Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

header-logo

XII Riigikogu, I Istungjärk, täiskogu korraline istung
Neljapäev, 16.06.2011, 10:00

Toimetatud

10:00 Istungi rakendamine

Aseesimees Jüri Ratas

Tere hommikust, austatud Riigikogu! Head ametikaaslased, alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu üheksanda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun Riigikogu kõnetooli neid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Marko Pomerants, palun!

Marko Pomerants

Tere hommikust, lugupeetud juhataja ja lugupeetud kolleegid! Annan kahe fraktsiooni, Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel menetlusse eelnõu, mille nimetus on "Äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus". Tegemist on eelnõuga, mis eile ei saanud seaduseks, aga sügisel seda loodetavasti teie abiga saab. Suvi on pikk, inimestel on võimalik treenida, saavutada parem füüsiline vorm ja hääletamisel osaleda. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Ma palun Riigikogu kõnetooli Lembit Kaljuvee!

Lembit Kaljuvee

Lugupeetud härra juhataja! Head kolleegid! Mul on üle anda arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine puudutab elektri hinda. Me teame, et eile ennustas Eleringi juhatuse esimees Taavi Veskimägi lähitulevikus väga suurt elektri hinna tõusu. Majandusministeerium on rääkinud 15%-st ja lugupeetud majandusminister Juhan Parts on rääkinud sellest, et tuleb maju hakata soojustama. See on tegelikult väga õige, tuleb tõesti majade soojapidavust parandada. Aga minister ei ole öelnud, milline saab elektri hind lähitulevikus olema. Seda ei tea muidugi keegi täpselt, aga majandusministril peaks ikkagi nii tähtsas asjas, nagu elektri hind seda on, mingi seisukoht olema. Me küsimegi tema käest, milline on viie aasta elektri hinna prognoos Eestis. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Inara Luigase!

Inara Luigas

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! 12 Keskerakonna fraktsiooni liiget annavad üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine on Koidula raudteepiirijaama valmimise mõju kohta kohalikule reisirongiliiklusele. Nimelt avati s.a 11. juunil Koidula raudteepiirijaam, mis on olnud üks suurimaid ehitusettevõtmisi kogu Eestis, eriti tähtis aga selles piirkonnas. Tänu Koidula raudteepiirijaama ja selle ümbruse raudteeosa valmimisele on paarikümne aasta järel ühendatud ka Kagu-Eesti raudteekolmnurk ja on loodud kõik võimalused nii kauba- kui ka reisirongiliikluse arendamiseks Kagu-Eestis. Majanduslikult on Koidula raudteepiirijaam oluline kaubaveo seisukohast ning kohalikud inimesed lootsid, et saavad selle tulemusel ka korraliku reisirongiühenduse Tartu–Koidula–Valga raudteekolmnurgas. Uus platvorm võiks Koidulas reisijaid vastu võtta juba tänavu suvel, kuid kahjuks see lootus sellel aastal ei täitu, kuna Edelaraudtee tahab liini pikendamise eest Oravalt Koidulani saada toetust veel umbes 58 000 eurot. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja on öelnud, et seda toetust anda ei saa – riigieelarves puudub selleks kate. Meil on majandus- ja kommunikatsiooniministrile neli küsimust. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun Riigikogu kõnetooli Rannar Vassiljevi!

Rannar Vassiljev

Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatidel on üks seaduseelnõu üle anda. Kaalusime kaua selle nime. Oli tõsine dispuut, et kas panna nimeks "Kohalikele omavalitsustele tehtud ülekohut lunastav ning õiglust jaluleseadev tulumaksuseaduse muutmise seadus". Siiski jäime pärast pikka debatti konservatiivselt tagasihoidliku tulumaksuseaduse muutmise seaduse juurde. Eelnõu sisu on selles, et seaduse jõustudes taastataks kahe aasta jooksul kärbete-eelne tulubaas. Mõeldud on tulumaksu kohalikele omavalitsustele aastal 2012 ja 2013, millal see võiks juhtuda. Lisaks märgin, et algatajad näevad ette ka samas proportsioonis tasandusfondi taastamise. Kindlasti ei sisalda see meie algatus võimalikku teoreetilist kompensatsiooni eluasememaa maksust vabastamise kohta, mida Vabariigi Valitsus väidetavalt sügiseks ette valmistab. See kompensatsioon peaks meie ettepanekus sisalduvale lisanduma. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu ning kaks arupärimist, juhatus otsustab nende edasise menetlemise vastavalt kodu- ja töökorra seadusele.
Läheme edasi teadete juurde. Head ametikaaslased! Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis soome-ugri toetusrühma moodustamine. Ootame aktiivset osavõttu! Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontrollKohalolijaks registreerus 94 Riigikogu liiget, puudub 7.


1. 10:07 Koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (51 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 51 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Urmas Reinsalu. Kokku kaheksa minutit.

Urmas Reinsalu

Head parlamendiliikmed! Vabadussõtta läksid Eesti talupojad kaitsma vabadust ja saama maa peremeesteks. Noor Eesti Vabariik viis läbi ulatusliku maareformi. 1992. aastal ütles president Lennart Meri Eesti rahvale: "Te olite sulased ja saate peremeesteks!" Ning taastatud Eesti riigi elamu-, omandi- ja maareformi tulemusena sai 21. sajandi alguseks oma kodu omanikuks ligi 90% rahvast. See on üks suurimaid koduomanike osakaalu näitajaid Euroopas ja seab riigile täiendava kohustuse koduomanikke toetada. Kes need inimesed on ja milline on Eesti eluasemete seisund, sellest annab üsna põhjaliku ülevaate eelnõu teise lugemise 10-leheküljelise seletuskirja analüüs.
See seadus on praktilise majandusliku mõjuga, vähendades koduomanike eluasemega seotud sundkulusid kuni 17 miljonit eurot aastas. Seadusel on ka moraalne mõõde, mille võimalikkuse üle mõned on ilkunud. Kui pudel viina maksab rohkem kui pudel piima, siis selline ongi maksuseaduse moraalne hoiak, nii nagu see, et kirik ja kodu on maksust vabastatud. Selle seaduse moraalne aspekt peitub selles, et kodu omamisega, ühe omandi maksuga seotud koormis ei tohi viia sundvalikuni omandist loobuda. Seadus, mis seda võimaldab ja niisuguseid praktilisi võimalusi ette näeb, on nii kõlbeliselt vildakas kui ka põhiseaduslikust aspektist küsitav, nagu on viidanud ka õiguskantsler.
Seda seadust on rünnatud mitme argumendiga. Esiteks, kohalike omavalitsuste väidetav rahaliste laekumiste kahanemine seaduse mõjul. Kinnitan täie vastutustundega, et seda ohtu ei ole, sest eelnõu algatajate ettepanekul jõustab parlament sellest piisavalt vara ette teatades püsiva rahalise katte süsteemi, mis rakendub rööbiti selle seadusega. Pean sobivaimaks lahenduseks suurendada üksikisiku tulumaksu protsendiosa omavalitsuste kasuks, ja seda seaduse mõjul saamata jäänud tulu võrra.
Teiseks on kõlanud süüdistus, et seadus on rikkurite kasuks tehtud ja tavaline kodanik ei võida sellest. Pean tunnistama, et minu parlamendiliikme mandaadi ajal pole eales ühegi seadusega seotult pöördunud minu poole nii paljud inimesed – minu käes on ligi 500 inimese mõtted, ja teate, nende seas pole minu arusaama järgi ühtegi miljonäri. Küll aga pensionärid, õpetajad, pereemad. Üks eakas inimene kirjutab: "Minu maamaks elamumaa eest on 448 eurot, see käib mul täielikult üle jõu." Ja ta nendib kurvalt: "Toimub lihtsalt minu väljasuretamine Tallinnast, kodulinnast, minu oma kodust." Ja teine kiri: "Olen Tallinnas väikese Eesti-aegse puumaja omanik, olen selle maja pärinud. Praegu maksan 8000 krooni aastas ja olen töötu. Aga maja on mulle kallis, see on mulle kallite inimeste poolt korda tehtud ja siin olen ma oma lapsepõlve veetnud." Ja sama inimene vastab ka ajakirjanikele ja poliitikutele, kes on maamaksu maksjaid über-rikkaiks nimetanud: "See on väga haavav, et selliseid nagu mina nimetatakse über-rikkaiks. Eestlasele on tema kodu, mille vanemad on rajanud, väga suure tähtsusega. See on üks kindlustunnet ja turvatunnet tekitav koht. Kui see ära võtta, kui pidevalt inimesi sellega hirmutada, teeb see meie rahva nõrgaks." Üks nõmmekas kirjutab: "On äärmiselt solvav suhtumine, nagu oleks maja omamine rikaste privileeg. Kodu on elukestev looming, mis neelab iga sendi." Kirja lõpus nendib ta kurvalt, hinnates oma maamaksu: "Aga see on varem või hiljem vaja müüa, sest pensionist ei piisa." Naine Meriväljalt kirjutab: "Minu vanemad said krundi ja ehitasid sellele maja oma kätega. Korteri saamine oli lootusetu. Meie puhul pole tegemist buržuidega. Meriväljal on maa savine ja suurte kividega, aastakümneid püüame seda parandada." Tegemist pole üksnes Tallinna inimestega. Üks pereema Pärnumaalt nendib: "Oleme mõlemad abikaasaga puudega inimesed ja kinni maksnud nii oma kodu kui ka riigile maa, millel maja on. Selline maks on ebaaus inimeste suhtes, kes on otsustanud midagi rajada ja korda teha." Tsitaadi lõpp.
Sellele seadusele on oma toetust avaldanud korteriühistute liit, kes on teinud teemakohase küsitluse oma 1400 korteriühistust koosneva liikmeskonna seas. Maksumaksjate liit rõhutab oma toetusavalduses, et tänapäeva Eestis ei ole inimese kodu juures olev maa mingi luksuskaup ega jõukuse näitaja. Toetust on avaldanud ka omanike keskliit, kes andis täna hommikul Ene Ergmale üle 7865 inimese allkirjad selle eelnõu toetuseks ning väljendab oma volikogu nimel tänu parlamendile selle seaduseelnõu menetlemise eest. Nii Soome Majaomanike Liit kui Rahvusvaheline Kinnisvaraomanike Liit on seda sammu tervitanud. Eriti liigutav on Eesti Lasterikaste Perede Liidu toetusavaldus, milles nenditakse: "Eestis on ligemale 12 000 kolme- ja enamalapselist perekonda, kelle jaoks on maamaksu kaotamine kodudelt oluline." Tuletan siinkohal meelde, et lasterikastest peredest elavad ligi pooled talumajas või pereelamus.
Selle seaduse positiivne mõju on ilmnenud juba enne jõustumist. Tallinn, kes veel sügisel linnavolikogus IRL-i ettepaneku kodudelt maamaks kaotada maha hääletas, teeb seda ometi. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et täna arutatava eelnõu tagasilükkamisel sellest otsusest sama kibekiirelt ka loobutaks. IRL andis enne valimisi lubaduse kodud maamaksust vabastada ja me peame oma sõna. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Valdo Randpere!

Valdo Randpere

Lugupeetud kolleegid! 2009. aasta kohalike valimiste eel oli üks Reformierakonna lubadusi Tallinnas, et me kaotame maamaksu kodualuselt maalt. Käisin ise ka silte tekstiga "Ma ei armasta maamaksu!" inimestele jagamas ja nende kruntidele paigutamas. Ma ei teinud seda mitte Nõmmel või Pirital, millest siin on põhiliselt räägitud. Tegin seda maikuus Veerenni piirkonnas, tegin Kadriorus. Inimeste suhtumine sellesse ideesse oli igal pool ühesugune. Julgen väita, et 100% inimestest toetas seda mõtet. Ning ma ei usu, et suhtumine sellesse küsimusse mujal erineb oluliselt tallinlaste suhtumisest. See on küll nii, et mujal makstakse vähem maamaksu ja see põhjustab vähem otseselt eksistentsialistlikke probleeme, aga maamaksu kodualuse maa eest ei armastata kuskil Eestis. Kodualuse maa maksu kaotamine on õige ja õiglane idee.
Viimastel nädalatel oleme nii siin saalis kui ka meediakanalites võinud kuulata opositsiooni mitmesuguseid argumente selle seaduseelnõu vastu. Probleeme on välja toodud mitmeid, alates eelnõu pealkirjast kuni selleni, et pealkirja muudeti menetluse käigus. Meile on maalitud pilte sellest, kuidas kogu Eesti variseb selle maksu kaotamise tõttu kokku. Mulle on ette heidetud Tallinna-kesksust ja kiidetud minu arvutamisoskust. Kaks asja on opositsioon siiski suures kaklemistuhinas ära unustanud. Esiteks, see maksumuudatus ei tee kellelegi halba, sellest võidavad koduomanikud, see on maksuneutraalne kohalike omavalitsuste suhtes, kellele riik kompenseerib selle eelarve kaudu. See on maksuneutraalne ka riigi enda suhtes, kes kompenseerib selle endale majanduskasvu abil. Praegune koalitsioon on lubanud maksukoormust vähendada ja kõnealune meede on üks samm selles suunas. Maksud ei ole sellele koalitsioonile eesmärk omaette, vaid meie jaoks on tähtis see, milleks riik ja omavalitsused maksumaksja raha kulutavad. Inimesed ei oota meilt kulukaid propagandaprojekte ja mädanevaid kartuleid linnade keskväljakutel. Meilt oodatakse ettevõtluseks soodsate tingimuste loomist Eestis. Riigi ja tema maksumaksjate sissetulekute allikas on ettevõtlus. Raha ei teki iseenesest Stenbocki keldrites ja seda ei tooda siia kohvritega Venemaalt. Raha tekib ettevõtluses. Väljaspool seda saali ei ole ma kohanud ühtegi majanduseksperti, kes oleks väitnud, et kõrged maksud soodustavad majanduskasvu. Tallinna linna hiljutine otsus tõsta maamaksu alates 2012. aastast 66% võrra ei ole kindlasti hea siinsele ettevõtlusele. Signaal, mis selliste meetoditega saadetakse, on see, et ettevõtjad, minge siit linnast minema. Meie ei kavatse maksutõusudega kogu Eesti ettevõtlust välja suretada ja seepärast on selle koalitsiooni kindel eesmärk maksukoormust vähendada.
Lõpetuseks. Opositsioon on viimastel nädalatel leidnud endale uue autoriteedi rahandusminister Jürgen Ligi näol ja tsiteerinud teda erinevates seostes ja paigutanud ta maksumuudatuse vastaste ridadesse. Ma võin teile rääkida, mida Jürgen tegelikult sellest maksumuudatusest arvab. Ta on küll olnud vastu mõnedele tehnilistele nüanssidele seoses sellega, aga kui mina rääkisin Jürgenile sellest, kuidas ma käisin 2009. aasta valimiste eel üles panemas silte tekstiga "Ma ei armasta maamaksu!", siis ütles Jürgen mulle väga lihtsalt: sa oleks ikka täitsa loll olnud, kui sa oleks pannud üles sildi "Ma armastan maamaksu!". See on see, mida Jürgen tegelikult asjast arvab, ja tundke ennast puudutatuna sellest need, kes peavad seda tegema. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Rannar Vassiljevi!

Rannar Vassiljev

Head rahvasaadikud! Ma pean tunnistama, et see on minu senise Riigikogu praktika jooksul kõige halvem eelnõu ja kõige halvem eelnõu menetlemise protsess, mis on siin aset leidnud. Seda praktikat ei ole küll eriti palju ja seetõttu on ka võrdlusbaas üsna väikene, aga ma väga loodan, et nelja aasta pärast, kui see koosseis on lõpetanud, siis ma arvan endiselt samamoodi ehk teisisõnu seda, et meil sellega võrdväärseid eelnõusid enam menetleda ei tule.
Selle eelnõu puhul on eiratud üllatavalt palju põhimõtteid, mida väga suur hulk koalitsioonierakondade poliitikuid väga tihti armastab deklareerida. Ma ei hakka pikalt rääkima eesti keele õigekirja põhimõtetest, aga parlamentaarsest demokraatiast küll. Oleme tänaseks tõesti läbinud sellise protsessi, kus Riigikogu liikmetel ei ole olnud võimalust oma arvamust selle eelnõu kohta avaldada muul kujul kui siis öelda kas jah või ei. Teisisõnu: midagi parandada ei ole olnud võimalik. Ka seaduste üldisus on põhimõte, mis Eestis võiks kehtida, aga praegu on meil jälle tegu ühe kohaliku omavalitsuse probleemiga. See on küll suur omavalitsus ja mis siin salata, ka sotsiaaldemokraadid saavad väga hästi aru, et osal inimestel tõesti on suure maamaksuga Tallinnas probleeme. Aga kas seetõttu peab tõesti kogu Eestis kehtiva süsteemi ümber tegema? Ehk võiks üritada lahendada küsimus kuidagi mõistlikumalt?
Nüüd KOV-ide autonoomiast. Meile kõigile meeldib siin rääkida, et kohalikud omavalitsused peavad saama kõike ise otsustada, ise teha. Selle seaduseelnõuga võeti neilt ära viimane võimalus kuidagi üldse oma tulubaasi kujundada. Samamoodi on juttu olnud regionaalsest tasakaalutusest. Võib minna nii, et too kompenseerimine, millest meil kõige rohkem siin puldis räägitud on, ehk võimalik tulumaksust eraldatava osa suurendamine soosib neid omavalitsusi, kes endaga niigi hakkama saavad, ja halvendab nende omavalitsuste olukorda, kes viimase kümne aasta jooksul on kesisemalt arenenud kui teised. Seega ei soodusta see kuidagi meie regionaalset tasakaalu.
Samamoodi on eelnõu ettevalmistamisel armastatud rääkida kaasamisest, mida minevat vaja ka kompensatsioonimehhanismide väljatöötamisel. Nendele, keda muudatus tegelikult summa summarum kõige rohkem puudutab, ehk siis meie omavalitsustele ei ole isegi selgitatud, kuidas kõike kompenseerida kavatsetakse. Nendega ei ole ka arutatud kogu selle eelnõu algatamist või protsessi läbiviimist.
Lisaks sellele kõigele üllatab eelnõu puhul väga pikalt ettemõtlev lähenemine. Meil on lähiajaloost näiteid selle kohta, kuidas sama koalitsioon on väga operatiivselt suutnud maksumuudatusi teha. Lausa poolteise nädalaga näiteks tõsteti käibemaksu. Tänased eelnõud, mis puudutavad aastaid 2013 ja 2015, tunduvad selles valguses natuke üllatavad. Kas on tõesti tegu sisepingetega koalitsioonis või eeldatakse, et tegelikult majanduskeskkonna paranemine, nagu näevad ette meie eelarvestrateegiad ja majandusprognoos, ei ole nii roosiline või vähemalt tajutakse teatud ohtusid selle juures? Hästi iseloomustab see kõik ka meie paindlikkust põhimõtetes ja loosunglikkust. Kui Reformierakond räägib maksubaasi laiusest, mis on väga oluline, ja sellest, miks ei tohi tulumaksuvaba miinimumi piiri kuidagi tõsta, siis kõnealuse eelnõu puhul ei näi see probleem olevat. Nende inimeste hulk, kes maksu maksavad, ju sellega kõvasti väheneb. Ja IRL, kes räägib kodukulude vähendamisest, ei ole sedasama meelt näiteks toasooja käibemaksu ja elektriaktsiisi puhul. Meile, sotsiaaldemokraatidele tundub selle protsessi puhul, et avalik arvamus ja meedia on niisugusest ühe probleemi loosunglikkusest üle saamas, ja selle üle on meil väga hea meel. Palun kolm minutit veel!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit lisaaega!

Rannar Vassiljev

Mis puutub koalitsioonisaadikutesse, siis mulle on koridoris päris mitmed teist öelnud, et ega teie ka tegelikult aru ei saa, miks selle asjaga niisugune rutt on ja miks seda eelnõu peab sellisel täiesti ebaküpsel kujul menetlema. Mõned ei mõista ka seda, miks seda üldse vaja on. Ja nüüd päris siiralt ja ilma igasuguse irooniata: ausalt öeldes on meil opositsioonipoliitikutena teist üsna kahju. Ma usun, et nii mõtlevaid inimesi on siin saalis peale nende, kes minuga koridoris on rääkinud, teisigi. Meie saame täna oma arvamust avaldada rahuliku südametunnistusega, hääletades nii, nagu me asjadest arvame, aga teie tõenäoliselt kahjuks peate nii või teisiti vajutama rohelist nuppu. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kadri Simsoni!

Kadri Simson

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Täna siis lõpphääletusel olev eelnõu nimega "Koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu" on säärane eelnõu, mis sellise pealkirja all esimesele lugemisele ei jõudnudki. Ja see on meile tuttav – jälle tahetakse vastu võtta seadus, kus opositsioonil pole olnud võimalik parandusettepanekuid teha. Jälle tahetakse rakendada teerullipoliitikat, mis ei lähe ausa poliitilise asjakorraldusega kokku.
Pikema mäluga Riigikogu liikmed mäletavad, mida selline seaduspraagi jõuga läbisurumine endaga kaasa tuua võib mitte ainult kõigile osapooltele, keda seadus puudutab, vaid ka Riigikogu opositsiooni ja koalitsiooni vahekorras. Reeglite rikkumise abil opositsioonist üle rullimine toob paratamatult kaasa mõju, mida te nägite möödunud kolme istungipäeva jooksul – see kajastus meie kõnedes ja me kogesime seda ka siis, kui eile hääletati maha ettepanek eelnõu 51 teine lugemine katkestada.
See kõik oleks võinud olemata olla! See oleks võinud olemata olla, kui eelnõu poleks olnud praak ja vastanud reeglitele. Järgmisena arutatava seadusmuudatusega alandatakse tulumaksu, mis meile põhimõtteliselt samuti vale tundub. Aga see eelnõu on korrektselt vormistatud ja korrektselt menetletud ning selle käsitlus Riigikogus on olnud märksa mõistlikum kui praakeelnõu läbisurumine reeglitest ülerullimisega.
Eelnõu algatajad põhjendasid selle seaduse vajalikkust sellega, et neile on tulnud mitu kirja, milles maamaksu kaotamise üle rõõmustatakse. Kirjutatud on ka meile. Ma tutvustan teile kolme kirja. Esimene kiri on koduomanikult Tartus, kes heidab ette, et koduomanikke maamaksust vabastav maamaksuseaduse muutmise seadus on juba pealkirjast alates pettus. Ta luges eelnõu läbi ja sai teada, et pealkiri, mis lubab absoluutset maamaksuvabastust, tema puhul ei kehti, sest tema maja asub Tartus 2400 m2 suurusel krundil. Pealkiri lubab talle kui maaomanikule ja majaomanikule absoluutset maksuvabastust ning ta küsib, et kui juba pealkiri on pettus, mis siis veel sisust arvata.
Teine kiri on 67-aastaselt vanaproualt, kes elab Tallinna kesklinnas Tina tänaval 1-toalises korteris. Ta kirjutab, et kuulis, kuidas kodukulusid vähendada lubatakse, ja rõõmustas selle üle, sest kodukulud on tõesti suured. Aga temale maamaksuvabastus ei mõju, sest tema kodulinnas on sellest maksust pensionärid ammu vabastatud. Küll aga hirmutab teda uudis edasisest suurest elektrihinna tõusust ja teda koormavad hiigelsuured toasoojaarved, sest talvel ei jää peale nende tasumist enam toiduks ja ravimiteks midagi alles. Ja ta palub, et ehk saaks siin Riigikogus vastu võtta mõne seaduse, mis tavalisi inimesi ka aitaks.
Kolmas kiri on kõigilt Eesti omavalitsustelt. See on Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu ühisavaldus, kus öeldakse selle eelnõu kohta, et tegelikult omavalitsusliidud taotlevad kohalike omavalitsuste tulubaasi taastamist üksikisiku tulumaksu osa ja tasandusfondi erakorralise vähendamise eelsele tasemele. Maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu osas on nad seisukohal, et kohalike omavalitsuste eelarvetele laekuvate riiklike maksude, sh maamaksu tulusid ja kohalike maksude tulusid vähendavate otsuste kavandamisel tuleb ette näha samas rahalises mahus muude maksutulude suurendamine või tulubaasi vähendamise kompenseerimine.
Kolme kirja kokkuvõtteks: see seadus on populistlik juba alates pealkirjast. See seadus ei aita väga paljusid kodukuludega raskustes olevaid inimesi ning paneb omavalitsused uue surve alla. Just kompenseerimismehhanismi puudumise pärast pöördume Vabariigi Presidendi poole palvega, et ta seda seadust välja ei kuulutaks. Kaks aastat tagasi, kui siinsamas Riigikogu saalis suruti ühe hääletusega läbi eelmine omavalitsuste tulubaasi kärpimine, siis lubas president, et ta teist korda sellist käitumist ei luba ja sellist seadust läbi ei lase. Nüüd on tal võimalus seda tegudes näidata. Ma palun kolm minutit lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Palun, kolm minutit lisaaega!

Kadri Simson

Me apelleerime Eesti Vabariigi põhiseadusele ja ka Riigikohtu lahendile, kus on osutatud, et seadusandjal on riigi majandus- ja maksupoliitika kujundajana suur otsustusvabadus, aga see ei tähenda siiski seda, et seadusandja on mingitele majandus- ja maksupoliitilistele argumentidele viidates täiesti vaba otsustama, millises ulatuses kohalike ülesannete rahastamist võimaldada. Vastasel korral võiks seadusandja muuta kohaliku omavalitsuse kui põhiseadusliku institutsiooni sisutühjaks. Nagu märgitud, peab omavalitsusüksustel olema tagatud raha kohalike ülesannete täitmiseks vähemalt minimaalses vajalikus mahus, muidu on põhiseaduse § 154 lõiget 1 rikutud.
Ma näen teie rõõmsatest nägudest, et te olete minu jutu suhtes väga skeptilised ja arvate, et see president, kes praegu Kadriorus on, ei saa ju ometi IRL-i valimislubadust tagasi Riigikokku saata – kahe kuu pärast ta sõltub teie häältest. Ma mõistan, et tal on raske selgroogu näidata, aga tegelikult on ausam tagatoa kokkulepetest sõltumise asemel siiski linnade ja valdade poole tulla. See aitaks kindlasti saada toetushääli ka valijameeste kogus.
Siin saalis hääletajatele panen aga südamele, et võrreldes järgmisena arutusele tuleva tulumaksu alandamise eelnõuga on see seaduseelnõu algusest peale olnud praak. See on võtnud opositsioonilt võimaluse teha muudatusettepanekuid. Kas tõesti tasub väljakujunenud traditsioonilist koalitsiooni-opositsiooni suhet liiga palju jõuga mõjutada ja halvendada ainuüksi sellepärast, et mõned poliitikud saaksid majandusminister Juhan Partsi toetatud MTÜ kaudu Nõmmele ja Piritale lauspostitust teha ja mõned teised poliitikud saaksid aiapostidele lipikuid panna? Seda eelnõu saaks menetleda korrektselt ja saaks ka tagada omavalitsustele kaotatava tulubaasi kompenseerimise. Ilma selleta ei ole see seadus meie arvates põhiseadusega kooskõlas ja me hääletame selle eelnõu vastu. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Oleme jõudnud seaduseelnõu 51 lõpphääletuse lävele, alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen lõpphääletusele eelnõu 51. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 39 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni algatatud koduomanikke maamaksust vabastava maamaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 51 on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


2. 10:33 Tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu (40 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 40 kolmas lugemine. Avan läbirääkimised ja palun kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Inara Luigase!

Inara Luigas

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Me arvame, et nii nagu koduomanikke maamaksust vabastav seadus, nii kannab ka see tulumaksuseaduse muutmise seadus kiirustamise märke. Eelnõu on kummaline selle poolest, et on teatud punkte, mille hääletamisel Keskerakond hea meelega vajutaks rohelist nuppu, kuid on ka punkte, millega ei saa kuidagi päri olla. Teatud punktide puhul oleme seda meelt, et eelnõu võib toetada. Need punktid puudutavad raieõigust ning raiutud metsamaterjali võõrandamisest saadud tulu erikohtlemist, ka oleme päri punktidega, millega välistatakse tööalase tasemekoolituse käsitlemine erisoodustusena. Kuid me oleme endiselt selle vastu, et aastal 2015 langetatakse tulumaksumäär 21%-lt 20%-le. Me ei tea kaugeltki ette, kuidas on nelja aasta pärast lood Eesti majandusega – kas nelja aasta pärast on Eesti riigis taas majandusbuum või oleme sattunud uude majanduslangusse. Maksumäärad aga käituvad täiesti vastupidiselt ja tulenevalt olukorrast. Isegi väga soodsate prognooside puhul me ei saa kindlalt öelda, et tulumaksumäära langetamine aastast 2015 on mõistlik samm. Meie arvates on selline maksumääradega mängimine täiesti sihipäratu ja ennatlik.
Samuti me arvame, et 70 miljonit eurot, mis jääb riigil saamata, on väga suur summa, et loobuda selle panustamisest Eesti riigi avalikesse teenustesse. Me saame väga hästi aru, et juba praegu nõuab senisest rohkem raha haridus ja sotsiaalhoolekanne, tervishoiuteenuste kvaliteet tahab parandamist jne, jne. Me ei tea, mis kaasneb tulumaksumäära langetamisega – kas me tõesti liigume tasuliste avalike teenuste poole või seisame pärast maksumäärade langetamist jälle silmitsi sellega, et väga ruttu ja väga jõuliselt taastatakse ja tõstetakse kaudseid makse.
Aga kui Vabariigi Valitsus soovib siiski palgasaajatele kingitusi teha, siis Keskerakonna fraktsioon on esitanud eelnõu parandamiseks väga mõistliku ettepaneku. Me tegime ettepaneku mitte vähendada maksumäära, vaid suurendada tulumaksuvaba miinimumi. Tugineme seejuures Rahvusvahelise Valuutakomitee ettepanekule just niimoodi oma tulumaksusüsteemi parandada. Samuti ei ole me nõus eelnõu punktidega maksutagastuste vähendamise kohta, sest juba järgmisest aastast mõjutaks see väga paljusid peresid – paljud pered võivad sattuda raskustesse.
Nagu ma juba enne ütlesin: meie arvates on need eesmärgid sihipäratud ja kogu eelnõu kannab endas kiirustamise märke. Keskerakonna fraktsioon seda seaduseelnõu ei toeta, me hääletame selle vastu. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Aivar Sõerdi!

Aivar Sõerd

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigi majandus- ja maksukeskkond peaks motiveerima teenima rohkem tulu, maksma selle pealt rohkem makse, tarbima teenuseid jne. Aastatel 2004–2010 langes just Reformierakonna eestvedamisel tulumaks 26%-lt 21%-le. Just keskmine töötegija on tulumaksu alandamisest 26%-lt 21%-le kõige rohkem võitnud ja ta võidab ka tulumaksu alandamisest 20%-le. Iga töötegija on saanud juurde otsustusõigust ise valida, mille peale oma raha kulutada. Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni ehk OECD uuringute kohaselt on tulumaks üks kõige suuremaid majanduse mõjutajaid. Eestile on edu toonud meie lihtne ja arusaadav maksusüsteem, mis motiveerib töötamist ja tulu teenimist. Reformierakonna arvates tuleb sotsiaalvajaduste täitmist rahastada kogutud maksudest, mitte maksude kogumata jätmisest, seetõttu saab ka edaspidi eluasemelaenu intresse, koolituskulusid ja annetusi maksustatavast summast maha arvata – seda senisest küll vähem ehk kokku 1920 eurot aastas, aga ikkagi saab.
Aastaid on olnud vaidlusalune teema ka see, kuidas peaks maksustama tööandja kulutusi töötajate koolitamiseks. Töötajatesse investeerida on vaja, aga see ei ole üldistes huvides, kui antakse võimalus ettevõttest maksuvabalt raha välja võtta, sh seda töötajatele maksuvabalt välja maksta. Praeguse muudatusega välistatakse tööalase tasemekoolituse käsitamine erisoodustusena. Muudatuse eesmärk on vähendada maksukoormust, langetades tööjõumakse, et soodustada just suure tootlikkusega töökohtade teket ning luua eeldus elukestvas õppes osalejate arvu kasvuks.
Eile ei tahtnud Keskerakonna fraktsioonile kuidagi meelde tulla see, kuidas me aastail 2005–2007, kui teie olite valitsuses, tulumaksu vähendasime. Tulumaksumäär vähenes 2005. aastal 24%-lt 22%-le 2007. aastal. Ma võtsin kaasa väljavõtte 26. mail 2006. aastal valitsuse heakskiidetud riigi eelarvestrateegiast aastateks 2006–2009. Siin on selgelt näha, mis me ühiselt teiega tookord kirjutasime. Maksude osas orienteerutakse osaliselt ümber tulu maksustamiselt loodusressursside maksustamisele. Järgmise nelja aasta jooksul läbiviidav tulumaksumäära alandamine vähendab nii ettevõtete kui ka eraisikute tulude maksukoormust.
Tööjõudu maksustatakse Eestis suhteliselt kõrgelt. Liiga kõrge maksustamine pärsib töötamise motivatsiooni, seetõttu kavatseb valitsus majanduse elavdamiseks tööjõu maksustamist vähendada. Tööjõu töökoormuse vähendamise taga on soov anda positiivne impulss tööturu arenguks ja liikuda edasi Euroopa Liidu ühiste eesmärkide suunas. Sellele aitab kaasa majanduskasv. Riigi tulud kasvavad ka tulumaksu alandamise korral. Selle me kirjutasime koos teiega rohkem kui viis aastat tagasi eelarvestrateegiasse sisse. Astmeline tulumaks ei olnud isegi mitte arutlusteema.
Eestile on kindlasti positiivset mõju avaldanud lihtne ja ühetaoline maksusüsteem, mis nende muudatustega veelgi paraneb. Seaduseelnõu muudab õiglasemaks ka metsaomanike maksustamise – metsaomanike motiveerimine metsa majandama on samuti ajend tulumaksuseaduse muutmiseks.
Kokkuvõtteks. Maksusüsteemi parandamine jätab töötavale inimesele rohkem raha kätte ning jätab talle ka otsustusvabaduse, kuidas seda raha kasutada. See on maksusüsteem, mis ei koorma liigselt ettevõtjat, võimaldab luua uusi töökohti ja annab inimesele paremad võimalused oma loovust rakendada. Vaieldamatult aitab see kaasa kogu riigi majanduskasvule. Majanduskasv omakorda toob kaasa täiendavad maksulaekumised, mis annab võimaluse suurendada pensione ja peretoetusi. Elu edeneb meil kõigil! Reformierakonna arvates on tegemist hea seaduseelnõuga ja palume seda kindlasti toetada.

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja Toomas Tõniste!

Toomas Tõniste

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! IRL-i fraktsioon toetab selle eelnõu vastuvõtmist. Tõstaksin eraldi esile metsamaterjali võõrandamisel maksustamise paindlikumaks muutmist konsolideeritud kolmeaastase maksustamisperioodi sätestamise abil, mida ka IRL oma valimisprogrammis lubas. Ka tasemekoolituse erisoodustusmaksust vabastamine on meie valimisprogrammi selgeid lubadusi ning me toetame igati selle lubaduse jõustumist seaduse kujul. Ja kolmandaks, tööjõumaksude alandamine. Tulumaksumäära langetamisel aastast 2015 on kindlasti majandust elavdav mõju. Usun, et keegi ei vaidle vastu, et riigisisese maksu vähendamisega seotud raha läheb sisetarbimisse ning sellest omakorda tuleb täiendav maksutulu kaudsete maksude kaudu.
Neile, kes räägivad alalõpmata õhukesest riigist ja toovad võrdlusi Põhjamaadega, tahaksin öelda, et olukorras, kus me oleme jäänud juba stardis ühe ringi maha, tuleb kõigepealt vaeva näha ja mõistusega pingutada, mitte teistega ühes tempos sörkida.
Kokkuvõtteks. Selle eelnõuga anname selge ja positiivse tulevikku suunatud sõnumi kõigile, kes on Eestis töökohti loonud või plaanivad neid luua, on need siis inimesed meie ümbert või välisinvestorid. See sõnum on, et me ei plaani lämmatada mitte kellegi ettevõtlikkust järjest suureneva maksukoormaga. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Eiki Nestori!

Eiki Nestor

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Enne kui eelnõu juurde lähen, paar märkust peetud kõnede kohta. See, et astmeline tulumaks on saatanast – jutumärkides loomulikult –, ei seganud 54 rahvasaadikul hääletada astmelise maamaksu poolt. Aga hea küll. Kõnealuse eelnõu kohta on mul öelda järgmist. Kõigepealt seda, et, austatud kolleegid võimuliidust, ma avaldan teile väikese saladuse: Eestis nimelt on inimesi, kelle tulud on väga väikesed. Eestis on isegi inimesi, kellel polegi tulusid, ja nemad sellest 2015. aasta muudatusest küll mitte midagi ei võida. Nemad on kindlad kaotajad. Ma kardan, et isegi need, kes teenivad keskmist palka, ja ka need, kes teenivad üle keskmise, kokkuvõttes kaotavad. 70 miljonit eurot on päris suur raha. See on näiteks lastetoetuste peaaegu kahekordistamise raha või kolme aasta lasteaedade programmi raha. Ja kuhu teil seda 70 miljonit veel hädapärast vaja läheb, seda te näete paari kuu pärast siin ise ka. Te näete, et see raha on puudu, ja puudu jääb see ka aastal 2015. See ongi peamine põhjus, miks meie fraktsioon hääletab selle eelnõu vastu.
Teine teema, millest ma tahan rääkida, on optimistlikum. Aastal 1999 esitas Vabariigi Valitsus Riigikogule tulumaksuseaduse ja tegeles selle arutelu juures valitsuse kohta kaunis ebatavalise tegevusega. Te ju teate, et valitsuses üldiselt püütakse otsuseid langetada nii, et saavutatakse konsensus. Tookord lepiti kokku, et hääletatakse, ning hääletamise tulemusena – hääli oli 10 poolt ja 5 vastu – esitati tulumaksuseaduse põhimõtted Riigikogule. Need viis vastuhääletajat, kelle hulka ka mina kuulusin, protestisid esitatud eelnõu vastu. Sest sellest tulenes põhimõte, et tööandjal pole oma töötajatesse sugugi sama soodus investeerida kui muidu investeerida.
Nüüd siis juba 11 aastat on tegeletud ühe ja sama paragrahvi parandamisega. Meie oleme pakkunud seda korda kümme, hiljem on idee tasemekoolitus erisoodustusmaksu alt välja tuua jõudnud teiste erakondade valimislubadustesse. Ma tervitan sellist tervet mõistust, mis võtab ja laenab kolleegide häid ideid, kui ta neid õigeks peab, aga see sõnastus, mida me siin täna hääletame, peab minu meelest siiski katseajale minema. Ja eks siis elu näita, kas sõnade ümbertõstmised ja aastatepikkused debatid, mida mul täna tööl oleva rahandusministriga on tulnud kümne aasta jooksul pidada, on tulemusi andnud. Eks nõnda selgu ka, kummal siis õigus on. Mina arvan, et see uus sõnastus on samm edasi – küll lühike samm, aga vähemalt mõistlikus suunas.
Nii et veel kord: uskuge mind, kõik inimesed ei võida tulumaksu alandamisest. Seda väita ei ole alust. Ja teiseks, selline ilus poliitloengu retoorika väikesest maksukoormusest ja majanduse arengust millegipärast ei kipu tegelikus elus kehtima. Jätke see ka endale ükskord meelde!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Alustame eelnõu 40 lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 40. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 54 Riigikogu liiget, vastu 39 Riigikogu liiget, erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu 40 on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


3. 10:49 Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste ning investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu (45 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste ning investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu 45 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 45. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse ja sellega seonduvate seaduste ning investeerimisfondide seaduse muutmise seaduse eelnõu 45 on seadusena vastu võetud. Kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


4. 10:50 Töötajate üleühenduselise kaasamise seaduse muutmise seaduse eelnõu (48 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud töötajate üleühenduselise kaasamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 48 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 48. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud töötajate üleühenduselise kaasamise seaduse muutmise seaduse eelnõu 48 on seadusena vastu võetud. Neljanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


5. 10:52 Kutseõppeasutuse seaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse muutmise seaduse eelnõu (6 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud kutseõppeasutuse seaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 6 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu nr 6. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 49 Riigikogu liiget, vastu 36 Riigikogu liiget ja 1 erapooletu on Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni ning Eesti Reformierakonna fraktsiooni algatatud kutseõppeasutuse seaduse, erakooliseaduse ja rakenduskõrgkooli seaduse muutmise seaduse eelnõu nr 6 seadusena vastu võetud. Viienda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


6. 10:53 Välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (43 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 43 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei näi olevat. Läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 43. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 43 on seadusena vastu võetud. Oleme ka kuuenda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.


7. 10:54 Meresõiduohutuse seaduse, riigilõivuseaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu (25 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Oleme jõudnud seitsmenda päevakorrapunktini, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse, riigilõivuseaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu 25 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletamise ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 25. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 83 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi. Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse, riigilõivuseaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu 25 on seadusena vastu võetud. Seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


8. 10:55 Raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu (27 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme kaheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu 27 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 27. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu 27 on seadusena vastu võetud. Ka kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


9. 10:57 Veeseaduse muutmise seaduse eelnõu (55 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme üheksanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 55 kolmas lugemine. Kõikidel fraktsioonide esindajatel, kes soovivad avada läbirääkimisi, on see võimalus. Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 55. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 84 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi. Vabariigi Valitsuse algatatud veeseaduse muutmise seaduse eelnõu 55 on seadusena vastu võetud. Üheksanda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


10. 10:58 Välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (56 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme kümnenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 56 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 56. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 82 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 56 on seadusena vastu võetud. Kümnenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


11. 10:59 Välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu (57 SE) kolmas lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme 11. päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 57 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole. Alustame lõpphääletuse ettevalmistamist.
Panen lõpphääletusele eelnõu 57. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Vabariigi Valitsuse algatatud välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu 57 on seadusena vastu võetud. 11. päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.


12. 11:00 Riigikohtu esimehe ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta    

Aseesimees Jüri Ratas

Oleme jõudnud 12. päevakorrapunkti juurde, milleks on ülevaade kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta. Head ametikaaslased! Enne kui me alustame selle päevakorrapunkti menetlemist, lubage mul lühidalt tutvustada menetlemise korda. Kõigepealt Riigikohtu esimehe ettekanne kuni 30 minutit. Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimised, mille käigus võivad sõna võtta fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppu Riigikogu otsust vastu ei võta.
Mul on suur au ja rõõm paluda Riigikogu kõnetooli Riigikohtu esimees Märt Rask!

Riigikohtu esimees Märt Rask

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kohtute seaduse § 27 lõige 3 annab Riigikohtu esimehele võimaluse esineda kord aastas Riigikogu ees ettekandega kohtukorraldusest, õigusemõistmisest ja seaduste ühetaolisest kohaldamisest. Tänases ettekandes on tehtud valik teemadest ja küsimustest, mis vajavad kohtusüsteemi poolt vaadatuna seadusandja ja täitevvõimu koostöös läbiarutamist ning otsustamist.
Eelmise aasta ettekanne keskendus karistusõiguse temaatikale, tänavune võtab vaatluse alla tsiviilkohtumenetluse kitsaskohad, millest tähtsaimad märksõnad on riigilõiv, menetlusdokumentide kättetoimetamine ja mõistlik menetlusaeg. Ettekande põhiteesid on läbi arutatud tänavu 20. mail kohtute haldamise nõukojas, millest tulenevalt saab ettekannet pidada kogu kohtusüsteemi sõnumiks parlamendile.
Kõigepealt tagasivaade eelmise aasta ettekandes tehtud ettepanekutele. Eelmine ettekanne sisaldas kahte põhimõttelist ettepanekut. Karistusõiguse valdkonnas tehti ettepanek korraldada kõikehõlmav karistusõiguse teaduslik revisjon, et määratleda väärtuspõhiselt karistusõiguse pikemaajalise arengu eesmärgid ja suunad. On hea meel tõdeda, et Justiitsministeerium suhtus sellesse ettepanekusse täie tõsidusega. Teadlastest ja erialaspetsialistidest koosnev analüüsikomisjon, mida juhib professor Jaan Sootak, töötab selle ambitsioonika ülesande kallal.
Teine ettepanek puudutas 1. jaanuaril 2009. aastal jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seadust, millega kordades tõsteti riigilõivu määrasid. Ettepanek oli igakülgselt analüüsida kehtivate riigilõivude mõju sellele, kuidas on isikutele tagatud nende põhiõiguste kohtulik kaitse. Kahjuks jäi see ettepanek nii seadusandja kui valitsuse tähelepanuta. Vaieldamatult on seadusandjal lõivude kehtestamisel lai otsustusruum, kuid ainuüksi fiskaalpoliitilisi eesmärke silmas pidades oleme jõudnud olukorrani, kus isikute põhiõigus pöörduda oma õiguste rikkumise korral kohtusse ei ole tagatud just eeskätt kõrgete riigilõivude tõttu. Otsimata praeguste riigilõivude põhiseadusvastasuse tekke põhjuseid või veel vähem süüdlasi, püütakse ettekandes pakkuda lahendusvariante, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla, kuidas tagada isikutele põhiseaduspärane juurdepääs õigusemõistmisele.
Esitan mõned kohtute tööd iseloomustavad statistilised andmed 2010. aasta kohta. Selleks, et paremini mõista Eesti kohtusüsteemi hetkeolukorda ja toimimist, on ettekandele lisatud 2010. aasta kohtustatistika põhinäitajad, neil ma peatun lühidalt. Tsiviilasju lahendavate kohtunike töökoormus kasvas ühtlaselt üle Eesti. Endiselt esitatakse üle poole, s.o 56% tsiviilasjade koguhulgast kohtutele maksekäsu kiirmenetluses. Kiirenenud on nii hagiavalduste menetlemine kui ka üldmenetluses olevate kriminaalasjade lahendamine. Kohtute töö kiirus on Eestis eri piirkondades aga praegugi silmatorkavalt erinev. Eesti suurim, Harju Maakohus lahendab kriminaalasja üldmenetluses keskmiselt 337 päevaga ehk pea aasta võrra kiiremini, kui seda suudab kohus Virumaal. 2011. aasta 9. juuni seisuga töötab Eesti kohtutes 226 kohtunikku, täitmata ametikohti on 16. Kokkuvõtlikult tähendab see seda, et maakohtunike koormus ületas eeldatavat optimaalset koormust ca 18% võrra.
Õigusemõistmise olukorda hinnates tuleb konstateerida, et Eesti kohtusüsteem töötab praegu tema kasutuses olevat tööjõuressurssi arvestades oma võimete piiril. Kohtusüsteemi siseselt on muudatused hädavajalikud, kuid üksnes menetlusseadustike muutmise või kohtunike arvu suurendamisega head tulemust ei saavuta. Tarvis on süsteemseid struktuurilisi muudatusi, mida eelmine Riigikogu koosseis kohtute seaduse eelnõu menetledes ellu viia ei suutnud.
Valitsuskoalitsioon on püstitanud eesmärgi, et menetlus ei tohiks mitte üheski kohtuastmes kesta üle 100 päeva. Tegemist on vaieldamatult õige eesmärgiga. Kohtumenetluse kestuse lühendamine, kui see ei kahjusta kohtumenetluse kvaliteeti, on igati põhjendatud. Samas on tegemist väga ambitsioonika eesmärgiga, mida pole võimalik saavutada lihtsate statistiliste võtetega. Praegused keskmised menetlusajad on kõigis menetlusliikides üle 100 päeva, üldmenetluse kriminaalasjades 426 päeva, tsiviilasjades 197 päeva. Sajapäevane menetlusaeg ühes kohtuastmes on kõrgendatud standard, mis peaks tähendama seda, et igas kohtuastmes või igas kohtuasjas jõutakse kohtulahendini vähemalt ühe aasta jooksul. Võrdlusena olgu öeldud, et Euroopa Inimõiguste Kohus on oma praktikas nn tavalistes tsiviilasjades mõistlikuks pidanud menetlusaega, mis ei ületa kahte aastat ühes kohtuastmes.
Asudes tänase ettekande põhiteemade juurde, milleks on kõrged riigilõivumäärad ja menetlusdokumentide kättetoimetamise raskused, tuleb kohe öelda, et just ebaproportsionaalselt suured riigilõivud ühelt poolt ja menetlusosalistele dokumentide kättetoimetamise raskused teiselt poolt on need kaks peamist põhjust, mis kõvasti raskendavad tsiviilkohtumenetluses otsuseni jõudmist mõistliku aja jooksul. Soovides nii riigilõivude kui ka mõistliku menetlusaja temaatikas süvitsi minna, koostati Riigikohtus kaks vastavasisulist analüüsi, millele tugineb ka tänane ettekanne – need on ettekande lisad 1 ja 2.
Kõigepealt selgitan menetlusdokumentide kättetoimetamise raskusi kui peamist takistust mõistliku menetlusajani jõudmisel. Riigikohus analüüsis nii mõistlikku menetlusaega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas kui ka kohtuasju, mille puhul Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et Eesti on rikkunud tsiviilkohtumenetluses mõistliku menetlusaja nõuet. Olgu mainitud, et analüüsis esitatud neli kohtuasja ei anna alust arvata, et need on ainukesed juhtumid, kus Eesti kohtusüsteem ei ole saanud hakkama tsiviilasja lahendamisega mõistliku menetlusaja jooksul. Neid tsiviilasju, mille menetlusaeg eri kohtuastmetes kokku ületab Euroopa Inimõiguste Kohtu mõistliku menetlusaja kriteeriumi, on Eesti kohtutes piisavalt, et möönda probleemi olemasolu ja selle tõsidust. Eesti kuulub oma 1,98 kaebusega 10 000 elaniku kohta Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördujate poolest kindlasti aktiivsemate riikide hulka – Euroopa keskmine on 0,75 kaebust 10 000 elaniku kohta. Seega on Strasbourgi kohtu järelevalve selle üle, kuidas Eestis täidetakse inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli nõudeid mõistliku menetlusaja küsimustes, üsna tihe.
Alahindamata Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika tähtsust meie õigussüsteemi kujundamisel, tuleb siiski rõhutada, et Eesti kohtusüsteem ei pea kohtuasju mõistliku aja jooksul menetlema Strasbourgi hirmus, vaid seda tuleb teha ikkagi eelkõige kõigi eestimaalaste huvides.
Riigi kohustus on tagada menetluse sujuvus. Euroopa Inimõiguste Kohus on sõnastanud selle põhimõtte erinevate kohtulahendite kaudu järgmistes seisukohtades.
1. Riik peab võimaldama luua õigussüsteemi, mis ei riku inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6.1.
2. Asja sujuva menetluse tagamine on kohtu institutsionaalne ülesanne.
3. Riik võib otsustada, kuidas ta loob justiitssüsteemi, mis tagaks mõistliku menetlusaja nõude täitmise. Kui loodud süsteem on ebaefektiivne, siis peab riik võtma selle eest ka vastutuse. Kohtute krooniline ülekoormus ei õigusta menetluse ebamõistlikku pikkust.
4. Riik vastutab ka selle eest, kui kohtute ülekoormus on tingitud personalipuudusest või pidevast ülekoormusest.
5. Seadusmuudatustest tingitud kohtuasjade arvu järsk suurenemine ei õigusta mõistliku menetlusaja ületamist.
Nimetatud põhimõtteid tuleks silmas pidada nii kohtunikukohtade täitmisel, kohtute töökoormuse hindamisel kui ka hoogsas seadusloomes, sest iga seadusmuudatus toob endaga paratamatult kaasa uusi õigusvaidlusi ja suurendab kohtute töökoormust.
Kõige kaalukam põhjus, miks kohtumenetlus ei suju, on menetlusdokumentide kostjatele kättetoimetamise takistused. Peatun sellel põhjusel pikemalt. Eesti esimese astme kohtutes on dokumentide kättetoimetamise staadiumis hinnanguliselt kolmandik kuni pool kõigist menetluses olevatest tsiviilasjadest, mis tähendab seda, et nende asjade menetlus seisab kuni kostja leidmiseni. Sama probleemi otsa põrkub ka 2006. aastal loodud maksekäsu kiirmenetlus, mis oli mõeldud lihtsamate nõuete läbivaatamiseks, kus võlgnikul ei ole esitatud nõude vastu ühtegi sisulist õiguslikku väidet. Kohtud on raskustes menetluse alguses toimuva ehk esmase kättetoimetamisega, mille puhul esineb kõige suurem viivitus. Hilisemad kättetoimetamised kulgevad sujuvamalt, sest menetlusseadustik võimaldab lugeda dokumendid kättetoimetatuks, kui need on toimetatud aadressile, kus kostja on kord dokumendid vastu võtnud. Riigikohus on alates 2006. aastast, mil vastav instituut seadusse praegusel kujul sisse viidi, teinud üle 40 menetlusdokumentide kättetoimetamist käsitleva lahendi, mis näitab, et tegemist on massiliselt esineva probleemiga. Seadusega sätestatud eeldus, et hagimenetluses on hageja kohustatud teadma, kust ja kuidas kostja kõige paremini kätte saab, on mõistetav, kuid paraku ei aita selline eeldus menetlust kiiremaks muuta.
Võib küsida, kui õiglane on käsitada kostja leidmise riski kõigil juhtudel hageja riskina. Kui kohtuvaidluse poolteks on püsivates ärisuhetes olevad lepingupartnerid, siis on teabe omamine teise poole kontaktandmete kohta üldiselt mõistetav ja aktsepteeritav nõue. Kui aga tegemist ei ole püsivates ärisuhetes olevate pooltega ja hagejal pole võimalik kostjat leida, peaks riik aitama võimumonopolile tuginedes vajalikud andmed kostja kohtusse kutsumiseks leida. Paraku tuleb eeldada, et suurtes majandusraskustes olev või lihtsalt pahatahtlik kostja ei soovigi olla kättesaadav. Kostja kohtusse kutsumise ja temale hagiavalduse kättetoimetamise kohta on kehtestatud kõrgemad nõuded kui need, mis kehtisid enne 2006. aasta seadusmuudatust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on rõhutanud, et kohtusse kutsumine ja hagiavalduse kostjale kätteantuks lugemine ajalehekuulutuse avaldamisega riivab tugevalt isikule põhiseaduse § 24 lõikes 2 antud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures.
Samuti on Riigikohus märkinud, et kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust menetlusosalisele teada temale saadetud dokumentidest. Kohus peab tegema lisatoiminguid, et leida andmeid kostja elukoha kohta, näiteks kohustama hagejat esitama lisaandmeid, pöörduma järelepärimistega avalike registrite või teiste ametiasutuste poole, kellel võib oma ametitegevusest tulenevalt olla andmeid kostja elukoha kohta.
Kõrgendatud kättetoimetamise standard kehtestati, nagu öeldud, 2006. aastal TsMS-i muudatusega. Tolle eelnõu seletuskirjas nenditi, et rahvastikuregistrisse kantud aadressil kutse saatmist ei saa lugeda dokumendi kättetoimetamiseks, sest rahvastikuregistri kanded ei ole hetkel – rõhutan, hetkel – piisavalt kindlad. Nüüd, mil kohtud on üle koormatud kostjatele dokumentide kättetoimetamisega, on põhjust küsida, kui palju on rahvastikuregistri andmed möödunud 4,5 aasta jooksul kindlamaks muutunud. Juriidilisele isikule saab kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi dokumente põhimõtteliselt kätte toimetada äriregistri aadressil, kuid kui juhatuse liiget sealt tabada ei õnnestu ja pole ka selge, kas tegemist on just kostja äriruumiga, siis taandub edasine kättetoimetamine juhatuse liikme kui füüsilise isiku või kostja äriruumi otsimisele.
Väärib märkimist, et halduskohtupraktika käsitab maksumenetluses dokumentide juriidilisele isikule kättetoimetamist teisiti. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et juriidiline isik peab oma registrijärgsel aadressil pidevalt tagama posti vastuvõtmise juhatuse liikme või muu volitatud isiku poolt. Seega pannakse äriühingule alates selle asutamisest kohustus suhelda ühiskonnaga ja olla vajadusel kättesaadav ka kohtule. Juriidilistele isikutele dokumentide kättetoimetamise standardid tsiviilkohtumenetluses ja halduskohtumenetluses, eelkõige maksumenetluses, on seega erineva tasemega. Vaieldamatult on igaühe põhiõigus olla oma kohtuasja arutamise juures, kuid seda põhiõigust ei tohi saada kasutada pahatahtlikult, takistades teistel isikutel oma õiguste kaitsmist kohtus. Kohus ei ole etendusasutus, kelle kutsed võib pirtsutades tagasi lükata.
Kokkuvõtlikult tuleb asuda seisukohale, et tsiviilkohtumenetluses ja halduskohtumenetluses kehtivad kättetoimetamise standardid vajavad ühtlustamist. Põhjendatud on juriidilistele isikutele kättetoimetamise standardi mõningane alandamine, pidades silmas seda, et tuleb tagada kohtuotsuste tunnustamine ja täidetavus. Füüsilistele isikutele dokumentide kättetoimetamise peamiseks tagajaks peaks saama usaldusväärse rahvastikuregistri andmetele tuginev süsteem, mis välistaks pahatahtliku kohtust eemalehoidmise.
Järgnevalt riigilõivudest. Riigilõivude teema tõsiduse mõistmiseks konstrueerin näite tervishoiu valdkonnast. Ravijärjekorrad väheneksid või kaoksid üldse, kui kehtestaksime näiteks 1000 euro suuruse perearsti visiiditasu. Võib muidugi aimata, kuhu ja kellele peaks riik sellisel juhul raha paari aasta pärast suunama, kuid kindlasti ei oleks sellise visiiditasuga arstiabi kättesaadavuse tõkestamine põhiseaduspärane ega kooskõlas meie sotsiaalriigi põhimõtetega. Riigilõivudega on lood analoogilised. Suurte riigilõivudega on tõkestatud juurdepääs õigusemõistmisele ja me püüame arvata, et see on kooskõlas põhiseaduse ja õigusriigi põhimõtetega niikaua, kuni Riigikohus pole mõnes konkreetses kohtuasjas nõutavat lõivu põhiseadusvastaseks tunnistanud. Riigikohus on seda juba korduvalt teinud ja neil lahendeil ei näi lõppu tulevat niikaua, kuni seadusandja ei vii riigilõivusid kooskõlla põhiseadusega. Rõhutan, et olukord on erakordselt tõsine.
Juurdepääs õigusemõistmisele on põhiseaduse § 15 järgi põhiõigus. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 6 näeb ette õiguse õiglasele kohtumenetlusele. Õigusemõistmine võib olla kui tahes aus ja õiglane, kuid kui sellele puudub normaalne juurdepääs, jäävad isikute õigused siiski kaitseta. Meie kiiresti muutuvas ja alles kujunevas õiguskorras ei tohi riik riskida sellega, et õigusvaidlused suurte riigilõivude või muude takistuste tõttu kohtusse ei jõuagi. Kui igaühel pole võimalust pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse, hakkavad lepinguvabaduse tingimustes domineerima n-ö tugevamad pooled, olgu nendeks pangad või teenuseosutajate monopolid. Ilma kohtuvaidluste võimaluseta ehk ilma kohtuliku kontrollita loome soodsa pinnase tugevama õiguse tekkeks, mis ei pruugi kokku langeda seadusandja tahtega.
Ilma kohtuliku kontrollita ei saa me ka kunagi teada, kuidas seadus praktikas tegelikult rakendub ja kas tsiviilkäibes osalevate isikute õigused on kaitstud või eksisteerib n-ö tegeliku elu praktika, mis võib kõvasti erineda seadusandja kehtestatud õiguskorrast.
Tsiviilõigusliku vaidluse lahendamise efektiivsuse hindamisel lähtutakse peamiselt kolmest kriteeriumist, milleks on menetluse keerukus, kestus ja kulukus. Neid indikaatoreid kasutab ka Maailmapank riikide ettevõtluskeskkonna ja lepingute täidetavuse tagamise hindamisel. Riigilõiv kujutab endast kohtukulude keset ja võib finantsiliselt blokeerida kohtusse pöördumise. Riigilõivul on mitu sotsiaal-majanduslikku aspekti, mida ei saa eitada, kuid tuleb märkida, et kõik sotsiaalmajanduslikud aspektid peavad saama kaalutud alles pärast seda, kui põhimõtteline juurdepääs õigusemõistmisele on tagatud. Õigusemõistmises riigilõivude kehtestamisel tuleb arvestada, et tegemist on riigi tuumikfunktsiooniga, mille täitmine peab olema tagatud sõltumata sellest, kas isikul on võimalik selle eest tasuda või mitte. Euroopa Inimõiguste Kohtu määratluse kohaselt ei tohi juurdepääs kohtule olla teoreetiline ja illusoorne, vaid peab olema praktiline ja tõhus.
Eestis on kahjuks tekkinud vastupidine olukord. Põhiseaduse täitmisele ei saa hinnasilti külge panna ja siis selle üle kauplema hakata, kas põhiseadust tuleks ikka täita või mitte ja kui palju see siis ikkagi maksab. Õigusemõistmisele juurdepääsu võib piirata proportsionaalsete riigilõivudega. Kas menetluskulude kandmine jäetakse vaidlevatele pooltele või mitte, see on kindlasti seadusandja otsustada, kuid lõivumäärade kehtestamisel tuleks eristada vähemalt kolme suuremat rühma vaidlusi, millest ainult hagimenetluses on menetluskulude katmine menetlusosaliste omaosaluse kaudu põhjendatud. Hagita menetlustes, eriti vaidlustes, mis puudutavad lapsi, perekonda, eestkostet ja kus menetluses puudub n-ö teine pool, küll aga on olemas selge avalik huvi, on kulupõhised lõivumäärad põhjendamatud.
Halduskohtumenetluse lõivude kehtestamisel tuleb arvestada selle menetlusliigi eesmärkidega ja vaidluse eripäraga, mis ei ole samastatav hagimenetlusega. Õigusriigis riigivõimu vastu kohtus oma õigusi kaitsvat isikut ei tohi takistada laostavate riigilõivudega näiteks selleks, et kodanik ei vaidleks maksuametiga.
Põhilise riigilõivude kehtestamise eesmärgina peetakse silmas seda, et kohtumenetluse kulud oleksid kaetud. Kulupõhisus on üldiselt deklareeritav eesmärk ka teistes riikides, kuid kahjuks ei leidnud me põhjaliku analüüsi käigus mitte ühtegi riiki, kus riigilõivude seostamine menetlustoimingu kuludega oleks arvutustega kaetud. Otse vastupidi, mitmes rahvusvahelises uuringus on jõutud järeldusele, et lõivustamine toimub sageli küllaltki juhuslike põhimõtete alusel ja pole teada, kas lõivumäärade väljatöötamisel neid ikka seostatakse kuludega või mitte. Nii on ka Eestis. Riigikohus on märkinud, et ei saa pidada legitiimseks kohtulõivu võimalikku eemärki teenida riigile lisatulu, küll aga peab riigilõiv teenima menetlusökonoomia põhimõtet ja kaitsma teisi menetlusosalisi liigsete ja pahatahtlike kaebuste eest, mis võiks kohut põhjendamatult vaidlustega üle koormata.
Vaadeldes kohtulõivude kujunemise dünaamikat võrdluses teiste riikidega, tuleb märkida, et juba 2007. aastal olid Eestis riigilõivumäärad kõrged ja võrreldavad nende riikide omadega, mille lõive peetakse üldiselt suureks, näiteks Saksamaa ja Austria.
2009. aastal tõsteti riigilõivumäärasid mitte protsentides, vaid kordades, ja me võime tõdeda, et Eestis on nii riigilõivu maksimaalne suurus kui ka varaliste nõuete proportsionaalne lõivu tase Euroopa Liidu kõrgeim, moodustades ca 12,3% nõudest. Prantsusmaal on sama näitaja näiteks 2,7%, Soomes 3,06, Lätis 6,4. Kuna riigilõivude kujundamise metoodika on riikides erinev, siis ei saa välja tuua absoluutselt täpseid võrdlusi. Kuid kui Eestis kehtivad riigilõivumäärad on Euroopa Liidu kõrgeimad, siis Soome kohtulõivud on selle pingerea lõpus, et mitte öelda väikseimad. Soome keskmine palk oli 2010. aastal veidi üle 3000 euro, Eesti keskmine palk jõudis hiljuti 800 euroni. Neid arve kõrvutades tuleb tõdeda, et Eestis on kohtusse pöördumine luksus, mitte põhiõiguse realiseerimine.
Veidi ka menetlusabist. Olukorras, kus isikul ei ole liiga suure riigilõivu tõttu võimalik kohtusse pöörduda, peab riik talle tagama võimaluse saada menetlusabi. Eestis kehtiv menetlusabi süsteem lähtub eeldusest, et enamik isikuid, kes soovib oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda, on võimelised tasuma riigilõivu. Menetlusabi andmine peab sellisel juhul olema erandlik ja kaalutud. Kahjuks on see vastupidi. Arvestades inimeste elatustaseme ja väga kõrgete riigilõivude taseme ebaproportsionaalsust, eelneb praktiliselt iga kohtuvaidluse sisulisele läbivaatamisele menetlusabi taotluse läbivaatamine. Menetlusabi andmisel peab kohus abi taotleja majanduslikku seisundit põhjalikult hindama ja välja selgitama, kas isikul ei ole suuremate raskusteta realiseeritavat vara, mille müügi abil saaks tasuda riigilõivu. Kohtunike kinnitusel on menetlusabi andmise otsustamine kujunenud eraldi menetlusstaadiumiks, mis toob kohtutele endaga kaasa ressursimahuka lisatöö ja pikendab menetlusaega n-ö menetlusabi andmise staadiumi võrra. See võib tänu edasikaebekorrale ja põhiseaduslikkuse järelevalve menetlustele kesta kuid, kui mitte aastaid.
Riigilõivude kehtestamisel on põhimõtteliselt valida kahe süsteemi vahel: kas luua süsteem "mõistlikud lõivud ja väike hulk menetlusabi taotlusi" või süsteem "väga kõrged riigilõivumäärad ja suur hulk menetlusabi taotlusi". Eestis on millegipärast jõuliselt juurdunud teine süsteem, mis toob endaga kaasa kohtusüsteemi menetlusressursi ebamõistliku kulutamise mitte õigusemõistmisele, vaid kohtusse pöördujate majandusliku olukorra väljaselgitamisele. See muudab kohtumenetluse aja ebamõistlikult pikaks ja loob kohtusse pöördumisel põhiseadusvastaseid takistusi.
Kohtupraktika analüüs näitab, et koostoimes suurte riigilõivudega on probleemne ka kehtiv menetlusabi andmise reeglistik. Tuleb mõista, et menetlusabi on oma sisult tegelikult laen ega pruugi isiku üldist olukorda kergendada. Toon näiteks olukorra, kus isik pidi riigilõivu tasuma osamaksetena pikema aja jooksul. Maakohus määras 111 000 krooni suuruse riigilõivu tasumise 500-krooniste osadena. Sellisel juhul oleks isikul tulnud riigilõiv tasuda 18,5 aasta jooksul. Ringkonnakohus leidis siiski, et selline riigilõivu osadena tasumine ei ole põhjendatud. Kohtupraktikas esineb olukordi, kus ühisvara jagamise nõudes on isik sunnitud riigilõivu tasumiseks üldse vaidlusaluse vara maha müüma. Isikut täielikult riigilõivust vabastada ei saa, kuna tal siiski on ühisvara näol vara olemas. Maakohus määras näiteks, et isik vabastatakse 200 000 krooni tasumisest, kuid ta peab tasuma osamaksetena 100 000 krooni omaenda vara jagamise pealt kahe aasta jooksul. Toodud näited võivad olla mõnevõrra erandlikud, kuid ilmestavad üldist menetlusabi andmise regulatsiooni ja kujunenud kohtupraktikat, mis viitab sellele, et igaühe õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse on olulisel määral takistatud ja see ei vasta õigusriigi põhimõtetele.
Kokkuvõtlikult tuleb märkida, et vajalik on põhimõtteline riigilõivude ja menetlusabi revisjon eesmärgiga viia riigilõivude määrad Eesti elatustasemele vastavatesse proportsioonidesse ja kooskõlla põhiseadusega, et oleks tagatud igaühe põhiõigus oma õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan, austatud Riigikohtu esimees! Teile on ka tublisti küsimusi. Andres Herkel, palun!

Andres Herkel

Aitäh, härra juhataja! Austatud härra Rask! Ma tänan selle ettekande eest! Suurel määral te puudutasite teemat, mis ka põhiseaduskomisjonis küsimuste näol teravalt esile tuli. See on riigilõivud, mis on takistuseks inimeste põhiseaduslike õiguste realiseerimisele. Põhiseaduskomisjoni eelmises koosseisus on arutusel olnud terve rida selliseid üksikjuhtumeid, nii et teema on meile tuttav. Aga me teame ka seda, miks see niimoodi riigieelarve kriisi seisundis läks. Minu küsimus on: kuivõrd on seda probleemi teadvustatud Justiitsministeeriumis, Rahandusministeeriumis ja rahanduskomisjonis? Kas nad on kursis kõigi nende argumentidega, mis te esitasite, ja sellega, et Eestis on Euroopa kontekstis lõivud ebamõistlikult suured?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Saan teile ütelda, et Justiitsministeeriumis töötatakse praegu välja väga tõsiselt võetavat riigilõivude regulatsiooni muutvat eelnõu. Eelmisel esmaspäeval toimus justiitsministri, Riigikohtu esimehe, Riigikohtu tsiviil- ja halduskolleegiumi esimeeste ning Justiitsministeeriumi asjatundjate kolm ja pool tundi kestnud nõupidamine, kus me vaatasime põhimõtteliselt kogu riigilõivude tabeli läbi. Loomulikult on seal palju vaieldavaid momente. Eelnõu on alles väga noor, kui mitte ütelda, et ideede kogum. Aga põhisuund on võetud riigilõivude üldisele vähendamisele ja õigetesse proportsioonidesse viimisele. Mis puutub sellesse, kui palju on seda teadvustatud rahanduskomisjonis, siis sellele sa suutsid, härra Herkel, ise vastata, ja palju paremini kui mina. Ja mis puutub ühiskonna üldisse teavitamisse, siis Riigikohus on teinud põhiseaduslikkuse järelevalve raames kolm tõsiselt võetavat otsust. Üks nendest on üldkogu otsus tunnistada ühes konkreetses asjas riigilõivud põhiseadusvastaseks. Nii et teema peaks olema piisavalt teadvustatud. Aga see on ka üsnagi tõsine.

Aseesimees Jüri Ratas

Marika Tuus, palun!

Marika Tuus

Aitäh, hea istungi juhataja! Austatud härra Rask! Te tõite siin väga hea paralleeli tervishoiuga. Riigilõivud kohtus käimiseks on tõesti ülisuured, kui me võrdleme neid teiste riikidega. Me teame, et Rootsiga on vahe mingi 100 000-kroonise nõude esitamise korral isegi vist umbes 14 korda. Ka paljude teiste riikidega on suur vahe. Me esitasime siin saalis ühe eelnõu, et neid lõive vähendada. Mul on täpselt meeles, kuidas tollane justiitsminister Rein Lang vastas siis, et inimesed peavadki vähem kohtusse pöörduma, kuna kohtus rahuldatakse n-ö madalaid kirgi. Ka on mul meeles, et kui Toomas Luman, Eesti Kaubandus-Tööstuskoja juhatuse esimees, oli siin saalis, siis ta ütles, et loomulikult peab riigilõiv olema täpselt nii suur, kui palju asjaomane kohtutoiming riigile maksma läheb. Mis te arvate, kuidas nüüd läheb: te esitate siin selle protesti, kas midagi muutub ka?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Kui midagi ei muutu, siis põhiseadusvastane olukord kestab. Ma arvan, et see on parlamendi kätes ja parlament peaks tegema kõik, et põhiseadust täidetaks kõigis tema nõuetes. Mis puutub kohtusse pöördumisse madalate tunnete ajel, siis riigilõivudel on tõesti asjaomane profülaktiline toime. Ma oma ettekandes ka ütlesin, et riigilõivud peavad olema proportsionaalsed ja mõistlikud, selleks et ära hoida kergekäelist kohtusse pöördumist ja just nimelt n-ö kiusamise eesmärgil hagide esitamist. See on tunnetuse küsimus, milline määr on meie sotsiaal-majanduslikus olukorras paras, et vältida kergekäelisi kohtusse pöördumisi. Samas pean tunnistama, et minu kätte ei ole juhtunud ühtegi kohtuasja, kus keegi oleks sel moel kergekäeliselt kohtusse pöördunud. Varem on seda juhtunud küll. Mäletan, aasta oli siis 2000 või isegi 1999, kui proua Feja Räim esitas Tallinna Halduskohtusse 300 või rohkemgi kaebust. Asi puudutas sundüürnike temaatikat ja kõige selle tagajärjel läks halduskohus piltlikult öeldes umbe – teisi asju tuli ju ka menetleda. Niisuguseid üksikuid juhtumeid on olnud, aga üldiselt peaks riigilõiv inimesi distsiplineerima juba oluliselt madalamate määrade puhul, kui praegu on kehtestatud.

Aseesimees Jüri Ratas

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, härra juhataja! Härra Riigikohtu esimees! Tänan väga sisuka ja analüüsiva ettekande eest, mis tegi küllalt murelikuks. Ei ole ju Eestis paljudele inimestele tagatud põhiseaduslik õigus kohtusse pöörduda, sest nad on vaesed. Kas te oskate umbkaudu öelda, kui palju võib meil praegu selliseid inimesi olla?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Kui ma ütlen teile miljon, kas see rahuldab teid? Ma ei tea. Kõigepealt ma ei tea, kui paljud inimesed üldse tahaksid kohtusse pöörduda. Aga kui palju on neid inimesi, kes ei saa kohtusse pöörduda sellepärast, et neil ei ole võimalik riigilõivu maksta, seda on võimalik mingite sotsioloogiliste uuringutega kindlaks teha. Mina paneksin rõhu hoopis sellele, et inimestel, kes ei suuda näiteks tsiviilkohtumenetluses oma asju kokkulepetega ajada, peab olema võimalus menetlusabi saada, kui riigilõiv on suur. Ning igal juhul peab saama riigiga vaielda. Palju keerukam küsimus aga on halduskohtumenetlus. Kui seal kehtestatakse väga suured riigilõivud, siis võib tekkida illusoorne pilt, kui hästi meie riik toimib. Kohe on ju kõik väga hästi, keegi riigiga ei vaidle. Teine võimalus muidugi on, et rahvas tuleb hoopis tänavale. Mina soovin, et vaidlusi ei lahendata mitte barrikaadidel, vaid kohtusaalis.

Aseesimees Jüri Ratas

Tõnis Kõiv, palun!

Tõnis Kõiv

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Kõigepealt lubage tänada sisuka ja huvitava ettekande eest! Tuleb öelda, et tavaliselt teie ettekanded ongi sellised. Minu küsimus on ettekande selle osa kohta, mis puudutas mõistlikku menetlusaega. Meediast käis värskelt läbi uudis, et Riigikohus oli sunnitud ühe asja madalama astme kohtule tagasi saatma seetõttu, et üks otsuse teinud kohtunikest oli jätnud allkirja otsusele alla panemata. Paratamatult tekib sellega seoses mõtteid kohtuniku vastutusest või kogu tehnilise personali vastutusest. Kui mõelda mitte ainult konkreetse juhtumi peale, vaid laiemalt, siis kuidas teie arvates sellised juhtumid kasvatavad või kahandavad kohtumõistmise autoriteeti? Ja mida peaks selliste juhtumite vältimiseks tegema?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Tõsi ta on, et õigust mõistavad ka inimesed. Ja nii nagu parlamendis jäi üks vähemalt 51 häält nõudev seadus äsja vastu võtmata, eks tule ka kohtus ette selliseid näpuvigu, tähelepanematust või mida iganes. Selle probleemiga me järelevalve korras tegeleme, see on täiesti selge. Me peame põhjused välja selgitama. Aga on fakt, et kohtuniku allkirja puudumine kohtuotsuses on absoluutne otsustuse tühistamise alus, seal ei ole vaielda mitte millegi üle. Aga vaieldamatult, kui tegu on üksikjuhtumitega – ja minu teada on sellised juhtumid väga-väga-väga erandlikud –, siis need ei mõjuta üldist kohtupidamist. Kui see aga peaks massiliselt esinema, siis tuleb seadusandjal midagi väga tõsist ette võtta. Mina praegu mingisugust menetluskorra läbivaatamist või mingit eraldi vastutuspügalate kehtestamist selles asjas vajalikuks ei pea. Tegemist on juhtumiga, mis vajab analüüsimist ja kas või kohtunike koolituse, kohtunike ettevalmistuse raames läbiarutamist. See on sisuliselt õppekaasus.

Aseesimees Jüri Ratas

Arto Aas, palun!

Arto Aas

Aitäh! Tänan ettekande eest, see oli Riigikohtu esimehele tavapäraselt väga sisukas! Minu küsimus puudutab kohtunike ja kohtute koormust. Te ütlesite, et Eesti kohtusüsteem töötab praegu tema kasutuses olevat tööjõuressurssi arvestades oma võimete piiril ja ületades optimaalset taset isegi ca 18%. Me kõik teame, et häid kohtunikke on vähe. Ma küsin niiviisi. Kohtunikele on ette nähtud sõltuvalt kohtuastmest 49–56 puhkusepäeva aastas. Kas on tehtud arvestusi või analüüsi, et kui vähendada neid puhkusepäevi avalikus sektoris tavapärase 35 päeva peale, kas see annaks ressurssi juurde ja lühendaks menetlusaegu? Või on reaalsus säärane, et kohtunikud ei saa nagunii neile määratud puhkusepäevi aasta jooksul ära kasutada, nii nagu näiteks meie peaminister?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Niisugune põhjusliku seose väljatoomine oleks mõnevõrra meelevaldne. Ma kaldun arvama, et põhimõte, mille järgi meie kohtusüsteem on üles ehitatud, on õige. Ja see põhimõte on selline, et kohtutööd, kohtuniku tööd korraldab kohtunik ise. See tähendab, et temale mingite ajaliste piiride etteseadmine on loomulikult võimalik, kuid kas need annaksid tulemust just menetlusaja lühenemise näol, on küsimus. Kui vastutustundlikul kohtunikul on asju palju ja ta püüab istungite määramisel iga võimalust ära kasutada, töötab ta kindlasti ülekoormusega ja on võimalik, et ta ei saa ka kasutada kõiki puhkusepäevasid. Kindlasti aga on kohtusüsteemis 226 kohtuniku hulgas ka inimesi, kellel kas tervisest või millestki muust tulenevalt on peale puhkusepäevade ka terve rida muid töövabasid päevasid. Lisaks tuleb arvestada sellega, et kohtunikel on lausa seadusest tulenev kohustus osaleda elukestvas õppes, täiendusõppes. Õppepäevad on tööpäevad. Nii et menetlusaja lühendamine puhkuste reguleerimisega vist ei õnnestuks.
Küll aga julgen välja öelda, et puhkuseaja pikkus on seadusandja otsustada. Praegu on see niimoodi otsustatud, paljudes riikides aga on kohtunikud võrdsustatud avaliku teenistuse töötajate erinevate gruppidega. Mõnel pool on puhkus veelgi pikem, ma ei tea, kas kuuma kliima või millegi muu tõttu. Nii et see on läbirääkimiste teema, see on otsustamise küsimus. Otseselt need mõned päevad tööjõuressurssi ilmselt juurde aga ei anna ja ma julgen arvata, et peamised põhjused, miks asjad kuhjuvad, ma juba tõin välja – need on lõivud ja dokumentide kättetoimetamise probleemid. Aga neid põhjuseid on märksa rohkem. Ent kordan: see on teema, mida parlament võib arutada.

Aseesimees Jüri Ratas

Paul-Eerik Rummo, palun!

Paul-Eerik Rummo

Aitäh! Ka minu küsimus puudutab inimressursi olemasolu kohtutes. Tõite esile, et praegu on täitmata kohtunikukohti 16, mis on üsna suur protsent, ja et viimase kolme-nelja aasta jooksul on täheldatav langustrend kohtunikukohtade täitmisel. Mis võiks selle põhjuseks olla?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Põhjuseid on ilmselt mitu. Esimene põhjus on see, et keegi ei oska öelda, kui palju Eestis kohtunikke tarvis on. See 242 on ajaga välja kujunenud arv, mis on veidi küll vähenenud. Teiselt poolt tuleb arvestada sellega, et kohtunikuks saamine on pikk protsess. Alates konkursi väljakuulutamisest – kõik kohtunikukohad täidetakse konkursil – kuni kohtuniku ametisse nimetamiseni kulub tavaliselt kolmveerand aastat. Koht vabaneb, kui inimene läheb pensionile. Me suudame seda prognoosida enam-vähem, aga mitte päris täpselt – inimene võib praegust seadust kasutades kuni 68. eluaastani töötada ja mitte pensionile minna.
Ma võin tuua näiteid selle kohta, kuidas mõne koha vabanemine ei olnud prognoositav. Märksõnad on Viru Maakohus, Tartu Maakohus ja Võru kohtumaja. Kolm kriminaalvastutusele võetud kohtunikku lahkusid päevapealt kohtunikuametist. Seda oli väga raske prognoosida, et need kohad vabanevad.
Aga põhjuseid on veel mitu. Võib-olla ka see, et praeguse regulatsiooni järgi konkursi vaba kohtunikukoha täitmiseks kuulutab välja justiitsminister ja justiitsminister lähtub vaid temale teadaolevatest motiividest, kas vaba kohta täita või mitte. Vaba ehk täitmata ametikoht tähendab rusikareegli järgi koos maksudega eelarve seisukohalt 1 miljon krooni. See tähendab, et 16 miljonit krooni on praegu Justiitsministeeriumi kohtute reservis kasutada millekski muuks, mitte kohtunikule palga väljamaksmiseks. Seda on kasutatud kohtuametnike stimuleerimiseks, palkade tõstmiseks ja kõigeks muuks. Nii et mängus on terve rida tegureid, mis võib-olla ei innusta justiitsministrit konkurssi kiiremini välja kuulutama. Minister peab ju arvestama, kuidas kohtuid praeguse eelarveressursiga majandada.
Neid paljusid põhjuseid on analüüsitud ka kohtute haldamise nõukojas. Julgen öelda, et see, kas Eestis on 200 kohtuniku ametikohta või neid on 242, tuleneb kõige rohkem ikkagi töökorraldusest. Paraku me oleme harjunud sellega, et kohtunik peab kõrgepalgalise teenistujana tegelema asjadega, millega ta ei peaks tegelikult tegelema – nendesamade kostjate tagaotsimisega, dokumentide kättetoimetamise tagamisega, personali koolitamisega. Nende asjadega peaksid tegelema inimesed, kes sellega samuti iga päev tegelevad ja kes ei pea olema kohtunikud. Kohtunikke abistava personali väljaarendamine on tegelikult probleemi lahendamise võti. Kohtunike arv võiks Eestis tõesti olla väiksem, kui see praegu on, aga see tähendab seda, et tugistruktuurid peaksid toimima niimoodi, et kohtunik saaks olla otsustaja, menetluse juht ja õigusemõistja.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalle Laanet, palun!

Kalle Laanet

Aitäh, austatud juhataja! Austatud Riigikohtu esimees! Teen kaks kummardust: esimese Riigikohtule, et te tegite väga põhjaliku analüüsi suurte riigilõivude kohta, ja teise loomulikult rahanduskomisjonile, et Keskerakonna fraktsiooni eelnõu tänu nendele lisaargumentidele jäi Riigikogu menetlusse. Ei olnudki tavapärast koalitsiooni teerulliga sõitmist. Aga kas teile ei tundu, et suurte riigilõivude tõttu on inimeste põhiõigus kohtusse pöörduda muutumas luksuskaubaks?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Nii ma ütlesin ja nii mulle tundub jah. Mida luksuseks pidada, on muidugi omaette küsimus, aga must leib ei tohiks seda ilmselt küll olla.

Aseesimees Jüri Ratas

Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor

Aitäh! Austatud kõrge kohtumees! Oleks ma aastaid tagasi kuulnud sinu ettekannet, siis ma oleks saanud seda oma debattides sellel teemal siin saalis kasutada. Kahjuks ei olnud see siis võimalik. Nüüd sellest töörühmast, mis koos käib. Teatavasti 1990-ndatel olid Eestis lood nii, et väga paljudel juhtudel seadus riigilõivu maksmist ei nõudnudki. Minu arvates võiks see kõne alla tulla selliste juhtumite korral, mille puhul me võime eeldada, et inimesel ei olegi raha – kohtu kaudu ta alles nõuab raha välja, olgu see palk või midagi muud –, ning ka juhtumite korral, kus inimene kaebab riigi peale. Kas selles targas töörühmas, mis nüüd kokku tuli, on jutuks olnud, et võiks olla rohkem riigilõivust vabastusi?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Jah, see on üks teema, mis seal läbi arutati. Põhimõtteliselt, kui soovid kuulda mu isiklikku seisukohta, hea küsija, siis ma ütlen, et väike distsiplineeriv riigilõiv on alati parem kui riigilõivust vabastamine. Olgu see siis minu pärast viis eurot või kui palju tahes – see on jälle tunnetuse küsimus. Kui me räägime halduskulude katmisest haldusosaliste või, ütleme, kaebajate endi poolt, olgu tegu kohtuhalduse või mingi muu haldusalaga, siis see peaks natukene distsiplineerima. Aga lõiv ei tohi kägistada. Loomulikult on võimalik leida ka valdkondi, kus lõivu administreerimine läheb keerukamaks, kui lõiv ise väärt on. Need juhtumid ilmselt on tulevase eelnõu seisukohalt tarvis hoolega läbi arutada. Mingisuguse 50-eurosendise riigilõivu kehtestamine ei ole kindlasti mõistlik. Nii et arvestada ei tule mitte ainult sotsiaalset aspekti, vaid ka seda aspekti, kuidas lõivu ikkagi menetleda. See ei tohi kujuneda jälle eraldi menetlusstaadiumiks, milleks me eraldame järjekordse ametnike ressursi. Tagajärg on, et õigusemõistmisega kohus ei saagi tegelda.

Aseesimees Jüri Ratas

Marianne Mikko, palun!

Marianne Mikko

Aitäh! Minagi tänan Riigikohtu esimeest Märt Raski väga analüütilise ülevaate eest ja eriti selle eest, et see oli väga tõsine ettekanne. Mind puudutas väga sügavalt üks lause, millest sai teha järelduse, et Eesti Vabariigi kodanikul puudub põhimõtteline juurdepääs õigusemõistmisele. Siit ka mu kolm küsimust. Miks on ikkagi Eestis riigilõivumäärad Euroopa Liidus ühed kõrgeimad? Naaberriigis Soome Vabariigis on need Euroopa Liidu madalaimad. Teiseks: kuidas teie meelest selline olukord on kujunenud? Ja kolmandaks: kes on kujunenud olukorras süüdi? Ja kui vastus on niisugune, nagu ma kardan – meie parlamendiliikmed, kes esindavad rahvast –, kas siis pole tõeliselt surve all õigusriigi mõiste kui selline?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Soome ja Eesti võrdluse kohta oskan nii palju ütelda, et Soome ja Eesti ei ole üldse sellel tasandil võrreldavad. Soomes on suur maksukoormus ja sotsiaalriigi põhimõte märksa tugevamalt juurdunud kui meil. Soomes saadakse selle avaliku raha eest palju rohkem asju kui meil. Eestis on juba 20 aastat olnud suund sellele, et tegelikult mina ja teie maksumaksjatena, kes me ei pöördu kohtusse, ei pea kinni maksma seda, et keegi teine pöördub. See, kes pöördub, peaks nagu ise maksma. Samas on siin vint üle keeratud ja jõutud olukorrani, kus see, kes pöördub, peaks küll maksma ise, aga ta ei jõua enam maksta. Selles mõttes Soome kõige parem võrdlus ei ole. Ma tõin siin välja ka Austria ja Saksamaa, kus on üsna sarnased õigussüsteemid, üsna sarnane lähenemine, kusjuures Euroopa üldise lõivutaseme seisukohalt Austria ja Saksamaa ei ole väikeste lõivude maad. Rootsi – õige, ka Soomes on lõivud märksa väiksemad, aga põhjused kuskil mujal.
Järgmine küsimus: kuidas selline olukord kujunenud on? Juhin teie tähelepanu mõningatele lehekülgedele sellestsamast analüüsist, mis hõlmab ka 2009. aastal lõivumäärade tõstmise temaatikat. Seal on tsiteeritud ka Riigikogu asjaomaseid stenogramme. Eks see oli ikkagi masu tingimustes tehtud otsus ja mina ei oska küll öelda, kas parlament sel korral eksis fiskaalpoliitiliste eesmärkide täitmise poole püüeldes, küll aga on nüüdseks selgunud, et eksiti mõne teise asja vastu.
Kes on süüdi? Ausalt öeldes ma ei tahaks süü küsimusega tegelda. See on teiste organite asi ja kas poliitilist otsustust hinnates saab üldse kasutada õigusterminit "süü", on omaette küsimus. See on kindlasti huvitav teema, aga ma piirduksin selle vastusega.

Aseesimees Jüri Ratas

Aadu Must, palun!

Aadu Must

Aitäh, juhataja! Väga austatud ettekandja! Siin oli juttu ka mitmetest asjaajamisega seotud tahkudest. Milliseks te peate elektroonilise asjaajamise, ka digitaalallkirja kasutamise võimalusi kohtusüsteemis? Mil määral on see eri kohtutes juurutatud või äkki on kohtusüsteem nii konservatiivne, et väga ei soosigi selliseid lahendusi?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Printsiip on see, et olenemata pöördumise vormist peab õigus mõistetud saama. Ja kas dokumente edastatakse ning allkirju antakse digitaalselt, paberkandjal või mõnes muus vormis, pole tähtis. Nii või teisiti ei kao kohtutes ka suuline menetlus mitte kunagi mitte kuhugi. See ongi asja võlu!
Eesti on läinud seda teed, et soodustataks digitaalselt allkirjastatud dokumentide kohtusse esitamist. Kas see peab kajastuma ka riigilõivudes? Üks idee on, et digitaalne asjaajamine peaks olema odavam. Mina isiklikult selles kahtlen. Kuni ühiskond ei ole põhivormina elektroonilist pöördumist omaks võtnud, ei saa teha takistusi nendele, kes eelistavad paberkandjaid. Et üldise arenguga kaasa minna, peaks riik muidugi elektroonilist asjaajamist igakülgselt soodustama, aga ei saa öelda eakale inimesele, et sa pead kõigepealt ostma arvuti ja selle selgeks õppima, muidu oma õigusi kaitsta ei saa. See oleks takistus. Mine võta advokaat! See jälle maksab, eks ole.
Nii et nende vormide valikul tuleb eelkõige pidada silmas sisu. Põhiõiguste kaitse peab olema tagatud. Praegu on kohtusüsteemis niimoodi, et pöördutakse nii elektroonilise asjaajamise mudeleid kasutades kui ka pastapliiatsiga kirjutatud avaldusi saates. Näiteks kinnipeetavad kirjutavad ainult käsitsi ja ka neile tuleb vastata. Eks see valdkond ole loomulik arengu osa, ega kohtusüsteem ei tohi olla konservatiivsem ja teistest maha jääda. See võtab muidugi aega, aga võib-olla me näeme sedagi, et kogu asjaajamine toimub virtuaalmaailmas.

Aseesimees Jüri Ratas

Palun, Peeter Võsa!

Peeter Võsa

Aitäh! Aitäh ettekandjale väga põhjaliku ettekande eest ja selle eest, et ta puudutas kurjategijatest kohtunike teemat. Mina tahaksin ühe konkreetse juhtumi põhjal mõnda asja küsida. Umbes kuu aega tagasi mõistis Pärnu Maakohus tsiviilvaidluse käigus ühelt Märjamaa proualt välja võla, mida ta polnud võtnudki. Vaidluseks seda protsessi pidada aga ei saa, sest prouat kohtupidamisest ei teavitatud. Kohtuotsus läks sundtäitmisele. Kõik edasikaebamise tähtajad on ületatud ja naise vara arestitud. Minu küsimus on: kas see on nüüd mingi uus suund kohtupraktikas või äkki viga, mõni näpukas? Mina vähemalt usun seda. Aga kui on tegu veaga, siis kuidas kohtunik oma hooletuse eest karistada saab? Naine mõisteti selle otsusega kuuks ajaks nälga. Põhiline, mis mind huvitab: kas oleks võimalik, et selliseid vigu tulevikus vältida, hakata looma pädevat kohtunikke toetavat tugistruktuuri?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Aitäh, hea küsija! Ma teen siin Riigikogus seitsmendat ettekannet ja te olete esimene, kes on konkreetset asja küsinud. Parlamendis ei ole tavaks arutada konkreetseid kohtuasju. Iga kohtunik on otsuse tegemisel iseseisev, aga otsuseid saab edasi kaevata. Põhimõte on, et Riigikohtu esimees ei saa ei avalikult ega muid kanaleid kasutades sekkuda mitte ühegi kohtuniku tegevusse. Seetõttu ma jään teile vastuse võlgu. Kui aga see küsimus on adresseeritud Riigikohtu esimehele järelevalve tegemiseks ja asja selgitamiseks, siis on Riigikohtu esimees kohustatud sellele vastama. Aga see eeldab dokumentidega tutvumist, see eeldab teema selgeks õppimist, see eeldab palju-palju-palju asju, mille põhjal saab teha järelduse, kas konkreetse kohtuniku puhul on tegu distsiplinaarüleastumisega või mitte. Siit puldist ma seda kinnitada ei saa.

Aseesimees Jüri Ratas

Kalle Jents, palun!

Kalle Jents

Aitäh, härra juhataja! Ka mina tänan lugupeetud ettekandjat väga sisuka ja huvitava ettekande eest! Minu küsimus haakub mõnevõrra eelmiste küsimustega. Ettekandja sõnul on raske hinnata, kui palju kohtunike töökoormus võiks väiksemate lõivude korral suureneda, aga kui see on kasvanud juba kõrgete riigilõivumäärade aegu, siis see lõivude vähendamise korral kahtlemata suureneb veelgi. Minu küsimus on selline: kas on veel mingeid valdkondi peale dokumentide kättetoimetamise ja kostjate tagaotsimise, millega kohtunikud ei peaks tegelema ja mis tuleks ringi organiseerida? Näiteks vangide kaebused. Õiguskomisjon on teada saanud, et need ummistavad halduskohtuid. Vangide põhiõigused on nagunii piiratud, äkki nad ei peaks üldse saama kohtute poole pöörduda? Ehk peaks nende kaebused kuidagi teisiti lahendama?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Mis puutub riigilõivude vähendamisest tulenevasse kohtute töökoormuse kasvu, siis kaldun arvama, et see ei ole märkimisväärne. Sel lihtsal põhjusel, et kui me vaatame kohtute statistikat, siis 2010. aastal kasvas võrreldes 2009. aastaga olenemata nendest suurtest riigilõivudest tsiviilasjade arv 10%. Kohtusse pöörduti endiselt edasi, kui vaidlused olid lahendamata, aga kohe hakati menetlusabi taotlema – lõivu ei tahetud maksta. Kui nüüd lõivumäärasid alandatakse, siis peaks too menetlusabi staadium, millest ma juba rääkisin, ära jääma. Võimalik, et see hoogustab ka kergemal käel kohtusse pöördumist. Aga minu arvates tuleks kohtud kindlasti vabastada nendest kahest lisastaadiumist: üks on rahvastikuregistri nõrkusest tulenev dokumentide kättetoimetamise segaduste lahendamine ja teine see, et kohtud peavad tegelema hageja majandusliku seisundi kindlaks tegemisega.
Minu ettekanne oli suunatud sellele, et suurendada kohtute tööjõudlust. Mis puutub erinevatesse menetlusliikidesse, siis halduskohtumenetlus on kindlasti järgmise aasta ettekande teema. Praegu aga saan öelda, et 1/3 halduskohtute töö mahust moodustavad kinnipeetavate kaebused. Me oleme loonud sellise huvitava süsteemi, mille puhul ainukesed, kellel on neljaastmeline kohtusüsteem Eestis, on kinnipeetavad. Tegelikult ei saa kinnipeetavad halduskohtusse pöörduda enne, kui nad on läbinud Justiitsministeeriumi kohtueelse vaidlusmenetluse. See ei ole sugugi Eestile ainuomane. Võib-olla see arv on suur, aga ühes demokraatlikus õigusriigis tuleb kinnipeetavaid nende põhiõiguste kaitse seisukohalt kohelda täpselt samamoodi nagu vabu inimesi. Kinnipeetaval on vaid teatud režiiminõuded. Ent kui vaidlused käivad tõesti selle üle, kas putru tuleb anda pohla- või jõhvikamoosiga ja kas moos peab pudru sisse segatud olema või kõrvale taldriku peale pandud – kui kohus peab seda tõsimeelselt arutama, siis selle vastu tuleb astuda. Selle üle on hulk mõttevahetusi olnud ja ma kujutan ette, et jõutakse ka mingisugusele mõistlikule lahendile, mis välistab kohtu koormamise vaidlustega, milles õiguslik sisu puudub.

Aseesimees Jüri Ratas

Kajar Lember, palun!

Kajar Lember

Aitäh, hea juhataja! Aitäh ettekandjale! Küsin ühe eelnõu kohta. Mõni aasta tagasi läbis siin kõikvõimalikud protseduurid kohtute seaduse eelnõu. Siis see mingil hetkel rauges. Kuhumaani see jõudnud on ja mis sellega edasi plaanis teha on?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Eelmine parlamendikoosseis algatas kohtute seaduse 16. detsembril aastal 2009. Jaanuari 22. kuupäeval, kui ma ei eksi – või oli see natukene hiljem –, arutas põhiseaduskomisjon seda esimest korda. Märtsis arutas komisjon seda ka ühe korra ja edasise kohta oskab ilmselt kõigile küsimustele vastata põhiseaduskomisjoni tollane esimees Väino Linde.

Aseesimees Jüri Ratas

Väino Linde, palun, kuid me ei oota teilt vastust sellele küsimusele!

Väino Linde

Aitäh! Kuna minu nime nimetati, siis saingi praegu küsimuste vooru. Aga, austatud istungi juhataja ja hea ettekandja, küsin siiski hoopis teiselt pinnalt. Viimases "Kohtute aastaraamatus 2010" on huvitav artikkel Tallinna Ringkonnakohtu kohtuniku Julia Katškovskaja sulest. Minu teada esimest korda on tõsiselt kritiseeritud ka Riigikohtu otsuseid, Riigikohtu lahendeid. Eriti just kriminaalkolleegiumile on ette heidetud, et Riigikohtu otsustes ei olda päris järjepidevad, et need meenutavad pigem teadustööd, mitte kohtuotsust, ja teisi kriitilisi seisukohti on seal ka. Kuidas see võiks edaspidi mõjutada meie õigusemõistmist? Milline on Riigikohtu seisukoht selles küsimuses?

Riigikohtu esimees Märt Rask

Julia Katškovskaja artikkel pälvis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kõige tõsisemat tähelepanu. Artikkel on pikk ja analüütiline ning kättesaadav Riigikohtu koduleheküljel lingi all "Kohtute aastaraamat 2010". Julia Katškovskaja artikkel on väga asjalik. Ta analüüsib selles väga paljusid karistusõiguse, nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse aspekte, tuues märksõnadena välja sellised kitsaskohad, mis tulenevad tema arvates otseselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi tööst. Kohati annab autor sellele lausa hävitava hinnangu. Minu teada on kriminaalkolleegium väga paljude seisukohavõttudega nõus, sest need analüüsi tulemused viitavad sellele, et meil tuleks kas karistusõiguse materiaalõiguse osas või menetlusõiguse osas seadusi muuta ja asja selgemaks teha. Pean silmas näiteks eri kohtutes süüdi mõistetud ühe ja sama inimese karistuste liitmist või karistuste liitmise temaatikat üldse. See on tehtud selliseks kõrgemaks matemaatikaks, millest võib-olla isegi seadusandja enam aru ei saa. Teisisõnu, selles artiklis on esimest korda välja toodud väga palju kitsaskohti ja me saame öelda, et Eesti Vabariigis ei ole ka kohtusüsteemis ühtegi kriitikavälist lüli ega instantsi. Minu arvates selle artikli kõige tugevam sõnum just selles ongi, et süsteemi sees on asjatundliku artikli, asjatundliku kriitika abil võimalik süsteemi paremaks muuta. Ilmselt Julia artikkel sellele oligi suunatud. Loomulikult, kui diskussioon õigusemõistmise üle läheb sellele pinnale, et see hakkab värvilise ajakirjanduse kaudu kaasa haarama väga paljusid inimesi, siis tihtipeale ei tule õigusalasest diskussioonist midagi välja. See artikkel on hoopis teistsugune ja minu arvates selliseid oleks rohkem tarvis.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud Riigikohtu esimees, ma väga tänan teid teie ettekande eest ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh teile ja jõudu! Nüüd ma avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Andres Anvelti!

Andres Anvelt

Hea juhataja! Head kolleegid! Tervitan teid meie kevadistungjärgu viimasel päeval! Enne kui ma avaldan tänu meie Riigikohtu esimehele härra Raskile selle tõesti suurepärase ettekande eest, täiendaksin ühte tema arvamust või õigemini vastuküsimust küsijale, et kes üldse tahab kohtusse pöörduda. Ma arvan, et advokaadid kindlasti tahavad – mida pikem on kohtuprotsess, seda suurem on sissetulek. Aga andke mulle, advokaatidest kolleegid, see väike huumor andeks!
Tõesti, Riigikohtu esimees juhtis oma sõnavõtus tähelepanu samasugustele asjadele, mida me kevadisel istungjärgul kogesime ka õiguskantsleri esinemisel. Riigikohtu esimees juhtis tähelepanu sellele – ta justkui ei teinud poliitilisele või seadusandlikule võimule küll otseseid etteheiteid, kuid me peame tema ülevaatest siiski omad järeldused tegema –, et me tihtipeale oleme seaduste vastuvõtmisel liiga pragmaatilised ja ajame ainult fiskaalpoliitikat. Ma arvan, et üks meie esmaseid kohuseid siin Riigikogus on aga kaitsta põhiseadust ning selle kaudu Eesti inimeste õigusi ja vabadusi. Me ei tohi luua olukordi, kus me oleme põhiõiguse muutnud – ma toon käibele uue väljendi – põhivõimaluseks.
Täpselt samuti näen vähemalt oma vaimusilmas jälitustegevuse seadust, mida me praegu menetleme ja mille muudatusi me arutasime nii sel kevadel kui arutame ka sügisel. Need muudatused võib-olla tulenevad pragmaatilistest vajadustest – jälitaja peab olema hästi kiire ja operatiivne ning kohtu kaasamine liiga vara põhjustab vahest ka lisakulutusi. Aga õigused ja vabadused ongi kallis asi. Täpselt samuti on riigilõivudega, mille eesmärk on kindlasti kohtute autoriteeti tõsta, eristada neid teadetetahvlitest ja Delfi kommentaariumidest, kus inimesed tihtipeale oma arvatavaid õigusi taga nõuavad. On ju kohus tõsine organ, kes otsustab, kes kellele võlgu on, kes milles süüdi on. Tahangi teid – õigemini meid kõiki, ka ennast siinjuures – üles kutsuda iga seaduse menetlemisel mitte ainult vaatama selle raamatupidamislikku külge, vaid kindlasti ka seotust põhiseadusega ning mõju meie kodanike õiguste ja vabaduste tagamisele.
Teine asi, mida ma veel tahtsin siin kiiresti esile tuua, on see, et me oleme selle 20 aasta pikkuse taasiseseisvuse aja jooksul saavutanud ühe väga suure väärtuse. Me võime ennast nimetada õigusriigiks ja nagu ütles ka Riigikohtu esimees, samuti sotsiaalriigiks. Oleme saavutanud suure erinevuse võrreldes selle olukorraga, mis valitses 1990-ndatel, kui meil oli odav, kuid nõrk kohus. Nüüd on meil kallis, kuid hea kohus.
Igasugune seadusmuudatus meie kohtumõistmise süsteemis võib kaasa tuua saavutatud tugeva positiivse võimu nõrgenemise ja ka omavoli – omavoli, mida me tunnetasime 1990-ndate alguses, kui paljud õiguslikud probleemid ei lahendatud mitte õiguspäraselt, vaid sõna otseses mõttes õigusvastaselt. Me ei tohi tekitada säärast olukorda, kus elab kuritegelik maailm. Võtame näiteks Eesti organiseeritud kuritegevuse kõrgeima organi, Tallinna ühiskassa. Ärimehed maksavad sellele kuritegelikule organisatsioonile 50% nn lõivu, et see lahendaks nende probleemid. Ta on autoriteetne ja ta on kallis. Seal on muidugi säärane erinevus, et ei ole vahet, kas sa võidad või kaotad – niikuinii kogu lõiv jääb sellesse ühiskassasse.
Nii et me peame seisma selle eest, et meie positiivne võim oleks tugev, meie inimeste õigused oleks kaitstud ja me võiksime ka homme vaadata Eestit kui õigusriiki. Aitäh teile!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalle Laaneti!

Kalle Laanet

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Head külalised! Kõigepealt tänan Riigikohtu esimeest sisuka ettekande eest! Ma loodan, et väljatoodud puudused ei jää seekord valitsuse ja seadusandja tähelepanuta. Täna tõstatatud probleemid ei ole iseenesest sugugi uudsed, kuid nagu näha, tegematajätmised vajavad pidevat meeldetuletamist.
Härra Rask märkis oma ettekandes, et tähelepanuta on jäänud eelmine kord Riigikohtu tehtud ettepanek igapidi analüüsida kehtivate kõrgete riigilõivude mõju sellele, kuidas isikutele on tagatud nende põhiõiguste kohtulik kaitse. Tuletan meelde, et selle ettepaneku tegi Riigikohus seoses 2009. aasta 1. jaanuarist valitsuse survel tsiviilkohtumenetluses mitmekordseks tõstetud riigilõivumääradega. Selgituseks märkis valitsus lakooniliselt soovi muuta kohtumenetlus kulupõhiseks ning vältida kohtute ülekoormamist põhjendamatute ja pahatahtlike nõuetega. Mis seal salata, tegelikult oli ju riigilõivude tõstmine ajendatud pelgast vajadusest kindlustada kriisiaasta eelarve vajalike vahenditega, mida iseenesest ju ka ei varjatud. Ühiskonna surve puudumise tõttu õnnestuski valitsusel panna kõik õigusemõistmise kulud kohtusse pöörduja peale.
Keskerakonna fraktsioon oli tol korral ja on praegugi seisukohal, et kõrged riigilõivud ei saa olla tõhusad, kui need piiravad igaühe võimalust oma õiguste ja vabaduste kaitseks kohtusse pöörduda. Oleme siin saalis korduvalt väljendanud oma suhtumist riigilõivude jätkuvasse tõusutrendi ja leiame, et liiga kõrged riigilõivumäärad on saanud tõsiseks takistuseks põhiseaduse §-s 15 sätestatud tõhusa õiguskaitse teostamisel. Ka õiguskantsler on meie korduvatele järelepärimistele vastates konkreetse normikontrolli käigus riigilõivude suurust analüüsinud ning asunud Riigikohtule esitatud arvamustes seisukohale, et riigilõivud on ülemäära kõrged ehk Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus. Seetõttu esitasime Riigikogu XII koosseisule uuesti riigilõivuseaduse muutmise ettepaneku, mis näeb ette riigilõivude olulise vähendamise, et tagada põhiseaduse §-s 15 sätestatud tõhusa õiguskaitse teostamine ja viia lõivumäärad lähemale Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisele tasemele (sellele juhtis oma kõnes tähelepanu ka Riigikohtu esimees) ning, kõige olulisem, viia need kooskõlla põhiseadusega.
Praeguseni on valitsuse tegemata töö koormanud kohtusüsteemi ja Riigikohus on pidanud ebaproportsionaalseid riigilõive põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistama konkreetse normikontrolli käigus. Esmakordselt andis Riigikohus üldisema seisukoha 12. aprilli 2011. aasta lahendis, milles tõdeti, et Eestis on vähemalt rahaliste nõuete puhul Euroopa Liidu riikidest proportsionaalselt suurimad kohtukulud. Nimetatud seisukoht tuleneb ka sel aastal Riigikohtu õigusteabe osakonna tehtud kohtupraktika analüüsist, milles on Euroopa Liidu liikmesriikide kaupa välja toodud riigilõivumäärad ja lõivustamise põhimõtted. Analüüsist nähtub, et näiteks Saksa õigusruumis, mille põhimõtteid Justiitsministeerium järgib, tuleb 300-eurose nõude korral tasuda riigilõivu 25 eurot, Eestis on peaaegu samasuguse nõude puhul lõiv ligi 64 eurot. Suurematest nõuetest võib võrdluseks tuua 30 000 euro suuruse nõude, millelt Saksamaal tasutakse riigilõivu 340 eurot, Eestis aga 3000 eurot. On teisigi näiteid. Hämmastav, kas pole? Õigusriigis on lubamatu, kui ülikõrged riigilõivud võimaldavad õiguskaitset vaid neile, kes saavad seda endale rahaliselt lubada. Nagu mainitud, on valitsus siiani seda teemat ignoreerinud, kuid iga viivitatud päev toob kaasa uusi vaidlusi, millega kaasnevad ebamõistlikud kohtumenetluskulud.
Järgmisena peatungi kohtumenetluskuludel, mis on tsiviilõigusliku vaidluse lahendamise üks oluline komponent. Alates 2000. aastast on riigilõivude muutmisel olnud iga kord ainus eesmärk muuta riigilõivud rohkem vastavaks riigi tegelikele kulutustele kohtuasjade läbivaatamisel. Tundub, et tegemist on valitsusele mugava põhjendusega, millel puudub tegelik sisu. Kui riigilõiv on tasu toimingu eest, mis peaks katma toimingu tegemisega kaasnevad otsesed ja põhjendatud kaudsed kulud, siis tuleb öelda, et seni pole õnnestunud leida ühtegi analüüsi, mis sisaldaks arvutusi ja toetaks riigilõivumäära kulupõhisust. Samale järeldusele on jõutud Riigikohtus riigilõivudega seotud kohtupraktikat analüüsides, millele Riigikohtu esimees oma ettekandes täna ka viitas. Seega on see, et valitsus Keskerakonna fraktsiooni algatatud riigilõive oluliselt vähendava eelnõu puhul viitas kulupõhisuse analüüsi puudumisele, selgelt meelevaldne ja ebaadekvaatne.
Lõpetan lootusrikkalt, sest usun, et õigusriigis võidutseb põhiseadus. Kuni meil on veel instantse, kes söandavad inimeste õiguste ja vabaduste eest järjekindlalt seista, võib kohtusse pöördumise illusioon muutuda ehk lõpuks ka reaalsuseks. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Marko Pomerantsi!

Marko Pomerants

Tere päevast taas, hea juhataja! Lugupeetud Riigikohtu esimees ja lugupeetud kolleegid! Paar-kolm nädalat tagasi oli Riigikogus kohtumine OSCE rahvusvähemuste ülemvoliniku Knut Vollebækiga. Ta küsis, kas meie Keeleinspektsioon ei ole liiga karm, tehes trahve, ja ma ütlesin, et kogu meie rikutusest hoolimata ei ole Keeleinspektsiooni inspektorite tehtavad trahvid kindlasti olnud see meetod, mille abil riigieelarvet täidetakse, ja tegelikult on trahvide hulk väga väike.
Kui me räägime riigilõivude suurusest kohtumenetluses, siis tuleb tõdeda, et riigilõivude suuruses on kajastunud ka riigieelarve olukorra paranemine. Nüüd, kus me oleme masust välja liikumas, on kindlasti põhjust vaadata riigilõivude suurust, ja mitte ainult masu lõppemisest tulenevalt, vaid ka selle pärast, et inimestel oleks võimalik kohtusse pöörduda.
Tarmo Tamm küsis Märt Raski käest, kui palju on olnud probleeme või kui paljudel inimestel jääb kohtusse pöördumata. Teie kõigi käsutuses on üks analüüs menetlusabi ja selle andmise jagunemise kohta. Riigilõivust on kohtu otsusega täielikult vabastatud 35% kohtusse pöördunutest, 37% on saanud osalist vabastust või on saanud tasuda lõivu osamaksetena ja 28% kohtusse pöördunutest on pidanud riigilõivud tasuma täies mahus. See on tegelik olukord. Kui me analüüsi tulemusel jõuame mingisuguse muu suuruseni, siis kindlasti ei ole see suurus ju selline, et kedagi maksmisest ei vabastata, sest lõiv on nii väike, et selle tasumisega ei ole probleeme, aga muidugi on võimalik neid proportsioone muuta teistsuguseks ja paremaks. Seda me peamegi tegema.
Rääkides Riigikohtu lahenditest ja vastuolust põhiseadusega, tuleb öelda, et küsimus ei ole ainult lõivu suuruses, vaid lahendites räägitakse ka sellest, et teatud juhtudel puudub üldse menetlusabi võimalus. Ka see on kindlasti üks aspekt.
Nüüd kohtupidamise kiirusest ja koalitsioonileppes võetud ülesandest jõuda ühes kohtuastmes siin saja päevani. Ma arvan, et see eesmärk on väga ambitsioonikas, aga kui me suudame olukorda parandada nii, et me kvaliteedis ei kaota ja jõuame selle kiiruse ka kinni maksta, siis kindlasti oleme saavutanud praegusega võrreldes palju parema olukorra. Nüüd on küsimus, milline on kulutatav päevade arv siis, kui me oma valitsemise selle perioodi lõpetame.
Kättetoimetamisest. Kättetoimetamine ei ole kohtusüsteemi probleem ainult selles kitsamas mõttes, mida me täna oleme arutanud, vaid ka kirgi köitnud jälitustoimingutest teavitamise puhul on täpselt samad teemad, võib-olla küll teisest aspektist, nimelt, kuidas ja milliste kuludega inimesed teate kätte saavad. Ühelt poolt on hästi oluline printsiip õiguskindlus. Selle printsiibi olulisust on kohtunikkond alati rõhutanud. Aga teisest küljest peame endale aru andma, et menetluse pool vajab endiselt tuunimist, et me saaksime lihtsama, kiirema ja mõistlikuma kohtukorralduse.
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit lisaaega.

Marko Pomerants

Riigikohtu lahendite küsimust Väino Linde ja Märt Rask juba käsitlesid. Võib-olla vähem kriitilisust on siin haldus- ja tsiviilasjade puhul. Kõige markantsemalt tuli see lihtsalt välja kriminaalasjade analüüsis.
Tuletan, lugupeetud Riigikogu liikmed, teile meelde, et ka Riigikogu liikmetel on võimalik osaleda kohtute haldamisega seonduvate küsimuste lahendamisel. Meie hulgast on valitud kaks inimest, Deniss Boroditš ja mina, kes kohtute haldamise nõukojas saavad samuti kaasa aidata sellele, et kohtute haldamises mõistlike lahenduste poole liigutaks.
Tahan soovida jõudu Eesti kohtunikkonnale. Ühes teises ametis olles olen esitanud küsimuse, kas poliitikul on selline dilemma, et elevant versus pensionär, ja võin öelda, et sellist dilemmat ei ole. Millest ma räägin? Kui on valida, kas ehitada paksunahalistele uus maja ja eraldada selleks raha või tõsta pensione, siis poliitikul dilemmat ei ole, ta igal juhul eelistab pensionide tõstmist. Märt Rask ütles, et konkreetsetest kohtuasjadest ei ole viisakas rääkida. Ma püüan seda mitte teha. Kui on dilemma, kas koer versus kohtunik või keegi purjus kihutaja, kes on inimeste huku põhjustanud, või mõni mõrvar, kes jääb karistuseta konkreetse tapmisparagrahvi tõttu, siis kindlasti inimesed ei vali kohtuniku poolt. Minu soovitus: lihtsalt, mitte konkreetsete asjade raames, aga üleüldse aidata kaasa sellele, et inimesed ka tavaajakirjanduse abil paremini mõistaksid, millistest tükkidest kohtumõistmine koos seisab ja millised on need asjaolud, mida saab arvesse võtta ja mida mitte. Ilusat päeva ja loodame, et me tegelikult mitte ainult ei kõnele, vaid ka tegudega suudame käsitletud probleeme muuta. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Palun Riigikogu kõnetooli Eesti Reformierakonna fraktsiooni esindaja Rait Maruste!

Rait Maruste

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud Riigikohtu esimees! Kui mul oli 1990. aastate alguses au ja kohustus Riigikohut luua ja käiku saada, siis polnud Riigikohtu esimehel seadusjärgset kohustust esitada Riigikogule iga-aastast ettekannet, nagu on Riigikohtu esimehel nüüd. Kuigi Eesti praegust kohtukorraldust arvestades peaks selle ettekande tegema pigem justiitsminister. Siiski on ettekanne koos lisadega tänuväärne võimalus seadusandjale ja ka avalikkusele saada otseallikast teavet ning viia end kurssi ühe riigivõimuharu seisundi ja probleemidega. Ettekandele olid lisatud kirjalikud informatiivsed lisamaterjalid ja ettekanne ise oli väga sisukas.
Riigikohtu esimehe selle aasta ettekanne oli arusaadavail põhjusil kontsentreeritud mõnele peaprobleemile. Täpsemalt, kohatult kõrgetele riigilõivudele ning kohtute suurtele raskustele menetlusdokumentide kättetoimetamisel ja kostjate leidmisel, mis on olulisel määral aeglustanud kohtumenetlust ning sunnib kohtuid tegelema tarbetu administratiivse tühitööga. Mured on põhjendatud. Need ei ole kohtu sisemured, vaid meie ühiskonda laiemalt puudutavad mured. Tuleb kiita nende selget esiletoomist. Meile, võimukandjaile, seab see kohustuse tegelda probleemide kõrvaldamisega. Me ei saa põhimõtteliselt aktsepteerida olukorda, kus ülikõrged, Euroopa Liidu kõrgeimad riigilõivud takistavad inimestel kaitsta oma põhiseaduslikke õigusi ja lahendada tsiviilvaidlusi. Ülemäärane riigilõiv on toonud kaasa selle, et kohtud ja menetlusosalised ei tegele mitte kohtuvaidluse peaprobleemi kiire ja tõhusa lahendamisega, nagu me eeldame, vaid kõigepealt kõrvalprobleemidega ehk sellega, kust ja kuidas leida menetlusabi, et kõrgete lõivudega toime tulla. Tagajärg on, et kogu protsess on aeglustunud ja riigimasin töötab tühja. Põhjendatud ei ole ka lootus, et kõrged riigilõivud hoiavad eemale pahatahtlikud või tühised pöördumised, mis kohtuid koormavad. Vabale tsiviilühiskonnale omased vaidlused ei kao kuhugi, nende lahendamine lihtsalt kanaliseerub mujale, kohtuvälistele teedele ja vormidele, mis meile sugugi sobida ei pruugi ja mis kokkuvõttes õõnestab õigusriiklust. Kartus, et riigilõivude alandamine annab löögi riigieelarvele ja süsteemi finantseerimisele, ei ole ühene ega väga põhjendatud. Ilma kõrgete barjäärideta, tõhusa ja kiire kohtumenetluse puhul on üldine tsiviilkäive kiire ja riigi ressursse ei kulutata sellele, kuidas riigi enda seatud tõketest, st lõivudest, üle või mööda saada. Kokkuvõtvalt: kohtumenetluse lõivudega tegelemist ei saa edasi lükata ja on hea meel tõdeda, et seda arusaama toetas ka opositsiooni asjakohane eelnõu.
Tõsine on ka teine Riigikohtu esimehe tõstatatud probleem – menetlusdokumentide kättetoimetamine. Eesti suurima kohtu Tallinna Linnakohtu esinaine on otsekoheselt öelnud, et nad ei tegele õigusemõistmisega, vaid menetlusosaliste tagaotsimisega. Jälle on kogu menetlus tarbetult takistatud ja riigi ressursse kasutatakse tühja. Kokkuvõtvalt öeldes on probleem selles, et rahvastikuregister on kohtute töö jaoks ebapiisav ja ebausaldusväärne. Meil tuleb ka siin teha jõupingutusi, et olukorda parandada, sealhulgas mõelda asja teisele küljele, sellele, et meie õiguskorras puudub üksikisikul kohustus esitada riigile aadress, mille kaudu riik, omavalitsus ja ka eraõiguslikud isikud temaga suhtlevad. Palun ajapikendust!

Aseesimees Jüri Ratas

Kolm minutit lisaaega.

Rait Maruste

Kohtudokumentide kättetoimetamise kontekstis tähendab see seda, et kui isikul on õiguslik kohustus esitada oma kontaktaadress ja ta on seda teinud, s.o esitanud oma aadressi või postkasti ning riik on sinna oma teate postitanud, siis loetakse see kohaletoimetatuks ja isikule siduvaks ning menetlusega saab edasi minna. Nota bene! See ei ole kutse taastada nõukogulikku sissekirjutust. Nõukogudeaegne sissekirjutuse nõue oli palju laiem ja teistel eesmärkidel kehtestatud. Inimene vabas demokraatlikus ühiskonnas võib elada endiselt seal, kus ta soovib, kuid see vabadus võib olla üldistes huvides piiratud kohustusega anda riigile teada, kuidas toimub riigi ja üksikisiku suhtlemine. Peame mõistma, et mõlemal suhte poolel, nii kohtutel kui ka üksikisikutel, on õigused ja kohustused ning neid tuleb respekteerida.
Head kolleegid! Riigilõivude suurus ja kohtudokumentide kättetoimetamise raskused on küll olulised, kuid siiski mitte ainukesed kohtusüsteemi probleemid. Ma tahan osutada sellele, et ametlikku käiku Riigikogus ootab uus kohtute seadus, mida on kaua ette valmistatud ning mis on mõeldud tänapäevastama ja korrastama kohtusüsteemi halduskorraldust, juhtimist ja vastutust, mida Riigikohtu esimees on nimetanud kohtusüsteemi strukturaalseks probleemiks. Detailidesse laskumata tahan rõhutada järgmist: on viimane aeg lõpetada nõukogude ajast pärit kohtusüsteemi halduskorraldus, sh süsteemi lõhestatus Justiitsministeeriumi ja Riigikohtu vahel. Selline olukord ei sobi kokku demokraatliku riigikorralduse printsiipidega ega tänapäevaste õigusemõistmise ja kohtukorralduse põhimõtete arengu ja praktikaga mujal Euroopas.
Ma usun, et meid kõiki ja rahvast tervikuna on sügavalt riivanud viimastel aastatel järjepanu aset leidnud kohtunikkonna väärkäitumise ja korruptsiooni juhtumid. Need on oluliselt kahjustanud kohtu usaldusväärsust ning inimeste usku õiglusesse, kohtukaitsesse ja õigusriiki. Me ei saa ega tohi seda lubada. Ma ei väida, et nende kahetsusväärsete arengute ainus põhjus on kohtukorralduslik segadus ja mugav äraelamine kahe peremehe vahel, kuid distsipliini, järelevalve, aruandluse ja vastutuse hägususel on neis väärarenguis olnud suur osa. Seetõttu on meie ühistes huvides selline olukord lõpetada. Selleks annab võimaluse kohtukorralduse seaduse peatne menetlusse võtmine, läbiarutamine ja vastuvõtmine. Olukord, kus üks ei saa ja teine ei taha, on demoraliseeriv, et mitte öelda laostav. Kui eelnõus on üksikuid vaidluskohti, siis need räägitakse läbi ja vajaduse korral muudetakse, kuid lahkarvamused üksikküsimustes ei saa olla alus kogu süsteemi regulatsiooni tänapäevastamise lõputule edasilükkamisele. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Sulgen läbirääkimised. Veel enne, kui me selle päevakorrapunkti käsitlemise lõpetame, tänan Riigikohtu esimeest, samuti tänan häid ametikaaslasi küsimuste ja kõnede eest! Oleme 12. päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.
Enne kui läheme 13. päevakorrapunkti juurde, peame läbi viima hääletuse. Nimelt on Riigikogu juhatusele tulnud ettepanek Reformierakonna fraktsioonilt. Selle sisu on järgmine: Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 16. juunil s.a kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Alustame selle ettepaneku hääletamise ettevalmistamist.
Head ametikaaslased, panen hääletusele ettepaneku, mille sisu on järgmine: Reformierakonna fraktsioon teeb ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit neljapäeval, 16. juunil s.a kuni päevakorra ammendamiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 59 Riigikogu liiget, 1 on vastu ja 1 on erapooletu. Ettepanek leidis toetust.


13. 12:32 Eesti Panga 2010. aasta aastaaruanne

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Panga presidendi Andres Lipstoki! Enne kui me läheme ettekande juurde, lubage, head ametikaaslased, lühidalt tutvustada menetlemise korda. Kõigepealt on Eesti Panga presidendi ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit, seejärel on küsimused ettekandjale, üks suuline küsimus Riigikogu liikme kohta. Peale küsimusi on võimalik pidada läbirääkimisi, sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun, härra president!

Eesti Panga president Andres Lipstok

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Hää meel on jälle kord teie ees seista ja esitleda seekord Eesti Panga 2010. aasta aastaaruannet.
Alustuseks räägin paar sõna praegusest majandusolukorrast ja hinnastabiilsusest euroalal. Hea uudis on see, et nii maailma kui ka euroala majandus taastuvad langusest oodatust kiiremini. Kasv on küll aeglasem kui enne kriisi, kuid märksa kiirem näiteks aasta tagasi prognoositust. Erasektori kindlustunne on tugev ning soodustab eratarbimise ja investeeringute kosumist.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma palun vabandust! Mul on teie ees siiralt piinlik. Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm. Ma palun austada ettekandjat ja neid ametikaaslasi, kes soovivad ettekannet kuulata! Palun mitte rääkida saalis ei teineteisega ega telefoni teel!

Eesti Panga president Andres Lipstok

Tootmisvõimsuse rakendatus ei viita kuidagi kriisiolukorrale. Tööpuudus on küll suur, kuid juba alaneb. Tööstuse ja teeninduse tegevusnäitajad on ajaloolisest keskmisest paremad. Lisaks soodustab euroala ekspordi kasvu maailmamajanduse kiire kasv.
Mõnevõrra halvem uudis on see, et maailmamajanduse olukorra paranemine koos mitme muu põhjusega on tõstnud toormete hindu. Ka Eesti ei ole sellest puutumata jäänud. Inflatsioon euroalal on kerkinud koguni 2,7%-ni. Suure osa hinnatõusust on põhjustanud üleilmsed tegurid ehk energia ja toidu kallinemine maailmaturul. Muude kaupade ja teenuste hinnad on kasvanud tagasihoidlikumalt. Sellest hoolimata on hinnatõususurve oht nii Euroopas kui ka mujal veelgi suurenenud.
Hinnatõusuriskide vähendamiseks tõstsime aprillis intressimäärasid. Samas on meie praegune intressitase endiselt madal ja toetab majanduse taastumist. Olen peaaegu pool aastat olnud Euroopa Keskpanga nõukogu täieõiguslik liige ja võin kinnitada, et oleme nõukogus inflatsiooni arengu suhtes väga valvsad. Vajaduse korral reageerime kohe võimalikele hinnastabiilsust ohustavatele ilmingutele.
Majanduskasv pole kõikides euroala riikides ühtlaselt taastunud. Osas euroala riikides ohustab taastumist võlakriis. Ebakõlad liikmesriikide majanduspoliitikas on saanud avalikkuse silmis põhiliseks ebakindluse allikaks. See on valdkond, kus viimaste aastakümnete suurim finants- ja majanduskriis on andnud euroalale ja Euroopa poliitikutele mitu olulist õppetundi.
Esiteks tuleb nentida, et majanduspoliitika koordineerimise mehhanismid Euroopas pole olnud piisavalt tõhusad. Liikmesriigid ei ole kinni pidanud pikaajalistest strateegilistest plaanidest ja eesmärkidest ega riigirahanduse reeglitest, olgu need siis riiklikud või euroala ja Euroopa Liidu ülesed. Liiga tihti on eelarvepoliitikas jäänud keerulises olukorras peale poliitikute lühiajalised huvid, samas kui ühiselt kokku lepitud suuniste järgimine oleks tulnud kasuks ka neid eiranud riikidele endile.
Teine õppetund osutab euroala riikide tihedale majanduslikule lõimumisele. Üksikute liikmete riigivõla või finantssektori probleemid võivad mõjutada kogu euroala. Seega on igati õigustatud tihedam majanduspoliitiline koostöö, olgu riigirahanduse, konkurentsivõime või finantssektori valdkonnas, selleks et euroala majandus- ja rahasüsteem tõhusalt toimiks. Tugev reeglistik on meie kõigi huvides. Meie huvides pole jälgida ainult enda tegemisi, vaid tuleb jälgida ka teiste euroala liikmesriikide (seejuures mitte ainult Kreeka või Portugali) arengukavasid ja eesmärgipüstitusi.
Kolmandaks tuleb võimalikeks kriisideks paremini valmistuda. See tähendab suuremat ennetustööd ja paremat järelevalvet ning tõhusaid kriisi lahendamise meetmeid.
Selle kõigega praegu tegeldakse. Uus valmiv Euroopa raamistik näeb ette suuremate sanktsioonide ja survemehhanismide rakendamist riigirahanduse probleemide ja teiste makromajanduse tasakaalustamatuse ilmingute tekkimisel. Paraku pole uus raamistik nii tugev, kui mina ja mu euroala kolleegid sooviksid, sest poliitikutel on sanktsioonide rakendamise ja mitterakendamise suhtes endiselt liiga suur otsustusõigus. Varasemast õppides tuleks uute reeglite rakendamise automaatsust tublisti suurendada.
Uue raamistiku osa on ka 2013. aasta keskel toimima hakkav uus alaline kriisiohje raamistik ehk Euroopa stabiilsusmehhanism, mis võtab üle senised ajutised meetmed. See on viimane kaitsevall, mida läheb vaja siis, kui ennetav koordineerimine ja ka survestamise kaudu riigi mõjutamine ebaõnnestuvad. Tegu ei ole halbade otsuste kinnimaksmise fondiga, vaid likviidsusabi vahendiga liikmesriikide jaoks, kelle maksevõimes me põhimõtteliselt ei kahtle. Meie kõigi ülesanne on tagada, et seda kaitsevalli ei peaks mitte kunagi kasutusele võtma. Selleks on vaja, et kõik liikmesriigid täidaksid oma lubadusi ja kohustusi. Ainult nii saame hakkama ka keerulistes olukordades. Sellisel juhul ei oleks vaja ümberjaotatavaid vahendeid kasutada.
Lühidalt öeldes peab iga euroala riik oma rahaasjad korras hoidma. See on peamine. Me oleme kindlalt vastu neile, kes loodavad, et valitsuste võlakohustuste edasilükkamine või ümberstruktureerimine annab häid tulemusi. Erasektori sundimine või survestamine ei ole samuti lahendus. Probleemidega riigid peavad tegema ise väga palju tööd selle nimel, et taastada ja säilitada usaldus enda vastu. Täpselt samamoodi teeme meie Euroopa Keskpangas tööd selle nimel, et hoida euroala hinnastabiilsust ja säilitada usaldust euroala rahapoliitika raamistiku vastu.
Nüüd Eesti Panga tegevusest eurole üleminekul. See, et alustasin ettekannet ülevaatega euroala hinnastabiilsusest, polnud juhuslik. 1. jaanuaril 2011 sai Eesti raha- ja majanduspoliitikas läbi üks arenguetapp. Eestist sai eurosüsteemi liige ning seaduslikuks maksevahendiks sai euro. Tegu on olnud pikaajalise protsessiga. Euro kasutuselevõtust sai Eesti riigi ja Eesti Panga strateegiline eesmärk juba 2003. aasta sügisel, kui Eesti rahvas kiitis referendumil heaks otsuse ühineda Euroopa Liiduga. See Eesti rahva otsus tähendab ühtlasi toetust Eesti liitumisele euroalaga.
Eelmisele aastale tagasi vaadates on mul väga hea meel tõdeda, et euro tuli Eestis kasutusele tehniliselt sujuvalt. Aasta 2010 oli Eesti Panga jaoks eelkõige eurole ülemineku aasta. Peale tavapärase töö tehti põhjalikke ettevalmistusi just euro kasutuselevõtuks.
Eesti Panga jaoks tähendas see ühtlasi ettevalmistusi tööks eurosüsteemis ehk euroala riigi keskpanga ülesannete täitmiseks. See jättis oma jälje ka meie tegevuse finantspoolele. Usaldusväärsete võlakirjade madal tootlus ja kohustuslike reservide nõude alanemine vähendasid meie intressitulu eelmisel aastal 2009. aastaga võrreldes poole võrra – 414 miljoni kroonini. Samal ajal tegime eurole ülemineku tõttu tavapärasest rohkem kulutusi. Kõige suurem euroga seotud kulu oli pangatähtede ja müntide valmistamine, mis suurendas meie põhitegevuskulu 2009. aastaga võrreldes rohkem kui 50% – 390 miljoni kroonini. Kuna eurole ülemineku ettevalmistamiseks võeti tööle ajutisi töötajaid, suurenes mõnevõrra ka personalikulu. Enamiku ajutiste töötajate tööleping on aga juba lõppenud või lõpeb kohe. Keskpank kavatseb hoida oma töötajaskonna suurust stabiilselt 230–240 töötaja juures.
Kokku võttes: Eesti Pank sai eelmisel aastal ligi 30 miljonit krooni kahjumit, see on küll suur kahjum, aga seda on peaaegu kümme korda vähem prognoosist, millega me euroeelarve kokkupanekul arvestasime. Eesti Panga eesmärk ei ole kasumit teenida. Oluline on see, et Eesti Panga tegevus riigi rahasüsteemi käigushoidmisel ja keskpanga muude ülesannete täitmisel on toimunud tõrgeteta.
Kui rääkida veel kokkuvõtlikult kuludest, siis Eesti Panga 2010. aasta plaanitud tavaeelarve oli 9% väiksem kui 2009. aastal, selle maht oli 260,2 miljonit krooni. Sellest kulueelarvest kasutati tegelikult 93%. Lisaks sellele, nagu ma enne rääkisin, kinnitati ka euroeelarve mahus 197,8 miljonit krooni. Sellest kasutati 75%, peamiselt euro sularaha kasutuselevõtuga seotud kulude katmiseks. Need nn alatäitmised andsidki mulle võimaluse täna teile öelda, et see 30-miljoniline kahjum oli oluliselt väiksem sellest, mis eelarve kokkupaneku ajal paberi peal oli.
Euroalaga liitumine jättis Eesti Panga peamised ülesanded samaks. Meie põhiülesanne on endiselt hinnastabiilsus. Möödunud aasta muutis aga oluliselt keskpanga rolli. Eesti Pank vastutab koos teiste euroala riikide keskpankadega kogu euroala hinnastabiilsuse eest. See tähendab, et alates 2011. aasta algusest räägin Eesti Panga presidendina kaasa otsustes, mis ei puuduta mitte ainult Eesti elanikke, vaid 331 miljonit inimest euroalal. Eesti riigi keskpanga tegevusväli on märkimisväärselt laienenud. Kui krooni ajal oli rahapoliitika meile n-ö jumalast antud, siis nüüd saame kaasa rääkida euroala rahapoliitikas.
Tegeleme jätkuvalt ka Eesti finantsstabiilsuse tagamise, arveldussüsteemide käigushoidmise, sularaharingluse korraldamise, Eesti välisreservide haldamise, statistika koostamise ja analüüsiga ning valitsuse nõustamisega. Need on igapäevased ülesanded, mis euroalaga liitumisel mitte kuhugi ei kadunud.
Eesti Panga hinnangul teeb Eesti aastail 2011–2013 suure osa hiljutisest majanduslangusest tagasi. Majandus on elavnenud peamiselt eksporditulude kasvu toel. Sisenõudluse roll on jäänud väiksemaks, ehkki on samuti juba taastumas. Sujuv üleminek eurole lõi hea aluse, et saaksime tähelepanu pöörata põhilisele ehk sellele, kuidas aidata kaasa hinnastabiilsuse tagamisele euroalal. Seejuures on euroalaga liitumine vähendanud pikaajalisi inflatsiooniriske ka meie majanduses, sest enam ei tunta muret krooni devalveerimise ja muu sellise pärast. Samas peame kasvu suhtuma piisava valvsusega. Nii sellel kui ka järgmisel aastal on tähtis, et praegune kõrge, 5% ületav inflatsioon Eestis ei põhjustaks palgakasvu, mis omakorda hoogustaks hinnatõusu. Hinnatõususpiraali tuleb kindlasti vältida. Tasakaaluka kasvu huvides tuleb hoida palgakasv kooskõlas tootlikkuse kasvuga, muidu võib kahjustuda Eesti konkurentsivõime.
Eelarvepoliitikas on valitsus seadnud eesmärgi jõuda aastaks 2013 koondeelarvega ülejääki. Eesti Panga hinnangul on selline ülesanne mõistlik ja selle täitmine saavutatav. Samas näitas kriisikogemus, et ainult eelarve tasakaalu või ülejäägi eesmärgistamine ei pruugi olla piisavalt usaldusväärne. Kiiresti muutuvas keskkonnas on raske eristada ühekordseid ülelaekumisi jätkusuutlikest maksutuludest. Seetõttu on otstarbekas täiendada eelarvepoliitikat sätetega, mis ohjeldaksid kulude kasvu.
Finantsstabiilsuse suhtes julgen kinnitada, et Eesti on langusega väga hästi toime tulnud. Eesti-sisesed riskiallikad on majanduskasvu kiirenedes jõudsalt vähenenud ning peamised riskid on tingitud pigem väliskeskkonnast. Laenuturu areng on seni jäänud siiski tagasihoidlikuks. Ettevaates on oluline, et pangad oleksid valmis riske võtma ning majanduse kasvuks vajalikke jätkusuutlikke projekte rahastama. Kõik eeldused selleks on olemas. Eestis tegutsevate pankade kapitaliseeritus on tugev ning vaba raha laenude andmiseks on hoiuste kasvu tulemusel piisavalt. Ühtlasi tuleb jälgida, et laenumaht kasvaks kooskõlas majanduskasvuga.
Kokkuvõtteks ütlen, et Eesti rahandus on saanud euroalaga liitudes palju tugevama aluse. Samas ei anna see meile võimalust teiste najal lihtsalt liugu lasta. Selleks et eurosüsteem oleks tugev, peavad sellesse panustama kõik osapooled, sealhulgas meie. Tänan tähelepanu eest!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Teile on vähemalt üks küsimus, härra president. Neid tuleb veel. Jaanus Tamkivi, palun!

Jaanus Tamkivi

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea Eesti Panga president! Kõigepealt tahan tänada väga sisuka ja põhjaliku ettekande eest! Oma ettekandes käsitlesite põhiliselt just Eesti Panga lähiminevikuga seotud küsimusi. Minu küsimus on see: millised võiksid olla Eesti Panga suurimad ülesanded näiteks kolmeaastases perspektiivis? Millised on teie arvates need arengud, mida Eesti Pangas tuleks silmas pidada ja mille nimel tuleks tööd teha?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Eesti Pank oma praeguses rollis, mis meil pärast 1. jaanuari 2011 on, on Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluv keskpank. Sealt tulenevad ülesanded, mis on Euroopa Keskpankade Süsteemi keskpankadel ja eurosüsteemi keskpankadel ehk tuleb tegelda eelkõige hinnastabiilsusega. Teiselt poolt võttes on Eesti Pank Eesti keskpank. Loomulikult, olles eurosüsteemi keskpank ja Euroopa Keskpankade Süsteemi kuuluv struktuur, ei saa me Eesti majanduses toimuvat eirata ega sellest mööda vaadata või neid ülesandeid, mis meile on riigi sees pandud, kuidagi täitmata jätta. Eelkõige kuuluvad siia needsamad analüüsid, statistika põhjal järelduste tegemine ja loomulikult nõuandmised valitsusele. Aga põhiülesanne on hinnastabiilsus ja kõikidele nendele tegemistele kaasaaitamine, mis tagavad hinnastabiilsuse nii eurotsoonis tervikuna kui ka Eestis.

Aseesimees Jüri Ratas

Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on seotud hinnatõusuga. Valitsuskabineti esindajad ütlesid, et pole midagi parata. Mõni ütles, et ei kavatsetagi midagi teha. Teiselt poolt võttes tulevad euroliidu riikide esindajad varsti kokku ning üks põhiline teema on siis hinnatõus ja see, mida sellega teha. Te oma ettekandes ütlesite, et ka teie püüate midagi teha, näiteks intresside abil. Siit minu küsimus: kuidas te hindate, kas riik oma institutsioonidega võiks midagi teha ja mida ta peaks tingimata tegema?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Aitäh! Loomulikult on hinnastabiilsuse tagamine ja järgimine keskpanga üks tähtsamaid rolle. Kuni siiamaani, olles fikseeritud vahetuskursi tingimustes valuutakomitee süsteemis, me siin eriti (ma räägin praegu keskpanga poole pealt) kaasa rääkida ei saanud, kuna meil need hoovad puudusid. Nüüd, olles eurotsoonis ja kuuludes Euroopa Keskpankade Süsteemi, on minu üks ülesanne tegelda Frankfurdis sellega, et jälgida, uurida ja analüüsida, milline on hindade struktuur, milline on järgmine hinnatõus ning millised on protsessid, mis hinnakujundust mõjutavad. Sellest tulenevalt on loomulikult oluline intressipoliitika, mida Euroopa Keskpanga nõukogu on hiljuti rakendanud küll ühe korra, aga loomulikult ollakse väga hoolega valmis jälgima, mis hindadega toimub, ja ollakse valmis edaspidigi intresse tõstma ning ka langetama, kui seda vaja on. Muidugi mõjutavad intresside tõstmised ja üldine hinnastabiilsuse hoidmine euroalal ka Eestit. See on kindlasti üks väljund, kuidas Eesti hindadega üldise hinnastabiilsuse tagamise teel tegelda saab. Teiselt poolt on Eesti väike riik ning meil on oma erinevuste ja arengutaseme tõttu natuke teistsugused n-ö väljakutsed. Ka siin tuleb lüüa hinnastabiilsus kahte lehte: ühel pool ääres on välistest teguritest tingitud inflatsioon, teisel pool ääres on baasinflatsioon. Põhilised inflatsiooni põhjused on meil samad, mis need on Euroopas: kallinevad kütus ja toiduained. See ongi see, millega Euroopa Keskpank tegeleb, mida ta jälgib ja mille jaoks ta meetmeid võtab. Õnneks on Eestis praegu nii, et baasinflatsioon ei ole veel käest ära läinud. Sellepärast me räägime, et baasinflatsiooni käest äramineku vältimiseks on võimalik võtta meetmeid kõigil, kes mingit pidi kujundavad näiteks palgataset Eestis, jälgides tootlikkuse tõusu ja keskmise palga kasvu. See on see töö, millega Eesti tegelda saab. Kindlasti on selles situatsioonis võimalik ja vajalik vaadata ka administratiivseid hinnakujundamise elemente, aga mul on täna teile väga raske öelda, kas seal on võimalik mingeid lisasamme teha või ei, see sõltub rohkem riigi rahanduspoliitikast.

Aseesimees Jüri Ratas

Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor

Tänan! Austatud president! Ma möönan, et minu küsimus on võib-olla mõnevõrra kiuslik. Kui ma viimasel ajal olen jälginud Eesti Panga nimel kõnelevate inimeste sõnavõtte, siis on mulle jäänud mulje, et Eesti Panga juhatus ja Eesti Panga Nõukogu saavad mõnevõrra erinevalt aru sellest, mida Eesti Pank tegema peaks. Mure on mul seotud sellega, et kuskil peaks need asjad selgeks rääkima. Kus see õige koht on, on see koht panga nõukogu või Riigikogu või peaks leidma veel mingi kolmanda koha, kus seda teha?

Eesti Panga president Andres Lipstok

Ma arvan, et nendest ülesannetest, mis Eesti Panga ees on, saavad nii Eesti Panga Nõukogu kui ka Eesti Panga juhatus ühtemoodi aru. Ma arvan, et see kõhklus või nn kiusliku küsimuse tagamaa on seotud rohkem sellega, et Eesti Panga juhtkond ja Eesti Panga Nõukogu on seoses eurole üleminekuga üritanud üle vaadata kõik strateegilised arengukavad ja plaanid, mis Eesti Pangal on. Võib-olla ülevaatamise käigus on üht või teist seisukohta kuidagi kallutatult kirjeldatud. Tegelikult vastuolu Eesti Panga Nõukogu ja Eesti Panga juhtkonna vahel seoses sellega, mis Eesti Panka ees ootab, ei ole.

Aseesimees Jüri Ratas

Austatud Eesti Panga president, ma tänan teid väga ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Head ametikaaslased, kas te soovite pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole.
Oleme 13. päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.


14. 12:53 Finantsinspektsiooni 2010. aasta aastaaruanne

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme 14. päevakorrapunkti juurde, milleks on Finantsinspektsiooni 2010. aasta aastaaruanne. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Raul Malmsteini! Kuid, head ametikaaslased, enne kui me hakkame seda päevakorrapunkti menetlema, lubage lühidalt tutvustada menetlemise korda. Kõigepealt on Finantsinspektsiooni juhatuse esimehe Raul Malmsteini ettekanne, mis kestab kuni 20 minutit. Seejärel on küsimused ettekandjale, Riigikogu liige võib ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Peale küsimuste vooru on läbirääkimised, sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad. Palun, hea ettekandja, sõna on teil!

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tänan võimaluse eest esineda lugupeetud seadusandliku võimu ees! Tänases ettekandes peatun kahel teemal. Kõigepealt annan ülevaate maailma finantsturgudel toimuvast ja Euroopa uuest finantsjärelevalve raamistikust. Teiseks peatun Finantsinspektsiooni uuel strateegial ja annan lühiülevaate meie peamistest järelevalvelistest tegevustest eelmisel aastal.
Eesti ühiskond, majandus ja finantssektor on kriisist väljumas. Taastuv majanduskasv, jätkuvalt tugev nõudlus meie peamistes ekspordi partnerriikides, vähehaaval paranev tööhõive ja finantssektori stabiilsus annavad lootust, et majanduse uus kasvutsükkel võiks olla jätkusuutlikum.
Eesti majanduse ja majanduspoliitika kuvand on tugevam kui kunagi varem. Hoolimata väga keerulistest oludest suutsime täita kõik euro kasutuselevõtu kriteeriumid ja järgime ka edaspidi konservatiivset ning vastutustundlikku fiskaalpoliitikat. Selle üle saab vaid heameelt tunda. Samal ajal pole arengud mitte kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides ja eriti eurotsoonis olnud sedavõrd positiivsed. Väga tõsiste raskustega on silmitsi Kreeka, Iirimaa ning Portugali valitsus ja muidugi ka nende võlausaldajad. Kõige keerulisem on olukord Kreekas, kus hoolimata Euroopa Liidu ja IMF-i ühisest abipaketist pole suudetud piisavaid kärpeid riigi kulude kokkuhoiuks läbi viia ja riigivara müüki pole küllaldase kiirusega alustatud. Juba lähinädalatel peavad Euroopa valitsusjuhid tegema keerulisi otsuseid Kreeka edasise toetamise kohta. Sõltuvalt vastuvõetavatest otsustest ei saa välistada olukorda, kus finantsturgude reaktsioon on tugev. Kuigi Eesti finantssektor ei ole otseselt eelmainitud riikide riskidele avatud, ei saa välistada, et turgude turbulents mõjutab negatiivselt Eestis tegutsevate pankade rahastamist ja avaldab seeläbi kaudset mõju ka Eesti majanduse kasvuväljavaadetele.
Aasta 2010 oli Euroopa finantsjärelevalvete jaoks mõnes mõttes ajalooline. Euroopa Liidu liikmesriigid, Euroopa Komisjon ja Euroopa Parlament leppisid kokku regulatsioonide paketi, mille alusel peavad alates 2011. aastast Euroopa Liidu pankade, kindlustusseltside ning väärtpaberituru üle järelevalvet kolm ühtset järelevalveasutust: Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus EBA Londonis, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalve Asutus EIOPA Frankfurdis ja Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve Asutus ESMA asukohaga Pariisis. Euroopa Keskpanga juures on tööd alustanud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, kuhu kuuluvad nii keskpankade presidendid kui ka järelevalveasutuste juhid. Nende järelevalveasutuste peamine roll on töötada välja Euroopa Liidu reeglid finantsturgudel ja seista nende ühetaolise rakendamise eest liikmesriikide järelevalvete poolt ning praegu veel erandlikel juhtudel teha finantsjärelevalvet ka otse, n-ö üle liikmesriigi. Uute järelevalveasutuste otsustuspädevus on antud 27 liikmesriigi järelevalvejuhtidest koosnevale nõukogule, nende tööd aitab koordineerida juhatus. Olen ise valitud 30-kuulise mandaadiga ESMA kuueliikmelisse juhatusse.
Lisaks muutustele järelevalvelises struktuuris on eurotsooni riikide juhid kokku leppinud Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi EFSF loomises, mis suudab vajaduse korral pakkuda hätta sattunud liikmesriikidele laene kokkulepitud tingimustel kuni 750 miljardi euro ulatuses.
Kõik need sammud on mõeldud selleks, et vähendada finantskriiside tekkimise tõenäosust ja vajaduse korral pakkuda oluliselt operatiivsemaid ja tõhusamaid võimalusi finantskriiside tagajärgedega toimetulemiseks, tagamaks finantsturgude toimimist ka stressiolukordades.
Uus järelevalve ülesehitus Euroopas on saamas ka kohe oma tuleristseid. Nii on Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus EBA just praegu tegemas üleeuroopalist suuremate pangagruppide tugevusanalüüsi, eesmärgiga hinnata pankade võimet seista vastu uutele võimalikele kriisidele. Tugevusanalüüsid hõlmavad ka Eestis tegutsevaid suuremaid pangagruppe konsolideeritud tasemel. Praegu analüüsib EBA tugevusanalüüside tulemusi ja eeldatavasti avaldatakse tulemused pangagruppide kaupa lähiaegadel. Loodetavasti aitavad need tulemused suurendada hoiustajate ja investorite usaldust Euroopa pangandussektori vastu.
Aga muutumas ei ole mitte ainult järelevalveline raamistik, muutumas on ka regulatsioonid, eesmärgiga parandada kapitali kvaliteeti ja suurendada kapitali mahtu, vältimaks või õigemini minimeerimaks riikide sekkumise vajadust, et maksumaksja rahaga toetada hätta sattunud panku. Uus rahvusvaheline Baseli komitee vastu võetud ja G 20 liidrite kinnitatud kapitaliregulatsiooni raamistik Basel III sisaldab mitu olulist muudatusettepanekut. Nii on suurenemas pankade kapitalipuhvrid. Basel III näeb ette, et järk-järgult suureneb pankade kapitalinõue, millele lisanduvad täiendavad kapitalipuhvrid liigsete kapitaliväljamaksete piiramiseks ja antitsüklilised kapitalipuhvrid majanduse liigse tsüklilisuse negatiivse mõju tasandamiseks. Lisandumas on täiendavad kapitalinõuded nendele pankadele, mis oma tegutsemisriigis oleksid süsteemselt olulised. Väljatöötamisel on finantsvõimenduse suhtarv, mis hindab senisest konservatiivsemalt pankade kapitali piisavust. Täpsustuvad ka piirangud pankadele omanikutulu väljamaksmisel ja samuti pankurite boonussüsteemidele. Olulise pangandusnormatiivide täiendusena lisanduvad likviidsusnormatiivid, mis peavad tagama nii pankade lühiajalise maksevõime kui ka pikaajaliste finantseerimisallikate kindluse. Tervikuna on muudatuste eesmärk suurendada pankade vastupanuvõimet kriisidele, parandada nende riskijuhtimise kvaliteeti ja suurendada pangajuhtide vastutust riskide võtmisel.
Kuigi on kokku lepitud, et Basel III muudatuste pakett peaks jõustuma täies ulatuses hiljemalt 2019. aastaks, ei oota eri jurisdiktsioonide regulaatorid ega muidugi kapitaliturud, et pangandussektoril oleks nii palju aega muudatuste tegemiseks. Euroopa Liidus on Euroopa Komisjon koostöös Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse EBA-ga lähiaastatel ette valmistamas pangandusdirektiivi CRD järkjärgulist muutmist. Samuti tuleb siinjuures rõhutada EBA-le ja teistele Euroopa järelevalveasutustele antud uut rolli siduvate tehniliste standardite väljatöötamisel. Kui varemalt oli järelevalvetel vaid nõustav roll, siis selle muudatusega on neile antud ka regulaatori roll, kuna siduvad tehnilised standardid jõustatakse otsekohalduvate Euroopa Komisjoni määrustena. Nii on kasvamas ka Finantsinspektsiooni vastutus ja ülesanded meie töös Euroopa järelevalveametites.
Teine oluline teema järelevalveasutuste töölaual on kindlustussektori kapitaliregulatsiooni muudatusettepanekute paketi ettevalmistamine ja hilisem rakendamine, mis on tuntud Solventsus 2 direktiivi nime all. Selle direktiivi eesmärk on kõige üldisemal tasandil lahti seletades oluliselt täpsustada regulatsioone selles suunas, et ühtlustada kindlustusseltside bilansside koostamise aluseid, muuta kapitaliarvutused riskipõhiseks, kujundada kindlustusseltside enda riskide ja solventsuse hindamise raamistikke, suurendada tippjuhtkondade vastutust ja kokku leppida järelevalveliste hinnangute andmiste alustes. Solventsus 2 direktiiv peaks rakenduma 2013. aastast ja seetõttu on ettevalmistused selle rakendamiseks jõudmas lõppjärku.
Euroopa Väärtpaberituru Järelevalve Asutuse ESMA töölaual on veelgi laiem valik teemasid. Kõige olulisem on siinjuures ära märkida Euroopa väärtpaberijärelevalve uut rolli reitinguagentuuride otsese järelevalve tegemisel. See on ka seni ainus valdkond, kus uuele Euroopa järelevalveametile on antud otsene järelevalveline mandaat Euroopa Liidu siseturul. Tulekul on alternatiivsete fondide regulatsioon, samuti regulatsioon derivatiividega kauplemise, keskse kliiringu ja tsentraalsete depositooriumide kohta – kui nimetada vaid mõningaid teemasid.
Oma huvide paremaks kaitsmiseks oleme koostööd laiendanud piiriüleselt. Lisaks tavapärasele igapäevasele järelevalvelisele koostööle meie turul tegutsevate finantsasutuste osas on oluliselt suurenenud meie aktiivsus koostööpartnerite ja liitlaste otsimisel Eesti jaoks oluliste teemade käsitlemisel, seda alates uute järelevalveametite juhtorganite liikmete valimistest ja alaliste töögruppide juhtide määramisest kuni regulatiivsete muudatuste tegemiseni välja. Lisaks tavapärasele heale koostööle Põhjamaadega oleme märkimisväärselt edendamas koostööd ka oma Ida- ja Kesk-Euroopa kolleegidega. Kuigi täiendav koostöö tähendab ka suuremat halduskoormust, on esimesed kogemused julgustavad. Näeme, et ennekõike meie roll aktiivse vahendajana Põhjala, Ida- ja Kesk-Euroopa riikide vahel annab meie häälele oluliselt suurema kaalu, kui meil üksi tegutsedes kunagi oleks.
Järgmiseks soovin lühidalt peatuda Finantsinspektsiooni töö lähiaastate eesmärkidel. Meie nõukogu kiitis selle aasta märtsis heaks meie strateegia kuni aastani 2015. Oma strateegias oleme seadnud järgmised eesmärgid. Esiteks, kõrgemate standardite seadmine turuosaliste riskide juhtimisele, eriti pensionifondide puhul. Teiseks, meie võimekuse ja mõju suurendamine nii otseses igapäevases järelevalvelises piiriüleses koostöös kui ka Euroopa järelevalveasutuste koostöövõrgustikus. Kolmandaks, finantsteenuste tarbijate huvide parem kaitse, aidates kaasa finantsteenuste tarbijate kohtueelsete vaidluste lahendamisega tegeleva institutsiooni moodustamisele ning panustades finantskirjaoskuse edendamisse riiklikul tasandil. Neljandaks, turukuritarvituste ennetamine nii turuosaliste hoolsuskohustuse suurendamise kui ka võimalike rikkumiste kiire ja põhjaliku menetlemise abil.
Lugupeetud kuulajad! Mõne lausega täpsustan meie strateegilisi eesmärke ja selgitan, milliseid konkreetseid samme oleme siinjuures astumas.
Esiteks, kõrgendatud standarditest finantsturu arengute taustal. Finantsinspektsiooni tähelepanu keskmes on aastaid olnud pensionifondidega seonduv temaatika. Oleme aastaid juhtinud tähelepanu regulatsioonide mõningatele kitsaskohtadele tasumäärade, fondide vahetamise sageduse, riskide juhtimise jms puhul. Väga hea meel on tõdeda, et enamik meie tõstatatud küsimusi on regulatsioonide täpsustamise teel lahendatud. Samas oleme ka ise tõsiselt peeglisse vaadanud ja oluliselt tõhustanud pensionifondide järelevalvet. Oleme loonud riskipõhise järelevalvemudeli, mis toob endaga kaasa oluliselt tihedama suhtluse ja kontrolli pensionifondide valitsejate tegevuse üle.
Pean siiski mainima ka võimalikku uut kitsaskohta teise pensionisamba regulatsioonis. See puudutab pensionide väljamaksete faasi. Esimesed signaalid väljamaksete regulatsiooni rakendumise kohta näitavad, et avalikkusele võivad mitmed aspektid jääda arusaamatuks. Nii on regulatiivselt barjäär seatud väga madalale olukorras, kus teise pensionisambasse on kogunenud vähe raha, ja inimestel võib tekkida pettumus teise samba pakutava lisapensioni suuruse tõttu. Kui kogumisaeg on olnud lühike ja kogunenud säästud on väikesed, peaks andma inimestele senisest suurema võimaluse ise otsustada, mida oma säästudega teha, mitte suunama neid kohustuslikus korras elukindlustusseltsi pensionilepingut sõlmima. Ka kindlustusseltsidevaheline konkurents oodatavat eluiga kirjeldatavate suremustabelite osas võib olla küsitav, sest see ei võimalda inimestel üheselt mõistetavalt hinnata eri elukindlustusseltside teenusega kaasnevaid kulusid. See teema jääb Finantsinspektsiooni huviorbiiti kindlasti aastateks.
Kuigi Eesti majanduse jaoks oli 2010. aasta kriisist väljumise aasta, ei tähenda see, et kapitalijärelevalvelistele küsimustele tuli varasemast vähem tähelepanu pöörata. Meie suurem tähelepanu oli suunatud nii pankade laenuportfellide kvaliteedi analüüsile kui ka kapitalipuhvrite piisavuse hindamisele. Seoses eurole üleminekuga pöörasime ja pöörame jätkuvalt oluliselt suuremat tähelepanu likviidsusriskide juhtimisele pankades. Regulaarselt teeme tugevusanalüüse, hindamaks pankade võimekust seista vastu uutele kriisidele. Teravdatud tähelepanu all oli ja on ka edaspidi pankade tegevus oma huvide konfliktide juhtimisel pankrotistunud ettevõtjate varade realiseerimisel või haldamisel.
Muu hulgas kontrollisime eelmisel aastal põhjalikult pankade tegevust makseraskustesse sattunud klientide kohtlemisel. Kontrollide ühe tulemusena kehtestas Finantsinspektsioon juhendi "Vastutustundliku laenamise nõuded", mis täpsustab panga kohustusi laenuvõtjale lepingueelse teabe ja laenudega seotud riskide kohta hoiatuste andmisel ning kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamisel.
Eesti finantsturu arengutest rääkides tuleb tõdeda, et siinsed välispankade tütarettevõtted liiguvad üha varjatud filiaalistumise suunas, mille lõpptulemuseks võib olla loobumine konsolideeritud gruppidest ning regionaalsete juhtimiskeskuste kadumine. Pankade eesmärk on luua võimalikult horisontaalne struktuur, kus kõik olulisemad juhtimisotsused tehakse peakontoris ja kohaliku juhtkonna roll kahaneb. Selline äristrateegia võib ühe võimalusena päädida tütarettevõtete muutmisega filiaalideks. Senised strateegilised arengud seoses pangagruppide restruktureerimisega ei ole aga lähiajal tütarettevõtete filiaalideks muutmist toetanud. Peamine põhjus, mis filiaalideks muutmist ära hoiab, on Eesti maksuseaduste eripära. Seega võivad võimalikud muudatused maksunormides anda lisatõuke pangafiliaalide moodustamiseks. Teise olulise tõuke võivad anda strateegilised muutused emapankade tasandil, nt ühinemised, mille tulemusena vaadatakse üle senine äri- ja organisatsioonimudel, või kui ollakse sunnitud osa oma ettevõttest ära müüma.
Eesti kapitalil baseeruvate pankade osakaal turul on praegu marginaalne, nende teenused täidavad turuniši nõudlust. Nende pankade kasvupotentsiaali piirab halvem ligipääs ressurssidele ning kallim riskide juhtimine. Süveneb suundumus, et suurpangad muutuvad järjest enam pangagruppide lokaalseteks struktuuriüksusteks, samas kui väikepangad muutuvad rahvusvaheliseks piiriüleste teenuste pakkumise või filiaalide loomise teel, mille tagajärjel muutuvad piiriülesed riskid väikepankade jaoks senisest olulisemaks ka olukorras, kus neil on välisturul marginaalne osakaal.
Teise teemana meie strateegias on oluline rahvusvaheline koostöö. Rahvusvahelisel koostööl ma peatusin pikemalt juba kõne alguses. Lisan veel kaks olulist aspekti. Nii on üha üks meie peamisi prioriteete igapäevatöös tiheda koostöö arendamine suuremate Eesti turul tegutsevate finantsgruppide järelevalvelistes kolleegiumides. Selle töö olulisust ei ole võimalik kuidagi ülehinnata. Oleme edaspidigi aktiivsed ka Põhjala-Balti ühistes töörühmades kriisijuhtimise valdkonnas. Meie juhtida on töörühm, mis tegeleb piiriüleste, probleemsete pankade maksujõuetuse lõpetamise küsimustega, mis õiguslikult on äärmiselt keerukas valdkond.
Tulles tagasi strateegiliste eesmärkide täpsustamise juurde, soovin kolmandaks välja tuua finantsteenuste tarbijate huvide kaitsmise valdkonna. Uute Euroopa järelevalveasutuste loomise määrustes sätestatakse muu hulgas ühe olulise finantsjärelevalvelise kohustusena tarbijate huvide kaitsmine ja nende harimine finantsalal. Hea meel on tõdeda, et Rahandusministeerium on riiklikul tasemel finantskirjaoskuse edendamise ja asutustevahelise koostöö koordineerimise olulisust mõistnud ning algatanud riikliku finantskirjaoskuse arengukava loomise. Eesti tarbijate finantskirjaoskuse taseme mõõtmiseks ja olukorra hindamiseks tellis Rahandusministeerium koostöös meiega Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni OECD väljatöötatud küsimustiku põhjal uuringu "Finantsalane kirjaoskus Eesti elanike seas". Uuring korraldati eelmise aasta oktoobris. Uuringu tulemuste põhjal võib väita, et Eesti inimeste võimekus oma rahaasjades arukaid otsuseid langetada on suhteliselt vähene. Inimeste teadmised finantsküsimustes on nende endi hinnangul ebapiisavad. Koguni 65% küsitletutest ei tea, kuidas oma õigusi finantsasutuste ees kaitsta ja kuhu probleemide tekkimise korral pöörduda. 60% vastanutest ei sea pikemaid rahalisi eesmärke, 44% küsitletute arvates on raha kulutamiseks, mitte säästmiseks. Finantsinspektsioon on finantskirjaoskuse teemade eri sihtrühmadele tutvustamiseks teinud koostööd mitme organisatsiooniga, sealhulgas Rahandusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Eesti Pangaliidu, Tallinna Börsi ja teistega, kui nimetada vaid peamisi partnereid.
Viimase teemana Finantsinspektsiooni uue strateegiaga seoses soovin peatuda turukuritarvituste ärahoidmisel ja võimalike turukuritarvitajate heidutamisel. Oma töös püüame rohkem selgitada turukuritarvituste kahjulikkust ühiskonnale tervikuna. Üldjuhul avaldame Finantsinspektsiooni otsustatud karistused ja menetluste tulemused määral, mis ei kahjusta menetlust või ei ole seadusega keelatud. Tahame edaspidigi anda oskusteabe näol oma panuse meie teadete alusel algatatud kriminaalmenetlustesse. Jätkame koostööd Rahandus- ja Justiitsministeeriumiga, et oluliselt tõsta rahaliste karistuste määrasid õigusrikkumiste puhul finantssektoris. Vajaduse korral töötame välja Finantsinspektsiooni juhendid, mis on mõeldud võimalike rikkumiste ärahoidmiseks finantsvahenduses. Samuti toetame selliseid arenguid, mis suurendaksid politseiametis ja prokuratuuris finantssektoris toimunud kuritarvituste menetlemise tõhusust. Soovime pakkuda nimetatud asutuste töötajatele lühiajalise stažeerimise võimalusi inspektsioonis, et parandada nende teadmisi finantssektori toimimisest.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, kas te soovite natuke lisaaega?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein

Jah, 30 sekundit.
Kui vaadata tagasi eelmisele aastale, siis väärtpaberiturgudel me jätkasime võimalike turukuritarvituste vastu võitlemisel jäika poliitikat. Kontrollisime põhjalikult turuosaliste sisemise töökorralduse piisavust investeerimisteenuste osutamisel. Samuti jälgisime ja jälgime tähelepanelikult väärtpaberiturul toimuvat võimalike rikkumiste tuvastamiseks. Eelmisel aastal edastasime Põhja Ringkonnaprokuratuurile võimalike rikkumiste kohta neli kuriteoteadet.
Kokkuvõtvalt: finantsvaldkonna regulatsioonid ja järelevalve elavad muutuste ajas. Eesti finantsjärelevalvena anname endast parima, et olla pigem muutustes aktiivne osaline kui sabassörkija. Tänan teid kuulamast!

Aseesimees Jüri Ratas

Tänan! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? On. Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Minu küsimus on seotud nende asutuste tegevusega, kes tegelevad nn kiirlaenuskeemidega, nt SMS-laenudega. Kuidas te hindate selliseid laenuskeeme ja kas te kavatsete seda valdkonda korrastada?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein

Aitäh küsimuse eest! Kiirlaenude väljastamise probleemid ei ole praegu Finantsinspektsiooni pädevuses. See temaatika kuulub Tarbijakaitseameti haldusalasse, kui üldse kuhugi. Meil ei ole plaanis meie mandaati selles osas laiendada ja vähemalt ei ole teada, et keegi seda teha tahaks.

Aseesimees Jüri Ratas

Rein Aidma, palun!

Rein Aidma

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin teilt Finantsinspektsiooni võimalikku hinnangut võrreldes hiljutise olukorraga, kus kodulaenuturul mitte ainult Eestis, vaid ka mujal maailmas tekkis väga ettearvamatuid laenusõltlasi ja mida kõike veel. Kas me oleme nüüdseks kujunenud situatsioonis võimalikuks järgmiseks ehitus- ja laenubuumiks paremini valmis? Kas Finantsinspektsioon näeb näiteks pankade tegevuses mingit lisaregulatsiooni vajadust või kuidas seda olukorda hinnata?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein

Aitäh küsimuse eest! Ma osaliselt vastasin sellele küsimusele oma ettekandes, kui ma viitasin meie uuele juhendile, mis käsitleb vastutustundlikku laenamist ja mis oluliselt selgemini sisustab krediidiasutuste seaduse ühte punkti, mis räägib vastutustundlikust laenamisest. Seal räägitakse sellest, millist informatsiooni, millisel kujul ja milliste hoiatustega peaks pank oma tulevasele kliendile esitama ja kui põhjalikult ta koos kliendiga peaks analüüsima kliendi maksevõimet võimalike elumuutuste puhul, on see siis töökoha kaotus või mis iganes, et oleks võimalik laenukoormust ühel või teisel moel kanda ka siis, kui sellised negatiivsed sündmused peaksid aset leidma. Selles mõttes me oleme kindlasti natukene rohkem valmis. Teistpidi on küsimus selles, millele viitas ka see OECD uuring, et inimeste teadmised finantsküsimustest on jätkuvalt väga väikesed. Me peame äärmiselt oluliseks, et riiklik finantskirjaoskuse strateegia niipea kui võimalik vastu võetakse, et paremini koordineerida neid tegevusi, millega praegu iga päev tegelevad Finantsinspektsioon, börs, turuosalised ise ja võib-olla mingil määral ka teised riigiasutused. Ma arvan, et siin on hästi pikk tee käia ja väga palju veel teha.

Aseesimees Jüri Ratas

Urmas Reinsalu, palun!

Urmas Reinsalu

Aitäh, austatud ettekandja, selle huvitava ettekande eest! Te mainisite pensioni teist sammast. Tegelikult võiks teatud juhtudel teise samba menetlemine olla paindlikum, ei ole vaja suunata inimesi automaatselt lepingut sõlmima. Mida te täpselt silmas pidasite, mida see tähendab? Milline on teie konkreetne idee või soovitus parlamendile, et teatud asjaoludel liberaliseerida teise samba kasutamise võimalust, ütleme, pensioniea saabumise puhul?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein

See eeldab igal juhul, nagu ma oma ettekandes viitasin, lisaanalüüsi praktika kujunemise kohta. Kui kasutada erialast žargooni, siis küsimus on lihtsalt olukorras, kus raha on vähe ehk nende inimeste säästude summa, kes on väga lühikest aega olnud teise sambaga liitunud või kellel on olnud väga väikesed sissetulekud, on pensioniikka jõudmisel suhteliselt väike ja elukindlustusselts teeb annuiteedipakkumise selle alusel. Hiljuti, kui esimesed kaasused jõudsid ajakirjandusse, arvutas üks tehnikaülikooli lugupeetud professor välja, et ta saaks teise samba pensioni eest iga kuu endale kohvikus tassi kohvi osta. See tekitab küsimuse, kas selline süsteem n-ö lisapensioni näol on mõistlik. Pigem oleks sellistel puhkudel võib-olla mõistlikum anda inimestele võimalus see raha n-ö välja võtta, makstes riigile ka tulumaksu, ja seda raha kuidagi teistmoodi kasutada, mitte sundida inimest sõlmima annuiteetlepingut. Siin tuleb kaaluda, milline on see mõistlik piir, kas latt on praegu õigesse kohta pandud või võiks kaaluda selle tõstmist, millal on teise samba pakutav lisapension oluline abi tulevaste toimetulekukulude katmisel ja millal see muutub võib-olla sundkäiguks, mille mõju lisasissetulekuna on marginaalne.

Aseesimees Jüri Ratas

Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor

Ka minu küsimus on ajendatud samast teemast. Millised on Finantsinspektsiooni avalike suhete võimalused, kas teil on inimesed selleks olemas? Ka vastuseks lugupeetud professorile oleks piisanud seletusest, et teist sammast tuleb vaadata nii nagu esimestki. Esimese samba puhul me ei nõua, et kui keegi saab 63-aastaseks, et siis tuleb tema oodatav pension päevapealt välja maksta. Sellist lootust kellelgi ei ole, aga teise samba puhul on. Millised on Finantsinspektsiooni võimalused harida inimesi, et nad finantsasutustega suheldes ennast kindlamini tunneksid? On teil sellised inimesed olemas?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein

Vastus koosneb jällegi kahest komponendist. Esiteks see, mis puudutab meie puhast, ütleme, meediaga suhtlemise võimekust. Ma arvan, et see on meil täiesti olemas. Aga kui me räägime inimeste probleemidega tegelemisest ja inimeste teavitamisest, nende harimisest laiemalt, siis me jõuame finantskirjaoskuse temaatikani. Seal ei ole minu arust vajalikud mitte ainult Finantsinspektsiooni jõupingutused, vaid ka teiste riigi poolt ellu kutsutud institutsioonide jõupingutused. Kui me räägime teise sambaga seonduvast, siis minu arvates on väga oluline, et seda informatsiooni jagab nii Rahandusministeerium, kes on selle probleemi n-ö omanik, kui ka Sotsiaalministeerium, st pensioniametid ja mis iganes institutsioonid. Seal on olemas väga põhjalik ja detailne analüüs ning informatsioon selle kohta, millised on inimeste võimalused, kui nad jõuavad pensioniikka, mida nad peaksid tegema, kus on valikukohad, mis on erinevate valikute tähendus nende jaoks. Minu silmis ei ole seda informatsiooni inimestel piisavalt. Seetõttu ei ole siin küsimus ainult Finantsinspektsiooni teavituskampaanias, vaid see on pigem riigi teavituskampaania, mis peaks olema suunatud tulevastele pensionäridele, kes on pensioni teise sambaga liitunud.

Aseesimees Jüri Ratas

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma hiljaaegu lugesin, et pensionifondid kulutavad väga suurel määral pensionäride raha ära. Kas on plaan panna paika mingi kulukuse määr? On maailmas üldse sellist praktikat?

Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Raul Malmstein

Aitäh küsimuse eest! Ma tunnistan, et mul on raske sellele küsimusele vastata, sest ma seda uudist ei lugenud ja raske on vastata, kui ei tea täpselt, millele vastama peab. Kui me räägime fondivalitsejate tegevusest kohustusliku teise samba pensionifondide haldamisel, siis seal on tasumäärad reguleeritud riiklikul tasemel maksimummääradena. Seetõttu ei saa fondivalitsejad sealt teenustasudena välja võtta rohkem raha, kui on seadusega lubatud. Kui me räägime sellest, milline on pensionifondide tootlus ehk see tulem, mida nende investeeringuportfell annab, siis see sõltub väga paljuski olukorrast maailma finantsturgudel. Kui turud tõusevad, siis on pensionifondide tootlus üldiselt positiivsem, kui turud langevad, siis see kipub kajastuma ka teise samba fondide tootlikkuses. Ilmselt peaksime vahet tegema, millest me räägime. Kui me räägime kuludest, siis on väga selgelt kindlaks määratud, kui palju teenustasusid fondivalitsejad tohivad võtta. Ma siin väga suurt probleemi ei näe. Teine asi on tootlikkus. Siin me sekkuda ei saa, sest investeerimisrisk on paratamatult fondi osakuomanike kanda.

Aseesimees Jüri Ratas

Rohkem küsimusi ei ole. Ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Oleme 14. päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.


15. 13:25 Riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu (11 SE) esimene lugemine

Aseesimees Jüri Ratas

Läheme 15. päevakorrapunkti juurde, milleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma annan ettekandeks sõna Riigikogu liikmele Heljo Pikhofile. Palun!

Heljo Pikhof

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Sotsiaaldemokraadid on töötanud välja riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu eesmärk on vähendada vaesuses elavate laste arvu, toetada kõigi laste täisväärtuslikku arengut ning aidata kaasa lastega perede kindlustunde kasvule. Peretoetuste eesmärk on tagada kõigile lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Kõik lapsed on võrdväärsed ja neil on õigus võrdsele kohtlemisele. Universaalne peretoetuste süsteem toetab põhimõtet, et iga laps on väärtuslik, vähendab ebavõrdsust ning hoiab ära laste sildistamise. Oma olemuselt on universaalne peretoetuste süsteem ennetav ning tõhusaim viis vaesuse vähendamiseks. Otsesed kulud eelmainitud toetusele on küll suuremad, kuid kulud administreerimisele palju väiksemad. Igakuine lapsetoetus toetab last terve lapseea vältel ning aitab vanemal lapsega seonduvaid kulusid planeerida kaugemas perspektiivis.
Eesti perepoliitikat on rahvusvaheliselt kirjeldatud kui sünnile suunatud perepoliitikat. See tähendab, et perepoliitilised meetmed on valdavalt orienteeritud lapse sünnile ja väikelapseeale. Kuna aga pereelu ei alga ega lõpe lapse sünniga, vaid kestab kogu inimese eluea, on senisest enam vaja tähelepanu pöörata ka hilisematele kasvuaastatele. Lapse sünd ja esimesed elukuud või -aastad võivad küll olla kindlustatud, kuid kui lapse kasvades ja täiskasvanuks saades puuduvad tal võimalused hariduse omandamiseks, huvihariduseks ja tervishoiuteenuste kasutamiseks, vanemad aga ei saa tööturul osaleda ega pere majanduslikku toimetulekut tagada, siis puudub riigi poliitikal, mis toetab perede elukvaliteeti ja rahvastiku jätkusuutlikkust, pikaajaline perspektiiv ja positiivne mõju. Pere- ja rahvastikupoliitika peamiste eesmärkide seisukohalt pole oluline seega mitte ainult igal aastal sündinud laste arv, vaid lõppkokkuvõttes ka see, milline on laste tervis, arengu- ja kasvukeskkond, haridus ja sotsiaalsed oskused, missugused on neid ümbritsevad peresuhted, võimalused huvihariduseks ja enesearenguks, ettevalmistus tööturule sisenemiseks, valmisolek kooselu alustamiseks ja oma pere loomiseks ning muud tegurid.
Nagu ma juba ütlesin, Eesti perepoliitika on seni keskendunud sündide toetamisele ja laste kasvatamine täisealiseks on jäänud vajaliku tähelepanuta. Vanemahüvitisele kulub rohkem raha kui teistele peretoetustele ühtekokku. Lapsetoetuseks, mida makstakse lapse täisealiseks saamiseni, eraldab riik aastas 70 miljonit eurot, aga vanemahüvitisele, mida makstakse kõigest poolteist aastat, kulub üle 170 miljoni euro. Usk, nagu piisaks perede toetamiseks poolteist aastat kestvast riigi toest, on naiivne.
Lapsetoetus on püsinud muutumatuna aastast 2004. Kui me aga ajas tagasi vaatame, siis mida sai tollal osta 300 krooni eest? Seda oli päris palju. Kui küsime endalt, mida saab nüüd lapsele 19 euro eest osta, siis ma arvan, et te kõik olete nõus, et seda on väga vähe.
Peretoetuste osakaal SKT-s on kümne aasta jooksul vähenenud tervelt kaks korda. 2000. aastal oli see 1,4%, 2011. aastal 0,7% ringis (selles ei kajastu vanemahüvitis). Samas loeme valitsusliidu tegevusprogrammist ähvardust seegi raha lastelt ära võtta ning peretoetused vajaduspõhiseks muuta. Ehkki vanemad tahaksid kahte-kolme last (statistiliselt teeb see 2,2 last), sünnib perre keskmiselt 1,63 last. Uuring "Sündimust mõjutavad tegurid Eestis 2008" näitab, et tegelikku käitumist saaksid soovidele järele aidata eelkõige riigi tuntav materiaalne toetus, lastehoiu kättesaadavus ning teadmine, et ka töö kaotanud vanem või üksikvanem suudab oma lapsed üles kasvatada ning neile täisväärtusliku lapsepõlve ja hea hariduse tagada.
Eestis on toimetulekutoetuse saajate seas arvuliselt kõige enam ühe lapsega perekondi. Poliitikauuringute Keskuse Praxis 2007. aastal tehtud uuringu "Peredele suunatud rahaliste toetuste mõju vaesuse leevendamisele Eestis" andmetel vähendavad peredele mõeldud rahalised toetused vaesuses elavate laste osakaalu. Ka Euroopa kogemus näitab, et laste vaesust on vähem universaalsete peretoetustega riikides. Toetuste tõstmisel kulutavad vaesemad pered oma lastele rohkem, jõukamates peredes kasvab aga järgmise lapse sünni tõenäosus. Lähiriikide kogemused näitavad, et sündimusel ja riigi peretoetuste osatähtsusel SKT-s on positiivne seos. Näiteks Soomes, Taanis ja Rootsis, kus laste arv ühe naise kohta on üks suuremaid Euroopa Liidus, on ka peretoetuste osatähtsus SKT-s üks suuremaid. Soomes ja Rootsis moodustavad peretoetused 3% SKT-st ja Taanis koguni 3,8%. Eesti peretoetuste ja vanemahüvitise osakaal moodustab 2011. aasta eelarves 1,7% SKT-st, sealhulgas peretoetused ilma vanemahüvitiseta 0,7%.
Eelnõuga soovivad sotsiaaldemokraadid muuta riiklike peretoetuste seaduse § 5 lõiget 3. Kehtiva seaduse kohaselt makstakse praegu lapsetoetust pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kuuekordses lapsetoetuse määras. Eelnõuga ühtlustatakse lapsetoetuse määrad ja kehtestatakse kõikidele lastele lapsetoetuse suuruseks kuuekordne lapsetoetuse määr. Eelnõu seadusena vastuvõtmise korral paraneb 166 000 Eesti pere majanduslik toimetulek. Pere esimese ja teise lapse eest makstava lapsetoetuse kolmekordistamine suurendab riigi kulusid 109 miljoni euro võrra aastas.
Seaduse jõustumise ajaks oleme eelnõusse märkinud 2012. aasta 1. jaanuari. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, teile on vähemalt üks küsimus. Kaia Iva, palun!

Kaia Iva

Aitäh! Austatud ettekandja! Seni on toetuste süsteem rohkem tähelepanu pööranud lasterohketele peredele. Rõhuasetus on selline, et peres, kus on rohkem lapsi, on ka suuremad toetused. Praegu toimub ühtlustamine. Kas te ei kaalunud seda varianti, et pered, kus on rohkem lapsi, peaksid saama suuremat toetust?

Heljo Pikhof

Aitäh! On terve hulk toetusi, mis on ette nähtud üksnes lasterohketele peredele. Aga esimesele ja teisele lapsele makstava lapsetoetuse suurendamine toetab igal juhul ka lasterohkeid peresid ja aitab nendes peredes vaesust vähendada.

Aseesimees Jüri Ratas

Kaia Iva, palun!

Kaia Iva

Aitäh! Mul on ka selline küsimus. Te olete küll toonud ära seaduse rakendamisega seotud kulutused, aga kas te olete kaalunud ja arutanud, millisest sektorist see raha tuleks? Ehk kust see lisaraha konkreetselt tuleb?

Heljo Pikhof

Aitäh! Ma loodan, et te olete minuga ühte meelt, et laste jaoks ei ole kunagi rahast kahju. Kui me vaatame järgmise aasta riigieelarvet, siis tahaksin näha, kas valitsuskoalitsioon raatsib leida riigieelarvesse raha laste toetamiseks.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Margus Tsahkna

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riiklike peretoetuste seaduse § 5 muutmise seaduse eelnõu 6. juunil. Seaduseelnõu tutvustas komisjonis komisjoni liige Heljo Pikhof kui algataja esindaja. Eelnõu eesmärk on suurendada esimese ja teise lapse igakuist toetust, nagu te kuulsite. Vabariigi Valitsus otsustas eelnõu menetlemist mitte toetada. Otsust tutvustas komisjonis Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna hüvitiste ja toetuste poliitika juht Katre Pall.
Sotsiaalkomisjon otsustas teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu 11 esimeseks lugemiseks Riigikogu täiskogu päevakorda 16. juunil (see oli konsensuslik otsus), teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt oli 5, vastu 0, erapooletuid 3) ja määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. juuli 2011 kell 16. Komisjoni ettekandja on komisjoni esimees Margus Tsahkna.
Komisjonis toimus suuresti valitsuse seisukohtade põhjal ka arutelu. Valitsus märkis oma negatiivses seisukohas kahte peateemat. Esiteks, algatus on väga positiivse suunaga, silmas peeti just nimelt lastetoetuste ning perede ja laste heaks võetavate meetmete vahendite suurendamist, kuid ka nenditi, et praegu ei ole Sotsiaalministeeriumi valdkonnas ette näha sellist summat nagu 109 miljonit eurot. Teine teema, mida käsitleti, oli see, kui efektiivne on suunata nii suur lisaressurss esimese ja teise lapse jaoks, kuna praegu võib statistika järgi aru saada, et vaesuspiiri lähedal ja allpool vaesuspiiri elavad eelkõige need pered, kus on kolm ja enam last, ning üksikvanemaga pered. Kui küsida, kuidas valitsus kavatseb lahendada neid probleeme, mis on seotud eelkõige laste olukorraga, siis valitsusel on nende sõnul kavas teha 2014. aastaks peretoetuste skeemi analüüs ning koostada kontseptsioon lastega peredele mõeldud toetuste ja teenuste kohta.
Aga nagu ma ütlesin, komisjon otsustas selle eelnõu esimese lugemise siin saalis lõpetada. Aitäh!

Aseesimees Jüri Ratas

Aitäh! Teile on küsimusi. Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor

Austatud komisjoni esimees! Muidugi suur tänu sotsiaalkomisjonile, et selle eelnõu esimene lugemine lõpetatakse! Aga valitsuse seisukoha puhul on järjekordselt see vaatenurk, et valitsus töötab välja kompleksse lahenduse. Seda juhtub, nagu sa oma tublist poliitikukarjäärist mäletad, väga sageli, et keegi teeb ettepaneku midagi teha, aga selle peale valitsus vastab, et ta töötab välja kompleksse lahenduse. Ole hea, ütle, kas sulle meenub mõni kompleksne lahendus, mis on ka siia tulnud.

Margus Tsahkna

Neid kompleksseid lahendusi on olnud. Ma arvan, hea küsija, ka sinu ministriks olemise ajal suudeti sotsiaalvaldkonnas saavutada väga tõsiseid kompleksseid lahendusi. Kindlasti leiame häid lahendusi ka lähiajaloost.

Aseesimees Jüri Ratas

Tarmo Tamm, palun!

Tarmo Tamm

Aitäh! Hea ettekandja! Kas ma kuulsin õigesti, et see kompleksne lahendus saab valmis aastal 2014?

Margus Tsahkna

Valitsuse seisukohas on kirjas, et valitsusel on kavas teha 2014. aastaks peretoetuste skeemi analüüs ning koostada kontseptsioon lastega peredele mõeldud toetuste ja teenuste kohta. See on korrektne.

Aseesimees Jüri Ratas

Eldar Efendijev, palun!

Eldar Efendijev

Aitäh, härra eesistuja! Austatud ettekandja! Millal teie komisjon kavatseb valmistuda teiseks lugemiseks, kui komisjoni on saabunud muudatusettepanekud, kas seda tehakse sel aastal või ootab ta valitsuse kompleksettepanekut?

Margus Tsahkna

Aitäh, hea küsija! Kindlasti arutab komisjon järgnevaid protseduurisamme, mis tempoga me edasi liigume. Kuid ma arvan, et hea uudis on, et see eelnõu jääb menetlusse.

Aseesimees Jüri Ratas

Urve Palo, palun!

Urve Palo

Aitäh! Mina tahan ka kõigepealt tänada sotsiaalkomisjoni selle eelnõu toetamise eest! Ma loodan väga, et sellega see asi ei lõpe, et te toetate seda ikka edasi. Aga mis puudutab valitsuse muret, et esimesele ja teisele lapsele on ette nähtud nii palju toetusi, siis tuletan meelde, et ega kolmandat ja neljandat last ei sünni, kui esimene või teine jääb sündimata. Seetõttu on väga tähtis toetada ka esimese lapse sündi. Väga paljud ühe lapsega ja ühe vanemaga pered on toimetulekuraskustes. Aga mind teeb väga kurvaks valitsuse seisukoht, et 2014. aastaks töötatakse välja kompleksne lahendus ja siis vaadatakse edasi. Kuidas need pered selle ajani peaksid hakkama saama? Selleni on väga palju aega.

Margus Tsahkna

Aitäh! Ma ei võta siin praegu valitsuse eest seisukohti. Ma olen siin eelkõige komisjoni esimehena. Neid teemasid, mis on seotud just nimelt perede ja lastega, me oleme komisjonis juba käsitlenud ja kindlasti käsitleme edasi. Need ei ole seotud mitte ainult konkreetsete esimese ja teise lapse toetustega. Kindlasti tuleb siin tööd teha. See valdkond on väga lai. Ma ei saa siin anda lubadusi ega kommenteerida valitsuse järgnevaid võimalikke samme. Kuid selle eelnõu puhul olid arvamused sellised.

Aseesimees Jüri Ratas

Paul-Eerik Rummo, palun!

Paul-Eerik Rummo

Aitäh! See ei ole võib-olla otseselt selle eelnõuga seotud küsimus, aga siiski: kas sotsiaalkomisjon on kunagi arutanud või võtaks arutamisele küsimuse, kas koolitoiduga seotud toetused ei võiks olla üks peretoetuste all-liike, selle asemel et olla üks haridussüsteemi kulutoetuste liike?

Margus Tsahkna

Aitäh, hea küsija! See ei ole küll otseselt selle eelnõuga seotud, nagu te ütlesite, kuid me teame jah, et on erinevaid arvamusi, kas koolitoit on rohkem seotud hariduspoliitikaga või sotsiaalpoliitikaga. Kuid ma ei tahaks koolitoiduteemat siin eraldi avada. Praegu on see teises komisjonis arutelul.

Aseesimees Jüri Ratas

Eiki Nestor, palun!

Eiki Nestor

Küsimus tuleneb minu hea kolleegi küsimusest. Tänase teise päevakorrapunkti arutelu ajal, kui oli tulumaksuseaduse eelnõu lõpphääletus, kutsusin ma rahvasaadikuid üles seda eelnõu mitte toetama, kuna näiteks ei saa lastetoetusi suurendada. Nüüd me arutame peretoetuste seadust ja seesama rahvasaadik, kes hääletas tulumaksuseaduse poolt, küsib, kust raha tuleb. Õige küsimus! Mida teha, et inimesed aru saaksid, et need asjad on omavahel seotud?

Margus Tsahkna

Hea küsija! Loodetavasti Eesti majandus paraneb ja ka Eesti riigi sissetulekud kasvavad. Kui me vaatame selle aasta esimest kvartalit, siis näeme, et näitajad on head. Loodetavasti saab kõiki häid asju teha.

Aseesimees Jüri Ratas

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas sa saad siit kõnepuldist kinnitada, et me sotsiaalkomisjonis hakkame seda eelnõu sügisel arutama? See, et eelnõu ei lähe lihtsalt kalevi alla, sõltub ju suuresti komisjoni esimehest.

Margus Tsahkna

Hea küsija! Ma arvan, et läheme edasi nii, nagu kodukorraseadus ette näeb. Ootame kõigepealt ära parandusettepanekute esitamise tähtaja ja liigume siis edasi.

Aseesimees Jüri Ratas

Rannar Vassiljev, palun!

Rannar Vassiljev

Aitäh! Küsin sinu arvamust: kui palju peaks majandus veel kasvama, et see raha võiks tekkida?

Margus Tsahkna

Kui sa küsid minu arvamust, siis ma ütlen, et üks asi on raha olemasolu, aga teine asi on see, kuhu me selle raha paneme. Raha ei hakka kunagi olema liiga palju. Ka kõige jõukamates riikides ei ole ju toetused mitte kunagi piisavad. Ma arvan, et kuigi "kompleksne lahendus" kõlab mõne inimese jaoks kummaliselt, me tegelikult peamegi kogu seda valdkonda komplekssemalt vaatama. Me ei saa keskenduda ainult ühe toetuse kas suurendamisele või suurendamata jätmisele. Kindlasti on lisavahendid selles valdkonnas, eriti nendele peredele, kes on otsustanud lapsi kasvatada, väga olulised.

Aseesimees Jüri Ratas

Heljo Pikhof, palun!

Heljo Pikhof

Aitäh! Austatud ettekandja! Minu küsimus on selline: kui palju peab majandus tõusma, et ka lastele raha jaguks?

Margus Tsahkna

Aitäh, hea küsija! Ma ei tahaks öelda, et Eesti riik on lastele mõeldud toetuste poolest heas seisus, aga me oleme peresid ja lapsi toetanud. Küsimus on selles, kuidas seda teha, millisel perioodil ja kui suures mahus. See on alati vaidluse koht. Ma tuletan meelde, et ka kõige raskematel aegadel olid selle valdkonna toetuste kärped siiski minimaalsed või peaaegu olematud. Eesti riigis, ma arvan, et ka meie kõigi jaoks siin, hoolimata sellest, kas me kuulume koalitsiooni või opositsiooni, on perede ja laste teema tähtsustatud.

Aseesimees Jüri Ratas

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et eelnõu 11 esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 11 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. juuli 2011 kell 16. Esimene lugemine on lõpetatud ja 15. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.
Head ametikaaslased, lubage mul öelda paar sõna. Meie suur loodusvara aeg kulgeb temale seatud rada mööda. Eestimaa kaunist kevadest on saamas nooruke suvi, tema võiduleek koos jaanitule lummusega annab Eestile, meie kodumaale vaid temale omase sära ja me siiralt rõõmustame selle üle. Koos kevadega alustasime meie oma nelja-aastast teekonda siin selles majas, kevadega koos kasvasime ka meie ja jõudsime teha vajalikke tegusid. Selle eest teile kõigile suur aitäh!
Eesootav suvi tähendab meile töötegemist eeskätt rühmiti ja üksikult. Selleks soovin teile jõudu ja tervist! Ärgem eirakem Tartu Inglisillal olevat tarkussõna "Puhkus taastab jõu". Ilusat, töökat ja tervistavat suve!
Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid! Jõudu teile teie töös! (Aplaus.)

Istungi lõpp kell 13.46.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee