Austatud härra juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Sellise pealkirja alla nagu "Eesti vastus Euroopa väljakutsetele" võib mahutada kahtlemata väga mitmekülgse debati Eesti tuleviku üle. Võimalik, et igasugune laiaspektriline debatt olekski vajalik. Riigikogu arutelu oleks selliseks debatiks ka igati õige koht. Paraku sunnib ajaraamistik keskenduma konkreetsetele teemadele. Võrreldes ettekandega, mille tegi majandusminister Juhan Parts, lähen ma natuke üldistavamale ja laiemale pinnale. Ma püüan tulevikku silmas pidades vaadelda riigimudelite arengut, mitte niivõrd keskenduda ühele või teisele konkreetsele valdkonnale.
Tahan peatuda Eesti võimalikel valikutel. Oleme viimase seitsme aasta vältel korduvalt otsinud vastust küsimusele, mida peaks Eesti edasi tegema. Oleme Euroopa Liidu ja NATO liikmesriik. Sellega on usutavasti tagatud meie kuulumine ühte maailma suurimasse majandusruumi ja ühisturgu ning maailma võimsaimasse julgeolekukeskkonda. Samas ei arva ilmselt enamik inimesi, et nüüd ongi aeg jääda loorberitele puhkama, muganduda kõigega, mille Brüssel ja Washington kandikul ette toovad, ja järk-järgult vajuda letargilisse heaoluunne, unustades ajapikku oma juured, keele ja selle, mille nimel me üldse oleme olemas olnud.
Tegelikult on tõsiasi hoopiski see, et ega keegi kandikul meile midagi ette ei kanna. Euroopa Liidus toimub armutu konkurents enda maksmapanemise nimel. Unelejad surutakse ripatsiteks, ääremaaks, kelle sõnaõigus on näiline, kaasajooksmiskohustus aga absoluutne. Sellistes protsessides oleks vale süüdistada Euroopa Liitu. Euroopa Liit on eeskätt liikmesriikide kogum. Jah, tõepoolest üha enam ka iseseisvalt ja enda huvides tegutsev eurobürokraatia. Aga Euroopa Liit on demokraatlik ühendus ja kui asjad arenevad seal meile soovimatus suunas, siis on meil põhjust eeskätt süüdistada ikkagi iseenda loidust.
Juba paar aastakümmet on maailmas räägitud globaliseerumisest. Mida see tähendab? Selle kohta on erinevaid arvamusi. Võimalik, et globaliseerumine ei olegi ajalooliselt võttes midagi uut, vaid lihtsalt üks arengutsükkel, mille käigus osa seoseid muutub universaalseks, osa aga samal ajal marginaliseerub. See selleks. Kindlasti iseloomustavad tänapäeva arengutendentsid, mis asetavad riigid valikute ette. Mitmed nendest valikutest osutuvad küll sundvalikuteks, aga mitte kõik. Ma ei nõustu nendega, kes väidavad, et liikmesriigid on Euroopa Liidus suveräänsuse kaotanud, kuid nõustun, et suveräänsus on teisenenud, muutunud mitmetasandiliseks ja seda on riikide tasandilt delegeeritud päris palju riigiülesele või rahvusvahelisele tasandile. Seega, väide, et Eesti ei saa enam üldse mitte oma tuleviku üle otsustada, on vale, mis lähtub kas asjatundmatusest, nihilismist, ükskõiksusest või loidusest.
Eesti seisab tegelikult üliolulise valiku ees, mis määrab meie arengusuunad lähikümnenditeks ja mille puhul vale valik võib osutuda hävinguliselt pöördumatuks. See on valik, mil moel Eesti vastab globaliseerumise väljakutsele ehk, teisisõnu, millist arengumudelit hakkab Eesti rakendama. Pakun kolm võimalikku suunda, mille vahel Eestil tuleb valida. Minu väidetes ei peitu vihjeid Eesti praegustele erakondadele, kuna puhast mudelit ei kanna tegelikult ühegi erakonna valimisprogramm. Ütlen etteruttavalt, et need suunad ei ole vastandid ega isegi mitte puhtad alternatiivid, vaid pigem üksteist mõjutavad tänapäevase ühiskonna arengu jõujooned, kuid nende vahel ilmnevad selged valikuvariandid. Ma ei tee saladust, millist arengusuunda pean ise Eestile kõige sobivamaks.
Need kolm võimalikku riigimudeli arengusuunda on järgmised. Esiteks äririik, teiseks sotsiaalriik ja kolmandaks rahvusriik. Nimetused on tinglikud ja arusaadavalt kokkuleppelised, sellepärast ma põgusalt iseloomustan, mida ma nende all mõtlen.
Äririik on selline riigimudel, mis seab esiplaanile majanduse arengu, efektiivsuse ja konkurentsivõime ning allutab kõik muu ärilisele edukusele. Seega, sotsiaalsfäär on tähtis niivõrd, kuivõrd see tagab tööjõu olemasolu ja selle taastootmise ning elementaarse kodurahu. Sotsiaalne õiglus ei ole äririigi moto. Rahvuskultuuri hindab äririik sedavõrd, kuivõrd see on hädavajalik rahvusliku haritlaskonna rahustamiseks. Rahvusriik võib ju loosungina või põhiseaduse preambulis isegi püsida, kuid sisutu loosungina. Kui efektiivsem on riiki tuua odavat tööjõudu ja hoida palgakuludes kokku, suurendades töötust varasema tööjõu hulgas, siis äririik seda ka teeb.
Suurim takistus hariduse globaliseerumisel on hariduse andmine emakeeles. Äririigi apoloogia on viia kõrgharidus üle maailmas laialdaselt kasutatavale keelele, praegusel juhul inglise keelele, et olla globaalses plaanis konkurentsivõimelisem. Kuigi rahvuskultuuri marginaliseerimisega ei ole veel ükski riik edukaks muutunud, ei soovita sellele tõigale äririigis eriti tähelepanu pöörata, sest pikaajalised investeeringud ning perspektiivne mõtlemine ei ole äririigi tugevad küljed. Klassikaline äririigi näide on kahtlemata Singapur. Ta on edukas, jõukas ja stabiilne. Ta ei ole küll eriti demokraatlik, kuid selle eest on efektiivne. Ta imeb vaesemad riigid tühjaks nende parimast tööjõust, jättes aga kaadri koolitamise nende vaeste riikide õlule. Sotsiaalne kindlustatus on Singapuris teisejärguline, aga vaesemate naaberriikidega võrreldes mitu korda parem. Neli riigikeelt ja väline sallivus kõigi rahvusgruppide suhtes varjab tõsiasja, et maa-alal, kus saja aasta eest olid elanikeks 100% malai rahvad, on nüüdseks elanikest 80% hiinlased. Singapur ei ole tegelikult riik, Singapur on ettevõte, suurkorporatsioon.
Äririigi arengutee tooks Eestis kaasa järgmised arengud. Esiteks, riigikord muutuks presidentaalseks ja võrdlemisi autokraatlikuks. Riigikogu marginaliseeruks kummitemplist kartulitempliks. Kehtestataks maksimaalsed maksuvabastused ettevõtlusele, minimeeritaks ettevõtlust ahistavat bürokraatiat. Üksikisikute maksukoormust see ilmselt ei alandaks, sest avalikud kulud, nii vähe kui neid ka on, tuleks millegi arvel kinni maksta. Tööjõu sisseränne liberaliseeritaks, kuna see suurendab konkurentsi tööjõuturul ja võimaldab hoida palgakulud madalal. Eesti keel kaotaks asjaajamis- ja teaduskeelena tähtsuse ning muutuks käibekeeleks. Eestlased jääksid tõenäoliselt üsna peatselt arvulisse vähemusse.
Sellises arengus on kahtlemata nii positiivseid kui ka negatiivseid momente. Õnnestumise korral muutub Eesti jõukamaks, kuid äririigi mudel muudab ka Eesti ettevõtteks, jättes samas vastamata küsimusele, kellele seda vaja on. Julgen eeldada, et enamikule eestlastest ei ole seda vaja.
Sotsiaalne riik seab esiplaanile elanike heaolu. Sageli on teisejärguline, mil moel see heaolu saavutatakse. Sotsiaalne riik on ideena humaanne, põhiküsimus seisneb selles, kas see on ka teostatav. Kõige keerulisem dilemma sotsiaalses riigis on see, kust leida ressursse sotsiaalkulutuste kasvuks olukorras, kus tulud ja tootlikkus ei tule kulutustele järele. Olukorras, kus sündimus on vähenenud ja rahvastik vananeb, on see küsimus muutunud erakordselt teravaks. Mis oleks lahendus? Kas võõrtööjõu sissetoomine? Eks oleks vist pisut ebaeetiline, kui teiste maade madalapalgalised töötajad peaksid täitma riigikassat, et meile pensioni maksta. Pealegi on see ajutine abinõu. Aja jooksul saavad ka võõrtöölistest pensionärid. Tööpuudus kummitab immigrante rohkem kui põlisrahvastikku. Lastetoetused turgutavad eeskätt immigrantperekondade iivet, kuna traditsiooniliselt lasterohketel, kuid madala kvalifikatsiooniga elanikel on kasulik elada sotsiaaltoetustest ja tööd mitte otsidagi.
Eesti marsib kiirkäigul sotsiaalriikide jälgedes, sest meie põhja- ja läänenaabruses on sotsiaalriigid olnud seni edukad. Kuid kas heaoluriik saab jääda püsima?
Eestile tähendaks sotsiaalriigi mudel riigikorra arengut nn korporatiivse osalusdemokraatia suunas, poliitkorrektsuse tähtsustumist ja kodanikuühiskonna mõju kasvu. See tähendaks üldist maksukoormuse tõusu ja bürokraatia suurenemist, mis mingil hetkel hakkaks pärssima majanduskasvu. See tähendaks odava võõrtööjõu sisserände kiiret suurenemist. Riik satuks mingil hetkel suurtesse raskustesse sellega, mille arvel katta sotsiaalkulutusi. Eesti keele positsioon nõrgeneks, hoolimata püüetest seda administratiivsete vahenditega säilitada. Eestlaste osatähtsus rahvastikus väheneks samuti pidevalt.
Keskne küsimus on, kas Eesti rahvas jaksab sotsiaalriigi rasket koormat kanda ja kas see vastab meie põhiseaduse mõttele, et Eesti riigi üks kesksemaid eesmärke on eestluse püsimajäämine. Rahvusriiki peavad tänapäeval paljud minevikureliktiks. Saja aasta tagune rahvusriik seda ilmselt ongi, kuid rääkides tänapäevasest riigist, ei ole mõtet kanda sellele üle XIX sajandi ja XX sajandi alguse rahvusriigi tunnuseid. Tänapäevase rahvusriigi juures on oluline rõhutada, et rahvusriik ei ole sama mis üherahvuseline riik, vaid see on riik, mille prioriteet on rahvuse identiteedi ja kultuuripärandi kaitse. Kas rahvusriik võib olla paljurahvuseline? Šveits ja Belgia seda ju on, esimene on päris edukas, teine on suurte probleemide küüsis. Rahvusriik ei tähenda erinevaid õigusi eri rahvastele, vaid positiivset õigust põlisrahvastele, andes nende kultuuri ja keele arengule lisatagatised. Rahvusriik ei ole immigrantidevaenulik, vaid lähtub eeldusest, et põlisrahval on õigus säilitada oma traditsioonid, euroopalikud ja kristlikud väärtused.
Enamik praegusi Euroopa riike on rahvusriigid. Küsimus on selles, kas nad jäävad rahvusriikideks või mitte.
Nagu eespool sai rõhutatud, ei ole äririigi, sotsiaalriigi ja rahvusriigi arengumudelid tingimata vastuolus. Äri, sotsiaalsus ja tänapäevane rahvuslus saavad demokraatliku riigi tingimustes eksisteerida tasakaalus ja harmoonias ning areneda paralleelselt. Kuid need võivad kergesti minna ka tasakaalust välja, kui riiki valitsetakse voluntaristlikult või temast tahetakse arendada kas äriettevõtet või sotsiaalhooldusasutust. Eesti on põhiseaduse järgi tänapäevane rahvusriik, kus kõigil kodanikel, rahvusest sõltumata, on ühesugused õigused ja kohustused. Kuid Eesti põhiseadus näeb ette ka tagatised eesti keele ja kultuuri püsimajäämiseks. Selleks et Eesti areneks edasi rahvusriigina, ei ole vaja põhiseadust muuta. Selleks et Eestist saaks äri- või sotsiaalriik, peame mingil hetkel põhiseadust muutma.
Mida tuleks teha, et Eestis jätkuks rahvusriiklik arengutee? Eesti peaks jääma selgelt põhiseaduses kajastuvate põhimõtete juurde. See tagaks nii rahvusriikluse kui ka parlamentaarse demokraatia jätkumise. Oluline on eestikeelse kõrghariduse ja teaduse eelisareng. Üleminek ingliskeelsele kõrgharidusele ja teadusele võib olla efektiivne, konkurentsivõimelisem ja ka odavam, kuid eesti keele ja kultuuri tuleviku seisukohalt on sellel laastavad tagajärjed. Oluline on jätkuv lõimumispoliitika, eeskätt haridussüsteemi kaudu, eesmärgiga tugevdada ühiskonnasisest sidusust. Tuleb panustada tööhõivele ja maksimaalselt kasutada kohaliku tööjõu võimalusi. Võõrtööjõud on odavam ja vastab mingi osa ettevõtete hetkehuvidele, kuid see ei vasta kindlasti ühiskonna kui terviku huvidele. Aastakümnete pärast peab sellega kaasnevad sotsiaalkulutused kinni maksma Eesti maksumaksja riigieelarve kaudu, mitte aga ettevõtjad, kes kasumit on saanud. Oluline on konservatiivne immigratsioonipoliitika. Loomulikult peab Eesti täitma oma moraalsed kohustused varjupaigataotlejate ees ja võimaldama perekondadel Eestis ühineda, kui see on põhjendatud. Kuid samas on Eesti kohustatud hoidma demograafilist tasakaalu. Riigis ei tohi lasta tekkida olukorral, kus sisseränne ületab lõimumisalase võimekuse. Keegi ei ole õnnelik, kui paarikümne aasta pärast seisame silmitsi getostumisega ja väärtushinnangute poolest sügavalt lõhestatud ühiskonnaga. Konservatiivne rahandus ja liberaalne majandus koos vähese korruptsiooniga ja kontrolliga monopolide üle tagavad kõige paremini turumajanduse toimimise, kuid ühiskond ei pea olema majanduse, vaid majandus ühiskonna teenistuses. Ainult sellisel moel püsib ühiskond tervikuna ja tasakaalustatuna.
Esitatud loetelu ei ole ammendav. Ühiskond on paljutahuline ja kui seda püütakse ülemäära reglementeerida, asendatakse vaba ühiskond vanglaga. Võimalik, et esmakordselt ajaloos oleme silmitsi olukorraga, kus ülipüüdlikkus õigusriigi ehitamisel hakkab piirama vabadust ja demokraatiat. Aga seaduste tootmine konveieril seaduste enda pärast ja plaanitäitmise huvides just selleni viibki.
Valed valikud Eesti tuleviku korraldamisel võivad tuua kaasa pöördumatuid arenguid, mille tagajärjel oleme jäädavalt kaotanud võimaluse eesti keele ja kultuuri positsioone säilitada. Sellest said hästi aru okupatsioonivõimud, mõistes, et kui eestlased jäävad vähemusse oma kodumaal ja eesti lapsed hakkavad võõrkeeles haridust omandama, on võimalused Eesti riigi taastamiseks likvideeritud. Oleks eriti rumal oma kätega teha seda, millega okupatsioonivõimud hakkama ei saanud. Aitäh!
