Austatud Riigikogu istungi juhataja! Austatud parlamendiliikmed! Sellel seaduseelnõul on pikk arengulugu. Koduomandi maksustamist Eestis on käsitletud ka parlamendi eelmistes koosseisudes. Kuid kõigepealt sissejuhatuseks mõne sõnaga sellest, kes on need koduomanikud, keda see maks puudutab, kes on need inimesed, kes seda maksu maksavad, ja kas vastab tõele, et koduomandi maksustamine on rikaste inimeste maksustamise meede, nagu on teatud kriitikas kõlanud.
Eesti eluruumide omanike koosseisu muutsid oluliselt nii omandireform kui ka elamureform. Kui 1994. aastal kuulus riigile või kohalikele omavalitsustele kõikidest eluruumidest 71%, siis 2002. aasta alguseks vaid 4,2% (riigile 0,7% ja kohalikele omavalitsustele 3,5%). Nii eluruumide erastamise kui ka omandireformi tulemusena suurenes eraomanduses oleva elamufondi osatähtsus 95,8%-ni kõigist eluruumidest. Nende leibkondade osakaal, kes elavad endale kuuluval elamispinnal, on ligikaudu 90%.
Kui vaadata seda üldises Euroopa ja OECD riikide kontekstis, siis peab ütlema, et OECD sellekevadises elamistingimuste ja elamumajanduse ülevaates on Eesti OECD riikide seas üks suurima eraomandis oleva elamispinna osakaaluga riike. Ühe inimpõlve jooksul, 1980. aastatest alates on koduomanike osakaal kõigis Euroopa Liidu riikides kasvanud, näiteks Lääne-Euroopa riikides keskmiselt 40%-st 55%-ni. Dramaatiline on olnud koduomanike osakaalu kasv üleminekuriikides, seda just elamumajandusreformide tõttu pärast normaalsete tsiviilsuhete tekkimist asjaõigusvaldkonnas.
Esimene tõsiasi, mida selles kontekstis saab konstateerida, on see, et valdav osa meie rahvastikust on varalisest taustast sõltumata koduomanikud. See on olnud riigi tahtlik poliitiline valik 1990. aastate omandiõigust käsitlevate reformide tulemusel.
Millist tüüpi eluruumides inimesed elavad? Eluruumidest paikneb linnades ja alevites 65,7%, maal 34,3%. Kõigist leibkondadest elab talumajades 10%, pereelamutes ja ridaelamutes 19,5% ning korterelamutes 70,5%. Korterelamute suhteliselt suur osatähtsus meie eluasemefondis on tingitud 1950.–1990. aastate ehitustegevuse struktuurist.
Millised on põhilised probleemid, millega 90% inimestest, kes on oma kodu omanikud, praegu Eestis silmitsi seisavad? Sellele annab hea vastuse Eesti eluasemevaldkonna arengukava aastateks 2008–2013.
Esiteks, eluaseme kättesaadavus. See puudutab eelkõige vähem maksujõulisi ja uusi leibkondi, st noori peresid, kes on eluasemeturule sisenemas. Teiseks, erivajadustele vastavaks kohandatud korterite vähesus. Ligi kolmandik puuetega inimestest vajab iseseisvaks toimetulekuks oma eluaseme kohandamist. Kolmandaks, eluasemefondi amortiseerumine ja kvaliteedi halvenemine. Viimase kümne aasta ehitusmaht jääb oluliselt alla 1950.–1989. aasta keskmisele ehitusmahule ning pool sajandit tagasi ehitatud hoonete vanus hakkab juba lähenema normatiividega määratud elueale. On tõsiasi, et lähiajal vajab mitmekorruselistes korterelamutes rekonstrueerimist ligi 3300 elamispinda ehk ca 150 000 ruutmeetrit aastas. Tingituna hüppelisest eluruumide ehitamise kasvust 1960. ja 1970. aastatel kasvab vajadus rekonstrueerimise järele mitu korda: aastatel 2010–2014 hinnanguliselt üle 8000 korteri ehk üle 350 000 ruutmeetri aastas, järgmistel kümnenditel veelgi enam. Olulised on ka eluasemefondi suured energiakulutused.
Kui me vaatame eluruumide struktuuri ehitamise aasta järgi, siis ka siin on näha tõsiasi, et praegust ehitustempot arvestades ei kata uusehitiste maht tinglikult eluea lõppemise tõttu eluasemeturult väljalangevate elamute kadu, kuigi viimastel aastatel on ehitustegevus hoogsalt aktiviseerunud. Nii on näiteks enne 1919. aastat ehitatud eluruumide osakaal elamufondis 9,41%, enne Teist maailmasõda, iseseisvas Eestis ehitatud elamute osakaal 14,24% ja pärast sõda, kuni 1970. aastateni ehitatud elamute osakaal ligi 30%. Uusehitiste osakaal on meie eluasemefondi vanuselises struktuuris väga väike, need moodustavad vaid 4%. Seejuures on olemasolev eluasemefond Euroopa Liidu omast halvema kvaliteediga. Näiteks tehnovarustatuse poolest on Eestis rohkem kui viiendik eluruumidest veekloseti, sooja vee ja pesemisvõimalusteta, samal ajal kui vanades Euroopa Liidu liikmesriikides on statistika järgi selliseid eluruume vaid mõni protsent. Eesti eluasemeturul on eluasemed väga erineva kvaliteediga. Mugavuste puudus on uuringute järgi tõsine probleem 9%-le leibkondadest. See tähendab, et neil leibkondadel puuduvad tingimused elementaarsete hügieeninõuete täitmiseks. Eriti suur on see probleem kolme ja enama lapsega perede ning töötu leibkonnapeaga perekondade puhul.
Omaette oluline probleem meie elamufondi puhul on miljööväärtusega elamispiirkondade lagunemise oht. Linnades on hinnanguliselt kindlaks määratud umbes 40 miljööväärtuslikku piirkonda. Arvestades aga asjaolu, et miljööväärtuslikuks piirkonnaks saab lugeda ka näiteks tänavalõike, külasid, looduskooslusi, siis uuringute järgi võib potentsiaalne miljööväärtuslike alade arv ulatuda mitmesajani. Kindlasti mõjutab ajaloolise omanikestruktuuri survestamine maksuõiguslike koormistega ka miljööväärtusliku ala elanikke ja selle elukondlikku struktuuri.
Pärast seda sissejuhatust, millest meil oli võimalik saada ülevaade, kes on tegelikult koduomanikud ja milline on eluasemefondi seis, jõuame maamaksu ja maamaksukoormise sügavama tähenduse juurde. Ma tsiteerin algatuseks õiguskantslerit: "Maksukohustust ega ühes sellega ka maksutõusu ei peeta klassikaliseks sotsiaalseks riskiks, mille puhul eeldatakse, et isikul tekib toimetulekuraskus." Järgmine tsitaat: "Seega ei ole reeglina ette nähtud ka sotsiaalkindlustushüvitisi, mis kindlustaksid isikuid võimalike maksutõusude vastu. Eelnevat tuleb ka sisuliselt õigeks pidada, sest maksude ja nende tõusudega," rõhutab õiguskantsler, "seotud riskid peavad olema maandatud juba makse kehtestades." Nimelt on õiguskantsleri hinnangul seadusandjal makse kehtestades kohustus arvestada maksevõimelisuse põhimõttega. Nimetatud põhimõtte järgi on maksukoormus sõltuvuses maksumaksja potentsiaalsest maksevõimest ehk majanduslikust edukusest. Õiguskantsler viitab, et on rõhutatud: "... omandimaksude (milleks on ka maamaks) puhul tuleb silmas pidada, et maksu tasumise kohustus ei sunniks maksumaksjat oma omandist loobuma ega ohustaks maksumaksja võimet elada inimväärselt." Õiguskantsler osutab, et seadusandja peab tulenevalt maksevõimelisuse põhimõttest makse ja nende tingimusi kehtestades arvestama maksumaksja, sh maksumaksjate eri gruppide maksevõimet. Igal juhul tuleb õiguskantsleri hinnangul maksu kehtestades tagada, et see maks ei tooks kaasa isikute langemist sotsiaalabi vajajate hulka.
Esiletõstmist väärib õiguskantsleri hinnangul Saksa õigusteadlaste seisukoht, et maksuna ei tohiks isikult võtta seda, mida talle hiljem sotsiaalabina tagastama peab. Samuti ei tohiks isikule antavat sotsiaalabi maksustamise teel tagasi võtta. Teisisõnu ei tohi avalik võim ühe käega antavat teise käega tagasi võtta.
Õiguskantsler avaldas oma hinnangu Tallinna Linnavolikogule saadetud märgukirjas, kus ta jõudis seisukohale Tallinna maamaksu puudutavate teatud õigusaktide vastuolu kohta põhiseadusega. Kui me vaatame selle hinnangu järgi seda reaalset maamaksukoormust, siis me näeme, et see on viimastel aastatel oluliselt, konsolideeritult tõusnud. Kui me vaatame kõiki maamaksulaekumisi, millest proportsionaalselt ühe fikseeritud osa moodustavad elamumaalt, sh kodualuselt maalt laekuvad maksud, siis 2004. aasta konsolideeritud maamaks oli 482 miljonit krooni, mis 2010. aastaks kasvas 791 miljoni kroonini. Kui me vaatame keskmist maamaksumäära, siis 2004. aastal oli see 1,06%, mis 2010. aastaks jõudis 1,7%-ni maa arvestuslikust maksustatavast hinnast.
Eelnevale tuginedes võib öelda, et, esiteks, ülisuur osa Eestis elavatest inimestest, kellel on erinev majanduslik taust, sh riigilt sotsiaalset abi saavad inimesed, on oma kodu omanikud.
Teiseks, seadusandja peab makse kehtestades arvestama, milline on maksumaksja maksevõime ning, nagu ütles õiguskantsler oma hinnangus, maks ei tohi mõjutada inimest oma omandist loobuma.
Kolmandaks, viimastel aastatel on maamaksu summaarne laekumine, sh koduomanike maamaksukoormus, oluliselt suurenenud. Eriti drastiline näide, mis on tekitanud elavat ühiskondlikku reaktsiooni, on 2,5-kordne maamaksu tõus Tallinnas. Protsentuaalselt ei ole see küll midagi erakorralist, kui me vaatame kogu Eesti omavalitsuste maamaksustruktuuri, kuid kui me võtame maamaksu reaalse absoluutarvulise koormuse ühe leibkonna kohta, siis on see mitu korda, mitmel juhul isegi kümneid kordi suurem. Paljudel inimestel, eriti miljööväärtuslikel aladel elavatel inimestel on tekkinud väga tõsine probleem oma kodu säilitamisel seoses sellega, et neil on tekkinud makseraskusi lisakoormuse tõttu, millega nad ei olnud arvestanud.
See eelnõu seab eesmärgiks koduomanike maamaksust vabastamise tiheasustusega aladel 1500 ruutmeetri ulatuses ja hajaasustuses kuni 2 hektari ulatuses, seades mitu lisatingimust. Esiteks, sellel maal, mille suhtes maksuvabastust rakendatakse, peab rahvastikuregistri andmete kohaselt olema ka maksumaksja elukoht ehk seal peab paiknema tema elamu.
Parlament on selle eelnõu juurde, mille Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna fraktsioon on algatanud, jõudnud pärast väga pikka arutelu. Juba 1994. aastal nähti kohalikele omavalitsustele maamaksuseaduses ette maksuvabastuse andmise võimalus. See käis pensionäride kohta. Parlamendi X koosseisus võeti vastu okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadus, millega võimaldati maamaksust vabastada okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isikuid neile kuuluva elamumaa ulatuses. Parlamendi XI koosseisus, pärast Tallinna drakoonilist maksutõusu, võeti Isamaa ja Res Publica Liidu ning Reformierakonna algatusel vastu seaduseelnõu, millega anti kohalikele omavalitsustele maksusoodustusena võimalus koduomanikke maamaksust vabastada. Mitu omavalitsust on seda õigust kasutanud. Arvestades kõrget maamaksumäära, mis mitmes omavalitsuses on, ning arvestades üldist eluasemekulude koormust ja meie eluasemepoliitikas valitud suunda, et Eesti oleks laiapõhjalise struktuuriga koduomanike ühiskond, on koalitsioonierakonnad pidanud mõistlikuks astuda järgmine samm ja vabastada koduomanikud maamaksust.
On selge, et ka praeguses arvestuses omavalitsuste tasandusfondi maksete tuletamise kohta võetakse arvestusliku maamaksu määrana arvesse 1,25% ja sellisel moel maamaksuvabastuse seadusega kehtestamine vähendab omavalitsuste tulusid, mis on kehtestatud täiesti legitiimselt. Maamaks on riiklik maks. See on ainukene riiklik maks, mis laekub täies mahus kohalikele omavalitsustele. Seetõttu ei ole riigil legaalset kohustust kompenseerida maamaksuvabastust ega omavalitsuste soodustusi. Kuid selleks, et tagada kohalike omavalitsuste finantsiline jätkusuutlikkus, on koalitsioonierakonnad kokku leppinud, et maamaksuvabastuse tõttu tekkiv rahaline mõju kohalikele eelarvetele, mis on Rahandusministeeriumi esialgsel hinnangul ca 17 miljonit eurot, tuleb katta riigieelarvest. Millise moodusega seda tehakse, kas maksuõiguslikul või muul moodusel, selgub 2013. aasta eelarve menetlemisel, sest eelnõu kohaselt jõustub see seadus 2013. aasta 1. jaanuarist.
On igati mõistlik, et maksuõiguslikel muudatustel oleks piisavalt pikk etteteatamise aeg. Seetõttu on koalitsioonierakonnad pidanud otstarbekaks jõustada see seaduseelnõu viivitusteta. Me arutame homme näiteks tulumaksumäära alandamist, mis peaks jõustuma 2015. aastast. Me arutame ka tubakaaktsiisi tõusu, mis peaks jõustuma 2013. aastast. Samuti on Maksu- ja Tolliameti ning Rahandusministeeriumi esindajad osutanud sellele, et selle maamaksumuudatuse puhul, mida administreerib riik koostöös kohalike omavalitsustega, on vaja teha tehnilisi muudatusi ning selline etteteatamise aeg on asjakohane, kui on teada, et seadus on vastu võetud, aga pole veel rakendunud. Ma loodan, et parlament menetleb seda eelnõu vastutustundega ja meil õnnestub see eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!
