Tere päevast, head kolleegid! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu esimese töönädala kolmapäevast istungit. Kõigepealt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kui soovi eelnõusid ja arupärimisi üle anda ei ole, siis lähen kohe edasi teadete juurde.
Riigikogu juhatus on menetlusse võtnud järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 10. jaanuaril algatatud Eesti Vabariigi ja Gruusia vahelise tulu- ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu muutmise protokolli ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. jaanuaril algatatud keskkonnatasude seaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 11. jaanuaril algatatud investeeringute soodustamise ja vastastikuse kaitse lepingute ratifitseerimise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on väliskomisjon; neljandaks, 12 Riigikogu liikme s.a 11. jaanuaril algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon; viiendaks, põhiseaduskomisjoni s.a 11. jaanuaril algatatud õiguskantsleri seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on põhiseaduskomisjon.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete esitatud arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Viime nüüd läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 73 Riigikogu liiget, puudub 28.
Enne päevakorra juurde asumist tutvustan kolme tänase päevakorra täpsustust. Tänase päevakorra kolmanda punkti, s.o seaduseelnõu 883 teise lugemise arutelul teeb ettekande maaelukomisjoni liige Rein Aidma. Tänase päevakorra kuuenda punkti, s.o seaduseelnõu 886 esimese lugemise arutelul teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni liige Jaanus Rahumägi. Tänase päevakorra seitsmenda punkti, seaduseelnõu 891 esimese lugemise arutelul teeb juhtivkomisjoni ettekande õiguskomisjoni liige Ain Seppik.
Nüüd aga võime asuda tänase päevakorra juurde.

Esimene punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas on soov avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Kas võime asuda lõpphääletuse ettevalmistamise juurde?
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 813. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 75 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu 813 on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse ja halduskoostöö seaduse muutmise seaduse eelnõu teist lugemist. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni aseesimehe Tarmo Männi! Üks hetk, hea ettekandja, mikrofone nihutatakse sobivamaks. Palun!

Eelnõu esimene lugemine toimus siin saalis eelmise aasta 27. oktoobril. Eelnõu eesmärk on teatavasti lisada struktuuritoetuse seadusesse täpsemad reeglid.

Hea ettekandja, ma katkestan teid hetkeks! Lugupeetud kolleegid! Saalis on nii suur lärm, et ettekandjat on väga raske kuulda. Ma palun, et te seda eelnõu mittepuudutavad jutud räägiksite väljaspool istungisaali! Olge hea, ettekandja, jätkake! Ja palun vabandust!

Eesmärk on lisada seadusesse täpsemad reeglid toetuse andmise ja tagastamise kohta, et tagada toetuste tulemuslikum ärakasutamine. Muudatusettepanekute tähtaeg oli teatavasti 10. november 2010. aastal. Riigikogu liikmed, komisjonid ja fraktsioonid eelnõu muutmiseks ettepanekuid ei esitanud. Rahanduskomisjon küsis eelnõu kohta ka Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liidu arvamust ning arutas esitatud arvamusi oma 7. detsembri istungil. Otsustati kutsuda kohalike omavalitsuste esindajad ka komisjoni istungile.
Rahanduskomisjoni 13. detsembri istungil kuulati ära kohalike omavalitsuste esindajate seisukohad ning eelnõu algataja esindajate arvamus nende seisukohtadest. Seejuures peatuti põhjalikumalt aspektidel, millest ma teile kohe ülevaate annan.
Esiteks kerkis küsimus, kas igasugune võlakoormuse ületamine tähendaks, et kohalik omavalitsus ei ole maksevõimeline ja finantssuutlik. Eelnõu algataja selgituse kohaselt on eelnõus aluseks võetud valla- ja linnaeelarve seaduses ja KOKS-is sätestatud n-ö finantssuutlikkust kajastavad parameetrid, s.o eeskätt laenukoormus. Soovitakse tagada kõigi kohalike omavalitsuste võrdne kohtlemine taotluste menetlemisel ning minimeerida kohaliku omavalitsuse maksevõimelisusele subjektiivse hinnangu andmise võimalusi. Samas tuleb märkida, et struktuuritoetuse seaduses sätestatud kriteeriumid ei ole taotluse rahuldamise üle otsustamisel absoluutsed.
Neid ei rakendata kõikide projektide rahastamisel, vaid üksnes projektide puhul, mille siht on investeerida infrastruktuuri või tootlikku tegevusse. Rahanduskomisjon otsustas seda sätet täiendada nii, et ka siis, kui tegu on projektidega, mis on vaja ellu viia, täitmaks nõukogu direktiive asulareovee puhastamise kohta ja olmevee kvaliteedi kohta, ei jäeta taotlust automaatselt läbi vaatamata, kui kohaliku omavalitsuse tegevus ei vasta eelnõu § 16 lõikes 2¹ sätestatud kriteeriumidele. Siin on jällegi küsimus netovõlakoormuses. Samuti on rakendusüksusele eelnõu § 16 lõige 2⁴ kohaselt antud kaalutlusõigus teha taotluse rahuldamise otsus kõrvaltingimusega, kui kohaliku omavalitsuse tegevus ei vasta taotluse esitamise ajal nimetatud paragrahvis sätestatud kriteeriumidele, kuid võib eeldada, et mingil ajahetkel taotluse rahuldamise eeldused siiski tekivad.
Samuti peatuti küsimusel, kas §-s 16 toodud arvutuskäigu tulem peab tagama omafinantseeringu katteks võetava laenu tasumise ainult üheks aastaks või kogu laenu tasumise ajaks. Eelnõu algataja selgituse kohaselt hinnatakse projekti omafinantseeringu tagamise suutlikkust, pidades silmas projekti elluviimise ajaplaani. Kuna sätte eesmärk on projekti elluviimine tervikuna, siis ei ole asjakohane hinnata finantsvõimekust üksnes projekti elluviimise esimesel aastal. Rahanduskomisjon otsustas sätte sõnastust koostöös eelnõu algatajaga täpsustada, et eeltoodud põhimõte oleks selgemini mõistetav. Taotluse rahuldamise eeldus on asjaolu, et omavalitsus on võimeline tasuma eelarveaastaks planeeritud omafinantseeringu või omama rahavoogu, et teha omafinantseeringu katteks võetud võlakohustuse tagasimaksed projekti teostamise aastal. Kui projekti viiakse ellu mitmel aastal, siis kehtib see põhimõte projekti elluviimise perioodi iga aasta kohta. Rahandusministeerium annab sellise hinnangu kohaliku omavalitsuse mitmeaastase finantsplaani alusel.
Veel üks oluline asi. Rahanduskomisjon otsustas täpsustada ka rakendussätet nimetatud eelnõu § 41¹ lõikes 7, et oleks selge, millisest seadusest lähtuda, kui taotlus on esitatud 2011. aastal, kuid taotluse rahuldamise otsus tehakse või kõrvaltingimuses nimetatud tähtaeg jääks aastasse 2012. Uue sõnastuse kohaselt ei nõuta sellisel juhul kohaliku omavalitsuse üksuselt valla- ja linnaeelarve seaduses sätestatud nõuete täitmist, vaid omavalitsusüksuse tegevus peab vastama kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusele.
Komisjoni ettevalmistatud teksti olen ma sellega ette lugenud, aga kui te lubate, siis ma ütlen ka inimkeeli, mida need kaks asja tähendavad. Tegelikult viimane rahanduskomisjoni koosolek keskendus kolmele asjale. Nimelt on omavalitsustel teatud hirm, kuidas ikkagi Rahandusministeerium hindab nende finantsvõimekust. Ma ei tea, miks selline olukord on tekkinud, ega ühe päevaga niisugused asjad välja ei arene, aga see oli üks keskne küsimus viimasel koosolekul. Seletus on siin üsnagi lihtne. Teist hindajat kui Rahandusministeerium meie valitsussüsteemis teatavasti pole. Ministeerium saab lähtuda ainult ühest asjast: kinnitatud valla- või linnaeelarvest, mis on dokument, mille vaatab läbi Rahandusministeerium. Ühestki muust aspektist ministeerium lähtuda ei saa. See oli meil komisjonis pikalt jutuks ja vahest isegi kõige peamine teema. Ma tuletan meelde: see seadus, mida me täna arutame, on väga tihedalt seotud kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusega, mida me siin saalis vist kahe aasta vältel püüdsime selgeks rääkida ja mille me alles septembrikuus vastu võtsime. Seal on reeglistik nüüd paika pandud. Määratud on eelarve koostamise kord, millest ka selle seaduse järgi peab Rahandusministeerium lähtuma, samuti finantsplaan, mis tehakse mitmeks aastaks.
Kui te mäletate, KOKS-i esimeses variandis oli isegi sees rahandusministri vetoõigus, mis hiljem läks välja selle kokkuleppega, et need asjad tehakse omavalitsustega koostöös. Ja nii ei jäetud ka sellesse eelnõusse menetlemise ajal võimalust, et Rahandusministeerium ühepoolselt ütleb projektidele "ei", väites, et neil puudub võimekus. See on koostöö korras tehtav.
Nüüd kaks selgitust ettepanekute kohta, mis on eelnõu kohta pärast esimest lugemist tulnud rahanduskomisjonilt. Neid algataja ei esitanud, küll aga asus ta hiljem neid toetama. Üks on erisus, mis tehakse nn veeprojektide puhul nendele omavalitsustele, kellel tänavu võlakoormus ei võimalda projekte ellu viia. Eelnõu võimaldab nende projektide puhul  netovõlakoormust ületada. Komisjon ei pidanud õigeks veel üht asja. KOFS jõustub järgmise aasta 1. jaanuaril ja seal on laenukoormuse numbrid teised, võimekuse korral võib omavalitsuse aastane võlakoormus ulatuda kuni 100%-ni, aga selle aasta jooksul ehk 2011. aastal kehtiks veel valla- ja linnaeelarve seadus, kus on sees 60%. Komisjon ei pidanud õigeks seda, et need omavalitsused, kellel on käesoleval aastal võimekus olemas, peaksid selle pärast aasta ootama. Seepärast ongi kokkulepe, mille ma enne ette lugesin. Neid omavalitsusi käsitletakse tänavu vastavalt kohaliku omavalitsuse üksuse finantsjuhtimise seadusele. Niisuguseid valdasid ei ole palju, arvan, et neid võib olla 10–20. Aga neid võib juurde tekkida. Igal juhul on üks aasta omavalitsuse jaoks pikk aeg, mida ei tohi võimekuse korral kasutamata jätta. Need on kaks erisust, mis sündisid komisjonis.
Kokku otsustas komisjon teha viis muudatusettepanekut. Nende sisu on selgitatud ka muudatusettepanekute loetelus. Rahanduskomisjon arutas neid ettepanekuid veel 10. jaanuari istungil, kus otsustati kõiki muudatusettepanekuid, v.a ettepanek nr 1, toetada konsensuslikult. Rahanduskomisjon otsustas teha ettepaneku saata eelnõu teisele lugemisele 12. jaanuaril, see on täna, ja teine lugemine lõpetada. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Nüüd küsimuste juurde. Küsimuseks saab sõna Helle Kalda. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea kolleeg! Mul on täpsustav küsimus ühe muudatusettepaneku kohta, mis puudutab § 16. Punktis 3 jääb minu meelest arusaamatuks, kelle prognoosi on mõeldud. Te rääkisite eelarvest, aga siin räägitakse prognoosist. Kas mõeldud on kohaliku omavalitsuse prognoosi või finantsplaani või kellegi teise, näiteks Rahandusministeeriumi koostatud prognoosi või finantsplaani? Rääkisin veel täna sellest ka linnade liidu esindajaga, temagi seisukoht on, et siin on fikseerimata, kelle prognoosi on mõeldud. Et see saaks tänasesse stenogrammi kirja ja kohalikud omavalitsused saaksid pärast sellest lähtuda, siis ma palun vastust, kelle prognoosi on mõeldud.

Tänan küsimuse eest! Meil oli muuseas kokku lepitud, et see küsimus stenogrammi huvides esitatakse, aga ma rääkisin ettekande sees asja sisuliselt ära. Püüan nüüd vastata lühemalt. Omavalitsuse eelarve ja finantsplaani kinnitab kohalik omavalitsus ja ministeerium võtab selle arutelul aluseks. Selline oli komisjoni seisukoht, nagu seegi, et stenogrammi huvides Helle Kalda selle küsimuse esitab. Ma tänan!

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin veel kord üle, et oleks selge ja arusaadav. Kas te jõudsite rahanduskomisjonis seda eelnõu arutades ühesele arusaamale, kuidas kohaliku omavalitsuse finantsseisu hindamine ja kogu see otsustamise protsess täpselt käib? Kas kõik rahanduskomisjoni liikmed saavad sellest ühtemoodi aru? Kas on see nii?

Ma loodan väga, et jõudsime oma viimase arutelu käigus sellisele üksmeelele. Selles osas kokkulepitud küsimust komisjonist ei tulnud. KOFS-is on see kord kirjas ja vastavalt sellele Rahandusministeerium toimibki. Ka algataja esindajad kinnitasid seda komisjonis.

Aitäh, austatud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.
Asume nüüd läbi vaatama seaduseelnõu 836 muudatusettepanekuid. Esimese muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon, milleks oli rahanduskomisjon. Teine muudatusettepanek samuti juhtivkomisjoni esitatud, nagu ka kolmas, neljas ja viies muudatusettepanek. Oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli maaelukomisjoni liikme Rein Aidma!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Maaelukomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu enne teist lugemist kahel korral. Selleks ajaks oli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon esitanud ühe muudatusettepaneku ning ka maaelukomisjon ise tegi ühe muudatusettepaneku.
Keskendungi nüüd nendele ettepanekutele. Roheliste fraktsiooni ettepanek oli sätestada toiduseaduses "parim enne" tähtaja ületanud toidu annetamise võimalus. See aga on juba selge sõnaga kirjas tarbijakaitseseaduse § 11 lõikes 2. Sellist toitu võib üle anda ja võib ka müüa, juhul kui see on kõigepealt ohutu ja teiseks, kui tarbijat on teavitatud kauba puudusest ehk siis "parim enne" tähtaja ületamisest. Sama säte toiduseaduses lisaks tarbijakaitseseadusele ei ole põhjendatud, mistõttu nii ministeeriumi esindaja kui ka komisjon asusid seisukohale seda ettepanekut mitte toetada. Häälte vahekord oli 5 : 1.
Teine muudatusettepanek on seaduse jõustumine Riigi Teatajas avalikustamisele järgneval päeval, mis on vajalik selleks, et seadus saaks võimalikult kiiresti kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1334/2008.
Komisjon otsustas saata menetletava eelnõu Riigikogu täiskogule teiseks lugemiseks täna, 12. jaanuaril 2011 ja teha täiskogule ettepanek eelnõu teine lugemine lõpetada. Kui teine lugemine lõpetatakse, on ettepanek saata eelnõu kolmandale lugemisele 13. jaanuaril ja see siis seadusena vastu võtta. Need otsused võeti vastu konsensusega. Samuti otsustati konsensusega, et komisjoni nimel teeb toiduseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu kohta teisel lugemisel ettekande maaelukomisjoni liige, siin puldis olev Rein Aidma. Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.
Vaatame läbi seaduseelnõu 883 muudatusettepanekud. Esimese muudatusettepaneku esitaja on Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsioon, juhtivkomisjon jättis selle arvestamata. Tulenevalt meie kodu- ja töökorra seadusest ettepanek hääletamisele ei kuulu. Teise muudatusettepaneku esitaja on juhtivkomisjon. Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu teine lugemine on lõppenud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tere tulemast uude aastasse! Vabariigi Valitsus on esitanud Riigikogu menetlusse teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle ettevalmistamiseks moodustati teadusasutuste esindajatest töörühm, kes käis koos ja pidas debatte ligi kaks aastat. Vahepeal läks plaanitud tempo pisut aeglasemaks – ikka selle nimel, et kõiki võimalikke ettepanekuid arvesse võtta ja pikalt arutada. Eelnõu käsitleb mitut teemat, aga ilmselt suurimat tähelepanu pälvivad teaduse finantseerimise skeemi muutmine ja teadlase karjäärimudeliga seonduv, eriti noorte teadlaste-doktorantide roll.
Kõigepealt finantseerimissüsteemi muutmisest. Eelnõu kohaselt toimub baasfinantseerimine edaspidigi senistel alustel. Te teate, et baasfinantseerimisega on seotud need suuremad instituudid, milles teadustöö käib alaliselt ja mis peaksid oma tegevuseks saama n-ö projektidest sõltumatut, vaid edukusest olenevat raha. Nende igapäevane toimimine ei tohiks sõltuda konkreetselt ühest või teisest projektist.
Muutuvad sihtfinantseerimine ja grantfinantseerimine. Eesmärk on lõpetada olukord, kus Eesti Teadusfondi grantidest kaetakse neid teaduskulusid, milleks sihtfinantseerimise summasid pole jätkunud. Uues süsteemis on eristatud institutsionaalne uurimistoetus ja personaalne uurimistoetus, mis täiendavad üksteist ja mida määrab sama organisatsioon, kuid mis ei ole mõeldud sama uurimistöö tarbeks.
Kaugem eesmärk on liikuda täiskulupõhise rahastamismudeli poole. Taotluste menetlemiseks luuakse Eesti Teadusagentuur. Tinglikult võib ütelda, et Eesti Teadusfondi ja Teaduskompetentsi Nõukogu tegevuse ühendamisega tekib üks ühine agentuur. Mingiks superagentuuriks seda Eesti mastaapides pidada küll ei saa, eriti võrreldes teiste riikidega. Olgu siinkohal öeldud, et selle nädala lõpus kogunevad Tartusse kõikide Euroopa Liidu riikide teadusfondide juhid. Ja kui te kujutate ette Saksamaa, Briti või Prantsuse teadusfondide käsutuses olevaid summasid, siis muidugi need on märgatavalt suuremad, kui meil Eestis hakkavad olema ka selle ühendatud agentuuri kasutatavad summad. Tegelikult me arutamegi teadusministrite ja teadusfondide juhtidega riikide ühistööd ja ka riikidesisest ühistööd, seda eriti 7. raamprogrammi raha kasutamisel ja suunamisel. Taotluste menetlemiseks luuakse, olgu korratud, Eesti Teadusagentuur, millel hakkab olema korraldav büroo ja ekspertidest koosnev hindamisnõukogu. Elav arutelu toimus selle üle, mis juriidilises vormis Eesti Teadusagentuur luuakse. Eelnõu kohaselt on selleks vormiks sihtasutus, mis Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul võimaldab agentuuri ülesandeid kõige tõhusamalt täita ning kasutada olemasoleva Eesti Teadusfondi ümberkujundamise võimalusi.
Alates 2012. aastast on kavas finantseerida institutsionaalsete uurimistoetuste kaudu ka uurimistöö kaudseid kulusid, sealhulgas haldus- ja raamatupidamiskulusid, mis on siiani iga teadusteemaga kaasnenud, aga mida on seni finantseeritud eraldiseisvate finantsvahendite abil, näiteks infrastruktuuri ülalpidamise kulude eraldise abil.
Teine oluline teema seaduseelnõus on doktorantidega nooremteadurina töötamiseks töölepingute sõlmimine. Eelnõu näeb ette, et alates 2012. aastast sõlmitakse immatrikuleeritud täiskoormusega õppivate ja atesteeritud doktorantidega nooremteadurina töötamiseks töölepingud. Samal ajal jõustub ka juba 2008. aastal vastu võetud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muudatus, mille kohaselt kõigile täiskoormusega doktorantidele tuleb maksta doktoranditoetust. Seega suureneb märksa ülikooli huvi doktorandi käekäigu vastu, sest kõigile tuleb maksta kas toetust või nooremteaduri töötasu. Praegu on doktorantidega seonduvalt nn doktorantuuri efektiivsus küllalt suur mure, kuigi jah, ega efektiivsust saa mõõta ainult rahalises plaanis või siis ajakuluga. Eestis on praegu umbes 3000 doktoranti. Neli aastat tagasi koalitsioonileppes sõnastatud eesmärk on olnud, et meil oleks esimeses faasis 250 doktoritöö kaitsmist aastas ja edasi liigutaks sinnapoole, et kaitstaks aastas 300 doktoritööd. Niikuinii jääb vahe sisse, kui meil on 3000 doktoranti ja hakkab olema 300 kaitsmist aastas – doktorantuuri nominaalaeg on ju kõigile teada, see on neli aastat. Juba siin on käärid ja käärid on veel suuremad, kui me vaatame, kui palju praegu tegelikult doktoritöid kaitstakse: eelmisel aastal oli neid 175. Nii et doktorantuuris on meil hulk inimesi, kes suure tõenäosusega ei tee kunagi oma tööd ära või on mingitel põhjustel ajagraafikust lootusetult maha jäänud. Meie eesmärk on teha seda efektiivsemaks kahel moel. Esiteks, kontroll asja üle. Suurendada huvi, motivatsiooni, kontrollida, jälgida, juhendada doktorante ülikoolide tasemel paremini. Teiseks, luua sellised sotsiaalsed garantiid, et doktorant oleks võimeline ettenähtud ajaga oma töö ära tegema. Ma ei pea silmas ainult toetusi, vaid ka motivatsiooni, et ta saab töötajana palka, kui ta tegelikult teeb teadustööd ja osaliselt ka õppejõu tööd. Et ta on töövõtja kõigi sotsiaalsete garantiidega. See motiveerib teda jätkama, mitte doktorantuuri katkestama. Nende muudatuste eesmärk on suurendada doktorikraadi kaitsmiseni jõudnute arvu. Oluline on määrata ülikoolide kohustused doktoritööde juhendamisel ning tagada doktorandile materiaalne kindlustunne. Sõlmitav tööleping tugevdab ülikooli ja doktorandi sidet. Doktorandi pühendumust soodustab nii teiste maksumaksjatega võrdsete garantiide, eelkõige vanemahüvitise ja pensionikindlustuse maksete võimaldamine kui ka stabiilne sissetulek õppekava nominaalkestvuse ajal kindlasti.
Eelnõus sätestatakse avalik-õigusliku juriidilise isiku struktuuri kuuluva teadus- ja arendusasutuse autonoomia piiranguid. Teatud õigusi realiseeritakse avalik-õiguslikule juriidilisele isikule sätestatud tingimustel ja korras. Näiteks võib tuua ülikoolisisesed instituudid.
Üks teema on teadusnõukogu pädevus, nõukogu õigused ja kohustused, mis seni on reguleeritud eri tasanditel ja eri õigusaktidega.
Edasi: seadusest jäetakse välja arhiivraamatukogusid puudutav regulatsioon, sealhulgas arhiivraamatukogude tähtajaline nimetamine kui liialt formaalne ja mittesisuline protseduur.
Samas lisatakse seadusesse paragrahv "Teadus- ja arendusasutuste liikmeskond". Selles on nimetatud ka abipersonali, kes igasuguses uurimistöös vajalik on, aga keda senises finantseerimissüsteemis pole arvestatud. Nooremteaduri ametikohal võivad peale doktorantide töötada ka teised isikud, kellel on magistrikraadile vastav kvalifikatsioon.
Eelnõus sätestatakse riiklike programmide täpsemad nõuded. Riiklik programm koostatakse mitme ministeeriumi osalusel. Seni seda nõuet ei olnud. Ministeeriumid võivad koostada mingeid sektoriaalseid programme, aga neid ei nimetata riiklikeks programmideks. Riiklik programm eeldab ikkagi riigi erinevate valdkondade kas administratiivset või sisulist huvi programmi vastu, mis annab ka võimaluse seda efektiivsemalt ellu viia. Sellised riiklikud programmid saavad tulevikus sündida ainult mitme ministeeriumi osalusel. Juhtministeeriumi ja programmi tegevuse määrab Vabariigi Valitsus. Juhul kui on vaja koostada ministeeriumi valitsemisala teadusprogramm, siis seda riiklikuks ei nimetata.
Sätestatakse teaduse tippkeskuse kui Eesti teaduses ka struktuurivahendite eraldamise lõppedes olulise koostöövormi mõiste. Tippkeskused valitakse ka pärast struktuuritoetuse perioodi lõppemist haridus- ja teadusministri määruse alusel ning nende tegevust finantseeritakse riigieelarvest.
Veel on eelnõus kirjas riikliku järelevalve tingimused ning teadus- ja arendusasutuste aruandluse üldnõuded. See on sissejuhatuseks selle eelnõu kohta kõik.

Aitäh, hea minister! Näib, et on ka küsimusi. Küsimuseks saab sõna Rein Ratas. Palun!

Tänan, proua juhataja! Väga auväärt haridus- ja teadusminister! Nagu eelnõust selgub, Teaduskompetentsi Nõukogu volitused lõpevad ja luuakse Eesti Teadusagentuur. Öelge, palun: kas kõigi Haridus- ja Teadusministeeriumi eelarvest jaotatavate riigieelarveliste vahendite koondamine ühe otsustusorgani, teadusagentuuri kätte ei too kaasa uusi võimalikke tõsiseid riske ega suurenda subjektiivsust? Olen rääkinud.

Kuigi subjektiivsus on püütud viia võimalikult madalale tasemele, on siiski kogu selle aja jooksul, mil praegune süsteem on eksisteerinud, esitatud ka süüdistusi, et raha eraldajad, ja eriti Teaduskompetentsi Nõukogus, on subjektiivsed. Et nad on kas eelistanud võimaluse korral endaga seotud teadusteemasid või mingil muul põhjusel teistele raha eraldamata jätnud. Rahulolematud on muidugi just need, kes pole raha saanud, vähemalt mitte nii palju, kui  nad on taotlenud. Selline teatud kinnises ringis võimalik subjektiivsus on süsteemi sisse kirjutatud sellepärast, et 1990. aastate keskpaigas püüti administratiivsest juhtimisest vabaneda, tuues argumendiks, et riik ei suuda hariduskorralduse või raha eraldamise vallas objektiivseid otsuseid langetada, et palju objektiivsemaid otsuseid teeksid teadlased ise. Nüüd aga on tõepoolest väljendatud rahulolematust, et ka teadlased ise ei suuda alati langetada objektiivseid otsuseid.
Teadusfondi puhul ei ole kriitikat nii palju olnud, kuna Teadusfond eraldab vähem raha ja grandipõhisest rahastamisest ükski suur instituut eluliselt ei sõltu. Aga sellest, kui kaks eraldi institutsiooni jaotavad justkui erinevatel põhimõtetel raha, on tõesti tekkinud negatiivse subjektiivse hoiaku võimalus. Just nimelt võimalus. Kui otsustada tehtud kriitika järgi, siis on näiteks arvatud, et kui kusagil mõni grupp ei ole piisavalt suur, et vastata sihtfinantseerimise nõuetele – selle kohta on kehtestatud eraldi nõuded –, siis püütakse grupile või mõnele selle liikmele leida vähemalt grandi alusel mingigi raha, et tegevus oleks võimalik, ja võib-olla siis pigistatakse mõne kvaliteedinõude koha pealt silm kinni. Niisuguseid kõrvaltvaataja süüdistusi on olnud. Samas pole riik kui järelevalvaja ülemäärast subjektiivsust tegelikult täheldanud. Aga nende võimaluste likvideerimiseks või vähendamiseks ongi see ühendamine vajalik. Kui te arvate, et asjaomane rahahulk läheb liiga suureks, et väikene kompetentsikeskus saab liigutada liiga suuri summasid ja et see veel võimendab võimalikke vigu, siis Eesti puhul, nagu ma juba ütlesin, see rahahulk nii suur ei ole. Teadusfondi rahaeralduste liitmine sihtfinantseerimisele ei muuda sisuliselt suurusjärku ja annab uuele agentuurile suhteliselt vähe raha juurde. Nii et mina siin ohtu ei näe.

Helmer Jõgi, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Tõepoolest, kui see seaduseelnõu jõustub ükskord seadusena, siis me oleme astunud sammu lähemale stabiilsema teadustöö ja uurimiskeskkonna loomisele. Aga stabiilsus on alati seotud ka kindlustundega rahaliste eraldiste suhtes. Eelnõu jõustub päris mitmes etapis, näiteks 2012. aasta 1. jaanuaril ja 2013. aasta 1. jaanuaril. Kas te oskate hinnanguliselt öelda summa summarum, kui palju meil oleks vaja raha, tagamaks, et kõik eelnõus ette nähtud head meetmed ka teoks saavad? Ja mis sõnumi me järgmisele Riigikogule peaksime andma? Millel nad silma peaksid peal hoidma?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kindlasti on seaduse rakendamiseks vaja lisakulutusi teha Riigikogul. Need kulutused on kaheplaanilised. Üks plaan, mis otseselt seadusest ei tulene, aga mis on meie moraalne kohus ja tuleneb ka teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegias seatud strateegilistest eesmärkidest, on teaduse rahastamise üldine kasv. Sellelt teelt kõrvale pöörata ei tohi. Konkreetselt välja arvutatavad lisakulud, mis selle seadusega kaasnevad, on seostatavad doktorantide staatuse muutmisega. Seda juhul, kui doktorandi palk, mida riiklikult hakatakse arvestama ja mis tuleb teadusasutuste summadele lisada, praeguse toetusega võrreldes suureneb. Kui me räägime palgast, siis tõepoolest tunduks ju veider rääkida noore teadlase puhul palgast 6000 krooni, nii nagu praegu on toetus. Praegu selle pealt riigimakse ei maksta, aga riigimaksud tuleb lisada, kui toetus muutub palgaks. Arvestuslikult tähendab see näiteks 2012. aastal 12,1 miljonit krooni – ma nimetan summa kroonides, kuna seletuskirjas on see ka nii. See teeb alla miljoni euro, aga summa suureneb 2016. aastaks ligi kaheksa korda. Üks arvestuslik alus on, et kui palga suurus oleks 6000 kättesaadava krooni asemel 10 500 krooni, siis oleks, kui kroonides arvestada, 2016. aastal vaja praeguse baasi 96,9 miljonit krooni asemel 261,9 miljonit krooni. See seadus konkreetselt ei tee meie eest seda otsust, et tõstab doktorantide palka, sest praegu määratakse seaduse alusel toetusi igal aastal ka otsustuskorras – kuidas võimalusi on, nii määratakse. Samamoodi saab igal aastal hakata määrama ka doktorantide riigi poolt garanteeritud miinimumpalka. Kui palju kulusid see tähendab riigieelarvele, sõltub juba konkreetsetest otsustest, mis selle seaduse alusel tehakse. Seadus ise seda ei määra. Summadest, mida mingid otsused nõuaksid, ma juba rääkisin.

Maret Merisaar, palun!

Suur tänu! Kas teadusagentuuris jätkub ka projektide välisfinantseerimine? Ma pean silmas välismaal elavate teadlaste tehtavaid ekspertiise. Kas nende ekspertide töö eest maksmiseks on ette nähtud ka mingisugune raha?

Jah, evalveerimine, teaduse evalveerimine on üks sihtfinantseerimise ja üldse teaduse rahastamise aluseid. Evalveerimist ja ka tippkeskuste valikuid saab teha rahvusvahelise ekspertiisi kaasamisega. Rahvusvaheline ekspertiis peab kindlasti olema aluseks nende otsuste tegemisel. Konkreetsed otsused, kui rahvusvaheline ekspertiis on juba tehtud, langetab aga ikkagi see Eestis tegutsevate asjatundjate kogu, mis kuulub teadusagentuuri hulka ja mis on meie ühiskonnas moodustatud. Praegu ei ole TKN-is ehk Teaduskompetentsi Nõukogus välismaalasi. Ekspertidena kasutatakse välismaalasi, aga laua taha lõppotsuseid tegema neid ei kutsuta. Seda kohustust, et töö peaks käima mingis teises keeles ja toimuma kuskil mujal, ei ole. Aga evalveerimisse ja kompetentsi määramisse, taseme määramisse tuleb välismaa eksperte kindlasti kaasata ka edaspidi.

Urmas Reinsalu, palun!

Austatud ettekandja! Ma arvan, et see on väga vajalik seadus, mis tuleks vastu võtta veel praeguse parlamendikoosseisu ajal. Kas valitsuse esindaja ühineb selle seisukohaga?

Jah, kindlasti tuleks see valitsuse arvates heaks kiita praeguse parlamendikoosseisu ajal. Muidugi ei soovi valitsus parlamendile midagi ette kirjutada ja seda, kas see on võimalik, otsustab parlament. Aga meie arvates tuleks eelnõu praegusel läbiräägitud kujul heaks kiita. Lihtsalt pärast uue parlamendikoosseisu kokkutulemist läheb töötempo nii alla, et suured head plaanid mõnevõrra takerduvad, mis oleks halb.

Maret Merisaar, teine küsimus, palun!

Aitäh! Ma natuke veel täiendaksin oma küsimust. Kuidas on ette nähtud nende välisekspertide tasustamine? Kas meil on selleks ette nähtud mingi rahasumma juba eelarves või see jääb agentuuri siseküsimuseks?

Jah, selleks on rahasumma riigieelarvest eraldatud ja seda tuleb vastavalt võimalustele teha ka tulevikus. Olenevalt võimalustest otsustatakse, kas ekspertiise tellitakse n-ö evalveeritava asutuse kulul või makstakse need kõik kinni riigieelarvest. Võimalikud on mitmesugused variandid vastavalt ka sellele, kui kiiresti tellimistöö tehakse, millal seda vaja on.

Austatud minister! On veel üks küsimus Helmer Jõgilt. Palun!

Küsimusi oleks tegelikult rohkem kui üks ja kõike ei jõudnud ka kultuurikomisjonis arutada. Tahan küsida järgmist. Järeldoktor on niisugune ilus termin ja ilus sõna. Mujal maailmas kasutatakse seda palju ja sellessegi seaduseelnõusse on see mõistena sisse pandud. Samas teadlase karjäärimudelis järeldoktorit nimetatud pole. Mis kaalutlusel see mõiste seaduseelnõusse lülitati?

Kui võtta rahvusvahelises plaanis, siis on järeldoktoritoetused olemas. Kui meie inimesed lähevad vahetuse korras mujale, siis see staatus annab võimaluse toetust, stipendiume saada. Tegelikult oleks meilgi tarvis järeldoktoreid määrata, et neid Eesti teadusega siduda. Jah, ekstra riiklikku järeldoktorite rahastamist meil ei ole, ent on oluline see staatus seaduse tasemel kehtestada.

Toivo Tootsen, palun!

Aitäh! Praegune valitsus on väga usin agentuuride asutaja. Loodi ju teatavasti Kliima- ja Energiaagentuur, nüüd tekib teadusagentuur. Kas on ka kolmandal erakonnal üks agentuur tulemas?

Eks küsimus ole sõnakasutuses. "Agentuur" on rahvusvaheliselt arusaadav sõna ja seepärast ongi seda kasutatud. Aga praegu tehakse kahest üksusest, kes raha kasutamist määravad, üks. Üldmõistena kasutatakse tõesti sõna "agentuur", aga kordan: üksusi jääb vähemaks.

Hea minister! Rohkem küsimusi ei ole. Suur aitäh ettekande eest! Juhtivkomisjoni nimel ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli kultuurikomisjoni liikme Peeter Tulviste!

Head kolleegid! Kunst on pikk ja elu lühikene. Annan lühikese ülevaate selle eelnõu saatusest kultuurikomisjonis. Ta oli meil arutusel kahel korral. Nimelt, 13. detsembril, mil arutamisest võtsid osa ka Haridus- ja Teadusministeeriumi teadusosakonna juhataja Indrek Reimand ning Haridus- ja Teadusministeeriumi nõunik Sille Uusna. Teist korda oli asi kõne all järgmisel päeval, 14. detsembril, mil komisjon võttis vastu oma otsuse. Otsus seisnes selles, et saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 12. jaanuariks ehk tänaseks päevaks. Teiseks, komisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Seda meelt oli seitse komisjoni liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Muudatusettepanekute tähtajaks teeb komisjon ettepaneku määrata 26. jaanuar 2011.
Ma lisaksin paar sõna sellele, mida minister äsja vastas kolleeg Ratase küsimusele, kas on hea mõte kõik rahajagamised ühte kohta kokku viia. Minister vastas, et päris võimalik subjektiivsust vältida ei ole, ja see on kahjuks õige. See on samamoodi nagu korruptsiooniga: kui vaadata korruptsioonist kirjutavaid raamatuid, siis ma ei ole näinud ühtegi, kus oleks räägitud korruptsiooni lõpetamisest. Räägitakse selle vähendamisest. Siin on sama lugu, mingi võimalus subjektiivseks otsuseks jääb alati. Komisjonis rõhutati, et parim, mida niisuguses olukorras saab teha, on leida kõige paremad ja objektiivsemad väliseksperdid ning kutsuda nemad meile appi. Meie omakorda saame teistele riikidele sellist abi osutada. Nii palju lisaks. Aitäh!

Küsimusi ei ole. Suur aitäh, austatud ettekandja! Kas on soovi avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata. Vabariigi Valitsuse algatatud teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine on lõppenud. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg s.a 26. jaanuar kell 18.

Järgmine eelnõu, mida me arutama asume, on Vabariigi Valitsuse algatatud kalmistuseaduse eelnõu. Tegu on esimese lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kalmistuseaduse eelnõu eesmärk on lahendada seni reguleerimata olukord, kus puudub õiguslik regulatsioon, mis tagaks kalmistute ühtse ja järjepideva rajamise, haldamise, kasutamise, matmiseks sulgemise, aga samuti inimeste surnukehade kalmistule matmise ja tuhastamise korraldamise.
Meil on 20. jaanuaril 2007 jõustunud sõjahaudade kaitse seadus, mis reguleerib sõjategevuse tagajärjel surnud inimeste säilmete ümbermatmist ja sellega koos hauamonumentide ja -tähiste teisaldamist juhul, kui hauatähised asuvad ebasobivates kohtades või kui säilmete ümbermatmine on avalikes huvides vajalik muul põhjusel.
Lisaks sellele seadusele on meil veel teine valdkonnaga seonduv õigusakt. See on sotsiaalministri 2001. aasta määrus "Tervisekaitsenõuded surnu hoidmisele, vedamisele, matmisele ja ümbermatmisele". Kalmistute tegevuse üldiseks reguleerimiseks nendest õigusaktidest ei piisa. Sellele on tähelepanu juhtinud ka mitu omavalitsust. Näiteks Tallinna linn on korduvalt ministeeriumi tähelepanu juhtinud tõsiasjale, et selles vallas oleks vaja ühtset õigusruumi ja ühtseid regulatsioone.
Kohalike omavalitsuste kehtestatud kalmistute kasutamise eeskirjad, millest kalmistute tegevuses praegu lähtutakse, on välja töötatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse alusel, mille kohaselt reguleerib kohaliku omavalitsuse üksus kohalikku elu puudutavaid küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Kuna puudub seaduse tasemel ühtne regulatsioon, siis on olukord piirkonniti erinev, olenevalt omavalitsuse arusaamadest, suutlikkusest ja võimalustest. Vältimaks sellist killustatust, tuleks seaduse tasandil kehtestada ühtsed nõuded.
Ütlen siia juurde, et meile on tulnud kaebusi selle kohta, et on olnud lahkarvamusi kalmistu haldaja, omavalitsuse ja elanike vahel selles küsimuses, kas hauaplats oli kasutuses – kas see oli hooldatud või mitte. Kuna pole olnud seadusega ühtlaselt kehtestatud regulatsiooni, siis on ette tulnud, et eriarvamustele on jäädudki. Kohalik omavalitsus kalmistu haldajana oli näiteks seisukohal, et plats oli hooldamata ja võis peale matta, mõne lahkunu omaksed aga olid väga õnnetud, et on peale maetud. Kokkuleppele pole jõutudki. Õnneks on selliseid juhtumeid väga vähe olnud ja nendes omavalitsustes, eelkõige Tallinna linnas, kus see probleem on suurem, on ka omavalitsused kehtestanud üsna selged reeglid. Aga probleeme on olnud.
Eelnõu reguleerimisala on surnute kalmistule matmise ja tuhastamise nõuded ning kalmistute rajamine, haldamine, kasutamine ja matmiseks sulgemine. Samuti kehtestatakse surnute hoidmise ja vedamise nõuded.
Mainin kohe ühe olulisima punktina ära, et eelnõuga nähakse ette kalmistu välispiirist 50 meetri laiuse nn rahuvööndi määramine planeeringuga, mis peaks piirama kalmistu ümbruses maakasutust, mis on vastuolus kalmistu otstarbe, eesmärkide ja hea tavaga. Eesmärk on piirata elamute, tööstushoonete, äride jms rajamist kalmistust sellisesse kaugusesse, mis võiks häirida kalmistul rahu, mida kalmistu kui inimeste viimne puhkepaik pakkuma peaks.
Selle seaduse §-ga 7 reguleeritakse kalmistu kasutamise eeskirja kehtestamisele ja sisule esitatavaid nõudeid.
Paragrahvis 8 sätestatakse kalmistu matmiseks sulgemise nõuded. Kohaliku omavalitsuse hallatava kalmistu sulgemise otsuse teeb kohaliku omavalitsuse volikogu, usulise ühenduse hallatava kalmistu matmiseks sulgemise otsustab seesama ühendus, teatades sellest kohalikule omavalitsusele vähemalt üks aasta enne kalmistu sulgemist. Säte aitab vältida olukorda, kus usulisele ühendusele kuuluv kalmistu, mis on ainuke kogu kohaliku omavalitsuse territooriumil, suletakse ilma ette teatamata. Üks aasta on piisav aeg, et kohalik omavalitsus jõuaks astuda samme tekkinud olukorra lahendamiseks. Suletud kalmistu kasutusotstarvet ei või enne 75 aasta möödumist muuta.
Samas tuleb sulgemist eristada olukorrast, kus lõpetatakse kalmistul hauaplatside väljaandmine, kuid matta juba eraldatud platsidele endiselt tohib. Kui mingitel mõjuvatel põhjustel on pärast 75 aasta möödumist vaja maa kasutusotstarvet muuta, siis peab muutmise taotleja korraldama inimeste säilmete ümbermatmise ja hauatähiste ümberpaigutamise kohase väärikusega ja oma raha eest. Võrdluseks võib öelda, et Soomes kehtiva matmisseaduse kohaselt on see tähtaeg 100 aastat.
Paragrahvis 9 sätestatakse surnu põhjendamatu viivituseta matmise või tuhastamise kohustus. Ka sätestatakse, et surnu matmine või ümbermatmine peab toimuma kohase väärikusega, arvestades võimaluse korral lahkunu usulist ja kultuurilist kuuluvust. See põhimõte aitab tagada ka kirikute ja koguduste seaduses sätestatut, mis näeb ette igaühe õiguse saada maetud vastavalt oma usutunnistusele.
Tundmatu ja omasteta surnu matmise kohustus on kehtestatud riikliku matusetoetuse seaduses, mille kohaselt korraldab valla- või linnavalitsus matuse siis, kui surnud inimene on tundmatu või omasteta. Regulatsiooni terviklikkuse tagamiseks on põhjendatud nimetatud nõude sätestamine ka kalmistuseaduses.
Veel on sätestatud see, et surnu matmise või tuhastamise kohustus on eelkõige surnu omastel. Kui kohalik omavalitsus on korraldanud lahkunu matmise või tuhastamise, on tal õigus matmise või tuhastamise kulud surnu pärandi vastu võtnud pärijalt sisse nõuda. Praegu sellist võimalust ei ole. Sellise regulatsiooni kehtestamise vajadus tuleneb asjaolust, et praktikas on ette tulnud juhtumeid, kus surnu omaksed keelduvad erinevatel põhjustel, eeskätt viidates väidetavale rahapuudusele, surnut matmast või tuhastamast ja asjaomane toiming tuleb viia läbi kohalikul omavalitsusel. Kuid juhtudel, kui surnul on vara, mille pärivad tema omaksed, ei ole põhjendatud, et matmise või tuhastamise kulud kannab kohalik omavalitsus.
Sätestatakse ka hauaplatsi äramärkimine enne selle tunnistamist hooldamata hauaplatsiks. Praktikas on see juba kasutusel, seda ka Tallinna linnas, kus see valdkond kõige paremini reguleeritud on. Lisaks seaduses kirja pandule on selline märkimise kohustus ette nähtud osa kohalike omavalitsuste kehtestatud kalmistu kasutamise eeskirjades.
Paragrahv 10 reguleerib tuhastamist kui alternatiivi traditsioonilisele kirstumatusele. Viimasel ajal on selgelt näha, et kirstumatusega võrdselt kasutavad inimesed võimalust surnuid tuhastada lasta.
Kõnealuses eelnõus käsitatakse kalmistu haldajana kohalikke omavalitsusi, juhul kui kalmistu on kohaliku omavalitsuse maa-alal, ja usulisi ühendusi, kui kalmistu asub usulise ühenduse maa-alal. Arvestades seda, et ajalooliselt olid nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangu aladel levinud erakalmistutena ka perekonnakalmistud, kaalusime eelnõu väljatöötamise käigus tõsiselt ka vastavasisulise regulatsiooni kehtestamist. Aga pärast küsimuse sisulist kaalumist asusime seisukohale, et hulga omandiõiguslike ning järjepidevuse katkemisega seotud probleemide ärahoidmiseks tuleks eelkõige uute erakalmistute rajamist siiski vältida. Tuleb arvestada, et haud on siiski ajatu väärtusega koht, mis on maetu viimne puhkepaik. Omandisuhete muutumisel, näiteks seoses kalmistu maa-ala võõrandamise või omaniku surmaga, võib tekkida olukord, kus maa uus omanik ei ole huvitatud kalmistu tegevuse jätkamisest ja seetõttu võib ohtu sattuda kalmistu säilimine tervikuna. Aitäh!

Läheme nüüd küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Aivar Riisalu. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kalmistuseadusi meil siin kuigi tihti ei menetleta. Olen aru saanud, et tegemist ongi vist päris esmakordse juhtumiga. Seetõttu on mu küsimus selline emotsionaalne. Kas selle seaduse menetlemisel on juttu olnud või võiks jutuks tulla, et tulevikus oleks inimestel võimalik asutada ka perekonnarahulaid, näiteks oma põlistalu maadele? Nüüd, mil meil on pikema aja jooksul jälle normaalne ühiskond paika loksunud, on mu küsimus väga selge: kas ma saan endale teha oma talumaale surnuaia, kuhu minu suguvõsa tulevikus maetakse?

Küsimuse esimene pool oli, kas see on uus seadus. Jah, kui me üleriigilistest dokumentidest räägime, siis viimane otseselt kalmistute haldamist puudutav õigusakt võeti vastu 1967. aastal. See oli "Juhend Eesti NSV kalmistute valitsemise korra kohta", mis on kinnitatud Eesti NSV kommunaalmajanduse ja elanikkonna elukondliku teenindamise ministri käskkirjaga. Selline huvitava nimetusega minister oli siis tol ajal. Aga kui me räägime Eestist üldse, siis tegelikult juba enne Eesti Vabariiki on seda valdkonda alates 17. sajandist meil reguleeritud seadusega. Eesti Vabariigis oli see kuni 1925. aastani kiriku kohta käiva seaduse reguleerimisala. Pärast seda võeti vastu matmispaikade seadus, sest kirik lahutati riigist, ja 1935. aastal kehtestati matmise seadus.
Mis puutub oma perekonna rahula rajamisse, siis nagu ma ütlesin, me ei pidanud õigeks selle seadusega ette näha suuremaid kalmistuid erakalmistutena. Kaalusime seda väga tõsiselt, aga eraomaniku huvid võivad aja jooksul muutuda. Nii et avaliku teenusena me eraomandis kalmistuid selle seadusega ette ei näe.
Samas me oleme jätnud lahtiseks selle, kas surnu matta või tuhastada. Inimestel on väga erinevad kaalutlused, väga erinevad usulised traditsioonid ja väga erinevad põhjendused, miks nad tahavad ühel või teisel viisil talitada. Peaasi, et kõik sünniks väärikal moel – seda on rõhutatud.
Me reguleerime seadusega kalmistute töös seda, et kui inimene soovib oma lähedase matmiseks, ka tuhaurni matmiseks kasutada kalmistut, siis talle on seal tagatud teatud reeglite täitmine. Ta teab, mis reeglid seal vastavalt seadusele kehtivad ja mis mitte. Ning kui keegi on otsustanud hoida oma lähedase inimese tuhka oma kodus – on väga erinevaid juhtumeid –, siis seadus seda ei keela. Usutavad on väga erinevad ja muudki emotsionaalsed kaalutlused on inimestel väga erinevad.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Käesoleva eelnõu § 10 reguleerib tuhastamist, nii nagu seletuskiri ütleb, kui alternatiivi traditsioonilisele kirstumatusele. See alternatiiv on traditsioonilise kõrval juba enam-vähem pooleni matmistest jõudnud, nii et äärmiselt tähtis alternatiiv. Kui traditsioonilise matuse puhul ei teki küsimustki, et maetakse nii kirst kui ka lahkunu seal sees, siis krematooriumi puhul on mõni aasta olnud hinnakirjas selline asi nagu surnu tuhastamine ja eraldi veel kirstu tuhastamine. Ma ei imestaks, kui võib-olla varsti ilmub sinna eraldi rida ka näiteks riiete tuhastamise kohta. Eelnõu § 10 ei ütle selle kohta midagi. Milline on teie arvamus või kas eelnõu koostamise käigus kerkis üles küsimus, et peaks ka krematooriumi töö ära reguleerima?

Paragrahvis 10 on tuhastamist päris pikalt käsitletud, alates sellest, et tuhastamine peab toimuma väärikalt, kuni selleni, et tuhastamise tellija ja tuhastaja vahel tuleb sõlmida surnu tuhastamise leping, kus kõik tingimused kirjas on. Praegu on meil Eestis kolm krematooriumi ja on olnud plaane neid veel rajada. Üldiselt aga on tegu vabamajandusliku valdkonnaga, mille tööd peab eelkõige konkurents reguleerima. Kui tuhastamine on võrreldes traditsioonilise matmisega väga kallis, siis ilmselt tuhastamisi tellitakse vähem. Aga jah, hinnad kehtestab ikkagi tuhastaja.

Harri Õunapuu, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Kaua tehtud, kaunikene! Aastal 2003 hakati selle eelnõu ettevalmistamisega pihta ja tuleb tunnustust avaldada, et te suutsite selle asja lõpuni viia. Küsimus tuleb jätkuks Aivar Riisalu küsimusele: millise seadusandliku aktiga on keelatud matta surnu väljapoole kalmistut?

Minu teada mitte ühegi aktiga.

Rein Ratas, palun!

Tänan, juhataja! Hea minister! Eelnõu § 4 lõige 3 kõlab: "Kalmistut ei või rajada ega laiendada maa-alale, mis on veehaarde suunas kaldu." Eestis on võimatu leida niisugust maa-ala, mis ei oleks mingi veehaarde suunas kaldu. See tähendab seda, et kui jääb kehtima niisugune tekst, siis meil ei ole võimalik enam ühtegi kalmistut rajada ega laiendada. Näiteks praegu käib Liiva kalmistu laiendamine, aga Liiva kalmistu laiendusala on Ülemiste järve veehaarde suhtes kaldu. Mida te sellest arvate? Kas ei tuleks seda nõuet täpsustada? Olen rääkinud.

Olen sunnitud teiega nõustuma, et selle peab põhjalikult läbi arutama. Kui praegune sõnastus tekitab seaduse rakendamisel probleeme, siis tuleks seda kindlasti muuta.

Erki Nool, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud minister! Vaatan siin lõiku matmise kohta. Paragrahvi 9 lõige 10: "Kirstuga matmisel peab haua sügavus olema 1,5–2 meetrit maapinnast." Mu vanaisa oli kirikuõpetaja ja ma mäletan oma noorusajast, et me hooldasime hästi palju selliseid haudasid, mille puhul suguvõsa oli mööda maailma laiali. Vanaisa ütles, et varem maeti 2,5 meetri sügavusele, teatud ajast aga hakati matma 2 meetri sügavusele. Kas ei võiks olla nii, et kui uusi kalmistuid rajatakse, siis esimese matmise sügavus oleks umbes 2,5 meetrit, et 50 aasta pärast saaks 2 meetri sügavusele inimesi peale matta? Maa on ikkagi piiratud ressurss.

Need reeglid on seaduseelnõusse üle võetud kehtivatest kohalike omavalitsuste otsustest. Me ei ole nõudeid rangemaks muutnud, pigem oleme püüdnud neid üle-eestiliselt ühtlustada. Omavalitsuste olukord on erinev. Tallinn näiteks on suures kitsikuses selles mõttes, et hauakohti on juurde vaja. See tuleneb ka sellest, et teistegi omavalitsuste elanikke maetakse Tallinna kalmistutele. Samas on meil omavalitsusi, kus on vastupidine mure, et matmisi väga palju ei ole. Elanike arv on kahanenud ja pigem on mure, kuidas kalmistut korras hoida ja väärikamalt hallata. Võib-olla üle-eestilise regulatsioonina ei oleks nii sügavale matmine põhjendatud. Kokkuvõttes tähendaks see asjatut suuremat vaeva ja rahakulu, kui tegu on surnuaiaga, kus pealematmist eriti ette näha ei ole. Aga arutelu teema on see küll.

Nikolai Põdramägi, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahvi 9 lõige 11: "Kirstuga maetava surnu pealematmine ei või toimuda varem kui 20 aasta möödumisel viimasest matmisest samale kohale." Selle aja jooksul võib küll kirst olla kõdunenud, aga kas ka kirstu sisu ehk kadunuke? Teatavasti on tänapäeva inimene nii säilitusaineid ja muud keemiat täis, et surnuna ei tarvitse ta olla 20 aasta möödudes veel nii kõdunenud, et võiks juba pealematmise teha. Näiteks mõni aeg tagasi oli Prantsusmaal Pariisis just see küsimus päevakorral. Seal oli seni nõue 35 aastat ja sooviti 15 aastat juurde, kahjuks ma ei mäleta, kas Pariisis seda aega ka pikendati 50 aastani. Aga minu küsimus on: kas seaduseelnõu ettevalmistamisel arvestati ka selle võimalusega, et tänapäeva surnu võib kauem kõduneda?

Seda teemat me ei arutanud, vähemalt minu juuresolekul seda ei arutatud. Ma ei ole nii kõva asjatundja sellel alal ega oska hinnata, kui palju meile säilitusaineid sisse jääb ja kui kaua meie organid selle võrra kauem lagunevad. Võib sätestada ka pikema tähtaja. Aga asi on ju ka selles, et kui hauda hooldatakse, siis niikuinii peale ei maeta. Kui keegi hooldab hauda, siis ei ole küsimust. Teistpidi aga me peame pealematmise võimaluse ette nägema, sest see häirib neid, kellel on hauaplatsid ilusasti korrastatud, kui mõned hauad sealsamas on täiesti käest ära. Keegi nende eest ei hoolitse ja praht, mis sinna koguneb, kandub tuulega ka teistele platsidele. Kokkuvõttes riivab see väärikat õhkkonda, mis kogu kalmistul tervikuna kahtlemata on. Kui hauda ei hooldata, peab pealematmise võimalus olema. Kui Riigikogu leiab, et see aeg peaks olema pikem, siis selle võib sätestada. Me oleme lähtunud praegu üldiselt kehtivatest õigusaktidest, mis on omavalitsustel teatud kriteeriumide alusel vastu võetud.

Liisa-Ly Pakosta, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt avaldan tunnustust selle eelnõu eest! Nagu kooskõlastuste tabelist näha on, on see tõesti valminud laiaulatuslikus koostöös. Esitan siiski kaks küsimust. Kas § 10 rahuldab ka maausulisi põletusmatuste soovi osas? Teine küsimus puudutab § 11 lõiget 2: kas see on olnud sobiv nende kalmistute pidajatele, kuhu maetakse surnult sündinud lapsi, kellele isikukoodi pole väljastatud, ehk looteid, kes ei ole ellu jäänud?

Hakkan teisest küsimusest pihta. Jah, siin on selgelt kirjas, et isikuandmete hulgas tuleb esitada ka isikukood. Ühes teises paragrahvis on sätestatud, et surnult sündinud maetakse vastava arstitunnistuse alusel. Kui seal isikukoodi ei ole, siis võib-olla tuleks sedagi sätet tõesti täpsustada. Aga muuseas, siin on ju ka öeldud: isikukood või sünniaeg. Seega on arvestatud võimalust, kui surnult sündinul ei ole isikukoodi.
Mis puutub esimesse küsimusse, siis me räägime selle seaduse kontekstis tuhastamisest eelkõige kui avalikust teenusest, mida pakutakse neile, kes seda soovivad, või kui tahate, siis ka kui ettevõtlusest. Kui keegi on, nii küüniliselt kui see praegu ka ei kõla, turul oma toote või teenusega, siis me kehtestame reeglid, mille järgi ta tegutseb. Muus osas me sätestame eelkõige selle, et tuleb matta või tuhastada viivituseta ning et seda tuleb teha väärikalt ja võimalusel ka usutavasid silmas pidades. Kui tegu on mõne Eestis suhteliselt haruldase uskumusega ja keegi tahab matused korraldada nende kommete kohaselt, siis me ei ole seda keelanud. Mingit sellist regulatsiooni ei ole nende inimeste jaoks kehtestatud.

Rein Ratas, palun!

Tänan! Hea minister! Paragrahvi 8 lõige 3 kujutab endast väga olulist ja vajalikku sätet, mis ütleb, et matmiseks suletud kalmistu kasutusotstarvet ei või muuta enne 75 aasta möödumist viimasest matmisest. Siin on ka öeldud, et kui kasutusotstarvet pärast seda muudetakse, siis kõik kalmistule maetud surnud tuleb ümber matta. 75–100 aasta möödudes on niisugusel suletud kalmistul puistu ja meil on palju näiteid Eestimaal, kus säärasesse kohta on rajatud park. Kas ka pargi rajamisel tuleb eranditult kõik surnud ümber matta? Olen rääkinud.

Praeguses sõnastuses on ühemõtteliselt kirjas, et kui kasutusotstarvet muudetakse, siis tuleb ümber matta ja ka hauatähised ümber paigutada – olgu park või mitte park.

Harri Õunapuu.

Küsimus § 9 lõike 13 kohta. Kas eelnõu ette valmistades ei tulnud jutuks ka hauaplatside ostmise võimalus?

Palun vabandust, ma ei kuulnud küsimust!

Palun uuesti mikrofon ametikaaslasele Harri Õunapuule! Palun, Harri Õunapuu!

Aitäh! Kas eelnõu ette valmistades ei tulnud selle lõigu juures arutusele, et matmis- või hauaplatsi võiks olla võimalik ka osta, lahendada olukord ostu-müügilepinguga? Siin on jutt kasutamisõigusest ja mingis vormis antud nõusolekust.

Jälle üks keeruline teema. Jah, me arutasime seda. Teatavasti enne Teist maailmasõda, enne okupatsiooni hauaplatsid osteti, Eesti Vabariik aga neid pärijatele, n-ö õigusjärgsetele omanikele ei tagastanud. Need jäid riigi omandiks, nüüd aga on see maa suures osas üle antud kohalikele omavalitsustele. Me jäime selle juurde. Üldiselt on Eestis ühiskond ju nii toiminud, meil ei ole ka hauaplatsi kasutamise tasu, see ongi selline avalik teenus, mida kasutatakse tasuta. Üüri ei maksta, aga omandada platsi ka ei saa. Jõudsime järeldusele, et praeguses olukorras on see kõige valutum lahendus. Kui me praegu hakkaksime hauaplatse müüma, siis peaksime läbi arutama ka selle, kuidas platsid tagastada nende pärijatele, kes on selle maa juba kunagi välja ostnud. Mida me nendele inimestele siis ütleme?

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Veel kord tuhastamisest. Siin jäi natuke vastuoluline mulje, kas tegemist on avaliku teenusega või lihtsalt vaba konkurentsi tingimustes pakutava teenusega. Igal juhul seaduse mõttes, kui see on avalik teenus, siis seda enam peaksime väga selgelt reguleerima, mida ikkagi tuleks sellistes konkurentsitingimustes pakkuda. Te rõhutasite paaril korral, et just nõutav väärikus on väga selgelt asjaomase paragrahvi alguses kirjas: tuhastamine peab toimuma väärikalt. Aga kas teie arvates on see väärikas tuhastamine, kui omaksed raha puudusel kirstu tuhastada ei jõua ja see neile siis tagastatakse? Kas see käib ka väärika tuhastamise alla?

Mis puutub vabasse konkurentsi, siis ka avalikku teenust võib osutada erasektor. Ent ma käsitleksin seda ikkagi avaliku teenusena ja me kehtestame selle kohta ka mingid nõuded. Iseenesest pole välistatud, et tuhastaja võib olla ka avalikule sektorile kuuluv asutus, aga meie oleme pidanud silmas ikkagi eraettevõtjaid, kes osutavad seda teenusena – mitte ei tee seda n-ö pereringis, oma lähedaste inimestega, vaid tõesti pakuvad seda teenust kõigile. Nende tegevust me oleme eelkõige reguleerinud.
Teie küsimuse teine pool oli muidugi hästi raske. Eks iga inimene, kes oma lähedast tuhastada soovib, sõlmib vastavalt sellele seadusele, kui see ikka vastu võetakse, ka asjaomase lepingu. Loomulikult peab igaüks tõsiselt kaaluma, kas tal on rahalised võimalused sellised, et tema lähedane inimene saab väärikalt maetud. Ma arvan, et see on kõige olulisem. Ja meil on tuhastamisele ju ka alternatiiv olemas.

Erki Nool, palun!

Austatud minister! Küsin veel kord matmise kohta. Ilmselt saab eelnõu muudatusettepanekutega muuta ja selle käigus arutada, kas haua sügavus 1,5 meetrit kuni 2 meetrit on õige. Kui põhja sügavus on 1,5 meetrit ja kirstu kõrgus umbes 60 cm, siis on kirst maapinnale ju suhteliselt lähedal. Minu küsimus on aga selle kohta, et eelnõus on öeldud: "kirstuga matmisel peab haua sügavus olema". Kas arutati ka sellist võimalust, et võiks matta siseruumidesse, näiteks kirikusse? Seda küll ilmselt mitusada aastat ei ole tehtud, aga kas on arutatud, et see võimalus võiks olla? Ja teine küsimus on urniga matmise kohta. Ilmselt iga aastaga muutub tuhastamine aina populaarsemaks ja suurlinnades on juba olemas seinad nende jaoks. Ka urniga matmisel võiks ehk erinevaid võimalusi kasutada.

Jah, tolle seina ehk kolumbaariumi mõiste on eelnõus olemas. Siseruumidest otseselt juttu ei ole. Meie poole on pöördunud ka Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, et seda võiks muudatusettepanekute arutamisel käsitleda. Kuigi rõhutan, et kiriku esindaja osales ka seaduseelnõu väljatöötamisel. Ilmselt on see küsimus hiljem üles kerkinud. Jah, võiks selle võimaluse eelnõusse lisada.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Seletuskirjast võib lugeda, et seaduseelnõu koostamist alustati juba 2003. aastal. Ausalt öeldes ei ole eelnõu maht kuigi suur, 5–6 lehte. Seoses sellega, härra minister, tahan küsida: kas oskate kommenteerida, mis põhjustas olukorra, et seaduse ettevalmistamine võttis aega seitse aastat?

Kui lihtsasti kirjeldada, siis kui mina 2008. aasta algul ametisse tulin, oli olukord selline, et üritati vaikselt põrgatada selle seaduse koostamist ühest asutusest teise. Algatus oli ülesandeks tehtud Siseministeeriumile, see oli 2003. aastal. Asi aga venis. Võtsime kätte ja tegime eelnõu sellisena ära.
Nagu te näete, eesmärk on olnud ikkagi käsitleda eelkõige kalmistuid ja krematooriume, aga siin on väga palju selliseid mõttelisi piirialasid, mida on väga raske sätestada. Toon näiteks erinevad riitused, näiteks kui keegi soovib tuhastamist kodus ja tuha puistamist merre. Nendest küsimustest ei ole pika aja jooksul üle saadud ja meie lahendus on see, et me ei hakka inimesi, kellel on teistsugused tavad, teistsugused usulised veendumused kui enamikul, väga tugevalt piirama. Nende inimeste hulk on suhteliselt väike ja me võime nendele inimestele piirangutega väga haiget teha. Lahendus on lihtsalt teatud küsimuste mittesätestamine, nagu juba vastustest küsimustele välja tuli. Nii saime eelnõuga praegu edasi liikuda ja anda vähemalt enamikule inimestele teatud reeglite sätestamisega kindlustunde. Needsamad väga erinevad, just mõttelise piiri peal olevad küsimused ongi ilmselt seni takistanud selle seaduseelnõu kiiret valmiskirjutamist.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Erik Salumäe!

Austatud härra aseesimees! Head ametikaaslased! Lugupeetud minister! Esmalt markeeriksin ministri ettekandele lisaks paari momenti. Kõigepealt, selle eelnõu number on väga tähenduslik – 888, mis kindlasti kalmistuseadusele väga sobib. Ja teiseks, neljas number 8 siia veel juurde: kaheksa aastat tagasi ehk 29. jaanuaril 2003 algatasid Riigikogu liikmed Vootele Hansen ja Trivimi Velliste kalmistuseaduse eelnõu koos sõjahaudade seaduse eelnõuga, millest viimane 2007. aastal ka vastu võeti. Mul on hea meel, et Vootele Hansen on osalenud ka selle Vabariigi Valitsuse algatatud kalmistuseaduse eelnõu töörühmas ja andnud selle koostamisse oma panuse. Ametikaaslane Trivimi Velliste saab seda kindlasti Riigikogu menetluse käigus teha.
Õiguskomisjon arutas selle eelnõu esimesele lugemisele panekut 10. jaanuaril. Kohal olid regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna õigusnõunik Külli Heinla ja Siseministeeriumi usuasjade osakonna juhataja Ilmo Au. Minister ja temaga kaasas olnud ametnikud andsid samasuguse ülevaate nagu täna siin. Arutelu oli isegi tunduvalt lühem ja vähem eri paragrahve hõlmav, kui see on tänasel istungil olnud.
Üks küsimus, mis üles kerkis, oli, kas ka usuline ühendus võib uue kalmistu rajada. Vastuseks selgitati, et eelnõu järgi otsustab kalmistu rajamise ja laiendamise kohaliku omavalitsuse volikogu, kelle territooriumiga tegu on. Kohalikul omavalitsusel peab ju olema ülevaade, mis tema territooriumil toimub. Ta peab teadma, kuhu soovitakse kalmistu rajada. Aga usulised ühendused võivad kalmistuid rajada, nende täpsem planeerimine käib tavapärase detailplaneeringu protsessi alusel.
Teine küsimus oli seotud tuhastamisega, millest on ka täna juttu olnud. Kui tuhaurn soovitakse pärast paigutada väljapoole kalmistut, näiteks kiriku seina äärde, nagu Eestis juba välja käidud, kas eelnõu seda kuidagimoodi reguleerib? Vastus oli sama, mis täna siin saalis, et põhimõtteliselt reguleerib kalmistuseadus eelkõige tegevust, mis toimub kalmistul. Mis jääb sellest väljapoole, seda see seadus ei reguleeri. Täna on siin kõlanud küsimusi eri vaatenurgast, et ehk peaks sätestama muudki, aga ma olen nõus, et kogu valdkonda ammendavalt ja mõistlikult reguleerida selle ühe seadusega ilmselt ei ole mõeldav.
Kolmas arutlusteema oli seotud hauaplatside registreerimisega. Kas selle kohta on olemas mingisugune kord ja kui on, siis kuidas see toimub? Vastus oli, et nii omavalitsused kui usulised ühendused peavad kehtestama kalmistu kasutamise eeskirjad ja ka register muutub kohustuslikuks.
Oli ka küsimus, kui palju on selle eelnõu koostamiseks tehtud koostööd kalmistute pidajatega ehk siis omavalitsuste ja usuliste ühendustega. Need mõlemad on olnud väga ulatuslikult kaasatud. Usuliste ühenduste esindajaid on kaasa löönud vähemalt kolm – ma lugesin nad kokku – ja ka kalmistute pidajatega on olnud väga tihe koostöö. Seda eeskätt Tallinna linnas, kus surnuaedu on kõige rohkem. Kindlasti kutsub õiguskomisjon järgmistes menetlusetappides oma istungitele ka nii omavalitsuste kui ka usuliste ühenduste esindajaid, et saada vastuseid täiendavalt tekkinud küsimustele, mis puudutavad eelkõige valdkonna praktilist poolt.
Komisjonis käsitleti lühidalt ka hauaplatsi tasu teemat, mis on eelnõus reguleeritud selliselt, et kalmistu kasutamise eeskirjas sätestatakse hauaplatsi kasutusse andmise tingimused ja kord. See mahub nende tingimuste sisse. Veel puudutati eelnõu rakendamist. Selle kohta vastuseks nii palju, et seadus peaks jõustuma 1. jaanuaril 2012.
Komisjoni konsensuslikud otsused olid teha ettepanek eelnõu esimene lugemine täna lõpetada ning paluda Riigikogu esimehel määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. jaanuar kell 16.45. Aitäh!

Tänan! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Aga palun vabandust, hea ettekandja, kas saaksite korrata, mis see muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli? 26?

21. jaanuar kell 16.45.

Aitäh! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele on muudatusettepanekute esitamise tähtaeg tänavu 21. jaanuar kell 16.45.
Esimene lugemine on lõpetatud ja 5. päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eelnõu eesmärk on väga selge. Eesmärk on võimaldada Sisekaitseakadeemias teenistuskoerte väljaõppe raames õppeotstarbel käidelda narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Praegu on olukord selline, et seadus lubab narkootilisi ja psühhotroopseid aineid õppeotstarbel käidelda üksnes jälitusasutusel. Aga kuna koerte kasvatamine ja väljaõpe on liikunud politseiameti haldusalast Sisekaitseakadeemia omasse, siis on vaja anda ka Sisekaitseakadeemiale võimalus narkootilisi aineid käidelda. See on üks osa koerte väljaõppest. Praegu ei saa Sisekaitseakadeemias sisejulgeolekuametkondade koertele ja koerajuhtidele asjakohast väljaõpet anda. Seaduse muutmisega soovitakse tagada, et Sisekaitseakadeemiale hakkab kehtima samasugune regulatsioon nagu jälitusasutusele. Aitäh!

Tänan! Head ametikaaslased! Kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli ettekandeks õiguskomisjoni liikme Jaanus Rahumäe!

Tere! Õiguskomisjon arutas seaduseelnõu oma kahel istungil. Esimene kord 14. detsembril, teist korda 10. jaanuaril, mõlemal korral esimese päevakorrapunktina. Õiguskomisjon leidis, et tegemist on väärt ja vajaliku eelnõuga. Komisjon esitas mõned küsimused ja sai neile ministrilt põhjendatud vastused. Selle tulemusel otsustati muudatusettepanekute tähtajaks määrata 14. jaanuar kell 16.45 ja komisjoni nimel ettekandjaks määrata mind. See on kõik.

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 886 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 14. jaanuari kell 16.45.
Kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Olen seda eelnõu ette kandes siseministri ülesannetes, nagu olin ka eelmise eelnõu puhul. Kõnealuse eelnõu eesmärk on Politsei- ja Piirivalveameti loomise järel tekkinud vajadus täpsustada reguleerimata või ebapiisavalt reguleeritud õigussuhteid, et sellega tagada politsei tegevuse selged seaduslikud alused ja teenistusregulatsiooni eesmärgipärane rakendamine.
Politsei ja piirivalve seadus rakendus möödunud aasta 1. jaanuaril. Selles seaduses lähtuti politseitegevuse reguleerimisel korrakaitseseaduse eelnõu põhimõtetest. Sellest on nüüd aasta möödunud ja see on suhteliselt lühike aeg, et hinnata kõiki mõjusid ja seaduse rakendamise aspekte. Aga 2010. aasta oli seaduse rakendamise mõttes erakordne. Sellesse langes nimelt kaks politsei seisukohalt tähtsat sündmust: NATO välisministrite kohtumine ja eurode veo turvamine. Nende sündmuste edukaks läbiviimiseks rakendati kõiki seadusest tulenevaid võimalusi ja meetmeid ning nende sündmuste, aga ka tavapärase töö käigus esilekerkinud küsimuste lahendamiseks või täiendavaks reguleerimiseks lähebki vaja praegust seaduseelnõu. Ka teenistuslik regulatsioon loodi kahe asutuse ühendamisel ning püüti leida parim lahendus, ent praktikas on siiski üles kerkinud teatud küsimusi. Nii mõnigi regulatsioon vajab täpsustamist.
Kokku võttes saab selle eelnõuga pakutavad muudatused jagada kolmeks. Esiteks, sisuliselt politseitegevust reguleerivad muudatused ehk sõiduki peatamise regulatsiooni täpsustamine, isikute kinnipidamise aluste täpsustamine. Näiteks juhtum, et alaealine on ilma täiskasvanud saatjata öisel ajal avalikus kohas ja ta on vaja kinni pidada, et anda ta üle vanemale või seaduslikule esindajale, samuti nende isikute kinnipidamine, kes vajavad vanuse või terviseseisundi tõttu abi. Nad tuleb abi saamiseks toimetada turvalisse kohta. Lisaks täpsustatakse valdusesse sisenemise regulatsiooni, et oleks võimalik tagaotsitav isik kinni pidada või abi vajavale inimesele abi anda. On muidki täpsustusi. Teiseks on teenistuslikud muudatused, millega täpsustatakse ametnike liikumist ametiastmetel, nii et on tagatud ametnike paindlik ametikohtadele nimetamine ja liikumine eri ametikohtade vahel. Samuti täpsustatakse ametnike puhkuse regulatsiooni, näiteks puhkuse aegumist ja puhkuse katkestamist erakorralistel juhtudel. Kolmas liik aga on redaktsioonilised muudatused. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Ei ole. Ma tänan ettekande eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskomisjoni liikme Ain Seppiku!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teabe seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu kahel istungil: 14. detsembril möödunud aastal ja 10. jaanuaril käesoleval aastal. Komisjoni istungil viibisid ka asjaga seotud ametiisikud, eelnõu kandis ette regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Ma ei hakka eelnõu sisu kordama, minister selgitas seda põhjalikult ja arusaadavalt. Komisjon jõudis järgmistele otsustele: suunata eelnõu 891 täiskogu päevakorda esimeseks lugemiseks täna, 12. jaanuaril ettepanekuga esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks reede, 14. jaanuar 2011. Tänan teid!

Hea ettekandja! Ma tänan teid! Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 891 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 14. jaanuari kell 12. Esimene lugemine on lõppenud. Oleme ka seitsmenda päevakorrapunkti käsitlemise lõpetanud.
Head ametikaaslased! Meie tänane päevakord on ammendatud. Istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 15.43.