Lugupeetud juhataja! Austatud kuulajad! Ma mõtlesin teile ka natukene pilti näidata – arve ja sõnumeid. See on sõnum, milleni ma veerand tunniga tahan jõuda. Väide on see, et Eesti tervishoiusüsteem on senini tiksunud päris hästi, meil jätkub seda heaolu veel mõnda aega, aga selleks, et heaolu tervishoius jätkuks ka viie ja kümne aasta pärast, peab tegema väga tõsist ajutööd ja plaane ning neist plaanidest ka kinni pidama, sest meil on terve hulk asju, mis ei ole jätkusuutlikud, ja terve hulk asju, mis on tegemata.
Ma mõtlesin, et kuna ma tulen arstiteaduskonnast, siis oleks kohane tulla ja öelda, mis on Eesti tervishoiu diagnoos. Minu pandud diagnoos on võib-olla natukene üle dramatiseeritud, aga ma väidan, et Eesti tervishoid on haige. Ta ei ole nii haige, et ta täna ära sureks, see ei ole surmahaigus. See ei ole ka selline haigus, nagu on nohu või luumurd, mis on ravitav ühe tableti või kipsiga, vaid see on niisugune asi, mida võiks nimetada ainevahetushaiguseks (näiteks nagu suhkurtõbi) või kas või HIV-ks. See on ravitav, kui me haigust tunnistame ja hakkame sellega tegelema. Siis töötab organism rahulikult edasi. See nõuab planeerimist, nõuab sihikindlust ja kõigepealt muidugi seda, et tunnistatakse, et haigus on olemas. Sellest ka tänased jutud räägivad.
Peaks vaatama seda, et need asjad, mis meil praegu toimivad, ei pruugi toimida paari aasta pärast, eeskätt rahastamise aspektist. Meil on terve hulk kulusid veeretatud patsientide kaela, mis ei ole ei õiglane ega mõistlik. Meil on osa tervishoiust ja selle ühisosast sotsiaalvaldkonnaga puudu, hooldus-, taastus- ja järelravikomponendid on olemas, aga välja arendamata. Meil on tulevikus väga suur puudus õenduspersonalist. See kõik kokku tähendab, et need asjad tuleb panna ühtsesse kavasse ja vaadata, kuidas tekiks tasakaal eri poolte vahel.
Aastaks 2008 oli tervishoiul, ma arvan, lähiaegadega võrreldes üks parimaid staatusi. Isegi tervishoiutöötajad ei rääkinud siis nii palju sellest, et peaks Eestist lahkuma. Inimesed olid rahul, varustus oli vinge, ravimeid sai juurde ja kõrgtehnoloogiline abi oli kättesaadav ulatuses, millest ei osatud viie või kümne aasta eest unistadagi.
Eesti tervishoius on raha võrreldes Rootsi ja Soomega viis kuni kuus korda vähem. Selle tabeli alumised kaks rida näitavad, et sama raha eest saavad meie inimesed käia vaat et rohkemgi arsti juures, haiglaravi on niisama kättesaadav, haiglavoodeid on niisama palju. Punasega peaks kolmandas, neljandas ja viiendas reas olema märgitud, et põhiline vahe arenenud tervishoiusüsteemiga on selles, et pärast aktiivravi ei ole meil piisavalt järel-, taastus- ega hooldusravi ega koduhooldust – kõike seda, mis käib tänapäeva ühiskonnas tervishoiu juurde. Seal on meil kõige suurem vahe nii institutsioonidest kui ka personalist rääkides. Just personal on aga see, kes abi anda saab.
Meie haiglates lõigatakse rohkem pimesooli, rohkem sapipõisi, rohkem emakaid kui Põhjamaades. Silmalõikused ja kõrgtehnoloogilised südamelõikused on inimestele niisama kättesaadavad. Selles mõttes ei ole meil jällegi millestki puudu. Küsimus on muidugi selles, kas seda taset suudetakse hoida.
Praegune tase on saavutatud tänu otsustele ja plaanidele, mis töötati välja, kehtestati ja lepiti kokku 1990. aastatel, kui arstkond võttis endale vastutuse olla patsientide eestkõneleja. Siis need asjad kokku lepiti. Viimase 5–10 aasta jooksul ei ole uusi plaane tehtud, aga need on hädavajalikud, et süsteem püsiks tasakaalus ja areneks edasi. Viimase aja tahe on olnud midagi muud.
Muidugi, põhiküsimus jätkusuutlikkuse puhul on raha. Haigekassa eelarvekõverat võib heal juhul nimetada horisontaalseks, aga arvestades inflatsiooni ei ole see muidugi enam horisontaalne, sest sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa lihtsalt ei laeku. See, kuidas on Eesti riigis kokku lepitud ja sotsiaalmaksu alalaekumist kompenseeritakse riigieelarve ümbertõstmistega, on näha sellelt pildilt. Jah, pensionide ja vanemahüvitiste jaoks on leitud lisamiljardeid, aga peretoetusteks ja ravikindlustuseks mitte. Senimaani on need süsteemid toiminud. Kas ja kuidas sellega peaks edasi minema, on minu meelest väga tõsine küsimus. Kui raha juurde ei tule, siis samu tulemusi ei ole kaugemas perspektiivis võimalik saavutada.
Masu Eestis on kuuldud, nähtud ja kogetud erinevalt, aga sellel pildil ma tahan tähelepanu juhtida kahele reale. Töötajaid on meil tänavu 100 000 või 10–15% vähem ja mitte ükski prognoos ei ütle, et töötajate hulk suureneks. Ka keskmise palga tõusu Eesti riik ei prognoosi ei Rahandusministeeriumi koduleheküljel ega mujal, küll aga rahastatakse Eesti tervishoidu sisuliselt eranditult tööjõumaksust – sotsiaalmaksust. Kui raha ka tulevikus tuleb 10–15% vähem, siis kuidas saab see süsteem olla jätkusuutlik?
Teine suurem pirukatükk on inimeste omaosalus. See ei ole asi, mida saab edaspidi suurendada, sest haigetel inimestel teatavasti ei ole raha tervishoiu eest maksmiseks. Et haigekassa reservidest jätkub veel mõneks aastaks taseme numbriliseks hoidmiseks, on väga hea ja tore, aga ühel hetkel saavad need reservid otsa ning selleks ajaks ei ole viis-kuus aastat toimunud sellist arengut, mida ühiskond vääriks, rääkimata sellest, et on vaja katta ka katmata vajadusi.
Nüüd tuleb võib-olla üks olulisemaid sõnumeid. Ma tahaksin, et te selle meelde jätaksite. Kuigi räägitakse palju arstide puudusest ja see on tõsine asi tulevikku silmas pidades, on nende arv Eestis Euroopa tasemel ja sellega me saame mõni aeg enam-vähem hakkama. Õdede koolitusega on asi palju-palju hullem. Need arvud on reaalsus. Viimase seitsme aasta jooksul on meie meditsiinikoolidest tulnud alla 200 õe. Kas nad kõik lähevad tööle? Vaevalt. Aga see on maksimaalne arv, kui palju saaks tööle minna. Arste tuleb igal aastal ülikoolist 120–140. Mõistlik arstide ja õdede suhe oleks 1 : 3, mitte 1 : 2, nagu meil praegu on. Me ei suuda praegu hoida õdede arvu sellisena, et hoida seda suhet, mis veel mõni aeg püsib. Igal juhul on seda vähemalt kaks korda vähem, kui Eesti tervishoid praegu vajaks, rääkimata sellest, et süsteemi arendamiseks, järel- ja hooldusraviks oleks õdesid vaja mitu korda rohkem. Selle tõttu ma väidan, et mõne aasta pärast me näeme uusi argumente arstide lahkumiseks. Siis ei ole argumendiks mitte ainult erinevad palgad, vaid ka see, et töökoormus on õdedelt rohkem arstidele liikunud.
Ravimikuludest oli eelnevates ettekannetes juttu. See pilt meenutab seda, et aastal 2009, kui igal pool mujal oli masu, ravimimüügis masu ei olnud. Haigekassa pidi rohkem maksma ja inimesed pidid rohkem maksma, sest ravimitele kulus rohkem, arstid kirjutasid neid rohkem välja (loodetavasti põhjendatult). Igal juhul olid kulud suuremad. Seda, kui suure osa nendest kuludest inimesed oma taskust katavad, võib jagada nii või naa, aga omaosalus just retseptiravimite ostmisel hakkab lähenema juba miljardile kroonile ja see ei jaotu ühiskonnas võrdselt. See ei jaotu mitte nii, et panustavad need, kellel on raha, vaid seda raha viivad apteekidesse need inimesed, kes on haiged, ja neil on raha suhteliselt napilt. Siit on pärit see väide, et pensionäri ühe kuu pension läheb ravimikulude katmiseks. Kui me oleme nii kokku leppinud, siis ütleme ka niimoodi välja. Küsimus on selles, kas seda raha peaks jagama haigekassa kaudu, kas seda raha peavad maksma inimesed ise või on mingi mõistlikum kulude katmise viis. Muidugi, ega inimesed ise ei taha ravimeid. See on üks illustratsioon sellele, et meie olemasolev ravimikulude kontrollimise mehhanism ehk piirhinnad, mis mõeldi välja aastatel 2002–2003 ja käivitati haigekassa kulude ohjeldamiseks, on kaotanud oma mõju haigekassa kulude vähendamisel, rääkimata inimeste omaosaluse vähendamisest. Kuidas omaosalus jaotub? Kuidas see vaesust võib tekitada, sellest on juttu olnud. Veel kord sellest, kellele ravimikulud on kõige suurem koorem. Eri uuringute põhjal on juba pikka aega olnud selleks üksi elavad pensionärid või kahekesi koos elavad pensionärid.
Ravimite osa lõpetuseks näide selle kohta, mis toimus siis, kui mujal oli masu. 2009. aastal ravimite tarbimine vähenes. Üle pika-pika aja osteti esimest korda vähem ravimeid kui eelmisel aastal. Retseptide arv vähenes 4–5%, aga iga retsept oli läinud kõvasti kallimaks haigekassale, eriti just patsiendile. 13–17% sel ajal, kui sissetulekud vähenesid, ei ole naljaasi. See on näide selle kohta, et üks osa tervishoiusektorist on oma ülesande täitnud. Meil on põhjust üle vaadata kogu kompenseerimissüsteem ja mõelda, kuidas me jätkusuutlikult saame viie ja kümne aasta pärast edasi minna.
Haigekassa eelarve ja reservidega ei saa lahendada tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse probleemi. Tulevase Riigikogu ja valitsuse asi on vaadata, kas ja milliseid maksupoliitika muudatusi on vaja, on need seotud ettevõtlusmaksu või kapitalimaksuga, kust iganes need lahendused võivad tulla, aga igal juhul ei ole see probleem tööjõumaksu abil lahendatav.
Eestis on väga suur puudus sellest toetusest ja abist, mida inimene vajab, kui ta haiglast lahkub. Ei ole süsteemi ega koostööd sotsiaalvaldkonnaga. Kõige olulisem: meil ei ole inimesi, ei koolitatud ega vähem koolitatud inimesi, kes seda abi annaksid.
Meil on arstiabi erialadel erinevaid arengukavasid, need on ka asutustel, aga juba pikka aega ei ole niisugust asja nagu Eesti tervishoiu arengukava, mis paneks need killud kokku ning ütleks, kuidas me toimime viie ja kümne aasta pärast, kuidas me rahastame, milline on tööjaotus, kuidas me patsientide omaosalust vähendame, milline on kooskõla sotsiaalteenuste ja toetustega.
Sellepärast ma lõpetuseks väidan, et kuigi meil arstiabi tiksub veel mõni aasta samas mahus ja kvaliteedis, nagu see praegu on, ei ole meil tuleviku jaoks ei töötajaid, raha ega ka head plaani, ei ole mitte ainult plaani selle kohta, kuidas seda raha kasutada, vaid ka selle kohta, kuidas hoida süsteemi toimivana. Tore oleks, kui lähiajal tekiks diskussioon selle üle, mis meie tervishoius väärib arendamist ja kuidas me seda teeme, et täita inimeste ootusi ja lootusi. Nad täiesti kindlasti väärivad seda. Tänan!
