahel: kas luua süsteem "mõistlikud lõivud ja väike hulk menetlusabi taotlusi" või süsteem "väga kõrged riigilõivumäärad ja suur hulk menetlusabi taotlusi". Eestis on millegipärast jõuliselt juurdunud teine süsteem, mis toob endaga kaasa kohtusüsteemi menetlusressursi ebamõistliku kulutamise mitte õigusemõistmisele, vaid kohtusse pöördujate majandusliku olukorra väljaselgitamisele. See muudab kohtumenetluse aja ebamõistlikult pikaks ja loob kohtusse pöördumisel põhiseadusvastaseid takistusi.
Kohtupraktika analüüs näitab, et koostoimes suurte riigilõivudega on probleemne ka kehtiv menetlusabi andmise reeglistik. Tuleb mõista, et menetlusabi on oma sisult tegelikult laen ega pruugi isiku üldist olukorda kergendada. Toon näiteks olukorra, kus isik pidi riigilõivu tasuma osamaksetena pikema aja jooksul. Maakohus määras 111 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise 500-krooniste osadena. Sellisel juhul oleks isikul tulnud riigilõiv tasuda 18,5 aasta jooksul. Ringkonnakohus leidis siiski, et selline riigilõivu osadena tasumine ei ole põhjendatud. Kohtupraktikas esineb olukordi, kus ühisvara jagamise nõudes on isik sunnitud riigilõivu tasumiseks üldse vaidlusaluse vara maha müüma. Isikut täielikult riigilõivust vabastada ei saa, kuna tal siiski on ühisvara näol vara olemas. Maakohus määras näiteks, et isik vabastatakse 200 000 krooni tasumisest, kuid ta peab tasuma osamaksetena 100 000 krooni omaenda vara jagamise pealt kahe aasta jooksul. Toodud näited võivad olla mõnevõrra erandlikud, kuid ilmestavad üldist menetlusabi andmise regulatsiooni ja kujunenud kohtupraktikat, mis viitab sellele, et igaühe õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse on olulisel määral takistatud ja see ei vasta õigusriigi põhimõtetele.
Kokkuvõtlikult tuleb märkida, et vajalik on põhimõtteline riigilõivude ja menetlusabi revisjon eesmärgiga viia riigilõivude määrad Eesti elatustasemele vastavatesse proportsioonidesse ja kooskõlla põhiseadusega, et oleks tagatud igaühe põhiõigus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Aitäh!