Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu viienda töönädala neljapäevast istungit. Kas lugupeetud kolleegid soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi? Kõnesoove ei ole, teateid samuti ei ole.
Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 78 Riigikogu liiget, puudub 23.

Alustame tänase päevakorra punktide menetlemist. Päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud elatisabi seaduse, riigi õigusabi seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Me võime minna lõpphääletuse juurde.
Kuna selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme veel kord kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud elatisabi seaduse, riigi õigusabi seaduse ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu 917. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud arhiiviseaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Kuna ka selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust, siis teeme veel kord kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud arhiiviseaduse eelnõu 854. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Ka selle seaduse vastuvõtmine nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 763. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Ka see seadus nõuab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 286. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu oli 5, erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab põhiseaduskomisjoni algatatud õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Me võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele põhiseaduskomisjoni algatatud õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu 915. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 862. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud karistusregistri seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud karistusregistri seaduse eelnõu 762. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Riigikogu liikmete Mart Nuti, Toivo Tootseni, Toomas Trapido, Maret Merisaare, Trivimi Velliste, Mart Jüssi, Peeter Tulviste, Urmas Klaasi, Enn Eesmaa, Ivi Eenmaa, Marko Mihkelsoni ja Mari-Ann Kelami algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Riigikogu liikmete Mart Nuti, Toivo Tootseni, Toomas Trapido, Maret Merisaare, Trivimi Velliste, Mart Jüssi, Peeter Tulviste, Urmas Klaasi, Enn Eesmaa, Ivi Eenmaa, Marko Mihkelsoni ja Mari-Ann Kelami algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse ning Eesti lipu seaduse muutmise seaduse eelnõu 914. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud välismaalaste seaduse muutmise seaduse eelnõu 900. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervise seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahvatervise seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 906. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud ruumiandmete seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud ruumiandmete seaduse eelnõu 890. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud loomatauditõrje seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Head kolleegid, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud loomatauditõrje seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 922. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 78 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Hinnatõusu mõju Eesti inimeste toimetulekule" arutelu. Kolleeg Mart Jüssi, palun!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel teen ettepaneku pikendada tänast Riigikogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni.

Palun see soov esitada ka kirjalikult! Kuna Riigikogu juhatusele tuli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioonilt palve pikendada tänast Riigikogu täiskogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni, siis tuleb meil see ettepanek läbi hääletada.
Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni ettepaneku pikendada tänast Riigikogu täiskogu istungit päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 57 Riigikogu liiget, vastu oli 1, erapooletuid ei olnud. Ettepanek leidis toetust. Kui vaja, töötame täna kuni kella 14-ni.
Jätkame olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise korra tutvustamisega. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 153 kohaselt on juhatus Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks määranud järgmise korra: Eesti Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ettekanne (kuni 20 minutit), küsimused ja vastused (kuni 15 minutit); AS-i Saidafarm nõukogu esimehe Juhan Särgava ettekanne (kuni 20 minutit), küsimused ja vastused (kuni 15 minutit); Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Arvo Sarapuu ettekanne (kuni 20 minutit), küsimused ja vastused (kuni 15 minutit); Eesti Arengufondi majanduseksperdi Heido Vitsuri ettekanne (kuni 20 minutit), küsimused ja vastused (kuni 15 minutit). Riigikogu liige võib selle päevakorrapunkti raames esitada kaks suulist küsimust. Läbirääkimised toimuvad nagu alati: sõna võivad võtta Riigikogu liikmed, komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Meie hea tava kohaselt teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppemist Riigikogu otsust vastu ei võta.
Alustame selle küsimuse arutelu. Palun ettekandeks kõnepulti Tallinna linnapea Edgar Savisaare!

Austatud esinaine! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Täna räägime olulise tähtsusega riiklikust küsimusest, nimelt hinnatõusu mõjust Eesti inimeste toimetulekule. See on väga oluline küsimus. Kindlasti ei ole Eestis tegemist ainult maailmamajanduse mõjudega, vaid meie oma valitsusel on olnud hinnatõusule oluline mõju. Praegune majanduspoliitika vajab kiiret muutmist, sest Eesti riik ja Eesti inimesed väärivad senisest märksa paremat majanduspoliitilist kohtlemist. Õigeks ei saa pidada ka soovi meie majandust üksikute väljavõtteliste näitajate eksponeerimise abil tegelikkusest paremana näidata. Majandusnäitajaid tuleb ikkagi hinnata konteksti arvesse võttes ja ühtlasi tuleb suuta näha eri näitajate omavahelist seost. Ainult kompleksne lähenemine saab anda reaalse pildi tervikust. Eri majandusnäitajaid koos vaadeldes me välistame eksitavate järelduste tekke.
Analüüsides hinnatõusu Eestis, soovitan pöörata tähelepanu tarbijahinnaindeksi ja SKT muutuse omavahelisele seosele. Vaatame seda pikema aja jooksul. Kõigepealt, aastakümne esimesel poolel jäi majanduskasv vahemikku 7–10%. Üldine hinnataseme tõus sel ajal oli 1,3–5,8%. Euroopa Liidu arenenud riikidega võrreldes võib sellist tarbijahinnaindeksi kasvu küll pisut kõrgeks pidada, aga kui arvestada, et majanduskasv oli veel kõrgem ja just tol ajal leidis aset Eesti integreerumine Euroopasse, võib selle ajavahemiku hinnatõusu kiirust lugeda enam-vähem normaalseks Euroopasse mineku hinnaks.
Anomaalseks muutub meie majandusmudel alates aastast 2007 ja on seda tänaseni. Nimelt, aastal 2007 jõudis tarbijahinnaindeks peaaegu järele SKT kasvule ja püstitas omamoodi rekordi – 6,6%. Aastal 2008 läks majandus päris käest ära, majanduskasv muutus 5,1%-ga negatiivseks, inflatsioon tõusis lausa 10,4% peale. Seega, esimest korda ületas inflatsioon majanduskasvu ja seda rekordiliselt suurel määral. Katastroofiline oli ka aasta 2009, kui tarbijahinnaindeks küll aasta jooksul 0,1% langes, aga samas elasime üle rekordilise majanduse kukkumise – koguni 13,9%. Ka möödunud, 2010. aastal ei ületanud majanduskasv sisulisel määral tarbijahinnaindeksi kasvu.
Majanduses kehtib niisugune loogika, et kui SKT kiiresti kasvab, siis toob see üldjuhul kaasa tavapärasest kõrgema inflatsiooni. Samas peab majanduskasvu pidurdumise või languse korral normaaljuhul olema tegemist ka üldise hinnataseme langusega. Eestiski oodati, et kui on majanduslangus, siis tuleb ka hinnataseme langus ehk nn sisemine devalveerumine, aga paraku see meie majandusse ikkagi ei jõudnud. Meil jätkus Euroopa mõistes katastroofilise majanduskukkumise tingimustes kiire hinnatõus. Paremal juhul hinnad mitme tõusulaine vahel lihtsalt korraks peatusid. Me mäletame kõik peaministri umbes viis aastat tagasi öeldud mõtet, et ta ei ole nõus inflatsiooni alandamiseks kiiret majanduskasvu ohverdama. Kui vaadata sellele ajale tagasi, siis selgub, et peaministrile kujunes hinnatõus majanduspoliitiliselt nii armsaks, et ta ei olnud nõus sellest loobuma isegi katastroofilise majanduslanguse tingimustes. Võiks öelda, et pühendumine inflatsiooni kõrgel hoidmisele ongi üks Eesti majanduse anomaalse arengu peapõhjusi. Siin ei ole tegu ei mingite struktuurimuutustega ega süveneva integreerumisega Euroopasse. Eestis on suur hulk tööta ja vaesunud inimesi, kes peavad ennast piirama minimaalse olmetarbimisega või on üldse tarbimisest välja lülitatud. Nendel õnnelikel, kellel on veel töökoht alles, on palka alandatud või nad on reaalpalga vähenemise tõttu sissetulekus kaotanud. Siseturul puudub igasugune ostujõud ja puuduvad ka märgid ostujõu paranemise kohta lähiajal, aga hinnad samal ajal tõusevad.
Mis muutis Eesti majanduse aastatel 2007–2011 anomaalseks? Kõigepealt muidugi aktsiiside ja käibemaksu tõstmine. Kütuse- ja elektriaktsiisi tõstmise tagajärjel loodi paratamatult olukord, kus kaupade ja teenuste hindu pidid tõstma peaaegu kõik elektrit ja mootorikütust sisendina kasutavad ettevõtjad. Kui ettevõtte kulud ootamatult kasvavad, siis peab pankroti vältimiseks väljamüügihindu korrigeerima. See ei ole ettevõtjate pahatahtlikkus, see on omamoodi sundkäik.
Edasi, käibemaksumäära tõstmine 18%-lt 20%-le kandus otse üle hinnatõusuks, sest kui ettevõtjatel ei ole tagataskus varjatud reserve täiendava maksu maksmiseks, siis kirjutatakse see 2% otse hindadele juurde. Nii läks ka seekord käibemaksu tõstmisega, taotleti hinnatõusu ja see saadigi.
Maksutõusudele on lisandunud selline ideoloogia, et see justkui ongi majandusedu võti, majandus juba taastub ja muutub peagi taas põhjamaade tiigriks. See usk, et lähiaegadel võib midagi paraneda, paneb inimesi kõrgemaid hindu aktsepteerima ja aitab nii hinnatõusul süveneda.
Rappa lastud majanduspoliitika oluline indikaator on kindlasti kütusehinnad. Kütusehindade tõus on viimastel aastatel muutunud peaaegu igapäevaseks uudiseks. Kui analüüsida kütusehindade tõusu dünaamikat 2009–2010, siis on selgelt eristatavad mitmed hinnatõusulained. Pärast 1. juulit 2009 ja pärast 1. jaanuari 2010, kui tõsteti kütuseaktsiisi, sagenesid uudised, kuidas Statoil, Neste või mõni teine kütuse jaemüüja hindu tõstis. Mootorikütuseaktsiisi tõstmise negatiivne mõju meie majandusele oli nii ilmne, et seda tunnetasid päevapealt kõik kütust ostvad inimesed. Pärast neid kuupäevi, mida ma nimetasin, jõudis kütusehindade tõusu mõju mõne nädala või kuu jooksul kiirelt ka teistesse hindadesse. Me oleme kütuseturul jõudnud olukorda, kus üle 50% hinnast moodustavad aktsiis ja käibemaks. Seega, rohkem kui poole sellest, mida inimesed kulutavad kütust ostes, et oma elu käigus hoida ja majandustegevust arendada, võtab ära valitsus. Seetõttu ei ole midagi imestada, et majandus ei võta kuidagi kasvuhoogu üles.
7. veebruaril teatas Statistikaamet, et tarbijahinnaindeksi muutus 2011. aasta jaanuaris oli eelmise aasta jaanuariga võrreldes 5,3%. Aga see oli vaid keskmine muutus. Tegelik elu on ikkagi hullem. Statistikaamet teatas, et eelmise aasta jaanuariga võrreldes mõjutas indeksit kõige rohkem toidu ja mittealkohoolsete jookide kallinemine 11,4%, mis andis kogutõusust poole, sellest omakorda poole andsid aastataguse ajaga võrreldes üle 18% kallimad piimatooted ja 12% kallimad jahutooted, kolmandiku andis kallinenud köögivili jne. Suuremat mõju avaldas veel elektri, soojusenergia ja kütte ning mootorikütuse kallinemine. Need kokku andsid indeksi kogumuutusest ligi neljandiku.
Võib muidugi küsida, milliseid ühiskonnakihte selline hinnatõus kõige rohkem puudutab ning kas sellist liiki inflatsioon aitab kaasa ühiskonna kihistumisele ja pingete tekkimisele või vastupidi. Tegelikult on pikema analüüsita selge, et kogu ühiskonna probleemid on lükatud kõige nõrgemate kaela. Veel enne 2007. aastat ennast Eestis tugevana tundnud, kujunemisjärgus olnud keskklassist on nüüdseks järel vaid riismed. Lahenduseks ei ole pakutud mitte sisulisi meetmeid hindade ohjeldamiseks, vaid süüdlase otsimist. Hea näide on olnud ajujaht kartellikokkulepetele. Kui viimase aja Eesti arenguid vaadata, siis jääb mulje, et kartellikokkuleppeid tekib kui seeni pärast vihma. Aga parempoolse valitsuse mõistes tähendabki palju kartelle palju hinnatõusukokkuleppeid. Kõik muudkui just nagu lepivad kokku hindade tõstmises, siis on süüdlased leitud ja valitsus on päästja rollis, ta on asunud kartellimeistrite vastu pühasse sõtta.
Kui vaadata olukorda Eestis, siis hinnatõusu vedur on olnud ka laenukoormuse kasv, kaudsete maksude ohjeldamatu üleskruvimine. Erasektori laenukoormus suurenes ju aastakümne jooksul hüppeliselt ja mitu korda. Kontrollimatu rahamassi kasv suurendas nõudlust, see tõstis omakorda hindu. Tootjahinnad on seejuures mänginud marginaalset rolli. 2010. aasta oktoobris olid tootjahinnad 5,1% ja detsembris 5,9% kõrgemad kui aasta varem. Võib öelda, et kui võrrelda tootjahindadega, siis palju olulisema tõuke hindade kasvule andsid ikkagi aktsiiside tõusud 2008., 2009. ja 2010. aastal, käibemaksu tõus 2009. aasta suvel jne.
Tahan juhtida tähelepanu sellele, et on paradoksaalne, et samal ajal, kui suur osa elanikest elab allpool vaesuspiiri või on sinna langemas, saavad pangandus, kütusefirmad ja hulgikaubandus suuri kasumeid. Aga ei saa väita, et kasuminäitajad annavad tunnistust majanduse elavnemisest. Vastupidi, arvukalt ettevõtteid on pankrotistunud, konkurents on hõrenenud, käibe langust kompenseeritakse aga esimesel võimalusel jõulise marginaalide tõstmisega. Näiteks võib üllatav olla, et toiduainete hulgikaubanduse kasum oli 2010. aasta kolmandas kvartalis läbi aegade suurim.
Muide, käibemaksu ja aktsiiside tõstmine tõi kaasa viimaste aastate suurima tegeliku maksumäära tõusu. Selle tagajärjel on Eesti muutumas üheks kõige kõrgema tarbimise maksumääraga riigiks Euroopa Liidus. Kui aastal 2007 olid Euroopa Liidus siin esikolmikus Taani, Rootsi ja Ungari (Rootsis oli see määr 28%, Ungaris 27%), siis Eesti tegelik maksumäär 2010. aastal oli samuti 28%.
Samal ajal kui hinnad aktsiiside kasvades pidurdamatult tõusevad ja rahva ostujõud väheneb, on näiteks kütuseettevõtted suutnud säilitada kasumlikkuse. Statoil teenis kütuse järsu hinnatõusu tingimustes 2008. aastal 54 miljonit krooni ja 2009. aastal 51 miljonit krooni puhaskasumit. Neste oli 124 ja 102 miljoni krooniga veelgi edukam. Seda olukorras, kus mootorikütuste jaemüük kahanes 994 miljonist kroonist 2008. aastal 696 miljoni kroonini 2009. aastal.
Midagi niisama müstilist toimub ka toiduaineturul, mõjutades kõige otsesemalt iga tarbijat. Tallinna Kaubamaja kontserni börsiteatest näiteks selgub, et Selveri poeketi maksueelne kasum 2010. aasta üheksa kuuga oli 93 miljonit krooni, aasta varem, muide, oldi 10 miljoni krooniga miinuses. Kogu hinnatõusust on 52% põhjendatav just toidukaupade kallinemisega. Prognoositakse, et toidukaupade panus aastasesse hinnatõusu suureneb veelgi.
Vaatamata vähenevatele jaemüügimahtudele kasvavad toidukaupade hinnad endiselt, sest jaekaubandus suudab oma käivet suurendada just hinnatõusu toel. Aga tugev hinnatõus, eriti olukorras, kus inflatsioon esmaste toidukaupade grupis on kõrge, pidurdab muidugi väga selgelt ka tarbimise kasvu. Praegune toormehindade tase ei õigusta seda, miks osa toidukaupade tarbijahinnad peaksid olema kõrgemad kui 2008. aastal. Seega, toiduainete hinna tõusu surve Eestis võiks leevenduda, aga kahjuks ei jätku selleks poliitilist tahet.
Ma toon välja veel kaks näitajat, mis kirjeldavad Eesti rahva majanduskriisist suunatud tarbimisharjumusi. Maainimestele on pakutud esmatarbekaupade soetamiseks interneti- ja postikaubandust. 2008. aastal osteti sel viisil kaupu 96 miljoni krooni eest, aga 2010. aastal vähenes internetikaubandus peaaegu poole võrra, see jäi 51 miljoni krooni juurde. Nii et see idee, et kui ka poed kinni pannakse, on siiski olemas internetikaubandus, ei ole andnud tulemust. Tegelikult on internetikaubandus peaaegu poole võrra vähenenud.
Teine näitaja, mida ma tahan tuua, on see, et kasutatud kaupade jaemüük kasvas 36 miljonist kroonist 2008. aastal 50 miljoni kroonini (isegi rohkem kui 50 miljonini) 2010. aastal.
Nii et kuigi praegu püütakse rääkida majanduskasvust, inimeste elatustase pigem langeb. Kindlasti tuleb seda silmas pidada, see nõuab olulisi muudatusi majanduspoliitikas. Väga lihtne oleks küsida, mida toob hinnatõus kaasa tavainimesele. Ma püüdsin seda kirjeldada. Tegelikult on hinnatõus Eesti siseturul hoogustumas. Seda tuleb tähele panna. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Tallinna linnapea! Valitsuse ministrid eesotsas peaministriga ikka väitsid meile siin Riigikogu saalis, et euro tulek hindu ei tõsta. Aga ometi hakkasid hinnad juba enne euro tulekut tõusma ja jätkavad tõusu ka pärast seda. 15. jaanuari Postimehes kirjutati, et hinnatõus Eestis on 5,4%. Sellega ollakse Euroopas teisel kohal, ainult Rumeenia on meist eespool. Minu küsimus on: kui palju euro teie arvates Eestis tegelikult hindu tõstis?

Ma tänan küsimuse eest! Sellele ei olegi tõsiselt võetavat vastust nii lihtne anda, sest ei valitsus ega Eesti Pank ei ole minu arvates pidanud vajalikuks sellist analüüsi tellida. Muidugi on lihtne öelda, et hindu on tõstnud kõik muu peale euro. Ma kujutan ette, et konjunktuuriinstituut oleks kindlasti olnud võimeline tegema metoodiliselt korrektse ja sõltumatu hinnaülevaate, kuid kas teadlikult või alateadlikult, aga see on jäänud tegemata. Tallinna kohta võin öelda, et meil teeb ettevõtlusameti hinna ja tarbijakaitse teenistus hinnavaatlusi esmatarbeteenuste ja enam ostetavate toidukaupade kohta 336 müügikohas. Ma võin teile tuua mõne näite. Aasta algul tõusid teeninduses hinnad kolmandiku võrra, alates kingsepatöödest ja keemilisest puhastusest ning lõpetades parklate ööpäevatasuga. Poolteise kuu jooksul on puu- ja köögivilja, sealhulgas pestud kartuli hind tõusnud ligi kaks korda. Niisuguseid näiteid võiks tuua veel palju, aga need on ikkagi üksiknäited. Selline suur üldistus, kui palju euro tegelikult Eestis hindu on tõstnud, on minu meelest samasugune saladus Eesti ühiskonna jaoks, nagu oli pikka aega see, kui palju meie inimesi töötab välismaal. Ma usun, et nii nagu välismaal töötajate arv hiljuti üles tunnistati, tuleb samamoodi välja ka euro mõju hinnatõusule.

Palun, kolleeg Igor Gräzin!

Lugupeetud ettekandja! Mul on hea meel, et te tõstsite üles saladuste teema. See on see, mis mind tõesti huvitab. Jätame ideoloogilised uperpallid kõrvale, ma küsin ühe konkreetse fakti kohta. Eestis leiab aset teatav hinnatõus. Kuidas see mõjutab teie vajadust raha järele, mida te peate küsima Moskvast? Kas summad lähevad suuremaks või väiksemaks? Ma ühendaksin siin ühte kategooriasse nii sularaha kui ka selle, mis makstakse kinni arvetega.

Ma tänan Igor Gräzinit! Aga ma arvan niimoodi, et teie olete Moskvast raha küsimisega kindlasti paremini kursis kui mina. Nii et kui mul avaneb võimalus siit saalist teile küsimusi esitada, siis ma kindlasti teen seda.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! See, et hinnatõus mõjutab toimetulekut, on meile kõigile juba tõesti selge kas või nende kohtumiste põhjal, kus me oleme viimastel aegadel väga palju osalenud. Inimesi huvitab, kas ja kuidas on üldse võimalik hinnatõusu leevendada, juhul kui valitsus tõesti tahaks seda teha. Ma arvan, et praegune valitsus ei ole sellest eriti huvitatudki. Täna me lugesime, et investeerimispankur Helenius premeeris IRL-i miljoni krooniga või 60 000 euroga selle eest, et riik ei sekkuks majandusse.

Ma ei kahtlegi, et Helenius on IRL-i premeerinud suurusjärgu võrra suuremate summadega kui miljon krooni. Aga kui rääkida sellest, mida võiks veel hinnatõusu leevendamiseks ette võtta, siis kui inimesel mingit sissetulekut ei ole ja tööd ka silmapiiril ei paista, siis ega võimalusi palju ei ole. On toetused, on sotsiaalne hõive, n-ö töö raha vastu. Näiteks Tallinn on ainuüksi viimase poolteise aastaga esimese abipaketi raames, mida kogu Euroopas tunnustatakse, pakkunud ajutise töö võimalusi. Esiteks, sotsiaalsed töökohad (enam kui 1000 inimest), teiseks, enam kui 1500 inimest on leidnud lühemaajalist rakendust avalikus töös, need on nn hädaabitööd, kolmandaks, toimetulekutoetust on saanud ligi 4000 inimest. Vee hinna tõusu on kompenseeritud rohkem kui 5000 leibkonna liikmetele. Lisaks on eraettevõtetes linna toetuse abil tööle võetud ligikaudu 300 töötut. Uusi töökohti on põhivara soetuse toetuse abil loodud ka ligi mitusada. Kui riik näiteks oleks ka RMK-d rahastanud ja nii aidanud Tallinna parkmetsad ära koristada, siis kindlasti oleks sellest olnud abi töötuse leevendamisel ja selle kaudu hinnatõusu leevendamisel. Minu jaoks on üks olulisemaid küsimusi praegu ikkagi see, mis mõni päev tagasi lõpuks üles tunnistati, et 118 000 inimest on läinud Eestist välismaale tööle. Kui need 118 000 töökohta oleksid olemas siin Eestis ja nendel kohtadel töötaksid inimesed, kes maksaksid üksikisiku tulumaksu, nende eest makstaks sotsiaalmaksu jne, siis, ma arvan, sellega olekski hinnatõusule juba pidur peale pandud. Sellel oleks väga otsustav tähendus majanduse arengule.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud Edgar Savisaar! Hinnatõusude üks valusamaid osi on kindlasti kodukulude hinna tõus. IRL on välja tulnud loosungiga, et nad viivad kodukulud alla ja ohjeldavad monopole. Kodukulude hinna tõusu tegelik põhjus on aga hoopis milleski muus. Me teame, et see valitsus pani maagaasile aktsiisi peale ja pärast tõstis selle topeltsuureks. Toasooja käibemaks on 2007. aasta 5%-lt tõusnud praeguseks 20%-le. Elektriaktsiis on praegu viis korda kõrgem kui näiteks Euroopa miinimumnõue. Kui hästi saavad inimesed teie meelest aru kodukulude hinna tõusu tegelikest põhjustest, milleks on kõrged ja väga palju tõstetud riigimaksud ning kaudsed maksud?

See, et räägitakse ainult kodukuludest, on muidugi silma kinnipigistamine. Eks see koduomanike liidu reklaam aitab kindlasti teha ka valimiskampaaniat, selles mõttes olen ma president Ilvesega väga ühel nõul. Ma olen üldse üllatunud tema eilsest julgusest. Ta oleks pidanud ainult lisama, et omavalitsused ei peaks tegema kulutusi valimiskampaaniale ja ka ministeeriumid ei peaks tegema kulutusi valimiskampaaniale. Ma olen sageli mõelnud, et kui Juhan Parts kuulutas välja, et KredEx toetab majade soojustamist (see on ju väga hea ja nii peabki tegema), miks ta tegi seda ainult kolmes Tallinna linnaosas (Lasnamäel, Pirital ja kesklinnas), justkui mujal ei olekski maju, mis soojustamist vajavad. Ma üldse ei taha eitada, et tähelepanu kodukuludele on vajalik, aga sellest ei piisa. Sel on praegu poliitiliselt juures selline maik, et see on ikkagi silmade kinnipigistamine, muud midagi.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea erakonna esimees ja Tallinna linnapea! Tallinna Linnavalitsus sai aastal 2010 maksumaksja vaenlase tiitli. Andke hinnang sellele tiitlile. Kas Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud müügimaks oli tõepoolest suurim maksumaksja koormaja aastal 2010?

Kõigepealt, eks maksumaksjate liit rabistas ka selle asjaga. Need arvud, mis ta on välja käinud selle asja selgituseks, ei ole lihtsalt õiged. Alates näiteks sellest, et maksumaksjate liit väitis, et Tallinn sai müügimaksust tulu 85 miljonit krooni. Tegelikult ei saanud 85 miljonit krooni, vaid sai palju rohkem. Tallinn sai müügimaksust 149 miljonit krooni tulu, kui täpne olla, ja see kõik kulus linnaeelarves ära. Aga ma tahan öelda, et see kõik jääb kaugele maha 1. jaanuaril 2010 jõustunud uute aktsiisimäärade tekitatud august tarbija taskus: ainuüksi kütuseaktsiisilt pool miljardit tulu, elektriaktsiis ja käibemaks veel peale selle. Mina panin tähele ühte huvitavat fakti, mida mulle rääkisid Keskerakonna noored. Kui nad käisid bensiinijaamades korjamas allkirju peaminister Ansipile saadetavatele kirjadele, kus räägiti sellest, et maksud on tõusnud ja see mõjub inimestele väga halvasti, siis meie noored olid valmis selleks, et neist ei saada aru või neile öeldakse, et miks nad kiusavad head peaministrit või midagi sellist. Aga tegelikult läks täpselt vastupidi: neid kirju lausa rabati noorte käest ja kirjutati heameelega alla. Kui veel avastati, et enam kui pool sellest rahast, mis me maksame autokütuse eest, läheb valitsuse kaukasse, et see hind ei ole maailmaturuga ega euro tulekuga seotud, siis läksid inimesed muidugi väga kurjaks. Nii see ongi, inimesed saavad nendest asjadest aru küll. Mis puudutab seda, et Tallinnale anti maksumaksja vaenlase tiitel, siis, jumala pärast, see juhtus kuu aega enne valimisi ja me teame, et see maksumaksjate liidu seltskond on parempoolsete parteide mõju all. Mida muud sealt oodata oli?

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud Tallinna linnapea! Alles nädal tagasi raporteeris sotsiaalminister, et tööhõivesse on lisandunud peaaegu 40 000 inimest. Kirjasõnast ja muust meediast võime lugeda ja kuulda, et eksport on suurenemas või jõudnud juba rekordtasemele. See on järsku kasvanud sellises tempos, et tahtmatult tekib küsimus, kui palju üldse on vaja rääkida hinnatõusu mõjudest ja riigi või linna abist inimestele.

Kõigepealt, ekspordi kasv teeb muidugi rõõmu. Kuigi, olgem ausad, vaadake järele, kui suur osa sellest on elektrienergia müügil, väga primitiivsel tooraine müügil. Seda vaadates ilmselt näeme, et on vähem põhjust rõõmustada. Härra Pevkurile ei peaks olema teadmata ka see statistika, mis ütleb, kui paljusid inimesi, kes on tööd leidnud, on see õnn tabanud välismaal. Paraku on struktuuriline tööpuudus Eesti tööandja jaoks kätte jõudnud üllatavalt kiiresti ning disproportsioon tööotsijate kvalifikatsiooni ja tööpakkujate vajaduste vahel ei rahulda kumbagi tööturu osapoolt. Nii et on terve hulk küsimusi, mis siin tekivad. Miks ei ole saadud ümberõpet kahe aastaga toimima? Kui ei ole sobivat tööjõudu, siis tuleb ka ekspordi kasvule lagi väga ruttu ette. Jälle oleme probleemi ees, et tööd oleks, aga töötajaid ei ole. Samal ajal on kümneid tuhandeid pikaajalisi töötuid, keda sisenõudluse madalseisu tõttu pitsitab lihtsamate töökohtade puudus ja pitsitavad ka kõrged hinnad, millest kaudsete maksude tõusul on suur roll, nagu ma äsja oma ettekandes rääkisin. Siin on justkui nõiaring. Kahtlemata tuleb rääkida hinnatõusu mõjudest ning riigi ja linna abist ka. Ma usun, et kui selline abipakett, nagu on Tallinnas, pandaks käima kogu Eesti ulatuses, siis oleks sellest kasu kõikidele linnadele, valdadele ja kogu riigile.

Suur tänu, härra linnapea! Küsimuste aeg on läbi. Läheme järgmise ettekande juurde, mille peab AS-i Saidafarm nõukogu esimees Juhan Särgava.

Tere hommikust, austatud esimees! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Ma tänan meeldiva võimaluse eest põllumehena seadusandjale selgitusi anda, kuidas hinnatõus meie poolt vaadates välja paistab.
Mõne sõnaga Saidafarmist. Saidafarm on 1992. aastast alates mahefarm. Meil on 1000 hektarit maad, 500 looma, 200 lüpsilehma, me tegeleme mahepõllumajandusega. Kogu piima töötleme ise, müüme seda Tallinnas, Keilas ja Haapsalus. Aastakäive on meil umbes 10 miljonit.
Hinnamaastikust rääkides üritan näidata, et mõtted on erinevad. Põllumees vaatab, mis hinnaga sünnib, raha on hädasti tarvis juurde saada, muidu enam kulude katmisega kuidagi toime ei tule. Aga kui sa oma kauba üle hindad, siis jääb see sulle kätte ja jääb müümata! Kui tahta paremat hinda saada, siis peab kaup olema paremini pakitud, see peab olema parema kvaliteediga, siis on lootust. Niisamuti annavad müümisele hoogu loomulikult reklaam ja paremad turukohad. See ongi enam-vähem kõik. Kui on paremad masinad, veidi tootlikum tehnoloogia, mis aitavad füüsilise töö mahtu vähendada, siis on siin ka sellel oma osa.
Kui me vaatame väljaminekute domineerivaid osi, siis näeme kütust, elektrit, maa hinda, rendisummasid ja palgakulusid. Lisaks on loomulikult otsesed ja kaudsed maksud, mis paratamatult on väljaminekute osa, samuti tekitab väljaminekuid masinate, varuosade ja seemnete hankimine. Kui masinate ja seemnete hind on enam-vähem püsinud, siis varuosade ja muude tarvikute, on nendeks siis laagrid, poldid või mutrid, hind on kasvanud kahekordseks. Sellest ei ole eriti palju juttu olnud.
Kui sissetulekuid vaadata, siis põllumees saab sissetulekut müügitulust ja kindlasti on siin väga oluline osa ka toetustel. Eripärast sõltuvalt annavad toetused veerandi kuni kolmandiku sissetulekust ja mõne toote puhul võivad anda kuni poole sissetulekust. See paneb mõtlema sellele, et mida vähegi ise teha saab, seda ei pea ostma. Seetõttu tuleb iga oskus ja tarkus väga kasuks.
Paralleelselt võib rääkida perenaisest, kes käib poes. Näiteks minu enda naine näeb poes hinnasilte, kus on jälle kirjas kõrgem hind. Tekib küsimus, miks ometi. Järgmine mõte on, millised asjad on soodsalt müügil. Isegi kassiliivale on hinda otsa pandud, mis siin piimast või leivast rääkida. On väga palju teisi tooteid, mille hind on samamoodi liikunud. Kui kassa juures oled, siis imestad, et mis siin kotis ometi on, et nii palju maksta tuleb.
Et perekonnal või kodanikul oleks võimalik elada, tuleb maksta eluaseme, elektri, prügiveo ja vee eest. Iga asi on eraldi kuluartikkel. Kindlasti saite ka teie kõik kirja, kus öeldi, et prügiveo hind on sellest aastast keskkonnakaitsest lähtuvalt 20% kõrgem. Selliseid kirju on tulnud ja tuleb veel. Lapsed on vaja kooli ja lasteaeda saata, samuti on vaja töökohale jõuda kas bussi, auto või jalgrattaga. Iga asi, mis selles ahelas krooni rohkem hakkab maksma, pitsitab momentaanselt toimetulekut. Midagi muud saab osta ainult siis, kui natukenegi raha järele jääb. Maarahvas on mõnevõrra vaesem kui linnarahvas ja seega on eluviisist väga selgelt näha, kuidas nad elavad.
Kui sissetulekust rääkida, siis on palk ikkagi põhiline sissetulek. Lisaks on mõni toetus, on see siis pensionilisa või mõni soodustus. Loomulikult, iga selline väikene soodustus kergendab elu. Ikkagi on kõigi perenaiste põhimõte see, et mida vähegi osatakse, seda on mõistlik ise teha, sest see on tunduvalt odavam kui teenust osta. Kui sa iseenda aega hindad kas või 50 kroonile tund, siis teenust ostes tuleb see korrutada 1,3-ga, piltlikult öeldes, ja kättesaadav osa on veel 21% väiksem.
Ma näitan siin ühe sellise toreda pildi ajast, kui me väga palju asju ise tegime. See pilt on pärit ühelt potialuselt, see on kaunis suveniir. See oli väga ilus idüll, aga see idüll on otsa saanud. Nüüd on niimoodi, et tööjaotus on ühiskonnas sügavalt sees, aga ikkagi soovitan ma kõiki oma oskusi ise kasutada ja neid ka lastele õpetada.
Toiduhindu kajastavad need tulbad. Sinine tulp näitab hindu Eestis. Tegelikult on toiduhindadel omajagu kasvuruumi. Meie turul on tendents ühtlustuda Soome turuga, sest see on vahetult üle lahe ja see side järjest tiheneb. Ka osa meie toodangust läheb juba tasapisi Soome. See tähendab, et see on võrdlemisi paratamatu nähtus. Piima hinna tõusu võimalused on väiksemad, liha hinna tõusu võimalused on suuremad. Uus hind, mis aasta jooksul välja kujuneb, jääb umbes Soome ja Eesti tulba keskele või natuke allapoole keskjoont. See on reaalne, mis juhtuda saab. Vahe on ainult selles, et soomlased maksavad selle raske käsitsitöö eest 8–10 eurot tunnis, aga meie maksame praegu selle raske töö eest 3–4 eurot tunnis. Selle raske füüsilise töö maksumuse vahe kajastub ka lõpphinnas, sest kõik kulutused, mis tehakse, tuleb ju kaupa müües katta. Kui see, kes on leiva, saia või mille tahes valmis teinud, neid kulutusi kaupa maha müües ei kata, siis on müüdud tühjendusmüügi hinnaga ja see tegevus lõpeb ära.
Meie kõigi soov on, et hinnatõus pidurduks või hinnad paigal seisaksid. Tohutult lihtsam oleks ettevõtjal, perenaisel või kellel iganes, kui saaks oma igapäevast olemist rehkendada püsihindades. Vaatame, mida keegi teha võiks. Rääkides põllumeestest, on täiesti selge, et kui õnnestub põllutöid teadlikumalt korraldada, töötingimusi tänapäevastada, ka lihtsate töömeeste olemist ilusamaks ja paremaks teha, siis asi paraneb. Kui masinad on efektiivsemad, lagunevad vähem ja on tootlikumad, siis ka see aitab hinda hoida. Loomulikult aitab kaasa haritum tööjõud. Jutt on põllumajandusõppest, nii kutseõppest kui ka kõrgemast õppest. Tarkus on selles mängus väga suure ja olulise tähtsusega. Lugu on niimoodi, et põllumehi on küll vähe, 2,7%, aga erimeelsusi on põllumeestel võrdlemisi palju. Kui me vähegi suudame ühisemalt mõelda ja toimida, siis muutub ka meie töö ja tegevus igal juhul efektiivsemaks turu võitmise jaoks, ka hinna mõttes.
Selle kõrval on oluline kohaliku omavalitsuse tegevus. Väga oluline maatöö jaoks on see, et haridus- ja koolivõrk töötaksid, kultuuriline taust oleks olemas, teed ja bussiliiklus oleksid korras. Tuleb ette, et buss ei sõida ja töötajad või ka ettevõtjad peavad oma piirkonna lapsed sel päeval ise kooli viima. On tulnud ette, et teed on lund täis, aga ettevõtja peab oma kauba ära viima. Siis tuleb ise lumi ära ajada. Mida sujuvamalt omavalitsus suudab seda tausta tagada, seda väiksemate kuludega saab ettevõtja toimetada ning see kajastub kindlasti hinnas. Loomulikult on maal väga oluline elamu- ja kommunaalmajanduse sidusus. Jutt on nüüd veest, kanalisatsioonist, küttest ja nendest asjadest. Ettevõtjal ei jää lihtsalt aega oma töötajate elukondlike probleemidega tegelda. Mõne episoodi puhul võib küll seda teha, aga mitte pidevalt. Ka sotsiaalselt nõrgemate mõistlik toetamine on oluline, sest maal, kus kõik kõiki tunnevad, on sotsiaalselt väga nõrga pere või selle pere lastega lävimine hingeliselt ääretult valus. Seda tõsiselt! Linnas on nad inkognito, sul ei ole nendega mingisugust sidet ega ole ka kohustust, aga maal on pilt teine. Tulebki vahel anda juustu või kohupiima võlgu jne. Sa ei saa teisiti käituda.
Mida võiks riik meie arvates teha? Üks sisend on kindlasti elekter. See, mis sünnib selle hinnaga, on teada. Elektriettevõtja kasumipool on ka muidugi see, mida riik (riik on ju omanik) saab vajaduse järgi kasutada. See on poliitika küsimus. Euroliidus on lubatud põllumeeste jaoks kehtestada minimaalne kütuseaktsiisi tase. Nii saab põllumajanduse sisendeid vähendada. Keskkonnaseadustest tulenevad igal aastal tasude tõusud. See on selline instrument, millega saaks sisendeid vähendada. Nüüd on meil veiste õhusaaste tasud, mis on euroliidus ainukordsed. Meie loogika on see, et lehm annab piima ära, ta annab liha ja iseenda ka veel vorstiks ära. Sellest kõigest, mida ta sööb, ta ju seda kõike kasvatab. Ta sööb vilja ja heina, mis absorbeerib süsihappegaasi, lämmastikku. Energia jäävuse seaduse järgi ei saa lehm ju kahjulikke aineid rohkem tekitada, kui ta kasulikku ära annab. Kõik see, mis lehm ära sööb, atmosfääris seotakse. Piima ja liha annab ta ära. Tähendab, lehm ei anna täiendavalt veel midagi nii koledat siia lisaks. See on põllumeeste vaatepunkt.
Juttu on ka top-up´ist ehk lubatud juurdemaksest. Meie näeme seda niimoodi, et see 117 miljonit aitaks põllumehi väga palju ja aitaks nii ka sisendite hinda nihutada (see 117 miljonit on vanas rahas, kroonides, see on umbes 7,8 miljonit praeguses rahas, eurodes). Praegu on kõige tulisem teema see, et sigade sööda hind on tõusnud poole võrra. Nende pidamine on muutunud väga küsitavaks. Sigade tõukarja üle talve hoidmine, kuni turg stabiliseerub, vajaks lisatoetust. Meie jaoks on reaalsus, et iga miljon toetuseraha sisaldab endas põhimõtteliselt kolm töökohta, see tähendab seda, kas ma saan sulast pidada või pean ta mujale saatma. Maal saab töid ja tegemisi teha seni, kuni raha jätkub.
Olulised on ka toetusskeemid. Neid skeeme on hästi palju ja need on hästi kirjud. Üks toetab labidavart, teine reha, kolmas lauda vundamenti ja neljas katust. Need peaksid olema kompaktsemad ja avaramad. Põllumeeste vajadused on väga erinevad. Ei ole sellist ühtset toetust, mis kõikide Eesti põllumeeste vajadused prauh rahuldaks. Siin on palju teha.
Meie jaoks on loomulik, et eksporti toetatakse, nii riigisiseselt know how'd ja mehaanikapoolt kui ka välissuhete poolt. Selles me näeme võimalusi, kuidas elada efektiivsemalt ja paremini ning hoida kogukulutusi toodanguühikule madalamal ja konkurentsivõimelisemal tasemel.
Ma peatun korra väliskaubandusel. Meil võiks idee poolest olla eesmärk, et eksporditavate ja imporditavate toiduainete maht oleks tasakaalus. Me oleme eksportimisel võrdlemisi tublid, kuid rohkem toome kaupa ikkagi sisse. Meil maad kui ressurssi on. Selles mõttes saaks põllumajanduslikku tegevust elavdada selle vahe jagu, mis jääb siin punase ja sinise tulba vahele. Eestis on põllumehi umbes 2,7% ja ikkagi moodustavad eksporditavad põllumajandustooted ekspordi kogumahust 10% ringis. Tahaks põllumehi kiita. Me oleme küll väikesed, aga maru tublid. Igasugune tugi, mida lugupeetavad seadusandjad saavad meile anda, saab seda tublidust ainult suurendada. Me oleme toetusraha, mis te andnud olete, väga hoolega kasutanud.
Vaadates ärimehe pilguga, mis on sündinud, siis te näete jooniselt, et lehmade arv oli kõige suurem aastal 2007, sealt alates on see hakanud vähenema ja piimatoodang on hakanud suurenema. Aastal 2007 oli võib-olla optimaalne olukord, lehmade arv vähenes ja kogutoodang põhimõtteliselt suurenes. Edasi on juhtunud niimoodi, et toodang lehma kohta suureneb, kuid kogutoodang on hakanud vähenema. See tähendab, et me ei kasuta oma potentsiaali päriselt ära. Põllumeestel on selles suhtes natukene tuge tarvis. Meil ruumi on, kus lehmi pidada. Rohi kasvab hästi, viljaga on riskid suuremad, aga rohi kasvab hästi ning lehm ja lammas on suurepärased tegelased, kes selle ära tarbivad. Piimalehmade arv (vaadake parempoolset tulpa) kahaneb väga kiiresti, lausa hirmuäratavalt kiiresti. Sellega ma tahan jälle öelda, et abi ja tuge on tarvis.
Kui vaatame Euroopa Liidu ülesandeid, siis kõige suurem soov on, et vanu ja uusi liikmesriike koheldaks võrdsemalt. Kui me saaksime parema tasakaalu, siis meie olukord paraneks, sest meie potentsiaalne tarkus on piisav, et teistega võistelda. Kui me saame toetusskeemist konkurentsivõimelisema aluse, siis on meil piisavalt väljavaateid. Kui me vaatame toetusi, siis näeme, et Eesti tulp on suhteliselt madal. Oleks hea, kui meie poliitikud jõuaksid sinnamaale, et me saaksime euroliidu keskmistele toetustele ligemale. Niipalju kui kuulda on olnud, on läbirääkimised meie jaoks lootustandvad. Saksamaa ja Prantsusmaa on kokku leppinud, et nad on nõus natukene loovutama, et juurdetulnud maade toetusmäära tõsta.
Kui ärimehe moodi vaadata, siis näeb ka seda, mismoodi piim ja piimasaadused üle maailma liiguvad. Need mõjurid toimivad kaudselt ka meil. Need on väga tähtsad kaubad. Me ei ole alati teadvustanud, kuidas selle kõige tavalisema piimaliitriga ümber käiakse. Nii et põllumeestel ja ka riigil on siin oma osa, mis neid hindu mõjutab, kuid palju suurem kategooria, see, kuidas need kaubad liiguvad, mõjutab hindu hoopis suuremas suurusjärgus. Seda on mõistlik teadvustada ja ka ise tegutsema asuda, et seda juhtida.
Poliitika abil saaks jõukamate, monopoolsemate sektorite kasumit natuke ümber tõsta. Ettevõtjaid tuleks motiveerida, unustamata meenutada, et ka ühiskonna nõrgemad pooled on olemas, sest ega keegi ei taha sellist väga jõukat elu, kui kõik vaesed teda ründavad. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Kõige esimene küsimus on Liisa-Ly Pakostalt, aga teda ei ole saalis. Jätkab kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua esimees! Hea ettekandja! Täna hommikul, kommenteerides hinnatõuse, rääkis konjunktuuriinstituudi direktriss Josing, et see hinnatõusuralli või toiduhindade tõus peaks olema pidu põllumeeste tänaval, teie toodangu hind tõuseb, kasutage see ilusasti ära ja saage rikkaks. Kuidas te seda kommenteerite?

Seda pidu sellisel kujul ei ole. See, mis on sügisel küntud, on küntud ja kevadel saab ainult külvata. See, mis on ära müüdud, see on müüdud. Edasi toimivad äristruktuurid, mis seda vilja kaks, kolm või neli korda edasi müüvad. See lubab oletada, et viljakasvatamise olukord läheb natukene paremaks. Praegu on probleeme seakasvatusega. Sööt läks poole kallimaks, majanduslikult ei jaksa enam sigu kasvatada, sigade arv läheb alla. Kui sealiha otsa saab, siis sealiha hind tõuseb ja kõik hakkavad jälle seda tootma, nii et toimub tohutu ületootmine. Me nagu hüppame ühelt künkalt teisele. Selles suhtes on veel pisut vara rõõmustada, vaatame, mis sünnib. Maksmisega on ka nii, et piima eest makstakse kuni kolm kuud hiljem. Talumees saab raha ikka väga hilja kätte. Toorainetootjal lootusi on, aga vaatame, mis sünnib. Rõõmustada on vara.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Need arvud, mis te esitasite, on vägagi kõnekad. Kui tarbija, Eesti elanik, iga päev neid arve näeks või saaks võrrelda, siis ta mõistaks tunduvalt paremini, miks paljud asjad on Eesti põllumajanduses ja maaelus tervikuna nii või teisiti. Aga tavalisel inimesel, kes teeb sisseoste turul või kaupluses, on ikkagi küsimus, miks on Eesti kartul või õun sageli kallim kui hoopis kaugemalt, Saksamaalt, Belgiast või Hollandist toodud kartul või õun, Poolast toodud kartulitest või õuntest rääkimata.

Aitäh küsimuse eest! Siin on kaks selgitust. Meie kliimatsükkel on lühem, kui see on Poolas või kuskil mujal. Teiseks, meil olid näiteks kartuliga lood päris head, kuid siis juhtus mitmel aastal, et kui meie kartul hakkas valmis saama, siis oli odav Poola kartul juba piiril. Kui mitu aastat niimoodi oli juhtunud, siis meie kartulikasvataja väsis ära ja laskis käed rüppe. Praegu on niimoodi, et poolakatel ei olnud eelmise aasta kartulisaak kuigi hea, aga ka meie põllumeestel ei olnud kartulit kuigipalju maas. Nüüd on soovi kartulit süüa rohkem, kui seda siin parasjagu võtta on. Nii et kord on kaupa üle, kord puudu. Praegu me oleme lihtsalt selles laines. Ega kartuli hind ei jää selliseks, nagu see praegu on, aga nõudmise ja pakkumise vahekord on selle niimoodi tinginud.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika üks eesmärke on algusest peale olnud ekstreemsete hinnakõikumiste ärahoidmine, aga ilmselgelt ei olda sellega hakkama saadud. Me kõik mäletame, et kriisieelsel ajal läksid hinnad läbi lae, kriisi puhkedes kukkusid hinnad läbi põranda ja nüüd ronivad need jälle väga ruttu üles. Milline on Eesti Põllumeeste Keskliidu seisukoht, milliste vahenditega peaks tulevases põllumajanduspoliitikas, mis teadupärast läheb lähiaegadel muutmisele, selliseid ekstreemseid hinnakõikumisi ära hoidma, arvestades seda, et senised vahendid ei ole osutunud tõhusaks?

Kõige selgemalt joonistub praegu välja teravilja hinna lugu. Me räägime, et riigi viljavaru on meie silmis jälle vajalik. Kui sekkumiskokkuostu vili müüki tuli, siis äristruktuurid, kelle raha oli n-ö paljuski kinnisvaraärist vabanenud, otsustasid teha panuse vilja kokkuostule. See panus tehti selles mõttes õigesti, et nad ostsid esimese ringi vilja ära ja nädala pärast oli seesama vili poolsada eurot tonni eest kallimalt turul tagasi. Me oleme keskliidus korduvalt rääkinud, et on vaja suurendada ühistegevust, mis meil ka Kevili juures toimub, lihtsalt selle jaoks, et jääda puutumata hinnakõikumistest. Praegu oleme jännis, näiteks seakasvatajad on ikka tõsiselt sõrme lõiganud. Ühistegevus nende ressursside suhtes on hädavajalik.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Oma kõnes te ütlesite, et iga tootja tahab oma toodangut müüa. Ma olen teiega nõus. Aga siin saalis rääkis peaminister, et meie eksport itta moodustab natuke rohkem kui 10% ja sellest jätkub. Minu küsimus ongi: kas põllumehed näevad oma ekspordi tulevikku ainult lääne suunas?

Meie jaoks on niimoodi, et sööja on sööja, sööb ta siis idas või läänes. Mina isiklikult olen olnud Peterburis, olen käinud ka Peterfoodi toidumessil. Sellised vanad, ütleme, inimeste tasemel mõnusad ja soojad suhted on täiesti säilinud, need on olemas. Meie toodangut oodatakse ka ida pool ja see turg on meie mõistes täiesti lõputu. On tark ja arukas seda ära kasutada, sest see turg on suhteliselt lähedal, nende emotsionaalne suhtumine tootesse on positiivne ja väga palju tööd on n-ö väga vanal ajal ära tehtud. Seda on mõistlik ära kasutada. Muidugi on niimoodi, et päris kõiki mune ei ole mõistlik panna ühte korvi. Aga rääkides ühe või teise suuna osatähtsusest, ei näe ma ausalt öeldes küll mingisugust põhjust eksporti ühel või teisel suunal piirata. Pigem on ikka niipidi, et uksed on avali ja mida avatumad me suudame olla, seda paremini me kaupleme. Sealtpoolt on saada tooraineid, mis on meie turuga võrreldes palju odavamad. See kaubavahetus soodustaks paremat konkurentsivõimet ja ka paremat hinda. Konkurentsivõime on alati parem siis, kui hinnatase on madalam, sest siis läheb sinu kaup ludinal, aga kui hind on kõrge, siis topi ühele või topi teisele, aga kaup läheb hapuks kätte. Nii et madalam hinnatase on ettevõtjale müümise seisukohalt väga mugav. Kui keegi mingisuguse kalli vidina kuskil ära müüb ja maru õnnelik on, et sai ühe euro asemel kaks eurot, siis see õnn on väga üürike, sest tehingu maht oli väike.

Palun, kolleeg Aleksei Lotman, teine küsimus!

Aitäh, hea Riigikogu esimees! Hea ettekandja! Oled ka Eesti juhtiv mahetootja. Selle tõttu küsin: millised peaksid olema poliitikameetmed nii muutuvas ühises põllumajanduspoliitikas kui ka Eesti-siseselt, selleks et Eesti mahetoodang muutuks turul senisest konkurentsivõimelisemaks ja et mahetoodangu maht turul suureneks ning näiteks mahetoodang jõuaks põhitoiduna ka koolidesse, haiglatesse, sõjaväkke ja mujale?

Aitäh küsimuse eest! Eesti senine põllumajanduspoliitika on mahepõllumajandust tegelikult oluliselt elavdanud. Viimasel aastal lisandus mahepõllumajandusse tulijaid tervelt 18%. See on väga hea näitaja. Täiesti selge on, et ega kõik tulijad tegutsema ei jää. Osa põrub välja, osa tuleb lihtsalt toetuse pärast, aga nad saavad kohe selgeks, et ilma tööta ei saa sa mingit toetust. Kuid ilma juurdetulijateta mahepõllumajanduse pool ei arene. Mis puudutab töötlemist ja kaubastamist, siis see on küllaltki kulumahukas. Tavaturul on kaupade liikumine aastakümneid olemas olnud, kuid maheturg peab liikuma alternatiivselt. Mahekaubavoo liikumine ongi see, mis vajab lisatoetamist, sest partiid asuvad üksteisest kaugel ja distantsid on pikad. Kui siin osata mõistlikult riiklike vahenditega toetada, siis pääsevad ka need kaugemal asuvad ja väiksemad mahetoodangukogused parematesse müügikohtadesse. Praegu müüvad need tootjad oma kauba sealsamas oma külas ära. Ma arvan, et just nimelt töötlemist toetavad meetmed peavad olema väga paindlikud. Mitte nii, et toetatakse ainult seda, mis on roostevaba, et toetatakse ainult torusid. Tootmise toetamine peab olema kompleksne. Ma olen kohupiima tegemise esimesest kruvist kuni viimaseni ise kokku kruvinud ja tänu sellele ma tean, et see toetusmeede peab olema küllaltki avar, et kuskilt ei lõigataks midagi ära, nii et ei saa juhtmeid ega arvutit osta. See peab olema sobilik. Eestil on maad ja on tegijaid, siin on ainult hoogu juurde tarvis.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Üsna tihti on põllumehed aruteludel esitanud selle küsimuse, mida kindlasti ka teie olete juhatuses arutanud. Ametlikult ju Euroopa Liidus kohalikku ettevõtlust eraldi toetada ei saa, ametlikult me peaksime kõik olema võrdses ja vabas konkurentsis. Aga reaalne maailm on veidi teistsugune. Kui me vaatame ennast eriti hästi positsioneerinud riike nagu Prantsusmaa, siis on selge, et seal toimub nii otsene kui ka kaudne subsideerimine. Mis on need meetmed, kas otseselt põllumajanduslikud või kaudselt toetavad meetmed, mida me Eestis peaksime võtma, et suudaksime maapiirkonna ettevõtlust arendada?

Mida teha selleks, et tehnoloogiliselt ära näha, kuidas nad seda teevad? Ida poolt pärit meestega võib koos viina juua, aga mida peab nendega koos tegema, et seda teada saada? Kindlasti neid teadjaid on, peab tihedamalt suhtlema. Aga ma tean, et näiteks põllumajanduse nõustamise raha on meil eri aastatel kord 20 miljonit, kord 30 miljonit krooni lihtsalt kasutamata jäänud. Vaene talumees peab meil dokumente rida-realt korda ajama, kuid Austrias ja Prantsusmaal on üks näitsik, kes tuleb talumehe juurde, loeb lambad ilusasti üle ja paneb selle paberipaki kokku. Meil tuleb need paberid korda ajada 20. maiks, kibedal kevadisel tööajal, ja see on tõsine nädalatöö. Nii ööd kui päevad valmistad neid pabereid ette, samamoodi nagu sessi ajal eksamiteks sai valmistatud. Vaat selle töö teevad seal näitsikud ilusasti ära ja talumees saab rahulikult lehma lüpsta või tegelda teiste asjadega. Selliseid asju on palju. Kui tootja seda kulutust ei pea tegema, vaid see kaetakse, ütleme, avaliku sektori rahast, siis selle võrra on tootja töö ja tegemine hoopis efektiivsem. Kindlasti on palju transpordiküsimusi, logistikaküsimusi, mida avalikust sektorist, näiteks riigiabi korras, on andekalt toetatud. Ka siin on see asi, et meil on väiksemaid ja suuremaid põllumehi ja erinevaid seisukohti, aga nendes asjades me peaksime kokku leppima. Me peame seadusandjale andma ühise sõnumi, mida me täpselt saada tahame. Jumala eest, see sõnum ei tohiks olla selline, et kui me seda tegema hakkame, siis mõni talumees hakkab karjuma, et tema kits on viimata.

Suur tänu, härra Särgava! Küsimuste esitamise aeg on läbi. Kutsun ettekandjaks Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Arvo Sarapuu.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Vaatan põnevusega, et ma teksti kirjutades eeldasin, et vähemalt üks koalitsioonipoliitik on kohal, aga mida ma nüüd tekstis korrigeerima pean, see on omaette probleem.

Vabandust, aga mina olen ka veel koalitsioonis!

Hinnad on Eestis tõusnud ning see peaks olema tõesti kõigile selge. Palju olulisem küsimus on, miks need on tõusnud ning kas see on paratamatus või oleks võimalik hinnatõusu leevendada. Rääkides hinnatõusust, tuleb osa põhjuste otsimisel rännata ajas päris kaugele tagasi.
Tegelikult lähen ma oma ettekandega lausa nii palju ajas tagasi, et alustan kullastandardist, mille eelis oli lihtsus ja stabiilsus. Kullastandard oli süsteem, kus raha väärtus oli fikseeritud kulla koguse suhtes. See tähendas, et ringluses oleva raha hulk oli määratud sellega, kui suur oli keskpanga kullatagavara. Seega oli võimatu lasta ringlusesse katteta raha. Paraku oli kullastandardi kõige tugevam voorus ka selle kõige suurem puudus. Tõsise kriisi korral, kui valitsusel või valitsejal oli vaja ootamatult rahastada suuri kulutusi, ei jätkunud tavaliselt keskpanga ega riigi kulla- ja hõbedavarudest. Kui siis ka välismaalt laenata ei õnnestunud, jäi ainsaks võimaluseks sundida keskpanka raha juurde trükkima, et suurte kulutuste eest tasuda. Tulemuseks oligi kullastandardist loobumine ja raha väärtuse langus ehk inflatsioon.
Me kõik teame hüperinflatsiooni Saksamaal 1923. aastal ja seda, kuidas see muutis kogu ühiskonda, hävitades keskklassi jõukuse, stabiilse ühiskonna aluse. Kõik Saksamaa trükikojad töötasid siis 24 tundi ööpäevas täisvõimsusel, et trükkida ühepoolseid rahatähti, samal ajal kui 1923. aasta oktoobris ulatus inflatsioon, uskumatu küll, aga 30 000%-ni. Uskuge või mitte, taksosõit oli bussisõidust odavam, sest esimesel juhul tuli maksta pärast sõitu, teisel aga enne sõidu alustamist. Arvestage siis ise, kui kiiresti rahakurss muutus.
Kuigi Saksamaa hüperinflatsioonist on möödunud juba rohkem kui 80 aastat, ei ole raha juurdetrükkimisest seni loobutud. Mõne aja eest otsustas USA keskpanga rahapoliitika komitee, et kulutab järgmise kaheksa kuu jooksul keskvalitsuse pikemaajaliste võlakirjade ostmisele veel 600 miljardit dollarit ehk veidi üle 7 triljoni krooni. Meie eelarve mahtu arvestades saaks selle raha eest riiki ligi 80 aastat üleval pidada. 80 aastat!
Eesti tundub pisike ning USA-st nii kaugel, et esmalt on keeruline näha seost Eesti hindade ning Ameerika trükipresside täistuuril töötamise vahel, kuid see seos on tegelikult täiesti olemas. Uute dollarite paiskamine maailmaturule toob kaasa toorainehindade tõusu kogu maailmas. Eesti on väike ja avatud majandusega riik ning seetõttu kerkivad hinnad siingi. Suhkur, riis, mais, nafta, kuld – kõik need toorained kallinevad, sest inflatsiooniline risk on päris kõvasti suurenenud. Lisaks sellele mõjutas meie hinnatõusu eelmise aasta lõpus ka Euroopa võlakirjakriis, mistõttu dollar tugevnes ja meie jaoks tõusis dollaripõhiste toorainete hind. Kõige ilmekamalt tundsime seda oma nahal siis, kui bensiiniliitri hind kerkis lühikese aja jooksul krooni võrra.
Seejuures ei tundu USA rahatrükkimisel lõppu tulevatki, kuna maailma suurim majandus peamiselt selle najal ju seisabki. Juba 2003. aastal ulatus USA välisvõlg peadpööritava 1,5 triljoni dollarini ning selle vähenemist ei ole praegu märgata. Nüüdseks on USA välisvõlg kasvanud 14 triljoni dollarini. Aimu sellest, kui suur see rahahulk on, annab see pilt siin, kusjuures ma pean märkima, et siin vasakus nurgas (ma ei tea, kas kaugemal on hästi näha) on tegemist inimese, mitte kärbsemustaga. See peaks ilmestama, mis tegelikult on maailmas juhtunud. Kui me seda kõike tahame eirata ja arvame, et meid see ei puuduta, ning kui meie valitsus seda kõike lihtsalt pealt vaatab, siis ma ütlen, et see on uskumatu.
Mida saab teha Eestis? Loomulikult võime saata Euroopa parimaks valitud rahandusministri Ameerika kolleegide juurde järgmise sõnumiga: "I´m from Estonia. Selline rahatrükkimine on vastutustundetu käitumine." Teiseks võiks teha nii, et valitsus võtab vajalikud fiskaalpoliitilised meetmed. Ainult ta peaks enne ütlema, mis need on.
Olgem siiski realistid ning tuleme unistustest tagasi reaalsusesse. USA ei hakka kunagi kuulama Eesti rahandusministrit, olgu see või maailma parim. Seetõttu tulen nüüd minevikust tänasesse päeva ning suurest maailmast tagasi pisikesse ja meile armsasse Eestisse.
Eestis on hinnad oluliselt tõusnud. Selles ei ole süüdi ainult raha trükkimine USA-s, vaid siin kajastub ka meie oma valitsuse tegevus, võib öelda, et ka tegevusetus. Ühelt poolt räägitakse majanduse olukorra paranemisest. 2010. aasta majanduskasv oli Eurostati andmetel 5%. Teiselt poolt vaatab meile näkku karm reaalsus: tarbekaupade ja energia hinnad on märkimisväärselt kasvanud. Me oleme jõudnud olukorda, kus me võime julgelt oma toiduainete hindu Soome omadega võrrelda. Sunnuntai nisujahu maksab Soomes 1,39 eurot, Eestis 1,89 eurot, juustu keskmine kilohind on Soomes 5,69 eurot, Eestis 6,25 eurot, liitrine piimapakk maksab Soomes 0,85 eurot, Eestis 0,80 eurot, ühe kilo suhkru eest tuleb Soomes välja käia 0,79 eurot, Eestis aga 1,19 eurot jne. Hinnad on justkui Soome omadega võrdsed, aga palkade vahe on mäekõrgune. Eestis on keskmine kuupalk 784 eurot, Soomes aga 2977 eurot. Võib üsna selgelt öelda, et Eesti õpetaja saab sisuliselt Soome koristaja palka. Tegelikult on koalitsioonikolleegidel, keda praegu siin ei ole, selles suhtes muidugi õigus. Tõepoolest ei ole sugugi kõik kaubad Eestis kallimad kui Soomes. Ma toon ühe näite: tõesti, pooleliitrine Saaremaa viin maksab Eestis 6,71 eurot, aga näiteks Soomes 12,98 eurot, Marlboro suitsupakk maksab Eestis 2,75 eurot, aga Soomes 5 eurot. Mulle tuleb meelde see, kui siin aktsiisidega tegeldi ja neid eelnõusid kaitsti. Vägisi tekib tunne et meil justkui armastataks suitsu- ja viinamehi. See vahe tuleb ju sellest, et suitsu puhul me kasutame Euroopa kehtestatud aktsiisi miinimummäära, aga põllumeestele vajaliku erimärgistatud kütuse aktsiisi on valitsus tõstnud Euroopa Liidu alammäärast 5,2 korda kõrgemaks.
Vaatame, keda ta siis rohkem armastab ja kellest rohkem lugu peab. 2010. aastal tõusid Statistikaameti andmetel kütusehinnad 20% ja toiduainete hinnad 11,6%. Teatud määral võib siin rääkida põhjuse ja tagajärje seosest. Toiduainete hinnad on tõusnud, sest kallinenud on transport, aga transport on kallinenud, kuna kütus on kallinenud, ja kütus on kallinenud, kuna nafta hind on maailmaturul kasvanud. Mis kõige hullem: kogu selle asja juures on valitsus tõstnud väga tõsiselt kütuseaktsiisi ning käibemaksu. Me oleme jõudnud selleni, et bensiini 95 liiter maksab 1,209 eurot ning diislikütuse liiter maksab 1,279 eurot. Seejuures on käibemaksu osakaal hinnas 16,7% ning aktsiis moodustab bensiini hinnast 35% ja diislikütuse hinnast 30,7%. Kui me vaatame bensiini hinna kujunemist detailhaaval, siis käibemaks moodustab bensiiniliitri hinnast 0,2 eurot ja kütuseaktsiis 0,42 eurot. Seega, üle poole bensiini hinnast läheb otseselt valitsuse taskusse ja bensiini kui toote hind on tegelikult vaid 0,58 eurot liitri eest.
Reaalne ostuvõime on Eestis nende hinnatõusude tagajärjel oluliselt vähenenud. See mõjub eriti just väikese sissetulekuga inimestele. Paraku ei taha koalitsiooni liikmed sellest aru saada.
Valmistasin tänaseks ette ühe lihtsa näite, vaatame, kuidas see välja näeb. Oletame, et inimene tarbib ainult kahte kaupa: leiba ja sooja vett. Selleks et inimene söönuks saaks, peab ta iga kuu ostma teatud hulga leiba, teiseks kaubaks on soe vesi. Elementaarne on, et inimene peseb ennast. Säästlikum on pesta muidugi duši all, aga suurema sissetulekuga inimesed, kes veearvest ei hooli, tarbivad lisaks dušile loomulikult ka mullivanni või muud luksust, mis hulga vett ära raiskab. Järgmise graafiku peal on kaks eelarvejoont. Alumine on väikese sissetulekuga inimese oma ja ülemine on suurema sissetulekuga inimese oma. Väikese sissetuleku puhul peab inimene kõigepealt arvestama kulutusi toidule. Ta ostab teatud hulga leiba, et kõht täis saaks ja hing sees püsiks. Tema sissetulekust jääb nii palju raha üle, et ta võib endale lubada vaid minimaalset vee kasutamist. Suurema sissetulekuga inimene võib seevastu oluliselt rohkem priisata, seda nii leiva kui ka vee puhul. Oletame, et leib kallineb järsult. Kuidas käitub väikese sissetulekuga ning kuidas suure sissetulekuga inimene? Ütleme ausalt, suure sissetulekuga inimesel on mitu valikut. Ta võib vähem leiba tarbida, aga samas on tal võimalus loobuda ühel päeval ka mullivannis mõnulemisest, millega ta vähendab veetarbimist. Väikese sissetulekuga inimesel on valida vaid kahe variandi vahel. Ta hakkab pidama toiduvabu reedeid, see on üks variant. Teine variant on see, et ta vähendab duši all käimist või hakkab ennast pesema koguni vihmaveega. Kumbki variant ei ole inimlik. Seega mõjutavad esmaste tarbekaupade hinnad ja hinnatõus väikese sissetulekuga inimesi oluliselt rohkem kui suure sissetulekuga inimesi.
Mida ikkagi teha selleks, et vähendada Eestis hinnatõusu mõju? Koalitsioonipoliitikud loomulikult laiutavad käsi ja ütlevad, et riik ei saa midagi teha, kõik on juhtunud maailmamajanduse pärast. Võib aga öelda, et huvitaval kombel ei olnud sellist hinnatõusu kõikides riikides. Kui 2010. aastal kallinesid Eestis toidukaubad 11,6%, siis Euroopa Liidus tervikuna vaid 2,8%. Miks?
Vaatame korraks, mida võib teha. Esiteks, kütuse- ja elektriaktsiisi vähendamine. Seda me võiksime teha. Kütusehinnast sõltuvad transpordikulud, nendest aga sõltub lõpptoodangu müügihind. Vähendame kütuseaktsiisi, sellega alanevad transpordikulud ning väheneb lõpptoote hind. Teine oluline asi on elektri hind, mis on samuti üks olulisemaid tootmiskulude komponente. Praegu on Eestis elektriaktsiis 4,47 eurot 1 megavatt-tunni elektrienergia kohta. Euroopa Liidu kehtestatud miinimumaktsiisimäär on vaid 1 euro. Jällegi on tegemist mõtlemiskohaga. Küsimus on lihtsalt valikutes.
Teiseks, Eesti oma põllumajanduse konkurentsivõime suurendamine ning nii kohaliku toodangu konkurentsivõimeline pakkumine. Jätkusuutliku põllumajanduse arengu tagamiseks tuleb suurendada Eesti põllumeeste konkurentsivõimet, taastada n-ö top-up, st otsetoetuste väljamaksmine. Ilmselge on, et kui otsetoetusi korralikult ei maksta, siis on raske võrrelda meie põllumehi Hispaania päikese all töötavate põllumeestega. Samuti on probleem põllumeeste kasutatava eriotstarbelise kütuse aktsiisi määr. Mina ei saa tõesti aru, mispärast me peame kehtestama 5,2 korda suurema aktsiisimäära, kui on Euroopa Liidus keskmiselt. Ma tõesti ei saa aru, miks ei nõustuta sellega, et meil võiks olla Euroopa Liidu miinimumtase või keskmine tase. Meie põllumeestest madalamat eriotstarbelise kütuse aktsiisi maksavad näiteks Taani, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Portugali, Rumeenia ja Soome põllumehed.
Riigi põllumajanduspoliitika strateegiline eesmärk nõuab veel ühe tõsise küsimuse lahendamist. Ma vaatasin statistikast järele, meil on praegu käibest väljas 300 000 hektarit maad. Kui teised riigid sellest kuuleksid! Meie tegevus on uskumatu. Me võiksime mõelda kas või selle peale, et loome programmi ja võtame lähiaastatel uuesti kasutusse vähemalt 100 000 hektaritki kasutusest väljalangenud põllumajandusmaad ning saame Eesti inimesi kodumaiste põhitoiduainetega varustada. Siis oleks tabatud kaks kärbest ühe hoobiga: julgeolekuküsimused oleksid hästi lahendatud, meiega ei juhtuks midagi, ja inimesed saaksid kodumaist tervislikku toitu.
Kõige rohkem on räägitud sellest, et me peaksime tõsiselt arutama läbi käibemaksuerandid. Siin on muidugi palju vaidlusi, sest üritatakse jätta muljet, et meie käibemaks ei olegi nii kõrge. Toiduainete keskmine maksumäär Euroopa Liidus on 10%. Muuseas, Euroopa Liidus on ka riike, kus toiduainete käibemaksu keskmine määr on 0%. Ma käisin vahepeal ringi ja me arutasime asja. Keegi ei tahtnud uskuda, et kuskil on see 0%. Näiteks niisugusel maal nagu Suurbritannia on 0%, Iirimaal on 0%, Küprosel on 0%, Maltal on 0%. Kui sellised riigid suudavad toiduainete käibemaksu määra hoida 0% juures, siis miks meie ei ole võimelised viima seda kas või 10% peale? Küsimus on ehk rohkem selles, et mugavam on sellise käibemaksumääraga edasi minna. Loomulikult on riigieelarve tulusid kõige parem kompenseerida just käibemaksuga, käibemaksuga mängimine täidab kõige paremini riigi rahakotti. Nii ongi selge, et minnakse käibemaksu suurendamise, mitte vähendamise teed.
Keskerakond pakub toiduainete käibemaksu vähendamisest tingitud riigieelarve tulude vähenemise kompenseerimiseks välja astmelise tulumaksu. Loomulikult öeldakse selle peale, et see asi ei kõlba, ja loomulikult jäävad mõlemad pooled oma seisukohtadele. Vaatame siis. Kui ükskord tekib võimalus astmeline tulumaks kehtestada, vaatame, mida inimesed ütlevad, ja vaatame, milliseks kujunevad toiduainete hinnad pärast seda, kui kõik maksupoliitilised meetmed on võetud.
Kokkuvõtteks võib öelda, et loomulikult on valitsusel võimalik oma riigis hinnatõusu fiskaalpoliitikaga mõjutada. On võimalik vähendada käibemaksu ja vähendada aktsiise. Seega on tõesti võimalik hoida hinnatõusu mõistlikes piirides, kui valitsus seda tahab. Kas aga tahetakse, see on juba hoopis teine küsimus. Nii nagu meil öeldakse: see on poliitiline küsimus. Mõni ütleb, et hinnatõus on valitsuse huvides, kuna nii laekub riigieelarvesse rohkem käibemaksu ja nii on ka riigieelarves rohkem raha. Mina ei taha valitsusest nii halvasti arvata, aga äkki peaks arvama.
Tänan kuulamast! Olen valmis küsimustele vastama.

Suur tänu! Küsimusi teile ei ole. Ma kutsun ettekandjaks Eesti Arengufondi majanduseksperdi Heido Vitsuri. Palun! Ei olnud ju küsimusi! Läheme edasi. Palun, härra Heido Vitsur!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kui eelnevad ettekanded olid pühendatud minevikule ja hetkeolukorrale, siis mina tahan vaadata tulevikku. Seda õige mitmel põhjusel. Esiteks sellepärast, et meid ei ootaks tulevikus sellised ootamatused, mida me ei oska käsitleda ja mis tekitavad meis segadust. Teiseks sellepärast, et maailmas areng kiireneb ja meil jääb otsuste langetamiseks järjest vähem aega.
Mõni sõna kujunenud olukorrast. On õige, et kriisijärgselt ja ka kriisieelselt oli Eestis hinnatõus Euroopa keskmisest suurem, osa sellest tulenes administratiivsetest otsustest, osa põhjusi tuli maailmast, kuid kriisi ajal toimus mingi korrektsioon. Kahjuks möödunud aasta kaks viimast kvartalit, eriti aga viimane kvartal, on seda edu, mis kriisi ajal kahel aastal saavutati, tugevalt vähendama hakanud. Kui selline tendents jätkub, võib see osutuda ohuks Eesti tulevasele konkurentsivõimele. Kui teistega võrrelda, siis me oleme maailmamajanduse tööjaotuses põhiliselt allhankeid tegev maa. Meie suurim konkurentsieelis on meie hinnatase, sealhulgas tööjõu hinna tase. Kui me vaatame aga toodanguühiku kohta tehtava töö hulka kroonides või eurodes, siis näeme, et kuni kolmanda kvartalini meie olukord võrreldes 2008. aastaga paranes. Kuid see hinnatõus, mis toimus möödunud aasta lõpus, hakkab paratamatult avaldama survet palga- ja hinnatasemele ning see hakkab ohustama meie konkurentsieelist, mis meil kahe aastaga täiesti rahuldavalt tekkis. Sellepärast on väga oluline pöörata tähelepanu sellele, et hinnatõus ei oleks järgmistel aastatel nii suur, nagu see oli möödunud aasta lõpus ning nagu on kahjuks prognoosinud Eesti Pank, kommertspangad ja ka Rahandusministeerium.
Tõsi, meie konkurentsivõime kannatab selle hinnatõusu lühiajaliselt välja. Ma ei usu, et see tooks kaasa mingisuguse tagasilanguse, kuid on selge, et pikaajaliselt me ei suuda sellistes tingimustes konkurentsivõimet säilitada. Me peame arvestama, et kui me oleme põhiliselt allhankemaa, siis selleks, et siia investeeringuid toodaks, peab meie kulutuste tase, eriti aga palgatase olema tunduvalt madalam. Uuringutes on leitud, et palgatase peab olema vähemalt kaks korda madalam, muidu ei tasu ettevõttel uude kohta kolida. See on ka arusaadav, sest sellistes ettevõtetes on muutuvkulude komponent tavaliselt alla 25% ja palgakomponent moodustab sellest veel alla poole. Nii et kui palgatase ei ole oluliselt madalam, siis marginaalide vahe on alla 5% ja kolida ei tasu. Palgatase peab olema tugevalt madalam. Kui me ei suuda sellist marginaali pakkuda, siis selline alltöövõtt, nagu meile on üldjuhul tulnud, ei saa enam väga kaua siia tulla. Me teame ju väga hästi, milline on keskmine palgatase meie praegustes tippvälisinvesteeringutega ettevõtetes. Elektroonikasektoris on see keskeltläbi 12 000 krooni (ma eurodesse ei oska ümber arvutada) ja väga palju (ütlen seda nende kontaktide põhjal, mis mul on olnud) seal palgatõusu ruumi ei ole. Kui hinnatase on riigis enam-vähem stabiilne ega ole survet palkadele, siis võib selline olukord kesta teatava hulga aastaid. Aga kui inflatsioon kiireneb ja surve palkadele suureneb, siis see periood, mille jooksul me saame investeeringuid riiki meelitada, lüheneb. See ongi meie üks suuremaid raskusi. Seni, kuni me oleme põhiliselt lihtsa allhanke tegijad, on meil konkurentsivõime säilitamiseks ja oma majanduse käigushoidmiseks vaja kindlasti hoida palga- ja hinnataset sellisena, et me ei kaotaks oma ühte väga olulist konkurentsieelist.
Kuid me peame arvestama ka seda, et me oleme keerulises ja väga vastuolulises olukorras. Põhjamaade lähedus ja tugev koostöö Põhjamaadega on taganud, et nn downhill-investeeringud on siia üsna meelsasti tulnud. Ma arvan, et need tulevad veel mõnda aega. Kuid me teame, et nendes naaberriikides on palgatase meiega võrreldes väga kõrge ja järjest rohkem Eesti tööjõudu leiab tee nende maade tööturgudele. See seab meie tööturu kahekordse surve alla. Ühelt poolt tekib inimestel, eriti uuel põlvkonnal, kiusatus minna naabermaale kas alaliselt või ajutiselt paremat palka saama ja teisest küljest surub hinnatõus (kui seda on) palku kõrgemaks. Nii et surve on kahekordne. Kui me midagi muud ette ei võta (sellest ma räägin natuke hiljem), siis me jääme sellisesse keskmise sissetulekutaseme lõksu. Ühelt poolt ei tule siia enam eriti palju uusi investeeringuid, sest meie palga- ja kulutase on keskmine ega ole investoritele kuigi ahvatlev, me oleme liiga kallid ja minnakse odavamatesse kohtadesse. Samas leiab meie tööjõu aktiivsem osa või osa sellest aktiivsemast osast, et ei ole mõtet nii madala palgaga, kui siin on, töötada, ja lahkub siit.
Lisaks peame arvestama demograafilist olukorda. Me ei tohi ennast lasta petta sellest muidugi positiivsest informatsioonist, et meil on iive enam-vähem tasakaalus, mõnikord natuke positiivne, mõnikord natuke negatiivne, sest see on saavutatud osalt selle tõttu, et sündimus on suurenenud, kuid niisama palju ka selle tõttu, et keskmine eluiga on pikenenud. Kui me vaatame elanikkonna vanuselist struktuuri, siis näeme, et pidevalt kasvab vanemate inimeste osa ja järjest vähemaks jääb nooremate osa, kusjuures kümmekond aastat ei ole mingit mõju sellel, et sündimus on paranenud, sest tööturul on need, kes sündisid 1990. aastate ja 2000. aastate kõige madalama sündimusega perioodil. Kõige madalam sündimus oli 12 000 inimest, mitte 22 000 – 23 000 inimest, nagu oli siis, kui sündisid need, kes praegu tööturule tulevad.
Sellises olukorras on meil lahendada kaks keerukat probleemi: kuidas leida produktiivset tööd vanematele inimestele ja kuidas vältida seda, et ei lahkuks liialt suur osa sellest vähesest noorest tööjõust, kes meie tööturule tuleb. On selge, et lahkumine ja rotatsioon on väga kasulik ja vajalik, kuid kauaks ajaks või jääv lahkumine on sellise riigi jaoks, kus demograafiline olukord on selline nagu Eestis ja kus rahvaarv nii väike, väga negatiivse mõjuga. Nii või teisiti peame mõtlema, mida võtta ette olukorras, kus maailmas hinnad tõusevad, elu muutub kallimaks, toimub konvergents ja meil ei ole kuigi palju rohkem lisandväärtust andvat tootmist.
Kui me vaatame lisandväärtuse loomet Eestis, siis eksportivas sektoris on see suhteliselt tagasihoidlik, nagu ma ütlesin. Eestis on kaks suure lisandväärtusega sektorit: esiteks, infotehnoloogiasektor (seal põhineb see kahel ettevõttel, Skype´il ja Playtechil), teiseks, töötlevas tööstuses on keskmisest tunduvalt suurema lisandväärtusega suurettevõte ABB. Väikeettevõtteid on, kuid suuremaid, mis annaksid kaaluka osa meie sisemajanduse kogutoodangust, ma ei ole suutnud avastada.
Need valdkonnad, mis on suunatud siseturule, on küllalt hea lisandväärtusega, kuid kahjuks on pärast kriisi maailmas senisest palju rohkem hakatud tähelepanu pöörama riikide ja ettevõtete bilanssidele. Võõrast raha, odavat laenuraha on vähe ja seda enam kergekäeliselt ei anta. See tähendab, et Eesti arenguks tulev raha tuleb meil endal teenida. Seda me suudame siis, kui me ekspordime, sest arenguks vajalikud seadmed ja tehnoloogiad tuleb tavaliselt väljast sisse osta. Aga kui meil on ekspordi lisandväärtus väike, siis kulub lõviosa ekspordist selleks, et osta sisse tarbekaupa, mida meil on vaja igapäevaseks tarbimiseks. Ülejääk, mida investeerida ja millele ehitada üles uus majanduskasv, on raske tulema. Kui ettevõtjatega kohtuda ja nendega rääkida, siis selgub, et nende põhiprobleem on see (kui jätta kõrvale rahvusvahelised suurfirmad, kellel on oma krediidiliinid), kuidas saada krediiti ja raha laiendusteks. See on võtmeprobleem. Kui me ei oska seda raha ise teenida või kui me ei suuda ettevõtetele luua sellist keskkonda, et nad saavad raha laenata, on sellisest hinna- ja palgatõusu olukorrast väga raske välja tulla.
Mida oleks vaja teha? Lihtne on öelda, et on vaja arendus- ja teadustegevust, mis lubaks Eestil minna üle rohkem lisandväärtust andvale tootmisele. Seda on tunduvalt lihtsam ütelda kui teha. Sellepärast on mul väga kahju, et valimiskampaania minu jaoks kõige paremat või kõige hinnalisemat ja samal ajal kõige kahtlasemat loosungit või lubadust, see on nimelt Reformierakonna lubadus muuta Eesti kõige atraktiivsemaks investeerimiskeskkonnaks, pole kampaania käigus üldse käsitletud. Aga ometigi on Eesti investeerimiskeskkonna atraktiivsus see võtmesõna ja -parameeter, millel meie majanduskasv saab põhineda.
Keerukused algavad juba sellest, mida mõtelda atraktiivsuse all. Kas odavust, stabiilsust, läbipaistvust? Need on kõik head asjad. Või seda, et siin on kõrgelt arenenud teadus, hea arendustegevus, väljaõppinud tööjõud ja et iga probleem leiab siin kiire lahenduse? Kui me tahame neid viimaseid asju siia lisada, siis on see eelnev ainult 1% lahendusest.
Mida tuleks teha, et seda saavutada, mis sellest on meile jõukohane ja kus koha peal on see jõukohane? Selle tõttu oleks hea õppida IMF-ilt, kes tegi väga sügava sisevaatluse selles küsimuses, miks IMF ei suutnud kriisi ette näha. Nende sisekomisjon esitas aruande. Ma refereerin mõnda positsiooni sellest, sest ma arvan, et Eestis oleks hädavajalik teha samasugune revisjon.
Esimene põhjus, miks IMF ei märganud ega tajunud kriisi saabumist, oli see, et IMF-is domineeris grupimõtlemine, ühesõnaga, kõik mõtlesid ühtemoodi ja võimendasid vastastikku sellist mõtlemist. See on organisatsioonides üsna levinud haigus. Oli enesetsensuur, ei tahetud öelda välja mõtteid, mis olid rühmamõtlemisega vastuolus. Teiseks, usk sellesse, et arenenud riikides midagi sellist juhtuda ei tohi (see kuulub ka enesetsensuuri alla). Kolmandaks, usk sellesse, et regulatsioone finantsturgudel ei ole vaja, et finantsorganisatsioonide enesedistsipliin ning nende kogemus muudab järelevalve ja regulatsioonid mittevajalikuks.
See oli IMF-il väga mehine ja väga tõsine järeldus. Tegelikult läks see väga paljudes punktides vastuollu sellega, mida nad olid minu teada kakskümmend aastat, aga ilmselt ka kauem rääkinud.
See oli kõik, mis ma tahtsin öelda. Kui me oma mõtetes revisjoni ei tee, kui me avalikult ja vabalt ei arutle, siis me ilmselt ei leia seda teed, kuidas tekitada Eestis suurema lisandväärtusega tootmist ja tulla sellisest hinnatõusukliimast võitjana välja.

Suur tänu, härra Vitsur! Ma tänan teid väga hea ja sisuka ettekande eest! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud majandusekspert Heido Vitsur! Me arutame täna teemat "Hinnatõusu mõju Eesti inimeste toimetulekule". Elu näitab, et viimastel aastatel on olnud ja ka tulevikus on üks tähtsaim komponent kindlasti energeetilised ressursid ja nende kättesaadavus. Aga oluline on, mis hinnaga neid ressursse saab, sest ega hind odavamaks ei lähe. Kuidas te analüüsite praegu Eesti riigi olukorda? Meil on elektrijaam, me ise toodame elektrit. Me võtsime vastu monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse, millest energeetiline osa jäi aga välja, sinna läks sisse ainult nii sooja kui ka vee ja kanalisatsiooni osa. Kuidas me näeme tulevikus välja hinnatõusu mõttes seoses energeetiliste ressurssidega?

Mul on kahju seda ütelda, aga energia odav hind on eestlastele kahjuks igaveseks (või vähemalt nähtavas tulevikus) minevik. Euroopa Liit kujutab endast ühisturgu, me oleme ühises turupiirkonnas Põhjamaadega ning avaneme lähiaastatel veelgi. Meie hinnad hakkavad Põhjamaade hindadega ühtlustuma. Jah, aastakümneid tagasi tõi turgude avamine kaasa hinna alanemise, kuid ka see oli ainult selline grimass, sest hinnad küll alanesid, kuid sellega kaasnesid vähenenud investeeringud. Eriti oli see nii Ameerika Ühendriikides Californias, kus pärast olid igal suvel blackout'id. Nii et energia on kallis ja jääb kalliks. Energiat tuleb säästma hakata.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh, härra Vitsur, ettekande eest! Te rõhutasite oma ettekandes, et inimeste lahkumine ja rotatsioon on ühelt poolt kasulik ning ka vajalik, aga väikese rahvaarvuga riigi jaoks, nagu Eesti seda on, on see kindlasti kahjulik. Me oleme aeg-ajalt Riigikogu saalis esitanud küsimusi selle kohta, kui paljud töötavad raja taga, Eestist ära. Aasta algul tegi Sotsiaalministeerium küsitluse, millest selgus, et umbes 77 000 inimest elab veel kohvrite otsas, aga minister seda eriti probleemiks ei pidanud. Teatavasti jäävad nendel inimestel Eesti riigile ka maksud maksmata. Seetõttu tuleb riigis teha teatud maksutõuse ja -muudatusi. Kas teil on andmeid, kui palju Eesti riigil jääb makse saamata ja kuidas seda auku täita?

Tänan küsimuse eest! Ma pean kõigepealt tegema ühe korrektiivi. Ma ütlesin, et kahjulik on jääv lahkumine, mitte rotatsioon ja selline liikumine. Mul ei ole andmeid selle kohta, mida te küsisite. Pendeltöötajaid on Põhjamaade ja Eesti vahel juba 30 000 ringis. Osal laekuvad maksud Eestisse, osal mitte. Seda summat ei saa laest võtta, vastamiseks on vaja uuringuid teha, on vaja teada, mis tegelikult toimub. Aga paraku on uuringud küllalt kallid ja töömahukad. Me neid eriti palju ei tee, sest, kuidas ütelda, me oleme arvanud, et neid ei ole vaja teha, turul kujuneb olukord nii, nagu see kujuneb. Me ei ole püüdnud seda protsessi eriti mõjutada. Sõltub sellest, mis on meie eesmärk. Kui me tahame seda protsessi mingil määral kontrollima hakata, siis me peame teadma, mis täpselt toimub, miks toimub ja kas meie käsutuses on üldse hoobasid, et seda mõjutada. Nii et ma ei saa teile vastata.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud ettekandja! Tänan väga sisuka ettekande eest! Te juhtisite õigesti tähelepanu, et Eesti ei ole paraku siiani teinud sellist sissevaatavat analüüsi, nagu tegi IMF. Aga kui proovida analüüsida (ilmselt on Eesti Arengufond seda teinud), siis milline hinnatõus teie arvates on kõige rohkem mõjutanud Eesti arengut, toimetulekut, ühelt poolt inimeste jaoks ja teiselt poolt ka ettevõtete jaoks?

Küsimus on muidugi väga hea. Nagu siin öeldakse, hea küsimus on see, millele vastata ei osata. Ma vastata ei saa, ma saan ainult oletada ja improviseerida. Esiteks, vastus sellele küsimusele sõltub sellest, millise ajaperspektiivi me võtame. Kui me võtame kümme aastat või kui võtame ühe aasta, siis on tulemus täiesti erinev. Kui me võtame näiteks aasta, kui tõsteti käibemaksu ja aktsiise, siis on selge, et need otsused olid selle aja jooksul kõige suuremad mõjutajad, aga kui me võtame kümme aastat, siis need hinnatõusud lahustuvad väga paljudes teistes hinnatõusudes ja domineerima jääb see hinnatõus, mis oli tingitud odava laenuraha sissevoolust. See sõltub sellest, millise ajaühiku me valime ja mida me vaatleme. Kui võtta vaatluse alla üks aasta, siis saame ühe tulemuse, aga kui võtta kümme aastat, siis teise.

Palun, kolleeg Valeri Korb, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Palju aastaid oleme kõva häälega rääkinud liberaalsest majanduspoliitikast Eestis. Kas teie arvates on selles olukorras, kus me oleme, kasulik sama poliitikat jätkata?

Vaadake, liberaalsel poliitikal on nagu demokraatialgi väga lai diapasoon. Ma arvan, et liberalism on väga hea asi, aga iga asi (kui näiteks uskuda Hegelit), mida äärmuslikult arendatakse, muutub iseenda vastandiks. Siin tuleb teha analüüs ja leida kuldne kesktee, kus liberalism on seotud otstarbekuse ja ratsionaalsusega. Selline enesevaatlus on hädavajalik. Veel üks asi: maailm ja olud muutuvad ning ka meie ise muutume pidevalt. Me peame iseendaga kohanema. Keegi filosoof on öelnud, et edu on alati ajutine ning alati tuleb üritada kohaneda ja areneda, selleks et saavutada uus ajutine edu. Aga sellist absoluutset igiliikurit, mis alati edu tagaks, ei ole põhimõtteliselt võimalik leida.

Rohkem küsimusi ei ole. Ma veel kord tänan ettekande eest! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana. Kaheksa minutit.

Mõne ettekande sisu kuulates olin ma veidi üllatunud. Üllatunud selle üle, et jätkuvalt ei ole aru saadud olukorrast, kuhu Eesti ühiskond täiesti vabal tahtel sattunud on. See olukord ei ole ju mitte midagi muud kui Euroopa Liit ehk, piltlikult öeldes, maailma kõige kallim kaubamaja kõige kallimate kaupade ja teenustega. Ma küll ei arva, et iga nähtuse puhul, mis puudutab majandust või ühiskonda, on füüsikanähtuste seast analoogide toomine põhjendatud, kuid hetkel on see seda kindlasti. Piltlikult öeldes me liitsime oma küllaltki väikese ja madala vedelikunivooga (kui seda võiks hinnataseme võrdluseks pidada) majanduse Euroopa Liidu omaga, mille maht on suurem, mille teenuste ja kaupade hinnatasemed kõrgemad. Euroopa Liiduga liitumine ja kõik edasised protsessid ei ole ju midagi muud kui nende kahe anuma vahel oleva ühenduse sees oleva kraani avamine. Inflatsioon, mida me oleme märganud ja võib-olla märkame veel mujalgi, peegeldab üheselt sedasama hinnatasemete ühtlustamist. Siin ei ole selles mõttes midagi teha, sest puudub jõud, mis hinnataset väga selgelt ja ühemõtteliselt alandaks. Tõsi, nende nähtuste puhul, millest ka eelmises ettekandes räägiti, kui võrreldi hindu Soomes ja Eestis, on tegu sellise ülevõnkumisega või nimetame seda kuidas tahes.
Ainus lahendus, mismoodi tulla kaupade ja teenuste vaba liikumisega seotud maailmaga ühteheitmise puhul toime hinnatõusudega, on kasvatada tööviljakust, kulutada oma aega mõistlikumalt ja panustada selle peale, et investeeringud, mida ühiskond teeb, oleksid igas mõttes jätkusuutlikud. See ongi ainus hinnatõusuga toimetuleku valem, ühtegi teist valemit ei ole. Sellel valemil on loomulikult väga palju aspekte. On täiesti selge, et me peame toetama seda ja kaasa aitama sellele, et kohalik väiketootmine edeneks, me peame kaasa aitama sellele, et ühistuline tootmine ja turustamine maapiirkondades saaks jalad alla. Kõik need on tegevused, mille tulemusena normaalne hinnakonkurents välistab olukorra, et hinnad juhul, kui ei ole konkureerivat tööstust, teenindust ega muud sellist, kipuvad tõusma turu ainuvalitsejale meelepärases suunas. Selles mõttes mingeid administratiivseid võtteid hindade stabiliseerimiseks väga palju kasutada ei õnnestu. Õige valiku hetk on see, et järgmised riigieelarved sellest aastast alates, järgmised poliitilised otsused nendest valimistest alates peavad olema ühemõtteliselt suunatud tegevustele, mis kasvatavad töö efektiivsust ja tulemuslikkust Eestis, mis on orienteeritud nendele turgudele, kus on võimalikult palju uusi ootusi. Suur osa nendest turgudest on ennekõike seotud just nimelt energeetiliste ressursside kokkuhoidliku kasutamisega ja aruka muundamisega, juhul kui jutt on energiast või muust toormest. Kui see jäetakse tegemata, kui loodetakse naiivselt (rõhutan: tõepoolest naiivselt), et maksude muutmine ühe- või teistsuguseks, tulumaksu astmestamine või käibemaksu alandamine mingil määral korrigeerib seda jõudu, mis on seotud liitumisega Euroopa Liidu majandusega, siis tuleb öelda, et need lootused lähevad paratamatult tühja. Loota saab ainult selle peale, et me muudame oma töö efektiivsemaks. Kui kõne all saab olla mingisugune maksumuudatus, siis äärmisel juhul valdkonnas, mis on seotud ühise varaga, milleks on loodusressursid. Nagu rohelised on korduvalt öelnud, ökomaksureformi üks külgi peakski olema n-ö ühise vara võimalikult mõistlik maksustamine.
Ma soovin kõigile eelnevatele rõhutamistele lisaks veel kord rõhutada tõsiasja, et juhtimine ei ole võimalik ilma adekvaatse mõõtmiseta. Kõikide maailma riikide jaoks on möödapääsmatu just nimelt majandustegevuse korrigeerimine piiratud ressursside tingimustes. Tugev konkurents toimib nii looduses evolutsioonilisena kui ka ühiskondades vaid siis, kui ressursse on piiramatult. Neid on paraku piiratult. Kogu ökoloogilise maksumehhanismi ja majandamise võtmeküsimuseks muutub ja on juba tegelikult muutunud võimekus pidada lisaks rahaliselt mõõdetud kapitalile arvet ka selle kapitali üle, millel rahalist väärtust ei ole, millel on olemas väärtus tonnides, kilogrammides, kuupmeetrites ja muudes naturaalsetes ühikutes. Kui me seda tegema ei hakka, puudub meil ka võimalus oma majandust korrigeerida selliseks, et me saaksime toime tulla väiksemate ressurssidega. Mida vähem me ressursse kulutame, seda efektiivsem on meie töö. Selline tagasisidestamine ökoloogilise arvepidamise kaudu on üks tõhusamaid viise töö efektiivsuse suurendamiseks.
Nii et me oleme seda meelt, et pelk administratiivne sekkumine hinnamehhanismidesse või ka tarbimismaksumehhanismidesse ei saa praegustes oludes põhimõtteliselt nihutada ühiskonda mitte kuidagi selle poole, et oma aega ja raha vähem kulutataks. Seda teevad ainult sisulised ja jätkusuutlikud investeeringud ning otsused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Palun kõnepulti kolleeg Urmas Reinsalu Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Austatud parlamendiliikmed! Hinnatõusude küsimuses on väga oluline kontrollida reguleeritud hindade kujunemist ja seda, et nn monopoolses seisundis olevatele ettevõtetele oleks kehtestatud üksnes mõistlik kasumimäär. Esiteks, meie seisukoht elektri hinna kohta on, et elektri hinda on võimalik alandada. See on väga oluline hinnasisend ka ülejäänud hinnatõusude koha pealt. Meie hinnangul oleks võimalik taastuvenergia tasu alandamise kaudu saavutada näiteks kodutarbijatele elektri lõpphinna langus 7–8%.
Teiseks on oluline vaadata, et monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus, mida tänase arutelu algataja siin saalis lõpphääletusel kahetsusväärselt ei toetanud, on hakanud andma esimesi tulemusi. Ei ole saladus, et monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse mõjul on 1. jaanuarist Eesti Gaasi hinnakujunduses toimunud olulised korrektsioonid: kodutarbijale on gaasi hind langenud 11%. Arvestades seda, et Eesti gaasituru maht on üle kolme miljardi krooni, tähendab see tarbijatele üle 300 miljoni krooni suurust võitu. Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse kohaselt on sellel otsene mõju ka kaugkütte hindadele, seda arusaadavalt eriti just gaasiküttepiirkondades.
Teine tõsine teema puudutab vee hinda, mis on oluline probleem Tallinnas. Tänu monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadusele õnnestus meil vältida nn omatahtsi vee hinna tõstmist, nagu see on Tallinnas seni toimunud. Sõltumatu regulaator Konkurentsiamet peatas Tallinna Vee hinnatõusu kava. Mäletatavasti oli Tallinna Veel kavatsus tõsta järk-järgult hinda 14%, mis konsolideeritult oleks tähendanud Tallinna kodutarbijatele üle 50 miljoni krooni suurust lisakoormust. Loodetavasti asub Konkurentsiamet ka oma varasemates analüüsides välja toodud menetluse juurde, mis tähendab vee ebaõiglaselt kõrge hinna puhul veeteenusele ajutise hinna kehtestamist. Mäletatavasti on nii õiguskantsleri kui ka Konkurentsiameti hinnangul ligikaudu 25% veeteenuse hinnast ebaõiglaselt kõrge, mis Tallinna kodutarbijatele tähendab aastas üle 70 miljoni krooni kulutusi.
Hinnatõusudega seotud teine tõsine teema lisaks reguleeritud hindade kontrolli vajadusele on maksutõusude kaasatoodud hinnatõus. Kui me räägime Tallinnast, siis ei ole juhus, et maksumaksjate liit andis Tallinna Linnavalitsusele aasta maksumaksja vaenlase tiitli. Ma arvan, et kui me räägime hinnatõusu survest, siis kindlasti oli müügimaksu Tallinnas lisamaksuna kehtestamine vahetult seotud ka tarbijatele mõeldud kaupade ja teenuste lõpphindade tõusuga. Seetõttu oli parlamendisaalis selle kohta langetatud otsus mõistlik, ka seoses täiendavate hinnasurvete vältimisega.
Tõsine küsimus, mis on seotud maksukoormusega, on muidugi igasugune tööjõumaksude täiendav tõstmine, millest on valimiste eel mitmel pool räägitud. IRL on ühemõtteliselt selle vastu. Tööjõumaksude täiendav tõstmine tähendab ka hindade tõstmist. See on spiraal, mis lõppude lõpuks vähendab ka raha väärtust. Meie seisukoht on, et tööjõumakse ei tuleks mitte tõsta, vaid neid tuleks alandada.
Hinnatõus tähendab tegelikult elukalliduse tõusu. Ka Tallinnas on paljud inimesed viimastel nädalatel saanud järjekordsed maamaksuteated, nüüd juba eurodes. Paljud koduomanikud on pöördunud ka minu poole murega, et tegemist on olulise ja kaaluka osaga nende leibkonna igakuistest kulutustest. Kui me räägime elukalliduse alandamisest, siis kindlasti on inimestele oluline, et me suudaksime vältida koduga seotud kulutuste suurenemist. Seda tuleks teha, esiteks, reguleeritud hindade abil ja, teiseks, lisakoormiste leevendamisega. Siin on IRL-il väga selge seisukoht, et kodualuse maa maks tuleks kaotada. See on ideeliselt mõistlik ja aitab koduomanikel oma kodukuludega paremini hakkama saada.
Nii et on hulk samme, mida me just nimelt reguleeritud hindade valdkonnas peame järgmise parlamendikoosseisu töö ajal astuma. IRL on selleks tööks avatud. Esiteks on tähtis vältida liigset maksustamist, teiseks on tähtis tegelik järelevalve reguleeritud hindade üle ning kolmandaks on tähtis tagada konkurentsikeskkond teenuste ja kaupade turul, mistõttu on oluline Konkurentsiameti kui järelevalve tegija tugevdamine. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Urmas Reinsalu! Palun kõnepulti kolleeg Mai Treiali! Kaheksa minutit.

Austatud juhataja! Head kolleegid! Aitäh kõigepealt ettekandjatele! Meie ühiskonnas maad võtnud ebavõrdsus sissetulekus, terviseseisundis ja sotsiaalses staatuses on viinud Eesti Euroopa Liidu kõige kehvemate riikide hulka ning seadnud kahtluse alla meie riigi arenguvõime. Majanduseksperdid on öelnud, et kontrollimatu liberaalne turumajandus on viinud Eesti ränka majanduskriisi ning toonud kaasa ühiskonna sotsiaalse lõhenemise. Maksustruktuur on seni olnud kiivas. Suur osa maksutulusid on kogutud tarbimismaksudest, mis majanduskriisi puhkedes tähendas järsku maksutulude vähenemist. Ühtlasi kallutavad tarbimismaksud, eriti käibemaks, maksukoormust vaesemate kahjuks, mis meilgi on võimendanud kihistumist. Tulevikus peavad riigi maksutuludes kasvama nii ettevõtte kui ka üksikisiku tulumaksu osa.
Kust on ikkagi pärit hinnatõus? Kas hinnatõusu põhjustab maailmaturul toimuv? Ajada hinnatõus üksnes maailmaturu kaela tähendab rahva petmist. Vaadates kõigepealt enda ümber, ei saa mööda tõsiasjast, et hinnatõusud on suuresti Ansipi valitsuse tahtliku ja ebaõiglase maksupoliitika tagajärg. Tarbimismaksude tõstmine raskendab eelkõige väiksema sissetulekuga inimeste toimetulekut.
Mõni näide, kuidas riik tavalise inimese pealt "kokku hoiab". Alates 2009. aasta juulist tasub haigekassa haigushüvitist alates üheksandast haiguspäevast. Inimese omaosalus on neli päeva. Ajutise töövõimetushüvitise süsteemi muutmine võimaldab haigekassal küll kokku hoida teatud hulga raha, ca 800 miljonit krooni aastas, kuid ei ole teada, millised on selle tagajärjed, näiteks, kuidas see mõjutab kroonilisi haigusi põdejaid või kuidas muutub kõrgema taseme ravi kättesaadavus. Samas teame, et pikaajaliste töötute arv Eestis on jätkuvalt tõusuteel, neid on töötute hulgas ca 46%, kuid nende ravivõimalused on väga kasinad. Kaotatud on maksuvaba tulu esimese lapse pealt – riik võidab sellest 735 miljonit krooni. Käibemaks tõsteti 20%-le – see toob riigile 1,75 miljardit krooni. Seda loetelu võiks jätkata.
Lubamatu on olukord, kus puudusekannatajad elavad alla inimväärikuse piiri. Hukutavad kärped laste ja lastevanemate arvel tähendavad oma riigi tuleviku alusmüüri lammutamist. Suure tagasilöögi andis valitsuse otsus tõsta käibemaks 20%-le, sealhulgas suurenes ravimite ja toasooja käibemaks mitu korda. Euroopa Liidus on toiduainete käibemaks keskmiselt 10%. Seega, ainuüksi kõrgema käibemaksu tõttu on toiduainete hinnad meil 10% kõrgemad kui mujal. Kütuse- ja elektriaktsiisi tõstmine on toonud kaasa kõigi hindade hüppelise tõusu. Nii on ebaõiglaselt kõrgete aktsiiside tõttu näiteks põllumajanduskütuse hind kolm korda kõrgem Euroopa Liidu minimaalsest, mida kasutab enamik riike.
See on otseselt mõjutanud toiduainete hinna tõusu ja tekitanud meie põllumeestele ebavõrdset konkurentsi. Näiteks Rimi (aga ilmselt teevad seda ka teised rahvusvahelised ketid) toodab toidukaupa ja varustab ennast tsentraalselt üle Euroopa oma kaubamärgi all. Kohalikel väiksematel tootjatel puudub juurdepääs kaubaturule. Neile on vaja luua alternatiivsed turukanalid.
Meie toiduainete hinna tõusu mõjutab maailmaturul toimuv nõnda palju just sellepärast, et oleme oma turu käest ära andnud. Et maailmaturu hinnakõikumised meid ei mõjutaks, peaksime kohapeal tootma vähemalt veerandi võrra rohkem teravilja, kartulit ja liha. Selleks ei ole mingeid takistusi. Vaba, kasutamata maad on riigi käes piisavalt. Selle kasutusse võtmine riiklike investeeringute toel ja soodsatel tingimustel, näiteks ainult maamaksu eest, annab oma inimestele nii tööd kui ka leiba ning aitab tagada toiduhindade stabiilsuse. Muuseas, enne 1940. aastat hoidis Eesti Vabariik just maa hinna ja maamaksu madalal, mis võimaldas põllumeestel jalgele tõusta, rahvast toiduga varustada ja toiduaineid ka eksportida.
Eestlasi, kes praeguse valitsusliidu juhtimisel on jäänud ilma tuhandetest töökohtadest ja paljud neist ka oma kodust ning kes euroala kõige vaesematena ägavad kõrge inflatsiooni käes, ootab järjekordne löök. Meie põllu- ja metsamaad lähevad välismaalaste kätte, mille tõttu kaotab põliselanik varsti oma maal peremehestaatuse. Alates 1. maist kaovad põllumajandus- ja metsamaa välismaalastele müügi piirangud. Välismaalased võivad hakata meie odavat maad hulgi kokku ostma. On selge, et maa müügi piirangud kaovad meile majanduslikult väga ebasobival ajal, tuues kasu peamiselt kokkuostjatele. Eesti põllumajandus- ja metsamaa keskmine hind on enamiku Euroopa riikide hindadega võrreldes oluliselt madalam. Selle maa hind on kuni 2000 eurot hektari eest, samas kui näiteks Poolas on see viis korda kõrgem. Ka meie inimeste ostujõudu ei saa arenenud riikide elanike ostujõuga võrrelda. Keskmise kuupalgaga saab osta alla hektari põllumaad, samas kui soomlane või rootslane saab oma keskmise kuupalgaga osta Eestis neli hektarit põldu.
Rahva vaesus tingib olukorra, kus ühelt poolt tekib kokkuostjate surve, teiselt poolt kiusatus oma maatükkidest naeruväärse raha eest loobuda. Samas puudub arvestatav õiguslik regulatsioon maatulundusmaa sihtotstarbelise kasutuse järelevalve ja vastutuse kohta, puudub ka omariiklust ohustavate turvariskide analüüs. Piiranguteta maamüük on seotud ettearvamatute turvariskidega, millele on viimasel ajal osutanud meie põhjanaabrid soomlased. Nimelt on Soomes välismaalased soetanud maatükke oluliste taristute läheduses. Sõjaväelaste arvates võib see kriisiolukorras ohustada iseseisvust.
Ükski eestlane ei taha metsaminekuks või külvamiseks minna luba küsima kellegi teise käest. See on aastasadu tagasi läbitud etapp. Kahjuks on võimulolijad näidanud, et Eestil tuleb iga hinna eest maa maha müüa, kas või peenrahaks vahetades. End ametlikult isamaalasteks tituleerijad kahjuks kiidavad sellele kaasa. Rahvaliidu juhatus kutsub kõiki, kellele on Eestimaa kallis, valima Riigikokku need, kes tõkestavad maa müüki lubava seaduse. Kui uus Riigikogu seda ei tõkesta, peab Rahvaliit vajalikuks algatada üleriigilise allkirjade kogumise, nagu tegime seda elektrijaamade müügi vastu.
Mida teha? Tööpuuduse leevendamine, inimeste igapäevane toimetulek ja rahva tervis – nende küsimuste lahendamist ei tohi edasi lükata. Olgugi riigil rasked ajad, riigieelarvest väärivad ühtviisi õiglast osa nii lapsed ja eakad kui ka töötud ja puudega inimesed. Erilist tähelepanu vajavad töötud, kellel on pere ja lapsed, samuti lasterikkad perekonnad ja üksikvanemapered. Toimetuleku parandamiseks on õiglane kohe vabastada alampalk tulumaksust ning alandada toasooja, toiduainete ning esmatarbekaupade ja teenuste käibemaksu. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urmas Klaas Reformierakonna esindajana!

Proua esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kuulates Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare kõnet selle kohta, millist majanduspoliitikat Eesti rahvas vääriks, tulevad paraku meelde faktid ajast, kui Savisaar oli peaminister ja tal oli võimalus ajada oma majanduspoliitikat. Meelde tulevad talongid ja tungimine võiladudesse. Nüüd võib küsida, kas sellist majanduspoliitikat meie inimesed väärisid ja väärivad. Kindlasti mitte!
Edgar Savisaar on agar hirmujuttude levitaja. Küll kärbitakse pensione, küll devalveeritakse krooni. Üsna hiljuti võisime kuulda, kuidas euro tõstab hinnad taevasse. Nii nagu esimesed hirmujutud olid häbematud valetamised, võime ka nüüd uuringutele toetudes tõdeda: euro ei ole hindu tõstnud. Detsembri ja jaanuari võrdluses on hinnatõus 0%. Järjekordne hirmujutt osutus valeks.
Loomulikult ei saa keegi hinnatõusu eitada. Kuid me peame nägema, kus on selle põhjused. Kindlasti ei ole need euros. Inflatsiooni allikana eristavad majandusteadlased väga selgelt välis- ja sisetegureid. Kõige rohkem on tõusnud kütuste ja toiduainete hinnad. Toiduainete hinna tõus oli näiteks eelmise aasta septembris üle-eelmise aastaga võrreldes 7%, kütustel kümnendiku võrra suurem. Küsime: kas see on midagi unikaalset või puudutab see ainult Eestit? Ei, nende kaubagruppide hinna tõus on otseselt seotud hinnatõusuga maailmaturul ehk me räägime välisteguritest. Eesti riigisisesed tegurid hinnatõusu ei tekita, mida näitab see, et ülejäänud kaupade ja teenuste hinnad olid aasta jooksul tõusnud vähe – alla 1%.
Me oleme kindlad ja seda on elu näidanud, et parim viis hinnatõusu vastu on suuremad sissetulekud. Inflatsioonist me paraku päris lahti ei saa, aga palgad peavad järele jõudma. Palgad tõusevad, kui areneb majandus ja valitseb soodne majanduskeskkond. Väga oluline märksõna on siin tootlikkuse suurenemine. On väga palju tegureid, mis seda mõjutavad, kuid ärgem unustagem: tootlikkus, tootlikkus ja veel kord tootlikkus!
Keskerakonnale ei meeldi ja see ei mahu nende pähe, et Reformierakonna pragmaatiline ja asjatundlik majanduspoliitika on taas oma elujõudu näidanud. Eesti majandus kasvas eelmise aasta viimases kvartalis 6,6%, tööstustoodang kasvas eelmise aastaga võrreldes 25%, eksport on kolmandiku võrra suurem kui eelmisel aastal. Värsked arvud tööturult näitavad, et kui töötuse määr oli 2010. aasta esimeses kvartalis tipus (19,8%), siis 2010. aasta neljandaks kvartaliks langes see 13,6%-le. Väga oluline on, et tööhõive määr tõusis 2010. aasta esimese kvartali 58,6%-lt 63,3%-le 2010. aasta neljandas kvartalis. Hõivatute määr absoluutarvudes, võrrelduna 2010. aasta esimese kvartali 553 000-ga, suurenes 2010. aasta neljandas kvartalis 592 900-ni. Need arvud ei ole meile kuskilt sülle kukkunud, vaid see on tugeva ja ettevõtlust soosiva majanduspoliitika tulem.
Loomulikult, me ei saa öelda, et majanduskriis oleks läbi. Seni, kuni töötute arv on suur ...
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit.

Kahtlemata, kuni need arvud on sellised, nagu need on, on tarvis edasi pingutada.
Lugupeetud kolleegid! Kordan veel kord üle. Parim viis hinnatõusu vastu on suuremad sissetulekud, mis on otseselt seotud soodsa ettevõtluskeskkonnaga ning tootlikkuse suurendamisega. Selleks on vaja arendada ettevõtluskeskkonda kui tervikut. Astmeline tulumaks ja mitmed teised maksutõusud, mida nii Keskerakond kui ka sotsiaaldemokraadid hauvad, on otsene oht ettevõtluskeskkonnale ja inimeste sissetulekutele, mis loomulikult tähendab ka väiksemaid sissetulekuid riigieelarve seisukohalt. Ma loodan väga, et meil jätkub kainet talupoeglikku mõistust aru saada, mis viib Eestit edasi ja mis viib Eestit tagasi. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Urmas Klaas! Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Täna on siit puldist räägitud hinnatõusude põhjustest väga mitmest aspektist, oleme kuulnud väga erinevaid seisukohti hinnatõusu teemal. Peaaegu kõigi ettekandjate sõnum oli, et riigil on võimalik hinnatõusu mõjutada. Ma tahan siia lisada ajakirjanik Sulev Valneri kirjapandu. Ma loen selle teile ette, siis peaks see palett enam-vähem täielik olema. Sulev Valner kirjutab nii: "Ei pea olema majandusteadlane, et aru saada värske ja veel kaugeltki mitte lõppenud ülemaailmse majanduskriisi peamisest õppetunnist – lootus, et avatud turumajandus reguleerib ennast alati ise ja paneb nähtamatu käega kõik kenasti paika, on natuke liiga ilus, et olla tõsi. Turg ehk siis meie kõik üksikute inimestena ei käitu alati ja vist isegi mitte enamasti kuigi targalt ja ettenägelikult, vaid jääme pigem liiga kauaks lootma, et asjad lähevad umbes samamoodi edasi, nagu nad seni on läinud. Kuni saabub valus äratundmine, et tegelikult ongi Titanic vastu jäämäge sõitnud, mis sellest, et kapten reisijaid optimistlikult rahustab ja orkester tekil endiselt tantsuks mängib. See ei ole tingimata koht paanika tegemiseks, küll aga küsimiseks, ehk oleks aeg sirutada käsi päästevesti järele ja liikuda igaks juhuks päästepaatide poole."
Ma arvan, et tabavamalt ütelda asjade kohta, mis Eesti riigis on toimunud, on väga raske ja ma ei söandagi seda teha. Küll aga ütleb majanduse üldine loogika, et kui SKT kiiresti kasvab, siis toob see üldjuhul kaasa tavapärasest kõrgema inflatsiooni. Jah, samas peab majanduskasvu pidurdumise või languse korral normaaljuhul olema tegemist ka üldise hinnataseme langusega. Huvitav on see, et millegipärast kriisi ajal see Eesti üldises kontekstis ei toiminud. Järelikult pidid siin olema mingid faktorid, mis mõjutasid asju teistpidi liikuma.
Aasta 2010 oli Eestis paljuski euro ootuse aasta, oli ootusärevust ja loomulikult hirme. Paraku tingisid hinnatõusu nii välised kui ka meie riigi siseselt põhjustatud tegurid, millest ka täna siin üsna kujukalt ja palju räägitud on. Tõesti, uute dollarite paiskamine maailmaturule tõi kaasa toorainehindade tõusu kogu maailmas. Kui tekib inflatsioonioht, siis tõusevad ka toorainehinnad. Kui tavaliselt on tõusnud teatud toorainete hinnad, siis seekord on erandeid väga keeruline välja tuua, sest tõusnud on peaaegu kõigi oluliste toorainete hinnad.
Eesti on hästi väike ja avatud majandusega riik. Seetõttu kerkivad hinnad siingi. Muidugi peab teatud mõttes nõustuma, et me elame üsna kallis piirkonnas. Tõepoolest, kui me oleme Euroopa Liidus, siis peame arvestama, et hinnad järjest kerkivad. Kohe kuidagi ei saa aga nõustuda sellega, et liikmesriigid ei saa ise mitte midagi ette võtta, et hinnatõusu kas ohjeldada või proovida vähemalt inimeste olukorda muuta nii, et hinnatõus ei hakkaks nende igapäevast elu takistama. Nagu me täna kuulsime, oluline osa on siin tõesti valitsuse tegevusel või tegevusetusel või mõlemal korraga. Valitsus on tõstnud aktsiise ja käibemaksu, seda ei saa eirata. Nii nagu ei saa eirata seda, et Euroopas keskmiselt ei ole aktsiise nii palju tõstetud ega ole tõstetud ka käibemaksu. Ka see on fakt. Mootorikütuse- ja elektriaktsiisi tõstmise tagajärjel loodi paratamatult olukord, kus oma kaupade ja teenuste hindu pidid tõstma peaaegu kõik elektrit ja mootorikütust sisendina kasutavad ettevõtted. See on samamoodi fakt. Fakt on ka see, et meie ettevõtjad peavad täpselt samuti Euroopa Liidus teiste ettevõtetega konkureerima. On selge, et kui ettevõtte kulud ootamatult kasvavad, siis peab lihtsalt pankroti vältimiseks väljamüügihindu korrigeerima. See ei ole ettevõtjate pahatahtlikkus, vaid valitsuskoalitsiooni poolt peale surutud sundkäik. Muidugi võib alati rääkida, et kõike seda tehakse ettevõtluskeskkonna parandamiseks, aga kui praegu ikkagi ettevõtjatega rääkida, siis selgub, et nemad küll ei arva, et praegune valitsuskoalitsioon on ettevõtluskeskkonda parandanud. Käibemaksumäära tõstmine 18%-lt 20%-le kandus otse üle hinnatõusuks, sest kui ettevõtjatel ei ole tagataskus reserve lisamaksu maksmiseks, siis kirjutatakse see 2% lihtsalt hindadele juurde. Seda me võisime näha, kui käibemaks tõusis.
Kokkuvõtteks võib öelda, et valitsusel on võimalik vähendada käibemaksu ning aktsiise, aga samas ka soodustada põllumajandusega tegelemist. Praegu on Eestis eriotstarbelise kütuse aktsiisi määr (see on fakt) 5,2 korda kõrgem kui Euroopa Liidu kehtestatud miinimum. Selline Eesti põllumeeste kohtlemine seab meie põllumehed oluliselt kehvemasse olukorda võrreldes Euroopa teiste põllumeestega. Seega oleks võimalik hoida hinnatõusu mõistlikuna, kui valitsus seda tahaks, sooviks ja ette võtaks. Tänan tähelepanu eest!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Päevakorra viimane punkt on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud Kliima- ja Energiaagentuuri seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandjaks Riigikogu liikme Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Kõnealune eelnõu on sündinud päris pikas protsessis, mille osaks on olnud ka siinsamas saalis riigikontrolöri tehtud kriitika Kliima- ja Energiaagentuuri senise tegevuse kohta. Kliima- ja Energiaagentuur, nagu te kõik hästi teate, on siiani toiminud Krediidi ja Ekspordi Garanteerimise SA KredEx osakonnana. Mõistagi ei ole ühe sihtasutuse osakond parimalgi juhul suuteline ei õiguslikus, sisulises, formaalses ega märgilises mõttes toimima eri institutsioonide, asutuste, ministeeriumide üleselt, et kaasa aidata kliima- ja energiapoliitika elluviimisele oludes, kus kõikvõimalikke arengukavasid ja strateegiaid on Eestis vastu võetud päris palju.
Tegemist on seadusega, millega vähemalt selles variandis luuakse avalik-õiguslik isik, milleks saabki Eesti Kliima- ja Energiaagentuur, mille funktsioonid ulatuvad analüüsidest kuni eri innovatsiooniprotsesside toetamiseni. Selgitan kohe, milleks meie kui ettepanekute tegijate seisukohalt selline tegevus vajalik on.
Praegu on Eestis väga palju kõikvõimalikke asutusi, mis ühel, teisel või kolmandal moel toetavad osalt ka energeetikaga seotud innovatsioone, kuid süsteemikindlat kompetentsikeskust, mis oleks suuteline pakkuma lahendusi ja nõustama teiste asutuste hankeid või programme, olemas ei ole. Milleks selline assisteerimine vajalik on, see on täiesti ilmne: kas või siis, kui korraldatakse riigihankeid või kuulutatakse välja mingeid toetusprogramme, eriti valdkondades, mis on seotud energiasäästu ja energiaefektiivsusega, on möödapääsmatu, et eksisteeriks sõltumatu organisatsioon, kes oleks suuteline erinevat tehnoloogilist tegevust assisteerima.
Eelnõu on detailirohke. Siin peetud väikeste diskussioonide käigus sai selgeks, et selles eelnõus on põhjust teha parandusi. Ilma selle eelnõu seadusandlikule kogule arutada andmiseta ei ole põhimõtteliselt võimalik jõuda kõikide nüanssideni, mis vajavad täiendamist või täpsustamist.
Mis võiksid veel olla aspektid, millel peatuda? Arvan, et mõne arvates võib tegemist olla järjekordse bürokraatliku asutuse loomisega, millel ei pruugi olla mingisugust tähendust, ja esmapilgul võib jääda mulje, nagu see kopeeriks paljude teiste asutuste tegevust. Olgem täpsed, sellel aastal on täiesti selgeks saanud, et Kyoto leping, millest tuleneb ka meile kõigile teadaolev kasvuhoonegaasidega kauplemine, läheb väga suure tõenäosusega, vaatamata paljude kriitikute arvamusele, pikendamisele, kuna tegemist on, nagu väidavad rahvusvahelised finantstegelased ja -institutsioonid, küllaltki mitmekesise võimalusega toetada just nimelt tehnoloogilist innovatsiooni energiasäästu ja energiatootmise valdkonnas. Kõik need toetusmehhanismid ja -meetmed, mis võivad välja kasvada kasvuhoonegaaside kaubanduse rahvusvahelisest iseloomust, nõuavad igalt riigilt küllalt täpset regulatsiooni ja assisteerimist, milleks tegelikult ka Kliima- ja Energiaagentuur kavandatud on.
Kliima- ja Energiaagentuuri loomise näeb ette ka energeetika arengukava. Kuna ühel, teisel, kolmandal, neljandal või kümnendal põhjusel valitsus sellist initsiatiivi tekitanud ei ole, leidsime, et selline initsiatiiv võiks olla igati põhjendatud ja täna see teie ees ongi. Detailsemalt ei oska selle kohta midagi öelda. Seletuskiri nagu ka eelnõu tekst on teile ette antud. Hea meelega vastan teie küsimustele, kui neid on.

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Küsimusi ei ole. Kutsun ettekandjaks majanduskomisjoni liikme Terje Trei!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni algatatud Kliima- ja Energiaagentuuri seaduse eelnõu 926 10. veebruaril. Eelkõneleja andis eelnõust põhjaliku ülevaate. Ütlen lihtsalt kokkuvõtvalt, et seaduseelnõu sätestab Kliima- ja Energiaagentuuri eesmärgid, ülesanded, pädevuse, õigusliku seisundi ning tegevuse alused ja organid. Komisjonile esitas ülevaate eelnõu sisust ja eesmärkidest ning andis lisaselgitusi algatajate esindaja Valdur Lahtvee. Komisjoni istungi toimumise ajaks ei olnud laekunud Vabariigi Valitsuse seisukohta. Nenditi, et nii olulise eelnõu kohta puuduvad ka teiste fraktsioonide arvamused. Majanduskomisjoni hea tava kohaselt arvestatakse eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsuse seisukohta. Üldise arutluse käigus jõuti lõppotsusele: komisjon otsustas (3 poolt, 2 vastu, 2 erapooletut) saata eelnõu esimesele lugemisele, teha täiskogule ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 22. veebruar kell 10. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Terje Trei! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Määran eelnõu 926 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 22. veebruari kell 10.
Head kolleegid! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.05.